Päevakorrapunktide kaupa: Maido Ruusmann

Stiil on formaalne ja analüütiline, alustades ministri ettekande kiitmisega, kuid liikudes kiiresti edasi kriitilise küsimuse juurde. Kasutatakse loogilist apelli, toetudes statistilistele võrdlustele ja geopoliitilistele argumentidele. Toon on murelik ja rõhutab olukorra tõsidust ("päris hull pilt").

Retooriline stiil on analüütiline ja küsiv, suunatud eelmise kõneleja teadmiste kontrollimisele ja poliitiliste faktide esiletoomisele. Toon on formaalne ja tugineb loogilistele argumentidele ning koalitsioonilepingu detailidele, vältides emotsionaalseid apelle.

Retooriline stiil on viisakas ja otsene, esitades küsimuse selguse saamiseks parlamendi formaalses keskkonnas. Kõneleja keskendub loogilisele, kuid lihtsale vastusele (kasulik või kahjulik), vältides emotsionaalseid või narratiivseid apelle.

Stiil on ametlik, optimistlik ja toetav, kiites ministri ettekannet kui "lootustandvat". Kasutatakse loogilisi argumente (majanduslikud, julgeolekulised kaalutlused) ja metafoore, kirjeldades taristut kui riigi "vereringet". Kõneleja pöördub formaalselt Riigikogu esimehe ja kolleegide poole ning palub lisaaega.

Kõne on formaalne ja lugupidav, pöördudes peaministri poole komplimendiga ("väga targa inimesena"). Stiil on küsiv ja murelik, rõhutades vajadust kiirete ja konkreetsete lahenduste järele regionaalprobleemide leevendamiseks.

Stiil on formaalne ja lugupidav (tänamine ja pöördumine ministri poole), kuid samas murelik ja tungiv, rõhutades probleemi tõsidust ("mu mure tõsine"). Kasutatakse nii isiklikku seotust (Kagu-Eestist läkitatud) kui ka loogilist argumentatsiooni (viide julgeolekuriskile ja meetmete ebaefektiivsusele). Kõne lõpeb konkreetsete poliitiliste küsimuste esitamisega.

Retooriline stiil on viisakas ja lugupidav, alustades positiivse sõnumi tunnustamisega Eesti Panga presidendile. Toon on formaalne ja keskendub analüütilistele, poliitikasuunalistele küsimustele, nõudes andmepõhiseid soovitusi valitsusele. Kasutatakse loogilist apelli, sidudes isikliku regionaalse tausta poliitilise murega.

Kõnekeel on formaalne, viisakas ja küsitlev, pöördudes Riigikogu esimehe ja ettekandja poole lugupidavalt. Stiil on valdavalt loogiline ja analüütiline, kasutades küsimusi nii vastaspoole motiivide kahtluse alla seadmiseks kui ka seaduse sisu selgitamiseks.

Stiil on formaalne ja analüütiline, alustades faktipõhise diagnoosiga regionaalsest ebavõrdsusest. Kõneleja esitab otsese ja nõudliku küsimuse ministrile, otsides terviklikke lahendusi, mis viitavad pigem loogilisele kui emotsionaalsele veenmisele.