AI Profiileerimine: Pipi-Liis Siemann

Poliitiku positsioon on valdavalt protseduurikeskne ja poliitikapõhine, olles tihedalt seotud Põhiseaduskomisjoni tööga ning rõhutades õigusruumi stabiilsust, seadusandluse korrektsust ja süsteemset lähenemist reformidele. Ta toetab tugevalt strateegilisi ja süsteemseid muutusi (nt koolivõrgu korrastamine, kohtusüsteemi haldusreform, riiklik julgeolek), mis parandavad efektiivsust ja majanduskeskkonda, eelistades terviklikke lahendusi kitsastele eranditele. Väärtuspõhine raamistik ilmneb eelkõige laste õiguste kaitsmisel ja poliitilise eetika rõhutamisel, vastandudes järjekindlalt ebaküpsetele, populistlikele või põhiseaduslikult kaheldavatele eelnõudele (nt valimisõiguse piiramine, ministrite kulude avalikustamine).

Kõneleja asjatundlikkus on selgelt koondunud põhiseadusõiguse, seadusandliku menetluse ja Põhiseaduskomisjoni töö ümber, kus ta demonstreerib järjepidevat autoriteeti õigusliku hierarhia, menetlusnormide ja spetsiifilise tehnilise terminoloogia kasutamisel. Lisaks õiguslikule tuumale on tal süvendatud teadmised valimisõiguse, demograafiliste näitajate (rahvastikukriis, sündimuse summaarkordaja) ning haridus- ja regionaalpoliitika (koolivõrgu korrastamine) valdkonnas. Asjatundlikkuse demonstreerimisel toetub ta sageli institutsioonide (Justiitsministeerium, Õiguskantsler, Riigikohus) seisukohtadele ja viitab detailsetele seaduseparagrahvidele, näidates võimet analüüsida normide koostoimet ja praktilisi tagajärgi.

Poliitiku retooriline stiil on läbivalt formaalne, analüütiline ja rangelt menetluslik, peegeldades peamiselt komisjoni ettekandja rolli. Argumentatsioon on valdavalt loogiline ja faktipõhine, keskendudes detailidele, seadustele ja institutsioonide seisukohtadele, vältides enamasti emotsionaalseid apelle. Erandina ilmneb teatud perioodidel (eriti 2024. aasta lõpus ja 2025. aasta kevadel) tugevam eetiline ja moraalne toon, mida toetavad meeldejäävad metafoorid, filosoofilised tsitaadid ning otsene vastaste retoorika (populism, *whataboutism*) kritiseerimine. Stiili iseloomustab ka sagedane suunavate ja lahendusi otsivate küsimuste esitamine, hoides tooni asjaliku ja nõudlikuna.

Poliitiku tegevusmuster on regulaarne ja intensiivne, keskendudes Riigikogu täiskogu istungitele, kus ta esineb korduvalt kuus, sageli ka järjestikustel päevadel. Tema domineeriv ja püsiv roll on Põhiseaduskomisjoni ametlik esindamine ja selle menetlusotsuste ettekandmine, mis viitab tsentraalsele ja rutiinsele positsioonile seadusloome protsessis. Lisaks formaalsetele aruannetele on ta aktiivne ka järelevalvefunktsioonis, osaledes sisulistes aruteludes ja esitades küsimusi ministritele laiemates poliitikavaldkondades. Tegevusmuster näitab süvenemist komisjoni töösse, kus ta alates 2024. aasta sügisest on kindlalt kinnistunud juhtiva ettekandja rolli.

Poliitiku vastasseis on valdavalt suunatud süsteemsetele puudujääkidele (nt õigusselguse rikkumine, KOV asjaajamise kultuur, regionaalpoliitiline dogma) ja ebakvaliteetsetele või kitsalt fokuseeritud seaduseelnõudele, nõudes alati süsteemset ja komplekset lähenemist. Kriitika on valdavalt menetluslik ja sisuline, keskendudes juriidilisele korrektsusele, poliitika dubleerimise vältimisele ning majandusliku analüüsi puudumisele. Otsene isiklik vastuseis on harv, kuid intensiivistub populistlike ja ebakonstruktiivsete algatuste (nt Lauri Laatsi grupp) ning eetiliste/käitumuslike puudujääkide (nt vanemakohustuste kuritarvitamine) kritiseerimisel.

Poliitiku koostööstiil on valdavalt institutsionaalne, konsulteeriv ja protseduuriliselt konsensuslik, keskendudes Põhiseaduskomisjoni töö edastamisele ja ettekandja rolli täitmisele. Ta on järjepidevalt avanud laiaulatuslikule ekspertide kaasamisele (ministeeriumid, kohalikud omavalitsused, valimisteenistus) ning tunnustab kolleegide argumente üle erakondlike piiride, viidates valmisolekule fraktsioonideüleseks kollegiaalsuseks. Kuigi menetlusotsused tehakse tihti konsensuslikult, tegutseb ta sisulistes küsimustes pigem komisjoni enamuse seisukohtade edastajana, mitte niivõrd aktiivse kompromisside otsijana.

Poliitiku regionaalne fookus on tugev, eriti perioodi alguses ja lõpus, keskendudes eelkõige kohalike omavalitsuste haldusküsimustele, maakoolide probleemidele ja rahvastiku vähenemise peatamisele. Ta rõhutab selgelt seost riikliku ja kohaliku tasandi poliitika vahel, olles huvitatud regionaalpoliitiliste abinõude rakendamisest, mis parandaksid elu- ja ettevõtluskeskkonda väljaspool Eesti suuremaid keskusi. Oluline teema on majanduslik ebavõrdsus, kritiseerides investeeringute ja planeeringute menetlemise aeglust väljaspool nn kuldset ringi. Regionaalne tegevus keskendub funktsionaalsetele piirkondadele (maapiirkonnad, turutõrkepiirkonnad) ning kohaliku omavalitsuse volikogude ja maakondadeülese koostöö edendamisele.

Poliitiku majandusvaateid iseloomustab tugev rõhuasetus fiskaalsele vastutusele, nõudes kulude analüüsi, administratiivset optimeerimist ja kuluefektiivseid, pikaajalisi taristuinvesteeringuid. Ta toetab majanduskasvu, innovatsiooni ja ettevõtete (eriti VKEde) konkurentsivõime parandamist läbi bürokraatia vähendamise ning sihipäraste meetmete (nt energiahindade leevendamine) kasutamise turutõrgete lahendamiseks. Oluline teema on ka regionaalareng, töökohtade loomine kohalikes omavalitsustes ning mure tööjõu kvalifikatsiooni ja majandusliku turvalisuse seose pärast demograafilise stabiilsusega.

Poliitiku sotsiaalne profiil keskendub avalike teenuste (haridus, sotsiaalhoolekanne) kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamisele, pöörates erilist tähelepanu maapiirkondadele ja finantsiliselt haavatavatele rühmadele, tagades neile põhiseadusliku õiguskaitse kättesaadavuse. Tugev rõhk on laste õiguste ja turvalisuse tagamisel, eriti vanemlike kohustuste kuritarvitamise ja hooldusõiguse vaidlustes. Keelepoliitikas on lähenemine pragmaatiline, püüdes tasakaalustada riigikeele staatust madalama keeleoskusega kodanike kohaliku osaluse õigustega. Üldist raamistikku iseloomustab rõhuasetus avaliku teenistuse eetikale ja moraalile, kuid samas ollakse riikliku julgeoleku kaalutlustel valmis piirama tsiviilvabadusi, näiteks valimisõigust.

Poliitiku seadusandlik tegevus on tugevalt kontsentreeritud põhiseaduslikele ja haldusõiguslikele teemadele, hõlmates valimisseaduste korrastamist, kohtusüsteemi reformi (sh kohtute haldamine) ning parlamendi ja valitsuse sisekorra regulatsioone. Tema domineeriv roll on juhtivkomisjoni ettekandja, kes rõhutab seadusloome juriidilist korrektsust ja põhiseaduse järgimist, edastades sageli komisjoni konsensuslikke ettepanekuid eelnõude tagasi lükkamiseks, mis ei paku kompleksseid lahendusi või on menetluslikult puudulikud. Sekundaarselt on fookuses sotsiaal- ja regionaalpoliitilised küsimused, nagu hariduskorraldus ja laste turvalisuse tagamine hooldusõiguse mehhanismide parandamise kaudu. Üldiselt tegutseb ta peamiselt menetlusliku korrektsuse ja õigusselguse eest seisjana, mitte niivõrd algatajana.