AI Profiileerimine: Signe Riisalo

Poliitiku positsioon on järjepidevalt keskendunud sotsiaalpoliitikale, eriti haavatavate rühmade toetamisele ja rahvusvaheliste inimõiguste standardite laiendamisele. Tema lähenemine on tugevalt poliitika- ja tulemuspõhine, toetades reforme (nt sotsiaalkindlustuse osas), mis on eesmärgipärased, õiglased ja motiveerivad. Samas on ta pragmaatiliselt kriitiline kulukate ja mittesihtotstarbeliste eelnõude suhtes, rõhutades vajadust tõenduspõhiste, riigile taskukohaste ja pikaajaliselt mõjuvate lahenduste järele seadusloomes.

Poliitiku peamine asjatundlikkuse valdkond on sotsiaalpoliitika ja -hoolekanne, hõlmates sügavuti sotsiaalkindlustust, tööturumeetmeid, demograafiat ning rahvusvahelist inimõiguste seadusandlust (sh CEDAW). Ta demonstreerib järjepidevat tehnilist ja juriidilist pädevust, käsitledes detailselt nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonna seadusloomet, eriti elulõpu tahteavalduste ja palliatiivravi eristamise teemasid. Asjatundlikkust kinnitab pidev tugi konkreetsetele statistilistele ja finantsandmetele (nt eelarvekulud, töötuse määrad) ning põhjalik Riigikogu menetluskäigu, komisjonitöö ja EL-i direktiivide ülevõtmise tundmine.

Poliitiku retooriline stiil on läbivalt formaalne, analüütiline ja pragmaatiline, keskendudes tugevalt protseduuriliste detailide, seaduste ja keerukate lahenduste selgitamisele komisjoni esimehe rollis. Argumentatsioon on rangelt loogiline ja faktipõhine, vältides emotsionaalseid apelle ning tuginedes andmetele, uuringutele ja kulutõhususe argumentidele ("tarku valikuid"). Kuigi üldtoon on ametlik ja mõõdukas, muutub see kriitika ja süüdistuste korral resoluutseks ja kaitsevaks, nõudes kolleegidelt faktipõhist vaidlust ning vältides lahmimist.

Poliitiku tegevusmuster on iseloomustatud intensiivse ja järjepideva osalemisega Riigikogu seadusloomes, kus ta täidab nii Sotsiaalkomisjoni juhi kui ka eelnõude ettekandja rolli, juhtides korduvalt teise ja kolmanda lugemise protsesse. Tema töö rütm on tihedalt seotud parlamendi istungite ja protseduuriliste tähtaegadega, hõlmates nii ministritele küsimuste esitamist kui ka aktiivset osalemist saali debattides ja protseduurireeglite järgimise nõudmist. Lisaks sisemisele parlamenditööle ulatub tema tegevus ka avalikku sfääri, mida kinnitavad pikaajalised läbirääkimised huvigruppidega (nt puuetega inimeste organisatsioonidega) ja regulaarne osalemine meediadebatis (nt ERR-i arvamuslood).

Poliitiku vastasseis on suunatud peamiselt Riigikogu kolleegidele, keda kritiseeritakse teravalt nii sisulise pinnapealsuse ("pooltõed") kui ka menetluslike eksimuste eest (nt komisjoni ettekandja rolli segamine poliitiliste seisukohtadega). Kriitika intensiivsus varieerub faktipõhisest selgitamisest (nt juriidiliste murede adresseerimine) kuni otseste ja teravate isiklike süüdistusteni (nt Urmas Reinsalu "lahmivate" süüdistuste eest puuetega inimeste teemal). Poliitik kaitseb oma eelnõusid aktiivselt, lükates ümber väited sotsiaalsüsteemi halvenemise kohta, samal ajal rünnates vastaseid kulukate ja halvasti sihitud poliitiliste lahenduste eest.

Poliitiku koostööstiil on järjepidevalt konsensuslik ja laialdaselt kaasav, rõhutades nii protseduurilist korrektsust komisjonitöös kui ka vajadust saavutada ühiskondlik kokkulepe. Ta otsib aktiivselt kompromisse ning kaasab arutellu laia spektrit huvigruppe ja organisatsioone (sh kuni 25 osapoolt), andes neile võimaluse poliitikat kujundada. Lisaks laialdasele konsulteerimisele on ta avatud erakondadeülesele koostööle, toetades teiste parteide (nt sotsiaaldemokraadid, Isamaa) seisukohti terviklike lahenduste leidmiseks.

Poliitiku tegevus ja kõnepunktid on selgelt tsentraliseeritud, keskendudes järjepidevalt riiklikule seadusloomele, sotsiaalsüsteemidele ning rahvusvahelistele võrdlustele või EL-i direktiividele. Konkreetne regionaalne või kohalik fookus puudub täielikult, kuna kõnedes ei käsitleta ühtegi spetsiifilist piirkondlikku projekti, tööstusharu või kogukonda. Kohalikke omavalitsusi mainitakse vaid riikliku poliitika rakendamise kontekstis (nt halduskoormus või toetuste jaotusmehhanismid), mis kinnitab prioriteetide suunamist süsteemsetele ja üleriigilistele lahendustele.

Poliitiku majandusvaated on selgelt ankurdatud fiskaalsesse vastutusse ja eelarvedistsipliini, rõhutades samal ajal vastuseisu maksumäärade tõstmisele. Kulutuste ja ümberjaotamise osas eelistatakse sihipäraseid, taskukohaseid lahendusi haavatavate gruppide (nt puuetega inimesed, vaesuses elavad) toetamiseks, lükates tagasi kulukad universaalsed meetmed. Oluline fookus on pandud ka tööturule naasmise motiveerimisele, nähes sotsiaaltoetusi pigem ajutise abina ning nõudes toetussüsteemide rakendussätete ja metoodika teaduspõhist uuendamist. Seisukohad rõhutavad sotsiaalsete hüvede kaitsmist praktiliste eluliste probleemide lahendamise kaudu, mitte üldise toetustaseme tõstmise teel.

Poliitiku sotsiaalpoliitiline tegevus on järjepidevalt keskendunud haavatavate rühmade õiguste ja toimetuleku parandamisele, rõhutades sihipärast toetust puuetega inimestele (ligipääsetavus, toetuste kombineerimine) ja lastega peredele (vaesuse leevendamine, sündimuse suurendamine). Oluline fookus on ka inimõiguste ja isikliku autonoomia tagamisel, toetades naiste diskrimineerimise vastase konventsiooni lisaprotokolli ning kaitstes täisealise isiku õigust elulõpu tahteavaldusele kannatuste vältimiseks, eristades seda selgelt eutanaasiast. Poliitik tegeleb süsteemsete probleemidega (miinimumsissetuleku metoodika, hooldereform) ning läheneb sotsiaalsetele eesmärkidele väärtuspõhiselt.

Poliitiku seadusandlik tegevus keskendub sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna reformidele, juhtides aktiivselt eelnõusid (nt töövõimetoetus, elulõpu tahteavaldus) läbi lugemiste ja tehes tehnilisi parandusi sihtrühmade kaitse tagamiseks. Ta on olnud oluline eestvedaja põhiseadusega kooskõlas oleva töövõimetoetuse seaduse vastuvõtmisel ning rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega ühinemisel. Samal ajal on ta tugev oponent kulukatele perehüvitiste eelnõudele, seades prioriteediks laiaulatusliku, kulutõhusa tegevuskava koostamise ja alternatiivsete lahenduste (nt lapsetoetuste indekseerimine) kaalumise. Üldiselt on tegemist detailidele keskenduva seadusandjaga, kes rõhutab nii õigusaktide tehnilist täpsust kui ka sihtrühmade kaasamist.