Riigi strateegiliste ülesannete ja väljakutsete olulisuse järjestus

Läheme järgmise küsimuse juurde. Järgmine küsimus on peaminister Kaja Kallasele ja selle esitab hea kolleeg Alar Laneman. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Lugupeetud Pärnu rahvas rõdul! Mul on küsimus, mis on otseselt seotud meie riigi ees seisvate tõsiste ülesannetega, ja nimelt selle vaatega, kas need ülesanded on olulisuse järjekorras, kui asi läheb täitmiseks. Nimetame kõigepealt riigikaitse tugevdamist sõja läheneva ohu tingimustes, siis on rohepööre nii oma otseste kulude kui ka ärajäävate tuludega, eelarve päästmine, taustal majanduslangus, ja nii edasi. Eksistentsiaalne probleem on selles loetelus tegelikult ainult esimene: lähenev sõjaoht. Hetkeolukorda võib kirjeldada sellise näitega: kui pere on hõivatud oma uue kodu juures päikesepaneelide paigaldamisega ja näeb, et värava taga on kirvega kurikael, siis tõenäoliselt pere katkestab tegevuse, kaasab korrakaitsjad ja likvideerib selle ohu ning alles seejärel jätkab pooleli jäänud tegevusi. Kui me vaatame meediapilti, siis näeme, et see oht läheneb. Meil ei ole rahalisi vahendeid, et osta mürske, abi Ukrainale väheneb ja see on aeglane. Selles olukorras peab küsima, kas me ei peaks üle vaatama oma prioriteetide järjekorra ja seadma esimesele kohale kõige olulisemad asjad. Kui rohepööre, suured projektid, ka eelarve tasakaal mõne aja viibib, siis ei juhtu midagi hullu, kui me aga jääme hätta riigikaitse ülesehitamisega, siis on see oht meile kõigile.

Aitäh! Jaa, julgeoleku tagamine ongi selle valitsuse absoluutne prioriteet, sel põhjusel oleme me ka riigikaitsekulutused tõstnud üle 3% SKT-st. Oleme investeerinud nii küberjulgeolekusse, sisejulgeolekusse kui ka elanikkonnakaitsesse, kuhu tegelikult varem raha ei ole pandud, kuigi on tehtud plaane. Kahjuks, jah, Eesti julgeoleku tagamine ei ole ainult sõjaline julgeolek, vaid see on palju laiem. Ka energiajulgeolek on siin väga oluline element. Meil on olnud pikalt sellest juttu ja alles poolteist aastat tagasi oli meil energiakriis just sellel põhjusel, et energia hind oli liiga kõrge, ja see tähendas seda, et muud hinnad tõusid ka. Need sisendid on omavahel seotud [ja näiteks energia hinnast sõltub], kuidas ettevõtetel läheb. Nüüd, ka inimeste vaates on energia hind üks oluline kuluallikas. Seetõttu tuleb sellega tegeleda, et meil oleksid taskukohased hinnad ning et meil oleks ka rohkem energiatootmist üle Eesti, et tootmine ei oleks kontsentreerunud kõik Ida-Virumaale, sest ühte suurt [tootjat] rünnata on palju lihtsam kui paljusid, mis on üle Eesti laiali laotatud. Lisaks on oluline see, et energiaallikad oleksid erinevad ja et need teineteist täiendaksid. Väheolulised ei ole ka need energiaühendused, mis meil on teiste riikidega, selle kõrval, mida me ise oma energia tagamiseks teeme. Seetõttu tuleb aru saada, et kuigi me peame riigikaitse mõttes tõesti valmistuma konventsionaalseks sõjaks – selline käib praegu Ukrainas ja me näeme seda iga päev –, peab Venemaa tegelikult samal ajal meie ühiskondade vastu varjusõda. See toimub küberruumis, me näeme küberrünnakuid, mis on kordades suuremad, kui olid 2007. aastal. Need rünnakud on suunatud Eestile selleks, et tekitada võimalikult palju kahju. See tähendab, et me peame küberjulgeolekusse ja Eesti digiriigi vundamentidesse investeerima. See kõik ei paista võib-olla nii välja, välja arvatud siis, kui juhtuvad sellised asjad, mida inimesed otseselt tunnetavad, aga [investeeringud küberjulgeolekusse] on vajalikud selleks, et e-riik toimiks. Nüüd, lisaks sellele, et infosõda käib, üritab Venemaa uuristada ka meie demokraatlikku ühiskonda, valades kütust peale nendele tulekahjudele, mis meil juba on. Inimeste toimetulek on üks selliseid ja näiteks energia hindadel on selles omakorda väga oluline osa. Nii et mina ei välistaks [midagi]. Paraku me peame tegelema erinevate elementidega selles kriisis.

Täpsustav küsimus. Alar Laneman, palun!

Suur tänu vastuse eest! Mul on hea meel, et te mainisite ka mittesõjalisi aspekte. See ongi üks valdkond, mis meil on jäänud unarusse. Kui rahvakeeli väljenduda, siis võib-olla peaks tegema nii, et tuuliku- ja päikesepaneelipoisid puhkaksid jalga natukene, aga varjendi- ja piirivööndirajajad annaksid oma tööle hoogu juurde. Aga selle prioriteetide küsimuse juures on veel üks aspekt, mis minu arust on sama oluline, nimelt meie liitlaste suhtumine. See vajab minu arust samamoodi natuke värskendamist. Ja miks ma küsin selle kohta just teie käest? Tegelikult Eestil ja ka teil on ju isiklik hea kogemus, kuidas muuta seda lähenemist. See paradigma muutus NATO kaitseplaneerimises oli ju täpselt seesama, mida võib‑olla peaks ka praegu tegema, samamoodi Ukraina abistamise eestvedamine. Ma arvan, et need prioriteedid peaks uuesti üle vaatama. Kui meil jääb midagi tegemata kuskil rohepöördes, siis paari aasta jooksul veel midagi hullu ei juhtu. Aga see aeg võib anda meile ressursse mingis muus kriitilises valdkonnas.

Aitäh! Eks neid valikuid me ju alati riigieelarve koostamisel ja riigi eelarvestrateegia kokkupanekul teeme. Veel kord: kogu see energeetika pool on siiski äärmiselt oluline ka ühiskonna toimimiseks. Mida on kriisid meile õpetanud? Seda, et kui tuleb selline kriis, siis see puudutab tegelikult kõiki eluvaldkondi. Seetõttu me teeme erinevaid õppuseid nii, et kõik on kaasatud. Vist pool aastat enne seda, kui Ukrainas see sõda algas, tegime me valitsuskabinetid kõik julgeolekukabinettideks. Ehk siis kõik ministrid osalevad seal, saavad ülevaateid ja toovad oma teemasid arutelu alla. Miks see on oluline? Varasemalt ju ei olnud julgeolekubriifidel näiteks sotsiaalkaitseministrit. Aga nagu me teame, näiteks põgenike teema puudutab otseselt tema tegevusvaldkonda, ka inimeste evakuatsioon. Nüüd me oleme teinud ka selliseid suurõppusi, kus on Päästeamet ja politsei koos. Üks pool on sõjaline valmistumine ja teine pool on elanikkonnakaitse. Varjendid, mida te mainisite – väga õige. Me püüame ennast võrrelda Põhjamaadega, kellel on olnud 50 aastat aega oma hooneid sättida, neil on aga sellised nõuded, et varjendid peavad olema sisse ehitatud, ja veel igasugused tingimused. Meie saame opereerida selles ruumis, mis meil on. Tegelikult on juhendeid, kuidas keldreid, panipaiku ja üldse ilma akendeta ruume saab muuta varjumiskohtadeks. Me võtame Ukrainast saadud õppetunnid ja tegeleme selle kõigega. Mis puudutab liitlassuhteid, siis tõsi ta on, et veenmistööd tuleb teha pidevalt ja kõike tuleb seletada. Meie liitlased on väga erinevates geograafilistes asupaikades. See tähendab seda, et [osa riikide] ohutunnetus on mõnevõrra erinev kui nendel, kes on Venemaale palju lähemal. Nii et selgitustööd tuleb pidevalt teha. Ja see on meie kõigi ühine mure. Tõesti, nii nagu te õigesti ütlesite, me oleme olnud edukad näiteks NATO kaitseplaanide muutmisel. See teadmine jõuab inimesteni. Aga seda tööd tuleb teha järjepanu, kogu aeg, sest tõsiasi on see, et mõnel riigil on palju paremad naabrid kui meil ja tegelikult on vaja inimesteni viia arusaama, miks on vaja investeerida kaitsesse ja miks on vaja Ukrainat toetada. See kõik nõuab neilt palju suuremad pingutust, kui see nõuab meilt, kellel on teistsugune ajalooline kogemus.

Ja lisaküsimus, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et rohepööre on osa riigi julgeolekust. Palun selgitage, kuidas aitab Eesti julgeolekule kaasa üleminek elektriautodele.

No te võtate ühe elemendi sealt, justkui see olekski [rohepööre]. Ma enne just seletasin, et roheenergeetika või energiaportfelli mitmekesistamine on Eesti julgeolekule väga vajalik. Esiteks sellel põhjusel, et kogu meie energiatootmine ei sõltuks põlevkivist, sest Ida-Virumaa, kus sellest elektrit toodetakse, on teatavasti Venemaale väga lähedal. Teiseks peaks meil olema energiatootmine üle Eesti. Kolmandaks peaksid meil olema erinevad energiaallikad, mis teineteist täiendavad, nii et ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, oleks energiaallikad, mis seda tasakaalustavad. Ja tegelikult neljandaks ei ole väheoluline ka see, et energia peab olema kättesaadav taskukohase hinnaga. See on oluline nii inimestele kui ka ettevõtetele. Kui me vaatame kõiki selle kohta tehtud tabeleid, siis näeme, et taastuvenergia on väiksema koormusega keskkonnale ja ka väiksema hinnaga inimestele. Ehk siis, miks me kadestame praegu Põhjamaid, kus energia on enamasti odavam kui Eestis? Just sellel põhjusel, et neil on taastuvenergia osakaal nii suur. Seetõttu peame ka meie neid muudatusi tegema. Elektriautodel on igasuguseid plusse. Muidugi, autotööstus pidevalt areneb ja edaspidi on võimalik efektiivsemaid autosid toota. Naftatootmist meil Eestis ei ole ehk kütust, bensiini me ei tooda, aga taastuvenergiat meil on, nii et selliseid autosid saab laadida ka juhul, kui ligipääs naftale peaks olema mingil põhjusel piiratud tulenevalt sellest, milline on geopoliitiline olukord.

Aitäh! Hea küsimus – hea vastus. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.