AI Profiileerimine: Marko Mihkelson

Poliitiline positsioon on domineerivalt väärtuspõhine ja eksistentsiaalne, keskendudes Eesti julgeoleku kaitsmisele Venemaa agressiooni kontekstis, mida nähakse uue maailmasõjana. Kõneleja toetab jõuliselt Ukraina strateegilist võitu, nõudes transatlantilise ühtsuse hoidmist, kaitsekulutuste kiiret eskaleerimist (3% SKT-lt 5% SKT-le) ning külmutatud Vene varade kasutamist Ukraina toetuseks. Sekundaarselt on fookuses Eesti välisteenistuse seadusandluse ja rahvusvaheliste protseduuride tugevdamine, kus positsioon on pigem poliitika- ja menetluskeskne, kuid alati toetav. Üldiselt on tegemist järjepideva ja tugevalt toetava positsiooniga, mis rõhutab aktiivset initsiatiivi passiivse kaitse asemel.

Kõneleja demonstreerib järjepidevalt kahetist ja sügavuti minevat asjatundlikkust, mis jaguneb rahvusvahelise julgeolekupoliitika ning Riigikogu menetlus- ja seadusloome tehniliste detailide vahel. Geopoliitiline ekspertiis on ajalooliselt põhjendatud, keskendudes Venemaa pikaajalisele agressioonistrateegiale, hübriidsõjale ning autoritaarsete jõudude (Hiina, Iraan, Põhja-Korea) süvenevale koostööle, toetudes spetsiifilistele andmetele ja analüütikute töödele. Teisalt on kõneleja autoriteetne Väliskomisjoni sisetöö, parlamentaarsete protseduuride, välissuhtlemise seadusandluse ja põhiseadusliku õiguse (sh lepingute denonsseerimine ja võimude lahusus) küsimustes, valdades detailseid juriidilisi ja tehnilisi aspekte. Asjatundlikkus ilmneb ka rahvusvahelise õiguse, sanktsioonide rakendamise ja ajalooliste kuritegude (genotsiid) rahvusvahelise tunnustamise teemadel.

Retooriline stiil on läbivalt äärmiselt formaalne ja protseduuriline, järgides rangelt parlamendietiketti ja kasutades lugupidavaid pöördumisi. Toon on kahetine: rutiinsed menetlusaruanded on neutraalsed ja asjalikud, samas kui julgeoleku- ja eksistentsiaalseid teemasid käsitlev retoorika on tungiv, alarmistlik ja emotsionaalselt laetud, rõhutades "globaalse katastroofi lävel" olemist. Argumentatsioon tugineb tugevalt loogilistele ja analüütilistele apellidele, mida toetavad ulatuslikud ajaloolised paralleelid (nt 1940. aasta sündmused) ja viited rahvusvahelisele julgeolekukontekstile. Emotsionaalsed apellid ja tugevad metafoorid on strateegiliselt suunatud olukorra tõsiduse rõhutamisele ning vastaste teravale kritiseerimisele, sidudes kriitika otseselt riigi julgeoleku ohustamisega.

Poliitiku tegevusmuster on pidevalt intensiivne, ühendades Riigikogu Väliskomisjoni juhtimise ja seadusloome protsesside koordineerimise regulaarse aruandlusega täiskogu ees. Tema tegevust iseloomustab erakordselt aktiivne parlamentaarne diplomaatia, hõlmates sagedasi kõrgetasemelisi visiite (sh Ukraina rindele, Taiwanile, Lõuna-Koreasse ja Gruusiasse) ning iganädalast tööd transatlantiliste ja Põhjala-Balti partneritega. Tegevusmustrid näitavad pidevat rahvusvaheliste kriiside jälgimist ja aktiivset osalemist sanktsioonide ning välispoliitiliste avalduste menetlemisel.

Poliitiku vastanduv hoiak on valdavalt suunatud välisele ohule, keskendudes intensiivsele ja põhimõttelisele kriitikale Venemaa agressiivse režiimi vastu, keda peetakse genotsiidi toimepanevaks isevalitsejaks ja eksistentsiaalseks ohuks Lääne väärtusruumile. Sekundaarselt kritiseeritakse Lääne liitlasi nende poliitilise kõhkluse, strateegilise peataoleku ja ajalooliste desarmeerimisvigade eest, hoiatades kiire rahu otsimise eest "iga hinna eest". Siseriiklikult on vastasseis suunatud neile poliitilistele jõududele, kes seavad kahtluse alla Eesti julgeolekupoliitika konsensuse või rikuvad põhiseaduslikke protseduure, kusjuures kriitika on alati põhimõtteline ja seostab vastaste seisukohti ajaloolise naiivsusega.

Koostööstiil on Riigikogu siseselt valdavalt konsensuslik ja erakondadeülene, mida iseloomustab laiapõhjaline toetus (sageli üle 50 liikme) ning edukas komiteedevaheline ja institutsionaalne koostöö nii parlamendi sees kui ka Välisministeeriumi ja Vabariigi Valitsusega. Välis- ja julgeolekupoliitikas rõhutab kõneleja sisepoliitilist ühtsust ning keskendub rahvusvaheliselt transatlantilise liidu ja regionaalsete (Põhjala-Balti) liitlassuhete tihendamisele, pidades oluliseks otsesuhtlust partneritega lõhede vältimiseks. Üldiselt on tegemist avatud ja kompromissivalmis lähenemisega, kus otsused tehakse tihti ühehäälselt.

Poliitiku regionaalne fookus on eranditult rahvusvaheline ja geostrateegiline, puududes igasugune viide Eesti kohalikele või siseriiklikele piirkondlikele probleemidele. Peamine rõhk on rahvusvahelisel julgeolekul, eriti Ukraina toetamisel, Põhjala-Balti koostööl ja Vene imperialismi vastasel tegevusel Ida-Euroopas ja Lõuna-Kaukaasias. Lisaks transatlantilisele ruumile laiendatakse parlamentaarset diplomaatiat Ida-Aasiasse (Taiwan, Lõuna-Korea), et tugevdada vaba maailma riikide majandus- ja julgeolekusuhteid. Siseriiklikud teemad puudutavad vaid riikliku välisteenistuse tugevdamist ja seadusandlust, mis toetab rahvusvahelist esindatust.

Poliitiku majandusvaateid domineerib julgeolekust lähtuv kaitsemajandus, kus kaitsekulutuste prioriteet on lühikese aja jooksul kasvanud 3%-lt 5%-le SKT-st, mida peetakse möödapääsmatuks reaalsuseks ja mis nõuab lisaressursside leidmist. Laiem majanduspoliitika rõhutab rahvusvahelise kaubanduskoostöö tihendamist (sh Taiwani suunal) ning välisinvesteeringute tarka kaasamist Eesti ettevõtete globaalse läbilöömise toetamiseks. Kuigi puuduvad andmed laiaulatusliku maksupoliitika kohta, viitavad seisukohad fiskaaldistsipliini olulisusele riigi rahanduse kaitsel, keskendudes kitsalt välisteenistuse kulude ja toetuste reguleerimisele ning välisabitoetuste tagasinõudmisele.

Poliitiku sotsiaalsete küsimuste käsitlus on kahetine: kodumaiselt keskendutakse kitsalt võrdsete sotsiaalsete õiguste tagamisele, eriti välisteenistujate abikaasade ja registreeritud elukaaslaste staatuse ja tasustamise reguleerimisele. Seda teemat käsitletakse peamiselt juriidilise ja menetlusliku küsimusena, kinnitades toetust abieluvõrdsuse seadusest tulenevale partnerite võrdsusele. Laiemas plaanis käsitletakse sotsiaalseid küsimusi rahvusvahelise õigluse prisma kaudu, rõhutades vajadust tunnistada kannatusi ja tagada vastutus genotsiidi ning inimsusevastaste kuritegude eest, et luua laiem õigusruum.

Seadusandlik tegevus on läbivalt suunatud Eesti välispoliitilise tegevusvõime ja parlamentaarse diplomaatia tugevdamisele, keskendudes välissuhtlemise ja välisteenistuse seaduste struktuursetele muudatustele. Poliitik on järjepidevalt juhtivkomisjoni esindaja ja menetluse eestvedaja rollis, vastutades nii oluliste eelnõude (sh Vene külmutatud varade kasutuselevõtt Ukraina toetuseks) kui ka parlamendi delegatsioonide töökorralduse eest. Oluline osa fookusest on rahvusvahelistele kriisidele reageerimisel ning ajalooliste kuritegude (nt Krimmitatarlaste genotsiid) tunnistamisel Riigikogu avalduste algatamise ja vastuvõtmise kaudu.