Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (344 SE) teine lugemine

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 teine lugemine. Aga on tekkinud mitmed mustad käed ekraanile. Oodanuks neid natukene varem. Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, täiesti selgelt protseduuriline. Selle eelnõuga, mida me nüüd menetlema hakkame, on juhtunud mingid naljakad asjad. Komisjon ei ole saatnud saali muudatusettepanekuid, mida Riigikogu liikmed tegid, vaid on tegelenud mingi omaloominguga. Näiteks meie fraktsiooni saadikud ei leia isegi oma muudatusettepanekuid üles. Minu meelest ei ole võimalik seda eelnõu sellisel moel siin saalis menetleda.

Esiteks, head kolleegid, saali on saadetud need muudatusettepanekud, mis on saali saadetud, ehk need muudatusettepanekud nii-öelda, mida me siin vajaduse korral oleme valmis ka hääletama, on komisjoni poolt saali saadetud ja on olnud kättesaadavad. Lisaks, kõik esitatud muudatusettepanekud on jätkuvalt Riigikogu infosüsteemis olemas, need ei ole mitte kuskile kadunud. Küsimus on tõepoolest selles, kui ma ei eksi, et oli 96 muudatusettepanekut, mille komisjon otsustas saali saata. Need on kenasti siia jõudnud. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on sama teemat puudutav küsimus: muudatusettepanekud selle eelnõu kohta, mida me arutama hakkame. Minu hinnangul on siin mindud sügavalt vastuollu meie kodu‑ ja töökorraga ning senise praktikaga. Täiesti suvaliselt ja vägivaldselt on kokku liidetud erinevad muudatusettepanekud ja sellega Riigikogu liikmete põhiõigusi rikutud. See on üks põhiõigus – esitada muudatusettepanekuid, ja peab olema nii, et need jõuavad ka siia suurde saali hääletusele, kui nad komisjonis on saanud kaks poolthäält. Aga nüüd on jõutud olukorrani, kus [ettepanekud] on kokku seotud. Minule on väga sügavalt arusaamatuks jäänud need kokkusidumise põhimõtted. Ma tutvusin protokolliga, aga ma ei saanud oma kahtlustele, kõhklustele ja küsimustele sealt absoluutselt mingeid vastuseid. Mind ei rahulda see, kui [öeldakse, et] komisjon on selle otsuse langetanud, ja sellega asi piirdubki. Siit minu küsimus. Kas juhatus on tundnud huvi selle vastu, et muudatusettepanekud on sellisel kujul pretsedendina kokku liidetud? Milline on juhatuse seisukoht selles küsimuses? Kuidas on võimalik täna Riigikogu liikmel, aru saamata nendest muudatusettepanekutest, mis on kokku seotud – seal on isegi mitukümmend muudatusettepanekut üheks kokku seotud –, aru [saada] sellest, kuidas me neid hääletama hakkame?

Aitäh, hea kolleeg! See on vana klassika, mida olen sunnitud taas ja taas kordama. Nimelt, Riigikogu juhatus on läbi aegade olnud seisukohal, et komisjonid on oma töö korraldamisel iseseisvad ja avara otsustuspädevusega. Riigikogu juhatus ei sekku ei sisuliselt ega korralduslikult komisjonide töösse. See asi läheks väga käest, kui Riigikogu juhatus hakkaks üle hindama seda, mida komisjonid on teinud, miks ja kuidas otsustanud. See ei ole kindlasti Riigikogu juhatuse pädevus. Seda pole Riigikogu juhatus kunagi teinud ja see läheks vastuollu üldise põhimõttega, mis, ma arvan, on kehtinud vähemalt kümnendi või rohkem. Teiseks, mis puudutab neid põhjendusi ja argumente, mis, miks ja kuidas, siis neid saab komisjoni ettekandja selgitada. Selleks tuleb ära oodata tema ettekanne ja siis te saate usutavasti vastused nendele küsimustele, mis alustel, miks ja kuidas on kokku liidetud. Kolmandaks, ilmselgelt on teile teada, et Riigikohus oma viimases otsuses andis tegelikult oluliselt laiema mandaadi komisjonidele muudatusettepanekute kokkusidumiseks. Jaak Valge, palun!

Aitäh, kõrgesti austatud Riigikogu aseesimees! Mul on natukene sarnane küsimus eelmise küsija omaga, samamoodi protseduuriline küsimus selle eelnõuga seotuna, e‑hääletusega seotud. Nimelt on Riigikogule esitatud kollektiivne pöördumine "E‑hääletus tuleb muuta vaadeldavaks!". Vastavad menetlusotsused võttis põhiseaduskomisjon vastu 11. jaanuaril. Vastavalt Riigikogu kodukorrale peab komisjon kollektiivse pöördumise tagasilükkamist põhjendama. Aga saadetud kirjeldus ei olnud põhjendus, see oli komisjoni esimehe isiklik täiendus, mis kirjeldas olemasolevat olukorda. Selle peale kirjutasid pöördumise algatajad Riigikogu juhatusele ja palusid suunata pöördumise tagasi komisjoni. Nii. Juhatus vastas oma 20. veebruari kirjas, et ta ei sekku komisjonide sisulisse töösse ja alatised komisjonid tegutsevad neile määratud valdkondades iseseisvalt. Niimoodi kujunes selline surnud ring: küsimust peaks lahendama seesama komisjon, kelle peale kaevati. Minu küsimused on natukene detailsemad kui eelküsijal. Mille jaoks see Riigikogu juhatus üldse olemas on, kui ta taolistes küsimustes seisukohta ei võta? Teine, detailsem küsimus: kelle poole peaksid need algatajad nüüd edasi pöörduma?

Hea kolleeg, kordan veel kord. See seisukoht on olnud läbi aegade ja oleks väga absurdne, kui Riigikogu juhatus hakkaks üle hindama ja otsustama seda, mida komisjonid on juba otsustanud. Seda enam, et see, mida komisjonid on otsustanud, ei ole ka lõplik, lõpliku otsuse saab teha ikkagi saal. Riigikogu juhatus peaks siis olema igas komisjonis, peaks istuma ja kuulama neid arutelusid, näiteks miks ja mis asjaoludel need muudatusettepanekud kokku seoti. See ei ole kindlasti võimalik ega reaalne. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma vabandan, kui ma esimesel korral küsides ei olnud piisavalt selge. Ma ei rääkinud sellest, et siin ei ole kättesaadav muudatusettepanekute nimekiri. Ma rääkisin sellest, et meie fraktsiooni saadikud on teinud muudatusettepanekuid, mida muudatusettepanekute loetelus üldse pole, nad on sealt kadunud. Komisjon ei ole neid siia saali saatnud. See ei ole absoluutselt kooskõlas kodukorraseadusega. Kodukorraseadus ütleb, et saadikutel on õigus esitada muudatusettepanekuid ja neid on õigus arutada komisjonis, komisjon hääletab nende üle ja kui need saavad vähemalt kaks häält, siis tulevad need saali, kus on võimalik omakorda nende üle hääletada. Komisjon teeb oma selle protseduuri järel meile muudatusettepanekute loetelu. Selles muudatusettepanekute loetelus, mille komisjon on siia saatnud, ei ole meie saadikute muudatusettepanekuid sees. See on saadikute põhiõiguse rikkumine. Ma ei ole nõus sellega, mida siin on juba esile toodud, et Riigikohus on öelnud, et meil on enesekorraldusõiguse laiema tõlgendamise tagajärjel võimalik nii teha. Enesekorraldusõigus ei saa väljuda seaduslikkuse raamidest, aga praegu on väljutud seaduslikkuse raamidest. Ma ei ole nõus selle jutuga, et läbi aegade on olnud poliitika, et komisjonide töösse ei sekkuta. Juhatus on ikka sekkunud, erineval moel on sekkunud. Isegi kui oleks tõsi, et läbi aegade on kuidagi ühtemoodi tehtud, siis tänase päeva reaalsus Riigikogu XV koosseisus on selline, et see, mida varem on tehtud, nagunii kellelegi korda ei lähe, iga päev mõeldakse uusi reegleid välja. Ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, et me saame seda eelnõu täna menetleda. Saadikute õigust teha muudatusettepanekuid, mis, kui need saavad [komisjonis vähemalt] kaks häält, [tuleb] siia saali saata, on räigelt rikutud.

Hea kolleeg, muudatusettepanekuid on kokku seotud juba aastaid, läbi aegade on seotud. Jah, möönan, et võib-olla tõepoolest on seda tehtud nüüd mõnevõrra laiemalt, võib-olla ka antud eelnõu puhul. Muudatusettepanekuid on kokku seotud ka varem, see ei ole esmakordne, üldse mitte, et muudatusettepanekuid on kokku seotud. Tõepoolest, see on komisjoni pädevus. Kellegi teise pädevus ei ole muudatusettepanekute kokkusidumine, mitte keegi teine seda teha ei saa, see on üksnes juhtivkomisjoni pädevus. Juhtivkomisjon on seda õigust kasutanud. Tõepoolest, saali tulevad ikkagi need muudatusettepanekud, mille komisjon on otsustanud saali saata. Nii et ka see on komisjoni pädevus. Kellelgi [teisel] ei ole seda õigust. Kui muudatusettepanekud on kokku seotud, võib-olla kümme [ettepanekut] ühe muudatusettepaneku alla, siis ei saa öelda, et need ei ole saali tulnud. Siis me saame pidada diskussiooni selle üle, kas see sidumine oli põhjendatud või mitte, aga mitte selle üle, miks need muudatusettepanekud ei ole saali tulnud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teie üheks põhiargumendiks on praegu see, et komisjonil on väga suur otsustusõigus. Ma teatud määral teiega nõustun, aga juhatus peab jälgima ikkagi seda, kas need otsused, mida komisjon teeb, on legitiimsed. Ma pean silmas, et juhatus langetab ju otsuse ja see otsus põhineb mingisugusel kaalutlusõigusel, ehk [juhatus] on veendunud selles, et need otsused, mis komisjon on teinud, vastavad seadusele, aga praegu me kuuleme, et on tõsiseid probleeme sellega, et osa muudatusettepanekuid ei olegi üldse siia saali jõudnud ja on seotud kimpu ka selliseid [ettepanekuid], mille sisu välistab kokkusidumise. Ma sooviksin teada, kas teie seisukoht Riigikogu istungi juhatajana on selline, et vaatamata sellele, et mõni komisjoni otsus ei ole seaduslik, peab see läbima ikkagi Riigikogu saalis menetluse ja juhatus ei sekku sellesse protsessi isegi siis, kui see on seadusvastane.

Hea kolleeg, kordan veel kord, et juhatus ei hinda komisjonide otsuste vastavust seadusele. Tõepoolest, me ei suuda ega saa seda teha, seda pole läbi aegade tehtud. See on komisjoni pädevus. Aga see ei ole lõplik otsus, lõpliku otsuse teeb saal. Kui saal seda [otsust] põhjendatuks ei pea, siis sellisel juhul hääletab ta selle vastu. Ka siis, kui see [otsus] on seadusega vastuolus, siis ega see ei ole esimene kord, kui võib-olla on võetud vastu mõni seadus, mis on [mõne teise] seadusega vastuolus. Sellisel juhul on sekkunud kas õiguskantsler või president ja [eelnõu] on siia tagasi tulnud. Ei saa ju öelda, et ka suur saal suudab alati [sellest kinni] pidada. Nii et neid pretsedente on paraku olnud. Kui sa räägid – ka Martinile veel täpsustuseks – mingist kuuest-seitsmest muudatusettepanekust, mis olid keelelised, siis need tõepoolest ei ole siia saali jõudnud. Aga ma arvan, et sa ei rääkinud nendest. Kuus-seitse muudatusettepanekut olid keelelised, mistõttu neid komisjon tõepoolest ei saatnud siia saali. Aga see ei ole see hulk, millest sina ilmselt räägid. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minu ettepanek tõepoolest jõudis siia saali. Ma ei teagi, kas peab olema väga tänulik, et selline otsus tehti ja seda ei seotud millegagi. Aga minu ettepanek puudutas väga selgelt põhiseadust. Ma ütlesin, et küberturvalisuse tagamise protsess peab vastama põhiseaduse §‑le 60 ja me saame siin teha samamoodi nagu paberhääletuse puhul, mis [põhiseadusele] vastab. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Minul on küsimus: kas komisjoni otsus sisuliselt mitte järgida põhiseadust, kui ta jättis selle ettepaneku arvestamata, on relevantne? Kuidas sellesse suhtuda? Kas komisjoni otsused ja komisjoni liikmete seisukohavõtud peavad järgima põhiseadust või mitte?

Otse loomulikult peavad järgima. Jaak Valge, palun!

Suur tänu uuesti, kõrgesti austatud Riigikogu aseesimees! Ma algatuseks vabandan teie ja kõikide kolleegide ees, kes peavad teist korda minu küsimust kuulama. Ju ma siis järelikult esimesel korral ei suutnud seda piisavalt täpselt formuleerida. Nimelt, küsimus ei olnud komisjoni otsuse sisus, küsimus käis selle kohta, et komisjon ei täitnud pöördumise algatajate arvates seadust. Kas siin ei peagi tõepoolest siis juhatus seisukohta võtma ja kui ei pea, siis kelle poole peaks MTÜ Ausad Valimised nüüd edasi pöörduma?

Hea kolleeg, see küsimus ei ole tänase päevakorraga küll mitte kuidagi seotud. Martin Helme, palun!

No ta on seotud meie üldise töökultuuriga siin majas. Ega me kusagilt mujalt vastuseid ei saa kui ainult siit saalist. Ma tahan lihtsalt üle korrata seda, et jah, varem on ka muudatusettepanekuid kokku seotud, see on tõsi ja seda lubab meie enda kodukorraseadus. Aga seal on piirangud peal. Juhul kui on identsed muudatusettepanekud, siis võib komisjon need kokku siduda, ja juhul, kui algataja ehk muudatusettepaneku autor on sellega nõus, siis võib kokku siduda. On olnud ka sellist praktikat, et pannakse muudatusettepanekute loendisse ja komisjon ühe muudatusettepaneku juurde kirjutab, et ta ei toeta, aga juurde lisab, et sisuliselt on see arvestatud teises muudatusettepanekus. Seda kõike on tehtud, kui algatajad on olnud nõus, ja see on meie kodukorraga kooskõlas. Kui ilma algataja nõusolekuta ettepanekud lihtsalt niisama kuhugi kaovad, nad mingisuguse meile arusaamatu ja tegelikult suvaõigusliku protsessiga mutileeritakse mingiks muuks tekstiks ja siis öeldakse, et kusagil seal on teie alge ka sees, siis see ei ole kooskõlas kodukorraseadusega ega mitte ühegi varasema praktikaga.

Tõepoolest, hea kolleeg, see on sisulise hinnangu küsimus, on ju, kustmaalt seda võib teha, kustmaalt ei või teha. See on subjektiivne hinnang, tõepoolest, see ei ole nii üheselt raami kirjutatud. Teiseks, ma saan aru, et see teid ei rahulda, aga veel kord: ma tegelikult hindan seda, et komisjon on käitunud siiski igati väärikalt ja soliidselt, selles mõttes, et siiski [saali saadeti] 96 muudatusettepanekut. Me teame, milline väljakutse ka see suure saali jaoks võib olla, aga ma pean seda igati kohaseks, kuivõrd need [muudatusettepanekud] ilmselgelt olid väga sisulised, eraldi tõlgendatavad, neid ei saanud kokku siduda ja komisjon ei hakanud seda vägisi tegema, kuigi võib-olla isegi see Riigikohtu lahend oleks andnud ka selle mandaadi. Ma arvan, et komisjon käitus igati asjakohaselt, ja minu arust peaks nii ka edaspidi käituma, et kui on ikkagi ilmselgelt eraldiseisvad muudatusettepanekud, need ei ole obstruktsioonilise eesmärgiga esitatud, siis neid pigem mitte kokku siduda ja tuua need saali. See on minu hoiak. Ma arvan, see 96 siiski näitab seda, et sellest [põhimõttest] on hoolitud, neid ei hakatud vägisi kokku siduma. Ülejäänute puhul olid teised argumendid, miks neid kokku seoti. Ma võtaks, head kolleegid, kaks viimast protseduurilist küsimust ja siis läheksime päevakorra menetlemise juurde. Me saame vastuseid ka komisjoni ettekandjalt, mina ei olnud põhiseaduskomisjoni istungil. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Minu hinnangul on see küll praegu pretsedenditu olukord. Eks te isegi olete vastustes möönnud, et sellisel kujul erinevate muudatusettepanekute kokkusidumist ei ole varem olnud. See on pretsedent. Need, mis on varasemalt olnud, on olnud hoopis teistsuguse iseloomuga ja lähtunud kodu‑ ja töökorra seadusest. Praegu mitte. Sellel komisjoni istungil seoti need loomulikult kokku vägisi. Selle vastu ka seal kohapeal avaldasid protesti need komisjoni liikmed, kelle muudatusettepanekuid niisugusel kujul vägivaldselt kokku seoti. Nii et see teie selgitus suure saali ees, et ei, vägisi ei seotud neid muudatusettepanekuid kokku, ei vasta tõele. See, et juhatus ei kujunda seisukohta juhtivkomisjoni tegevuse suhtes, kas see on olnud seaduslik või mitte, ei vasta ju ka tõele. Alles hiljuti siin suures saalis me diskuteerisime selle üle, et komisjon oli langetanud otsuse, kas Riigikogu otsuse eelnõu on 51 hääle eelnõu või mitte. Te ütlesite, et see on juhtivkomisjoni pädevus, aga juhatus arutas seda ja võttis lausa meie õigus‑ ja analüüsiosakonnalt arvamuse, kirjaliku arvamuse, mida ma siin tsiteerisin. Juhatus lausa tellis selle. Nii et see jutt, et juhatus ei jälgi ja ei anna hinnangut, ei vasta ka tõele. Tegelikult on [teisiti]. Siit minu ettepanek. Praeguses olukorras, mis on pretsedenditu ja vastuolus kehtiva seadusega, meie kodukorraga, peaks juhatus kogunema, andma sellele [olukorrale] hinnangu ja arutama selle läbi. Sellises olukorras ei ole võimalik täna minna nende muudatusettepanekute hääletamise juurde. See on ebaseaduslik tegevus. Mul on siiras palve: ärme seda teeme! Võtke juhatus kokku. Praegu on veel võimalik arutada läbi tänane tegevuskava ja mitte minna edasist seadusrikkumise teed.

Hea kolleeg! Me juhatajatena oleme saanud teilt korduvalt etteheiteid, nagu viimase aasta jooksul me oleksime käitunud kuidagi ebaseaduslikult, oleksime midagi rikkunud. Kolmel korral on Riigikohus hinnanud – kõigil kolmel korral! –, et Riigikogu juhatus on käitunud õigesti ja need etteheited ei ole olnud asjakohased. Teiseks, mis puudutab seda, kui juhatus [sekkus], siis minu arust oli Isamaa fraktsioonilt tulnud kiri. Kui on kiri, siis loomulikult juhatus vaatab selle läbi. Loomulikult me peame sellele kirjale reageerima. See on põhjus, miks me sekkusime. Ma olen ka varem öelnud välja seda põhimõtet, aga veel kord: minu kui juhatuse liikme roll saab olla soovitamine. Ma olen selle põhimõtte välja öelnud, et kui komisjon on võtnud ikkagi seisukoha õigus‑ ja analüüsiosakonna käest, kas üks või teine otsuse eelnõu peaks olema 51 [hääle eelnõu] või mitte, siis minu soovitus on olnud, et kui õigus‑ ja analüüsiosakond ütleb, et on vaja 51 [häält] või ei ole vaja, siis peaks komisjon sellest lähtuma. Aga rõhutan: see saab olla vaid minu ettepanek, mina ei saa komisjoni eest otsustada. Ent minu arvates ei ole väga põhjendatud ja arusaadav, et kui õigus‑ ja analüüsiosakond ütleb, et see ei ole 51 hääle eelnõu, siis komisjon äkki ütleb, et see on. Minu arvates peaks komisjon sellisel juhul lähtuma ikkagi õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusest. Aga see on minu ettepanek, mida ma olen suuliselt väljendanud. Minu arvates võiks komisjon sellest lähtuda, aga mina komisjoni eest otsustada ei saa, lõplik otsus jääb ikka komisjoni [teha]. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma kuulan praegu teie selgitusi ja olen teie seisukohtadest tõelises hämmingus. Te väitsite hetk tagasi, et komisjon peab lähtuma Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusest. Teie ütlesite, et tegelikult peaks komisjon ka seda arvestama, aga see on nagu teie soovitus. Mul on väga hea meel, et te praegu sellele asjale kaasa noogutate. Aga ma juhin tähelepanu, et teie olete üks Riigikogu juhatuse liikmetest, te korraldate Riigikogu tööd. Selles asjas vaidlust ei ole. Nüüd, viidates põhiseaduse §‑le 3, ma juhin tähelepanu, et riigivõimu, mida me ilmselgelt siin praegu teostame, teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, kusjuures need seadused on täitmiseks kohustuslikud. Igal juhul lasub teil praegu kohustus järgida põhiseaduse §‑s 3 sätestatut. Kui te leiate või näete, et midagi on valesti, siis te peate reageerima, sest seesama § 3 kohustab teid seda tegema, riigivõimu ei saa teostada nende normide alusel, mis ei ole kooskõlas seadusega. Nii et ma esitan teile palve võtta võib-olla praegu, ütleme, mingisugune juhatuse koosolek kokku ja arutada see küsimus läbi, sest niivõrd palju on tulnud praegu saalist vihjeid selle kohta, et selle eelnõu menetlemine ei ole olnud seaduspärane. Selleks, et kõrvaldada need vastuolud, mis praegu on, ja et saal saaks argumenteeritud vastused, peaksite, ütleme, selle arutelu ära pidama. Mul on teile selline ettepanek.

Aitäh, hea kolleeg! Kordan veel kord: Riigikogu juhatus ei saa võtta mitte kuidagi komisjoni rolli ja volitusi. Siis muutuksid komisjonid mõttetuks, kui Riigikogu juhatus hakkaks kõike üle otsustama ja üle hindama. Minul ei ole põhjust arvata, et komisjon oleks käitunud seadusi rikkudes. Head kolleegid, ma lubasin, et ma rohkem [protseduurilisi küsimusi] ei võta, aga kui keegi seda ei vaidlusta, siis ma võtan kaks päris viimast, Martini ja Varro [küsimused], kui kõik on sellega nõus. Me rohkem ei lisa neid siia juurde. Martin, palun!

Ma tahan lihtsalt vastu vaielda sellele väitele, mis just oli, nagu Riigikohus oleks hinnanud ja öelnud, et Riigikogu juhatus on käitunud seaduspäraselt. Ma olen kõiki neid kohtuotsuseid lugenud edaspidi ja tagurpidi, olen olnud ka kaebaja. Viimasel puhul, millele te kõige rohkem toetute, me kaebasime selle üle, et rahanduskomisjon ei saatnud muudatusettepanekuid siia saali. Aga seal oli väide, et nad ei saa saata, sest [kõne all] on välislepingud ja Riigikogu ei saa välislepingutesse midagi juurde kirjutada. See oli ka tegelikult valeväide, aga hea küll, jätame selle kõrvale. Riigikohus ütles siis täiesti selgelt, ja seda ka selles otsuses, mis puudutas kaebust, et eelnõud ja arupärimised ei tule õigeaegselt saali, et jah, on rikutud kehtivat korda, aga võib [seda teha]. Võib! Tänane Riigikogu juhatus, tänane koalitsioon, liberaalne režiim võib, sest seda tehakse EKRE‑le. See oli põhimõtteliselt see kohtu otsus, mis oli. Ei saa öelda, vähemalt ei ole võimalik mingit paberit tsiteerides öelda, nagu Riigikohus oleks öelnud, et seadust ei ole rikutud. On küll rikutud. Lihtsalt Riigikohtu liberaalsed aktivistid tegid teile poliitilist katet.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, kui võtta must valgel neid tähtaegu, eks ju, võtame kas või arupärimised, siis loomulikult ei olnud neid võimalik järgida. Siin võib tõesti öelda, et Riigikogu juhatus on rikkunud [seadust], aga neid ei olnud võimalik järgida, see oli see põhjus. Kui neid [arupärimisi] on 500, siis ei ole võimalik panna 500 [arupärimist] päevakorda. Jah, formaalselt sa võid väita, et me ei ole seda 20 istungipäeva jooksul vastamise korda järginud, aga see on olnud paratamatus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! No mina loen kodukorraseaduse § 102 lõikest 2, et muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Ehk siin on antud need tingimused, mille korral võib muudatusettepanekuid kokku siduda. Olles kuulanud teie selgitusi, ma küsiksin teilt kinnitust selle kohta, kas ma saan õigesti aru, et teie sõnul edaspidi minul kui Riigikogu liikmel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et minu esitatud muudatusettepanekuid ei seotaks kellegi teise muudatusettepaneku või ‑ettepanekutega kokku minu tahte vastaselt, kui just jutt ei käi samasisulistest muudatusettepanekutest, nagu on viidatud § 102 lõikes 2, millele ma viitasin. Ehk kui komisjon otsustab minu ettepaneku kellegi teise ettepanekuga minu tahte vastaselt kokku siduda, siis minul Riigikogu liikmena edaspidi ei olegi mitte mingisugust võimalust selle vastu protestida, et nii ei tehtaks – kas see on teie seisukoht?

Jah, minu hinnangul on see teatud juhtudel komisjoni pädevus, mitte absoluutne, aga teatud juhtudel on see põhjendatud. (Hääl saalist.) No neid argumente on palju, nii need, millele Martin Helme viitas ja mida on ka varem kasutatud, mida on rakendatud, ning ka obstruktsiooni eesmärgil esitatud muudatusettepanekute kokkusidumine on täiesti võimalik. Aga seda saab otsustada komisjon, minul pädevust seda otsustada ei ole. Head kolleegid, me leppisime kokku, et ma ei võta [rohkem küsimusi], et me ei tekita siin rohkem debatti. No me ei saa. Varro Vooglaid. Aga rohkem ma tõesti ei võta ühtegi. Palun!

Ma ei soovi esitada uut küsimust, ma tahan lihtsalt siiski mõistuspärase ja arusaadava vastuse saada sellele küsimusele, kust me siis edaspidi leiame need kriteeriumid, kui me ei leia neid Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2, kus need on must valgel kirja pandud. Kui teie ütlete, et ei, võib ka laiematest kriteeriumidest juhinduda selle otsuse langetamisel, siis kust me edaspidi leiame need kriteeriumid kirjapanduna, et me saaksime veenduda, kas on tegutsetud kehtivate kriteeriumide kohaselt või mitte? Ei saa ju nii olla, et see on nüüd puhtalt suvaotsus. Ikka mingi standard peab kuskil kirjas olema ja me peame saama kontrollida, kas seda standardit järgitakse või mitte. Kust me selle standardi leiame?

Esimene on loomulikult Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus, see on esimene dokument. Aga ütlen veel kord, et see olukord, mis Riigikogus on olnud, obstruktsioon, on sundinud väga paljusid nendest sätetest laiemalt tõlgendama. Tõepoolest, Riigikohus on korduvalt öelnud, et Riigikogu juhatusel on oluliselt laiem mandaat Riigikogu töö korraldamisel, enesekorraldusõigust on nad korduvalt rõhutanud. Nii et see on paratamatu. Teine koht ja ikkagi keskne koht, kus selle üle peaks vaidlema, diskuteerima, on komisjon. Kõikide või vähemalt suuremate parlamendierakondade fraktsioonide esindajad on kõikides komisjonides. Komisjon on see koht, kus selle üle diskuteerida, ja see on koht, kus saab öelda välja ka oma eriarvamuse, ja siis on võib-olla ka juhatusel võimalus hiljem seda hinnata. Nii, head kolleegid, läheme tänase päevakorra juurde. Kordan veel kord, et esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on eelnõu, mis lahendab Eesti rahva jaoks mitu probleemi. Selleks, et seadus saaks võimalikult hea, arutas komisjon eelnõu lausa viiel konstruktiivsel istungil. Huvigruppide kaasamise kiri saadeti Õiguskantsleri Kantseleile, Riigikohtule, Vabariigi Valimiskomisjonile, riigi valimisteenistusele, Tartu Ülikoolile, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, SK ID Solutions Aktsiaseltsile, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, Eesti Reformierakonnale, Isamaa Erakonnale, Erakonnale Eesti 200, Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja Eesti Keskerakonnale. Arvamused ja ettepanekud esitasid Vabariigi Valimiskomisjon ja riigi valimisteenistus. Kuna riigi valimisteenistuse arvamuste ja ettepanekute hulgas on üks ettepanek, mis puudutab kohalikke omavalitsusüksusi, on selle ettepaneku kohta küsitud arvamust Eesti Linnade ja Valdade Liidult. Ettepanekuga soovitakse valimisjaoskondade moodustamise aja varasemaks muutmist Riigikogu valimise seaduses, teistes valimisseadustes ning rahvahääletuse seaduses. Kehtiva seaduse järgi peavad valla‑ ja linnavalitsused moodustama valimisjaoskonnad hiljemalt 50. päeval enne valimispäeva, ettepanek on, et see toimuks 60. päeval enne valimispäeva. Viimased kaks aastat on Vabariigi Valimiskomisjon aru pidanud nutiseadmes hääletamise võimaluse üle. Seni on seadus ette näinud, et valijarakenduse võib luua levinumatele operatsioonisüsteemidele ning operatsioonisüsteemide valiku on kinnitanud riigi valimisteenistus. Järgmine väljatoodud ettepanek puudutab erinevate valitsusasutuste kaasamist valimiste korraldamisse. Seni on lähtutud põhimõttest, et valimiste korraldamisel otsustab kõikide küsimuste üle sõltumatu institutsioonina riigi valimisteenistus, mis on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus. Põhimõttelisi ja olulisi küsimusi otsustab Vabariigi Valimiskomisjon, mille liikmed tulevad erinevatest institutsioonidest ja mille sõltumatuses ei ole alust kahelda. Aruteludel kõlas, et salajasuse [rikkumise] risk võib [muudatuste tõttu] suuremaks muutuda, aga seda ei pruugi juhtuda. Ühiskond tahab alati areneda, mis omakorda nõuab uusi valikuid ja lahendusi. Inimesed soovivad aina enam elektroonseid teenuseid, ka seal, kus elektroonseid teenuseid veel kasutusel ei ole. E‑valimised on üks võimalus tutvustada Eesti infotehnoloogiasektori võimekust ja sellest ei peaks mööda vaatama, kui me ennast e‑riigiks peame. Viimastel valimistel hääletas elektrooniliselt 51% valijatest. Seega ei saa väita, nagu usaldus elektrooniliste valimiste vastu oleks madal. Eesmärk on inimeste hääletamisvalikute laiendamine. Ka riigi valimisteenistus esitas oma ettepanekuid. [Räägin neist] kokkuvõtvalt. Kuigi elektroonilist hääletamist ei käsitleta eraldi hääletamisliigina, siis sellegipoolest on selle rakendamisel erisusi. Seetõttu on riigi valimisteenistuse hinnangul vaja luua otsustusmehhanism, mille alusel mobiilseadmega hääletamist korraldada. Riigi valimisteenistusel on koostatud nimekiri riskidest, mis vajavad lahendamist. Nende lahendamisega ka aktiivselt tegeletakse. Riigi valimisteenistuse sõnul ei ole kõik probleemid veel lahendust leidnud, sest töö veel käib. Seega on võimalik põhjalikumalt otsustusmehhanismi järgida, mitte minna puhtalt entusiasmi pealt nutiseadmega hääletama. Vabariigi Valimiskomisjoni seisukoht oli, et toetatakse eelnõu eesmärki, et elektroonilise hääletamise küsimusi reguleeritaks täpsemalt. Näiteks võiks seaduses olla täpsustatud, mida täpselt auditites hinnatakse. Üks oluline teemaplokk, mille Vabariigi Valimiskomisjon ka Justiitsministeeriumile eelnõu kooskõlastamise kirjas välja tõi, puudutab infosüsteemide regulatsioone. Praegune seadus on liigselt üldsõnaline selles, milliseid infosüsteeme ja milliseid andmeid valimiste korraldamisel kasutatakse, seda ka isikuandmete sisalduse seisukohalt. Arvestades, et üldine seadusandlik praktika on erinevate infosüsteemide reguleerimisel märksa täpsem, võiks ka valimisseadustes elektroonilise hääletamise infosüsteemi täpsemalt paika panna. Komisjon tutvus muudatusettepanekute ja nende selgitustega ning otsustas siduda osa muudatusettepanekuid kokku üheks muudatusettepanekuks. Järgnevalt tutvustan muudatusettepanekute kokkusidumise põhjendusi. Muudatusettepanekute loetelusse kantud seotud muudatusettepanekud võib jagada viide gruppi. Esiteks, ühe esitaja sisuliselt seotud muudatusettepanekud. Näiteks muudatusettepanekute nr 3, 17, 26–29 ja teiste kokkusidumise aluseks on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 102 lõige 2, mille kohaselt muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kommentaaride kohaselt kannab osundatud regulatsioon menetlusökonoomika põhimõtet, selline sidumine on tavapärane praktika. Teiseks, erinevate esitajate identsed muudatusettepanekud, näiteks muudatusettepanekud nr 2, 21, 22, 20 ja 25. RKKTS‑i kommentaaride kohaselt on Riigikogu juhatuse järjekindel seisukoht olnud see, et lähtuvalt RKKTS‑i § 102 lõikest 1 võib sisult identseid, kuid erinevate esitajate muudatusettepanekuid kanda muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Selline sidumine on tavapärane praktika. Kolmandaks, muudatusettepanekuks nr 1 on seotud kokku erinevate EKRE fraktsiooni liikmete esitatud 108 muudatusettepanekut, mille sisuks ja eesmärgiks on eelnõuga muudetavatest, valimisi reguleerivatest seadustest erinevate elektroonilist hääletamist puudutavate sätete väljajätmine või nende kehtetuks tunnistamine. Komisjon otsustas siduda need ühel eesmärgil esitatud muudatusettepanekud üheks muudatusettepanekuks, kuivõrd need muudatusettepanekud on nende esitamise laadi ja arvu tõttu komisjoni hinnangul obstruktsioonilised. Esitamise laadi all on peetud silmas seda, et näiteks üks esitaja on esitanud eraldi mitu elektroonilise hääletamise sätte eelnõust väljajätmise muudatusettepanekut ning lisaks esitanud veel ühe muudatusettepaneku, millega soovib jätta eelnõust välja kõik eelnevalt esitatud muudatusettepanekutega väljajäetavad sätted. Üks esitaja esitas muudatusettepaneku jätta eelnõust välja eelnõu § 1 punktid 1–4, iga punkti väljajätmine oli samas ka eraldi muudatusettepanekus. Teine esitas muudatusettepanekud, millega soovis välja jätta § 1 punktid 5–9, ning jätkas siis eraldi muudatusettepanekutega eraldi eelnõupunktide väljajätmist. Osa esitajaid soovis iga eraldi muudatusettepanekuga jätta eelnõust välja elektroonilist hääletamist reguleerivaid üksikuid sätteid. Valdaval enamusel nendest muudatusettepanekutest puudub sisuline selgitus. Ka ei tulnud enamus muudatusettepanekute esitajaid komisjoni istungile oma muudatusettepanekuid selgitama ning kui keegi ka tuli, siis ei olnud aru saada, mis põhjusel olid muudatusettepanekud esitatud sellises laadis. Nende muudatusettepanekute obstruktsioonilisele iseloomule viitab ka nende suur hulk: 108 muudatusettepanekut. Seega viitavad nende muudatusettepanekute esitamise laad ja suur hulk sellele, et need muudatusettepanekud on ebasiirad ehk pole esitatud eesmärgiga muuta eelnõu teksti paremaks. Sellises laadis ja sellisel hulgal muudatusettepanekute esitamise eesmärk saab olla ainult kunstlikult muudatusettepanekute hulga ebamõistlikult suureks paisutamine, selleks et teha eelnõu seadusena vastuvõtmine võimalikult raskeks. Komisjon leidis, et ei ole põhjendatud neid obstruktsiooni eesmärgil esitatud 108 muudatusettepanekut hääletada eraldi ei komisjonis ega täiskogus, kuna see ei aitaks kaasa eelnõu paremaks muutmisele ega muudaks eelnõu üle peetavat parlamentaarset debatti komisjonis ega täiskogus sisukamaks, mistõttu kulutataks asjata komisjoni ja täiskogu aega ning muudetaks selle eelnõu seadusena vastuvõtmine täiskogus põhjendamatult raskeks. Seetõttu otsustaski komisjon siduda need 108 obstruktsioonilist muudatusettepanekut kokku üheks muudatusettepanekuks. Riigikohus on oma hiljutises lahendis viidanud Veneetsia komisjoni hinnangule. Veneetsia komisjon on pidanud parlamendivähemuse kaitseks piisavaks, kui asjakohaste muudatusettepanekute filtreerimise otsustab komisjon, kus opositsioon on proportsionaalselt esindatud. Riigikohtu liige Ivo Pilving märkis ERR‑i portaalis: "Pole olemas mustvalget piiri, kus lõppeb mõõdukas obstruktsioon ja algab kuritarvitus. Muudatusettepanekute puhul tuleb seda hinnata, vaadeldes ettepanekute arvu, sisu ja konteksti. [---] Filtreerimisega peavad parlamendi allorganid ise toime tulema, see on ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud lahendus." Õiguskantsler on hiljutises Juridica artiklis leidnud, et Riigikogu kodukord on täiesti eripärane õigusakt, mille puhul võib kõne alla tulla olukorra lahendamine selles toodud üldise reegli tõlgendamise teel, aga ka üldisest reeglist erandjuhul põhjendatult kõrvale kaldudes. Vabariigi President märkis oma 8. detsembri 2023. aasta otsuses nr 341, et konfliktide lahendamise üks vahend on Riigikogu kodukorra tõlgendamine põhiseaduslike printsiipide valguses. Riigikohus on pidanud oluliseks, et muudatusettepanekute esitamise õigus aitaks kaasa Riigikogu tahte kujundamisele parlamentaarse demokraatia põhimõtete vaimus, mida iseloomustavad eelnõude igakülgne läbiarutamine, vähemuse kriitika avalik käsitlemine ning esitatud alternatiivide kaalumine. Kõnealuste muudatusettepanekute üheks kokkuliitmine ei kahjusta nimetatud eesmärki, sest muudatusettepanekute esitajad on saanud neid juhtivkomisjonis tutvustada. Samuti on muudatusettepanekute esitajatel võimalik tutvustada oma arvamust elektroonilise hääletamise kohta eelnõu teise lugemise käigus küsimusi esitades ja läbirääkimistel sõna võttes. Kõigi sama eesmärki kandvate muudatusettepanekute eraldi hääletamine Riigikogu istungil ei annaks parlamentaarsele debatile midagi juurde. Parlamendi töö peab lisaks sellele, et vähemuste õigustega arvestatakse, olema ka tõhus. Nende kahe eesmärgi vahel tuleb leida tasakaal. Komisjoni hinnangul on tasakaal leitud. Nende 108 muudatusettepaneku üheks sidumine lähtub eesmärgipärasuse põhimõttest, parlamendi enesekorraldusõigusest ning parlamendi töö tõhususe ja töövõime tagamise eesmärgist. Komisjon toetas nende muudatusettepanekute sidumist üheks muudatusettepanekuks ja otsustas jätta muudatusettepaneku nr 1 arvestamata. Neljandaks, muudatusettepanekus nr 19 on seotud kokku ühe esitaja sama seadusesätet muutvad üksteist välistavad muudatusettepanekud. Muudatusettepanekutega soovitakse muuta kandidaadi andmete avalikustamise aega, nähes igas muudatusettepanekus ette kuude lõikes erineva tähtaja. Esitaja on märkinud kõigi muudatusettepanekute juurde selgitusena, et antud muudatuse sisseviimine on vajalik, selleks et seadus oleks sõnastatud täpselt ja kõigile üheselt arusaadavalt. See ei lähe kokku muudatusettepanekute sisuga. Esitaja ei soovinud tulla komisjoni muudatusettepanekuid tutvustama, kuigi talle mitmeid võimalusi pakuti. Komisjon leidis, et need muudatusettepanekud on esitatud eesmärgiga takistada eelnõu seadusena vastuvõtmist ja venitada menetlust selliselt, et eelnõu vastuvõtmiseks kuluks ebaproportsionaalselt palju aega. Komisjon leidis, et need muudatusettepanekud on ebasiirad, mis tähendab, et need ei ole esitatud eesmärgiga muuta eelnõu teksti paremaks. Ei saa lugeda siiraks seda, kui üks esitaja esitab muudatusettepaneku, milles pakub ühes ja samas küsimuses välja seitse alternatiivi, selle asemel et valida alternatiividest välja üks ja esitada üks muudatusettepanek. Komisjon leidis, et nende muudatusettepanekute esitamise laad, ühe ja sama sätte muutmine üksteist välistavate muudatustega, viitab selgelt sellele, et nende muudatusettepanekute sellisel kujul esitamise eesmärk on muudatusettepanekute hulga kunstlikult suureks paisutamine. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et need muudatusettepanekud on esitatud obstruktsiooni eesmärgil. Komisjon leidis, et selliseid muudatusettepanekuid ei ole mõistlik eraldi hääletada ei komisjonis ega täiskogus, kuna see ei aita kaasa eelnõu paremaks muutmisele ega anna midagi juurde parlamentaarsele debatile, vaid see kulutaks komisjoni ja täiskogu aega ning raskendaks ülemääraselt selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Sellest tulenevalt sidus komisjon need muudatusettepanekud kokku üheks muudatusettepanekuks ja jättis selle muudatusettepaneku arvestamata. Viiendaks, muudatusettepanekutes nr 31, 33, 34 ja 54 on seotud kokku ühe esitaja muudatusettepanekud, millega soovitakse muuta eelnõu erinevaid sätteid, kusjuures need muudatusettepanekud on vormistatud nii, et iga järgmine muudatusettepanek sisaldab eelmistes muudatusettepanekutes sisalduvaid muudatusettepanekuid. Viimane muudatusettepanek hõlmab kõiki eelnevaid muudatusettepanekuid. Komisjon leidis, et ka need muudatusettepanekud tuleb nende esitamise laadist tulenevalt lugeda ebasiiraks, see tähendab, et need ei ole esitatud eesmärgiga muuta eelnõu teksti paremaks. Ka need muudatusettepanekud on esitatud eesmärgiga paisutada eelnõu kohta kokku esitatud muudatusettepanekute hulk kunstlikult suureks, et eelnõu seadusena vastuvõtmine oleks takistatud, venitades menetlust selliselt, et eelnõu vastuvõtmiseks kuluks ebaproportsionaalselt palju aega. Seetõttu luges komisjon ka need muudatusettepanekud esitatuks obstruktsiooni eesmärgil. Komisjon leidis, et sellest tulenevalt on põhjendatud siduda need muudatusettepanekud kokku üheks muudatusettepanekuks. Komisjon jättis need muudatusettepanekud arvestamata. Põhiseaduskomisjon esitas eelnõu kohta 12 muudatusettepanekut. Muudatusettepanekuga nr 6 täpsustatakse riigi valimisteenistuse ülesandeid ja vastutust valimiste infosüsteemi ja elektroonilise hääletamise süsteemi arendamisel ja haldamisel. Muudatusettepanekuga nr 7 sätestatakse Riigi Infosüsteemi Ameti roll ja rahastamine seaduses. Muudatusettepanekuga nr 65 sätestatakse selgelt võimalus kasutada tulevikus valimistel m‑hääletamist. Muudatuse kohaselt hindab tehniliste lahenduste sobivust Vabariigi Valimiskomisjon enne iga valimist ning määratleb kasutatavad operatsioonisüsteemid oma otsusega. Lisaks sätestab eelnõu, et valijarakenduse võib luua ka mobiilseadmete operatsioonisüsteemidele, see tähendab nutiseadmetele, eelkõige telefonidele ja tahvelarvutitele, mis toetavad valijarakenduse töötamist. Säte on kavandatud jõustuma 1. oktoobril 2024. Muudatusettepanekuga nr 23 tuuakse valimisjaoskondade moodustamine 10 päeva varasemaks. See on vajalik, et riigi valimisteenistus jõuaks jaotada jaoskondade vahel arvuteid ja muid valimisteks vajalikke vahendeid. Säte on kavandatud jõustuma 1. oktoobril 2024. Muudatusettepanekuga nr 57 antakse Vabariigi Valimiskomisjonile õigus kehtestada oma otsusega elektroonilise hääletamise tehnilised nõuded. Elektroonilise hääletamise korraldus võib aja jooksul muutuda, mistõttu peab olema võimalus tehnilisi nõudeid täpsustada või kehtestada täiendavaid nõudeid. Komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Ma tänan tähelepanu eest.

Suur tänu! Ma omalt poolt tänan ettekandjat selle eest, et ta nii põhjalikult käsitles neid teemasid, mille kohta just olid Riigikogu liikmete küsimused ka protseduurilises mõttes. Ma siiralt tänan. Küsimus ei ole selles ja ma ei anna hinnanguid, millised vastused kellele sobivad, kellele mitte, aga veel kord: need olid valdavalt [vastused] teie küsimustele. Siiralt tunnustan, et komisjoni esimees on väga põhjalikult vähemalt komisjoni seisukohti tutvustanud. Ma arvan, et see on väga hea. Varro Vooglaid, palun! (Kalle Grünthal räägib saalist.) Ei, me ei hakka … Me ei hakka sekkuma siia debatti. (Kalle Grünthal räägib edasi.) Palun hetkeks mikrofon Kalle Grünthalile, et tema mure läheks nii-öelda protokolli.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Käisin vahepeal mööda maja ringi ja laekus stenogrammi‑ ja sellest osakonnast nagu kerge kaebus või mitte kaebus, vaid vihje selle kohta, et ettekandja räägib väga kiiresti. Aparaat ju automaatselt kirjutab selle kõik üles ja must tekst tuleb pärast normaalseks teha. Kas on võimalik paluda, et ettekandja räägiks normaalselt, aeglaselt ja [hääldaks] sõnalõpud selgelt välja, et ametnikud ei peaks pärast seda musta tööd tegema?

Ettekandja rääkis kindlasti normaalselt. Mul ei ole küll ühtegi etteheidet. Aga tõepoolest, ma olen seda korduvalt öelnud, et rääkimise tempo on meil kõigil erinev, kellel kiirem, kellel aeglasem. Kui tekib tehniline probleem, siis istungiosakonna juhataja seda kontrollib, et me ei tekitaks endale suuremat muret. Võib-olla sellise palve ma edaspidi tõesti esitan, kui see [väide] vastab tõele. Seda istungiosakond kontrollib. Aga veel kord: jutt oli vähemalt minule selge ja arusaadav. Varro Vooglaid, palun! (Saalis räägitakse.) See küsimus oli juba enne üleval. Varro Vooglaid, palun! (Saalis räägitakse.) Varro Vooglaid, palun, kas te soovite esitada küsimust või ei soovi?

Ma ei saa samal ajal rääkida.

Teie mikrofon on sees. Palun!

Ma tahaksin uuesti saada ikka minut aega küsimuse esitamiseks. Ma ei saa esitada küsimust samal ajal, kui käib diskussioon.

Annan teile sekundeid juurde, hea kolleeg.

Olgu. Ma tahtsin küsida väga lihtsa, aga printsipiaalse küsimuse. Kas te põhimõtteliselt nõustute minuga, et on lihtsalt elementaarselt ebaloogiline siduda omavahel kokku muudatusettepanekud, mis sisu poolest üksteist välistavad? Me paneme ühte paketti kokku ja seega koos hääletusele muudatusettepanekud, mis ei ole sisult kokkulangevad, vaid, risti vastupidi, üksteist välistavad. Kui näiteks üks ütleb, et seadus peaks jõustuma 1. märtsil, teine ütleb, et peaks jõustuma 1. aprillil, kolmas ütleb, et peaks jõustuma 1. mail, ja neljas ütleb, et peaks jõustuma 1. juunil, siis kuidas saab nende üle ühel hääletusel hääletada? See on selline põhikooli loogika vastane eksimus minu hinnangul. Või kas ma saan teie hinnangul millestki valesti aru?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Juhul kui seda muudatusettepanekut arvestatakse või see läheb suures saalis läbi, siis eelnõu lugemine katkestatakse ja siirdutakse tagasi komisjoni, et uued ettepanekud teha, valida välja see kuupäev, mis lõpuks peaks seadusesse minema. Te saate ehk minuga nõus olla, et kui me kõik kolm [varianti] korraga seadusesse kirjutame, siis kuna nad on üksteist välistavad, tekib seaduses segadus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma küsin nüüd ettekandja käest sama küsimuse, mille enne küsisin juhataja käest hinnangu [saamiseks]. Muudatusettepanek nr 9 on minu tehtud ettepanek, väga sisuline. Selle sisu on see, et e‑hääletus peab vastama põhiseadusele, just küberturvalisuse tagamise protsess. Komisjon on öelnud, et see tuleks jätta arvestamata. Mina küsin, kas komisjoni otsus sisuliselt mitte järgida põhiseadust, kui ta jättis selle ettepaneku arvestamata, on relevantne. Kuidas sellesse suhtuda? Kas komisjoni otsused ja komisjoni liikmete otsused peavad olema põhiseaduse vaimus ja järgima põhiseadust või mitte? Igatahes juhataja ütles, et komisjon ja Riigikogu liikmed peavad järgima põhiseadust. Kuidas siis komisjon jättis arvestamata muudatusettepaneku, mille sisu on see, et käesoleva seaduse paragrahvid eriti küberturvalisuse osas peavad järgima meie [põhiseadust], et e‑hääletus peab vastama põhiseadusele samamoodi, nagu vastab sellele paberhääletus?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma arvan, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud ja siin elavad inimesed peavad käituma põhiseaduse vaimus. Aga kui me räägime seadusloomest, siis kui küsimus oli selles, et lisada "peab vastama põhiseadusele", siis idee põhjal peaks sellesama lause lisama iga seaduse iga paragrahvi lõppu, et vastab põhiseadusele. (Hääl saalist.) Ma saan aru, aga me ei saa igas … Kui me räägime sellest ideest, siis me peaksime iga seaduse lõppu kirjutama, et see peab vastama põhiseadusele.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te oma kõne alguses ütlesite, et selle seaduseelnõuga lahendatakse mitu probleemi. Samas on valimiskomisjoni esimees vastupidisel arvamusel, ta ütleb, et sellega tekib väga palju probleeme. Samamoodi on oma ala eksperdid öelnud, et on loendamatu arv probleeme seoses sellega. Minu küsimus on lihtne: miks te tulete praegu siia Riigikogu ette? Ise te mainisite ka, et väga palju probleeme on lahendamata, aga te tulete selle eelnõuga meie ette, teades, et probleemid on suured ja praegu ei ole võimalik isegi rakendada seda seadust, kuigi te tahate praegu, et me seda seadust hääletaksime.

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. See jäi natukene [üld]sõnaliseks, aga ma proovin [küsimust] mõista. Kindlasti tõid komisjonide istungite käigus nii valimiskomisjon, komisjoni liikmed kui ka riigi valimisteenistus välja murekohti ja väga paljud neist jõudsid ka lahenduseni. Ka põhiseaduskomisjon esitas ettepanekud, kuidas neid paremini lahendada. Näiteks määratleti Riigi Infosüsteemi Ameti roll ja täpsustati otsustusõigust valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse vahel. Need probleemid said kõik lahenduse. Ma arvan, et võimalus näiteks Smart‑ID‑ga hääletada teeb Eesti inimeste elu paremaks. Tihtipeale langeb valimiste aeg koolivaheajale ja kuna paljud inimesed ei reisi oma rüperaalidega, siis on nende hääl jäänud arvestamata. Ma arvan, et see aitab neid inimesi ka.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Härra ettekandja! Vaat üks ülioluline probleem internetivalimistega ja ühtlasi see asjaolu, miks ükski Euroopa riik sellisel kujul internetivalimisi üleriigilistel valimistel ei kasuta, on see salajasuse tagamise probleem. Selle eelnõuga luuakse võimalus laiendada Eestis internetis [toimuvad] e‑valimised ka mobiilseadmele. EKRE seda ei toeta, kuna see võimalus muudab valimiste salajasuse veelgi haavatavamaks. Katri Raik, keda küll ei saa väga süüdistada EKRE‑meelsuses, on väitnud, et Narvas oli arvuti justkui liikuv valimiskast. Kuidas teie suhtumine on? Mida te arvate, kas mobiiltelefoni võimalik kasutusele võtmine internetivalimistel summutab või võimendab seda üliolulist salajasuse puudumise defekti?

Aitäh!

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Siin oli mitu küsimust korraga. Ma arvan, et Eesti riik erineb väga paljudes küsimustes teistest Euroopa riikidest. Kui vaadata seda meie digiriigi näitel, siis meil on väga palju struktuuriliselt seal ümber, et toetada valimisi selles salajasuse küsimuses, et ega keegi üle õla ei vaata. Ma arvan, et see [muudatus] kindlasti seda ei võimenda. Inimesel, kui teda sunniti [kedagi valima], on võimalus valida kas elektrooniliselt hiljem uuesti, tehes seda salaja, ja 2021. aastast saati saab minna pühapäeval ka valimiskasti juurde, kus on salajasus kindlasti tagatud, kui inimesel on see mure tekkinud. Üks küsimus oli veel.

No hiljem tuleb meelde äkki.

Kui hiljem tuleb meelde, siis ma täpsustan.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma ei tea, mis digiriigist me räägime siin. Apotheka kaotas 700 000 inimese terviseandmed, delikaatsed isikuandmed, digiriik Eesti ei suuda lastele sisseastumiseksameid korraldada, aga künname edasi e‑hääletusega. Kusjuures, jah, olemegi eriline Euroopa riik, Venemaaga sarnane. Selles mõttes, et Venemaal on ka sarnane elektrooniline hääletus nagu meil, üheski teises, normaalses riigis seda ei ole. Aga ma küsin. Ettekandest jäi kõlama, et valimisteenistus on kaardistanud riskid ja need riskid vajavad lahendamist, aga need riskid ei ole veel lahendatud. Meie oleme rääkinud riskidest: valimised ei ole ühetaolised, valimised ei ole salajased, valimised ei ole vaadeldavad, valimised ei ole kontrollitavad. Kas valimisteenistusel on teada veel mingid riskid, mida nad on kaardistanud, ja mida nad kavatsevad ette võtta ja kuidas see seadus siin aitab?

Ma väga tänan selle küsimuse eest. Ma tooks välja, et ka Šveitsis on enamikus kantonites võimalus kasutada elektroonilist valimist ja ka Kanadas on erinevates omavalitsustes see võimalus. Arvestades meie … (Hääled saalist.)

Palun vaikust!

Kohalikel valimistel on seda Kanadas tehtud minu andmete kohaselt. Riigi valimisteenistus tõi välja mõned ohukohad mobiiliga hääletamisel. Minu meelest on see väga asjakohane, et need praegu välja tuuakse. Tasub rõhutada, et selle seaduseelnõuga antakse Vabariigi Valimiskomisjonile otsustusõigus kasutada mobiiliga hääletamist, mitte ei kirjutata, et me hakkame mobiiliga hääletama, vaid antakse võimalus tuleviku mõttes. Mina usun ka seda, et me ei saa arvestamata jätta, kui palju ühiskond areneb ja mis suunas me liigume: tegelikult liigub elu rüperaalidest aina rohkem nutitelefonide poole. Kui meil on e‑valimiste kohta seadused, siis see seda süsteemi ei muuda, vaid lisab ühe tarviku sinna juurde. Ma arvan, et see on oluline, kui me tahame tulevikku vaadata. Vabariigi Valimiskomisjon ei tee seda otsust enne, kui need riskid on piisavalt maandatud. Minu arvates on see mõistlik.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma olin veel teie komisjoni liige, siis ma esitasin selle küsimuse, aga ei saanud vastust. Proovin nüüd ja palun konkreetset vastust. Kes ja kuidas saab e‑valimiste puhul tõestada, et inimene hääletas ise ja tegi seda vabatahtlikult?

Ma tänan väga selle küsimuse eest, hea kolleeg. See tuletas mulle meelde härra Jaak Valge küsimuse ühte osa. Nimelt, juhul kui keegi sunnib kedagi valima, siis on tegemist seadusrikkumisega ja tuleb teavitada politseid. See on täpselt samasugune seadusrikkumine nagu iga teine, see on seadusvastane. Praegu on neid riske maandatud mobiiliga hääletamise puhul, [mis toimub] potentsiaalselt tulevikus, samamoodi nagu e‑hääletamise puhul: on võimalus internetis uuesti valida, kui enne oldi sunnitud [mingit kindlat] valikut tegema. Samamoodi on võimalik minna pühapäeval valimiskasti juurde, kus on kindlasti salajasus tagatud. Siin võib-olla ka üleskutse kodanikele: kui te tunnetate, et teid mõjutatakse ja salajasus ei ole tagatud, siis tuleb sellest teavitada politseid nagu iga teise seadusrikkumise puhul.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu on lihtsalt sihuke kosmeetiline, et jätame mulje, kohendame kosmeetiliselt, jätame Riigikohtule mulje, et näete, me midagi tegime. Samas esitasin mina kümme väga sisulist ja põhjendatud muudatusettepanekut. Mitte ühtegi nendest ei arvestatud. Lihtsalt kalanäoga kuulati ära, tõsiseltvõetavaid argumente ja vastuargumente ei olnud, aetakse oma rida edasi. Küsimus on see: mis selle eelnõu eesmärk on? Pluss veel see, et tooge välja, mis on need konkreetsed muudatused selles eelnõus, millega on elektroonilised valimised tehtud võltsimiskindlamaks.

Ma väga tänan selle küsimuse eest. Te käisite ka komisjonis, teil on olnud võimalik selle materjaliga tutvuda. E‑valimiste võltsimine – mul ei ole põhjust arvata, et seda oleks tehtud. Meil on e‑valimised kontrollitavad igas etapis, nad on kontrollitavad matemaatiliselt ja valimisvaatlejate poolt. Ehk mul ei ole praegu alust kahelda e‑valimiste usaldusväärsuses. Selle eelnõu üldine eesmärk, ma arvan, on vaadata tuleviku poole, kuhu meie ühiskond areneb. Esimestel e‑valimistel kasutas seda võimalust 2% hääletajatest ja viimastel valimistel ligi 52%. See on 26 korda tõusnud. Ma usun ka seda, et meie väga innovaatilisel riigil on mõistlik seda teekonda jätkata. Riigi valimisteenistus ja Riigi Infosüsteemi Amet on teinud suurepärast tööd e‑hääletamise süsteemide loomisel ja samamoodi teevad nad seda kindlasti ka m‑hääletamise puhul. Selle üle on mul ainult hea meel.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! Mina arvan, et põhiseaduskomisjon ületas oma kaalutluspiire, väites, et muudatusettepanekud pole siirad või sisulised. Kui ma vaatan protokolli, siis näen, et esitajad selgitasid oma muudatusettepanekute sisu ja eesmärki. Omaette küsimus on see, kuidas see sidumine toimus. Te olete muudatusettepanekud, mis puudutavad erinevaid valdkondi ja on erineva sisuga, pannud kokku üheks muudatusettepanekuks. Teisisõnu, te ise tegite sisulistest muudatusettepanekutest sisutud muudatusettepanekud. Ma arvan, et parim näide on see, kui oli eraldi esitatud muudatusettepanek selle sätte kohta, mis puudutas mobiilseadme operatsioonisüsteemidele hääle kontrollrakenduse loomist. Seal oli palve see säte välja jätta. Nüüd te olete selle sidunud teiste muudatusettepanekutega. Seega, täna saadikud ei saa hääletada eraldi seda muudatusettepanekut, mis puudutab just hääle kontrollrakenduse loomist mobiilseadmetele.

Aitäh!

Te olete selle kokku sidunud teiste [ettepanekutega].

Kas te olete hea ja täpsustate seda numbrit? Mul ei tule see praegu ette.

Palun hetkeks tagasi mikrofon Anastassia Kovalenko-Kõlvartile. Üks hetk, veel ei ole [jõudnud]! Palun mikrofon Anastassia Kovalenko-Kõlvartile!

Muudatusettepanek puudutab täpsemalt seda, mis oli eelnõu sätte algne sõnastus.

Mis number see oli?

See on § 483 lõige 5 või 6. Mul on see eraldi eelnõu …

Aitäh! Nüüd läheb see …

Aga probleem on selles jah, et ta on pandud kokku teiste muudatusettepanekutega.

Aitäh!

Aitäh! Me lähtusime muudatusettepanekute kokkusidumisel sellest printsiibist, et need on kõik sisuliselt seotud, kõik erinevate esitajate esitatud e‑hääletamist väljajätvad ettepanekud pandi kokku. Tekiks ka see olukord, kui üks nendest muudatusettepanekutest leiaks toetust, aga teised ei leiaks, et siis kogu seaduse mõte kaoks ära, sest need [ettepanekud] on omavahel seotud. Ehk seetõttu sai pandud need kokku. Ma eeldan, et te rääkisite sellest. Kui te täpset numbrit ei oska öelda, siis on mul natuke raske täpsustada.

Hiljem saate täpsustada või teise küsimusega. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on teile küsimus, mis on … Ma ei hakka neid paragrahvinumbreid siin ette laduma, see ei oma mingit mõtet. Aga küsimus puudutab anonüümsete logide säilitamise aega. See on praegu üks kuu peale valimiste lõppu ja juhul, kui on mingid vaidlused, siis on seda võimalik pikendada. Aga no reaalsuses sellest ühest kuust ei aita. Ka komisjonis oli asjatundjatega sellest juttu. Mul on pakutud, et see võiks säilida 50 aastat või veel pikemalt – selle üle saab vaielda –, aga ka lühemad tähtajad, kas aasta või 10 aastat, oleks siiski mõistlikud, sest tehnoloogiliselt on ju võimalik neid probleeme hiljem, ka IT arengut arvestades järele vaadata ja [andmeid] kontrollida. Milline on teie seisukoht: kas see üks kuu, nagu ta praegu siiski siia sisse jäi, on piisav või peaks see olema pikem?

Jah, praegu on see üks kuu ja juhul, kui tekib vaidlus, siis seda pikendatakse. Kui valimistulemused on kinnitatud, siis ma isiklikult ei näe põhjust neid pikemalt säilitada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No siin on kogu aeg rõhutud sellele, et Riigikohus on andnud loa seadusi rikkuda. Minu arvates ei ole Riigikohus sellist luba andnud, aga seda ikkagi tehakse, ja tehti ka praegu komisjonis. Aga ma ei hakka selle üle kaeblema. Ma juhin tähelepanu sellele, et Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et praegu on seadusega mitte just otseselt vastuolus, aga mitte ka seadusega päriselt kooskõlas see, et valimiskomisjonile ja valimisteenistusele on delegeeritud e‑valimiste läbiviimise protseduuride korraldamise õigus. See ei peaks aga nii olema. Seadusandja peaks need asjad seaduses täpselt lahti kirjutama, et alama astme institutsioon, antud juhul valimisteenistus, ei saaks teha midagi omapäi. Need küsimused on tänasel päeval lahendamata.

Aitäh!

Kui see eelnõu vastu võetakse ja tulevad veel ka m‑valimised, siis on seda vastuolu veelgi enam laiendatud.

Aitäh!

Kas te ei näe siin probleemi?

Ma väga tänan selle mõttearenduse eest, hea kolleeg. Ma usaldan täielikult Eesti riigi valimisteenistust, nad on oma ülesannete kõrgusel. Ma ei näe põhjust [siin probleemi näha].

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Te keskendusite väga pikalt nende erinevate muudatusettepanekute ebaseadusliku kokkusidumise lahtirääkimisele, mida tõepoolest komisjonis arutati. Lühidalt rääkisite ka sellest, mis puudutas otsustuspädevust: mida hakkab otsustama kas valimiskomisjon või ‑teenistus ja mis tuleks lahti kirjutada seaduses. Aga kogu eelnõu kõige olulisemast sisust ei rääkinud te mitte midagi. Ma ei ole absoluutselt nõus istungi juhatajaga, kes tänas teid põhjaliku lahtiseletamise eest. Esimese lugemise järel oli meil mitmeid koosolekuid, kus käisid erinevad osapooled, sealhulgas valimiskomisjon, ja juhtisid tähelepanu just nendele riskidele, mis puudutavad hääletamist, ja sellele, et ei ole võimalik teostada kontrolli nutiseadmetega hääletuse puhul. Nüüd on teil piiramatu aeg vastamiseks. Olge palun hea, avage suurele saalile see sisupool, just mis puudutab nutiseadmetega hääletamist …

Aitäh!

… ja kõiki neid võimalikke riske, mida korduvalt välja toodi ja mis on jätkuvalt lahendamata.

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Tõesti, komisjoni istungil Vabariigi Valimiskomisjoni esimees tutvustas riske, ka seadusandlikku [külge], ta rääkis ka otsustuspädevusest ja m‑hääletamise riskidest. See lähtus siis eelnõu algsest tekstist. Koostöö oli nii valimiskomisjoni kui ka valimisteenistusega, põhiseaduskomisjon arutas seda nendega. Me leidsime lahendused, kuidas seda asja manageerida ja riske vähendada. Lõplik otsus, milleni me jõudsime, oli see, et otsustuspädevus liigub valimisteenistuselt valimiskomisjoni, kus on sõltumatute institutsioonide esindajad. See maandab kindlasti hulgaliselt neid riske. Nüüd on Riigi Infosüsteemi Ameti ja valimisteenistuse koostöö küsimus, mis hetkeks nad suudavad mobiiliga hääletamise süsteemi teha valimiskomisjoni jaoks piisavalt usaldusväärseks, et valimiskomisjon võtaks vastu otsuse, et seda võib kasutada. Selle eelnõu puhul ongi riskide maandamise osa see, et see otsus anti [teha] sõltumatule institutsioonile, milleks on Vabariigi Valimiskomisjon, ja valimiskomisjon peab selle otsuse vastu võtma. Ma toonitan üle ka selle, et meie ühiskond üleüldiselt liigub arvutite pealt üle nutitelefonide peale. Kui sihuke [hääletamise] võimalus on, siis võib-olla ei kasutata seda järgmised 20 aastat, kui see ei ole piisavalt usaldusväärne, aga võib-olla kasutatakse, kui see on [usaldusväärne]. Aga te peate tõdema, härra Seeder, et te ise ka kasutate kindlasti hästi palju nutitelefoni, olen näinud, ka tablet'eid ja ka tehisaru, mille üle mul on hea meel. See näitab nende laialdast levikut. Me kasutame seda innovatsioonivõimalust, selleks et Riigi Infosüsteemi Amet ja riigi valimisteenistus hakkaksid seda võimekust arendama. Selle seaduseelnõu vastuvõtmine annab neile õiguse seda arendama hakata. Ma arvan, et see on meie riigi jaoks ainult positiivne.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Oma ettekandes te mainisite, et ei saa väita, nagu usaldus internetihääletuse süsteemi vastu oleks madal. No kuidas ei saa? Saab küll, väga hästi saab väita. Te olete ilmselt teadlik küsitluste tulemustest. Nende kohaselt ligi 40% Eesti Vabariigi kodanikest kas ei pea seda süsteemi usaldusväärseks või pigem ei pea seda usaldusväärseks. Mina ei ole teadlik ühestki teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus kasutatava valimissüsteemi vastu oleks usaldus sedavõrd madal. Mind täitsa huvitab, kas teie olete teadlik ühestki teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus nii vähe usaldatakse kehtivat valimissüsteemi. Kuna me teame, et internetihääletuse süsteemi kasutamine ei suurenda märkimisväärselt valimisaktiivsust, ei tee valimisi odavamaks, aga samal ajal langetab usaldust valimissüsteemi vastu, siis milleks probleemi veel süvendada, selle asemel et hakata seda tõsiselt võtma ja taastada usaldus valimissüsteemi vastu?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma arvan, et siin ei ole kohane võrrelda Eesti riiki teiste riikidega, sest me oleme väga paljudes küsimustes, digiriigi ja digihalduse küsimustes, teistest ees. Meil on valijate register, mida me saame kasutada. Seda paljudes riikides ei ole. Ehk paljud riigid ei ole seda [süsteemi] kasutusele võtnud mitte seetõttu, et puudub usaldus, vaid seetõttu, et neil puudub võimekus. Ka mina olen poole aasta jooksul kohtunud korduvalt erinevate riikide valimisteenistuste ja ka parlamendiliikmetega, kes tunnevad suurt huvi selle vastu, kuidas e‑valimisi korraldada. See näitab, et see pigem ei ole ainult usalduse taga, vaid on ka võimekuse taga. Vaatame, kui palju Eesti riigis e‑hääletamist kasutatakse. Meil on tõesti on uuring, mis [andis tulemuseks] 60 : 40. Nii et peab tõdema, et enamus ikkagi usaldab. Seda, kas usaldab natuke või mitte natuke, ma täpselt ei tea. Aga kui nendest uuringu alustest lähtuda – ma täpselt küll ei tea, kui palju selles uuringus inimesi küsitleti –, siis kui meil käib hääletamas 65–70%, siis päris nii öelda, et 30% inimesi ei usalda hääletust, me ka ei saa. Inimestel on alati võimalus minna hääletama ka paber[sedeliga]. Ma ise kahtlustan – mul ei ole muidugi neid andmeid –, et selles uuringus ei olnud küsimus ainult e‑hääletamises, vaid hääletamises üleüldiselt. Mis need rühmad on, keda küsitleti – ma ei ole seda jaotust kontrollinud, aga ma kujutan ette, et seal neid faktoreid on mitmeid. Millest me saame lähtuda? Me saame lähtuda sellest, et iga valimisega on e‑hääletamist Eesti riigis rohkem kasutatud. See on fakt. Protsentuaalselt on seda rohkem kasutatud ja sellest lähtudes ma saan öelda, et inimesed seda usaldavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See eelnõu tõepoolest peaks olema kantud sellest ideest, kuna Riigikohus on öelnud, et e‑valimised [peaksid olema] usaldusväärsemad, siis selleks tuleb midagi teha. Ja siin me nüüd oleme. Mina tegin oma muudatusettepaneku, selle number on 40, millega ma tegin ettepaneku mitme paragrahvi kohta ja mille sisu on, et elektroonilisel hääletamisel peab olema valimistulemuste usaldusväärsus ja valimistulemuste legitiimsus tagatud sada protsenti. Komisjon on jätnud selle arvestamata. Minul on küsimus: kas komisjoni liikmed, kes hääletasid selle muudatusettepaneku vastu ja jätsid selle arvestamata, on tõepoolest arvamusel, et riigi valimisteenistus ei ole kohustatud tagama sada protsenti valimiste usaldusväärsust ja sada protsenti valimistulemuste legitiimsust? Kuidas me peame sellesse Riigikogu liikmete tahteavaldusse suhtuma? Kas tõesti valimistulemused ei peagi olema sada protsenti usaldusväärsed ja sada protsenti legitiimsed?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma esindan siin komisjoni, aga ma kindlasti ei saa avada teile teiste komisjoni liikmete mõtteid selles küsimuses. Ma saan öelda seda, et mina usaldan praegust e‑hääletamise süsteemi ja usaldan seda sada protsenti.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et ei ole alust arvata, et valimisi oleks võltsitud. No andke andeks, valimiste turvalisus ei ole arvamise ega uskumise asi, on vaja konkreetseid tõendeid, konkreetset, erapooletut ja sõltumatut auditit. Paraku tühistas Reformierakonna valitsus esimese asjana EKRE valitsuse algatatud vastava rahvusvahelise auditi. Järelikult ei olnud kellegi huvides – me võime oletada, kelle huvides see ei olnud –, et kogu süsteem kontrollitakse üle. OSCE on aastaid juhtinud tähelepanu e‑valimiste puudulikule kontrollitavusele. Mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. Miks tänane valitsus ei ole valmis ausa ja erapooletu auditi korraldamiseks? Miks te eelistate seda, et 40% Eesti valijatest ei pea e‑valimisi usaldusväärseks? Sellest sõltub ju ka valitsuse usaldusväärsus.

Ma väga tänan selle mõttearenduse eest, hea kolleeg. Ma esindan siin hetkel põhiseaduskomisjoni, valitsuse eest ma kindlasti rääkida ei saa. Ma arvan, et selle küsimusega on kohane pöörduda mõne valitsusliikme poole.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma korrigeeriksin ära selle, et te nimetasite, nagu Eesti oleks edukas digiriik ja me oleksime suunanäitajad. Väga suurel osal Eesti elanikel ei ole isegi internetti ehk püsiühenduse võimalustki. Mis digiriik me oleme? Ega mingid Bolti tõuksid ja Wolti toidukullerid ei tee meist edukat digiriiki. Me oleme ikka päris kõvasti ajast maha jäänud. Aga ma tulen selle juurde, et teie räägite siin peaaegu et kätt südamele pannes, kuidas teie usaldate e‑valimisi. Mina ütlen, et ligemale 40% Eesti elanikest ei usalda ehk ligemale pooled ei usalda. See on probleem, sest ainult teie usaldusest on vähe kasu. Riik peab tagama, et hääletamised, mis mõjutavad riigielu, oleksid kõigi jaoks usaldusväärsed, mitte nii, et teie taote valimisteenistuse sees rusikaga rinnale ja teie usaldate. Mida te olete teinud selleks ka selle eelnõu raames, kui te ei arvestanud minu muudatusettepanekuid, mida selle eelnõuga on tehtud, et need [valimised] oleksid läbipaistvamad ja usaldusväärsemad?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma kõigepealt ütlen, et ma ei ole küll päris kindel, kas see väide on õige, et enamikul Eesti inimestel ei ole internetti. Ma kipun arvama, et … (Hääl saalist.) Ei, kõigepealt oli väide, et enamikul Eesti inimestel pole isegi internetti. Ma arvan, et see ei ole õige. (Hääl saalist.)

Austatud ettekandja, jääge oma vastuse juurde, te ei pea laskuma diskussiooni.

Jaa, ma saan aru, aga kui oli täpsustus ja kui ma sain valesti aru, siis ma arvan, et on õige see välja [öelda]. Ma ka ei ümardaks 40%, tegelikult isegi 39%, kui täpselt öelda, nii, nagu see oleks pooled. 60% usaldab. 51% ja enam inimesi kasutas viimasel korral e‑[hääletust], rohkem kui pooled valijatest kasutasid e‑[hääletust]. See näitab ka nagu rahva tahet. Me ei saa lähtuda ainult uuringust, me saame lähtuda ka päriselust, kuidas neid otsuseid on tehtud. Inimesed on otsustanud kasutada e‑[hääletust]. Mitte mingit alust [arvata], et midagi on võltsitud, ei ole. Need valimised on kontrollitavad, need on vaadeldavad. Ka ODIHR‑i missioon on seda öelnud. Koos valimisteenistusega minu juuresolekul see arutelu käis ja seal öeldi, et see asi on kõik korrektne ja need [valimised] on igati kontrollitavad ja auditeeritavad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma vaatasin järele. Muudatusettepanek, millest ma räägin, on 1.48. See muudatusettepanek oli selle kohta, et jätta eelnõust välja säte, millega taheti luua mobiilseadmetele hääle kontrollrakendus. See on praegu eelnõus sees. Mul pole võimalust eraldi just seda muudatusettepanekut hääletada, sest te liitsite selle 107 teise muudatusettepanekuga. Kui ma tahan seda toetada, siis see tähendab automaatselt, et ma toetan ka kõiki muid 107 muudatusettepanekut, ja vastupidi. Me teame täna, mis on suurim mobiilhääletuse probleem. Seda väitis ka valimiskomisjoni esimees, väitis ka õiguskantsler. Seda saab teostada vaid Google'i ja Apple'i rakenduste poodide kaudu, seda ei saa meie Eesti süsteemid teha. Kas me tõesti oleme valmis selleks, et me anname kolmandatele osapooltele võimaluse sekkuda meie valimiste korraldusse?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma kõigepealt täpsustan: juhul kui need on kokku seotud ja te tahate toetada seda kontrollrakenduse loomist, siis antud ettepanek oli selle loomise punkt välja jätta, see on [teistega] kokku seotud. (Hääl saalist.) Ei-ei, see muudatusettepanek oli välja jätta selle loomine. Ehk kui te ei toeta seda muudatusettepanekut, siis see asi luuakse. (Hääl saalist.) Kõik on hästi, ehk te toetate seda, et seda rakendust ei loodaks. (Hääl saalist.)

Head kolleegid, ärme siin niimoodi debatti peame. Seda saab läbirääkimiste käigus teha.

See kolmandate osapoolte küsimus on asjakohane. Seal tuleb teatavad mehhanismid kasutusele võtta, Riigi Infosüsteemi Amet sellega tegeleb. Ma toonitan, et selle seaduseelnõuga see võimalus luuakse. See on tulevikku vaatav eelnõu, mis loob võimaluse, et kui me oleme jõudnud mobiiliga hääletamisel nii usaldusväärsesse kohta, et me saame seda kasutada, siis valimiskomisjon saab selle otsuse langetada. Vabariigi Valimiskomisjon kindlasti arvestab seda, et on tegemist kolmandate osapooltega. See, kuidas neid riske maandatakse, on kindlasti väga suur osa otsustusprotsessist. Ma olen selles enam kui kindel. Sellepärast antigi see õigus Vabariigi Valimiskomisjonile.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valimisseaduse järgi ei ole hääletamisruumis lubatud jagada valimiskampaaniaga seotud materjale, kutsuda üles [hääletama] mõne kandidaadi, erakonna või valimisliidu poolt ega kanda valimisreklaamiga riietust. Hääletamisruumis ei tohi olla poliitilist reklaami ja poliitiline reklaam ei tohi paista hääletamisruumi ka väliskeskkonnast. Kuidas on tagatud, et e‑hääletamisel oleksid need nõuded täidetud?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Eesti Vabariigi kodanikele, Eesti Vabariigis viibivatele inimestele on seadus täitmiseks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No me jah üritame kiire kapakuga liikuda, teha sihukesi sajandipikkuseid hüppeid. Nüüd me oleme siis m‑valimiste juures. Minu küsimus on see. Me oleme nii meeletult tehnoloogia usku ja on ju loodud ka lahendused valimiste aususe tagamiseks. Need on seotud näotuvastusega. Need tehnoloogiad on kasutusel Sotsiaalministeeriumis – te peate tõestama, et te ikkagi olete veel elus, et pensioni saada – või ka notari juures tehingute tegemisel. Kui me nüüd nii m‑valimiste usku oleme, miks me siis ei proovi seda autentimist teha näotuvastusega?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Mul on ääretult hea meel selle üle, et te nii progressiivselt mõtlete. Ma mõtlen samamoodi. Riski‑ või ohukoht on seal see, et kui meil käib hääletamas 65% elanikkonnast, siis see mass on tohutult suur ja sellise autentimise puhul valimisperiood läheks meeletult pikaks, mis tõstaks jälle turvalisusriske. Ma idee poolest väga toetan seda mõtet, see kindlasti aitaks meil seda probleemi lahendada. Tulevikus, kui need võimekused veel edasi arenevad, kui Eesti ettevõte või RVT selle temaatikaga tegeleb ja seda tehnoloogiat arendab, mille üle mul oleks tohutult hea meel, ma loodan, me saame selle ka kasutusele võtta. Ma selles olen teiega täiesti nõus.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Ma tulen tagasi põhiküsimuse juurde, see on e‑valimiste vastavus põhiseadusele. Riigikohus on küll lahendanud e‑valimistesse puutuvaid üksikuid kaebusi, kuid on tõdenud, et need üksikud kaebused puudutavad mingisuguseid üksikjuhtumeid ega anna sedakaudu terviklikku hinnangut e‑valimiste põhiseadusele vastavuse kohta. Villu Kõve oma eriarvamuses sellesama küsimuse kohta tõdeb veel, et seni, kuni ei ole antud terviklikku hinnangut e‑valimiste põhiseaduslikkusele, ei saa olla sada protsenti kindel, et e‑valimised vastavad põhiseadusele. Praegu Riigikohus seesugust kõikehõlmavat hinnangut andnud ei ole. Nüüd me liigume edasi juba järgmise sammuga. Kui ikkagi selgub, et ühel hetkel tuleb selline terviklik hinnang, siis ju lendab prügikasti kogu see asi, mida me praegu siin teeme.

Ma väga tänan selle mõtteavalduse eest, hea kolleeg. Küsimust siin ei olnud. (Hääl saalist.) Te ei küsinud küsimust.

Arvo Aller, palun!

Nojah, tõesti hämmastavad vastused, aga huvitav on kuulata. Ma vaatasin kooskõlastustabelit, kus valimiskomisjon ütleb, et tema näeb nutiseadmega hääletamisel mitmeid riske, nagu te ise ka välja tõite. Seal on kirjas, et nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitmete riskide aktsepteerimist ning maandamist viisil, mida praegused väljapakutud lahendused piisavalt ei tee, ja need riskid võivad kahjustada nii valimiste salajasust kui ka läbipaistvust ja seeläbi usaldusväärsust. Järjekordselt usaldusväärsust! Vastus on selline, et tekst on tehnoloogianeutraalne ja tehniliste vahendite laiendamise otsustab, mis ta siis on, [RVT] koostöös valimiskomisjoniga, nemad vastutavad valimiste korraldamise eest ja tagavad valimiste läbiviimise seaduse nõuete kohaselt. Miks siis lükatakse kogu see süsteem Vabariigi Valimiskomisjoni peale, kes peab hakkama tegelema ebaturvaliste valimiste tõendamisega?

Ma tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Vabariigi Valimiskomisjonis on esindatud erinevate institutsioonide esindajad, mis tagab selle konkreetse institutsiooni kõige suurema sõltumatuse, mistõttu ma arvan, et see on õige, et seda seal arutatakse. Aga mis puutub sellesse, et nemad peavad seda probleemi lahendama, siis sellega ma ei ole nõus, sest seda süsteemi arendavad ikkagi valimisteenistus ja Riigi Infosüsteemi Amet. Seal on kindlasti koostöö Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja ka Vabariigi Valimiskomisjoniga. Vabariigi Valimiskomisjonil on lõpuks otsustusõigus, kas nende ehk sõltumatute osapoolte arvates on see piisavalt turvaline. See on nende otsustusõigus, nemad ei pea selle väljaarendamisega otseselt ise tegelema.

Martin Helme, palun!

Ega siin nüüd küll vastust ei olnud. Aga ma tulen ühe eelneva küsimuse [juurde]. Ants Frosch küsis selle näotuvastuse kohta ja siis sa rõõmsalt vastasid, et ei, seda oleks praegu tehniliselt nii keeruline teha, et seda ei saa teha. Aga see ei sega teil edasiminemist. Jah, me ei saa inimesi tegelikult tuvastada. Jah, me anname IT‑arenduse ära Google'ile ja Apple'ile, vähemalt mingi osa sellest, mida ka enam ei kontrolli tegelikult ju Riigi Infosüsteemi Amet või valimisteenistus, aga ikkagi künname edasi. Jutt sellest, et need on vaadeldavad, et need on kontrollitavad, et need on auditeeritavad, ju lihtsalt ei vasta tõele. Ma võin seda kinnitada inimesena, kes üritas kontrollida, kes üritas vaadelda, kes korduvalt on üritanud vaadelda. Ei saa! Andmeid ei saa kätte! Kõigepealt ütleb valimisteenistus, et nendel neid ei ole, küsige RIA-lt, ja RIA ütleb, et meie neid teile ei anna. Ma küsin: kuidas me saaksime suurendada valimissüsteemi [ebausaldusväärsust], kui see on niigi täiesti ebausaldusväärne?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma kõigepealt täpsustan, et ei Apple ega Google ega veel mõni kolmas osapool ei arenda seda tarkvara või seda rakendust, seda arendab ikkagi Riigi Infosüsteemi Amet koos valimisteenistusega. Arendusel ei ole nendega mitte midagi pistmist. See arendus on Eesti riigi institutsioonide tehtud. Küsimus, miks RIA ei saa andmeid välja anda. Seal on potentsiaalne risk isikuandmete lekkeks. Aga kõik e‑valimised on vaadeldavad ja kontrollitavad matemaatiliselt ja igas etapis on neid võimalik kontrollida matemaatiliselt. Kui te selle vastu täpsemalt huvi tunnete, siis kindlasti saab riigi valimisteenistus siin selle matemaatikaga kaasa aidata.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma räägin teile oludest Rakveres. See on meil vana teema. On avalik saladus, et ostetakse hääli ja sadade kaupa. Seda tehakse väidetavalt nii, et käiakse majast majja arvutiga, inimene paneb [valija] ID‑kaardi sisse, maksab 40 eurot ja nii see linnavõim meil kujunebki. Politsei on kahjuks olnud sama võimetu seda paljastama kui narko tarvitamist Rakveres. Aga mõelge veel sellele olukorrale: nüüd kukub üks põhi veel ära. Vähemalt oli seni vaja arvutit ja ID‑kaarti, oli võimalik mingilgi määral märgata, et meeskonnad käivad majast majja ja ostavad hääli. Ma olen ise selliseid teateid saanud ja proovinud politseid käivitada. Aga mobiiltelefonides ollakse ninapidi koos, keegi ei saa aru, et tegeldakse valimisel häälte ostmisega. Asi läheb veel keerulisemaks, konspiratiivsemaks. Kas see ei ole probleem?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Häälte ostmine on ebaseaduslik ja see on probleem, ma olen sellega absoluutselt nõus. Kas ma arvan, et juhul kui tuleb m‑hääletamine, siis see asi süveneb? Ma otsest seost ei näe. Kui praegu häälte ostmisega tegeldakse, siis on see väga kahetsusväärne. Ma olen sellisest juhtumist kuulnud. Ma olen sellega kursis ja ma nõustun, et see nii ei tohiks olla. Aga ma väidan ka seda, et Eestis on olnud üksikud juhtumid ja on olnud ka juhtumeid, kui on ostetud pabersedelitel hääli, mis on ka seadusrikkumine ja inimesed on saanud karistada. Ma ei arva, et see [muudatus] seda probleemi süvendab, sest kontrollmehhanismid on samad. Sul on vaja mingit seadet. Toonitan ka seda, et rüperaal on samamoodi teisaldatav, seal on see sarnasus olemas. Ka varem oli mobiil‑ID, mis oma ideelt on sarnane Smart‑ID‑ga, seal see tehnoloogia eriti ei muutu. Rüperaali ja liikuva nutiseadme vahe ei ole tegelikult nii suur. Me arutasime ka komisjoni istungil, arutasime ka valimiskomisjoni ja valimisteenistusega, et mida tänapäeval nimetada arvutiks. Toon näiteid. Meil on ka siin mõnel kolleegil vahendid, millel on klaviatuur ja selle klaviatuuri külge saab panna tahvelarvuti. Kas tahvelarvuti on arvuti või on ta nutiseade? Ehk see definitsioon on laiem ja seetõttu muudeti eelnõu tekstis seda, et seal toodi välja ka mobiilseade. See on pretsedent, Eesti riigis ei ole varem pidanud defineerima, mis asi on arvuti ja mis asi on nutiseade. Ehk kas ma arvan, et see teeb selle olukorra hullemaks? Ma ei arva. Kas ma arvan, et [häälte ostmine] on ebaseaduslik? Kindlasti on ja seda ei tohi teha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui inimene hääletab valimisjaoskonnas, siis tagavad tehnilise poole valimisjaoskonna töötajad. Aga kuidas saab valija e‑hääletusel olla veendunud, et tema arvuti on tehniliselt korras? Teame, et eelmistel Riigikogu valimistel ei saanud e‑valimistel [osaleda] inimesed, kelle arvutis oli [vanem] operatsioonisüsteem kui Windows 10. Alates Windows 10‑st sai hääletada. Inimene saab selle viimasel hetkel teada ja võib-olla tal jääbki hääletamata. Seega küsimus: kuidas on tagatud valimiste ühetaolisus ja kuidas on tagatud, et valija arvutis ei ole pahavara ja e‑hääletamise usaldusväärsus on tagatud?

Aitäh! Juhul kui tõesti mingi operatsioonisüsteem ei vasta [tingimustele] ja pole võimalik hääletada, siis on valijal alati võimalus hääletada kuni pühapäeva õhtu viimaste hetkedeni ka valimisjaoskonnas. Juhul, kui ta ei saa liikuda, tal on mingisugune liikumispuue, siis on võimalik endale tellida koju ka valimiskast. Ma selles probleemi ei näe.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Hea kolleeg Anti Poolamets vihjas, et on selliseid võimalikke pettusjuhtumeid tuvastatud. Te ise kinnitasite, et ka paberkandjal on võimalik tegelikult ju valimistulemusi [võltsida], nagu ka praegu näitena võin tuua selle, mis Tallinna Linnavolikogus juhtus. Aga vähemalt me saime pabersedelid üle vaadata, saime kindlaks teha, et seal olid omad anomaaliad võimalikud, võimalik, et oli tegemist pettusega, võimalik, et oli tegemist survestamisega, volinike survestamisega. Ehk tegelikult, kui me räägime paberkandjast, siis on seda kõike võimalik tagantjärele ikkagi tuvastada. Selle puhul, mis Tallinna linnas juhtus, on ka võimalik tuvastada, kas oli pettus või mitte. Aga kui me jõuame e‑valimiste juurde, kaasa arvatud mobiiliga valimiste juurde, siis kuidas see mehhanism on välja töötatud? Kuidas saab valija olla kindel, et kui valimised on läbi, siis ta saab veenduda, et see sedel on õige ja keegi ei ole seda võltsinud?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Te mõtlesite ilmselt siis, ma pakun praegu, sedeli all e‑valimistel antud häält. (Hääl saalist.) Selle jaoks on olemas häälte kontrollimise rakendus, mille inimene saab alla laadida ja kontrollida enda häält. Minu arust on see piisav süsteem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No ausalt öeldes on teie vastused äärmiselt haledad. E‑valimised ei saa olla arvamise ja uskumise asi, see on nonsenss. Ma ütlesin enne, et OSCE on aastaid [juhtinud] tähelepanu, et e‑valimised ei ole kontrollitavad, aga midagi ei ole muutunud, ja küsisin, miks tänane valitsus ei ole valmis ausa ja erapooletu auditi läbiviimiseks, kui 40% inimestest ei usu [e‑valimistesse]. Teie vastasite, et küsigu ma valitsuselt. No ma formuleerin natuke ümber. Meie kõik siin, teie ja komisjoni liikmed kaasa arvatud, oleme valitud rahva poolt, me peame rahvast esindama, me peame tegema kõik, et rahvas usaldaks Riigikogu ja kogu seda valimissüsteemi. Ma küsin siis, mis põhjusel komisjon ei soovi tõestada e‑hääletuse süsteemi usaldusväärsust ja ei tõstata küsimust vastava rahvusvahelise sõltumatu auditi korraldamiseks.

Ma tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma oskan öelda niipalju, et ma olen isiklikult viimaste kuude vältel kohtunud OSCE esindajatega, isegi mitu korda, ja ODIHR‑i missiooniga. Me arutasime e‑valimisi ja nad ei tõstatanud sellist küsimust minuga [rääkides], nad pigem uurisid, kuidas seda teadmist edasi kanda ka teistesse OSCE riikidesse. Ma ei ole kindel, kas teie suhtlesite terve organisatsiooniga. Viimati, kui mul oli kokkupuude OSCE esindajatega, siis see küsimus üles ei tõusnud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus: aga miks teie arvates e‑valimised, rääkimata m‑valimistest, ei ole maailmas üldse levinud praktika? Mõned riigid, näiteks Saksamaa, on omal ajal selle ära proovinud ja siis on öelnud, et kuna nad ei suuda sada protsenti tagada nende ohutust, siis nemad ei saa neid edaspidi rakendada. Kuidas on võimalik, et me oleme põhimõtteliselt ainuke riik maailmas, kes suudab seda teha, ja ülejäänud ei suuda? Teatavasti on Venemaa hakanud seda kuidagi kasutama ja me kõik saame aru, kuidas Venemaal valimised toimuvad. Kas me tahame, et meil oleks sama olukord? Ma väga kahtlen selles. Miks see teie arvates nii on?

Ma tänan väga selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma tegelikult sellele küsimusele enne vastasin, teid ei olnud siis saalis. Ma vastan siis uuesti. Kõigepealt mainin ära, et minu arvates see võrdlus terroristliku agressorriigiga ja tema valimistega ei ole kohane. Need alused on täiesti erinevad. Aga minu hinnangul tuleneb see sellest, et Eesti riigil on see võimekus. Meil on oma valijate register, mida enamikus riikides sellisel kujul ei peeta, kuna enamikus riikides ei ole digiriik nii kaugele arenenud. Meil on kõigil oma ID‑kaart, meil on isikutuvastuse võimekus ID‑kaardi lugeja kaudu, mobiil‑ID‑ga, Smart‑ID‑ga. Siin tuleb mängu ka meie [väike] rahvaarv. Selle tõttu on meil need andmed olemas, meil on ID‑kaardid ja kontrollimisvõimalused olemas, seetõttu on meil võimalik sihukest asja kasutada. Ma arvan, et me peaksime seda võimalust tulevikku vaatavalt veel ka edasi arendama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te saate ise ka aru, et selle e‑hääletamise ja m‑hääletamise ajal ju isikut ei tuvastata, vaid kontrollitakse, kas sertifikaat kehtib või ei kehti. Kogu matemaatika. Isikutuvastamise kohta küsis Ants Frosch ja te ütlesite, et selleks meil suutlikkust ei ole, kuna nii palju hääletajaid tuleb korraga. Aga ma tulen selle juurde, et valimiskomisjoni ettepanekud sellesama eelnõu kohta on võetud teadmiseks, kuid nendega ei ole midagi ette võetud. Need käisid selle kohta, et m‑valimiste rakenduse kasutusele võtmisel tuleb igakülgselt hinnata selle kooskõla Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärusega. Rakenduste poe haldajal on võimalik saada teada, milline kasutaja on valijarakenduse oma nutiseadmesse alla laadinud, ehk poe omanik teab, kes on tõmmanud rakenduse alla. Mitteametlike rakenduste olemasolu ja nende kasutamine on täiendav turvarisk valijale ja tema andmetele. Kuidas te siis ikkagi näete, kuidas tagada see sajaprotsendiline turvalisus?

Ma tänan väga selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma toonitan üle, et see ongi Vabariigi Valimiskomisjoni ülesanne, need riskid välja tuua. Ja see on tulevikku vaatav. Kui see seadus vastu võetakse, juhul kui seda tehakse, saab hakata nende probleemkohtadega tegelema ja neid riske vähendama. Ei ole mõtet seda etteruttavalt teha. Mul on väga hea meel, et Vabariigi Valimiskomisjon on need murekohad välja toonud, et nendega saaks tegeleda, et nad on kaasa mõelnud. See otsus on lõpuks nende kätes, kui nad peavad seda [süsteemi] piisavalt usaldusväärseks, siis saab seda ka kasutada.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui Eesti hakkas 20 aastat tagasi, 2000. aastate alguses, e‑valimiste süsteemi arendama, siis olime IT valdkonnas tõesti pioneerid. Me võisime oletada, et selle aja jooksul, mis nüüd vahepeal ongi mööda läinud, süsteemid arenevad ja enamik maailma demokraatlikke riike, kui mitte kogu maailm, võtab sarnase süsteemi üle. Aga mis on juhtunud? Meie eeskuju on järginud ainult üks riik – Venemaa. Euroopa demokraatlikud riigid ega USA, Kanada, Jaapan, Korea – keegi ei ole seda teinud. Tekibki huvitav küsimus, miks teised ei ole kogu selle aja jooksul seda teed [läinud]. Siin ongi küsimus, kas me oleme väga nutikad, või vastupidi, meil on siin mingi fundamentaalne probleem.

Aitäh! Ma arvan, et me oleme väga nutikad. Ma toon võib-olla natuke kauge võrdluse, aga sellegipoolest, võrdluse selle kohta, kuidas Singapur oma kaubandussadamaid arendas. See toimus selle tõttu, et nad hakkasid jõge drenažeerima ja puhastama väga suurte kulutustega, see oli neile väga raske, aga selle tulemusena on nad saanud väga edukaks. Ma ei tea, et teised linnad oleksid seda eeskuju järginud, aga sellegipoolest nad on edukad. Ma arvan, et Eesti puhul on sama. Ma olen ka varem välja toonud, et meil on see võimalus tulenevalt meie rahvaarvust ja meie digitaalse riigi süsteemist, mis meile selle võimaluse annab. Mul on selle üle ainult hea meel, et meil niisugune võimalus on. Kui ma räägin oma sõbraga Saksamaalt, [siis kuulen, et kui] tal on vaja teha toiminguid [ja suhelda] riigiga, siis võtab see aega nädalaid ja [tuleb saata] mitmeid kirju, isegi mitte e‑kirju, vaid paberkirju. Meie logime süsteemi sisse kolme sekundiga ja saame selle info kätte. Selle üle tasub head meelt tunda. Sama kehtib ka valimiste puhul. Me saame sedasama süsteemi kasutada ka valimistel.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu tähelepanu äratasid teie poolt mitmel korral kasutatud sellised fraasid nagu "mina usun", "minu hinnangul" ja muud sarnased. Mul on siiski tunne, et usust ei piisa. Mul on küsimus. Teie üks vastus sellises olukorras oli, et kui valijal on kahtlusi turvalisuse suhtes, siis ta saab alati minna ja hääletada paber[sedeliga]. Kas teile ei tundu, et siin on vastuolu? Valija ega valijaskonna ülesanne ei ole valimiste turvalisusega tegeleda, see on riigi ja riigi määratud ametite ülesanne.

Aitäh! Ma usun, et riigi ülesanne on pakkuda valijatele erinevaid võimalusi. Need e‑hääletamise võimalused on kõige rohkem kaasa aidanud välismaal asuvate kodanike hääletamisvõimalusele. Kui kodanikul on valik, siis on see tema teha, kuidas ta hääletada soovib.

Anti Poolamets, palun, kui ta jõuab kohale! Või võtame vahepealt?

Lugupeetud ettekandja! Ma tegin oma muudatusettepanekus ettepaneku korrastada valimiste korda sotsiaalhoolekandeasutustes, sest see on tuntud kui üks nõrgemaid lülisid. Olen minagi saanud vihjeid, et käiakse sõna otseses mõttes [hääli] ostmas ja teiste eest hääletamas. Kuna see on ajast aega olnud, ka varem, siis, kui oli vaid paberhääletus, ja nüüd on olukord ilmselt hullemaks läinud, siis miks komisjonis lükati tagasi see ettepanek seal süsteemi kuidagi paremaks teha? Kui inimeste ID‑kaardid on kellegi käes, need inimesed on lähedal dementsusele või neil on mingid muud probleemid, siis on olukord eriti õrn. Neid inimesi võib olla sadu ja sadu, kelle kaarte kuritarvitatakse.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma uurisin selle kohta eelnevalt ja küsisin, kas e‑valimiste puhul on näha selliseid anomaaliaid, et lühikese aja jooksul on hääletanud suurem hulk eakaid inimesi, kes muidu väga tihti ei kasuta e‑hääletamist, võrreldes paberhääletusega. Vastus oli, et seda ei tuvastatud. Ma saan aru, et ka teil on ainult kahtlus ja seda pole tõestatud. Kui see tõesti nii oli, siis on see seadusvastane ja hukkamõistu vääriv. Aga seda probleemi ei ole minu teada hetkel tuvastatud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma natukene parandan teie vastust. Hea ettekandja, hea kolleeg, pabersedel on olemas ja elektroonne sedel on olemas. Põhimõte on sama: hääle annad kas paberkandjal või elektroonselt, ikkagi sa täidad ju sedelit. Ja selle kohta, kas on võimalus kontrollida oma häält. Loomulikult, ma suudan ju ka lugeda seaduseelnõu. Paragrahvis 48 on, et valijal on võimalik – just nimelt valijal on võimalik – kontrollida, vähemalt selle paberi alusel. Aga § 483 ütleb, et hääle kontrollrakenduse töötab välja riigi valimisteenistus. Ehk mina küsin pigem nagu terviku kohta, mitte ühe inimese hääle kohta. Ma küsin kogu kompoti kohta. Kuidas me saame kindlad olla, et kõik need hääletajad, on siis 10 000, 20 000 või 100 000 hääletajat, et need inimesed hääletasid täpselt nii, nagu nad seda tegelikult soovisid? Seda teadmist tegelikult ei ole.

Aitäh! Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Seda on üks ühele kindlasti keeruline teha, sest see oleks isikuandmete lekitamine. Samas, matemaatiliselt on see kontrollitav, et inimesed niimoodi hääle andsid. See kontrollrakendus on ka auditeeritud ja selle kood on auditeeritud ja on läbi vaadatud, et see asi töötaks. Ehk kui valija seda rakendust kasutab, vastab see [tulemus] ka tõele. Meil ei ole mitte mingit alust arvata, et see ei vasta tõele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas sulle ei tundu, et me nende e‑valimistega ja m‑valimistega lihtsalt devalveerime valimiste põhimõtet? Kui varem oli ikkagi niimoodi, et sa lähed jaoskonda, sest sa pead seda vajalikuks, sinu jaoks on see oluline, hääletad pabersedeliga, siis nüüd on põhimõtteliselt võimalik seda teha niimoodi, et istud arvuti taga, ma ei tea, vaatad uudiseid, loed e‑kirju, ostad, ma ei tea, pileti teatrisse või kinno, valid nagu möödaminnes riigile võimu neljaks aastaks ja siis liigud edasi. Nüüd me üritame seda aina lihtsamaks teha. Kas me sinu arvates ei devalveeri seda põhimõtet ja selle [teema] olulisust isegi rohkem?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei arva, et seda asja peaks nii dramaatiliselt käsitlema. Inimestel on võimalik langetada oma otsus. Kas selleks peab rohkem vaeva nägema, otsuse langetamiseks, või mitte? Ma arvan, et see ei oma absoluutselt tähtsust. Minu jaoks omab tähtsust see, et meie digiriigina liiguksime edasi, vaataksime tulevikku, oleksime progressiivsed ja võimaldaksime kasutada modernseid e‑teenuseid, mida me niikuinii juba kasutame, me arendame neid ainult edasi.

Leo Kunnas, palun!

Istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu jätkuküsimus tõukub teie vastusest. Loomulikult, ID‑kaart, e‑identiteet on asi, mida paljud välismaal kadestavad. See on täiesti õige ja asjalik kadedus, ütleksin niiviisi. Aga siin ongi lihtne probleem. Ega meie e‑identiteet ei ole salajane ses mõttes, et ta on seotud meie kindla isikuga. Kui me seda kasutame, siis vahepeal ei toimu mingit isiksuse salastamist. Siia on see koer maetud, et vahepeal see protsess teeb läbi metamorfoosi, kui me seda valimistel kasutame.

Aitäh!

Meie identiteet justkui kaob ja matemaatiliselt tõestusväärselt see taastatakse.

Aitäh! Ma väga tänan.

Aga kuidas on võimalik seda tegelikult matemaatiliselt tõestusväärselt taastada?

Aitäh! Siin küll küsimust … Jah, okei, oli ikka küsimus ka. Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Siin on nii, et igas etapis on see asi kontrollitav ja arvestatav. Kui see läheb umbisikuliseks, mis on oluline selleks, et isikuandmed ei lekiks, siis mis ühest otsast läheb sisse ja teisest otsast tuleb välja, on matemaatiliselt sama arv. Seal me saame tagada, et valimistel keegi seal midagi ebaseaduslikku ei tee.

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selles paksus dokumendis, mis meil siin laua peal on, on leheküljel 11 üks huvitav nähtus, mille kohta ma tahan küsida. Mulle tundub, et see nähtus tõendab, et teie protsess muudatusettepanekute menetlemisel tekitab pehmelt öeldes küsimusi. Isegi saab väita, et see ei ole objektiivne ega läbipaistev. Nimelt selgub, et te menetlete muudatusettepanekuid, lähtudes sellisest kriteeriumist nagu "ebasiiras" või "mitte ebasiiras". Läbipaistvuse ja objektiivsuse huvides ma arvan, et meil oleks hea teada, mis ühikutes te seda mõõdate ja milline see skaala on. Kuidas te mõõdate ebasiirust ja siirust?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma arvan, et seal on [aluseks] esitamise laad ja muudatusettepanekute hulk. Kui on näha, et muudatusettepanekuid on sisulise eesmärgi saavutamiseks võimalik esitada konstruktiivselt, saalis vähem aega nõudval kujul, aga seda võimalust ei kasutata, siis on minu arust üsnagi objektiivne [arvata], et tegemist ei ole siira ettepanekuga.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelmistel Riigikogu valimistel ma jõudsin ka Riigikohtusse välja oma valimiskaebustega, mis, ütleme, jäeti rahuldamata, aga üks punkt jäeti läbi vaatamata. Ma ei ole seda varemalt teile esitanud. Minu kaebus oli selle kohta, et kui paberhääletusel kontrollitakse hääletaja isikusamasust enne, kui ta bülletääni saab, siis elektroonilisel hääletamisel kontrollitakse ainult ID‑kaardi kehtivust. Mitte ühegi asjaoluga pole kindlaks tehtud, et hääletab seesama isik, kes peaks seda tegema. Kui ma lähen näiteks valimisjaoskonda karumaskiga ja ütlen, et olen Riho Terras, siis ma ei saa seda bülletääni. Aga ID‑kaardi puhul on asjad teistpidi. Selgitage, palun, kuidas on võimalik selle muudatusettepanekuga tuvastada asjaolu, et isik hääletab ise. Ärge rääkige seda, et ID‑kaart kehtib.

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma lähtuksin sellest, et lisaks sellele, et sul on kehtiv ID‑kaart, millest te palusite mul mitte rääkida, on turvalisuse mõttes ID‑kaartidel nii parool PIN1 kui ka parool PIN2. Neid on tarvis turvalisuse tagamiseks. Neid paroole teab teatavasti ainult see inimene ise. Taas kord: teise inimese eest hääletamine on ebaseaduslik ja seda ei tohi teha ning kui seda tehakse, siis tuleb sellest teatada politseile.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti oli 5G‑võrgu arendamise juures probleem, et Huawei ehk Hiinas toodetud seadmeid ei tahetud lasta kasutada. Selle põhjenduseks oli see, et turvarisk on liiga suur, sest seal võib olla nuhkvara sees. Millega siis m‑valimiste puhul on tagatud see, et nendessamades telefonides – need võivad olla Hiina telefonid või Apple'i omad või mis tahes – ei ole nuhkvara sees ja et see hääl jõuab sel kombel, nagu seda taheti saata, õigesse kohta? Kuidas on see tagatud?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma alustan natuke kaugemalt. Mul ei ole põhjust arvata, et Riigi Infosüsteemi Amet või riigi valimisteenistus ei tule selliste küsimuste peale. See on väga õigustatud ja asjakohane küsimus. Selleks, et sellele vastust leida, tuleb vastu võtta see seaduseelnõu, mis võimaldab mobiiliga hääletada. Enne, kui Vabariigi Valimiskomisjon selle otsuse teeb, see küsimus kindlasti ka seal tõstatub. Nüüd on see ka siin protokollis kirjas ja see on siit [arutelust] läbi käinud. Mul ei ole alust arvata, et arendajad ei tule selliste turvariskide peale. Kindlasti, kui seda võimalust välja arendatakse, siis läbib see mitu kontrolli, et saaks veenduda, et see on turvaline. Kui see on mitu kontrolli läbinud ja osapooled on saanud oma arvamust avaldada ka sihukeste küsimuste kohta, kuidas tegelda pahavaraga, siis, ma arvan, meie Eesti riigi küberturvalisuse eksperdid, kes on maailma tipud, oskavad välja mõelda lahendusi ka sellistele küsimustele. Millised need täpsed lahendused on, seda ma tõesti praegu ei oska öelda, sest seda [võimalust] pole veel hakatud välja arendama või areng on nagu algusfaasis. See on ka loogiline, sest enne kui seaduseelnõu ei ole vastu võetud, ei ole põhjust seda teha. Ma olen kindel, et selle küsimusega tegeldakse. Kindlasti ka Vabariigi Valimiskomisjon sellega arvestab, kui ta oma otsust teeb.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud Terras, eelmisele küsimusele vastamise eest! Ma eeldan, et te mäletate veel seda. Te oma selgituses ütlesite ID‑kaardi kohta, et kui see kehtib, siis pole alust eeldada, et keegi teine sellega hääletab. Aga huvitav, mispärast siis valimisjaoskonnas ma ei või panna ette karumaski ja öelda, et ma olen härra Terras? Mulle ei anna keegi [sellisel juhul] seda bülletääni. Ehk ma tahan öelda, et valimised ei ole ühetaolised, nagu põhiseadus nõuab. Paberhääletusel kontrollitakse isikusamasust, elektroonilisel hääletamisel kontrollitakse ID‑kaardi kehtivust. Teine asi, mille pärast nad ei ole ühetaolised, on see, et elektroonilisel hääletamisel on võimalik häält muuta, paberhääletamise puhul ei ole. Miks see nii on?

Ma väga tänan selle mõtterände ja selle küsimuse eest, hea kolleeg. Lõpuks on oluline see, et inimene saab oma hääle antud. (Hääl saalist.) Ei kuule? Mikrofon ei tööta või ma räägin liiga vaikselt? Enne [rääkisin] liiga kiiresti, nüüd liiga vaikselt. Teid on väga raske rahuldada, härra Grünthal. Inimestel on võimalik oma hääl anda ja selle ühetaolisus peitub siiski nendes alustes, et kõigil on üks hääl ja see üks hääl on võimalik anda. See üks hääl lõpuks ka hääletuskasti läheb. Juhul kui inimene hiljem hääletab ümber, ka siis sinna läheb siiski ainult üks hääl. Mul ei ole põhjust selle ühetaolisuses kahelda. (Kalle Grünthal hõikab midagi saalist.)

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu 7. peatükis räägitakse elektroonilisest hääletamisest ja ka selle organiseerimisest. Süsteemi organisatsiooni [paragrahvis] on kirjas, et tuvastus‑, allkirjastamis‑ ja registreerimisteenuse osutamiseks võib riigi valimisteenistus sõlmida vastava teenuse osutamise lepingu. Äkki te natuke räägite sellest laiemalt? Üldjuhul ikkagi käib ju valimiskomisjonide moodustamine, näiteks pabervalimiste puhul, niimoodi, et kohalikku omavalitsusse tuuakse nende nimed, kes on valimiskomisjoni liikmed, kohaliku omavalitsuse volikogu vaatab üle, kas need on sõltumatud, asjalikud inimesed, ja kinnitab need valimiskomisjoni liikmed ja asendusliikmed, kes tuvastavad inimesi, võtavad allkirju, annavad sedeleid. Aga siin nüüd justkui ostetakse teenust sisse. See on sama, kui seal valimisjaoskonnas, kuskil kultuurimajas öeldaks ka, et ettevõte X osutab valimisteenust, ettevõte X saadab oma inimesed sinna kastide ja paberitega …

Aitäh, hea kolleeg!

… ja tegelikult ei ole omavalitsus ega keegi neid inimesi sinna kinnitanud. Kuidas teie näete seda?

Aitäh, hea kolleeg!

Kas siin ei ole riski või vastuolu valimiste normaalse korraldamisega?

Aitäh! Mul on siin see eelnõu käes. (Hääl saalist.) Täpsustan, et § 7 siin ei ole. (Hääl saalist.) 80 lehekülge? Jah, ma kahjuks ei oska täpsustada. Kuna eelnõul on kokku 11 lehekülge ja 6 paragrahvi, siis ei oska ma praegu tuvastada, mis punktist te täpselt räägite. Ma vabandan.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Õnneks on mul veel üks küsimus. Leheküljel 80 siin keskel on sellest juttu, aga ma lugesin selle terves ulatuses ette selles mõttes, et ma arvan, et võib tugineda ka minu jutule ja küsimusele. Ma küsin veel kord. Kujutage ette olukorda, et see eelnõu ütleb, et tuvastamis‑, allkirjastamis‑ ja registreerimisteenuse osutamiseks võib riigi valimisteenistus sõlmida vastava teenuse osutamise lepingu. Ehk lihtsamalt kirjeldades ostetakse kelleltki see tuvastamis‑, allkirjastamis‑ ja registreerimisteenus valimistel sisse. Ma võrdlesin seda olukorraga tavalistel valimistel, pabervalimistel, kus kultuurimajas asuv jaoskonnakomisjon kinnitatakse vallavolikogu poolt, on täpselt teada, kes seal toimetavad, kes on asendusliikmed. Pabervalimistel oleks see olukord samasugune siis, kui mingisugune eraettevõte läheks sellesse kultuurimaja või koolimaja saali valimisi läbi viima, paneks oma töötajad allkirju korjama, dokumente küsima. See oleks sama läbipaistmatu tegelikult, sest keegi ei ole valinud või kinnitanud seda ettevõtet. Kas te ei näe siin probleemi? Kas te saite nüüd aru, kui ma lahti kirjeldasin olukorra, et see …

Aitäh!

… tundub ju kummaline, et ühel puhul kinnitatakse komisjon …

Ma väga tänan!

… tehakse kõik protseduurid, aga siin võetakse teenusepakkuja?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nüüd mõistsin täpsemalt. Kuigi see lehekülgede arv on siiamaani mulle natukene segane, aga aitäh selle lahtiseletamise eest! Riigi valimisteenistus tõi just murekohana välja, et see on varem probleemkoht olnud, et neil sihukest õigust ei ole, ja see raskendab kokkuvõttes nende tööd. See paralleel kohalike omavalitsustega on nagu temaatiliselt sarnane, aga ei ole kindlasti ühene, sest üleriigilistel süsteemidel on kindlasti [teistsugused] väljakutsed.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Head ametikaaslased, avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun! On leitud üks selline …

Amulett.

Misasi?

Amulett.

Ahah. Nii et Mart tõi ja ma annan selle Riigikogu Kantseleile edasi. Nii et palun!

Mina väga tänan võimaluse eest siin oma arvamust avaldada. Lugupeetud kolleegid! Tegemist on siis m‑valimistega. Pean tunnistama, et mulle on tõesti arusaamatu, et kuigi e‑valimised on juba väga suure küsimärgi all, väga paljudele tundub, et nad on väga suure turvariskiga, siis täna me kuulsime ettekandjat väitmas, et probleemid on suured, lahendatud neid ei ole, aga meie millegipärast peame seda eelnõu hakkama praegu siin juba ära koputama. Valimiskomisjon on märkinud, et oluline on teadvustada kõiki riske, mis m‑hääletamisega kaasnevad. Praeguseks väljatöötatud tehnilised lahendused ei võimalda neid riske piisavalt maandada ning m‑hääletamine ei ole võimalik üksnes valimiskomisjoni otsuseid muutes, vaid eeldab valimisseaduse muutmist. Seda me siin üritame. Aga Cybernetica Aktsiaseltsi ekspert Sven Heiberg on välja toonud, et kontroll valijarakenduse omamise üle läheb olulisel määral riigi valimisteenistuse käest ära. Heiberg on välja toonud kolm olulist riski. Esiteks pikeneb valijarakenduse kriitiliste uuenduste omandamiseks vajalik aeg ning kontroll valijarakenduse levitamise üle läheb paljuski valimisteenistuse käest ära. Selle asemel hakkavad rakenduse levitamise üle olulist kontrolli omama tehnikahiiud Google ja Apple. Teiseks ei saa teha valijarakenduse autentsuse ja terviklikkuse kontrolli. Eriti suur on probleem Apple'iga, kelle puhul ei ole iOS‑i platvormil mingit kontrollivõimalust valijarakenduste toimimise üle. Siin on toodud veel mitmeid [riske]. Kolmas risk on samuti märkimisväärne: nutivalijarakendusega antud häält ei saa ilmtingimata kontrollida. Kuivõrd m‑hääletamise rakendusel on sama kontrollimise protokoll mis tavavalijarakendusel ehk QR-kood, siis oleks kontrollimiseks vaja teist nutiseadet. Ühesõnaga, probleeme on palju. Lahendusi ei ole, küll aga jäävad kõhklused ja kahtlused. Ettekandja ütles kohe kõne alguses, et m‑valimised lahendavad ära mitu probleemi. Ei saa aru, millist probleemi nad lahendavad, sest meil on võimalik valida paberkandjal, nii nagu kõigis teistes riikides. Me oleme võtnud kasutusele ka e‑hääletuse, mis vajaks kindlasti palju paremat turvalisuse kontrolli. Aga see, et meil ei ole arvuteid, et me ei saa arvutitest valida ja nüüd on vaja veel mobiilidest valida, ei ole küll mingil määral põhjendatud. Ma küsimuses juba mainisin, et kui meil 5G‑võrku välja arendati, siis ei lubatud siia Hiina seadmeid, Huawei seadmeid, väideti, et see on turvarisk, kuna nuhkvara võib sees olla. Ma ei saa aru, kuidasmoodi on see turvarisk nüüd lahendatud, kui ükskõik millisesse mobiiltelefoni – on see siis toodetud Hiinas, Koreas, Jaapanis, ei tea, ükskõik kus, Ameerika Ühendriikides – võib olla sisse istutatud vastav tarkvara, mille abil saaks midagi muuta või kas või teada, kes kuidas hääletas. Teatavasti vahepeal kõik Lufthansa lennukid maandati häkkerite poolt, kaotati kontroll nende üle. Ja nüüd me räägime, et meil on täiesti turvaline valimissüsteem tulemas. Isikutuvastusest me ei räägigi, isikut tuvastada on väga keeruline. Aga samuti on väga keeruline teada saada, kuhu su hääl läks või kellele su hääl läks. Paberkandjal on lihtne: mitu korda võid üle lugeda. Sa ei tea, kes kuidas hääletas, aga sa tead, kelle poolt hääletati. Nii e‑valimiste kui ka m‑valimiste puhul on tegelikult võimatu teada, kelle poolt hääletati. Piisab ju tegelikult sellest, kui keegi tahtlikult … Ma paluksin lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

… häkib sisse, selleks et muuta valimistulemusi või lihtsalt selleks, et pidurdada Eestis valimisi üldse, näiteks praegu käivad küberrünnakud. See on täiesti võimalik. Ma arvan, et ei ole mõtet luua endale illusiooni, nagu meie oleksime ainukene riik maailmas, kes on võimeline läbi viima sellist hääletust, mis on kas e‑hääletus või m‑hääletus. On juba ennegi siin kõlanud küsimused, miks seda kusagil maailmas ei rakendata. Minu teada Venezuelas rakendatakse e‑valimisi – ka meie kurikuulus valimiste programm on ju toodetud Venezuelas – ja ka Venemaal. Kui see ka nii turvaline ja nii innovatiivne on, siis on raskesti usutav, et Eesti on maailmas ainuke riik, kes kõike teab ja oskab. Järelikult, teised riigid peavad oluliseks, et turvalisus oleks sada protsenti garanteeritud. Seega, ma arvan, seda eelnõu ei saa mitte mingil juhul toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Kui te juba mulle sellist usaldust pakkusite, et ma siit kõnetoolist kõnelda saan, ehk annate mulle kolm minutit juurde ka.

See ei ole minu pakutud usaldus, teie soov oli see ja mul on hea meel teid sinna … Ja kolm minutit on nagu naksti ka teil olemas. Palun!

Mul on selle üle ka tõepoolest hea meel. Mina käsitlen seda siiski teie usaldus[avaldusena] ja luban, et seda kurjasti ei kasuta. Aga aitäh! Ma räägin usaldusest edasi. Usaldus valimistulemuste vastu on demokraatia tuum. Vaadake, kui valimistulemusi ei usaldata, siis ei usaldata ka valitud kogusid, kaasa arvatud parlamenti. Võib-olla üheks põhjuseks, miks meie maine nii madal on – 38% –, ongi e‑valimised. Seetõttu ongi riigid usalduse suhtes eriti tundlikud. Kui kaalukaussidel on mugavus ja usaldus, eelistatakse selgelt usaldust, ja haruldasi valimisvorme kasutusele ei võeta. Eesti e‑hääletuse vorm ehk internetihääletus on eriti haruldane. Teadaolevalt kasutatakse seda Euroopas vaid Prantsusmaal. Niimoodi lubatakse valida välisprantslastel, välismaal elavatel Prantsuse kodakondsetel. Lähiriikidest [kasutatakse seda] Venemaal. Ja mitte igal pool Venemaal, vaid Venemaa mõnes osas. Šveitsis katsetatakse seda e‑hääletuse vormis kolmes kantonis. Põhjus, miks Eesti on siin erand, ei ole mitte selles, et Eesti oleks Euroopa võimsaim digiriik. Me ei ole tegelikult seda ammu enam. Teiseks, ka paljud Euroopa riigid on e‑hääletamist kasutanud, kuid on sellest loobunud. Viimaste aastate poleemika e‑hääletuse üle on Eestis lähtunud mitmest kriitilisest asjaolust. Nimetan siin kolme. Kõigepealt, hääletamise protsess ja tulemused ei ole kontrollitavad ja läbipaistvad, ei ole tagatud salajasus ja pole võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab varem avaldatud lähtekoodile. Paranemist ei ole siin üldse olnud. Nii nagu ka Martin Ehala on öelnud: need vead on olnud algusest peale ja on siiamaani edasi kestnud. Viimasel ajal on põhiseaduskomisjon ka korduvalt ignoreerinud MTÜ Ausad Valimised ettepanekuid. Need ettepanekud on lühidalt järgmised. Esiteks, vaatlejatele anda vaidlustamise õigus. Teiseks, seadmete ja andmevoogude vaatlemine kogu e‑hääletuse ulatuses. Kolmandaks tuleks nende ettepanekul infotehnoloogilisi tegevusi käsitleda toimingutena, kõiki infotehnoloogilisi tegevusi. Neljandaks tuleks vaidlustamistähtaega pikendada. Viiendaks tuleks tagada eelnev ligipääs teabele, koodile ja materjalidele. Aga selleteemalise kollektiivse pöördumise lükkas põhiseaduskomisjon ilma sisuliste põhjendusteta tagasi. Samuti ei võtnud komisjon arvesse MTÜ Ausad Valimised ettepanekuid, mis olid tehtud käesoleva eelnõu juurde. Tegemist pole selle tegevuse käigus millegi muuga kui valimisvaatlejate tõrjumisega. Nii. Aga kahju, et põhiseaduskomisjoni esimees siin saalis ei ole. See võib tunduda imelik, aga ma ei süüdistaks selles põhiseaduskomisjoni esimeest. Tema on lihtsalt ettur, kes täidab koalitsiooninõukogu otsuseid, koalitsiooninõukogu täidab valitsuse otsuseid ja valitsuse seisukohad dikteerib peaminister. Eesti parlamentarism, kallid kolleegid, on omadega läbi. Ma ütlen seda täie teadlikkusega. Nii, aga küsime edasi: miks e‑hääletus üldse vajalik on? Kas see teeb valimised odavamaks? Vastan: ei tee. Väga lihtne on näidata, et teeb kallimaks, ja mitte niisama kallimaks, vaid mitmekordselt kallimaks. Teiseks: kas e‑hääletuse tulemusel on valimisaktiivsus suurenenud? Vastus on ei. Vastus on see, et valimisaktiivsus sõltub eelkõige poliitilistest teguritest. Ja isegi kui oleks kõrgem valimisaktiivsus, siis ei oleks ka see iseenesest väärtus, sest kui valija ei viitsi valimisjaoskonda jalutada, siis talle läheb see valimistulemus väga vähe korda ja riigi poliitika läheb talle väga vähe korda. Ei ole vaja olla hiromant, piisab sellest, kui olla ajaloolane nagu mina, et prognoosida, et kui usaldus edasi kaduma hakkab, siis väheneb osavõtt ka. Lõpetuseks. Tõesti, ei ole teada ühtegi [teist] riiki, kus valimistulemusi umbusaldab ligi 40% valijaist. Seda nii Norstati küsitluste kui ka Skytte instituudi uuringute järgi. Pole tõsi ka see, nagu usaldamatus e‑hääletuse vastu ei tähendaks usaldamatust valimistulemuste vastu. E‑hääletuse teel kujuneb suur osa valimistulemustest ning kui seda ei usaldata, siis ei saa usaldada ka valimistulemusi tervikuna. Loomulikult ei saa nõus olla ka väitega, nagu e‑hääletanute osakaalu tõus demonstreeriks usalduse kasvu. Esiteks, poolnaljaga öeldes, vaadake, kui e‑valimiste tulemusi võltsitakse, siis ei saa see ju argument olla, siis te võite, palun väga, näidata ka osavõtu proportsiooni kasvu. Teiseks ei ole need ka korrelatsioonis, isegi oletades, et ei võltsita. Ka mina valisin arvutiga, sest ma tean, et kui tulemusi võltsitakse, siis ei muuda midagi see, kas ma valin paberil või e‑kujul. Antud eelnõu ei muuda olukorda paremaks, vaid muudab halvemaks. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Ants Froschi. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te vaatate meid otse või vaatate [istungit] järele oma nutiseadmetest! Loomulikult, palju tööd tehakse nutiseadmetes ka Riigikogus, aga asjad on siiski ka paberil. Nende jaoks, kes seda saali siin vaatavad ekraanidelt, ma demonstreerin, mida tähendab selle seaduseelnõu 353 lehekülge teksti, eelnõu 344, Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. (Näitab paberipakki.) See on kaalukas dokument ja selle arutelu on paraku viinud meid rappa. Hea kolleeg Jaak Valge ütles selle tõe siin lausa välja, et Eesti parlamentarism on omadega läbi, me oleme teel ainuvõimu juurde. See, mida soovib peaminister, see ka juhtub. Paistab, et ega tema erakonnakaaslased, koalitsioonikaaslased, talle nagu ka eriti mõju ei avalda. Minule meenutab see olukord, mis tänaseks on Riigikogu saalis [kujunenud] ja mis täna siin aset leidis – põhiseaduskomisjoni esimehe ja saali diskussioon, debatt, küsimused –, ühte vana anekdooti. Ohvitser seisab rivi ees ja tutvustab uut tehnikat: "Vaadake, meil on siin raadiovastuvõtjad tankidel." Üks noor asjalik sõdurpoiss küsib: "Aga kas need raadiovastuvõtjad on lampidel või pooljuhtidel?" Ohvitser vastab: "Kas sa siis aru ei saa, raadiovastuvõtjad on tankidel?" Vaat samasugune diskussioon oli meil põhiseaduskomisjoni esimehega. Kahjuks teda tõesti saalis hetkel ei ole. Aga jah, võib-olla olekski pidanud ütlema, et see ei olnud mitte see ohvitser anekdoodis, vaid see oli põhiseaduskomisjoni esimees Terras. Aga nüüd selle illustratsiooniks, kus me oleme, mõned isiklikud tähelepanekud Eesti e‑valimiste senise korralduse kohta. Nimelt olen ma ise tuvastanud rikkumisi, neid kirjeldanud, viinud need prokuratuuri ja saanud sealt eitava vastuse. Kuna eitava vastuse saamiseks kulus teatav aeg, siis loomulikult olid e‑valimiste anonüümsed logid juba hävitatud ja mitte mingeid jälgi polnud enam võimalik leida. Jutt on sellest tähtajast, kas säilitatakse kuu aega või 10 aastat või ka 50 aastat. Kõvaketaste säilitamiseks ei lähe vaja ka liiga palju ruumi kuskil seifides või seiftubades, seda on võimalik tehniliselt väga lihtsalt teha. Nimelt, lugu Otepää vallast, küll kohalike valimiste kontekstis, aga siiski e‑valimiste rakendamise kohta. Valla sotsiaaltöötajad koos istuva vallavanemaga profileerisid valijaid. Vanainimesed taludes võeti sihtgrupiks, nende juurde sisenes e-valimiste ajal kõigepealt sotsiaaltöötaja ja seejärel, kui sissejuhatav jutuajamine oli ära peetud, tuli ka vallavanem, tõi vanainimesele purgi mett, oma valimisnumbri ja lati vorsti ka. Seejärel, kui vallavanem oli lahkunud, sotsiaaltöötaja pakkus: "Aga, Maali, vaata, sa ei peagi üldse valima tulema, mul on siin arvuti ka kaasas, teeme selle asja kohe ära." Niimoodi sõideti terve see e‑valimiste nädal ringi. Vallavalitsuses oli töö lõppenud, mitte kedagi seal ei olnud, kõik sõitsid ringi, ajasid vallavanemale vagu lahti, vallavanem käis ja tõi oma purgi mett ja … Paluks kolm minutit juurde.

On see teil kindel soov või?

Jaa, täiesti veendunud olen selles.

Kuna te ütlesite "paluks", siis ma ei saanud aru. Aga palun, kolm minutit juurde.

Palun, palun! Aitäh! Suur tänu! Ühesõnaga, neid meetodeid, kuidas e‑valimistega manipuleerida, suudavad leidlikud eestlased välja mõelda miljoneid. Kui see võimalus on olemas, siis minnakse alati rikkuma, kui see kasu toob. Seetõttu ma arvan, et see e‑valimiste asi on lihtsalt lootusetu. Me võime siin üritada parandada, üritada seda usaldusväärsemaks teha, me võime isegi selle näotuvastuse sinna külge kleepida, aga lõppastmes ei ole see usaldatav. See on viinud Eesti parlamentarismi kriisini, nagu siin saalis on täna juba kõlanud. Ma lõpetan trumpiliku üleskutsega. Vaadake, ega see suur pauk enne ei tule, kui meil juhtub üks kahest asjast: kas tuleb süsteemi seest vilepuhuja või toimub niivõrd võimas häkkerirünnak meie valimiste vastu, et kogu see asi kukub suure pauguga kokku. Selleks, et see tõesti ellu viidaks, on minul selline donaldtrumpilik üleskutse häkkeritele: rünnake! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, kes te kuulamas olete! Head istungi jälgijad! Eelnõu nimi on Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Ehk see oli võimalus viia seadusesse sisse korrektne valimismudel, valimistegevus. Seda on ka Riigikohus ette heitnud, et see ei ole korrektselt seaduses sätestatud. Aga probleemiks on ikka see e‑hääletamine. Sarnaselt Venemaale ongi meil e‑hääletamine. Just hetk tagasi vaatasin, et Vikipeedia andmetel – ma ei tea, kui tõesed need on – enne e‑hääletamise kasutuselevõttu, see oli 2005. aastal, tehti pilootprojekt Tallinna elanike hulgas küsitluse näol. Selle pinnalt siis otsustatigi seda esimest korda kasutada 2005. aastal kohalike omavalitsuste valimistel. Ehk piisas ainult Tallinna elanike seas läbiviidud küsitlusest. Ega rohkem ei olnudki vaja seda selle elluviijate hinnangul üldse proovida ega katsetada. Alates sellest ajast on kogu aeg olnud selle valimismoodusega küsitavusi, on probleeme, on kahtlusi, on kõhklusi, aga neid lihtsalt ignoreeritakse. Kui ma olin IT‑ ja väliskaubandusminister, tegin töörühma, kuhu olid teadlikult kutsutud osalema ka selle e‑hääletamise süsteemi, elektroonilise hääletamise süsteemi, ütleme, arendajad, ülesehitajad ja lisaks veel teised IT‑spetsialistid. Seal tuvastati kogu selles süsteemis üle 30 probleemi. Nagu te olete avalikest raportitest, avalikust informatsioonist teada saanud, lõpuks väideti, et probleeme ei ole. Need lihtsalt pühiti kõik kalevi alla ja ignoreeriti neid, [öeldes,] et kõik on korras. Mis on põhiprobleem? Ma ei hakka siin spetsialisti tasemel midagi rääkima, mina ei ole IT‑spetsialist. Ma räägin kõige esimesest, kõige üldisemast ja kõigile arusaadavast probleemist: isiku identifitseerimine. Kuidas me teame, et just see isik, kelle ID‑kaart hääletussüsteemi sisse logitakse, on see, kes selle tegevuse teostab? Aga me ei teagi. Selle koha pealt öeldakse meile, et me peame usaldama. Väide, et PIN1‑kood on ja PIN2‑kood ongi identifitseerimine, absoluutselt ei päde ju, sest neid PIN‑koode jagatakse võõrastele isikutele koos ID‑kaardiga. Meil ei ole ka seadust, mis karistaks konkreetselt selle eest, kui sa neid kellelegi teisele kasutada annad. Seega on see tahk kaitsmata ja see on nagu katmata. Neid, kes kasutavad teiste ID-kaarte koos nende PIN‑koodidega, kutsutakse ärimaailmas tankistideks. Nende tankistidega on juba väga palju aastaid tõsised probleemid olnud, on maksuametil probleemid ja on politseil probleemid, kriminaalpolitseil. Tankistidena tegutsevad ettevõtete juhid, kes on lihtsalt fiktiivsed juhid. Nemad kasvatavad näiteks riigi ees võlga ja neid ei ole võimalik tuvastada. Samamoodi on politseisfääris teada, et tankistidena on võõra isiku ID‑kaardiga võetud erinevaid kohustusi nende teadmata – üldjuhul tihti eakate inimeste [ID‑kaardiga] nende teadmata – või on mingeid õigusi võetud või on ära võetud neid õigusi. Siis peab kogu üksus ja kogu asutus sellega tegelema. Mul oli endal kunagi menetluses kriminaalasi, kui ettevõtte juhi omanduses olid, lõpuks tuli välja, kümne isiku ID‑kaardid. Ta allkirjastas nendega kümne ettevõtte juhatuse liikme nimel dokumente. Need vahed olid kuskil sekundilised, selle [alusel] oli võimalik tuvastada, et [seda tehti] ühest ja samast kohast. Aga samas on meil siin riigis topeltstandardid või erinevad standardid. Näiteks Sotsiaalministeerium ei lepi sellega, kui logitakse ID‑kaardiga sisse ja sisestatakse PIN‑koodid, vaid pensionär, kes elab välismaal, peab iga kuu tõendama oma elusolekut, ja peab tõendama niimoodi, et ta on Skype'i teel ekraanil, hoiab ID‑kaarti enda kõrval ja näitab, et tema on see, kes on ID‑kaardil kirjas. Alles siis on Sotsiaalministeerium nõus talle, võõrsil elavale Eesti kodanikule, pensioni välja maksma. Täpselt samamoodi ei lepi notarid ID-kaardi abil sisselogimisega ja PIN‑koodidega, samamoodi soovivad nad, et ekraanil oleks isik kõrval, ja nad tuvastavad isiku. Sel teisipäeval me koputasime siin saalis ära sellise eelnõu nagu isikut tõendavate dokumentide seaduse eelnõu. Sellega me panime seadusesse sisse, et tagasipöördumistunnistuse ja tagasipöördumise loa taotleja isikusamasust kontrollitakse ka videosilla vahendusel. Väga huvitav ja väga piinlik on see olukord, kus riigisiseselt praktiseeritakse erinevaid lähenemisi. Millegipärast on ainult e‑hääletus see, mille puhul raiutakse järjekindlalt, et piisab ID‑kaardiga sisselogimisest ja PIN‑koodide sisestamisest, ja siis me teame, kes on see isik. Aga näed, Sotsiaalministeeriumile ei piisa, tema ei ole nõus pensioni välja maksma, kui inimene ei ole oma näoga selle kaardi kõrval, notarid ei ole nõus tehinguid tegema, ei saa ka tagasipöördujad niisama endale neid dokumente ja nõusolekuid, ei saa taotlusi esitada. See on topeltmoraal. See, et ühes riigis kohaldatakse erinevaid sätteid, on täiesti vastuvõetamatu, see ei ole hea õigusloome. Sellist asja ei saaks endale lubada väärikas riik, kes tahab pidada ennast õigusriigiks. See on kõige põhilisem asi, esimene samm elektroonilise hääletamise puhul: me ei tea, kas see, kelle ID‑kaart süsteemi sisse logitakse ja PIN‑koodidega kinnitatakse, on seesama isik, kes seda teeb. Me teame, et vanadekodudes võeti varasemalt ID‑kaardid töötaja kätte, tema valduses olid kõigi hooldatavate ID‑kaardid ja tal oli vaba voli neid oma äranägemise järgi kasutada. Ka nende isikute ID‑kaardid, kellel on hooldaja näiteks, on antud nende hooldajate kätte. Samamoodi on tihti väga paljud eakad inimesed või inimesed, kes võib-olla ei saa iseseisvalt elus hakkama, oma ID‑kaardi koos PIN‑koodidega andnud selleks, et oleks lihtsam asju ajada, hoopis kõrvalise isiku kätte. Nendel isikutel on võimalus hääletada oma veendumuste järgi. Seda kõige viisakamalt väljendudes. See tähendab seda, et siiani me ei tea, kas ikka on need hääled õiged või ei ole, ja riik ei tahagi seda korda teha, sest e‑häälte tulemisest saadik on Reformierakond oma toetust ja häältesaaki ainult kasvatanud. Ma tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme.

Jah, kes räägib, kes kõneleb. Lõunaeestlased kõnelevad, põhjaeestlased räägivad. Mina teen mõlemat korraga. Aga küsimus on muidugi naljast kaugel. Küsimus on selles, et kuigi siin eelnevad esinejad on rääkinud ning üsna veenvalt ja selgelt osundanud igasugustele võimalustele kasutada e‑valimisi võltsinguteks, moonutusteks, kuritarvitusteks, siis põhiküsimus, mille ma esitasin ka kohapealt komisjoni esindajale, on see: kas e‑valimised on üldse põhiseadusega kooskõlas, kas nad on seaduslikud? Ma tuginen selle küsimuse esitamisel ka Riigikohtu materjalidele. Riigikohus juhtis juba 2019. aastal tähelepanu sellele, et e‑valimiste reeglid ei ole täpselt seadusega ega isegi mitte valitsuse otsusega paika pandud, vaid on sisuliselt delegeeritud valimiskomisjonile ja valimisteenistusele. Valimiskomisjonis ja valimisteenistuses on kokku 15 inimest. Missuguse lojaalsustesti alusel, missuguse kontrolli kohaselt, missuguse jooksva kontrolli kohaselt need on komplekteeritud, on avalikkusele teadmata. Kas need inimesed peavad olema vastuvõetavad, kuna nad on enamikus seal töötanud juba pikka aega, Reformierakonna juhatusele, aga võib-olla mitte ainult Reformierakonna juhatusele, Reformierakonna selja taga seisvatele ka kallutatud jõududele, seda avalikkus ei tea. Mingisugust avalikku konkurssi, milles osaleksid ka sellised institutsioonid nagu Riigikogu, kes vaataks neid inimesi nii nagu Riigikohtu [liikme] kandidaate ja annaks oma heakskiidu, nende inimeste puhul ei ole. Aga kõik, kes siin pulti tulevad ja räägivad sellest, kui hea asi on e‑valimiste läbiviimine Eesti Vabariigis, ütlevad, et nemad usaldavad. Teie võite usaldada, aga mina ei usalda. Nagu näitab Norstati küsitlus, ligi 40% Eesti inimestest ei usalda. Juba 2019. aastal tegi Riigikohus sisuliselt ülesandeks Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule see ebanormaalne olukord likvideerida ja paika panna täpsed e‑valimistesse puutuvad reeglid. Ei ole vaja hästi varustatud juristisilma, et aru saada: kõige elementaarsema loogika kohaselt ei ole e‑valimised kooskõlas põhiseadusega. Kõige elementaarsema loogika kohaselt ei ole, sest põhiseadus ütleb väga selgelt, et valimised toimuvad ühel konkreetsel päeval, aga e‑valimised toimuvad nii, nagu, ma ei tea, valimisteenistus on oma normidega paika pannud: pika perioodi jooksul, häält võib korduvalt muuta, lõpuks otsustab paberhääl, kui inimene on küll andnud võib-olla kolm korda e‑hääle, aga siis on otsustanud minna valimisjaoskonda paberil hääletama. See on mitmekordne kontroll. E‑valimised ei ole algusest lõpuni jälgitavad. E‑valimiste puhul on keskne probleem see, et kui valija kandidaadile antava hääle kulgemist oleks võimalik jälgida algusest lõpuni, sellest hetkest, kui keegi vajutab nuppu "Enter" ja see hääl läheb [teele] ja saab näha, et ta läheb sealtkaudu, sealtkaudu ja sealtkaudu ja jõuab kandidaadini X, siis ei oleks tegemist hääle salastatusega, valija ja hääle salastatusega. Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

See on põhimõtteline küsimus, sest vaadake, pabervalimistel te lähete kabiini, te teete oma ristikese sinna lahtrisse, te lähete valimiskasti juurde, see [paber] on teil kokku murtud, lüüakse pitsat peale, ja sellest hetkest katkeb teie side sellega. See läheb juba valimiskomisjoni ja lugemisele ja igale poole mujale. Teiega ei ole sel enam midagi pistmist. Aga kui e‑valimistel oleks hääle kulgemist võimalik algusest lõpuni kontrollida, siis salastatust ei oleks olemas. See on selges vastuolus meie põhiseaduses sätestatuga, et valimised on ühetaolised ja salajased. Nad ei oleks ei ühetaolised ega salajased, kui e‑häält oleks võimalik kontrollida algusest lõpuni. See on üks teema. Teine teema on e‑valimiste vaidlustamine. E‑valimisi on korduvalt vaidlustatud, aga need on olnud kõik üksikjuhtumid. Nii nagu Ants Frosch kirjeldas, meepoti eest on hääli ostetud ja seda on menetletud. Enamasti on menetlemisest keeldutud või on langetatud otsus, et jaa, rikkumine on toimunud, kuid rikkumine oli sedavõrd marginaalse tähtsusega üldise valimistulemuse seisukohast, et valimisi kui niisuguseid pole vaja tühistada. Põhimõtteliselt on seesama Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et praeguse süsteemi kohaselt ei ole e‑valimiste vaidlustamine sisuliselt võimalik lühikeste tähtaegade ja omavahel mittekattuvate tähtaegade tõttu, mis ühelt poolt on valimiskomisjoni ja ‑teenistuse vaidlustamistähtajad ja teiselt poolt Riigikohtus vaidlustamise tähtajad. Need jooksevad omavahel risti, mistõttu arvestades ka nende vaidlustamistähtaegade lühidust, ei ole sisuliselt võimalik neid vaidlusi lahendada. Nüüd ma tsiteerin Villu Kõvet, Riigikohtu esimeest, kes on väga selgelt öelnud, et asjasse puutuva kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni. Põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni! Aga kui tervikhindamist ei ole võimalik teha, siis ei saa me ka sajaprotsendilise veendumusega öelda, et jah, e‑valimised on põhiseadusega sajaprotsendiliselt kooskõlas, nad on legitiimsed ja e‑valimiste teel antud hääled on igati legitiimne materjal tulemuste kinnitamiseks ja vastavalt ka Riigikogu koosseisu ja valitsuse moodustamiseks. Ehk teiste sõnadega: see, mis meil on praegu laua peal ja mida me menetleme, on veel hullem. See muudab e‑valimised veel ebakonkreetsemaks, regulatsioonist mittekinnipidavaks ja kontrollimatumaks. Ma ütlen veel kord: Eestis ei ole e‑valimiste sisseseadmisest alates olnud legitiimseid valitsusi ja ei saa olema, (Juhataja helistab kella.) kuni ei ole vastavad regulatsioonid paika pandud, Riigikohtu poolt kontrollitud ja põhiseadusega vastavuses olevaks kinnitatud.

Hea ettekandja, teie aeg!

Hea [juhataja], aega on universumis lõpmatuseni.

Aga tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest on siin suures universumis meile ette nähtud kaheksa minutit. Te palusite kolm minutit lisaaega, mille te ka saite. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes selle teema vastu huvi tunnevad ja vaatavad meid läbi arvutiekraani! Me teame, et e‑valimised on algusest peale olnud väga suur probleem, algusest peale. Kõik on läinud üle kivide ja kändude. IT‑arendused on koperdanud probleemidel sabas, aga sellest hoolimata oleme teinud näo, et kõik need valitsused, kes on olnud meil võimul läbi e‑valimiste rakendamise, on olnud legitiimsed. Algusest peale on olnud päris valjud ka need hääled, see pool ühiskonnast, kes on juhtinud pidevalt tähelepanu e‑valimiste ebausaldusväärsusele, põhiseadusele mittevastavusele. Seal on väga kindlad punktid, millele e‑hääletus ei vasta. Ta ei ole ühetaoline ega ammugi mitte salajane. Neid vastuolusid ja sellega seoses ka otseseid põhiseaduse rikkumisi on kõigil valimistel olnud niivõrd palju, et olukord on juba enam kui hull. Selle kõige tõttu ei usalda peaaegu 40% Eesti inimestest enam valimisi ja valimistulemusi üldiselt. See on juba suurem probleem kui mõni valimisi läbiv tõrge IT‑lahendustes. Õigemini on need omavahel väga tugevalt põhjuse ja tagajärje seoses. Kõik need hangumised, e‑häälte hilinemised häälte kokkulugemisel, öösel pärast valimiste ametlikku lõppu ei tea kust leitud hääled. Inimesed, kes pole e‑hääletanud, avastavad pabervalima minnes, et nad ei saagi enam valida, sest süsteem näitab, et nad on juba hääletanud. Statistika, mis näitab, et kõige aktiivsem e‑hääletajate rühm on 90–95‑aastased inimesed. See on anomaalia, mis kordub aastast aastasse, mis võib nii olla, aga ei pruugi olla, ja ilmselgelt polegi juhus, et teatud erakondade esindajad on e‑hääli saanud suurel hulgal ja tihti täisarvuliselt ehk 1000, 2000, 3000, mis samuti ei ärata usaldust. Või see, et viimastel Riigikogu valimistel suurendas Vabariigi Valimiskomisjon valijate arvu ja enam-vähem samas suurusjärgus suurenes praegustele valitsuserakondadele antud e‑häälte osa kogupaketis. Saate isegi aru, et kõik see ei ärata usaldust. Nüüd soovib seesama valitsus, kes on saanud võimule e‑häälte toel, juurutada sinna süsteemi veel mobiiltelefoniga antud hääli. Me tuletame meelde, et [tulemuste põhjal, mis olid] enne e‑häälte avaldamist, pabervalimiste tulemusena, oleks Eestil olnud täiesti teistsugune valitsus. On muidugi hinnangu küsimus, kas parem või halvem praegusest, aga on fakt, et see valitsus oleks olnud täiesti legitiimne, demokraatlik, [põhinedes] üldistel, ühetaolistel, salajastel ja ka tavainimeste poolt lihtsalt kontrollitavatel valimistel. See kõik on kirjas meie põhiseaduses ja seetõttu ka usaldusväärne, ühiskonda siduv, mitte lõhkuv, nagu praegune valitsus, mille kohta ligi 40% inimestest on arvamusel, et see võib olla illegitiimne. Ka Riigikohus on ju tegelikult seetõttu, et e‑valimiste ajalugu on kohati ikka väga lappav ja kummaliste anomaaliatega, pärast viimaseid Riigikogu valimisi meile, Riigikogule, teinud ülesandeks see asi korda teha. Peale viimaseid Riigikogu valimisi koostas meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, väga tugevad juriidilised dokumendid, mis nõudsid Vabariigi Valimiskomisjonilt toimunud e‑valimiste täielikku vaadeldavust, logifailide avaldamist ja kõike olulist, mis oleks võimaldanud e‑valimiste musta kasti sisse vaadata. Täna oleme olukorras, kus me arutame seda eelnõu, mille idee Riigikohtu suuniste kohaselt peaks olema e‑valimiste usaldusväärsuse suurendamine, mis tagaks meile sajaprotsendilise valimistulemuste kontrollitavuse ja legitiimsuse. Iseenesest näitab juba Riigikohtu seesugune otsus paradoksaalsel kombel, et e‑valimised ongi olnud probleemsed, et nad polegi olnud sada protsenti usaldusväärsed, mis omakorda tähendab ka … Ma palun lisaaega.

Palun!

… et meil võivad vabalt olla olnud siiani ka illegitiimsed valitsused. Meie seadusandlus, mis meie igapäevaelu korraldab, meie Riigikogud – need kõik võivad olla olnud illegitiimsed, nad ei ole olnud [seaduslikud]. Üleüldse, Eesti riiklusega ei pruugigi olla kõik korras, sest kui Riigikogu on saanud peale viimaseid valimisi Riigikohtult ülesande teha süsteem usaldusväärseks, siis täiesti loogiliselt võime eeldada ja järeldada, et varem see seda ei olnud. Seda tunnistatakse. Seetõttu me peame endalt tõsiselt küsima, kui suures osas on valimistel lubatud olla üleüldiselt ebausaldusväärsed, kontrollimatud ja põhiseaduse vaimust hälbivad, et me saaksime üldse rääkida legitiimsest riigist, mis on eksisteerinud pärast seda, kui võeti kasutusele e‑hääletus. Kui ma tegin antud seaduseelnõu kohta – mis peaks ju olemagi kantud sellest ideest, et muuta e‑valimised usaldusväärseks – muudatusettepanekuid, mille sisu oligi, et riigi valimisteenistus on kohustatud tagama valimiste sajaprotsendilise usaldusväärsuse ja valimistulemuste sajaprotsendilise legitiimsuse, siis juhtivkomisjon jättis need arvestamata. Ehk sisuliselt nad tunnistasid, et valimistulemused ei peagi jätkuvalt olema sajaprotsendiliselt usaldusväärsed ja valimistulemused ei peagi olema sajaprotsendiliselt legitiimsed. Kahetsusväärne, et Vabariigi Valitsus, ilmselt siis illegitiimne, on toonud meile siia seaduseelnõu, mis kinnistaks m‑valimiste kaudu seda illegitiimsust veelgi, mitte ei lahendaks probleemi, mille lahendamist Riigikohus Riigikogult soovis. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti teel! Minu käes on dokument: 344 SE teine lugemine. Lihtsalt tahaks näidata, et siin on nii palju lehekülgi kui 355. Maht on märkimisväärne, päris paks dokument. See dokument on loomulikult meil ka arvutis olemas. Faili nimi on tõenäoliselt sama: 344 SE teine lugemine. Aga visuaalselt on paberkandjal ju tõesti palju paremini arusaadav, millega on tegu, kui mahukas see dokument on. Ma arvan, et arusaam selle mahukusest on niimoodi palju parem kui siis, kui me vaataks sama faili arvutis. Minu arust on e‑valimistega sama lugu, rääkimata m‑valimistest. Meil on olemas traditsioonid, millest me peaksime kinni hoidma. Igati kohane on see, kui valimiste ajal inimene lähebki valimisjaoskonnas valimiskabiini ja teeb oma valiku. Ma arvan, et kui ta valimisjaoskonda läheb ja siseneb valimiskabiini, siis see valik, mille ta oma käe ja kirjapulgaga vormistab, on kindlasti rohkem läbi mõeldud kui need valikud, mida on võimalik teha arvutis, või tulevikus, kui see seaduseelnõu läbi läheb, mobiili kaudu. Me oleme hästi palju rääkinud sellest, kas meil on ikkagi olemas kindlus, et e‑valimised on turvaline tee oma otsust teha, ehk kas e‑valimised on turvalised või mitte. Me oleme selle üle diskuteerinud päris kaua aega ja minu arust me selgeid vastuseid sellele küsimusele tegelikult siiamaani ei ole saanud. Küll on räägitud, et tõesti, valija saab oma häält kontrollida, ja kui ta läheb uuesti süsteemi sisse, siis ta näeb, et nimi on olemas ja kandidaat on seal olemas ja kõik nii edasi. Aga kui me räägime terviksüsteemist, siis tegelikult seda ei ole võimalik kontrollida, vähemalt siiamaani on see nii olnud. Minu arusaama järgi me ei saa läbi viia täpselt samasugust järelevalvet, kui oleks võimalik teha paberkandja puhul. Minu arust on hea näide see, siin ei ole küll tegemist kohaliku omavalitsuse, Riigikogu ega Euroopa Parlamendi valimistega, aga siiski hea näide on minu arust pühapäeval toimunud valimised Tallinna Linnavolikogus. Valimised toimusid, valiti uus Tallinna Linnavalitsus, kõik toimus paberkandjal. Aga me oleme tuvastanud, et see paberkandjal toimunud hääletus ei olnud tõenäoliselt kõige korrektsemal viisil tehtud. Kuidas me saime seda tuvastada? Loomulikult visuaalselt. Me läksime kohale ja palusime [näha] kõiki sedeleid. Sedelid toodi välja ja järelevalvemenetlus oligi võimalik läbi viia. Ma pean ütlema, et kui need valimised oleks tehtud elektroonsel viisil, siis ei oleks olnud võimalik tuvastada, et midagi oli viltu läinud. Nii et minu arust on see väga hea näide, et tegelikult on võimalik, ma kordan veel, korralikku järelevalvet teha ainult sellisel juhul, kui on olemas ikkagi sedelid, pabersedelid. Valimised peavad toimuma pabersedelitega. Kui me soovime rakendada muid meetmeid, ja praegu ongi rakendatud, näiteks e‑valimised, siis me peame tagama ka järelevalve, kontrolli ja turvalisuse. Minu arust neid kolme asja ei ole siiani suudetud teha. Kahes riigis viiakse läbi valimisi elektroonsel teel: Eestis ja Venemaal. Ma ei tea, kas …

Hea ettekandja! Ma korra vabandan …

Jaa, lisaaega.

Ma usun seda küll, aga ma kuulen, et mingi telefon heliseb siin. Kui keegi saab aidata …

Ma loodan, et see ei ole minu telefon.

Lauatelefon ei helise.

Aga kuskil on telefon.

Härra Laats, see on teie koha peal äkki. Minge vajutage kinni ja siis saame edasi pidada seda kõnet. Palun, sõna on teil! Ja palun, lisaaeg ka!

Lisaaeg ka ja ma loodan, et see pool minutit, mis kulus selle telefoni vaigistamiseks, ka mulle tagatakse.

See oli muidugi teie möödalaskmine, aga see [aeg] tagatakse teile. Palun!

(Naerab.) Aitäh teile! Nii. Kui me räägime lisavõimaluste tekitamisest m‑valimiste näol ja sellest, et soovitakse kasutada platvorme, mis ei ole meie poolt täielikult kontrollitavad, näiteks Google ja muudki platvormid, siis loomulikult, mis turvalisuse tagamisest me saame siinkohal rääkida. Kogu selle seaduseelnõu juures tekib mul küsimus, miks me praegu seda üldse menetleme. Miks on see seaduseelnõu toodud saali? Meil on Eesti riigis palju pakilisemaid küsimusi, mida lahendada. Loomulikult, me räägime majandusest, me räägime eelarvest, me räägime inimeste toimetulekust – need on need probleemid, mida praegu peaks käsitlema kogu aeg nii Riigikogus, valitsuses kui ka teistes ametites, asutustes, ministeeriumites. Tegemist ongi tõenäoliselt asendustegevusega, tegemist on sellise tegevusega, mille abil tahetakse pilgud kõrvale viia tegelikelt probleemidelt. Loomulikult on jällegi pandud selle seaduseelnõu menetlusele silt, et tegemist on obstruktsiooniga. Kui opositsioon soovib oma sõna sekka öelda, oma ettepanekuid teha, siis kogu sellele tegevusele, selle läbiviimisele opositsiooni poolt, kõigile neile mehhanismidele, instrumentidele pannakse kohe silt külge, et see kõik on obstruktsioon. See päris nii ei ole. Minu arust on kogu selle menetluse juures opositsioon käitunud väga korrektselt. Peab tunnistama, et koalitsioon ise juba komisjonis alustas obstruktsiooniga, kui opositsiooni esitatud muudatusettepanekud osaliselt liideti. Praegu on jäänud neid 96. See on tõesti opositsiooni hääle vaigistamine. Nii et meie praegu töötame Riigikogu töökorra järgi, järgime kõiki reegleid. Ma siiralt loodan, et see seaduseelnõu sellisel kujul läbi ei lähe. Loomulikult Keskerakonna fraktsioon seda ka ei toeta. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh! Ma palun 16 minutit.

Te soovite 16 minutit. Selle te saate, ainult et tuleb jagada kahega ning kokku jääb kaheksa.

Kaks korda kaheksa, enda nimel ja fraktsiooni nimel. Kas ma pean …

Enda nimel ja fraktsiooni nimel. Siis te peate uuesti tulema. Kõigepealt enda nimel ja siis uuesti …

Kas ma kuidagi jutti ei saa?

Jutti ei saa.

Kas ma pean tegema pausi ja jätma pooleli? See on väga ebamugav.

Jah, nagu vaheaja peate tegema. Kaheksa minutit, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma teen oma ettekande siis kahes osas, mis on muidugi väga halb ja kuulajale vähem ülevaatlik, ka mul on keeruline vahepeal katkestada ja siis jätkata. Aga kui juhataja nii otsustas, siis tuleb sellega leppida. Kõigepealt, demokraatlikud valimised on demokraatliku ühiskonnakorra alus ja õigusriigi alus. Meie kõigi ühine ülesanne peaks olema suurendada usaldust valimiste vastu, olgu need Riigikogu valimised või kohalikud valimised. Eelnõu, mida me täna arutame, kahjuks selles suunas meid ei vii. Siin on väga palju vaieldud selle üle, kas siis, kui enam kui pooled inimestest [osalevad] elektroonilistel valimistel, on ka see usaldus kindlasti nii suur. Noh, nii triviaalset järeldust me teha ei saa, sest kui 65% käivad Riigikogu valimas, siis ega see ei tähenda, et 65% inimesi Riigikogu sellisel kujul usaldab ja on vaimustatud sellest koosseisust, mis meil siin on. Kõik küsitlused näitavad vastupidist. Nii et nii triviaalseid järeldusi me teha ei tohiks. Küll aga püüdis põhiseaduskomisjoni esimees minna põhiteemadest kõrvale ja ei avanud tegelikult selle eelnõu arutelu sisu ning neid riske ja probleeme, mida me arutasime ja millele juhtisid tähelepanu ka komisjoni töösse kaasatud valimiskomisjon või valimisteenistus. Ma loen ette kõigepealt ühe valimiskomisjoni märkuse, mille ta on põhiseaduskomisjonile saatnud: "Peame kahetsusväärseks, et mitmetele probleemidele valimisseadustes, millele Vabariigi Valimiskomisjon juhtis tähelepanu oma kirjas Riigikogu põhiseaduskomisjonile, ei ole eelnõus pakutud lahendust. Rahvusvaheline valimiste hea tava peab oluliseks valimisseaduste stabiilsust ja taunib nende sagedast muutmist. Seaduseelnõus tuleks pakkuda lahendus kõigile valimistega seotud kitsaskohtadele, et järjestikuste seadusemuudatustega mitte kahjustada usaldust valimiste aususse." Ja noh, me ju teame, et meil on probleemiks proportsionaalsuse küsimus, meil on viie mandaadiga Riigikogu valimisringkond, meil on 16 mandaadiga Harju valimisringkond. Loomulikult ei ole see proportsionaalne. See ei ole kooskõlas proportsionaalsuse printsiibiga. Me räägime ühetaolisusest. Elektrooniliste valimiste keskkond on täiesti teistsugune, kui on see tavapärane hääletus, kus on akadeemiline jaoskond, [kõik on] kontrollitud, korralduslikud küsimused hoopis teistmoodi korraldatud. Elektroonilise hääletuse puhul võib inimene valimisnädalal mitmel korral oma häält muuta, oma otsust muuta. Paberhääletusel, kui te teete [oma otsuse] näiteks esmaspäeval ära, siis te enam seda muuta ei saa. Aga kui teisipäeval või kolmapäeval juhtub Eesti poliitikas olulisi sündmusi mõne kandidaadiga või mõne poliitilise jõuga, siis elektrooniline hääletaja saab sellest teha järelduse ja oma häält muuta, paberil hääletanu enam oma [otsust] muuta ei saa. See ei ole ühetaoline hääletus ja lähenemine. Seda loetelu võib jätkata. Kogu see kontrolli teostamine on väga erinev elektroonilise ja paberhääletuse puhul ja nii edasi. Aga kuna minu aeg on väga piiratud, isegi kaks korda kaheksa minuti puhul, siis ma toon välja mõned valimiskomisjoni märkused, mida ma tahaks oma seisukohtadega täiendada, kui jõuan. Aga need on väga olulised ja nendest põhiseaduskomisjoni esimees täielikult vaikis. Nimelt, Vabariigi Valimiskomisjon näeb nutiseadmega hääletamisel mitmeid riske: "Eelnõuga kavandatud nutiseadmega hääletamist võimaldavad sätted vajavad suuremate kaasnevate riskide tõttu siiski pikemat ühiskondlikku arutelu ja avatud poliitilist debatti. Nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitmete riskide aktsepteerimist [Ma küsin, kas me oleme selleks valmis ja teame, millised need on, aga neid ei ole võimalik ka välistada, me peame siis teadvustama, et need nii ka on. – H‑V. S.] või maandamist viisil, mida praegused välja pakutud lahendused piisavalt ei tee. Need riskid võivad kahjustada nii valimiste salajasust kui läbipaistvust (vaadeldavust) ja seeläbi usaldusväärsust." Edasi, mida ütleb valimiskomisjon? Ja need küsimused on kõik lahendamata, ma juhin tähelepanu: "Nutiseadmega hääletamisel toimub valijarakenduse kompileerimine ning avaldamine mobiilsete operatsioonisüsteemide rakenduste poodide vahendusel. Riigi valimisteenistus ei ole mobiilvalijarakenduse kompileerija ega avaldaja, samuti kas puuduvad meetodid mobiilvalijarakenduse autentsuse ja tervikluse tuvastamiseks või on need keerulised. Kompileerimine toimub ilma avalikkuse juuresolekuta ja kui ka dekompileerimise kaudu on toimingute õiguspärasust võimalik kontrollida, nõuab see eriteadmisi ja oluliselt rohkem ressursse kui senine lahendus. [---] Nutiseadmega hääletamise puhul peab valija kontrollimiseks omama mitut kaameraga nutiseadet. See vähendab kontrollimiste arvu ja sellega ka kindlust, et valijarakendus(ed) ei ole ründeobjektiks. Valijad võivad hakata oma häält kontrollima teise isiku nutiseadmest, mis kahjustab valimiste salajasust, avades võimaluse hääle õigsuse kontrollimiseks kasutatava seadme omanikule teise isiku valimiseelistust näha. Arvestada tuleb, et rakenduste poodidesse on võimalik alternatiivseid või pahatahtlikke valijarakendusi üles laadida erinevatel osapooltel. Selliste valijarakenduste puhul ei saa riigi valimisteenistus tagada nende korrektset toimimist, samuti eeldab nende rakenduste eemaldamine kiiret reageerimist rakenduste poe haldaja poolt. Sel juhul peab valija ise olema võimeline eristama õiget valijarakendust ja selle avaldajat alternatiivsetest valijarakendustest. Karistusnormidega ei ole võimalik pahatahtlike valijarakenduste üleslaadimist ära hoida, kui neid laetakse üles väljaspool Eestit. [Mida antud juhul tehakse või võidakse tegema hakata. – H-V. S.] Rakenduste kasutusele võtmisega tuleb igakülgselt hinnata ka selle kooskõla Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärusega. Rakenduste poe haldajal on võimalik saada teada, milline kasutaja on valijarakenduse oma nutiseadmesse alla laadinud. Mitteametlike rakenduste olemasolu ja selle kasutamine on täiendav turvarisk valijale ja tema andmetele." Ma kahjuks ei saa pikemalt lugeda ja ei tahagi tsiteerida kogu seda valimiskomisjoni kriitikat ja võimalikele riskidele osutamist, mida see eelnõu, kui me ta sellisel kujul vastu võtame, endaga kaasa toob. Siin on väga spetsiifilisi tehnilisi probleeme. Aga kõik see, mis ma teile ette lugesin, ja palju muud, ei suurenda usaldust, kui me praegu läheme ja nutirakendustega hääletamise ülepeakaela seadustame. Nii nagu valimiskomisjoni ja valimisteenistuse inimesed ütlesid, operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites, see on nende nõue ja arvamus, et neid saaksid hallata Eesti riigiasutused. Nutiseadmete puhul see nii ei ole. Näiteks Google, Apple – kus see [süsteem] asub, kuidas rakendusi laadida, vaatlejad ei saa minna kontrollima rakenduste täiendusi ja nii edasi. See ei ole läbipaistev. Nii et siinkohal ma pean esimese osa oma kõnest lõpetama. Loodetavasti tulen siia pulti veel tagasi. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Olete oodatud. Ma mõtlesin, et tegelikult on teil võimalus veel üks vaatus teha, komisjoni esindajana ka. (Hääl saalist.) Ma ei tea, see võib tulla, põhiseaduskomisjon võib võimaluse anda. Põhimõtteliselt võib kolm korda siin käia. Kui on midagi öelda, siis igal juhul tulebki tulla. Selleks läbirääkimised ongi. Aga ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun! (Henn Põlluaas palub lisaaega.) Kolm või kolmkümmend? Ma ei kuulnud. Kolm? Kaheksa minutit, palun!

Kui saab kolmkümmend, siis hea meelega! Nii. Austatud eesistuja! Head kolleegid! Minule e‑valimised põhimõtteliselt meeldivad. Ma olen täiesti nõus nende argumentidega, et nad on kiired, mugavad ja tänapäevased. Tõepoolest, seda nad on. Aga kahjuks ei saa nende kohta öelda, et nad oleksid turvalised, et nad oleksid kontrollitavad, et nendega manipuleerimine oleks välistatud. Seetõttu ei ole ma mitte üks kord e‑valimistel osalenud. Olen alati kasutanud paberhääletust ja mul on süda rahul, sest ma tean, et minu hääl on läinud sellele isikule ja sellele erakonnale, keda ma toetada olen tahtnud. Täna on päev läbi või juba õige mitu tundi seda teemat arutatud. Puldis oli põhiseaduskomisjoni esimees Terras, kes kõikidele küsimustele vastas sisuliselt ühtemoodi: tema usaldab e‑valimisi ja tema arvab, et võltsimisi pole toimunud, ja et need [e‑valimised] on turvalised. No väga tore, kui keegi inimene seda arvab ja usub, aga valimised ei saa olla arvamise ega usu asi, vaid peavad olema kindlad konkreetsed andmed ja ka tõendid selle kohta, et [valimised] on tõepoolest turvalised ja usaldusväärsed. Paraku me näeme, kui me räägime andmetest, mitte uskumisest ja arvamisest, et pea kõik auditid, mis on tehtud, on sedastanud, et sellel süsteemil on äärmiselt palju erinevaid riske. Meenutame näiteks OECD auditeid ja monitooringuid, mis on iga kord peale valimisi toimunud. Nad on täiesti selgelt öelnud, et probleem on valimiste kontrollitavusega, probleem on nende vaadeldavusega ja nemad ei soovitaks üldse neid läbi viiagi. Samas teatas põhiseaduskomisjoni esimees, et tema on rääkinud OECD inimestega ka peale viimaseid, 2023. aasta valimisi, ja neil ei olnud mitte ühtegi probleemi, ühtegi küsimust, ühtegi etteheidet. See on vale. See on räige vale! OECD lõppraport räägib täiesti selgelt hoopis teistsugust keelt. Võtame nüüd selle seaduse ette ja loeme sealt, et elektroonilisel hääletamisel kasutatakse rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud elektroonilise hääletamise süsteemi. Ma saaks aru, kui siin oleks öeldud, et sellist tuleb kasutada, aga seaduses on öeldud, et kasutatakse rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud elektroonilise hääletamise süsteemi. Sellist süsteemi ei ole olemas. Puudub igasugune rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud süsteem. See on järjekordne vale. Vale on ka see, justkui peaaegu terve maailm, peaaegu terve Euroopa kasutaks e‑valimisi. Me teame ju väga hästi, et seda ei ole. Euroopas kasutavad prantslased seda inimeste puhul, kes elavad välismaal. Šveitsis seda kahes-kolmes kantonis katsetatakse, aga Šveitsi parlamendi esinaine ütles mulle kunagi otse, et nemad jälgivad suure huviga meie e‑hääletuse eksperimenti, aga tegelikult nad ei kavatse mitte iialgi seda üle võtta. Kui ma küsisin, et miks, siis [ta vastas] täpselt samamoodi, et e‑hääletuse süsteemi turvalisust, vaadeldavust ja kontrollitavust ei ole võimalik garanteerida ning seetõttu on see risk liialt suur. Nemad ei lähe sellele üle. Peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid ja väga paljud teised maailma riigid on ju seda teemat arutanud ja uurinud, aga mitte keegi ei ole leidnud, et nad peaksid Eesti eeskuju järgima. Vastupidi, imestatakse, kuidas see Eestis võimalik on. See ei ole võimalik isegi Aafrikas. Isegi Aafrikas ei ole! Keenia, kes samamoodi soovis e‑valimiste süsteemile üle minna, peale analüüsi leidis, et see on võimatu, sellist süsteemi ei või kasutada. Aga meie kasutame. Miks? Järelikult on see kellelegi kasulik. Putin ka kasutab. Ja mitte keegi ei [arva], et Venemaal ei võltsita e‑valimiste tulemusi. Ma ei tea, miks meie peaksime uskuma ja arvama, et meil seda ei tehta. Seda enam, et väga suur kahtlus tuleb sisse ju ainuüksi ühe fakti tõttu. EKRE valitsus, valitsus, kus olid ka Isamaa ja Keskerakond, viis läbi rahvusvahelise hanke, et korraldada tõesti erapooletu ja usaldusväärne rahvusvaheline audit, mis kontrolliks läbi terve e‑valimiste süsteemi. Tänaseni, vaatamata valeväidetele, ei ole seda sellise põhjalikkusega tehtud, on ainult jälgitud mingisuguseid üksikuid süsteemi osi, aga puudub igasugune vastuvõetav erapooletu rahvusvaheline terviku audit. Ja esimene asi, nii kui Reformierakonna valitsus võimule sai, oli see, et see hange tühistati. Ma arvan, et kui valimised oleks tõesti ausad ja seal ei oleks mitte milleski kahelda, kui nad oleksid usaldusväärsed, siis oleks ju kõikide osapoolte huvides tõestada, et need on tõepoolest ausad. Usaldage! Usaldage valitsust, usaldage valimiskomisjoni, usaldage valimisteenistust! Aga seda ei lasta isegi kontrollida. Me nägime ka viimaste valimiste ajal, kui EKRE soovis mitmeid asju valimissüsteemis kontrollida, et seda ei lastud teha. Kõige selle taustal ei tasugi imestada, et usaldust e‑hääletuse vastu ei ole. Kui ei ole usaldust hääletuse vastu, siis ei ole usaldust selle tulemuste vastu, ei ole usaldust valitsuse vastu ja ka usaldus riigi vastu mureneb. Nii et kui 40% – ja see protsent on ju kogu aeg kasvanud – ei usalda e‑valimisi, siis, ma arvan, see eksperiment tuleks ka Eestis lõpetada. (Juhataja helistab kella.) Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Ma tahan siit kõnepuldist väita seda, et käesolev seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus. Nimelt, põhiseaduse § 60 sätestab, et valimised peavad olema ühetaolised, salajased ja üldised. Selle eelnõuga rikutakse minu hinnangul praegu nii ühetaolisuse kui ka salajasuse printsiipi. Selleks et saaks mõista, miks ma sellisele järeldusele olen tulnud, pean ma rääkima sellest, mis toimus eelmistel, viimastel Riigikogu valimistel. Ma jälgisin toiminguid nii paberhääletusel kui ka elektroonilisel hääletusel ja käisin läbi selle kadalipu valimiskomisjonist kuni Riigikohtuni välja. Olin üks vähestest, kes sinna jõudis. Kuigi Riigikohus jättis minu kaebused üldiselt rahuldamata, siis ühes asjas ta ei teinud otsust. See oli see argument, ma väitsin seda, et valimised ei ole ühetaolised, kuna paberhääletuse puhul kehtib üks süsteem ja elektroonilisel hääletamisel kehtib teine süsteem. Nimelt, paberhääletamisel kontrollitakse isiku identiteeti, vaadatakse talle otsa, [et näha,] kas ta vastab tunnustele, mis on tema esitatud dokumendil [oleval pildil], kui ta läheb seda paberhääletuse bülletääni saama, ja see antakse talle kätte siis, kui see kontroll on tehtud. Elektroonilisel hääletamisel ei kontrollita mitte midagi muud kui vaid ID‑kaardi kehtivust. Ainult lakooniline lause seisab nii praeguses eelnõu muudatuses kui ka seaduses, et valija hääletab ise. Kogu lugu! Seega, need valimised ei ole absoluutselt ühetaolised. Mispärast nad veel ei ole ühetaolised? Seetõttu, et paberhääletusel, kui see sedelikene on sinna urni potsatanud, valija missioon sellega lõpeb. Elektroonilisel hääletamisel aga on võimalik häält korduvalt muuta ja lõpuks minna üle ka paberhääletusele. Seetõttu ei ole need valimised ühetaolised. Paberhääletusel kehtib üks süsteem, elektroonilisel hääletusel kehtib teine süsteem. Selle argumendiga ma läksin Riigikohtusse, aga Riigikohus jättis minu kaebuse selle osa läbi vaatamata. Miks? Aga sellepärast, et ma selle argumendi tõin välja alles Riigikohtus. Ma oleksin pidanud selle esitama valimiskomisjonis. See on see põhjus. Küll aga on praegu siiski minu jaoks ja võib-olla ka teiste juristide jaoks sillutatud tee selle küsimuse põhiseadusliku järelevalve korras uuesti tõstatamiseks, kui see eelnõu jõuab ikkagi vastuvõtmisele. Ma küsisin korduvalt ka lugupeetud Johannes Terraselt, et kas need [valimised] on ühetaolised või ei ole, ja palusin seda ID‑kaardi kehtivust mitte puudutada, vaid tuua välja argument, millega me teeme kindlaks, et isik on sama. Ta jäi ikkagi selle ID‑kaardi kehtivuse juurde. Tema kõne selle eelnõu esitamisel tugines põhimõtteliselt suuresti ikkagi usaldusele: mina usaldan, mina usaldan ja mina usaldan. Aga mina ei usalda! Mul on väga selgesti veel meeles, kui Kaja Kallas siin ütles: "Maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli piisavalt selge?" Mis praegu toimub? Valetati! Aga osa rahvast valimistel usaldas teda. On ju nii, lugupeetud Terras? Nii et seetõttu me ei saa rääkida eelnõu menetlemisel midagi usaldusest, ei saa kuidagi sellist sõna [kasutada]. Nendesamade argumentidega ma tulin välja ka põhiseaduskomisjonis. Mulle anti 21 sisulise ettepaneku tutvustamiseks aega 30 minutit. Nii huvitav kui see ka ei olnud, sellesama punkti arutelu, mida ma siin praegu käsitlesin, võttis juba ise pool tundi aega. Aga mu kõrval istus valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ja ma küsisin temalt: "Kuule, räägi sellist asja. Kuidas on selle salajasusega ikkagi lood, kui valimiste käigus avastati äkki, et 65 häält oli antud vales ringkonnas? Milline on see detailne tehniline tegevus, et sellised asjad tuvastati valimiste käigus?" Aga Arne Koitmäe ütles, et tema ei mäleta. See artikkel oli Delfis üleval, see artikkel oli Digigeeniuses üleval. Aga Arne Koitmäe ei mäleta. Ega midagi, tuleb tema poole uuesti pöörduda. Aga siit tekib küsimus ja oluline printsiip: kuidas on võimalik, kui on salajane hääletamine, teha kindlaks asjaolu, millisest ringkonnast keegi kuskil hääletab? Kas on veel ümberlükkamist vajavaid tõendeid selle kohta, et praegu rikutakse põhiseaduse norme? Minu meelest siin ka eelnevad kõnelejad rääkisid sellest, et seadus nõudis ja nõuab ka praegu, et elektroonilisel hääletamisel kasutataks kõige kaasaegsemat metoodikat. Näiteks notari puhul on võimalik kaugtõestamine, aga notar teeb seda videosilla vahendusel. Või pensionäridele pensionide maksmine, kus kodanik, kes on välisriigis, näitab, et ta on veel elus, ja annab Skype'i vahendusel seda kõike teada. Ma ei saa aru, miks seda printsiipi, videosilda näiteks, ei võiks kasutada sellelsamal elektroonilisel hääletamisel. Aga seda ei taheta teha. Ka selle muudatus[ettepaneku] ma tegin. Huvitav on see, et puukuuri müümisel on notari juures vaja tõestada, et sa oled ikkagi see isik, aga kui valitakse riiki valitsevaid isikuid, ei peeta seda vajalikuks. Automaks ja suhkrumaks on nende valimiste [kõrval] köki-möki. Kui on õiged inimesed valitud, siis ei tule ka makse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Hendrik Johannes Terrase. (Hendrik Johannes Terras palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Räägin mõne sõna Eesti 200 fraktsiooni nimel ja räägin ka ühena noortest Riigikogu liikmetest noorte inimeste nimel. See eelnõu kätkeb endas valikut minna edasi, olla uuendusmeelne ja käia ajaga sammu. Eesti on olnud infotehnoloogia kasutuselevõtus maailma absoluutne lipulaev. Me olime esimene riik maailmas, kes hakkas pidama elektroonilisi paberivabasid valitsuse istungeid. Eesti oli esimene riik maailmas, kes muutis elanikele kohustuslikuks isikut tõendava dokumendi, ID‑kaardi ja digi‑ID, mis on ka elektroonilise identiteedi kandja. Möödunud kümne aasta jooksul on Eesti digitaalset identiteeti väljastanud ka enam kui 100 000 e‑residendile. Need inimesed on meile toonud tulumaksu ja riigilõivudega üle 200 miljoni euro, nad on asutanud üle 30 000 ettevõtte, ja see on alles algus. E‑residente on maailma 185 riigis. Nad on teiste riikide kodanikud, kuid nad on ka Eesti saadikud. Neist igaüks kannab endaga seost [Eestiga] ja seda kasutajakogemust, neil on teadmine Eestist ja Eesti läheb neile korda. See kõik on saanud võimalikuks väikeste ja pealtnäha tehniliste seadusemuudatuste tõttu, [mis tehti] siinsamas saalis. Nüüd on meie ees taas võimalus teha ajalugu. Eestis on saanud oma häält elektrooniliselt anda aastast 2005. Esimestel elektroonilise hääletamise võimalusega valimistel oli e‑hääletajaid 2%. Mullu Riigikogu valimistel oli e‑hääletajate osakaal juba 51,2%. 20 aastaga on e‑hääletajate hulk kasvanud 26 korda. Valijarakendus on seni olnud arvutis ja selle kasutamiseks on läinud tarvis kas ID‑kaarti, digi‑ID‑d või mobiil‑ID‑d. Eesti digiriik loodi omal ajal, mõeldes ennekõike arvutitele, meie inimesed on oma tegemistega aga kolinud üha enam nutitelefonidesse. Praeguse seadusemuudatusega astume me sammu edasi ning läheme selle muutusega kaasa. Aastal 2005 ei kasutatud Eestis nutitelefone, nagu me neid praeguses tähenduses tunneme, polnud mobiil‑ID‑d, rääkimata Smart‑ID‑st. Aeg on läinud edasi ja me seadustame tänaste muudatustega selle, et valijarakendusse saab sisse logida ka Smart‑ID‑ga. Anname võimaluse hääletamistel kasutatavate tehniliste vahendite loetelu laiendamiseks: Linuxi, macOS‑i ja Windowsi kõrvale astuvad ka Android ja iOS. Need on nutitelefonide tarkvarad, mida kasutab regulaarselt miljon ja enam Eesti inimest. Loomulikult jääb alles võimalus hääletada ka pabersedeliga. Eesti e‑valimised on olnud edulugu, mis näitab meie pühendumist digitaalsele innovatsioonile. Ja mitte ainult. Kaasaegsete vahendite kasutamine on ka suur samm kodanike kaasamiseks. See pole mitte vähendanud, vaid on suurendanud inimeste usaldust riigi vastu ning toonud neid valima. Eesti 200 on uuendusmeelne erakond. See tähendab seda, et me vaatame tulevikku. Me pigem otsime võimalusi käia ajaga kaasas. Ka elektrooniline hääletamine vajab uuendusi. Väljakutsed on selleks, et meie digiriiki arendada. Need on muudatused, mida oleksime pidanud tegema juba ammu, kuid parem nüüd kui mitte kunagi. Mitte ainult kasutajad ei ole valmis uuendusteks. Ka meie riik saab näidata paljude arukate inimeste koostöös sündivate lahenduste kasutuselevõtu kaudu, et me suudame muutusi juhtida ja muutusi ellu viia. Riigi Infosüsteemi Amet ja riigi valimisteenistus on näidanud aastate jooksul, et nad suudavad kõigile väljakutsetele vastata. Me suudame uuendada ka õigusruumi ja teha kogu riigi ulatuses head koostööd. Nii suudame tagada infosüsteemide töö ja järgida ka valimiste salajasuse põhimõtet. Selle eelnõuga ei muudeta elektroonilise hääletamise toimimist sisuliselt ega tehniliselt. Me uuendame ja ajakohastamine riigi teenuseid, et need vastaksid kasutajate ootustele ja nende igapäevastele kasutajakogemustele. Ühtlasi hoolitseme me selle eest, et Eesti oleks digitaalse innovatsiooni lipulaev. Maailmas on väga palju riike, kelle jaoks on see, mida Eesti iga päev selliste uuenduste abil teeb, suureks unistuseks ja eeskujuks. Kindlasti on mobiiltelefoniga hääletamine järgmine suur innovatsioon, millega innustame nii paljusid maailma riike kui ka Eesti enda inimesi ja ettevõtteid, kes saavad olla uhked selle üle, et nende riigis on tegelik innovatsioon ka praktikas võimalik. Just selliste otsuste kaudu liigub Eesti e‑riigi, e‑ühiskonna mõistes absoluutses tipus. Just sellised sammud toovad Eestile tuleviku edu ja panevad ka meie inimeste silmad särama. Just sellepärast toetab Eesti 200 seda eelnõu. Me toetame mobiiliga hääletamist, Eesti digiriigi arengut ja tuleviku edu. Meil on maailma ainukene tegelikkuses toimiv ja töötav üleriigiline internetihääletus. Selle eelnõuga teeme me selle veel paremaks. Olgem uhked! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit! Paber ka? Kõik on olemas. Kas te kaheksa minutit võtate kui Riigikogu liige või kui fraktsiooni esindaja?

Ma kõigepealt räägin Riigikogu liikmena.

Selge! Palun!

Ja siis vaatame, kas jäi midagi veel südamele. Mis puudutab kõiki neid e‑valimiste argumente, siis meile lihtsalt valetatakse, valetatakse, valetatakse, jõhkralt valetatakse. Kõik need loosungid, millega siin on esinetud, on olnud vale vale otsa. Väidetakse, et see asi on auditeeritud. No ei ole auditeeritud! Auditeeritakse mingeid koodijuppe, mitte kogu seda rakendust ennast, vaid mingit osa sellest rakendusest. Aga meil ei ole võimalik kontrollida, kas sedagi juppi rakendusest tegelikult valimistel kasutati või oli valimistel kasutusel mõni hoopis teine programm. Seda me ei saa enam kontrollida. Jah, mingi jupp auditeeriti ära, aga kas see jupp oli päriselt serveris, kui valimised toimusid, seda me ei saa kontrollida. Meile räägitakse, et on kontrollitavad. No me proovisime. Me oleme rohkem kui ühe korra valimistel proovinud kontrollida näiteks sedasama asjaolu, kas see programm, mis valimiste ajal jooksis Riigi Infosüsteemi Ametis, on seesama programm, mida meile näidati ja mille kohta öeldi, et näe, krüpteeritud ja auditeeritud. Ei saanud kontrollida. Proovisime kontrollida, millistelt IP‑aadressidelt ja millisel ajal tulid süsteemi hääled. See oli umbes sama kui küsida valimisjaoskonnas paberlehelt, kas inimesed tulid ja said sedeli ja andsid allkirja. Ei saanud kontrollida. Rääkimata sellest, et ei olnud võimalik kontrollida ühtegi järgmist etappi sellest, mis nende häältega sai, kui [inimesed] olid sinna valimisrakendusse sisse saanud, mis need inimesed seal valimisrakenduses tegid või kuidas hääled edasi liikusid ja kuidas neid kokku loeti. Seda kõike kontrollida ei olnud võimalik. Vaadeldavad. No ei ole vaadeldavad! Jaa, vaatlejad on olemas, vaatlejatele tehakse koolitus, vaatlejatele isegi näidatakse mingisugust jupikest protsessist. Aga kogu protsessi algusest lõpuni ei saa vaadelda – ei ole ette nähtud, ei lubata. Ja siis öeldakse meile, et ahaa, hea küll, kõik probleemid on õiged, aga inimesed usaldavad. Kust me teame, et usaldavad? No aga pooled inimesed käivad selle süsteemi kaudu valimas. Aga vabandust, kust me teame, et pooled käivad valimas? Me ei ole saanud kontrollida, kas tegelikult ka käisid või need nii-öelda pooled valijad sinna keegi lihtsalt kirjutas, lihtsalt kirjutas need hääled sinna. Seda me ei ole saanud kontrollida. Kui keegi tuleb ütlema, et [e‑valimised] on usaldusväärsed sellepärast, et avalikkus usaldab, ja kinnitus sellele usaldusele on see, et nii paljud inimesed käisid elektrooniliselt hääletamas, siis seda, kas nad tegelikult käisid hääletamas, me ei saa kontrollida. Ma ei hakka praegu rääkima põhiseadusega kooskõlas [olemisest]. Sellest on siin mitmed teised kõnelejad rääkinud, kuidas [valimised] ei ole ühetaolised. Pabersedeli sa paned kasti ja sa enam tagasi seda pabersedelit võtta ei saa, ühe korra hääletad. Kui pärast ka hakkab tunduma, et vale kandidaadi poolt olid, siis ongi kõik, sedel on läinud. Sa ei saa enam minna kasti juurde, võtta sealt oma sedelit tagasi ja öelda, et ma tahan ümber hääletada. E‑valimistel e‑häälega seda teha saab. Rääkimata sellest, et pabersedeli puhul on võimalik tagada, et mul on valimiskabiinis privaatsus ja ma teen oma valimistoimingu ära nii, et keegi mind ei survesta. Ei saagi survestada, sest ma lasen paberi kasti ja keegi ei saa teada, kelle poolt ma hääletasin. Aga e‑valimiste puhul seda absoluutselt ei ole. Hääletad kuskil vanadekodus, kõik vaatavad sul üle õla, hääletad kaubanduskeskuses, hääletad pereringis. Need [valimised] ei ole ühetaolised. Ja siis tullakse meile rääkima, et aga nüüd me astume suure sammu innovatsioonis edasi. Johhaidii! Astume suure sammu innovatsioonis edasi ja Google ja Apple teevad meile m‑valimised! Kõigepealt, isegi tänasel päeval, isegi selle süsteemiga, mis meil praegu on, valimisteenistus ei kontrolli seda, mida teeb Riigi Infosüsteemi Amet. Riigi Infosüsteemi Amet lihtsalt ütleb, et see kõik on õige, ja valimisteenistus usub. Ja kui juba valimisteenistus usub, peavad vaatlejad ja kandidaadid ja kõik uskuma. Ainult et meie ei usu. Meie ütleme, et okei, teie seal valimisteenistuses ei taha kontrollida riigi infosüsteeme, aga meie tahame. Riigi Infosüsteemi [Amet] ütleb, et ei saa, see on kõik riigisaladus, te ei saa kontrollida, ja pealekauba, kes te sellised olete, et tulete Riigi Infosüsteemi Ametilt midagi küsima, küsige valimisteenistuselt, sest valimisteenistus vastutab valimiste korraldamise eest. Valimisteenistus ütleb, et nemad tegelikult ei tegele sellega, sellega tegeleb RIA. Tegelikult ei tegele sellega isegi mitte RIA, vaid RIA outsource'ib selle erasektorisse, ja et kõigil oleks ikkagi hea, mõnus ja soe äratundmisrõõm, siis Smartmaticule. Just-just, guugeldage seda toredat nime. Nüüd me astume sammukese edasi ja isegi enam mitte RIA ei tegele sellega, vaid nüüd tegelevad sellega Google ja Apple. Kusjuures mõnes mõttes ei oma see isegi tähtsust, sest see, kuidas ma oma telefonist või arvutist selle hääle serverisse saadan, on vaid üks osa suurest probleemist. Kõik need asjad seal, kas sa saad olla kindel, et valimisprotseduur on salajane, ja kas sa saad olla kindel, et sinu häält loetakse õigesti, on üks osa probleemist. Aga [teine] osa probleemist on see, et isegi kui see [hääl] läheb sealt Apple'i poest ostetud rakenduse abil õigesti serverisse, siis sealt serverist edasi me ikka midagi ei näe. See seadus ei tee mitte midagi selleks, et serverisse sisse, sinna musta kasti sisse oleks võimalik kellelgi näha. Ikka on edasi must kast. Isegi kui Apple on aus – ausalt öeldes, ma ei ole kindel, et ma peaks seda uskuma –, siis sealtmaalt edasi on ikka kõik sama nähtamatu, vaadeldamatu ja kontrollimatu nagu siiamaani. Veel üks asi, mille kohta meile valetatakse: Riigikohus olevat selle kõik heaks kiitnud, Riigikohus olevat öelnud, et nii võib. See on niisugune klassikaline pooltõde. Riigikohus ei ole kunagi hinnanud e‑valimiste põhiseaduspärasust. Riigikohus on lahendanud kitsaid kaebusi, mis on talle tulnud. Ütleme ausalt, absoluutset enamust kaebustest ei ole ta lahendanud, vaid on leidnud alati ettekäände, miks mitte lahendada. Selle mittelahendamise juurde on öelnud, et aga me ei tühista valimistulemusi ja me ei keela edaspidi sellise valimissüsteemi kasutamist. See ei tähenda seda, et nad oleks öelnud, et see on põhiseadusega kooskõlas. Küll aga ütles Riigikohus meile 2023. aasta valimiste järel, et tänane regulatsioon ei ole piisav, seadusandja ei ole reguleerinud valimisteenistuse protseduure ja valimisteenistuse vastutust. Võiks ju arvata, et meie liberaalne režiim kuulab oma liberaalseid sõpru Riigikohtus ja toob meile mingisuguse seaduse, kus vähemalt natukene üritatakse silma teha, et nad proovivad lahendada seda, mida Riigikohus käskis lahendada. Aga ei, seda ei ole üldse puudutatud. See seadus teeb kõik halvemaks ja ei lahenda mitte ühtegi eesolevat halba asja. Loomulikult oleme me sellele vastu ja tahame katkestada teise lugemise.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! E‑hääletuse süsteem on täiesti vaadeldamatu, e‑hääletuse süsteem on suletud ja selle kontroll võimatu. Tavaliselt kujuneb e‑valimiste suurimaks võitjaks, nagu kujunes viimastelgi valimistel, Reformierakond. Kui numbritele otsa vaadata, siis selgub, et viimastel valimistel sai Reformierakond tervelt 130 000 häält. Siis on tükk tühja maad ja Eesti 200 – johhaidii! – sai kõigest 52 000 häält. Edasi on veel tükk tühja maad ja tulevad sotsid, Eesti Keskerakond, EKRE, Isamaa, kellel on keskmiselt 30 000 häält. Eesti juhtivate küberkeskuste teadlased Sven Heiberg, Arnis Paršovs ja Jan Villemson tuvastasid oma analüüsis 2013.–2015. aasta e‑valimiste kohta, et e‑valimised on väga populaarsed eriti kõrges eas isikute hulgas. Heibergi, Paršovsi ja Villemsoni uuringus tuvastati muu hulgas, et 2015. aasta Riigikogu e‑valimistel oli üks kiirematest e‑hääletamise toimingu sooritanutest 104‑aastane proua. Tsaar Nikolai ajal ilmavalgust näinud nobedal daamil kulus sellele protseduurile kokku vähem kui 35 sekundit. Üldse oli e‑valimine üle 94‑aastaste naiste seas 2015. aasta valimistel suisa lausaline ehk eakad daamid just e‑hääletamist eelistasidki. Tegelikult pole e‑valimiste puhul kaugeltki ainus küsimus see, kes tegelikult eakate eest hääletavad. Olulisemgi on see, et inimene ei saa jälgida, mis tema häälest pärast selle andmist edasi saab. Põhiline, mida on ette heidetud e‑valimiste puhul, on see, et pole rakendatud otsast otsani kontrollitavust. Kontrollitavuse küsimust on Eesti e‑hääletuse juures ignoreeritud juba aastast 2001. Otsast otsani kontrollitavust tuleb vaadelda kui e‑hääletuse ehituskive või ‑klotse. Üks klots on individuaalne, teine universaalne kontrollitavus. Individuaalne tähendab, et inimene hääletab oma seadme abil ja saab vaadata, kas kokkulugemisele läheb seesama tema antud hääl. Eestis saab kontrollida 30 minuti jooksul, kas hääl, mis on antud, on serveris ikka olemas, ja see on ka kõik. Edasi tuleb usaldada süsteemi ja selle haldureid. Tegelikult peaks individuaalse kontrolli raames saama oma häält jälgida hetkeni, kuni hääli hakatakse kokku lugema. Mis puudutab otsast otsani kontrollitavust, siis ei oleks selle rakendamine e‑valimiste puhul ilmselt raketiteadus. E‑valimiste kriitikutelt võiks suurema vaevata argumente ära võtta. Samas võimaldab praegune nii-öelda metsik variant võimalikke, diplomaatiliselt öeldes, kitsaskohti avalikkuse eest varjata. Läbipaistev ja otsast lõpuni kontrollitav e‑valimiste süsteem ei võimaldaks administraatorite toimetamist kusagil kulisside varjus. Kui süsteem ilma kõrvalise abita äkki enam ei tööta, siis saab alati tulla üks administraatoritest, oma läpaka süsteemi külge ühendada ning asjad korda teha. Viimastel valimistel nägime, kuidas katsetati võimalust eemaldada valijaid, kes olid nii-öelda vales ringkonnas hääle andnud. Palun lisaminuteid, kolm.

Palun, need on teil olemas!

Soov hädaolukorras sekkumise võimalus avatuna hoida on Eesti e‑hääletuse suur häbiplekk. Ei julgeta usaldada krüptograafiat ja korralikku süsteemiarhitektuuri. Üks põhjus, miks süsteemi läbipaistvamaks ei muudeta, võib seisneda e‑hääletamise korraldajate soovis mitte näidata avalikkusele tehnilisi tõrkeid ja arhitektuurilisi vigu. Lisaks ei saa välistada süsteemiarhitektide olemuslikku soovi hoida enda käes võimalikult ulatuslik kontroll kogu süsteemi töö, sealhulgas isegi potentsiaalsete sekkumisvõimaluste üle. Vaatlejate eest varjab valimiskomisjon andmeid, mille varjamine tundub mõttetuna. Näiteks ei lubata näha häältekogumi serveri logisid. Mida logidega tutvumine oleks andnud? Oleks andnud võimaluse võrrelda logides olevaid e‑hääletamise arve ja ajatempleid nende häälte arvuga, mis e‑häälte urni koosseisus Riigi [Infosüsteemi] Ametist Vabariigi Valimiskomisjonile üle anti ja mis Vabariigi Valimiskomisjoni avaldatud tulemustes kajastuvad. Võrdluse kaudu oleksime saanud kindluse, et e‑häälte kogujalt RIA‑lt Vabariigi Valimiskomisjonile antud e‑häälte urn on tõepoolest autentne ehk midagi pole sinna lisatud või sealt kustutatud. Muide, tehnika, kuidas e‑valimiste tulemusi võltsida, näeb välja imelihtne. Nimelt, hääletusserver peab kontrollima, et isik allkirjastaks oma hääle oma õige koodiga, salajase võtmega ehk oma kehtiva digiallkirjaga. See kood sisaldub ainult tema ID‑kaardil. Kuid riigil on selle koodi vaste, millega saab kontrollida allkirja õigsust, avalik võti. Koodi ennast riigil ei ole ja allkirjastada kellegi eest ei saa, kuid kontrollivat programmi saab veidike muuta, nii et see laseks läbi ka mingeid muid allkirjastamise koode, näiteks neid, mida kasutatakse süsteemi testimiseks. Nii saabki nende koodide teadja hääletada otse internetis ükskõik kelle eest. Selleks on olemas ka abirakendus, valijarakenduse moodi, aga selline, kus saab ette anda korraga palju inimesi, kelle eest hääletada. See on süsteemi testimiseks niikuinii vajalik. Inimesed, keda ette anda, aga valitakse sellised, kes viimasel korral ei hääletanud. Näiteks need Eesti kodanikud, kes resideerivad välismaal. Alaliselt välismaal resideerijate suhtes võib ka 90% kindel olla, et nad ei tule paberil hääletama ehk oma häält muutma. Sellise pettuse ärahoidmiseks oleks väga palju abi hääletanute nimekirjade avalikustamisest. Nagu te teate, seda ei tehta. Seega rajaneb kogu e‑hääletamise süsteem komisjoni liikmete usaldamisel. Valijal tuleb jäägitult usaldada igaühte, sest kui üks on korrumpeeritud, on seda terve e‑hääletus. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi. Eelnevast palvest tulenevalt kohe, palun, kaheksa minutit!

Aitäh, auväärt juhataja, selle teise katse võimaldamise eest mulle! Aga mul on soovitus juhatajale ja teistele juhatuse liikmetele: kasutame seda laiaulatuslikku enesekorraldusõigust, mille Riigikohus meile on andnud, ja oleme nii paindlikud, et kui inimene tahab oma nimel sõna võtta ja fraktsiooni nimel sõna võtta, ja ta on üks ja seesama isik, et siis ta saaks kõik ühe jutiga ära rääkida. Me säästaksime aega ja tõhustaksime parlamendi tööd. Äraminek puldist ja siia kohaletulek võtavad aega. Me saaksime tööd tõhustada. Ma kuulasin huviga noore kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe sõnavõttu. Pean ütlema, et see loosunglik sõnavõtt, kus kõlasid niisuguseid hüüdlaused, et Eesti on digitaalse innovatsiooni lipulaev, meie viime ellu digitaalse revolutsiooni ja olgem uhked selle üle, tuletas mulle meelde perestroikaaegset meeleavaldust Moskvas, kus üliõpilased kandsid loosungit "NSV Liidus on maailma kõige suuremad mikroprotsessorid". Tahtmata vastandada IT arengut ja digitaalset asjaajamist Eesti riigis usaldusväärsetele valimistele, ma siiski küsiksin, mis on valimiste peamine eesmärk. Ma usun, et me kõik saame aru, et usaldusväärsed [peavad] valimised [olema] ennekõike. Usaldusväärsed ennekõike! Ütlen kohe ära, et Isamaa Erakond ja fraktsioon ei ole selle seaduseelnõu arutelu vastu. Absoluutselt! Meie soovime praeguse seaduse muutmist ja parandamist nii paberhääletuse ja elektroonilise hääletuse osas kui vaadates ka tulevikku ja pidades silmas kõiki neid märkusi, mida on teinud õiguskantsler, valimiskomisjon, valimisteenistuse eksperdid, mis puudutavad proportsionaalsuse ideed, mis puudutavad ühetaolisuse põhimõtet ja ka seda rahvusvahelist praktikat, millele on juhitud tähelepanu, et valimisseadusi ei tohiks järjepidevalt ja mitu korda muuta, sest see vähendab üldjuhul usaldust valimisseaduste ja valimiste vastu. Muuta tuleks võimalikult harva ja kui, siis kompleksselt kõiki võimalikke puudusi kõrvaldades. Aga seda me täna kahjuks ei tee. See on meie üks suur ja oluline etteheide valitsusele ja valitsuskoalitsioonile, et me oleme läinud [muutma] väga kitsalt, jätnud suure osa turvalisusega seotud probleemidest kõrvale ja öelnud, et las valimisteenistus ja valimiskomisjon lahendavad oma pädevuse piires need küsimused, mis on suures osas tehnilised, aga tegelikult väga keerulised, sisulised ja ulatuvad välja ka Eesti riigi piiridest. Mul jäi oma esimeses sõnavõtus olulise teemana puudutamata muudatusettepanekute kokkusidumine. See on praeguses menetlusetapis ülimalt oluline ja ega me ammendavat selget vastust ka põhiseaduskomisjoni esimehelt ei ettekandes ega küsimuste vastustes ei saanud. Mulle on siiamaani jäänud arusaamatuks see põhimõte, mille alusel on need erinevad muudatus[ettepanekud] kokku seotud, need väga vastuolulised muudatusettepanekud, erinevate fraktsioonide ja erinevate Riigikogu liikmete esitatud muudatusettepanekud. Seletuskirjas on kirja pandud, et kokku on seotud ühelaadilised ja ebasiirad obstruktsioonilised muudatusettepanekud. Need on väga subjektiivsed kaalutlused. Mis on ebasiiras ettepanek ja mis ei ole? Mis on obstruktsiooniline ja mis ei ole? Loomulikult, küllap on neid ka siin hulgas, aga kui hakata protokolli põhjal tutvuma sellega, mis komisjonis tegelikult toimus, siis ega me ei saa sellele vastust. See on pretsedent. Niisugusel kujul ei ole varem Riigikogus enam kui 30 aasta jooksul peale iseseisvuse taastamist kordagi muudatusettepanekuid kokku seotud. Jah, me näeme praktikast, et on üksikud juhtumid olnud, aga need on olnud hoopis teistsuguste kriteeriumide alusel. Siin on toodud [näiteks] kooseluseaduse referendumi ettepanekut ja neid tuhandeid muudatusettepanekuid, mis kokku seoti. Aga me ei saa sellele pretsedendile toetuda, sest selle pretsedendiga me ei sõitnud lõpuni, seal jäi õiguslik hinnang andmata, see õigusakt jäi vastu võtmata. Ei jõudnud me siin Riigikogus lõpule, rääkimata sellest, et sellele oleks hinnangu andnud õiguskantsler, president või Riigikohus. Ja seda siin tuua, et see oli pretsedent – iseenesest oli see muidugi halb näide, aga jätame selle kõrvale –, väita, et see on olnud [pretsedent] … No ei ole olnud, sellest ei sündinud mingisugust õigusakti. Tuua [seda näiteks] nüüd, kui me tahame minna lõpuni ja võtta vastu seadusemuudatused – minu arvates ei ole see üldse adekvaatne võrdlus. Kõigest eelnevast tulenevalt tahan ma, head kolleegid, veel kord meile kõigile südamele panna, et Isamaa fraktsiooni soov on suurendada selle seaduseelnõu menetlemise abil usaldust meie valimiste vastu, olgu need Riigikogu valimised või kohalikud valimised. Selle nimel tuleb tööd teha, mitte karta menetleda, mitte karta erinevaid ettepanekuid ja eksperdiarvamusi, mitte neid eitada, neid vältida ja välistada, vaid nendega tuleb tegeleda. Seda saab teha siis, kui me teise lugemise katkestame, läheme aruteluga edasi ja arvestame ka tegelikult ekspertide ettepanekuid, tõsiseid ettepanekuid, millega nad viitavad erinevatele riskidele. Isamaa fraktsioon teeb siinkohal ka ettepaneku teine lugemine katkestada ja jätkata arutelu. Aitäh!

Kas komisjoni esindajana saate ka siia tulla või?

Ma taotlen seda.

Jah, väike info lihtsalt. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Niikaua, kui Leo Kunnas tuleb, ma ütlen, et Helir-Valdor Seederi ettepanekuga tuleviku mõttes ma tegelikult nõustun. See on mõistlik küll. Kui inimene seda soovib ja tegemist on ühe ja sama inimesega, siis muidugi. See säästab nagu aega ka, kui ei pea edasi-tagasi käima. Leo Kunnas, palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega ka.

See on kohe teil olemas. Teil on kokku kaheksa minutit. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ka minu ettepanekud olid ühed neist, mille komisjon kvalifitseeris ebasiirasteks. Ma võtan ja käsitlen neid nüüd siin mõningase põhjalikkusega. Ma arvan, et nende kokkusidumine oli täiesti ebaseaduslik. Need olid väga sisulised ja üksteisest eraldi olevad [ettepanekud]. Kõigepealt panin ma siia juurde väikese täiendava klausli, et elektroonilisel hääletamisel kasutatakse rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud elektroonilise hääletamise süsteemi. Lihtne ja selge mõte. See peaks ju kõigile arusaadav olema, et see peaks nii olema. Minu järgmine ettepanek, mis on ka nüüd [teistega] üheks ettepanekuks kokku liidetud, aga mis eelmisega otseselt kuidagi ei seostu: elektrooniliselt antud häält ei ole võimalik muuta. See on siis § 482, kui eelmine läks juurde punktile 1, siis see läheb juurde punktile 2. See on ju selge, et kui paberhäält ei ole võimalik muuta, siis peaks ühetaolisuse huvides olema samamoodi ka elektroonilise häälega. Te näete, et need kaks ettepanekut omavahel mitte kuidagi ei seostu. Aga nad on seotud siin ühte. Võib-olla ühte sooviks suur saal toetada, aga teist mitte. Edasi: riigi valimisteenistus seab elektroonilise hääletamise süsteemi kasutusvalmis hiljemalt 30. päevaks enne valimispäeva. Ma olen seda tähtaega pikendanud või pakkunud pikendamise välja seetõttu, et mitu korda on süsteem vahepeal lihtsalt kinni kiilunud ja on toimunud mingi salapärane katkestus. Selliseid asju ei tohiks toimuda. Edasi, järgmine punkt. Ma ei hakka neid paragrahve ja punkte siin ette lugema, see võtab liiga palju aega, mul seda aega ei ole. Enne elektroonilise hääletamise algust seadistab riigi valimisteenistus avalikult rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul – see on minu lisand siia – elektroonilise hääletuse süsteemi. See peaks nii toimuma, et tagada paremat usaldusväärsust. Selle lõigu lõppu olen ma lisanud sellise lause, et kõikide Eestis registreeritud erakondade esindajatele peab olema tagatud võimalus elektroonilise hääletamise seadistamist vaadelda ja hinnata. Seda praegu seaduses ei ole ja seda ka ei tehta, aga seda oleks vaja teha, et tagada elementaarne usaldusväärsus. Edasi, nagu ma ütlesin, iga klausel oli mul eraldi ettepanekuna ja nüüd nad on siin koos ja nad ei seostu omavahel, aga kõigi nende eesmärk on olnud see, et tõsta usaldusväärsust ja vaadeldavust, mis on probleem. Järgmiseks, alapunktis, mis puudutab elektroonilise hääletamise süsteemi organisatsiooni, on loetletud komponendid, mis seal peaksid olema. Siin on hääletaja komponent, hääle kontrollimise komponent, koguja komponent, töötleja komponent ja lugeja komponent. Siia ma olen lisanud uue komponendina usaldusväärsuse tagamise komponendi, mis võimaldab rahvusvahelistel vaatlejatel ja Eestis registreeritud erakondade esindajatel hinnata elektroonilise hääletuse läbiviimise turvalisust ning usaldusväärsust. Lihtne ja selge, see peaks siin olema. Järgmine punkt on "Elektroonilise hääletamise kord". Sellele punktile ma olen lisanud lause, et valija isikusamasus peab olema tuvastatud näotuvastuse alusel. Ka väga lihtne ja selge põhimõte. Sellest on palju siin saalis juttu olnud, miks seda on vaja. Tehnilised vahendid ja võimalused on selleks ka olemas. See peaks siin olema. Siis järgmine: elektrooniliste häälte lugemise ja tervikluse kontrolli juures peavad viibima audiitor, rahvusvahelised vaatlejad ja Eestis registreeritud erakondade esindajad. Praegu on siin ainult audiitor. Ehk millega me [usaldusväärsust] tagame, kas ainult üks audiitor või väike grupp audiitoreid suudab seda usaldusväärsust tagada? Ei, siin peaksid olema ka vaatlejad, rahvusvahelised vaatlejad ja Eestis registreeritud erakondade esindajad. Nii. [Paragrahvis] "Valimiste turvalisuse tagamine" on siin eelnõus järgmised punktid: elektroonilise hääletamise süsteemile tehakse riskianalüüs, rakendatud turvameetmete audit, tehniline läbistustestimine ja oluliste riskide vähendamise riskikäsitlusplaan, mis on koostatud riskianalüüsi tulemuste, auditi aruandes esile toodud mittevastavuste ja läbistustestimiste leidude põhjal. Need on neli punkti praegu, mis on siin kirjas. Ma olen lisanud siia rahvusvahelise turvalisuse ja usaldusväärsuse auditi, mis on [praegu] puudu. Auditit ennast on vaja, et sedasama usaldusväärsust tõsta. Need on minu ettepanekud, mis on ebaseaduslikult koondatud kokku üheks ettepanekuks. Komisjoni seisukoht nii minu ettepanekute kohta eraldi kui ka ühe, kokkuseotud ettepaneku kohta on, et jätta arvestamata. Need on ju täiesti elementaarsed asjad, mida meil on vaja turvalisuse tagamiseks teha, aga siit ma loen seisukohta, et jätta arvestamata. Mul on hästi lihtne küsimus: mis siin toimub, kuidas me seda usaldusväärsust siis üldse tahame tagada? Samal ajal, kui ma esitan niivõrd lihtsaid ja selgeid asju, nimetatakse seda kõike ebasiiruseks. Mulle tuleb meelde see aeg, 1984 ja 1985, kui ma vangis istusin ja mul oli uurija, KGB kapten Iljaševitš, kes mulle ütles, et, Leo, sina oled küll täiesti ebausaldusväärne. Nii et seda hinnangut ma olen saanud varemgi. Aga komisjoni esindajale oli mul põhimõtteline küsimus: miks teised demokraatlikud riigid ei Euroopas, Ameerikas ega Aasias ei ole seda süsteemi üle võtnud, kui see on niivõrd hea ja innovatiivne süsteem? 20 aastat on olnud selleks aega, aga keegi ei ole seda teinud. Venemaa on seda teinud. Venemaa korraldab sama süsteemiga Ukraina okupeeritud ja annekteeritud aladel hääletusi ja kuulutab need täiesti legitiimseks. Tulemused näitavad ükskõik mida. Nii nagu ütles Jossif Vissarionovitš Stalin, et ei ole tähtis, kes kuidas hääletab, tähtis on see, kes hääled kokku loeb. Ja siin ongi küsimus, kes selles süsteemis siis hääled kokku loeb. Mul seda vastust ei ole, seepärast ei ole mul ka selle süsteemi vastu usaldust. Ma olen teinud lihtsad ettepanekud, kuidas usaldusväärsust tugevdada, ja ma näen, et komisjon on need kõik maha hääletanud. Kutsun siiski üles ettepanekut nr 31 toetama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud avalikkus! Head saadikud! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Ma jätkan sealt, kus Leo Kunnas lõpetas. Ta küsis, miks teised riigid ei kasuta e‑valimisi. Mind pani mõtlema see, et need riigid, kus [tulemusi] niikuinii võltsitakse, nagu mõned Aafrika diktatuurid, ei kasuta neid ka. Küllap sellepärast, et selleks, et saaks rääkida nagu meie idanaaber, et [hääletati] diktaator X või Y poolt, ei taha nad jätta muljet, et peteti. Nende arvates on paberiga petmine usaldusväärsem kui e‑valimistega petmine. See on mõtlema panev, kui isegi Aafrika diktatuurid ei taha sellega katsetada. Küll on seda teed läinud Putini Venemaa, mis tähendab, et me oleme vastu liberaalide tahtmist sattunud väga ja väga halba seltskonda. Mõelge selle peale, et see meile au ei tee. Meil on kliimateema muutunud usuküsimuseks, kuigi aeg-ajalt räägitakse ka teadusest. Aga see on põhiliselt usuküsimus. Vastaste kohta öeldakse nii, nagu Kärdlas toimunud debatil üks Parempoolsete doktorikraadiga liige ütles kliima soojenemise kriitikute kohta, et küllap need teadlased on mingeid aineid kasutanud, et nad on kriitilised. Aga vaadake, teadus ongi kriitiline. Teadus on ka enesekriitiline, ta peab olema võimeline muutuma. Iga uus teooria tuleb enesekriitikast. Eksperimendid tulevad eelmise eksperimendi kriitikast. Ehk kriitika peaks olema teadusliku maailmavaate alus. Aga nii nagu kliima puhul öeldakse, et kõik on niigi selge, sest Kliimapaneeli teadlaste enamus juhtumisi arvab nii, siis sama on e‑valimistega: "Uskuge! Uskuge musta kasti!" Teate, see on kurb, et nii tehnilises ja matemaatilises valdkonnas, nagu seda on IT ja tehnoloogia, kus kõik peaks olema mõõdetav, öeldakse, et uskuge musta kasti. Just nii see olukord on juriidilisest vaatenurgast. Mulle ei ole vaja lõputuid tehnilisi argumente, sest nendega võib mind väga hästi petta. Võib ka väga häid IT-eksperte alt vedada. Aga senikaua, kuni ei ole keskmisel, ilma tehniliste eriteadmisteta inimesel võimalus teha järelkontrolli – nii nagu me paljud oleme valimiste vaatlejana seisnud selle laua kõrval, kus sedeleid loetakse –, siis ei ole järelevalvevõimalust. Ei ole seda võimalust. Ei ole, ei ole, see ei ole järelevalve. Ka keskmine, tehniliste eriteadmisteta inimene peab sellest aru saama. Ma saan väga hästi aru sellest, kui sedelid on laotatud lauale, ma olen seal kõrval koos teiste erakondade esindajatega ja me jälgime seda, me näeme pitseerimist, me näeme kõiki protseduure. Ka seal on meil kogu aeg mure, et ega keegi pahandust ei tee. Aga siiski, eriteadmisteta inimesena ma leian, et see on reeglina rahuldav olukord, kus me saame valimisvaatlejatena paber[valimiste] kõrval olla. See loobki usalduse. Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Usaldus ongi see võtmeküsimus. See, mida märkis ka digiaktivist Märt Põder: usaldus, et ka opositsioon usaldaks valimisi. Te teate, mis maailmas juhtus, ka USA‑s, kui oli väga suur usalduse probleem, millised lained hakkasid vanas demokraatias kerkima. Juba sellepärast ma kutsun üles andma tagasi usaldust e‑valimiste suhtes või üldse valimiste suhtes e‑valimiste lõpetamise teel. Kui praegu 40% ei usalda, siis see on äärmiselt kõrge usaldamatus. Kui 5% ei usalda, siis see on talutav, kuigivõrd talutav. Aga just valimiste tehnilist protseduuri peab usaldama. Näiteks põhiseaduskomisjoni ettekandja Hendrik Terras ütles, et salajasuse rikkumise korral tuleb pöörduda politseisse. Aga mõelge nüüd, kas meil on üldse valimised salajased. Kui kodus hääletada, siis on seal terve suguvõsa kohal. Mulle tuleb meelde olukord Ungari valimisi vaadeldes. Ma olin seal koos ühe sotsiaaldemokraadiga. Küll tema oli mures ja kirjutas valimiste vaatluse protokolli kriitilisi märkusi, kui poeg läks oma eaka emaga valimiskabiini ja abistas teda, invaliidist ema. Ta oli maruvihane, ta oli mitu päeva vihane. See sotsiaaldemokraadist valimisvaatleja ütles, et nii ei tehta, ja kirjutas väga palju märkusi. Aga pool Eestit hääletab kodus söögilaua ääres, perekondliku kogunemise käigus võib-olla teevad seda paljud. Meil ei ole mingit ülevaadet. Hendrik Terras ütles, et pöörduge politseisse, kui valimised ei ole salajased. Kui isegi Tallinnas ei suudeta pabersedelite puhul tagada salajasust, kuidas siis ometigi [saaks seda teha] e‑valimistel, kui vahel võib sõpruskond olla võtnud õlled ette ja on hakanud valima? Need situatsioonid ei ole ju välistatud. Aga ma tuletan meelde, et minul on Rakvere kohalike valimiste vastu usaldus täielikult lagunenud. Me räägime oletatavasti sadadest kuritegudest, mida häälte ostmise kaudu toime pannakse. Käiakse majast majja, ostetakse [hääli] 40 euro eest. Võib-olla järgmistel valimistel on 50 eurot elektroonilise valimissedeli täitmise hind. Sinna me olemegi jõudnud. Kujutage ette mobiilivalimisi: kaks inimest saavad kokku, suhtlevad näost näkku – kuidas sa kahtlustad, et tegelikult müüakse häält? See on muudetud eriti lihtsaks. Tuletan meelde ka USA e‑valimiste eksperti doktor Barbara Simonsit, kes ütleb, et need süsteemid võivad sattuda häkkerite kontrolli alla. Kui ta tegi koos professor Alex Haldermaniga Michigani ülikoolist eksperimenti, said nad süsteemi väga kiiresti enda kontrolli alla ja tõdesid, et lisaks tulid rünnakud Hiinast ja Iraanist. Nii et kontroll läks ka välise jõu kätte. Asi on veelgi halvem, kui me ette kujutame. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kuulajad, kolleegid! Otsustasin siiski tulla korraks teemat natukene valgustama, kuna ma olen palju kokku puutunud e‑valimiste tehnoloogilise poolega ja selle tehnoloogiaga kui sellisega. Ei saa lasta minna ka päris niimoodi, et jäävad kõlama ainult ühed arvamused, kui need on väärad. On kõlanud näiteks, et ei ole võimalik kontrollida seda tarkvara, mida kasutatakse. Selleks on tegelikult väga konkreetsed meetodid. Seesama, mida ka Martin mainis, auditeerimise osas: kui kood on ära auditeeritud, siis saab kontrollida, et täpselt seesama kood jookseks ka lõpparvutis. Selleks on olemas tehnoloogilised vahendid, sellel baseerub tegelikult kogu meie maailma usaldus kõikvõimalike tarkvarade vastu, mis jooksevad kriitilistes süsteemides. Samamoodi see, miks saab näiteks viimase hetkeni võtta välja hääli, mis olid mingisuguses piirkonnas valesti läinud. See on kahe ümbriku süsteem ehk seal on see tehniliselt eraldatud niimoodi, et sa saad tuvastada, kes on käinud valimas, aga sa ei saa tuvastada, keda ta valis. Sa saad kõige viimases faasis, pärast viimase valimispäeva lõppu, kui sa pead niikuinii paberil hääletanute hääled eemaldama, selle järel ümbrikute avamisel need viimased tegelikud hääled, mis on siis anonüümsed, omavahel ära segada ja avaldada valimistulemused. Samamoodi eeldaks süsteemi kontrolli alla võtmine seda, et antud arvutid on võrgus, mida nad ei ole. See arvuti paigaldatakse selleks hetkeks, kui hakatakse hääli lugema. Tuuakse sisse krüpteeritud andmed ja need andmed dekrüpteeritakse valimisjaoskonna võtmetega. Ühesõnaga, inimesi, kes sellest valdkonnast teavad, on tegelikult väga palju. Eestis on väga palju küberturbeeksperte. Tehniliselt on võimalik seda süsteemi valideerida. Sellel teemal on minu mäletamist mööda RIA ja Vabariigi Valimiskomisjon enne valimiste toimumist korraldanud korduvalt koolitusi, kus seletati kogu tehniline süsteem lahti. Samamoodi on see tarkvara avalikult kontrollitav. Kõiki neid tarkvaraelemente ka valimisvaatluse käigus kontrollitakse, et need vastaks täpselt sellele, mida on ette nähtud kasutada, täpselt sellele, mida on auditeeritud. Tõepoolest, keskmine inimene ei pruugi saada sellest vaatluse käigus aru. Tema näeb seda, mis ekraanil toimub. Aga inimene, kes seda tehnoloogiat teab ja seal sees on, on võimeline seda kontrolli kõrvalt teostama ja aru saama. Need räsid ei ole väga pikad, sul on võimalik seda kontrollida, endale paberile välja kirjutada, kas see on see lugemistarkvara versioon, mida sa oled lugenud, ja nii edasi. See kõik on kontrollitav. Tehnoloogilise poole pealt ma ikkagi soovitaks neile, kes on selle suhtes skeptilisemad, RIA minu arust väga häid visualiseeringuid, et aru saada, kuidas see tehnoloogia toimib. Samamoodi võiks küsida ekspertidelt. Eksperdid on võimelised seda valideerima. Ma olen nõus, et alati on võimalik inimfaktorist lähtuvalt protsessi mõjutada, on keskkonnad ja need küsimused. Selles mõttes on minu meelest näiteks just m‑valimiste sissetoomine potentsiaalselt parem, sest siis ei ole mitte suure ekraani taga kõik, vaid see on sinu enda telefon ja sul on sellega oluliselt lihtsam privaatsust saavutada kui mõne muu elemendiga. Ma ei tahaks, et jääks [mulje], et me ei saa tehnoloogiliselt kontrollida. See eeldab ikkagi seda, et on olemas tehnoloogiline lugemisoskus. Ega inimene, kes ei oska niisama lugeda, ei suuda ka ühtegi valimisprotokolli lugeda. Tema jaoks on see sigrimigri. See on sama teema. Seda peaks kontrollima [eksperdid]. Eestis on piisavalt palju eksperte, kes krüptograafiat ja kogu seda protsessi tunnevad. Uskuge mind, kui krüptograafia võtmete osa oleks lihtsalt susserdatav, siis Eesti e‑valimised oleks küll kõige viimane koht, kus keegi tahaks seda proovida. Seesama süsteem kaitseb triljonite, triljonite [väärtuses] maailma varasid. Kui sa suudad seda süsteemi lihtsalt muuta ja võltsida, siis on kõikide maailma pankade uksed sulle valla. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna on mitu korda püütud väita, et antud eelnõu ei reguleeri mobiilseid valimisi. Aga antud eelnõuga tehakse algust sellega, et need m‑valimised lõpuks tuleksid. Esimene samm oli see, et eelnõus märgiti, et mobiilseadmetele luuakse hääle kontrollrakendus. Siis otsustas põhiseaduskomisjon, et sellest on vähe, ja komisjon tuli välja oma muudatusettepanekuga luua mobiilseadmete valijarakendus. Siin on kõik mustvalge. Sooviksin rääkida eraldi eelnõu seletuskirjast. Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et muudatuste tulemusena suureneb e‑valimiste läbipaistvus, aga tekib ka õigusselgus. Kas see siis omakorda tähendab, et varem see süsteem polnudki nii läbipaistev ja õigusselge? Seletuskirjas on lausa 47 korda mainitud, et eelnõu eesmärk on tekitada usaldust. Kui seda on vaja nii palju kordi mainida, järelikult seda usaldust siiamaani pole olnud. Ma saan rääkida oma kogemusest, kolleeg Lauri Laats juba seda põgusalt mainis. Täna hommikul ma läksin Tallinna Linnavolikokku, et üle vaadata sedelid, millega valiti Jevgeni Ossinovski linnapeaks kolmandas voorus. Täiesti tavaline protseduur. Ma ei arvanud, et ma midagi tuvastan. Aga seal me teiste kolleegidega tuvastasime, et valimised tegelikult polnud salajased ega vabad. Kui hääletus jõudis pühapäeval kolmandasse vooru, siis igale fraktsioonile oli enne seda antud suunis, kuidas nende saadikud peavad hääletama, et hiljem oleks võimalik kontrollida ja tuvastada, kus siis need hääled kaduma lähevad. Iga fraktsioon pani risti kasti erinevasse nurka. Neli fraktsiooni, neli erinevat meetodit: kes pani ristikese kasti paremasse ülemisse nurka, kes pani ristikese kasti alumisse paremasse nurka ja nii edasi. Tänu sellele me saime täna kindlalt tuvastada, kuidas fraktsioon käitus, isegi tuvastasime selle hääle, kes hääletas eraldi, kes tuli pärast hiljem eraldi ja hääletas. Tänu sellele me täna teame, et rikuti mitmeid printsiipe: valimised ei olnud salajased, valimised polnud vabad. Öelge mulle, kuidas me oleks saanud seda tuvastada, kui need hääletused oleksid toimunud elektrooniliselt või oleks olnud m‑hääletus. Me ei oleks seda mitte kunagi tuvastanud. On kaks aspekti, mida e‑valimiste turvalisuse ja läbipaistvuse kohta on mainitud, aga mida siiamaani pole tehtud. Näiteks, miks siiamaani pole näotuvastust? Miks ei kasutata topeltservereid? Kui ma lähen valimisjaoskonda, siis ma ei saa sinna minna, mask peas, ma ei saa minna kellegi teise dokumendiga, mind ei lastaks siis mitte kunagi hääletuskabiini. Aga miks ei kehti see meil e‑hääletuse puhul? Meil on need süsteemid olemas. Kõige parem näide on näiteks e‑notar. Seal on täiesti arusaadavalt näo tuvastamise programm. Teiseks, topeltserverite teema. Täna on ainult üks koht, kus meil e‑hääli loetakse: Vabariigi Valimiskomisjon. Miks ei ole vähemalt kaks sõltumatut keskust, kus loetaks täpselt samu hääli? Miks seda ei soovita luua? Ehk neid turvameetmeid pole e‑hääletusel suudetud tagada. Mida teeb riik? Liigub edasi, teeb uue süsteemi, et teeme nüüd m‑hääletuse. Aga nutiseadme puhul on ainus koht, kus rakendus saab olla kättesaadav, Google´i või Apple'i rakenduste poed. Eesti riigiasutused ise sinna neid rakendusi lisada ei saa ja ei saa neid ka sealt maha võtta. Ehk kui me selle süsteemiga edasi läheme, siis me hakkame sõltuma suurkorporatsioonidest. Meie valimistesse tegelikult sekkuvad kolmandad osapooled. Kas me tõesti soovime seda? Esiteks, vaatlejad ei saa minna kontrollima, kas tegemist on sama rakendusega või on keegi sinna jupi koodi juurde kirjutanud või vahelt ära [võtnud]. Kui suur osa valijatest hakkab kahtlema ja korraldajatel ei ole seejuures võimalik kindlalt öelda, et mingit pahavara või midagi pole juurde lisatud, siis olukord tegelikult ei ole enam meie kontrolli all. Teiseks, veel üks ohukoht. E‑hääletamisel on olemas kindel leht, kust me saame [rakenduse] alla laadida, valimised.ee, aga mis juhtub nendes rakenduste poodides? Sinna võib tekkida palju sarnase nimetusega sarnaseid rakendusi, inimesed hakkavad kogemata alla laadima mingeid muid rakendusi, võib-olla teevad seda vanemad inimesed, ja nende andmed võivad minna kaduma. Valimiskomisjoni esimees Oliver Kask tõi kõik need näited põhiseaduskomisjonis välja ja mainis, et need riskid, mis tekivad, võivad kahjustada valimiste salajasust, läbipaistvust ja usaldusväärsust. Need on tema sõnad. Kõige suurem küsimus on: kuidas me saame lubada kolmandatele osapooltele juurdepääsu meie inimeste andmetele ja meie valimistele? Aga muidugi, ka eelnõu menetluslik aspekt. Suurim probleem on see, et opositsiooni muudatusettepanekud seoti kokku. Näiteks seesama hääle kontrollrakenduse loomine telefoni jaoks. Oli eraldi muudatusettepanek, et just see säte välja jätta, aga see seoti kokku 107 teise muudatusettepanekuga. Ehk kui ma sooviks, siis mul ei oleks võimalik eraldi seda muudatusettepanekut hääletada. Mis on juhtunud? Sisulised muudatusettepanekud seoti kokku ja koalitsioon muutis nii kõik sisulised muudatusettepanekud sisutuks. See on see, mis on juhtunud. Aga see pole veel kõik. Täna me näeme suure tõenäosusega ka seda, et koalitsioon hakkab piirama vaheaegade võtmist. Ehk siis vähe sellest, et muudatusettepanekuid on kordades-kordades vähem, minimaalselt, koalitsioon tahab võtta ära ka opositsiooni õiguse vaheaegasid võtta. Ja siis tuleb jutt parlamendi töövõimest. Aga täna ei ole parlamendi töövõimel midagi viga. Me oleme võtnud väga palju eelnõusid vastu viimase nädalaga. Õiguskantsler Ülle Madise on välja toonud, et obstruktsioon ühe kindla eelnõu suhtes on parlamentarismi osa. Seda ei tohi, ei ole vaja ja seda ei saa keelata. Sadade muudatusettepanekute esitamine, pikkade kõnede pidamine, vaheaegade võtmine on õiguskantsleri sõnul oluline osa valija eest seismisel. Seda me täna just teeme. Me seisame konkreetse eelnõu vastu, mis soovib sätestada m‑valimised. Seetõttu, kui koalitsioon tahab korraga nii muudatusettepanekud kokku siduda kui ka hakata piirama vaheaegade võtmist, siis vabandust väga, see pole riigimehelik ega demokraatlik. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on siin päris palju räägitud selle seaduseelnõuga tehtavatest muudatustest ja eesmärgina tuuakse seadusandja poolt välja, et me tahame usaldusväärsust parandada. Nii nagu eelkõneleja rääkis, mitu korda on seletuskirjas räägitud usaldusest. Kas siis tõesti on see asi siiamaani olnud ebausaldusväärne? Jah, seda ta siiamaani on olnud. Seda teavad kindlasti kõik, kes seda süsteemi on seestpoolt näinud. Mario Kadastik püüdis meile siin pikalt-laialt selgeks teha, et seda on võimalik kontrollida ja seda on võimalik ka täpsustada. Aga tekibki küsimus, kui väljastpoolt keegi ligipääsu ei saa ja andmetega toimetamine toimub süsteemis sees. Nii et see on meie mure ja see on kõikide tänaste kõnelejate mure, et see süsteem iseenesest on seestpoolt juhitav ja saab teha selliselt, et väljastpoolt vaatleja ei pääse kuidagi sellele ligi. Aga tulen selle eelnõu juurde tagasi. Seletuskiri räägib sellest, et tahetakse isikutuvastamise regulatsiooni täiendada. Praegu on isikutuvastamise regulatsioon Riigikogu valimise seaduses lähtuvalt hääletusviisist sätestatud erineva detailsustasemega. Kui jaoskonnas hääletamissedeli saamiseks tuleb valija tuvastada isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel ning kirja teel hääletamise taotlusele tuleb isikut tõendavate dokumentide seaduse sätete alusel lisada isikut tõendava dokumendi koopia, siis elektroonilise hääletamise korral tuvastatakse isik Vabariigi Valimiskomisjoni otsuses määratud korras. Ma hakkasin huvitatult mõtlema, et kui suur või lai kogu on Vabariigi Valimiskomisjon, kes teeb seadusest tuleneva isikut tõendava dokumendi definitsiooni ringi elektroonilise hääletamise jaoks. Ma vaatasin, et seal on seitse liiget. Tähendab, seitse liiget teevad oma otsusega meile selgeks, mismoodi toimub identifitseerimine. Usaldusväärsusest. Iga kord on peale valimisi tehtud [küsitlusi] e‑valimiste usaldusväärsuse kohta. Ei ole siin kuidagi nagu paremuse poole minemist. Peale viimaseid valimisi on usaldusväärsus 60%, mis tähendab, et 40% inimesi ei usalda e‑valimisi. Kas see ei peaks häirekellad helisema panema? Juba 2013 kukkus see peaaegu 50% peale. Kõige suurem oli usaldus 2007. aastal, ligi 80%. Kui see usaldus on juba nii katastroofiliselt kukkunud, siis see näitab seda, et tegelikult praegune valitsus ja koalitsioon ei plaanigi midagi ette võtta, sest selle 40% arvamus ei lähe neile tegelikult üldse korda. Nüüd tulen sellesama eelnõu m‑valimiste osa juurde. Nii nagu ka eelkõneleja rääkis, on rakenduste [poed], kust laetakse alla valimistarkvara, mille on valmistanud kolmandad isikud, on see siis Google või Apple. Nagu me teame, tegelikult ka e‑valimistel ehk ID‑kaardiga hääletades ei tuvastata isikut, vaid süsteemis tuvastatakse see, kas sertifikaadid kehtivad. Seal ei ole ei pilti, ei midagi, ka mitte isikutuvastust ja pildirakendust. Põhiseaduskomisjoni esimees ütles, et tuleb nii palju hääletajaid, et süsteem jookseks kokku. Aga võib-olla ongi vaja see süsteem kokku jooksutada, et lõpuks saadaks aru, et e‑hääletamine ja planeeritav m‑hääletamine ei ole usaldusväärsed. Eesti 200 fraktsiooni nimel rääkis inimene ka kõikide noorte nimel. Mina küll nii julge ei suudaks olla. Mina suudan rääkida oma valijate nimel ja võib-olla ka oma valimisringkonnas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valijate nimel. Olen ka noortega rääkinud, ja number üks, nad ei tea, kes on härra Terras, ja number kaks, nad ei ole e‑valimiste poolt. Seda ma võin väga julgelt öelda. Keegi pole siin vastanud ka sellele küsimusele, mida on küsitud mitu korda ja küsiti ka põhiseaduskomisjoni esimehe käest, kui ta siin puldis oli ja andis eelnõu kohta selgitusi: miks siis ei ole ikkagi demokraatlik Euroopa ja teised maailma edumeelsed riigid võtnud kasutusele e‑valimiste ja e‑hääletuse süsteemi? Põhjendus oli, et tema on selle OSCE‑ga käinud rääkimas ja kõik kadestavad meid. Muidugi kadestavad, sest nende riigis pannakse võltsimise eest inimesed võib-olla trellide taha. Seda nad kadestavadki, et meil sellist asja ei juhtu. Meil lihtsalt seda tehakse ja nii ta jääb. Praegused valitsejad saavad tänu sellele tunda ennast kindlamalt ning ei taju ohtu. Ma vaatasin kooskõlastustabelit ja kaasamise süsteemi. Siin on väga ilusti välja toonud Vabariigi Valimiskomisjon, ta on selgelt välja toonud, et seadus vajab terviklikult ülevaatamist, mis puudutab valimiste infosüsteeme, sest infosüsteemide regulatsioon on vananenud. Juba riigiasutused ütlevad, et asjad on vananenud. Sellele on vastatud selliselt, et väljapakutud muudatusettepanekud on heaks alguspunktiks, kus koostöös Vabariigi Valimiskomisjoniga saame arutelusid jätkata. On vanasõna, et enne võiks olla muna ja alles siis võiks kaagutada. Aga praegu on tekkinud selline asi, et me kaagutame, seaduse väljatöötajad, ja siis hakkame seda täitma munaga, alles siis hakkame sinna sisu taha looma. Nii et ei saa mitte kuidagi nõustuda selle seaduseelnõu poolt hääletamisega. Muidugi võiks pikalt rääkida veel nende muudatusettepanekute obstruktsioonilisusest ja põhiseaduskomisjoni subjektiivsest arvamusest, et neid võib kimpu siduda. Sellega ei saa kuidagi siin praegu nõustuda. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Eelnõust endast rääkides: eelnõu tegeleb ju kosmeetiliste muudatustega. E‑valimistega seotud päris probleemidega ei soovi tänane valitsus kahjuks tegeleda ja tegelikult astub ühte jalga Vene erakonnaga Ühtne Venemaa, keda Reformierakonnaga seob see, et mõlemad püsivad võimul tänu e‑valimistel saadud häältele. Aga kui nüüd Eesti juurde tulla, siis meil on sisuliselt kahed erinevad valimised. Ühed on traditsioonilised pabervalimised, kui käiakse jaoskonnas hääletamas, mis on aastakümneid ja aastasadu niimoodi toimunud. Ja siis on e‑valimised, mille osas Eestis mitte midagi peale usu ei ole. Me peame uskuma, et need on ausad, et need on turvalised, aga seda ei ole võimalik kontrollida. Vaatame viimastel kuudel toimunud sündmusi, kui näiteks e‑sisseastumiseksamite süsteem kokku jooksis, tuludeklaratsioonide süsteem kokku jooksis. Ja siis öeldakse meile, et sajad tuhanded inimesed hääletavad e‑valimistel, ühtegi tõrget ei ole, et see ongi niimoodi. Kui e‑valimisi vaadelda soovitakse, siis sisuliselt on võimalik, kui võrrelda pabervalimistega, vaadelda ainult seda hoonet, kus valimised toimuvad. Ehk see on sama hea kui minna mõnda valimisjaoskonda õuest vaatama, näidatakse, et siin on uksed, siin on korsten, siin on katus, siin on aknad. Ei ole usaldusväärsust ja ei ole läbipaistvust. Antud eelnõu viitab ka sellele, justkui saaks valimistel mingid organisatoorsed tegevused sisse osta, et selle isikutuvastamise ja nii-öelda dokumendikontrolli jaoskonnas või ka häälte lugemise ja hääletamisprotseduuri läbiviimise teenuseid saaks vajaduse korral ka sisse osta. See on enam kui kummaline. Valimiskomisjonides – pabervalimistest ma räägin – kinnitab kohalik omavalitsus volikogus need inimesed, kes hakkavad hääli lugema. Aga e‑valimistel me võime justkui mingi lõigu lihtsalt teenusena sisse osta. Järjest hullemaks asja aetakse. Nüüd räägitaksegi juba m‑valimistest, olukorras, kus mobiiltelefonidesse sissehäkkimine on suur probleem. Loeme uudiseid, et inimestelt võetakse üle nende telefone, käiakse nende pangakontodel, tehakse erinevaid pettusi mobiiliäppide kaudu telefonidesse sokutatud rakenduste abil. M‑valimised on täiesti pöörane idee ja loodan, et see ei saa mitte kunagi teoks. Valimissüsteemil peab olema rahva usaldus. Valimised on ju tegelikult ühiskondlik kokkulepe, see vajab ühiskondlikku usaldust, see on protseduur võimu delegeerimiseks, kus inimesed annavad õiguse enda eest otsustada kellelegi teisele. See mõjutab väga oluliselt neidsamu inimesi, kes õiguse otsustada üle annavad. See protseduur peab olema maksimaalselt läbipaistev, mida e‑valimised kindlasti ei ole. Kui rääkida usaldusest, siis Raivo Palmaru, Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle huvitavates loengutes mul on olnud võimalik viibida, ütleb, et usaldus ongi selle liimi põhikomponent, mis hoiab koos ja töös inimkooslusi, sealhulgas meie oma riiki. Aga seda usaldust täna ei ole. Meil on olukord, kus 40% inimesi ei usalda tegelikult valimissüsteemi, sest nad ei usalda e‑valimisi. See on tohutu probleem. Olukorras, kus 40% inimestest peab e‑valimisi ebausaldusväärseks või pigem ebausaldusväärseks, tuleb e‑valimised kohe lõpetada. Numbrid näitavad, et mitte mingisugust ühiskondlikku … Palun kolm minutit lisaaega. Numbrid näitavad, et mitte mingisugust ühiskondlikku kokkulepet sel teemal ei ole. Kokkuleppe puudumine on ohtlik …

Lisaaeg kolm minutit, palun! Küsisite, jah? Palun!

… Eesti demokraatiale ja ohtlik Eesti riigile tervikuna. Inimeste usaldamatus e‑valimiste vastu ei ole midagi halba. Vastupidi, keerulisi küsimusi tulebki küsida ja kui vastuseid ei anta või neid pole võimalik uskuda, on usaldamatus igati põhjendatud. Kriitikud on Eesti e‑valimiste teemasid käsitlenud väga erinevate asjaolude kaudu. Kusjuures neid küsimusi e‑valimiste kohta ei ole tõstatatud ainult Eestis, vaid ka väljaspool Eestit. Ma loen järgnevalt ette paar lühikest lõiku ühest artiklist, kus IT valdkonnas väga pädev Ameerika professor Drew Springall eelretsenseeritud heatasemelises uurimisartiklis "Eesti internetihääletuse süsteemi turvaanalüüs" on kirjutanud, et Eesti internetihääletuse põhiprobleem on jäänud lahenduseta, Eestis kehtestatud e‑valimiste kord ei paku piisavat kaitset rünnakute eest ega taga ka läbipaistvust. Testide põhjal järeldavad artikli autorid, et riigi tasandil ründaja, kogenud kurjategija või ka ebaaus siseringi liige võib Eesti e‑valimiste tulemustega manipuleerides nurjata nii tehnoloogilised kui ka protseduurilised kontrollid. Artikkel on pikk, aga üks oluline mõte on seal veel. Nimelt, erinevate riskide tõttu soovitavad artikli autorid Eestil internetihääletusest loobuda. Nad märgivad juurde, et kindlasti saab rünnakute leevendamiseks lisada täiendavaid kaitsevahendeid, kuid iga ründamisviisi usaldusväärne peatamine muudaks süsteemi keerukuse juhitamatuks. IT vallas ei ole tehtud selliseid edusamme, mis muudaksid internetihääletuse oluliselt turvalisemaks. Internetihääletus on sellises mahus nagu Eestis kasutusel veel vaid ühes riigis, Venemaal. Ülejäänud riigid peavad seda liiga ohtlikuks. Aga vot Eestis ja Venemaal seda usaldatakse. Siin tuleks veel kord küsida, nagu ma alustasin, mis ühendab tänast valitsust, Ühtset Venemaad ja Reformierakonda. Lisaks sellele, et Reformierakond on korduvalt vedanud näiteks Venemaaga viisavabaduse kehtestamise [ideed], usuvad nii Reformierakond kui ka Venemaa valitsuspartei jäägitult e‑valimistesse ja teavad, et see toob neile edu. E‑valimised tuleb lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Ma saan aru, et see on nüüd teine kõnesoov ja see on fraktsiooni nimel. Palun, Martin Helme! Fraktsiooni nimel.

Palun kaheksa minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hakkame jõudma parlamentarismi lõppu, selle eelnõu menetlemine on üks viimaseid kirstunaelasid. Kõik see, mida me oleme siin 30 aastat harjunud nägema, see, mismoodi meil siin asjad on käinud – reeglid on olnud, ka kirjutamata reeglid –, seda on ju alates viimastest Riigikogu valimistest järjest ja järjest puruks pekstud. Me oleme jõudnud olukorda, kus meil reegleid enam ei ole. Meil ei ole enam reeglit, et eelnõu peab jõudma saali seitsme töönädala jooksul. Sellest lihtsalt ei peeta kinni, ei peeta kinni süstemaatiliselt. Meil ei ole enam reeglit, et arupärimisele tuleb vastata 20 istungipäeva jooksul. Sellest lihtsalt ei peeta kinni, ja ei peeta kinni isegi olukorras, kus arupärimisi tegelikult ei olegi nii palju. Meil ei ole enam mingit selget reeglit selle kohta, et valitsusele otsuse eelnõuga ettepaneku tegemine mitte sugugi alati ei nõua 51 häält, vaid 51 hääle nõue on ainult teatud puhkudel. Ka sellest reeglist ei peeta kinni. Nüüd me oleme jõudnud selle eelnõu menetlemisel olukorda, kus reeglit, mis garanteeris, et Riigikogu saadik saab esitada muudatusettepaneku, tema muudatusettepanekut arutatakse komisjonis ja kui see muudatusettepanek saab kaks poolthäält, siis saadetakse see muudatusettepanek saali ja siin saab selle üle hääletada, enam ei ole. Meil oli enne vaidlus Riigikogu asespiikriga. Riigikogu asespiiker väitis, et ka varem on muudatusettepanekuid punti seotud. Vastab tõele. Aga seda on tehtud kodu‑ ja töökorra seaduses lubatud raamides. Lubatud raamid on üldiselt üsna lihtsad ja arusaadavad. Kui ettepanekud on kattuvad ja ettepanekute esitajad on nõus, siis võib neid kokku panna. Muul juhul tuleb [ettepanekuid] käsitleda eraldi. See tähendab, et kui Riigikogu saadikud, erinevad saadikud kas või samast fraktsioonist, on esitanud üsna ühesuguse ettepaneku, neid tegelikult kokku panna ei saa. Kui nad ise nõus on, siis saab, aga muidu mitte. Sellest reeglist kinni ei peeta. Ometi on muudatusettepaneku esitamine, selle muudatusettepaneku reeglitepõhine menetlemine komisjonis ja selle muudatusettepaneku reeglitepõhine menetlemine komisjonist edasi saali saadetuna siin Riigikogu suures saalis Riigikogu liikme mandaadi keskne osa. Me oleme mitu korda käinud Riigikohtus erinevate vaidlustega protseduuride üle. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et Riigikogu [liikme] mandaadil on teatud kesksed osad, mis üldse muudavad Riigikogu saadiku Riigikogu saadikuks. Seaduseelnõude menetlemine on tema mandaadi keskne osa. Seaduseelnõude menetlemise lahutamatu osa on muudatusettepanekute menetlemine. Nüüd on see meilt ära võetud. Enam ei saa, lihtsalt enam ei saa esitada ja enam ei saa hääletada. Järgmiseks kavatsetakse meilt ära võtta, juba täna, juba selle eelnõuga seoses, vaheaegade võtmine. Ka see on 30 aastat järjest olnud – võib-olla natuke vähem, 28 aastat järjest – Riigikogu töö lahutamatu osa läbi kõikide koosseisude. Alates VII koosseisust, mis oli Riigikogu esimene koosseis taasiseseisvumise järel, kuni nüüd XV koosseisuni on alati olnud see, et muudatusettepanekute ette, või täpsemalt öeldes, kõikide hääletuste eel saab võtta fraktsioon 10‑minutilise vaheaja. See ei ole lihtsalt niisama väljamõeldud jobutus. Sellel on reaalne sisuline põhjus, seda on läbi aastate vaja olnud. Ma olen ise fraktsiooni juhina võtnud vaheaegasid enne hääletusi, et täpselt üle rääkida fraktsiooniga, kuidas me hääletame. On reaalselt olukordi, kus me ei ole varasemalt mingeid argumente kuulnud või näinud või me ei ole varasemalt täpselt hääletust kokku leppinud ja on vaja võtta see 10 minutit, et fraktsiooniga korra pidada nõu ja otsustada, mida me hääletusel teeme. Eriti oluline on see muudatusettepanekute puhul, mida ju tegelikult sisuliselt vaatavad ainult komisjonide liikmed ja mida ülejäänud fraktsioon näeb alles suure saali menetluse käigus. Nüüd võetakse see [võimalus] ka ära. Saali ei saa tuua enam eelnõusid õigeaegselt, vähemalt mitte niikaua, kuni juhatus tahab nende peal istuda ja neid saali ei lase. Arupärimistele tullakse [vastama] siis, kui tuju on, aga võib-olla ei tulda üldse. Muudatusettepanekute esitamine on muutunud mõttetuks, sest need lihtsalt ei leia komisjonis kas käsitlust, nii nagu juhtus meie ettepanekutega OE‑de kohta, millega anti raha ära välismaistele suurtele asutustele, või seotakse need muudatusettepanekud ebaloomulikult kokku. Pannakse omavahel absoluutselt mitte mingit sidet omavad muudatusettepanekud ühte punti. Võib-olla sa ühte tahtsid toetada ja teist ei tahtnud toetada, aga nüüd sul pole valikut. Sa pead nende kõigi kokkuseotud asjade poolt või vastu hääletama. Ja vaheaegasid enam võtta ei saa. Sellega loomulikult ööistungid kaovad ära. Kui kellelegi tundub, et see ei ole suur kaotus, siis tuleb siia juurde kohe öelda, selle tõttu kaob ära valitsuskoalitsiooni vajadus mingeid eelnõusid usaldus[hääletusega] siduda. Sellel kõigel kokku on demokraatiat tappev efekt. Kaob ära koalitsiooni vajadus arvestada opositsiooniga. Kaob ära koalitsiooni vajadus otsida kompromissi. Kaob ära vajadus pingutada mõne eelnõu läbisurumiseks olukorras, kus sellele on tugev vastuseis. Põhimõtteliselt vaheaegade ja muudatusettepanekute äravõtmisega muudetakse koalitsiooni jaoks seaduste läbisurumine imelihtsaks protsessiks, kus nad ei pea arvestama mingi kriitikaga, mingite ettepanekutega, mingi vastuseisuga. See on parlamentaarse demokraatia surm. On üsna sümboolne, et parlamentaarne demokraatia tapetakse ära, arutades eelnõu, mis on ära tapnud valimisdemokraatia, sest e‑valimised ei ole ausad valimised. E‑valimiste kontrollimatuse tõttu ei ole võimalik öelda, et e‑valimiste [alusel moodustatud] parlament on legitiimne ja sellelt parlamendilt mandaadi saanud valitsus on legitiimne. E‑valimistega tapeti ära demokraatia Eestis laiemalt ja e‑valimiste seaduse muutmise eelnõuga tapeti Eestis ära parlamentaarne demokraatia.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Keskerakonna fraktsioonil oleks keeruline seda eelnõu toetada, kuna siin on kaks põhiprobleemi. Üks on, võib niimoodi öelda, protseduuriline, teine on sisuline. Protseduuriliselt on see [eelnõu] problemaatiline sellepärast, et esiteks pandi kõik muudatusettepanekud jälle kokku. Mis alusel need kokku pandi? See oli jälle selline täiesti suvaline samm komisjoni poolt, kohati puudus selles igasugune loogika. See on probleem number üks. Probleem number kaks on see, et tõepoolest, nagu eelkõneleja juba rääkis, me loeme üllatusega meediast, et üritatakse jälle opositsioonilt võtta ära mingigi võimalus mõjutada neid protsesse, mis siin Riigikogus toimuvad ja mis on toimunud siin aastakümneid, kuna koalitsioonile see lihtsalt enam ei sobi. Loeme isegi teatud hirmuga, et lubatakse, et vaheaegu enam ei anta, kuna jällegi koalitsioon on niimoodi otsustanud. Ma ei tea, mis järgmisena. Kas koalitsioon otsustab niimoodi, et rohkem opositsioonile üldse sõna ei antagi? Milleks? On ju ainult üks õige arvamus: koalitsiooni arvamus. Kui on neid, kes arvavad teistmoodi, siis see on juba nende mure. Ausalt öeldes – kuidas ma ütlen? – ei lõhna see hästi. Lõhnab natuke juba diktatuuri järgi. Me oleme siin näinud, kuidas ei võeta enam vastu protseduurilisi küsimusi, kui istungi juhataja on niimoodi otsustanud. Opositsioonilt võetakse ära ka teisi variante, kuidas saaks menetlust mõjutada. Kas või see, et rohkem ei võeta vastu arupärimisi, ei võeta vastu seaduseelnõusid. Jällegi: kes ja kus otsustas, et niimoodi võib seda korraldada? Kirss tordil on loomulikult see, et kui on vaja midagi kiiresti läbi suruda, siis seotakse asi usaldushääletusega ja ongi kõik, siis ei pea muudatusettepanekuid üldse menetlemagi. Siis ei käi jutt isegi mingisugusest diskussioonist siin saalis, debattidest. Ei saa ju neid pidada, kui muudatusettepanekutest keegi enam ei räägi. See on see protseduuriline probleem. Sisuline probleem on see, et tegelikult peale igat valimisprotsessi tekib jälle selline laine, kui räägitakse sellest, et ei ole need elektroonilised valimised kõige usaldusväärsem asi. Ikkagi hästi paljud eksperdid ütlevad, et on probleeme, need ei ole läbipaistvad, ei saa kontrollida, kuidas see kõik toimub, ei saa pärast kontrollida, kas kõik oli õige ja usaldusväärne. Selle asemel, et mõelda selle peale, kas asi on ikka seda väärt, et elektroonilised valimised saaksid ka edaspidi kasutuses olla, me läheme veel kaugemale ja hakkame seda elektroonilist hääletamist lihtsustama. Nüüd saab idee järgi hääletada juba nutitelefoniga. Mina näen siin kahte probleemi. Probleem number üks on see, et me ju loeme iga päev artikleid sellest, et selline samm viib valimisprotsessi meie kontrolli alt välja. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma lihtsalt tsiteerin. Esimesena sattusid mulle ette Cybernetica AS‑i eksperdi Sven Heibergi sõnad, et kontroll valijarakenduse omandamise üle läheb olulisel määral riigi valimisteenistuse käest ära. Ta tõi välja kolm olulist riski. Esiteks pikeneb valijarakenduse kriitiliste uuenduste omandamiseks vajalik aeg ning kontroll valijarakenduse levitamise üle läheb paljuski valimisteenistuse käest ära ehk läheb põhimõtteliselt Google'i ja Apple'i alla. Teiseks ei saa teha valijarakenduse autentsuse ja terviklikkuse kontrolli. Nii et jätkuvalt seda usaldust elektrooniliste valimiste vastu ei ole. Asi läheb aina keerulisemaks. Tavainimene ei saa enam absoluutselt aru, kuidas see asi töötab, ja see tekitab kindlasti ruumi erinevatele manipulatsioonidele. Teine probleem, mida mina näen ja mida ma selles saalis täna juba väljendasin, on see, et minu meelest kõik need sammud devalveerivad valimisprotsessi kui sellist. Ikkagi on alati olnud niimoodi, et inimene läheb valimisjaoskonda. Sellega ta näitab, et ta tegelikult hoolib sellest, et tema jaoks on see oluline. Ta ei löö käega, vaid läheb ja hääletab ja ütleb oma sõna sekka nii-öelda. Ta osaleb ühiskonnaelus ja pärast saab ka kritiseerida näiteks valitsust, sest tema käis ja hääletas. Aga nüüd on see põhimõtteliselt niimoodi, et inimene istub arvuti taga, vaatab uudiseid, loeb e‑kirju, ma ei tea, vaatab, mis on ilmaprognoos, maksab elektriarve kinni, ostab pileteid kontserdile või kinno, valib riigile neljaks aastaks võimu, ja ongi tehtud. See on kuidagi valimisi devalveeriv. Mina arvan, et see ei ole kõige parem viis, kuidas selle teemaga edasi minna. Järgmine küsimus on selle juures see, et aga miks me kogu aeg üritame kehtestada mingit uut viisi, kuidas valimistel hääletada. Kas paberhääletamisega on mingeid probleeme olnud? Terve maailm jätkuvalt valib jaoskondades pabersedelitel ja mitte keegi ei ütle, et see on kuidagi ebapiisav, ebaefektiivne, eilne päev ja nii edasi. Millegipärast just Eestis räägitakse sellest, et me peame kogu aeg midagi uut välja mõtlema ja me peame kogu aeg midagi uut kehtestama. Minu meelest ei ole see õige suund, kuhu poole liikuda. Nii et mina isiklikult seda eelnõu ei toeta ja Keskerakonna fraktsioon ei toeta seda samuti. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Alar Lanemani. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eelnõu 344 on väga halb. Ma toon teie loal välja mõned aspektid, miks ma seda arvan ja tean. Sissejuhatuseks ütlen, et kogu see olukord on kurb ja koomiline üheaegselt. Need, kes selle eelnõuga seotud ohte eiravad ja ka, nagu ma täna nägin, rahulolevalt muigavad, ei saa aru, et see avab tee halbadele arengutele, mille mõjusid saavad tundma ka nemad ja mis tabavad kogu ühiskonda. See on hea näide nende kohta, kes arvavad, et katla ühes servas on võimalik keeta natuke rammusamat leent. Ei ole võimalik. Neid koomilisi aspekte tuli selle arutelu jooksul siin välja teisigi. Küsiks kõigepealt, mis on näiteks ühist mööblil ja e‑hääletusel või ahjul ja e‑hääletusel. Nad mõlemad on ju toode. Mõlemad peavad olema valmistatud kvaliteetselt ja eesmärgile vastavalt, peavad olema läbinud ja peavad läbima protsessi käigus korduvalt kvaliteedikontrolli. Aga kui täna siin saalis kõlanud retoorikat aluseks võtta, siis hakka või uskuma, et ka selline ahi on okei, mida pottsepal oli mugav ehitada ja kütjal on mugav kütta. Me kuulsime neid argumente: tarbijal on mugav. Valimiste eesmärk ei ole endast mugavat protsessi kujutada. Iga toote puhul, on see valimiste korraldamine või ahi või diivan, on kõigepealt selge, mida me tahame teha, mis on selle eesmärk. Sellest lähtutakse. Aga mulle tundub, et selle protsessi, eriti valimisprotsessi muudatuste kaitsjate peades on eesmärgid ja teisejärgulised nõuded kahjuks segamini läinud. Valimine või valimisprotsess peab olema ju see, mis tagab võimu kandja ehk kodanikkonna selge tahte väljenduse. Protsess peab olema kontrollitav, käima ajaga kaasas, peab olema võltsimiskindel. Kuskilt otsast ei ole esimesel kohal mugavus. Siin saalis oli tõesti kummaline kuulda, et see, et 40% valijatest ei usalda seda, ei ole tähtis. Samas me kuulsime eelnõu kaitsjatelt korduvalt: me usume, meie hinnangul. Sinu uskumine on tähtis, valija uskumine on nagu teisejärguline. Head sõbrad, need on tõsised asjad. Siin ei ole midagi pistmist poliitilise võitlusega, siin on tegemist riigi valijaskonna tahte väljendamise, usaldusväärse protsessi loomisega. Nagu siin ka hea kolleeg Siim ütles, usaldus on see liim, mis hoiab ühiskonda koos. Teada tõde. Ma arvan, et siin ei ole kedagi, kes ei ole seda varem kuulnud. Usaldust ehitada on pikk protsess, teda purustada on kerge. Isegi kui sul õnnestub see taastada, jäävad need liimimise kohad näha ja on haprad. Siin oli veel terve rida kummalisi asju. Kuidas on võimalik, et meil on samasugune lähenemine valimiste korraldamisele nagu Venemaal, keda me kritiseerime enne sööki ja peale sööki? Kuidas see võimalik on? Ja seda veel kuulata seltskonna suust, kes ütleb kogu aeg … Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kes armastab kogu aeg iga kriitilise sõna kohta öelda, et see on ju Putini jutupunkt? Te viite ju ise, kullakesed, ellu, head kolleegid, viite ellu putinlikku lähenemist valimiste korraldamisele. Teisi kummalisi asju oli ka. Ma küsisin selle kohta, et tihti oli muudatusettepanekute menetlemisel näha, et aluseks võeti [mõisted] "ebasiiras" või "siiras". Ma küsisin, millega seda mõõdetakse, mis ühikutes, milline on see skaala, sest see peaks ju teada olema. Kui seda teada ei ole, siis on tegemist subjektiivse ja ebaseadusliku protsessiga. Vastus oli, et ei, meie arust on see objektiivne, sest me hindame selle järgi, kas neid on palju. Mis tähendab "palju", kullakesed? Head kolleegid, mis asi on "palju"? Mul on tõesti piinlik sellises lugupeetud saalis selliseid argumente kuulda. Järgmine. Kelle vastutada on see, et valimiste korraldamine on aus, seaduslik ja nii edasi? See on riigi, tema valimisteenistuse vastutada. Ja mida me täna siit puldist kuulsime? Kui valija tunneb, et asi on kahtlane, siis ta võib alati minna ja paberil hääletada. Head sõbrad, see ei ole valija vastutus. Valijal ei olegi võimalust omada piisavat andmehulka ja ‑baasi, et hinnata, on see usaldusväärne või mitte. 40% on piisav number. Tahaks öelda mõne sõna, mis, ma loodan, jõuab ehk meie valijate kõrvu. Täna olid mul koolilapsed siin külas. Juttu oli ka valitsemisest. Ühiskonnaõpetuse lühikursus kokkuvõttes on selline: kui on hea valitsus, on riigis hea elu, ja hea elu tuleb siis, kui rahvas usaldab oma valitsust, mille väljenduseks on see, et rahvas usaldab neid toiminguid, mida valitsus teeb. Jällegi see 40%. Head valijad! Hea rahvas! Me näeme seda tegelikkuses: vähem demokraatiat ja rohkem makse. See juba toimub: vähem demokraatiat ja rohkem makse. See on sellepärast nii, et teie ei kontrolli seda, mismoodi võim saab võimule. Vähem demokraatiat ja rohkem makse, rohkem makse ja kehvem elustandard. Need on lihtsad asjad. Ei ole nii, et maksupoliitika on eraldi ja erakondade poliitika on eraldi. See kõik peab väljenduma selles, mis on riigi eesmärk: tagada oma kodanikele, oma rahvale väärikas ja hea elu. Nagu ma ütlesin, on üsna koomiline, et selle eelnõu lähenemise kaitsjad ei saa aru, et see tabab ka neid. Ka nemad maksavad suuremat maksu, ka neid hakkab tabama see, kui rahva rahulolematus tõuseb ja nii edasi. Vähem demokraatiat ja kõrgemad maksud. Selline on seos. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna arutame Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust. Me loeme seda seadust ja vaatame neid punkte, mida soovitakse muuta, või seda, milliseid õigusi soovitakse Vabariigi Valimiskomisjonile anda, mida võiks Vabariigi Valimiskomisjon oma otsustega kehtestada, olgu selleks siis elektroonilise hääletamise tehnilised nõuded või see, et enne elektroonilise hääletamise algust seadistab riigi valimisteenistus elektroonilise hääletamise süsteemi valijarakenduse ning hääle kontrollrakenduse, loob avaliku elektrooniliste häälte krüpteerimise ja häälte salastamise võtme ja nii edasi ja nii edasi. Me loeme seda, et riigi valimisteenistus korraldab elektroonilise hääletamise süsteemi ja kontrollrakenduse lähtekoodi avalikustamise enne valimisi, ja samas järgmine rida on, et valijarakenduse lähtekoodi ei avalikustata. Meile on kogu aeg räägitud, et meil on ühe ja sama põhimõttega hääletamine. Kas ma toetan seda, et oleks võimalik ID‑kaardiga hääletada? Loomulikult! See on mugav, see on hea. Kas ma tunnen, et on võrdselt koheldud inimesed, kes paberhääletusel [valivad] ja kes elektrooniliselt hääletavad? See ei ole võrdne. Kui ma lähen valimisjaoskonda ja [osalen] paberhääletusel, siis on see ühekordne hääletus. Mul ei ole mitte mingisugust varianti seda [häält] muuta. Aga kui ma elektrooniliselt [hääletan], siis ma võin seda muuta nii palju, kui ma tahan, ja nii kaua, kui ma viitsin, ja näidata igaühele, et näed, ma hääletasin sinu poolt, sinu poolt, sinu poolt ja sinu poolt. Nädala jooksul võib poliitikas valimiste ajal väga palju juhtuda. See, mis oli minu arvamus mõnest kandidaadist või erakonnast nädala alguses, kui valimised välja kuulutati, võib muutuda valimispäevaks, pühapäevaks. Kui ma paberhääletamisega teen eelhääletamisel [oma valiku] ära, siis on see otsus mul lõplikult tehtud ja mina enam oma häält muuta ei saa. Aga kui ma elektrooniliselt seda teen, siis on see võimalus olemas. Siin tekibki küsimus, kas see on võrdne kohtlemine. Ma saan aru, et elektroonilise hääletamise juures tekitati see olukord, et sul on võimalik oma häält muuta, lihtsal põhjusel, et võib-olla sind kuidagi sunniti hääletama, ja pärast on võimalik siis sul seda [valikut] muuta. Aga seal võiks olla mingi piirang. Ei saa olla nii, et ma lõpmatuseni seda teen. Sellesama seaduseelnõuga tekib ühel hetkel võimalus ükskõik kus koha peal ka telefonis hääletada. Me oleme näinud, kuidas poliitikud kasutavad ära kõiki võimalusi selleks, et omale hääli saada. Me näeme, et ei ole mingi ime, kui on kellegi kontsert ja taustal on lausa meie erakondade esimehed ja Riigikogu esimees tantsutüdrukuteks. Aga kas see ei tekita seda mõtet, et valimised võikski niimoodi käia, et iga õhtu on, ma ei tea, kuskil Viljandis õhtul pidu või Jõgeval ma teen ka oma peo ja siis, kui kõik kokku tulevad, nagu öeldakse, on lõbusas tujus, ma ütlen, et aga teeme nüüd selle otsuse ära ja valime kedagi. Ma mäletan väga hästi seda aega, kui e‑valimised alles tekkisid ja Jõgeval oli sihukene koht nagu Sinu Pubi. Sellest räägitakse legende, kuidas õhtul oli korralik pidu ja kui noored hommikul uksest välja hakkasid minema … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

… kõik hääletasid. Sel hetkel oli kellelgi kuskil nurgas arvuti. Ma saan aru, et nüüd isegi seda ei kontrollita, küll vahest sellest räägitakse, et ühest ja samast arvutist tehakse ühe tunni jooksul võib-olla 20, 30 või 40 hääletamist. Ma mäletan, 2019. aastal valimiste ajal räägiti seda, et öösel kella kolme ajal hääletasid 80‑aastased ja vanemad härrad ja prouad e‑valimistel. Me teame väga hästi, kuidas. Õnneks seda hooldekodu küll enam ei ole, see oli riiklik hooldekodu. Selles hooldekodus kõik hääletasid lühikesel perioodil ühest ja samast arvutist. Me teame, kellele suure tõenäosusega seal need hääled läksid. Et seda hirmu ja seda probleemi ei oleks, peaks see olema selge. Mul tekib alati küsimus, et kui paberhääli on mingi aeg võimalik järelkontrollida, siis miks me elektroonilised hääled, selle serveri või kõvaketta ühel hetkel, ütleme, et nädala või kümne päeva pärast ära lammutame. Anname siin ka võimaluse. Kui keegi tahab tõesti proteste uurida ja nii nagu siin tänagi mõned kõnelejad on öelnud, et kõike on võimalik kontrollida, siis võiks see võimalus jääda, et ei tekiks seda arvamust, nagu praegu on, et kui rahva käest küsida, siis ma saan aru, et peaaegu pooled ütlevad, et nad ei usalda e‑hääletamist. Minu arvates on meie ülesanne seda usaldust võita. Usaldust saame võita siis, kui me selgitame asju ja kindlustame selle, et ei teki seda hirmu, et e‑hääletamisel võiksid hääled minna mõnele erakonnale kuidagi rohkem kui mõnele teisele. Ma ei tea, kui vaadata Riigikogu valimisi aasta tagasi – ma soovitan kõigil vaadata, kui palju kellelgi oli e‑hääli ja kui palju paberhääli –, siis kuidagi kaardi pealt jookseb välja see, et ühe erakonna kaks esinumbrit said peaaegu 80% e‑hääli, ühe erakonna esinumbrid, aga ülejäänud esinumbritel oli suhe umbes fifty-fifty: enam-vähem sama palju paberhääli kui e-hääli. Võib-olla ongi nii, et valijaskond on nendel erakondadel erinev, aga et seda kahtlust ja kõhklust ei oleks, ma lootsin, et eelnõu muudatusettepanekute juures oleks arvestatud seda, et see kontrollaeg oleks pikem, et e-hääletamise kõvaketast ei lõhutaks väga kiirelt ära. Tuleks ka väga selgelt kokku leppida, kui mitu korda on võimalik e‑häält [anda]. Ma olen nõus, kui me ütleme, et üks kord, sest võib-olla oli tõesti nii, et keegi oli kõrval ja sundis kedagi hääletama. Aga see ei ole loogiline, et ühtviisi hääletada võid sa sadu kordi, aga paberhääletamisel ainult üks kord. See ei ole ühtemoodi hääletamine. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute ülevaatamise juurde. Neid muudatusettepanekuid on meil päris palju, kokku 96. Muudatus[ettepanek] nr 1, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Evelin Poolamets, Helle-Moonika Helme, Leo Kunnas, Alar Laneman, Henn Põlluaas, Jaak Valge, Varro Vooglaid, Rain Epler, Siim Pohlak, Kert Kingo, Rene Kokk. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helle-Moonika Helme, sõna on teil. Palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Tõepoolest, kuna siin on jällegi nii palju neid muudatusettepanekuid kokku seotud ja niikaua, kuni armuline Riigikogu juhatus ja armuline eesistuja veel lubab, ma kasutan seda võimalust ja võtan 10 minutit vaheaega enne hääletust.

Te soovite kõigepealt siis selle hääletusele panna?

Jah, ma soovin hääletusele panna. Just.

Te soovite selle hääletusele panna ja enne hääletust võtate 10 minutit vaheaega. Selge.

Korrektne. Aitäh!

Aitäh! Selge, 10 minutit vaheaega. V a h e a e g

Austatud Riigikogu, oleme jõudnud eelnõu 344 muudatusettepanekute hääletamise juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust. Järgnevalt muudatusettepanek nr 2, esitajad Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! EKRE fraktsioon palub 10 minutit vaheaega enne hääletust.

Te palute seda ka hääletada siis?

Vabandust! Jaa, loomulikult ma palun seda hääletada ja enne seda 10 minutit vaheaega.

Te palute seda hääletada ja võtate enne seda 10 minutit vaheaega. Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel. V a h e a e g

Head kolleegid, ma pean tehnilistel põhjustel võtma juhataja vaheaja 15 minutit. Täpsustan: enne hääletust tehnilistel põhjustel juhataja vaheaeg 15 minutit, pärast seda me asume hääletuse juurde. V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg ja sellele järgnenud juhataja tehniline vaheaeg on lõppenud. Enne seda, kui me asume muudatusettepaneku nr 2 hääletuse juurde, on mul teile üks palve: registreerige end kohalolijaks, võttes oma kaardi hääletusmasinast välja ja sisestades selle uuesti. Teeks selle protseduuri enne ära, siis me võime olla kindlad, et süsteem toimib laitmatult. Nii, kas kõik on ära teinud? Sellisel juhul, head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Esitajad on Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Rain Epler, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt muudatusettepanek nr 3, esitaja Varro Vooglaid ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Aga Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma tahan kinnitada, et see, et süsteem ei töötanud, lihtsalt näitab, et Eesti digiriik ei tööta. See ei olnud meie poolt väljatreenitud rott, kes obstruktsiooni tegi. Aga ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda 10 minutit vaheaega.

Suur tänu! Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel. V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt muudatusettepanek nr 4, esitaja on Alar Laneman ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja ma palun enne seda 10 minutit vaheaega EKRE fraktsiooni poolt.

Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel. V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 5. Selle on esitanud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Palun seda ettepanekut hääletada ja palun enne 10 minutit vaheaega.

Vaheaeg 10 minutit. V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 13 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 6. Selle on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht – Martin, palun tähelepanu! – on arvestada täielikult. Palun mikrofon Martinile. Martin Helme, palun!

Kas te saate aru, et need on kõik kokku seotud ja neid ei saa niimoodi hääletada üheskoos? Me soovime hääletust, et näidata, mis me sellest pundist arvame. Ja enne seda 10 minutit vaheaega.

Vaheaeg 10 minutit. V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 53 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. See ettepanek leidis toetust. Muudatusettepanek nr 7, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Martin Helme, palun!

Aitäh! Nagu te näete, meie fraktsioonis on hääletusvabadus. Aga palun seitsmendat ka hääletada ja palun enne seda 10 minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit. V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7. Selle on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 54 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid 2. Muudatusettepanek leidis toetust. Head kolleegid, kuna muster ei muutu, siis on Riigikogu juhatus teinud ettepaneku kutsuda kokku vanematekogu ja selle kutse ka laiali saatnud. See toimub täna kell 20.45 Riigikogu esimehe kabinetis. Sellest tulenevalt võtan juhataja vaheaja 30 minutit. V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Vabandan teie ees, et võtan veel juhataja vaheaja 30 minutit, kuna vanematekogu kestab. Me ei saa võtta üle 30 minuti, head kolleegid, 30 minutit on maksimaalne aeg, kui pikalt juhataja saab vaheaega võtta. Seetõttu ma ei saa võtta korraga tundi, mida võinuks eeldada. Aga luban seda enda poolt, et me ikkagi 30 minuti pärast jätkame täiskogu istungit moel või teisel. Juhataja vaheaeg 30 minutit. V a h e a e g

Head Riigikogu liikmed, jätkame Riigikogu täiskogu istungit. Juhataja vaheaeg on lõppenud. Esmalt kahe sõnaga vanematekogust, tõesti ainult kahe sõnaga. Nimelt, vanematekogus oli põhiteemaks Riigikogu esimehe esitatud ettepanek Riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks, et mis tingimustel ja kuidas oleks võimalik lõpetada vaheaegade võtmine enne muudatusettepanekute hääletamist. Seal konsensust ega kokkulepet ei sündinud. Seejärel toimus Riigikogu juhatuse istung. Istungi päevakorras oli "Vaheaegade võtmisest enne muudatusettepanekute hääletamist (Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 SE)". Loen selle teksti ette, mis juhatuse otsusena on: "Riigikogu juhatus arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 SE muudatusettepanekute hääletamisel enne iga hääletust 10‑minutiliste vaheaegade võtmisega tekkinud olukorda. Hääletamise eel antava vaheaja eesmärk on eelkõige anda Riigikogu liikmetele võimalus kooskõlastada oma seisukohti eelseisva hääletuse suhtes. Praegusel juhul on vaheaja võtmist aga asutud kasutama päevakorraküsimuse arutelu ja seeläbi Riigikogu töö takistamiseks (obstruktsiooniks). Riigikohus on leidnud, et obstruktsiooni tuleb taluda vaid niivõrd, kui see ei halva pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd [---]. Vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil, arvestades 344 SE‑le esitatud muudatusettepanekute arvu (96), kahjustaks märkimisväärselt Riigikogu töövõimet. Kui iga ettepaneku hääletamise eel antaks 10‑minutiline vaheaeg, siis nõuaks see koos hääletamisele kuluva ajaga hinnanguliselt üle 19 tunni. Riigikohus on leidnud, et parlamendi tõhus toimimine on Riigikogu liikmete õiguste piiramise üheks legitiimseks eesmärgiks [---]. Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid [---]. Riigikohus märkis oma 20.10.2020. a otsuses [---], et obstruktsioon võib hakata ülemäära takistama parlamendi tööd, samuti ei aita see kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile. Seega peab parlamendi töö olema lisaks opositsiooni õigustega arvestamisele ka tõhus ja nende kahe eesmärgi vahel tuleb leida tasakaal. RKKTS § 13 lõike 2 p 18 kohaselt juhatus otsustab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses reguleerimata protseduuriküsimused. Riigikogu juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi asusid seisukohale, et Riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks tuleb eelnõu 344 SE muudatusettepanekute läbivaatamisel mitte võimaldada fraktsioonidele RKKTS § 83 lõike 2 alusel vaheaegu muudatusettepanekute hääletamise eel. Riigikogu juhatuse liige Jüri Ratas jäi eriarvamusele ja palus panna selle küsimuse RKKTS § 16 lõike 4 alusel täiskogus hääletusele." See on juhatuse otsus. Nüüd võtan mõned protseduurilised küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma esitan protesti: antud olukorras selle Riigikohtu otsuse tõlgendusega, mille te ette lugesite, te keerasite vindi väga tugevalt üle. Üks ööistung ei ole mitte midagi nii erakorralist, see ei ole midagi, mis takistaks parlamendi tööd. Siin te juba ilmselgelt ületate volitusi ja lähete liiale. Protesteerin selle vastu ja EKRE fraktsioon ei ole sellega mitte kuidagi nõus. Teiseks ma küsin. Te teate ju isegi, et praktikas kasutatakse vaheaegu vahest ka siis, kui mõni saadik tuleb kuskilt kaugemalt. Siis võetakse vaheaeg, et inimene jõuaks hääletama. On erinevaid põhjuseid, ei ole ainult see ... (Juhataja naerab.) Oleme ausad, see praktika on olnud siin ka varem, kui kuskilt fraktsioonist keegi ei ole jõudnud [õigeks ajaks]. Kuidas te nüüd hakkate eristama, milline on see paha vaheaeg ja milline on hea vaheaeg? Te võtate endale ikka väga suure kaalutlusruumi. Tungivalt avaldan protesti selle vastu.