Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (344 SE) kolmas lugemine

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõuga tehakse algust m-valimistega. Ja kahjuks oli just see eelnõu see, millega siin saalis loodi pretsedent opositsiooni piiramiseks. Korraga seoti muudatusettepanekud kokku ja obstruktsioonil ei lastud suures saalis kesta üle tunni aja. Midagi niisugust pole siin saalis varem juhtunud. Ma tulen korraks selle eelnõu seletuskirja juurde. (Juhataja helistab kella. Saalis on sumin.) Seletuskirjas öeldakse, et muudatuste tulemusena suureneb e-valimiste läbipaistvus ja lisaks tekib õigusselgus. Kas see tähendab siis seda, et varem meil polnud see süsteem piisavalt läbipaistev ega õigusselge? Miks muidu mainitakse seletuskirjas lausa 47 korda, et eelnõu eesmärk on tagada usaldus? Kui seda on vaja mainida nii palju kordi, siis järelikult pole usaldust siiamaani olnud. On kaks aspekti, mida on e-valimiste turvalisuse ja läbipaistvuse kohta räägitud aastaid, aga millegipärast siiamaani ei ole tehtud. Ja ka selle eelnõuga kahjuks neid asju ei reguleerita. Näiteks, miks pole siiamaani näotuvastust? Miks ei kasutata topeltservereid? Kui ma lähen valimisjaoskonda, siis ma ei saa minna sinna mask peas. Ma ei saa minna ka kellegi teise dokumendiga, sest sel juhul mind lihtsalt ei lasta hääletama. Miks siis elektrooniliste hääletamistega on teistmoodi? Meil on ju vastavad süsteemid loodud, kas või e-notari puhul – see on üks, võiks öelda, parim näide. Teiseks, topeltserverite teema. Meil on ainult üks koht, kus hääli loetakse: Vabariigi Valimiskomisjon. Ei ole mitte mingit põhjust, miks ei saaks teha vähemalt kahte iseseisvat, sõltumatut keskust, kus loetakse täpselt samu hääli. Poleks mitte mingit probleemi! Aga seda ei soovita teha. Nüüd, kui pole suudetud kõiki lisaturvameetmeid tagada, siis mida valitsus teeb? Valitsus ütleb, et aga astume nüüd järgmise sammu: teeme m-valimised. Toon ühe väga hea näite lähiminevikust: Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski valimised. Esimene salajane hääletamisvoor kukub läbi, korraldatakse teine voor, see kukub samuti läbi, siis korraldatakse kolmas hääletusvoor. Ja siis, selleks et oleks võimalik tagantjärele hääli kontrollida, vaheajal kogunetakse ja lepitakse kokku mustris, kes millisesse nurka oma ristikese paneb. Reformierakond, Eesti 200, sotsid ja Isamaa – neli erakonda, neli eri nurka, kuhu rist panna. Tänu sellele, et meil oli võimalik neid sedeleid tagantjärele kontrollida, üle vaadata, teame me nüüd täpselt, kuidas iga fraktsioon hääletas. Samuti tuvastasime, et rikuti hääletamise salajasuse printsiipi. Saadikud polnud oma otsustes vabad, neid oli mõjutatud. Kuidas, öelge mulle, me oleksime saanud seda kõike tuvastada, kui seesama hääletus oleks tehtud e-hääletamise või m-valimiste teel? Seetõttu polegi tihti tuvastatav, kas näiteks mõnes hooldekodus või kuskil mujal inimesed hääletavad ise või kas keegi hääletab nende eest või mõjutab neid. Aga m-hääletuste puhul kerkib üles palju rohkem uusi problemaatilisi kohti. Näiteks saab nutiseadmetes rakenduse kättesaadavaks teha ainult kas Google'i või Apple'i rakenduste poodide kaudu. Eesti riigiasutused ise ei saa sinna rakendusi lisada ega ära võtta. Ehk siis tegelikult me hakkame sõltuma suurkorporatsioonidest. Kas me tõesti oleme valmis selleks, et [meie valimistesse] hakkavad sekkuma kolmandad osapooled? Vaatlejad ei saa ju minna ja kontrollida, kas tegemist on sama rakendusega või on keegi sinna jupi koodi vahele kirjutanud või mingit pahavara lisanud. Ja tegelikult ei saa nad seda ka kuidagi tõendada. Teine oht on veel. Praegu on nii, et kui inimesed tahavad e-valida, siis nad lähevad rahulikult veebilehele valimised.ee ja laevad sealt vastava rakenduse alla, seega nad teavad, et see on rakendus, mille on taganud riik. Mis juhtub aga nutiseadmete puhul? Võib tekkida olukord, kus enne valimisi on saadaval hästi palju samalaadseid rakendusi, seega keegi vanem inimene võib kogemata alla laadida täiesti vale rakenduse, mis on nime ja kujunduse poolest õigega sarnane, aga tegelikult lähevad sealtkaudu andmed kaduma. Minu hinnangul ei saa me praegu lubada endale selliseid riske ega panna meie riiki ja elanikke sellisesse väga riivatavasse olukorda. Aga eelnõu menetluslik aspekt ka, millega loodi pretsedent – ei saa sellest üle ega ümber. Selle kohta esitas Keskerakonna fraktsioon ka arupärimise õiguskantslerile. Ma loodan, et peagi annab õiguskantsler siin saalis sellele nii õigusliku kui ka moraalse hinnangu. Tegelikult tekib kahtlus, et koalitsioon soovib läbi suruda kõik ebapopulaarsed ja läbi mõtlemata eelnõud, nagu automaks, suhkrumaks, trahvide, riigilõivude tõstmine, pensionäride maksustamine, just sellisel viisil, opositsiooni piirates. Nüüd, tänase eelnõuga seda testiti ja edaspidi hakatakse samamoodi toimima teiste eelnõude puhul. Mis siis täpsemalt juhtus? Opositsiooni muudatusettepanekud seoti kokku ja obstruktsioonil lasti suures saalis kesta tund aega. Vaheaegasid rohkem ei lubatud võtta. Põhiseadusest tuleneb aga Riigikogu liikme mandaadi teostamise võrdse kohtlemise nõue: saadikuid ei tohi kohelda ebavõrdselt. Aga kuidas meil see võrdne kohtlemine siin saalis välja näeb? Minu arvates seisneb selle olukorra suurim iroonia selles – ma hakkan selle peale isegi naerma –, et Riigikogu juhatus, kus on kaks koalitsioonisaadikut, võttis selleks, et piirata opositsiooni ja arutada, kuidas ikkagi opositsioon niimoodi obstruktsiooni tegi, vaheaegu rohkem kui tund aega, kokku poolteist tundi. Ehk siis koalitsioon ise tegi veel suuremat obstruktsiooni. Ja muide, seesama koalitsioon Tallinnas, kui oli vaja valida Jevgeni Ossinovski, võttis samuti vaheaegu kokku poolteist tundi, et saaks kolm korda hääletust läbi viia, ikka vahepeal koguneda ja otsustada, kes kuhu sedelitel oma märke teeb. Nii et selline valikuline demokraatia on meil. Ja jätkuvalt, mina ütlen seda, et kui Riigikogu juhatus tegi sellise otsuse, siis ta piiras opositsiooni ja läks seetõttu tegelikult vastuollu mitme põhiseadusest tuleneva printsiibiga, nagu parlamendi vähemuse nõue, mandaadi teostamise võimaluste võrdsuse nõue, mida ma juba mainisin, aga kõige olulisem, mis on koalitsioonil ammu ununenud: kõrgeima riigivõimu kandja on jätkuvalt rahvas. Ja põhiseaduse kommenteeritud väljaanne täpsustab: "[…] Riigikogu liige ei esinda parlamendis mitte üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana." Selle põhimõtte vastu on väga rängalt eksinud Riigikogu juhatus, aga ka kõik koalitsioonisaadikud, kes on hääletanud kõigi nende otsuste poolt, millega opositsiooni on järjest piiratud. Keskerakond ei toeta sellist demokraatiat, sellist menetlust, ega toeta ka m-valimiste tulekut. Seetõttu me hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Vaid repliigina pean oluliseks lisada, et juhataja võetud kaks vaheaega selle eelnõu teisel lugemisel olid selleks, et vanematekogus seda koos arutada ja leida lahendus. Nii et see ei olnud kellegi soolo ega initsiatiiv. Ma loodan, et ettekandja ei ütle, et see oli viga, et vanematekogu kokku kutsuti. Kalle Grünthal, millise fraktsiooni nimel või kelle volituse alusel sa soovid sõna saada? Palun mikrofon Kalle Grünthalile kohapeale!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hetkel on meil käsil Riigikogu valimiste seaduse muutmise seaduse kolmas lugemine. See seadus on põhiseaduse mõttes konstitutsioonilise tähtsusega seadus kodakondsuse seaduse järel. See seadus on tegelikult kogu riigi juhtimise üks alustaladest. Seetõttu ma paluksin ikkagi kõne [pidamise] võimalust, sellepärast et juba põhiseaduse järgi ja nii nagu ka eelkõneleja Anastassia ütles, tuleb Riigikogu liikmeid kohelda võrdselt. Ja selliste ülimalt tähtsate konstitutsiooniliste seaduste puhul peavad saama rääkida kõik Riigikogu liikmed. Ma tean küll, et te ütlete selle peale, et [kõne pidamise] võimalus on ainult fraktsioonide ja komisjonide esindajatel, nii nagu te küsisite praegu [minult, keda ma esindan]. Aga kuna ma tean, et siin Riigikogu saalis tehakse vahel ka suvaotsuseid, siis ma palun kohaldada ka minu suhtes sellist suvaotsust, et ma saaksin rääkida kaasa konstitutsioonilise seaduse muudatuste probleemsetest külgedest.

Aitäh, hea kolleeg! Olen sunnitud tõdema, et see sõnavõtt ei olnud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohane. Ja teiseks, tõepoolest, väga õigesti märkisite, et kolmandal lugemisel saavad läbirääkimistel osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Ma näen, et kaks fraktsiooni ei ole veel oma sõnavõttu üles pannud, nii et on võimalus ka teil. Kui te saavutate nende fraktsioonidega kokkuleppe, et te saate nende nimel esineda, siis on teil praegu see võimalus veel täiesti olemas. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun! (Mario Kadastik soovib ka lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Head kuulajad! Tahaksin lihtsalt tuua mõned faktid, kuna e‑valimistega seonduv tekitab palju [poleemikat] ja meil tuleb sellel teemal siin ka neljapäeval olulise tähtsusega [riikliku küsimuse] arutelu. Toon lihtsalt mõned konkreetsed faktid, mille üle on tihti nende teemade puhul arutletud. Esiteks, hästi tavapärane küsimus on see, miks e-valimisi ei korraldata teistes riikides, kui need on nii head ja turvalised. Väga tihti võrreldakse [meie e-valimisi teiste riikide omadega ja öeldakse,] et ainukene riik, kes seda veel teeb, on Venemaa. Praktikas on niimoodi, et Venemaal ei ole tegemist kuidagiviisi võrreldava e-valimiste süsteemiga. Seal jagab keskne valimiskorraldaja paroole inimestele mingisugusel alusel, sealjuures ei ole sugugi selge, millisel alusel. Eesti üks suur eelis ja põhjus, miks meil on e-valimised nii edukalt toiminud, miks neil on nii suur kasutusprotsent, on see, et Eestis eksisteerib igal isikul lisaks füüsilisele identiteedile ja dokumendile ka digitaalne identiteet. Meil on ID-kaart olnud kohustuslik algusest peale, sellega kaasneb iga isiku digitaalne isikutõendus ja tänu sellele on võimalik korraldada samaväärseid valimisi, nagu on pabervalimised. Ehk siis valida saavad ainult need, kellel on valimisõigus ja kelle isikut on võimalik korrektselt tuvastada. Samuti on tänu heale krüptograafia süsteemile tagatud see, et valimised on salajased, aga samas kontrollitavad. Ehk meil eksisteerib digitaalne kahe ümbriku süsteem. Meil on võimalik eemaldada korduvad valimised, meil on võimalik paberil hääletamise korral eemaldada digitaalne hääl, ilma et me kontrolliks, mis oli see hääl. Ja samas, kui me oleme lõpuks need hääled kokku võtnud, on meil võimalik neid hääli lugeda ilma, et neid oleks võimalik seostada enam selle isikuga, kes hääle andis. Ehk tagatud on salajasus. See süsteem toimib meil tegelikult väga edukalt ja see toimib meil tõesti tänu digitaalsele identiteedile. Üheski teises riigis ei ole sellist kohustuslikku digitaalset identiteeti. On [riike, kus [digitaalse identiteedi kasutamine on] vabatahtlik, aga sel juhul on selle kasutusaktiivsus tihti väga väike ja seetõttu ei ole valimiste ülesehitamine selle peale ratsionaalselt teostatav. Tahtsin kommenteerida ka Anastassia märkust selle kohta, et m-valimised toovad juurde veel ühe riskielemendi seetõttu, et on vaja Google'i või Apple'i turgude kaudu nende [kontsernide] tehtud äppe kasutada. Minu teadmise järgi ei ole see enam selles mõttes kohustuslik, sest Euroopa Liidu uue digituru seaduse järgi on kõik telefonide pakkujad kohustatud võtma aplikatsioone ka tunnustatud kolmandatelt osapooltelt. Ehk tegelikult on Eesti riigil võimalus täpselt sellelesamale valimised.ee lehele teha alternatiivne äpiturg, kust on võimalik äppi alla laadida. See tähendab, et sellisel juhul on kontroll riigi käes. Seetõttu ei tasuks seda tuua välja eraldi riskina. Minu arust oli väga huvitav kuulata Tallinna Linnavolikogu valimiste lugu, sest see kajastas paberhääletuse probleemi, salajasuse kohta tekkis küsimusi. E-hääletuse puhul ei saakski selliseid küsimusi tekkida, sest see oleks de facto salajane. Samamoodi tahtsin ära markeerida seda, et alates aastast 2005 ehk selle aja jooksul, kui e-hääletusi on tehtud, ei ole siiamaani raporteeritud ühestki reaalsest intsidendist. Räägitakse igasuguseid kuulujutte, kõlakaid, püstitatakse hüpoteese, aga reaalseid intsidente ei ole registreeritud mitte ühtegi. Samamoodi on 19 rakendusaasta jooksul tehtud regulaarseid uuendusi, ajakohastamisi, kaasa arvatud regulatiivseid, süsteemi turvalisust on järjest tõstetud ja seda on täiendatud vastavalt arenevale keskkonnale. Ka see seadus tegelikult täiendab regulatiivset raamistikku ja loob rohkem õigusselgust. Nii mõndagi, mis varem oli kirjas vaid madalamates allaktides, tuuakse nüüd seaduse tasemele. Ehk siis ilma tohutute sisuliste muutusteta saab õigusruum selgemaks, et oleks teada, kellel missugune vastutus on. Kõik need turvalisuse küsimused ja muu selline – alati on kõikidel vaatlejatel olnud võimalik enne valimisi detailselt kõigega tutvuda. Korraldatakse testvalimisi identse tarkvarasüsteemiga, mille kõiki aspekte on võimalik kontrollida, saab valideerida, osaleda koolitustel ja nii edasi. Kutsun üles kõiki Riigikogu saadikuid ja erakondi, kes soovivad, testvalimistel osalema, et saada aru selle süsteemi täpsest toimimisest. Sellest on võimalik aru saada. See süsteem on tegelikult alates 2017. aastast algusest lõpuni, täies mahus verifitseeritav. Ehk audiitoritel on võimalik nii andmete kui ka protseduuride poole pealt täies mahus see ahel verifitseerida. Ja sellele on tehtud ka audit. Nüüd, süsteemi kriitikud on korduvalt väitnud, et nende kriitikat ei võeta arvesse. Tegelikult on olukord selline. Näiteks OSCE on teinud eri aastatel selle kohta raporteid ning mitte ühelgi korral ei ole öeldud, et e-valimised oleksid halvad, et need ei oleks tehniliselt teostatavad või et oleks mingeid tõsiseid probleeme, aga on antud soovitusi, mida saaks teha paremini ja mida võiks veel võtta arvesse. Neid soovitusi ongi alati arvesse võetud. Samuti on nii Tartu Ülikooli kui ka Oxfordi Ülikooli teadlaskonnad süsteemi turvalisust kinnitanud. Ehk siis, mida ma tahaksin veel öelda? Tegelikult on e-valimised lihtsalt üks kanal, me saame oma identiteeti rakendada ka elektroonilisi kanaleid pidi. See annab inimestele rohkem võimalusi eri aspektides. Iseenesest mõjutamine saaks toimuda ju ka valimisjaoskonna juures, kus sa saadki ainult ühe korra hääletada. Digitaalse valimise korral on nii, et kui kedagi on mõjutatud, siis on tal alati võimalik kas e-hääletada uuesti teises asukohas või minna ka paberil hääletama. Tegelikult ei saa väita, et see süsteem on kuidagiviisi ebaturvalisem. Sedasama krüptograafia arhitektuuri, samasugust turvalisust ja auditeeritavust rakendavad kõik pangad. Kui me neid asju usaldame, siis [tasub teada, et] tehnoloogiliselt on valimissüsteem samaväärse kontrollitavusega. Me saame tagada, et mõlemad osapooled on need, kellest on juttu. Nii et igal juhul me toetame seda eelnõu, sest tegemist on õigusruumi täpsustusega, samuti süsteemi edasi arendamisega. Reformierakonna nimel kutsun üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terras, palun! Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti 200 fraktsioon on kahe käega selle eelnõu poolt. Lisaks õigusliku raamistuse ajakohastamisele me toome eelnõus välja kaks olulist aspekti, millele ma tähelepanu juhin. Esimene on see, et selle seaduse vastuvõtmisel muutub meile juba praegu kasutusel olevas valijarakenduses aktsepteeritavaks isikutuvastusvahendiks Smart‑ID, mis on Eestis massiliselt kasutuses, seda kasutab üle 700 000 inimese, ja on väga populaarne noorte hulgas, sest noored kasutavad väga paljud nutitelefoni. Teiseks astume me selle eelnõuga pika sammu edasi selle poole, et nendesamade nutiseadmetega saaks tulevikus osaleda ka hääletusel. Android ja iOS on selles seaduses olulised lisandused tarkvarade loetelus, mida tulevikus saab valimistel hääletamiseks kasutada. Olen kindel, et varem või hiljem jõuame selleni, et saame valida ka mobiiltelefoniga. Eesti jaoks on see väike samm, sest meie digitaalne ökosüsteem on nii hästi arenenud, et isikliku võtme haldus‑ ja infrastruktuur võimaldab meil teha seda üsna lihtsasti. Maailmas oleme sellega teerajaja ja suunanäitaja, sest me teeme seda, mida teised riigid alles tahaksid teha ja mille poole nad püüdlevad. Jah, probleemide otsijad neid ka leiavad. Nii nagu pole täiuslik meie riik, ei ole täiuslik ka meie digiriik. Kuid selles on palju, mille üle uhked olla ja mida edasi arendada. Riigikogu ülesanne on luua selleks võimalusi ja näidata suunda kogu maailmale, kuid ennekõike meie inimestele, kes tahavad elada riigis, kus [m-valimine] on võimalik. Riigikogus toimunud ja ka sel nädalal toimuvate arutelude käigus apelleerivad oponendid peamiselt sellele, et sedeliga hääletamine on läbi proovitud ja kindel meetod, kuid internetis hääletamine määramatult ohtlik. See on hirmu külvamine kõige klassikalisemal kujul, sest suurendab umbusku riigi suhtes ning vastustab igat vähegi progressiivset sammu, mis kasutaks silmapaistvat tehnoloogilist eelist, mis on Eestil teiste riikide ees. Ma olen kindel, et valimiskomisjon, valimisteenistus ja infosüsteemi amet teevad väga head tööd ning tagavad selle, et elektroonilised valimised, mida riik ühe teenusena enda elanikele pakub, on piisavalt turvalised ja kontrollitavad, et neid saaks usaldada. Juhin tähelepanu sellele, et praegu on avalikkusele teada vaid üks juhtum, kus üks tuntud aktivist suutis valijarakendusega manipuleerides rikkuda iseenda e-hääle. See on ainus näide, kui jätta kõrvale [kellegi isiklikku] arvutit puudutavad riskid. Samas on paberil hääletamisel sedeleid rikutud läbi aja, näiteks mullustel Riigikogu valimistel lasti hääletuskastidesse kokku 3477 rikutud pabersedelit, aga kellelgi polnud sellest sooja ega külma. Kui rikutud sedelite arv on turvalisuse mõõdupuu, siis on e-hääletamine tuhat korda turvalisem, eriti arvestades asjaolu, et [viimastel valimistel] anti e-hääli esimest korda rohkem kui paberhääli. Sellest saab teha ainult ühe järelduse: meie digitaalne asjaajamine on turvaline ja me läheme oma digiarenguga julgelt edasi. Eesti inimesed soovivad, et riik vaataks julgelt tulevikku, ning mitte ainult ei vaataks, vaid astuks ka julgeid samme, et inimese ja riigi digitaalne suhtlus oleks kaasaegne ja ladus. Nad soovivad ka palju enamat: seda, et Eestis oleks lihtne teha asju, mida vajame või tahame. Eelmistel valimistel näitas enam kui pool Eesti hääletajatest, et vaatamata kriitikute pingutustele nad siiski usaldavad enda riiki ja soovivad kasutada kaasaegseid lahendusi. Eestis on üsna raske ette kujutada, et me annaksime asjaajamises allkirju paberil. Me teeme seda digitaalselt juba aastakümneid. Meie jaoks on see iseenesestmõistetav ja igapäevane asi. Praegu käib Euroopa Parlamendi valimiste kampaania, kus paljud otsivad viise, kuidas bürokraatiat ja sellega kaasnevaid kulusid vähendada. Digiallkirjastamine üksi annab igale inimesele, kes seda võimalust Eestis kasutab, ajalist kokkuhoidu nädalates igal aastal. Aja kokkuhoiust saadavat kokkuhoidu on mõõdetud ka protsentides väljendatava positiivse mõjuga sisemajanduse kogutoodangule. Riigiteenuste ja digitaalsete teenuste arengu mootor on avatus ja julge konkurents võrreldes erasektori pakutavate teenustega. Arenguväljakutsetele vastates saamegi areneda, [leevendada] kitsaskohti ja liikuda edasi. Inimesed ootavad, et teenused toimiksid inimeste, kasutajate vajaduste järgi ning et me ei peaks häbenema konkurentsi parimate ettevõtete parimate e-teenustega. Olen veendunud, et äppide kasutamine riigiga suhtlemiseks ning riigi teenuste kasutamiseks peab saama uueks normaalsuseks võimalikult kiiresti. Poliitiline müra ei tohi takistada riigi teenuste ajakohastamist. E-hääletamine on olnud meie visiitkaart aastakümneid, m-valimised on samm edasi, arvestades mitte ainult inimeste ootusi, vaid ka seda, et tehnoloogiline reaalsus on meie elu igapäevane osa. Selle seaduse vastuvõtmine on meie võimalus taas teha ajalugu ja me teeme seda siin ja praegu. Eestis saab elektrooniliselt hääletada aastast 2005, siis oli e-hääletajaid 2%, mullustel Riigikogu valimistel aga oli e-hääletajate osakaal juba 51,2% – 20 aastaga kasvas hääletajate hulk 26 korda. Loodan, et hiljemalt järgmistel Riigikogu valimistel lisandub kolmas kategooria: mobiilsetelt seadmetelt antud hääled. Ennustan, et kui see nii läheb, siis saab sellest kohe ka kõige suuremate kasutajahulkadega hääletusviis. Eesti 200 toetab seda eelnõu ühemõtteliselt ja me hääletame selle poolt. Aitäh!

Tänan väga! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! See viimati kuuldud kõne oli selline loosunglik, meenutas isegi natukene nõukogudeaegset parteikongressi kõnet, et helgele tulevikule vastu julgelt, kõik läheb muudkui paremaks, teeme ajalugu ja nii edasi. Aga reaalsus on ju see, et Euroopas ei ole teist riiki, kus kehtiva valimissüsteemi vastu oleks usaldus kodanike seas nii madal nagu Eesti Vabariigis. Kontrast loosungite ja reaalsuse vahel. Norstati 2023. aasta kevadel tehtud küsitluse kohaselt alla poole Eesti Vabariigi kodanikest, täpsemalt 48,1% ütles, et nad ei usu, et mullustel valimistel leidis aset mingisugune pettus – nad kas ei usu või pigem ei usu, kui täpne olla. Seega, 48,1% kodanikest leiab, et on põhjendatud usaldada Eestis kehtivat valimissüsteemi. See on reaalsus. Kas keegi siit saalist oskab öelda ühegi teise Euroopa riigi, kus oleks usaldus kehtiva valimissüsteemi vastu sedavõrd madal? Ei oska. Ja põhjuseks ei ole teie ignorantsus, vaid põhjuseks on see, et sellist riiki Euroopas teadaolevalt ei ole. Nüüd, mida tehakse m-valimiste süsteemi sisseviimisega? Kas sellega leevendatakse usaldamatuse probleemi? Ilmselgelt mitte, seda probleemi hoopis süvendatakse. Ja see ei ole sugugi mingi naerukoht. See ei ole naljakoht! Sellepärast, et usaldus valimiste süsteemi vastu on demokraatliku ühiskonnakorralduse conditio sine qua non, nagu öeldakse, ehk tingimus, ilma milleta ei saa sellest asjast üldse rääkida. See on fundamentaalne küsimus. Kodanikel on ju põhjendatud riigivõimule alluda üksnes niivõrd, kuivõrd nad reaalselt usaldavad ja usuvad, et riigivõim on legitiimne. Valimised seevastu ongi riigivõimu legitimeerimise mehhanism. Seetõttu on kohutavalt oluline, et kodanikud reaalselt usaldaksid seda, et valimised toimuvad ausalt, läbipaistvalt ja kontrollitavalt ning et sellele usaldusele tuginedes omakorda peetaks võimalikuks üleüldse riigivõimule kuuletuda, alluda, muu hulgas makse maksta ja täita kehtestatud seadusi. Nüüd, probleem ei ole mitte ainult selles, et ainult alla poole Eesti Vabariigi kodanikest reaalselt usaldab kehtivat valimiskorda, vaid, nagu Martin Ehala on oma hiljutises artiklis esile toonud, on usaldus Eestis kehtiva valimissüsteemi vastu viimase kümne aasta jooksul langenud 22%. See väga informatiivne, hästi kirjutatud artikkel väärib siinkohal tsiteerimist. Artikkel ise kannab pealkirja "Ülbe hoolimatus lõpeb krahhiga". Ja ma tsiteerin: "Usaldus demokraatia vastu püsib seadustel, aga veelgi rohkem seadusi ja tavasid austaval poliitilisel kultuuril. [---] Kultuur peab vastu ja kohaneb väikeste muutustega, mis on iga areneva ühiskonna puhul loomulikud. Aga kui reegleid ja tavasid hakatakse massiliselt eirama omahuvist lähtuvalt, viib see kultuuri hävimiseni, mida iseregulatsiooni korras parandada pole võimalik. See on hetk, kui öeldakse, et "rahvas on haige", ning kehtestatakse vaikiv ajastu või diktatuur. Eesti ei ole sellest enam kaugel. Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on kümne aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti Maailma väärtusuuringu (World Values Survey) raames, ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1 protsenti Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6 protsenti. Selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingerea teise poole alguses, 46. kohal, otse Ungari (67,6) ja Türgi (66,9) järel. Põhjamaade (ja maailma) kõrgeim tulemus oli Taanis (98 protsenti), Soomes oli 86 protsenti. Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1 protsenti, et "ei usu" või "pigem ei usu", et mullu riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine. Seega on Eestis usk sellesse, et häälte lugemine toimub ausalt, langenud viimase kümne aastaga 70 protsendilt 48 protsendile. Kui seda tulemust kõrvutada WVS uuringu riikide valimisusalduse pingereaga, siis satuksime otse Valgevene kõrvale, kus 2018. aastal (kaks aastat enne 2020. aasta revolutsiooni) oli usaldus häältelugemise aususe suhtes vaid 46 protsenti. Kuid kõige hullem Eesti poliitilise kultuuri lagunemise juures on see, et protsessi osalistel ei tundu olevat enam mingit reaalset jõudu (ja võib-olla ka soovi) seda peatada." Nii. See ongi küsimus, millele me peaksime tänasel päeval päriselt vastust pakkuma. Kui me teame, et usaldus valimiste süsteemi vastu Eesti Vabariigis on sedavõrd räbal, siis kas ei oleks mõistlik võtta aeg maha, süveneda tõsiselt sellesse probleemi ja vaadata, mida teha annaks, et usaldus võiks kasvada? Soomes ei ole võetud e-valimiste süsteemi kasutusele, seda mitte sellepärast, et neil puudub selleks tehnoloogiline võimekus, vaid sel väga lihtsal põhjusel, et nad ei ole pidanud võimalikuks riskida valimissüsteemi usalduse kahjustamisega. Ka selle kohta oli Postimehes hiljuti intervjuu selle isikuga Soomest, kes vedas seda töögruppi, kes pidi küsimusse süvenema, kas võtta see süsteem Eesti eeskujul kasutusele või mitte. Ja ta toonitas seda väga selgesõnaliselt: "Tehniliselt oleksime me suutelised seda tegema, aga lihtsalt me ei saa nii tõsiste asjadega mängida." Lõppude lõpuks taandubki küsimus ju sellele, kas me tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik üksnes deklaratiivselt või et ta oleks seda ka reaalselt. Me teame, et põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt Eesti peaks olema demokraatlik riik. "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas," deklareerib meile põhiseadus. Aga reaalselt ei ole Eesti Vabariigis selle asjaga lood sugugi head. Rahval ei ole võimalik valida presidenti ega isegi seada üles presidendikandidaate. Meil ei ole rahval võimalik algatada rahvahääletusi ega ka parlamendis seaduseelnõusid, nagu see oli eelmiste põhiseaduste kohaselt, 20 aasta jooksul ei ole rahvale pakutud võimalust ühelgi referendumil osaleda, ja nagu näeme, on ka usaldus parlamendivalimiste süsteemi vastu väga madal. Ärgem palun süvendagem seda probleemi! Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Ja kolm minutit lisaks Isamaale.

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõu eelmisel lugemisel ma käisin kaks korda siin suure saali ees rääkimas, korra enda nimel ja korra fraktsiooni nimel. Ma ei taha siin lõpphääletuse eel ennast sugugi korrata ega hakkagi kordama, aga ütlen mõned mõtted enne lõpphääletust, võib-olla see kellegi otsust veel siiski mõjutab. Väga paljud eksperdid on juhtinud tähelepanu, et usaldust valimiste vastu ja usaldust valimisseaduste vastu vähendab see, kui seadust väga sageli muudetakse. Ja nii on kahetsusväärselt Eestis praegu juhtunud. Ekspertide soovitused on olnud sellised, et pigem tuleks muuta seadusi harvem, aga teha seda kompleksselt ja tervikuna. Kahetsusega peab aga praegu tõdema, et ka selle seaduse puhul me ei ole lähenenud kompleksselt valimisseaduse probleemidele, need väljuvad e‑hääletuse ja m-hääletuse raamidest, need on sisuliselt põhiseaduslikud siirded, kuhu me oleme täna jõudnud, mis vajavad ka muutmist. See ei ole ka etteheide ei ühelegi valitsusele, vaid lihtsalt see kõik tuleneb osaliselt ka Eesti ühiskonnas toimunud muudatustest, näiteks inimeste liikumine ja demograafiline olukord. Kindlasti ei ole enam proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas see, et meil on 16 mandaadiga Harju‑ ja Raplamaa valimisringkond, aga ainult 5 mandaadiga Lääne-Viru maakonna valimisringkond. Sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Aga aastaid ja juba mitmendat koosseisu ei ole Riigikogu suutnud lahendada seda probleemi, mis puudutab valimisringkondade suuruse ja proportsionaalsuse ideed. Ja see puudutab nii valijaid kui ka kandideerivaid poliitikuid, sest saada ringkonnamandaat erineva suurusega – niivõrd erineva suurusega, et vahe on enam kui kolm korda – valimisringkondadest on täiesti erinev. Nii jääb ka valijaskond ühes või teises ringkonnas erinevalt esindatuks. Ehk siis teisel puhul tulevad nimekirjades olevad kandidaadid pigem üleriigilise nimekirja kaudu, mitte valimisringkonna kaudu. See on sisuline probleem, aga seda me praegu ei lahenda. Või ühetaolisuse probleem, kui e-hääletusel on võimalik valimisnädalal korduvalt oma häält muuta tulenevalt sellest, mis ühiskonnas toimub valimiste ajal, ka kandidaatidega. Me teame oma poliitilisest praktikast, et on juhtumeid, kus see on olnud väga oluline muudatus ja valijate eelistusi muutnud. Aga paberhääletajal, kes käib esimesel hääletuspäeval hääletamas, enam seda võimalust ei ole. Need ei ole ühetaolised võimalused, need ei ole ühetaoliselt valimised. Valimiskeskkond m-hääletuse puhul, millest me täna räägime, ja nii-öelda akadeemiline keskkond valimisjaoskonnas – need on ju täiesti erinevad. Kas me saame öelda, et on ühetaoline valimine, kui me teeme selle valiku mobiiltelefonis disko ajal või me läheme rangelt komisjoni pilgu all olevasse valimisjaoskonda ja teeme selle paberhääletuse? Need on erinevad. Need on küsimused, mis ei saa kahjuks selle seadusega vastust ega saa lahendatud, samuti ei suurenda see kõik usaldust valimiste ja valimistulemuste vastu. Ma ei taha siin üldse esitada vandenõuteooriaid, vaid räägin ekspertide antud hinnangutest ja küsimustest, mis on olnud aastaid üleval, aga jäänud ikka lahendamata. Tulen tagasi selle juurde, et detailides me muudame valimisseadust väga sageli, kuid tervikut ei ole ikka suutnud lahendada. Mis puudutab konkreetselt m-hääletust, siis sellel ma peatusin teisel lugemisel, ja nii nagu ma ütlesin, ma käisin kahel korral siin, ei hakka oma juttu üle kordama. Algataja, praegusel juhul Vabariigi Valitsus, on öelnud, et seadus on tehnoloogianeutraalne, mis tähendab, et seadus sätestab ainult elektroonilise valimise, aga eraldi tehniliste vahendite ringi seaduses ei määratleta. Sellele probleemile on tähelepanu juhtinud peale ekspertide meie enda valimiskomisjon, valimisteenistus, kuid ka neid märkusi ei arvestatud ei põhiseaduskomisjonis ega ole arvestatud kogu selle eelnõu menetlemisel. Väga selge on olnud valimiskomisjoni ja valimisteenistuse seisukoht, et operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites. Operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites, sel juhul on see kõik hallatav, Eesti Vabariigi riigiasutused saavad seda hallata. Kui operatsioonisüsteemid on nutiseadmetes, nii nagu praegune seadus võimaldab – ja sellest on siin juttu olnud, Google'ist ja Apple'ist –, siis need ei ole sellisel kujul kontrollitavad, kuidas neid rakendusi laaditakse, vaatlejad ei saa minna kontrollima rakenduste täiendusi ja arendusi ja nii edasi. See väljub riigiasutuste kontrolli alt. Sellele on juhtinud väga tõsiselt tähelepanu nii valimisteenistus kui ka valimiskomisjon. Me võime ju jääda vaidlemagi selle üle, kui turvaline see keskkond on, aga kui see ei ole tänaste teadmiste kohaselt lõpuni kontrollitav ja jälgitav, siis me jätame need otsad lahti ja me jätame jällegi selle vaidluse õhku. Seadus seda ei reguleeri ja usaldust valimiste vastu me sellega ei suurenda. Nii et need on probleemid ja komistuskivid, millele mina tahtsin tähelepanu juhtida. Kõigele sellele lisandub see menetlus, millest siin eelnevalt on juttu olnud, mis ei toimunud kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega, sest erinevad muudatusettepanekud liideti kokku täiesti seadusevastaselt. Põhiseaduskomisjonis liigitati nad ebasiirasteks – ma ei tea, mida see tähendab, aga leiti, et mingi osa muudatusettepanekuid on ebasiirad – ja liideti lihtsalt kokku üheks muudatusettepanekuks. Ja sellele, mis toimus siin suures saalis, on juba tähelepanu juhitud. Nimelt, obstruktsioonilisel eesmärgil muudatusettepanekute hääletamisel vaheaegasid ei saanud võtta, aga näete, juhatuse vaheaeg koos vanematekoguga kestis poolteist tundi ja muudatusettepanekute hääletus tund aega. Kes siis obstruktsiooni rohkem rakendas? Siin on meil mõtlemiskohti küll nii menetlusliku protsessi kui ka eelkõige sisulise poole pealt. Ja just tulenevalt sellest sisulisest poolest Isamaa fraktsioon lõpphääletusel seda seaduseelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Kuna Anastassiat mainiti lausa nimeliselt, siis ma ei saa kuidagi vaidlustada tema soovi vastusõnavõtuks. Nii et vastusõnavõtt, Anastassia, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Jah, tõesti, Reformierakonna esindajale lihtsalt jäi arusaamatuks, miks ma oma kõnes tõin eraldi välja Jevgeni Ossinovski valimised, sest need olid ju tema hinnangul pabersedelil hääletused ja seetõttu mingeid probleeme, mis seal ilmnesid, poleks tekkinud, kui seesama hääletus oleks läbi viidud e-valimiste või m-valimiste raames. Aga just nimelt, see oligi kogu mõte, mis mu kõnes väljendus. E-hääletuse puhul me poleks kunagi teada saanud, et toimisid salakokkulepped, oli saadikute survestamine, ja kokku võttes hääletused polnud salajased, sest saadikutelt nõuti kas fototõestust sellest, kuidas nad hääletasid, või erilist märgistust. Kuidas me oleksime saanud kõiki neid asju eraldi tõestada ja tagantjärele kontrollida ja teada, kui hääletus oleks olnud näiteks e-hääletus või m-hääletus oleks läbi viidud kuskil ühes ruumis, kus kõik saadikud oleksid koos olnud ja omavahel olekski samamoodi need kokkulepped toimunud?

Aitäh! Ma eeldan, et mainiti ka EKRE-t. Vastusõnavõtt, Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Ma soovin protokolli huvides fikseerida, et kuna käsitletav eelnõu on menetletud seadusvastaselt, rikkudes töö- ja kodukorda, siis olgu hääletustulemused millised tahes, selle eelnõu vastuvõtmine ei ole toimunud seaduspäraselt ja võimu vahetumisel läheb see kindlasti denonsseerimisele.

Aitäh! See pigem ei olnud vastusõnavõtt, aga olgu peale. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 344 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Hüüe saalist.) Katkestan hääletuse. Kalle Grünthal, palun, mis probleem teil oli? Palun mikrofon Kalle Grünthalile.

Aitäh! Tegelikult meie kodukord ütleb niimoodi, § 83, et enne hääletamise tulemust ei või keegi istungisaalis valjusti mõtteid avaldada. Hea kolleeg Jaak Aab avaldas siin valjusti mõtteid, see rikkus kodukorda. Palun uuesti korrata.

Nojah, kurb, aga see õigus teil on. Kui Jaak Aab teid segas ja te ei suutnud oma seisukohta kujundada, siis otse loomulikult me suudame seda korrata. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Lärm saalis.) Katkestan hääletuse. Erkki Keldo, palun! Palun mikrofon Erkki Keldole!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Juba teist korda on saalis …

Palun vaikust, head kolleegid! (Helistab kella.)

Ei, ma ei saa rääkida, juba teist korda, ma ei tea, ma enne ei kuulnud, aga kolleeg kuulis sealtpoolt, nüüd oli kaks korda või kolm korda hullem lärm saalis. Äkki saaks, punkt üks, teha korraliku kutsungi, ja punkt kaks, päriselt saalis vaikust, et saaks hääletada? (Hääled saalis.)

Aitäh! Head kolleegid, siiralt, tõepoolest, kuna mõned kolleegid on väga tundlikud, siis ma palun hääletamise protseduuri ajal vaikust, et inimesed saaksid rahulikult oma seisukohta kujundada. Ja teeme siis, kuigi me tavapäraselt järjestikuliste hääletuste puhul ei ole saalikutsungit teinud, uue saalikutsungi kaks minutit. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 57 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 0. Eelnõu 344 on seadusena vastu võetud.