Доклад Министра климата за 2024 год о реализации долгосрочной стратегии развития государства «Эстония 2035»

Saame minna kuuenda päevakorrapunkti juurde. Kliimaministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on kliimaminister Kristen Michal. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, seejärel on küsimused, igaühel on üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun teid, auväärt kliimaminister Kristen Michal!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Püüan meie valdkonnast anda lühikese ülevaate olulisemast, just selle vaatega, mis on tegemisel ja mis ootab meid tulevikus. Olen teile ette saatnud ka teesid, neid on päris palju, kõigil ühtviisi pikalt ei peatu, räägin olulisemast. Jõudumööda, võimete kohaselt vastan küsimustele. Kui jääb midagi vastamata, siis, nagu tavaks on, saadan vastuse hiljem kirjalikult. Sissejuhatuseks teemad, mida ma käsitlen ja mis meie valdkonnas on just tulevikku vaadates kõige olulisemad. Esimesena räägin kliimakindla majanduse seadusest, lähitulevikus jõuame selle seaduseelnõu loomiseni, see läheb kooskõlastusringile ja laiemale arutelule ning seejärel valitsusse ja parlamenti. Tõenäoliselt sügishooajal saab parlament seda käsitleda ja vaadata, mis sellest saab, mis selle eelnõu tulevik on. Ise loodan, et see võetakse vastu, kuna see annab Eesti ettevõtlusele ja majandusele selgemad tulevikuvaated, tõstab meie konkurentsivõimet ja kirjeldab ära, millistes sektorites millisel viisil toimetada saab. Teiseks räägin energeetikast, seegi on päris suur osa kliimakindla majanduse tulevikust, see kirjeldab seda, milleni valitsuses ja samamoodi parlamendi debatis ja komisjonides oleme jõudnud. Need on päris suured otsused – me läheme üle puhtamale ja ka soodsamale energiale, sest pole ju suur saladus, et fossiilsed kütused ja fossiilne energia ei ole mitte ainult saastavad, vaid on ka julgeoleku mõttes tihtipeale [riskantsemad]. Näiteks kütused, autokütused, nafta ja nii edasi tulevad piirkondadest, mis julgeoleku mõttes ei jaga Eesti, Euroopa Liidu ja NATO-ga samu väärtusi. Need on ka hinna mõttes kallimad ega konkureeri tänapäeva maailmas enam puhta energiaga. Veel räägin jõudumööda loodushoiust, metsandusest, maavaradest, taristust, renoveerimisest, jäätmetest, merendusest ja veemajandusest. Kõigepealt reformidest, mis meil on käimas. Suurtest reformidest on [tähtis] seesama kliimakindla majandamise seadus, mis ilmselt puudutab järgmist 5, 15 ja võib-olla 25 aastat Eestis ehk pikematki aega. See kirjeldab ära selle, kuidas me edasi toimetame. Jäätmereform, mis nüüd on alanud, kus käivad erinevad debatid turuosaliste, omavalitsuste ja huvirühmade esindajatega, et saada paika lihtne printsiip: väärtuslik tuleb eristada vähem väärtuslikust. Taastuvenergiat juba mainisin, metsandus- ja looduskaitsereform on käimas, et saaks paika looduskaitse määrad. Samamoodi on sektorile oluline, et tööandjad saaksid ette näha, missugune on tulevikus piirangute ja majandamise vahekord. Algamas on veeteenuste reform, mille printsiip ja mõte on see, et Eestis on palju vee-ettevõtja tunnustega ettevõtteid. Aga selleks, et tulevikus oleks tagatud puhas joogivesi, on vaja astuda teatud samme ja jõuda selleni, et kõik vee-ettevõtted saaksid oma toimetamistega hakkama nii, et meil oleks puhas vesi mõistliku hinnaga saadaval. Kõigepealt paar lauset kliimakindla majandamise seadusest. Selle tutvustuse äsja tegime ühiskonnas. See tutvustus ja põhiteesid on laiemalt vaadeldavad. Kui kellelgi on huvi seda ettekannet vaadates või muul põhjusel hiljem seda lugeda, siis Kliimaministeeriumi veebilehel saab seda teha, seal on olemas nii tutvustus kui ka põhjalikum materjal. Kui eelnõu ise valmis saab, siis on see samuti avalik. Kliimakindla majandamise seaduse mõte on kirjeldada ära, millisel viisil Eesti tulevikus oma majandust, tööstust, energeetikat, kaasa arvatud õiguskeskkonda ja finantsvahendeid kasutab. Selle eesmärk on vähendada heidet, jõuda sinna, kus tööstused ja tootmised jätavad vähem saastet maha. Eesmärk on jõuda sellisesse tulevikku, kus materjale kasutatakse uuesti. Väga hea näide on see, et Ida-Virumaal on ahermäed – kõik, kes on seal ekskursioonil käinud, on neid näinud –, mida peetakse suureks probleemiks, nüüd aga on juba Ragn-Sells ja üks teine ettevõte tundnud selle vastu huvi, nad otsivad võimalust sealt mineraale kätte saada ja maailmaturule viia. Tegemist on ka ettevõtlusele kindluse andmisega, sest – nüüd ma viitan üsna vaba tekstiga ja enda tõlgenduses Riigikohtu otsustele viimasest ajast – Riigikohus on öelnud, printsiibina, et põhiseadusest tuleneb kõigi kohustus loodust hoida, igaühel on selline kohustus. Riigikohus on ka näiteks õlitehase kaasuse puhul viidanud sellele, et Eestil peaks olema selge sektoriaalne eesmärgistatud plaan, kuidas tulevikus mis tahes objekt või käitis sellesse plaani mahub. See on üsna loogiline, et kui mõõdupuu on väiksem jalajälg, siis me peame teadma, et see, millesse me investeerime – see, millesse ettevõtted investeerivad, aga võib-olla ka riigi toetusel investeeritakse –, on tulevikus võimeline [kliimaeesmärke täitma]. Laiemalt ei ole see, ma arvan, ainult usuküsimus, sest ka finantssektor, kes väga hoolega arvutab ja loeb raha, samuti ettevõtjad ja kõik Eesti inimesed, kellest valdav osa hoolib puhtast loodusest, saavad aru, et majanduse ja looduse ühine tulevik saab seisneda kestlikus majandamises. See tähendab seda, et me ei raiska materjale, me hoiame loodust, meie tööstused on järjest kõrgema lisandväärtusega ja meie energia on puhas. See on tegelikult see suund, kuhu poole me kliimakindla majandusega püüame liikuda. Energeetika on selle kliimakindla majanduse suur osa, selle üks nurgakivi, kui soovite – suhteliselt kulunud väljend, aga seda ta tegelikult on. Riigi ja valitsusena me oleme siin parlamendi debattides seda tutvustanud, meil on kaunis ambitsioonikad plaanid puhta ja soodsama energia hankimisel. Lihtsamalt öeldes, fossiilne energia, põlevkivienergia, mida meil on ja mis tagab endiselt varustuskindlust reservidena, ei pääse enam nendel hetkedel, kui hinnad on soodsamad või turgudel on rohkem taastuvenergiat, turule. Turule pääseb järjest rohkem puhast energiat, mis on ka hinnalt soodsam kui fossiilne. Sellel on võime anda kodumajapidamistele soodsamat hinda ja ka ettevõtjatele ekspordibaas, sest tooteid, mis on toodetud puhta energiaga, on võimalik eksportida Skandinaaviasse ja Euroopasse, need annavad meile tootmise puhul kõrgema lisandväärtuse kui [energia]portfell, milles on fossiilsed [kütused]. Kindlasti on taastuvenergia arendamise puhul üks eesmärkidest tagada juhitavad võimsused. See on üsna loogiline, sest ükski tool ei seisa ühel jalal, võib-olla välja arvatud klaveritool. Aga meie siin räägime veidi teistsugustest asjadest. Igal energeetikavaldkonnal on oma roll, juhitamatul [energial] on oma roll ja ka juhitaval on oma roll. Juhitavat energiat tuleb samamoodi tagada ja arendada, et meil oleks tulevikus taastuva energia juures rohkem kui 1000 megavatti juhitavaid võimsusi. Samuti tuleb investeerida võrkudesse laiemalt, et oleks võimalik eri kohtades tarbida ja toota sedasama puhast energiat ning et võrguühendused oleksid olemas. Võrgureformi viime praegu ellu, selleks et oleks võimalik võrkusid ette valmistada. Samamoodi on jaotusvõrkudega – võrgud peaksid olema ilmastikukindlamad, et tarbimine oleks paigas. Kindlasti on taastuva energia teema kõrval oluline salvestus, sest see võimaldab juhtida energia tootmist ja tarbimist nii lokaalsel tasemel kui ka süsteemina laiemalt. Ja on veel palju muud, mis siia juurde tuleb. Lisaks, suured ühendused ja desünkroniseerimine. Kindlasti on Eesti riigi kliimavaldkond väga paljuski seotud julgeoleku- ja majandusvaldkonnaga. Ka energeetika toimimine on väga tugevalt julgeolekuga seotud, see on seotud sellega, et me saame ise hakkama ja meie majapidamised toimivad. Järgmise aasta veebruaris me desünkroniseerime ehk ühendame ennast lahti Venemaa sagedusalast ja sünkroniseerime ehk ühendame ennast Mandri-Euroopa sagedusalaga. See on kindlasti oluline ettevõtmine kõikidele Balti riikidele. Loodame selle ellu viia nii, et ei teki ebastabiilsust, ei teki muresid. Aga nagu Eesti on alati teadnud, meie naaber Venemaa ei ole ratsionaalne partner, nii et seetõttu tuleb siingi olla kõigeks valmis. Aga valmisolek on meil olemas. Lisaks tulevad ühendused Soome, täiendavalt Lätti ja nii edasi. Eesmärk loomulikult hinna mõttes on Euroopa Liidu keskmisest odavam hind, nagu ta juba täna on. Nüüd, siia vahele ma panin mõned slaidid, millel ma võib-olla ajapuudusel, õigemini aja lühiduse mõttes nii pikalt ei peatu. Need materjalid on eeskätt Riigikogu liikmetele ja kõigile, kes iganes tahavad neid vaadata, jälgida või hiljem ka kasutada. Eks me Kliimaministeeriumi energeetikutega uuendame ka seda materjali, see annab ülevaate sellest, kus me parasjagu oleme. 2023. aastal sisuliselt kasvatasime 30% oma tuuleenergiat. Päikesepaneelide võimsuselt oleme elaniku kohta Euroopa Liidus kuuendal kohal. Meie energeetikasüsteem on saanud päris kõrgeid hinnanguid. Me oleme edenenud väga kenasti. Nii et energeetikas, mis on kliimakindla majanduse seadusest ja kliimapoliitikast väga oluline osa, me edeneme päris suure hooga. Taastuvelektri arendamine on siin samamoodi kenasti ajateljele pandud, keda huvitab, saab täpsemalt vaadata. Siin on see võib-olla veidi väikselt kirjas, natuke silmakontrolli moodi, aga need materjalid on kõigile kättesaadavad elektrooniliselt süsteemis ja trükituna. See kirjeldab, millisel ajal millised võimsused peaksid võrku liituma, millal toimuvad erinevad hanked ning kuidas need ajas omavahel suhestuvad. Elektrivõrgu arendamine – täpselt samamoodi, siin parlamendis me oleme selle üle ju mitu korda diskuteerinud. Majanduskomisjoni esimehega koos saime eelmises koosseisus fantoomliitumiste välistamise tehtud. Ja see on toonud päris suure hulga vabasid võimsusi ja toob veel. Lisaks teeme võrgu liitumistasud ümber, just sellepärast, et saaks võrke ette valmistada rohkem, et ei oleks selliseid anomaaliaid, nagu vahepeal on olnud. Siin on ka selle kohta küsitud, et kui mõni koolimaja või keegi tahab liituda ja saab väga suure, ülisuure arve, siis arvestuse aluseks on võimalik ülekoormus kuskil. Oleme varem arutanud, et seda tuleks teha. See tuleb koos võrguarendusega. Ja laiemalt on siin ka välisühendusi kirjeldatud. Nüüd loodushoiu juurde. Loodushoiu juures on meil põhimõte laiemalt, see on keskkonna- ja kliimavaldkonna laiem põhimõte, et saastaja maksab rohkem. Kliimakindla majanduse seadusega me astume samme ja seame eesmärgiks muu hulgas ka näiteks turba kaevandamise, mille panus iseenesest majandusse on üsna vähene võrreldes selle kahjuga, mida ta heitmega teeb. Ja siin on samme selleks võimalik astuda palju. Üks on viis, kuidas turba kaevandamist Eestis toimetatakse, milline on tulevik, kuidas neid [maid] hakatakse taastama. See loetelu on kõik olemas, seda on arutatud, kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on üsna laialt arutatud. Kindlasti on see ka küsimus, et Eesti majanduspoliitika, tööstuspoliitika ja ka looduspoliitika peaks olema ikkagi selline, et me seame enda lati kõrgemale. Meie jaoks ei ole piisav maa sisse augu kaevamine, puu maharaiumine või turbakaevandus, vaid eesmärk peab olema ikkagi maksimaalselt kõrge lisandväärtuse loomine siin, teadus- ja arendustegevus siin. See annab meie inimestele järgmise liiga, see annab majanduses võimaluse jõuda järgmisse liigasse ja luua uut lisandväärtust. Looduskaitses on suur eesmärk, see on kindlasti samaväärne metsandusega: peab olema selge, kui palju Eesti territooriumist on looduskaitse all. Me oleme sõnastanud sellesama, mida Euroopa Liidu kohustusena või soovitud eesmärgina on printsiibiks seatud: Eestist 30% peab olema kaitse all. See tähendab seda, et elurikkus on kaitstud. Kõigile on ka selge, et kui tulevikus midagi muud soovitakse kaitse alla võtta ja see määr on täis, siis mujal tuleb kaitsereeglid ümber teha. Ja see on tegelikult nii põrand kui ka lagi. Nüüd edasi metsanduse juurde. Ma arvan, et metsanduse puhul kehtivad needsamad printsiibid, mida ma juba mainisin looduse juures ja ka majanduse juures. Eesmärk peab olema siiski maksimaalselt kõrge toorme väärindamine. See tähendab lihtsamalt öeldes seda, et RMK-l ei ole varem olnud omanike ootusi, nüüd nad on saanud omaniku ootused, nad on teinud endale arengukava, millest nad lähtuvad, ja RMK meeskond toimetab päris hoolega. Mõned päevad tagasi tuli ka uudis selle kohta, et vähem väärtuslikule puidule konkureerib viis ettevõtet. See näitab tegelikult suhtumise muutumist. Kui varem me aktsepteerisime, et meie jaoks on piisav, et vähem väärtuslik puit on odavam kraam, me müüme seda lihtsamalt, siis nüüd oleme jõudnud selleni, et on võimalik ka suurem konkurents. Üldiselt see on ka kliimapoliitika ja kogu kliimavaldkonna, ütleme, läbiv joon. Energeetikas on huvi kõrgema väärtuse vastu, puhtama väärtuse vastu, sellesse investeerimise vastu, samamoodi on metsanduses ja teistes valdkondades. Ja selles suunas me ka liigume. Maavarad. Maavarade teema on kindlasti aktuaalne teema. Praegu on käimas Eesti geoloogiateenistuse uuringud Lääne-Virumaal. Uuringute tulemus tuleb 2025. aasta lõpuks. See tähendab seda, et umbes 2026. aastal on võimalik otsustajatel, poliitikutel ja kohalikul kogukonnal hinnata, mis on nende varade kvaliteet, täpsemalt, kas üldse nende varadega on võimalik tulevikus ühiskondlikku väärtust – mitte kellelegi üksikule kasu, vaid Eesti riigile-rahvale kohapeal kasu – luua. Mida meie teeme? Meie teeme laiema kontsessioonimehhanismi just lähtuvalt sellest printsiibist, et kus iganes Eestis keegi elab kaevanduse lähedal, peab kaevandamist taluma, olgu see siis ehitusmaavarad või midagi muud, tal tekib huvi, tal tekib ka võimalus saada kasu. Analoogia võiks olla kohane siin tuuliku talumistasuga või kohaliku kasu instrumendiga, mille me siinsamas parlamendis oleme ära menetlenud. Olin tollal ise samamoodi siin. Selle mõte on ju see, et kui tuleb uus tuulikupark, siis nii omavalitsusel kui ka inimestel on võimalik kuue kuu alampalga ehk maksimum-, ülempiirina kuni pea 5000 eurot hüvitist saada selle eest, et nad elavad tuulikupargi kõrval. Samasugused printsiibid – üldjoontes, analoogiana, mitte täpselt üks ühele – võiksid olla kaevanduste puhul. Nii on selge, mis on kohalik kasu mis tahes kaevandamise puhul. See ei pea olema fosforiit ega haruldased muldmetallid. See võib olla mis tahes muu materjal. Siis tekib nii ettevõtjatel kui ka kohalikel kogukondadel oma arusaamine sellest materjalist. Ja 2026. aastal, kui meie teadlased ja geoloogid on ära kirjeldanud, mis on meie maapõue kvaliteet, siis saame valitsuses, parlamendis ja kohalikul tasandil debatti pidades otsustada – sest ma arvan, et see peab olema avalik ja kõiki osapooli kaasav debatt –, kas seda materjali on põhjust edasi uurida, kas meil selle materjaliga on midagi teha ja mis saab edasi. See on kindlasti kõigepealt teadmiste küsimus. Siin on analoogia tuumadebatiga – meil on vaja kõigepealt teadmisi, seejärel on võimalik ka sisulist debatti pidada, seda ei saa teha teadmatuse baasilt. Teadmised tulevad teadlastelt ja geoloogidelt, seejärel 2026. aastal on võimalik omavalitsustes ja kogukondades, valitsuses ja eeskätt siin saalis, parlamendis, seda debatti edasi pidada. Taristu. Taristu on üks viis, kuidas me oleme ühenduses maailmaga, selle kaudu me määratleme oma kuuluvust ja sätime oma huve. See kindlasti on väga oluline. Oleme püüdnud valitsuses – ja mitte ainult püüdnud, vaid poliitiline hoiak on üsna selge – [väljendada seisukohta], et Rail Balticu ja paljude teiste suurte taristuobjektide tegevused-toimetamised tuleb ajas tuua nii palju ettepoole, kui on võimalik. Seda mitmel põhjusel. Esiteks, rahaliselt on kindlasti praegu seda teha odavam kui tulevikus. Teiseks, kui majanduses on jahedamad ajad ja ka taristu ehitajatel on keerulisem, on see täpselt see aeg, kus neid objekte teha. Ja kolmandaks, mida kiiremini need ühendused valmis saavad, seda kiiremini me teostame sellesama, näiteks Rail Balticu puhul juba mitu korda mainitud Lennart Meri unistuse, et me saaksime rongiga Euroopasse. Samuti on käimas raudtee elektrifitseerimine, loodetavasti lähiaastatel tulevad ka uued rongid – need on tegelikult juba teel – ja siis hakkab neid siin sõitma rohkem ja nad sõidavad kiiremini. Üks valdkond, millest ma olen ka varem siin arupärimistele vastates rääkinud, on teede valdkond. See tahaks kindlasti rahastamist juurde saada. Rahastamise poolelt on positiivseid uudiseid militaarse mobiilsuse programmist, aga riigieelarve üldine olukord pigem on selline, mis ei tõota just suuri lubadusi teehoiuvaldkonnale. Aga minu soovitus igal juhul oleks rohkem siia investeerida. Lennuühenduste poole pealt, mis on ka majanduse ja Eesti inimeste liikumise mõttes väga olulised, panustame Tallinna Lennujaama. Lähiaastatel saab lennujaam 14,5 miljonit eurot just investeeringute tegemiseks, see tähendab seda, et aasta nad hoidsid tasusid paigal, ja see tõstab nende konkurentsivõimet erinevate ühenduste pidamisel. Ma arvan, et kvaliteetsed ühendused, mida on võimalikult palju, annavad Eesti majandusele, Eesti inimestele ja Eesti riigile tervikuna just selle, et meil on võimalik jõuda oma tegevustega selleni, milleni me tahame, olgu valdkond poliitika, diplomaatia, kuuluvus, majanduse areng või ka näiteks keskkonnaeesmärgid. Renoveerimine väärib kindlasti samuti mainimist, see on üks suuremaid lähituleviku valdkondi. Praegu on aasta 2024, kui me vaatame aastat 2035 või 2040, siis aastaks 2030 me saame selle rahastusega, mis meil praegu on, kõik provitseeritud, sel aastal on 160 miljonit eelarves, aga aastaks 2030 on meil umbes 1,1 miljardit, koos omafinantseeringuga võiks see summa olla 2–2,5 miljardit, sellega saame 14 000 hoonest, mida on vaja renoveerida, ära renoveerida umbes 2000–2500 hoonet. See tähendab seda, et meil on päris pikk tee veel minna. See on oluline teekond mitmel põhjusel. Esiteks ta tõstab kodu ehk emotsionaalselt väga kõrge väärtusega vara maksumust, selle hinda. Teiseks annab see ühiskonnale tervikuna võimaluse juhtida energiatarbimist paremini. Kolmandaks annab see tööstustele ja ehitusele võimaluse keerulisel ajal või vähem keerulisel ajal teha erinevaid töid, omandada oskusi, mida ei ole. Nii et laiemalt on tegemist hästi praktilise tegevusega, kus inimese isiklik kasu – ehk see, mida ta maksab kõige eest pikemas plaanis – ning kliimapoliitika ehk energia kasutus, hoonete kasutus ja majanduse käekäik käivad koos. See kahtlemata on väga oluline ettevõtmine ja järgmised 10, 15 või 20 aastat sellega tegeleme. Ei maksa arvata, et sellega saabub siis ajaloo lõpp, nii et maju enam pole vaja renoveerida. Küll sellel ajal tulevad uued eesmärgid, uus tehnoloogia ja nii edasi. Jäätmetest kaks sõna. Jäätmereform on käivitunud. Selle mõte on eristada väärtuslikud materjalid ja suunata need ringlusse. Selle baasilt kindlasti eraettevõtjad teevad investeeringuid, näiteks seesama plastik, millega meil tulevikus on muresid, selle ümbertöötlemisse Eesti ettevõte VKG kaalub investeerimist, et sisuliselt pool Eesti plastikust ümber töödelda tulevaseks tooraineks. See annab kindlasti uue majandusharu täiesti. Jäätmetest saab ressurss, see on väga oluline printsiip. Ja ütleme nii, et kindlasti ei ole ainult plastik see üks jääde, vaid neid materjale on küll ja veel, millele otsitakse lahendusi, olgu see tekstiil või mis iganes muu. Selles valdkonnas on samamoodi palju avalikku rahastust. Järgnevate aastate jooksul üle 100 miljoni läheb sinna, sellest kolmandik kohalikele omavalitsustele. Ja eesmärk on, et saaksime hulga materjali jälle uuesti kasutusse, et mitte seda ära visata. Merendusest ja veemajandusest paar lauset. Siin on käimas erinevad suuremad tegevused. Üks on kindlasti Ukraina aitamine, selle üritame panna kokku ja meie merendusinimesed, merendussektor üritavad panna kokku sellist klastrit või komplekti erinevatest oskustest ja riikidest aidata Ukrainal sõja ajal ja sõja järel oma merendust üles ehitada. Lisaks, merenduse ja veemajanduse valdkonnas on ka tulevikusadamad. Täna planeerivad Tallinna Sadam, ka erasadamad planeerivad merenduses tuuleparkide ehitamist, nende hooldamist. Aga on tulemas ka võimalus tulevikus hakata laevu ümber ehitama, sest laevade ümberehitamine on väga suur äri, sellesse on võimalik Eesti sadamatel, Eesti merendus- ja ehitusettevõtetel või metalliettevõtetel jõudumööda siseneda. Ja loodetavasti siis selles samamoodi Eesti hakkab toimetama. Veemajanduses on, nagu mainisin, vaja veereform läbi viia, just sellepärast, et meil on väga palju erinevaid vee‑ettevõtte tunnustega ettevõtteid, et tagada puhas vesi mõistliku hinnaga. Ja sellega toimetame. Kindlasti julgeoleku ja sellise keskkonna kokkupuute valdkonnast, millele, nagu enne mainitud, on üsna tavaline, väärib mainimist ka merehundi projekt. Selle mõte on digitaalselt sisuliselt monitoorida, kes merel teeb mida, mis on taristujulgeolek, mis on merejulgeolek, mis on merekeskkonna seisund. See kindlasti annab ka sellise alljoone sellele, milles Eesti on tugev. Mitte ainult rohereform, mitte ainult rohekava, vaid ka tegelikult digitaalsus, need kahekesi koos on ikkagi selline topeltpööre. See annab võimaluse jälle Eesti digitaalsel maailmal ja majandusmaailmal koos toimetada. Ja siia lõppu ma panin teile ühe pildi. See on 20. aprillist. Nagu te näete, maailmas mõnes kohas on kuumem, mõnes jahedam, aga üldiselt ükskõik kui palju siin saalis erinevad ilmavaated vaielda soovivad, siis kahjuks kliimamuutused on reaalsed, tuleb tegeleda nii põhjustega kui ka kliimakindlusega ehk nendega toimetulemisega. Soovin selleks meile jõudu ja luban, et sellega on tööd väga palju tulevikus. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on tulemas ka kohe küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, jah! See küsimise võimalus tuli nüüd nii kiiresti. Põhimõtteliselt ma ei näinud, mitmes ma järjekorras olen, seda seal ees ei olnud. Palun, kas ma saan nüüd natukene lisaaega ka? Kohe-kohe küsin. Ei saanud valmistuda. Minul on selline küsimus. Te rääkisite siin ka metsandusest ja tegelikult metsainimesed, eriti erametsaomanikud on väga mures, et Euroopa Liidu keskkonnapoliitika piirab üha enam liikmesriikide otsustusõigust metsandusküsimustes, ehkki Euroopa Liidu asutamisleping ei määra metsandust Euroopa Liidu kompetentsi kuuluvaks valdkonnaks, ja roheleppe raames on sündinud hulgaliselt õigusakte, mis piiravad liikmesriikide metsakasutust. Eesti erametsaomanikud on väga mures, sest nende eraomandit hakatakse piirama viisil, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kuidas saab edaspidi tagatud see, et Brüsselist tulevad õigusaktid ei piiraks põhjendamatult Eesti erametsaomanike õigusi ja võimalusi oma metsa majandada?

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et erinevad keskkonnaeesmärgid on läbivad olnud mis tahes valitsuste puhul. Ma arvan, et näiteks needsamad Euroopa Liidu eesmärgid, mis me sektoriaalselt seadsime, lepiti Euroopas kokku selle valitsuse ajal, kuhu kuulus ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ehk lühidalt öeldes EKRE. Ja erametsaomanike kohta ma ütleksin seda, et loomulikult, ühiskond peab olema solidaarne. Nende soovide hulgas, mida nad on meile edastanud – loomulikult on see debatt laiem, me seda debatti peame –, on esiteks õiglasem ja kiirem kompensatsioonide maksmine. See tähendab seda, et kas riigieelarvest makstakse rohkem nende piirangute eest või ÜPP‑st läheb sinna rohkem raha. Ja mina isiklikult arvan, et loomulikult, kui on piirangud, tulebki neid kompenseerida jõukohaselt. Kui meil on eelarves selleks võimalusi, siis me seda kindlasti kaalume. Teine punkt on olnud looduskaitse alla võetava maa puhul maadevahetuse taastamine. Ma tean, et 29. [mail] on siin tulemas ka meeleavaldus maadevahetuse toetuseks. Minu isiklik arvamus on, et maadevahetus olukorras, kus me arutame samaaegselt riigis ametnike ja mis tahes töötajate vähendamist, tähendaks ilmselt meile sellist koormust, millega me ilmselt toime ei tuleks. Lisaks ei tähendaks see tõenäoliselt ühiskondlikult mitte ainult töötajate palkamist Kliimaministeeriumi või Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas, vaid ilmselt ka õiguskaitse valdkonnas. Eelmisest korrast oli näha, mida maadevahetus endaga kaasa tõi. Nii et sellisel kujul, jah, koalitsioonis ma ei ole täna näinud sellist maadevahetuse initsiatiivi ega advokaate sellele. Lisaks on erametsaliidul veel hulk küsimusi. Aga ma julgen öelda, et suures osas oleks vaja muu hulgas näiteks seesama 30% looduskaitse all oleva ehk looduskaitse ja majandatava metsa või maa vahekord paika saada, see täpselt ära sisustada, samuti näiteks kiiresti kasvavate istandike tegemine, mida otse öeldes võib-olla nii palju polegi kliimapoliitikas vaja, kuivõrd see on just tööstusele tooraineks vajalik. Nendes asjades, ma arvan, me oleme pigem ühel poolel. Ainuke asi, milles me oleme eri arvamusel, on tõenäoliselt maadevahetuse taastamine. Seda esiteks. Ja teiseks, kompensatsioonide puhul me ei ole eri arvamusel, lihtsalt takistuseks on maksumaksja võimekus nende kompensatsioonide maksmisel.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud kliimaminister! Mul on detailküsimus. Ma olen aru saanud niimoodi, et taastuvenergia tootmisel me plaanime toota rohkem, kui me tegelikult iseenda jaoks vajame. Ilmselt te oskate öelda, kui palju. Ja küsimus on see: kas on kuidagi välja arvestatud, kui palju selline ületootmine toob juurde meile keskkonnamõju? Siin ma ei pea loomulikult silmas CO2.

Aitäh! Täna on need projektsioonid erinevad, nagu me oleme siin Riigikogu ees korduvalt rääkinud, keskkonnakomisjonis ja majanduskomisjonis ka. Eesti tarbib energiat umbes 8,3–8,5 teravatt-tundi aastas. Konservatiivsem prognoos ütleb lähiaastateks, aastaks 2030, et see on 10–11 teravatt-tundi aastas. MKM, kelle prognoosist me lähtume, ja EISA, kelle prognoosist me samuti lähtume, ütlevad, et see kasv on suurem. Taavi Madiberk, kes teeb suuri investeeringuid, mille üle Eesti võib uhke olla, Prantsusmaal, igal pool mujal maailmas, ütleb, et tulevikus tuleks valmistuda veel suuremaks energiakasutuse kasvuks. Kõik oleneb millestki. See 100% sõltub ju sellest, milline on meie majanduse käekäik. Kui majandus toimib kiiremini, kasvab kiiremini, siia tulevad uued ettevõtted, näiteks seesama Pärnust huvitatud Power2X, kes tahaks kasutada vähem väärtuslikku toorainet ja puhast energiat, lausa ütleb, et selle tulemise eesmärgiks on puhas energia, siis see 100% on üsna kõrge. Kui majandus ei kasva, siis ma arvan, et ettevõtjad ei tee ka sellises mahus investeeringuid nendesse uutesse tuuleparkidesse või mis tahes energialiikidesse. Selles võtmes ma julgen arvata, et küllap see energia 100% käib üsna kenasti, niimoodi üldisemalt öeldes, selle majanduse üldise kasvuga koos. Ja isegi kui seal on ülejääki, siis kindlasti see tähendab võimalust pääseda regionaalsele turule, müüa seda energiat või teha sellest energiast midagi muud. Energiat on võimalik muundada vesinikuks või milleks iganes, kõik need võimalused on olemas. Kui vaadata Euroopa tulevikukaarti, siis siin on väga suured ettekujutused, kuidas Euroopas ja Põhjamaades hakatakse laiemalt vesinikuga tegelema, kuidas tulevad ühendused, kuidas Saksamaa tegelikult sellega oma tööstust kütab. Nii et ma ütleksin küll, et see on selles mõttes libisev eesmärk veidi, aga alternatiivne jalajälg on üsna selge. Kui me seda ei täida, siis meil ei ole millegi baasilt kasvada ja fossiilsete kütustega ei ole võimalik seda kasvu saavutada.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Tahtsin küsida selle kohta, et sihtmärkide hulgas oli toodud ka see, et meil on vaja päris aktiivselt tõsta salvestusmahtu. Just hiljuti kuulsin väga huvitavast kontseptsioonist, mis on Soomes. Selleks et hästi palju salvestust erakätesse läheks, nii et see ka hajutab seda rohkem, on seal tehtud selline õigusruum, et kui sa lased endale koju paigaldada akusalvesti ja lased seda turule pakkuda ning reguleerimisturul ja igal pool agregaatoril sellega opereerida, siis kogu sinu tarbimine vabastatakse võrgutasust. See on sihuke huvitav kontseptsioon, mis võiks anda väga suure eelise, et tahta endale sellist salvestust paigaldada. Siis võib-olla ei peaks tegelikult riiklikult väga palju seda sponsoreerima või subsideerima. Kuidas sihuke mõte tundub?

Aitäh! See on kindlasti üks viis, eks ju. Me peaksime seda siis võib-olla energeetika ja majanduse valdkonnas arutama. Salvestuse soodustamiseks, vähemalt Eesti mudeli järgi, mida me oleme ette kujutanud – ja veel kord: ma ei ole nii uhke, et arvata, et meie ettekujutus on parim või et kõik teadmised on ammendavad, iga päev areneme –, on võimalus ka kauplemisperioodi ajaühiku vastu sellele turule pääseda, see on üks asi. Teiseks, kindlasti on küsimus, kas makstakse võrgutasu salvestamise eest või võrku müüdava energia eest – see on teema, mida me kindlasti arutame. Aga ettekujutus, et võib minna väga suures ulatuses nii, et ideaalis kõik panevad endale salvesti ja me vabastame kogu liikluse võrgutasust – siis on minu küsimus, kes selle võrgu kinni maksab. Seal tegelikult tuleb see ära sõnastada, sest võrgutasu, võrgu ülalhoidmise kulu on siiski ka kellegi kanda. Me ühiskonnas ju arutame praegu – ja mitte ainult praegu, seda me arutasime ka eelmises koosseisus, mäletan majanduskomisjonist –, et kui me teeme tööstustele soodustusi ja ütleme, et nende võrgutasu on väiksem või mis tahes makstav tasu on väiksem, siis see tähendab seda, et me tarbijatena kanname veidi rohkem seda. Siis me peame ka ausad olema selles, et see muudab ka hindu kuskil. Selle Soome näite ja selle mudeli kindlasti vaatame läbi. Ma arvan, et seal on komponente, mis puudutavad ka meie plaane ja kindlasti kõnetavad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et praegu "Eesti 2035" strateegia järgi Kliimaministeeriumi all põllumajandust ei ole. Ja nüüd ma loen siit, kus on loodushoid, kliimakindlus, looduskaitse, et suur eesmärk on see, et hästi kaitstud on 30% Eestist. Kuna põllumajandus ja põllumaa ei ole selle all, siis ma saan aru sellest nii, et siin on tegemist metsandusega ehk metsamaa on see 30%. Minu küsimus on selles, et kui meil juba praegu on 20% kaitse all Eestimaa metsadest ja me tahame viia selle 30% peale, siis kas see 30% on kajastatud ka "Eesti 2035" strateegias eesmärgina. Või on see tulnud nüüd [kõne alla] niinimetatud kliimaseaduse ettevalmistamise käigus?

Aitäh! Siin oli nüüd päris mitu asja omavahel kuidagi kokku põimitud, [vastan] nii palju, kui ma suudan siit lahti harutada. Esiteks, põllumajandus tõepoolest pole Kliimaministeeriumi valdkond. See on õige. Sellega tegeleb Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ametkond. Meie tegeleme põllumajanduse mõttes eeskätt sellega, mis puudutab eesmärke. Kliimakindla majanduse seadustes on kirjas ka põllumajanduseesmärgid, mis puudutavad põllumajanduse heidet ja maakasutust. Ma julgen küll öelda – ehkki ma ei arva, et see on tingimata hea uudis, võib-olla kellelegi on see hea uudis –, et vähemalt praeguse tempoga, arvestades toidujulgeolekut ja uut tehnoloogiat, me põllumajanduses küll ei saavuta neid sektoriaalseid eesmärke, mida me oleme sihiks seadnud. Põllumajanduses me liigume aeglasema tempoga.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Tänan nende sõnumite eest. Aga tulen esimese küsimuse juurde, mille teema oli maade vahetamine. Te vastasite, et bürokraatia ei võimalda sellega tegeleda. Aga ometi me ju teame seda – omanikud ilmselt kohe küsivad selle kohta –, et nendesamade Natura alade kontekstis riik leidis küll võimaluse mitukümmend ametnikku tööle võtta, et hinnata mõjusid, et omanik saaks oma maad majandada. Selleks ressurss leiti. Aga kui on vaja kaaluda tõepoolest vahetusvõimalusi … See vahetuse mõte on ka tegelikult tulnud KAHOS-est, mis tegelikult oma käsitluses räägib asendamisest – sellest, et on võimalik asendada üks maatükk teisega –, kui sinna pannakse peale sellised piirangud, et selle majandamine sellisel kujul enam ei ole võimalik. Strateegilises võtmes on see tegelikult ülioluline küsimus. Selleks, et edasi minna, on vaja võtta vastuolusid maha. Äkki kommenteerite veel seda valdkonda?

Aitäh! Nojah, ma arvan, et eks seda võib arutada ühte- või teistpidi. Ajaloolises mõttes on maadevahetus Eestis muidugi nii kauaks, ma arvan, kui vähemalt minu põlvkond poliitikas toimetab ja võib-olla ka järgmine põlvkond, saanud teatava märgi külge sellest, mis on toimunud. Sest see maadevahetus ei olnud mitte Mati ja Maali maadevahetus, vaid osutus ikkagi osavamate inimeste toimetamiseks ja mitte just nende eesmärkide huvides, milleks ta algselt võis olla loodud, nagu küsija isegi kirjeldas, et hüvitada seda piirangut, vähendada vastuolu piirangu ja piirangu talumise vahel. Ühiskonnas on vahepeal kokku lepitud selles, et me püüame maksta esiteks talumistasusid või neidsamu hüvitisi selle talumise eest. Ja siin, nagu ma ütlesin, mina olen päri: tõepoolest, kui tuleb midagi taluda, siis tuleb selle eest ka maksta. Ainukene probleem siin on eelarve võime või ÜPP-st saadav raha selle jaoks. Seda esiteks. Siin ei ole vastuolu. Ja ütleme nii, et mis puudutab maade ja piirangute ja rangemate piirangute hüvitamist, siis varem oli see tõepoolest mõneti aktuaalsem, sest keegi ei tahtnud müüa, kuna pakutav hind oli väike, aga nüüd me oleme seda kordades tõstnud. Tegelikult eelmisel aastal osteti umbes 5 miljoni eest maid. Seda on sisuliselt juba rohkem kui viimase nelja-viie aasta jooksul enne. Sel aastal on see juba 10 miljonit ja tõenäoliselt tõuseb veel. Sinna arvestatakse ka metsa hind sisse ja nii edasi. Nii et me oleme püüdnud vähemalt selle regulatsiooni baasil, mida me saame teha, pakkuda ühiskonnale võimalust nende piirangute talumise puhul saada ka õiglast hüvitist. See on tegelikult selle regulatsiooni baasil, mida me oleme teha saanud. Ja see jutt, et kuhugi on ametnikke juurde võetud – kahjuks praegu on uus suunis: neid tuleb vähendada. Nii et see on see plaan.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Härra minister! Teie jutt on väga vastuoluline. Erametsamaid ei saa vahetada, kuid Rail Balticu puhul seda ju ometigi tehakse. Aga küsin muud. Sattusin üks päev kuulama Kuku raadiot. Seal ühes saates üks teie [ministeeriumi] osakonnajuhataja, keegi naisterahvas, kelle nime ma ei mäleta – aga see polegi ehk oluline –, rääkis sellest, kuidas nüüd tuleb põllumeestel hakata üle ujutama kuivendatud maid. Ja küsimuse peale, mida vaesed põllumehed ette peavad võtma ja kust nad elatist saavad, oli tal suurepärane ettepanek: hakaku kasvatama hundinuiasid, saavad biomassi. Ja minu küsimus teile, hea minister, on see: miks te selliste hullumeelsete kliimafanaatikutega enda ministeeriumit mehitate?

Aitäh! Kuna ma ei tea, kellest jutt käib, ei ole ka näinud seda teksti ega tea, kellele viidatakse, aga veidi kahtlen, et meil töötab hullumeelseid, ma rohkem vastata ei oskagi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Meie majanduse, Eesti majanduse üks probleeme on see, et kui energia hinnad olid väga kõrged, siis me ei suutnud toetada energiamahukaid ettevõtteid, kes tihtipeale meie ressurssi ümber töötlevad ja seda väärindavad. Kuidas te suhtute sellesse mõttesse, et äkki peaks kas või natuke sellest taastuvenergia tasust või CO‑kvoodist nagu motiveerimiseks tagasi investeerima nendesse ettevõtetesse läbi mingi projektivooru või taotluse, selleks et pisutki seda ettevõtluskeskkonda paremana näidata, seni kuni meil see odavam elekter päriselt kohale jõuab?

Aitäh! Esiteks, see odav elekter muidugi, olgu öeldud, on juba praktikas kohale jõudmas. Sellest saab teha dramaatilise pealkirja "Öösiti tuleb osta kallist energiat" ja saab teha ka pealkirja, nagu tegi Postimees, et "Keskmine elektri hind läheb alla". Iga väljaanne valib ise, millest ta teada annab. Ilmselt see, kes teeb loo selle kohta, hästi dramaatiliselt, et öösiti tuleb osta kallist energiat, muretseb äärmiselt palju energiakasutuse pärast ja tahab kõigile inimestele teada anda, et nad peaksid vähem energiat kasutama. Muud ma ei saa oletada, sest vaevalt et keegi on kliimapoliitika ja puhta energia vastu. Aga, jah, tõepoolest, selles kliimakindlas majanduses on ka seesama plaan olemas, mida te kirjeldate, et 30% riigi CO2 müügist saadavatest vahenditest suunatakse erasektori investeeringuteks, tehnoloogia ja energia investeeringutesse, ja 25% riigihangetest sisaldavad aastaks 2030 ühe hindamiskriteeriumina CO2 heidet. Neid samme juba astutakse ja see on plaan.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ma täpsustan korra seda hästi kaitse all oleva maaosa suurust, see 30%, millest siin juttu on olnud. Kuidas sellega siis on – kas meil on plaan Eesti maismaa territooriumist 30% võtta hästi kaitse alla või on seal lisaks ka mereala? Ma saan aru, et Euroopa Liidus käib jutt sellest, et tahetakse liikmesriikide üleselt võtta kaitse alla 30% nii maismaast kui ka merealadest, ja seda mitte iga liikmesriigi põhiselt, vaid kõikides liikmesriikides. Mulle tundub, et see tekitab umbes samasuguse äri, nagu CO2-kvoodiga käib. Aga oskad sa öelda, kuidas see Eestis plaanitud on – kas me räägime ainult maismaast selle 30% puhul või on seal mereala sees? Või on merealal veel mingisugune teine protsent, mida kaitse alla võtta?

Aitäh! Tänane debatt siin on käinud ju maismaa teemal, sest me oleme rääkinud metsandusest ja maakasutusest. Sisuliselt on meil praegu – see on võib-olla suhteliselt vabalt öeldud, aga ma ütleksin nii – umbes 28% juba erinevate piirangutega kaetud, see tähendab umbes 2% piirangute lisandumist. See on avalikult teada fakt ja seda on ka kirjeldatud. Maismaast, Eesti territooriumist 30%, see ei ole muutuv eesmärk. Mere puhul seda debatti, ma saan aru, peetakse kuskil, aga meil täna selle kohta mingeid otsuseid ega teateid ei ole.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Saaremaale on planeeritud meretuulepark – Kliimaministeerium tegeleb sellega – ja selleks, et seda energiat sealt kuhugile saaks viia, on planeerimisel uus Eesti-Läti ühendus. Seda kavatsetakse viia läbi terve Saaremaa ja Muhumaa ja selleks tuleb [metsa] maha raiuda vähemalt 80 meetri laiune [ala], tuleb turvatsoon teha, et seda elektriliini sinna vedada. Kas te olete kursis, kui palju, mitu tuhat hektarit metsa tuleb selle jaoks maha raiuda? Ja kui palju jääb CO2 sidumata tänu sellele?

Aitäh! Selle planeeringu endaga tegeleb siiski Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Saarlane Madis Kallas tõi selle ka valitsusse ja ma olen kindel, et me saame teile täpsema info saata. Ma ei usu, et keegi kujutab ette, et ongi nii, nagu ajakirjanduses kirjutati pealkirjana, et Hiiumaa jagu metsa tuleb selleks raiuda. See ei oleks adekvaatne plaan.

Austatud minister! Ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Nüüd on võimalus avada läbirääkimised, sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad, samuti on oodatud kõnelema Vabariigi Valitsuse liikmed, kui keegi soovib sõna võtta, ja õiguskantsler. Soove on, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt aseesimees! Auväärt kliimaminister! Auväärt rahvasaadikud! Oli väga huvitav kuulamine, mina sain sellest kõigest ülevaate juba teist korda. On näha, et areng on olnud väga huvitav, on tehtud väga palju vajalikke [otsuseid selle nimel, et] meie ühiskond saaks toimida keskkonnasäästlikult. Aga vaatamata sellele tekkisid mul seda ettekannet kuulates ja neid slaide vaadates mõningad küsitavused, mida ma tahaksin praegu teiega jagada. Aga enne seda loen siiski ette põhiseadusest kaks punkti. Põhiseaduse § 5 ütleb: "Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult." Ja § 53 ütleb: "Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud." Lisaks, säästva arengu seadus, mis esmaselt on vastu võetud 1995. aastal ja mille viimane redaktsioon on aastast 2017, selle § 3 "Looduskeskkonda ja loodusvarasid säästva arengu alused" teine punkt ütleb: "Omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust." Ja [kolmas] punkt ütleb: "[Loodus]keskkonna saastamise minimeerimine ja loodusvarade kasutamine loodusliku tasakaalu säilitavates kogustes on majandustegevuse põhinõuded." Ja siin ei määratleta, milline majandustegevus, seega tähendab see, et siia alla käib igasugune majandustegevus. Las see jääb saatma meid selles, mida ma järgnevalt proovin rääkida. Võtan aluseks needsamad teemad, mida käsitles auväärt kliimaminister, ja tulen esimesena kliimakindla majanduse seaduse juurde. Ma pean tunnistama, et seaduse selline nimetus nagu kliimakindla majanduse seadus, mis ootamatult välja ilmus, oli mulle suur üllatus, sest varasemalt räägiti ikkagi kliimaseadusest, mis oma haardelt on märkimisväärselt laiem. See tähendab tegelikult, et praegune eesmärgi püstitus on läinud palju kitsamaks. Sisuliselt tähendab see ühe uuetüübilise majanduse arengu jõulist läbisurumist, mis on vajalik, ja vanatüübilise majanduse taandarenemist, mis on ka vajalik. Aga kuskilt siit jääb välja inimene, kohalik kogukond ja nende toimetulemine. Siin on, mulle tundub, isegi teatav vastuolu säästva arengu seadusega, mille järgi igasugune tegevus peab keskkonda säästma. Paratamatult tekib mul siin ka selline kiuslik küsimus – ma loodan, et sisuliselt vale –, et kui me ei räägi enam mitte kliimaseadusest, vaid räägime kliimakindla majanduse seadusest, siis millisest ministeeriumist me räägime. Kas me räägime Kliimaministeeriumist laiemas mõistes või kliimakindla majanduse ministeeriumist? Kui viimane on õige, siis kuhu jääb see keskkonna alalhoiu aspekt, mis peaks majanduse arengut tasakaalustama, nii et meie keskkond säilib? Ma arvan, et see on oluline küsimus. Nüüd, kui ma tulen energeetika juurde, siis see punkt minu arvates on äärmiselt hästi läbi kaalutud, läbi mõeldud. Ainukene küsimus, mis mul jääb, on see: kui palju me saame energeetikat arendada, arvestades, et kui aastas kasvab 2% energeetika, siis ta kahekordistub 35 aastaga? Paratamatult tekib ühel hetkel meil ka taastuvenergia puhul väga tugev vastuolu meie keskkonna võimekusega. Edasi loodushoiu ja kliimakindluse juurde. Ma pean tunnistama, et mõningad punktid tundusid mulle seal üsna loosunglikud. Näiteks, loodusrikkus on hoitud, kahjustatud elupaikade ja kehvas seisus liikide seisund paraneb, looduskaitse rahastus on kasvanud – kui palju, ei tea –, elurikkuse strateegia ja looduse taastamise kava. Need on toodud punktidena. Aga tuleksin põhiliselt selle 30% juurde, mis on hästi kaitstud. Mis tähendab hästi kaitstud? Seda saab nii mitmet moodi ... Palun aega juurde.

Kui palju soovite?

Kolm minutit.

Palun!

Seda saab väga mitut moodi täiendada ja sisustada, nii et jääb lahtiseks, mis selle all mõeldakse. Eriti kui sinna juurde plaanitakse tuua kalda- ja rannakaitsevöönd, mis oma olemuselt on äärmiselt pehme kaitserežiimiga. Ja teine küsimus on 70% kohta. Mis on see 70%? Kas seal ei ole üldse mingisugust piirangut või on seal mingid piirangud olemas? Sest tegelikult säästlikult peaksime me ju igal pool toimima, ka loodushoiu mõttes. Nii et tekib küsimusi. Metsanduse poole pealt ma leidsin ääretult palju positiivset, aga seal oli üks punkt, mis tegi mind murelikuks, nimelt kiirekasvuliste puiduistandike regulatsioon. Kui palju me neid plaanime teha? Mis nad endast kujutavad? Sest peab arvestama, et kui meil on istandused, sisuliselt tähendavad need rohekõrbeid, kus ei ole elurikkusel üldse kohta. Ja ma arvan, et mitte päris asjakohatu ei ole võrdlus õlipalmiistandustega troopikas. Mida see tegelikult tähendab? Kui me sealt võtame täielikult ära elurikkuse meie keskkonnas, siis mil määral ja kuidas me seda kompenseerime? Maavarad. Siin jäi mulle samamoodi silma teatud ettevalmistamine fosforiidivarude kaevandamiseks, mida on teatavasti tarvis ju meil eelkõige industriaalse põllumajanduse arendamisel. Aga iroonia on selles, et üle poole fosforiväetistest tegelikult jookseb meil merre mööda jõgesid. Ja tänu sellele, et me neid väetisi paneme, väheneb CO2 sidumise võime põllumajandusmaastikul. Aga mis veelgi hullem, meie madalad merekeskkonnad, mis on väga head CO2 sidujad, tegelikult paremad kui mets, just selle tõttu, et nad on halvas olukorras, seda tegelikult ei tee. Nii et sellisel viisil me tegelikult ei aitaks kaasa mitte taastava põllumajanduse arengule, vaid millelegi muule. Räägiksin korra veel merendusest ja veemajandusest. Seal on selline punkt nagu strateegia põudade vastu ja valmisolek üleujutusteks. Kui selle all mõeldakse maaparanduse põhimõtete ümbermõtestamist, siis on see ülimalt oluline. Aga kuskil siin on minu arust jäänud puudu see, mis puudutab Läänemere kehva veekvaliteedi parandamist. Ja need põhjused ei ole mitte meres, vaid on maismaal: seesama kuivendus ja praegune viis, kuidas me väetisi paneme. Kuidas sellega neid asju lahendada? See küsimus on minul [vastuseta] jäänud. Nii et lõppkokkuvõtteks, kui me vaatame neid tegevusi, siis on seal ääretult palju positiivset, head ja vajalikku, aga mulle tundub, et suurem pilt jääb justkui varjule. Kindlasti on siin puudu inimene ja kogukond oma keskkonna osana. Aitäh!

Hea ettekandja, ma väga tänan teid. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Hanah Lahe. Palun! (Hanah Lahe palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Hea kliimaminister! Head kuulajad! Räägin lühidalt nii Eesti kliimapoliitika sihtidest kui ka valmivast kliimaseadusest. Ootus valmivale kliimaseadusele on ju see, et leitaks tasakaal keskkonnahoiu, kliimamuutuste pidurdamise ja majanduse edukuse vahel. Me peame leidma võimaluse rakendada rohereformid majanduse konkurentsivõime kasvatamise vankri ette. See on muide ka üks Euroopa Liidu roheleppe alustest. Väga oluline on siinkohal mainida just majanduse osas ka ringmajandust, sest see on võimalus, kuidas kujundada majandus ümber selliselt, et majanduskasv ei sõltuks enam esmase toorme kasutamisest. Nagu mainis ka kliimaminister, jäätmed ei ole prügi, vaid ressurss. Kliimaseadusest tulenevad muutused tähendavad meie riigile ka suuremat julgeolekut, olgu infrastruktuuride, energeetika või põllumajanduse mõttes, sest kliimamuutustega mittetegelemine toob kaasa palju majanduskahju. Väga oluline on ka märkida, et kliimaseadus toob kaasa õigusselguse. Esiteks määratleme seaduses kliimaneutraalsuse eesmärgi, aga lisaks sellele sektorite konkreetsed kohustused emissioonide vähendamiseks, need annavad ettevõtjatele suuna edasiseks toimetamiseks. Saastamise vähendamine, uuele tehnoloogiale üleminek ja selged reeglid omakorda tagavad Eestis puhta ja hoitud looduse ning ka võimaluse elurikkust suurendada ja taastada. Fossiilkütustele toetumine energeetikas tähendab julgeolekuriski ning see ei ole ka pikas plaanis jätkusuutlik. Seega ei ole realistlik ega mõistlik vastandada omavahel julgeolekupoliitikat ja kliimapoliitikat, kuna need on omavahel väga tihedalt seotud. Kliimaseadus sätestabki fossiilkütustest järkjärguliseks loobumiseks etapid. Üleminek taastuvenergiale loob ruumi ka uute tööstuste arenguks. Puhas ja soodsama hinnaga energia vähendab ka emissioone ning tõstab majanduse konkurentsi- ja ekspordivõimet. Kõige selle tulemusena tagame parema elukeskkonna ja toimetuleku inimestele. Kliimapoliitika on väga praktilise mõjuga. Eesti rohereformide näitel paranevad ühistranspordivõimalused, linnaruum saab paremini planeeritud ja uueneb tehnoloogia, mis edaspidi ka saastab vähem. Kui juba rääkida praktikast, tuleb rääkida ka rahast. Roheenergia tootmise kiirendamiseks ja soodustamiseks suurendame soodsa hinnaga puhta energia pakkumist ja selle eesmärgi täitmiseks on plaanis kokku investeerida umbes 155 miljonit eurot. Ringmajandusele üleminekuks ja loodusressursside väärindamiseks investeeritakse umbes 111 miljonit eurot. Elamute renoveerimiseks ja energiasäästlike küttesüsteemide kasutuselevõtuks investeeritakse 160 miljonit eurot. Raudtee elektrifitseerimise jätkamiseks suurendame selle rahastust 54 miljoni euro [võrra]. Neid arve on mul siin kõnes veel väga palju kirjas, aga ma arvan, et ma kõiki neid üle ei käi. Ka minister mainis mõningaid investeeringuid. Aga ma tahaksin lõpetuseks öelda seda, et eile olin koos ühel debatil koos EKRE esindajaga ja kuulsin nende kliimapoliitika retoorikas sellist uut varianti: kliimamuutused ei ole seotud mitte inimtegevusega, vaid hoopis kosmilise kiirguse või millegi niisugusega. Samas, üleeilsel debatil väitis üks teine EKRE esindaja, et kliimamuutuste põhjus on hoopis vulkaanide tegevus. Mida ma tahan öelda? Kindlasti on kõik valitsuserakonnad valmis nii EKRE-le kui ka teistele erakondadele kliimamuutuste päris põhjusi selgitama ja sellest lähtuvalt ka leidma koostöökohti, sest ma olen kindel, et kliima- ja keskkonnapoliitikas on võimalik kõikidel erakondadel leida ühisosa. Kui küsida kliimamuutusi eitavatelt poliitikutelt kolm küsimust – esiteks, kas teid huvitab puhas loodus; teiseks, kas teid huvitab hea elukeskkond; ja kolmandaks, kas teid huvitab tulevaste põlvede elukvaliteet –, siis vastavad nad jah. Mul on hea uudis: nii kliimapoliitika laiemalt kui ka Eestis tehtavad rohereformid ja eeldatavalt järgmisel aastal jõustuv kliimaseadus nende varem mainitud küsimustega tegelebki. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Igor Taro. Palun! Teised fraktsiooniesindajad, teie saate ennast valmis panna ja minister saab kaaluda, kas soovib tulla või ei soovi. Palun! (Igor Taro annab juhatajale teada, et ta teeb lühidalt.) Teete lühidalt? Ahah! Kui alla viie minuti, siis seda minule ei pea ütlema.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Minister! Eesti 200 toetab alati pikka plaani, mis on jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik. Selles mõttes soovin kindlasti tunnustada Kliimaministeeriumit nende pingutuste eest, mis on tehtud kliimaseaduse ehk kliimakindla majanduse seaduse kokkupanekul. Erinevalt siin mõnest kolleegist avaldaks ministeeriumi semiootikutele kiitust, et nad seda seaduse nime kohendasid, kuna just nimelt inimeste toimetulek ja majanduslik olukord on olnud viimasel ajal väga suures fookuses ja see on olnud väga suur mure terves ühiskonnas. Seetõttu on mõistlik teatud selliste märgiliste nimetustega anda ühiskonnale sõnum selle kohta, mida see raamseadus hakkab reguleerima ja mille nimel on see loodud. See on tegelikkuses loodud selleks, et anda meie inimestele, meie ettevõtetele kindlust tuleviku suhtes ja kindlust ka selles suhtes, et pikas plaanis peaksid Eesti ja Euroopa Liit väljuma globaalsest konkurentsivõitlusest tugevamana, kui nad enne olid. Siin võib kliimamõjude ja keskkonnaprobleemide kohta erinevaid arvamusi olla, aga paraku kõik märgid näitavad, et lähikümnenditel peavad nende väljakutsetega tegelema kõik riigid kõikides maailmajagudes. Seda on juba praegu kohati näha väga teravalt. See tähendab, et kui meie oleme nende riikide seas, kes innovaatilise tehnoloogia kasutusele võtavad ja seda eest veavad, siis on meie tulevik globaalses konkurentsivõimes helgem ja me oleme tulevikus nende ühiskondade seas, kes oma heaolu kiiremini ja rohkem kasvatavad. Kõik see on väga tihedas seoses Eesti 200 selle strateegia "Eesti 2035" osaga, mis puudutab majandust, majanduse kasvu. Me oleme Riigikogus ju ka varasematel aruteludel korduvalt kuulnud ja tõdenud seda, et ilma energia tootmise suurendamiseta ja ilma energia tootmiseta ei ole võimalik inimeste heaolu suurendada. Nii et selles mõttes on kõik need sammud, mis me oleme ette võtnud taastuvenergeetika vallas, toetanud seda majanduslikku ambitsiooni kasvatada Eesti majandus aastaks 2035 kahekordseks. Ilma selleta ei oleks see lihtsalt võimalik. Teine asi on see, et kõik kindlasti mäletavad, millist jõhkrat ja üle mõistuse hinda on Eesti pered maksnud elektrienergia eest eelnevatel aastatel. Ka selle ärahoidmine on võimalik ainult nii, et me tegeleme taastuvenergeetika võimsuste juurde loomisega. Taastuvenergeetika on kõige kiirem viis elektrienergia tootmist käesoleval kümnendil suurendada ja sealt edasi me peame mõtlema veel pikemale plaanile. Selleks on ka siin keskkonnakomisjoni eestvõttel olnud tuumadebatt Riigikogu suures saalis ja see debatt jätkub meil kindlasti nii keskkonnakomisjoni kui majanduskomisjoni koosseisus. Palun kolm minutit juurde.

Palun!

Meil on juba menetluses tuumaenergia raamistiku otsuse eelnõu. Just nimelt selle eelnõu menetluse käigus toimuvad meil arutelud nii energiaturu kui ka looduskaitse-, keskkonnaküsimuste üle. Aga järgmine valdkond, mille üle siin debatti täna peeti ja mille kohta küsiti ja mis on väga selgelt kliimastrateegiaga seotud, on metsandus. Kõik, kes vähegi hoolivad metsandusest, Eesti metsanduse tulevikust ja metsaomanike heast käekäigust, peaksid küll olema keskkonnasõbraliku majanduse suhtes väga positiivselt meelestatud, sest metsanduses toimuvad muutused võimaldavadki meil liikuda suurema lisandväärtuse poole ja see tähendabki suuremat tulu metsaomanikele. Just nimelt kliimaeesmärkide täitmine on see, mis sunnib meid tegelema rohkem puidukeemia, biomajanduse ja uute tootmisviisidega, mis on tehnoloogiliselt keerulisemad, annavad kindlasti selle tooraine eest rohkem tulu ja jätavad rohkem tulu meie majandusse. Veel üks oluline teema on see, mis puudutab renoveerimist. Tegelikkuses, kui keegi küsib, miks on vaja nii-öelda roheüleminekuga tegeleda ja kuidas see meie ettevõtteid mõjutab, siis siin on ju konkreetsed näited. Aprillikuus avatud eramajade renoveerimise meede toob Eesti majandusse 28 miljonit eurot ja seda mitte mingisugustele suurtele ettevõtetele, vaid väikestele, kohalikele ehitusfirmadele, kes saavad võimaluse renoveerida eramuid üle Eesti energiatõhusamaks. Sealt tulevad ehitajate palgad, projekteerijate palgad, see on teenuste suurendamine maapiirkondades ja nii edasi. Sinna lisandub sel aastal, kui ma ei eksi, üle 100 miljoni korteriühistute renoveerimismeetmesse. Juba on otsustatud üle 300 miljoni toetusraha renoveerimise valdkonnas. Ja kokku ulatub see suurusjärk lähikümnendil ilmselt kuhugi miljardi kanti. See tuleb tegelikult Eesti majandusse ja Eesti ettevõtete toetuseks ja selle eest tehakse ka teaduse arendust selles valdkonnas, et leida uusi ja innovaatilisi lahendusi. Kindlasti ei saa ära unustada transporti. Seesama Rail Baltic, mis tagab meile paremad ühendused, mis tagab transpordi elektrifitseerimise, maanteetranspordi tiheduse vähendamise, mis aitab meil liikuda kombineerituma ja keskkonnasäästlikuma transpordi poole, on äärmiselt vajalik investeering. Ja kindlasti on tähtsad kõik need suunad, millega tegeldakse Euroopa tasandil, nii lennuliiklus kui ka meretransport. Selles mõttes on see strateegia edumeelne ja tagab meile pikas plaanis palju parema konkurentsivõime. Nii et Eesti 200 on positiivselt meelestatud. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Arvo Alleri. Palun teid! (Arvo Aller palub lisaaega.) Panen kolm juurde, siis on kokku kaheksa minutit. Palun!

Just. Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Me räägime siin praegu "Eesti 2035" arengustrateegiast ja Kliimaministeeriumi all olevatest tegevustest. Ega me siit eriti teada ei saanud, mis sealt strateegiast hakkab tulema. Toodi meie ette ilusad numbrid ja põhirõhk läks uue nimetusega kliimakindla majanduse seaduse tutvustamisele. Kui ma ministrilt küsisin, kust tuleb siin loodushoiu ja kliimakindluse all see 30%, siis põhimõtteliselt ma sain aru, et see on metsamaa. "Eesti 2035" arengustrateegiast ma neid numbreid ei leidnud, ma ei näinud, et seal oleks 30% üles pandud. Spekuleeritakse mingite numbritega 28%, et 2% paneme juurde, see on ainult 2%. Selle 28% sees pidid olema ka kaldakaitsevööndid, samas rohevõrgustikualasid seal sees ei ole. Teadmata on see, kuidas seda hakatakse arvestama, on ta riigisiseselt, üleeuroopaliselt või kuidas iganes. See on kõik selgusetu. Metsanduse all on ilus punkt, et töötame looduskaitsepiirangute hüvitamise ajakohastamisega, ehk me räägime siin kaitsealustest metsadest, mida on 467 000 hektarit. Ministri lahendus oli selline, et võtame selle ÜPP‑st. See ÜPP lahtiseletatult on ühise põllumajanduspoliitika rahastamine. Kui me räägime põllumajanduspoliitikast, siis see on üldse regionaalministri haldusalas. Ja juba praegu tuleb suur osa Natura kaitsealuste metsade toetusest ÜPP‑st. Loomulikult on kõige parem ajada käsi teise ministeeriumi rahakotti. Nii et kaitsealuste metsade juurdevõtmine tähendab seda, et jälle minnakse eraomandi kallale. Aga mets võetakse kaitse alla eraomanikult, kui ta on majandanud seda korrapäraselt, aastapikkuselt ja isegi aastasadu on metsa hoitud ja nüüd otsustab üks ministeerium, et see mets on vaja võtta kaitse alla, ja see võetakse omaniku käest ära ilma lahendust pakkumata. Samal ajal väidetakse, et maadevahetus on hästi bürokraatlik, omal ajal saanud sellise teistmoodi varjundi juurde, ja kardetakse, et võivad tekkida pahatahtlikud vahetused. Aga omanikule tuleb vastu tulla ja leida kas või osaline lahendus. Maavaradest. Selle ploki puhul jääb mulle vägisi mulje, et valmistatakse ette fosforiidi kaevandamist. Siin on ka ilusti välja toodud keskkonnasäästlik ja maksimaalse lisandväärtusega kaevandamine, mitte kaevandamise ettevalmistamine või uuringud. Juba on kindlas kõneviisis "kaevandamine". Nii et kõik need läbirääkimised nende uuringute tegemise ajal on selline näitemäng, sest sisuliselt minnakse juba kaevandama Eestile olulist maavara. Taristu osas on raudtee, lennuliiklus, rongid ja elektrifitseerimine. Siin valitseva partei kliimaentusiast ütles, et varsti hakkame kõik linnades jalgsi käima ja jalgrattaga sõitma, see on ka üks rohe-eesmärke. Ja selleks on ka tuleviku automaks tehtud, et kõik jala käiksid. Aga siin pole teedeehitusest mitte sõnagi. On ainult 2030 TEN‑T põhivõrgu liiklusohutus ja keskkonnanõuded. Uute teede rajamist siin ei ole, on ta Via Baltica, on ta Tallinna–Narva suund, ehk teedeehituse kohta pole sõnaga. Liiklusohutus võib nii aga halveneda. Teedeehitus peaks olema üks olulisi asju. Järgmisena vaatame 2035. aasta planeeringuid. Renoveerimine. Ma olen juba mitu korda ka siit puldist öelnud: kuna ma saan aru, on tegemist on kortermajade ja elamute rekonstrueerimisega, ja kuna nad on ehitusseadustiku alused tegevused ja ehitusloa alused tegevused, siis ma vaatasin ehitusseadustikku ja otsisin, mis seal antakse vasteks sõnale "renoveerimine". Ehitusseadustikus sellist sõna nagu "renoveerimine" ei ole olemas. Minu jaoks on arusaamatu, mis asi on renoveerimine. Ja kui me räägime siin rekonstrueerimisest, siis see tähendab ehitusloa taotlemist, ehitusprojekte, kõik on ilusad summad, kuid samas on selge, et korterelamutele, vähemalt Ida-Virumaal küll, käib see on üle jõu, mis iganes, 60–70%‑lise toetusega. Aga ärme unustame seda, et käibemaks ei ole toetusabikõlbulik. Ehk kui sa võtad ilma käibemaksuta summa, sellele saad toetuse, siis käibemaksuosa tuleb igal korteriühistul ja igal väikeelamu omanikul leida omavahenditest, mis kogu renoveerimise või rekonstrueerimise juures toob automaatselt lisakulu 22%, ilma et sa selle peale oleksid mõelnud. No jäätmereform. Jälle ilusad loosungid. Praeguse kolme kasti asemel tuleb võib-olla viis kasti panna välja. Enne sõitis kolm autot, nüüd sõidab viis autot. Autod väiksemaks ei lähe. Me näitame siin, et oleme hästi rohelised, sorteerime, aga samas paneme autod käima nõndanimetatud tihedama sagedusega. Selle kohta saab ka öelda, et see on täiesti näiline tegevus. Üldiselt see kavandatav kliimakindla majanduse seadus toob väga palju piiranguid. Ja öeldakse küll – siin oli ka eelnevates sõnavõttudes sellest juttu –, et rohereform või rohepööre on võimalus, aga me ei tohi seda võimalust kasutada, sest niipea, kui me seda võimalust kasutame, on see meile kohustus. See on automaatselt kohustus ja see kohustus tuleb siis meile kõigile. Kaitsealadest veel. Siin oli juttu, et merealadel kaitsealuseid ei tehta, kuid merenduses ja veemajanduses on ikkagi eesmärk kaitsealasid laiendada. Vesikonna veealad lähevad samuti kaitse alla, samas on teadmata, mis tingimustel, kas need lähevad sinna tuulikute ümber või tuulikute lähedale, seda me ei tea. No kokku võttes võib öelda, et kliimaministri kohustuslik ülevaade arengustrateegia eesmärkidest 2035 sai käsitletud. Samas ühtegi sellist otsest rõõmusõnumit rahvale ei ole, [ei ole ka teada,] kuhupoole me liigume. Lähtuvalt sellest ei oskagi midagi öelda. Ütleme, et linnuke on kirjas ja töö on tehtud. Aitäh!

Aitäh. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Palun!

Oi-oi, oi-oi, oi-oi, oi-oi! Kuulasin seda härra Michali ettekannet. Ja minu küsimus on see: kõikide nende piirangute, täiendavate koormiste, uute maksude keskkonnas kes kaitseb Eesti koduomanikke, kes kaitseb Eesti metsaomanikke, maaomanikke, kes kaitseb Eesti ettevõtjaid? Isamaa kaitseb praeguses olukorras. Reformierakond on selgelt läinud välja vasakpoolsele täiendavate piirangute ja maksude poliitikale, mida hellitlevalt võiks selle ettekande loogikas nimetada pealkirjaga "Kliimasotsialism". Kogu lugupidamise juures, härra Michal. Ma tean, et see kriitika on teile valus, kuid ma püüan mõningates elementides osundada objektiivsetele vajakajäämistele. See teemade ring, mida ettekandes puudutati, oli väga avar. Kuid kui me hakkame võtma temaatilisi slaide ja vaatama seda, millised on orwellilikud pealkirjad nendes slaidides, siis sisusse süvenedes me näeme ainult ühte asja: täiendavad hinnatõusud, täiendavad koormised. Võtame kõigepealt veereformi, mida hellitavalt nii nimetatakse, et hoida ära vee hinna tõus. See ei vasta ju tõele, see orwellilik formuleering. Tegelikkuses me teame, et Kliimaministeerium on ette valmistamas seda reformi, mis toob kaasa vee hinna tõusu, nagu on ka avalikkusele teada antud. Jäätmed. Jäätmereformi puhul on nii, et jäätmeseaduse muudatus, mis on esitatud parlamendile menetlemiseks, toob tarbijatele uusi koormisi kümnete miljonite eurode ulatuses aastas. Küsimus, mis puudutab teemade ringi, mis on seotud kliimaseadusega. Selline käsitlus sektoriaalsetest piirangutest ja ettekujutus, et see toob kaasa majanduse võimestamist, on täiesti äraspidine. Majandust võimestab vabadus, tehnoloogianeutraalsus, võimalus liikuda turu loogikas. Aga te olete asunud täpselt äraspidisele dünaamikale, nii nagu on näha kliimaseaduse menetlemisest, nendest töörühmadest ja tegelikkuses ka sellest võrdlemisi eufemiseeritud kliimaseaduse esialgsest visioonist, mida te olete avalikkusele tutvustanud. Murelikud ettevõtlusorganisatsioonid ja tarbijate organisatsioonid aga küsivad – ja õigusega küsivad –, miks selline ebakindlus. Põhiküsimus, härra Michal, on see. Ma annaksin teile ühe võimaluse ja ma loodan, et te kasutate seda, mul oleks selle üle väga hea meel. Tulge pärast mind siia parlamendi pulti ja öelge, kui palju maksab see kliimaseadus ja kes selle kinni maksab. Hämmastusega ma loen seda, et alles pärast seaduse väljatöötamist – liigutakse niipidi, et nii-öelda vanker kavatsetakse panna hobuse ette – tuleb tegelikult sisuline mõjuanalüüs. Me liigume pimeduses. Ja ma arvan, et see ei ole mõistlik lähenemisnurk. Nii et mul on palve, härra Michal, et te tuleksite ja annaksite Riigikogu puldist edasi valitsuse selge visiooni. Palju maksab Eesti ühiskonnale see kliimaseaduse jõustamine, kogumis? Teiseks, palju maksab see jäätmereform, palju maksab see veereform? Ja lõpetuseks, teate, hämmastav on lugeda seda slaidi, mis puudutab mingeid veksleid taristu valdkonnas. Kui me võtame lahti selle, mis on sõna, väga kaunis, ja me võtame lahti teo, siis tegelikkuses me näeme sisuliselt likvideeritud teetaristu investeeringuid käesoleva aasta eelarves. Nii et valitsuse majandus- ja rahanduspoliitika on kehv. See on reaalsus. Ja võib-olla sellesse härra Michal tegelikult oma valitsemisalas õigupoolest palju sekkuda ei saagi – ma tahan talle õigust anda selles loogikas. Kuid praegu, kui ma vaatan sellesse sektorisse, mis kuulub teie pädevusalasse, siis me liigume vastupidiselt. Ma loen siin lehekülgede kaupa ...

Soovite lisaaega?

Võtaksin kolm minutit.

Palun! Kolm minutit.

Ma näen tegelikkuses lehekülgede kaupa elemente nendes poliitikasuundades, mis on teie pädevusalas, mille eesmärk on uued hinnatõusud, uued koormised ja uued täiendavad regulatsioonid. Ma arvan, et see ei ole nii-öelda lähtenurgana, kui me kõneleme nii pikast perspektiivist nagu Eesti 2035, asjakohane perspektiiv. Ma usun majandusvabadusse, ma usun sellesse, et meil peab olema turu loogikas kõige ökonoomsem lahendustee leitud. Siit ma jõuan tegelikkuses energeetika juurde, selle keskse teemade ringi juurde, kuidas energiajulgeoleku, meie varustuskindluse, aga mis on ka oluline, et meie inimeste toimetuleku ja majanduse toimetuleku huvides meil oleks konkurentsivõimeline elektri hind. Paraku tuleb tunnistada, et tervikkäsitlust ei ole valitsus senini olnud võimeline pakkuma. Olemas on üksikud, ühte energiatootmissektorit eelistavad otsused, mis lähevad maksma – Kliimaministeerium ju ise ei häbene seda teatada – sellises mahus, et me kõneleme siin miljardkategooriatest, ja see toob tarbijatele võimalikku täiendavat doteerivat koormust. Härra Michal! Ma ei taha olla liiga kriitiline. Ma näen, et te olete tegelikult oma ettekande kallal töötanud palju põhjalikumalt kui rahandusminister, kes kõneles oma 2035. aasta visioonis sellest, et kaks riigimaja on ehitatud – sellel ajal, kui meil valitseb totaalne korralagedus, eks ole, rahandusvaldkonnas. Siin on ju näha mitmeid huvitavaid mõtteid. Ja ma tahan siin ka teid tunnustada selle visiooni eest, et näiteks Riia–Tartu rong võiks 2035. aasta perspektiivis olla käivitatud ja lennuühenduste tagamine [on siin üks siht]. Nendes sektorites, ma arvan, ei ole see visioon sugugi mitte õbluke. See ei ole sugugi mitte õbluke! Aga ideoloogiline paatos on kahjuks minemas vales suunas, see on [vastupidine] sellele, mida eeldaksid praeguses kriitilises ebastabiilses olukorras meie majanduse ja meie inimeste toimetuleku huvid. Ärge looge ebakindlust, looge kindlustunnet! See on Isamaa meeskonna üks ja lühike, kuid sõbralik soovitus siit ametis olevale kliimaministrile. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Härra Reinsalu unustas mingi oma kirjavahetuse siia maha, ma annan selle teile, siis te saate selle härra Reinsalule edastada. Härra Reinsalu kaotas mingi paberi ära. Nii. Mõned märkused. Mul on Urmas Reinsalust veidi kahju, sest mina mäletan aega, kui ta oli suuteline lugema kaugemale pealkirjadest, aga ilmselt ajaga on see talent veidi tuhmunud. Nimetada neid pealkirju orwellilikeks on ka üsna triviaalne ja kulunud väljend, kindlasti suudaks paremat. Kui [endal midagi pähe] ei tule, küsige teiste käest nõu, aitame. Tehnoloogianeutraalsus energeetikas – noh, ma Isamaa poliitikat tean. Olen korra isegi eksinud selle sõnastamisel: ütlesin, et Auvere 2 – selgus, et see oli kaks Auveret. Tõepoolest, Eesti rahvas vajaks seda karistust, mille nimi oleks kaks Auveret veel. See on see Isamaa poliitika, mida tahetakse pakkuda. Energeetika terviklik käsitlus oli siin väga hästi välja joonistatud. Selle üle me oleme korduvalt debateerinud. Veelgi enam, kõik need ettevõtted, mis Eestisse tahavad investeerima tulla, küsivad nende investeeringute tegemise puhul: "Kas teil on piisavalt puhast energiat?" See on see, mida tegelikult vajab majandus, ettevõtlus ja Eesti järgmisse liigasse jõudmiseks. Nii et minu soovitus küll oleks ka Isamaa ühendada lahti sellest EKRE light komplektist. Ma arvan, et Isamaa suudab paremat, ehk ka majanduse mõttes, ja majandus tänapäeval vaatab ikkagi kestlikuma majanduse ja loodusressursside poole. Veelgi enam, ma olen üllatunud, et konservatiivne maailmavaade, mida Isamaa justkui väidab ennast esindavat, ja EKRE-gi justkui väidab sama, käitub Eesti puhta looduse ressurssidega, justkui need oleks midagi kommipaberisugust, mida maha visata. Seda tulebki väärindada, sellest tulebki rohkem saada, see liiga peabki olema kõrgem, kus me oleme oma asjadega. Nii et seetõttu ma teinekord soovitan see ettekanne tervikuna ära kuulata, mitte ainult pealkirjadega tegeleda. Nüüd, peegeldades teisi ettekanded või teisi sõnavõtte, härra Aller ütles kokkuvõttes ära, mida ta tegelikult ütlema tuli, ja see oli: polegi midagi öelda. Ainuke asi, millele ta selle "polegi mitte midagi öelda" käigus ei saanud hästi pihta: jutt 30%-st käib Eesti territooriumist. Hea meelega seda talle täpsustame juhuks, kui ta ei saanud sellele pihta. Teistele – Igor Tarole, kes ütles, et tegemist on pika plaaniga ja kes tegeleb tuumadebatiga, keskkonnakomisjon koos majanduskomisjoniga – ma tahan öelda aitäh, Hanah Lahele samamoodi investeeringute [tutvustamise] ja Tiit Maranile ka heade sõnade eest. Ja me kindlasti pingutame selle nimel, et kliimapoliitika ja majandus koos, kaasa arvatud julgeolek ja Eesti looduse hoidmine, annaks Eesti inimestele parima võimaliku tuleviku. Aitäh!

Aitäh! Vasturepliik Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kahjuks on see olukord praegu sümptomaatiline. Mu palve kliimaministrile oli ju tegelikult see, et ta tuleks pulti konkreetses küsimuses, see tähendab seda, et [tal tulnuks] anda vastused selle kohta, kui palju tema kirjeldatud visioonid maksavad. Millegipärast on see valitsus asunud kartma reaalseid numbreid, ta opereerib juba mingisuguses muus kategoorias, mitte rahalises kategoorias. Palju maksab jäätmereform tarbijatele, kui palju maksab veereform tarbijatele ja palju maksab seesama kliimaseadus? Sellises visioonis, mis on välja töötatud, palju on selle kogumaksumus, kuidas see koormus jaotub? See ei ole küsimus mitte ökoloogiast, vaid küsimus on selles, kas me oleme võimelised langetama juhtimisotsuseid sellisena, et nad ei ole sellised, nagu ma ütlesin, et asetatakse justkui vanker hobuse ette. See on minimaalne hoolsus, kogu lugupidamise juures, mida valitsus peaks nende erinevate teemade käsitlemisel ilmutama. See kriitika ei puuduta sugugi mitte, härra Michal, teie valdkonda, vaid see on ennekõike sihitud riigi rahandus- ja majanduspoliitikaga opereerimise suunas. Isamaa seisab kindlasti puhta looduse, aga ka Eesti rahvuslike huvide, meie majanduse konkurentsivõime ja meie inimeste toimetuleku eest. Neid asju ei ole võimalik, nagu teie sooviksite, vastandada. Normaalses ühiskonnas peab valitsema teatav harmoonia. Selle poole me pürgime. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma tänan kliimaministrit ja ministeeriumi selle "Eesti 2035" ettekande eest. Ma tänan Riigikogu liikmeid siin debatis osalemise eest, küsimuste eest. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta, seega on kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.