Kuude kaupa: Yoko Alender

Stiil on esimeses kõnes positiivne, optimistlik ja isegi "ülev", eriti pika protsessi eduka lõpuleviimise kontekstis. Kõneleja kasutab nii isiklikku meenutust (12-aastane unistus) kui ka ametlikku komisjoni ettekannet, hoides formaalset ja asjakohast tooni. Teine kõne on äärmiselt lühike ja resoluutne vastuseisu väljendus.

Kõnestiil on formaalne, analüütiline ja tulevikku vaatav, rõhutades optimismi kui kohustust ja vastutust (viide Karl Popperile). Kasutatakse vanarahvatarkust ja proovib sellele uue tähenduse anda, et toetada loogilist argumentatsiooni vajadusest astuda konkreetseid seadusandlikke samme. Toon on tasakaalukas, ent ambitsioonikas, rõhutades samal ajal vajadust olla tasakaalukas ja teadmispõhine.

Retooriline stiil on formaalne, andmepõhine ja veenvalt optimistlik, rõhutades rohepöörde vältimatut majanduslikku kasu. Kasutatakse tugevaid väärtusapelle (vabadus, tervis, julgeolek) ja esitatakse retoorilisi küsimusi, et rõhutada teema olulisust. Kõneleja eristab selgelt asjatundlikkust eitamisest, süüdistades vastaseid kas arusaamatuses või pahatahtlikkuses.

Retooriline stiil on formaalne ja otsekohene, kasutades viisakat pöördumist ("austatud juhataja"). Sõnavõtt on lühike, keskendudes fraktsiooni seisukoha selgele teatamisele ilma emotsionaalsete või loogiliste apellideta.