Bürokraatia

Tänane viies küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on bürokraatia. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Rahandusminister Mart Võrklaev ütles, et tema poolt on koostatud kokkuhoiuplaan, et parandada riigirahanduse seisu, ja see sisaldab keerulisi kokkuhoiukohti. Sotsiaaldemokraatide juht ja siseminister Lauri Läänemets arvab, et kõige olulisem asi on see, et koondamisi ei tuleks, kuid Reformierakonna fraktsiooni liige Jürgen Ligi peab koondamisi vältimatuks ja suisa hädavajalikuks. Eesti Rahvusringhääling kinnitab, et Reformierakonna hinnangul ootavad ees koondamised. Austatud peaminister, millal ja keda plaanitakse koondada? Kas ministeeriumide ametnikke või politseinikke, päästjaid ja õpetajaid?

Aitäh! Meil on arutelu all kokkuhoiueesmärgid ministeeriumidele. See tähendab seda, et tuleb hoida kokku tegevuskulude ja tööjõukulude arvelt. Nüüd, kuidas seda iga ministeeriumi allasutus teeb, on nende enda asi. Ma lihtsalt toon teile sellise näite. Kui oli viimane finantskriis, siis mina olin erasektoris ja meil oli ka samamoodi keeruline: kliendid kadusid ära, käive kadus ära, tegelikult raha ei olnud, aga inimesed olid palgal. Kutsusime töötajad kokku ja ütlesime, et on keeruline seis. Kuna raha ei ole, siis on kaks valikut: kas me koondame nii ja nii palju inimesi või me vähendame kõikidel inimestel nii ja nii palju palka. Ja kollektiiv otsustas, et ei taha, et kedagi lahti lastaks, kõik olid nõus palgakärpega. Miks ma sellest räägin, on see, et igaüks saab nüüd ise otsustada, kuidas ta sellele ülesandele läheneb. Meil on avalikus sektoris tööl kuskil 130 000 inimest. Nendest kõige suurema osa – nendest, kes saavad riigilt palka – moodustavad õpetajad: 42%. Õpetajate palkade üle on meil teatavasti olnud suured vaidlused. Õpetajate palgad on viimasel ajal tõusnud, aga õpetajaid on kindlasti juurde vaja, on vaja teha ka koolivõrgu reform, et oleks võimalik õpetajaid paremini leida. Teine suurem tükk valitsussektori palgasaajatest on tervishoiutöötajad ehk siis arstid, õed ja sotsiaaltöötajad: 24% moodustavad nemad. Jällegi, ma arvan, et te olete minuga nõus, et arste ja õdesid on vaja rohkem, samamoodi sotsiaaltöötajaid. Nüüd, kolmas suur kategooria on päästeametnikud ja politseinikud: 9%. Jällegi, neid võiks olla rohkem, [seis] on keeruline. Siis on kaitse[valdkond] ja tegelikult kogusummas tuleb välja, et nii-öelda ministeeriumites töötab meil 2000 millegagi, 2800 inimest. See ei ole see koht, kus see kokkuhoid tegelikult [peitub]. Aga veel kord: iga asutus saab loomulikult ise otsustada, kuidas ta oma tegutsemis- ja majandamiskulusid vähendab, milliseid otsuseid ta oma asutuses teeb. Kas need on lihtsad? Kindlasti ei ole. Aga alati, kui raha on puudu, peab olema innovaatiline ja mõtlema kaasa, kuidas seda ülesannet lahendada. Kui raha ei ole, siis tuleb leida lahendused, kuidas olemasolevat raha paremini kasutada.

Teie aeg! Aitäh! Nii, Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Rõõm kuulda, et tuleb leida lahendusi. Kaks aastat tagasi Lauri Läänemets rääkis, et me oleme riigis loonud olukorra, kus meie jaoks üliolulised inimesed – politseinikud, päästjad ja õpetajad, kes tagavad kõigi turvalisuse – ei saa oma turvalisust garanteerida. See on mõnes mõttes riigile häbiasi. Mina olen sellega täiesti nõus ja arvan, et valitsuse kohustus on tegeleda antud probleemiga, et leida lahendusi, kuidas politseinike, päästjate ja õpetajate palgad oluliselt tõuseksid. Paraku ei pea Lauri Läänemets ka järgmisel aastal politseinike ja päästjate palgafondi [suurenemist] reaalseks. Õpetajatel tõsteti palga alammäära vaid 17 euro võrra – brutos. Võib-olla valitsus kaalub võimalust vähendada ministeeriumide juhtide ja [muude] ametnike arvu, et seeläbi tõsta politseinike, päästjate, tervisesektori töötajate ja õpetajate palku? Kui mitte, siis mis lahendusi te pakute?

Aitäh! Siseminister tõesti on hirmutanud selle sisejulgeolekujutuga. Ometi tegelikkuses – ma mäletan, ma vastasin siin ka teie küsimustele Kopli päästekomando kohta, mille kulu minu mäletamist mööda oli 800 000 ja seda raha justkui ei olnud, see justkui hoiti sulgemisega kokku – ta leidis oma eelarvest 900 000 õpetajate palkadeks. Selles mõttes mingi raha siis ikkagi kuskil on ja see oli prioriteetide küsimus, et siseminister otsustas selle raha mitte sisejulgeolekule kulutada, vaid õpetajate palkadeks. Aga see näide toob välja selle, et valitsusel ei ole mingit raha, mida me kuskil varjame. Meie raha on kõik teenusteks ja palkadeks ja investeeringuteks ette nähtud. Ehk siis kui me teeme selle rahaga midagi, siis me ei tee samal ajal midagi muud. Me peame selgelt ütlema, et kui me näiteks seal [või seal] kokkuhoidu ei tee, siis kust me selle raha võtame. Nüüd, veel kord kordan üle: ega valitsusel ei ole mingit muud raha kui maksumaksjalt saadav raha. See on see, mida me teenusteks, palkadeks ja investeeringuteks saame kasutada. Need vaidlused ka siinsamas Riigikogu saalis [tulenevad] sellest, et meil on vaja maksumaksjalt suuremat panust, et teenuseid osutada. Ühelt poolt on väga lihtne ja populistlik öelda, et oh, vähendage ametnike arvu. Justkui kuskil on mingid pahad ametnikud, kes [kabinettides] istuvad. Aga ma ütlen, et ministeeriumides on nende number kuskil 2800 ja ametnike arvu vähendamisega ei suurenda me kellegi teise palka. See ei aita tegelikult seda struktuurset probleemi lahendada. Mis meil [hea] on, on see, et me peame oma riiki üleval odavamalt kui teised Euroopa riigid, meil kulub riigi ülalpidamisele keskmiselt 3,7 miljardit vähem kui teistel Euroopa riikidel. Meil on maksukoormus, mis on madal, Euroopa võrdluses oleme me tagantpoolt viiendad oma maksukoormusega. Ja samal ajal on meil väga õhuke avalik sektor ehk siis meie kulud on juba lihvitud niivõrd väikeseks, et oleme palju madalama koormusega, kui see on teistes riikides. Nii et see on keeruline ülesanne. Iga ministeerium peab ise leidma, kuidas ta selle ülesande lahendab. Ja nagu ütles üks ettevõtja: üldiselt on nii, et kui on palju raha, siis sa ei ole väga innovaatiline, sa justkui saad kõike teha, aga kui on vähe raha, siis see sunnib sind olema palju leidlikum.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te räägite siin meie õhukesest avalikust sektorist, aga vaadake, mida näitab statistika. Statistika järgi on Eestis iga 52 maksumaksja kohta üks ametnik. Näiteks Saksamaal teenindab üks ametnik 163 inimest. See tähendab, et meil on elaniku kohta kolm korda rohkem ametnikke kui Saksamaal. Kas saab öelda, et Saksa riik on kolm korda kehvemini juhitud kui Eesti? Või on probleem selles, et meie ametnikud töötavad kolm korda vähem efektiivselt kui nende Saksa kolleegid?

Ma ei tea, mis numbritele te viitasite, aga see ei ole lihtsalt tõsi. Kui vaadata neid numbreid, mis näitavad, kui efektiivne on Eesti riik ja kui vähese ametnike arvuga tehakse ära sama töö, mida tehakse teistes Euroopa riikides, siis ma ütlen, et keskmiselt 3,7 miljardi võrra odavam on Eesti riiki pidada. Eesti ametnikke üldiselt on palju vähem. Mille pärast? Sellepärast, et meil on digiteenused. See on väga mugav ja Eesti inimestele meeldib digitaalseid teenuseid kasutada. See annab võimaluse kasutada uusi tehnoloogiaid, ka tehisintellekti näiteks, mida me kasutame juba näiteks töötute ja uute töökohtade nii-öelda kokkuviimiseks ja erinevates kohtades avalike teenuste pakkumiseks. Ei olegi enam inimesi vaja, seda saab teha arvuti. Nii on loomulikult võimalik kokku hoida. Ma ei tea, kust te selle info võtsite, aga mul on väga raske uskuda, et see vastab tõele. Ma olen kokku puutunud nii Saksa [riigi]aparaadiga kui ka Eesti aparaadiga. Võtame kas või peaministri meeskonna, mis on meil kordades väiksem. Muidugi me oleme riigina ka kordades väiksem. Mis puudutab Eesti tööturu või töötajate tootlikkust, siis on selge, et sellega meil on vaja tööd teha. Meie tööjõu tootlikkus on praegu Euroopa keskmisest madalam. Meie eesmärgiks on seatud 110% Euroopa keskmisest. Tootlikkus tõusebki, aga siin on küsimus eelkõige erasektori innovatsioonis ja ka tehnoloogiate kasutuselevõtus. Hea meel on tõdeda, et majanduskriisi on meie ettevõtjad tegelikult kasutanud ära ka selleks, et teha ettevõttes struktuurseid muudatusi, et pakkuda innovaatilisemaid tooteid ja teenuseid, suurema lisandväärtusega tooteid-teenuseid, ja teha seda paremat tehnoloogiat kasutades. Eesti positiivne külg on see, et me oleme väike ja paindlik, me suudame sellistele keerulistele olukordadele reageerida kiiresti. Me oleme seda ka teinud – seda on teinud meie erasektor, ettevõtlus, ja seda on teinud ka riik.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.