AI Profiileerimine: Tõnis Mölder

Poliitiku positsioon on valdavalt poliitika- ja menetluskeskne, rõhutades järjepidevalt valitsuse tegevuse läbipaistvust, riiklike otsuste juriidilist korrektsust ning seadusandluse vastavust põhiõigustele ja õiguslikule võrdsusele. Ta kritiseerib tugevalt bürokraatia vähendamise butafoorilisi katseid ja nõuab riigiametitelt poliitilise kallutatuse vältimist, keskendudes detailsele protseduurilisele täpsusele (sh stenogrammide korrigeerimine). Kõige tugevam väärtuspõhine fookus on suunatud riigi julgeolekule, nõudes tungivalt ja järjekindlalt Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse kiiret äravõtmist kohalikel valimistel, olles vastava eelnõu ka ise algatanud.

Kõneleja asjatundlikkus on erakordselt tugev õigusloome ja parlamendi protseduurireeglite vallas, hõlmates põhiseaduslikke vaidlusi, õiguskantsleri seisukohtade tsiteerimist ning tehnilist eristamist põhiõiguste riive ja juriidiliste terminite osas. Sisuline ekspertiis keskendub reguleerimisvaldkondadele, nagu aktsiisipoliitika, konkurentsiõigus, taastuvenergia arendus ja rahvusvaheline kliimapoliitika, kusjuures ta eristab selgelt menetluses olevaid ja uusi projekte. Ta toetub oma teadmistes konkreetsetele ajaloolistele arengudokumentidele (nt tervishoiu infrastruktuuri plaanid) ja otsesele suhtlusele tööstuse esindajatega, demonstreerides võimet siduda seadusloomet praktilise rakendamise ja institutsionaalse ajalooga.

Poliitiku retooriline stiil on järjepidevalt formaalne, analüütiline ja menetluslik, tuginedes peamiselt loogilisele apellatsioonile, faktide korrigeerimisele ning institutsionaalsetele ja õiguslikele viidetele. Kuigi algne toon on lugupidav ja viisakas, muutub see kriitika esitamisel kiiresti teravaks ja nõudlikuks, nõudes detailseid vastuseid ja kasutades tugevaid väljendeid (nt "butafooria") poliitika ebapraktilisuse kirjeldamiseks. Emotsionaalsed pöördumised puuduvad, kuid vastaste kritiseerimisel kasutatakse irooniat ja kujundlikku keelt, rõhutades samal ajal vajadust riiklikku huvi teeniva laia konsensuse järele.

Poliitiku tegevusmuster on tugevalt seotud Riigikogu tööga, kus ta osaleb intensiivselt nii täiskogu istungitel kui ka juhtivkomisjoni (Majanduskomisjon) ja Vanematekogu töös. Aktiivsus on regulaarne parlamendi tippkuudel, keskendudes seadusloome sisulisele poolele, esitades järjepidevalt arupärimisi ja detailseid küsimusi ministritele. Tema sekkumised on sageli suunatud valitsuse vastutusele, protseduurilisele korrektsusele ja ametlike dokumentide faktitäpsusele, näidates sügavat pühendumist parlamenditööle.

Poliitiku opositsiooniline hoiak on valdavalt suunatud valitsuse ja selle haldusalade vastu, keskendudes poliitika ja menetluse ebaõnnestumistele, nagu läbipaistvuse puudumine, seaduste ebapraktilisus ja täitmise suutmatus. Kriitika on reeglina faktipõhine ja institutsionaalsele toetusele (nt ettevõtjad, Õiguskantsler) tuginev, hõlmates sageli protseduurilisi korrektsioone ja nõudmisi poliitilise vastutuse järele. Kuigi vastuseis on enamasti analüütiline ja poliitika sisuline, esineb ka intensiivseid ja iroonilisi rünnakuid konkreetsete fraktsioonide (nt sotsiaaldemokraadid) vastu, kritiseerides samal ajal laiemalt poliitilist ebasirust ja konsensuse puudumist.

Poliitiku koostööstiil on kahetine: ta on sisepoliitiliselt ja menetluslikult konsensust otsiv, rõhutades laia poliitilise kokkuleppe vajadust olulistes küsimustes ning tegutsedes komisjonides vahendaja rollis. Samas on suhtlus täitevvõimuga valdavalt nõudlik, kriitiline ja vastutust rõhutav, nõudes ministritelt sisulisi vastuseid ja detailset analüüsi. Ta on avatud koostööle teiste fraktsioonidega, tunnustades vajadusel vastaspoolte õigeid seisukohti, ning kaasab aktiivselt väliseid sidusrühmi (nt energiaarendajaid) kriitilise tagasiside kogumiseks.

Poliitiku fookus on valdavalt riiklikel seadusandlikel ja protseduurilistel küsimustel (õiguskord, valimisõigus, konkurentsiseadus). Oluline osa tähelepanust on suunatud ka rahvusvahelistele teemadele ja Euroopa Liidu regulatsioonidele (Rohelepe), kasutades sageli lähiriikide (Läti, Leedu, Soome) poliitika võrdlust riiklike probleemide analüüsimisel. Konkreetne kohalik või regionaalne fookus Eesti siseselt on harv, ilmudes lühiajaliselt vaid Tallinna linna ja Lasnamäe infrastruktuuri projektide kontekstis.

Poliitiku majandusvaated on tugevalt suunatud ettevõtlushuvide kaitsmisele, nõudes järjepidevalt halduskoormuse ja bürokraatia vähendamist ning rõhutades, et regulatsioonid peavad pakkuma ettevõtjatele reaalset praktilist kasu. Ta rõhutab õigusloome selgust ja korrektsust, kritiseerides eelnõusid, mis ei vasta õigusekspertide ja õiguskantsleri nõuetele. Maksupoliitikas toetab poliitik pragmaatilist aktsiisipoliitikat, mille eesmärk on maksimeerida riigieelarve tulu tervishoiu rahastamiseks, vältides samal ajal liiga rangete piirangutega musta turu teket.

Poliitiku sotsiaalsete teemade profiili domineerib tugev ja korduv fookus julgeolekuga seotud kodanikuõiguste piiramisele, toetades tungivalt Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel. Lisaks sellele julgeolekukesksusele tegeleb profiil regulatiivsete meetmetega rahvatervise valdkonnas, rõhutades alaealiste kaitsmist e-sigarettide kahjuliku mõju eest. Üldiselt iseloomustab profiili tasakaal konkreetsete regulatiivsete meetmete (tervis) ja kõrge poliitilise pingega õiguslik-protseduuriliste küsimuste (valimisõigus, võrdne kohtlemine) vahel.

Seadusandlik fookus on jagatud kahe peamise suuna vahel: kõrge poliitilise kaaluga põhiseaduslikud teemad (valimisõiguse piiramine, põhiõiguste kaitse) ja kriitiline majandus- ning keskkonnaregulatsioonide (taastuvenergia, e-sigaretid, EL-i aruandlus) analüüs. Poliitik on nii konkreetsete, sageli vastuoluliste eelnõude (valimisõigus) algataja kui ka aktiivne kriitiline küsitleja, kes nõuab valitsuselt kiiret tegutsemist ja konkreetseid tähtaegu. Läbivaks jooneks on rõhuasetus seadusandliku protsessi õiguslikule täpsusele, põhiseaduslikule vastavusele ja menetluse usaldusväärsusele, olles juhtivkomisjonis võtmerollis nii siseriiklike kui ka EL-i direktiividest tulenevate otsuste kujundamisel.