Valimisõigus

Läheme järgmise küsimuse juurde, see on auväärt peaminister Kaja Kallasele ja selle esitaja on Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Mitte [Riigikogu] juhataja, istungi juhataja. Austatud peaminister! Lõimumisuuringu tulemused näitasid, et lojaalsus Eesti riigile ei ole enamasti seotud kodakondsusega. Samuti selgus uuringust, et Vene kodakondsuse ja Eesti kodakondsusega muust rahvusest elanike meelsusel ei ole suurt vahet. Sotsiaalteadlane Marju Lauristin kinnitas uuringule viidates, et välja toodud numbrid … (Edasist ei ole kuulda. Hääled saalis.)

Üks hetk! Mikrofon on ära kadunud. Nüüd tuli tagasi. Jah. Vahepeal oli mikrofon väljas.

Aa, alustan siis uuesti. Austatud peaminister! Kordan siis. Lõimumisuuringu tulemused näitasid, et lojaalsus Eesti riigile ei ole enamasti seotud kodakondsusega. Samuti selgus uuringust, et Vene kodakondsusega ja Eesti kodakondsusega muust rahvusest elanike meelsusel ei ole suurt vahet. Sotsiaalteadlane Marju Lauristin kinnitas uuringule viidates, et välja toodud numbrid ei tõesta seost Venemaa kodakondsuse ja Venemaa-lojaalsuse vahel. See tähendab, et teie varasematel argumentidel Venemaa mõjude kohta ei olnud alust. Teie koalitsioonipartnerid sotsiaaldemokraadid peavad samuti mitmekümnelt tuhandelt Eesti püsielanikult valimisõiguse äravõtmist ebamõistlikuks ja lühinägelikuks sammuks. Tuletan meelde, et ka õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et sellelt elanikkonnagrupilt valimisõiguse äravõtmine on põhiseadusvastane ja juhul, kui selline katse on, kui see [seadus] vastu võetakse, pöördub ta Riigikohtusse. Seoses sellega küsimus: millised on teie kaalukad argumendid selle kasuks, et võtta ära valimisõigus kohalikel valimistel enam kui 70 000 püsielanikult?

Aitäh! Seoses sellega, et meie naaber Venemaa peab täiemahulist sõda oma teise naabri, Ukraina vastu, on Eesti inimestel arusaadavalt tekkinud hirmud ja [küsimused], et mida see kõik meie jaoks tähendab. Nüüd, igal kodanikul on oma riigi ees lojaalsuskohustus. Eesti inimestel on hirm selle tõttu, et need Venemaa kodanikud, kes siin elavad, peavad tegelikult Venemaa konstitutsioonist lähtuvalt olema lojaalsed Vene riigile, seega, kui Vene riik ütleb neile, et nad mobiliseeritakse ja neil on kohustus relv haarata ja [sõdida] nende vastu, kellega Venemaa juhid käsivad, siis need inimesed siin ongi valmis seda tegema. Need on need hirmud, mis Eesti inimestel sellega seoses on. Selliseid hirme ei oleks sellisel kujul, kui ei oleks seda sõda, mis praegu käib, Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Eks see sõda on avanud väga palju haavasid, mis meie ühiskonnas ajaloost tulenevalt on, kuivõrd meie oleme täpselt samamoodi kannatanud Venemaa agressiooni ja okupatsiooni all. Nüüd, meil on olnud koalitsioonis selline kokkulepe, et me töötame koos riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku selleks, et põhiseadust muutma ei peaks. Selline raamistik on Justiitsministeeriumis välja töötatud, aga erinevad õiguseksperdid on siin väga erinevatel arvamustel. Täpselt nii, nagu te ise ütlete, ühel pool on juhtivad õigusteadlased, kes on öelnud, et selliselt saab, ja teisel pool on juhtivad õigusteadlased, kes ütlevad, et selliselt ei saa. Seejuures on öelnud president, et ta ei kuuluta seda välja, samuti on öelnud õiguskantsler, et ta ei kuuluta seda välja. Nüüd saab pidada arutelu Riigikogu saalis. Põhiseadust muutes on ka võimalik seda teha. Tõesti, põhiseadust muutes saab seda teha kas vastavalt põhiseadusele Riigikogus kiireloomulisena – siis on vajalik suurem häälteenamus – või siis kahel järjestikusel koosseisul, kui selleks on poliitiline tahe. Koalitsioonis on meil tõesti, nagu te ka ise ütlesite, eriarvamused. Ja üldiselt koalitsiooni vastu ei ole mõistlik minna seepärast, et kõigepealt tuleb ikkagi otsida kokkuleppeid koalitsiooni sees. Aga ma saan aru, et praegu on mul [vastamise] aeg läbi.

Aitäh! Aga teil on õige pea võimalus jätkata. Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Austatud peaminister! Teie seisukoht on selge ja arusaadav, kuid paljud siin elavad Venemaa kodanikud lihtsalt ei saa loobuda Venemaa kodakondsusest. Toon konkreetse näite. Minu poole pöördus inimene, kes rääkis oma murest. Registreerumine Venemaa saatkonna vastuvõtule on võimatu. Elektrooniline süsteem seda ei võimalda, telefonile keegi ei vasta. Ta kirjutas siis Vilniuse saatkonda ja seal registreeriti ta vastuvõtule, kuid hiljem teatati talle, et kuna ta elab teises riigis, siis teda vastu võtta ei saa. Tekib nõiaring. Inimesed soovivad loobuda Venemaa kodakondsusest ja on valmis tegema kõik endast oleneva, näiteks sõitma peaaegu 1200 kilomeetrit sinna ja tagasi, et esitada taotlus kodakondsusest loobumiseks. See pole inimeste süü, et neil teadlikult ei lasta loobuda kodakondsusest. Paljud neist on sündinud ja kasvanud Eestis, neil ei ole teist kodumaad. Nad on seaduskuulekad, nad maksavad makse, nad ei toida Venemaa poliitilist režiimi, ja nagu hiljutine lõimumisuuring tõestas, nad on riigile lojaalsed. Teie erakond soovib võtta nendelt inimestelt kohalikel valimistel valimise õiguse. Kas Eesti kodakondsuse puudumine tähendab teie jaoks automaatselt seda, et isik ei ole riigile lojaalne? Mida peaksid tegema Eesti püsielanikud, kes soovivad loobuda, kuid ei saa loobuda Venemaa kodakondsusest ja seetõttu ei saa taotleda Eesti kodakondsust?

Aitäh! See on tõepoolest probleem. Selliseid kirju tuleb. Täpselt nii, nagu te kirjeldategi, et inimene on teinud ära [Eesti kodakondsuse taotlemise] eksamid ja tahab loobuda Vene kodakondsusest, aga see kõik on tehtud niivõrd keeruliseks. Ühelt poolt ütleb Eesti riik seda, et Venemaale sõitmine on sügavalt ebasoovitav, aga teisalt tuleb selleks, et [kodakondsusest lahti saada,] minna neid pabereid ajama. Ma tean ise ka vähemalt ühte sellist juhtu, et inimene lausa käis Venemaal ära, aga ikka ei saanud oma Vene kodakondsusest lahti ega saa Eesti kodakondsust taotleda. Tõsi on ka see, mis teiegi ütlesite, et lõimumisuuringu järgi on 83% venekeelsetest eestimaalastest tugeva riigiidentiteediga, nende riigiidentiteet on Eesti, nad on emotsionaalselt Eestiga seotud. See lõimumisuuring ütles, nagu te õigesti osundate, ka seda, et riigile lojaalne olemisel ei ole tegelikult seost kodakondsusega. Seda väidet tõestavad mõnes mõttes ka viimased Riigikogu valimised – Riigikogu valimistel teatavasti saavad hääletada ainult Eesti Vabariigi kodanikud, kuid ometi sai üks mitte väga Eesti-meelne jõud ikkagi väga palju hääli. Ja need olid Eesti kodanikud, kes hääletasid sellise jõu poolt. Eks küsimus on selles, et kui sellised käigud ette võtta, siis tuleb need esiteks viia lõpuni, seda protsessi ei saa pooleli jätta. Ja teiseks tuleb mõelda, mida see endaga kaasa toob. Kui meil enamik venekeelsetest inimestest on nii-öelda pigem Eestiga, siis kas me sellise käiguga ei lükka neid kuidagi Eestist ära? Kindlasti on need asjad, mis tuleb kõik läbi arutada ja otsustada, kas on vaja selliseid riske võtta. Teiselt poolt on nende argumendid sellised, et inimesed, kes on Vene kodanikud ja kes saavad valida Putinit – või ma ei tea, valimine on selle kohta võib-olla vale öelda, aga nad saavad osaleda sellel spetsiaalsel nimetamise operatsioonil ja toetada Putinit –, on needsamad, kes saavad valida kohalikke omavalitsusi, aga kohaliku omavalitsuse kaudu valitakse ka president. See on see argument, mis vastu kõlab. Ma arvan, et on hea, et me seda debatti peame. See debatt peab olema tõesti tasakaalustatud. Ja kui on tunne, et argumendid põhiseaduse muutmiseks on siiski kaalukad, siis on see Riigikogu otsustada.

Ja lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lauri Läänemets oma hiljutises intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule mainis, et Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine võib olla julgeolekurisk Eestile. Isamaa fraktsioon kohtus vahepeal kaitsepolitsei peadirektoriga. Saime sealt teada, et Siseministeerium on tellinud julgeolekuriskide hindamise analüüsi kaitsepolitseilt. Ja kui me küsisime, kas me saame seda näha, siis lubati uurida asja. Siiani ei ole saanud. Kas teie olete seda julgeolekuriski [analüüsi] saanud näha? Kui te olete saanud seda näha, siis [ehk oskate öelda,] kumb on suurem julgeolekurisk, kas see, kui Valgevene ja Vene kodanikud saavad valida nende kodakondsusest sõltuvalt oma presidenti – ja nagu te mainisite, kaudselt ka Eesti presidenti –, või see, kui neilt võtta hääleõigus ära?

Aitäh! No teie fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder on ka seda uuringut näinud. Vähemalt eelmises infotunnis ta siin selle kohta küsis ja sellele konkreetselt viitas, nii et kindlasti on võimalik, et see aruanne tehakse teistele kättesaadavaks. Aga seda, mida Lauri Läänemets on öelnud või ei ole öelnud, peate ikka tema käest küsima. Selge on see, et kõik ohud, mida me saame hinnata, on need ohud, mis on praegu olemas. Teised ohud või riskid on need, mis alles tekivad – see kõik on tulevikus ja hüpoteetiline. Niimoodi on majandusprognoosidega ja kõikide teiste prognoosidega ka, et selle kohta, mis hakkab juhtuma, kuidas hakkab ühiskond reageerima ja käituma ning mis on selle tagajärg, mingit põhjapanevat uuringut ei ole. Jah, sellel, kui mittekodanikud ei saa valida, on kindlasti mingi mõju. Aga nagu ma juba ütlesin, Riigikogu valimistel said valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Näiteks Ida-Virumaal kogus minu mäletamist mööda kaks kolmandikku häältest erakond KOOS, kes on täiesti Eesti-vastane. Küsimus on selles, et kui me teeme sellise käigu, et me [võtame valimisõiguse ära] nendelt [venekeelsetelt] inimestelt, kes on tegelikult väga tugeva riigiidentiteediga – ma mõtlen neid 83% inimesi, kellest paljud on võib-olla [seaduskuulekad] kodanikud –, siis me võime tekitada olukorra, kus inimesed, kes varem olid tugevalt Eesti selja taga, on meie vastu, öeldes, et neid kiusatakse. Aga seda ei ole ju ka tegelikult vaja. Kuna enne jäi mul poolikuks [vastus] härra Jevgrafovi küsimusele, siis ütlen veel, et me uurime, mis võimalused on, kas on võimalik luua mingit sellist süsteemi, et inimesed saaksid kuidagi deklareerida ja näidata oma tahteavaldusi kodakondsusest loobumiseks. Tõesti, see on tegelikult järjest suurem probleem, et inimesed tahavad Eesti kodanikud olla, nad tahavad Eestile lojaalsed olla või ongi lojaalsed, aga nad ei saa Vene kodakondsusest lahti ja seetõttu on neil justkui märk otsa ees.

Suur tänu, auväärt peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.