AI Profiileerimine: Eerik-Niiles Kross

Poliitiline positsioon on läbivalt ülitugev, väärtuspõhine ja julgeolekule suunatud, keskendudes Venemaa agressiooni ning autokraatlike suundumuste aktiivsele ja kompromissitul tõrjumisele nii välis- kui sisepoliitikas. Kõneleja nõuab otsustavat ja sageli eskaleerivat tegevust (nt sanktsioonid Gruusia vastu, Putini režiimi mittetunnustamine), kritiseerides samal ajal "vana Lääne" aeglast reaktsiooni. Siseriiklikult toetab ta põhiseaduslikke muudatusi (kodakondsustsensuse kehtestamine kohalikel valimistel), raamides neid kui vajadust taastada demokraatlik suveräänsus ja tühistada julgeolekuolukorrale mittevastavad ajaloolised kompromissid.

Kõneleja asjatundlikkus on koondunud kolme põhivaldkonda: rahvusvaheline õigus ja geopoliitika (eriti Gruusia ja Venemaa mõju), Eesti põhiseadusõigus ning Vene poliitiline ja religioosne ideoloogia. Ta demonstreerib järjepidevalt sügavat ajaloolist sügavust, kasutades keerulisi kontseptsioone (nt Vestfaali rahu, *Russki Mir*) ning viidates detailselt nii Eesti põhiseaduse Assamblee tööle kui ka rahvusvahelistele konventsioonidele (Genfi IV, Genotsiidi konventsioon). Ekspertiis on tõenduspõhine, tuginedes täpsetele juriidilistele terminitele, ajaloolistele tsitaatidele ja konkreetsetele allikatele, mis annab tema analüüsidele kõrge autoriteedi.

Poliitiku retooriline stiil on järjepidevalt formaalne, analüütiline ja ajalooliselt põhjendatud, keskendudes peamiselt loogilistele ning juriidilistele argumentidele. Toon on valdavalt tõsine ja kiireloomuline, rõhutades olukorra pakilisust, kuid seda tasakaalustatakse strateegilise optimismiga ning vajadusel emotsionaalselt laetud ajalooliste analoogiatega (nt küüditamine). Kõneleja kasutab sageli ajaloolisi paralleele ja lugude jutustamist teema kontekstualiseerimiseks ning lükkab teravalt tagasi vastaste demagoogilised katsed ("whataboutism"), eelistades debati hoidmist faktipõhises raamistikus.

Poliitiku tegevusmuster on episoodiline, kuid intensiivselt keskendunud suurte seadusandlike initsiatiivide algatamisele ja kaitsmisele, olles korduvalt esindaja laia Riigikogu liikmete rühma nimel (49–61 liiget). Tegevuse fookus on selgelt välispoliitikal ja kriiside teadvustamisel, mida toetab aktiivne suhtlus diplomaatilise korpusega ja välisreisid (nt Ungari). Riigikogu debattides osaleb ta aktiivselt ja põhjalikult, näidates sügavat protseduurilist pühendumist, võttes vajadusel lisaaega ning osaledes laialdastes aruteludes nii koalitsiooni kui opositsiooni seas.

Poliitiku vastasseis on mitmetahuline, kuid seda defineerib intensiivne ja kompromissitu vastuseis Venemaa Föderatsiooni režiimile, mida süüdistatakse süstemaatilistes sõjakuritegudes, ebalegitiimsuses ja agressiivse *Russki Mir* ideoloogia levitamises. Geopoliitiline kriitika laieneb ka Gruusia valitsevale režiimile (Gruusia Unistus), keda peetakse demokraatiat lõhkuvaks ja Moskva suunas kalduvaks, ning "vanale Läänele" Euroopa ühtsuse lõhkumise ja Venemaa agressioonile liiga aeglase reageerimise eest. Kriitika on valdavalt ideoloogiline, juriidilis-poliitiline ja väärtuspõhine, samas kui kodumaine vastuseis on pigem protseduuriline, suunatud kriitikute argumentide neutraliseerimisele, kes vaidlustavad õigusruumi korrastamist või põhiseaduslike reformide ajastust.

Poliitiku koostööstiil on valdavalt laiapõhjaline ja fraktsioonideülene, mida kinnitavad korduvad algatused, mis on saavutanud Riigikogus erakordselt laia toetuse (kuni 61 saadikut ja 92% koosseisust) ning ületanud erakondlikud piirid. Ta rõhutab aktiivselt üksmeele ja kompromissi tähtsust, pidades saavutatud tekste edukateks kokkulepeteks, mis on sündinud sisulise arutelu tulemusena. Rahvusvahelisel areenil keskendub ta kollektiivse Euroopa tegevuse ja ühtsuse edendamisele, otsides konsensust nii EL-i suurte poliitiliste perekondade (EPP, sotsid, ALDE) kui ka regionaalsete partneritega.

Poliitiku regionaalne fookus on valdavalt rahvusvaheline ja geopoliitiline, keskendudes süstemaatiliselt Venemaa agressioonile ning Lõuna-Kaukaasia ja Ida-Euroopa julgeolekule (Ukraina, Gruusia). Riiklikud teemad puudutavad peamiselt suveräänsust ja põhiseaduslikke küsimusi, käsitledes Eesti rolli globaalses turvatsoonis. Konkreetne kohalik või regionaalne fookus puudub peaaegu täielikult; kohalikke asukohti (nt Narva, Sillamäe) või kogukondi kasutatakse vaid näitlikustamaks laiemat riiklikku julgeoleku- või väärtusruumi kaitsmise narratiivi.

Poliitiku majanduspoliitilised seisukohad on valdavalt ebaselged, kuna enamik perioode kajastab andmete puudumist. Ainus esile tõusev teema (veebruar 2025) puudutab strateegilist eelarvet ja Euroopa autonoomiat, rõhutades valmisolekut maksta julgeoleku eest ning vajadust Euroopa-siseste programmide rahastamiseks, et kaitsta Euroopa huve. See viitab prioriteedile strateegiliste kulutuste osas, kuid otsesed seisukohad maksude, regulatsiooni, kaubanduse või eelarvedistsipliini kohta puuduvad täielikult.

Poliitiku sotsiaalsete küsimuste profiil on valdavalt suunatud rahvusvahelistele inimõiguste ja kodanikuühiskonna kaitsele, mõistes hukka süsteemse vägivalla, poliitvangide olemasolu ning laste kultuurilise identiteedi hävitamise. Kodumaiselt keskendub profiil peamiselt okupatsioonipärandi kõrvaldamisele ja mittekodanike valimisõiguse reguleerimisele, rõhutades õiguskindluse printsiipi ja lõimumise toetamist. Usuvabaduse küsimustes rõhutatakse vajadust kaitsta koguduste õigust valida oma kuuluvus, tasakaalustades seda riigi vajadusega anda poliitiline hinnang agressiooni õhutavatele institutsioonidele. Tüüpilised kodumaised kultuurisõja teemad (nt transõigused) on seejuures kõrvale heidetud kui ebaoluline demagoogia.

Poliitiku seadusandlik fookus jagunes kahel selgel rindel: Eesti välispoliitilise hoiaku jõuline kujundamine Riigikogu avalduste kaudu, mis mõistavad hukka autoritaarsed režiimid (Venemaa, Gruusia de facto valitsus) ja nõuavad rahvusvahelise õiguse jõustamist, ning sisepoliitiline põhiseaduslik reform. Ta oli järjepidevalt aktiivne algataja ja toetaja, viies edukalt lõpule põhiseaduse muudatuse, millega kehtestati kohalikel valimistel kodakondsustsensus, piirates mittekodanike valimisõigust. Seejuures rõhutati nii välispoliitiliste avalduste kui ka kodakondsuse seaduse muudatuse puhul tegevuse paratamatust ja ajaloolist olulisust.