Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu (257 SE) kolmas lugemine

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Liisa-Ly Pakosta, palun! (Liisa-Ly Pakosta küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. Palun!

Aitäh! 1984. aasta, Bhopal Indias, Union Carbide'i pestitsiiditehas, sealt lekib äärmiselt mürgist metüülisotsüaniidi gaasi – gaasi, mis on Euroopa Liidus praegugi ohtliku kemikaalina kasutusel. Leke tapab umbes 16 000 inimest ja tekitab pöördumatuid tervisekahjusid umbes poolele miljonile inimesele. Töötajad on tehaseomanikke teavitanud, ent nende teavitustega midagi ette ei võeta. 1999. aasta, Belgia, kanadele söödetakse dioksiini sisaldavat toitu, mis sisaldab põletusjääke. Selle tagajärjel satub dioksiin kanamunadesse. Dioksiin tekitab inimestele pikaajalisi tervisekahjusid, vähki, lastetust ja immuunsüsteemi häireid. Järgnevad majanduslikud kahjud ja tervisekahjud on pöörased. Teavitajad on omanikke informeerinud, ent saanud kas halvema kohtlemise osaliseks või pole neist üldse välja tehtud. 2018. aasta, Cambridge Analytica – seda mäletavad vast kõik. Christopher Wylie, kes teavitas sellest, kuidas Facebooki andmeid ebaseaduslikult kasutati USA presidendivalimiste mõjutamiseks, sai halvema kohtlemise osaliseks nii tööalaselt kui ka laiemalt professionaalselt. Ehk me ilmselgelt saame aru sellest, et teavitajakaitse töökohas ohtudest teavitamiseks on meie kõigi huvides, oluline ja vajalik. Aga tänases kõnes tahan alla kriipsutada seda, et me oleme seda Euroopa Liidu direktiivi Riigikogus ja Euroopa Liidus menetlenud niimoodi, et Keskerakond, EKRE ja Isamaa on olnud teavitajakaitse poolt. 7. oktoobril 2019. aastal hääletas Eesti täiesti üksmeelselt Euroopa Liidu direktiivi poolt, erapooletuks jäid üksnes Saksamaa ja Suurbritannia. Eesti poolehoid sellele direktiivile 2019. aasta 7. oktoobri lõpphääletusel tugines sellele, et Eesti soovid said täidetud. Meie põhiline soov oli see, et direktiiv rakendub väiksema halduskoormusega üksnes suurematele organisatsioonidele. Nüüd, kui me tegime Eestis sellesama direktiivi ülevõtmiseks vajaliku eelnõu, siis esialgne eelnõu oli tõepoolest laiem, kui direktiiv ette näeb, ehk läks vastuollu Eesti enda varasemate soovidega. Nüüd on Riigikogu õiguskomisjon koostöös Justiitsministeeriumiga ja Eesti 200 eestvedamisel võtnud selle direktiivi üle kitsalt ehk nii, nagu oli Eesti varasem soov. See tähistab loodetavasti suuremat pööret Eesti õigusloomes. Kui me oleme seisnud mõne direktiivi ettevalmistamise juures Eestile oluliste väärtuste eest, siis me peame seisma nendesamade väärtuste eest ka siis, kui me seda direktiivi Eesti õigusesse üle võtame. Kui meil on sellessamas teemas mõned muud asjad, mida me ühtlasi tahaksime reguleerida, siis tuleb teha väljatöötamiskavatsus ja selgitada ära, mis on muud probleemid, mida see direktiiv ei kata, miks need asjad on meile olulised, miks me tahame neid lahendada ning kuidas me tahame neid lahendada. See kõik nõuab aga uut kooskõlastusringi, inimestega arutamist, seda ei saa peita direktiivi ülevõtmisel selle direktiivi enda alla – näide selle kohta on meil lähiajaloost võtta. Nii et väga oluline on siin see verstapost, et me võtame direktiivi üle nii, nagu Eesti seda tahtis Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse ajal, ning me ei laienda seda praegu mitte kuidagi. Kui on mingisuguseid muid teavitajakaitsega seonduvaid küsimusi, mida me soovime reguleerida, siis Eesti 200 on avatud seda tegema õiguspäraselt: [koostame] väljatöötamiskavatsuse, selgitame probleeme ning liigume sealt edasi laiema ühiskondliku arutelu ja kõige sellega. Aga see, mida opositsioon on menetluse ajal üritanud siia juurde kleepida, ei vasta lihtsalt tõele. Ma kordan veel üle: 7. oktoobril 2019 on Keskerakond, EKRE ja Isamaa andnud sellele direktiivile täisõnnistuse. Ja tõepoolest, tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse võib päästa meie elusid, see võib päästa meie tervist, see kasvatab usaldust ja vähendab majanduskahjusid. Ka ettevõtjate tagasiside – selles ulatuses, nagu see direktiiv ette näeb – on olnud positiivne. Aus ja hea ettevõtja soovib võimalikult kiiresti teada, mis võiks olla tema organisatsioonis potentsiaalne oht inimeste tervisele või keskkonnale, kas kuskil on korruptsiooni või pettust. Iga ettevõtja on huvitatud sellest, et ta saaks sellised asjad oma organisatsiooni sees – võib-olla ka ilma meedia tähelepanuta – ökonoomselt ära lahendada. Nii et Eesti 200 hääletab selle eelnõu poolt. Me väga loodame, et ka edaspidi Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine siin saalis toimub kitsalt – me võtame selle kitsalt üle, nii nagu direktiiv ette näeb – ja kui meil on mingeid muid muresid, siis me lahendame neid õiguspäraselt, väljatöötamiskavatsuste ja uute menetlustega, nii nagu meil kord on. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets, palun!

Austatud aseesimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab eelnõu seadusena vastuvõtmist ja kutsub kõiki kolleege sedasama tegema. Meie arvates ei ole selle eelnõu puhul kõige olulisem aspekt see, et me võtame Euroopa direktiivi üle. Ei ole oluline ka see aspekt, kas me võtame selle üle laiemalt või kitsamalt. Oluline on see, et selle seaduse vastuvõtmisel me avame täiesti uue lehekülje meie töösuhetes. Meie jaoks kõige olulisem sõnum siit sellest seadusest ja selle direktiivi ülevõtmisest on teavitaja kaitse. Selle seadusega me kaitseme neid töötajaid – inimesed, kes on teatud asutustes, organisatsioonides, ettevõtetes töösuhetes, sõltumata lepingu liigist, saavad kaitse juhul, kui nad raporteerivad õigusrikkumisest, mida nad oma silmaga näevad või loevad. Need inimesed ei pea enam kartma, et järgnevad mingid repressioonid nende suhtes – seaduses me nimetame neid survemeetmeteks. Inimesed võivad vabalt avaldada õigusrikkumise kohta käivat informatsiooni, mis on neile teatavaks saanud, ja nad võivad loota, et Eesti riik selle seaduse kaudu neid kaitseb. See ongi väga oluline, et töötaja teab oma õigusi, ta teab, et teda kaitstakse, nii et ta saab avaldada oma arvamust ja informeerida õigusrikkumisest. Ka tööandja teab – selle seaduse vastuvõtmise korral –, et ta peab selle informatsiooni vastu võtma ja ta peab tagama inimestele konfidentsiaalsuse. Tööandja peab tagama inimestele ka kaitse tagakiusamise eest. Vastavat informatsiooni tuleb vastavalt töödelda ja kohelda ning sellele tuleb reageerida. Tööandja peab aru saama, et ka sellisel juhul, kui ta ei reageeri sellele, annab seadus inimesele hoovad [edastada] sama informatsiooni väljaspool töökohta ja töötajale tagatakse kaitse, aga siis väljub see informatsioon tööandja, asutuse juhi vaateväljast ja kontrolli alt, ning kui see saab teatavaks juba suurele avalikkusele, saab tööandja väga vähe ära teha ja sellisel juhul võib kahju ettevõttele olla suur. Nii et need kanalid, mille loomise kohustus ettevõtetel on, parandavad töösuhteid, need parandavad korralikku käitumist, õiguskuulekust ja on lõpuks kasulikud kogu meie töökultuurile Eesti riigis. Head kolleegid, palun toetame seda! Pakume inimestele kaitset, kui nad raporteerivad õigusrikkumisest, ja anname ka tööandjatele kindluse, et kõik see, mis on suunatud tööandja vastu, saab samuti raporteeritud ja kaetud. See on kõigi huvides. Tänan teid!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kahetsusväärselt on seda eelnõu menetletud siin Riigikogus niimoodi, et asjalikumad sõnavõtud, Jürgen, on põrkunud kurtidele kõrvadele – koalitsiooni kurtidele kõrvadele, kui täpsustada, et olla korrektsem ja täpsem. Ja seda on ju menetletud läbi mitme koosseisu. Kes mäletab, eelmises Riigikogu koosseisus Isamaa fraktsioon, olles vahepeal valitsuskoalitsiooni liige, pidurdas selle eelnõu menetlemist ja tänu sellele eelmine Riigikogu koosseis seda eelnõu vastu ei võtnud. Milles on probleem? Kõigepealt see sisuline teema. Meil kõigil on oma ajalugu – ma pean silmas riike ja rahvaid – ning Eesti ajaloolises mälus [püsib] pealekaebamine väga valusa kogemusena. Meie ajalooline kogemus ja praktika ütleb seda – ükskõik, kuidas me ka ei püüa seda looritada või peita ilusate epiteetide taha –, et pealekaebamine on midagi väga valusat ja fataalset paljude inimeste ja perede jaoks. Mina olen tihedalt seotud Mulgimaaga. Ma tuletan meelde, et Mulgimaa oli küüditamise ajal enim kannatanud piirkond Eestis üldse, sealt küüditati ära kõige rohkem inimesi ja peresid. Kui te tutvute arhiivimaterjalidega, siis saate teada, et Mulgimaal oli kõige suurem osa pealekaebajaid ehk kõige suurem arv pealekaebamisi, need arvud olid omavahelises korrelatsioonis. Nii et, head sõbrad, see ei ole nii lihtne ja roosiline, kui mõned kolleegid siin räägivad, ja siin on väga tõsine oht, et meie ühiskondlik moraal laostub. Sellist eelnõu Eesti riik ja rahvas praeguses olukorras kindlasti ei vaja. See on lühidalt [selle probleemi] sisu ja [põhjus], miks Isamaa fraktsioon hääletab lõpphääletusel selle eelnõu vastu. Teiseks on loomulikult menetluslikud probleemid. Meie kodu- ja töökorra seadusega vastuolus on kokku seotud erinevad muudatusettepanekud ja kahetsusväärselt on seesugune halb praktika jätkunud ka selle eelnõu puhul. Kolmandaks, loomulikult suurendab see bürokraatiat. Ma olen nüüd jälginud Euroopa [Parlamendi] kandidaatide väitlusi, mis on toimunud eri [kanalites], sealhulgas rahvusringhäälingus, Eesti Televisioonis. Kõik on kinnitanud, et nad soovivad bürokraatiat vähendada ja pidurdada. Aga see on üks järjekordne näide sellest, kuidas suurendatakse bürokraatiat nii ettevõtjate kui ka kohalike omavalitsuste jaoks. Niisuguse täiendava pealekaebamisliini loomine ning kohustus teatud ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele ja sellega seonduv bürokraatia suurendamine on kindlasti negatiivne, see suurendab kulutusi ja me liigume tegelikult vastupidises suunas sellele, mida me soovime ja õigeks peame. Õige ei ole ka see, et see on niivõrd minimalistlik direktiivi ülevõtmine kui vähegi võimalik. Ei ole. Siin on tõlgendamisruumi küll. Ja ma pean möönma, et neid üleeuroopalisi valdkondi, mis direktiivi kohaselt peaksid selle seaduse regulatsioonialasse jääma, on tegelikult käsitletud avaramalt ehk Eestis on seda laiendatud. See on küll veel vaidlusobjekt. Kuna aga kolmanda [lugemise] hääletusega võetakse see seaduseelnõu siin lõplikult vastu ja kõiksugu vaidlused lõpevad, siis on meil täiesti mustvalge valik: kas olla poolt või vastu. Selles olukorras saame me olla ainult selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mulle meeldib alati meelde tuletada seda, et täna on meil Riigikogu menetluses kolm väga olulist ja põhjapanevat eelnõu, mis on meile tulnud Euroopa Liidust ja mida praegune valitsuskoalitsioon soovib igal juhul läbi suruda. Praegu, selle hääletusega soovitakse vastu võtta vilepuhuja kaitse seadus, aga lisaks on meil menetluses vaenukõne eelnõu ja kolmandaks on Konkurentsiametile antav võimalus hakata määrama hiigeltrahve. Kui vaadata neid kolme eelnõu kogumis, siis mis meile vastu vaatab? Soovitakse täiesti normaliseerida solvumis- ja pealekaebamiskultuuri. Jääb mulje, et meie riik liigub aina rohkem karistusriigi suunas. Ja on natuke arusaamatu, miks siin räägitakse Keskerakonnast, EKRE-st ja Isamaast. Räägime faktidest, praegu opositsioonis olevad erakonnad ei võtnud neid seadusi vastu, kuna sellele oli suur vastumeel, aga neid seadusi soovib igal juhul vastu võtta praegune koalitsioon. Nii et pole vaja veeretada vastutust mujale. Vilepuhuja kaitse eelnõuga on tegemist järjekordselt sellise seadusega, mida lihtsalt kopeeritakse direktiivist, andmata endale aru, et tegelikult sellisel kujul see meil riigis toimima ei hakka. Kedagi see ei kaitse, aga loob halduskoormust nii ettevõtetele kui ka kohalikele omavalitsustele. Ma olen selle seaduse sisust juba mitu korda rääkinud, aga ma arvan, et oleks hea see veel kord üle korrata, sest sisuosa mainiti siin täna väga vähe. Eelnõu sisu on ettevõtetesse ja kohalikesse omavalitsustesse vihjeliinide loomine. Kui sinna helistatakse ja teavitatakse mingist rikkumisest, peaks teavitaja saama kaitse. Mida see kaitse siis tähendab? Kaitse tähendab seda, et teavitajat ei tohi hiljem kuidagi survestada, näiteks öelda, et selle tagajärjel ta võib kaotada töö või midagi sellist. Aga põhiprobleem, mis selle eelnõuga praegu on: seesama nimekiri, mida kopeeritakse Euroopa Liidu direktiivist, mille puhul on teavitajal võimalik saada kaitset, on väga-väga spetsiifiline, sest selle alla lähevad ainult sellised asjad nagu tuumaohutus, finantsturud, transpordiohutus, keskkonnakaitse ja kiirguskaitse. Ehk siis need on need probleemid, mis võivad tõesti olla Euroopa Liidu tasandil suurtes korporatsioonides. Aga kui palju hakatakse nendesamade teavitustega helistama meil kohalikesse omavalitsustesse või ettevõtetesse, eriti väikeettevõtetesse? Ehk näiteks see, kui keegi soovib teatada korruptsioonist, ei lähe selle nimekirja alla. Sel juhul teavitaja ei saa kaitset. Ometi sooviti näiteks korruptsioonist teavitamist nimekirja lisada. Meil käisid eraldi huvirühmad, kes tundsid selle pärast väga muret ja küsisid, miks me võtame vastu sellise eelnõu, aga me ei reguleeri selliseid olukordi. Kahjuks oli poliitiline valik praegu selline, et me lihtsalt kopeerime direktiivi, aga me ei täienda seda nimekirja, me ei tee seda selliseks, et see hakkaks toimima meie riigisiseses õiguses. Mis siis kokkuvõttes juhtub? Me võtame vastu selle seaduse ja kui see vastu võetakse, siis peavad kõik saama korraga Euroopa Liidu õiguse ekspertideks. Töötajatele tuleb teha koolitusi, tuleb osata vahet teha, milline rikkumine kuulub selle teavitaja kaitse alla, milline mitte. Ehk siis ka töötajaid tuleb koolitada ja selgitada, milliseid teavitusi vihjeliinidele üldse oodatakse. Kokkuvõttes me muidugi koormame ettevõtteid, eriti väikeettevõtteid, samuti kohalikke omavalitsusi, aga kahjuks suur osa infoedastajatest tegelikult mingit kaitset ei saa. Suure tõenäosusega ei saa ka ettevõtjad kätte seda infot, mida nad tegelikult sooviksid saada. Mind täitsa huvitab, kui palju siis hakatakse koolidesse-lasteaedadesse helistama, et teada anda mõne rahapesu või kiirguskaitse teema kohta. Ehk me võtame järjekordselt seaduse vastu ja reguleerime midagi, et Euroopa Liidu trahvist pääseda, aga mitte midagi me sellega lahenda, see ei loo ka mitte mingit lisandväärtust. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostas pikaajalise plaani, kus muu hulgas oli eraldi peatükk pühendatud sellele, et õigusruum peab olema selge, õigusruum peab olema lihtne, see peab olema ettenähtav, vastuvõetavad seadused ei tohi olla ettevõtjatele liiga koormavad. Täpselt samamoodi oli eraldi peatükk selle kohta, et bürokraatiat ei tohi juurde luua. Kahjuks läheb see eelnõu, mida me täna arutame ja mis tuleb kohe hääletusele, kõigi nimetatud põhimõtetega vastuollu. Eraldi teema ja probleem on muidugi meie üleüldine õigusloome – see, mis käsitleb Euroopa Liidust tulenevate õigusaktide ülevõtmist. See on üks suur probleem, mille ees me täna seisame. Ma näen seal Kalle Laanetit. Tema ütles tegelikult ka õiguskomisjonis otse välja, et see on väga suur probleem, et meil ministeeriumides ei ole sellist ressurssi, pole ametnikke, kes suudaksid Euroopa Liidu õigusakte läbi töötada ja kirja panna meie Eesti seadustesse niimoodi, et need reaalselt tööle hakkaksid. Seetõttu me olemegi järjest siin selliste seaduseelnõudega, mida lihtsalt – vabandust! – tuimalt kopeeritakse. See on see, mida me nägime vaenukõne seaduse puhul, ja see on see, mida me näeme täna vilepuhuja seaduse puhul: me lihtsalt copy-paste'ime need direktiivid, et saada trahvist lahti. Aga selle kohta, kuidas need seadused hakkavad tööle meie õigusruumis, mingit analüüsi ei tehta. See on asi, mida ma peaaegu iga kord siit kõnepuldist mainin: iga Euroopa Liidu õigusakt ei saa sobituda ega peagi sobituma meie õigusruumiga. Meie väikese riigina tegelikult ei saa ka endale lubada sellist seaduse kopeerimist. Kui me võtame Euroopa Liidu õigusakte üle, siis me peaksime, vastupidi, veel rohkem vaeva nägema kui mõned suuremad riigid, sest me peaksime kõik seadusemuudatused niiviisi kirja panema, et ühiskonnal oleks nendest reaalselt kasu, et nad looksid ka lisandväärtust. Kahjuks see seadus, mida me praegu arutame, vilepuhuja seadus, mingit lisandväärtust ei loo, kuid see tekitab segadust, tekitab halduskoormust, tekitab kulusid ettevõtjatele, kohalikele omavalitsustele. Kahjuks ei kaitse see seadus mitte kedagi, kes hakkab vihjeliinidele helistama, küll aga propageerib see kindlasti pealekaebamiskultuuri. Seetõttu Keskerakonna fraktsioon seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimise soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 257 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen lõpphääletusele … (Helistab kella. Saalis on sumin.) Palun vaikust! Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 24 ja erapooletuid 1. Eelnõu 257 on seadusena vastu võetud.