Elanikkonna hirmutamine

Me liigume tänase teise küsimuse juurde. See on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on elanikkonna hirmutamine. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma suhtlen päris paljude inimestega – nagu te teate, Riigikogu liikmed reeglina suhtlevadki inimestega rohkem kui keskmine Eesti elanik – ja ma olen hästi palju tagasisidet saanud. Viimasel ajal inimesed tunnevad, kuidas ühiskonda hirmutatakse sõjaga. Sõda käib Ukrainas loomulikult, seda me teame, aga Eestis see ei käi ja inimesed on natuke mures, sellepärast et see retoorika on muutumas aina rohkem paanikat tekitavaks. Tuletan meelde, et jaanuaris on Kaja Kallas intervjuus ajalehele Times öelnud, et Venemaa põhimõtteliselt võib meid rünnata juba kolme aasta pärast. Samas peab tunnistama, et mõned teie erakonnakaaslased, Marko Mihkelson ja Urmas Paet näiteks, on öelnud vastupidist, et Eesti ja teised Balti riigid peaksid hoiduma enda esitamisest Venemaa agressiooni võimalike tulevaste ohvritena. Meie tegevus peab olema seotud sellega, et me ei looks ise ettekujutust, justkui oleksid Balti riigid tulevikus peaaegu et möödapääsmatult Venemaa potentsiaalse agressiooni ohvrid. Samas Martin Herem on väitnud, et kui Venemaa Ukrainas läbi kukub, on tal kindlasti vaja hakata midagi tõestama. See põhimõtteliselt tähendab seda, et me oleme järgmised. Ja kui Venemaa näiteks võidab Ukrainas, siis me niikuinii arvatavasti oleme järgmised. Ühesõnaga, paistab, et pääseteed ei ole. Selle aasta veebruaris oli selline näitus, kus Tallinna mõnes linnaosas olid väljas plakatid pommitatud majadega. Norstati küsitlus muide näitas, et enamus elanikkonnast ei pidanud seda näitust õigeks. Kas teie toetate rohkem Kaja Kallase lähenemist või oma erakonnakaaslaste Marko Mihkelsoni ja Urmas Paeti lähenemist?

Aitäh küsimuse eest! Ma toetan eelkõige seda, et info, mida me inimestele jagame, on objektiivne ja tõene. Ja see on väga oluline, et meie meedia saab seda teha. Kui me vaatame näiteks idanaabri juures toimuvat, siis seal objektiivne meedia puudub. Ja sellest tulenevalt me jätkuvalt näeme, et väga suur osa Vene ühiskonnast toetab Putini sõda Ukraina vastu. Tegelikult selleks, et olla oma inimeste vastu aus, peab ka meedia olema aus ja avatud ja vaba. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu nad on. Kahjuks Ukraina sõda on väga brutaalne. Selle kohta on näiteid, mida ausalt öelda ei tahaks paljundada – milliseid koledusi seal on toime pandud alates vägistamistest, väljasaatmisest, küüditamisest, laste röövimisest, sõjavangide hukkamisest, tsiviilisikute tapmisest ja nii edasi. See ei ole kuidagi hirmutamiseks mõeldud, kahjuks on see objektiivne tõde ja seda objektiivset tõde tuleb Eesti rahval samamoodi võimaldada teada. Ja kui Eesti meedia seda teeb, siis loomulikult iga inimene saab ise teha sellest omad järeldused. Aga mis puudutab neid erinevaid hinnanguid Venemaa käitumisele tulevikus, siis siin on tegelikult jällegi vaja olla objektiivne. Vaatame, mida on Vene kaitseminister Šoigu öelnud Vene armee moderniseerimise ja suurendamise kohta: nende soov on liikuda 1,5 miljoni võitlejani. Nende soov on meie lähipiirkonda, Eesti-Soome lähipiirkonda, luua uus armeekorpus. See tähendab jämedalt 2–7-kordset kasvu võrreldes 2022. aastale eelnenud perioodiga ja meil on kindlasti vaja seda ohtu adresseerida. Nii et küsimus ei ole mitte sõjahirmu levitamises, vaid objektiivse tõe, objektiivse pildi jagamises. Ja ma väga tänan, et Eesti meedias ja Eesti ühiskonnas on meil nii sõnavabadus kui meediavabadus, sest vastasel korral ei oleks me see ühiskond, mis me praegu oleme.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Härra minister, ma olen teiega absoluutselt nõus, et peabki objektiivselt teavitama rahvast ja inimesed peavad siis ise oma järeldused tegema. Aga praegu tundub, et paljuski üritatakse neid järeldusi inimeste eest teha, kui räägitakse sellest, et põhimõtteliselt on oodata rünnakut Venemaa poolt aasta või kolme aasta pärast. Ma arvan, et see ei ole väga konstruktiivne. Minu arvamus on see, et me ei vaja sügavalt hirmutatud või lausa paanikas olevat ühiskonda, vaid ühiskonda, kus iga inimene teab väga täpselt, mida tema peab sõjalise konflikti puhkemisel konkreetselt tegema, et kaitsta ennast, et kaitsta oma lähedasi, et kaitsta oma riiki. Ja hirm on siin, ma arvan, väga halb liitlane, mis tegelikult segab ratsionaalset käitumist. Ja me teame, et meie demograafilised näitajad on viimastel aastatel hästi madalad olnud, oleme tegelikult miinusmärgiga rekordeid purustanud. Värske uudis ongi see, et märtsi näitaja oli selline, et põhimõtteliselt tuleb kahjuks uus miinusmärgiga rekord meie sündimuses. Kas sellised hirmutamised või prognoosid, et võib-olla juba aasta pärast oleme sõjas, võib-olla kolme aasta pärast oleme sõjas, aitavad demograafilise [olukorra parandamisele] kaasa? Kas need jutud [mõjuvad] inimeste käitumisele? Viimasel ajal on tunda, et inimesed otsivad endale kinnisvara Eestist väljaspool, investeeringud tehakse ka mujale. Võib-olla sellised jutud lihtsalt teevad meie riigile halba?

Aitäh! Kõigepealt sellest, mis puudutab neid võimalikke prognoose. Kui ajakirjanik midagi küsib, siis iga poliitiku ülesanne, nagu ka iga eksperdi ülesanne, kui me räägime näiteks Kaitseväe juhatajast, tema sõjalisest nõuandest, on vastata oma parima teadmise kohaselt, tuginedes nendele objektiivsetele faktidele, mis meile teada on. See kolm kuni viis aastat ei ole ainult meie poolt välja käidud, sealhulgas minu poolt, vaid ka näiteks Poola presidendi kaitsenõuniku ja väga paljude teiste ekspertide poolt. See tugineb eelkõige sellele, milline on Venemaa relvajõudude taastootmisvõime pärast seda, kui Ukrainas ühel hetkel see sõda lõpeb. Praegu on Venemaa relvajõud väga suures mahus seotud Ukrainaga ja nende nii-öelda taastootmine küll toimub, aga mitte sellises tempos, kui see toimuks pärast konflikti või sõja lõppu. Seetõttu tegelikult need hinnangud tuginevad puhtalt sellel arvutusel, et kui nüüd see Šoigu plaan näeb ette x arv tanke, x arv [muid] lahingumasinaid ja x arv uusi üksuseid, siis selle alusel sa teed tagurpidiarvutused, mida see tähendab ja millal siis Venemaa on suuteline sellesse staadiumisse uuesti jõudma. Ja see ongi kolm kuni viis aastat. Mis ei tähenda seda, et neil ei oleks võimekust näiteks Eestit provotseerida või NATO-t või ükskõik, Lätit-Leedut provotseerida varem. Nii et seetõttu tegelikult tuleb edastada objektiivset infot. Nüüd, [kas] inimesed peavad teadma – ma olen sada protsenti päri, et meie ühiskonna kaitsevõime ja kaitsetahe on otseselt seotud ka sellega, kas me teame, mida me tegema peame. Ma pean tunnistama, et mõne jaoks ka see, kui sa hakkad talle rääkima, et sul peab olema nädala varu toitu kodus ja sa pead olema teadlik, kuhu sa liigud vajadusel, kui peab näiteks evakueeruma, on juba sõjahirmu külvamine. Tegelikult meie valulävi on väga erinev. Te mainisite, et inimesed peaksid teadma. Mõnele ütled seda, ta ütleb: "Oot-oot, ära palun hirmuta!" Selles mõttes oluline on tegelikult ikkagi objektiivse info jagamine. Mis puudutab teie nimetatud kinnisvara, et keegi tahab [seda mujal] osta – vaadake, see on paljuski ikkagi seotud sellega, mis sul südames on. Kas sul südames on Eesti ja sa soovid Eestit kaitsta ja Eestit hoida või esimesel võimalusel võtad helikopteri või ostad laevapileti või lennukipileti ja sõidad siit minema. Kaitsetahe on Eestis püsinud kenasti kõrge ja meil on eraldi Kaitseministeeriumis inimesed, kes igapäevaselt tegelevad sellega, et kaitsetahte [näitajad] ei väheneks. Ma kutsun ka teid üles käima koolides rääkimas noortele, miks on oluline käia ajateenistuses, miks on oluline ja hea liituda Kaitseliiduga ja kuidas on igaühel võimalik anda oma panus, et Eesti riik tervikuna püsiks ja meie vabadus säiliks.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kas te olete teadlik, et paljud investorid kardavad Eestisse investeerida, sest siinsed ametnikud räägivad pidevalt sõjast. Kas valitsusel on üldse mingi ülevaade selle kohta, kui palju raha me oleme kaotanud seoses selle sõjaretoorikaga?

Aitäh! Kindlasti, Venemaa rünnak Ukraina vastu on meid investeerimiskeskkonnana muutnud vähem atraktiivseks väga paljude jaoks, ka lääne investorite jaoks. Mis siis, et rinne on siit peaaegu sama kaugel, kui see on Berliinist. Selline emotsionaalne tunnetus paljude jaoks on muutnud Eesti investeerimiskeskkonnana vähem atraktiivseks. Samas on ka vastupidiseid näiteid. Eile oli koos majanduse elavdamise komisjon, mis on Vabariigi Valitsuse moodustatud, ja kus olime mina, välisminister, kliimaminister, majandus- ja IT-minister ja ka haridusminister. Me saime väga kena ülevaate sellest, et Eesti vastu on huvi tundmas erinevad ettevõtted investeerimissoovidega, mis on päris palju üle 5 miljardi. Väga suured ettevõtted tunnevad huvi, et Eestisse investeerida. See on minu jaoks küll väga selge märk, et me oleme edasi andnud sõnumid, et Eesti on turvaline, Eestisse on mõistlik investeerida. Me investeerime oma riigikaitsesse enam kui 3%, me oleme NATO-s, me oleme Euroopa Liidus – need sõnumid kõik tegelikult annavad sellest kinnitust. Meil on ka väga head logistikakanalid, meil on jäävabad sadamad, Rail Baltic on tulemas, meil on lennujaamad ja logistikaahel toimib – need on majandusele kindlust andvad sõnumid ja tegelikult ettevõtetel on valmisolek Eestisse investeerida. Kui kellelgi peaks olema küsimusi, siis ma olen enam kui veendunud, et nii meie Välisministeerium ja saatkondade võrgustik kui ka meie ettevõtlusega tegelevad organisatsioonid aitavad kõikidel juurde tekitada kindlust, et tõepoolest Eestisse on mõistlik investeerida, Eestis on väga hea ettevõtluskeskkond, meie maksude tase ei ole kõrge, meil on lihtne õiguskeskkond. See kõik annab tegelikult lootust, et ettevõtted investeerivad siia rohkem ja rohkem. Ma tahaks väga loota, et need enam kui 5 miljardit Eestisse lähiaastatel investeeringutena ka jõuavad.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.