AI Profiileerimine: Arvo Aller

Poliitiline positsioon on kogu vaadeldava perioodi vältel püsivalt ja jõuliselt opositsiooniline, raamides valitsuse tegevust kui "teerulli" ja ebakompetentset majandusjuhtimist. Keskne teema on valitsuse maksupoliitika (vastuseis kõigile uutele maksudele ja tõusudele, sh automaks, käibemaks, tulumaks), nõudes maksukoormuse langetamist rahva toimetuleku parandamiseks. Lisaks majanduskriitikale on fookuses riiklik ja regionaalne julgeolek (vastuseis asutuste sulgemisele piirialadel), demograafiline kriis ning tugev vastuseis rohepöörde ja kodakondsuse leevendamise poliitikale. Kriitika on tugevalt tulemuspõhine, süüdistades valitsust lühinägelikkuses, ning väärtuspõhine, rõhutades Eesti rahva ja maaelu kaitsmist.

Poliitiku asjatundlikkus on erakordselt sügav ja järjepidev, keskendudes peamiselt põllumajanduse ja toidujulgeoleku, regionaalpoliitika (eriti Ida-Virumaa ja taristu) ning maksunduse tehnilistele detailidele. Ta demonstreerib autoriteeti seadusloome protseduurides ja haldusõiguses, viidates korduvalt eelnõude numbritele, seletuskirjade puudustele, EL-i direktiividele ja aluslepingutele. Argumentide toetuseks kasutatakse pidevalt spetsiifilist terminoloogiat, konkreetseid finantsandmeid ja statistikat (nt kahjumid, kormoranide arvud, sündimuse langus), mis näitab põhjalikku kursisolekut nii majanduslike, keskkonna- kui ka riigikaitsega seotud nüanssidega.

Retooriline stiil on läbivalt võitlev, terav ja tungiv, olles suunatud valitsuse tegevuse süstemaatilisele kritiseerimisele ja sildistamisele, kasutades sageli tugevaid ja emotsionaalseid väljendeid nagu "rohehullus", "teerull" ja "rahvavaenulik". Kõneleja tasakaalustab oskuslikult loogilist ja protseduurilist argumentatsiooni (viidates majandusandmetele, seletuskirjade puudustele ja põhiseaduslikele vastuoludele) tugevate emotsionaalsete apellidega, keskendudes maaelanike, perede ja pensionäride toimetulekuraskustele. Olulised tehnikad on korduvad retoorilised küsimused, iroonia, otsesed süüdistused valetamise või ebakompetentsuse osas ning vastaste proovilepanek isegi isiklikul tasandil, mis annavad stiilile kõrge konfronteeriva intensiivsuse.

Poliitiku tegevusmuster on erakordselt aktiivne ja järjepidev, osaledes Riigikogu istungitel peaaegu igal istungipäeval kogu analüüsitud perioodi vältel (2024–2025). Tema tegevus on süstemaatiliselt suunatud opositsioonilisele järelevalvele, mis väljendub korduvates arupärimistes, valitsuse eelnõude detailidesse süüvimises ning ministrite intensiivses küsitlemises nii infotundides kui ka seaduseelnõude aruteludel. Lisaks seadusandlikule tööle on ta aktiivne ka poliitilistes manöövrites, nagu umbusaldusavaldused ja kandideerimine Riigikogu juhatuse positsioonidele, kinnitades oma keskset ja nähtavat rolli parlamendi töös.

Kõneleja on kogu perioodi vältel järjekindlalt ja intensiivselt opositsiooniline, rünnates peamiselt valitsust ja koalitsioonierakondi (Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid). Kriitika on süstemaatiliselt kahetine: see keskendub nii poliitilistele otsustele (eriti maksutõusud, kärped, regionaalpoliitika eiramine) kui ka menetluslikele rikkumistele, nagu mõjuanalüüside puudumine, põhiseaduslikkuse rikkumine ja "teerulli" taktika kasutamine. Lisaks poliitika- ja menetluskesksele kriitikale süüdistatakse vastaseid korduvalt ebakompetentsuses, läbipaistmatuses ja eetilistes rikkumistes (nt korruptsiooniskandaalid ja hooldekodude juhtumid). Opositsiooniline seisukoht on kompromissitu, väljendudes nõudmises vastutusele võtta ja ettepanekutes eelnõud esimesel lugemisel tagasi lükata.

Poliitiku koostööstiil on tugevalt fraktsioonipõhine, näidates järjepidevat ja tihedat koostööd EKRE kolleegidega eelnõude ja arupärimiste esitamisel. Samas on ta pragmaatiliselt avatud erakondadeülesele koostööle teiste opositsiooniparteidega (Keskerakond, Isamaa) konkreetsete poliitiliste eesmärkide, nagu maksulangetused ja regionaalsed küsimused, saavutamiseks. Suhted valitsuskoalitsiooniga on valdavalt vastanduvad ja kontrollivad, kusjuures koostööstiili kirjeldatakse sageli nullilähedasena, kritiseerides koalitsiooni vastumeelsust opositsiooni ettepanekute arvestamisel. Kompromissivalmidust väljendatakse harva ja see on tingimuslik, pakkudes koalitsioonile "abi" vaid juhul, kui nad toetavad opositsiooni algatusi.

Poliitiku regionaalne fookus on äärmiselt tugev ja järjepidev, keskendudes valdavalt Ida-Virumaale (Jõhvi, Narva, Toila) kui nii sotsiaal-majanduslikule kriisikoldele kui ka riikliku julgeoleku seisukohalt olulisele piirialale. Järjepidevalt kaitstakse kõiki maapiirkondi ja ääremaid Tallinna-keskse poliitika (nt automaks, teenuste tsentraliseerimine, koolide sulgemine) negatiivse mõju eest. Konkreetsed teemad hõlmavad põlevkivienergeetika üleminekut, infrastruktuuri (teed, internet), põllumajanduse ja kalanduse toetamist ning kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamise nõuet. Regionaalsed probleemid on sageli seotud laiemate riigikaitse ja toidujulgeoleku küsimustega, rõhutades riigi kohaloleku vajadust piiriäärsetes maakondades.

Poliitiku majandusvaated on tugevalt fiskaalselt konservatiivsed ja maksulangetustele orienteeritud, propageerides eelkõige toiduainete käibemaksu viimist 5% tasemele tarbimise ergutamiseks, inflatsiooni leevendamiseks ja toidujulgeoleku tagamiseks. Järjepidevalt vastustatakse kõiki uusi makse (sh automaks, aktsiisid, maamaks) ja bürokraatia kasvu, pidades neid majanduslangust süvendavaks ning ettevõtlust ja eraomandit kahjustavaks. Ta on kriitiline suurte riiklike toetuste ja rohepöörde kulukuse suhtes, nõudes CO2 kvootide leevendamist konkurentsivõime parandamiseks ning eelistades Eesti elanike tööhõivet odavale välismaisele tööjõule. Üldiselt toetatakse ettevõtluskeskkonna parandamist ja majandamiskindlust, vastandudes valitsuse eelarvekesksele lähenemisele.

Poliitiku sotsiaalne profiil on tugevalt konservatiivne ja rahvuslik, seades esiplaanile sise- ja piirijulgeoleku ning sisserände range kontrolli, sidudes võõrtööjõu ja Vene kodanike tegevuse otseselt julgeolekuohtudega ning nõudes Eesti elanike eelistamist tööturul. Keskne ja korduv teema on demograafiline kriis, mille lahendamiseks nõutakse pro-natalistlikku perepoliitikat ja traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmist, vastandudes teravalt abielu ümberdefineerimisele ning sooneutraalsuse ja sotsiaalse soo kontseptsioonidele hariduses ja seadusandluses. Haridusvaldkonnas rõhutatakse ühtse eestikeelse koolisüsteemi loomist, maakoolide säilitamist ning kehalise kasvatuse distsipliini taastamist, nõudes samal ajal riigilt suuremat vastutust haavatavate rühmade (lapsed, pensionärid, hooldekodude elanikud) kaitse ja sotsiaalteenuste regionaalse kättesaadavuse tagamisel. Kuigi julgeolek on prioriteet, väljendab kõneleja sügavat muret isikuvabaduste piiramise ja riikliku jälgimisühiskonna tekke pärast, vastustades valitsuse piiramatuid õigusi kriisiolukordades ja hoiatades digi-ID lahenduste eest.

Poliitiku seadusandlik fookus oli valdavalt suunatud valitsuse maksutõusude (sh automaks, julgeolekumaks, käibemaks) ja regionaalpoliitikat nõrgestavate eelnõude (kohtumajade sulgemine, uued ametid) kriitilisele vastustamisele, nõudes sageli eelnõude tagasilükkamist või menetluse katkestamist. Korduvateks teemadeks olid ka riikliku valmisoleku tugevdamine, valimisõiguse kitsendamine ning bürokraatiat suurendavate seaduste (nt põllumajandustoetused, kriisiolukorra seadus) vastustamine. Ta tegutseb eelkõige kriitilise revideerija ja vastasena, olles harv algataja (peamiselt maksulangetuste ja julgeoleku teemadel), ning rõhutab pidevalt seadusloome korrektsuse, menetluse läbipaistvuse ja mõjuanalüüside kvaliteedi puudulikkust.