AI Profiileerimine: Liina Kersna

Poliitiku positsioon on erakordselt tugevalt keskendunud haridus- ja teaduspoliitika (T&A/TAI) reformimisele, käsitledes neid valdkondi riigi majandusliku lisandväärtuse ja pikaajalise strateegilise arengu võtmeteguritena. Ta on järjekindlalt toetanud süsteemseid muudatusi (nt pearaha reform, mikrokvalifikatsioonid, TAI korraldus) ning seisnud jõuliselt vastu teaduse rahastuse kärpimisele. Lähenemine on valdavalt poliitika- ja tulemuspõhine, rõhutades programmide tegelikku mõju, süsteemide toimivust ja vastutust (nt ministeeriumi tulemuslikkuse kriitika). Lisaks haridusele on olulised teemad kultuuri ja eesti keele elujõulisuse tagamine ning poliitiline obstruktsioon, mille puhul ta kaitseb Reformierakonna fraktsiooni seisukohti ja konstruktiivset lähenemist.

Poliitiku asjatundlikkus on erakordselt sügav ja järjepidev, keskendudes peamiselt hariduspoliitikale (üldharidus, kõrgharidus, rahastamine, reformide juhtimine) ning teadus- ja arendustegevuse (T&A) strateegilisele sidumisele majandusega. Ekspertiis on alati toetatud spetsiifilise tehnilise terminoloogia (nt pearaha, mikrokvalifikatsioon, TAIKS), detailsete seadusandlike menetluste tundmise ning konkreetsete statistiliste andmete ja rahvusvaheliste võrdlustega (OECD, doktorikraadide arvud). Lisaks põhiväljadele demonstreerib ta tugevat teadlikkust noorte vaimse tervise teenuste infrastruktuurist ning akadeemilist sügavust kultuuri- ja keelepoliitikas, kasutades ka filosoofilisi kontseptsioone. Asjatundlikkuse aluseks on pikaajaline institutsionaalne kogemus, mida kinnitavad viited endistele ministrirollidele ja Riigikogu tööle.

Poliitiku retooriline stiil on läbivalt formaalne, professionaalne ja lugupidav, säilitades selle tooni ka kriitikat esitades või vastaspartei tegevust hukka mõistes. Kõneviis on valdavalt analüütiline ja protseduuriline, keskendudes peaaegu eranditult loogilistele argumentidele, numbritele, statistilistele võrdlustele ja seadusandliku menetluse detailidele. Emotsionaalsed apellatsioonid on harvad, asendudes süsteemsete ja ratsionaalsete päringutega, mis rõhutavad poliitika majanduslikku ratsionaalsust, süsteemi puudujääke ja vajadust selguse järele. See detailikeskne ja faktipõhine lähenemine viitab poliitiku tugevale rollile seadusandliku protsessi ja komisjonide töö ettekandjana.

Poliitiku tegevusmuster on kogu vaadeldud perioodi (2024–2025) vältel püsivalt kõrge ja rütmiline, keskendudes intensiivsele seadusandlikule tööle Riigikogu Kultuurikomisjonis. Ta on regulaarselt aktiivne täiskogu istungitel, esinedes tavaliselt 1–3 päeval kuus, kusjuures esinemised toimuvad sageli klastrites (järjestikustel päevadel), mis viitab seadusloome lõppfaaside juhtimisele. Tema domineeriv roll on juhtivkomisjoni ettekandja, kes vastutab eelnõude menetlemise, tähtaegade määramise ja detailsete järelpärimiste esitamise eest, lisaks on ta tegelenud laialdase huvirühmade kaasamise ja välitööga (nt koolide külastamine).

Poliitiku vastandumine on valdavalt sisuline, faktipõhine ja mitte-isiklik, keskendudes süsteemsetele probleemidele hariduse, teadus- ja arendustegevuse rahastamise ning valitsuse fiskaalpoliitika vallas. Kriitika on suunatud nii valitsuse tegevuse tulemuslikkusele kui ka konkreetsetele opositsioonierakondadele (EKRE, Keskerakond) nende obstruktsioonitaktika või varasema tegevusetuse eest õpetajate palga tõstmisel. Vastandumine keskendub eelkõige protseduurilisele korrektsusele ja valitsemise efektiivsusele, kusjuures kriitika asemel otsitakse sageli lahendusi ja täiendavaid meetmeid (nt majanduseesmärkide saavutamiseks).

Poliitiku koostööstiil on valdavalt konstruktiivne, kaasav ja konsensuslik, keskendudes süsteemsete lahenduste leidmisele laia huvirühmade ringiga (ministeeriumid, eksperdid, haridusasutused). Ta rõhutab korduvalt edukat ristparteideülest koostööd ja kompromissivalmidust Riigikogu komisjonides, eriti Kultuurikomisjonis, väärtustades kuulamist ja põhjendatud ettepanekute arvestamist. Kuigi esineb ka otsest vastandumist (nt Keskerakonna kritiseerimine), on domineerivaks mustriks laiapõhjalise poliitilise ja ühiskondliku kokkuleppe otsimine riiklikult olulistes küsimustes.

Poliitiku fookus on eranditult suunatud riiklikule poliitikale, süsteemsetele reformidele ning seadusandlusele hariduse, teaduse ja kultuuri valdkonnas, täiendatuna sagedaste rahvusvaheliste võrdlustega (OECD, Euroopa riigid). Konkreetsed regionaalsed või kohalikud probleemid ei moodusta tema profiili põhirõhku. Kohalikke asutusi või piirkondi (nt Uulu, Tartu, Võrumaa) mainitakse harva ja peamiselt illustreerivate näidetena, et toetada üleriigiliste poliitikamehhanismide vajalikkust või mõju, mitte aga kohalike probleemide lahendamise eesmärgil. Seega on tegemist selgelt riikliku ja institutsionaalse tasandi poliitikuga.

Poliitiku majandusvaated on vankumatult seotud teadmuspõhise, innovatsioonile ja kõrgele lisandväärtusele orienteeritud majanduskasvuga, pidades teadus- ja arendustegevust ning haridust (sh doktoriõpet ja kutseharidust) ühiskonna rikastamise peamisteks investeerimisprioriteetideks. Ta on valmis majanduskasvu tagamiseks investeerima ka laenuraha abil, rõhutades haridusse tehtud kulutuste suurt sotsiaalset ja majanduslikku tasuvust. Kuigi poliitik toetab suuri riiklikke kulutusi, rõhutab ta samas fiskaalset vastutust, eelistades sihtotstarbelisi investeeringuid (nt õpetajate palgad) universaalsetele toetustele ning nõudes kulude katmist riigilõivudega. Maksupoliitikas pooldab ta maksuküüru kaotamist ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmist, et suurendada inimeste ostujõudu, näidates üles toetust nii majanduskasvule kui ka tarbijate heaolule.

Poliitiku sotsiaalpoliitiline profiil on tugevalt hariduskeskne, käsitledes haridust kui sotsiaalse stabiilsuse, majandusliku konkurentsivõime ja võrdsete võimaluste alust. Keskendutakse struktuursetele reformidele, nagu õppimiskohustuse ea tõstmine, elukestva õppe paindlikkuse suurendamine mikrokvalifikatsioonide kaudu ning õpetajate palgataseme ja kvaliteedi tagamine. Oluline rõhuasetus on ennetusel, eriti noorte vaimse tervise toetamisel ja sotsiaalteenuste kättesaadavuse parandamisel, ning toetatakse vanemlusprogrammide laiendamist. Lisaks rõhutatakse eesti keele ja kultuuri elujõulisuse tagamist põhiseadusliku kohustusena, sidudes selle rahvusliku eksistentsi ja uute tehnoloogiatega kohanemisega.

Poliitiku seadusandlik tegevus on valdavalt ja järjepidevalt suunatud haridus-, teadus- ja innovatsioonivaldkonnale, keskendudes nii õpetajate palga- ja karjäärimudelitele, haridusreformide elluviimisele kui ka T&A rahastuse struktuursele korraldamisele (TAI seadus). Ta on korduvalt juhtivkomisjoni ettekandja ja tugev toetaja pikaajaliste reformide (nt mikrokvalifikatsioonid, õpilaste väljaarvamise alused) seadustamisel, olles aktiivne eestvedaja ka õigushariduse reformi kaalumisel. Fookus on ajas nihkunud laiapõhjalistelt haridusreformidelt (2024) spetsiifilistele kõrghariduse, teadusmahuka majanduse strateegiatele ja keelepoliitika tõhustamisele (2025). Kuigi ta on enamasti reformide eestvedaja, esineb vastuseis protseduurilistes küsimustes ja eelnõudes, mis püüavad asendada valitsuse määruseid seadustega (nt koolilõuna toetus).