Kuude kaupa: Toomas Kivimägi

Retooriline stiil on formaalne ja analüütiline, keskendudes loogilistele argumentidele ja statistilistele andmetele. Kõneleja kasutab andmeid (miljonid, protsendid) oponentide väidete ümberlükkamiseks. Esinemine lõpeb otsese küsimusega ("Kas minu rehkendus on õige?"), mis viitab soovile oma esitatud arvutust koheselt kinnitada.

Stiil on ametlik ja austav, eriti pöördudes Õiguskantsleri poole, keda kiidetakse eeskujuliku professionaalsuse eest. Samas on keeleküsimuse esitamisel toon tungiv ja emotsionaalne, rõhutades isiklikku sügavat häiritust näiliselt väikese nüansi pärast. Kasutab retoorilist küsimust põhiseaduspärasuse kohta, et rõhutada probleemi tõsidust.

Retooriline stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes otse Riigikohtu esimehe ja istungi juhataja poole. Toon on samas kriitiline ja küsiv, keskendudes loogilistele ja protseduurilistele probleemidele, mis riivavad avalikku õiglustunnet. Kõneleja kasutab küsimuste esitamise formaati, et rõhutada vajadust seadusandlike lahenduste järele, vabandades isegi ebatavalise küsimuse esitamise eest.

Stiil on valdavalt formaalne ja argumenteeritud, kombineerides protseduurilisi selgitusi väärtuspõhiste apellidega, nagu sõnavabaduse kaitsmine. Toon on enesekindel ja kohati hoiatav, eriti traditsioonide eiramise teemal, vihjates vajadusel "teiste meetmete" rakendamisele. Ta kasutab loogilist apelli, et vältida liigseid emotsioone.

Retooriline stiil on äärmiselt formaalne, lugupidav ja protseduuriline, kasutades tiitleid ("väga lugupeetud," "austatud"). Toon on neutraalne ja autoriteetne, sobides istungi juhataja rolliga. Emotsionaalsed või loogilised apellatsioonid puuduvad, keskendutakse funktsionaalsele keelele.