AI Profiileerimine: Leo Kunnas

Poliitiline positsioon on äärmiselt jõuline ja järjekindlalt opositsiooniline, domineeriva fookusega riigikaitsel ja julgeolekul, nõudes kaitsekulude kiiret ja massiivset tõstmist (kuni 4,5% SKT-st) ning strateegiliste puudujääkide (nt kaudtulevõimekus, kaitsetööstuse arendamine, Ottawa konventsiooni denonsseerimine) likvideerimist. Teised olulised teemad on demograafiakriis, mille lahendamiseks toetatakse sisserände piiramist ja Vene kodanike valimisõiguse kitsendamist julgeoleku kaalutlustel, ning majanduse elavdamine maksude alandamise kaudu, vastandudes valitsuse maksutõusudele. Tema seisukohad on valdavalt strateegia- ja tulemuspõhised, kritiseerides teravalt valitsuse juhtimiskvaliteeti ja majandustulemusi, kuid sisaldavad ka tugevaid väärtuspõhiseid elemente (nt abordivastasus, keele ja integratsioonisuutlikkuse kaitse).

Poliitiku asjatundlikkus on erakordselt sügav ja järjepidev riigikaitse ning sõjalise strateegia valdkonnas, hõlmates nii võimearendust (pioneerivõimekus, kaudtuli, miinisõda) kui ka detailset personali-, logistika- ja rahastamisplaneerimist. Ta demonstreerib oma pädevust pidevalt tehnilise sõjalise terminoloogia (nt HIMARS, J1/G1, Mini Harop) ja konkreetsete numbriliste andmetega (SKT protsendid, vägede suurused, inflatsioonimäärad), pakkudes tihti operatiivtasandi analüüsi ja viidates ajaloolistele ning rahvusvahelistele pretsedentidele. Lisaks kaitsevaldkonnale on tal märkimisväärne teadmine majandus- ja maksupoliitikast, sisejulgeoleku struktuuridest (PPA, elanikkonnakaitse) ning keerulistest seadusandlikest protseduuridest, toetades oma argumente makromajanduslike näitajate ja akadeemiliste kontseptsioonidega.

Poliitiku retooriline stiil on läbivalt formaalne, analüütiline ja asjalik, toetudes ülekaalukalt loogilistele argumentidele, andmetele ja tehniliste detailide selgitamisele, mis viitab ratsionaalse poliitikaanalüüsi eelistamisele. Toon on järjepidevalt tõsine, kriitiline ja tungiv, eriti julgeoleku- ja riigikaitse teemadel, kus rõhutatakse strateegilist vajadust ja kiireloomulisust, kasutades kohati ka äärmiselt murelikku keelt ("katastroof"). Kuigi esineja väldib enamasti emotsionaalseid üleskutseid, rakendab ta kriitika teravdamiseks ja moraalsete seisukohtade rõhutamiseks valikuliselt tugevaid ajaloolisi analoogiaid (Natsi-Saksamaa, KGB, Stalin) ning konfronteerivat keelt.

Poliitik on Riigikogu istungitel pidevalt ja intensiivselt aktiivne, esinedes enamikul istungikuudel mitmel päeval nädalas ning taotledes sageli lisaaega argumentide põhjalikuks esitamiseks. Tema tegevusmuster on kahesuunaline: ta tegeleb süstemaatiliselt seadusandliku initsiatiiviga (eelnõud) ja teostab valitsuse üle järelevalvet (arupärimised), olles valmis asendama ka kolleege. Oluline osa tema rütmist on tihe ja sisuline töö Riigikaitsekomisjonis, mis hõlmab ka väljasõite (nt Kaitseväe peastaap, Kapo külastus) ja otsesuhtlust ministeeriumide esindajatega, mis viitab põhjalikule ettevalmistusele ja aktiivsele välitööle.

Poliitiku opositsiooniline tegevus on intensiivne ja süsteemne, olles suunatud eelkõige Vabariigi Valitsuse, Peaministri ja Kaitseministeeriumi vastu, kuid hõlmab ka varasemate valitsuste pikaajalisi strateegilisi vigu (nt "jõukohane riigikaitse" doktriin). Kriitika on valdavalt poliitika-, strateegia- ja struktuuripõhine, keskendudes järjepidevalt riigikaitse (ebapiisav rahastamine, aeglased otsused, kaitsetööstuse arendamata jätmine) ja majanduse (maksutõusud, eelarve metoodika) teemadele. Ta esitab teravaid süüdistusi, seades kahtluse alla valitsuse suutlikkuse lahendada julgeolekuprobleeme ja nimetades poliitikat majanduslikult rumalaks, rõhutades vastutuse hajumist ja juhtimisvigu. Kuigi otsene isiklik kriitika on harv, on vastuseis valitsuse strateegilistele otsustele ja juhtimiskvaliteedile pidevalt kõrge.

Poliitiku koostööstiil on tugevalt pragmaatiline ja tulemustele orienteeritud, eriti julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas, kus ta rõhutab konsensuslike otsuste vajalikkust nii Riigikaitsekomisjonis kui ka regionaalsel tasandil (NATO, Balti riigid). Kuigi ta tegutseb lojaalselt oma fraktsiooni (EKRE) seisukohtade alusel, on ta näidanud üles märkimisväärset erakondadeülest koostöövalmidust, tunnustades ja toetades teiste fraktsioonide (nt Parempoolsed) kolleege sisuliste ja tehniliste eelnõude edasiviimisel. Ta eelistab konsensust ja tunnustab kolleegide ning ametnike panust seadusloome kvaliteedi parandamisel, olles valmis leppima ka mittetäiuslike lahendustega, kui need aitavad saavutada ühist eesmärki.

Poliitiku fookus on valdavalt riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, eriti julgeoleku ja kaitsepoliitika küsimustes, jättes kohalikud omavalitsuste teemad tagaplaanile. Konkreetne siseriiklik regionaalne tähelepanu on harv, kuid keskendub strateegilistele piirialadele (Narva, Lõuna-Eesti), kusjuures viited on alati seotud kas julgeolekuohtude (piirikaitse, mineerimine) või riikliku poliitika (maksundus, koolivõrk) illustreerimisega. Oluline tunnus on naaberriikide (Läti, Leedu, Soome) pidev kasutamine regionaalsete võrdluspunktidena, et kritiseerida Eesti valitsuse tegevust kaitsetööstuse arendamise ja fiskaalpoliitika vallas. Siseriiklikud regionaalsed viited (nt Võru valla koolid, Narva piirivalve) on pigem erandid, mis teenivad laiemat riiklikku argumenti.

Poliitiku majandusvaateid domineerib julgeolekuprioriteet, mis õigustab agressiivset kaitsekulutuste suurendamist (kuni 4–5,4% SKT-st) ja vajadusel laenamist või püsiva kaitsemaksu kehtestamist, seades eelarve tasakaalu saavutamise ohtlikuks. Samal ajal pooldab ta majanduse elavdamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks maksukoormuse alandamist (käibemaks, tulumaks, aktsiisid) ning on teravalt kriitiline maksutõusude suhtes. Strateegiliselt toetab ta majanduslikku natsionalismi kaitsetööstuses, nähes kodumaises tootmises (nt lõhkeained) majanduskasvu ja maksutulu allikat, ning nõuab finantsstabiilsuse tagamiseks kullavarude taastamist, väljendades skepsist fiat-rahasüsteemi suhtes.

Poliitiku sotsiaalpoliitiline profiil on valdavalt julgeoleku- ja rahvusriigi keskne, allutades sotsiaalküsimused lojaalsuse, sisekaitse ja kriisivalmiduse prioriteetidele. Keskne mure on Eesti integratsioonisuutlikkuse piirid ja keele/kultuuri säilimine, mistõttu nõutakse sisserände piiramist ning Vene kodanike valimisõiguse kaotamist kohalikel valimistel, põhjendades seda rangelt julgeolekuriskide ja lojaalsuskohustuse puudumisega. Demograafiline olukord on esmatähtis, mida toetab tugev moraalne ja pro-life seisukoht abordi suhtes, samas kui kodanikuvabadused (nt relvade kättesaadavus reservväelastele) on lubatud ainult range taustakontrolli ja põhiseadusliku korra lojaalsuse tingimusel. Lisaks tegeleb poliitik aktiivselt ajaloolise mälu küsimustega, nõudes kommunistliku pärandi eemaldamist ja Punaarmee vastu võidelnute legitiimset mälestamist.

Poliitiku seadusandlik fookus on valdavalt suunatud riigikaitse ja sisejulgeoleku tugevdamisele, hõlmates nii strateegilist planeerimist (visioon 2045), operatiivvõimekuste laiendamist (luure, reservväelaste relvad) kui ka elutähtsate teenuste regulatsioone. Ta on järjekindel algataja nii kaitse- kui ka majandusvaldkonnas (maksukärped) ning eestvedaja julgeolekupõhiste valimisõiguse piirangute kehtestamisel (Vene kodanike valimisõigus kohalikel valimistel). Lisaks algatamisele on ta tuntud ka detailse vastasena, kritiseerides teravalt e-hääletuse turvalisust, riigieelarve puudusi ja valitsuse fiskaalpoliitikat, täites aktiivselt järelevalve rolli.