Arupärimine vägivalla ohvrite abistamise kvaliteedi tagamise kohta (nr 428)

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa ja Anti Poolametsa 13. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine vägivalla ohvrite abistamise kvaliteedi tagamise kohta. Ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun! Vabandust, üks hetk, enne kui te alustate! Head kolleegid, saalis on liiga suur sumin, me ei kuule hästi ettekandjat. Nüüd läks juba oluliselt vaiksemaks. Aitäh teile! Ja palun, Evelin Poolamets!

Aitäh Riigikogu esimehele saalis korda loomast! Lugupeetud kolleegid! Esitan arupärimise proua Signe Riisalole vägivalla ohvrite abistamise kvaliteedi tagamise kohta. Juba eelmise aasta aprilli algul allkirjastasite te ohvriabi osutava isiku erialase ettevalmistuse nõuded ja koolitused sätestava määruse. Selle määruse kohaselt võivad edaspidi vägivalla ohvritele vahetult teatud teenuseid osutama asuda ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta, lihtsalt keskharidust omavad inimesed. Tõsi, nad peavad aasta jooksul tööle asumisest läbima Sotsiaalministeeriumi korraldatud vastava valdkonna täiendkoolituse ja ohvriabi põhikoolituse, kuid põhimõtteliselt aasta aega on lubatud nüüd töötada kõige haavatavamate sihtgruppidega, näiteks seksuaalvägivalla ohvrite, naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvritega, ka ilma igasuguse ettevalmistuseta inimestel. Tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 139 soovime vastuseid järgmistele küsimustele. Kas uute haridusnõuete määruse väljatöötamise käigus viidi läbi mõjuanalüüs ja kas selles analüüsis käsitleti ka ohtu, et eelneva täiendkoolituseta isikute kokkupuutumine traumeeritud ohvritega võib suure tõenäosusega kaasa tuua taasohvristamise? Kas uute haridusnõuete kinnitamise käigus kaasati ka puudutatud sihtgruppe? Kuidas kaasamine toimus, keda kaasati, kui pikk oli arvamuste esitamise tähtaeg ja kas esitatud arvamusi võeti arvesse või mitte? Sama määrusega on oluliselt karmistatud nõudeid ohvritele teenuseid osutavatele psühholoogidele ja psühhoterapeutidele. Millistest kaalutlustest ja analüüsidest lähtudes lähenetakse ühes ja samas määruses erinevatele töötajate gruppidele kardinaalselt erinevalt – ühtedel nõudeid karmistatakse, teistel kaotatakse? Kuidas on korraldatud erinevate ohvriabiteenuste kvaliteedi kontroll? Kuidas teie valdkonna eest vastutava ministrina tagate, et ilma igasuguse täiendkoolituseta tööle võetud vahetult traumeeritud inimestele ohvriabiteenuseid osutavad töötajad ei põhjustaks neile pöördumatut kahju? Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Asume arupärimistele vastama. Kõigepealt esimene küsimus: "Kas uute haridusnõuete määruse väljatöötamise käigus viidi läbi mõjude analüüs ja kas selles analüüsis käsitleti ka ohtu, et eelneva täiendkoolituseta isikute kokkupuutumine traumeeritud ohvritega võib suure tõenäosusega kaasa tuua taasohvristamise?" Kõigepealt ma soovin öelda, et taasohvristamine on üks äärmiselt keeruline ja valulik probleem meie abistamise, aga eeskätt õigusemõistmise süsteemis. Naiste varjupaigad on läbi aegade välja toonud seda riski, et taasohvristamine kõige suurema tõenäosusega [võib] aset leida mitte professionaalsete sotsiaalsektori abistajate tõttu, vaid just nimelt kriminaalmenetluse ja hiljem juba kohtumenetluse käigus, kus tõepoolest on võistlev kriminaalmenetlus ja mõlemad osapooled peavad korduvalt ütlusi andma. Seal on see risk kõige suurema tõenäosusega peidus. Aga tulles nüüd ohvriabiteenuste juurde, siis tõepoolest, haridusnõuete määruse väljatöötamise käigus analüüsiti psühholoogilise nõustamise eesmärgipärasust traumast taastumise kontekstis. Psühholoogiline nõustamine on eesmärgipärane vaimse tervise abi osutamine tulenevalt kliendi probleemist. On hästi oluline, et traumast taastumise kontekstis, mis tähendab, et psühholoogiline nõustamine keskendub traumajärgsete probleemidega toimetulekule, arvestades seejuures abivajaja seisundit, toimimist laiapõhjaliselt, on eeldus, et spetsialisti võimekus psühholoogilise nõustamise teenust osutades on kohandada see traumat kogenud inimese vajadusele. Psühholoogiline nõustamine kui protsess sisaldab ärakuulamise, emotsionaalse toetamise kõrval kliendi seisundi ja vajaduste süsteemset hindamist, probleemide kontseptualiseerimist, kohase sekkumisplaani koostamist, kliendi harimist tema probleemi kohta ja kohaste võtetega sekkumist. Psühholoogiline nõustamine baseerub inimese psühholoogiat, arengut ja toimimist selgitavatel teooriatel. See tähendab, et nõustaja rakendab eespool nimetatud protsessisamme, tõenduspõhiseid teoreetilisi teadmisi, mille ta on omandanud kutset omandades, olgu see siis, nii nagu on ette nähtud, kliiniline psühholoog, psühholoog-nõustaja või koolipsühholoog. Ja tõsi on, et just nimelt need baasharidusnõuded teenuse osutajale on sätestatud. Ohvrid ei sattu seetõttu haavatavasse olukorda, kuna määrusega on kehtestatud ohvriabi vahetult osutavatele isikutele ranged haridusnõuded. Ainuüksi juba need baasharidusnõuded annavad selle tagatise, et ohvritega töötavad meil professionaalid. Ühesõnaga, esimene eeldus on baasharidus, tõenduspõhised sekkumised, mida psühholoogiaõpingute käigus on omandatud, ja sellele lisanduvad Sotsiaalkindlustusameti täiendkoolitused. Teine küsimus: "Kas uute haridusnõuete kinnitamise käigus kaasati ka puudutatud sihtgruppe? Kuidas kaasamine toimus, keda kaasati, kui pikk oli arvamuste esitamise tähtaeg ja kas esitatud arvamusi võeti arvesse või mitte?" Kõigepealt, üldise kommentaarina soovin ma öelda, et ohvriabi seadust, mis ei olnud poliitiline seadus ega olnud ka selles mõttes ajalise surve all, et kiiresti menetleda, valmistati ette väga pikka aega. Nii nagu hea kaasamise tava ette näeb, [tehti] väljatöötamiskavatsus koos kõikide erinevate osapoolte, nii naiste varjupaikade kui ka teenuseosutajate kaasamisega. Sobivate psühhoteraapiate kaardistamine toimus 2022. aastal koostöös Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi ning 20 Eestis registreeritud ja tegutseva psühholoogide ja psühhoterapeutide erialaliidu ja vaimse tervise valdkonna asutusega. Ehk see koostöö ja ettevalmistus oli tõepoolest põhjalik. 22. detsembril 2022. aastal saadeti erialaliitudele Sotsiaalministeeriumi poolt välja päring, kus vastamistähtaeg oli 27. jaanuar 2023. aastal. Koostöö tulemusel sõnastati ohvriabi pakkuva isiku baashariduse – sellest me siin eelmise küsimuse juures rääkisime – ning psühhoteraapia väljaõppe nõuded, mis said sisendiks uuele ohvriabi seadusele ja seal sätestatud kvalifikatsiooninõuetele. Nii et see on tõepoolest tehtud koostöös, arvestades erinevaid osapooli. Kolmas küsimus: "Sama määrusega on oluliselt karmistatud nõudeid ohvritele teenuseid osutavatele psühholoogidele ja psühhoterapeutidele. Millistest kaalutlustest ja analüüsidest lähtudes lähenetakse ühes ja samas määruses erinevatele töötajate gruppidele kardinaalselt erinevalt, ühtedel nõudeid karmistatakse ja teistel kaotatakse?" Kõigepealt on nii, et nõudeid ei ole kaotatud mitte kellelgi. Need ohvriabi vahetult osutavad isikud, kes osutasid teenust enne 31. märtsi 2023. aastal, peavad vastama määruses sätestatud haridusnõuetele hiljemalt [1.] aprilliks 2024. aastal. Ehk seadusega [ettenähtud] haridusnõuete omandamise üleminekuaeg on üks [aasta], millest te siin ka rääkisite. Ja see üks [aasta] saab täis paari nädala pärast, või vabandust … Jah, üks [aasta] saab täis paari nädala pärast. Selleks hetkeks peavad kõik teenuse osutajad vastama uue seaduse alusel antud määruse nõuetele. Lisaks tuleb samaks tähtajaks läbida määruses sätestatud koolitused, millele te oma küsimuses viitasite. See säte on mõeldud nende jaoks, kes varasema seaduse järgi teenust osutasid, et tagada järjepidev teenuse toimimine. Ja kui me mäletame seda varasemat olukorda, siis oli meil ju vastupidine mure pidevalt … Kas nad peavad rääkima seal kolmekesi või? Ausalt natuke segab.

Lugupeetud kolleegid! Proua minister ütles, et see arutelu, mida te seal väga elavalt pidasite, segas teda. Kui teil on võimalik seda jätkata kas saali ukse taga või teha seda arutelu nii vaikselt, et see proua ministrit ei sega, siis saame istungit jätkata. Palun, proua minister!

Aitäh! Ma vabandan. Kuna mul on kuulmislangus, siis müra segab mul tegelikult nii kuulmist kui suhtlust. Erisus on toodud naiste tugikeskuste teenust osutavate isikute puhul, kes osutasid teenust enne 31. märtsi 2023. aastal. Nendel ei ole tarvis uuesti läbida ohvriabi põhikoolitust ja naistevastase vägivalla koolitust, kuivõrd teenuse osutajad on need koolitused juba varasemalt läbinud ja koolituse õppekava me muutnud ei ole. Aga ma hakkasin enne ütlema, kui mul see mõte kinni jooksis, vabandust, et meil varasemalt, enne seaduse vastuvõtmist oli ju pidev probleem sellega, et nõuded teenuse osutamisele olid nii kõrged, et meil ei jätkunud teenuse [pakkujaid]. Nüüd on need nõuded ühtlustatud, korrastatud. Samal ajal korrastatakse tegelikult ka tervishoiuteenuse osutajate loetelu ja [selgitatakse, mida] tähendab üleüldse psühhosotsiaalne nõustamine. Kliiniline psühholoog ja psühhiaater olid ka varasemalt teada, pluss erinevad teraapiad, mida Eestis palju rakendatakse, aga on olnud nurinat, et kompetents ja töökogemus on terapeutidel olemas, aga tegelikult need nõuded, mis varasemalt olid, ei lubanud neil ohvritega toimetada. Nüüd on kehtestatud nõuded, mille täitmine – seesama koolitus, kus üleminekuaega anti üks aasta – võimaldab siis teenust osutada. Paljud neist on tegelikult teenust ka siiamaani osutanud. Nii, siis on meil küsimus neli: "Kuidas on korraldatud erinevate ohvriabi teenuste kvaliteedi kontroll?" Teenuse kvaliteeti jälgitakse teenuse juhtimisprotsesside kaudu. See tähendab, et me jälgime pingsalt riikliku järelevalve raamistikus, mida teostab Sotsiaalkindlustusamet, tagasisidet juhtumite kohta, aga samamoodi statistikat, ja analüüsime seda pidevalt. Koostöökohtumised teenuse osutajatega. Teenuste ja protsesside kirjelduste kaudu täpselt samamoodi. Ja kõige paremad indikaatorid on meil tegelikult ju naiste varjupaikadest. Varjupaigad on teatavas mõttes muutunud ka ohvrite nii-öelda eestkostjaks – mitte selle sõna juriidilises tähenduses, vaid sisulises tähenduses. Ehk kõige paremini seda huvikaitset teevad sagedasti just nimelt naiste varjupaikade töötajad, kes on vahetus kokkupuutes ohvritega, ja seda tagasisidet me võtame väga tõsiselt arvesse. Lisaks on Sotsiaalkindlustusametis tervikuna käivitatud strateegilised protsessid, mis korrastavad nii teenuste enda süsteemi kui ka kvaliteedijuhtimist ja selle tagamist. Teenuste puhul, mida korraldame väliste teenuseosutajate kaudu, rakendub samamoodi vastavalt lepingutüübile kas haldus‑ või lepinguline järelevalve. Ja nende väliste teenuseosutajate hulka kuuluvad just nimelt naiste tugikeskused, seksuaalvägivalla kriisiabi ja traumast taastumist toetav vaimse tervise abi. Nemad ei ole meil nii-öelda Sotsiaalkindlustusameti palgalised töötajad, vaid on haldus‑ või lepinguline järelevalve, mis nendele kohaldub. Aga nagu ma juba ütlesin, esimene neist, naiste tugikeskused, on tegelikult need, kes on võib-olla kõige paremad valvekoerad heas mõttes, et seda teenuse kvaliteeti või selle langust meile ka meelde tuletada, sõrme peale panna. Nii. Ja siis viies küsimus: "Kuidas Teie valdkonna eest vastutava ministrina tagate, et ilma igasuguse täiendkoolituseta tööle võetud vahetult traumeeritud inimestele ohvriabiteenuseid osutavad töötajad ei põhjustaks neile pöördumatut kahju?" Ma juhin uuesti tähelepanu, et just kvalifikatsiooninõuete ja täiendkoolituse kohustuse täiendav sätestamine on üheks selleks meetmeks, et tagada spetsialistide piisav ettevalmistus ja seeläbi ka ohvrite turvalisus. Kvalifikatsiooninõuded on seatud piisavalt kõrged, et nõutud baasharidus oleks minimaalselt piisav sihtgrupiga töötamiseks. Tuleme selle esimese küsimuse juurde. Ehk tõepoolest, psühholoogiaharidus magistritasemel on esimene eeldus. Ma arvan, et viis aastat psühholoogiaõpinguid, mille juurde alati käivad ka erinevate nõustamiste või tõenduspõhiste teraapiate oskuste omandamised, on selleks piisav alus. Aga kokkuvõtlikult ma soovin öelda, et kuigi statistiliselt me nägime, et 2023. aastal olid lähisuhtevägivalla juhtumid paari protsendipunkti võrra languses – see on muidugi minimaalne langus ja me teame, et on tegemist väga varjatud kuriteoliigiga –, siis kahetsusväärselt eelmine nädalavahetus tõi avalikkuse ette ainuüksi Tallinnas kaks perevägivalla juhtumit, mis nõudsid ka politsei suuremahulist sekkumist. See ilmestab meie tegelikku olukorda, mis tähendab seda, et ühiskonna teadlikkus, ka noorte harimine juba koolis on väga-väga oluline. Ja lõppeks, mis minu jaoks on alati kõige keerulisem, ja see oli ka nende nädalavahetuse juhtumite puhul – seal on juures lapsed. See, et me suudaksime aidata lapsi, nii et nemad omakorda seda lapsepõlvekodu mustrit oma ellu kaasa ei võtaks, on meie jaoks kindlasti kõige olulisem ja suurem väljakutse. Suur aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma täpsustavalt küsiks üle. Kas see baaskoolitus tähendab seda, et inimene, kellel on keskharidus, läbib Sotsiaalministeeriumi tehtud täiendava koolituse ja see ongi siis ettevalmistatud spetsialist ohvritega töötamiseks?

Ma tänan küsimuse eest. Ma ütlen uuesti, et see baasharidus, mis on ette nähtud selleks, et oleks võimalik pakkuda psühholoogilist nõustamist, on oluliselt kõrgema nõudega ja see tähendab magistrikraadi kliinilises psühholoogias, psühholoog-nõustajat või koolipsühholoogi. Nii et need nõuded on päris kõrged. Ja sellele lisandub spetsiaalne Sotsiaalkindlustusameti täiendkoolitus, mille omandamiseks anti üleminekuaega üks aasta ja see saab otsa 1. mail, jah, 1. mail.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Muidugi, kui me räägime vägivalla ohvritest, siis me tavaliselt mõtleme, et naised on need vägivalla ohvrid, ja suures osas tõepoolest see nii ongi. Aga me teame, et aina rohkem satub ka mehi perevägivalla ohvriteks. Kuidas on tagatud nende abistamine ja selle abistamise kvaliteet?

Suur aitäh küsimuse eest! See laiendus on hästi oluline, sellepärast et vägivald tõepoolest ei tunne sugu. Ohvrid on ka mehed, kuigi vähemas mahus. Aga täiesti uue ja hirmuäratava trendina me näeme ka vanemaealisi, kes on oma pereliikmete poolt väärkoheldud. Nüüd, sõltumata soost on kõik ohvriabiteenused kättesaadavad, välja arvatud ainult üks teenus, ja selleks on naiste varjupaiga teenus, mida meestele ei pakuta. Ülejäänud teenused on sõltumata soost ja vanusest kättesaadavad kõigile. Siin võib kohe küsida järgmise küsimuse: no kuhu me paigutame need mehed? Kohalikel omavalitsustel on kohustus ja ka võimalus sotsiaaleluasemeid pakkuda ja nendel juhtudel, kui on vajadust olnud, on püütud seda niimoodi lahendada. Aga enamasti on tõepoolest selline olukord, et naised on sunnitud kodust kas ajutiselt või siis pikemaajaliselt või päris lõplikult lahkuma koos lastega. Sellepärast ka need naiste varjupaigad, kuhu on võimalik koos lastega minna, et oma elu uuesti järje peale saada.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mäletan eelmise aasta eelarve arutelusid ja seal oli ka teemaks naiste varjupaikade rahastamine. Paraku on nende rahastamine tõesti miinimumpiiri peal, sellega ei ole võimalik korralikke teenuseid tagada. Arvestades, et nüüd on vägivallaohvrite arv oluliselt kasvanud, öelge, kas te olete uue eelarve raames, mis varsti jõuab ka meile siia mingil kujul arutelule, raha sinna juurde sättinud või jagate ikka selle raha sellistele sihtasutustele ja MTÜ‑dele, mis tegelevad kõige muuga, aga mitte ohvrite aitamisega.

Kert Kingo, palun!

Suur aitäh küsimuse eest! Koos seaduse vastuvõtmisega me natukene saime lisa ka eelarvesse. 2023. aastal oli kogu eelarve ohvriabiteenustele, sealhulgas naiste varjupaikadele, 1 388 000 eurot, käesoleval aastal on see 1 410 000 eurot. Nii et teatav tõus on toimunud. Kui ma õigesti mäletan, sest neid numbreid mul tõesti kaasas ei ole, me tegelikult saime naiste varjupaikadele seaduse muutmisega juurde circa 100 000 eurot. Meil ei ole mitte ükski teenus kogu riigis rahastatud nii, nagu me ideaalis unistaksime, mis puudutab sotsiaalvaldkonda. Igale poole oleks ressurssi juurde vaja, aga ma usun, et see rahastus, mis meil on, on piisav, sest me näeme, et kokku 2023. aastal tasuti teenuste eest 858 458 eurot. Ja ma tuletan meelde, et eelarve oli peaaegu 1,4 miljonit eurot. Kuna tegemist on selle eelarvereaga, kus [on rahastus] teenuse eest, mida inimestel on õigus saada, siis on kõik pöördujad selle teenuse kätte saanud ja me tegelikult kogu eelarvet ära kulutanud ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.