AI Profiileerimine: Riina Solman

Poliitiline positsioon on kogu vaadeldud perioodi vältel olnud tugevalt rahvuskonservatiivne ja jõuliselt opositsiooniline, keskendudes kolmele peamisele teemale: valitsuse maksutõusude (sh automaks) ja kärbete (eriti pere- ja sotsiaaltoetuste) vastustamine, rahvastikukriisi lahendamine põhiseaduslike väärtuste kaudu ning riikliku julgeoleku tugevdamine, nõudes agressorriikide kodanike valimisõiguse piiramist. Vastuseis valitsusele on olnud järjepidevalt terav, süüdistades seda ebakompetentsuses, ebaeetilises käitumises ja haavatavate rühmade (suurpered, pensionärid, puuetega inimesed) kahjustamises. Poliitiline raamistik on valdavalt väärtuspõhine, rõhutades rahvuse, keele ja kultuuri säilimist, kuid sisaldab ka tugevat tulemuspõhist kriitikat reformide läbikukkumise ja ääremaastumise süvendamise osas.

Kõneleja asjatundlikkus on kõige järjepidevam ja sügavam rahvastikupoliitika, demograafia ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, kus ta toetub korduvalt varasemale ministrikogemusele ning tsiteerib spetsiifilisi sündimuse, iibe ja toetuste statistilisi andmeid. Lisaks demograafiale demonstreerib ta tugevat teadlikkust energeetika (varustuskindlus, rohepöörde kulud), riigikaitse (konkreetsed vajadused, hübriidoht) ja maksunduse (seadusandlikud detailid, mõjuanalüüsid) teemadel. Tema argumentatsioon on metoodiline, tuginedes sageli Riigikontrolli audititele, Statistikaameti andmetele ning põhiseaduse paragrahvidele, näidates detailset kursisolekut nii seadusandluse kui ka majanduslike prognoosidega. Ta kasutab autoriteedina regulaarselt konkreetseid eksperte (rahvastikuteadlased, energeetikaspetsialistid) ja institutsioone (Kapo, Elering, Konjunktuuriinstituut), rõhutades detailset teadlikkust tehnilistest ja finantsilistest nüanssidest.

Poliitiku retooriline stiil on läbivalt võitlev, tungiv ja teravalt kriitiline, keskendudes pidevale konfronteerumisele valitsuse tegevuse ja poliitilise kultuuritusega, kasutades sageli kiireloomulist ja murelikku tooni. Retoorika tugineb tugevale emotsionaalsele apellile, kasutades moraliseerivaid hinnanguid ja viiteid haavatavatele sihtrühmadele (lasterikkad pered, vanurid), tasakaalustades seda samal ajal nõudmisega konkreetsete andmete, detailse poliitikaanalüüsi ja loogiliste argumentide järele. Kuigi stiil on formaalses Riigikogu keskkonnas ametlik, on see rikastatud teravate isiklike rünnakute, iroonia, retooriliste küsimuste ja kujundlike metafooridega ("teerull," "silmamoondus"), rõhutades vastaste ebaeetilisust ja süüdistades neid korduvalt valetamise ja üleoleva käitumise eest.

Poliitiku tegevusmuster on analüüsitud perioodil erakordselt aktiivne ja püsiv, keskendudes Riigikogu saalis valitsuse detailsele ja järjepidevale kontrollile, mida kinnitab igakuine korduv arupärimiste esitamine peaaegu kõigile ministritele ja peaministrile. Tema parlamenditöö on tihedalt seotud Sotsiaalkomisjoni aseesimehe rolliga ning seda iseloomustab põhjalik, protseduuriline ja detailne esinemisstiil, millega ta taotleb sageli lisaaega teemade ammendavaks käsitlemiseks. Lisaks intensiivsele saalitööle tegeleb ta aktiivselt huvigruppide (nt lasterikkad pered, pensionärid, ettevõtjad) kaasamisega ning osaleb julgeoleku- ja välispoliitilistel tegevustel, sealhulgas visiitidel Iisraeli.

Opositsiooniline hoiak on püsivalt ja intensiivselt suunatud Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsiooni vastu, kusjuures peamised sihtmärgid on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja peaministrid (Kallas, Michal). Kriitika on mitmetasandiline, ühendades terava poliitilise vastuseisu (maksutõusud, peretoetuste kärped, valimisõigus) süüdistustega eetilises vastutuses ja menetluslikes rikkumistes (teerullipoliitika, lubaduste murdmine, analüüsi puudumine). Valitsust süüdistatakse järjepidevalt rahva eiramises, ühiskonna lõhestamises ja perevaenuliku poliitika ajamises, kasutades selleks sageli isiklikku ja emotsionaalselt laetud retoorikat. Kompromissivalmidust väljendatakse vaid riigikaitse küsimustes, muudes valdkondades on vastasseis jäik ja intensiivne.

Poliitiku koostööstiil on tugevalt suunatud fraktsioonisisestele (Isamaa) ja opositsioonisisestele ühisalgatustele, rõhutades pidevat vajadust kaasata seadusloomeprotsessi valdkonna asjatundjaid ja huvigruppe (nt Lasterikaste Perede Liit, demograafia eksperdid). Koostöö valitsuskoalitsiooniga on madal ja valdavalt vastanduv, eriti siseriiklikes majandus- ja sotsiaalküsimustes, kus kritiseeritakse opositsiooni ettepanekute ignoreerimist. Siiski on näidatud üles pragmaatilist valmisolekut toetada väärtuspõhiseid algatusi ja riigikaitselisi küsimusi, otsides erakondadeülest konsensust rahvastikupoliitika vallas ning viidates positiivsetele näidetele varasemast fraktsioonideülesest koostööst.

Poliitiku regionaalne fookus on püsivalt suunatud regionaalse ebavõrdsuse ja ääremaastumise süvenemisele, rõhutades maapiirkondade elanike (eriti suurperede) halvenevat toimetulekut ja teenuste (transport, riigiasutused, elekter) kadumist. Keskne kriitikaobjekt on automaks, mida peetakse ebaõiglaseks ja linnastumist kiirendavaks poliitikaks, samuti kritiseeritakse riigiasutuste lahkumist maakonnakeskustest. Ida-Virumaa on selgelt kõige olulisem fookuspunkt, kus käsitletakse nii sotsiaal-majanduslikke (põlevkivienergeetika säilitamine, kõrge vaesus) kui ka julgeolekuga seotud küsimusi (piiripunktid, riigi kohalolek), nõudes regionaalsete raskuste leevendamist tasandusfondi ümbermängimise ja sihtotstarbeliste toetuspakettide kaudu.

Poliitiku majandusvaateid iseloomustab tugev ja järjepidev vastuseis peaaegu kõigile maksutõusudele (sh automaks, käibemaks, tulumaks, aktsiisid), mida peetakse majandust pärssivaks, inflatsiooni süvendavaks ja perede toimetulekut kahjustavaks. Ta pooldab turumajandust, nõuab riigi kokkuhoidu ja fiskaalset distsipliini läbi tarkade kuluvalikute, kritiseerides samas riiklikke dotatsioone ja subsideeritud energiaprojekte (eriti rohepöörde valdkonnas), mis suurendavad maksumaksja kulusid. Kuigi fiskaalselt konservatiivne, on profiil sotsiaalselt tundlik, kaitstes madalapalgaliste ostujõudu ning vastandudes maksureformidele (nagu maksuküüru kaotamine), mis soosivad jõukamaid, ning rõhutades vajadust toetada peresid kui "tuleviku maksumaksjaid". Ühtlasi nõutakse konkurentsivõimelist elektrihinda ja kritiseeritakse ettevõtluskeskkonda kahjustavat halduskoormust.

Poliitiku sotsiaalpoliitiline profiil on tugevalt sotsiaalkonservatiivne, keskendudes pidevalt sündimuskriisile ja lasterikaste perede toetuste kaitsmisele, mida peetakse rahvusriigi kestlikkuse aluseks ja millele viidatakse põhiseadusliku erikaitse all olemisele. Ta vastustab massiimmigratsiooni demograafilise lahendusena, eelistades sündimust toetavaid meetmeid, ning väljendab sügavat ettevaatlikkust progressiivsete soolise identiteedi teemade ja elulõpu tahteavalduse (eutanaasia) eelnõu suhtes, rõhutades palliatiivravi kättesaadavust. Julgeoleku ja kodanikuvabaduste tasakaalus nõuab ta korduvalt Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse peatamist kohalikel valimistel, pidades seda julgeolekuohuks. Lisaks kaitseb ta järjepidevalt haavatavaid rühmi (puuetega inimesed, eakad, omastehooldajad) valitsuse kärbete eest, nõudes teenuste kvaliteedi ja turvalisuse parandamist.

Poliitiku seadusandlik tegevus on valdavalt opositsiooniline, keskendudes valitsuse maksupoliitika (eriti automaksu ja aktsiisitõusude) ning sotsiaalkärbete (perehüvitised) aktiivsele vastustamisele, kasutades selleks sageli arupärimisi ja menetluse katkestamise ettepanekuid. Kõige püsivam ja prioriteetsem teema on agressorriikide kodanike valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel, mille õigusliku raamistiku nõudmist korratakse järjepidevalt, kritiseerides valitsuse tegevusetust. Ta on tugev sotsiaalvaldkonna eestkõneleja, toetades peretoetuste tõstmist, vähiravimite käibemaksu alandamist ja puuetega inimeste sihitud maksuerisuste säilitamist, ning on kriitiline ravimituru riigistamise katsete suhtes.