Запрос о школьной реформе (№ 611)

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa, Rene Koka, Mart Helme, Martin Helme, Varro Vooglaiu, Jaak Valge ja Henn Põlluaasa 19. veebruaril 2024. aastal esitatud arupärimine koolireformi kohta, mis kannab numbrit 611. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme, kes seda arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, täna meil on olnud siin päris mitu haridusteemalist arupärimist. Me oleme käsitlenud ühtse Eesti kooli teemat, oleme käsitlenud õpetajate palga kasvu ja lubadusi, mis on selle kohta antud, ja nüüd me oleme jõudnud siis arupärimise juurde, mis käsitleb koolireformi. Eelmise arupärimise juures mulle väga meeldis, kuidas Isamaa hakkas oma kogemusi jagama lugupeetud ministrile, kuidas olla Reformierakonnaga valitsuses. Tõepoolest, Isamaa on Eestit koos Reformierakonnaga valitsenud ja olnud võimul erinevates kooslustes peaaegu sama kaua kui Reformierakond. Tsiteeriksin sellist kultuuriloolist teksti, et "eks te ise tea." Anastassia Kovalenko-Kõlvart tegi oma kõnega eelmise päevakorrapunkti juures väga suurepärase sissejuhatuse, [kuidas] õpetajate streigini jõuti. Ja tõepoolest, see koolireformi arupärimine on tõusetunud ka õpetajate streigist, nendest teemadest, mis õpetajate streigi puhul üles tõsteti, eelkõige just õpetajate poolt. Õpetajad juhtisid streigi käigus tähelepanu väga paljudele kitsaskohtadele meie haridussüsteemis. Toodi välja väga kõrge lisakohustuste koorem, mida ei saa lahendada ainult palgatõusuga. Üha enam on nähtav, et järelkasvu vähesus ning paljude õpetajate ametist lahkumine peale esimesi aastaid koolis on tingitud kaasava hariduse jätkuvast rakendamisest. Kaasava hariduse ideoloogia tõttu langeb õpetajate õlgadele järjest enam lisakohustusi. Õpetajad on seda ise ka väga selgelt väljendanud. Õpetamise kvaliteet langeb, üldine nõudmiste latt seatakse aina madalamale. Ja samas on meil ju järjest rohkem lapsi, kes ei taha üldse koolis käia ega saa riigi pakutavast haridusest osa, sest see koolikeskkond, kuhu nad iga päev peaksid minema, on neile muutunud vastuvõetamatuks ja käib ka nende vaimsele tervisele üle jõu. Ja kannatavad nii õpetajad kui ka õpilased. Me teame, et tavaklassis, kus on 24 pluss noort, ei suuda õpetaja üksi ära lahendada kõiki neid kitsaskohti. [Tuleb] olla aineõpetaja, samal ajal eripedagoog, sotsiaaltöötaja, logopeed, psühholoog. Kaasava hariduse pakutav lahendus on, et paneme veel spetsialiste klassiruumi juurde. See ei ole lahendus, see on segav asjaolu õpilastele, kes suudavad ja tahavad õppida normi kohaselt, ja samuti on see segav asjaolu õpetajale. Suure töökoormuse tõttu lahkuvad õpetajad koolist, mistõttu praegu kõrgkoolide koolitusmahtudest ei piisa. Tundide ettevalmistamiseks kulub õpetajal iga tunni jaoks vähemalt pool tundi ja kogu see pahatihti arvestamata jäetav tegelik koormus ongi põhjuseks, miks õpetajad läbi põlevad ja lõpuks koolist lahkuvad. Õpetajate puudusele reaalse lahenduse pakkumise asemel on Haridus- ja Teadusministeerium asunud koole sulgema. Õpetajad, kes väikeste maakoolide sulgemise tõttu töö kaotavad, ei pruugi aga minna tööle alles jäävatesse koolidesse, vaid paljud lahkuvad haridussüsteemist seetõttu üldse. Rääkimata sellest, et väikekoolide sulgemisega võetakse õpilastelt, meie lastelt ära turvaline kodulähedane kool, riik aga jääb ilma kvalifitseeritud õpetajatest, mistõttu kannatab kogu haridussüsteem. Sellega seoses me oleme küsinud lugupeetud haridusministrilt viis küsimust ja loodame neile saada vastused. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, kes vastab arupärimisele, mis kannab numbrit 611. Palun teid!

Lugupeetud eesistuja! Suur tänu saadikutele nende küsimuste eest! Ma kõigepealt püüaksin enne, kui me läheme küsimuste juurde, siin arupärimise tekstis esitatud väiteid adresseerida. Võib-olla mõned asjad vajavad selgitamist. "Kaasava hariduse ideoloogia tõttu langeb õpetajate õlgadele järjest enam lisakohustusi." Tõepoolest, õpetajate lisakohustusi on kaasava haridusega juurde tulnud. Ehk siis, kui klassis on vaja teha diferentseeritud õpet, kui klassis on üldtuge vajavad õpilased või tõhustatud tuge vajavad õpilased, siis õpetaja peab õppetööd diferentseerima lähtuvalt nendest õpilastest. See tõepoolest on õpetajatele lisakohustusi ja lisakoormust lisanud ja ei saa eitada, et see on üks õpetajate ülekoormuse põhjuseid. Aga kaasava hariduse rakendamine ei olnud mõeldud selliselt, et üks õpetaja töötab 24 erineva lapsega, et ta peab klassis 24 erinevat diferentseerimist tegema. Kaasava hariduse rakendamine on mõeldud ikkagi niimoodi, et õpetaja saab tugiõpetaja või abiõpetaja klassi, kui seal on päris märkimisväärne hulk üldtuge vajavaid lapsi. Mis see üldtuge vajav laps tegelikult tähendab? Meil on kaasavas hariduses, eks ole, lapsed, kellel on vaja üldtuge, lapsed, kellel on vaja tõhustatud tuge, ja lapsed, kellel on vaja erituge. Üldtoe laps tähendab vanas heas keeles, [mida kasutati,] kui meie koolis käisime, seda last, kes jäeti peale tunde, ehk siis seda last, kellel oli vaja matemaatikas või eesti keeles või mõnes muus aines lisaabi. Ta tunnis ei jõudnud tööd lõpuni ära teha, tal oli teine tempo, tal oli vaja tegelikult lisaabi. Praegu on üldtoe lapsed need, kellele on vaja lisaabi ühe või teise õppeaine läbimisel. Need lapsed ei ole haridusliku erivajadusega lapsed ja nad ei ole EHIS-es ka märgitud haridusliku erivajadusega lastena. Need on nii-öelda üldtuge saavad lapsed, kes vajavad õpiabi reeglina vaid mingis aines. Selliseid lapsi on Eesti hariduses … (Lehitseb pabereid.) Kohe ma ütlen teile ... Eelmisel õppeaastal oli 15,5% neid lapsi, kes said üldtuge koolis. Nüüd, need lapsed, kes saavad tõhustatud tuge või erituge, on need lapsed, kelle puhul õpetaja või muu kooli personal on lastevanematele öelnud, et üldtoest lapse edenemisel koolihariduses ei piisa. Üldtugi ei ole piisav ja lapsele oleks vaja veel lisatuge. Ja siis palutakse lapsevanemal minna koolivälisesse nõustamiskeskusesse – meie mõttes on [need keskused] Rajaleidjad –, et saada Rajaleidja ekspertidelt nõu, kas laps vajab tõhustatud tuge, [kui vajab, siis] millist tõhustatud tuge, või [vajab ta] erituge. Need tõhustatud toe ja eritoe lapsed on haridusliku erivajadusega lapsed. Osa neist lastest õpib täna tavaklassides, kus neil on tugispetsialist juures. Osa neist lastest on Rajaleidja soovitusega väikeklasside lapsed ehk nad õpivad eraldi, väikeklassides. Selliseid lapsi … (Lehitseb pabereid.) Ütlen jälle statistikat. Tõhustatud tuge saavaid lapsi oli Eesti koolis eelmisel aastal 4,9% ehk ligi 5%. Erituge saavaid lapsi oli 2,7%. Nende laste osakaal on tegelikult päris väike. Ja nende laste puhul, eriti nende puhul, kes õpivad väikeklassis, kes on suunatud õppima väikeklassi või kellel on tugiisik, on õpetajal ikkagi kõrval lisapersonal, kes teda klassis aitab. Mis tegelikult õpetaja koormust on väga palju suurendanud? On suurendanud üldtuge vajavate laste arv koolis. Neid on 15,5%. Rohkem on ka tõhustatud tuge vajavaid lapsi, kes õpivad tavaklassis. Neil on küll tugiisik juures, aga õpetaja peab nii või naa õppematerjali diferentseerima, eks ole. Päris märkimisväärselt on [koormust] suurendanud see, et meil on klassis tavalised lapsed, kelle kodune keel ei ole eesti keel, kes ei valda eesti keelt piisavalt, eks ole, kelle jaoks on ka vaja õpet diferentseerida. Ja meil on klassides ka tagasipöördujaid, eesti lapsi, kes on tulnud teisest haridussüsteemist ja kes tegelikult ka vajavad päris palju tuge. Tallinna linnas on neid omajagu. Kuna ka klassiruumid on niivõrd diferentseeritud ja niivõrd erinevad, siis see kindlasti suurendab õpetaja koormust. Ja selle tõttu on arusaadav, et õpetajad toovad välja suure koormuse kui peamise põhjuse, miks ametis läbi põletakse ja miks ei suudeta selles ametis püsida. Seal on ilmselgelt vaja lahendusi otsida. Ja seda me haridusleppe läbirääkimistel teemegi. Me otsime lahendusi, sealhulgas kaasava hariduse vaatest, et kuidas me ikkagi koormusarvestuse kokku lepime. Nüüd, rahastusmudelis on niimoodi, et kõigi eritoe ja tõhustatud toega laste pearaha koefitsient on suurem kui tavaliste laste pearaha koefitsient. Ehk siis me maksame omavalitsustele haridustoetust tõhustatud tuge ja erituge saavate laste eest rohkem, et nad saaksid lisaabi, on see siis abiõpetaja, tugispetsialisti või tugitugiisiku näol või siis õpivad nad väikeklassis. Edasi: "Õpetajate puudusele reaalse lahenduse pakkumise asemel on Haridus- ja Teadusministeerium asunud koole sulgema." Haridus- ja Teadusministeerium siiski koole ei sulge. Meil on läbirääkimised 14 omavalitsusega gümnaasiumiastme üle. Me tahame gümnaasiumiastet koondada valla- või maakonnakeskustesse rohkem kokku – just neid gümnaasiume, kus õpib täna alla 40 õpilase terves gümnaasiumiastmes. Me siiski ei saa pidada gümnaasiumi kodulähedaseks kooliks, nii nagu me ei pea ka kutsekooli kodulähedaseks kooliks. Ehk siis põhikoolile järgnev haridus [ei pea] olema kodulähedane. Küll aga peab kodulähedane olema kindlasti põhiharidus, eriti aga see, et lapsed saaksid vähemalt 1. kuni 6. klassini käia kodulähedases koolis. Ja selleks on meil ka erimeede välja töötatud. Ma annan nüüd informatsiooni ka selle eritoe meetme kohta. Meil on taotlusvoor läbi ja me oleme eraldanud raha 11 omavalitsusele väikekoolide pidamiseks. See summa on 1,3 miljonit. Vabandust! 14 kohalikku omavalitsust taotles ning me andsime toetust 14 kohalikule omavalitsusele 18 algkooli või tegutsemiskoha pidamiseks kogusummas 1,3 miljonit eurot. Mõned suuremad omavalitsused on saanud 140 000 eurot näiteks koolipidamise toetust. See on päris märkimisväärne summa väikeste maakoolide pidamiseks ja ma loodan, et neid väikeseid maakoole ka edasi peetakse. Nüüd: "Kas olete lisaks palgaküsimusele kaardistanud ära õpetajate teised murekohad?" Nagu ma ütlesin, jah, me oleme need ära kaardistanud. Me täna ilmselt tajume paremini seda, mis põhjusel õpetajad on koolides üle koormatud. Aga meil on ka väga palju õpetajaid, kellel ei ole täiskoormust ja kes lahkuvad töölt selle tõttu, et neil ei ole täiskoormust. Nad sooviksid saada täiskoha palka, aga kool ei ole võimeline neile täiskohaga koormust pakkuma, mille tõttu õpetaja seda töökohta vastu ei võta ja läheb teise kohta, kus tal on võimalik täiskoormus saada. Nii et see pilt on üsna kirju. Meil on linnad ja valdavalt linnalised asulad, kus on õpetajate ülekoormus silmanähtav, klassikomplektid on suured, Tallinna linnas ka 24 pluss õpilast. Klassid on väga diferentseeritud ja õpetajal on koormus suur. Samal ajal on meil piirkondi, kus aineõpetajad põhikooli kolmandas astmes täiskoormust kokku ei saa – või ka gümnaasiumis – ja lahkuvad selle tõttu töölt, et neil ei ole seal täiskoormust võimalik saada. "Millal langeb õpetajate töökoormus (kontakttunnid) normaalsele tasemele nädalas?" Nagu te teate, meil ei ole riiklikult kehtestatud kontakttundide normi. Meil on kehtestatud õpetajate tööaeg, normtööaeg, mis on nädalas 35 tundi. Selle sisse peavad mahtuma nii tundide andmine kui ka tegelikult muud õpetaja ülesanded: seesama õppematerjalide diferentseerimine, tunniks ettevalmistamine, tagasisidestamine, kooli arendustöös osalemine, õppekava ja ainekava arendused ning täiendkoolitused ja õpetajate enesetäiendamised, samuti aineliitudes osalemine. Me kaardistasime tegelikult kogu selle õpetajate töö mahu ära ja praegu on meil läbirääkimiste töörühmas, Eesti Haridustöötajate Liidu juhitud töörühmas, arutelu selle üle, mis ikkagi on need tööülesanded, mis peaksid mahtuma normtööaja sisse. Mida peab õpetaja 35-tunnise töönädala jooksul oma tööaja sees kindlasti tegema ja mis on need ülesanded, mis on muud ülesanded, mis ilmtingimata ei ole õpetaja tööülesanded? Võib-olla neid muid ei peagi koolis tegelikult tegema õpetaja, selleks võib kooli tööle võtta ka teisi inimesi, olgu need projektijuhid või abiõpetajad, kes neid ülesandeid täidavad. "Kaasava hariduse eksperiment on suuresti läbi kukkunud. Meil on palju noori, kelle osas on kirjas, et ta ei sobi tavaklassi, kuid väikeklassis tuleks ta edukalt toime. Miks ei arvestata võimalusega, et väikekoolide sulgemise asemel kasutada mõnda sulgemisohus olevat kooli erivajadustega laste heaks?" No väikeklasse me loome siiski tavakoolide juurde. Väikeklasside puhul on olukord selline, et mingi hariduse osa võib laps saada väikeklassis, aga mingi hariduse osa saab ta teiste lastega koos. Ta ei ole kogu aeg eraldatud, eks ole, seal väikeklassis. Ja meil ongi erivajadustega laste koole Eestis väga palju. On üle 30 kooli, kus õpivad need erivajadustega lapsed, kelle jaoks tavakoolis ja tavaklassis õppimine ei olegi väga toetav. Seal õpib päris suur hulk erivajadustega lapsi. Aga suund on pigem sellele, et erivajadustega laste koolides õpivad väga sügava toevajadusega lapsed, kellel tõesti ei ole võimalik [mujal õppida]. Need on lapsed, kes õpivad toimetulekuõppekava ja hooldusõppekava järgi. Aga lapsed, kes saavad riikliku õppekava järgi õppida, peaksid võimalusel siiski õppima tavakoolis või kui vaja, siis tavakooli väikeklassis. Väga palju tegevusi, mis tavakoolis on, on sellised, mida need lapsed saavad teha teiste lastega koos, et nad ei oleks eraldatud. Väikekoolid ei sulgu mitte sellepärast, et neil ei ole piisavalt erivajadustega lapsi, kes seal koolis tahaksid käia, vaid tihti selle tõttu, et piirkonnas ei ole üldse piisavalt lapsi, et seal kooli saaks pidada. Aga ma väga loodan, et nende väikeste, kuni kuueklassiliste koolide sulgemise laine siiski on pidurdunud – ja me näeme, et on pidurdunud – sellepärast, et meil on olemas see toetusmeede. "Miks erivajadustega noored ei võiks õppida nende vajaduste parimale arvestamisele spetsialiseerunud koolides, kus on tagatud igakülgne toetus kõigi vajalike spetsialistide poolt?" Erivajadustega lapsed õpivad erivajadustega [laste] koolis, nagu ma ütlesin. Toimetuleku- ja hooldusõppekava [järgi õppivad] õpilased õpivad seal, sest nad vajavad tõesti väga spetsiifilist ja väga mitmekülgset abi. Aga tõhustatud tuge või erituge [vajavad] või lihtsustatud õppekava [järgi õppivad] lapsed saavad väga hästi hakkama ka tavakoolis, kui neil on seal vajalik tugi tagatud. Enamuses koolides on see tugi neile tagatud. Kuigi tõesti tugispetsialistide, eelkõige eripedagoogide, psühholoogide ja logopeedide vajadus on koolides päris suur. Eesti ei ole selles küll kuidagi erand. Tegime näitekas analüüsi Soome olukorra kohta. Vaatamata sellele, et Eesti meedias on juttu olnud sellest, et Soome loobub kaasavast haridusest, nad ei loobu. Vastupidi, nad liiguvad aina kiiremini selles suunas, et erivajadustega lapsed liita tavakoolidesse. Lihtsalt neil on sama mure, mis meil, et spetsialiste, kes erivajadustega lastega spetsiaalselt tegeleksid, pole, nende nappus on päris suur. Ja õpetajate rahulolematus tulebki ka sellest, et meil ei ole koolides piisavalt tuge teiste spetsialistide näol. Kindlasti sellega tuleb tegeleda ja tegeldaksegi nii meil kui ka Soomes. "Haridussüsteemis on õpetajatele seatud kõrged kvalifikatsiooninõuded. Ka teiste valdkondade töötajatele on töö leidmine väga tugevalt seotud kvalifikatsiooni ja kaasneva praktikaga. Paraku ei kehti praktilise õpetajakogemuse omamise nõue Haridus- ja Teadusministeeriumis. Kui puuduvad kogemused juhitavas valdkonnas, ei ole põhjust eeldada, et ministeeriumist tuleksid õpetajate elu korraldamisel edasi viivad lahendused. Millised õpetajahariduse ja õpetamiskogemusega seotud kvalifikatsiooninõuded on Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikele kehtestatud ning kas neid tööle võtmisel reaalselt järgitakse? Mitu endist õpetajat töötab Teie juhitud ministeeriumis?" Meie ministeeriumis töötab väga palju endiseid õpetajaid, töötab ka väga palju endiseid koolijuhte. Kuid Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike tasandi töö ei ole kuidagi seotud sellega, et nad peaksid omama õpetamiskogemust ja õpetajakogemust. Kuna haridusministeeriumi ametnikud ei tee metoodikamaterjale, ei kujunda välja seda, kuidas klassi ees peab õpetama, ei tee õpikuid ega isegi õppekavasid mitte, siis ei ole seda eeldust, et ametnik peab olema olnud õpetaja. Ametnik on üldise poliitikaraami kujundaja ja ta baseerub suuremas osas oma otsustes sellele, mida eksperdid on välja töötanud, needsamad õpetajad ise. Toon teile näite. Selle õppekava arenduses, mida me praegu uuesti välja arendame, tegutsevad valdavalt õpetajad. Seda õppekava töötavad välja praktiseerivad õpetajad, seda ei tööta välja Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud. Täpselt samamoodi ei tööta õpetajate karjäärimudelit välja Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud, vaid seda töötavad välja õpetajad koostöös ülikoolidega, ülikoolide õpetajakoolituse valdkonna inimestega. Haridusministeeriumi roll ei ole kujundada reaalseid metoodikaid ja klassiruumis toimuvat ja seetõttu ei saa ka eelduseks olla see, et haridusministeeriumis töötav inimene peab olema olnud õpetajaametis. Meil on kõige suurem osakond tegelikult IT-osakond. Ja nagu te teate, siis laupäev oli meie IT-osakonnal väga raske päev. (Juhataja helistab kella.) Aga põhimõtteliselt kõige suurem osa ametnikke töötab selles osakonnas.

Minister, teie aeg! Aitäh! Hea minister, teile küsimusi ei ole. Aitäh teile!

Ahah, selge.

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Helle-Moonika Helme. Palun!

Ma tänan lugupeetud ministrit, et ta andis meile päris head vastused. Aitäh nende vastuste eest ja sellise väga hea ülevaate eest! Mulle tegelikult väga meeldis see väga detailne ülevaade sellest, mis toimub meie, Eesti koolides seoses kaasava haridusega. Mul on hea meel, et ometigi lõpuks on hakatud aru saama selle probleemi olemusest, tunnistatakse seda ja otsitakse ka lahendusi. Ja loodetavasti toimuvad haridussüsteemis muutused selles osas ruttu, sest õpetajad tõepoolest kauem vastu ei pea. Nad on seda viimasel ajal ikkagi väga tugevalt kommunikeerinud. Mis puutub koolide sulgemisse, siis jah, tunnistan, me kasutasime arupärimises [sõnastust], et on asutud koole sulgema, tegelikult seal oleks pidanud kirjas olema ka "kooliastmete sulgemine". Sest see on fakt, et põhikoolid tehakse 6-klassiliseks ja kooliastmeid näritakse allapoole. Mis on selle põhjused? Eks neid põhjuseid võib siin ju üsna argumenteeritult tuua. Selle kohta on hea ütlemine, et küll siga pori leiab. Aga ma tahaksin ikkagi juhtida tähelepanu sellele, millised peaksid olema riiklikud poliitikad, regionaalpoliitikast alates ja hariduspoliitikaga lõpetades. Meie koolisüsteem on mõlema poliitika väga tugev osa. Kuidas me ikkagi jääksime riigina niimoodi ellu, et elu oleks igal pool Eestis, mitte ainult suuremates keskustes? Kui me hakkamegi midagi ette võtma, siis kahetsusväärselt selle asemel, et probleemi lahendada nii, nagu seda peaks lahendama, see toob kaasa selle, et kui me räägime, mida ei tohiks teha, see just täpselt niimoodi juhtub. Ehk jällegi parafraseerin üht ütlust: tahtsime paremat, aga näed, välja tuli nagu alati või siis veel halvemini. Jaa, me teame, sellest on siin ka nii palju räägitud, et riik ei sulge koole. Kohalik omavalitsus on koolipidaja. Aga me ju teame, et kohalikel omavalitsustel on palju kohustusi ja raha vähe ja loomulikult nad võtavad ette igasuguseid initsiatiive igas valdkonnas, kus vähegi saab kokku hoida. Ja kui nad vähegi saavad mingeid signaale ülevalt poolt, et noh, haridussüsteemis on teil võimalus kokku hoida, siis nad seda ka teevad. Praktikutena kohaliku omavalitsuse juhid näevad, mis võimalused neil laual on. Ja kui raha ei ole, siis seda ei ole. Nii lihtne see ongi. Tõepoolest, kahjuks on viimastel aastatel kasvanud poliitiline surve väikekoolide kaotamiseks. Tegelikult on see koolivõrgu korrastamine avalikkust eksitav jutt. See tegelikult ikkagi varjab valitsuse küünilist ja hukatuslikku plaani väikekoolid kiirkorras sulgeda. Tühiseid summasid lubatakse preemiaks kohalikele omavalitsustele ja püütakse neid sedasi motiveerida sulgema õppeasutusi ja kaotama kooliastmeid. Ja mida see kaasa toob? See toob kaasa selle, et kodulähedaste koolikohtade tagamise asemel sunnib valitsus lapsi veetma pikki päevi koolibussis või survestab kooliealiste lastega perekondi linna kolima. Ja me näeme ka seda, kuidas koolivõrku riigistades ja tsentraliseerides lahutatakse koolid omavalitsustest ja kogukondadest ning allutatakse ministeeriumi, valitsuse kontrollile ja personalipoliitikale. Ma tegelikult tahaksin siin õhku visata sellise intrigeeriva ettepaneku. Ma paluks lisaaega.

Kui palju te soovite lisaaega?

Kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Me kogu aeg räägime sellest, kuidas me sulgeme maakoole, sest seal ei jätku õpilasi ja õpetajad ei saa oma koormust täis. Õpetajatele ei jätku koormust ja ei jätku seetõttu ka palka. Ja seetõttu me sunnime maalapsi sõitma kaugele kooli, paneme kodulähedased koolid kinni – need väikekoolid, kus ei ole lapsi ja õpetajatel koormust. Aga samas linnades ja muudes keskustes on koolid täis ja seal ei jätku jälle koolikohti ja õpetajad on üle koormatud. Äkki vaataks seda niimoodi, äkki reguleeriks seda niimoodi, et suunaks siis linnalapsed hoopis sõitma maale. Mitte maalapsi ei suunaks sõitma linnadesse kooli, vaid suunaks linnalapsed äkki sõitma maakoolidesse. Siis saaksid sealsed õpetajad koormust ja saaksid koolikohad täis. Äkki mõtleks siis hoopis niimoodi regionaalpoliitiliselt? Miks maalapsed peavad olema need, kes alati kannatavad? Miks maaperede lapsevanemad peavad olema need, kes peavad otsima ja leidma lahendusi? Äkki tuleks neile appi ja täidaks hoopis maakoolid ära linnalastega ja saaksid ka sealsed õpetajad palka ja koormust? Tegelikult peaksid kõik kohalikud omavalitsused hoiduma langetamast pöördumatuid ja pikaajaliselt kahjulike tagajärgedega otsuseid sellise hetkelise eelarveargumendi mõjul. Selle asemel tuleks hoida selg sirge ja vastu pidada, sest varem või hiljem saab Eesti rahvusliku ja Eesti inimeste huvide eest seisva valitsuse, mis viib läbi tõelise haridusreformi, lähtudes regionaalsest tasakaalustatusest, maapiirkondade elujõu tugevdamisest, laste parimatest huvidest ja kogukondade ettepanekutest. Loodetavasti ei ole Eesti maaelu selleks ajaks pöördumatult hävinud. Loodetavasti ei ole Eesti laste haridus selleks ajaks pöördumatult alla käinud. Loodetavasti ei ole Eestimaa selleks ajaks üle ujutatud immigrantide ja võõrrahvaste esindajatega. Loodetavasti ei ole Eesti õpetajad selleks ajaks pöördumatult jätnud oma töökohti ja lootust olla maa sool ehk siis see, kes paneb aluse haritud ja targale rahvale. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud ja kuuenda päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud.