Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) esimene lugemine

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiinkassode ja ‑ostjate seaduse eelnõu 376 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelnõu eesmärk on reguleerida inkassofirmade ja nendega seotud isikute, võlgade ülesostmise finantseerijate tegevust. Statistika kohaselt jäävad paljud tarbijad jätkuvalt võlgnevusse, seda just väikelaenudega, mida väljastavad mittepangad ehk tavakeeles kiirlaenufirmad. Näiteks Riigikontrolli 2023. aasta juunis avaldatud raporti kohaselt jääb sisuliselt iga neljas kiirlaenufirma klient oma laenu tasumisega hätta. Ka Finantsinspektsiooni statistika kohaselt on niinimetatud kiirlaenufirmade klientidel ehk tarbijatel ligi 50 000 lepingut, mille puhul [kokkulepitud laenu] tasumisega ollakse hädas. Seega on laenuvõlglasi Eestis jätkuvalt palju ja teadaolevalt märkimisväärne osa viivituses olevaid laenuvõlgnevusi müüakse edasi inkassofirmadele. Meedia on mitmeid kordi kajastanud juhtumeid, kui võlgade sissenõudmisteenuse osutamisega tegelevate ettevõtjate ehk inkassofirmade praktika ei ole alati olnud väidetavalt õiguspärane ega arvesta võlgnike huvidega. On esinenud üleliigset ähvardamist ja survestamist. Samuti on kohus tuvastanud, et võlgnikult üritatakse rohkem raha välja nõuda, kui tegelik võlgnevus koos algsummaga ja viivisega kokku on. Eelnõuga kehtestatakse nüüd inkassofirmadele selge niinimetatud mänguruum, kuna siiani on nende üle riiklik järelevalve puudunud. Eestis tegelevad inkassofirmad eri liiki võlgade sissenõudmisega ja võlanõuete ülesostmisega. Oluline on silmas pidada, et eelnõu reguleerimisalasse ei kuulu kõik inkassofirmad, vaid üksnes need, kes tegelevad pankade või teiste krediidiandjate laenudest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega. Muu hulgas kohandub eelnõu lisaks tarbijakrediidile ka ettevõtjale antud pangalaenust tekkinud võlgnevusega seotud tegevustele. Seepärast on seaduseelnõu pealkirjas inkassode käsitlust kitsendatud ja antud eelnõu kohaldumisalasse kuuluvaid isikuid nimetatakse krediidiinkassodeks. Teadaolevalt tegelevad aga enamik Eestis asutatud ja tegutsevaid inkassofirmasid laenulepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega. Seega võiks eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti inkassoturust. Siiski, kui mõni inkassofirma tegeleb näiteks üksnes trahvide või elatisvõlgnevuste sissenõudmisega, siis eelnõu sellisele inkassofirmale ei kohaldu. Hinnanguliselt kohaldub eelnõu umbes 7–8-le Eestis tegutsevale inkassofirmale. Eelnõuga nähakse inkassofirmade suhtes ette sisuliselt kahte sorti reeglid. Esiteks, info andmine võlgnikule ja suhtlemine võlgnikuga. Võlglasele tuleb anda täpset infot, kuidas tema võlgnevus on kujunenud, ehk teavitada tuleb tasumisele kuuluvast summast koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena. Võlgnik võib välja nõuda ka algdokumente, kuidas tema võlgnevus alguse sai, kui ta on algselt pangalt või kiirlaenufirmalt laenu võtnud. Samuti nähakse ette nõuded selle kohta, kuidas iga võlgniku kohta tuleb toimikut pidada, sealhulgas selle kohta, kui kaua saab selliseid andmeid säilitada. Inkassofirma peab ka hindama, kas füüsilisest isikust võlgnikule võiks soovitada pöörduda teatud juhtudel võlanõustaja poole. Mis on aga üks olulisemaid asju, [on see, et] eelnõuga nähakse otsesõnu ette, et inkassofirma ei või kuidagi võlgnikku ahistada ega lubamatult mõjutada. Samuti peab inkasso austama võlgniku eraelu puutumatust. Ilmselt saab olema lubamatu ähvardada võlgnikku sellega, et võla mittetasumisel kaevatakse tööandjale, nagu praegu praktiseeritakse. Lisaks on inkassofirmal kohustus võtta vastu kaebusi ja vastata neile üldjuhul 15 päeva jooksul. Teist tüüpi reeglid puudutavad kontrolli ja järelevalvet. Inkassol on kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba ja ta saab tegutseda üksnes selle loa alusel. Finantsinspektsioonile antakse volitus teha järelevalvet inkassode üle, sealhulgas saab ta rakendada erinevaid sanktsioneerimise võimalusi, alates ettekirjutusest kuni väärteomenetluseni. Väärteo korras võib karistada inkassofirmat kuni 3 miljoni euro ulatuses. Nähakse ette usaldusväärsuse nõue inkassofirma juhtidele ja omanikele. Juhid peavad olema laitmatu mainega, näiteks ei või nad olla kriminaalkorras karistatud. Samuti on eraldi nõue, et inkasso juht ei saa olla isik, kes on varasemalt liigkasuvõtmisega tegelenud. Eraldi nähakse ette kõrgendatud kapitalinõue, mis on 25 000 eurot. Sätestatakse ka eraldi reeglid, kuidas inkasso peab võlglastelt laekunud vahendeid hoidma. Juhul kui inkassofirma muutub maksejõuetuks, siis loetakse võlgniku võlad tasutuks, kui vastav raha on juba inkasso kätte jõudnud. Lisaks inkassodele nähakse ette ka teatud uued kohustused pankadele ja muudele laenufirmadele. Põhiline uus nõue on see, et kui tarbija satub hätta laenu tasumisega, siis peab pank või kiirlaenufirma kõigepealt vähemalt kaaluma, kas on võimalik võlgnevust kuidagi ümber kujundada, et ei peaks tingimata kohe pöörduma kohtusse. Näiteks võib pank või laenufirma kaaluda maksepuhkuse andmist tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikus. Eelnõu põhineb Euroopa Liidu direktiivil, mis reguleerib nende inkassofirmade tegevust, kes tegelevad pangalaenudest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja nende ülesostmisega. Oleme otsustanud minna direktiivist kaugemale, kuna direktiiv seda lubab. Eelnõu hõlmab ka eelpool nimetatud mittepankade laenudest tulenevaid võlgnevusi. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes soovivad pärast käesoleva seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 31. detsembriks. Muudatused paremuse poole ei toimu üleöö ja kindlasti läheb mingi aeg, et järelevalve kujundaks ja kohtud sisustaksid seda, mis on inkassodele lubatud käitumine. Käesolev seadus annab igal juhul selged alused, et inkassoturu läbipaistvust suurendada, ja annab ka võlgnikele rohkem võimalusi ennast kaitsta. Lõppkokkuvõttes tuleb loomulikult märkida, et inimene, kes on võlgu jäänud, peab ka ise süvenema, et aru saada, mida tema käest välja nõutakse, ning peab ka olema valmis ennast ise rohkem kaitsma. Aitäh!

Suur tänu, hea minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tänan väga sisuka tutvustuse eest.

Aitäh!

Sa mainisid, et võlgnikke on palju. Kas sa oskad öelda, kui palju võlgnikke võiks hetkel olla ja kas võlgnike arv on eelnevate aastatega kasvanud või kahanenud?

Aitäh kõigepealt tunnustuse eest! Kui palju täpselt võlgnikke on, seda infot mul hetkel ei ole. Aga kui nüüd inkassofirmad liiguvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla, siis saab see pilt kindlasti selgemaks, sest nende tegevust kontrollitakse, ja me saame teada, kui paljudelt [võlgnevust sisse] nõutakse. Kui meil on täpsemaid andmeid juba praegu, siis ma saadan need järgi.

Lugupeetud minister! Meil on väga kurbi juhtumeid, kuidas kahtlase [ja isegi] kriminaalse taustaga tegelased lasti inkassofirmasid juhtima. Ja katastroof ei olnudki kaugel. Küllap on see eelnõu ajendatud nendest juhtudest, et lasti läbi võrgusilma need ohtlikud tegelased. Aga mina ei saa aru sellest, kuidas sellises valdkonnas, kuhu nagu magnetiga tõmbab kahtlase taustaga tegelasi, on nii väike kapitalinõue, 25 000 eurot. See peaks ikkagi olema midagi muud, sest 25 000 eurot saab mõni kahtlase taustaga tegelane imekergesti kokku. Müüb oma auto maha ja äri läheb käima, eks ole, teeb sissemakse ära. See nüüd küll ei ole veenev summa.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Selleks et selliseid juhtumeid vältida, millele te viitate, ja et inkassofirmade tegevus oleks paremini kontrollitud ja reguleeritud, on nii Euroopa Liidu direktiiv kui ka antud seaduseelnõu koostatud. Oma ettekandes ma ka mainisin, et saab olema kõrgendatud kontroll inkassofirmade juhtorganite suhtes. See on ka vastus teie viidatule. Nüüd, see kapitalinõue on tõesti 25 000 eurot. Ma arvan, et eks see on jälle hinnangu koht. See on üks ettevõtlusvorm ja me ei peaks ettevõtlusele seadma ka liigseid piiranguid. Kui isik jääb võlgu ja see võlg müüakse edasi inkassofirmale, kes seaduskuulekalt selle võla ära toob, siis on see osa meie majandustegevusest. Ei pea ütlema, et selline ettevõtlusvorm tingimata halb on. Sellele tuleb seada tingimused, mis kaitsevad piisavalt võlgnikku, aga teistpidi laseks ka korrektsetel ettevõtetel turul tegutseda. Kas see on nüüd suur või väike? Ma arvan, et seda saame siin Riigikogu debati käigus pärast esimest lugemist ja muudatusettepanekute [läbivaatamise] ajal veel arutada. Ühelt poolt argumendid ja teiselt poolt argumendid. Aga ma arvan, et siin tuleb arvestada ka seda, et oleks võimalik mõistlikel tingimustel ettevõtlusega tegeleda.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Me oleme ka komisjonis rääkinud sellest, et see eelnõu tegeleb juba tagajärgedega, eks ju. Peaks vaatama ka põhjuseid. Üks põhjuseid ilmselt on see, et need niinimetatud kiirlaenud on inimestele väga kergesti kättesaadavad. Ja üks selline motivatsiooniallikas inimestele on reklaam, mis lubab sularaha kiiresti kätte. See reklaam on reklaamiseaduse kohaselt televisioonis ja raadios keelatud, küll ei ole keelatud [selleteemaline] otsepost, netireklaam ja kõik muud sellised asjad. Kas te selle eelnõu ettevalmistamisel ja ka ringleva reklaamiseaduse muudatuste kontekstis ei ole arutanud ja mõelnud – või mis on teie isiklik seisukoht? –, äkki me peaksime ka natukene rohkem piiranguid seadma kiirlaenudele ja pakkumistele, [mis lubavad] raha kergesti kätte?

Aitäh! Meil oli komisjonis minu meelest väga sisuline arutelu sel teemal. Jah, inkassode reguleerimine on mõnes mõttes tagajärgedega tegelemine. Aga ma arvan, et me peame igas etapis ühtpidi kaitsma laenuandjat ja teistpidi kaitsma laenusaajat või siis ka võlgnikku, et mõlema huvid oleksid tasakaalukalt kaitstud ja reguleeritud. Mis puudutab kiirlaenuturgu, jah, ka komisjonis arutatu pealt me kindlasti oma ettepanekud teeme ja ma usun, et on mõistlik sinna sügavamalt sisse vaadata ja näiteks järgneva poole aasta jooksul nii Rahandusministeeriumi ettepanekud kui ka Riigikogus või komisjonis kõlanud ettepanekud läbi arutada ja seda turgu võib-olla reguleerida. Üks on reklaam, teine on, tõsi, ka kättesaadavus. On erinevaid ideid, näiteks kas kiirlaen peab olema ööpäevaringselt kättesaadav või kas see peab olema tingimata nädalavahetusel kättesaadav, ka jällegi ööpäevaringselt. Loomulikult, laenu andmine on äri, [seda on] vaja, [samuti] laenu saamine, aga võib-olla peaksid teatud tooted olema loodud nii, et on piisav järelemõtlemise aeg, et kas mul on ikka seda täna kohe ja praegu vaja. Ehk jällegi [see võiks olla nii, et] ühelt poolt me ei takistaks ettevõtlust, aga teisalt oleks [laenusaaja otsus] kaalutletud ja riskid maandatud. Töötame sellega.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Alustame aktsiakapitalist. 25 000 on aktsiaseltsi miinimumkapital. Nagu me teame, aktsiakapitaliks ei pea tegelikult [kohe alguses] raha sisse panema, võib alustada ja siis panna. Seda võiks arutada, et on rahaline sissemaks. Aga sa mainisid oma ettekandes, et trahv on kaks või kolm miljonit.

Kolm miljonit.

Kolm miljonit – see on täiesti ebaloogiline. Kui aktsiakapital on 25 000 ja trahv on kolm miljonit, siis need numbrid ei lähe lihtsalt kokku. Aga küsimus on see, et keda me nüüd lõpuks kaitseme. Kas me kaitseme võlglast või tegelikult laenuandjat? Praegu ma saan aru, et laenuandja on paha inimene, aga võlgnik on väga hea inimene, teda tuleb igatepidi kaitsta. Ma saan seaduseelnõust niimoodi aru, et rumal on see, kes laenu annab. Ma ei räägi kiirlaenukontoritest, mille üle siin oli enne diskussioon. Laenu on igasugust, ka eraisikud võivad laenu anda naabrimehele ja kõike muud.

Aitäh! Pean tunnistama, et võib-olla oli viga minu ettekandes, aga te olete mõnevõrra valesti aru saanud. Ei, me ei anna siin hinnangut, et laenuvõtja on tingimata hea ja laenuandja halb. Me teeme regulatsiooni eeskätt inkassodele, kellele need võlad edasi võõrandatakse, kui [võlg] on finantsasutuse antud, selleks et tagada, et inimene, kes on võlgu jäänud, saaks päriselt aru, mida temalt nõutakse ja kes nõuab. Enam ei nõua ju see isik, kellelt ta laenu võttis, vaid see laen on võõrandatud edasi inkassoettevõttele. [Me teeme regulatsiooni,] et tal oleks õigus küsida, mille eest ja kui palju [ta peab maksma] ning millised on lisanduvad kulud. See peabki olema tasakaalus. Nagu ma enne kapitali kohta ütlesin, on see täiesti loomulik ettevõtlus, et antakse laenu ja võetakse laenu. Ei saa olla nii, et üks on halb ja teine on hea. Selleks me peamegi vaatama, et see regulatsioon oleks reaalselt tasakaalus ja arvestaks mõlema poole huvisid ja õigusi. Siia sisse on toodud see, et enne, kui minnakse seda võlgnevust edasi võõrandama või kohtusse, peab finantsasutus kaaluma, kas on võimalik seda ajatada või pakkuda mingit muud laenutoodet. Ma arvan, et see on konkurentsi mõttes täiesti tervitatav, aga loomulikult peab teisel pool olema tahe seda laenu ka päriselt tagasi maksta. Ma arvan, et seda pakkuda on mõistlik. Ja meie ülesanne koostöös Riigikoguga on leida tasakaalupunkt mõlema osapoole vahel.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minul on küll hea meel, et me oleme ühiselt võtnud ette regulatsiooni, mis aitab kaitsta krediidisaaja huve ja omakorda aitab kaasa sellele, et Eesti inimesed üldse ei satuks inkasso huviorbiiti. Aga küsimus puudutab konkreetselt niinimetatud positiivset krediidiregistrit. Võib-olla [räägite] mõne sõnaga, mis seisus me selle loomisega täna oleme. Ja kuna teemast on tõesti mitmeid aastaid räägitud, kas on võimalik kuidagi seda protsessi kiirendada, et me lõpuks ka positiivse tulemuseni jõuaks ja krediidiregister meil toimima hakkaks?

Reili Rand, palun!

Aitäh! Positiivne krediidiregister on äärmiselt oluline ja pean tunnistama, et kui ma ministriametisse sain, siis selle ma ühe prioriteedina antud valdkonnas seadsin. Praeguseks on [tehtud] Cyberneticaga koostöös uuring, millist tehnoloogiat kasutada, sest me loome andmebaasi, kus on väga palju delikaatseid andmeid. Meil just oli järjekordne väga halb näide andmete nii-öelda kaitsmisest – seda enam on see teema tõsine. See töö on nüüd valmis ja minu soov on sügisel tulla selle eelnõuga Riigikokku. Ühelt poolt ei ole meil aega raisata, aga teisalt peab see töö olema tehtud korrektselt ja läbimõeldult nii, et inimeste andmed on tugevalt kaitstud. Süsteem [peab olema] läbimõeldud, nii et see töötaks oma eesmärgi päraselt. Tegeleme sellega ja loodame juba sügisel selle eelnõuga Riigikogus olla, et seda siin koos arutada.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ilmselt ei ole harvad juhtumid, kui krediidisaajad ehk tarbijad tunnevad, et krediidiandjad teevad neile liiga, võib-olla petavad neid või pakuvad neile mingeid ulmelisi intresse, protsente, viiviseid ja muid tasusid. Nad pöörduvad tarbijavaidluste komisjoni, et õigust saada, aga teatavasti ei ole tarbijavaidluste komisjoni otsused siduvad. Aastaid on käinud diskussioon selle üle, et need oleksid siduvad nagu töövaidluskomisjoni otsused. Justiitsministeerium on siin vastu seisnud. Samal ajal on väga pikka aega käinud diskussioon, et luua Finantsinspektsiooni juurde finantsombudsmani institutsioon, mis aitaks inimesi sellistes finantsilistes vaidlustes, kaasa arvatud [vaidlustes] krediidiandjatega. Ka need otsused võiksid siduvad olla. Lihtsalt küsin üle, kas teil on viimasel ajal olnud sellel teemal diskussioone või läbirääkimisi kas lahkunud või juba uue justiitsministriga, et see küsimus saaks lahendatud.

Aitäh! Sel teemal ei ole meil olnud otseselt mingeid algatusi või tegevusi plaanis. Aga kuna tegemist on olulise teemaga, siis ma arvan, et minu või justiitsministri [algatusel] võiksime kindlasti selle üle vaadata. Ma arvan, et see [vastus] sobiks ka teie varem esitatud küsimuse juurde kiirlaenufirmade reguleerimise kohta. Neid teemasid võiks võib-olla koos vaadata.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Reili Rand, kolleeg, tõstatas küsimuse riikliku krediidiregistri loomise kohta. Minu teada on juba olemas erakapitaliga loodud krediidiregistrid. Lõin lahti interneti ja siin on Krediidiregister OÜ ja Taust OÜ. Neid on päris mitmeid. Kas soovitakse eraettevõtlusega hakata konkureerima või mis selle mõte on?

Aitäh! Ei, ei ole plaanis eraettevõtlusega konkureerima hakata. Need tooted, mis te ette lugesite, on minu teada absoluutselt teistsugused. See, mille kohta Reili Rand küsis, positiivne krediidiregister, puudutaks just eraisikuid, et krediidiandjatel oleks võimalik saada ülevaade, kui palju on antud isikul juba kohustusi erinevate finantsasutuste ees, ja hinnata tema tegelikku maksevõimet, et anda vastutustundlikult laenu. Teisalt, laenuvõtja vaates võiks see olla mugav tööriist. Kui praegu minna endale kodulaenu võtma või mingit muud finantskohustust, siis pead saatma konto väljavõtteid oma pankadest nii palju, kui sul neid on. Ma arvan, et see kohustus langeks siis isikul ära, sest need andmed on loa andmisel sealt kenasti kättesaadavad.

Austatud minister, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi. Palun!

Aitäh, härra aseesimees! Mina teen ülevaate õiguskomisjonis toimunud eelnõu arutelust. Õiguskomisjon arutas krediidiinkassode ja ‑ostjate seaduse eelnõu 376 oma istungil 1. aprillil käesoleval aastal. Istungil viibis nii rahandusminister Mart Võrklaev kui ka Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ja sama osakonna nõunik Marit Maidla. Minister ja tema kolleegid tegid väga põhjaliku sissevaate seaduseelnõusse. Ma ei hakka seda ümber jutustama, aga peatun mõnel momendil või mõnel küsimusel, mille komisjoni liikmed välja tõid. Üldiselt tahaksin ära markeerida, et arutelu selle eelnõu ümber oli äärmiselt meeldiv ja konstruktiivne. Nagu ka minister siin juba küsimustele vastates märkis, tunti väga palju muret just põhjuste üle, miks inimesed ei ole võimelised oma kohustusi täitma ja miks krediidiandjad on sunnitud krediidiinkassode poole pöörduma. Tegelikult peame ka selle eelnõu raames või eraldiseisvate eelnõudega neid teemasid lahendama. Üks lahendus, millest ka siin on juba korduvalt juttu olnud, on seesama positiivne krediidiregister, aga ilmselt ka muud lahendused, mis peaksid varsti Riigikogusse jõudma, kui me hakkame üle võtma uut tarbijakaitse direktiivi, mis käsitleb ka neid teemasid. Siinkohal tahaksin tunnustada kolleeg Kert Kingot, kes komisjoni istungil korduvalt juhtis meie diskussiooni sellele rajale, et me peaksime rohkem tegelema krediidi saamise ja krediidi andmise sisuliste küsimustega. Kiidan ka ministrit, kes oli istungil väga avatud meelega ning oli valmis arutama ja diskuteerima kõikvõimalike lahenduste üle, mis inimesi aitaks. Selle üle on väga-väga hea meel. Diskussioon toimus ka selle üle, kas peaks üle vaatama näiteks võlaõigusseaduses sätestatud krediidi kulukuse piirmäära, mis on praegu kolmekordne Eesti pankade keskmine ja on juba aastaid püsinud 51% juures. Kas see ei ole ikkagi liiga kõrge maksimaalne määr? Komisjoni istungil kõlasid arvamused, et see võiks olla näiteks kahekordne. Minister on [väljendanud] valmisolekut poliitilise diskussiooni käigus siin Riigikogus võib-olla ka sellesse numbrisse sisse vaadata. See määr on ministeeriumi kinnitusel püsinud meil aastast 2015. Ministeeriumi ametnikud on toonud välja ka probleemi, et kui krediidi kulukuse määr on väga madal, siis ei pruugi olla krediidiandjatel motivatsiooni väljastada väga väikesi laene, sest seal on tootlikkus liiga madal, ja sellega me just nagu piirame inimeste võimalusi saada väga väikeseid laene. Aga jah, see on mõttekoht, mida me võiksime siin edasi arutada. Tõstatati ka viivise määra lae küsimus. Kui te, head kolleegid, vaatate seletuskirja, siis seal on ülevaade sellest, et selle eelnõu ettevalmistamisel väga põhjalikult kaaluti viivise määradele absoluutse lae kehtestamist. Ka komisjonis tekkis selline küsimus. Aga eelnõu väljatöötamisel jõuti ikkagi seisukohale, et see ei ole hetkel mõistlik. Probleemid tekivad näiteks selliste laenude puhul, mille intress on 0%. Selliseid on päris palju. Kuidas sellisel juhul käituda viivise määraga? Samuti arvati komisjoni istungil, et kui me kehtestame mingi maksimaalse viivise määra, siis võib juhtuda, et kõik krediidiandjad hakkavadki seda maksimaalset määra kasutama. Siis kaob just nagu võimalus seda hiljem vaidlustada, mida toimub praegusel ajal väga tihti ehk kohtud kohtumenetluse käigus alandavad krediidiandja kehtestatud määra. Lihtsalt meeldetuletuseks: võlaõigusseadus lubab praegu umbes 12%-list määra, aga lepingus saab kokku leppida ka suurema määra ja seda väga tihti ka tehakse. Kolleegid komisjonis tundsid muret ka selle pärast, kas tegelikult need uued nõuded, järelevalve kehtestamine ja kõigi piirangute kehtestamine krediidiinkassofirmadele võib välja suretada seda turgu ja kui paljud firmad on valmis turult lahkuma. Ministeerium kinnitas, et selle eelnõu väljatöötamisel on tehtud päris palju kooskõlastusringe, suurimad inkassofirmad on olnud kaasatud eelnõu kõikides etappides ja päris palju on eelnõu ka muudetud vastavalt inkassofirmade soovitustele ja vajadustele ehk järeleandmisi on tehtud. Ja tegelikult ei ole mitte ükski inkassofirma praeguseks teada andnud, et nad selliste nõuete tõttu peaksid nagu turult lahkuma. Aga igal juhul avavad need uued nõudmised ja selle direktiivi ülevõtmine tegelikult meie Eesti inkassofirmadele ka Euroopa turu. Sellisel juhul nad ei pea Euroopa Liidu liikmesriikides täiendavaid lube küsima, piisab meie Finantsinspektsiooni loast. Räägiti ka positiivsest krediidiregistrist, et see on võib-olla igasuguste määruste, viivisintresside ja viivise määrade vähendamisest tõhusam meede, sest kõikidel pankadel ja kiirlaenufirmadel on edaspidi kohustus enne laenu väljastamist vaadata registrisse ning selle registri andmestiku põhjal otsustada, kas inimene saab laenu või mitte. Samas jälle toonitati, et ka määrade alandamisest kui täiendavast meetmest võib kasu olla. Arutleti ka selle üle, kui suur on Finantsinspektsiooni mänguruum nende nõuete ja igasuguste aruannete puhul, mida Finantsinspektsioonile peab esitama. Ja tegelikult tõdeti komisjoni istungil, et direktiivist tulevad nõuded on üsna standardsed ja kõikidele ühesugused, mille tõttu Finantsinspektsioonil siin väga palju mänguruumi ei ole. Siin kedagi ei eelistata ega seata mingeid takistusi ettevõtlusega tegelemiseks. Arutati ka seda, kui kergesti või kui raske südamega annavad pangad oma nõuded üle inkassofirmadele. Ja kolleegid, Riigikogu liikmed arvasid, et me peaksime pigem sundima pankasid oma klientide maksevõimekust paremini hindama ja pidama läbirääkimisi selleks, et luua adekvaatne maksegraafik või üle vaadata ja ümber kujundada need nõuded. Sellest rääkis ka minister täna siit puldist. Aga selle seaduseelnõuga me seame väga ranged raamid [nõuete] ümberkujundamisele ja kehtestame, mida ja kuidas on võimalik ümber kujundada kohustuste puhul. Igal juhul ei tohi need ümberkujundamised olla tarbija, antud juhul krediidisaaja kahjuks. Tõdeti ka seda, et pangad võib-olla ise ei taha sellega tegeleda ja nii-öelda halbu laene müüakse allahindlusega inkassofirmadele tihti selleks, et pangaportfell oleks puhtam ja kapitali seis paraneks. Selline tõdemus meil ka komisjonis välja tuli. Rääkisime ka piirangutest inkassofirmade asutajatele ja juhtkonnale. Tekkis diskussioon selle üle, et näiteks ei tohi olla inkassofirma juhtkonnas inimesi, kes on varasemalt liigkasuvõtmisega tegelenud või töötanud sellistes ettevõtetes. Tekkis küsimus, kas, ma ei tea, sekretäril või mingil muul abilisel, kes on töötanud firmas, kes on liigkasuvõtmisega tegelenud, ei ole tulevikus mingit võimalust inkassoturul tegutseda. Tõdeti ikkagi, et see puudutab juhtkonda ja neid konkreetseid inimesi, kes reaalseid otsuseid teevad. See ei puuduta, ma ei tea, sekretäre, koristajaid või muid selliseid inimesi, kes on inkassofirmas varem töötanud. Nendel selliseid ettevõtlusega tegelemise piiranguid ei ole. Ja võib-olla eelviimane teema, mille ma siin ära markeerin. Meie, õiguskomisjoni poole on juba pöördunud vähemalt üks kohus – see vist oli Harju Maakohus – murega, et kui klienditoimikud liiguvad krediidiandjalt inkassofirmasse ja hiljem jõuavad ka kohtusse, siis selle toimikuga koos ei liigu üksikasjalikud andmed, kuidas krediidiandja hindas kliendi maksevõimekust. Me teame, et inkassofirmadel on oma poolautomaatsed või isegi täisautomaatsed profiilihindamised, kas üks või teine klient sobib või mitte. Krediidifirmad teevad oma otsuseid lähtuvalt profiilianalüüsidest ja vot, need profiilianalüüsid, kuidas üht või teist klienti on hinnatud, need andmed ei liigu [koos toimikuga]. Sellepärast on väga raske hinnata, kas on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. Ja siin tekib küsimus, kust jookseb ärisaladuse piir ja kust jookseb see piir, et klienti hinnata õigesti ja hinnata, kas kliendi vastu üldse saab kohtusse minna. See on hetkel lahendatud niimoodi, et kohus peab iga kord tegema määruse ja need dokumendid sisse nõudma. Aga praegu on meie poole pöördunud kohus, et seda juba siin seaduses reguleerida, kust see piir jookseb. Samuti olid nii ministeerium kui ka komisjoni liikmed valmis seda arutama ja koos kohtutega kompromissi otsima. Ja viimane teema, mida ma puudutaks, millest rääkis ka minister oma ettekandes või vastates küsimustele, on seesama ümberkujundamise teema. Krediidiandjal on enne kohtusse minekut võimalik ümber kujundada nõuded ja hetkel on eelnõus kirjas, et krediidiandja peab vähemalt kaaluma, kas ümber kujundada nõuet või mitte, kas pakkuda kliendile ümberkujundamise võimalusi. Diskussioon komisjonis tekkis selle üle, kas ei peaks olema krediidiandjal kohustus pakkuda neid variante. No ilmselt ka siin saab otsida kompromissi sõnastuse puhul, et kas ainult kaaluda pakkuda ümberkujundamist või on kohustus pakkuda ümberkujundamist ja siis koos kliendiga läbirääkimiste tulemusena leida parimad lahendused, mis ei ole kliendi kahjuks, nagu ma enne ütlesin. Igal juhul on minu kokkuvõte selline, et äärmiselt tore arutelu oli, väga-väga huvitav oli diskussioon, mis puudutas eelnõu erinevaid tahke. Kokkuvõttes tehti konsensuslikud otsused: suunata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ehk 9. aprilliks, teha ettepanek teile, head kolleegid, esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Eduard Odinets ehk teie ees seisja. Ma tänan tähelepanu eest.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Krediidiinkassode vaatevälja jõuavad kõige rohkem just kiirlaenuvõtjad. Mul on hea meel, et te seal komisjonis natuke arutasite või püüdsite arutada teemat, miks nad sinna üldse jõuavad. Kas te saite aru ja kas te arutasite ka, et praegune valitsuse rahanduspoliitika ja maksutõusupoliitika võib olla [põhjus], miks inimesed on sunnitud kiirlaene võtma? Tulevane automaks, mida tahetakse praegu läbi viia, suurendab veelgi krediidiasutuste ja inkassode tööd. Võib-olla on sinna koer maetud? Teine küsimus on [järgmine]. Te nimetasite positiivset krediidiregistrit. Milles see positiivsus [seisneb]? Kas on ka negatiivne krediidiregister olemas?

Aitäh! Esimesele küsimusele vastuseks saan öelda ei, me ei arutanud Vabariigi Valitsuse majanduspoliitikat. Me arutasime krediidiinkassode ja krediidiostjate reguleerimise teemat. Vastus teisele [küsimusele]: ma ausalt öeldes ei tea. Sellel positiivsel krediidiregistril on aja jooksul olnud väga palju erinevaid nimesid. Me korra puudutasime selle eelnõu arutelu juures ka seda, et sellele lapsele parema nime väljavalimine seisab meil veel ees. Aga ma ise kujutan ette, et see negatiivne krediidiregister, mida te ka mainisite, mida erapakkujad pakuvad, on register võlgnikest, kellel on probleeme krediitidega, probleeme kohustuste [täitmisega]. Selle pärast on see negatiivne register. Siin me räägime positiivsest registrist, mis koondab endasse inimeste kõik kohustused, sõltumata sellest, kas neid täidetakse ilusti või mitte. Selle eesmärk on see, et iga krediidiandja saaks ülevaate inimeste kõikidest kohustustest, et inimesel ei oleks võimalust neid varjata. Siis saab teha loodetavasti positiivseid otsuseid inimestele uue laenu või krediidi andmiseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Ma arvan, et eelnõu iseenesest on tee õigele poole, aga kui ma loen seda eelnõu, siis tekitavad siin nii mõnedki asjad väga konkreetseid küsimusi. Väga loomulik on see, et sellist krediidiettevõtet teha, [on vaja] 25 000 aktsiakapitali. See on väga mõistlik, see ongi aktsiaseltsi miinimum[kapital]. Aga võib-olla võiks eelnõus selgelt olla, et see on rahaline sissemakse. Siis ei tekiks vaidlust. Täna võib ettevõtte teha nii, et sa tegelikult füüsiliselt ei pane ühtegi senti ettevõttesse, aga näitad oma aktsiakapitali ning vaikselt oma mõistuse, teadmiste ja tarkusega [tõstad] selle väärtuse lõpuks 25 000 peale. Teine pool on see, et kui ettevõttel on aktsiakapital 25 000 – see on nõue ja suuremat nõuet ei ole –, siis kuidas on võimalik trahvinumber panna kolm miljonit eurot. Kus kohal peaks sellel ettevõttel olema teoreetiliselt kolm miljonit eurot? Ma saan aru, et see number on sellepärast siin, et ei tekiks inkassoettevõttel tahtmist kuidagi ebaseaduslikult võlgasid sisse nõuda. Ühelt poolt on kõik õige, aga teiselt poolt tuleks reaalsust [arvesse] võtta. Kui keegi täna ütleb, et [trahv on] kolm miljonit, ja keegi väga täpselt aru ei saa, kes selle trahvi võib lõpuks ettevõtjale määrata, siis sellise ettevõtte juhatuse liige olles on su kuklas iga päev [mõte] kolmest miljonist. Ja me teame tänast süsteemi Eesti Vabariigis: kaevata võivad kõik ja kohtus käia saavad kõik. Kurikuulsad juukselõikamiste [menetlused] on näidanud, et [see võib kesta] lausa üheksa aastat. Kui sulle kolm miljonit eurot trahvi [tehakse], siis suure tõenäosusega püüad sa seda protestida, käia [kohtus] ja maksta. Aga mind natuke häirib selle asja juures see, et me räägime ainult võlgnikust, et võlgnik nagu ei ole mitte milleski süüdi. Tema on lihtsalt võlgu võtnud ja ei kavatse seda võlga ära maksta. Enamikul juhtudel, ma loodan, inimesed, kes võlgu võtavad, soovivad võla võlaandjale ka ära tasuda. Aga mõlemast ettekandest kumas läbi toon, et teeme kõik selleks, et keegi võlgu ei saa anda, ehk [teeme] laenuandja elu väga keeruliseks, aga võlgnikule anname kõik võimalused venitada võla tagasimaksmist ja kõike muud. Ma usun, et kõik, kes võlgu annavad, püüavadki võlgnikuga leida kompromissi ja [teha] kokkuleppeid, et saada oma raha ikkagi tagasi. Ma usun, et komisjon arutab seda teemat, et see eelnõu oleks ikkagi väga selgelt selle poolt, et need inimesed või asutused, kes võlgu jäävad, tunneksid kohusetunnet, et kuidagi püüda see võlg ära maksta. Ma võin ettevõtjana öelda, et ehitussektoris on läbi aastate olnud umbes nii, et iga nelja aasta järel jääb üks tellija sulle võlgu. Tänaseks on õnneks vähemalt seadustatud see, et sa saad selle arve pealt, mis sulle maksmata jääb, käibemaksu tagasi. Varem [oli nii, et] kui tellija jäi sulle võlgu, siis maksid riigile veel käibemaksu ka selle summa pealt, nii et sa said topelt vastu pükse. Ma soovin komisjonile jõudu ja jaksu. Täiesti siiralt ütlen, et te olete õigel teel, aga ärge tehke nii, et jääb mulje, et laenuandja on paha-paha ja võla mittetagasimaksja on hea-hea. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 376 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. aprill kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on läbi.