Valitsuse otsused

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko‑Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Varsti muutuvad inimesed veelgi kurjemaks, sest valitsus on otsustanud tõsta trahvid kahekordseks. Näiteks parkimistrahvi tuleb maksta 80 eurot, hoiatustrahvi 160 eurot ja mõned trahvid võivad ulatuda lausa 2400 euroni. Valitsus kahjuks enam isegi ei püüa varjata, et trahvide tõstmine on vajalik vaid eelarve täitmiseks – see on lausa seletuskirjas eraldi välja toodud. Üldiselt, kui tullakse selliste algatustega välja, peaks sellele eelnema mõni analüüs, miks on määratud trahvide tõus just sellisel määral, kuidas see mõjutab inimeste käitumist, kas see aitab rikkumisi vähendada. Aga praeguse eelnõu sõnastusest jääb hoopiski mulje, et riik on, vastupidi, huvitatud sellest, et inimesed rikuksid seadust, pargiksid valesti ja kihutaksid tänavatel, et seeläbi eelarvesse rohkem raha laekuks. Kui justiitsminister käis õiguskomisjonis seda tutvustamas, siis ta ütles ka otse välja: mingit mõjuanalüüsi pole tehtud. Ainus analüüs, mis tehti, oli selle kohta, kui palju hakkavad trahvid riigieelarvesse raha juurde tooma. Siinkohal oluline täpsustus: ministeerium ise toob seletuskirjas eraldi välja, et on oht, et trahvide kahekordseks tõstmise järel võivad tekkida inimestel nendel tasumisega raskused ja oodatav tulu – kui seda saab üldse niimoodi tuluks nimetada – riigile võib olla seetõttu eeldatust väiksem. Ehk tegelikult juba praegu saadakse aru, et inimesed on sellistes majanduslikes raskustes, et nad ei saa nii suuri trahve tasuda. Aga trahvid peaksid olema distsiplineerivad, mitte inimesi vaesusesse lükkama. IMF‑i prognooside järgi on Eesti Euroopas ainus riik, kus majandus langeb, seejuures on meil üks suurimaid hinnatõuse, lisaks kasvab töötus. Mul on küsimus: keda te siis üldse plaanite trahvida? Plaanite trahvida inimesi, kellel juba niigi raha pole, ja trahvide suurendamisega karistate inimesi oma läbimõtlemata majandus- ja rahanduspoliitika eest. Aga millist trahvi maksavad valitsuse liikmed selle eest, et te olete oma otsustega Eesti sellisesse majanduslikku seisu viinud?

Esiteks, ühiskonnas on kokku lepitud reeglid, reeglid on sätestatud seadustega ja seaduste rikkumise eest on ette nähtud karistused, mis on muu hulgas trahvid. Seadusi ei pea rikkuma. See ei ole kulu, mida kindlasti peab [kandma]. Saab käituda seaduskuulekalt, siis trahvi ei tehta ja see pole üldse sinu probleem. Nüüd, minu meelest on sellele väga lihtne lahendus. Ma väga imestan, et te isegi seda ründate. Ma saan aru, et maksutõusud inimestele ei meeldi, aga trahvide [puhul see mind üllatab]. Iga õigusrikkumisega kaasnevad riigile kulud: neid menetletakse ning ametnikud, politseinikud, kes iganes, peavad tegema tööd. Alati, kui nad midagi teevad, ei tee nad samal ajal midagi muud. See tähendab seda, et sellega kaasnevad kulud. Kulusid, mis kaasnevad trahvide määramisega, kannavad kõik need inimesed, kes käituvad seaduskuulekalt, sellepärast et need kulud on suuremad, kui on trahvid. Nüüd me üritame trahve kaasajastada nii, et need kataksid rohkem kulusid, mis riigil reaalselt on seoses sellega, et inimesed seadusi rikuvad. Trahvimäärad peavad olema tõsiselt võetavad ning süüdlastele mõjuvad. Trahvimäärad on seisnud samal tasemel alates 2001. aastast. Võrdluseks: miinimumpalk on selle ajaga kasvanud kaheksa korda. Kaheksa korda on miinimumpalk kasvanud! 2001. aastal oli miinimumpalk 1600 krooni ehk 102 eurot, 2024. aastal on miinimumpalk 820 eurot. Kui kõrvutada trahvimäärasid ja miinimumpalka, siis [me näeme, et] aastatega on trahviühik nii-öelda kaheksa korda odavamaks muutunud. Ehk siis reeglite rikkumine justkui tasub ära. Kuna me oleme olukorras, kus trahviühik on [võrreldes] keskmise palgaga kaheksa korda odavamaks muutunud, tekitavad väärtegude toimepanijad riigile kulutusi, mis mitte kuidagi ei ole kaetud nende tuludega, mis trahvidena tulevad, ja neid maksavad kinni kõik seaduskuulekad maksumaksjad, kes – võib-olla te ei ole tähele pannud – on väga pahased selle pärast, et neilt küsitakse suuremat panust riigieelarvesse. Seetõttu mulle tundub, et ühiskonna mõttes on õiglane, et neid kulusid kannavad rohkem need, kes reaalselt reegleid rikuvad.

Suur tänu, proua peaminister! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu ma juba mainisin, trahvid peaksid ikkagi olema eelkõige distsiplineerivad, mitte lükkama inimesi vaesusesse ja [olema ajendatud] soovist eelarvet täita. Ei teeks halba ka see, kui selliste muudatustega väljatulemisele eelneksid mõned analüüsid. Tundus, et enam küünilisemaks minna ei saa, aga [siis selgus, et] lisaks trahvide tõstmisele tõstetakse ka riigi teenuste hindasid. Varem maksis passi ja ID-kaardi kiirkorras tegemine 45 eurot, nüüd hakkab see maksma 250 eurot. Pea kuuekordne tõus! Kõik riigilõivud tõusevad, kahjuks tõstetakse isegi neid riigilõive, mis on seotud puudega inimeste, laste või eakate toimingutega. Valitsus on vist unustanud, et passi või ID-kaardi taotlemine pole mingi mugavusteenus, vaid kodaniku kohustus, ja riigil on kohustus see teenus mõistliku hinnaga tagada. Seaduse järgi ei tohi riik teenuste pakkumise ja riigilõivude kaudu endale täiendavaid tuluallikaid luua. Mina sügavalt kahtlen, et sellest põhimõttest on lähtutud, eriti arvestades, et ühest seletuskirjast saab lugeda, et automaks, suhkrumaks, riigikaitsemaks, aga ka trahvide ja riigilõivude tõstmine on tulumeede – tulumeede! –, et eelarvepositsiooni parandada. Kuidas saab olla nii, et samal ajal kui riik räägib digitaliseerimisest ja optimeerimisest, on hoopis vastupidine olukord: ametnikke tekib juurde, teenuste hinnad kuuekordistuvad? Üldiselt taotlevad inimesed kiirkorras dokumente siis, kui selleks on väga oluline põhjus. Kujutage ette olukorda, et inimene on kaotanud passi ja tal on vaja kiirkorras välismaale [minna], ta teeb digitaalselt taotluse ära ja peab selle eest maksma 250 eurot. Kui taotletakse nii passi kui ka ID-kaarti, siis peab selle eest maksma 500 eurot. Kas teile ei tundu see natukene küüniline, aga ka amoraalne, et valitsus üritab teenida selliste olukordade ja selliste oluliste riigi teenuste arvelt?

Jah, kõigepealt, valitsus ei teeni midagi selle pealt. Jällegi, meie kulud seoses nende toimingutega on tunduvalt suuremad kui tulud, mis riigilõivudena tulevad. Riigilõivud võiksid olla kulupõhised ja riigilõivu määr peaks katma vähemalt toiminguga kaasnevad kulud. Nii ei ole. Riigilõivud on püsinud muutumatuna aastaid ega kata neid kulusid, mis on seotud nende toimingutega. Nüüd, me lähtusime riigilõivude muutmisel ikkagi põhimõttest, et e-teenindust kasutades on isikule lõivud soodsamad. Teiseks, väga oluline on teada, et lastele, vanemaealistele ja puuetega inimestele sätestatakse ID-kaardi läbivaatamise soodusmäär, mis on 20 eurot. Ja oluline on esile tõsta seda, et varasemalt kehtisid ID-kaartide soodushinnad alaealistele kuni 15-aastaseks saamiseni, aga nüüd kehtivad soodusmäärad kuni 18-aastaseks saamiseni. Riigilõivud on kõrgemad, kui toiminguid tuleb teha välisesinduses, lihtsalt seetõttu, et kulud on suuremad. Kui me räägime passi või ID-kaardi vahetusest, siis seda toimingut on vaja teha kord viie aasta jooksul. Tõsi on see, et kiirmenetlus maksab rohkem ja tavamenetlus nii palju ei maksa, just sellel põhjusel, et kiirmenetluses on [kulud] suuremad. Isegi praegu tehtavad riigilõivumäärad, mis muudatuse [järel jõustuksid], ei kata tegelikult nende toimingutega kaasnevaid kulusid ega ka infotehnoloogia‑ ja arenduskeskuse kulusid, mis on vajalikud registrite ülevalpidamiseks. Ja seetõttu need asjad vajavad korrigeerimist. Paljud riigilõivumäärad on olnud muutmata 2016. aastast. Samas on näiteks nende toimingute eest omavalitsustele makstavate hüvitiste määrad 2016. aastast alates tõusnud 66%. Tegelikult on vaja tagada, et need kohalikele omavalitsustele tehtavad kulud oleksid samuti kaetud riigilõivudega. See on lihtsalt see seis, kus me praegu riigieelarvega oleme. Lõivud ja trahvid on olnud paigal üsna pikka aega, aga nüüd me oleme sunnitud neid tõstma. Laiem küsimus on tegelikult see, kas meil oleks mõistlik neid tasusid ja riigilõive indekseerida. See tähendab seda, et iga kord ei peaks tegema Riigikogus otsust, vaid need tõuseksid automaatselt.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on tegelikult väga kahju, et te Rain Epleri küsimusele ei vastanud, sest ma lugesin, et teie propagandateenistus teatas, et te olete käinud Türil ja seal olid väga toredad inimesed. Nii et selle tabeli ääred hakkavad juba paika saama: Türil kõige paremad [inimesed], Võrus kõige halvemad. Ma olen ka lugenud, et saarlased on jube närvis, sest [nende sõnul] võrulased ei ole teie peale kõige kurjemad, vaid nemad on teie peale veel rohkem tigedad. Aga ma lähen sellest teemast praegu kaugemale. Ma pean ka ütlema, ära õiendama, et mina ei rünnanud enne teie isa. Mina kiitsin teda selle eest, et ta oskas protsentidega propagandat teha paremini kui tänane valitsus. Kasvuruumi on, ma tõin teda eeskujuks. Protsentidega propaganda tegemises ollakse siin ikkagi täitsa andekad. Te rääkisite, et elu on läinud nii heaks, et trahvid on läinud kaheksa korda odavamaks. Me ei pea ju minema tagasi tsaariaega, me võime minna ka Liivi sõja eelsesse aega, kui eestlased elasid muldonnides. Võrreldes selle ajaga on elu läinud 800 korda paremaks ja trahvid 800 korda odavamaks. Nii et teie loogika järgi oleks ikkagi õiglane trahve vähemalt 800 korda tõsta. Ja muidugi vajab ära klaarimist, kes siis oli see paha peaminister, kes rahvast kartis ja kuskil ringi ei käinud. Ma mõtlesin, et äkki sai teie erakonnakaaslasest limonaadimasin täna teist korda teilt nätaka sealt puldist. Praegu ma muidugi lihtsalt muljetan tänasest väga andekast stand-up-sõust. Mu küsimus on muu kohta. Ma küsin. Eestis käis hiljuti IMF ja IMF andis siin hinnangu meie maksudele, meie rahanduse seisule. Seis on muidugi kohutav. Enne eelmisi Riigikogu valimisi ma küsisin teilt automaksu kohta ja siis te käskisite huultelt lugeda ja kinnitasite, et automaksu ei tule. Ma küsin pärast IMF‑i siin käiku – me teame, kui väga neile meeldib kinnisvaramaks –, kas nemad soovitasid meile ka kinnisvaramaksu. Kas te saate meile kinnitada, noh, lihtlausetega või teistmoodi, et kinnisvaramaksu ei tule?

Aitäh! Alati on huvitav [kuulda], kuhu te kahe minuti jooksul välja jõuate. (Naerab.) Räägite kõikvõimalikest teemadest, ma teen muudkui märkmeid, ja siis tuleb välja, et mitte nendest ei taha te täna rääkida, vaid hoopis Liivi sõjast. Aga olgu, ärme siis sinna lähe, lähen kohe teie küsimuse juurde. Varamaksusid on meile soovitanud OECD ja tegelikult ka IMF. Maksustada saab tarbimist, tulu või vara ning vara on meil kõikide teistega võrreldes kõige madalamalt maksustatud. Seda soovitust on tehtud, just sedasama, et maksustage vähem töötamist ja maksustage kõrgemalt vara. Need, kellel juba vara on, on järelikult paremal järjel kui need, kellel vara nii palju hinge taga ei ole. Selliseid ettepanekuid on järjest tehtud. Automaks on ju ka varamaks. See on asi, mille me oleme sunnitud tegema selle jaoks, et ühelt poolt täita riigieelarvet ja teiselt poolt suunata ühiskonda keskkonnaeesmärkide täitmise suunas. Praegu meil ei ole plaanis ega arutusel mingi täiendav varamaks juba lihtsalt sellel põhjusel, et me oleme saanud õppetunnid automaksu aruteludest, mida me oleme nüüdseks pidanud üle aasta ning kus kõik on saanud öelda oma arvamuse ja teha ettepanekuid. Igasuguseid kuulamisi ja ka demonstratsioone on sellega seoses olnud. Muidugi see on keeruline. Palju lihtsam on ikkagi tõsta mõnda olemasolevat maksu, see läheb valutumalt – loomulikult mitte valutult, aga sellega seoses ei ole valu nii suur kui täiesti uue maksu kehtestamisel. Aga praegu meil ei ole plaanis kinnisvaramaksu kehtestada, sellist arutelu meil valitsuskabinetis ei ole.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me asume viienda küsimuse juurde, on mul teadaanne: Riigikogu liige Mart Helme on teada andnud, et ta ei saa osaleda kuuenda küsimuse käsitlemisel. Seega, seda küsimust me täna ei ava ning pärast Riina Solmani küsimust liigume kohe seitsmenda küsimuse ehk Aleksandr Tšaplõgini küsimuse juurde.