Täiskogu istungite kaupa: Helmen Kütt

Retooriline stiil on tõsine ja tungiv, kasutades tugevaid emotsionaalseid termineid nagu "katastroof" ja "massitapp". Kõneleja esitab otseseid ja vastutust nõudvaid küsimusi, rõhutades nii valitsuse poliitilist ebaõnnestumist kui ka töötajate vaimse tervise vajadusi.

Toon on valdavalt tõsine, murelik ja tungiv, eriti sotsiaalvaldkonna kriisi kirjeldamisel, kus kasutatakse emotsionaalseid apelle (mure ja kannatus on viimase piiri peal). Küsimustes valitsusele on stiil otsekohene ja nõudlik, keskendudes riskide ja negatiivsete tagajärgede väljatoomisele ning nõudes ausust ja läbipaistvust. Esineja kasutab nii andmeid (erihoolekande rahastusprotsendid) kui ka viiteid avalikele aktsioonidele (kõnekoosolek 25. septembril).

Stiil on viisakas ja lugupidav, pöördudes austusega nii eesistuja kui ka Eesti Panga presidendi poole. Kõneleja kasutab nii tunnustust (sularaha teema rõhutamise eest) kui ka otsest poliitilist küsimuseasetust, tunnistades samas küsimuse tundlikkust ja ebasobivust.

Kõnestiil on äärmiselt viisakas, lugupidav ja tunnustav, eriti õiguskantsleri suhtes ("suur tänu teile... lahke ja sõbraliku meelega asjade selgitamise eest"). Toon on tasakaalukas, kiites enamiku töötajate suurepärast tööd, kuid rõhutades samas vajadust välja tuua ja lahendada "üksikud tõrvatilgad".

Stiil on formaalne ja lugupidav ("austatud eesistuja," "lugupeetud sotsiaalminister"), kuid samas väga järjekindel ja nõudlik, kuna küsimust sotsiaalvaldkonna eelarveprioriteetide kohta korratakse korduvalt. Rõhk on loogilisel ja poliitilisel argumentatsioonil, otsides konkreetseid punkte (üks, kaks või kolm teemat).

Stiil on formaalne, pöördudes lugupidavalt eesistuja ja ministri poole, kuid samas murelik ja tungiv. Kasutatakse emotsionaalseid apelle, kirjeldades inimeste suuri valusid ja hirmu teenuste sulgemise ees. Kõneleja esitab otseseid ja konkreetseid nõudmisi (nt "üks-kaks-kolm sammu"), tasakaalustades emotsiooni poliitilise survega.

Retooriline stiil on kiireloomuline ja kriitiline, rõhutades inimeste kannatusi ja abivajajate olukorra tõsidust. Kasutatakse nii loogilisi argumente (andmed, järjekordade pikkused) kui ka emotsionaalseid apelle, viidates meeleavaldusele Toompeal ja palgavaesusele. Valitsuse tegevusetust kritiseeritakse teravalt, süüdistades seda valimiskampaania tegemises.