Valitsuse otsused

Liigume jätkuvalt tempokalt edasi. Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Täna on usaldus valitsuse majanduspoliitika vastu madalseisus. Eesti on olnud kolmandat aastat järjest majanduslanguses ning kukkumine on olnud Euroopa Liidu sügavaim. Eesti eksport langes möödunud aastal viiendiku võrra ja kahjuks see tendents pole peatunud. IMF-i prognooside järgi on Eesti ainus riik Euroopas, kus majandus ei kasva. See-eest kasvavad hinnad. Majandusminister Riisalo on teinud väga suursuguse presentatsiooni Eesti majanduskasvu plaanide kohta, kuid tänaseks ei ole tehtud mitte ühtegi sammu, mis seda majanduskasvu plaani ka toetaksid. Kõlavad ainult loosungid. Koosmõjus väga kiire hinnatõusuga kaotame me seetõttu oluliselt riigi konkurentsivõimes. Majanduskeskkond on ettevõtjate jaoks muutunud negatiivseks ja prognoosimatuks. Ja kahjuks süvendab valitsuse selline hektiline tegevus olukorda veelgi ning praegune ebaõnnestunud majanduspoliitika peegeldub ju ka riigieelarve seisus. Nüüd plaanib valitsus sadade miljonite ulatuses kärpeid ning samal ajal ka uusi makse, kuid [kogu sellel] tegevusel puudub mõjude analüüs. Jääb mulje, et riigi majanduspoliitika ei põhinegi majandusteaduslikul lähenemisel. Selle asemel toimub poliitiline reageerimine üksikutele olukordadele. Ja täna tuli uudis, et ka töötuse määr on kasvanud: töötute arv on juba pea 59 000. Öelge palun, milliseid konkreetseid samme valitsus kavatseb astuda, et majandus kiires korras järje peale saada. [Maksu]tõusud ja kärped kindlasti need õiged sammud ei ole.

Aitäh! Sellest küsimusest tuleb hästi välja, et te ei ole saalis, kui ma vastan teistele küsimustele. Te küsite täpselt samasid asju. Aga kõigepealt võib-olla uuesti siis see, mida ma juba vastasin Statistikaameti töötuse numbrite kohta. Esiteks, tuleb eristada eraldi hõive määra ja töötust. Töötust ja hõivet mõõdetakse mitmel erineval moel. Eestis on kõige tuntumad töötukassa ja Statistikaameti näitajad. Töötukassa andmed on registripõhised ehk siis täpsed ja avaldatud sisuliselt sama päeva seisuga või õigemini eelmise päeva viiteajaga. Teised ehk Statistikaameti näitajad on küsitlusepõhised ja ilmuvad paarikuise hilinemisega. Kõik need andmed näitavad mõõdukat hõive langust viimase aasta jooksul. Lihtsalt põhjus on selles, et me olime jõudnud kõigi aegade kõrgeimale hõive tasemele. Sellest me oleme siin juba varasemalt rääkinud. [Oleme] Euroopas [hõive tasemelt] kolmas. Hollandis ja Rootsis on veel rohkem inimesi elanikkonnast tööl kui meil. Aga selge on see, et kui see võrdlusbaas on nii kõrge, siis sealt ei ole võimalik väga palju kõrgemale tõusta. Kui me vaatame Statistikaameti näitajaid, siis need uudised on tahavaatepeegli uudised. Esimene kvartal näitab sisuliselt veebruari keskpaiga ehk siis kolme kuu tagust seisu. Sellest ajast saadik on asjad liikunud hoopis paremas suunas. Registreeritud tööpuudus – see on see tööpuudus, millest me räägime registripõhise seisuga ehk siis eelmise päeva seisuga – on kolme kuuga langenud 8%-lt 7,3%‑ni, mis on väga kiire vähenemise tempo. Ja see on kooskõlas paljude arengutega, mis viitavad majanduslanguse lõppemisele ja isegi pöördepunktile paremuse suunas. Nüüd, riik ei juhi majandust. See oli NSV Liit ja kommunism, kus arvati, et riik juhib majandust. Meil on turumajandus. See tähendab seda, et riik saab luua vastavad tingimused selleks, et majandus saaks kasvada. Ja selleks on oluline hea majanduskeskkond. Kui me vaatame näiteks konjunktuuriinstituudi aprillikuu baromeetreid, siis need näitavad, et tarbija kindlustunne on viimase 12 kuu kõige kõrgem näitaja, ehituse kindlustunne on viimase kümne kuu kõrgeim näitaja, teeninduse kindlustunne on kaheksa kuu kõrgeim ja kaubanduse kindlustunne viimase viie kuu kõrgeim. Ehk siis tegelikult majanduse kindlustunne ka sektorites on suurenev.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Austatud minister! Ma kuulasin täna tähelepanelikult kõiki teie vastuseid ja kahjuks ei olnud ühtegi vastust selle kohta, milliseid konkreetseid samme valitsus astub, et majandus kiires korras järje peale saada. Seda vastust ei tulnud ka praegu, te ainult tsiteerisite statistikat ja põhimõtteliselt kinnitasite, et riik ei tee midagi majanduse parandamiseks. Sel juhul on eriti imelik, mille jaoks oli majandusministril vaja teha seda suursugust presentatsiooni. Aga veel: seoses eelarve seisuga te olete mitu korda välja toonud, et on tulemas rasked otsused. See on muidugi ühelt poolt huvitav: kas siis kõik need otsused, mis siiamaani tehtud on – erinevad maksutõusud, automaksu sisseviimine, pensionäride maksustamine –, pole olnud piisavalt rasked otsused? Natukene hakkab hirm, et mis need reaalsed [rasked] sammud hakkavad olema. Aga ikka ja jälle tõstatub küsimus, mida ma olen mitu korda küsinud: miks jätkuvalt ei soovita loobuda maksuküüru kaotamise plaanist? Ma saan juba aru, et ka koalitsioonis pole selles osas üksmeelt, kõik ei toeta seda. Te olete alati selle kohta öelnud, et sellest eelkõige võidavad päästjad, õpetajad, arstid, aga arstide, õpetajate, päästjate ja politseinike esindajad on välja öelnud, et maksuküüru kaotamine nende olukorda kuidagi ei paranda. Nemad sooviksid 10%-list palgatõusu, aga täna me teame, et seda ei tule, vaatamata valitsuse lubadustele. Näiteks Päästeameti peadirektor ütles [maksuküüru kaotamise kohta] sellist asja: "Oma meeskonnakaaslastega rääkides ma kahjuks ei ole kuulnud seda, et see nende sissetulekut ja palga seisu kuidagi [väga oluliselt] leevendaks." Sedasama on öelnud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, sama on kinnitanud ka arstide liidu juht. Siin ongi see paradoks, et ühelt poolt soovite kaotada maksuküüru, aga teiselt poolt, kuna see tekitab nii suurt lisakulu riigieelarves, panete te peale täiendavalt makse, teete täiendavad [rasked] otsused …

Teie aeg!

… mille tõttu tegelikult inimene selle tulu, mis talle maksuküüru [kaotamisest] võib tulla, kõikide nende hinnatõusude ja maksutõusude valguses kokkuvõttes kaotab.

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Kui te väidate valefakte, siis ma pean neid ümber lükkama. Ma saan aru, et te soovite kõike hästi negatiivselt spinnida või kõlama jätta, aga ma pean teid korrigeerima. Selles mõttes lihtsalt tundus, et te ei ole kuulanud minu vastuseid. Igal juhul saalis teid ei olnud. Mis puudutab majandust, siis mida me saame teha? Vaatame näiteks seda, mida me just tegime: suure otsuse kaitsefondi käimalükkamiseks, et kõrvaldada takistusi sellel teel. Ettevõtjatel on tegelikult huvi kaitsetööstuses töökohti luua, aga seal on väga suur kapitalile ligipääsu probleem, sellepärast et fondid on kaitsetööstusesse investeeringuteks suletud ja on olnud suletud ka Euroopa Investeerimispanga ja muude selliste suurte institutsioonide rahakraanid. Selle jaoks me selle kaitsefondi lõime, et panna sinna seemneraha, et kaitsetööstus saaks areneda. See toob ka täiendavalt uusi töökohti. Nüüd, küsimus selle maksuküüru kohta. Maksuküüru tagasitoomine tähendaks maksude tõstmist, mille vastu teie olete ju kogu aeg olnud. Nii IMF kui OECD on [viidanud], et meil on kõrgelt maksustatud töötamine, aga meil ei ole varamakse, ja on soovitanud, et maksukoormus liiguks rohkem töötamise maksustamiselt vara maksustamise poole. Seda me tegelikult selle tulumaksureformiga ka teeme. Põhimõtteliselt inimestele jääb rohkem raha kätte. Loomulikult, kui täna selle kohta küsida, siis inimesed ei mõista, et neile raha just nimelt rohkem kätte jääb. Üks inimene rääkis mulle, et praegu on igasuguste laatade aeg ja on valimised ja Reformierakonnal on selline kalkulaator või parkimiskell, et sa saad [sisestada] sinna oma palga ja näha, kui palju sa võidad maksuküüru [kaotamisega], ja tema ütles, et inimesed on olnud väga üllatunud, kui palju neile tegelikult raha kätte jääb. Ehk siis, mida ootavad ka õpetajad, politseinikud, sotsiaaltöötajad: seda, et neile jääks rohkem raha kätte. [Peale] palganumbri, mis sul on paberil, [on tähtis] ka see raha, mis reaalselt tuleb su kontole. See on see, mis maksuküüru kaotamisega juhtub: inimestele tuleb reaalselt rohkem raha kontole, isegi kuni 100 eurot kuus rohkem. Teiseks on hinnatud seda ka, et see tuleb kõik majandusse tagasi. Ja kolmandaks, see võtab maha ettevõtjate maksukoormust, mis on seotud palkade tõusuga.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! CV Keskuses on üleval 700 töökuulutust õpetajatele. See näitab tegelikku pilti õpetajate puudusest meie õppeasutustes. Pärast 1. augustit, mil jõustuvad uued keelenõuded, ähvardab vabade ametikohtade arv kasvada veel mitmesaja võrra. Kas valitsusel on plaan, mida sellises olukorras teha?

Kõigepealt, me oleme eesti keele õpet suurendanud. Minul on seda kuidagi nii valus kuulata. Need on inimesed, kes on õpetajad Eestis, ja nad ei oska Eestis eesti keelt. See on see, mida Eesti riik neilt palub: te olete elanud siin aastaid, kümneid aastaid, ja te ei ole õppinud ära eesti keelt. Needsamad inimesed, kui nad lähevad tööle näiteks Soome, siis nad õpivad soome keele kiiresti ära, aga Eestis millegipärast seda lugupidamist Eesti vastu ei ole. Mul ei ole kahjuks neid numbreid praegu siin kaasas, aga hea meel on tõdeda, et me näeme, et neid õpetajaid, kes teevad eesti keele eksami ära, tuleb iga kuu juurde. Kui nad eesti keele eksami ära teevad, siis nad saavad ju ka oma töökohal kenasti jätkata. Eestikeelsele haridusele üleminek on oluline reform Eesti jaoks. Me alustame esimesest ja neljandast klassist ja alusharidusest. Selle jaoks on rohkem raha eraldatud, et koolidele seda tuge pakkuda. Hea meel on tõdeda, et eestikeelsele haridusele üleminekut toetab ka valdav osa muukeelsetest vanematest, kes soovivad, et nende lapsed käivad eestikeelses koolis ja õpivad ära eesti keele. Ja miks? Sellepärast, et osates Eestis eesti keelt, on võimalik paremaid töökohti saada, paremat palka saada ja seeläbi ka oma elustandardit tõsta. Ma arvan, et see on hästi oluline just sellepärast, et väikene keel, väikene kultuur peab pidevalt võitlema oma ellujäämise nimel ja selle nimel, et seda keelt oskaks ja räägiks rohkem inimesi. Hea meel on tõdeda, et Eestis eesti keelt mitteoskavate inimeste osakaal on kukkunud 20%-lt 4%‑le, aga sellega tuleb endiselt tööd teha. Me läheme koolides eestikeelsele haridusele üle järk-järgult, et see üleminek oleks sujuv. Kindlasti tuleb ka keerulisi olukordi ja haridusministeerium on pidevas suhtluses koolidega, et millist abi nad vajavad, millist tuge nad vajavad selleks, et see üleminek saaks olla sujuv ja lõpuks me ei peaks enam rääkima sellest, et meil on Eestis õpetajaid, kes eesti keelt ei oska.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma võtaksin kõige lõpus need protseduurilised küsimused, et siis me jõuame veel käsitleda siin järgnevaid küsimusi.