Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Hinnatõusu mõju majanduse konkurentsivõimele ja inimeste toimetulekule. Mida teha?" arutelu

Teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Hinnatõusu mõju majanduse konkurentsivõimele ja inimeste toimetulekule. Mida teha?" arutelu. Selleks on meil täna neli ettekandjat. Ma enne [tutvustan] natuke menetlust, et oleks kõigil ühtemoodi teada. Kõigepealt on Isamaa fraktsiooni liikme Urmas Reinsalu ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 15 minutit. Teiseks on majandusekspert Raivo Vare ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 15 minutit. Kolmandaks on Eesti Konjunktuuriinstituudi direktori Peeter Raudsepa ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused samamoodi kuni 15 minutit. Ettekannete lõpetuseks on majandusteadlase Heido Vitsuri ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused samamoodi kuni 15 minutit. Küsimuste ajal saab iga Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe küsimuse, millele järgnevad läbirääkimised fraktsioonide esindajatelt. Kõigepealt palun kõnetooli Isamaa fraktsiooni liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Hinnatõusu mõju majanduse konkurentsivõimele ja inimeste toimetulekule. Mida teha?" arutelu. Selleks on meil täna neli ettekandjat. Ma loen enne natuke menetluse läbi, et oleks kõigil ühtemoodi teada. Kõigepealt on Isamaa fraktsiooni liikme Urmas Reinsalu ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 15 minutit. Teiseks on majandusekspert Raivo Vare ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused, vastused kuni 15 minutit. Kolmandaks ettekandjaks on Eesti Konjunktuuriinstituudi direktori Peeter Raudsepa ettekanne kuni 15 minutit ja sellele küsimused-vastused samamoodi kuni 15 minutit. Ettekannete lõpetuseks on majandusteadlase Heido Vitsuri ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused samamoodi kuni 15 minutit. Küsimuste ajal saab iga Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe küsimuse, millele järgnevad läbirääkimised esmalt fraktsioonide esindajate poolt. Kõigepealt palun kõnetooli Isamaa fraktsiooni liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Armas Eesti rahvas! Isamaa peab vajalikuks, et arutame Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena hinnatõusu olukorda. 2021. aasta algusest 2025. aasta teise kvartalini on hinnatõus Eestis olnud 46,2%, sisuliselt 50%-line hinnatõus. See on ebaloomulik ja sellel on ulatuslikud mõjud. Ma juhin veel tähelepanu, et metoodika järgi on inflatsioon arvestuslik indikaator, mis tegelikult ei peegelda täies mahus niisugust nähtust nagu elukallidus. Muu hulgas ei sisaldu inflatsiooni metoodikas ka eluasemelaenude intressid. Mida on tehtud valesti? Mida me oleme teinud valesti, riigi poliitiline juhtkond? Mida me peame sellest õppima ja mis on üldse meie võimuses? Kas me suudame või omame poliitilist tahet ka tegutseda? Inflatsiooni ja hinnatõusu probleem puudutab meie majanduse konkurentsivõimet ja inimeste tegelikku toimetulekut. Inimeste ostujõud on hinnatõusu ja maksutõusude kombinatsioonis ka sel aastal halvenenud ja seda tunnistavad pankade juhtivanalüütikud. Peame tõdema ka makrotasemel, et kogu meie majanduse mahu kasv nominaalnumbrites on viimase viie aasta vaates olnud inflatsiooniline. See objektiivselt halvendab meie konkurentsivõimet ning tööjõu tootlikkust. Et oleme eksportiv majandus, on sellel valus konkurentsivõime tagasilöök rahvusvaheliselt. Inflatsioonil on ühiskonna jaoks ebaeetiline mõõde. Inimesed pingutavad, prognoosivad oma tulevikku ning nende raha väärtus kukub mõne aastaga 50%. Inflatsiooni ebaeetilisus peitub veel ka selles, et ta lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi – eakaid, maainimesi, kelle suhteline sissetulekutase on madalam, lastega peresid, kelle puhul on suid tulu teenijate kohta peres rohkem. Esmase probleemina toovad majanduslikku ebakindlust välja ka pered, kes lükkavad edasi soovitud lapse sündi. Inflatsiooni ohtlikkus peitub tema nõiaringis, mida ka tunnistab Rahandusministeerium. Hinnatõus toob kaasa suuremad valitsussektori kulud, mida me näeme ka loetud minutid tagasi esitatud 2026. aasta riigieelarvest. See toob omakorda kaasa suurema inflatsiooni ja see omakorda kiirendab hinnatõusu. Valitsus ei ole paraku olnud lihtsalt tegevusetu, vaid on astunud süsteemselt samme hinnatõusu kiirendamiseks. Nii oleme Euroopa Liidu hinnatõusu tšempion. Augustis oli üldine inflatsiooniline määr 6,1% Euroopa Liidu riikide seas Eestil rekordina, toidukaupadel 9,2%. Mida teha? Kutsusime kevadel üles ära jätma käibemaksu tõusu, samuti vähendama inflatsioonilise surve alandamiseks valitsemiskulusid. Siis lükati meie ettepanek üleolevalt tagasi. Veelgi enam, tehti hoopis positiivne lisaeelarve, mis kulusid suurendas. Isamaa konkreetsed ettepanekud tänaseks aruteluks inflatsiooni pidurdamiseks. Neid võib jagada nii-öelda kahte loogikasse. Esimene on kiired sammud, mis on ka keskvalitsuse poliitikahoobade käsutuses, ja teiseks on kogu meie majanduskeskkonda puudutavad pikema vaatega sammud. Esiteks, kriitiliselt tuleb üle vaadata kaudsete maksude koormus. Oleme Euroopa Liidu tipus, Taani ja Ungariga koos. See on üldise käibemaksumäära küsimus ning ausalt tuleb hinnata ka kaudsete maksude erandeid. Valitsus ütleb, et käibemaks ei mõjuta hinda. See on niisugune baasväide olnud. Majandusministril on lausa äraspidine teooria, et kui tõsta kaudseid makse, ka käibemaksu, siis inimesed tarbivad vähem ning seetõttu on ka hinnatase madalam. Kuid näiteks kaugküttel või elektril – toon kaks näidet – on käibemaks otsas, siis on see mehaaniline tuletis ja ka hinnatase nendel kaupadel ja teenustel on lihtsalt kallim. Teine konkreetne ettepanek. Tuleb vähendada tegelikult valitsemiskulusid. Praegu valitsemiskulud kasvavad kiires tempos ja ma osundan sellele, et näiteks ainuüksi majandamise personalikulud, kui võrrelda 2024. aasta eelarvet koos esitatud 2026. aasta eelarvega, kasvavad 480 miljonit eurot. Üle 1% SKP-st! Me peame avameelselt tõdema, et see ei ole ühiskonnale jõukohane ning on lisasurve inflatsioonile. Kolmandaks tuleb seada mingisugunegi hoomatav piir kaudsete koormiste kuhjamisele hinnakujunduses. Parim näide on energeetika. Võtame elektrienergia. Selle aasta kevadel kokku kuhjatud uute tasude mägi 2026. aastaks on ekspertide poolt prognostiliselt 200 miljonit eurot täiendavat koormust või lisa elektrienergia lõpphinnale. Seda olukorras, kus Eesti elektrienergia aastane turumaht 2024. aastast on 700 miljonit eurot. Nii näiteks on sagedusreservide turg oma praeguses toimimise loogikas toonud kaasa 10 000-eurosed hinnahüpped. Maksame kõigepealt taastuvenergia tootmise subsideerimise eest ja nüüd ka mittetootmise eest. Prognoositud 60 miljoni eurone kulu on poole aastaga lõhki lennanud ja kujuneb eeldatavasti kahekordseks. Toon teise näite. Eleringi tasud. Suvel tuli teade, et Elering taotleb – sellest ka eelnevalt valitsuskabineti informeerides – 37,6% oma keskmist tasuhinda tõsta 2026. aastast. Ministrid hädaldasid, me jätame ära. Milline on olukord? Pöördusin Konkurentsiameti poole. Tõepoolest, taotlus on jätkuvalt riigi äriühingu poolt sees, kuid tegelik tõusu taotlus ei ole tõesti 37,6%, on hoopis 43%. Lisabürokraatia just kliimabürokraatia võtmes tekitab ka täiendavat hinnasurvet. Meil peab olema laiem käsitlus inflatsioonilisest ja koormuste mõttest kogu ühiskonnale nende administratiivsete otsuste puhul, mida me tegelikkuses langetame. Ma toon näite. Uute ehitusnõuete rakendumine uutele ehitistele selle aasta juulist tähendab – see on nüüd siis kinnisvaraarendajate ja -ekspertide poolt hinnatud – kuni 25%-list kallimat ehitushinda. Näete, kui lihtne see on! Kas meil selliste otsuste langetamisel eelnevalt on sekundikski avalikku ühiskondlikku arutelu olnud, mida see tähendab nii-öelda jõukohasusele või elukalliduse komponendile? ETS2-süsteem. Valitsus kavandab järgmise aasta riigi eelarvestrateegias lisada juurde ETS2-süsteemi, mis peaks jõustuma juba 1. jaanuarist 2027, kokku riigi eelarvestrateegia mahus 330 miljonit eurot faktiliseks lisamaksuks nii diisli kui ka bensiini hinnale. Mis see tähendab? 2,5-eurost kütuseliitri hinda. 2026. aastal ootavad ees uued aktsiiside, tootmismaksude, lõivude tõusud, mille kohta valitsus täna eelnõud üle andis ja mida 2026. aasta eelarve ette näeb. Peame suutma laiemalt hinnata suuremas dünaamikas kulgevate trendide, valitsuse poolt kujundatavate trendide mõju inflatsioonile. Rohepööre. Konkurentsiameti hinnang – paari aasta tagune, tõsi küll –, poolteist miljardit eurot taastuvenergia tasudeks. Näete, niisugune ühiskondlik ressursikulu. Küsimus on, kes selle kinni maksab. Lõppvastus on: tarbija. Pool miljardit eurot viimastel aastatel kulu ülekoormustasudelt Eesti-Soome elektrikaablis, millega faktiliselt, nagu Eesti Energia on kinnitanud, me doteerime Soome elektritarbimist. Kes selle kinni maksab? Milline on selle mõju olnud inflatsiooni mõjutajana? Inflatsiooni puhul valitsus räägib läbisegi kolme asja. Esiteks, et seda põhjustab palgatõus. Me peame ausalt küsima, kas praeguses kiires inflatsioonitormis on põhjus ja tagajärg sassis. Nad liiguvad paralleelselt, üks lükkab teist tagant. Samal ajal on sisetarbimine madalseisus, sest inimestel on ebakindlus. Teiseks väidetakse, et selles on süüdi kaupmehed, kes on loonud palju kaubanduspindu per capita võrreldes Balti riikidega. Eraldivõetuna võib arutleda kaubanduse kasumi ja mahu mõttes, kuid selle 50%-lise inflatsiooni asetamine selle põhiprobleemiks on enesestmõistetavalt irrelevantne, sest põhitegurid on energeetika, sisendhinnad, maksud ja need on autonoomsed poodide pindadest. Kolmandaks, suurim vale ja põhiküsimus, mille tõttu pidas ka Isamaa vajalikuks selle arutelu siin läbi viia, on väide, et valitsus ei peagi midagi tegema, sest tema võimuses pole midagi teha ja tal puudub ka vajadus poliitikavalikuna midagi teha. Esimene on vale puhtalt formaalloogiliselt. Kui maksutõusud tõstavad hindu, siis ka langetus peaks hinnataset korrigeerima. Vaatame, millised maksutõusud on viimasel ajal inflatsiooni survestanud. Käibemaksu kaks korda tõstmine, mootorikütuse aktsiiside tõstmine, elektriaktsiisi tõstmine, maamaksu tõstmine tootmismaalt, tootmismaksude tasude tõstmine, tulumaksu tõstmine. Peame selgelt kõigepealt ütlema siit ruumist esimest korda, et Eesti riigil peab olema inflatsioonipoliitiline eesmärk. See peab olema! Nii nagu Euroopa Liidul keskpanga loogikas on olemas inflatsiooniline eesmärk 2% määra näol. Seda valitsus ei ole sõnastanud. Eesti Pank, kelle baasülesanne on tegeleda hinnatasemega, tegeleb sellega eurotsooni kontekstis. Hinnastabiilsus Eesti riigi kontekstis Eesti Panga perimeetrisse ei kuulu. Not as fair of operations, nagu ameeriklased ütlevad. Teiseks peame tegutsema kiirete tööriistadega, nagu maksud ja valitsemiskulud. Kolmandaks peame strateegilistes otsustes, mida me langetame reaalajas, olema valmis hindama ja võimelised hindama inflatsioonilist koormust – energeetika, rohepööre, ka infrastruktuuri ülalpidamise kulud. Neljandaks, kaudsetele inflatsioonilistele koormustele tuleb kehtestada embargo. Praegu on õhus näiteks jäätmereform. Nagu muu hulgas. Olen rääkinud jäätmetöötlusettevõtjatega, hinnanud 70 miljonit eurot järgmisel aastal, kui see jõustub, täiendavat kulu ühiskonnale, mis jaguneb ettevõtjate ja tarbijate vahel. Hirmus kergesti kirjutame välja suvalisi kulutšekke, mis moodustavad lõpuks ka suure inflatsiooninumbri. Ja nii me olemegi, kui me hindame seda tulemit indiviidi, perekonna kontekstis perede ostujõu pariteedi järgi, mida mõõdab Eurostat, kogu sissetulekute arvestuses ostujõu pariteedilt Euroopa tagumises grupis. See ei ole, ütleme, normaalsus. See on tegelikkus, aga see ei saa olla taotletav normaalsus. Tänane arutelu siin parlamendis on minu väga pika poliitilise mälu järgi esimene arutelu, kus me pärast seda inflatsioonilise ralli algust, asetame 2021. aasta sellele trajektoorijoonele, parlament arutab täiskogu saalis inflatsiooni probleeme. Mul on hea meel, eksperdid, meie rahandus- ja majanduseksperdid annavad oma vaate – nii võrdleva kui ka akadeemilise vaate – sellele, kas on üldse võimalik midagi teha ja kui, siis mida teha selles olukorras. Isamaa lähtekoht on see, et poliitika ei saa olla jalgu järgi lohistav, kui see puudutab a) meie majanduse konkurentsivõimet ja b) reaalset inimeste ostujõudu, reaalset inimeste toimetulekut, mille halvenemisel on siirded väga paljudes inimelu ja inimtegevuse sfäärides. Tänaseks aruteluks soovin jõudu! Aitäh!

Armas Eesti rahvas! Isamaa peab vajalikuks, et arutame Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena hinnatõusu olukorda. 2021. aasta algusest 2025. aasta teise kvartalini on hinnatõus Eestis olnud 46,2%, sisuliselt 50%-line hinnatõus. See on ebaloomulik ja sellel on ulatuslikud mõjud. Ma juhin tähelepanu, et metoodika järgi on inflatsioon arvestuslik indikaator, mis tegelikult ei peegelda täies mahus niisugust nähtust nagu elukallidus. Muu hulgas ei sisaldu inflatsiooni metoodikas ka eluasemelaenude intressid. Mida on tehtud valesti? Mida on riigi poliitiline juhtkond teinud valesti? Mida me peame sellest õppima ja mis on üldse meie võimuses? Kas me suudame tegutseda ja omame selleks ka poliitilist tahet? Inflatsiooni ja hinnatõusu probleem puudutab meie majanduse konkurentsivõimet ja inimeste tegelikku toimetulekut. Inimeste ostujõud on hinnatõusu ja maksutõusude kombinatsioonis ka sel aastal halvenenud ja seda tunnistavad pankade juhtivanalüütikud. Peame tõdema ka makrotasemel, et kogu meie majanduse mahu kasv nominaalnumbrites on viimase viie aasta vaates olnud inflatsiooniline. See objektiivselt halvendab meie konkurentsivõimet ning tööjõu tootlikkust. Kuna [meil] on eksportiv majandus, [annab] see valusa konkurentsivõime tagasilöögi rahvusvaheliselt. Inflatsioonil on ühiskonna jaoks ebaeetiline mõõde. Inimesed pingutavad, prognoosivad oma tulevikku ning nende raha väärtus kukub mõne aastaga 50%. Inflatsiooni ebaeetilisus peitub veel ka selles, et see lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi: eakaid, maainimesi, kelle suhteline sissetulekutase on madalam, lastega peresid, kelle puhul on suid tulu teenijate kohta peres rohkem. Esmase probleemina toovad majanduslikku ebakindlust välja ka pered, kes lükkavad edasi soovitud lapse sündi. Inflatsiooni ohtlikkus peitub tema nõiaringis, mida ka tunnistab Rahandusministeerium. Hinnatõus toob kaasa suuremad valitsussektori kulud, mida me näeme ka loetud minutid tagasi esitatud 2026. aasta riigieelarves. See toob omakorda kaasa suurema inflatsiooni ja see omakorda kiirendab hinnatõusu. Valitsus ei ole paraku olnud lihtsalt tegevusetu, vaid on astunud süsteemselt samme hinnatõusu kiirendamiseks. Nii oleme Euroopa Liidu hinnatõusu tšempion. Augustis oli üldine inflatsioonimäär 6,1%, Euroopa Liidu riikide seas Eestil rekordina toidukaupadel 9,2%. Mida teha? Kutsusime kevadel üles ära jätma käibemaksu tõusu, samuti vähendama inflatsioonilise surve alandamiseks valitsemiskulusid. Siis lükati meie ettepanek üleolevalt tagasi. Veelgi enam, tehti hoopis positiivne lisaeelarve, mis kulusid suurendas. Isamaa konkreetsed ettepanekud tänaseks aruteluks inflatsiooni pidurdamiseks. Need võib jagada nii-öelda kahte loogikasse. Esimeseks, kiired sammud, mis on ka keskvalitsuse poliitikahoobade käsutuses. Ja teiseks, kogu meie majanduskeskkonda puudutavad pikema vaatega sammud. Esiteks, kriitiliselt tuleb üle vaadata kaudsete maksude koormus. Oleme Euroopa Liidu tipus, Taani ja Ungariga koos. See on üldise käibemaksumäära küsimus ning ausalt tuleb hinnata ka kaudsete maksude erandeid. Valitsus ütleb, et käibemaks ei mõjuta hinda. See on niisugune baasväide olnud. Majandusministril on lausa äraspidine teooria, et kui tõsta kaudseid makse, ka käibemaksu, siis inimesed tarbivad vähem ning seetõttu on ka hinnatase madalam. Toon kaks näidet: kui kaugkütte või elektri [hinnal] on juures käibemaks, siis on see mehaaniline tuletis ja ka hinnatase nendel kaupadel ja teenustel on lihtsalt kallim. Teine konkreetne ettepanek. Tuleb vähendada valitsemiskulusid. Praegu kasvavad valitsemiskulud kiires tempos ja ma osundan sellele, et näiteks ainuüksi majandamise personalikulud, kui võrrelda 2024. aasta eelarvet esitatud 2026. aasta eelarvega, kasvavad 480 miljonit eurot. Üle 1% SKP-st! Me peame avameelselt tõdema, et see ei ole ühiskonnale jõukohane ning on lisasurve inflatsioonile. Kolmandaks tuleb seada mingisugunegi hoomatav piir kaudsete koormiste kuhjamisele hinnakujunduses. Parim näide on energeetika. Võtame elektrienergia. Selle aasta kevadel kokku kuhjatud uute tasude mägi 2026. aastaks [toob] ekspertide [hinnangul kaasa] prognostiliselt 200 miljonit eurot täiendavat koormust elektrienergia lõpphinnale. Seda olukorras, kus Eesti elektrienergia aastane turumaht 2024. aastast on 700 miljonit eurot. Nii näiteks on sagedusreservide turg oma praeguses toimimise loogikas toonud kaasa 10 000-eurosed hinnahüpped. Maksame kõigepealt taastuvenergia tootmise subsideerimise eest ja nüüd ka mittetootmise eest. Prognoositud 60 miljoni eurone kulu on poole aastaga lõhki lennanud ja kujuneb eeldatavasti kahekordseks. Toon teise näite. Eleringi tasud. Suvel tuli teade, et Elering [plaanib] – sellest ka eelnevalt valitsuskabinetti informeerides – 37,6% oma keskmist tasuhinda tõsta 2026. aastast. Ministrid hädaldasid: me jätame ära. Milline on olukord? Pöördusin Konkurentsiameti poole [ja sain teada, et] tõepoolest, riigi äriühingu taotlus on jätkuvalt sees, kuid taotluse järgi ei ole tõus mitte 37,6%, vaid tegelikult hoopis 43%. Lisabürokraatia just kliimabürokraatia võtmes tekitab ka täiendavat hinnasurvet. Meil peab olema laiem käsitlus inflatsioonilisest ja koormuste mõttest kogu ühiskonnale nende administratiivsete otsuste puhul, mida me tegelikkuses langetame. Ma toon näite. Uute ehitusnõuete rakendumine uutele ehitistele selle aasta juulist tähendab – see on kinnisvaraarendajate ja -ekspertide hinnang – kuni 25%-list kallimat ehitushinda. Näete, kui lihtne see on! Kas meil selliste otsuste langetamisel eelnevalt on sekundikski avalikku ühiskondlikku arutelu olnud selle kohta, mida see tähendab nii-öelda jõukohasusele või elukalliduse komponendile? ETS2 süsteem. Valitsus kavandab järgmise aasta riigi eelarvestrateegias lisada juurde ETS2 süsteemi, mis peaks jõustuma juba 1. jaanuarist 2027, kokku riigi eelarvestrateegia mahus 330 miljonit eurot faktiliseks lisamaksuks nii diisli kui ka bensiini hinnale. Mida see tähendab? 2,5-eurost kütuseliitri hinda. 2026. aastal ootavad ees uued aktsiiside, tootmismaksude, lõivude tõusud, mille kohta valitsus täna eelnõud üle andis ja mida 2026. aasta eelarve ette näeb. Peame suutma laiemalt hinnata suuremas dünaamikas kulgevate trendide, valitsuse kujundatavate trendide mõju inflatsioonile. Rohepööre. Konkurentsiameti hinnang – paari aasta tagune, tõsi küll –, poolteist miljardit eurot taastuvenergia tasudeks. Näete, niisugune ühiskondlik ressursikulu. Küsimus on, kes selle kinni maksab. Lõppvastus on: tarbija. Pool miljardit eurot viimastel aastatel kulu ülekoormustasudelt Eesti-Soome elektrikaablis, millega faktiliselt, nagu Eesti Energia on kinnitanud, me doteerime Soome elektritarbimist. Kes selle kinni maksab? Kuidas on see inflatsiooni mõjutanud? Inflatsiooni puhul valitsus räägib läbisegi kolme asja. Esiteks, et seda põhjustab palgatõus. Me peame ausalt küsima, kas praeguses kiires inflatsioonitormis on põhjus ja tagajärg sassis. Need liiguvad paralleelselt, üks lükkab teist tagant. Samal ajal on sisetarbimine madalseisus, sest inimestel on ebakindlus. Teiseks väidetakse, et selles on süüdi kaupmehed, kes on loonud palju kaubanduspindu per capita võrdluses [teiste] Balti riikidega. Eraldivõetuna võib arutleda kaubanduse kasumi ja mahu üle, kuid 50%-lise inflatsiooni asetamine selle põhiprobleemiks on enesestmõistetavalt irrelevantne, sest põhitegurid on energeetika, sisendhinnad, maksud ja need on autonoomsed poodide pindadest. Kolmandaks, suurim vale ja põhiküsimus, mille tõttu pidas ka Isamaa vajalikuks selle arutelu siin läbi viia, on väide, et valitsus ei peagi midagi tegema, sest tema võimuses pole midagi teha ja tal puudub ka vajadus poliitikavalikuna midagi teha. Esimene on vale puhtalt formaalloogiliselt: kui maksutõusud tõstavad hindu, siis ka langetus peaks hinnataset korrigeerima. Vaatame, millised maksutõusud on viimasel ajal inflatsiooni survestanud: käibemaksu tõstmine kaks korda, mootorikütuse aktsiiside tõstmine, elektriaktsiisi tõstmine, maamaksu tõstmine tootmismaa puhul, tootmismaksude tasude tõstmine, tulumaksu tõstmine. Peame selgelt kõigepealt ütlema siit ruumist esimest korda, et Eesti riigil peab olema inflatsioonipoliitika eesmärk. See peab olema! Nii nagu Euroopa Liidul keskpanga loogikas on olemas eesmärk: 2%-line inflatsioonimäär. Seda [eesmärki] valitsus ei ole sõnastanud. Eesti Pank, kelle baasülesanne on tegeleda hinnatasemega, tegeleb sellega eurotsooni kontekstis. Hinnastabiilsus Eesti riigi kontekstis Eesti Panga perimeetrisse ei kuulu. Not as fair of operations, nagu ameeriklased ütlevad. Teiseks peame tegutsema kiirete tööriistadega, nagu maksud ja valitsemiskulud. Kolmandaks peame strateegilistes otsustes, mida me langetame reaalajas, olema valmis hindama ja võimelised hindama inflatsioonilist koormust: energeetika, rohepööre, ka infrastruktuuri ülalpidamise kulud. Neljandaks, kaudsetele inflatsioonilistele koormustele tuleb kehtestada embargo. Praegu on õhus näiteks jäätmereform. Nagu muu hulgas. Olen rääkinud jäätmetöötlusettevõtjatega ja hinnanud, et järgmisel aastal, kui see [seadus] jõustub, [lisandub] ühiskonnale 70 miljonit eurot täiendavat kulu, mis jaguneb ettevõtjate ja tarbijate vahel. Hirmus kergesti kirjutame välja suvalisi kulutšekke, mis moodustavad lõpuks suure inflatsiooninumbri. Ja nii me olemegi, kui me hindame seda tulemit indiviidi, perekonna kontekstis perede ostujõu pariteedi järgi, mida mõõdab Eurostat, kogu sissetulekute arvestuses ostujõu pariteedilt Euroopas tagumises grupis. See ei ole normaalsus. See on tegelikkus, aga see ei saa olla taotletav normaalsus. Tänane arutelu siin parlamendis on minu väga pika poliitilise mälu järgi esimene arutelu, kus pärast seda inflatsiooniralli algust, asetame 2021. aasta sellele trajektoorile, parlament arutab täiskogu saalis inflatsiooni probleeme. Mul on hea meel, et eksperdid, meie rahandus- ja majanduseksperdid, annavad oma vaate – nii võrdleva kui ka akadeemilise vaate – sellele, kas on üldse võimalik midagi teha, ja kui, siis mida teha selles olukorras. Isamaa lähtekoht on, et poliitika ei saa olla jalgu järgi lohistav, kui see puudutab a) meie majanduse konkurentsivõimet ja b) reaalset inimeste ostujõudu, reaalset inimeste toimetulekut, mille halvenemine [toob kaasa] siirded väga paljudes inimelu ja inimtegevuse sfäärides. Tänaseks aruteluks soovin jõudu! Aitäh!

Aitäh! On ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Alates 2009. aastast oleme me lohisenud Euroopa Liidu inflatsiooni nii-öelda kuninga rollis väikeste vaheaegadega, ka praegu. Aga oskad sa seletada, miks meie naabritel, kui rääkida praegustest numbritest, [on see number väiksem] – soomlastel 2,2 ja lätlastel 4,2 –, aga meil, uhkelt nende vahel, [on see] 6,2. Venemaa piir on kõigil meil ühine, sellest on tavaks rääkida, aga millest see oluline vahe? Ja see on jätkuvalt nii.

Hea juhataja ja ettekandja! Alates 2009. aastast oleme me lohisenud Euroopa Liidu inflatsiooni nii-öelda kuninga rollis väikeste vaheaegadega, ka täna. Aga oskad sa seletada, miks meie naabritel, kui rääkida praegustest numbritest, soomlastel 2,2 ja lätlastel 4,2 ja meie seal uhkelt nende vahel 6,2-ga. Venemaa piir on kõigil meil ühine, kui sellest tavaliselt räägitakse, aga millest see oluline vahe? Ja see on jätkuv, praegu on nii, seis.

Aitäh! Ma arvan, et seda on nüüd pikemas plaanis väga oluline mõtestada. Kui me räägime inflatsioonist ja kirjeldame inflatsiooni nüüd sisuliselt inimpõlve perspektiivis, siis on selge, et Euroopa Liiduga liitumise järel oli paratamatult konvergentsi inflatsioon, mis tegelikkuses tähendas hinnatasemete ühtlustumist jõukamate sissetulekute piirkondadega, ennekõike meie loogikas Põhjala elatustaseme piirkonnaga. Ma püstitan täna väite, et sellest konvergentsilisest inflatsioonist me oleme väljunud. See ei ole meie jaoks enam inflatsiooni põhitegur, kaugel sellest. Nüüd, kui me võrdleme meie regiooni riikide hinnatõusu, siis tõepoolest on olemas ka hinnatõusul rida puhtobjektiivseid, enesestmõistetavalt vajalikke, mööndavaid põhjuseid, mis on ennekõike rahvusvahelised: sisendhinnad ja energiasurve. Ja kindlasti tuleb tõdeda, et ka see baastõuge, kus inflatsioonispiraal meil hakkas tekkima, oli tegelikult energiasektor. Ja siin ka riigid meie regioonis valisid erinevaid inflatsiooni leevendamise või pidurdamise meetmeid. Me peame oma meelest küsima, kas Eesti valitud meetmete pakett oli piisav. Ma arvan, et vaadates tulemust, ei olnud piisav, tuleb ausalt tõdeda. Toodi võrdlus käesolevast aastast. Jooksvalt tuleb nentida, et siin on riigi regulatiivsed sammud viinud meid ka meie naaberriikidega – Põhjala lõunateljel, ütleme, esimesena võrdluseks – kiiremasse inflatsioonietappi. Kahjuks on seda riigi tasemel ebapiisavalt hinnatud. 2024. aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud käibemaksu tõus – valitsus prognoosis minu mäletamise järgi minu mäletamise järgi 1,6%-list koguinflatsiooni kasvu. Ma hoiatasin valitsust, ma mäletan, 2023. aasta sügisel. Ma ütlesin, et see on ju loomulikult spiraalne, et tegelikult üks hinnatõus lükkab nagu kaardimaja teisteks ja järgnevateks hinnatõusudeks. See ei ole autonoomne, et see toimib ainult paberi peal tehtena, et kauplused korrutavad läbi oma hinnasildid, 1,6%-ga. Mis tegelikkus oli? Jaanuarikuus 2024. aastal oli Eesti Euroopa Liidu hinnatõusu tšempion, üle 4%-lise hinnatõusuga. Sama vea planeerimisel – vähemalt oma retoorikas – tegi valitsus ka selle aasta 1. juulist jõustunud käibemaksu tõusuga, väites, et see tõstab jälle 1,6%. Tõepoolest, seekord, arvestades ka suuri laovarude tekitamist enne käibemaksu tõusu, on see jõudnud viivega, kuid see on jõudnud viivega, nagu ma viitasin: augustikuus üle 6%-line hinnatõus. Miks see ei jõudnud vahetult kohe juulikuus hindadesse? See on, noh, majanduskäitumise … ja see oli veidi eripalgelisem võrreldes jaanuarikuu 2024 inflatsioonilise tõusuga. See on eraldi arutelukoht, kaupmehed ja turg valis siin teatud nii-öelda laugema dünaamika, aga laugem dünaamika on viinud selleni, et laugemalt on tõstetud võrreldes 2024. aasta hinnatõusuga rohkem hindu. On lihtsalt lähenetud strateegiliselt mitte järsult, vaid on valitud nii-öelda sobiv käik autoga, kuidas nendest hinnatõusude mäest üles sõita. Mu väide on selline, et ainuüksi 1. juuli käibemaksu tõusust loobumine oleks vähendanud Eesti hinnataset prognostiliselt 50%. See tähendab seda, et me oleksime olnud konkurentsivõimelises tasemes ka meie naaberriikide inflatsioonimääraga. Näete, riik võitis sellest nii-öelda maksutulude laekumisena prognostiliselt, väide oli, 116 miljonit eurot. See oli tegelikult selle hind, kui palju see ühiskondliku kulu mõttes maksma läks, selle 116 miljoni euro hinna võit, palju see tegelikult on tarbimisele ja kogu majanduse mõttes läinud maksma, on määratult kahjulikum olukorras, kus möödus 30 päeva sellest hinnatõusust ja valitsuse esindajad esinesid avaldustega. Millistega? Meil on 800 miljonit üle riigieelarves. Näete, on üle. Aitäh!

Aitäh! Ma arvan, et seda on nüüd pikemas plaanis väga oluline mõtestada. Kui me räägime inflatsioonist ja kirjeldame inflatsiooni sisuliselt inimpõlve perspektiivis, siis on selge, et Euroopa Liiduga liitumise järel oli paratamatult konvergentsi inflatsioon, mis tegelikkuses tähendas hinnatasemete ühtlustumist [suuremate] sissetulekutega ehk jõukamate piirkondade [tasemega], meie loogikas ennekõike Põhjala elatustaseme piirkonna [tasemega]. Ma püstitan täna väite, et sellest konvergentsilisest inflatsioonist me oleme väljunud. See ei ole meie jaoks enam inflatsiooni põhitegur, kaugel sellest. Nüüd, kui me võrdleme meie regiooni riikide hinnatõusu, siis tõepoolest on olemas ka hinnatõusul rida puhtobjektiivseid, enesestmõistetavalt vajalikke põhjuseid, mis on ennekõike rahvusvahelised: sisendhinnad ja energiasurve. Ja kindlasti tuleb tõdeda, et ka see baastõuge, miks inflatsioonispiraal hakkas tekkima, [tuli] tegelikult energiasektorist. Ja [selles kontekstis] riigid meie regioonis valisid erinevaid inflatsiooni leevendamise või pidurdamise meetmeid. Me peame küsima, kas Eesti valitud meetmete pakett oli piisav. Vaadates tulemust, ma arvan, et ei olnud piisav, tuleb ausalt tõdeda. Toodi võrdlus käesoleva aastaga. Jooksvalt tuleb nentida, et riigi regulatiivsed sammud on viinud meid ka meie naaberriikidega [võrreldes] – esmalt Põhjala lõunatelge võrdluseks [võttes] – kiiremasse inflatsioonietappi. Kahjuks on seda riigi tasemel ebapiisavalt hinnatud. 2024. aasta 1. jaanuaril kehtima hakanud käibemaksu tõusu puhul prognoosis valitsus minu mäletamise järgi koguinflatsiooni kasvuks 1,6%. Ma hoiatasin valitsust, ma mäletan, 2023. aasta sügisel. Ma ütlesin, et see on loomulikult spiraalne: see on nagu kaardimaja, kus üks hinnatõus [annab tõuke] teisteks ja järgnevateks hinnatõusudeks. See ei ole autonoomne, et see toimib ainult paberi peal tehtena, et kauplused korrutavad oma hinnasildid 1,6%-ga läbi. Milline oli tegelikkus? 2024. aasta jaanuarikuus oli Eesti Euroopa Liidu hinnatõusu tšempion üle 4%-lise hinnatõusuga. Sama vea planeerimisel – vähemalt oma retoorikas – tegi valitsus ka selle aasta 1. juulil jõustunud käibemaksu tõusuga, väites, et see tõstab jälle 1,6%. Tõepoolest, seekord, arvestades ka suurte laovarude tekitamist enne käibemaksu tõusu, on see jõudnud viivega. Kuigi see on jõudnud viivega, siis augustikuus, nagu ma viitasin: üle 6%-line hinnatõus. Miks see ei jõudnud kohe juulikuus hindadesse? Majanduskäitumine oli veidi eripalgelisem võrreldes 2024. aasta jaanuarikuu inflatsiooni tõusuga. See on eraldi arutelukoht, kaupmehed ja turg valisid siin nii-öelda laugema dünaamika, aga laugem dünaamika on viinud selleni, et võrreldes 2024. aasta hinnatõusuga on laugemalt tõstetud rohkem hindu. [Ei ole] lähenetud mitte järsult, vaid strateegiliselt on valitud autol nii-öelda sobiv käik, millega sellest hinnatõusude mäest üles sõita. Mu väide on, et ainuüksi 1. juuli käibemaksu tõusust loobumine oleks vähendanud Eestis hinnataset prognostiliselt 50%. See tähendab seda, et me oleksime olnud konkurentsivõimelisel tasemel ka meie naaberriikide inflatsioonimääraga. Näete, riik võitis sellest nii-öelda maksutulude laekumisest prognostiliselt, väide oli, 116 miljonit eurot. See oli tegelikult selle hind. Kui palju see võit, 116 miljonit eurot, ühiskondliku kulu mõttes maksma läks, kui palju see on tegelikult tarbimisele ja kogu majandusele maksma läinud, on määratult kahjulikum. Olukorras, kui 30 päeva oli sellest hinnatõusust möödunud, esinesid valitsuse esindajad avaldustega – millistega? –, et meil on 800 miljonit eurot üle riigieelarves. Näete, on üle.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See on aus peegeldus, et inimesed tunnetavad, et elu Eestis on kehv ja valitsus väga vilets. See on see objektiivne hinnang rahva poolt, millega tuleb leppida. Aga rahvas ootab lahendusi, rahvas ootab siit saalist seda perspektiivi, visiooni. Hea Urmas, äkki ikka ütled lihtsalt inimestele ära, mida siis täna peab tegema, et sellest ummikseisust – sellest, mida iganes kõik siin ka valimiste kampaanias lubavad, lubame muutust, ja see algab kahtlemata rohujuure tasemelt … See hakkab inimesest endast, et mõtestada lahti ka Eesti riik laiemalt enda jaoks, miks on nii läinud, miks on tehtud selliseid valikuid. Aga mida peab nüüd sinu arvates tegema, sest Eesti on vaja saada ju jalule tagasi?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See on aus peegeldus, et inimesed tunnetavad, et elu Eestis on kehv ja valitsus väga vilets. See on see objektiivne hinnang rahva poolt, millega tuleb leppida. Aga rahvas ootab lahendusi, rahvas ootab siit saalist seda perspektiivi, visiooni. Hea Urmas, äkki ikka lihtsalt ütled inimestele, mida siis peab tegema, et sellest ummikseisust, sellest, mida iganes kõik ka valimiskampaanias lubavad – lubavad muutust – [väljuda]. See algab kahtlemata rohujuure tasemelt, see hakkab inimesest endast, et mõtestada laiemalt lahti Eesti riigi [olemus] enda jaoks, miks on nii läinud, miks on tehtud selliseid valikuid. Aga mida peab nüüd sinu arvates tegema, sest Eesti on ju vaja saada jalule tagasi?

Me peame siin avameelselt vaatama praegu niisugustele majandus- ja rahanduspoliitilistele hoobadele, mis on üldse Eesti riigi kui institutsiooni käsutuses. Meil puudub oma keskpanga poliitika võimalus inflatsiooni juhtida, nii nagu Euroopa Keskpank ka inflatsiooni hinnatõusu allatoomiseks tegelikkuses ju üle Euroopa Liidu eurotsooni tasemel on kasutanud seda hooba, et tõsta intressimäärasid. Sellel on vähemalt laugjalt oma inflatsioonilist survet leevendav mõju olnud. Seda tööriista Eesti keskvalitsuse käsutuses ei ole. Keskvalitsuse käsutuses on tööriistad, mis puudutavad maksupoliitikat ja riigi inflatsioonilise nõudluse tekitamist, see tähendab rohkem valitsemiskulude suunamist riigi siseturule. Need on need kaks põhielementi. Ja kolmas väga oluline element on koormised, millest kujuneb välja hind. Me praegu räägime palju maksudest, mis on maksuseadustes defineeritud, kuid varjatud koormiste määr on meil minu väite järgi, kui me asetame selle teatud tüüpi, ennekõike reguleeritud turu teenustesse ja toodetesse, palju kiiremini kasvanud. See on ilma arbitraarse, ilma mingisuguse välise hindamiseta aset leidev nähtus. Selle aasta kevadel menetles parlament – ma toon selle näite – minu mälu järgi 45 kalendripäeva jooksul nelja erinevat energiahinda oluliselt kasvatavat tasu. Minu põhiküsimus sellele oli: majanduse konkurentsivõime sellel energia hinnal, inflatsiooniline mõju, aga see tegelikkuses ei olnud absoluutselt ei valitsuse hinnangutes ja analüüsis ega ka ühiskondlikus arutelus teemaasetus. Ma arvan, et me peame korrigeerima siin ka ühiskondlikku käsitlust tekitatavatest kuludest ja ühiskonnale asetatavatest koormistest. Meil praegu tegeldakse, meil töötab bürokraatiakomisjon, kus on erinevad ettevõtjad, niimoodi töötab, vaatavad läbi, ütleme, prügikastide nõuded, liftis sõitmise nõuded – tore, sümpaatne, vajalik, ilma mingi irooniata. Aga me vajame samasugust auditit riigi inflatsioonilise ja hinnatõusulise tegevuse kohta meie ühiskonnas, kust nende koormiste puhul tuleb täpselt samamoodi, nagu me peaksime küsima, kas mingi valitsussektori ülesanne on mõistlik, kas seda on mõtet erastada, kas on mõtet vähendada seda mahtu, kas see ei ole jõukohane, jõukohase elamise mõttes ühiskonna ja rahvana. Peame seda küsima ka nende suurte baaskulude kohta. Meil pole mõtet siin silmi kinni pigistada. Vabandust! Eile rääkisin Kliimaministeeriumi asekantsleriga – sümpaatne, tark inimene – ja küsisin, mis on plaanis nüüd selle rohepöördega seoses. Jaa, tuleb uus kliimaseadus lähikuudel, see näeb ette teekaardid. Ma küsin, mis see teekaart tähendab. See tähendab seda, et teekaardis on kirjas teatud sektori plaanimajanduslik korraldus, kui palju on tal ette nähtud CO2 emissiooni ühikuid opereerida niisuguses tegevuses. Kui palju siis tegelikult tähendab sellise majanduse ümberkorraldamine, lisaressursi tekitamine, inflatsioonilist maksumust? Ma ei toonud seda praegu asjata siia sisse eraldi võetuna. Aga see ei ole mitte puhtalt akadeemiline ideoloogiline ja energiapoliitiline valikuküsimus, vaid see on seatud ambitsioonitasemelt nii suure mõjuga, et sellel on määratu sisend, inflatsiooniline. Seda ei saa ignoreerida. Kui me räägime energiamajanduse arengukavast, suurusjärgust, mida tuleb investeerida – summad varieeruvad 6 miljardist, ma ei tea, 10 pluss miljardi euroni –, siis mis on selle inflatsiooniline mõju tegelikkuses? Aga see kõik algab tegelikult põhiküsimusest: kas Eesti valitsus, poliitiline juhtkond tunnistab kahte asja: a) Eesti riigil, keskvalitsusel tuleb kõigepealt määratleda tööriistad – ja sellisel juhul tuleb ka ausalt kirjeldada neid tööriistu, mina olen Isamaa poolt siin kirjeldanud ühe paketi võimalikke tööriistu –, aga selle eelduseks on b) määratleda, et inflatsioon üldse on küsimus, millega keskvalitsuse tasemel tuleb tegeleda ja millel peab tekkima eesmärk, mis tuleb püstitada, ehk milline on inflatsiooniline eesmärk riigil? Siis on võimalik seda realiseerida. Hetkel valitseb meil täielik kõrb poliitilise dialoogi võimekuses valitsuse poolt. See on probleem. Ja see oligi vajalik Isamaa jaoks praegu see arutelu esile kutsuda.

Me peame siin avameelselt vaatama praegu niisugustele majandus- ja rahanduspoliitilistele hoobadele, mis on Eesti riigi kui institutsiooni käsutuses. Meie keskpangal puudub poliitiline võimalus inflatsiooni juhtida, nii nagu [seda teeb] Euroopa Keskpank, kes on kasutanud inflatsioonist [tingitud] hinnatõusu allatoomiseks tegelikkuses ju Euroopa Liidu eurotsooni tasemel intressimäärade tõstmise hooba. Sellel on vähemalt laugjalt inflatsioonilist survet leevendav mõju olnud. Seda tööriista Eesti keskvalitsuse käsutuses ei ole. Keskvalitsuse käsutuses on tööriistad, mis puudutavad maksupoliitikat ja riigi inflatsioonilise nõudluse tekitamist. See tähendab rohkem valitsemiskulude suunamist riigi siseturule. Need on kaks põhielementi. Kolmas väga oluline element on koormised, millest kujuneb välja hind. Me praegu räägime palju maksudest, mis on maksuseadustes defineeritud, kuid varjatud koormiste määr on meil minu väite kohaselt, kui me asetame selle teatud tüüpi, ennekõike reguleeritud turu teenustesse ja toodetesse, palju kiiremini kasvanud. See on ilma arbitraarse, ilma mingisuguse välise hindamiseta aset leidev nähtus. Selle aasta kevadel menetles parlament – ma toon selle näite – minu mälu järgi 45 kalendripäeva jooksul nelja erinevat energiahinda oluliselt kasvatavat tasu. Minu põhiküsimus oli: [milline on] majanduse konkurentsivõime selle energia hinna puhul, selle inflatsiooniline mõju? Aga see tegelikkuses ei olnud absoluutselt ei valitsuse hinnangutes, analüüsis ega ka ühiskondlikus arutelus teemaasetus. Ma arvan, et me peame korrigeerima siin ka ühiskondlikku käsitlust tekitatavatest kuludest ja ühiskonnale asetatavatest koormistest. Meil praegu tegeldakse [muude teemadega], meil töötab bürokraatiakomisjon, kus on erinevad ettevõtjad, kes vaatavad läbi, ütleme, prügikastide nõuded, liftis sõitmise nõuded – tore, sümpaatne, vajalik, ilma mingi irooniata. Aga me vajame ühiskonnas samasugust auditit riigi inflatsiooni- ja hinnatõusu[poliitika] kohta. Nende koormiste puhul tuleb täpselt samamoodi küsida, kas mingi valitsussektori ülesanne on mõistlik, kas seda on mõtet erastada, kas on mõtet vähendada seda mahtu, kas see on jõukohane jõukohase elamise mõttes ühiskonnale ja rahvale. Peame seda küsima ka nende suurte baaskulude kohta. Meil pole mõtet siin silmi kinni pigistada. Vabandust! Eile rääkisin Kliimaministeeriumi asekantsleriga – sümpaatne, tark inimene – ja küsisin, mis on plaanis selle rohepöördega seoses. Jaa, tuleb uus kliimaseadus lähikuudel, see näeb ette teekaardid. Ma küsin, mis see teekaart tähendab. See tähendab seda, et teekaardis on kirjas teatud sektori plaanimajanduslik korraldus, kui palju on tal ette nähtud CO2 emissiooni ühikuid, millega opereerida niisuguses tegevuses. Kui palju siis tegelikult [suurendab] selliselt majanduse ümberkorraldamine, lisaressursi tekitamine, inflatsioonilist maksumust? Ma ei toonud seda [teemat] praegu asjata sisse. Aga see ei ole puhtalt akadeemiline, ideoloogiline ja energiapoliitiline küsimus, vaid see on seatud ambitsioonitasemelt nii suure mõjuga, et sellel on määratu inflatsiooniline sisend. Seda ei saa ignoreerida. Räägime energiamajanduse arengukavast. Summad, mida tuleb investeerida, varieeruvad suurusjärgus 6 miljardist, ma ei tea, 10 pluss miljardi euroni. Mis on selle inflatsiooniline mõju tegelikkuses? Aga see kõik algab põhiküsimusest: kas Eesti valitsus, poliitiline juhtkond tunnistab kahte asja? [Esiteks], Eesti riigil, keskvalitsusel tuleb kõigepealt määratleda tööriistad. Sellisel juhul tuleb ka ausalt kirjeldada neid tööriistu. Mina olen Isamaa poolt siin kirjeldanud ühe paketi võimalikke tööriistu. [Teiseks], selle eeldus on, et määratluse kohaselt inflatsioon üldse on küsimus, millega keskvalitsuse tasemel tuleb tegeleda ja millel peab tekkima eesmärk, mis tuleb püstitada. Ehk [tuleb küsida], mis on riigi inflatsiooniline eesmärk. Siis on võimalik seda realiseerida. Hetkel valitseb meil täielik kõrb poliitilise dialoogi võimekuses valitsuse poolt. See on probleem. Ja Isamaa jaoks oligi vajalik praegu see arutelu esile kutsuda.

Ants Frosch, kiire küsimus! Ja siis kiire vastus.

Ants Frosch, kiire küsimus, ja kiire vastus siis.

Küsimus on selles, et meie kriisid on valdkondadeülesed. Ma olen täheldanud, et teatud mentaalne stagnatsioon algas juba enne 2021. aastat. Küsimus ettekandjale: kas Eesti vajab muutust? On selge, et vajab. Kas me oleme jõudnud uue ärkamisaja lävele? Ja mida me selleks peaksime tegema, et see vaba vaim uuesti lahti pääseks ja looma saaks hakata?

Küsimus on selles, et meie kriisid on valdkondadeülesed. Ma olen täheldanud, et teatud mentaalne stagnatsioon on alanud juba varem kui 2021. aastal. Küsimus on nüüd ettekandjale, kas Eesti vajab muutust. On selge, et vajab. Kas me oleme jõudnud uue ärkamise aja lävele? Ja mida me selleks peaksime tegema, et see vaba vaim uuesti lahti pääseks ja looma saaks hakata?

Väga oluline küsimus! Tegelikult kõikide suurte protsesside puhul, ka Eesti ajaloos, kui me vaatame neid liikumapanevaid jõude, [võib öelda, et] need ei olnud lihtsalt nii-öelda sotsiaal-majanduslikud tehiolud niisuguses käsitluses, vaid see oli tegelikkuses meie tunne ja ühiskondlik hoiak. See oli lähtekoht. Ka rahva – nii-öelda vaimse, kultuurrahva mõttes – riigirahvaks saamisel 19. sajandil, tegelikult ka uuel ärkamisajal, 1980-ndate lõpul. See nii-öelda vaimne ootus [oli oluline]. Ja väga oluline oli ka usk – usk sellesse, et meil on võimalik asjade kulgu mõjutada, et me ei ole järele lohisevad, me ei ole lihtsalt nii-öelda objektistatud staatuses. Väga paljuski see põhiprobleem, millega me seisame silmitsi Eesti majanduse puhul, konkreetselt inflatsiooni puhul, on, et valitsuse või ka ühiskonna mentaalne hoiak on, et me oleme teatud määral taandanud ennast objektistatud [seisusesse]. Ja seda mõtteviisi muutust tuleb korrigeerida. Me oleme oma oleviku peremehed. Kui me seda tunnetame, on meil võimalus olla ka oma tuleviku peremees, mitte lihtsalt [keegi, kes] jälgib majanduskeskkonna sündmuste kulgu siin riigis tahavaatepeeglist. Näete, saame kätte eelmise aasta hinnangu [ja näeme], kui palju eelarvesse kulus raha, milline on inflatsiooniline olukord riigis. Nõudlikkust on rohkem vaja! Nõudlikkust juhtimise puhul. Kõigepealt võimet probleeme sõnastada ja siis ka ausalt tunnistada, kui probleemide lahendamise võime on demokraatlikus turumajanduslikus õigusriigis piiratud. Ka selle tajumine on väärtus ühiskonnale ja rahvale ausalt dialoogi pidamisel, investorite ja ettevõtjatega dialoogi pidamisel, ma arvan, aktiva, mitte passiva.

Väga oluline küsimus! Tegelikult kõikide suurte protsessidega, ka Eesti ajaloos, kui me vaatame neid liikuma panevaid jõude, need ei olnud lihtsalt nii-öelda sotsiaal-majanduslikud tehiolud niisuguses käsitluses, vaid see oli tegelikkuses meie tunne ja ühiskondlik hoiak. See oli lähtekoht. Rahva nii-öelda vaimse, kultuurrahva mõttes 19. sajandil, riigirahvaks saamisel ka tegelikult uuel ärkamisajal, 1980-ndate lõpul. See nii-öelda vaimne ootus, ja mis oli väga oluline, usk – usk sellesse, et meil on võimalik ka asjade kulgu mõjutada, et me ei ole järele lohisevad, me ei ole lihtsalt nii-öelda objektistatud staatuses. Väga paljuski nende põhiprobleemidega, millega me seisame silmitsi Eesti majanduse puhul, mille konkreetne küsimus inflatsiooni puhul, on nagu valitsus, või meil ka ühiskondlik mentaalne hoiak on teatud määral, me oleme taandanud ennast objektistatud hoiakusse. Ja see mõtteviisi muutus, seda tuleb korrigeerida. Me oleme oma oleviku peremehed ja kui me seda tunnetame, siis see annab meile võimaluse olla ka oma tuleviku peremees. Mitte lihtsalt jälgida sündmuste kulgu majanduskeskkonnas siin riigis tagavaatepeeglist. Näete, saame kätte eelmise aasta hinnangu, kui palju eelarvesse kulus raha, milline on inflatsiooniline olukord riigis. Nõudlikkust on rohkem vaja. Nõudlikkust juhtimise puhul. Ja kõigepealt võimet probleeme sõnastada ja siis ka ausalt tunnistada, kui probleemide jaoks tuleb tunnistada, et nende lahendamise võime on demokraatlikus turumajanduslikus õigusriigis ka piiratud. Ka selle tajumine on väärtus ühiskonnale ja rahvale ausalt dialoogi pidamisel, investorite ja ettevõtjatega dialoogi pidamisel, ma arvan, aktiva, mitte passiva.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Aitäh ettekandjale ja aitäh küsijatele! Järgmiseks ettekandjaks palun kõnetooli majandusekspert Raivo Vare.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai ka läbi. Aitäh ettekandjale ja aitäh küsijatele! Järgmise ettekandjana palun nüüd kõnetooli majandusekspert Raivo Vare.

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on mõneti keeruline ülesanne praegu, rääkida, sellepärast et kogu diskussiooni varjutab selgelt eelarvediskussiooni vari. Aga see on instrument, see on riigi kõige tähtsamaid instrumente, ja selles mõttes on see ka arusaadav. Kuna kõik kaasettekandjad, alates peaettekandjast ja lõpetades ekspertidest ettekandjatega, [kes kõnelevad] pärast mind, tegelikult väga palju räägivad konkreetsetest numbritest ja sellest, kuidas see pilt statistiliselt välja näeb – aga statistika on ajas muutuv –, siis minu ülesanne on minu huvidest ja arusaamadest lähtuvalt rohkem üldise pildi [kirjeldamine]. Teiseks, ma arvan, et selle arutelu jaoks andis väga hea sisendi loodetavasti ka teie kõigi poolt eile külastatud Riigikogu majanduskomisjoni ja Arenguseire Keskuse seminar konkurentsivõimekuse kohta, mis toimus siinsamas lähedal. Väga paljud asjad said seal öeldud, ei ole mõtet neid korrata, lihtsalt visake pilk peale, saate raportist ja arutelust mitmed olulised konkurentsivõimekuse teemadega seotud momendid kätte. Tahaks nüüd alustada üldisest loogikast, sellest tuntud ruudust, et põhimõtteliselt on meil ees – ja Eestil sealhulgas – selline klassikaline nelinurk, kus on omavahelistes seostes ja samal ajal ka riigi otsustusprotsessi jaoks oluliste suundade või tegevusvaldkondadena mitmed asjad. Esiteks, majanduse areng kui eesmärk ja seesama bilanss, näiteks praegu maailmas aktuaalse inflatsiooniga. Kohe räägin sellest. Teiseks, sellega seotud on ka usalduse ja tegelikult ka tuleviku optimistliku tõlgendamise küsimus, mille puhul on väga oluline, et see on kõikidel ühiskonnatasanditel olemas. Põhimõtteliselt seesama viimane element ja õige poliitika [valimine] selle bilansi leidmisel, millest ma alustasin, tegelikult [määravad] põhimõtteliselt ka käitumuslikke otsuseid igal tasandil või mõjutavad neid, vähemalt siis, kui neid teadlikult arvestatakse. Kui ei arvestata, siis on teine asi. Teiseks, inflatsioon. Inflatsiooni mõju ja seos majanduse arenguga on selgelt kahetine. Ei saa väita, et majanduse areng kõrge inflatsiooni tingimustes või suhteliselt kõrge inflatsiooni tingimustes, kui täpne olla, on välistatud. Aga samas, ega ta liiga toetav ei ole. Siit ka see keskpankade üldine arusaam ja soov sihitada seda inflatsioonimäära 2% juurde, sellepärast et see on praktiliselt kõige mugavam või kõige õigem või kõige sobivam tase selleks, et majanduse arengule mõjuda kõige paremal võimalikul koostoimeviisil. Samal ajal, kui juba on räägitud sellest, et inflatsioonil on negatiivne mõju, mis seondub riigieelarve kuludega, siis me peame ikkagi ausalt endale tunnistama, et inflatsioonil on ka positiivne mõju, nimelt riigieelarve tulude kasvatamine. Praegu, soovimata sekkuda eelarvevaidlusse vahetult, siiski ütleks, et me seda ka praegu nende tulemuste puhul natukene näeme, aga sellest me ei räägi selles kontekstis. Fakt on aga see, et inflatsioon lööb ühiskonnas nõrgemaid. See on sisse kodeeritud, sellest armastatakse palju rääkida, see on poliitiliselt aktiivne, emotsionaalne ja ka sisuline teema. Järgmine teema, mis sellest nelinurgast otseselt tuleneb, on heaolu kasv ja selle jaotumine. Sotsiaalkulutuste jätkuv kasv, eriti arenenud ühiskondades, on täiesti objektiivne protsess, mis ka meid hõlmab, me oleme ka sellesse klubisse jõudnud, ja seda veel koos demograafilise faktori muutuse ja konkreetse langusega heaoluühiskondades. Miks see on oluline? Sest demograafia faktor on otseselt majanduskasvu teema ja turunõudluse teema. Mida suurem on elanikkonna juurdekasv, seda [enam] on majandusarengu faktorid potentsiaalselt nii-öelda kasvule orienteeritud. Ja mida vähem on inimesi, eriti kui nende hulk veel väheneb, seda keerulisemaks ühiskonna perspektiivis arendamine läheb. Ja siis on kaks varianti. Üks [võimalus] on kiiresti veel olemasoleval ajal koguda seda heaolu nii palju kui võimalik, et pärast oleks kauem võimalik seda jaotada, ja teine võimalus on sellest üldse loobuda ja võtta see omaks ja siis lihtsalt kohaneda selle piires. Sellega kaasneb muidugi ka nõrgemate toetamise teema, mis on alati kõikides ühiskondades terav, see on väga poliitiline ja diskuteeritav. Nüüd, praegu ja vähemalt lähemal viiel kuni seitsmel aastal lisandub täiesti paratamatult riigikaitse temaatika, midagi ei ole teha. Aega ju sellest rääkimiseks ei ole ja ei peagi sellest rääkima, kõik saavad sellest aru. Aga see on selge koormus. See on selge koormus, mitte ainult võit majandusele, millest juba räägitakse natukene. Kui seda paremini majandatakse, siis oleks veel suurem võit, aga see on teine teema. Aga põhimõtteliselt on see ka koormus. Sellega tuleb arvestada, sest see on täiendav koormus. Järgmine teema, mis meid praegu mõjutab – seda on juba ka mainitud –, on tegelikult suur üleminek energeetikas, mis tekitab paratamatult süsteemse üleminekuna deviatsioone ja tagasilööke. Aga kuna need teemad ei ole läbi töötatud ja läbi analüüsitud ja ka mitte alati kõige järjepidevamalt, targemalt ja peenemalt teostatud, siis tulemuseks on loomulikult ka mõningane valu, mis sellega kaasneb. Energeetiline sisend on praegu oluliselt mõjutanud nii terve Euroopa kui ka konkreetselt Eesti konkurentsivõimet nii tapvalt. Aga veel kord: energeetiliste asjade kohta palun vaadake eilsest ASK-i, Arenguseire Keskuse seminarist. Nüüd, globaalsete tsüklite arvestamine ja kohandumine enesele kasulikul viisil on asi, mida tegelikult peaks tegema. Seda ka nagu tehtaks mingil määral, aga tegelikult ei tehta. Ja nüüd ma lähengi kohe nende inflatsioonitsüklite juurde. Tegelikult on viimase 112 aasta jooksul, kui vaadata inflatsioonistatistikat, mis on võrreldav ja mis põhineb Ameerika andmetel, sest neil on ainsana võrreldav inflatsioonistatistika usaldataval viisil, siis me näeme, et on olnud neli suurt inflatsioonilainet. Need on: esimene maailmasõda, teine maailmasõda, Yom Kippuri sõjale järgnenud kadunud kümnend 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses ning nüüd osaliselt masus alanud, siis vahepeal natukene alla käinud ja siis uuesti selle multikriisiga tekkinud laine, mis praegu kestab üle maailma, aga mis hakkab nüüd alla minema. Nüüd, meie oleme sellesse lainesse sattudes mõneti nagu kõik paadid, mida laine kannab, aga mõneti me oleme ise veel forsseerinud neid inflatsioonilisi nähtusi erinevate otsustega, millest siin väga palju ka eelarvediskussiooni raames räägitakse. Tegelikult, kui me võtame pildi ette, siis Eestil on rikkalik kogemus. Mäletate – [need], kes nii vanad on, eks ole –, et 1991. aastal ja 1992. aastal oli rubla inflatsioon meil veel kehtinud valuutana 450% aastaarvestuses? Poole aasta pealt tuli kroon, kroon lõi selle inflatsiooni alla kahekohaliseks, aga möödus veel tükk aega, kuni me jõudsime 40%-ni ja sealt edasi juba sinna, kus me oleme kauem olnud. Ja me ka saime hakkama. Mina olin sel ajal juba pangas tööl ja ma võin öelda, et oli keeruline, aga võimalik. Ehk siis ma tahan öelda, et tegelikult need numbrid on enne ka olnud suured. Küsimus on selles, mis sellest tuleneb, kas majandus sellest võidab, kas suudetakse leida uued lähenemised. Tuletan meelde, et kadunud kümnendil, perioodil [1973–1982] – see oli eelmise suure inflatsiooni kasvu aeg, siis oli aastas üleilmselt inflatsioon 7,8% –, oli inflatsioon 112%, kaks korda rohkem kui praegu. Nii et tegelikult maailm on selle läbinud. Toorme hinnad, muuseas, kasvasid keskmiselt 32% aastas ja perioodi jooksul 1530% 1970. ja 1980. aastatel. Kinnisvara hinnad kasvasid 20% aastas ja perioodi jooksul 277%. Nii et kui me tahame numbreid kogu aeg võrrelda, siis me võime väita, et on veel hullemgi olnud. Küsimus on selles, kas me tahame, et see jätkuks. Nüüd, Eesti probleem – see, millest ka Urmas Reinsalu alguses rääkis – on konvergents, ka multikriis. Tegelikult see konvergentsi staadium Eestis veel ikkagi kestab. Häda ongi selles, et tavaliselt see hinnatase läheb ees ja meie läheme tulupoolega järgi. Me oleme ühiskonnas nüüd natukene hädas, kuna see on olnud ebaühtlane: hinnatase on eest ära ratsutanud ja me oleme isegi seda võimendanud, aga tulupoolt me ei ole tegelikult suutnud järele tuua, kuigi osaliselt mõnes osas on see isegi toiminud. Teiseks, meil oli häda selles, et multikriisi ajal meil juhtus mitu asja korraga. Ehk tegu on mitte ainult globaalse süsteemse muutusega, vaid ka meil endal Eestis toimuva muutusega. Nimelt, kõik madalalt rippuvad viljad, mis olid majanduse jaoks, said läbi. Aga suur osakaal Vene toormel ja turul oli olemas, mida me tegelikult statistiliselt isegi ei näinud või ei tunnistanud, aga see kukkus koos kõikide sündmustega osaliselt ära. See mõjutab nüüd meid, eks ole. Nüüd, odav energia on üle keskmise kalliks muutunud. Meie arengu tasemel ja näiteks lisandväärtuse loome tasemel on see selgelt veel valusam kui mõnel teisel, sest me ei ole seal kõrgema kvaliteedi segmendis liiga tugevalt esindatud. Odav raha on lõppenud mõneks ajaks, nüüd hakkab natukene jälle odavnema, aga see vahepealne löök oli päris valus. Ja muidugi kvalifitseeritud ja suhteliselt veel võrreldavalt odava tööjõu periood on samuti otsas. No kuulge! Kõik viis sisendit korraga kukkusid meie majanduse senises mudelis mõneti ära, me paneme veel omalt poolt vunki juurde ja siis tahame, et see kuidagi ei mõjuks. Lisaks sellele oli muidugi see sõjatsooni imago mõju, mis on meid ikkagi mõjutamas ka praegu ja millega tuleb tegeleda. Peamiste eksporditurgude madalseis, millest me ei taha rääkida, aga mis on minu arvates probleem. Euroopa juhtivad majandused ja meie põhiliste kaubanduspartnerite majandused on küll natuke paremasse seisu jõudnud, aga see on ainult natuke parem, see ei anna meile hüppelist paranemist. Eks see heitlikkus majanduspoliitikas natukene ka on mõjutanud asju. Eestis on ka tsüklilisusega tegu ja see tsüklilisus rakendub meile täiel määral. Tegelikult me oleme selle tunnistajaks, et nii poliitilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses kontekstis oleme 30 aastat järelevõtva majanduse kiirendust seniste eeldustega nautinud, nüüd on need ammendunud. President Ilves juba kümme aastat tagasi ütles, et see, mis on toonud meid siia, ei vii enam edasi. Ei saagi viia. Seesama asi [kehtib ka] sõja puhul: sõda lõpeb alati teistsuguses olukorras. Meil on tegelikult kriisiolukord ja ka kriisid lõpevad alati teistsuguse olukorraga, need ei vii mitte kunagi tagasi sinna, kus on oldud. Vaja oleks kvalitatiivset hüpet, aga see ei toimu iseseisvalt ja jooksvalt, vaid seda peab stimuleerima võimaluse piires, eriti [sellises] väikeriigis ja ääreriigis nagu [Eesti]. Aga me ei ole veel selle uue paradigmaga kohanenud. Majandusagentidele on alati asi selge. Käin ise aeg-ajalt lugemas strateegilist juhtimist ja seal on kõik olemas – järjepidevus, paindlikkus ja nii edasi –, aga muidugi koos strateegiaga, äriplaaniga, pideva analüüsiga ja tagasisidestamisega. Meil on sellega praegu riigi tasandil natukene probleeme. Muidugi, põhimõtteliselt on [meil] praegu süsteemse globaalse muudatuse perioodil vale lähenemine. Selle alguspunkt oli 2014. aastal tollase peaministri ütluses, et meil ei ole midagi muud vaja kui peenhäälestamist, ja selle jätkuks oli üsna hiljuti ühe teise peaministri ütlus, et üks kriis ajab teist taga, üldse ei saa valitseda. Tähendab, tegelikult me oleme situatsioonis, kus just need väited on põrgutee. Vaatame Nobeli majanduspreemia laureaatide Acemoglu, Johnsoni ja Robinsoni tuntud raamatut "Miks [rahvad] põruvad?", mis [ilmus] 2012. aastal ja mille eest neile tegelikult anti ju nüüd takkajärgi Nobel – mitte ainult raamatu eest, vaid kogu tööde paketi eest. Ausalt öeldes seal on neli asja, mida tuleks kindlasti vaadata meie praeguse diskussiooni kontekstis. Esimene, institutsionaalne korraldus, formaalne, mitteformaalne ja sisuline, pidev analüütiline tegevus ja prognostiline tegevus, ja mitte ainult stsenaarselt. Teiseks, eraldi teema, riigi eduloo atraktiivne ja süsteemselt arendatav narratiiv, millel on ka sisu. Meie oleme praegu hakanud vajuma ära oma eelmistest edunarratiividest hoopiski rinderiigi narratiivi. Ma väga vabandan! Järgmine, julgemalt eksperimenteeriv majanduspoliitika. See peaks olema meie kui väikeriigi eelis, meil aga on rigiidsuse aste isegi kõrgem, keskmistest riikidest vähemalt. Ja muidugi see, et maksud on argument ja relv, aga näiteks maksude tõstmise või plaanitud tõusust loobumisega majandust küll kuidagi ei arenda ega tõsta. Ja mõned mõtted, mis selle pinnalt on ka pakkumisel, millest osaliselt on juba olnud juttu. Eksporditoetuse ja otseinvesteeringute fokuseerimise teema. Ma rõhutan seda viimast. Me tegeleme sellega laustemaatiliselt rohkem ja oleme traditsiooniliselt tegelenud, nüüd on aeg hakata uuesti prioritiseerima, fokuseerima. Teiseks, eksperimenteeriv majanduspoliitika, kusjuures isegi käibemaksu teema, see palju räägitud baasiliste toiduainete hinna osaline alandamine võib siin kõne alla tulla. Siis suurtööstuste ja kaitsevaldkonna tarbijate fikshinnaga energiasisendi hulgiost või fikselepingud, mida võiks energiasisendi [hinna] mõju vähendamiseks kasutada. Majanduspoliitiline rahu koos bürokraatia tegeliku vähendamisega – üks sisse, kaks välja. Mäletate, kunagi riigireformi raames sellest räägiti? Kuhu see kadunud on? Me ju kurdame vastupidist. Riigieelarve kulude koormiste ja maksude sekvester kaheks aastaks ja selle analüüs – tegelik analüüs, mida praegu ei ole ikkagi toimunud vaatamata lubadustele. Automaatindekseerimise ülevaatamine, siin on ka probleeme. Ebakindluse vähendamine inimeste, ettevõtete ja investorite jaoks, vaadates näiteks Soome eeskuju, polegi kaugemale vaja, ja vaadates ka, mida on teinud meie enda, Balti kaaslased.

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on mõneti keeruline ülesanne praegu, rääkida, sellepärast et kogu diskussiooni varjutab selgelt eelarvediskussiooni nii-öelda vari. Aga see on instrument, see on riigi kõige tähtsamaid instrumente, ja selles mõttes on see ka arusaadav. Kuna kaasettekandjad kõik, alates peaettekandjast ja lõpetades ekspertettekandjatega pärast mind, tegelikult väga palju räägivad ka konkreetsetest numbritest ja sellest pildist, kuidas see välja näeb statistiliselt – aga statistika on ajas muutuv –, siis minu ülesanne on minu huvidest ja arusaamadest lähtuvalt rohkem üldise pildi juurde tulek. Teiseks, ma arvan, et selle arutelu jaoks andis väga hea sisendi loodetavasti ka teie kõigi poolt eile külastatud Riigikogu majanduskomisjoni ja Arenguseire Keskuse seminar konkurentsivõimekuse kohta, mis toimus siinsamas lähedal. Ja selles mõttes väga paljud asjad seal on öeldud, ei ole mõtet neid korrata, lihtsalt visake pilk peale, saate raportist ja arutelust kõik konkurentsivõimekuse teemadega seotud mitmed olulised momendid kätte. Tahaks nüüd alustada üldisest loogikast, sellest tuntud ruudust, et põhimõtteliselt on meil ees – ja Eestil sealhulgas – selline klassikaline nelinurk, kus on omavahelistes seostes ja samal ajal riigi otsustusprotsessi jaoks oluliste suundade või tegevusvaldkondadena mitmed asjad. Esiteks, majanduse areng kui eesmärk ja seesama bilanss, näiteks praegu maailmas aktuaalse inflatsiooniga. Kohe räägin sellest. Teiseks, sellega seotud on ka usalduse ja tegelikult ka tuleviku optimistliku tõlgendamise küsimus, mis on väga oluline, et see on kõikidel ühiskonnatasanditel olemas. Põhimõtteliselt seesama viimane element ja õige poliitika selle bilansi leidmises, millest ma alustasin, tegelikult otsustavad põhimõtteliselt ka käitumuslikke otsuseid igal tasandil või mõjutavad neid, vähemalt siis, kui teadlikult neid arvestatakse. Kui arvestata, siis on teine asi. Teiseks, inflatsioon. Inflatsiooni mõju ja seos majanduse arenguga on selgelt kahetine. Ei saa väita, et majanduse arengu inflatsiooni kõrge inflatsiooni tingimustes on välistatud või suhtes kõrge inflatsiooni tingimustes, kui täpne olla. Aga samas, ega ta liiga toetav ei ole. Siit ka see keskpankade üldine arusaam ja soov sihitada seda inflatsioonimäära 2% juurde, sellepärast et see on kõige mugavam või kõige õigem või kõige sobivam praktiliselt tase selleks, et majanduse arengule mõjuda kõige paremal võimalikul koostoimeviisil. Samal ajal, kui juba on räägitud sellest, et inflatsioonil on negatiivne mõju, mis seondub riigieelarve kuludega, siis me peame ikkagi ausalt endale tunnistama, et inflatsioonil on ka positiivne mõju, nimelt riigieelarve tulude kasvatamisel. Praegu, soovimata sekkuda eelarvevaidlusse vahetult, siiski ütleks, et me seda ka praegu nende tulemuste puhul natukene näeme, aga sellest me ei räägi selles kontekstis. Fakt on aga see, et inflatsioon lööb nõrgemaid ühiskonnas. See on sisse kodeeritud, sellest armastatakse palju rääkida, see on poliitiliselt aktiivne, emotsionaalne ja ka sisuline teema. Järgmine teema, mis sellest nelinurgast otseselt tuleneb, on heaolu kasv ja selle jaotumine, sotsiaalkulutuste jätkuv kasv, eriti arenenud ühiskondades – see on täiesti objektiivne protsess ja meid samuti hõlmav, me oleme sinna ka jõudnud, sellesse klubisse – ja seda veel koos demograafilise faktori muutuste ja konkreetse langustega heaoluühiskondades. Miks see on oluline? Sest demograafia faktor on otseselt majanduskasvu teema ja turunõudluse teema. Mida suurem on elanikkonna juurdekasv, seda [rohkem] on majandusarengu faktorid potentsiaalselt nii-öelda kasvule orienteeritumad. Ja mida vähem tuleb inimesi, eriti kui nende hulk veel väheneb, seda keerulisemaks ühiskonna perspektiivis arendamine läheb. Ja siis on kaks varianti. Üks on kiiresti veel olemasoleval ajal koguda seda heaolu nii palju kui võimalik, et pärast oleks kauem võimalik seda jaotada, või teine võimalus on sellest üldse loobuda ja võtta see omaks ja siis lihtsalt kohaneda selle piires. Sellega koos on muidugi ka nõrgemate toetamise teema, mis on alati terav ja ükskõik kus ühiskondades terav, see on väga poliitiline ja diskutiivne. Nüüd, meil siin täna ja praegu ja lähimaks vähemalt viieks kuni seitsmeks aastaks lisandub täiesti paratamatult riigikaitse temaatika. Midagi ei ole teha, aega ei ole ju selleks rääkimiseks ja ei peagi sellest rääkima, kõik saavad sellest aru, aga see on selge koormus. See on selge koormus, mitte ainult võit majandusele, millest juba räägitakse natukene. Kui seda paremini majandatakse, siis oleks veel suurem võit, aga see on teine teema. Aga põhimõtteliselt on see ka koormus. Sellega tuleb arvestada, sest see on täiendav koormus. Järgmine teema, mis meid praegu mõjutab – juba on seda ka mainitud –, on tegelikult energeetiline suur üleminek, mis tekitab paratamatult süsteemse üleminekuna deviatsioone ja tagasilööke. Aga kuna need teemad ei ole läbi töötatud ja läbi analüüsitud ja ka mitte alati kõige järjepidevamalt, targemalt ja peenemalt teostatud, siis tulemuseks on loomulikult ka mõningane valu, mis sellega kaasneb. See on oluliselt mõjutanud praegu, energeetiline sisend on mõjutanud nii terve Euroopa kui ka konkreetselt Eesti konkurentsivõimet nii tapvalt. Aga veel kord: energeetilised asjad palun vaadake eilsest ASK-i, Arenguseire Keskuse seminarist. Nüüd, globaalsete tsüklite arvestamine ja kohandumine enesele kasulikul viisil on asi, mida tegelikult peaks tegema, nagu ka tehtaks mingil määral, aga tegelikult ei tehta. Ja nüüd ma lähengi üle kohe nende tsüklite juurde inflatsiooni juurest rääkides. Aga tegelikult on viimase 112 aasta jooksul, kui vaadata inflatsioonistatistikat, mis on võrreldav ja mis põhineb Ameerika andmetel, sest neil on ainsana võrreldav inflatsioonistatistika usaldataval viisil, siis tegelikult me näeme seal, et on olnud neli inflatsioonilist suurt lainet. Need on: esimene maailmasõda, teine maailmasõda, Yom Kippuri sõjale järgnenud kadunud kümnend 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses ning nüüd osaliselt masus alanud, siis vahepeal natukene alla käinud ja siis uuesti selle multikriisiga tekkinud laine, mis praegu kestab üle maailma, aga ta hakkab nüüd alla minema. Nüüd, meie oleme sellesse lainesse sattudes mõneti nagu kõik paadid, mida laine kannab, aga mõneti me oleme ise veel forsseerinud neid inflatsioonilisi nähtusi erinevate otsustega, millest siin väga palju ka eelarvediskussiooni raames räägitakse. Tegelikult, kui me võtame pildi ette, siis Eestil on rikkalik kogemus. Mäletate, kes veel nii vana on, eks ole, 1991. aastal ja 1992. aastal oli rubla inflatsioon meil veel kehtinud valuutana 450% aastaarvestuses? Poole aasta pealt tuli kroon, kroon lõi selle inflatsiooni alla kahekohaliseks, aga veel tükk aega läks aega, kuni me jõudsime üle 40%-ni ja sealt edasi juba sinna, kus me oleme kauem olnud. Ja me ka saime hakkama. Mina olin sel ajal juba pangas tööl ja ma võin öelda, et keeruline, aga oli võimalik. Ehk siis ma tahan öelda, et tegelikult need numbrid on enne ka olnud suured. Küsimus on selles, mis sellest tuleneb, kas majandus sellest võidab, kas suudetakse leida uued lähenemised. Tuletan meelde, et kadunud kümnendi – see oli eelmise suure inflatsiooni kasvu aeg, siis oli aasta inflatsioon 7,8% üleilmselt – ja selle konkreetse perioodi inflatsioon oli 112%, kaks korda rohkem kui meie praegune kasv. Nii et tegelikult maailm on selle läbinud. Toorme hinnad, muuseas, kasvasid keskmiselt 32% aastas ja perioodi jooksul 1530% 1970. ja 1980. aastatel. Kinnisvara hinnad kasvasid 20% aastas ja perioodi jooksul 277%. Nii et kui me tahame numbreid kogu aeg võrrelda, siis me võime väita, et on veel hullemgi olnud. Küsimus on selles, kas me tahame, et see jätkuks. Nüüd, Eesti probleem on see, millest juba Urmas Reinsalu alguses rääkis, see konvergentsi probleem ka ja multikriisi probleem. Aga tegelikult see konvergentsi staadium Eestis veel ikkagi kestab. Häda ongi selles, et tavaliselt see hinnatase läheb ees ja meie läheme tulupoolega järgi. Meie oleme nüüd natukene hädas meie ühiskonnas, et ebaühtlane on see olnud: hinnatase on eest ära ratsutanud ja me oleme isegi seda võimendanud, aga tulupoolt me ei ole tegelikult suutnud järele tuua, kuigi osaliselt mõnes osas ta on isegi toiminud. Teiseks, meil oli häda selles, et multikriisi ajal meil juhtus mitu asja korraga. Ehk tegu on mitte ainult globaalse süsteemse muutusega, vaid ka meil endal Eestis toimuva muutusega. Nimelt, kõik madalalt rippuvad viljad, mis olid majanduse jaoks, said läbi. Aga suur osakaal Vene toormel ja turul oli olemas, mida me tegelikult osaliselt, statistiliselt isegi ei näinud või ei tunnistanud, ja siis koos kõikide sündmustega kukkus see osaliselt ära. See mõjutab nüüd meid, eks ole. Nüüd, odav energia on üle keskmise kalliks muutunud ja selgelt meie arengu tasemel ja näiteks lisandväärtuse loome tasemel on see veel valusam kui mõnel teisel, sest me ei ole seal kõrgema kvaliteedi segmendis liiga tugevalt esindatud. Odav raha on lõppenud mõneks ajaks, nüüd hakkab natukene jälle odavnema tagasi, aga see vahepealne löök oli päris valus. Ja muidugi kvalifitseeritud ja suhteliselt veel võrreldavalt odava tööjõu periood on samuti otsas. No kuulge! Kõik viis sisendit korraga kukkusid meie majanduse senises mudelis ära mõneti, me paneme veel omalt poolt vunki juurde, ja siis tahame, et see kuidagi ei mõjuks. Lisaks sellele oli muidugi see sõjatsooni imago mõju, mis on meid ikkagi mõjutamas ka praegu ja millega tuleb tegeleda. Peamiste eksporditurgude madalseis, millest me ei taha rääkida, aga mis on minu arvates probleem, sellepärast et Euroopa juhtivad majandust ja meie põhiliste kaubanduspartnerite majandus on küll natuke paremasse seisus jõudnud, aga see on ainult natuke parem., see ei anna meile hüppelist paranemist. Eks see heitlikkus majanduspoliitikas natukene ka on mõjutanud asju. Eestis on ka tsüklilisusega tegu ja see tsüklilisus rakendub meile täiel määral. Tegelikult me oleme selle tunnistajaks täna, et nii poliitilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses kontekstis oleme 30 aastat järelevõtva majanduse kiirendust seniste eeldustega nautinud, nüüd on need ammendunud. President Ilves juba kümme aastat tagasi ütles, et see, mis on toonud meid siia, ei vii enam edasi. Ei saagi viia. See on seesama asi nagu sõja puhul, et sõda lõpeb alati teistsuguses olukorras. Meil on tegelikult kriisiolukord, see on samamoodi, et kriisid lõpevad alati teistsuguse olukorraga, nad ei vii enam sinna tagasi, kus me oleme olnud, mitte kunagi. Vaja oleks kvalitatiivset hüpet, mis selgelt ei saa toimuda ainult iseseisvalt ja jooksvalt, vaid seda peab stimuleerima võimaluse piires, eriti väikeriigis ja ääreriigis nagu meie. Aga me ei ole veel selle uue paradigmaga kohanenud. Majandusagentidele on alati asi selge, eks ole, käin ise aeg-ajalt lugemas strateegilist juhtimist ja seal on järjepidevus, pandlikkus ja nii edasi, kõik on olemas, aga muidugi koos strateegiaga, äriplaaniga, pideva analüüsiga ja tagasisidestamisega. Meil on sellega praegu riigi tasandil natukene probleeme. Muidugi, põhimõtteliselt on praegu süsteemse globaalse muudatuse perioodil vale lähenemine. Selle eelnõu alguspunkt on 2014. aastal tollase peaministri ütluses, et meil ei ole midagi muud vaja kui peenhäälestamist, ja sellele jätkuks oli üsna hiljuti ühe teise peaministri ütlus, et üks kriis ajab teist taga, üldse ei saa valitseda. Tähendab, tegelikult me oleme situatsioonis, kus just need väited on põrgutee. Ja muidugi, kui me vaatame viimase Nobeli majanduspreemia laureaatide Acemoglu ja Robinsoni tuntud raamatut, mis oli 2012. aastal, "Miks [riigis] põruvad?" ja mille eest neile tegelikult anti ju nüüd takkajärgi, hiljem Nobel – mitte ainult raamatu eest, vaid kogu tööde paketi eest –, siis ausalt öeldes seal on neli asja, mida tuleks kindlasti vaadata meie praeguse diskussiooni kontekstis. Esimene, institutsionaalne korraldus, formaalne, mitteformaalne ja sisuline, pidev analüütiline tegevus ja prognostiline tegevus … mitte ainult. Teiseks, eraldi teema, riigi eduloo atraktiivne ja süsteemselt arendatav narratiiv, millel on ka sisu. Meie oleme praegu hakanud vajuma ära oma eelmistest edunarratiividest hoopiski rinderiigi narratiivi. Ma väga vabandan! Järgmine, julgemalt eksperimenteeriv majanduspoliitika. See peaks olema meie kui väikeriigi eelis, meil aga on rigiidsuse aste isegi kõrgem keskmistest riikidest vähemalt. Ja muidugi see, et maksud on argument ja relv, aga näiteks makse tõstmise või plaanitud tõusust loobumisega majandust küll kuidagi ei arenda ega tõsta. Ja mõned sihukesed mõtted, mis selle pinnalt on ka pakkumisel, millest osaliselt on juba olnud juttu, eksporditoetuse ja otseinvesteeringute fokuseerimise teema. Fokuseerimise – ma rõhutan seda viimast. Me tegeleme sellega sihukese laustemaatiliselt rohkem ja oleme traditsiooniliselt tegelenud, nüüd oma aega hakata uuesti prioriseerima, fokuseerima. Teiseks, eksperimenteeriv majanduspoliitika, kusjuures isegi käibemaksu teema, see palju räägitud toiduainete baasilise hinna osaline alandamine võib siin kõne alla tulla. Siis suurtööstuste ja kaitsevaldkonna tarbijate fikshinnaga energiasisendi hulgiost või fikselepingud, mida võiks energiasisendi mõju vähendamiseks kasutada. Majanduspoliitiline rahu koos bürokraatia tegeliku vähendamisega – üks sisse, kaks välja. Mäletate, kunagi riigireformi raames sellest räägiti. Kuhu see kadunud on? Me ju kurdame vastupidist. Riigieelarve kulude koormiste ja maksude sekvester kaheks aastaks ja selle analüüs – tegelik analüüs, mida praegu ei ole ikkagi toimunud vaatamata lubadustele. Automaatindekseerimise ülevaatamine, siin on ka probleeme. Ebakindluse vähendamine inimeste, ettevõtete ja investorite jaoks, vaadates näiteks Soome eeskuju, polegi kaugemale vaja, ja vaadates ka, mida on teinud meie enda, Balti kaaslased.

Teie aeg!

Ja viimane väide, ääremaa- ja rinderiigi kuvandist lahtisaamine. Ehk siis millegagi me peame soodsalt erinema, sellele tuleb jõupingutused suunata. Praegu me mitte soodsalt ei erine, vaid mõneti isegi halvemaks on see eristumine meie jaoks muutunud üldises raamistikus ja pildis. Euroopa tervikuna on siin osaliselt ka samas olukorras, aga see meid ei vabanda. Tänan teid tähelepanu eest!

Ja viimane väide: ääremaa- ja rinderiigi kuvandist lahtisaamine. Ehk siis millegagi me peame soodsalt erinema, sellele tuleb jõupingutused suunata. Praegu me ei erine mitte soodsalt, vaid mõneti isegi halvemaks on see eristumine meie jaoks muutunud üldises raamistikus ja pildis. Euroopa tervikuna on siin osaliselt ka samas olukorras, aga see meid ei vabanda. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Tõesti väga põhjalik ettekanne. Ja teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ütleme ausalt, et riik hinnapoliitikasse ülemäära otseselt sekkuda ei saa, eks ole. Pigem on need kaudsed tegevused, on see maksupoliitika, on need mingisugused investeeringuloogikad, kohati võib-olla mingid maksuerisused, mida on rakendatud. Aga samal ajal inimeste toimetuleku parandamisse saab riik oluliselt rohkem panustada just nimelt selleks, et selle hinnatõusuga toime tulla. Nii et mu küsimus teile ongi maksupoliitika kohta. Ehk kas teie hinnangul see praegune valitsuse maksupakett, mis, oleme ausad, muudab Eesti maksusüsteemi regressiivsemaks ja annab jõukamale osale ühiskonnast lisatulu, samal ajal kui madalapalgalised pigem kaotavad, kuidas see mõjub Eesti majanduskasvu potentsiaalile, just hinnatõusu mõjude leevendamisele? Ja teiseks, kui oleks võimalik teil eksperdina valitsusele nõu anda, siis millist maksupoliitilist lahendust te soovitaksite, näiteks toiduainete käibemaksu langetamine, astmelise tulumaksu kehtestamine või muud sellised meetmed, mis pigem toetavad madalapalgalist kui jõukamat ühiskonna osa?

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ütleme ausalt, et riik hinnapoliitikasse ülemäära otseselt sekkuda ei saa, eks ole. Pigem on need kaudsed tegevused, on see maksupoliitika, on need mingisugused investeeringuloogikad, kohati võib-olla mingid maksuerisused, mida on rakendatud. Aga samal ajal inimeste toimetuleku parandamisse saab riik oluliselt rohkem panustada just nimelt selleks, et selle hinnatõusuga toime tulla. Mu küsimus teile ongi maksupoliitika kohta. Praegune valitsuse maksupakett, oleme ausad, muudab Eesti maksusüsteemi regressiivsemaks ja annab jõukamale osale ühiskonnast lisatulu, samal ajal kui madalapalgalised pigem kaotavad. Kuidas selline [maksupakett] teie hinnangul mõjub Eesti majanduskasvu potentsiaalile, just hinnatõusu mõjude leevendamisele? Teiseks, kui teil oleks võimalik eksperdina valitsusele nõu anda, siis millist maksupoliitilist lahendust te soovitaksite? Kas näiteks toiduainete käibemaksu langetamist, astmelise tulumaksu kehtestamist või muid selliseid meetmeid, mis pigem toetavad madalapalgalist kui ühiskonna jõukamat osa?

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ütleme ausalt, et riik hinnapoliitikasse ülemäära otseselt sekkuda ei saa, eks ole. Pigem on need kaudsed tegevused, on see maksupoliitika, on need mingisugused investeeringuloogikad, kohati võib-olla mingid maksuerisused, mida on rakendatud. Aga samal ajal inimeste toimetuleku parandamisse saab riik oluliselt rohkem panustada just nimelt selleks, et selle hinnatõusuga toime tulla. Mu küsimus teile ongi maksupoliitika kohta. Kuidas teie hinnangul see praegune valitsuse maksupakett, mis, oleme ausad, muudab Eesti maksusüsteemi regressiivsemaks ja annab jõukamale osale ühiskonnast lisatulu, samal ajal kui madalapalgalised pigem kaotavad, mõjub Eesti majanduskasvu potentsiaalile, just hinnatõusu mõjude leevendamisele? Teiseks, kui teil oleks võimalik eksperdina valitsusele nõu anda, siis millist maksupoliitilist lahendust te soovitaksite? Kas näiteks toiduainete käibemaksu langetamist, astmelise tulumaksu kehtestamist või muid selliseid meetmeid, mis pigem toetavad madalapalgalist kui ühiskonna jõukamat osa?

Viimasele küsimusele ma osaliselt juba vastasin, vihjates sellele, et baasiliste toiduainete kui eksperimentaalse variandi, nagu Läti variant näiteks, praegu kasutamisele. Täiesti võimalik. Käibemaksu alandamises ei ole midagi häbiväärset ja paljudes Euroopa riikides, nagu me teame, on ka kasutusel. Ja vaadata, mis sellest välja tuleb, siis otsustada lõplikult, ehk seesama teema. Teiseks, see, mis puudutab maksupoliitikat, siis tegelikult iseenesest ei ole mingi häbiasi öelda seda, et varamaksu teema iseenesest ei ole vale. See on loogiline. Aga sellele rajada koguarvestust ei maksaks. Tehke lihtsalt aritmeetika ära ja te saate aru, et Eesti-taolises ühiskonnas see liiga suurt hüpet ei anna. Seal võib muudest argumentidest rohkem rääkida. Aga mitte ainult, siiski midagi annab. Kolmandaks, muidugi loomulikult see toetusskeemide teema, mis tähendab seda, et maksupoliitiliselt on võimalik seda eelkõige teha sissetulekute erineva maksustamisega madalamates detsiilides. Seal ei ole teist varianti. Seda tegelikult ju kogu aeg deklareeritakse mingil määral, ka tulumaksu miinimumi tõstmisega ka rakendatakse, aga see on nüüd see timmimise koht, sest meil on päris palju nii-öelda maksustamise objekte ehk detsiile, kellest tuleb päris märkimisväärne summa riigieelarvesse. Ja väga paljus on see ka olnud riigieelarve tulude teema. Ja muidugi neljandaks on transaktsioonide maksustamine, nende transaktsioonide maksustamine, mille otsene mõju meie ekspordivõimekusele, konkurentsivõimekusele …. liiga suur. Varamaksude puhul tuleb vahet teha, eks ole. Ja viimane asi, midagi ei ole teha, ükskõik, kuidas me siin omavahel seda asja ümber jagame, aga minu meelest on probleem selles, et iga ühiskond, iga majandus peab suutma ka eksportida ja müüa. Ja selle müügivõimekuse pärssimine mis iganes kaalutlustel on väga ohtlik. Aga meil ongi see probleem, et meie vana mudel oli väga paljus odava tööjõu mudel, ja nüüd meil ei ole seda enam. Me peame sellega kohanema, lihtsalt ei ole midagi teha. Meil tuleb ettevõtlikkust soosida teiste vahenditega kui odava tööjõu stimuleerimisega. Nii et kõik vahendid on head. Küsige ka järgmistelt meestelt, nad võivad teile kindlasti pakkuda variante veel juurde, igasuguseid.

Viimasele küsimusele ma osaliselt juba vastasin, vihjates baastoiduainete käibemaksu kui eksperimentaalse variandi – näiteks Läti praeguse variandi – kasutamisele. See on täiesti võimalik. Käibemaksu alandamises ei ole midagi häbiväärset ja paljudes Euroopa riikides, nagu me teame, on seda ka kasutatud. [Tuleb] vaadata, mis sellest välja tuleb, ja siis otsustada lõplikult, ehk seesama teema, mida puudutasin juba. Teiseks, mis puudutab maksupoliitikat, siis tegelikult ei ole mingi häbiasi öelda, et varamaksu teema iseenesest ei ole vale. See on loogiline. Aga sellele rajada koguarvestust ei maksaks. Tehke lihtsalt aritmeetika ära ja te saate aru, et Eesti-taolises ühiskonnas see liiga suurt hüpet ei anna. Seal võib muudest argumentidest rohkem rääkida. Aga mitte ainult, midagi siiski annab. Kolmandaks on muidugi see toetusskeemide teema, mis tähendab, et maksupoliitiliselt on võimalik seda eelkõige teha sissetulekute erineva maksustamisega madalamates detsiilides. Seal ei ole teist varianti. Seda tegelikult ju kogu aeg deklareeritakse, mingil määral tulumaksu miinimumi tõstmisega praegu ka rakendatakse, aga see on nüüd see timmimise koht, sest meil on päris palju nii-öelda maksustamise objekte ehk detsiile, millest tuleb päris märkimisväärne summa riigieelarvesse. Väga paljuski on see ka olnud riigieelarve tulude teema. Muidugi neljandaks on nende transaktsioonide maksustamine, mille otsene mõju meie ekspordivõimekusele ja konkurentsivõimekusele ei ole liiga suur. Varamaksude puhul tuleb ka vahet teha, eks ole. Ja viimane asi – midagi ei ole teha, ükskõik, kuidas me siin omavahel seda asja ümber jagame, minu meelest on probleem selles –, iga ühiskond, iga majandus peab suutma eksportida ja müüa. Selle müügivõimekuse pärssimine mis iganes kaalutlustel on väga ohtlik. Aga meil ongi see probleem, et meie vana mudel oli väga paljus odava tööjõu mudel, ja nüüd meil ei ole seda enam. Me peame sellega kohanema, lihtsalt ei ole midagi teha. Meil tuleb ettevõtlikkust soosida teiste vahenditega kui odava tööjõu stimuleerimisega. Kõik vahendid on head. Küsige ka järgmistelt meestelt, nad võivad teile kindlasti pakkuda veel igasuguseid variante.

Viimasele küsimusele ma osaliselt juba vastasin, vihjates baastoiduainete [käibemaksu] kui eksperimentaalse variandi – näiteks Läti praeguse variandi – kasutamisele. See on täiesti võimalik. Käibemaksu alandamises ei ole midagi häbiväärset ja paljudes Euroopa riikides, nagu me teame, on seda ka kasutatud. [Tuleb] vaadata, mis sellest välja tuleb, ja siis otsustada lõplikult, ehk see on seesama teema[, mida puudutasin juba]. Teiseks, mis puudutab maksupoliitikat, siis tegelikult ei ole mingi häbiasi öelda, et varamaksu teema iseenesest ei ole vale. See on loogiline. Aga sellele rajada koguarvestust ei maksaks. Tehke lihtsalt aritmeetika ära ja te saate aru, et Eesti-taolises ühiskonnas see liiga suurt hüpet ei anna. Seal võib muudest argumentidest rohkem rääkida. Aga mitte ainult, midagi see siiski annab. Kolmandaks on muidugi see toetusskeemide teema, mis tähendab, et maksupoliitiliselt on võimalik seda eelkõige teha sissetulekute erineva maksustamisega madalamates detsiilides. Seal ei ole teist varianti. Seda tegelikult ju kogu aeg deklareeritakse, mingil määral tulumaksu miinimumi tõstmisega praegu ka rakendatakse, aga see on nüüd see timmimise koht, sest meil on päris palju nii-öelda maksustamise objekte ehk detsiile, millest tuleb päris märkimisväärne summa riigieelarvesse. Väga paljuski on see ka olnud riigieelarve tulude teema. Muidugi neljandaks on nende transaktsioonide maksustamine, mille otsene mõju meie ekspordivõimekusele ja konkurentsivõimekusele ei ole liiga suur. Varamaksude puhul tuleb ka vahet teha, eks ole. Ja viimane asi – midagi ei ole teha, ükskõik, kuidas me siin omavahel seda asja ümber jagame, minu meelest on probleem selles –, iga ühiskond, iga majandus peab suutma eksportida ja müüa. Müügivõimekuse pärssimine mis iganes kaalutlustel on väga ohtlik. Aga meil ongi see probleem, et meie vana mudel oli väga paljus odava tööjõu mudel, ja nüüd meil ei ole seda enam. Me peame sellega kohanema, lihtsalt ei ole midagi teha. Meil tuleb ettevõtlikkust soosida teiste vahenditega kui odava tööjõu stimuleerimisega. Kõik vahendid on head. Küsige ka järgmistelt meestelt, nad võivad teile kindlasti pakkuda veel igasuguseid variante.

Viimasele küsimusele ma osaliselt juba vastasin, vihjates baastoiduainete [käibemaksu] kui eksperimentaalse variandi – näiteks Läti praeguse variandi – kasutamisele. See on täiesti võimalik. Käibemaksu alandamises ei ole midagi häbiväärset ja paljudes Euroopa riikides, nagu me teame, on seda ka kasutatud. [Tuleb] vaadata, mis sellest välja tuleb, ja siis otsustada lõplikult, ehk see on seesama teema[, mida puudutasin juba]. Teiseks, mis puudutab maksupoliitikat, siis tegelikult ei ole mingi häbiasi öelda, et varamaksu teema iseenesest ei ole vale. See on loogiline. Aga sellele rajada koguarvestust ei maksaks. Tehke lihtsalt aritmeetika ära ja te saate aru, et Eesti-taolises ühiskonnas see liiga suurt hüpet ei anna. Seal võib muudest argumentidest rohkem rääkida. Aga mitte ainult, midagi see siiski annab. Kolmandaks on muidugi see toetusskeemide teema, mis tähendab, et maksupoliitiliselt on võimalik seda eelkõige teha sissetulekute erineva maksustamisega madalamates detsiilides. Seal ei ole teist varianti. Seda tegelikult ju kogu aeg deklareeritakse, mingil määral tulumaksu miinimumi tõstmisega praegu ka rakendatakse, aga see on nüüd see timmimise koht, sest meil on päris palju nii-öelda maksustamise objekte ehk detsiile, millest tuleb päris märkimisväärne summa riigieelarvesse. Väga paljuski on see ka olnud riigieelarve tulude teema. Muidugi neljandaks on nende transaktsioonide maksustamine, mille otsene mõju meie ekspordivõimekusele ja konkurentsivõimekusele [ei ole] liiga suur. Varamaksude puhul tuleb ka vahet teha, eks ole. Ja viimane asi – midagi ei ole teha, ükskõik, kuidas me siin omavahel seda asja ümber jagame, minu meelest on probleem selles –, iga ühiskond, iga majandus peab suutma eksportida ja müüa. Müügivõimekuse pärssimine mis iganes kaalutlustel on väga ohtlik. Aga meil ongi see probleem, et meie vana mudel oli väga paljus odava tööjõu mudel, ja nüüd meil ei ole seda enam. Me peame sellega kohanema, lihtsalt ei ole midagi teha. Meil tuleb ettevõtlikkust soosida teiste vahenditega kui odava tööjõu stimuleerimisega. Kõik vahendid on head. Küsige ka järgmistelt meestelt, nad võivad teile kindlasti pakkuda veel igasuguseid variante.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On selge, et Eesti majanduse konkurentsivõime olukord on väga nõrk, aga minu küsimus tüürib siseriikliku jaotuse peale. Kui me vaatame meie regionaalset olukorda ja eri maakondade nii lisandväärtusesse panustamise võimet, ekspordivõimekust kui ka inimeste teenitava palga taset, siis see pilt on veel kirjum ja äärmusest äärmusesse, võiks öelda. Mis teie sõnumid ja soovitused just sellise regionaalse ebavõrdsuse vaates võiksid olla?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On selge, et Eesti majanduse konkurentsivõime olukord on väga nõrk, aga minu küsimus tüürib veel siseriikliku jaotuse peale. Kui me vaatame meie regionaalset olukorda ja eri maakondade nii lisandväärtusesse panustamise võimet, ekspordivõimekust kui ka omakorda inimeste teenitavat palgataset, siis see pilt on veel kirjum ja äärmusest äärmusesse, võiks öelda. Mis teie sõnumid ja soovitused just sellise regionaalse ebavõrdsuse vaates võiks olla?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On selge, et Eesti majanduse konkurentsivõime olukord on väga nõrk, aga minu küsimus tüürib siseriikliku jaotuse peale. Kui me vaatame meie regionaalset olukorda ja eri maakondade nii lisandväärtusesse panustamise võimet, ekspordivõimekust kui ka inimeste palgataset, siis see pilt on veel kirjum ja äärmusest äärmusesse, võiks öelda. Mis teie sõnumid ja soovitused just sellise regionaalse ebavõrdsuse vaates võiksid olla?

Olgem nüüd ausad, regionaalpoliitikas ei ole midagi [erilist]. Alustame sellest, et meil põhimõtteline lähenemine on olnud suures osas poliitilises spektrumis selline, et meil ei ole erinevusi, me oleme väike riik ja me oleme kõik üks. Tegelik tõde see siiski ei ole. Kui uskuda majandusgeograafe, siis see kindlasti ei ole tõde. Põhimõtteliselt regionaalpoliitikas on laias laastus [kasutusel] standardsed võtted, võib öelda, või teatud komplekt võtteid. Üks nendest on taristu loomise teema, üks nendest on hariduse teema, üks nendest on raskemates punktides ettevõtluse soodustamise variandid. Kas need on maksuvariandid või mingid toetusvariandid, seda võib veel arutada, aga see loogika on selline. Ega midagi targemat ju pole välja mõeldud. Lihtsalt nii on. Ja me selle vastu pidevalt eksime ja selle tulemusel me linnriigistume. Mul on selle kohta loeng, mida meil ei ole võimalik siin täna arutada, aga põhimõtteliselt on see nii, et me linnriigistume ja me oleme selle üle uhked. Mõneti on see paratamatus ja ka vajadus. Näiteks rahvusvahelise konkurentsivõimekuse seisukohast see ei ole tervikuna negatiivne protsess, aga kuskil on vint üle [keeratud] ja see on see põhiprobleem. Ja meil on lisaks – ma väga vabandan – venekeelsete regioonide probleem, mis on veel eraldi teema.

Olgem nüüd ausad, regionaalpoliitikas ei ole midagi erilist. Alustame sellest, et meil põhimõtteline lähenemine on olnud suures osas poliitilises spektrumis selline, et meil ei ole erinevusi, me oleme väike riik ja me oleme kõik üks. Tegelik tõde see siiski ei ole. Kui uskuda majandusgeograafe, siis see kindlasti ei ole tõde. Põhimõtteliselt regionaalpoliitikas on laias laastus kasutusel standardsed võtted, võib öelda, või teatud komplekt võtteid. Üks nendest on taristu loomise teema, üks nendest on hariduse teema, üks nendest on raskemates punktides ettevõtluse soodustamise variandid. Kas need on maksuvariandid või mingid toetusvariandid, seda võib veel arutada, aga see loogika on selline. Ega midagi targemat ju pole välja mõeldud. Lihtsalt nii on. Ja me selle vastu pidevalt eksime ja selle tulemusel me linnriigistume. Mul on selle kohta loeng, mida meil ei ole võimalik siin täna arutada, aga põhimõtteliselt on see nii, et me linnriigistume ja me oleme selle üle uhked. Mõneti on see paratamatus ja ka vajadus. Näiteks rahvusvahelise konkurentsivõimekuse seisukohast see ei ole tervikuna negatiivne protsess, aga kuskil on vint üle [keeratud] ja see on see põhiprobleem. Ja meil on lisaks – ma väga vabandan – venekeelsete regioonide probleem, mis on veel eraldi teema.

Olgem nüüd ausad, regionaalpoliitikas ei ole midagi erilist. Tähendab, alustame sellest, et meil põhimõtteline lähenemine on olnud suures osas poliitilises spektrumis selline, et meil ei ole erinevusi, me oleme väike riik ja me oleme kõik üks. Tegelik tõde see siiski ei ole. Kui uskuda majandusgeograafe, siis see kindlasti ei ole tõde. Põhimõtteliselt regionaalpoliitikas on laias laastus kasutusel standardsed võtted, võib öelda, või teatud komplekt võtteid. Üks nendest on taristu loomise teema, üks nendest on hariduse teema, üks nendest on raskemates punktides ettevõtluse soodustamise variandid. Kas need on maksuvariandid või mingid toetusvariandid, seda võib veel arutada, aga see loogika on selline. Ega midagi targemat ju pole välja mõeldud. Lihtsalt nii on. Ja me selle vastu pidevalt eksime ja selle tulemusel me linnriigistume. Mul on selle kohta loeng, mida meil ei ole võimalik siin täna arutada, aga põhimõtteliselt on see nii, et me linnriigistume ja me oleme selle üle uhked. Mõneti on see paratamatus ja ka vajadus. Näiteks rahvusvahelise konkurentsivõimekuse seisukohast see ei ole tervikuna negatiivne protsess, aga kuskil on vint üle [keeratud] ja see on see põhiprobleem. Ja meil on lisaks – ma väga vabandan – venekeelsete regioonide probleem, mis on veel eraldi teema.

Olgem nüüd ausad, regionaalpoliitikas ei ole midagi ... Tähendab, me alustame sellest, et meil põhimõtteline lähenemine on olnud suures osas poliitilises spektrumis ka selline, et meil ei ole erinevusi, me oleme väike riik ja me oleme kõik üks. … tõdes, siiski see ei ole. Kui uskuda majandusgeograafe, siis see kindlasti ei ole tõde. Ja põhimõtteliselt regionaalpoliitikas on nagu laias laastus standardsed võtted isegi, võib öelda, või teatud komplekt võtteid. Üks nendest on taristu loomise teema, üks nendest on hariduse teema, üks nendest on ettevõtluse raskemates punktides ettevõtluse soodustamise variandid. Kas need on maksuvariandid või mingid toetusvariandid, seda võib veel arutada, aga see loogika on selline. Ega midagi targemat ju pole välja mõeldud. Lihtsalt nii on. Ja me selle vastu pidevalt eksime ja selle tulemuseks on see, et me linnriigistume. Mul on selle kohta loeng, meil ei ole võimalik siin täna seda arutada, aga põhimõtteliselt on see nii, et me linnriigistume ja me oleme selle üle uhked. Mõneti on see paratamatus ja ka vajadus. Näiteks rahvusvahelise konkurentsivõimekuse seisukohast see ei ole tervikuna negatiivne protsess, aga kuskil on vint üle läinud ja see on see põhiprobleem. Ja meil on sinna lisaks veel – ma väga vabandan – venekeelsete regioonide probleem, mis on veel eraldi teema.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab konkurentsivõime eksperdikogu, mis siin paar aastat tagasi loodi, [täpsemalt] nende raportis tehtud tähelepanekuid ja soovitusi. Üks probleem Eestis on ka ettevõtluse ja majanduse arengu puhul ja konkurentsivõime puhul kapitali kättesaadavus. Meie laenude riskimarginaalid nii eraisikutele kui ka ettevõtetele on ligi kaks korda kõrgemad kui näiteks Soomes. Jah, võib-olla [on põhjuseks] meie väiksus, võib-olla on ka pangandussektoris väike konkurents ja nii edasi. On pakutud, et riik võiks siin teatud finantsinstrumentidega aidata. Minu küsimus on see, et kui meil riigilaen nii meeletult paisub, intressid paisuvad, kuidas see mõjub majanduse konkurentsivõimele. Kas need riigireitingud hakkavad edaspidi mõjutama ka meie inimeste ja ettevõtjate laene just selle riskimarginaali tõttu?

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab konkurentsivõime eksperdikogu, mis siin paar aastat tagasi loodi, [täpsemalt] nende raportis tehtud tähelepanekuid ja soovitusi. Üks probleem Eestis on ka ettevõtluse, majanduse arengu ja konkurentsivõime puhul kapitali kättesaadavus. Meie laenude riskimarginaalid nii eraisikutele kui ka ettevõtetele on ligi kaks korda kõrgemad kui näiteks Soomes. Jah, võib-olla [on põhjuseks] meie väiksus, võib-olla on ka pangandussektoris väike konkurents ja nii edasi. On pakutud, et riik võiks siin teatud finantsinstrumentidega aidata. Minu küsimus on see, et kui meil riigilaen nii meeletult paisub, intressid paisuvad, kuidas see mõjub majanduse konkurentsivõimele. Kas need riigireitingud hakkavad edaspidi mõjutama ka meie inimeste ja ettevõtjate laene just selle riskimarginaali tõttu?

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab ka seda, mis konkurentsivõime eksperdikogu, mis siin paar aastat tagasi loodi, on teinud raportis oma tähelepanekud ja soovitused. Üks probleem Eestis on ka ettevõtluse ja majanduse arengu suhtes ja konkurentsivõime suhtes kapitali kättesaadavus. Meie riskimarginaalid näiteks laenudel, nii eraisikutel kui ka ettevõtetel, on ligi kaks korda kõrgemad kui näiteks Soomel. Jah, võib-olla meie väiksus, võib-olla ka pangandussektoris väike konkurents ja nii edasi, on pakutud, et riik võiks siin teatud finantsinstrumentidega aidata. Aga nüüd on minu küsimus see, et kui meil see riigilaen nii meeletult paisub, intressid paisuvad, kuidas see mõjub majanduse konkurentsivõimele. Kas need riigireitingud hakkavad mõjutama ka meie inimeste laene ja ettevõtjate laene edaspidi just selle riskimarginaali osas?

Kui me räägime riigireitingutest selles kontekstis, siis mina ütleksin, et veel ei ole see [hetk] käes. Neid õudus- ja hirmujutte on rohkem, kui asi väärt on, hetkel. Meid mõjutavad palju rohkem muud faktorid, see[, et oleme] rinderiik, ja kõik muud teemad. Aga mis puudutab seda, kuidas see mõjutab, siis võib öelda küll, et iga majanduse konkurentsivõimekusele, ka meie majanduse konkurentsivõimekusele halvasti mõjuva käigu poliitikas panevad tallele hindajad ja kui neid kumuleerub piisavalt, siis on oht, et reitingut alandatakse. Meil on veel see häda, et me oleme väikesed ja kauged ja meie jaoks on see reiting ja selle jaotumine natuke tähtsamad kui mõne teise jaoks. Teine pool asjast on see, et Euroopas tervikuna on sellega pahasti, aga see on juba eraldi teema, miks see nii on. Olen tõepoolest olnud tunnistajaks väga suurele hädakisale, mis on [tulnud] Euroopa tippfinantsinstitutsioonidelt, sellepärast et nad jäävad maha globaalses konkurentsis ja sellel on hind. Niigi on energiahinnad Euroopas minimaalselt 3,5 korda kõrgemad, tööjõuhinnad vähemalt samad kui ameeriklastel ja teistest kõrgemad. Kui nüüd veel finantseerimishind läheb kahekordseks võrreldes peamiste globaalsete konkurentidega, siis on kõik hädas. Aga meid see ei lohuta, sest meil on veel halvemini.

Kui me räägime riigireitingutest selles kontekstis, siis mina ütleksin, et veel ei ole see punkt käes. Neid õudus- ja hirmujutte on rohkem, kui tegelikult asi veel väärt on, hetkel. Meid palju rohkem mõjutavad muud faktorid, seesama rinderiigi teema ja kõik muud. Aga mis puudutab seda, kuidas mõjutab, siis seda võib öelda küll, et iga majanduse konkurentsivõimekusele, meie majanduse konkurentsivõimekusele, halvasti mõjuv käik poliitikas pannakse tallele hindajate poolt. Ja kui neid kumuleerub piisavalt palju, siis see toob kaasa reitingu alandamise ohu. Meil on jälle see häda, et meie oleme väikesed ja kauged ja meie jaoks on see reiting natuke tähtsam kui mõne teise jaoks, see jaotus. Teine pool asjast on see, et Euroopas tervikuna on sellega pahasti, aga see on juba eraldi teema, miks see nii on. Olen tõepoolest olnud tunnistajaks väga suurele hädakisale, mida Euroopa tippfinantsinstitutsioonid on produtseerinud, sellepärast et nad jäävad maha globaalses konkurentsis ja sellel on hind. Niigi on energiahinnad 3,5 korda kõrgemad miinimum, tööjõuhinnad vähemalt samad kui ameerikastel ja teistest kõrgemad. Ja kui nüüd veel lisaks ka finantseerimishind läheb kahekordseks võrreldes peamiste globaalsete konkurentidega, siis on kõik hädas. Aga meid see ei lohuta, sest meil on veel halvem.

Kui me räägime riigireitingutest selles kontekstis, siis mina ütleksin, et veel ei ole see punkt käes. Neid õudus- ja hirmujutte on rohkem, kui asi väärt on, hetkel. Meid mõjutavad palju rohkem muud faktorid, see[, et oleme] rinderiik, ja kõik muud teemad. Aga mis puudutab seda, kuidas see mõjutab, siis võib öelda küll, et iga majanduse konkurentsivõimekusele, ka meie majanduse konkurentsivõimekusele halvasti mõjuva käigu poliitikas panevad tallele hindajad ja kui neid kumuleerub piisavalt, siis see toob kaasa reitingu alandamise ohu. Meil on veel see häda, et me oleme väikesed ja kauged ja meie jaoks on see reiting ja selle jaotumine natuke tähtsamad kui mõne teise jaoks. Teine pool asjast on see, et Euroopas tervikuna on sellega pahasti, aga see on juba eraldi teema, miks see nii on. Olen tõepoolest olnud tunnistajaks väga suurele hädakisale, mida Euroopa tippfinantsinstitutsioonid on produtseerinud, sellepärast et nad jäävad maha globaalses konkurentsis ja sellel on hind. Niigi on energiahinnad minimaalselt 3,5 korda kõrgemad, tööjõuhinnad vähemalt samad kui ameeriklastel ja teistest kõrgemad. Kui nüüd veel finantseerimishind läheb kahekordseks võrreldes peamiste globaalsete konkurentidega, siis on kõik hädas. Aga meid see ei lohuta, sest meil on veel halvemini.

Kui me räägime riigireitingutest selles kontekstis, siis mina ütleksin, et veel ei ole see punkt käes. Neid õudus- ja hirmujutte on rohkem, kui tegelikult asi veel väärt on, hetkel. Meid palju rohkem mõjutavad muud faktorid, seesama rinderiigi teema ja kõik muud. Aga mis puudutab seda, kuidas mõjutab, siis seda võib öelda küll, et iga majanduse konkurentsivõimekusele, meie majanduse konkurentsivõimekusele halvasti mõjuv käik poliitikas pannakse tallele hindajate poolt. Ja kui neid kumuleerub piisavalt palju, siis see toob kaasa reitingu alandamise ohu. Meil on jälle see häda, et meie oleme väikesed ja kauged ja meie jaoks on see reiting natuke tähtsam kui mõne teise jaoks, see jaotus. Teine pool asjast on see, et Euroopas tervikuna on sellega pahasti, aga see on juba eraldi teema, miks see nii on. Olen tõepoolest olnud tunnistajaks väga suurele hädakisale, mida Euroopa tippfinantsinstitutsioonid on produtseerinud, sellepärast et nad jäävad maha globaalses konkurentsis ja sellel on hind. Niigi on energiahinnad 3,5 korda kõrgemad miinimum, tööjõuhinnad vähemalt samad kui ameerikastel ja teistest kõrgemad. Ja kui nüüd veel lisaks ka finantseerimishind läheb kahekordseks võrreldes peamiste globaalsete konkurentidega, siis on kõik hädas. Aga meid see ei lohuta, sest meil on veel halvem.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh teile niisuguse sädeleva, inspireeriva ettekande eest! Minu küsimus. Ma vaatasin, et 2021. aasta suveprognoos nägi ette, et 2025. aasta lõpuks on Eestis kogu inflatsioon 9,8%. See oli tegelikult ühe paradigma ära tajumine ja ei saagi kedagi eraldi võetuna ju süüdistada. Aga mu küsimus on, et praegu teie vaates kas riigil peaks olema oma inflatsioonipoliitiline eesmärk, ka majandusjuhtimise instrumendina. Ja kas teie meelest … Kui te nimetaksite, millised võiksid olla need konkreetsemad tööriistad, juhul kui te möönate, et inflatsioonipoliitiline eesmärk peaks riigil olema?

Aitäh teile niisuguse sädeleva, inspireeriva ettekande eest! Minu küsimus. Ma vaatasin, et 2021. aasta suveprognoos nägi ette, et 2025. aasta lõpuks on Eestis kogu inflatsioon 9,8%. See oli tegelikult ühe paradigma ära tajumine ja ei saagi kedagi eraldi võetuna ju süüdistada. Aga mu küsimus on, et kas teie vaate[nurga järgi] peaks riigil praegu olema oma inflatsioonipoliitiline eesmärk, ka majandusjuhtimise instrumendina. Ja kas te nimetaksite, millised võiksid teie meelest olla need konkreetsemad tööriistad, juhul kui te möönate, et inflatsioonipoliitiline eesmärk peaks riigil olema?

Aitäh teile niisuguse sädeleva, inspireeriva ettekande eest! Minu küsimus. Ma vaatasin, et 2021. aasta suveprognoos nägi ette, et 2025. aasta lõpuks on Eestis inflatsioon 9,8%. See oli tegelikult ühe paradigma ära tajumine ja ei saagi kedagi eraldi võetuna ju süüdistada. Aga mu küsimus on, et kas teie vaate järgi peaks riigil praegu olema oma inflatsioonipoliitiline eesmärk, ka majandusjuhtimise instrumendina. Ja kas te nimetaksite, millised võiksid teie meelest olla need konkreetsemad tööriistad, juhul kui te möönate, et inflatsioonipoliitiline eesmärk peaks riigil olema?

Kui väga lühidalt võtta kokku, siis ei tohiks omalt poolt [inflatsiooni] stimuleerida. Suures osas andis vastused lugupeetud esimene ettekandja ise, näiteks kaudsete koormuste kaudu, kust tulevad asjad sisse, mis on puhtalt riigi käes, näiteks vahendite kasutamine sihi[päraselt]. Isegi kui me laenu võtame, siis me ei tohi võtta laenu jooksvateks kuludeks, vaid ainult investeeringuteks. See oleks see loogika. Me ei suuda sellest kinni pidada. Aga selleks on ka vaja terve rida samme astuda, et seda võimestada. Olukorras, kus kulud kogu aeg kasvavad ja tasakaalu peab hoidma, kui sa ei tee mitte midagi [ennetavalt], siis tulebki defitsiidiga tegeleda ja seda katta. Nii et ma arvan, et jah, peaks olema. Seda peaks analüüsima ja peaks tunnistama, et kõrge inflatsioon on konkurentsiargument, mida meil on samuti eraldi vaja vaadelda. Ja ma arvan, et see on võib-olla selline, kuidas öelda, kompleksküsimus. Ma ei näe üht[ainsat] võluvitsa, millega saaks selle lahendada, vaid kõik need asjad tuleb ritta seada. Minu meelest esimene asi, mis tuleks teha, on tegelikult seesama, mida ma juba nimetasin: riigikulude audit ja sekvester. Päriselt, päriselt! Praeguses inflatsioonilises globaalses keskkonnas isegi kaheaastane paus, mille ajal tuleb muuseas loobuda avaliku sektori [kulude] indekseerimisest ja muust taolisest, tähendab seda, et sellisel juhul on võimalik juba võita, puhttehniliselt [saavutada] uuesti mingi tasakaal ja sealt hakata edasi minema. Aga kas te olete selleks valmis?

Kui väga lühidalt võtta kokku, siis ei tohiks omalt poolt [inflatsiooni] stimuleerida. Suures osas andis vastused lugupeetud esimene ettekandja ise, näiteks kaudsete koormuste kaudu, kust tulevad asjad sisse, mis on puhtalt riigi käes, näiteks vahendite kasutamine sihi[päraselt]. Isegi kui me laenu võtame, siis me ei tohi võtta laenu jooksvateks kuludeks, vaid ainult investeeringuteks. See oleks see loogika. Me ei suuda sellest kinni pidada. Aga selleks on ka vaja terve rida samme astuda, et seda võimestada. Olukorras, kus kulud kogu aeg kasvavad ja tasakaalu peab hoidma, kui sa ei tee mitte midagi [ennetavalt], siis tulebki defitsiidiga tegeleda ja seda katta. Nii et ma arvan, et jah, peaks olema. Seda peaks analüüsima ja peaks tunnistama, et kõrge inflatsioon on konkurentsiargument, mida meil on samuti eraldi vaja vaadelda. Ja ma arvan, et see on võib-olla selline, kuidas öelda, kompleksküsimus. Ma ei näe üht[ainsat] võluvitsa, millega saaks selle lahendada, vaid kõik need asjad tuleb ritta seada. Minu meelest esimene asi, mis tuleks teha, on tegelikult seesama, mida ma juba nimetasin: [riigikulude] audit ja sekvester. Päriselt, päriselt! Praeguses inflatsioonilises globaalses keskkonnas isegi kaheaastane paus, mille ajal tuleb muuseas loobuda avaliku sektori [kulude] indekseerimisest ja muust taolisest, tähendab seda, et sellisel juhul on võimalik juba võita, puhttehniliselt [saavutada] uuesti mingi tasakaal ja sealt hakata edasi minema. Aga kas te olete selleks valmis?

Kui väga lühidalt võtta kokku, siis ei tohiks omalt poolt [inflatsiooni] stimuleerida. Suures osas andis vastused lugupeetud esimene ettekandja ise, näiteks kaudsete koormuste kaudu, kust tulevad asjad sisse, mis on puhtalt riigi käes, näiteks vahendite kasutamise sihtimisega. Isegi kui me laenu võtame, siis me ei tohi võtta laenu jooksvateks kuludeks, vaid ainult investeeringuteks. See oleks see loogika. Me ei suuda sellest kinni pidada. Aga selleks on ka vaja terve rida samme astuda, et seda võimestada. Olukorras, kus kulud kogu aeg kasvavad ja tasakaalu peab hoidma, kui mitte midagi ei ole [varem] tehtud, siis tulebki defitsiidiga tegeleda ja seda katta. Nii et ma arvan, et jah, peaks olema. Seda peaks analüüsima ja peaks tunnistama, et kõrgendatud inflatsioon on konkurentsiargument, mida meil on samuti eraldi vaja vaadelda. Ja ma arvan, et see on võib-olla selline, kuidas öelda, kompleksküsimus. Ma ei näe üht[ainsat] võluvitsa, millega saaks selle lahendada, vaid kõik need asjad tuleb ritta seada. Minu meelest esimene asi, mis tuleks teha, on tegelikult seesama, mida ma nimetasin: riigikulude audit ja sekvester. Päriselt, päriselt! Praeguses inflatsioonilises globaalses keskkonnas isegi kaheaastane paus, mille puhul tuleb muuseas loobuda avaliku sektori indekseerimisest ja muust taolisest, tähendab seda, et sellisel juhul on võimalik juba võita, puhttehniliselt saada uuesti mingisse uude tasakaalu ja sealt hakata edasi minema. Aga kas te olete selleks valmis?

No kui väga lühidalt võtta kokku, siis ei tohiks omalt poolt seda stimuleerida. Ja suures osas vastused andis lugupeetud esimene ettekandja ise ära, näiteks kaudsete koormuste kaudu, kust tulevad asjad sisse, mis on puhtalt riigi käes, eks ole, näiteks vahendite kasutamise sihitisega. Isegi kui me laenu võtame, siis me ei tohi võtta laenu jooksvateks kuludeks, vaid ainult investeeringuteks. See oleks see loogika. Me ei suuda sellest kinni pidada. Aga selleks on vaja terve rida samme astuda, selleks et seda võimestada. Olukorras, kus kogu aeg kulud kasvavad ja tasakaalu peab hoidma, kui sa ei tee mitte midagi enne, siis tuleb defitsiidiga tegeleda ja seda siis katta. Nii et ma arvan, et jah, peaks olema. Peaks analüüsima, peaks tunnistama, et kõrgendatud inflatsioon on konkurentsiargument, mida meil on samuti eraldi vaja vaadelda. Ja ma arvan, et see on võib-olla selline, kuidas öelda, kompleksküsimus. Ma ei näe ühtegi võluvitsa, millega saaks lahendada, vaid kõik need asjad tuleb ritta seada. Minu meelest esimene asi, mis tuleks teha, oleks tegelikult seesama, mida ma nimetasin: auditi sekvester. Päriselt, päriselt! Praeguses inflatsioonilises globaalses keskkonnas isegi kaheaastane paus, mille puhul tuleb muuseas loobuda sealhulgas avaliku sektori indekseerimisest ja muust taolisest, see tähendab seda, et sellisel juhul on võimalik tegelikult juba võita, puhttehniliselt saada uuesti mingisse uude tasakaalu ja sealt hakata edasi minema. Aga kas te olete selleks valmis?

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus sellega, mis te siin olete rääkinud. Mul on hästi kahju, et neid inimesi, kes võib-olla peaksid nendest muutustest kõige rohkem mõtlema ja seda kuulama, siin saalis ei istu praegu. Aga ma tahaksin globaliseerumise taandumisest natukene rohkem teada ja aru saada. Kas te saate öelda, mis järeldusi Eesti sellest tegema peaks? Te kirjeldasite meie riigisiseseid muutusi ja seda, mis me sealt järeldama peaks. Aga need globaalsed muutused tegelikult mõjutavad meid võib-olla sama palju, võib-olla rohkemgi. Äkki te mõne tooksite välja, mis on põhiline?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus sellega, mis te siin olete rääkinud. Mul on hästi kahju, et need inimesed, kes võib-olla nendest muutustest kõige rohkem mõtlema peaksid ja seda kuulama, neid siin saalis ei istu praegu. Aga ma tahaks nüüd globaliseerumise taandumisest natukene rohkem teada ja aru saada. Kas te saate öelda, mis järeldusi Eesti sellest tegema peaks? Te kirjeldasite meie riigisiseseid muutusi ja mis me sealt järeldama peaks. Aga nüüd need globaalsed muutused tegelikult mõjutavad meid võib-olla sama palju, võib-olla rohkem. Äkki te mõne tooksite välja, mis on põhiline?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus sellega, mis te siin olete rääkinud. Mul on hästi kahju, et siin saalis ei istu praegu neid inimesi, kes võib-olla peaksid nendest muutustest kõige rohkem mõtlema ja seda kuulama. Aga ma tahaksin globaliseerumise taandumisest natukene rohkem teada ja aru saada. Kas te saate öelda, mis järeldusi Eesti sellest tegema peaks? Te kirjeldasite meie riigisiseseid muutusi ja seda, mis me sealt järeldama peaks. Aga need globaalsed muutused tegelikult mõjutavad meid võib-olla sama palju, võib-olla rohkemgi. Äkki te mõne tooksite välja, mis on põhiline?

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et see on ikka väga suur teema. Aga kui seda püüda väga lühidalt kokku võtta, siis esimene asi on see, et senine mängureeglistik, kaasa arvatud rahvusvahelise turu mängureeglistik – geopoliitilisest rääkimata, ka geoökonoomiline – muutub ja sellega kaasneb terve rida protsesse, mis mõjutab eriti väikeriike. See on esimene punkt. Meie oleme nende hulgas ja meie võidame, klassikalises mudelis võidame siis, kui kõik on võrdsed ja kõik on multilateraalsetes formaatides koostöös, ja me kaotame siis, kui me satume jõukeskuste surve alla. Teine asi, mis sellega kaasneb, on tehnoloogiahüpe. Tehnoloogiahüpe on niivõrd suur ja kiire ja kui päris aus olla, siis me vaatamata oma tehnoloogilisele pailapse imagole tegelikult ei ole selle raja peal. Eile teatas HSBC, tuntumaid suurimaid maailma globaalpankasid, nad esimest korda ajaloos ametlikult tunnistasid, et nad on kasutanud AI-d ehk kunstaru edukaks – ja nad tõestasid seda ka materiaalselt – rahvusvahelistel finantsturgudel toimimiseks. Nüüd, kui me siia lisame veel umbes kümne aasta perspektiivis kaela tuleva tõsise kvantumarvuti teema, arvutamise võimekuse, mis muuseas muudab ka meie jaoks väga palju, kaasa arvatud näiteks meie olemasoleva tehnoloogilise lahenduse, identifitseerimise ja X-tee teemad ja kõik need. Kõik muutuvad. Pangandus ja kõik muutuvad. Pangad muuseas juba tegelevad sellega, sest nad kardavad seda. Ma ei ole väga palju kuulnud, kui palju riik sellega tegeleb, aga võib-olla tegeleb. Igal juhul me peame selleks valmis olema ja see teeb vahe vahele. Kujutage ette, et meil X-tee kokku kukub, sest kui tulevad masinad, mis suudavad seda tehniliselt teha, ja see on tõesti lähima aja küsimus, siis on see meile väga suur probleem. Energeetikas on toimumas muudatused, millele meie saame ainult kaasa joosta. Meil ei ole variante selles mõttes, et me saaksime väga seda mõjutada, aga meil on vaja hoida silma peal sellel. Muidu me teeme energeetikasektoris otsuseid, mis on väga kallid, mis kestavad 15–20 aastat miinimum, ja siis me järsku avastame, et me oleme jälle ajast maha jäänud. Liiga hilja! Omas ajas õiged otsused, aga lihtsalt nüüd on hilja, eks ole. Järelikult peaks prognostikaga tegelema. Näiteks kas või elektrituru arengu stsenaariumidest lähtuvalt vaadata natukene, mis variandid on, mitte turu, vaid ka tehnoloogia mõttes, mõlemad, eks ole. Nii et see, mis toimub tervikuna praegu Euroopas, meid mõjutab, sõltumata sellest, kas me tahame sealt välja minna või mitte. Sellepärast et Euroopa praegu selgelt taandub. Selgelt on taandumispositsioonis, ta on taandumislahingutes, kui nii võib öelda, konkurentsivõimekuses globaalsel tasandil ja ka majanduslikult. Me oleme seal veel ääre peal ka. Meil on topeltkoormus, meil on tegelikult topeltohud, sellepärast et kui nüüd toimub selline kriisisituatsioon, siis organism tõmbub kokku, see keskala võitleb viimseni ja äärealad jäävad n-ö leftover'iteks ehk nn üleliigseteks mõneti ja omapäi. Nii et meil on tegelikult päris mitu sellist asja korraga. Euroopas tervikuna on veel üks väljakutse, millest ma tahan ka rääkida, kuigi see ei ole otseselt tänane teema, aga ta on ka samas. Draghi raport, Draghi viimane ettekanne, eks ole, Letta enne teda. Kõik nad on tegelikult ju olnud selle kohta, kui keeruline on Euroopa konkurentsisituatsioon. Sealt soovitused on ju ka põhimõtteliselt, noh, osa on täiesti mõistlikud. Diagnoos on igal juhul õige, soovitustest osa võib-olla on küsitavad, aga osa igal juhul on. Me isegi ei räägi nendest! Ma väga vabandan, aga me isegi ei räägi nendest. Ma ei kuule ka midagi, vähemalt ma loen meediat ja mingit dokumentatsiooni, kus me ei näe, et me ka lobiks seda, olles euroliidu liikmed, ja nii edasi. Ja pluss, meil on kolm väljakutset. Esiteks, meil on praegu väljakutse lähimaks 5–7 aastaks riigikaitse. Euroopal tervikuna, mitte ainult meil. Teiseks, meil on väljakutse konkurentsivõime ja majandusedu ja majanduslik heaolu. Ja kolmandaks, meil on väga tugev teema. Kolmandaks, meil on veel ka roheväljakutse, mille puhul Euroopa tahab jätkata täpselt samamoodi nagu enne, vähemalt osa sellest Euroopast, aga see ei ole enam jõukohane, kõigi kolme prioriteediga võrdselt tegeleda. Me peame ka hakkama natukene tegema valikuid rohkem, kui meil kombeks on olnud.

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et see on ikka väga suur teema. Aga kui püüda seda väga lühidalt kokku võtta, siis esimene asi on see, et senine mängureeglistik, kaasa arvatud rahvusvahelise turu mängureeglistik – geopoliitilisest rääkimata, ka geoökonoomiline –, muutub ja sellega kaasneb terve rida protsesse, mis mõjutab eriti väikeriike. See on esimene punkt. Meie oleme nende hulgas ja meie võidame klassikalise mudeli järgi siis, kui kõik on võrdsed ja kõik on multilateraalsetes formaatides koostöös, ja me kaotame siis, kui me satume jõukeskuste surve alla. Teine asi, mis sellega kaasneb, on tehnoloogiahüpe. Tehnoloogiahüpe on niivõrd suur ja kiire ja kui päris aus olla, siis me vaatamata oma tehnoloogilisele pailapse imagole tegelikult ei ole selle raja peal. Ei ole. HSBC, üks tuntumaid ja suurimaid maailma globaalpankasid, tunnistas eile esimest korda ajaloos ametlikult, et nad on kasutanud AI‑d ehk kunstaru edukaks – ja nad tõestasid seda ka materiaalselt – rahvusvahelistel finantsturgudel toimimiseks. Kui me siia lisame veel umbes kümne aasta perspektiivis kaela tuleva tõsise kvantumarvuti teema ja arvutamise võimekuse, mis muuseas muudab ka meie jaoks väga palju, kaasa arvatud näiteks meie olemasoleva tehnoloogilise lahenduse identifitseerimist ja X‑tee teemasid ja kõike [seesugust]. Kõik muutuvad. Pangandus ja kõik muutuvad. Pangad muuseas juba tegelevad sellega, sest nad kardavad seda. Ma ei ole väga palju kuulnud, kui palju riik sellega tegeleb, aga võib-olla tegeleb. Igal juhul me peame selleks valmis olema ja see teeb vahe vahele. Kujutage ette, et meil X‑tee kokku kukub, sest kui tulevad masinad, mis suudavad seda tehniliselt teha, ja see on tõesti lähima aja küsimus, siis on see meile väga suur probleem. Energeetikas on toimumas muudatused, millega meie saame ainult kaasa joosta. Meil ei ole variante selles mõttes, et me [ei saa] seda väga mõjutada, aga meil on vaja sellel silma peal hoida. Muidu me teeme energeetikasektoris otsuseid, mis on väga kallid, mis kestavad minimaalselt 15–20 aastat, ja siis me järsku avastame, et me oleme jälle ajast maha jäänud. Liiga hilja! Omal ajal [tegime] õiged otsused, aga lihtsalt nüüd on hilja, eks ole. Järelikult peaks prognostikaga tegelema, näiteks kas või elektrituru arengu stsenaariumidest lähtuvalt vaatama natukene, mis variandid on, ja mitte [ainult] turu, vaid ka tehnoloogia mõttes, mõlemat [tuleb vaadata]. See, mis toimub tervikuna praegu Euroopas, mõjutab meid, sõltumata sellest, kas me tahame sealt välja minna või mitte. Sellepärast et Euroopa praegu selgelt taandub. Ta on hetkel selgelt taandumispositsioonis või taandumislahingutes, kui nii võib öelda, konkurentsivõimekuses, globaalsel tasandil ja ka majanduslikult. Me oleme veel seal ääre peal ehk meil on topeltkoormus, meil on topeltohud, sellepärast et kui toimub selline kriisisituatsioon, siis organism tõmbub kokku, see keskala võitleb viimseni ja äärealad jäävad nii-öelda leftover'iteks ehk niinimetatud üleliigseteks mõneti ja omapäi. Nii et meil on tegelikult päris mitu sellist asja korraga. Euroopas tervikuna on veel üks väljakutse, millest ma tahan rääkida, kuigi see ei ole otseselt tänane teema, aga ta on ka samas. Draghi raport, Draghi viimane ettekanne, Letta [oma] enne teda. Kõik need on tegelikult ju olnud selle kohta, kui keeruline on Euroopa konkurentsisituatsioon. Osa sealsetest soovitustest on ju ka täiesti mõistlikud. Diagnoos on igal juhul õige, soovitustest osa võib-olla on küsitavad, aga osa igal juhul on [mõistlikud]. Me isegi ei räägi nendest! Ma väga vabandan, aga me isegi ei räägi nendest. Ma ei kuule ka nendest midagi. Ma vähemalt loen meediat ja mingit dokumentatsiooni, millest ma aga ei näe, et me lobiks seda, olles euroliidu liikmed, ja nii edasi. Pluss, meil on kolm väljakutset. Esiteks, meil on praegu väljakutse lähimaks 5–7 aastaks riigikaitse. Euroopal tervikuna, mitte ainult meil. Teiseks, meil on väljakutse konkurentsivõime ja majandusedu ja majanduslik heaolu, meile väga tugev teema. Kolmandaks, meil on ka roheväljakutse, mille puhul Euroopa tahab jätkata täpselt samamoodi nagu enne, vähemalt osa sellest Euroopast, aga ei ole enam jõukohane kõigi kolme prioriteediga võrdselt tegeleda. Me peame ka hakkama tegema valikuid natukene rohkem, kui meil kombeks on olnud.

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et see on ikka väga suur teema. Aga kui püüda seda väga lühidalt kokku võtta, siis esimene asi on see, et senine mängureeglistik, kaasa arvatud rahvusvahelise turu mängureeglistik – geopoliitilisest rääkimata, ka geoökonoomiline –, muutub ja sellega kaasneb terve rida protsesse, mis mõjutab eriti väikeriike. See on esimene punkt. Meie oleme nende hulgas ja meie võidame klassikalise mudeli järgi siis, kui kõik on võrdsed ja kõik teevad multilateraalsetes formaatides koostööd, ja me kaotame siis, kui me satume jõukeskuste surve alla. Teine asi, mis sellega kaasneb, on tehnoloogiahüpe. Tehnoloogiahüpe on niivõrd suur ja kiire ja kui päris aus olla, siis me vaatamata oma tehnoloogilisele pailapse imagole tegelikult ei ole selle raja peal. Ei ole. HSBC, üks tuntumaid ja suurimaid maailma globaalpankasid, tunnistas eile esimest korda ajaloos ametlikult, et nad on kasutanud AI‑d ehk kunstaru edukaks toimimiseks rahvusvahelistel finantsturgudel – ja nad tõestasid seda ka materiaalselt. Kui me siia lisame veel umbes kümne aasta perspektiivis kaela tuleva tõsise kvantumarvuti teema ja arvutamise võimekuse, mis muuseas muudab ka meie jaoks väga palju, kaasa arvatud näiteks meie olemasoleva tehnoloogilise lahenduse identifitseerimist ja X‑tee teemasid ja kõike [seesugust]. Kõik muutuvad. Pangandus ja kõik muutuvad. Pangad muuseas juba tegelevad sellega, sest nad kardavad seda. Ma ei ole väga palju kuulnud, kui palju riik sellega tegeleb, aga võib-olla tegeleb. Igal juhul me peame selleks valmis olema ja see teeb vahe vahele. Kujutage ette, et meil X‑tee kokku kukub, sest kui tulevad masinad, mis suudavad seda tehniliselt teha, ja see on tõesti lähima aja küsimus, siis on see meile väga suur probleem. Energeetikas on toimumas muudatused, millega meie saame ainult kaasa joosta. Meil ei ole variante selles mõttes, et me saaks väga seda mõjutada, aga meil on vaja sellel silma peal hoida. Muidu me teeme energeetikasektoris otsuseid, mis on väga kallid, mis kestavad minimaalselt 15–20 aastat, ja siis me järsku avastame, et me oleme jälle ajast maha jäänud. Liiga hilja! Omal ajal [tegime] õiged otsused, aga lihtsalt nüüd on hilja, eks ole. Järelikult peaks prognostikaga tegelema, näiteks kas või elektrituru arengu stsenaariumidest lähtuvalt vaatama natukene, mis variandid on, ja mitte [ainult] turu, vaid ka tehnoloogia mõttes, mõlemat [tuleb vaadata]. See, mis toimub tervikuna praegu Euroopas, mõjutab meid, sõltumata sellest, kas me tahame sealt välja minna või mitte. Sellepärast et Euroopa praegu selgelt taandub. Ta on hetkel selgelt taandumispositsioonis või taandumislahingutes, kui nii võib öelda, konkurentsivõimekuses, globaalsel tasandil ja ka majanduslikult. Me oleme veel seal nii-öelda ääre peal ehk meil on topeltkoormus, meil on topeltohud, sellepärast et kui [tekib] selline kriisisituatsioon, siis organism tõmbub kokku, see keskala võitleb viimseni ja äärealad jäävad nii-öelda leftover'iteks ehk niinimetatud üleliigseteks mõneti ja omapäi. Nii et meil on tegelikult päris mitu sellist asja korraga. Euroopas tervikuna on veel üks väljakutse, millest ma tahan rääkida, kuigi see ei ole otseselt tänane teema, aga samas ta [natuke] on ka. Draghi raport, Draghi viimane ettekanne, Letta [oma] enne teda – kõik need on tegelikult ju olnud selle kohta, kui keeruline on Euroopa konkurentsisituatsioon. Osa sealsetest soovitustest on ju ka täiesti mõistlikud. Diagnoos on igal juhul õige, soovitustest osa võib-olla on küsitavad, aga osa igal juhul on [mõistlikud]. Me isegi ei räägi nendest! Ma väga vabandan, aga me isegi ei räägi nendest. Ma ei kuule ka nendest midagi. Ma vähemalt loen meediat ja mingit dokumentatsiooni, millest ma aga ei näe, et me lobiks seda, olles euroliidu liikmed, ja nii edasi. Pluss, meil on kolm väljakutset. Esiteks, meil on praegu väljakutse lähimaks 5–7 aastaks riigikaitse. Euroopal tervikuna, mitte ainult meil. Teiseks, meil on väljakutse konkurentsivõime, majandusedu ja majandusliku heaolu [saavutamine], meile väga tugev teema. Kolmandaks, meil on ka roheväljakutse, mille puhul Euroopa tahab jätkata täpselt samamoodi nagu enne, vähemalt osa sellest Euroopast, aga kõigi kolme prioriteediga võrdselt tegeleda ei ole enam jõukohane. Me peame ka hakkama valikuid tegema natukene rohkem, kui meil kombeks on olnud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu! Enne, kui me kutsume siia järgmise ettekandja, peame läbi viima ühe väga olulise protseduuri. Nimelt palub arutelu algataja juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me asume selle tööaja pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu! Aga enne, kui me kutsume siia järgmise ettekandja, peame läbi viima ühe väga olulise protseduuri. Nimelt, arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me asume selle tööaja pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu! Enne, kui me kutsume siia järgmise ettekandja, peame läbi viima ühe väga olulise protseduuri. Nimelt, arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me asume selle tööaja pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud kuni kella 14-ni. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Tahtsin küsida teilt kui Riigikogu esimehelt. Te kahtlemata ei vastuta iga Riigikogu saadiku individuaalse tegevuse eest, aga päris huvitav on, et osalejaks on registreerinud ennast 66 inimest, aga praegusel hääletusel osales pelgalt 19. Kas kahe kolmandikuga, kes täna kohale tulid, on midagi juhtunud või nad ei kuulnud seda istungi kutsungit? Milles võiks põhjus olla? Ma olen päris kindel, et hinnatõusu küsimused, majanduse konkurentsivõime küsimused, inimeste toimetuleku küsimused peaks olema iga viimse Riigikogu liikme jaoks prioriteetne teema. Teatavasti on Riigikogu istungid pikalt ette planeeritud, siin ei tohiks tekkida kümnetel, eeskätt tundub, et koalitsioonisaadikutel, mingeid olulisemaid tegevusi kui sellest istungist osavõtmine. Oskate te sellele küsimusele vastata?

Tahtsin küsida teilt kui Riigikogu esimehelt. Te kahtlemata ei vastuta iga Riigikogu saadiku individuaalse tegevuse eest, aga päris huvitav on, et osalejaks on registreerinud ennast 66 inimest, praegusel hääletusel osales pelgalt 19. Kas kahe kolmandikuga, kes täna kohale tulid, on midagi juhtunud või nad ei kuulnud seda istungi kutsungit? Milles võiks põhjus olla? Ma olen päris kindel, et hinnatõusu küsimused, majanduse konkurentsivõime küsimused, inimeste toimetuleku küsimused peaks olema iga viimse Riigikogu liikme jaoks prioriteetne teema. Teatavasti on Riigikogu istungid pikalt ette planeeritud, siia ei tohiks tekkida kümnetel, eeskätt tundub, et koalitsioonisaadikutel, mingeid olulisemaid tegevusi kui sellest istungist osavõtmine. Oskate te sellele küsimusele vastata?

Tahtsin küsida teilt kui Riigikogu esimehelt. Te kahtlemata ei vastuta iga Riigikogu saadiku individuaalse tegevuse eest, aga päris huvitav on, et osalejaks on registreerinud ennast 66 inimest, praegusel hääletusel osales pelgalt 19. Kas kahe kolmandikuga, kes täna kohale tulid, on ju midagi juhtunud või nad ei kuulnud seda istungi kutsungit? Milles võiks põhjus olla? Ma olen päris kindel, et hinnatõusu küsimused, majanduse konkurentsivõime küsimused, inimeste toimetuleku küsimused peaks olema iga viimsegi Riigikogu liikme jaoks prioriteetne teema. Teatavasti on Riigikogu istungid pikalt ette planeeritud, siia ei tohiks tekkida niimoodi kümnetel, eeskätt tundub, et koalitsioonisaadikutel, mingeid olulisemaid tegevusi kui sellest istungist osavõtmine. Oskate te sellele küsimusele vastata?

Suur tänu, hea kolleeg! Kui te vaatate hääletustulemusi, siis [näete, et] see oli ühehäälne. Ühehäälne! Vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Istung on pikendatud kuni 14-ni. Ma ei hakkaks teiega siin seda teemat edasi arutama, sellepärast et lugupeetud härra Peeter Raudsepp on juba siin pikalt oodanud, et saaks esineda ettekandega. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konjunktuuriinstituudi direktori Peeter Raudsepa. Ettekande pikkus on kuni 15 minutit. Palun, härra Raudsepp!

Suur tänu, hea kolleeg! Kui te vaatate nüüd hääletustulemusi, siis oli see ühehäälne. Ühehäälne! Vastu- ja erapooletuid ei olnud. Istung on pikendatud kuni 14-ni. Ma ei hakkaks teiega siin seda teemat edasi arutama, sellepärast et lugupeetud härra Peeter Raudsepp on juba siin pikalt oodanud, et saaks esineda ettekandega. Järgnevalt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konjunktuuriinstituudi direktori Peeter Raudsepa. Ja ettekande pikkus kuni 15 minutit. Palun, härra Raudsepp!

Siin on nüüd üks apsakas, et ei olegi kõiki slaide. Palusin ühe ploki vahetada, aga ju siis läksid kõik ära. Aga see selleks. Väga hea ettekanne oli härra Raivo Varelt, kes andis sellise globaalse pildi konkurentsivõimest. Eesti koht IMD rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis – Eesti Konjunktuuriinstituut on siin partnerinstituut, kes teeb neid uuringuid, ja tõmbangi fookuse kitsale pildile ehk vaatame ka seda, missugune on Eesti hetkeseis, kui me vaatame tarbijabaromeetrite uuringut, ja kuidas on lugu Eesti inimeste toimetulekuga nii kiire hinnatõusu tingimustes. Eesti koht rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis on olnud langev ja see langus on aset leidnud neli aastat – vabandust! –, nelja aasta sees on see langenud 11 koha võrra, viimasel aastal oleme õnneks suutnud oma koha säilitada. Kui me vaatame, missugune on meie konkurentsivõime võrreldes Balti riikidega, Läti ja Leeduga, siis tuleb pidada meie naabreid edukamateks. Peale seda, kui meie oleme oma kohti kaotanud, on Läti ja Leedu teinud samal ajal, viimasel aastal näiteks, päris võimsad tõusud – Leedu tõusnud üheksa koha võrra, 21. kohale, ja Läti seitsme koha võrra, 38. kohale. Eesti on 33. kohal, Leedu on möödunud, Läti on jõudnud meile väga lähedale. Sellel on põhjus. Kui me vaatame seda, et meie konkurentsivõime on olnud langev, siis samal ajal oleme meie olnud oma inflatsiooninäitajatega siiski Euroopa Liidu näitajate tipus. Kus me oleme langenud? Langenud oleme niisuguses faktorvaldkonnas nagu riigi majanduse seisukord. Konkurentsivõime hinnang antakse nelja faktori kaudu. Majanduse seisund on üks nendest, see hõlmab endas siseriikliku majanduse, hõlmab väliskaubanduse, hõlmab välisinvesteeringud, tööhõive ja hinnad. Majanduse seisundi faktori hindamiseks kogutakse kokku 79 erinevat statistilist näitajat ja kaks näitajat, mis rajanevad ettevõtjate ja ekspertide hinnangutel. Kui me toome nüüd välja mõned nendest, kus me oleme kõige drastilisemalt langenud ja millel on seos meie majandust mõjutava seisundiga, seos hindade tõusuga ja kehvade majandustulemustega, siis tooks välja niisugused asjad. Kokku me oleme selles faktoris langenud nelja aasta jooksul umbes 30 kohta, langedes 57. kohale. SKP reaalkasv on meil langenud 62. kohale. Peame silmas seda, et uuringus on osalenud 69 riiki. Tarbijahindade tõus, oleme selles näitajas langenud nelja aastaga 40 koha võrra, 50. kohale. Ettevõtjad annavad hinnangu majanduse vastupanuvõimele majanduse langustsüklis. Seal on meil praegu tegemist 66. kohaga ja see langus on olnud päris suur, see on umbes 40 koha võrra. Mis on veel põhjused või tulemused sellele? Töötuse määra kasv on viinud meid 48. kohalt 56. kohale, samuti noorte töötuse määr 56. kohale. Mis mõju omab see hinnatõusu komponent riigi rahvusvahelisele konkurentsivõimele? Tarbijate hinnatundlikkus kasvab ja loomulikult seab see siseriikliku majanduse surve alla. Tarbimine on piiratud. See tähendab seda, et eelistatakse ka väga palju odavamaid importtooteid, mis tähendab, et meie oma tootjate võimalused ka siseturul saavad olema piiratud. Mis puudutab välisturgusid või väliseksporti välisturgudele, siis meil on üks probleem. Probleem on nimelt selles, et hinnad kasvavad kiiresti, palgaootused kasvavad kiiresti ja tootmise sisendhinnad on ka kiiresti kasvanud, aga meie innovatsioonitegevus on selle taustal piisavalt aeglane. Ehk väga lihtsasti öeldes me oleme hädas oma kallilt toodetud toodete ja teenuste müümisega uute kallite hindadega. Kuidas nüüd vaadata seda, kui edukad oleme olnud sellele probleemile reageerima? Kui küsitleda ettevõtjaid, missugused on meie majanduse arengu teel seisvad kõige olulisemad probleemid, siis konkurentsivõime vähesus ja innovatsiooni vähesus, innovatsiooniaeglus on tegelikult üks olulisemaid probleeme, mida täna esile tuuakse. Isegi vähem olulised on kapitali kättesaadavus ja ka oskustööjõu puudus. Need on sellised probleemid, mis on alati olnud top 5 seas, kui küsitleda ettevõtjaid ja eksperte. IMD oma metoodikas võrdleb riikide konkurentsivõimet, kõrvutades paljusid näitajaid, aga ta teeb seda hästi palju võrreldava ostujõu alusel ja arvestab riikide hinnatasemete erinevusi. Väga palju mõju avaldab siin näiteks SKP elaniku kohta ja tööjõu tootlikkus hõivatu kohta. Kui nüüd võrrelda seda, kuidas on meie SKP elaniku kohta ostujõu pariteedis arenenud või muutunud, siis ega see areng ei ole olnud meile soovitud suunas. Täna kostus siit üks selline lause, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui praegu. See tõsi ei ole. Kui me vaatame viimase viie aasta nihkeid, 2019–20[2]4, siis Eesti SKP elaniku kohta nominaalväärtuses ja võrreldava ostujõu alusel muutus selliselt, et võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega me 85% pealt liikusime 79% tasemele ehk 6 protsendipunkti oli see langus. Läti samal ajal tõusis 71%-ni, 2 protsendipunkti kasvu, Leedu 88%-ni ja 1 protsendipunkti kasvu. Nii on lugu meie jõukusega. Kui me pöördume nüüd tarbijabaromeetri poole, siis vaatame, mismoodi on need hinnatõusud muutnud meie tarbijakäitumist ja hinnangut, mis antakse tarbija poolt nende majandusliku olukorra kohta. Kõigepealt: kvartiilid, neid on siin neli tükki, neid ei maksa pähe õppida, sest need muutuvad pidevalt. Esimene on siin kuni 1000, teine on 1100–1800, kolmas 1800–2500, neljas üle 2500. Need on need kvartiilid, mis on teise kvartali seisuga. Me näeme, et suur muutus on aset leidnud kõikides sissetuleku kvartiilides ja juba 2021. aasta teisel poolel on see muutus hakanud tulema. Kolme viimase aasta jooksul on leibkonnad hinnanud oma majandusliku olukorra eelneva aastaga võrreldes halvemaks, selline võrdluspilt siin on. Sama tendents on kõikides kvartiilides ehk see on puudutanud kõikide sissetulekutega vastajagruppe. Aga tähelepanu väärib siin see, et hinnangu erinevus kõige kõrgema sissetulekuga grupi ja kolme madalama vahel on suurenenud. Missugused on ootused peredele 12 kuu pärast? Ootuste osas ilmneb siin üks halb tendents. Me näeme seda, et 2023. aastast saati oleme kõikides kvartiilides langustrendis. Ja näete seda jämedamat rohelist joont, ka kokku saldo on langustrendis. See eristab meid tegelikult ka teistest naaberriikidest, kui me teeme siin laiemaid võrdlusi. Jällegi, vahe esimese ja neljanda sissetuleku kvartiili hinnangute vahel on hästi suur, nii et see on üsnagi veenev hinnang. Säästmise tõenäosus järgneva 12 kuu jooksul meie küsitluste järgi näitab seda, et see ei olegi oluliselt muutunud neljandas ehk kõrgemas kvartiilis, aga kõik ülejäänud kolm on langenud küll allapoole ja peavad pigem säästmist ebatõenäoseks ja ütlevad, et see väga võimalik ei ole. Pere praeguse rahandusliku olukorra saldo, jah, on halvenenud 2022. aastast saati, aga kolme aasta võrdluses või viimased kolm aastat me oleme olnud langustrendis. Ja jällegi on siin väga suur vahe esimese ja neljanda vahel, sissetuleku kvartiili vahel, mis tähendab seda, et selle küsitluse andmetel esimese kvartiili praegune rahanduslik olukord perel on üsna halb. Nüüd, kuidas see hinnangute osakaal ja vastanute koondsaldo on siin kujunenud? Koondsaldo on allapoole kriiside-eelset taset, ta on väikeses langustrendis 2023. aastast. Ja me näeme seda, et toimetulekuks varasemaid sääste kasutavate ja võlgu elavate perede arv on kasvanud. See on praegu juba üle 20% peredest ja me võime siin näha võib-olla juba aasta lõpuks seda, et see on kasvanud kusagil 25% peale. Nüüd lähtudes sellest olukorrast, et mida teha. Esimene küsimus on muidugi see, et me peame parandama inimeste toimetulekut. Ega erinevate statistiliste näitajate tuunimine ja majanduskasvu aastaid ja aastaid lubamine mingit sisulist mõju ei oma. Majandusnäitajate parandamine saab aset leida ainult väga reaalsete positiivsete muudatuste kaudu, mis elavdaksid meie majandust. Langeva majanduse järjest enam maksustamine tegelikult seda ei olnud. See pole kaasa toonud majanduse elavnemist. Vastupidi, naaberriikidega võrreldes on meie mahajäämus kasvanud. Halbadel otsustel on olnud hind, seda maksavad igapäevaselt kinni meie ettevõtjad ja tarbijad, nagu me nägime, eriti tarbijate vähem kindlustatud osa. Tehtud vigade parandamine peaks olema reaalne ja selles parandamise püüus ei tohiks näha veel suurema vea tekkimise võimalust ehk kartust. Probleemid on süvenenud eelkõige inimeste ostujõu vähenemisest, seda madalama sissetulekuga gruppides, ja need vajavad lahendamist. Ma tänan teid kuulamast ja soovin edu!

Siin on nüüd üks apsakas, et ei olegi kõiki slaide. Palusin ühe ploki vahetada, aga ju siis läksid kõik ära. Aga see selleks. Väga hea ettekanne oli härra Raivo Varelt, kes andis sellise globaalse pildi konkurentsivõimest. [Räägin] Eesti kohast IMD rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis. Konjunktuuriinstituut on partnerinstituut, kes teeb neid uuringuid, ja tõmbangi fookuse kitsale pildile ehk vaatame seda, missugune on Eesti hetkeseis tarbijabaromeetrite uuringu kohaselt ja kuidas on lugu Eesti inimeste toimetulekuga nii kiire hinnatõusu tingimustes. Eesti koht rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis on olnud languses ja see langus on [kestnud] neli aastat – vabandust! –, nelja aasta jooksul on see langenud 11 koha võrra, viimasel aastal oleme õnneks suutnud oma koha säilitada. Kui me vaatame, missugune on meie konkurentsivõime võrreldes [teiste] Balti riikidega, Läti ja Leeduga, siis tuleb pidada meie naabreid edukamateks. Kui meie oleme oma kohti kaotanud, on Läti ja Leedu teinud samal ajal, viimasel aastal näiteks, päris võimsad tõusud – Leedu tõusnud üheksa koha võrra, 21. kohale, ja Läti seitsme koha võrra, 38. kohale. Eesti on 33. kohal, Leedu on möödunud, Läti on jõudnud meile väga lähedale. Sellel on põhjus. Kui me vaatame seda, et meie konkurentsivõime on olnud languses, siis samal ajal oleme me olnud oma inflatsiooninäitajatega siiski Euroopa Liidu näitajate tipus. Kus me oleme langenud? Langenud oleme niisuguses faktorvaldkonnas nagu riigi majanduse seisukord. Konkurentsivõime hinnang antakse nelja faktori põhjal. Majanduse seisund on üks nendest, see hõlmab siseriiklikku majandust, väliskaubandust, välisinvesteeringuid, tööhõivet ja hindu. Majanduse seisundi faktori hindamiseks kogutakse kokku 79 erinevat statistilist näitajat ja kaks näitajat, mis rajanevad ettevõtjate ja ekspertide hinnangutel. Kui me toome nendest välja mõned, milles me oleme kõige drastilisemalt langenud ja millel on seos meie majandust mõjutava seisundiga, hindade tõusuga ja kehvade majandustulemustega, siis tooks välja niisugused asjad. Kokku me oleme selles faktoris langenud nelja aasta jooksul umbes 30 kohta, langedes 57. kohale. SKP reaalkasv on meil langenud 62. kohale. Peame silmas seda, et uuringus on osalenud 69 riiki. Tarbijahindade tõusu näitajas oleme langenud nelja aastaga 40 koha võrra, 50. kohale. Ettevõtjad annavad hinnangu majanduse vastupanuvõimele majanduse langustsüklis. Seal oleme me praegu 66. kohal ja see langus on olnud päris suur, see on umbes 40 koha võrra. Mis on veel põhjused või selle tulemused? Töötuse määra kasv on viinud meid 48. kohalt 56. kohale, noorte töötuse määr samuti 56. kohale. Mis mõju omab hinnatõusu komponent riigi rahvusvahelisele konkurentsivõimele? Tarbijate hinnatundlikkus kasvab ja loomulikult seab see siseriikliku majanduse surve alla. Tarbimine on piiratud. See tähendab seda, et eelistatakse väga palju odavamaid importtooteid, mis tähendab, et meie oma tootjate võimalused ka siseturul saavad olema piiratud. Mis puudutab välisturgusid või eksporti välisturgudele, siis meil on üks probleem. Probleem on nimelt selles, et hinnad kasvavad kiiresti, palgaootused kasvavad kiiresti ja tootmise sisendhinnad on ka kiiresti kasvanud, aga meie innovatsioonitegevus on selle taustal piisavalt aeglane. Ehk väga lihtsasti öeldes me oleme hädas oma kallilt toodetud toodete ja teenuste müümisega uute kallite hindadega. Kuidas nüüd [hinnata] seda, kui edukad oleme olnud sellele probleemile reageerima? Kui küsitleda ettevõtjaid, missugused on meie majanduse arengu teel seisvad kõige olulisemad probleemid, siis konkurentsivõime vähesus ja innovatsiooni vähesus, innovatsiooniaeglus on tegelikult üks olulisemaid probleeme, mida täna esile tuuakse. Isegi vähem olulised on kapitali kättesaadavus ja oskustööjõu puudus. Need on sellised probleemid, mis on alati olnud top 5 seas, kui küsitleda ettevõtjaid ja eksperte. IMD oma metoodikas võrdleb riikide konkurentsivõimet, kõrvutades paljusid näitajaid, aga ta teeb seda hästi palju võrreldava ostujõu alusel ja arvestab riikide hinnatasemete erinevusi. Väga palju mõju avaldab siin näiteks SKP elaniku kohta ja tööjõu tootlikkus hõivatu kohta. Kui võrrelda seda, kuidas on meie SKP elaniku kohta ostujõu pariteedis arenenud või muutunud, siis ega see areng ei ole olnud meile soovitud suunas. Tänagi kostus siin üks selline lause, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui praegu. See tõsi ei ole. Kui me vaatame viimase viie aasta nihkeid, 2019–20[2]4, siis Eesti SKP elaniku kohta nominaalväärtuses ja võrreldava ostujõu alusel muutus selliselt, et võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega liikusime me 85% pealt 79% tasemeni ehk 6 protsendipunkti oli see langus. Läti samal ajal tõusis 71%‑ni, 2 protsendipunkti kasvu, Leedu 88%‑ni ja 1 protsendipunkt kasvu. Nii on lugu meie jõukusega. [Läheme] nüüd tarbijabaromeetri juurde ja vaatame, mismoodi on need hinnatõusud muutnud meie tarbijakäitumist ja hinnangut, mille tarbija annab oma majandusliku olukorra kohta. Kõigepealt, kvartiilid, neid on neli tükki, neid ei maksa pähe õppida, sest need muutuvad pidevalt. Esimene on kuni 1000, teine on 1100–1800, kolmas 1800–2500, neljas üle 2500. Need on need kvartiilid, mis on teise kvartali seisuga. Me näeme, et suur muutus on aset leidnud kõikides sissetulekukvartiilides ja juba 2021. aasta teisel poolel on see muutus hakanud [toimuma]. Kolme viimase aasta jooksul on leibkonnad hinnanud oma majandusliku olukorra eelneva aastaga võrreldes halvemaks, selline võrdluspilt siin on. Sama tendents on kõikides kvartiilides ehk see on puudutanud kõiki vastajagruppe, [olenemata] sissetulekust. Aga tähelepanu väärib see, et hinnangu erinevus kõige kõrgema ja kolme madalama sissetulekuga grupi vahel on suurenenud. Missugused on perede ootused 12 kuu pärast? Ootuste osas ilmneb siin üks halb tendents. Me näeme seda, et 2023. aastast saati oleme kõikides kvartiilides langustrendis. (Näitab slaide.) Ja näete seda jämedamat rohelist joont, ka saldo kokku on langustrendis. See eristab meid tegelikult ka teistest naaberriikidest, kui me teeme siin laiemaid võrdlusi. Jällegi, vahe esimese ja neljanda sissetulekukvartiili hinnangute vahel on hästi suur, see on üsnagi veenev hinnang. Säästmise tõenäosus järgneva 12 kuu jooksul meie küsitluste järgi näitab seda, et see ei olegi oluliselt muutunud neljandas ehk kõrgeimas kvartiilis, aga kõik ülejäänud kolm on küll allapoole langenud ja peavad säästmist pigem ebatõenäoseks ja ütlevad, et see väga võimalik ei ole. Pere praeguse rahandusliku olukorra saldo on halvenenud 2022. aastast saati, aga viimased kolm aastat on meil [see näitaja] olnud langustrendis. Jällegi on siin väga suur vahe esimese ja neljanda sissetulekukvartiili vahel, mis tähendab seda, et selle küsitluse andmetel esimesse kvartiili [kuuluvate] perede praegune rahanduslik olukord on üsna halb. Kuidas see hinnangute osakaal ja vastanute koondsaldo on kujunenud? Koondsaldo on allpool kriiside-eelset taset, see on väikeses langustrendis 2023. aastast. Me näeme seda, et toimetulekuks varasemaid sääste kasutavate ja võlgu elavate perede arv on kasvanud. See on praegu nii juba üle 20% perede seas ja me võime võib-olla juba aasta lõpuks näha seda, et see on kasvanud kusagil 25%‑ni. Nüüd lähtudes sellest olukorrast, mida teha? Esimene [vastus] on muidugi see, et me peame parandama inimeste toimetulekut. Ega erinevate statistiliste näitajate tuunimine ja majanduskasvu aastaid ja aastaid lubamine mingit sisulist mõju ei oma. Majandusnäitajate parandamine saab aset leida ainult väga reaalsete positiivsete muudatuste kaudu, mis elavdaksid meie majandust. Languses oleva majanduse järjest enam maksustamine tegelikult seda ei olnud, see pole kaasa toonud majanduse elavnemist. Vastupidi, naaberriikidega võrreldes on meie mahajäämus kasvanud. Halbadel otsustel on olnud hind, seda maksavad igapäevaselt kinni meie ettevõtjad ja tarbijad, nagu me nägime, eriti tarbijate vähem kindlustatud osa. Tehtud vigade parandamine peaks olema reaalne ja selles parandamise püüus ei tohiks näha veel suurema vea tekkimise võimalust ehk kartust. Probleemid on süvenenud eelkõige inimeste ostujõu vähenemise tõttu, [eriti] madalama sissetulekuga gruppides, ja need vajavad lahendamist. Ma tänan teid kuulamast ja soovin edu!

Siin on nüüd üks apsakas, et ei olegi kõiki slaide. Palusin ühe ploki vahetada, aga ju siis läksid kõik ära. Aga see selleks. Väga hea ettekanne oli härra Raivo Varelt, kes andis sellise globaalse pildi konkurentsivõimest. [Mina räägin] Eesti kohast IMD rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis. Konjunktuuriinstituut on partnerinstituut, kes teeb neid uuringuid, ja tõmbangi fookuse kitsale pildile ehk vaatame seda, missugune on Eesti hetkeseis tarbijabaromeetrite uuringu kohaselt ja kuidas on lugu Eesti inimeste toimetulekuga nii kiire hinnatõusu tingimustes. Eesti koht rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis on olnud languses ja see langus on [kestnud] neli aastat – vabandust! –, nelja aasta jooksul on see langenud 11 koha võrra, viimasel aastal oleme õnneks suutnud oma koha säilitada. Kui me vaatame, missugune on meie konkurentsivõime võrreldes [teiste] Balti riikidega, Läti ja Leeduga, siis tuleb pidada meie naabreid edukamateks. Kui meie oleme oma kohti kaotanud, on Läti ja Leedu teinud samal ajal, viimasel aastal näiteks, päris võimsad tõusud – Leedu tõusnud üheksa koha võrra, 21. kohale, ja Läti seitsme koha võrra, 38. kohale. Eesti on 33. kohal, Leedu on möödunud, Läti on jõudnud meile väga lähedale. Sellel on põhjus. Kui me vaatame seda, et meie konkurentsivõime on olnud languses, siis samal ajal oleme me olnud oma inflatsiooninäitajatega siiski Euroopa Liidu näitajate tipus. Kus me oleme langenud? Langenud oleme niisuguses faktorvaldkonnas nagu riigi majanduse seisukord. Konkurentsivõime hinnang antakse nelja faktori põhjal. Majanduse seisund on üks nendest, see hõlmab siseriiklikku majandust, väliskaubandust, välisinvesteeringuid, tööhõivet ja hindu. Majanduse seisundi faktori hindamiseks kogutakse kokku 79 erinevat statistilist näitajat ja kaks näitajat, mis rajanevad ettevõtjate ja ekspertide hinnangutel. Kui me toome nendest välja mõned, milles me oleme kõige drastilisemalt langenud ja millel on seos meie majandust mõjutava seisundiga, hindade tõusuga ja kehvade majandustulemustega, siis tooks välja niisugused asjad. Kokku me oleme selles faktoris langenud nelja aasta jooksul umbes 30 kohta, langedes 57. kohale. SKP reaalkasv on meil langenud 62. kohale. Peame silmas seda, et uuringus on osalenud 69 riiki. Tarbijahindade tõusu näitajas oleme langenud nelja aastaga 40 koha võrra, 50. kohale. Ettevõtjad annavad hinnangu majanduse vastupanuvõimele majanduse langustsüklis. Seal oleme me praegu 66. kohal ja see langus on olnud päris suur, see on umbes 40 koha võrra. Mis on veel põhjused või selle tulemused? Töötuse määra kasv on viinud meid 48. kohalt 56. kohale, noorte töötuse määr samuti 56. kohale. Mis mõju omab hinnatõusu komponent riigi rahvusvahelisele konkurentsivõimele? Tarbijate hinnatundlikkus kasvab ja loomulikult seab see siseriikliku majanduse surve alla. Tarbimine on piiratud. See tähendab seda, et eelistatakse väga palju odavamaid importtooteid, mis tähendab, et meie oma tootjate võimalused ka siseturul saavad olema piiratud. Mis puudutab välisturgusid või eksporti välisturgudele, siis meil on üks probleem. Probleem on nimelt selles, et hinnad kasvavad kiiresti, palgaootused kasvavad kiiresti ja tootmise sisendhinnad on ka kiiresti kasvanud, aga meie innovatsioonitegevus on selle taustal piisavalt aeglane. Ehk väga lihtsasti öeldes me oleme hädas oma kallilt toodetud toodete ja teenuste müümisega uute kallite hindadega. Kuidas nüüd [hinnata] seda, kui edukad oleme olnud sellele probleemile reageerima? Kui küsitleda ettevõtjaid, missugused on meie majanduse arengu teel seisvad kõige olulisemad probleemid, siis konkurentsivõime vähesus ja innovatsiooni vähesus, innovatsiooniaeglus on tegelikult üks olulisemaid probleeme, mida täna esile tuuakse. Isegi vähem olulised on kapitali kättesaadavus ja oskustööjõu puudus. Need on sellised probleemid, mis on alati olnud top 5 seas, kui küsitleda ettevõtjaid ja eksperte. IMD oma metoodikas võrdleb riikide konkurentsivõimet, kõrvutades paljusid näitajaid, aga ta teeb seda hästi palju võrreldava ostujõu alusel ja arvestab riikide hinnatasemete erinevusi. Väga palju mõju avaldab siin näiteks SKP elaniku kohta ja tööjõu tootlikkus hõivatu kohta. Kui võrrelda seda, kuidas on meie SKP elaniku kohta ostujõu pariteedis arenenud või muutunud, siis ega see areng ei ole olnud meile soovitud suunas. Tänagi kostus siin üks selline lause, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui praegu. See tõsi ei ole. Kui me vaatame viimase viie aasta nihkeid, 2019–20[2]4, siis Eesti SKP elaniku kohta nominaalväärtuses ja võrreldava ostujõu alusel muutus selliselt, et võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega liikusime me 85% pealt 79% tasemeni ehk 6 protsendipunkti oli see langus. Läti samal ajal tõusis 71%‑ni, 2 protsendipunkti kasvu, Leedu 88%‑ni ja 1 protsendipunkt kasvu. Nii on lugu meie jõukusega. [Läheme] nüüd tarbijabaromeetri juurde ja vaatame, mismoodi on need hinnatõusud muutnud meie tarbijakäitumist ja hinnangut, mille tarbija annab oma majandusliku olukorra kohta. Kõigepealt, kvartiilid, neid on neli tükki, neid ei maksa pähe õppida, sest need muutuvad pidevalt. Esimene on kuni 1000 [eurot], teine on 1100–1800, kolmas 1800–2500, neljas üle 2500. Need on need kvartiilid, mis on teise kvartali seisuga. Me näeme, et suur muutus on aset leidnud kõikides sissetulekukvartiilides ja juba 2021. aasta teisel poolel on see muutus hakanud [toimuma]. Kolme viimase aasta jooksul on leibkonnad hinnanud oma majandusliku olukorra eelneva aastaga võrreldes halvemaks, selline võrdluspilt siin on. Sama tendents on kõikides kvartiilides ehk see on puudutanud kõiki vastajagruppe, [olenemata] sissetulekust. Aga tähelepanu väärib see, et hinnangu erinevus kõige kõrgema ja kolme madalama sissetulekuga grupi vahel on suurenenud. Missugused on perede ootused 12 kuu pärast? Ootuste osas ilmneb siin üks halb tendents. Me näeme seda, et 2023. aastast saati oleme kõikides kvartiilides langustrendis. (Näitab slaide.) Ja näete seda jämedamat rohelist joont, ka saldo kokku on langustrendis. See eristab meid tegelikult ka teistest naaberriikidest, kui me teeme siin laiemaid võrdlusi. Jällegi, vahe esimese ja neljanda sissetulekukvartiili hinnangute vahel on hästi suur, see on üsnagi veenev hinnang. Säästmise tõenäosus järgneva 12 kuu jooksul meie küsitluste järgi näitab seda, et see ei olegi oluliselt muutunud neljandas ehk kõrgeimas kvartiilis, aga kõik ülejäänud kolm on küll allapoole langenud ja [nendesse kuuluvad pered] peavad säästmist pigem ebatõenäoseks ja ütlevad, et see väga võimalik ei ole. Pere praeguse rahandusliku olukorra saldo on halvenenud 2022. aastast saati, aga viimased kolm aastat on meil [see näitaja] olnud langustrendis. Jällegi on siin väga suur vahe esimese ja neljanda sissetulekukvartiili vahel, mis tähendab seda, et selle küsitluse andmetel esimesse kvartiili kuuluvate perede praegune rahanduslik olukord on üsna halb. Kuidas see hinnangute osakaal ja vastanute koondsaldo on kujunenud? Koondsaldo on allpool kriiside-eelset taset, see on väikeses langustrendis 2023. aastast. Me näeme seda, et toimetulekuks varasemaid sääste kasutavate ja võlgu elavate perede arv on kasvanud. See on praegu nii juba üle 20% perede seas ja me võime võib-olla juba aasta lõpuks näha seda, et see on kasvanud kusagil 25%‑ni. Nüüd lähtudes sellest olukorrast, mida teha? Esimene [vastus] on muidugi see, et me peame parandama inimeste toimetulekut. Ega erinevate statistiliste näitajate tuunimine ja majanduskasvu aastaid ja aastaid lubamine mingit sisulist mõju ei oma. Majandusnäitajate parandamine saab aset leida ainult väga reaalsete positiivsete muudatuste kaudu, mis elavdaksid meie majandust. Languses oleva majanduse järjest enam maksustamine tegelikult seda ei olnud, see pole kaasa toonud majanduse elavnemist. Vastupidi, naaberriikidega võrreldes on meie mahajäämus kasvanud. Halbadel otsustel on olnud hind, seda maksavad igapäevaselt kinni meie ettevõtjad ja tarbijad, nagu me nägime, eriti tarbijate vähem kindlustatud osa. Tehtud vigade parandamine peaks olema reaalne ja selles parandamise püüus ei tohiks näha veel suurema vea tekkimise võimalust ehk kartust. Probleemid on süvenenud eelkõige inimeste ostujõu vähenemise tõttu, [eriti] madalama sissetulekuga gruppides, ja need vajavad lahendamist. Ma tänan teid kuulamast ja soovin edu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Järgnevalt küsimused ja vastused. Kokku on meil selleks aega kuni 15 minutit. Esimese küsimuse esitab kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Järgnevalt küsimused ja vastused. Kokku on meil selleks aega 15 minutit. Esimese küsimuse esitab kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Aitäh ettekande eest! Siin peaminister esitles enne nii-öelda jõukuse eelarvet ja rääkis, kui toredad ajad on ees. Sinu ettekanne oli natuke teistsugune. Kuidas sina nimetaksid seda eelarvet, mille peaminister meile hetk tagasi üle andis? Mis sõnadega?

Hea juhataja! Aitäh ettekande eest! Siin peaminister esitles enne nii-öelda jõukuse eelarvet ja rääkis, kui toredad ajad on ees. Sinu ettepanek oli natuke midagi teistmoodi. Kuidas sina nimetaks seda eelarvet, mida meile peaminister hetk tagasi üle andis? Mis sõnadega?

Ma otseselt eelarve kohta ei tahaks siinkohal sõna võtta või neid hinnanguid andma hakata, aga ütleme niimoodi nende sõnavõttude või prognooside kohta. Mul on siin kusagil kaante vahel üks selline maatriks, kus on kirjas näiteks Eesti Panga prognoosid. See, et nüüd lubatakse midagi niisugust, et majandus [hakkab] kasvama ja sünnib jõukus, ei ole nüüd küll esimene kord. Kahjuks on läinud nii, et me oleme seda kuulnud aastaid. Kui viidata sellele tabelile, kus on ka Eesti Panga prognoosid kõik kirjas olnud, siis näiteks käesolevaks aastaks on prognoositud 4,4%‑list majanduskasvu. Nii et ega lubadused majanduskasvuks uuel aastal ei ole midagi uut.

Ma otseselt eelarve kohta ei tahaks siinkohal sõna võtta või neid hinnanguid andma hakata, aga ütleme niimoodi nende sõnavõttude või prognooside kohta. Mul on siin kusagil kaante vahel üks selline maatriks, kus on kirjas näiteks Eesti Panga prognoosid. See, et nüüd lubatakse midagi niisugust, et majandus [hakkab] kasvama ja sünnib jõukus, ei ole nüüd küll esimene kord. Kahjuks on läinud nii, et me oleme seda kuulnud aastaid. Kui viidata sellele tabelile, kus on ka Eesti Panga prognoosid kõik kirjas, siis näiteks käesolevaks aastaks on prognoositud 4,4%‑list majanduskasvu. Nii et ega lubadused majanduskasvuks uuel aastal ei ole midagi uut.

Ma otseselt eelarve kohta ei tahaks siinkohal sõna võtta või neid hinnanguid andma hakata, aga ütleme niimoodi, et nendest sõnavõttudest või prognoosidest. Mul on siin mapi vahel või kaante vahel üks selline maatriks, kus on kirjas näiteks Eesti Panga prognoosid. See, et nüüd lubatakse midagi niisugust, et majandus saab kasvama ja sünnib jõukus, ei ole nüüd küll esimest korda nii. Kahjuks on läinud nii, et me oleme seda kuulnud aastaid. Kui viidata sellele tabelile, kus on näiteks ka Eesti Panga prognoosid kirjas olnud, siis näiteks käesolevaks aastaks on prognoositud 4,4%-list majanduskasvu. Nii et ega lubadused majanduskasvuks uuel aastal ei ole midagi uut.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu arust oli see väga hea näide. Eks neid lubadusi erinevate eelarvetega on ju erinevatel aegadel antud, kaasa arvatud majanduskasvu numbrid on alati olnud mingil hetkel suuremad, kui need pärast lõpuks välja kujunevad. Kahjuks on see olnud tõesti viimase nelja aasta valdav praktika. Ja kui ma vaatan teie ettekannet, siis tegelikult me saame siit välja lugeda, et sellest ajast, kui Reformierakond tuli võimule, hakkasid tegelikult inimeste toimetuleku probleemid pihta. Te tõite välja, et erinevalt Eestist Lätis ja Leedus on asjad ülespoole läinud. Aga äkki te tooksite ikkagi välja, mis on Läti ja Leedu edulugu või mis on seal erinevus võrreldes Eesti olukorraga praegu, mis on need asjaolud, mispärast seal paremini läheb. Ja ikkagi ettevõtete poolt kapitali kättesaadavus, oskustööjõu puudus – kas nendes osas ka mingisugune leevendus? Saate prognoosida, kuidas seda olukorda leevendada?

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu arust oli see väga hea näide. Eks neid lubadusi eelarvetega on ju erinevatel aegadel antud. Ka majanduskasvu numbrid on alati olnud mingil hetkel suuremad kui need, mis pärast lõpuks välja kujunevad. Kahjuks on see olnud viimase nelja aasta valdav praktika. Kui ma vaatan teie ettekannet, siis me saame siit välja lugeda, et sellest ajast, kui Reformierakond tuli võimule, hakkasid tegelikult inimeste toimetulekuprobleemid pihta. Te tõite välja, et erinevalt Eestist on Lätis ja Leedus asjad ülespoole läinud. Äkki te tooksite välja, mis on Läti ja Leedu edulugu või mis on seal praegu erinevat võrreldes Eesti olukorraga, mis on need asjaolud, mispärast seal paremini läheb. Ja kas ettevõtete kapitali kättesaadavuse ja oskustööjõu puuduse osas on ka mingisugune leevendus? Saate te prognoosida, kuidas seda olukorda leevendada?

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu arust oli see väga hea näide. Eks neid lubadusi eelarvetega on ju erinevatel aegadel antud, kaasa arvatud majanduskasvu numbrid on alati olnud mingil hetkel suuremad kui need, mis pärast lõpuks välja kujunevad. Kahjuks on see olnud viimase nelja aasta valdav praktika. Kui ma vaatan teie ettekannet, siis me saame siit välja lugeda, et sellest ajast, kui Reformierakond tuli võimule, hakkasid tegelikult inimeste toimetuleku probleemid pihta. Te tõite välja, et erinevalt Eestist on Lätis ja Leedus asjad ülespoole läinud. Äkki te tooksite välja, mis on Läti ja Leedu edulugu või mis on seal praegu erinevat võrreldes Eesti olukorraga, mis on need asjaolud, mispärast seal paremini läheb. Ja kas ettevõtete poolt kapitali kättesaadavuse ja oskustööjõu puuduse osas on ka mingisugune leevendus? Saate te prognoosida, kuidas seda olukorda leevendada?

Jah, mis kapitali ja oskustööjõudu puudutab, siis nende küsitluste järgi on see kõige aktuaalsema koha pealt langenud tahapoole ja see on [praeguse] ajahetke märk või tuleneb tänasest situatsioonist. Mis see on? Kas meie majandusel läheb hästi või halvasti? Alati sõltub sellest, millega me seda võrdleme. Me oleme soovinud pidevat mõõdukat majanduskasvu, me oleme soovinud ohjeldatud inflatsiooni, me oleme soovinud, et me elaksime oma naabritest, [teistest] Balti riikidest jõukamalt, et me oleksime kogu aeg sammu võrra ees ja meie konkurentsivõime kasvaks. Tegelikult ühtegi neist nimetatud asjust me ju saanud ei ole. Ehk selle põhjal võiks ütelda, et päris hästi meil ju ei lähe. Kuidas konjunktuuriinstituudi küsitluste põhjal hindavad eksperdid tänast majandusolukorda? Nad hindavad seda niimoodi, et see on küll paranev, aga on [endiselt] halb. Paraneb, aga ei ole veel hea. Ja see on niimoodi olnud minu meelest 2023. aasta algusest saati. Me oleme teatavas mõttes stagnatsiooni langenud. Siin saalis öeldakse, et see on vist maitseküsimus, aga kui aastaid kestev paranemine ei ole osutunud reaalseks paranemiseks, siis millal ta läheb üle stagnatsiooniks? Mis on erinevused olnud? Jah, globaalses pildis on mõjurid kõik samad. Me kuulume samasse majandusruumi, samasse poliitilisse või julgeolekupoliitilisse ruumi. Siin vahet ei ole. Majandustulemustel on küll. Meid eristavad viimastel aastatel teistest maksutõusud ja vähene püüdlus või toimetulek riigieelarve kärbete osas. Kui võrrelda seda, kuidas meie erinevad naabrid käituvad, siis niisugune asi nagu kärped oleks üks võrdluskoht, teine on kaudsed maksud. Väga laialt ju seda arutatakse ja on samme ka astutud, et näiteks toidu[ainete] käibemaksu vähendada. Selle kohta on erinevatest riikidest näiteid, ka on välja mõeldud erinevaid abinõude pakette, kuidas seda [paremini] tagada ja läbi viia. See on laialt levinud praktika. Kui võrrelda Venemaaga, siis Venemaa on käitunud vastupidi. Tema on teatanud, et käibemaksu tuleb tõsta.

Jah, mis kapitali ja oskustööjõudu puudutab, siis nendes küsitlustes, et see on kõige aktuaalsema koha pealt langenud nüüd tahapoole, on käesoleva ajahetke märk või tulenevalt tänasest situatsioonist. Mis see on? Kas meie majandusel läheb hästi või halvasti? Alati sõltub sellest, mille vastu me seda võrdleme. Me oleme soovinud pidevat mõõdukat majanduskasvu, me oleme soovinud ohjeldatud inflatsiooni, me oleme soovinud, et me elaksime oma naabritest, Balti riikidest jõukamalt, et me oleksime kogu aeg sammu võrra ees ja meie konkurentsivõime kasvaks. Siis tegelikult ühtegi neist asjust, nimetatutest me ju saanud ei ole. Ehk sellega võiks ütelda, et päris hästi meil ju ei lähe. Kuidas konjunktuuriinstituudi küsitlustes eksperdid hindavad tänast majandusolukorda? Nad hindavad seda niimoodi, et see on paranev, aga see on veel halb. Paraneb, aga ei ole veel hea. Ja see on niimoodi minu meelest 2023. aasta algusest. Me oleme teatavas mõttes jah stagnatsiooni langenud. See on võib-olla, siin saalis öeldakse seda, vist maitseküsimus, aga kui aastaid kestev paranemine ei ole osutunud reaalseks paranemiseks, siis millal ta läheb üle stagnatsiooniks. Nüüd, mis on erinevused olnud? Jah, ega globaalses pildis on mõjurid kõik samad. Me kuulume samasse majandusruumi, samasse poliitilisse või julgeolekupoliitilisse ruumi. Siin vahet ei ole. Majandustulemustel on küll. Meid eristavad viimastel aastatel teistest maksutõusud ja vähene püüdlus või toimetulek riigieelarve kärbete osas. Kui nüüd võrrelda seda, kuidas meie erinevad naabrid käituvad, siis niisugune asi näiteks nagu kärped oleks üks võrdluskoht, teine on kaudsed maksud. Väga laialt ju seda arutatakse ja on samme ka astutud, et näiteks toidu käibemaksu vähendada. Selleks on erinevatest riikidest näiteid, ka erinevaid abinõude pakette mõeldud, kuidas seda tagada, kuidas seda läbi viia. See on laialt levinud praktika. Kui võrrelda Venemaaga, siis Venemaa on käitunud vastupidi, tema on teatanud nüüd sellest, et käibemaksu tuleb tõsta.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma vaatasin neid teie slaide ja tähelepanekuid, mis puudutavad erinevate sissetulekute kvartiilidena toodud kindlustunnet ja ka säästmise võimekust ja säästmise plaane. Ma vaatan, et valitsusele meeldib väga palju rääkida sellest, et nende maksupoliitiliste muudatustega, millega jääb inimestele justkui 800 miljonit rohkem raha kätte, tuleb see raha Eesti majandusse. Aga ma küsin niipidi: kas tegelikult sellised maksumuudatused, mis eeskätt suurendavad jõukamate inimeste sissetulekut, jättes rohkem raha kätte neljandale kvartiilile ehk kõrgeimale kvartiilile, tegelikult viivad selle raha Eesti majandusse või see raha pigem jääb kuskile hoiustele, läheb investeeringuna välismaistesse aktsiafondidesse, reisidesse ja mujale? Kumbapidi see loogika käib? Millisel juhul tuleb majandusse rohkem raha, kas siis, kui suurendatakse madalapalgaliste sissetulekuid, või siis, kui seda raha saavad jõukamad? Näiteks 10% Eesti jõukamaid saab üle 100 miljoni euro juurde nende maksumuudatustega. Kas see raha ikka jõuab Eesti majandusse?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma vaatasin neid teie slaide ja tähelepanekuid, mis puudutab erinevate sissetulekute kvartiilidena toodud kindlustunnet ja ka säästmise võimekust ja säästmise plaane. Ma vaatan, et väga palju valitsusele meeldib rääkida sellest, et nende maksupoliitiliste muudatustega, millega jääb inimestele justkui 800 miljonit rohkem raha kätte, tuleb see raha Eesti majandusse. Aga ma küsin niipidi. Kas tegelikult sellised maksumuudatused, mis eeskätt suurendavad jõukama osa inimeste sissetulekut, jättes näiteks rohkem raha kätte neljandale kvartiilile või kõrgemale kvartiilile, tegelikult viivad selle raha Eesti majandusse või see raha pigem jääb kuskile hoiustele, läheb investeeringutesse välismaistesse aktsiafondidesse, reisidesse ja mujale? Kumbapidi see loogika käib? Millisel juhul tuleb majandusse rohkem raha? Kas siis, kui suurendatakse madalapalgaliste sissetulekuid, või siis, kui seda raha saavad jõukamad? Näiteks 10% Eesti jõukamaid saab üle 100 miljoni euro juurde nende maksumuudatustega. Kas see raha ikka jõuab Eesti majandusse?

Aitäh! Nagu me nägime nendelt graafikutelt, mis baseeruvad küsitlustel, millele inimesed ise vastavad – iga kuu on tuhat küsitletut –, siis jah, alumiste kvartiilide puhul on hinnatud säästmise võimekus väiksemaks, säästmise tõenäosus suisa ebatõenäoliseks. Seetõttu [pole vaja] karta seda, et kolme alumise kvartiili inimesed hakkavad raha säästudeks koguma ja ei tarbi enam – see neil võimalik ei ole. Vaevalt et nendel on võimalus seda raha nii väga välja viia või välja investeerida. Nii et siit see vastus tulebki. Kolmes alumises kvartiilis niisuguseid võimalusi ei ole.

Aitäh! Nagu me nägime nendelt graafikutelt, mis baseeruvad küsitlustel, millele inimesed ise vastavad – iga kuu on tuhat küsitletut –, siis jah, alumiste kvartiilide puhul on hinnatud säästmise võimalus väiksemaks või säästmise võimekus, säästmise tõenäosus suisa ebatõenäoliseks. Seetõttu [pole vaja] karta seda, et kolme alumise kvartiili inimesed hakkavad raha säästudeks koguma ja ei tarbi enam – see neil võimalik ei ole. Vaevalt et nendel on võimalus seda raha nii väga välja viia või välja investeerida. Nii et siit see vastus tulebki. Kolmes alumises kvartiilis niisuguseid võimalusi ei ole.

Aitäh! No selge, nagu me nendelt graafikutelt nägime, mis baseeruvad küsitlustel, millele inimesed ise vastavad, iga kuu tuhat küsitletut. Jah, alumistes kvartiilides on hinnatud säästmise võimalus väiksemaks või säästmise võimekus, säästmise tõenäosus suisa ebatõenäoliseks. Seetõttu karta nüüd seda, et kolme alumise kvartiili inimesed hakkavad raha säästudeks koguma, ei tarbi enam, see neil võimalik ei ole. Vaevalt et nendel on võimalus ka seda raha nii väga välja viia või välja investeerida. Nii et siit see vastus tulebki, et kolmel alumisel kvartiilil niisuguseid võimalusi ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh teile väga kompetentse vaate eest ja kiretu hinnangu eest olukorrale! Minu küsimus teile, härra Raudsepp, on selline. Kas teie hinnangul peaks valitsusel olema inflatsiooni indikaatori kohta poliitiline eesmärk ja kas seda peaks valitsuse kasutuses olevate tööriistadega ka püüdma realiseerida? Teisisõnu, kas inflatsioon, kõrge inflatsioon, on probleem iseeneses, millega riigil lasub hoolsuskohustus tegeleda?

Aitäh teile väga kompetentse vaate eest ja kiretu hinnangu eest olukorrale! Minu küsimus teile, härra Raudsepp, on selline: kas teie hinnangul peaks valitsusel olema inflatsiooni indikaatori osas poliitiline eesmärk ja [kas] seda peaks valitsuse kasutuses olevate tööriistadega ka püüdma realiseerida? Teisisõnu, kas inflatsioon, kõrge inflatsioon, on probleem iseeneses, millega riigil lasub hoolsuskohustus tegeleda?

Aitäh! Ma vaataksin seda asja kombinatsioonis. Aus vastus oleks "Jah!" või hästi kiire ja spontaanne vastus oleks "Jah, muidugi!", aga mitte ainult. Meie tänane probleem on ju stagflatsioon ehk seisak majanduse arengus väga pikka aega ja teiseks, kombinatsioon kõrge inflatsiooniga. Ei üks ega teine ei teeks meile nii haiget eraldivõetuna, aga kokkuvõetuna teevad küll.

Aitäh! Ma vaataksin seda asja kombinatsioonis. Aus vastus oleks "Jah!" või hästi kiire ja spontaanne vastus oleks "Jah, muidugi!". Aga mitte ainult. Meie tänane probleem on ju stagflatsioon ehk seisak majanduse arengus väga pikka aega. Ja teiseks, kombinatsioon kõrge inflatsiooniga. Nii et ei üks ega teine ei teeks meile nii haiget eraldivõetuna, aga kokkuvõetuna teevad küll.

Aitäh! Ma vaataksin seda asja kombinatsioonis. Aus vastus oleks "Jah!" või hästi kiire ja spontaanne vastus oleks "Jah, muidugi!". Aga mitte ainult. Meie tänane probleem on ju stagflatsioon ehk seisak majanduse arengus väga pikka aega, ja teiseks, kombinatsioon kõrge inflatsiooniga. Ei üks ega teine ei teeks meile nii haiget eraldivõetuna, aga kokkuvõetuna teevad küll.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus kirjeldasite seda või õigemini ütlesite, et ei ole mõistlik kahanevat majandust maksudega kostitada. Aeg-ajalt avalikkuses räägitakse mingist Leedu imest. Te Lauri Laatsile vastasite, et seda imet ei ole mõtet otsida, et Leedu lihtsalt ei ole makse tõstnud, vaid on käitunud mõistuspärasemalt. Oma jutu sees te rääkisite sellest, et … See maksuteema. Minu kontekst ongi ja küsimus selles, et me maksude puhul räägime alati lõpphinnast, aga mu küsimus on toiduainete käibemaksu võimaliku alandamise kohta. Kuidas see teie arvates mõjub, just seda, millele te viitasite, ka meie võimaliku toiduainetööstuse konkurentsivõime kontekstis, mitte ainult lõpphindade kontekstis?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite, et ei ole mõistlik kahanevat majandust maksudega kostitada. Aeg-ajalt räägitakse avalikkuses mingist Leedu imest. Te Lauri Laatsile vastasite, et seda imet ei ole mõtet otsida, Leedu lihtsalt ei ole makse tõstnud, vaid on käitunud mõistuspärasemalt. Oma jutu sees te rääkisite ka sellest maksuteemast. Minu küsimus selles kontekstis ongi. Me maksude puhul räägime alati lõpphinnast, aga mu küsimus on toiduainete käibemaksu võimaliku alandamise kohta. Kuidas see teie arvates mõjub just meie toiduainetööstuse konkurentsivõimele, millele te viitasite, mitte ainult lõpphindade kontekstis?

Aitäh! Jah, olen nõus, et vaevalt et maailmas keegi, meie sealhulgas, kuuleme kunagi midagi Läti ja Leedu majandusimest. Tõepoolest, pigem on seal tegemist sellega, et otsused on arukad ja järjepidevad. Kui vaadata eraldi toidusektorit, siis ma näen seal täna niisuguseid probleeme, et meid on tabanud korraga päris mitu. Esimene on see, et meil on väga kõrge inflatsioon olnud. Meil on väga kõrge käibemaks toidu hinnale. Toidu hinnad on kiiresti kallinenud. Mis ta siin on? Nelja-viie aastaga üle 40% võrra. Palju! Tulemus on olnud see, et toidukaupluste jaemüügi maht on vähenev, ta on vähenev juba 2022. aasta esimesest kvartalist peale. Ostetakse tükke, kilosid, liitreid vähem. See langus on olnud väga pikk. Kuidas see mõjutab toidutootjaid? Suur osa meie toidutööstusest, kui mitte öelda peamine osa, on ikkagi siseturule suunatud. See tähendab seda, et ka toidutööstuse maht on saanud pidurid peale. Ehk me toidu jaemüügis kaotame, pidurid on peal toidutööstuses ja sellega kannatab kokkuvõttes meie toidusektor tervikuna. Kulud on olnud mõlemal kasvavad. Mulle tundub nii, et seda protsessi kiirendades ehk toidu käibemaksu viies sellele tasemele, kus ta täna on, oleme me seda protsessi ka näinud kiirenemas. Toidusektor on tervikuna mitmest asjaolust tingitud surve all. Mahtude vähenemine, kulude kasv ja lisaks veel põllumajandusspetsiifilised probleemid ehk tänavune halb ilmastik ja seakatk – sellel kõigel on tagajärjed. Selle tagajärg on see, et mitte ainult meie ekspordivõime ei kannata, vaid me ka oma siseturul näeme seda, kuidas hinnatundlik klient mitte ainult ei jäta mõnel juhul toodet ostmata või ostu tegemata, vaid ta valib odavama alternatiivi ja väga sageli importtoodangu. Seda, et see kõik läbinisti positiivne on, ma ei usu, et keegi arvab. Ei olegi. Ja mis sellest tuleneb? Tuleneb see, et kui te arutate siin toidu käibemaksu määraga seotud küsimusi, siis ma arvan, et mitte ainus eesmärk sellel arutelul ei peaks olema inimeste toimetuleku parandamine, vaid teine ja väga oluline on ka see, kuidas toidusektorit paremini käima saada. Kuidas siin ikkagi mahtusid kasvatada, kuidas selle suurust kasvatada ja vältida sellega seda, et lõppeks ära seal ka töökohtade kadumine? Töökohtade kadumisest me kaotame tegelikult ka ju läbi tööjõumaksude.

Aitäh! Jah, olen nõus. Vaevalt et maailmas keegi, meie sealhulgas, kuuleme kunagi midagi Läti ja Leedu majandusimest. Tõepoolest, pigem on seal tegemist sellega, et otsused on arukad ja järjepidevad. Kui vaadata eraldi toidusektorit, siis ma näen seal praegu päris mitut niisugust probleemi, mis on meid korraga tabanud. Esimene on see, et meil on väga kõrge inflatsioon olnud. Meil on väga kõrge käibemaks toidu hinnale, toidu hinnad on kiiresti kallinenud. Mis ta siin on? Nelja-viie aastaga üle 40%. Palju! Tulemus on see, et toidukaupluste jaemüügi maht väheneb, ta on vähenenud juba 2022. aasta esimesest kvartalist peale. Ostetakse tükke, kilosid, liitreid vähem. See langus on [kestnud] väga pikalt. Kuidas see mõjutab toidutootjaid? Suur osa meie toidutööstusest, kui mitte öelda peamine osa, on ikkagi siseturule suunatud. See tähendab seda, et ka toidutööstuse maht on saanud pidurid peale. Ehk me toidu jaemüügis kaotame, pidurid on peal toidutööstuses ja sellega kannatab kokkuvõttes meie toidusektor tervikuna. Kulud on mõlemas kasvanud. Mulle tundub, et seda protsessi kiirendades ehk viies toidu[ainete] käibemaksu selle tasemeni, kus ta praegu on, oleme me seda protsessi ka näinud kiirenemas. Toidusektor on tervikuna mitmest asjaolust tingitud surve all. Mahtude vähenemine, kulude kasv ja lisaks veel põllumajandusspetsiifilised probleemid ehk tänavune halb ilmastik ja seakatk – sellel kõigel on tagajärjed. Selle tagajärg on see, et mitte ainult meie ekspordivõime ei kannata, vaid me ka oma siseturul näeme seda, kuidas hinnatundlik klient mitte ainult ei jäta mõnel juhul toodet ostmata, vaid ta valib odavama alternatiivi ja väga sageli importtoodangu. Seda, et see kõik läbinisti positiivne on, ma ei usu, et keegi arvab. Ei olegi. Mis sellest tuleneb? Tuleneb see, et kui te arutate siin toidu[ainete] käibemaksu määraga seotud küsimusi, siis ma arvan, et selle arutelu ainus eesmärk ei peaks olema inimeste toimetuleku parandamine, vaid teine ja väga oluline [eesmärk] on ka toidusektor paremini käima saada. Kuidas mahtusid kasvatada, kuidas seda suurust kasvatada ja seeläbi vältida seal töökohtade kadumist? Töökohtade kadumisega kaotame me tegelikult ka ju tööjõumaksudes.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie küsimusteks-vastusteks ette nähtud aeg on kahjuks läbi saanud. Suur tänu teile ettekande ja vastuste eest! Liigume edasi. Meie järgmine ettekandja on majandusteadlane Heido Vitsur. Palun sind, Heido, siia Riigikogu kõnetooli. Ettekande pikkus on ikka 15 minutit, millele järgnevad küsimused ja vastused. Heido Vitsur, palun!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie küsimusteks-vastusteks ette nähtud aeg on kahjuks läbi saanud. Suur tänu teile ettekande ja vastuste eest! Aga liigume edasi. Meie järgmine ettekandja on majandusteadlane Heido Vitsur. Palun, Heido, siia Riigikogu kõnetooli! Ettekande pikkus on ikka 15 minutit, millele järgnevad küsimused ja vastused. Heido Vitsur, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Alustan sellest, mille juurde eelmised kõnelejad kõik on jõudnud, mil hakkasid hinnad tunduvalt kallinema 2021. ja 2022. aastal. Kuid kulminatsioon oli 2022. aasta kus meil hinnad kallinesid 19,4% Euroopa Liidu keskmise 9,2% vastu. (Näitab slaide.) Siin ei ole näha, aga teil on endal välja jagatud. Kuid selle protsessi tulemusena olime me 2023. aastal hinna poolest Euroopa keskne riik, hinnataseme poolest. Kuid samas olime me oma SKT poolest ja töö produktiivsuse poolest nendest riikidest, kes olid meist hinnataseme poolest samasugused või natukene kõrgema hinnatasemega, tunduvalt maha jäänud. Kuid see ei olnud veel õnnetus, me saime enam-vähem hakkama sel ajal. Probleem tekkis järgmise kahe aastaga. Möödunud aastal oli meil toit Euroopa keskmisest juba 5% võrra kallim. Selle aasta 1. septembri andmete põhjal kallines meil toit viimase 12 kuuga veel 9,2%, Euroopas aga mitte. See tähendab seda, et tõenäoliselt oleme me praegu Euroopas toidukalliduse poolest neljandal-viiendal kohal koos Maltaga. Siinjuures tasub meeles pidada, et Malta on Muhumaast poolteist korda suurem kaljune saareriik, kus ei ole isegi joogivett, seda toodetakse veest, ja ülejäänud toit tuuakse sisse. Ja et me tõenäoliselt jääme hinnakalliduse poolest kolmandal kohal olevast Austriast maha ainult 2–3%. Samal ajal on palgad keskeltläbi 2,2 korda kõrgemad kui meil ja pensionid 3,3 korda kõrgemad. Siit tulebki meie põhiline probleem: meie produktiivsus, meie rikkus ja meie hinnatase ei sobi mitte kuidagi kokku. Kui IMF ülemöödunud aastal analüüsis Eesti majanduse konkurentsivõimet ja avaldas tööpaberi, mida meil eriti palju ei jälgitud, siis IMF-i analüütikud jõudsid järeldusele, et Eesti probleem on selles, et Eesti eksportiv majandus kaotab ekstensiivselt, me jääme kaotama oma turuosa teistele. Läti püsis enam-vähem stabiilsena, Leedu suutis oma turuosa maailmaturul suurendada, meie kaotasime. Hakkasime kaotama juba pärast finantskriisi, kuid eriti tugevalt hakkasime kaotama viimasel viiel aastal – siis, kui meil läksid hinnad väga kõrgeks. Praeguse seisuga, kui meil hinnad kallinevad – kallinevad jätkuvalt ja on väga kõrged –, on meie ettevõtjatel ääretult raske maailmaturul konkureerida ja ka Eesti turul. Sest vaatame, mida meie ettevõtjad suudavad oma turule praegu müüa, kui jätta ehitusmaterjalide tootmine kõrvale ja osa sellisest toiduainetööstusest, kus ei ole kaup hästi transporditav, ega meil oma lettidelt jaekaubanduses Eestis toodetud kaupa väga palju leida ei olegi. Me ei ole eriti konkurentsivõimelised ei oma turul ega ka maailmaturgudel. See probleem on meie tulevikule võib-olla kõige suurem küsimärk. Sest kui me ei suuda oluliselt oma produktiivsust muuta, seda suurendada, oma konkurentsivõimet parandada, siis selle hinnataseme puhul on meil väga raske maailmas oma müüki suurendada. Ja tuleb leppida sellega, et kui see laenurahast tulev stiimul lõpeb ja kui me selle lõppemise ajaks ei suuda oma tööstuslikku tootmist ja ekspordivõimet, ka teenuste oma, oluliselt suurendada, siis seisame me jälle ees selle probleemiga, et meil pole midagi, mis kiirendaks majanduse arengut, SKT kasvutempot. Siinjuures ma tahan ütelda vahemärkusena, et kui me räägime tuleva aasta SKT kasvust, siis tuleb aru saada, et SKT kasv ja rahva jõukuse kasv ei pruugi alati kokku langeda. Sest on terve rida kulutusi – nende hulka kuuluvad ka sõjalised kulutused –, mis jõukust ei kasvata. Need on vajalikud, kuid need on kulutused, mis ei kasvata jõukust, ei pruugi kasvatada. Sest kui nad annavad tööd, siis toodang on selline, mis ei lähe ju ekspordiks – võib-olla midagi läheb, aga ma ei usu, natuke läheb kindlasti –, aga nad ei suurenda kaupade pakkumist meie koduturul. See tähendab seda, et need palgad, mida maksab kaitsetööstus, suurendavad nõudlust ja tegelikult mingil määral survet hindade tõusuks. Seda peab arvestada. On olemas mõiste "sõjaline kensianism". See suurendab SKT-d, see annab tööd, kuid heaolu ei pruugi suurendada. Kuid ma ei räägi praegu kaitsekulude suurendamise ja kaitsetööstuse toetamise poliitika vastu. Me peame lihtsalt vahet tegema, mis on selle tagajärg. Me peame arvestama sellega, et kui see aeg möödub, kus me oluliselt suurendame oma kaitsevõimet ja kaitsetööstust, siis on meil veel vaja midagi tagataskus omada, et hakata rahva elujärge parandama. Siin on andmed kodus vaatamiseks. Siin on näha, et Eesti oli juba möödunud aastal Euroopa keskmisest 5% kallimate toiduainetega. Ja kui siia juurde panna selleaastane 9,1% või 9,2% toiduainete hinda ja arvestada, et mujal Euroopas, eriti aga nendes riikides, kus toiduained on kallimad, olid veel kallimad, nagu Rootsis, siis me läksime nendest riikidest mööda. Meist jäid ette Luksemburg, Taani ja – ma ei mäletagi, kes, Austria? – Austria õige natukene. Palju juttu oli sellest, kuidas hinnatõus on mõjutanud elanike toimetulekut. Eelkõneleja rääkis nendest neljandikest. Mul on siin vana detsiiljaotus, kõige viimane, kuid suhteliselt vana. Ja siit on näha, et toit on kuni kaheksanda kuludetsiilini kõige suurem kuluartikkel. Ja esimestes kuludetsiilides ülekaalukalt. Kuid seda tabelit vaadates peab arvestama sellega, et see on enne suurt toiduainete kallinemist. Siin on veel odavad toiduained ja siin on ka veel odav energia. Aga kui mõttes panna juurde kallinenud toidukaubad ja kallinenud eluase, siis on näha, et 60%-l on viimase viie aastaga läinud elu tunduvalt raskemaks kui 2020. või 2019. aastal. Siin keegi – ma ei mäleta siin enam, kes see oli – küsis saalist, kuidas see mõjutas jõukamaid inimesi. Ma võtsin nagu ette aimates kolmandaks kuluartikliks transpordi. Ja siin on näha, et kui esimeses kuludetsiilis on transpordile umbes 3%, siis kümnendas kuludetsiilis on see üle 20%. See tähendab seda – mitte seda, et ostetakse nii palju bensiini –, küsimus on, jah, kuhu see raha läheb, mida need suhteliselt jõukad inimesed saavad. Nad ostavad lennukipileteid ja reisivad. Need on lennukipiletite hinnad, mis siin transpordi all on. Ja kaks detsiili, isegi 2,5 elavad meil tõepoolest mitte halvemini, kui nad elasid kolm, neli või viis aastat tagasi. Ei, nad ei ela üldse halvemini, pole kunagi paremini elanud kui täna. Aga see eelarvemuudatus või maksupoliitika muudatus, mis aset leiab praegu, teeb nende elu veel paremaks, teistel mitte. Kuidas edasi? Juunis avaldas – ei juulis, see oli 14. juulil, kui ma ei eksi – IMF maaraportid. Üks raport oli Eesti kohta. Ja ma tegin väikese kokkuvõtte, sest imelikult mõtlesin ma täpselt samamoodi nagu IMF, kuidas Eestil edasi minna. IMF oma 14. juuli maaraportiga väitis, et Eesti maksude struktuur pole piisavalt paindlik ega laiapõhjaline, et reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. Raivo Vare tsiteeris juba president Ilvest, kes ütles, et see, mis meid siia tõi, ei vii meid edasi. See maksustruktuur, mis meil on, ja need instrumendid on jätnud meie valitsusele ja ka Riigikogule viletsad valikud. Me ei saa tundlikult reageerida toimuvatele muudatustele. Kui me üldse tahame edasi minna, siis me peame tõsise maksudebati alustama. Ja kui nüüd rääkida käibemaksu alandamisest, siis IMF ei pidanud seda vajalikuks. Ta ütles, et palju targem on minna üle astmelisele tulumaksule. Aga minu aeg on ümber.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Alustan sellest, mille juurde eelmised kõnelejad kõik on jõudnud – [ajast,] mil hakkasid hinnad tunduvalt kallinema, aastatest 2021. ja 2022. Kuid kulminatsioon oli 2022. aasta, kui meil hinnad kallinesid 19,4% [võrreldes] Euroopa Liidu keskmisega, 9,2%‑ga. (Näitab slaide.) Siin [ekraanil] ei ole näha, aga teile on [slaidid] välja jagatud. Selle protsessi tulemusena olime me 2023. aastal hinnataseme poolest Euroopa keskmine riik. Kuid samas olime me oma SKT poolest ja töö produktiivsuse poolest nendest riikidest, kellel oli meiega sama hinnatase või meist natukene kõrgem hinnatase, tunduvalt maha jäänud. Kuid see ei olnud veel õnnetus, me saime enam-vähem hakkama sel ajal. Probleem tekkis järgmise kahe aastaga. Möödunud aastal oli meil toit Euroopa keskmisest juba 5% võrra kallim. Selle aasta 1. septembri andmete põhjal kallines meil toit viimase 12 kuuga veel 9,2%, Euroopas aga mitte. See tähendab seda, et tõenäoliselt oleme me praegu Euroopas toidukalliduse poolest neljandal-viiendal kohal koos Maltaga. Siinjuures tasub meeles pidada, et Malta on Muhumaast poolteist korda suurem kaljune saareriik, kus ei ole isegi joogivett, seda toodetakse [mere]veest, ja ülejäänud toit tuuakse sisse. Ja me tõenäoliselt jääme hinnakalliduse poolest kolmandal kohal olevast Austriast maha ainult 2–3%. Samal ajal on Austrias palgad keskeltläbi 2,2 korda kõrgemad ja pensionid 3,3 korda kõrgemad kui meil. Siit tulebki meie põhiline probleem: meie produktiivsus, meie rikkus ja meie hinnatase ei sobi mitte kuidagi kokku. Kui IMF ülemöödunud aastal analüüsis Eesti majanduse konkurentsivõimet ja avaldas tööpaberi, mida meil eriti palju ei jälgitud, siis IMF‑i analüütikud jõudsid järeldusele, et Eesti probleem on selles, et Eesti eksportiv majandus kaotab ekstensiivselt, me jääme kaotama oma turuosa teistele. Läti püsis enam-vähem stabiilsena, Leedu suutis oma turuosa maailmaturul suurendada, meie kaotasime. Hakkasime kaotama juba pärast finantskriisi, kuid eriti tugevalt hakkasime kaotama viimasel viiel aastal – siis, kui meil läksid hinnad väga kõrgeks. Praeguse seisuga, kus meil hinnad kallinevad – kallinevad jätkuvalt ja on väga kõrged –, on meie ettevõtjatel ääretult raske maailmaturul konkureerida, ja ka Eesti turul. Sest vaatame, mida meie ettevõtjad suudavad oma turule praegu müüa, kui jätta kõrvale ehitusmaterjalide tootmine ja osa sellisest toiduainetööstusest, kus kaupa ei saa hästi transportida. Ega meil oma jaekaubanduse lettidelt Eestis toodetud kaupa väga palju leida ei olegi. Me ei ole eriti konkurentsivõimelised ei oma turul ega ka maailmaturgudel. See probleem on meie tulevikule võib-olla kõige suurem küsimärk, sest kui me ei suuda oluliselt oma produktiivsust suurendada, oma konkurentsivõimet parandada, siis sellise hinnataseme juures on meil väga raske maailmas oma müüki suurendada. Ja tuleb leppida sellega, et kui laenurahast tulev stiimul lõpeb ja kui me selle lõppemise ajaks ei suuda oma tööstuslikku tootmist ja ekspordivõimet, ka teenuste oma, oluliselt suurendada, siis seisame me jälle [silmitsi] selle probleemiga, et meil pole midagi, mis kiirendaks majanduse arengut, SKT kasvutempot. Siinjuures ma tahan ütelda vahemärkusena, et kui me räägime tuleva aasta SKT kasvust, siis tuleb aru saada, et SKT kasv ja rahva jõukuse kasv ei pruugi alati kokku langeda. Sest on terve rida kulutusi – nende hulka kuuluvad ka sõjalised kulutused –, mis jõukust ei kasvata. Need on vajalikud, kuid need on kulutused, mis ei kasvata jõukust, ei pruugi kasvatada. Sest kui nad annavad tööd, siis toodang on selline, mis ei lähe ju ekspordiks – võib-olla midagi läheb, aga ma ei usu, [et palju,] natuke läheb kindlasti – ega suurenda kaupade pakkumist meie koduturul. See tähendab seda, et need palgad, mida maksab kaitsetööstus, suurendavad nõudlust ja tegelikult mingil määral survet hindade tõusuks. Seda peab arvestama. On olemas mõiste "sõjaline keinsism". See suurendab SKT‑d, see annab tööd, kuid heaolu ei pruugi suurendada. Kuid ma ei räägi praegu kaitsekulude suurendamise ja kaitsetööstuse toetamise poliitika vastu. Me peame lihtsalt [mõistma], mis on selle tagajärg. Me peame arvestama sellega, et kui möödub see aeg, mil me oluliselt suurendame oma kaitsevõimet ja kaitsetööstust, siis [peab] meil veel midagi tagataskus olema, et hakata rahva elujärge parandama. (Näitab slaide.) Siin [slaidil] on andmed kodus vaatamiseks. Siin on näha, et Eesti oli juba möödunud aastal Euroopa keskmisest 5% kallimate toiduainetega. Ja kui siia juurde panna selleaastane 9,1% või 9,2% toiduainete hindade [kallinemine] ja arvestada [hindadega] mujal Euroopas, eriti nendes riikides nagu Rootsi, kus toiduained olid veel kallimad, siis me läksime nendest riikidest mööda. Meist jäid ette Luksemburg, Taani ja – ma ei mäletagi, kes, Austria? – Austria õige natukene. Palju juttu oli sellest, kuidas hinnatõus on mõjutanud elanike toimetulekut. Eelkõneleja rääkis nendest neljandikest. (Viitab slaidile.) Mul on siin vana detsiiljaotus, kõige viimane, kuid suhteliselt vana. Siit on näha, et toit on kuni kaheksanda kuludetsiilini kõige suurem kuluartikkel ja esimestes kuludetsiilides ülekaalukalt. Kuid seda tabelit vaadates peab arvestama sellega, et see on enne suurt toiduainete kallinemist. Siin on veel odavad toiduained ja ka odav energia. Aga kui mõttes panna juurde kallinenud toidukaubad ja kallinenud eluase, siis on näha, et 60%‑l on viimase viie aastaga läinud elu tunduvalt raskemaks kui see oli 2020. või 2019. aastal. Siin keegi – ma ei mäleta enam, kes see oli – küsis saalist, kuidas see mõjutas jõukamaid inimesi. Ma võtsin nagu ette aimates kolmandaks kuluartikliks transpordi. Ja siin on näha, et kui esimeses kuludetsiilis [kulutatakse] transpordile umbes 3%, siis kümnendas kuludetsiilis üle 20%. See ei tähenda mitte seda, et ostetakse nii palju bensiini, vaid küsimus on, kuhu see raha läheb, mida need suhteliselt jõukad inimesed [kulutavad]. Nad ostavad lennukipileteid ja reisivad. Need on lennukipiletite hinnad, mis siin transpordi all on. Ja kahes detsiilis, isegi 2,5‑s [olijad] ei ela meil tõepoolest mitte halvemini, kui nad elasid kolm, neli või viis aastat tagasi. Ei, nad ei ela üldse halvemini, nad pole kunagi paremini elanud kui täna. Ja see eelarvemuudatus või maksupoliitiline muudatus, mis praegu aset leiab, teeb nende elu veel paremaks, teistel mitte. Kuidas edasi? Juunis avaldas – ei juulis, see oli 14. juulil, kui ma ei eksi – IMF maaraportid. Üks raport oli Eesti kohta. Ma tegin sellest väikese kokkuvõtte, sest imelikul kombel mõtlesin ma täpselt samamoodi nagu IMF: kuidas [tuleb] Eestil edasi minna? IMF väitis oma 14. juuli maaraportis, et Eesti maksude struktuur pole piisavalt paindlik ega laiapõhjaline, et reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. Raivo Vare tsiteeris juba president Ilvest, kes ütles, et see, mis meid siia tõi, ei vii meid edasi. See maksustruktuur, mis meil on, ja need instrumendid on jätnud meie valitsusele ja ka Riigikogule viletsad valikud. Me ei saa tundlikult reageerida toimuvatele muudatustele. Kui me üldse tahame edasi minna, siis me peame alustama tõsist maksudebatti. Ja kui rääkida toidukaupade käibemaksu alandamisest, siis IMF ei pidanud seda vajalikuks. Ta ütles, et palju targem on minna üle astmelisele tulumaksule. Aga minu aeg on ümber.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Alustan sellest, mille juurde eelmised kõnelejad kõik on jõudnud – ajast, mil hakkasid hinnad tunduvalt kallinema, aastatest 2021. ja 2022. Kuid kulminatsioon oli 2022. aasta, kui meil hinnad kallinesid 19,4% [võrreldes] Euroopa Liidu keskmisega, 9,2%‑ga. (Näitab slaide.) Siin ekraanil ei ole näha, aga teile on slaidid välja jagatud. Selle protsessi tulemusena olime me 2023. aastal hinnataseme poolest Euroopa keskmine riik. Kuid samas olime me oma SKT poolest ja töö produktiivsuse poolest nendest riikidest, kellel oli meiega sama hinnatase või meist natukene kõrgem hinnatase, tunduvalt maha jäänud. Kuid see ei olnud veel õnnetus, me saime enam-vähem hakkama sel ajal. Probleem tekkis järgmise kahe aastaga. Möödunud aastal oli meil toit Euroopa keskmisest juba 5% võrra kallim. Selle aasta 1. septembri andmete põhjal kallines meil toit viimase 12 kuuga veel 9,2%, Euroopas aga mitte. See tähendab seda, et tõenäoliselt oleme me praegu Euroopas toidukalliduse poolest neljandal-viiendal kohal koos Maltaga. Siinjuures tasub meeles pidada, et Malta on Muhumaast poolteist korda suurem kaljune saareriik, kus ei ole isegi joogivett, seda toodetakse mereveest, ja ülejäänud toit tuuakse sisse. Ja me tõenäoliselt jääme hinnakalliduse poolest kolmandal kohal olevast Austriast maha ainult 2–3%. Samal ajal on Austrias palgad keskeltläbi 2,2 korda kõrgemad ja pensionid 3,3 korda kõrgemad kui meil. Siit tulebki meie põhiline probleem: meie produktiivsus, meie rikkus ja meie hinnatase ei sobi mitte kuidagi kokku. Kui IMF ülemöödunud aastal analüüsis Eesti majanduse konkurentsivõimet ja avaldas tööpaberi, mida meil eriti palju ei jälgitud, siis IMF‑i analüütikud jõudsid järeldusele, et Eesti probleem on selles, et Eesti eksportiv majandus kaotab ekstensiivselt, me jääme kaotama oma turuosa teistele. Läti püsis enam-vähem stabiilsena, Leedu suutis oma turuosa maailmaturul suurendada, meie kaotasime. Hakkasime kaotama juba pärast finantskriisi, kuid eriti tugevalt hakkasime kaotama viimasel viiel aastal – siis, kui meil läksid hinnad väga kõrgeks. Praeguse seisuga, kus meil hinnad kallinevad – kallinevad jätkuvalt ja on väga kõrged –, on meie ettevõtjatel ääretult raske maailmaturul konkureerida, ja ka Eesti turul. Sest vaatame, mida meie ettevõtjad suudavad oma turule praegu müüa, kui jätta kõrvale ehitusmaterjalide tootmine ja osa sellisest toiduainetööstusest, kus kaupa ei saa hästi transportida. Ega meil oma jaekaubanduse lettidelt Eestis toodetud kaupa väga palju leida ei olegi. Me ei ole eriti konkurentsivõimelised ei oma turul ega ka maailmaturgudel. See probleem on meie tulevikule võib-olla kõige suurem küsimärk, sest kui me ei suuda oluliselt oma produktiivsust suurendada, oma konkurentsivõimet parandada, siis sellise hinnataseme juures on meil väga raske maailmas oma müüki suurendada. Ja tuleb leppida sellega, et kui laenurahast tulev stiimul lõpeb ja kui me selle lõppemise ajaks ei suuda oma tööstuslikku tootmist ja ekspordivõimet, ka teenuste oma, oluliselt suurendada, siis seisame me jälle silmitsi selle probleemiga, et meil pole midagi, mis kiirendaks majanduse arengut, SKT kasvutempot. Siinjuures ma tahan ütelda vahemärkusena, et kui me räägime tuleva aasta SKT kasvust, siis tuleb aru saada, et SKT kasv ja rahva jõukuse kasv ei pruugi alati kokku langeda. Sest on terve rida kulutusi – nende hulka kuuluvad ka sõjalised kulutused –, mis jõukust ei kasvata. Need on vajalikud, kuid need on kulutused, mis ei kasvata jõukust, ei pruugi kasvatada. Sest kui nad annavad tööd, siis toodang on selline, mis ei lähe ju ekspordiks – võib-olla midagi läheb, aga ma ei usu, et palju, natuke läheb kindlasti – ega suurenda kaupade pakkumist meie koduturul. See tähendab seda, et need palgad, mida maksab kaitsetööstus, suurendavad nõudlust ja tegelikult mingil määral survet hindade tõusuks. Seda peab arvestama. On olemas mõiste "sõjaline keinsism". See suurendab SKT‑d, see annab tööd, kuid heaolu ei pruugi suurendada. Kuid ma ei räägi praegu kaitsekulude suurendamise ja kaitsetööstuse toetamise poliitika vastu. Me peame lihtsalt [mõistma], mis on selle tagajärg. Me peame arvestama sellega, et kui möödub see aeg, mil me oleme oluliselt suurendanud oma kaitsevõimet ja kaitsetööstust, siis [peab] meil veel midagi tagataskus olema, et hakata rahva elujärge parandama. (Näitab slaide.) Siin slaidil on andmed kodus vaatamiseks. Siin on näha, et Eesti oli juba möödunud aastal Euroopa keskmisest 5% kallimate toiduainetega. Ja kui siia juurde panna selleaastane 9,1% või 9,2% toiduainete hindade kallinemine ja arvestada, et mujal Euroopas, eriti aga nendes riikides, kus toiduained olid veel kallimad, nagu Rootsis, siis me läksime nendest riikidest mööda. Meist jäid ette Luksemburg, Taani ja – ma ei mäletagi, kes, Austria? – Austria õige natukene. Palju juttu oli sellest, kuidas hinnatõus on mõjutanud elanike toimetulekut. Eelkõneleja rääkis nendest neljandikest. (Viitab slaidile.) Mul on siin vana detsiiljaotus, kõige viimane, kuid suhteliselt vana. Siit on näha, et toit on kuni kaheksanda kuludetsiilini kõige suurem kuluartikkel ja esimestes kuludetsiilides ülekaalukalt. Kuid seda tabelit vaadates peab arvestama sellega, et see on enne suurt toiduainete kallinemist. Siin on veel odavad toiduained ja ka odav energia. Aga kui mõttes panna juurde kallinenud toidukaubad ja kallinenud eluase, siis on näha, et 60%‑l on viimase viie aastaga läinud elu tunduvalt raskemaks kui see oli 2020. või 2019. aastal. Siin keegi – ma ei mäleta enam, kes see oli – küsis saalist, kuidas see mõjutas jõukamaid inimesi. Ma võtsin nagu ette aimates kolmandaks kuluartikliks transpordi. Ja siin on näha, et kui esimeses kuludetsiilis [olevad inimesed kulutavad] transpordile umbes 3%, siis kümnendas kuludetsiilis [olijad kulutavad] üle 20%. See ei tähenda mitte seda, et ostetakse nii palju bensiini, vaid küsimus on, kuhu see raha läheb, mida need suhteliselt jõukad inimesed kulutavad. Nad ostavad lennukipileteid ja reisivad. Need on lennukipiletite hinnad, mis siin transpordi all on. Ja kahes detsiilis, isegi 2,5‑s [olijad] ei ela meil tõepoolest mitte halvemini, kui nad elasid kolm, neli või viis aastat tagasi. Ei, nad ei ela üldse halvemini, nad pole kunagi paremini elanud kui täna. Ja see eelarvemuudatus või maksupoliitiline muudatus, mis praegu aset leiab, teeb nende elu veel paremaks, teistel mitte. Kuidas edasi? Juunis avaldas – ei juulis, see oli 14. juulil, kui ma ei eksi – IMF maaraportid. Üks raport oli Eesti kohta. Ma tegin sellest väikese kokkuvõtte, sest imelikul kombel mõtlesin ma täpselt samamoodi nagu IMF: kuidas [tuleb] Eestil edasi minna. IMF väitis oma 14. juuli maaraportis, et Eesti maksude struktuur pole piisavalt paindlik ega laiapõhjaline, et reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. Raivo Vare tsiteeris juba president Ilvest, kes ütles, et see, mis meid siia tõi, ei vii meid edasi. See maksustruktuur, mis meil on, ja need instrumendid on jätnud meie valitsusele ja ka Riigikogule viletsad valikud. Me ei saa tundlikult reageerida toimuvatele muudatustele. Kui me üldse tahame edasi minna, siis me peame alustama tõsist maksudebatti. Ja kui rääkida toidukaupade käibemaksu alandamisest, siis IMF ei pidanud seda vajalikuks. Ta ütles, et palju targem on minna üle astmelisele tulumaksule. Aga minu aeg on ümber.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Esimesena küsib kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Esimesena küsib kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Ma küsin sama, mida ma küsisin Urmas Reinsalult. Nii-öelda kolm rinderiiki, Soome Eesti ja Läti, aga inflatsioon on jätkuvalt meil kõige kõrgem, oluliselt kõrgem, 6,2 augustis, Soomes 2,2 ja Lätis vist 4,1. Millest see tuleneb? Pilt on muidugi pikemaajalisem, aga ka praegusel hetkel suudavad naabrid kuidagi teistmoodi tegutseda kui meie.

Hea juhataja ja ettekandja! Ma küsin sama, mida ma küsisin Urmas Reinsalult. On kolm rinderiiki, Soome Eesti ja Läti, aga inflatsioon on jätkuvalt meil kõige kõrgem, oluliselt kõrgem, 6,2% augustis, Soomes 2,2% ja Lätis vist 4,1%. Millest see tuleb? Pilt on muidugi pikemaajalisem, aga ka praegusel hetkel suudavad naabrid teistmoodi tegutseda kui meie.

Aga nad tegutsevadki teistmoodi, sest nende valikud olid natuke teised, sest sellist käibemaksu tõusu nagu meil ei olnud. See on üks asi. Teiseks, neil on ilmselt turuolukord mõnevõrra teistsugune ja konkurentsitingimused kaubanduses teistsugused, mille tõttu ei saa kaupmehed hindu nii vabalt tõsta. Aga see vajab uurimist. Aga silmaga nähtav põhjus on kindlasti maksude tõus, tarbimismaksude tõus. Muuseas, IMF ütles ka, et tuleb aru saada, et kuigi tarbimismaksud on kõige neutraalsemad, on nende rakendamisel oma piir. Ma soovitan seda country report'i lugeda, see on täiesti kättesaadav.

Aga nad tegutsevadki teistmoodi, sest nende valikud olid natuke teised, sest sellist käibemaksu tõusu nagu meil ei olnud. See on üks asi. Teiseks, neil on ilmselt mõnevõrra teistsugune olukord ja konkurentsitingimused kaubanduses teistsugused, mille tõttu ei saa kaupmehed hindu nii vabalt tõsta. See vajab uurimist. Aga silmaga nähtav põhjus on kindlasti maksude tõus, tarbimismaksude tõus. Muuseas, IMF ütles ka, et tuleb aru saada, et kuigi tarbimismaksud on kõige neutraalsemad, on nende rakendamisel oma piir. Ma soovitan seda country report'i lugeda, see on täiesti kättesaadav.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin … Ma olen siin selja taga.

Näen-näen!

Näen.

Mina küsin teie käest regionaalse siseriikliku lõhe kohta. Me teame, et lisandväärtus ja palgatase on maakonniti väga erinev. Kuidas te seda kommenteerite ja mis on teie soovitused? Mul on näide kodumaakonnast: Hiiumaal on mediaanpalk 1400 eurot napilt-napilt. Nali naljaks või tegelikult kurb tõsiasi on see Statistikaameti näide, kuidas meie panus SKP‑sse ümardati üldse nulliks. Et mitte ainult Hiiumaa näitesse kinni jääda, vaid [vaadata olukorda] laiemalt, siis mis on teie soovitused regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks?

Mina küsin teie käest ka regionaalse siseriikliku lõhe kohta. Me teame, et tõesti, lisandväärtus on maakonniti samuti väga erinev ja palgatase. Kuidas te kommenteerite ja mis on teie soovitused? Minu kodumaakonna näide on see, et mediaanpalk Hiiumaal on 1400 eurot napilt-napilt. Jälle nali naljaks või kurb tõsiasi – Statistikaameti näide, kuidas meie panus SKP-sse ümardati üldse nulliks. Võib-olla mitte ainult Hiiumaa näitesse kinni jääda, vaid laiemalt – mis on teie soovitused sellise regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks?

Mina küsin teie käest regionaalse siseriikliku lõhe kohta. Me teame, et lisandväärtus ja palgatase on maakonniti väga erinev. Kuidas te seda kommenteerite ja mis on teie soovitused? Mul on näide kodumaakonnast: Hiiumaal on mediaanpalk 1400 eurot napilt-napilt. Nali naljaks või tegelikult kurb tõsiasi on see Statistikaameti näide, kuidas meie panus SKP‑sse ümardati üldse nulliks. Et mitte ainult Hiiumaa näitesse kinni jääda, vaid [vaadata olukorda] laiemalt, siis mis on teie soovitused sellise regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks?

Esiteks tuleb aru saada, et efektiivsus on tegelikult konsolideerimise funktsioon. Ja keskused, suured keskused … Ma ei mõtle Tallinna, Tallinna ma ei pea selleks. Üldiselt loetakse maailmas konkurentsivõimeliseks piirkonda, kus on 2 miljonit inimest, sest seal saavad olla kõik vajalikud faktorid, et omada konkurentsivõimelist majandust. See on esiteks. Aga teiseks, kui me tahame, et elu Eestimaal oleks kaetud, nii nagu näiteks Šveitsis tahetakse, siis tuleb seda lihtsalt poliitiliste meetmetega toetada. Ja tulebki rääkida, kuivõrd me tahame, siis tuleb seda ja seda teha, seda ja seda toetada. Aga nüüd me tuleme oma maksusüsteemi juurde – eranditeta, ühetaoline – ja me ei saa neid teha. Ma ütlesin alguses juba, et kui me tahame edasi minna ja olla edukad, siis me peame tõelise läbikaalutud maksudebati alustama ja arvestama ka seda, millised peavad olema regionaalpoliitilised maksuerisused, millised võimalused stimuleerida investeeringuid just, ütleme, saartele või Kagu-Eestisse. Ma ei tea, aga ma tean seda, et seda on vaja, sest ilma ei juhtu mitte midagi.

Esiteks tuleb aru saada, et efektiivsus on tegelikult konsolideerimise funktsioon. Ja keskused, suured keskused – ma ei mõtle Tallinna, Tallinna ma ei pea selleks. Üldiselt loetakse maailmas konkurentsivõimeliseks piirkonda, kus on 2 miljonit inimest, sest seal saavad olla kõik vajalikud faktorid, et omada konkurentsivõimelist majandust. See on esiteks. Teiseks, kui me tahame, et elu Eestimaal oleks kaetud, nii nagu näiteks Šveitsis tahetakse, siis tuleb seda lihtsalt poliitiliste meetmetega toetada. Tulebki rääkida, kuivõrd me tahame, ja siis tuleb seda ja seda teha, seda ja seda toetada. Aga kui me [vaatame] oma maksusüsteemi, mis on eranditeta, ühetaoline, siis [selgub], et me ei saa [toetada]. Ma ütlesin alguses juba, et kui me tahame edasi minna ja olla edukad, siis me peame tõelise läbikaalutud maksudebati algatama ja arvestama ka seda, millised peavad olema regionaalpoliitilised maksuerisused, millised on võimalused, et stimuleerida investeeringuid just saartel või Kagu-Eestis. Ma ei tea millised, aga ma tean, et seda on vaja, sest ilma selleta ei juhtu mitte midagi.

Esiteks tuleb aru saada, et efektiivsus on tegelikult konsolideerimise funktsioon. Ja keskused, suured keskused – ma ei mõtle Tallinna, Tallinna ma ei pea selleks. Üldiselt loetakse maailmas konkurentsivõimeliseks piirkonda, kus on 2 miljonit inimest, sest seal saavad olla kõik vajalikud faktorid, et omada konkurentsivõimelist majandust. See on esiteks. Teiseks, kui me tahame, et elu Eestimaal oleks kaetud, nii nagu näiteks Šveitsis tahetakse, siis tuleb seda lihtsalt poliitiliste meetmetega toetada. Tulebki rääkida, kuivõrd me tahame, ja siis tuleb seda ja seda teha, seda ja seda toetada. Aga kui me [vaatame] oma maksusüsteemi, mis on eranditeta, ühetaoline, siis [selgub], et me ei saa toetada. Ma ütlesin alguses juba, et kui me tahame edasi minna ja olla edukad, siis me peame tõelise läbikaalutud maksudebati algatama ja arvestama ka seda, millised peavad olema regionaalpoliitilised maksuerisused, millised on võimalused, et stimuleerida investeeringuid just saartel või Kagu-Eestis. Ma ei tea millised, aga ma tean, et seda on vaja, sest ilma selleta ei juhtu mitte midagi.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh teile väga veenva ettekande eest! Mul oleks palve, kuna teil ettekandes jäi kaks slaidi käsitlemata – väga huvitav, inspireeriv slaid "Historical Income Tax Rates" ja "Riigieelarvest ja hinnatõusust" –, siis palun mulle vastates selgitada neid slaide.

Aitäh teile väga veenva ettekande eest! Mul oleks palve, kuna teil ettekandes jäi kaks slaidi käsitlemata – väga huvitavad ja inspireerivad slaidid "Historical Income Tax Rates" ja "Riigieelarvest ja hinnatõusust" –, siis palun mulle vastates selgitada neid slaide.

Oot, millised need olid? (Urmas Reinsalu selgitab kohapealt.) Ahah, selge. Vaat nüüd ongi nõnda, et siit on väga raske aru saada, kuid siin on Ühendriikide tulumaksu kogu ajalugu alates kodusõjast. See on see osa, kus on vasakus servas väike, 10%-line tulumaks. Vahepeal tulumaksu ei olnud ja enne esimest maailmasõda hakati uuesti tulumaksu rakendama. Ja siin ongi nõnda, et kuidas on Ühendriikides on suhtutud? Vastavalt vajadusele. Kui on sõda, tuleb tulumaksu rakendada, ja kui ei ole, siis on võimalik saada tunduvalt väiksema tulumaksuga hakkama. President Reagan omal ajal tahtis sisse viia ühtset tulumaksu, mida soovitasid Stanfordi ülikooli majandusprofessorid. Nad töötasid oma ettepaneku välja lihtsast tulumaksust. Reagan vaatas ja ütles, et ei sobi, see ei ole piisavalt progresseeruv, sest ta maksustab vaeseid inimesi liiga kõrgelt. See oli Reagan, kes viis läbi turupõhiseid reforme ja kärpis riigiaparaadi osa, riigi osa majanduses, kuid ta ütles, et ei ole võimalik loobuda progresseeruvast, astmelisest tulumaksust, sest see on ebaõiglane. Muuseas, seesama IMF-i raport ütleb ka, et kui me vaatame majanduslikku otstarbekust maksude puhul, ei tohi me unustada mitte kunagi õigluse põhimõtet.

Millised need olid? (Urmas Reinsalu selgitab kohapealt.) Ahah, selge. Vaat nüüd ongi nõnda, et siit on väga raske aru saada, kuid siin on Ühendriikide tulumaksu kogu ajalugu alates kodusõjast. See on see osa, kus on vasakus servas väike, 10%‑line tulumaks. Vahepeal tulumaksu ei olnud ja enne esimest maailmasõda hakati uuesti tulumaksu rakendama. Siin ongi [näha], kuidas Ühendriikides on sellesse suhtutud. Vastavalt vajadusele. Kui on sõda, tuleb tulumaksu rakendada, ja kui ei ole, siis on võimalik hakkama saada tunduvalt väiksema tulumaksuga. President Reagan omal ajal tahtis sisse viia ühtset tulumaksu, mida soovitasid Stanfordi ülikooli majandusprofessorid. Nad töötasid välja oma ettepaneku lihtsa tulumaksu [kehtestamiseks]. Reagan vaatas ja ütles, et see ei sobi, see ei ole piisavalt progresseeruv, sest maksustab vaeseid inimesi liiga kõrgelt. See oli Reagan, kes viis läbi turupõhiseid reforme ja kärpis riigi osa majanduses, kuid ta ütles, et ei ole võimalik loobuda progresseeruvast, astmelisest tulumaksust, sest see on ebaõiglane. Muuseas, seesama IMF‑i raport ütleb ka, et kui me vaatame majanduslikku otstarbekust maksude puhul, ei tohi me mitte kunagi unustada õigluse põhimõtet.

Millised need olid? (Urmas Reinsalu selgitab kohapealt.) Ahah, selge. Vaat nüüd ongi nõnda, et siit on väga raske aru saada, kuid siin on Ühendriikide tulumaksu kogu ajalugu alates kodusõjast. See on see osa, kus on vasakus servas väike, 10%‑line tulumaks. Vahepeal tulumaksu ei olnud ja enne esimest maailmasõda hakati uuesti tulumaksu rakendama. Siin on näha, kuidas Ühendriikides on sellesse suhtutud. Vastavalt vajadusele. Kui on sõda, tuleb tulumaksu rakendada, ja kui ei ole, siis on võimalik hakkama saada tunduvalt väiksema tulumaksuga. President Reagan omal ajal tahtis sisse viia ühtset tulumaksu, mida soovitasid Stanfordi ülikooli majandusprofessorid. Nad töötasid välja oma ettepaneku lihtsa tulumaksu [kehtestamiseks]. Reagan vaatas ja ütles, et see ei sobi, see ei ole piisavalt progresseeruv, sest maksustab vaeseid inimesi liiga kõrgelt. See oli Reagan, kes viis läbi turupõhiseid reforme ja kärpis riigi osa majanduses, kuid ta ütles, et ei ole võimalik loobuda progresseeruvast, astmelisest tulumaksust, sest see on ebaõiglane. Muuseas, seesama IMF‑i raport ütleb ka, et kui me vaatame majanduslikku otstarbekust maksude puhul, ei tohi me mitte kunagi unustada õigluse põhimõtet.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja, hea Heido! Tead, ma kuulan nii sind kui ka varasemaid ettekandjaid, tihtipeale ka arutelus-debattides, kuidagi tundub, et Vabariigi Valitsus saab oma infot, oma sisendit, oma arusaama majanduses toimuvast, maksupoliitika alustõdedest, inimeste toimetulekust kuskilt hoopis mujalt, mingitelt teistelt ekspertidelt, mingitelt teistelt inimestelt, kelle hinnangul see suund on õige, mida kolm aastat on siin viljeletud ja tegelikult mida üha jõulisemalt tehakse, mis puudutab just selliseid, ütleme, maksupoliitilisi valikuid ja inimeste toimetulekumurede eitamist. Äkki sa oskad selle koha pealt natuke aidata? Kas näiteks sinult on ka Vabariigi Valitsuse….. nõu küsinud või oled sa ise pakkunud mingit oma nõu ja sisendit neile ehk neid valikuid, mis puudutavad energeetikakriisi ajal sekkumist, mis puudutavad maksupoliitilisi otsuseid, mis puudutavad tegelikult ka majanduses sellist, mis see sõnastus oli, et oota majanduskasvu, vist, eks ole, et selle asemel, et midagi teha, lihtsalt oodatakse? Äkki peaks proaktiivselt pakkuma valitsusele tuge või nad ei soovi seda tuge? Milles see probleem on?

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja, hea Heido! Tead, ma kuulan nii sind kui ka varasemaid ettekandjaid, tihtipeale ka aruteludes-debattides. Aga tundub, et Vabariigi Valitsus saab oma info, oma sisendi, oma arusaama majanduses toimuvast, maksupoliitika alustõdedest, inimeste toimetulekust hoopis kuskilt mujalt, mingitelt teistelt ekspertidelt ja inimestelt, kelle hinnangul see suund on õige, mida kolm aastat on siin viljeletud ja mida üha jõulisemalt tehakse, mis puudutab just maksupoliitilisi valikuid ja inimeste toimetulekumurede eitamist. Äkki sa oskad selle koha pealt natuke aidata? Kas näiteks sinult on Vabariigi Valitsuse liikmed nõu küsinud või oled sa ise pakkunud neile oma nõu ja sisendit ehk neid valiku[võimalusi], mis puudutavad energeetikakriisi ajal sekkumist, maksupoliitilisi otsuseid ja tegelikult ka majanduses sellist [hoiakut] – mis see sõnastus oli, "ootame majanduskasvu", vist? Selle asemel, et midagi teha, lihtsalt oodatakse. Äkki peaks proaktiivselt pakkuma valitsusele tuge või nad ei soovi seda tuge? Milles see probleem on?

Väga hea küsimus! Kui ma olin kuulanud ära peaministri ja Urmas Reinsalu ettekande, siis ma mõtlesin, kas nad tõesti elavad ühes riigis. Muuseas, ma rääkisin peaministriga veel augustikuus. Me vestlesime – mitte väga põgusalt, me siiski vestlesime. Me küll ei rääkinud poliitikast niivõrd, aga hindadest me rääkisime. Nii et jah, kuigivõrd. Tegelikult ma ju kirjutan pidevalt ja pikalt, mul on privileeg kirjutada väga pikalt. Ma kirjutan ka praegu toiduainete käibemaksust ja toiduainete hindadest. Just praegu lähen koju ja hakkan jälle kirjutama. Aga Eestis ei ole laiapõhjaline arutlemine kombeks. Kui vaadata teisi riike, siis tuleb aru saada, et kogu aeg on ministri põhitöö rääkida poliitiliste erakondadega, ettevõtlusorganisatsioonidega ja arutada poliitikat, selle muutmise vajadust või mittevajalikkust. Meil seda kommet ei ole. Meie probleem on hoopis see, et me ei suhtle, me ei räägi omavahel, me ei kuula teineteist. See on probleem.

Väga hea küsimus! Kui ma olin kuulanud ära peaministri ja Urmas Reinsalu ettekande, siis ma mõtlesin, kas nad tõesti elavad ühes riigis. Muuseas, ma rääkisin peaministriga veel augustikuus. Me vestlesime – mitte väga põgusalt, aga siiski me vestlesime –, aga ma ei rääkinud poliitikast niivõrd, aga hindadest me rääkisime. Nii et jah, kuigivõrd. Aga tegelikult ma ju kirjutan pidevalt ja pikalt, mul on privileeg kirjutada väga pikalt. Ma kirjutan ka praegu toiduainete käibemaksust ja toiduainete hindadest, just praegu, lähen koju ja hakkan jälle kirjutama. Aga Eestis ei ole kombeks. Kui vaadata teisi riike, siis tuleb aru saada, et kogu aeg on ministri põhitöö rääkida poliitiliste erakondadega, ettevõtlusorganisatsioonidega ja arutada poliitikat, selle muutmise vajadust või mittevajalikkust. Meil seda kommet ei ole. Meie probleem on hoopis see, et me ei suhtle, me ei räägi omavahel, me ei kuula teineteist. See on probleem.

Väga hea küsimus! Kui ma olin kuulanud ära peaministri ja Urmas Reinsalu ettekande, siis ma mõtlesin, kas nad tõesti elavad ühes riigis. Muuseas, ma rääkisin peaministriga veel augustikuus. Me vestlesime – mitte väga põgusalt, me siiski vestlesime. Me küll ei rääkinud poliitikast niivõrd, aga hindadest me rääkisime. Nii et jah, kuigivõrd. Tegelikult ma ju kirjutan pidevalt ja pikalt, mul on privileeg kirjutada väga pikalt. Ma kirjutan ka praegu toiduainete käibemaksust ja toiduainete hindadest. Just praegu lähen koju ja hakkan jälle kirjutama. Aga Eestis ei ole [laiapõhjaline arutlemine] kombeks. Kui vaadata teisi riike, siis tuleb aru saada, et kogu aeg on ministri põhitöö rääkida poliitiliste erakondadega, ettevõtlusorganisatsioonidega ja arutada poliitikat, selle muutmise vajadust või mittevajalikkust. Meil seda kommet ei ole. Meie probleem on hoopis see, et me ei suhtle, me ei räägi omavahel, me ei kuula teineteist. See on probleem.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tänud teile ettekande eest! Natukene sellest, mida te just Tanelile vastasite. Augustis suhtlesite peaministriga, nüüd lähete koju kirjutama ja nii edasi. Peaminister on toonud välja ühe probleemi hinnatõusude kontekstis, mis puudutas seda, et meil on liiga palju kaubanduspinda. Teie sellel teemal millegipärast üldse ei peatunud. Mul ongi küsimus. Ma ausalt ka seda eelarve [tutvustamist] või muid peaministri seisukohti kuulates ei saa aru, kas ja kuidas ta reguleerida plaanib seda, kui tema arvates on kaubanduspindu liiga palju. Küll aga oleme näinud, et lisaks inflatsiooni kasvule võimestatakse seda käibemaksu kasvuga.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja, tänud teile ettekande eest! Natukene sellest, millest te just Tanelile vastasite. Augustis suhtlesite peaministriga, nüüd lähete koju kirjutama ja nii edasi. Peaminister on toonud välja ühe probleemi hinnatõusude kontekstis, mis puudutas liiga palju kaubanduspindu. Teie sellel teemal millegipärast üldse ei peatunud. Mul ongi küsimus. Ma ausalt ka seda eelarvet või muid peaministri seisukohti kuulates ei saa aru, kas ja kuidas ta reguleerida plaanib seda, et tema arvates on liiga palju kaubanduspindu. Küll aga oleme näinud, et lisaks inflatsiooni kasvule võimestatakse seda käibemaksu kasvuga.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tänud teile ettekande eest! Natukene sellest, mida te just Tanelile vastasite. Augustis suhtlesite peaministriga, nüüd lähete koju kirjutama ja nii edasi. Peaminister on toonud välja ühe probleemi hinnatõusude kontekstis, mis puudutas seda, et meil on liiga palju kaubanduspinda. Teie sellel teemal millegipärast üldse ei peatunud. Mul ongi küsimus. Ma ausalt ka seda eelarve [tutvustamist] või muid peaministri seisukohti kuulates ei saa aru, kas ja kuidas ta seda reguleerida plaanib, kui tema arvates on kaubanduspinda liiga palju. Küll aga oleme näinud, et lisaks inflatsiooni kasvule võimestatakse seda käibemaksu kasvuga.

Jah!

Jah.

Te lähete koju kirjutama, ju teil on mõtted valmis, eks ju. Ma enne küsisin ka sellesama toiduainete käibemaksu kontekstis, et üks on lõpphinnad ja teine on toiduainetööstuse konkurents. Äkki te veidi avaksite neid mõtteid, mida te plaanite kirja panna ka?

Te lähete koju kirjutama, ju teil on mõtted valmis. Ma enne küsisin ka toiduainete käibemaksu kontekstis, et üks on lõpphinnad ja teine on toiduainetööstuse konkurents. Äkki te veidi avaksite ka neid mõtteid, mida te plaanite kirja panna?

Kui peaminister vihjas kaubanduspindadele, siis minu arvates oli tal tuline õigus. Eestis on kaubanduspinda elaniku kohta vist – kunagi oli kaks korda rohkem kui Soomes, nüüd on pindasid juurde tulnud, nii et [nüüd on] üle kahe korra rohkem. Ta oli nagu häiritud, et sellest ei saada aru. Ma ütlesin, et jah, väga raske on aru saada, et kui ühel inimesel on 100 ruutmeetrit elamispinda ja [teisel] 200, siis sellel, kellel on 200, on küttekulud kaks korda suuremad. Küttekulu lähebki ju tegelikult [kõrgeks]. Mitte niivõrd hoone rent, see on odav, aga küttekulud ja ülalpidamiskulud, koristaja – kõik see läheb maksma. Lähevad maksma ju ka [pikad] lahtiolekuajad. Mujal maailmas võitlevad ametiühingud selle eest, et inimesed ei peaks öösel tööl olema, kui seda üldse ei ole vaja. Meil on kauplused [kaua] lahti, me maksame müüjatele madalat palka, aga selle eest [võid sinna] millal iganes minna, mõni on ööpäev lahti. Ka pühade ajal, kui keegi seal ei käi, peavad inimesed [tööl olema]. See on ju asi, mida saab tegelikult seadusega või kokkulepetega reguleerida, ja see hoiab [kulud] all. Nii et peaministril oli jumala õigus.

Kui peaminister vihjas kaubanduspindadele, siis minu arvates oli tal tuline õigus. Eestis on kaubanduspinda elaniku kohta vist, kunagi oli kaks korda rohkem kui Soomes, nüüd on pindasid juurde tulnud, nii et üle kahe korra. Ta nagu oli häiritud sellest, et sellest ei saada aru. Ma ütlesin, et jah, väga raske on aru saada, et kui inimesel on 100 ruutmeetrit elamispinda ja 200, siis sellel, kellel 200 on, küttekulud kaks korda suuremad. Küttekulu lähebki ju tegelikult mitte niivõrd hoone renti, nad on ….. odavad, aga küttekulud ja ülalpidamiskulud, koristaja – kõik see läheb maksma. Lähevad maksma ju ka lahtiolekuajad. Mujal maailmas võitlevad ametiühingud selle eest, et inimestel ei oleks öösel vaja tööd olla ja siis, kui üldse ei ole vaja. Meil on kauplused palju lahti, me maksame madalat palka müüjatele, aga selle eest … Millal lähed, mõni on ööpäev lahti, ka pühade ajal, siis kui keegi ei käi …… Vaat, see on ju asi, mida saab tegelikult seadusega või kokkulepetega reguleerida, ja see hoiab all. Nii et peaministril oli jumala õigus.

Kui peaminister vihjas kaubanduspindadele, siis minu arvates oli tal tuline õigus. Eestis on kaubanduspinda elaniku kohta vist – kunagi oli kaks korda rohkem kui Soomes, nüüd on pindasid juurde tulnud, nii et [nüüd on] üle kahe korra rohkem. Ta oli nagu häiritud, et sellest ei saada aru. Ma ütlesin, et jah, väga raske on aru saada, et kui ühel inimesel on 100 ruutmeetrit elamispinda ja [teisel] 200, siis sellel, kellel on 200, on küttekulud kaks korda suuremad. Küttekulu lähebki ju tegelikult [kõrgeks]. Mitte niivõrd hoone rent, see on odav, aga küttekulud ja ülalpidamiskulud, koristaja – kõik see läheb maksma. Lähevad maksma ju ka [pikad] lahtiolekuajad. Mujal maailmas võitlevad ametiühingud selle eest, et inimesed ei peaks öösel tööl olema, kui seda üldse ei ole vaja. Meil on kauplused [kaua] lahti, me maksame müüjatele madalat palka, aga selle eest [võime sinna] millal iganes minna, mõni on ööpäev lahti. Ka pühade ajal, kui keegi seal ei käi, peavad inimesed [tööl olema]. See on ju asi, mida saab tegelikult seadusega või kokkulepetega reguleerida, ja see hoiab [kulud] all. Nii et peaministril oli jumala õigus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Nii nagu te ise ka mainisite, võrreldes aastaga on meil toiduainete hinnad tõusnud 9,2% ja üleüldiselt elukallidus on 6,2% või 6,1%. Te mainisite ka ära, et Euroopas, mis puudutab toiduainete hindade kasvu, seda sel perioodil suuresti ei toimunud, kui me räägime keskmistest arvudest.

Aitäh! Nii nagu te ise ka mainisite, aastaga on meil toiduainete hinnad tõusnud 9,2% ja elukallidus üleüldiselt on 6,2% või 6,1%. Te mainisite ka ära, et Euroopas toiduainete hindade kasvu sel perioodil suuresti ei toimunud, kui me räägime keskmistest arvudest.

Natuke toimus.

Natuke toit.

No natukene, jah. Aga milles see ikkagi nii kinni on? Meil on toiduainete hind ikkagi nii suure kasvuga trendil. 9,2% on ikkagi väga suur hinnatõus.

No natukene, jah. Aga milles see ikkagi kinni on, et meil on toiduainete hind nii suures kasvutrendis. 9,2% on ikkagi väga suur hinnatõus.

Jah, ongi, aga ma olen mitu korda ütelnud, et suure, suurema hinnatõusu põhjustas meie maksupoliitiline valik. Kui mujal tekivad raskused, siis üritatakse, kui ei laenata, võtta raha sealt, kust võtta on võimalik, aga meie tahame käibemaksu pealt võtta. Nii et just vahe on see. Meil ei ole võimalust tõsta kõige jõukamale kümnendikule tulumaksumäära, sest meil on kokku seotud dividendi tulumaks, kapitali kasvust saadav tulu, ettevõtte tulu ja üksikisiku tulu kõik ühte puntrasse. Me ei saa midagi puutuda. Me oleme ennast kinni sidunud ja meie ainuke sihuke valik, mida me saame teha kiiresti, on tõsta tarbimismakse. Muu oleme me kinni keevitanud.

Ongi, aga ma olen mitu korda ütelnud, et suurema hinnatõusu põhjustas meie maksupoliitiline valik. Kui mujal tekivad raskused ja kui ei laenata, siis üritatakse raha võtta sealt, kust võtta on võimalik, aga meie tahame käibemaksu pealt võtta. Just see on vahe. Meil ei ole võimalust tõsta tulumaksumäära kõige jõukamal kümnendikul, sest meil on dividendi tulumaks, kapitali kasvust saadav tulu, ettevõtte tulu ja üksikisiku tulu kõik ühte puntrasse kokku seotud. Me ei saa midagi puutuda. Me oleme ennast kinni sidunud ja meie ainuke valik, mida me saame kiiresti teha, on tõsta tarbimismakse. Muu oleme me kinni keevitanud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma küsin samasse väravasse oma küsimuse. Olles ära kuulanud kõik need ettekanded, küsin, kuidas peatada ostujõu langus, mis praegu paratamatult niimoodi jätkub, ja suurendada sisetarbimist. Sest paistab, et Lätis ja Leedus on osatud majanduskasvu ja jõukust nii palju kas kasvatada või hoida, [järelikult] midagi tehakse seal õigesti ja meil midagi valesti. Mis see täpselt siis on?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma küsin samasse väravasse oma küsimuse. Olles ära kuulanud kõik need ettekanded, küsin, kuidas peatada ostujõu langus, mis praegu paratamatult niimoodi jätkub, ja suurendada sisetarbimist. Sest Lätis ja Leedus paistab, et majanduskasvu ja jõukust on osatud nii palju kas kasvatada või hoida, siis midagi tehakse seal õigesti ja meil midagi valesti. Mis see küll täpselt siis on?

Ongi kogu [erinevus] selles, et meie oleme teinud valesti. Elu ei ole nagu reklaamiklipi tegemine, et hakkame otsast peale. Praegu on muutused juba toimunud ja me saame ainult seda teha, et me neid vigu edaspidi ei teeks, et me loobuksime nende tegemisest. Sellepärast me peamegi võtma kaks asja käsile: me peame oma majanduse innovaatilisust suurendama, et me muutuksime efektiivsemaks, ja teiseks, me peame oma maksusüsteemi üle tõsiselt järele mõtlema.

Ongi kogu küsimus selles, et meie oleme teinud valesti. Elu ei ole nagu mingisuguse reklaamiklipi tegemine, et hakkame otsast peale. Praegu on muutused juba toimunud ja me saame ainult seda teha, et me neid vigu edasi ei teeks, loobuksime nende tegemisest. Sellepärast me peamegi võtma kaks asja käsile: me peame oma majanduse innovaatilisust suurendama, et me muutuksime efektiivsemaks, ja teiseks, me peame oma maksusüsteemi üle tõsiselt järele mõtlema.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkemateks küsimusteks meil enam aega ei ole. Aitäh nii ettekande kui ka vastuste eest! Edasi liigume läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised ja selles saavad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Riigikogu keskfraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head külalised ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma soovin tänada meie eksperte selle ülevaate eest, mis nad siin väga lühikese aja jooksul meile andsid. Peab tõdema, et aega jäi väheks. Küsimusi oli veel palju, mis siit saalist oleks kõlanud. Ka ettekanded olid natuke napid, oleks tahtnud rohkem infot. Ja mitte ainult mina. Meid jälgib terve Eesti. Terve Eesti oleks soovinud rohkem saada infot, mis tegelikult toimub ja kuidas suhtuvad praegusesse olukorda eksperdid. Siinsamas andis täna peaminister meile järgmise aasta eelarve üle, aga tema sõnad ei läinud kokku sellega, mida me just kuulsime. Nagu öö ja päev. Me saime teada ju täpselt seda, mida me pikalt oleme siin opositsioonis rääkinud: need maksutõusud, see kaskaad maksutõuse, mis oli vahepeal tehtud, tegelikult otseselt mõjutas inimeste toimetulekut ja otseselt mõjutas suuresti kogu seda hinnatõusu. Nii nagu ka täna sai siit välja öeldud, toiduainete hinnatõus viimase aasta lõikes oli 9,2% ja see on Euroopa suurim. See tähendab omakorda, et inimesed ostavad vähem, inimesed tarbivad vähem, inimesed söövad vähem kvaliteetset toitu. Ja sealt edasi läheb üks [probleemide] jada, mis puudutab üldist tervist, nii füüsilist kui ka vaimset. Loomulikult me räägime ka üleüldisest panusest majandusse, mis on vähenenud ja selgelt on vähenenud. Et kõigile oleks arusaadav, mis toimub ja mis võiks tegelikult olla, siis ma toon teile väga väikese ja üldise näite. Meil on olemas tootjad ja meil on olemas tarbijad. Ütleme, et üks lihameister toodab vorsti. Mul on siin [käes] küll Keskerakonna pastakas, aga ütleme, et see on latt vorsti. Kui ta toodab lati vorsti, siis tegelikult tema ootus on, et see tarbija, ostja ostaks ikkagi terve lati ära. Tõenäoliselt on maitsev ka see vorst. Aga mis nende maksutõusude tõttu on toimunud? Inimeste ostujõud on vähenenud. Teiselt poolt on ka tooraine kallimaks läinud. Ja inimene, see tarbija suudab tegelikult selle terve lati asemel heal juhul osta ainult pool latti, aga võib-olla isegi vähem. See ongi see probleem, mis on praegu Eesti majanduses tekkinud. Ja me ei peagi poes seda latti lõikama, sellepärast et tootja on juba selle töö meie eest ära teinud. Me [näeme] pidevalt, kuidas pakendites kogused muutuvad ju kogu aeg väiksemaks. Kui [varem] oli seal 300 või 400 grammi seda vorsti või juustu, siis nüüd on juba vähem, aga hinnad on veelgi [kõrgemad] kui selle esialgse koguse puhul. Ja see ei viigi Eesti majandust edasi. Heido Vitsur tõi siin välja, et nelja aasta jooksul – nelja aasta jooksul, see ongi see periood, kus Reformierakond on erinevate partneritega võimul olnud – 60% Eesti elanike elu on läinud halvemaks. Nende elu on läinud halvemaks! Ja viimasel ajal aina rohkem ja rohkem. Loomulikult inimesed ju tunnevad seda. Inimesed, kes, ma arvan, nendel kohalike omavalitsuste valimistel hääletavad jalgade ja kätega ja kindlasti tahavad muutusi. See olukord, mis praegu on tekitatud, ei saa jätkuda. Ja samamoodi pimesi edasi minna ei ole jätkusuutlik. Kui siin hea kolleeg sotside ridadest küsis, et huvitav, mis eksperte see peaminister kasutab, sellepärast et need eksperdid, kes täna siin ees olid, nende jutt erineb peaministri jutust. Võib-olla on see Jürgen Ligi? Arvestades tema sõnavõtte ja mõttemaailma, on selline tunne küll, et ta rohkem kuuletub Jürgen Ligile. Aga mida Ligi meile soovitab? Ta ütleb, et tegelikult vähem tarbida ongi parem. Tarbige vähem, olete niigi ülekaalulised – need on tema sõnad. Aga kui need naljad kõrvale jätta, siis tõesti, olukord on halb. Me saime veel kord kinnituse, et me peame muutma oma maksusüsteemi. Tarbimismaksude tõstmine ei ole see tee, mis [parandab] meie inimeste toimetulekut. Kui me vaatame üldiselt meie maksusüsteemi ja riigieelarve struktuuri, siis üks suuremaid tulu[allikaid] riigieelarves ongi tarbimismaksud, mis [moodustavad] lausa 42%. See on üks suuremaid numbreid Euroopas. Tarbimismaksud on otseselt need, mis võtavad kõige rohkem raha ära inimestelt, kes kulutavad igapäevaselt raha baasvajadustele. Mida väiksem palk inimesel on, seda rohkem baasvajadusteks kulub. Ja loomulikult üks baasvajadus on ju toiduained. Ja toiduained on meil, tuleb välja, ühed kallimad Euroopas. Teiselt poolt, seesama eelarve tegelikult ju maksustab rikkamaid vähem, aga see ongi nii praeguse valitsuse kui ka Reformierakonna üleüldine ideoloogia. See paistis praegu välja ka sellest eelarvest, mis just üle anti. Seal oli selgelt välja toodud – ja ka analüütikud tõid selle välja –, et maksukoormus, mis selle eelarvega inimestele uuesti peale pannakse, annab jõukust juurde eelkõige jõukamatele ja võtab veelgi rohkem ära sealt, kust seda [praegugi] võtta ei ole. Veel kord tänan ettekandjaid väga sisuka ja ülevaatliku informatsiooni eest. See oli kasulik. Ma arvan, et ka need inimesed, kes jälgisid meid kõikides kanalites – ma saan aru, et seda ülekannet transleeriti väga paljudes kanalites –, saavad aru, mis seisus praegu riik on, mida on korda saatnud ja saatmas meie praegune koalitsioon, kus on Reformierakond ja Eesti 200. Ega ilmaasjata ei ole praegu ju olukord selline, kus ainult 11% kogu ühiskonnast miskipärast endiselt usaldab praegust valitsust. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head külalised ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma soovin tänada meie eksperte selle ülevaate eest, mis nad siin väga lühikese aja jooksul meile andsid. Peab tõdema, et aega jäi väheks. Küsimusi oli veel palju, mis siit saalist oleks kõlanud. Ka ettekanded olid natuke napid, oleks tahtnud rohkem infot. Ja mitte ainult mina. Meid jälgib terve Eesti. Terve Eesti oleks soovinud rohkem saada infot, mis siis tegelikult toimub, kuidas suhtuvad praegusesse olukorda eksperdid. Ja siinsamas, kui täna andis peaminister meile eelarve, järgmise aasta eelarve üle, kuidas tema sõnad ei läinud kokku sellega, mida me just kuulsime. Nagu öö ja päev. Me saime teada ju tegelikult täpselt seda, mida me pikalt oleme siit opositsioonist rääkinud, et need maksutõusud, see kaskaad maksutõuse, mis oli vahepeal tehtud, tegelikult otseselt mõjutas inimeste toimetulekut, otseselt mõjutas suuresti kogu seda hinnatõusu. Ja nii nagu ka täna sai siit välja öeldud, toiduainete viimane hinnatõus aasta lõikes oli 9,2% ja see on Euroopa suurim. See tähendab omakorda, et inimesed ostavad vähem, inimesed tarbivad vähem, inimesed söövad vähem kvaliteetset toitu. Ja loomulikult sealt edasi läheb üks jada, mis puudutab üldist tervist, nii füüsilist kui ka vaimset. Ja loomulikult me räägime ka üleüldisest panusest majandusse, mis on vähenenud ja selgelt on vähenenud. Et kõigile oleks arusaadav, mis siis toimub ja mis võiks tegelikult olla, siis ma toon teile väga väikese ja üldise näite. Meil on olemas tootjad, meil on olemas tarbijad. Ja ütleme, et üks lihameister toodab vorsti. Siin on küll Keskerakonna pastakas, aga ütleme, et see on latt vorsti. Ja kui ta toodab lati vorsti, siis tegelikult tema ootus on, et see tarbija, ostja ostaks ikkagi terve lati ära. Tõenäoliselt on maitsev ka see vorst. Aga mis siis nende maksutõusude kaudu on toimunud? Inimeste ostujõud on vähenenud. Teiselt poolt on tooraine ka kallimaks läinud. Ja inimene, see tarbija tegelikult selle terve lati asemel suudab heal juhul osta ainult pool, aga võib-olla isegi vähem. See ongi see probleem, mis on praegu Eesti majanduses tekkinud. Ja me ei peagi poes seda latti lõikama, sellepärast et tootja on juba selle töö meie eest ära teinud. Me jälgime pidevalt, kuidas pakendites kogused muutuvad ju pidevalt väiksemaks. Kui oli seal 300 või 400 grammi seda vorsti või juustu, siis nüüd on juba vähem, aga hinnad on veelgi suuremad kui selle esialgse koguse pealt. Ja see ei viigi Eesti majandust edasi. Siin Heido Vitsur tõi välja, et nelja aasta jooksul – nelja aasta jooksul, see ongi see periood, kus Reformierakond on erinevate partneritega olnud võimul – 60% Eesti elanikest, nende elu on läinud halvemaks. Nende elu on läinud halvemaks ja viimasel ajal aina rohkem ja rohkem. Ja loomulikult tunnevad seda ju inimesed. Inimesed, kes, ma arvan, nendel kohalike omavalitsuste valimistel hääletavad jalgade ja kätega ja kindlasti tahavad muutusi. See olukord, mis praegu on tekitatud, ei saa jätkuda. Ja seesama pimesi edasiminek ei ole jätkusuutlik. Ja kui siin hea kolleeg sotside ridadest küsis, et aga huvitav, mis eksperte see peaminister kasutab, sellepärast et need eksperdid, kes täna siin ees olid, nende jutt erineb peaministri jutust. Võib-olla on see Jürgen Ligi? Arvestades tema sõnavõtte ja mõttemaailma, selline tunne on küll, et ta rohkem kuuletub Jürgen Ligile. Aga mida see Ligi meile soovitab? Ta ütleb, et tegelikult vähem tarbida ongi parem. Tarbige vähem! Olete niigi ülekaalulised. Need on tema sõnad. Aga kui need naljad kõrvale jätta, siis tõesti, olukord on halb. Me saime veel kord kinnituse, et me peame muutma oma maksusüsteemi. Tarbimismaksude tõstmine ja suurendamine ei ole tee, mis viib meie inimeste toimetuleku üles. Ja kui me vaatame üldiselt meie maksusüsteemi ja riigieelarve struktuuri, siis üks suuremaid tulusid riigieelarves ongi tarbimismaksud. Lausa 42%. See on üks suuremaid numbreid Euroopas. Tarbimismaksud on otseselt need, mis võtavad kõige rohkem raha ära inimestelt, kes igapäevaselt baasvajadusteks kulutavad raha. Ja mida väiksem palk inimesel on, seda rohkem ju kulub baasvajadusteks. Ja loomulikult üks baasvajadus on ju toiduained. Ja toiduained on meil, tuleb välja, ühed kallimad Euroopas. Teiselt poolt, seesama eelarve tegelikult ju vähem maksustab rikkamaid, aga see ongi nii praeguse valitsuse kui ka Reformierakonna üldine ideoloogia. Ja see ka praegu paistis sellest eelarvest, mis just üle anti. Seal oli selgelt välja toodud ja ka analüütikud tõid välja, et maksukoormus, mis läbi selle eelarve inimestele uuesti peale pannakse, see eelkõige annab lisajõukust jõukamatele ja võtab veelgi rohkem ära sealt, kust seda võtta lihtsalt ei ole. Nii et veel kord, mina tänan ettekandjaid väga sisuka ja ülevaatliku informatsiooni eest. See oli kasulik. Ma usun, et ka need inimesed, kes jälgisid meid kõikides kanalites – ma saan aru, et seda ülekannet transleeriti väga paljudes kanalites –, saavad aru, mis seisus praegu riik on, mida on korda saatnud ja saatmas meie praegune koalitsioon, kus on Reformierakond ja Eesti 200. Ega siin ilmaasjata ei ole praegu ju selline olukord, kus ainult 11% kogu ühiskonnast miskipärast siiani usaldab praegust valitsust. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, täpsustan: teil on soov võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel? Palun, Tanel Kiik, Riigikogu kõnetoolist!

Paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head ettekandjad! No kõigepealt tuleb ausalt tunnistada, et tänane päev on päris märgiline olnud sellise arutelu pidamiseks. Kõigepealt peaminister esitab järgmise aasta eelarve kavandi, siis, nagu näha, valdav osa koalitsioonist – et mitte öelda kõik, no mu selja taga üks veel on alles – lahkub siit majast ja saalist ning siis hakatakse arutama ekspertidega hinnatõusu mõju, maksupoliitika ja inimeste toimetuleku üle. Millegipärast see debatt ei paku koalitsioonile isegi mitte seda huvi, et esitaks oma seisukohad. Võib-olla me üllatume, võib-olla veel tuleb siia pulti, aga millegipärast tundub, et see arutelu ei vääri saadikute vajalikku tähelepanu. Ja miks ta vääri? Ma arvan, et kahekihiline on see vastus. Esiteks sellepärast, et praegusel koalitsioonil on tõepoolest kujunenud mingisugune arusaam ja vaade, et nende aetav suund on õige, nende poliitika on õige. Eesti vajab – mis see sõnastus oli? – karget parempoolset majandust või üldist poliitikat, mis sisuliselt tähendab seda – tõlgin selle ära –, et maksustame jõuliselt madalapalgalist ja keskklassi, leevendame jõukamate maksukoormust ja siis lohutame kõiki valijaid jutuga, et tõusev vesi tõstab kõiki paate, unustades ära, et osa neist on juba vee all. See on see loogika olnud. Ehk ei taheta tegelikult kuulata eksperdi seisukohti, veel vähem opositsiooni seisukohti, seal ju ometi ei saa midagi õiget ega paika pidavat olla. Parem on ikka arutada asju nende inimestega, kes on sinuga sama meelt, on lihtsam. Aga teine põhjus, ma arvan, miks selles debatis ei osaleta, on see, et ka koalitsioonis, nii nagu igal pool, on inimesi, kes mõistavad, et valitud suunad ja valitud tegevused ja otsused ei ole olnud õiged. Nad vaatavad numbreid, nad vaatavad reaalsust, nad näevad, et tegelikult, võtame näite, meile tuleb siin, nagu täna oli Riigikogu ees, erihoolekande töötajate meeleavaldus. Erihoolekande töötajate palgatõusuks teenuste ja kohtade kättesaadavuse parandamiseks valitsus eraldab 4,2 miljonit eurot. Vajadus on seal eri sihtrühmade hinnangul suurusjärgus 50 miljonit või isegi rohkem, leitakse 4,2. Samal ajal leitakse nende 10% kõige jõukamatele inimeste maksukoormuse leevendusena, nii-öelda maksukingitusena 4000 pluss eurot teenivatele inimestele leitakse üle 100 miljoni euro. See raha on eelarves olemas. Me võime küsida, kas see 1848 eurot Riigikogu liikmetele lisapalka aastas on tegelikult kriitiline vajadus, mida valitsus peaks tegema, või äkki on erihoolekande valdkond, sotsiaalvaldkond laiemalt, tervishoiu alarahastatus, regionaalpoliitika, millest täna räägiti, mõnevõrra pakilisemad. Ma arvan, et enamik saadikuid siin saalis, sealhulgas koalitsiooni omad, tegelikult iseendaga peeglisse vaadates mõistavad väga hästi, et nende valikud ja prioriteedid, mis selles eelarves on, tegelikult ei ole õiglased, need ei vasta Eesti ühiskonna ootustele, veel vähem vajadustele. Nii et ka selles mõttes on mõistetav, et lihtsam on sellistest debattidest hoiduda, kus sa kuuled ausat kriitikat ja fakte, millega sa isegi nõustud, aga avalikult justkui nõustuda ei tohi, sest koalitsiooni valitud suund ja poliitika peab ometi õige olema. Vahet ei ole, et seda arvab 14% Eesti elanikest, küllap see 86% on eksiteel koos valdava osa ekspertidega. Täna siin saalis on tegelikult kostnud päris palju konkreetseid ettepanekuid ja mõtteid, mida võiks valitsus arvesse võtta. Ma küsisin ka ettekandjalt professor Vitsurilt just selle kohta, kas valitsus ka kuulab neid eksperte, kas valitsus kuulab neid seisukohti, sest mulle tundub, et sellest oleks võita kõigil. Ma arvan, et tänased ettekandjad siin ei praegu saali ees olles ega laiemalt avalikkuse ees oma mõtteid esitades ei tee seda suurest edevusest, tahtmisest sõna võtta ja sõna saada. Küllap neil on tööd ja tegemist piisavalt palju. Nad teevad pigem seda sellepärast, et esiteks ollaksegi mures selle pärast, mis on riigi valitud suund, ja teiseks tuntakse, et nendel on mõtteid ja ideid, millest võiks olla Eesti riigile kasu. Ja nüüd on küsimus selles, kas on kedagi, kes nendest mõtetest kinni võtab, kas on kedagi, kes neid mõtteid kuulda tahab. Loomulikult, opositsioonis olles me saame neid toetada, aga sellest on faktiliselt vähe kasu, kui valitsuse loogika, majanduspoliitika ja maksupoliitika liigub – noh, ma ei taha öelda täis vastuvoolu – ikkagi kohati lausa vastupidises suunas sellele, mida eksperdid soovitavad. Mis oleks koalitsioonil selles võita? Sama rahva arvamuse, rahva reitingu languse, madalseisu ja usalduskriisi põhjus on paljuski just see. Eesti inimesed ütlevad, et rahvas on alati tervikuna targem kui nende valitsejad. Ehk ei ole niimoodi, et pelgalt see 14% on need nutikad, kes on aru saanud, et see praegune koalitsioon ja see poliitika, mida aetakse, on õige, vaid küllap ikka sellel 86%-l, kes nii ei arva, on tegelikult faktiliselt õigus. Ja sellepärast, kui valitsus ei kuula neid eksperte, ei tee korrektuure oma poliitikas, vaid raiub seda asja edasi, siis me oleme näinud, et see on natukene nagu üha kitsenevasse tunnelisse minek. Kunagise Riigikogu valimistel saadud hiigelmandaadi asemel on kahel parlamendierakonnal, kes koalitsioonis on, teatavasti Riigikogu valimistelt saadud 51 mandaati kahe peale, teatud muudatuste tagajärjel oli hetkel isegi 52, aga põhimõtteliselt 51 mandaadist on toetuse mõttes järel 14%. See annaks 10–15 mandaati. Suure tõenäosusega, kuna üks neist erakondadest rohkem parlamenti ei jõua, võib öelda, et see mandaatide hulk on veelgi väiksem. See on selline kitsenev tunnel ehk iga järgmise eelarvega, iga järgmise sellise maksupoliitilise otsusega, mis ei vaata ühiskonna reaalsust, mis ei vasta ühiskonna tegelikele vajadustele, see toetusbaas tegelikult kitseneb, sest inimeste hulk, kes on andnud mingit lootust või on omanud mingit lootust, andnud mõnesuguse usalduskrediidi valitsuse valikutele, tegelikult väheneb. Ühel hetkel näevad haridustöötajad, et valitsus ei täida oma lubadusi, teisel hetkel vaatavad sama sotsiaalvaldkonna ja erihoolekande töötajad, kolmandal hetkel sisejulgeoleku valdkonna inimesed pettuvad valitsuse lubadustes ja tegelikus poliitikas. Ja kõige rohkem loomulikult, nagu siin räägiti vahepeal, üks huvitav mõiste oli "linnriigistumine", kuhu me jõuame, kõige rohkem pettuvadki maapiirkondade elanikud, kes tegelikult ei näe, et need valitsuse otsused maksupoliitikas ja regionaalpoliitikas – ma isegi ei oska enam ühtegi otsust tuua – toetaksid nende kohalikku eluolu. Seda, et neil oleks vajalikud teenused tagatud – haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne –, et oleks kohapeal töökohti, veel parem, väärika palgaga töökohti, mis võimaldaks inimväärset elu ja selle kiiresti tõusnud hinnatõusuga toime tulla, seda tegelikult ei ole. Ka eile, kui meil oli siin saalis lugupeetud minister Terrase ettekanne, siis tema tunnis ausalt, et ega me Eesti 2035 eesmärki ka tema valdkonnas pole täitnud. Ja kui nüüd eriti aus olla, siis on väga vähe valdkondi, kus me täna tegelikult liigume nende täitmise suunas. Ja kindlasti mitte majandusvaldkonna ja tootlikkuse näitel ega inimeste toimetuleku näitel ei saa seda kahjuks öelda. Ehk mul on väga kahju, et valitsuse liikmed, koalitsioonisaadikud, ei pidanud vajalikuks tänases debatis osaleda ega seda kuulata. Ma väga loodan, et Riigikogu esimees annab need täna kõlanud mõtted edasi ja võib-olla mõni saadik siiski kaugteel on seda jälginud. Tegelikult on soovitus siiras: võtke kuulda eksperte, kuulake nende sisendit, kuulake nende ettepanekuid ja seisukohti. Arvestage ka sellega, et kui viimastel aastatel tehtud otsused ei ole andnud neid tulemusi, mida te olete oodanud, à la majanduskasvu edendamise näol ega ka rahva usalduse taastamise näol, siis on aus hetk tunnistada, et aga võib-olla need valikud ongi olnud valed, võib-olla tulebki neid korrigeerida ja võib-olla üsna jõuliselt korrigeerida. Kui seda ei suudeta, siis mu teine siiras soovitus on praegusele valitsusele: sel juhul tuleb ametist lahkuda. Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head ettekandjad! Tuleb ausalt tunnistada, et tänane päev on päris märgiline olnud sellise arutelu pidamiseks. Kõigepealt peaminister esitab järgmise aasta eelarve kavandi ja siis, nagu näha, valdav osa koalitsioonist – et mitte öelda kõik, mu selja taga üks on veel alles – lahkub siit majast ja saalist ning siis hakatakse arutama ekspertidega hinnatõusu mõju, maksupoliitika ja inimeste toimetuleku üle. Millegipärast see debatt ei paku koalitsioonile isegi mitte [nii palju] huvi, et esitada oma seisukohad. Võib-olla me üllatume, võib-olla keegi veel tuleb siia pulti, aga millegipärast tundub, et see arutelu ei vääri saadikute vajalikku tähelepanu. Ja miks ta vääri? Ma arvan, et see vastus on kahekihiline. Esiteks sellepärast, et praegusel koalitsioonil on tõepoolest kujunenud mingisugune arusaam ja vaade, et nende aetav suund on õige, nende poliitika on õige. Eesti vajab – mis see sõnastus oli? – karget parempoolset majandust või üldist poliitikat, mis sisuliselt tähendab seda – tõlgin selle ära –, et maksustame jõuliselt madalapalgalist ja keskklassi, leevendame jõukamate maksukoormust ja siis lohutame kõiki valijaid jutuga, et tõusev vesi tõstab kõiki paate, unustades ära, et osa neist on juba vee all. See on see loogika olnud. Ehk ei taheta tegelikult kuulata ekspertide seisukohti, veel vähem opositsiooni seisukohti, seal ju ometi ei saa midagi õiget ega paika pidavat olla. Parem on ikka arutada asju nende inimestega, kes on sinuga sama meelt, see on lihtsam. Aga teine põhjus, ma arvan, miks selles debatis ei osaleta, on see, et ka koalitsioonis, nii nagu igal pool, on inimesi, kes mõistavad, et valitud suunad, valitud tegevused ja otsused ei ole olnud õiged. Nad vaatavad numbreid, nad vaatavad reaalsust, nad näevad, mis tegelikult [toimub]. Võtame ühe näite: meil oli täna Riigikogu ees erihoolekande töötajate meeleavaldus. Erihoolekande töötajate palgatõusuks teenuste ja kohtade kättesaadavuse parandamiseks eraldab valitsus 4,2 miljonit eurot. Vajadus on eri sihtrühmade hinnangul suurusjärgus 50 miljonit või isegi rohkem, aga leitakse 4,2. Samal ajal leitakse nende 10% kõige jõukamate ehk 4000 pluss eurot teenivate inimeste maksukoormuse leevenduseks nii-öelda maksukingitusena üle 100 miljoni euro. See raha on eelarves olemas. Me võime küsida, kas see 1848 eurot Riigikogu liikmetele lisapalka aastas on tegelikult kriitiline vajadus, millega valitsus peaks tegelema, või äkki on erihoolekande valdkond, sotsiaalvaldkond laiemalt, tervishoiu alarahastatus, regionaalpoliitika, millest täna räägiti, mõnevõrra pakilisemad. Ma arvan, et enamik saadikuid siin saalis, sealhulgas koalitsiooni omad, peeglisse vaadates mõistavad väga hästi, et nende valikud ja prioriteedid, mis selles eelarves on, ei ole tegelikult õiglased ja ei vasta Eesti ühiskonna ootustele, veel vähem vajadustele. Selles mõttes on mõistetav, et lihtsam on hoiduda sellistest debattidest, kus sa kuuled ausat kriitikat ja fakte, millega sa võib-olla isegi nõustud, aga avalikult justkui nõustuda ei tohi, sest koalitsiooni valitud suund ja poliitika peab ometi õige olema. Vahet ei ole, et seda arvab 14% Eesti elanikest, küllap see 86% on eksiteel, koos valdava osa ekspertidega. Täna siin saalis on tegelikult kostnud päris palju konkreetseid ettepanekuid ja mõtteid, mida valitsus võiks arvesse võtta. Miks ma küsisin ühelt ettekandjalt, härra Vitsurilt just selle kohta, kas valitsus ka kuulab neid eksperte, kas valitsus kuulab neid seisukohti? Sest mulle tundub, et sellest oleks võita kõigil. Ma arvan, et tänased ettekandjad siin ei praegu saali ees olles ega laiemalt avalikkuse ees oma mõtteid esitades ei tee seda suurest edevusest, tahtmisest sõna võtta ja sõna saada. Küllap neil on tööd ja tegemist piisavalt palju. Nad teevad pigem seda sellepärast, et esiteks ollaksegi mures selle pärast, mis on riigi valitud suund, ja teiseks tuntakse, et nendel on mõtteid ja ideid, millest võiks olla Eesti riigile kasu. Nüüd on küsimus selles, kas on kedagi, kes nendest mõtetest kinni võtab, kas on kedagi, kes neid mõtteid kuulda tahab. Loomulikult, opositsioonis olles me saame neid toetada, aga sellest on faktiliselt vähe kasu, kui valitsuse loogika, majanduspoliitika ja maksupoliitika liigub – ma ei taha öelda täiesti vastuvoolu – ikkagi kohati lausa vastupidises suunas sellele, mida eksperdid soovitavad. Mis oleks koalitsioonil sellest võita? Rahva arvamuse, rahva reitingu languse, madalseisu ja usalduskriisi põhjus on paljuski just see. Eesti inimesed ütlevad, et rahvas on alati tervikuna targem kui nende valitsejad. Ehk ei ole niimoodi, et pelgalt see 14% on need nutikad, kes on aru saanud, et see praegune koalitsioon ja see poliitika, mida aetakse, on õige, vaid küllap ikka sellel 86%-l, kes nii ei arva, on tegelikult faktiliselt õigus. Kui valitsus ei kuula neid eksperte, ei tee korrektuure oma poliitikas, vaid raiub seda asja edasi, siis me oleme näinud, et see on natukene nagu üha kitsenevasse tunnelisse minek. Kunagistel Riigikogu valimistel said hiigelmandaadi kaks parlamendierakonda, kes koalitsioonis on ja kes teatavasti Riigikogu valimistel said 51 mandaati kahe peale – teatud muudatuste tagajärjel oli hetkel isegi 52 –, aga 51 mandaadist on toetuse mõttes järel 14%. See annaks 10–15 mandaati suure tõenäosusega. Kuna üks neist erakondadest rohkem parlamenti ei jõua, siis võib öelda, et see mandaatide hulk oleks veelgi väiksem. See on selline kitsenev tunnel ehk iga järgmise eelarvega, iga järgmise maksupoliitilise otsusega, mis ei vasta ühiskonna reaalsetele [oludele], mis ei vasta ühiskonna tegelikele vajadustele, see toetusbaas tegelikult kitseneb, sest inimeste hulk, kes on andnud mingit lootust või on omanud mingit lootust, andnud mingisuguse usalduskrediidi valitsuse valikutele, tegelikult väheneb. Ühel hetkel näevad haridustöötajad, et valitsus ei täida oma lubadusi, teisel hetkel näevad sama sotsiaalvaldkonna ja erihoolekande töötajad, kolmandal hetkel sisejulgeoleku valdkonna inimesed pettuvad valitsuse lubadustes ja tegelikus poliitikas. Kõige rohkem loomulikult, nagu siin räägiti vahepeal – üks huvitav mõiste oli "linnriigistumine", kuhu me jõuame –, pettuvadki maapiirkondade elanikud, kes tegelikult ei näe, et need valitsuse otsused maksupoliitikas – regionaalpoliitikas ma isegi ei oska väga ühtegi otsust tuua – toetaksid nende kohalikku eluolu. Seda, et neil oleks vajalikud teenused tagatud – haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne –, et oleks kohapeal töökohti, või veel parem, väärika palgaga töökohti, mis võimaldaks inimväärset elu ja selle kiire hinnatõusuga toime tulla. Seda tegelikult ei ole. Ka eile, kui meil oli siin saalis lugupeetud minister Terrase ettekanne, siis tema tunnistas ausalt, et ega me "Eesti 2035" eesmärki ka tema valdkonnas pole täitnud. Kui nüüd eriti aus olla, siis on väga vähe valdkondi, kus me täna tegelikult liigume nende täitmise suunas. Kindlasti mitte majandusvaldkonna ja tootlikkuse näitel ega inimeste toimetuleku näitel ei saa seda kahjuks öelda. Ehk mul on väga kahju, et valitsuse liikmed, koalitsioonisaadikud, ei pidanud vajalikuks tänases debatis osaleda ega seda kuulata. Ma väga loodan, et Riigikogu esimees annab need täna kõlanud mõtted edasi ja võib-olla mõni saadik siiski kaugteel on seda jälginud. Tegelikult on soovitus siiras: võtke kuulda eksperte, kuulake nende sisendit, kuulake nende ettepanekuid ja seisukohti. Arvestage ka sellega, et kui viimastel aastatel tehtud otsused ei ole andnud neid tulemusi, mida te olete oodanud, à la majanduskasvu edendamise näol ega ka rahva usalduse taastamise näol, siis on aus hetk tunnistada, et aga võib-olla need valikud ongi olnud valed, võib-olla tulebki neid korrigeerida ja võib-olla üsna jõuliselt korrigeerida. Kui seda ei suudeta, siis mu teine siiras soovitus on praegusele valitsusele: sel juhul tuleb ametist lahkuda. Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head ettekandjad! Tuleb ausalt tunnistada, et tänane päev on päris märgiline olnud sellise arutelu pidamiseks. Kõigepealt peaminister esitab järgmise aasta eelarve kavandi ja siis, nagu näha, valdav osa koalitsioonist – et mitte öelda kõik, mu selja taga üks on veel alles – lahkub siit majast ja saalist ning siis hakatakse arutama ekspertidega hinnatõusu mõju, maksupoliitika ja inimeste toimetuleku üle. Millegipärast see debatt ei paku koalitsioonile isegi mitte [nii palju] huvi, et esitada oma seisukohad. Võib-olla me üllatume, võib-olla keegi veel tuleb siia pulti, aga millegipärast tundub, et see arutelu ei vääri saadikute vajalikku tähelepanu. Ja miks ta vääri? Ma arvan, et see vastus on kahekihiline. Esiteks sellepärast, et praegusel koalitsioonil on tõepoolest kujunenud mingisugune arusaam ja vaade, et nende aetav suund on õige, nende poliitika on õige. Eesti vajab – mis see sõnastus oli? – karget parempoolset majandust või üldist poliitikat, mis sisuliselt tähendab seda – tõlgin selle ära –, et maksustame jõuliselt madalapalgalist ja keskklassi, leevendame jõukamate maksukoormust ja siis lohutame kõiki valijaid jutuga, et tõusev vesi tõstab kõiki paate, unustades ära, et osa neist on juba vee all. See on see loogika olnud. Ehk ei taheta tegelikult kuulata ekspertide seisukohti, veel vähem opositsiooni seisukohti, seal ju ometi ei saa midagi õiget ega paikapidavat olla. Parem on ikka arutada asju nende inimestega, kes on sinuga sama meelt, see on lihtsam. Aga teine põhjus, ma arvan, miks selles debatis ei osaleta, on see, et ka koalitsioonis, nii nagu igal pool, on inimesi, kes mõistavad, et valitud suunad, valitud tegevused ja otsused ei ole olnud õiged. Nad vaatavad numbreid, nad vaatavad reaalsust, nad näevad, mis tegelikult [toimub]. Võtame ühe näite: meil oli täna Riigikogu ees erihoolekande töötajate meeleavaldus. Erihoolekande töötajate palgatõusuks teenuste ja kohtade kättesaadavuse parandamiseks eraldab valitsus 4,2 miljonit eurot. Vajadus on eri sihtrühmade hinnangul suurusjärgus 50 miljonit või isegi rohkem, aga leitakse 4,2. Samal ajal leitakse nende 10% kõige jõukamate ehk 4000 pluss eurot teenivate inimeste maksukoormuse leevenduseks nii-öelda maksukingitusena üle 100 miljoni euro. See raha on eelarves olemas. Me võime küsida, kas see 1848 eurot Riigikogu liikmetele lisapalka aastas on tegelikult kriitiline vajadus, millega valitsus peaks tegelema, või äkki on erihoolekande valdkond, sotsiaalvaldkond laiemalt, tervishoiu alarahastatus, regionaalpoliitika, millest täna räägiti, mõnevõrra pakilisemad. Ma arvan, et enamik saadikuid siin saalis, sealhulgas koalitsiooni omad, peeglisse vaadates mõistavad väga hästi, et nende valikud ja prioriteedid, mis selles eelarves on, ei ole tegelikult õiglased ja ei vasta Eesti ühiskonna ootustele, veel vähem vajadustele. Selles mõttes on mõistetav, et lihtsam on hoiduda sellistest debattidest, kus sa kuuled ausat kriitikat ja fakte, millega sa võib-olla isegi nõustud, aga avalikult justkui nõustuda ei tohi, sest koalitsiooni valitud suund ja poliitika peab ometi õige olema. Vahet ei ole, et seda arvab 14% Eesti elanikest, küllap see 86% on eksiteel, koos valdava osa ekspertidega. Täna siin saalis on tegelikult kostnud päris palju konkreetseid ettepanekuid ja mõtteid, mida valitsus võiks arvesse võtta. Miks ma küsisin ühelt ettekandjalt, härra Vitsurilt just selle kohta, kas valitsus ka kuulab neid eksperte, kas valitsus kuulab neid seisukohti? Sest mulle tundub, et sellest oleks võita kõigil. Ma arvan, et tänased ettekandjad siin ei praegu saali ees olles ega laiemalt avalikkuse ees oma mõtteid esitades ei tee seda suurest edevusest, tahtmisest sõna võtta ja sõna saada. Küllap neil on tööd ja tegemist piisavalt palju. Nad teevad pigem seda sellepärast, et esiteks ollaksegi mures selle pärast, mis on riigi valitud suund, ja teiseks tuntakse, et nendel on mõtteid ja ideid, millest võiks olla Eesti riigile kasu. Nüüd on küsimus selles, kas on kedagi, kes nendest mõtetest kinni võtab, kas on kedagi, kes neid mõtteid kuulda tahab. Loomulikult, opositsioonis olles me saame neid toetada, aga sellest on faktiliselt vähe kasu, kui valitsuse loogika, majanduspoliitika ja maksupoliitika liigub – ma ei taha öelda täiesti vastuvoolu – ikkagi kohati lausa vastupidises suunas sellele, mida eksperdid soovitavad. Mis oleks koalitsioonil sellest võita? Rahva arvamuse, rahva reitingu languse, madalseisu ja usalduskriisi põhjus on paljuski just see. Eesti inimesed ütlevad, et rahvas on alati tervikuna targem kui nende valitsejad. Ehk ei ole niimoodi, et pelgalt see 14% on need nutikad, kes on aru saanud, et see praegune koalitsioon ja see poliitika, mida aetakse, on õige, vaid küllap ikka sellel 86%-l, kes nii ei arva, on tegelikult faktiliselt õigus. Kui valitsus ei kuula neid eksperte, ei tee korrektuure oma poliitikas, vaid raiub seda asja edasi, siis me oleme näinud, et see on natukene nagu üha kitsenevasse tunnelisse minek. Kunagistel Riigikogu valimistel said hiigelmandaadi kaks parlamendierakonda, kes koalitsioonis on ja kes teatavasti Riigikogu valimistel said 51 mandaati kahe peale – teatud muudatuste tagajärjel on hetkel vist isegi 52 –, aga 51 mandaadist on toetuse mõttes järel 14%. See annaks 10–15 mandaati suure tõenäosusega. Kuna üks neist erakondadest rohkem parlamenti ei jõua, siis võib öelda, et see mandaatide hulk oleks veelgi väiksem. See on selline kitsenev tunnel ehk iga järgmise eelarvega, iga järgmise maksupoliitilise otsusega, mis ei [arvesta] ühiskonna reaalsusega, mis ei vasta ühiskonna tegelikele vajadustele, see toetusbaas tegelikult kitseneb, sest tegelikult väheneb inimeste hulk, kes on andnud mingit lootust või on omanud mingit lootust, andnud mingisuguse usalduskrediidi valitsuse valikutele. Ühel hetkel näevad haridustöötajad, et valitsus ei täida oma lubadusi, teisel hetkel näevad sama sotsiaalvaldkonna ja erihoolekande töötajad, kolmandal hetkel sisejulgeoleku valdkonna inimesed pettuvad valitsuse lubadustes ja tegelikus poliitikas. Kõige rohkem loomulikult, nagu siin räägiti vahepeal – üks huvitav mõiste oli "linnriigistumine", kuhu me jõuame –, pettuvadki maapiirkondade elanikud, kes tegelikult ei näe, et need valitsuse otsused maksupoliitikas – regionaalpoliitikas ma isegi ei oska väga ühtegi otsust tuua – toetaksid nende kohalikku eluolu. Seda, et neil oleks vajalikud teenused tagatud – haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne –, et oleks kohapeal töökohti, või veel parem, väärika palgaga töökohti, mis võimaldaks inimväärset elu ja selle kiire hinnatõusuga toime tulla. Seda tegelikult ei ole. Ka eile, kui meil oli siin saalis lugupeetud minister Terrase ettekanne, siis tema tunnistas ausalt, et ega me "Eesti 2035" eesmärki ka tema valdkonnas pole täitnud. Kui nüüd eriti aus olla, siis on väga vähe valdkondi, kus me täna tegelikult liigume nende täitmise suunas. Kindlasti mitte majandusvaldkonna ja tootlikkuse näitel ega inimeste toimetuleku näitel ei saa seda kahjuks öelda. Ehk mul on väga kahju, et valitsuse liikmed, koalitsioonisaadikud, ei pidanud vajalikuks tänases debatis osaleda ega seda kuulata. Ma väga loodan, et Riigikogu esimees annab need täna kõlanud mõtted edasi ja võib-olla mõni saadik siiski kaugteel on seda jälginud. Tegelikult on soovitus siiras: võtke kuulda eksperte, kuulake nende sisendit, kuulake nende ettepanekuid ja seisukohti. Arvestage ka sellega, et kui viimastel aastatel tehtud otsused ei ole andnud neid tulemusi, mida te olete oodanud, à la majanduskasvu edendamise näol ega ka rahva usalduse taastamise näol, siis on aus hetk tunnistada, et aga võib-olla need valikud ongi olnud valed, võib-olla tulebki neid korrigeerida ja võib-olla üsna jõuliselt korrigeerida. Kui seda ei suudeta, siis mu teine siiras soovitus on praegusele valitsusele: sel juhul tuleb ametist lahkuda. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan kindlasti siin edasi anda soovitused lugeda stenogrammi ja vaadata ka istungi videosalvestust. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu kõnelema Isamaa fraktsiooni nimel. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan kindlasti siin edasi anda soovitused lugeda stenogrammi ja vaadata ka istungi videosalvestust. Aga järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu kõnelema Isamaa fraktsiooni nimel. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma tahan tänada tänaseid eksperte selgete, ratsionaalsete ja kiretute olukorda iseloomustavate ja soovitusi jagavate positsioonide eest härra Varet, härra Raudseppa, härra Vitsurit. Ei pea neid seisukohti ministritele edasi andma, olgu see meie ja Eesti rahva omavaheline saladus selle olukorra kohta, kus me praegu asetseme, ja muutuste vajaduse kohta. Ma räägin teile ühe loo, mis on võib-olla metafoor praegusest segadikust ja rabedusest. Augustis seakatku keskel pöördusid tootmisettevõtted valitsuse poole palvega, et kompenseerida toodang, mis kuulub hävitamisele seoses seakatkuohuga. Valitsus 25. augustil teatas, et ta seda teha ei kavatse. 26. augustil pani uksed kinni Frank Kutteri tootmine, 44 inimest pidi lahti laskma, kelle maksutulu aastas 2 miljonit eurot. Ma küsisin ministeeriumi esindajalt, palju oleks maksnud selle toetuse kohaldamine, ta ütles, et kuskil 700 000 eurot. Aga ta lohutas mind, et võib-olla Frank Kutter oleks niikuinii pankrotti läinud. Ja valitsus, vaadake peataolekut, andis hiljem signaali, et aga võib-olla ta siiski seda kaalub. Esmaspäeval teatas Maag 40 inimese koondamisest, osundusega muu hulgas sellele, et valitsuse segased sõnumid selles kriisis on pehmelt öeldes segased ja ei võimalda ettevõtetel olukorda planeerida. Jõuetus ja võimetus reageerida relevantselt. Tänases arutelus tuli välja tegelikkuses põhimõtteline küsimus, et me oleme uue ajastu lävel, uue paradigma lävel. Vana paradigma ei vasta enam ühiskonna ootustele majanduslikus tähenduses, aga sellel uuel paradigmal ei ole veel piimahambaid suus. Nagu märkis härra Vitsur, meil on ekstensiivne tootmise vähenemine, mis puudutab eksporti. Härra Vitsur osundas, et me oleksime otsekui erinevatest riikidest härra peaministriga, vaadates neid sõnu, ja viitas viimastel kuudel ekspordi kasvule. Ma vaatasin neid numbreid. See on tegelikult reeksport, selles, mis me räägime, kus kaup Kesk-Aasia riikidesse ja Kasahstani liigub. Mis motiividel see nii hüppeline kasv on, me kujutame suurepäraselt ette praegu Venemaa sanktsioonide keskkonnas. Samuti kõneles härra Vare sellest tähendusest, et meil peab olema julgus, julgus eksperimenteerida, julgus aru saada sellest, et me oleme väike riik paindlikus keskkonnas. Nii nagu iseloomustas praegust olukorda kiretult härra Raudsepp, on meil majanduses stagnatsioonikeskkond. See peegeldub loomulikult inimeste ostujõu, aga ka inimeste optimismi kahanemises. Meie ülesandepüstitus peab olema ei vähem ega rohkem kui anda ühiskonnale, rahvale tagasi see optimism ja meie tunne pingutuseks selle nimel, et viia Eesti uuesti kasvule, uuesti tõusule. Enesestmõistetavalt ei saa see olla poliitiliselt tühisõnaline, vaid see peab olema teostatud reaalsete sammudega. Ja see ei ole küsimus poliitilise eliidi hoiakutes, vaid see on sõnumi ja pöördumise tegemine kogu rahvale, kogu ühiskonnale, ettevõtjatele, ekspertidele, meie haritumale ja teadlikumale ja nõudlikule kodanikule. Seda selleks, et me oleksime võimelised saavutama uue kasvu. Täna kõnelesime konkreetselt inflatsioonist. Aga need probleemid, nagu nägime, on omavahel seotud majanduse konkurentsivõime praeguse olukorraga, mis iseloomustab meie majanduse potentsiaali ja selle kasvuvõimaluste allasurumist ja ka vajadust majanduskeskkonda mõtestada läbi kasvu ootuse. Praegu oleme me mõneti niisugustest erinevatest kriisidest ja ka oma sisemistest otsustest riigijuhtimise tasemel tingitud nii-öelda stressikeskkonnas. Aeg, mis meil on ka järgmiseks poliitilise juhtimise perioodiks, tuleb võtta – ja Isamaa võtab seda – ettevalmistuseks, ettevalmistuseks koos ekspertidega, ettevalmistuseks koos ettevõtjatega, dialoogiks ühiskonna ootustega. Seda selleks, et me saaksime hakata parandama seda, mis on valesti, andma lootust sinna, kust see on kadumas või hääbunud, ja ütlema ühe sõna, mida ma ütlen siit Eesti rahvaesinduse kõnepuldist – lootust. Ka kõige keerulisemal ja raskemal hetkel, kui inimesed on toimetulekuraskustes ja pikemas vaates mures maa tuleviku pärast, meie sõnum on lootusesõnum. Alternatiiv ka praegusele poliitikale on võimalik ja see on teostatav. Muutus on võimalik. Aitäh teile!

Ma tahan tänada tänaseid eksperte härra Varet, härra Raudseppa, härra Vitsurit selgete, ratsionaalsete ja kiretute olukorda iseloomustavate ja soovitusi jagavate positsioonide eest. Ei pea neid seisukohti ministritele edasi andma. Olgu see meie ja Eesti rahva omavaheline saladus selle olukorra kohta, kus me praegu asetseme, ja muutuste vajaduse kohta. Ma räägin teile ühe loo, mis on võib-olla metafoor praegusest segadikust ja rabedusest. Augustis seakatku keskel pöördusid tootmisettevõtted valitsuse poole palvega kompenseerida toodang, mis kuulub hävitamisele seoses seakatkuohuga. Valitsus teatas 25. augustil, et ta seda teha ei kavatse. 26. augustil pani uksed kinni Frank Kutteri tootmine, lahti lasti 44 inimest, kelle pealt [saanuks riik] maksutulu aastas 2 miljonit eurot. Ma küsisin ministeeriumi esindajalt, palju oleks maksnud selle toetuse kohaldamine, ta ütles, et kuskil 700 000 eurot. Aga ta lohutas mind, et võib-olla oleks Frank Kutter niikuinii pankrotti läinud. Ja vaadake peataolekut: valitsus andis hiljem signaali, et võib-olla ta siiski kaalub seda. Esmaspäeval teatas Maag 40 inimese koondamisest, osundades muu hulgas sellele, et valitsuse sõnumid selles kriisis on pehmelt öeldes segased ja ei võimalda ettevõtetel olukorda planeerida. Jõuetus ja võimetus reageerida relevantselt. Tänases arutelus tuli tegelikkuses välja põhimõtteline küsimus. Me oleme uue ajastu lävel, uue paradigma lävel. Vana paradigma ei vasta enam ühiskonna ootustele majanduslikus tähenduses, aga sellel uuel paradigmal ei ole veel piimahambaid suus. Nagu märkis härra Vitsur, meil on ekstensiivne tootmise vähenemine, mis puudutab eksporti. Härra Vitsur osundas, et me oleksime otsekui erinevatest riikidest härra peaministriga, kui ta [kuulas] meie sõna[võtte], ja viitas viimastel kuudel ekspordi kasvule. Ma vaatasin neid numbreid. See on tegelikult reeksport, kui me räägime [olukorrast], kus kaup Kesk-Aasia riikidesse ja Kasahstani liigub. Me kujutame praegu suurepäraselt ette Venemaa sanktsioonide [kontekstis], mis motiividel see kasv nii hüppeline on. Samuti kõneles härra Vare sellest, et meil peab olema julgus, julgus eksperimenteerida, julgus aru saada, et me oleme väike riik paindlikus keskkonnas. Nii nagu iseloomustas praegust olukorda kiretult härra Raudsepp, on meil majanduses stagnatsioon. See peegeldub loomulikult inimeste ostujõu, aga ka inimeste optimismi kahanemises. Meie ülesandepüstitus peab olema ei vähem ega rohkem kui anda ühiskonnale, rahvale tagasi see optimism ja meie-tunne pingutuseks selle nimel, et viia Eesti uuesti kasvule, uuesti tõusule. Enesestmõistetavalt ei saa see olla poliitiliselt tühisõnaline, vaid selleks [tuleb astuda] reaalseid samme. Küsimus ei ole poliitilise eliidi hoiakutes, vaid see on sõnumi ja pöördumise tegemine kogu rahvale, kogu ühiskonnale, [sealhulgas] ettevõtjatele, ekspertidele, meie haritumale, teadlikumale ja nõudlikule kodanikule. Seda selleks, et me oleksime võimelised saavutama uue kasvu. Täna kõnelesime konkreetselt inflatsioonist. Aga need probleemid, nagu nägime, on omavahel seotud majanduse konkurentsivõime praeguse olukorraga, mis iseloomustab meie majanduse potentsiaali ja selle kasvuvõimaluste allasurumist ja ka vajadust majanduskeskkonda mõtestada kasvuootuse kaudu. Praegu oleme me mõneti niisuguses erinevatest kriisidest ja oma sisemistest otsustest riigijuhtimise tasemel tingitud stressikeskkonnas. See aeg, mis meil on ka järgmiseks poliitilise juhtimise perioodiks, tuleb võtta – ja Isamaa võtab selle – ettevalmistuseks, ettevalmistuseks koos ekspertidega, ettevalmistuseks koos ettevõtjatega, ja dialoogiks ühiskonna ootustega. Seda selleks, et me saaksime hakata parandama seda, mis on valesti, andma lootust sinna, kust see on kadumas või hääbunud, ja ütlema ühe sõna, mida ma ütlen siit Eesti rahvaesinduse kõnepuldist – lootust. Ka kõige keerulisemal ja raskemal hetkel, kui inimesed on toimetulekuraskustes ja pikemas vaates mures maa tuleviku pärast, meie sõnum on lootuse sõnum. Alternatiiv ka praegusele poliitikale on võimalik ja see on teostatav. Muutus on võimalik. Aitäh teile!

Ma tahan tänada tänaseid eksperte härra Varet, härra Raudseppa, härra Vitsurit selgete, ratsionaalsete ja kiretute olukorda iseloomustavate ja soovitusi jagavate positsioonide eest. Ei pea neid seisukohti ministritele edasi andma. Olgu see meie ja Eesti rahva omavaheline saladus selle olukorra kohta, kus me praegu asetseme, ja muutuste vajaduse kohta. Ma räägin teile ühe loo, mis on võib-olla metafoor praegusest segadikust ja rabedusest. Augustis seakatku keskel pöördusid tootmisettevõtted valitsuse poole palvega kompenseerida toodang, mis kuulub hävitamisele seoses seakatkuohuga. Valitsus teatas 25. augustil, et ta seda teha ei kavatse. 26. augustil pani uksed kinni Frank Kutteri tootmine, lahti lasti 44 inimest, kelle pealt [saanuks riik] maksutulu aastas 2 miljonit eurot. Ma küsisin ministeeriumi esindajalt, palju oleks maksnud selle toetuse kohaldamine, ta ütles, et kuskil 700 000 eurot. Aga ta lohutas mind, et võib-olla oleks Frank Kutter niikuinii pankrotti läinud. Ja vaadake peataolekut: valitsus andis hiljem signaali, et võib-olla ta siiski kaalub seda. Esmaspäeval teatas Maag 40 inimese koondamisest, osundades muu hulgas sellele, et valitsuse sõnumid selles kriisis on pehmelt öeldes segased ja ei võimalda ettevõtetel olukorda planeerida. Jõuetus ja võimetus reageerida relevantselt. Tänases arutelus tuli tegelikkuses välja põhimõtteline küsimus. Me oleme uue ajastu lävel, uue paradigma lävel. Vana paradigma ei vasta enam ühiskonna ootustele majanduslikus tähenduses, aga sellel uuel paradigmal ei ole veel piimahambaid suus. Nagu märkis härra Vitsur, meil on ekstensiivne tootmise vähenemine, mis puudutab eksporti. Härra Vitsur osundas, et me oleksime otsekui erinevatest riikidest härra peaministriga, kui ta [kuulas] meie sõna[võtte], ja viitas viimastel kuudel ekspordi kasvule. Ma vaatasin neid numbreid. See on tegelikult reeksport, kui me räägime [olukorrast], kus kaup Kesk-Aasia riikidesse ja Kasahstani liigub. Mis motiividel see kasv nii hüppeline on, me kujutame suurepäraselt ette praegu Venemaa sanktsioonide [kontekstis]. Samuti kõneles härra Vare sellest, et meil peab olema julgus, julgus eksperimenteerida, julgus aru saada, et me oleme väike riik paindlikus keskkonnas. Nii nagu iseloomustas praegust olukorda kiretult härra Raudsepp, on meil majanduses stagnatsioon. See peegeldub loomulikult inimeste ostujõu, aga ka inimeste optimismi kahanemises. Meie ülesandepüstitus peab olema ei vähem ega rohkem kui anda ühiskonnale, rahvale tagasi see optimism ja meie-tunne pingutuseks selle nimel, et viia Eesti uuesti kasvule, uuesti tõusule. Enesestmõistetavalt ei saa see olla poliitiliselt tühisõnaline, vaid selleks [tuleb astuda] reaalseid samme. Küsimus ei ole poliitilise eliidi hoiakutes, vaid see on sõnumi ja pöördumise tegemine kogu rahvale, kogu ühiskonnale, [sealhulgas] ettevõtjatele, ekspertidele, meie haritumale, teadlikumale ja nõudlikule kodanikule. Seda selleks, et me oleksime võimelised saavutama uue kasvu. Täna kõnelesime konkreetselt inflatsioonist. Aga need probleemid, nagu nägime, on omavahel seotud majanduse konkurentsivõime praeguse olukorraga, mis iseloomustab meie majanduse potentsiaali ja selle kasvuvõimaluste allasurumist ja ka vajadust majanduskeskkonda mõtestada kasvu ootuse kaudu. Praegu oleme me mõneti niisuguses erinevatest kriisidest ja oma sisemistest otsustest riigijuhtimise tasemel tingitud stressikeskkonnas. See aeg, mis meil on ka järgmiseks poliitilise juhtimise perioodiks, tuleb võtta – ja Isamaa võtab selle – ettevalmistuseks, ettevalmistuseks koos ekspertidega, ettevalmistuseks koos ettevõtjatega, ja dialoogiks ühiskonna ootustega. Seda selleks, et me saaksime hakata parandama seda, mis on valesti, andma lootust sinna, kust see on kadumas või hääbunud, ja ütlema ühe sõna, mida ma ütlen siit Eesti rahvaesinduse kõnepuldist – lootust. Ka kõige keerulisemal ja raskemal hetkel, kui inimesed on toimetulekuraskustes ja pikemas vaates mures maa tuleviku pärast, meie sõnum on lootusesõnum. Alternatiiv ka praegusele poliitikale on võimalik ja see on teostatav. Muutus on võimalik. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Lugupeetud juhataja! Need üksikud vähesed kolleegid ja ettekandjad! Üle pikka aja ei ole nii rammusat rooga siin Riigikogus laiali jagatud, kuigi kitsilt, aega oli väga vähe, ei saanud palju küsida, sellega ma ühinen. Aga tänane päev oli tõesti märgiline. Juhtumisi pressis peaminister oma eelarvega siia ette ja lausa süüdimatult julges ta öelda, et see on jõukuse eelarve. Ja peale selle tulevad lugupeetud eksperdid, tippeksperdid, ja räägivad risti vastupidist. Mis kuradi – vabandust! – jõukuse eelarve. Peeter Raudsepp on viisakas mees ja muidugi ei vastanud minu küsimusele, kuidas tema seda nimetaks. Aga mina saan nimetada ja siin paljud teised on ka nimetanud. Me oleme ju stagnatsiooni langenud. Mõned võib-olla mäletavad Leonid Brežnevit, kes oli Nõukogude Liidu lõpuaegadel, stagnatsioonis elas. Kristen Michal on jõudnud ka Leonid Brežnevi rolli sealt. Ühelt poolt nagu võim on käes, aga tegelikult ei ole ka. Ma arvan, et ta saab aru aruka inimesena, et asi on ikka üsna pekkis. Aga mis ta ikka räägib? Jõukuse eelarve. Või Peeter Raudsepa üks paljudest graafikutest, ülemine sinine joon, neljandik, kõige jõukamad – nemad saavad säästa küll, meie ka siin. Aga ülejäänud, imege käppa või närige muru – need on need alumised värvilised jooned siin. See on reaalsus ühel ja samal päeval. Peaminister tuleb uljalt, jõukuse eelarve, ja pärast selgub, et on sügav stagnatsioon. Isegi meie naaberriikidega, mida siin on nimetatud rinderiikideks – no Eesti ei ole rinderiik, see on minu seisukoht, samamoodi peaks olema Soome ja Läti ja nii edasi –, aga isegi meie naabrid on suutnud nendes oludes, ühesugustes oludes paremini käituda. Ma ei hakka neid arve nimetama siin. Inflatsioon – selge, meie käes rekord, üle 6% augustis, Lätis 4,1%, Soomes 2,2%. Ja siis oli väga hea – ma nüüd enam ei mäleta, kes seda ütles –, et me elame nagu paremini kui kunagi varem. Suurepärane näide. Kui võrrelda viimase nelja aastaga, sisuliselt Kaja Kallase ja Kristen Michali aegadega, siis Läti ja Leedu on tõstnud oma positsiooni, aga me oleme langenud. Rääkimata kõikidest ostujõu edetabelitest ja majanduse vastupanuvõime edetabelis –40% ja tarbijahindade tõusus 69 riigi seas 66. kohal. Suurepärane tulemus, eks. Jõukuse eelarve. Aga see on kõik reaalsus. Loomulikult ei ole siin koalitsioonisaadikuid. Noh, Lauri Hussar peab istuma siin lihtsalt. Pilt on ikka äärmiselt räbal, aga ma ei ole nii sinisilmne nagu vist Tanel Kiik või kes siin oli, Urmas võib-olla ei olnud nii sinisilmne, et hakkab midagi muutuma. Nüüd tuleb see teerull, suur kapsas, mis füüsiliselt on üsna paks oma seletuskirjaga, mida ma ootan nädalavahetusel, et saaks hakata lugema kõiki neid seletusi ja nii edasi. Aga juhtub see, et siis on parandusettepanekud ja siis tuleb nii nagu alati – parandusettepanekud lähevad prügikasti, eelarve surutakse läbi, lõuad pidada ja edasi teenida! Aga Eesti rahvas, vähemalt osa sellest, kes kindlasti vaatab meie praegust istungit siin tühjale saalile praktiliselt, peaks ju aru saama ja saab aru, et asi on sügavalt mäda.

Lugupeetud juhataja! Need üksikud vähesed kolleegid ja ettekandjad! Üle pika aja ei ole nii rammusat rooga siin Riigikogus laiali jagatud. Kuigi kitsilt – aega oli väga vähe, ei saanud palju küsida, sellega ma ühinen. Aga tänane päev oli tõesti märgiline. Juhtumisi pressis peaminister oma eelarvega siia ette ja lausa süüdimatult julges ta öelda, et see on jõukuse eelarve. Ja peale seda tulevad lugupeetud eksperdid, tippeksperdid, ja räägivad risti vastupidist. Mis kuradi – vabandust! – jõukuse eelarve. Peeter Raudsepp on viisakas mees ja muidugi ei vastanud minu küsimusele, kuidas tema seda nimetaks. Aga mina saan nimetada ja siin paljud teised on ka nimetanud. Me oleme ju stagnatsiooni langenud. Mõned võib-olla mäletavad Leonid Brežnevit, kes oli Nõukogude Liidu lõpuaegadel ja elas stagnatsioonis. Kristen Michal on jõudnud ka Leonid Brežnevi rolli. Ühelt poolt nagu võim on käes, aga tegelikult ei ole ka. Ma arvan, et ta saab aru aruka inimesena, et asi on ikka üsna pekkis. Aga mis ta ikka räägib? Jõukuse eelarve! (Näitab paberilt graafikut.) Või Peeter Raudsepa ühel paljudest graafikutest [tähistab] ülemine sinine joon neljandikku kõige jõukamaid, nemad saavad säästa küll, meie ka siin. Aga ülejäänud imege käppa või närige muru! – need on need alumised värvilised jooned siin. See on reaalsus ühel ja samal päeval. Peaminister tuleb uljalt jõukuse eelarvega ja pärast selgub, et meil on sügav stagnatsioon. [Kui võrrelda] meie naaberriikidega, mida siin on nimetatud rinderiikideks – no Eesti ei ole rinderiik, see on minu seisukoht, samamoodi peaks olema Soome ja Läti puhul ja nii edasi –, siis isegi meie naabrid on suutnud nendes oludes, ühesugustes oludes paremini käituda. Ma ei hakka neid arve nimetama siin. Inflatsiooni puhul on selge, et meie käes on rekord: üle 6% augustis, Lätis 4,1%, Soomes 2,2%. Ja siis oli väga hea [lause] – ma nüüd enam ei mäleta, kes seda ütles –, et me elame paremini kui kunagi varem. Suurepärane näide! Kui võrrelda viimase nelja aastaga, sisuliselt Kaja Kallase ja Kristen Michali aegadega, siis Läti ja Leedu on tõstnud oma positsiooni, aga me oleme langenud. Rääkimata kõikidest ostujõu edetabelitest ja majanduse vastupanuvõime edetabelis miinus 40 [kohta] ja tarbijahindade tõusus oleme 69 riigi seas 66. kohal. Suurepärane tulemus, eks. Jõukuse eelarve! Aga see on kõik reaalsus. Loomulikult ei ole siin koalitsioonisaadikuid. Lauri Hussar peab istuma siin lihtsalt. Pilt on ikka äärmiselt räbal. Aga ma ei ole nii sinisilmne nagu vist Tanel Kiik – või kes siin oli, Urmas võib-olla ei olnud nii sinisilmne –, [et arvaksin,] et midagi hakkab muutuma. Nüüd tuleb see teerull, suur kapsas, mis füüsiliselt on üsna paks oma seletuskirjaga. Juba ootan, et saaks seda nädalavahetusel hakata lugema, ka kõiki neid seletusi ja nii edasi. Aga juhtub see, et [kõigepealt tehakse] parandusettepanekud ja siis läheb nii nagu alati: parandusettepanekud lähevad prügikasti, eelarve surutakse läbi, lõuad pidada ja edasi teenida! Aga Eesti rahvas, vähemalt osa sellest, kes kindlasti vaatab meie praegust istungit siin tühjale saalile praktiliselt, peaks ju aru saama ja saab aru, et asi on sügavalt mäda.

Lugupeetud juhataja! Need üksikud vähesed kolleegid ja ettekandjad! Üle pika aja ei ole nii rammusat rooga siin Riigikogus laiali jagatud, kuigi kitsilt, aega oli väga vähe, ei saanud palju küsida, sellega ma ühinen. Aga tänane päev oli tõesti märgiline. Juhtumisi pressis peaminister oma eelarvega siia ette ja lausa süüdimatult julges ta öelda, et see on jõukuse eelarve. Ja peale selle tulevad lugupeetud eksperdid, tippeksperdid, ja räägivad risti vastupidist. Mis kuradi – vabandust! – jõukuse eelarve. Peeter Raudsepp on viisakas mees ja muidugi ei vastanud minu küsimusele, kuidas tema seda nimetaks. Aga mina saan nimetada ja siin paljud teised on ka nimetanud. Me oleme ju stagnatsiooni langenud. Mõned võib-olla mäletavad Leonid Brežnevit, kes oli Nõukogude Liidu lõpuaegadel, stagnatsioonis elas. Kristen Michal on jõudnud ka Leonid Brežnevi rolli sealt. Ühelt poolt nagu võim on käes, aga tegelikult ei ole ka. Ma arvan, et ta saab aru aruka inimesena, et asi on ikka üsna pekkis. Aga mis ta ikka räägib? Jõukuse eelarve. Või Peeter Raudsepa üks paljudest graafikutest, ülemine sinine joon, neljandik, kõige jõukamad – nemad saavad säästa küll, meie ka siin. Aga ülejäänud, imege käppa või närige muru – need on need alumised värvilised jooned siin. See on reaalsus ühel ja samal päeval. Peaminister tuleb uljalt, jõukuse eelarve, ja pärast selgub, et on sügav stagnatsioon. Isegi meie naaberriikidega, mida siin on nimetatud rinderiikideks – no Eesti ei ole rinderiik, see on minu seisukoht, samamoodi peaks olema Soome ja Läti ja nii edasi –, aga isegi meie naabrid on suutnud nendes oludes, ühesugustes oludes paremini käituda. Ma ei hakka neid arve nimetama siin. Inflatsioon – selge, meie käes rekord, üle 6% augustis, Lätis 4,1%, Soomes 2,2%. Ja siis oli väga hea – ma nüüd enam ei mäleta, kes seda ütles –, et me elame nagu paremini kui kunagi varem. Suurepärane näide. Kui võrrelda viimase nelja aastaga, sisuliselt Kaja Kallase ja Kristen Michali aegadega, siis Läti ja Leedu on tõstnud oma positsiooni, aga me oleme langenud. Rääkimata kõikidest ostujõu edetabelitest ja majanduse vastupanuvõime edetabelis –40% ja tarbijahindade tõusus 69 riigi seas 66. kohal. Suurepärane tulemus, eks. Jõukuse eelarve. Aga see on kõik reaalsus. Loomulikult ei ole siin koalitsioonisaadikuid. Noh, Lauri Hussar peab istuma siin lihtsalt. Pilt on ikka äärmiselt räbal, aga ma ei ole nii sinisilmne nagu vist Tanel Kiik või kes siin oli, Urmas võib-olla ei olnud nii sinisilmne, et hakkab midagi muutuma. Nüüd tuleb see teerull, suur kapsas, mis füüsiliselt on üsna paks oma seletuskirjaga, mida ma ootan nädalavahetusel, et saaks hakata lugema kõiki neid seletusi ja nii edasi. Aga juhtub see, et siis on parandusettepanekud ja siis tuleb nii nagu alati – parandusettepanekud lähevad prügikasti, eelarve surutakse läbi, lõuad pidada ja edasi teenida! Aga Eesti rahvas, vähemalt osa sellest, kes kindlasti vaatab meie praegust istungit siin tühjale saalile praktiliselt, peaks ju aru saama ja saab aru, et asi on sügavalt mäda.

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja siin ei ole mul küll illusiooni, et hea Lauri hakkab edasi andma oma koalitsioonikaaslastele kõike, mis siin räägiti. Kuulge, muinasjutte, mulle meeldivad muinasjutud, aga ma ei usu neid. Loomulikult läheb nii, nagu läheb, ja ainuke lahendus on, kui inimesed oma mugavustsoonist välja tuleksid. Ma kordan uuesti, tulge siia Toompeale reaalselt! 500 inimest, 1000 inimest – see ei tohiks ju olla eriline kunst! Tulge ja öelge, mida te arvate sellest kindlates kätes koalitsioonist ja tema plaanidest. Leonid Brežnevi aeg peab lõppema, Kristen Michali aeg peab lõppema. Ja tänane päev näitas väga värvikalt, millistes täiesti erinevates maailmades me elame. Peaminister räägib jõukusest, jõukuse eelarvest. Ja meie tippeksperdid – tänan veel kord teid – räägivad risti vastupidist, stagnatsioon ja kõik selline. Midagi tuleb ette võtta, aga ilma Eesti inimesteta, kes ei ole siin saalis, ei suuda me mitte midagi teha, sest teerull sõidab meist õige varsti uuesti üle ja granaati meil kellelgi käes ei ole. Aitäh!

Ja siin ei ole mul küll illusiooni, et hea Lauri hakkab edasi andma oma koalitsioonikaaslastele kõike, mis siin räägiti. Kuulge, mulle meeldivad muinasjutud, aga ma ei usu neid. Loomulikult läheb nii nagu [alati] ja ainuke lahendus on, kui inimesed oma mugavustsoonist välja tuleksid. Ma kordan uuesti: tulge siia Toompeale reaalselt! 500 inimest, 1000 inimest – see ei tohiks ju olla eriline kunst! Tulge ja öelge, mida te arvate sellest kindlates kätes koalitsioonist ja tema plaanidest. Leonid Brežnevi aeg peab lõppema, Kristen Michali aeg peab lõppema. Ja tänane päev näitas väga värvikalt, millistes täiesti erinevates maailmades me elame. Peaminister räägib jõukusest, jõukuse eelarvest. Ja meie tippeksperdid – tänan veel kord teid! – räägivad risti vastupidist, stagnatsioonist ja kõigest sellisest. Midagi tuleb ette võtta, aga ilma Eesti inimesteta, kes ei ole siin saalis, ei suuda me mitte midagi teha, sest teerull sõidab meist õige varsti uuesti üle ja granaati meil kellelgi käes ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Tanel Kiik, ma pean nüüd täpsustama, et teie nime küll ei mainitud. (Tanel Kiik saalist: "Mainiti.") Mainiti? Selge. Siis, Tanel Kiik, vastusõnavõtt, palun! Kaks minutit.

Aitäh! Ma tahtsin täpsustada kahte asja. Esiteks, ma ei olnud oma sõnavõtus naiivne, ma andsin valitsusele soovituse. Ma andsin valitsusele siira soovituse, et see oleks ka nende huvides, kuulata eksperte ja nende huvides teha korrektuur oma tegevuses ja tunnistada seejuures ka tehtud vigu, mitte pidevalt veeretada süüd kord vasakule, kord paremale ja raiuda sama rauda edasi. Minu seisukoht ei olnud mitte kuidagimoodi sinisilmne, vaid heatahtlik soovitus valitsusele. Ja teine pool soovitusest oli, et kui seda ei suudeta, siis oleks mõistlik tõepoolest praegusel valitsusel tagasi astuda ja anda võimalus järgmistele. Seda palun protokolli täpsuse mõttes välja tuua. Aga teiseks, ma pean muidugi ütlema ära ka selle, et kindlasti need radikaalsed lähenemised, et meil on siin nüüd vaja granaate otsima hakata ja muud taolist, ei sobi minu hinnangul Riigikogu ruumidesse ega Riigikogu parlamentaarse debati juurde. Nii et nende osas jään kindlasti eriarvamusele eelkõnelejaga.

Aitäh! Ma tahtsin täpsustada kahte asja. Esiteks, ma ei olnud oma sõnavõtus naiivne, ma andsin valitsusele soovituse. Ma andsin valitsusele siira soovituse, et see oleks ka nende huvides kuulata eksperte ja teha korrektuur oma tegevuses ja tunnistada seejuures ka tehtud vigu, mitte pidevalt veeretada süüd kord vasakule, kord paremale ja raiuda sama rauda edasi. Minu seisukoht ei olnud mitte kuidagimoodi sinisilmne, vaid heatahtlik soovitus valitsusele. Ja teine pool soovitusest oli, et kui seda ei suudeta, siis oleks mõistlik tõepoolest praegusel valitsusel tagasi astuda ja anda võimalus järgmistele. Seda palun protokolli täpsuse mõttes välja tuua. Aga teiseks, ma pean ütlema ära ka selle, et kindlasti need radikaalsed lähenemised, et meil on siin vaja granaate otsima hakata ja muud taolist, ei sobi minu hinnangul Riigikogu ruumidesse ega Riigikogu parlamentaarse debati juurde. Nende osas jään kindlasti eelkõnelejaga eriarvamusele.

Aitäh! Suur tänu! Rohkem … Urmas Reinsalu, kas teid mainiti? (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Väga hea! Selge. Urmas Reinsalu, teie kaks minutit, palun! Vastusõnavõtt.

Mina oleksin ka sinisilmne: muutus on võimalik. Selle muutuse algus on sellel sügisel ja see muutus jõuab kätte hiljemalt 2027. aasta märtsis. Ja need sammud, mida me ühiselt astume, lootusega, aga nõudlikkusega ka poliitiliste juhtide suunal, on võimalik astuda kodanikel. Ja see moment selles usalduskriisis on käes. See tee on olemas. Ja usalduskriisist väljumine on lähtekoht sellele, et asuda ühiselt viima Eesti taas tõusule. See ei sobi Eesti rahvale ja see ei sobi meie andekuse, meie suutlikkusega, et oleme kukkunud Euroopa erinevates tabelites musta miinusesse. Selleks tuleb pöörata uus lehekülg ja teha seda naeratades ja kindlameelselt – mitte granaat käes, vaid valimiskastide juures. Aitäh!

Mina oleksin ka sinisilmne: muutus on võimalik. Selle muutuse algus on sellel sügisel ja see muutus jõuab kätte hiljemalt 2027. aasta märtsis. Need sammud, mida me ühiselt astume lootusega, aga nõudlikkusega, ka poliitiliste juhtide suunal, on võimalik astuda kodanikel. Ja see moment selles usalduskriisis on käes. Tee usalduskriisist väljumiseks on olemas. Ja usalduskriisist väljumine on lähtekoht sellele, et [hakata] ühiselt Eestit taas tõusule viima. See ei sobi Eesti rahvale ja see ei sobi meie andekuse, meie suutlikkusega, et oleme kukkunud Euroopa erinevates tabelites musta miinusesse. Selleks tuleb pöörata uus lehekülg ja teha seda naeratades ja kindlameelselt – mitte granaat käes, vaid valimiskastide juures. Aitäh!

Suur tänu! Tänan ka kõiki tänasest arutelust osa võtnud eksperte, Raivo Varet, Peeter Raudseppa ja Heido Vitsurit. Head kolleegid, tänane olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud. Ühtlasi on ka meie istunginädal läbi saanud. Kohtume juba ülejärgmisel nädalal. Kõike kaunist!

Suur tänu! Tänan ka kõiki täna arutelust osale võtnud eksperte, Raivo Varet, Peeter Raudseppa ja Heido Vitsurit. Head kolleegid, tänane olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud. Ühtlasi on ka meie istunginädal läbi saanud. Kohtume juba ülejärgmisel nädalal. Kõike kaunist!