Päevakorrapunktide kaupa: Eerik-Niiles Kross

Otsene vastasseis puudub, kuid kõneleja tunnistab põhiseaduse muutmise eelnõu puhul neutraalselt sisemist eriarvamust (need, kes tahavad teha liiga vähe, ja need, kes tahavad teha liiga palju). Kriitika oli suunatud tehnilisele rikkeallikale (pult), mis tegutses iseseisvalt, viidates protseduurilisele probleemile.

Vastasseis on suunatud kriitikutele, kes kasutavad põhiseaduse muutmise vastu samu argumente nagu 1992. aastal (nt et muudatus on mõttetu, liiga kiire või liiga aeglane). Kõneleja lükkab need argumendid tagasi ajalooliste võrdlustega ja vastandub kolleegi väitele "morsipeo" kohta. Ta adresseerib ka muret "õigustatud ootuse" pärast, põhjendades seda viieaastase üleminekuajaga.

Kriitika on suunatud peamiselt "vanale Läänele" ja Euroopa riikidele, kes on sisepoliitilistel põhjustel lõhkunud Euroopa ühtsust ja ei ole suutnud piisavalt kiiresti relvaabi anda. Samuti kritiseeritakse kaudselt Venemaad agressiivse imperialistliku poliitika eest ja USA (Trumpi) meeskonda Teise maailmasõja järgse maailmakorra lammutamise eest.

Peamine vastasseis on suunatud Gruusia valitseva režiimi vastu, keda süüdistatakse legitiimsuse kaotamises, Venemaa mõjualasse kaldumises ja riiklikult organiseeritud vägivallas. Riigikogu siseselt kritiseerib kõneleja neid, kes püüavad Gruusia kriisi pisendada või marginaliseerida, lükates tagasi nende katsed tuua teemaks kultuurisõdu või seada kahtluse alla rahvusvaheliste faktide olemasolu.

Kõneleja kritiseerib kaudselt neid, kes peavad eelnõu ajendiks julgeolekuohtu või Putini toetamist, rõhutades, et peamine ajend on õigusrahu taastamine. Ta vaidlustab teiste erakondade (nt sotside ja Isamaa) seisukohti halli passi omanike õiguste osas, kuid teeb seda pigem õiguslikul kui isiklikul pinnal. Ta on kriitiline ka Vene Föderatsiooni tegevuse suhtes, mis on raskendanud kodakondsusest lahkumist, kuid ei tee seda eelnõu peamiseks teemaks.

Peamine kriitika on suunatud Gruusia valitsuse (Ivanišvili seltskond) vastu, keda süüdistatakse demokraatlike väärtuste hülgamises, opositsiooni ahistamises ja Venemaa poole kaldu neutraalsuse valimises. Kriitika on poliitika- ja väärtuspõhine, süüdistades valitsust kokkulepete rikkumises Euroopa Liiduga. Kõneleja leiab, et läbirääkimiste tee on ammendunud ja diplomaatia ei tööta, mistõttu on vaja sanktsioone ja vastueskaleerimist.

Otsest vastastikku ei kritiseerita, kuid käsitletakse vastuväiteid (nt e-valimiste teemal) ja lükatakse need ümber, viidates Veneetsia komisjoni järeldustele. Samuti viidatakse kahetsusega Euroopa riikidele, kes osalesid Putini inauguratsioonil, hoolimata Eesti diplomaatide veenmistööst, mis viitab rahulolematusele nende riikide tegevusetusega.

Vastasseis on suunatud kolleegidele, kes on avaldanud imestust või esitanud eksiarvamusi avalduse aluste kohta, väites, et Moskva patriarhaadil pole Rahvakoguga pistmist. Kriitika on faktipõhine, korrigeerides vastaste arusaama MP ja *Russki Mir* ideoloogia sümbioosist, lükates ümber väited, justkui oleks Kreml kiriku pantvangi võtnud.

Peamine vastane on Vene Föderatsioon, keda kritiseeritakse äärmiselt teravalt süstemaatiliste sõjakuritegude, genotsiidi ja rahvusvahelise õiguse igapäevase rikkumise eest. Kriitika on suunatud Venemaa riiklikule poliitikale, ametnikele (Putin, Lvova-Belova) ja nende eesmärgile asendada Ukraina laste identiteet armastusega Venemaa vastu. Vastuseis on intensiivne ja kompromissitu, tuginedes õiguslikule ja moraalsele hukkamõistule.