Täiskogu istungite kaupa: Meelis Kiili

Retooriline stiil on äärmiselt formaalne, protseduuriline ja informatiivne. Kõne on objektiivne ülevaade Riigikaitsekomisjoni tööst, keskendudes faktidele, kuupäevadele ja seadusandlikele sammudele. Puuduvad emotsionaalsed või veenvad apellid, eesmärk on edastada täpselt menetluse käik ja taustainfo.

Retooriline stiil on tõsine, otsekohene ja kohati konfronteeriv, eriti skeptikute poole pöördudes. Kasutatakse nii loogilisi argumente (võimalus vs kohustus) kui ka emotsionaalset apelli (Eestil ei ole territooriumi, mida loovutada). Argumentatsiooni toetatakse ajaloolise tarkusega (Sun Zi), rõhutades, et kõrgeim sõjakunst on võita sõda ilma lahinguteta.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja asjakohaselt kiireloomuline, rõhutades idanaabri poolt lähtuvat tegelikku ohtu. Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, defineerides probleemi ja põhjendades seaduseelnõu vajalikkust ilma emotsionaalsete apellideta. Ta kasutab struktureeritud lähenemist, küsides ja vastates küsimustele seaduse mõtte ja ajakohasuse kohta.

Retooriline stiil on väga formaalne ja protseduuriline, keskendudes juhtivkomisjoni töö detailidele, kuupäevadele ja konsensuslikele otsustele. Toon on asjalik ja loogiline, kuid rõhutab tungivat vajadust seaduse kiireks jõustamiseks seoses Läänemerel jätkuva taristu kahjustamisega. Emotsionaalseid apelle ei kasutata, vaid keskendutakse faktidele ja õiguslikule põhjendatusele.

Stiil on formaalne ja analüütiline, kasutades tuntud tsitaati (Endel Lippmaa) struktuursete probleemide tagajärgede rõhutamiseks. Toon on kriitiline, kuid lahendustele suunatud, rõhutades vajadust kiire ja õiglase lahenduse järele. Kõneleja esitab küsimusi nii juriidilise täpsuse kui ka sotsiaalse kaasatuse kohta.

Stiil on väga ametlik, protseduuriline ja neutraalne, olles tüüpiline komisjoni ettekandele täiskogu ees. Kõne on loogiline, vältides emotsionaalseid apelle ja keskendudes faktidele, menetlusotsustele ning tähtaegadele.

Stiil on äärmiselt formaalne, neutraalne ja protseduuriline, keskendudes faktide ja kuupäevade täpsele ettekandmisele. Kõneleja kasutab loogilist apellatsiooni, kirjeldades samm-sammult eelnõu menetluskäiku ja komisjoni otsuseid. Emotsionaalsed või isiklikud pöördumised puuduvad täielikult, rõhk on seadusandliku protsessi läbipaistval kirjeldamisel.

Stiil on väga formaalne, informatiivne ja protseduuriline, sobides komisjoni ettekandja rolliga. Kõneleja hoiab neutraalset ja autoriteetset tooni, keskendudes faktide esitamisele, kuupäevadele ja menetluslikele otsustele. Retoorika on peamiselt loogiline ja põhineb institutsionaalsel aruandlusel.

Stiil on formaalne, lugupidav ja küsitlev, alustades ministri tänamisega sisulise ettekande eest. Kõne on loogiline ja poliitikakeskne, keskendudes strateegiliste võrdluste esitamisele ja ambitsioonide kohta pärimisele. Puuduvad emotsionaalsed apellid, rõhk on selgel poliitilisel suunitlusel.

Stiil on formaalne, professionaalne ja tunnustav, eriti kolleegide ja ministeeriumi personali suhtes. Toon on metoodiline ja loogiline, rõhutades lahendite otsimist kompromisside asemel. Kõneleja kasutab mõõdukalt kriitilist, kuid konstruktiivset keelt valitsemisala tippjuhtide sotsiaalse küpsuse teemal, sidudes selle julgeolekuriskide mõtestamisega.

Retooriline stiil on formaalne, viisakas ja küsitlev, pöördudes otse juhataja ja ettekandja poole ("Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja!"). Keskendutakse loogilisele ja protseduurilisele selgusele, puuduvad emotsionaalsed või narratiivsed elemendid.

Stiil on ametlik, detailne ja protseduuriline, omane juhtivkomisjoni ettekandele. Kuigi mainitakse protsessi kirglikkust, rõhutatakse lõpptulemuse headust ja konsensuslikkust, kasutades loogilist ja süsteemset argumentatsiooni. Lõpphinnang on optimistlik, märkides, et saavutati "ideaalile lähedane" tulemus tänu süsteemsele tööle.

Stiil on formaalne, lugupidav ja kontseptuaalne, kasutades strateegilist terminoloogiat ning pöördudes viisakalt nii juhataja kui ettekandja poole. Kõneleja toetub loogilistele argumentidele, rõhutades strateegia ja taktika vahelist olulist erinevust. Kõne lõpetatakse mõjusa, autoriteetse parafraseeringuga Sun Tzult, et rõhutada strateegia puudumise ohtu.

Stiil on formaalne ja analüütiline, alustades viisakate pöördumistega juhataja ja ettekandja poole. Toon on murelik ja tungiv, keskendudes loogilisele küsimusepüstitusele varuplaani (plaan B) olemasolu kohta seoses kriitilise julgeolekuohuga.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes otse ministri poole. Toon on analüütiline, tasakaalustades algatuse tunnustamist ("hea meel näha") tõsise murega meetmete väärkasutuse vältimise pärast. Apellatsioon on loogiline ja keskendub protseduurilisele küsimusele.

Kõne on formaalne, analüütiline ja lugupidav, alustades ettekandja tänamisega sisuka sõnavõtu eest. Stiil on loogiline ja küsimustele orienteeritud, kasutades probleemi raamistamiseks struktureeritud julgeolekumudelit. Emotsionaalsete apellide asemel keskendutakse strateegilisele ja ratsionaalsele poliitika kujundamisele.