Arupärimine Andrei Šumakovi auto väidetava lõhkumise kohta (nr 630)

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri ja Rain Epleri 29. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Andrei Šumakovi auto väidetava lõhkumise kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Mul on viis minutit, eks ju?

Viis minutit on jah.

Tänan sügavalt, lugupeetud esimees! Härra minister, ma peaksin rahvaesindajana olema teie tööandja. Mul on nüüd arupärijate esindajana au tuua välja selle arupärimise tuum, mis on väga lihtne. Nimelt on avalikkusele korduvalt teada antud, et kriminaalpolitsei koos Kaitsepolitseiametiga on asunud uurima Eesti Vabariigi siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autode lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. 20. veebruaril teatati, et kriminaalmenetluses kogutud andmed viitavad, et Vene eriteenistus on koordineerinud Eesti Vabariigi julgeoleku vastast hübriidoperatsiooni, ja Kaitsepolitseiameti aastaraamatus märgitakse, et eesmärgiks oli Eesti ühiskonnas hirmu külvata ja pingeid tekitada. Kahel autol lõhuti aknad. Eesti siseministri nõunik Vootele Päi teatas juba sellelsamal 8. detsembril, et Läänemetsa isiklikku autot kasutavad hoopis ministri elukaaslane ja tütar, ning ERR‑i töötaja Sofia Suhhareva teatas 19. märtsil ilmunud artiklis, et tegemist ei olnud Andrei Šumakovi, vaid tema naise autoga. Kuid 12. aprillil ilmavalgust näinud kaitsepolitsei aastaraamatust võib siiski üheselt lugeda, et on põhjust kahtlustada, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto. Ehk tuleb välja, et kapo teada oli auto Andrei Šumakovi oma. Niisiis on tegemist ikkagi paraja segadusega, ma ütleksin nii, millesse käesoleva arupärimisega püüamegi selgust tuua. Arupärijatena ei saa me muidugi Eesti Vabariigi siseministri käest küsida, kas see Vene eriteenistuse hübriidoperatsioon Eesti ühiskonnas hirmu külvamiseks seisneski tõesti tema pere kasutuses oleva auto ja väidetavasti ajakirjaniku naise omanduses oleva auto klaaside purustamises. Õigemini, saame küsida küll, aga ei saa tõesti eeldada, et teie teate sellele vastust. Alustame küsimusega, kas on tõsi, et Andrei Šumakovil ei olegi mingit autot ega ole ka autojuhilube ja auto kuulub hoopis tema abikaasale, nagu väidab üks peavoolust sõltumatu väljaanne. Lisaks, nagu ma aru saan, peavoolu ajakirjanike ringkondades üsnagi irvitatakse selle üle, kuidas siseminister või Siseministeerium või Kaitsepolitseiamet on nende kahe auto akende lõhkumist seostanud ning teinud järelduse, et tegemist on hübriidoperatsiooniga, mitte juhusega. Kui see ei ole tõsi, et Šumakovil autot ega autojuhilube ei ole, siis me muidugi vabandame sügavalt ministri ees ka teie aja kulutamise pärast, aga teisalt on küllap just teiegi huvides see, et selles teemas ikkagi selgus saabuks.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad, parlamendisaadikud! Siseministrile on edastatud arupärimine Andrei Šumakovi auto väidetava lõhkumise kohta ning on esitatud kolm küsimust. Loen esmalt ette kõik küsimused ja vastan seejärel kõikidele küsimustele korraga. Esimene küsimus oli, kas on tõsi, et Andrei Šumakovil ei ole autot ega autojuhilube ning auto kuulub hoopis tema abikaasale Darja Saarele. Teine küsimus: kui see on tõsi, miks siis kriminaalpolitsei, Kaitsepolitseiamet, Siseministeerium ja siseminister seda seni on varjanud? Kolmas küsimus: kui see on tõsi, kas siis pole tegemist ametkondade puudega … Vabandust, püüdega! Täpid on ära jäänud. Kas pole tegemist ametkondade püüdega siseministrit heroiseerida, seda ministri enda nõudmisel või vähemalt nõusolekul? Nüüd vastuse juurde. Kaitsepolitseiamet on aastaraamatus välja toonud, kelle vastu olid rünnakud suunatud. Juhilubade olemasolu või nende puudumine ei ole rünnaku objekt, vaid objekt on konkreetne inimene ja tema leibkonna vara. Kuna tegemist on ajakirjanikuga, siis oli selgelt tegemist rünnakuga Eesti vaba ajakirjanduse vastu. Kaitsepolitseiamet viib kriminaalmenetlust läbi iseseisvalt, prokuratuuri juhtimisel ja järelevalve all. Siseminister ei ole seotud kriminaalmenetluse läbiviimise ega sellest avalikkuse teavitamisega. Kriminaalmenetlust juhib prokuratuur, mille pädevuses on kriminaalmenetluse andmete avaldamine. Kriminaalmenetluse täpsemaid asjaolusid puudutavate täiendavate küsimuste korral on teil võimalus pöörduda prokuratuuri poole. Saan veel kord esile tuua Kaitsepolitseiameti aastaraamatus kirjutatu: "Alates 2023. aasta lõpust kuni 2024. aasta veebruari keskpaigani pidas Kaitsepolitseiamet kinni kümmekond inimest, kes Venemaa eriteenistuste ülesandel pidid sooritama mitmesuguseid kuritegusid. Kahtlustatavad tegutsesid Venemaa luure- või julgeolekuteenistuse ülesandel kooskõlastatult ning täitsid mitmesuguseid rolle. Nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks ja osa kavandatust panid ka toime. Muu hulgas on Kaitsepolitseiametil põhjust kahtlustada, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto, kahjustada Teise maailmasõja lahingute mälestuseks püstitatud Sinimägede memoriaali ja Viljandimaal asuvat bareljeefi. Mälestusmärkide kahjustajaid otsiti mitte otse, vaid näiteks sotsiaalmeedia vahendusel. Värvatud püüdsid tavapärase kuritegevuse sildi taha peitudes Eesti ühiskonnas tekitada segadust ja hirmutunnet, kõneainet, mis aga kuigivõrd ei õnnestunud. Inimeste elu ja tervis otseselt ohus ei olnud, ent selline tegevus ilmestab vägivaldsemat ja robustsemat tegutsemistaktikat, kui varem on olnud tavaks." Saan kinnitada, et minul puudus igasugune huvi, et keegi minu või minu pere vara lõhuks või hävitaks, ja loodan väga, et selliseid juhtumeid ei tule minul ega mu perel enam kunagi kogeda. Samuti loodan väga, et ka keegi teine ei peaks sellise ebameeldiva tegevusega kokku puutuma. Mis puudutab ajakirjaniku auto ründamist, siis siin pole koht, kus ma saaks uurimise detaile avaldada ega kommenteerida. Ma isegi ei tea neid. Küll on meil kindel teadmine, et aktsioon oli Vene eriteenistuse planeeritud ja läbiviidud rünnak Eesti ajakirjaniku ja tema pere vastu. Ma rõhutan seda, et ajakirjanik Šumakovi naine on ka ajakirjanik, ehk vaba ajakirjandus oli siht[märgiks] ja selle [rünnaku] eesmärk oli ähvardada, tekitada hirmu ja seeläbi vaigistada vaba ajakirjandust. Venemaal on selliseid ja muidugi ka oluliselt hullemaid võtteid vaba ajakirjanduse vaigistamiseks kasutatud aastakümneid ja me näeme, kuhu see riik on tänaseks omadega jõudnud. See on üks paljudest asjadest, mille poolest Eesti selgelt Venemaast eristub. Eestis on ajakirjanike ründamine, ähvardamine ja suukorvistamine täiesti välistatud. Sõnavabadus ja vaba ajakirjandus on demokraatia alus. Et meil kehtiks vaba sõna ja vaba ajakirjandus, peab riik selgelt tagama ajakirjanike ning nende perekondade turvatunde ja ohutuse. See juhtum näitab väga otseselt, et Venemaa riigiaparaadi soov oli vaigistada Eesti vaba meediat. See ei ole kuidagi minu huvi. Meil peab jätkuvalt olema tagatud, et ajakirjanikud saavad mitmekülgselt kajastada Eestis ja maailmas toimuvat ning teha seda sel viisil, et nad saavad seda tehes ka ennast turvaliselt tunda. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Lauri Läänemets! No meile ei ole mõtet ajupesu teha ja rääkida siin, et teie ei puutu nagu asjasse, kui ajakirjaniku auto ründamist uuritakse. Need institutsioonid alluvad ju ikkagi Siseministeeriumile ja siseministrile. Puutute asjasse küll. Aga ma küsin niisuguse natukene nõutu küsimuse. Kui mina olin Moskvas suursaadik, siis purustati Tallinnas ka minu autol klaas ja varastati ära autoraadio. Kas ma peaksin nüüd veel tagantjärele kahtlustama, et need olid Vene eriteenistuse agendid, kes seda tegid? Samal ajal murti ka minu korterisse sisse ja varastati terve hulk asju. Kas ma pean jälle arvama, et tegemist ei olnud mitte narkomaanide, murdvaraste ja muidu pättidega, vaid ikkagi Vene eriteenistuse väga sihikindla ja kuritahtliku operatsiooniga, et mind hirmutada ja teha mind kuidagi sõnakuulelikuks või ei tea veel kelleks või milleks? Mis te arvate? Teie puhul on ju ilmselge, vähemalt teie jutu põhjal, et see on Vene eriteenistuse kuritahtlik tegevus.

Teie aeg!

Aga mis te arvate, kas minu puhul oli see ka Vene eriteenistuse kuritahtlik tegevus?

Aitäh! Antud juhul saan mina siseministrina lähtuda sellest, mida ütlevad Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur. Prokuratuur seda uurimist läbi viib ja nende isikute vastu kohtusse minnakse. Võib eeldada, et neil on piisavalt tõendeid selle kohta. Ma kahjuks ei oska kommenteerida seda, mis teil tollel ajal juhtus ja kas Kaitsepolitseiametil oli selle kohta informatsiooni. Ma ei tea, kas te pidasite praegu silmas, et see toimus Venemaal või Eestis. (Hääl saalist.) Eestis. Ma selle kohta kahjuks ei tea midagi. Ma kujutan ette, et tollel ajal tekitas ka automaki varastamine väga olulist nii-öelda kahju. Mul on äärmiselt kahju, et teil automakk ära varastati, sest tollel ajal ei olnud see odav lõbu ja kõigil ei olnudki võib-olla sellist makki. Ma kahjuks tõesti neid tagamaid ei tea.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle tundub teie kõnet kuulates, et tegemist on meie aja kangelasega. Aga ilma naljata, oleme ausad, niikaua kui ei ole mitte mingisuguseid tõendeid selle kohta – ma loodan, et see asi kas jõuab ükskord kohtusse, püütakse kinni mingid süüdlased, kes pannakse tunnistama, või saame kuulda mingeid reaalsed tunnistusi selle kohta, et keegi tõesti on Vene eriteenistuse poolt tellitud just teie vara või teie perekonnale kuuluvat vara lõhkuma –, niikaua lihtsalt tundub tõesti, et ei ole mõtet rääkida sellistest asjadest siin kõnepuldis, et te oleksite justkui kangelane. Meilt kõigilt on midagi varastatud. Riigikogu liikmeid on 101, pluss ministrid ja paljud teised inimesed. Kõike seda seostada Vene [eri]teenistuse tellimustööga – see ei ole tegelikult ilus. Oleme ausad, me peaksime kõik siis hakkama teid isiklikult teavitama, et mis vargusi on toime pandud või kas on midagi ära lõhutud.

Aitäh! Teate, kõigepealt, mina pole vabatahtlikult tulnud sellest teemast siia rääkima, see on austatud parlamendiliikmete soov ja nende tõstatatud küsimus. Teiseks, ma tsiteerisin teile kaitsepolitsei aastaraamatut. Lauri Läänemets ei ole öelnud, mida sinna kirjutada, ja ta ei ole ka ise seda kirjutanud, mis seal kirjas oli. Kui Venemaa eriteenistus Eestis tegutseb või proovib Eestit mõjutada piiri tagant, nagu kaitsepolitsei aastaraamatus on kirjeldatud, siis see ongi niimoodi, nagu kaitsepolitsei ütleb. Teate, tõesti on nii, et Venemaal on Eesti suhtes huvi, tal on huvi Eesti riiki mõjutada. Minu arvates ei ole siin tähtis see, kas lõhuti ära üks autoaken või neli tükki, ka see, mis summas see oli, ma arvan, pole tähtis. Tähtis on see, et Venemaal on selline plaan. Ja sellest listist rääkides: me teame kahte inimest, kes selles listis olid. Üks oli Eesti Vabariigi valitsuse liige ja teine oli ühe ajakirjandusväljaande peatoimetaja. Ma arvan, et see on oluline. See on oluline, et ühe riigi valitsus tellib töö, et mõjutada teise riigi vaba ajakirjandust või valitsuse liikmeid. Nagu Kaitsepolitseiamet on öelnud, selle eesmärk oli külvata hirmutunnet, tekitada olukorda, kus tuntakse, et ükspuha, mis positsioonil sa Eestis oled, sul pole pääsu. See oli selle eesmärk. See eesmärk oli mõjutada kogu ühiskonda, mitte ainult neid isikuid, kelle vara see antud juhul puudutas. Mina ei seaks kaitsepolitsei öeldut nii tugevalt kahtluse alla. Küsida alati tasub. Tuleb oodata ära kohtu hinnangud. Ma saan teile rääkida sellest, mida Kaitsepolitseiamet on avalikult öelnud. Nagu ma ütlesin, prokuratuur juhib seda uurimist, prokuratuur otsustab, millist informatsiooni avaldatakse, ja prokuratuur on veendunud, kui ta kohtusse pöördub – ma tean, et ta on seda teinud või teeb kohe –, ka selles, et neil on piisavalt informatsiooni, millega sinna minna.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile, lugupeetud istungi juhataja! Mina ütlen teile ausalt, et mina olen oma tunnetes jõudnud ammu nii kaugele, et mina tühipaljaid väiteid lihtsalt ei usu. Kui väidab midagi minister, väidab midagi Kaitsepolitseiamet, kes iganes, siis see ei ole see modaliteet, milles tahaks üldse opereerida, kas usume või ei usu või usaldame või ei usalda. Tarvis on fakte, tarvis on tõendeid. Aga kui ma vaatan neid fakte, mis meile praegu vastu vaatavad, väidetavaid fakte, et kahel autol tehti klaasid katki, aga mulle räägitakse, et nüüd on tegemist sihukese Vene eriteenistuse hübriidoperatsiooniga Eesti ühiskonnas hirmu ja ebakindluse külvamiseks, siis see tundub nagu sügavalt ebausutav. Raske oleks uskuda, et eriteenistus tegutseb nii käpardlikult. Ma muidugi ei tea, milline on Vene eriteenistuse tase, aga see tundub tõesti sellise lasteaiatasemena. Ainuke asi, mis siin on tõendatud, on see, kui käpardlikult tegutsetakse. Sellepärast ma küsingi teie käest: kas on olemas ja võimalik avalikkusele esitada mingisuguseid fakte, millest reaalselt nähtuks, et need intsidendid on olnud kuidagi Vene eriteenistusega seotud? Siiani on olnud ainult väited, aga kas teil on ka fakte esitada?

Aitäh! Ma ei oska öelda, millised faktid esitatakse, sest nagu ma ütlesin, tegemist on menetlusega, mida juhib prokuratuur, mitte Siseministeerium ja mitte Kaitsepolitseiamet. Uurimistoiminguid viivad läbi kaitsepolitsei ametnikud. Ma ei kahtle, et nad teavad, millest nad antud juhul räägivad. Kaitsepolitsei aastaraamat ütles, miks tasub sellele veel eriti tähelepanu pöörata: tegemist oli kahe isikuga, kelle vara suhtes rikkumine toime pandi. Siin on väga selgelt öeldud, et see list ei piirdunud kahe isikuga. Ju siis on neil võimalik öelda, näidata ja tõestada, et see küsimus oli palju laiem ja ulatuslikum. Minu arvates on vale öelda, et see tegevus oli Venemaa poolt käpardlik. Ma ei tea, kas keegi ootab rohkem, et Vene eriteenistus teeks Eestis midagi hullemat. Ei, tavaliselt käib seal riigis ka niimoodi, et neil on plaan, neil on aastaplaan, nad teavad, milliseid tegevusi, mõjutusoperatsioone [on vaja] või millist tulemust nad tahavad saavutada, ja siis vastavalt oma võimekusele ja vajadusele või sellele, kui palju [nende tegevus] siia ulatub või mida nad teha saavad, valivad nad välja ühe, teise või kolmanda viisi ja püüavad seda ellu viia või siis püüavad tekkinud olukordi võimendada ja kuidagi enda jaoks ära kasutada. See ei ole eraldiseisev asi, vaid see on osa kindlasti oluliselt rohkematest asjadest, millega Vene eriteenistus tegeleb. Ma jätkuvalt ütlen, et minu huvi ei ole öelda, nagu see oleks kuidagi Eesti riigi väga oluline probleem – antud juhul see siseministri auto aken, kuigi ajakirjaniku auto aken kindlasti on –, mida peaks parlamendis pikalt lahkama. Aga see, et Vene eriteenistus tegutseb Eesti suunal ja Venemaal see huvi on, ei ole uudis. Seda on kaitsepolitsei pikalt avanud, lahanud ja seletanud. Seda kinnitab kindlasti ka Välisluureamet oma nii-öelda infokorjest saadud informatsiooni pealt. Seda, muideks, ütlevad ka teised luureteenistused, kellega Eesti Vabariik koostööd teeb. Nii et see ei ole meie väljamõeldud asi.

Kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur tänu, sügavalt austatud esimees! Härra minister! Mina pean ütlema ikkagi seda, et minu arvates jäi küll vastuseta see küsimus, miks avalikkust on desinformeeritud, nagu kuuluks auto Andrei Šumakovile, kellel tegelikult pole isegi juhiluba. Teiseks, mulle ei tundu, et Kaitsepolitseiameti aastaraamat peaks mulle olema umbes samasuguse tähtsusega tõe[allikas] kui moslemitele koraan. Ma mõtlen veel seda, kas teile endale nagu ei tundu, kuidas öelda, eluliselt kummaline see hüpotees, et Vene eriteenistus ründab teid ja Šumakovi niivõrd kaudselt. Mina ütleks, et umbes sama tugev oleks järeldus, et, ütleme, Iraani eriteenistus ründas hoopis teie abikaasat ja Darja Saart kui tegusaid naisi, et ähvardada peaministrit. Mis te sellest arvate?

Aitäh selle küsimuse eest! See on muidugi huvitav, et te selliste päris tõsiste teemade puhul siin nalja teete või seda naljana võtate. Mulle tundus praegu niimoodi. Mul on soovitus. Teil on võimalik parlamendiliikmetena paluda kaitsepolitsei esindajat või Kaitsepolitseiameti juhti turvaruumi. Riigikogu liikmetel on teatud ligipääs teatud informatsioonile, isegi kui te ei ole julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liige. Te saate küsida ja nad saavad oluliselt rohkem rääkida kui mina siin saalis. Ma soovitan, kasutage seda võimalust. Või kui teil ei ole võimalik seda teha, te fraktsioonina ei saa kogu informatsiooni kätte, siis teie esindaja selles komisjonis omab võimalust tutvuda oluliselt rohkema informatsiooniga ja tal on võimalik veenduda, et see ei ole mingi naljaasi, vaid päris tõsine asi. Tal on võimalik veenduda ka selles, et jah, see oli rünnak Eesti vastu, see oli rünnak vaba ajakirjanduse vastu – veenduda kõiges selles, mida kaitsepolitsei oma aastaraamatus on välja öelnud või mida ütlesin mina siin täna. See niimoodi oli. Teiseks, kuna ma ei saa rääkida siin puldis detailidest, sest prokuratuur juhib menetlust, ma tahtsin teile öelda, et teie küsimus selle auto omamise ja juhilubade kohta oli püstitatud selle informatsiooni põhjal, mida te olete kuskilt meediast lugenud. Ma ei tea, kust kohast te selle info saite. Aga ma esitaks teile ühe vastuküsimuse, lihtsalt mõtlemiseks. Kas te olete kindel, et see, mida te olete kuulnud, vastab tõele? Te olete oma nii-öelda väite üles ehitanud sellele, mida te olete kuulnud, aga võib-olla ei pruugi see täpselt nii olla. Siis ei ole kogu see teie nii-öelda [teema]püstitus tõene. Kui teil on võimalik, kontrollige. Mul ei ole siin puldis kahjuks võimalik täpselt nendest asjaoludest rääkida, nagu ma ütlesin. Ma neid uurimise detaile ei tea, aga ma soovitan kontrollida, võib-olla siis paistab teistsugune pilt. Aga ma arvan, et kõige parem ja mõistlikum on kasutada seda võimalust, et kutsuda turvaruumi sellest küsimusest rääkima Kaitsepolitseiameti esindaja või vähemalt inimene, kellel on [vastava taseme] riigisaladusele ligipääsu luba ja selleks ka põhjendatud vajadus, kes kuulub julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjoni ning kes arvatavasti saab oluliselt rohkem ka informatsiooni teada. Siis ta saab vähemalt öelda jah või ei, kui ta midagi muud ka rääkida ei saa.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vaat mina küll ei tee nalja ja minul on pigem mure. Aga muidugi, mis nendesse faktidesse puutub, siis ma ei tea, registrid on kõigile kättesaadavad, nii avalikkusele kui ka ammugi nendele julgeolekuinstitutsioonidele. Selles mõttes niimoodi mööda panna – no ma ei tea. Igatahes kapo aastaraamat esitas seda kui fakti, et Andrei Šumakovi auto lõhuti ära, kuigi see auto kuulub Darja Saarele. Kes on kelle naine, ei puutu tegelikult asjasse. Minul on küll mure ja see on mure meie julgeolekuasutuste pädevuse pärast. Kui niimoodi mööda pannakse, esitatakse mingit sündmust kategoorilises imperatiivis kapo aastaraamatus, aga aetakse faktid nii käpardlikult sassi, siis kuidas Eesti inimesed peaksid end tundma, kui julgeolekuasutused juba sellistes pisiasjades niimoodi mööda panevad? Vaadake, see tekitabki hirmu ja ebakindlust, et asutused, kes peaksid vastutama meie julgeoleku eest, lihtsalt fabuleerivad. Minul tekib küsimus, et äkki nad fabuleerivad siis kõike muud ka. Kas nad lihtsalt ei oska oma tööd pädevalt teha või nad lihtsalt kuidagi … Noh, ma ei tea, millega nad tegelevad.

Aitäh!

Igatahes ei sisenda see kindlustunnet minule kui Riigikogu liikmele, aga ma arvan, et ka avalikkusele.

Aitäh! Teie küsimuses oli minu arvates kaks vale eeldust või suunda. Esiteks, ma soovitaksin jätkuvalt, et tehke kindlaks, kas see, milles Kaitsepolitseiamet teie väitel eksis, on niimoodi või on hoopis Kaitsepolitseiametil õigus ja teil on valeinformatsioon. Ma lihtsalt ütlesin, et kuna tegemist on uurimistoiminguga, siis ma ei saa seda informatsiooni kommenteerida, aga hoopis teie võite praegu omada valeinformatsiooni, kui te siin räägite, et kaitsepolitsei eksib. Ma pigem kinnitan, et kaitsepolitsei ei eksi. Soovitan need faktid üle kontrollida. Võib-olla on olemas ka kolmas versioon, mida te pole isegi siin saalis kirjeldanud. Teine asi, teate, lõppkokkuvõttes mõlemad isikud selles perekonnas on ajakirjanikud. Mõlemad isikud on selles perekonnas ajakirjanikud, fakt on see, et nad on ajakirjanikud ja see tegu oli suunatud nende vastu. Mina ütlen niimoodi, et kui tahetakse peatoimetajat tema abikaasa kaudu mõjutada, siis põhimõtteliselt on see sama tulemusega kui tema otse mõjutamine või on see isegi suurema mõjuga. Ma arvan, et siin ei olegi oluline võib-olla varaline suhe, vaid toime pandud teo eesmärk oli mõjutada vaba ajakirjandust. Vahet ei ole, kas naist mehe, meest naise kaudu või mõlemat korraga. Oluline, ma arvan, ka iga parlamendiliikme jaoks peaks olema see, et see oli suunatud vaba ajakirjanduse vastu.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! No ega me ju tegelikult vastust ei saanud. Te siin väidate, et ajakirjanikud ja nende leibkond. Võib-olla ongi leibkond ja kõik on õige. Kuna te ei saa vastata, kas see auto kuulub kellelegi või ei kuulu, siis ma küsin nagu selliselt laiendatult. Me sellest ei saa rääkida ja prokuratuur tegeleb sellega ja kaitsepolitsei. Aga mida me teeme vanemaealiste inimestega ja nende telefonipettustega, mis on palju suurem julgeolekuoht kui konkreetselt need kaks asja, mis pääsesid ka aastaraamatusse? Mis annaks vanemaealistele inimestele kindluse, kui keegi neile politsei [nime all] on helistanud, rääkides küll võib-olla slaavi keeles? Kuidas anda inimestele kindlustunnet, et politsei neid alati kaitseb, sõltumata sellest, kas selle taga on eriteenistus või mitte? Kas sellega on midagi [ette võetud, mingite] sammudega edasi mindud või on see praegu vaatluse alt välja jäänud?

Aitäh! Mis puudutab neid eakaid inimesi, kelle suhtes pettusi toime pannakse, siis muideks, küsimus ei ole ainult eakates inimestes, vaid ka 30‑aastased naisterahvad ja meesterahvad, pigem küll rohkem naisterahvad, neljakümnendates ja viiekümnendates aastates täpselt samamoodi, langevad järjest rohkem selliste pettuste küüsi, kahjuks. Niipalju, kui meil siiamaani on võimalik olnud, [me oleme seda teemat selgitanud,] ja kindlasti ka [edaspidi] me püüame inimesi teavitada ja inimestele [ohtu] selgitada, erinevate kanalite kaudu. Mõnikord, kui me loeme ajalehest, kuidas on pettusega [kedagi] ära kasutatud ja raha välja pressitud, siis ongi siin olnud nii-öelda riigipoolset tegevust, riik on ajakirjanike tähelepanu sellele juhtinud ja palunud: "Kui teid huvitab, siis näete, siin on sellised juhtumid, olge head, kirjutage." Sellel on mõju, et inimeste teadlikkus oleks suurem. Kui ajakirjanikud ja toimetused on pidanud seda oluliseks, siis nad on sellest ka kirjutanud. Niipalju, kui me saame, me teavitusega tegeleme. Väga palju on kasu sellest, kui omaksed ja lähedased aitavad [ohtu] selgitada ja sellist tegevust takistada. Sest on ju ka olnud juhtumeid, mida tervemõistuslikult on raske seletada. Inimestel on elus probleeme, mis panevad neid klammerduma esimese õlekõrre külge, mida neile pakutakse, ja tihti ei pruugi see olla kõige siiram asi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Minu küsimus tuleb võib-olla natuke teise nurga alt. Ma vaatasin ka seda meediakajastust. Seal te olete, ma ütleksin, üsna otsekohese ja lahtise tekstiga rääkinud Vene eriteenistusest. Kui ma siin kuulasin teie vastuseid kolleegidele, kus küsiti, et on siis või ei ole, siis ei saanud küll konkreetset vastust, hästi pika vastuse selle eest sai. Siis ma hakkasin mõtlema, kas poliitilises tegevuses teil ongi see punktide kogumise plaan selline, et meediasse käratan midagi välja, las see hakkab lendama, faktid seal taga ei ole olulised. Kas see ongi teil selline taktikaline valik oma poliitilises tegevuses?

Aitäh! Teate, ma olen rääkinud, ma arvan, täpsemalt ja rohkem, kui ma meediale olen öelnud, täna siin, sest aega on mööda läinud ja on rohkem informatsiooni, kui oli toona, nendel hetkedel. Nii et ei saa öelda, et ma olen vähem rääkinud. Kui te suudate tsiteerida või mulle pärast näidata, et ma eriteenistuse rollist olen antud juhtumi raames rohkem rääkinud, siis seda oleks päris huvitav vaadata, sest raske on rääkida asjadest, mille kohta sul rohkem informatsiooni ei ole. Ma arvan, et see nii pole olnud. Mis üldiselt puudutab eriteenistusi ja nende tegevust, siis sellest ma võiks hea meelega pikemalt rääkida, aga seda küsimust – siin on ju konkreetselt küsitud, kellele kuulub vara ja mida keegi tegi – ma praegu kommenteerida ei saa. Aga ma olen teile öelnud, et Kaitsepolitseiamet teises ruumis kellelegi teist, EKRE fraktsiooni liikmetest, saab sellest rääkida kindlasti natukene rohkem kui mina siin avalikult praegu saalis või siis on võimalik prokuratuuri käest küsida teatud informatsiooni. Informatsiooni avaldamise või mitteavaldamise kohta ma ei oska öelda, kas nad praeguses faasis midagi ütlevad või mitte. Ühel hetkel nad kindlasti peavad ütlema, kui näiteks uurimistoimingud [on tehtud] ja kõik kohtuotsused on jõustunud. Ehk teil on võimalik kindlasti rohkem teada saada. Lihtsalt see formaat, vabandust, ei ole see, kus mina saan midagi rohkemat öelda. Ma ei saa osaliselt ka selle pärast rohkem rääkida, et siseminister lihtsalt ei tea kõiki neid asju ja ei tohigi teada. Ma mäletan, kui kuu aega tagasi – või oli see vähem aega – heideti ühele ministrile ette, et ta tundis liiga palju huvi prokuratuuri erinevate uurimistoimingute vastu. Kuigi üldiselt seda, kas edeneb või ei edene, ma arvan, minister oma [valdkonnas] peaks teadma. Aga sisu? Jah, sisuga on teine küsimus. Selle jaoks on meil seadused, mis ütlevad, et ministrid sellesse tegevusse ei sekku.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Andrei Šumakov teatas pärast teie tehtud avaldust meedias, et teie autot ründas Vene eriteenistus, et ka tema suhtes pandi toime hübriidrünnak. On teile teada, kas pärast neid kahte juhtumit on toimunud veel autolõhkumisi, millest nähtuks Vene eriteenistuse tegevuse sihipära, või oli eriteenistuse tegevus siiski juhuslik?

Aitäh! Mulle ei ole teada auto[lõhkumisi], mille oleks Vene eriteenistus toime pannud pärast seda ja kuni siiani. Kindlasti, kui Vene eriteenistus seda tegi ja kaitsepolitsei selle tuvastas, siis ei olnud see juhuslik. Ma saan viidata sellele, mis kaitsepolitsei oma aastaraamatus kirjutanud on. Ma võin teile uuesti tsiteerida ka. Kohe-kohe-kohe. Ma ei leia seda kohta üles, aga siin oli minu arvates väga hästi selle listi kohta toodud. No ei leia praegu seda kohta üles, aga see siin tõesti oli. Aa, siin on tõesti lause, et nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks ja osa kavandatust pandi ka toime. Ma arvan, et see lause ütleb päris palju: nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks. Siin ei ole küll kirjeldatud, milliste [rünnakute], aga ilmselgelt on kaitsepolitseile teada oluliselt rohkem, kui see sõna ütleb, selle sõna taga võib midagi olla. Osa kavandatust panid ka toime, mis tähendab, et osa kavandatust jäi toime panemata. Seda, mis põhjusel see kavandatu toime panemata jäi, ma kahjuks siin öelda ei saa. Aga jah, kui Kaitsepolitseiamet [saab] teile seda avaldada, siis ta võib seda selgitada.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teile kui siseministrile võiks olla teada, milline on selle läbiviidava toimingu [ajaraam]. Kaitsepolitsei on uurimise algatanud, prokuratuur vaatab seda üle. Milline see ajaraam hakkab olema? See on esimene küsimus: millal me siis saame kohtus neid tõendeid näha? Aga teine küsimus või pigem remark selle tinatoaprotseduuri kohta on see. Õnnetus on selles, et julgeolekuasutuste [järelevalve eri]komisjoni liige ei tohi ju avaldada neid asjaolusid, mis seal talle teatavaks saavad, nii et ka see ei ole väljapääs. Tõenäoliselt, mulle tundub, selgub tõde alles kohtus. Kas on nii?

Aitäh! Eesti Vabariigis on nii paika pandud, et jah, tõde selgub lõpuks kohtus. Selleks meil kohus mõeldud ongi. Mis puudutab informatsiooniga tutvumist, siis kui oli küsimus, kas kõik on ikka nii, et Vene eriteenistus tegi seda, ja mis küsimused siin veel kõlasid, et kas see ikka oli meie vastu plaanitud teadlik rünnak, ja kõik sellised asjad, siis mina ütlen, et jah oli. Jah, meile on teada, et nad tegid seda. Kui teile seda kaitsepolitseis seletatakse, siis saate rohkem informatsiooni, aga te saate kinnitada oma kolleegidele, et jah, see nii oli. Need kahtlused ja mured, mis siin on, on asjatud. Keegi ei ole ühtegi teemat niisama õhku tõstnud ja midagi välja mõelnud. Asi on siiski tõsine. Mis puudutab tähtaega, siis ma ei oska teile täpset tähtaega öelda, aga ma tean, et see peaks olema lähiajal, kui [see asi] kohtusse jõuab, sest olles kannatanu poole peal, olen ma pidanud ka allkirjastama dokumente, mis tähendab, et need on jõudnud sinna faasi, et kohtusse peaks see liikuma lähiajal.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh, austatud esimehe asetäitja! Muide, kahe maailmasõja vahel nimetati esimehe asetäitjaid abiesimeesteks. Härra minister! [Ministreid] nimetati kahe maailmasõja vahel ikka ministriteks. Tegelikult mina ju teie käest seda küsisingi ja olin valmis kohe vabandama, kui te ümber lükkate selle väite, et auto tegelikult ei kuulu Andrei Šumakovile. Ma tõesti ei saa ka kuidagi aru, mis saladus see ikkagi on, et kellele see auto kuulub. Noh, selle päringu saab ju, ma ei tea, suhteliselt kergesti teha. Nagu ma enne märkisin, ajakirjanikud teavad seda nii ehk nii, et see ei kuulu Šumakovile. Ja ikkagi sealt edasi: teil jäi ju päriselt vastamata küsimus, miks siis avalikkust on desinformeeritud. Ei saa aru, miks Kaitsepolitseiameti aastaraamatus ikkagi väidetakse, et auto kuulub Šumakovile. Tõepoolest, kui Kaitsepolitseiamet ei suuda isegi auto omanikku tuvastada, siis tuleb tõdeda, et on tegemist väga haldussuutmatu asutusega ja me peaksime väga muretsema. Ma pean siin Moonika Helmega solidariseeruma. Kui aga Kaitsepolitseiametile on teada, et Šumakovil pole ei lube ega ka autot, miks nad siis vastupidist väidavad? Paratamatult, te ju saate aru, tekib selline eluliselt loogiline hüpotees, et nende kahe lõhkumise vahelist seost näidates soovitakse siseministrit, võib-olla tema enda soovil, lasta paista kangelaslikus valguses. Täna me selles kuidagi selgust ei saanud. Ma isegi ei oska öelda, kumb variant on halvem, kas haldussuutmatu Kaitsepolitseiamet või sisepoliitikasse sekkuvad jõuametkonnad. Ma tõesti ei tea. Aga küllap see siis niimoodi jääb. Ma nüüd kasutan jälle oma ajaloolase võimalust juhtida tähelepanu Riigikogu kodukorrale aastast 1921, mil meil muide kehtis tõeline parlamentarism ehk parlament oli valitsuse tööandja ja andis valitsusele suuniseid, mitte vastupidi, mitte nagu nüüd, mil valitsus tegelikult dikteerib Riigikogu otsuseid. Niisiis, selle omaaegse parlamentaristliku kodukorra järgi järgnes arupärimisele üleminekuvormeli esitamine, mis võis sisaldada umbusaldusavaldust ministrile, ja sellele järgnes hääletus. Ütlen nüüd lõpetuseks, et kui meil oleks praegu parlamentaarne kodukord, see 1921. aasta oma, siis ma küll teeksin selle arupärimise peale ettepaneku ministrile umbusaldust avaldada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.