Täiskogu istungite kaupa: Kadri Tali

Stiil on valdavalt formaalne ja protseduuriline, keskendudes detailidele, kuupäevadele ja komisjoni töö kokkuvõtetele. Kultuuriteemadel lisandub ettevaatlik ja kaalutletud toon, rõhutades ajaloolist konteksti ja vaba rahvaliikumise väärtust. Kasutatakse nii loogilisi argumente (halduskoormuse vähendamine) kui ka emotsionaalseid apelle (laulurahva rõõmu kustutamise hirm).

Kõne on toonilt analüütiline, veenev ja samas kiireloomuline, rõhutades teema riiklikku ja majanduslikku tähtsust. Esineja kasutab nii emotsionaalseid apelle (kultuur kui eestluse DNA) kui ka tugevaid loogilisi argumente, toetudes detailsetele rahastusnumbritele ja statistikale. Stiil on formaalne ning keskendub lahenduste otsimisele ja uute mudelite tutvustamisele.

Stiil on professionaalne, tõsine ja tungiv, rõhutades teema ajaloolist tähtsust ja vajadust tegutseda kohe, mitte oodata paremaid aegu. Kõneleja tasakaalustab loogilisi argumente (majanduslik mõju, maksutulu potentsiaal) emotsionaalsete üleskutsetega vastutustundele ja riigi hoidmisele. Kasutatakse kontrastimist, vastandades vastutustundlikke spordi- ja kultuuritaustaga poliitikuid populismile ja enda hääle kajale.

Retooriline stiil on kriitiline ja võitlev, suunatud populistlike "soolapuhujate" vastu, kes esinevad ekspertidena igal alal. Kasutatakse tugevaid väärtuspõhiseid argumente (Eesti laste ja kultuuri tulevik) ning formaalset, kuid emotsionaalselt laetud keelt, kirjeldades vastaste käitumist kui "võõristavat". Kõne on üles ehitatud vastandusele tegelike ekspertide ja populistide vahel.

Kõne on äärmiselt formaalne, neutraalne ja protseduuriline, olles Kultuurikomisjoni istungi detailne aruanne. Toon on analüütiline, keskendudes komisjoni liikmete esitatud küsimuste ja ministeeriumi ametnike tehniliste selgituste edastamisele. Emotsionaalsed või veenvad apellid puuduvad, rõhk on faktidel ja seaduseelnõu sisu lahkamisel.

Stiil on väga formaalne ja protseduuriline, omane komisjoni ettekandjale, kes edastab koosoleku sisu ja otsused. Toon on neutraalne ja objektiivne, keskendudes faktidele, hääletustulemustele ja arutelu käigus esitatud argumentidele. Emotsionaalseid apelle ei kasutata, rõhk on seadusandlikul täpsusel.

Kõnestiil on formaalne ja protseduuriline, kuna tegemist on komisjoni istungi aruandega täiskogule, kus keskendutakse faktidele ja hääletustulemustele. Arutelus endas kasutati nii poliitilisi argumente (Poolamets sidus eelnõu lastetoetuste kärpimisega) kui ka üleskutseid konsensusele ja pikaajalisele lahendusele (H.M. Helme, Lukas).

Stiil on kirglik, isiklik ja tungiv, tasakaalustades emotsionaalseid üleskutseid (südameasi, rahva väärikus) pragmaatiliste argumentidega (eksport, rahvusvaheline koostöö). Kasutatakse tugevaid vastandusi, kritiseerides neid, kes väärtustavad kive ja puid inimeste loodu asemel, ning viidatakse ajaloolistele ja kultuurilistele sümbolitele (Juhan Liiv, Plácido Domingo). Kõne lõpeb otsese palvega kolleegidele üksmeelseks hääletuseks.

Stiil on formaalne, lugupidav ja konstruktiivne, alustades ministri töö tunnustamisega. Kõne on küsitlev ja poliitikale keskenduv, kasutades loogilisi argumente majandusliku potentsiaali ja seadusandluse kohta. Emotsionaalseid apelle ei kasutata.

Kõne toon on tõsine ja kiireloomuline, väljendades kahetsust, et laiaulatusliku debati avas just streik. Stiil on formaalne ja analüütiline, tasakaalustades emotsionaalseid üleskutseid (austus õpetajate vastu) konkreetsete statistiliste andmetega. Kõneleja kasutab korduvalt rõhutamist (nt "haridus on investeering") ja rõhutab vajadust terve ühiskonna toetuse järele.

Retooriline stiil on valdavalt optimistlik Eesti hariduse rahvusvahelise edu osas, kuid samas tungiv reformivajaduse rõhutamisel. Kõne tasakaalustab loogilisi argumente (majanduskasv, tööjõupuudus) emotsionaalsete ja isiklike lugudega (ema roll, Anu Tali näide, lapsepõlve kired). Kasutatakse formaalset, kuid kaasavat keelt, pöördudes nii ministri kui ka kolleegide poole.

Kõnekeel on formaalne, analüütiline ja asjalik, kasutades nii ajaloolist konteksti kui ka loogilist argumentatsiooni rahastuspõhimõtete selgitamiseks. Toon on kriitiline kehtiva eelnõu suhtes, kuid püüab jääda lugupidavaks, öeldes, et ta ei soovi tänaseid algatusi maha teha. Rõhk on loogilisel apellil, keskendudes finantsmehhanismide eesmärgipärasusele ja efektiivsusele.

Stiil on formaalne ja küsimustele keskenduv, pöördudes lugupidavalt istungi juhataja ja välisministri poole. Kõne on lühike, loogiline ja eesmärgipärane, keskendudes teabe hankimisele poliitilise idee vastukaja ja toetajate ringi kohta.

Stiil on ametlik ja protseduuriline, kuna tegemist on Kultuurikomisjoni istungi kokkuvõttega täiskogule. Argumentatsioon on tasakaalukas, sisaldades nii poliitilisi seisukohti (Helle-Moonika Helme) kui ka tehnilisi selgitusi (Margus Haidak rahastamise kohta). Üldine toon on neutraalne ja keskendub faktide ning otsuste edastamisele.

Stiil on toetav, kirglik ja veenmisel kasutatakse nii emotsionaalseid (kool on süda, laste kindlustunne) kui ka loogilisi argumente (investeeringute võrdlus riigikaitsega). Kõne on üles ehitatud toetuse palumisele ja sisaldab moraalset apelli, meenutades kolleegidele, et täna koolipingis istuvad tulevased liidrid. Toon on optimistlik seoses ministri plaaniga, kuid murelik õpetajate koormuse pärast.