Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks" eelnõu (279 OE) esimene lugemine

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks" eelnõu 279 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Informeerin siingi, head ametikaaslased, teid, et ka antud otsuse eelnõu puhul on öeldud, et siin on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Rõõm on näha, et ka häid kolleege on siia tõesti massiliselt kokku kogunenud. Mina Riigikogu juhataja asemel muidugi kaaluks uuesti Riigikogu kaugistungite korraldamist nagu koroonaajal. Siis ei peaks valitsuskoalitsiooni liikmed üldse töökohtadel käima ja kliimale oleks see igati hea. Katsun lühidalt rääkida, sest ega selle teema puhul väga palju ebaselgust ei ole. Meil on Eesti koolidesse registreeritud praeguse seisuga 9130 Ukraina sõjapõgeniku staatusega õpilast. Neist 6007 on registreeritud eestikeelsesse kooli, 2753 venekeelsesse, 324 keelekümblusse ja 46 ingliskeelsesse kooli. Toonitan, et nad on registreeritud, see ei tähenda seda, et nad seal õpivad, juhul kui me õppimiseks nimetame teadmiste omandamist. Julgen arvata, et see, et Ukraina õpilased on meie haridussüsteemis suunatud eesti ja vene keeles õppima, on meie hariduspoliitika kõigi aegade kõige rumalam otsus. Või vähemalt oleks see kõige rumalamate otsuste konkursil kindlasti tugeva nominendi osas. Nimelt, selline otsus eeldab, et õppimine on võimalik sellises keeles, mida õpilane ei oska. Tulemuseks on see, et Ukraina laste vanemad eelistavad selles olukorras selgelt venekeelset kooli. See on loomulik, sest vene keel on neile emakeel või kui ei ole emakeel, siis lähedane keel, millest on võimalik vähemalt osaliselt aru saada või mille selgeks õppimine on võimalik praktika käigus. Teised, kes pole saanud kohta venekeelses koolis, peavad oma päeva kuidagimoodi ära sisustama eestikeelses koolis. Nii nad seal koolis on, segavad teistel õpilastel õppimist ja tõstavad pedagoogide niigi ränka koormust. Loomulikult on ka erandeid, neid õpilasi, kes on ülitugeva keeleandega, aga nende erandite olemasolu reeglit ei väära. Mõnes koolis on siiski ka ukrainlaste klasse, nagu Räägu koolis või VHK‑s. Nendes klassides on abiks Ukrainast pärit õpetajad. See on muidugi tohutult parem variant kui eesti‑ või venekeelne õpe. Nagu Räägu kooli õpetaja, Ukraina põgenik Tatjana Kovalenko ütleb: "Nii saan ma oma Ukrainat aidata siit Eestist." Aga kahjuks saan ma aru, et needki vähesed klassid järgmisest aastast likvideeritakse. Ukraina põgenike soov [õppida] omakeelses koolis ei ole muidugi erand. Tuletan meelde Eesti pagulasi. Pärast teist maailmasõda loodi Saksamaal terve [eestikeelne] koolivõrk. Geislingeni gümnaasiumist kujunes tuntuim eesti hariduskeskus Saksamaal, kus said koolituse sellised maailmas tunnustatud inimesed nagu näiteks mälu-uurija ja psühholoog Endel Tulving, kultuuriloolane Hellar Grabbi, dirigent ja helilooja Taavo Virkhaus ja nii edasi. Saksamaal loodi siis eestikeelsed tehnikumid ja kutseõppeasutused. Sellega saadi hakkama väga vähese välisabi toel. Rootsis tegutses põgenikelaagrites aastatel 1945–1946 koguni 50 eestikeelset laagrikooli. Lõppkokkuvõttes jäid pidama eesti kool Stockholmis, kus oli inimesi ja seega kandepinda kooli tegevuseks kõige rohkem, ja ka Göteborgi eesti algkool. See kool tegutses kuni 1994. aastani. Nüüd ettepaneku juurde. Meie ettepaneku sisu on pakkuda Ukraina õpilastele valikuid: kas eestikeelne kool, ukrainakeelne kool Eesti õppekavade alusel Ukraina pedagoogide toel, keda on siin palju, või ukrainakeelne kool Ukraina õppekavade alusel ja e‑õppetool. Sellepärast et peale sõda vajab Ukraina oma lapsi, vastasel korral tabab teda demograafiline katastroof. Ma lõpetan [kahe] tsitaadiga eelnõu seletuskirjast. "Ukraina on loonud selleks tõhusa e-kooli süsteemi. Samuti on Eestisse tulnud piisavalt õpetaja haridusega põgenikke, kes suudaksid ukrainakeelses koolis õpetada. Sõjapõgenike perede lapsi, kes pealegi kavatsevad kodumaale naasta, on ebaeetiline suunata nende jaoks võõrkeelsesse kooli, millest nad peavad mõne aasta pärast kodumaale lahkuma. Ukraina huve arvestav on lahendus, kui lapsed Eestis õppides valmistuvad haridusteed jätkama Ukraina haridussüsteemis ning ukraina keeles, mitte ka Ida-Ukrainas ikka veel levinud venekeelse koolihariduse mudeli järgi. Olukorras, kus agressorriik teeb kõik, et Ukrainat venestada, hävitada sealne koolisüsteem, õpikud, ajaloomälestised ning suruda välja ukraina keel, peaks Eesti olema teistele Ukraina pagulasi vastu võtvatele riikidele eeskujuks ukraina rahvuse ja keele säilitamisel." "Vabaduse eest võitleva Ukraina jaoks on tänamatu, kui suunata lapsi vene või eesti koolidesse, selle asemel, et võimaldada lastel omandada haridust ukraina keeles ning Ukraina õppekava järgi." Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on ka tublisti küsimusi. Läheme nende juurde. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kirjeldan olukorda, mis on tekkinud ühes väikeses Lõuna-Eesti maakoolis. Nimelt, Pühajärve kooli ühes algklassis on kaheksa õpilast, nendest neli on ukraina päritolu ja seetõttu ei valda nad eesti keelt korralikult. Loomulikult on hariduse andmine nendele lastele osutunud väga keeruliseks, aga see [olukord] on kahjustanud ka selles samas klassis õppiva nelja eesti lapse haridusteed. Milline see pilt laiemalt on ja kas see trend ohustab ka eesti laste eestikeelset haridust?

Tänan selle küsimuse eest. Ma usun, et seal Pühajärve koolis on see siis võib-olla kõige reljeefsem, või ütleme, et mitte kõige [reljeefsem], sest kõiki koole me ei tea. Aga sellele küsimusele vastates: ilmselgelt, kui niigi koormatud õpetajad peavad klassis olles tegelema mitte ainult eesti õpilastega, vaid [peavad] ka ohjeldama ja distsiplineerima Ukrainast pärit õpilasi, kellel ju seal üldjuhul tegelikult suurt midagi teha ei ole, siis see kindlasti kurnab ju Eesti õpetajate ressurssi. Loomulikult tähendab see, et õppekvaliteet üldiselt kannatab.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma oleksin palunud sul natukene rääkida, kuidas selle [eelnõu] menetlemine komisjonis edenes. Mis siin salata, me oleme vestelnud sellest omavahel ja mulle jäi mulje, et komisjonis oldi raevukalt ärritunud ettepaneku peale anda Ukraina lastele ukrainakeelset haridust, selle asemel et nad saaksid kas venekeelset [haridust] või et nad pannakse umbkeelsena eestikeelsesse [kooli]. Sellest loogikast ma ausalt öeldes ei saa aru. Mis see loogika on? Kas eesmärk on neid siin venestada või on tegelikkus see, et nad ongi venekeelsed ja me ei tohi siis lasta, ütleme, propagandanarratiivil paljastuda? Või mis seal taga on? Või on see lihtsalt täielik hoolimatus nii eesti [laste] kui ka siia Ukrainast tulnud laste vastu, peaasi et mingid loosungid lendaks? Ole hea, ava meile seda laiemalt.

Aitäh! Ma usun, et ka kultuurikomisjoni esimees kajastab kindlasti kultuurikomisjonis toimunut. Aga ma paari sõnaga ütlen, et ma olen olnud mõnda aega kultuurikomisjoni liige ja seekord, kui mul oli õnn selles väikeses sõbralikus kollektiivis olla, ma nägin, et vähemalt selle küsimuse puhul puhkes seal tõeline torm, kui meie hariduseksperdid süüdistasid meid meie ettepaneku tõttu näiteks segregatsiooni tekitamises või hoopis uue paralleelse haridussüsteemi Eestisse moodustamise [katses]. Ma sain aru jah, et see millegipärast [küttis] kired igatahes tohutult üles. Noh, võib-olla see on mingisugune alateadlik või ka teadlik süütunne ja tagantjärgi arusaamine, et see otsus oli tõepoolest vale, ja see on kirglik reaktsioon sellele. Proovin vastata, kuidas mina võiksin ette kujutada nende otsusetegijate motiive. Võib-olla esmane taust võiks olla see, et teadaolevalt töötavad meie Haridus‑ ja Teadusministeeriumis sellised vasakpoolsed või marksismi põhjaga ühiskonnadisainijad, kelle arvates on kõrgemalt poolt antud regulatsioonide järgi võimalik ühiskonda ühte‑ või teistmoodi ümber muuta, kaasa arvatud õpilastele ülilühikese ajaga keel selgeks õpetada, kui selline korraldus on tulnud. Teine põhjus võib olla lihtsalt hoolimatus, selline, kuidas öelda, teadmatus, kui mitte öelda juhmus. Kolmas põhjus, ma ei tea, on võib-olla kusagil taga, taustal. See võib olla see, et on otsustatud, kuidas öelda, et multikultuurilise või mitmekultuurilise ühiskonna loomise huvides oleks meile kasulik, kui võimalikult palju Ukrainast sõja eest ära tulnud inimesi jääks ka peale sõda meile siia. Ei arvestata seda, et kui tõesti nii juhtub, siis on see kõige ebasoodsam eelkõige Ukrainale endale. Ukraina meeste kohta on öeldud, et mis see 10 000 meest ikka seal Ukraina rindel aitab, kui seal on sadu tuhandeid võitlejaid. Siis võiks ju ka siin olla selline mõttekäik, et kas need kümned tuhanded lapsed, kes siia jäävad, aitavad Ukraina demograafilisele katastroofile ikka nii palju kaasa. Tõepoolest. Aga siis võiksime küsida ka seda, kui palju meie relva‑ ja rahaannetused Ukraina võidule kaasa aitavad. Siis poleks ju mõtet neid teha. Ma ei oska päris täpselt ette kujutada, mis ühe vasakpoolse poliitiku pea sees võiks [toimuda]. Aga võib-olla need kolm põhjust võiksid siin olla.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Aitäh sulle, Jaak, ettekande eest ja tutvustuse eest! Probleem Eesti koolides, mis puudutab Ukraina laste õpetamist, on suur. Õpetajad on väsinud ja lapsed on väsinud, klassikoosseisud pidevalt muutuvad. See, mis koolides päriselt toimub, on väga pingeline. Aga kas sa saad aru sellest ametnike üliagarast soovist? Mis on selle soovi taga, olukorras, kus Ukraina on kinnitanud, et tegelikult ta tahaks pärast sõja lõppemist oma inimesed ja ka oma lapsed tagasi saada? Miks on vaja vägisi nendest eestlased teha? Olukorras, kus on räägitud, et Ukrainal on olemas e‑õppe võimalused ja päris palju [sealseid] õpetajaid on tulnud Eestisse, oleks võimalik hea tahte korral täiesti organiseerida ka ukrainakeelset õpet, nii e‑õpet kui ka füüsilist õpet Ukraina õpetajate abil.

Aitäh! Ma olen selle üldise hinnanguga väga nõus, et seda oleks võimalik suhteliselt hõlpsalt organiseerida ka praegu. Me ei tea ju keegi, kui kaua see sõda kestab. Kindla peale ei ole me ka praegu hiljaks jäänud. Miks meie hariduspoliitikud sellise otsuse omal ajal tegid? Ma proovisin kuidagi sõnastada siin kolme põhjust. Aga miks nad praegu seda [otsust] ümber ei taha teha? Võib-olla on siin see asi, et oma eksimusi ei taheta lihtsalt tunnistada. Ega ma midagi muud ei oskagi välja mõelda. Võib-olla see oli sellesama raevuka reaktsiooni põhjuseks ka kultuurikomisjonis.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Just ööl vastu esmaspäeva naasin Ukrainast, kus nägime kõiki sõjakoledusi oma silmaga. Ka kõige kõrgemal tasemel tulid meil jutuks Ukrainast põgenenud inimesed, keda on ju kokku miljoneid. [Ukrainlased] väga-väga rõhutasid, et nad kõik loodavad, et vähemalt enamus, kui ka mitte kõik, läheks ikkagi Ukrainasse tagasi, sest iga [täiskasvanu], iga laps – kõik on arvel. Sina kui demograaf oskad ehk arvudes välja tuua, mis juhtub, kui ukrainlased koju ei naase, kui nad põlistatakse nendesse riikidesse, nii nagu siia Eestissegi. Millise katastroofilise demograafilise situatsiooni see endaga kaasa tooks? Kui me tõesti hoolime Ukrainast, siis me teeme kõik, (Juhataja helistab kella.) et nad koju tagasi jõuaksid.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole küll päris demograaf, ma olen ajaloolane, aga eks ma olen lugenud demograafide uurimusi. Loomulikult on praegu neid analüüse ja prognoose tehtud, sest eks me ju kõik tahaksime mingil moel tulevikku teada saada. Demograafias on need prognoosid, kuidas öelda, usaldusväärsemad, sest seda nullpunkti, millest me lähtume, hetkel enam muuta ei saa. Kaheksa-aastaseid lapsi enam juurde ei sünni, eks ole, sünnib nullaastaseid. Aga kui lühidalt neid analüüse refereerida, siis järeldused on ikkagi sellised, et kui 90% Ukraina põgenikest naaseb oma kodumaale ja Ukrainas pärast sõda sündimus tõuseb – lootust on, et ta tõuseb, juhul kui need inimesed naasevad, seda nimetatakse beebibuumiks –, siis võib-olla pääseb Ukraina ilma suurema rahvastikukatastroofita. Peame silmas, et Ukrainas oli ka enne sõda Euroopa kõige madalam sündimus, keskeltläbi 1,1 last pere kohta. Kui on vastupidi ja 90% Ukraina põgenikest ei naase – tegelikult jääb see [protsent] küll ilmselt sinna kusagile vahepeale –, siis tabab Ukrainat kindlasti demograafiline katastroof, mis kumuleerub. Kumuleerumine tähendab seda, et vanuseline struktuur [muutub] ebasoodsaks, tööealiste ja töövõimetute inimeste omavaheline proportsioon [muutub] äärmiselt ebasoodsaks, mis omakorda tähendab, et töövõimeliste inimeste maksud peavad olema sedavõrd kõrged, et nendele jääb hoopis vähem elatusvahendeid kätte, sest nad peavad kõiki neid pensionäre üleval pidama. See tähendab, et ka need tööjõulised inimesed ei jaksa Ukrainat enam üleval pidada ja omakorda emigreeruvad, mis tähendab olukorra kumuleerumist. Kui umbes pooled naaseksid Ukrainasse, siis tähendaks ka see rahvastikukatastroofi, aga võimalik, et see oleks mingil moel ikkagi ületatav, teiste riikide suure abiga. Aga kui kõik riigid käituksid niimoodi nagu Eesti – ma toonitan, et näiteks Lätis ja Leedus on loodud ukrainakeelsed koolid, erinevalt Eestist –, siis me küll määraksime Ukraina peale sõda demograafilisse katastroofi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh sisuka ülevaate eest! Te tõite juba välja, et Eestis on e‑riik, meil on internetiühendus. Ukrainlastel on oma e‑õpe, mis on väga positiivne, ja seda saaks ju kasutada neile emakeelse hariduse andmiseks. Minu arust just toetamine sellega, et nende lapsed saaksid haridust emakeeles, tagaks selle riigi ülesehituse ja vastupidamise Vene agressioonile. Kolleeg Ants tõi näite, et oli neli ja neli [õpilast]. Mina võin tuua näite, et 12 last olid nõndanimetatud Ukraina põgenikud ja nendest ainult kaks oskasid ukraina keelt. Kas võib olla nii, et ülejäänud kümme ei teadnud ukraina keelest mitte midagi, ehkki nad olid põgenikud? Kas võibki olla, et enamus siia tulnuid ei oskagi ukraina keelt?

Aitäh küsimuse eest! Sellele nii kerge vastata ei ole. Niipalju kui mina olen aru saanud, on olnud väga üksikuid küsitlusi selle kohta, mis on tegelikult põgenike emakeel. Ühe tellisime meie 2022. aasta lõpul. Sealt tuli kuidagi niimoodi välja, kui ma [õigesti] mäletan, et poole ümber oli põgenikke, kelle emakeel tegelikult oli vene keel. Nagu teada, keelevahetus on idaslaavlastel kerge, teinekord see ei defineeri rahvust. Aga meil, jah, ma ei tea, kas hooletusest või lihtsalt tahtmatusest ei ole neid uuringuid tehtud. Vähemalt mina ei ole neid kohanud. Võib-olla kusagil on salaja tehtud, aga mina neid kohanud ei ole.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma tahan öelda, et Ukraina rahvastikukatastroofi pärast eestlased nii väga muretsema ei peaks. Neid on mitukümmend miljonit rohkem kui eestlasi. Peab vaatama, kuidas me oma rahvaga hakkama saame. Aga kui me räägime sellest, et siia jääks suur hulk inimesi, kes ei ole mitte mingil moel integreeritud Eesti ühiskonda, kes ei suhtle omaealistega ja õpivad veebi teel, siis seda ei saaks kuidagi normaalseks pidada. Teine asi on see, et me ei saa ju üle Eesti ukrainakeelseid koole teha. Kui on üks või kaks kooli, siis see ei lahenda mitte mingisugust probleemi. Hakkaks toimuma getostumine, mis ei ole ka õige. Me läheme üle eestikeelsele haridusele. Mida me ütleksime venekeelsetele koolidele, miks peab osa avalikke koole olema ukrainakeelsed, aga venekeelsed nad olla ei või?

Suur tänu! Hea meelega vastan. Kõigepealt, ega rahvastikukatastroof ei tulene sellest, kui palju on ühes või teises riigis rahvast kokku. Kumuleeruv rahvastikukatastroof on siis, kui tööealiste ja mittetööealiste proportsioon läheb käest ära. Ukrainas see oht täiesti reaalselt on. Teiseks, loomulikult on parem, kui põgenike lapsed oma uuel või hetke asukohamaal suhtlevad ka [kohalike] õpilastega. Aga praktika näitab, et praegustes Eesti koolides olles see suhtlemine ei ole väga [tihe]. Nad hoiavad omaette. Lõppkokkuvõttes, kumb meile ikkagi olulisem on? Meile peaks olulisem olema eelkõige see, et neid koolitatakse, nad omandavad haridust ja läbivad haridusastmeid ning Ukrainasse tagasi minnes ei ole neil [tekkinud] ajakaotust. Hoopis vähem oluline on see, et nad peaksid ilmtingimata eesti lastega suhtlema, eks ju. Kui me läheme igal pool üle eestikeelsele õppele ja ka vene emakeelega õpilased lähevad üle eestikeelsele õppele, kas siis siin ei [teki] nagu venekeelsete õpilaste diskrimineerimist? See on oluline küsimus. Minu arvates peaks vastus olema ikkagi see, et me käsitleme seda olukorda, mis praegu on, ütleme, sõjaolukorrana Ukrainas, mis eeldabki erandeid. See ei ole normaalolukord, see on eriolukord. Need põgenikud on praegu siin, ja ütleme, nii meie kui ka Ukraina jaoks on eetiline, kui nendest võimalikult suur osa tagasi läheb. Selles mõttes ja nii nende hariduse omandamise mõttes kui ka muus mõttes, ka meie laste hariduse omandamise mõttes tulebki nendele [Ukraina lastele] anda nii palju ukrainakeelset haridust, kui nad soovivad. Muidugi, nagu ma ka eelnõu esitlusel märkisin, loomulikult ei pea me keelama ühelgi Ukraina lapsel tulla õppima eesti kooli, kui ta seda soovib. Aga me ei tohiks neid sinna nügida ja suunata, samamoodi ka mitte venekeelsetesse koolidesse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et Venemaa on küüditanud Ukraina lapsi Venemaale. See on äärmiselt hukkamõistetav tegu. Seal neid loomulikult venestatakse sellega, et nad õpivad Venemaa vene koolides. Me teame, et Eestisse on [ukrainlased] muidugi tulnud vabatahtlikult ja isegi hea meelega. Kui arvuliselt vaadata, siis siiajäämist on deklareerinud 88 624 sõjapõgenikku, neist tervelt 18 812 on alaealised ehk nad kuuluvad meie nii-öelda alusharidus‑ või haridussfääri. Me teame ka, et iga viies Ukraina laps õpib [siin] vene koolis ehk 3762 last venestatakse Eestis ära, selle asemel et nad õpiksid ukraina keeles ja Ukraina süsteemi järgi. Äkki me peaksime ulatama Ukrainale abikäe ka selles, et kuna nad on vene emakeelega lapsed, siis nendele Ukraina vene lastele me õpetame ka ukraina keele siin Eestis selgeks, ja kui nad tagasi lähevad, siis nad oleks valmis integreeruma ilusti-kenasti ukraina keele‑ ja kultuuriruumi?

Teie aeg!

Seetõttu oleks äkki ikkagi mõistetav, kui me loome vähemalt selle võimaluse.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nende numbrite suhtes olen skeptiline. Nagu sa isegi tead, ega neid täpseid numbreid ei tea mitte keegi. Neid võib olla tõesti 88 000, aga see arvestusalus eriti paika ei pea. Aga küsimuse juurde minnes: sa märkisid, et Ukraina lapsi küüditatakse Venemaale ja neid venestatakse. Sellest on isegi mingil moel võimalik aru saada, seda ratsionaalseks pidada, eks ole, kui keelevahetus on kerge ja nii edasi. See on eetiliselt ebamoraalne, eks ole, aga see ikkagi toimib. Aga [eesti keelest] on ukraina keel täiesti erinev. Panna [need Ukraina lapsed] eesti kooli ja neid eestistada – sellest motiivist ei saa aru, sest see lihtsalt ei tööta. Nii. See on kindlasti väga õilis eesmärk, et ka Ukrainast Eestisse tulnud vene lapsi õpetada Eestis Ukraina õppekavade järgi ja ukraina keeles ja [õpetada neile] ukraina keel selgeks, et neil oleks hiljem, pärast tagasiminemist, kergem Ukrainasse integreeruda. See oleks tõepoolest reaalne abi Ukraina sõjajärgse ühiskonna ülesehitamisele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Venekeelne Delfi avaldas ühe Ukrainast saabunud õpetaja arvamuse. See õpetaja toonitas, et ta valis sihtkohaks Eesti, kuna ta tahtis siin erialast tööd leida. Ta avaldas arvamust, et tema arvates tehti Eestis reformi liiga kiiresti, kõik koolid viidi poolteise aastaga eesti õppekeelele üle. See ei mõjuta üksnes seda, [kas on võimalik] vajalikul hulgal spetsialiste leida, vaid ka õpilastele antud hariduse kvaliteeti. Millised tagajärjed võivad tulevikus olla sellel, kui me anname ukrainakeelsetele lastele halva kvaliteediga õpet?

Aitäh küsimuse eest! Ega need tagajärjed ei ole ju head. Ukraina lapsed ei ole ju teistsugused, kui on Eesti lapsed. Kuidas nimetatakse neid õpilasi, kes ei tööta ega õpi? Need on, kuidas öelda, tulevikus kõige kriminogeensemad, nad on, kuidas öelda, ühiskonnast irdunud. Igatahes, kui me niimoodi teeksime Eesti lastega ja see oleks meil kogu aeg silmade ees, siis ei oleks kellelgi mitte mingit kahtlust, et see on täielik kuritegu nende isiksuse suhtes. Aga kui me petame ennast sellise lootusega, et on võimalik õppida keeles, mida tegelikult ei osata, siis see on tegelikult ju seesama: me tõukame neid inimesi isiksuse normaalse arengu teelt kõrvale.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Hea Jaak! Minul on selline tunne, et praegune valitsus ajab kolonisaatorlikku poliitikat. Näiteks Ameerika Ühendriikidesse – aga mitte ainult Ameerika Ühendriikidesse, vaid ka Ladina-Ameerika maadesse – veeti 18. ja 19. sajandil massiliselt Aafrikast orje, et lahendada tööjõuprobleeme ja lahendada ka tühjade maade asustamise probleeme. Mul on selline tunne, et praegune valitsus on otsustanud, et Ukraina õnnetus, Ukraina katastroof sõja näol Venemaaga on suurepärane võimalus, et meie saaksime lahendada oma tühjeneva maa ja demograafilise krahhi probleeme: õpetame neile eesti keele selgeks ja ongi kõik lahendatud ja sellepärast paneme nad, nui neljaks, vägisi eestikeelsesse kooli, ja ongi lahendatud. Käitume nagu kolonisaatorid. Kas mul on õigus või olen ma liiga paranoiline?

Aitäh! Kindlasti on sul õigus selle kujundi osas, aga kas need poliitiliste otsuste tegijad on olnud lihtsalt juhmid või on nende tagamõte olnud tõesti selline, nagu sina nimetasid, seda ma ei oska öelda. Aga tulemus on tegelikult ju sama. Väärib veel märkimist, et kui see tõesti peaks olema teadlik kolonisaatorlik poliitika, siis ka sellel ei saa olla loodetud tulemust, sest iga demograaf ju teab, et uuele asukohamaale võetakse kaasa vana asukohamaa demograafiline käitumine ja veel mitme põlvkonna jaoks. Isegi nendel vene rahvusest inimestel, kes elavad meil kolmandat või teist põlvkonda, on selline demograafilise käitumise muster, mis sarnaneb käitumismustriga nende emamaal. Ehk teisisõnu: kui ka oletada, et me tõesti koloniseerivalt õpetaksime Ukraina lastele eesti keele selgeks, siis ikkagi nad meie demograafilist olukorda strateegilises mõttes ei parandaks, sest nende sündimus[käitumine] hakkaks seda Ukraina madalat sündimust järgima.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjonis toimunud arutelu tutvustama kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Seda eelnõu oleme kultuurikomisjonis arutanud kolmel istungil: 14. novembril, 12. detsembril ja 12. märtsil. Olgu algatuseks kohe ära öeldud ka need otsused, mis võeti vastu märtsis, 12. märtsil: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. märtsil 2024 ning juhtivkomisjoni esindajaks määrata Heljo Pikhof. Need otsused tehti konsensusega. Alustan 14. novembrist. Ma [kogu protokolli] selle ajaga siin ette lugeda ei jõua, aga loen ette selle osa, mis on olulisem. 14. novembril tutvustas eelnõu komisjonis Helle-Moonika Helme. Ma ei hakka ette lugema seda kõike, mis ta komisjonis ütles, kuna lugupeetud Jaak Valge eelnõu juba pikemalt tutvustas. Komisjoni liige Signe Kivi sõnas, et just selliselt toimub õppetöö Vabaduse Koolis – ukraina keelest oli juttu –, ehk nii ukraina kui ka eesti keeles. Lisaks on variante, kui Ukraina lapsed õpivad venekeelsetes koolides. Kivi küsis, mida eelnõu muudaks võrreldes tänase seisuga. Helle-Moonika Helme vastas, et pigem on tegemist paradigma muutusega. Eesti haridussüsteemis on veel nii eesti kui ka vene õppekeelega koolid. Paljud Ukraina pered soovivad oma lapse huvides valida kooliks siiski vene õppekeelega kooli, mis on neile keeleliselt lähedasem, ja Helme sõnul oleks kergem, kui võimaldataks neil olla võimalikult lähedal Ukraina õppekavadele, [ukraina] keelele ja kultuurile. See on ka eelnõu eesmärk. Tõnis Lukas [ütles] seepeale, et see tähendab ju kohustust luua ukrainakeelsed koolid. Lukas küsis, kas eelnõu algatajate arvamuse kohaselt tuleb luua ukrainakeelne haridussektor ning milliste vahenditega seda tegema peaks. Helle-Moonika Helme nõustus, et Ukraina lapsi on üle Eesti ning lahendused tuleks leida valitsuse tasandil. Ta sõnas, et kindlasti tuleks appi ka Ukraina riik, et näiteks Imaveres elav laps saaks kaugõppe teel osa Ukraina kooliprogrammist. Komisjoni liige Margit Sutrop küsis, kui paljudel Ukrainast tulnud lastel on emakeeleks vene keel ning kui paljudel on selleks ukraina keel. Sutrop küsis, kuidas lõimida Ukraina lapsi, juhul kui selgub, et neil ei ole võimalik Ukrainasse tagasi pöörduda ning nad jäävad Eesti ühiskonda. Helle-Moonika Helme vastas, et eelnõu algatajal puudub statistika emakeele kohta ja seetõttu teebki eelnõu ettepaneku Vabariigi Valitsusele, kellel on see võimekus olemas. Helme lisas, et tänaste andmete kohaselt on Eestis 18 445 [Ukraina sõjapõgenikust] alaealist, kellest osa on eelnõu subjektid. Helme lisas, et viimastel aastatel on Ukraina rahvaarv kahanenud umbes 0,5 miljoni võrra ja väljarände tulemusena on Ukrainast lahkunud miljonid inimesed, see tähendab, et suur osa produktiivsest elanikkonnast on riigist lahkunud ja riiki on jäänud vaid pensionärid. Kuna Ukraina tuleb tulevikus üles ehitada, siis peab Eesti Vabariik tegema kõik selleks, et suurem osa Ukraina inimesi pöörduks oma kodumaale tagasi. Eeldatavalt jääb Eestisse suhteliselt väike osa. Selle osa jaoks on olemas eesti õppekeelele ülemineku seadus ja tegevuskava, mille alusel minnakse järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Helme sõnul tuleb teha jõupingutusi, et Ukraina lapsi eesti keeles ja meeles õpetada. Tänane olukord on Ukraina laste jaoks ebainimlik, nad on nii-öelda visatud eesti õppekeelega kooli ning peavad ise hakkama saama. Sellega tekib ka õpetajatel lisakoormus. Signe Kivi sõnul tähendab eelnõus toodud ettepanek eraldi ukraina kooli loomist, mis käib Eestile üle jõu. Ta lisas, et praegu on Ukraina lastel võimalus osaleda ukraina keele tundides ning Eesti riik on praeguses olukorras teinud juba kõik mis võimalik. Kivi sõnas, et ei saa eelnõu toetada ka seetõttu, et toimub üleminek eesti õppekeelele. Helle-Moonika Helme sõnas, et kõikide Ukraina laste õpetamine Eesti koolisüsteemis on ressursi raiskamine ning sealt ei tule soovitud tulemust. Eesmärk on ressursse sihipärasemalt suunata. Lisaks sellele on ootus, et Ukraina võidab sõja ning nende [laste] tavapärane elu saab jätkuda. Helme sõnas, et ka varem on tehtud ajutisi seadusemuudatusi. Kadri Tali jagas seejärel otsest kogemust Ukraina lastega, kui 100 lapsest 25 rääkisid puhtalt eesti keelt. Tema sõnul ei ole midagi hullemat kui jätta sõjaolukorrast tulnud noored inimesed võõras ühiskonnas kaaslaste toeta. Võib-olla veel sellest, millest Tõnis Lukas rääkis, kui oli juttu mõjuanalüüsist. Helle-Moonika Helme ütles, et eelnõu algatajatel puudub võimekus viia läbi mõjuanalüüsi, milline kuupäev oleks kõige õigem. Alguses oli tehtud 200 muudatusettepanekut erinevate kuupäevadega. Helme sõnul oleks algatajate soov, et muudatusettepanekud läbiksid kogu menetlusprotsessi ning ka Haridus‑ ja Teadusministeerium saaks muudatusettepanekute kohta oma arvamuse öelda. Seepeale avaldas Tõnis Lukas arvamust, et sellist täpset mõjuanalüüsi ei ole kellelgi. Sellisel juhul on ka täiskogul väga raske hääletada ühe konkreetse kuupäeva ehk muudatusettepaneku poolt. Lukas lisas, et teise haridussüsteemi ehitamine Eesti haridussüsteemi sisse olukorras, kus Eesti soovib eesti õppekeelele üle minna, ei ole mõeldav. Eestis on ka teisi pagulaste gruppe, kes võivad sellisel juhul väikeste gruppidena hakata nõudma omakeelset haridust. Ta lisas, et ka õiguslikult on eelnõus toodud ettepanek nii-öelda libe tee. Lukas ütles, et kui EKRE fraktsioon ise ei suuda enda eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute hulgast valida välja ühte [ja otsustada], millal ukrainakeelsele õppele üle minnakse, siis see on mõistetamatu ja seda valikut ei oska ka teised teha. 12. detsembril oli komisjonis Indrek Kilk, kes on haridusministeeriumi õigusvaldkonna spetsialist. Ta ütles eelnõu kommenteerimiseks, et Eesti Vabariigi territooriumil elav laps peab tulenevalt põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusest täitma koolikohustust. Seaduse § 9 lõikes 2 on sätestatud, et koolikohustuslik on ka välisriigi kodakondsusega laps, kelle elukoht on Eestis. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt ei loeta koolikohustus täidetuks, kui koolikohustuslik isik ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või puudub õppest mõjuva põhjuseta. Kilk lisas, et koolina on põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse tähenduses võimalik vaadata üksnes Eesti seaduste alusel väljastatud koolitusloaga õppeasutusi. Seega, koolikohustust ei loeta täidetuks, kui Eestis elav ukrainlane Ukraina koolis virtuaalsel kujul õpib. Sama seisukohta on väljendanud ka õiguskantsler. Kilgi sõnul ei ole aktsepteeritav, et Eestis kujuneb välja suur inimrühm, kes ei ole integreerunud ühiskonda, see tähendab, nad õpivad veebi teel ega suhtle teiste omaealiste ning muude ühiskonnaliikmetega. Kilk lisas, et põhikooli õppekeel on põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt eesti keel. Veel täna kehtiva regulatsiooni kohaselt, mis kehtib 31. augustini 2024, võib valla‑ või linnavolikogu otsuse alusel olla munitsipaalkooli õppekeeleks ning ministri otsusel riigikooli õppekeeleks ka mõni muu keel, pärast seda enam mitte. Pärast eestikeelsele õppele ülemineku algust ei ole enam alust eristada eesti ja vene koole, kuna siis ei ole enam läbivalt vene õppekeelega koole. 12. märtsil, kuigi eelnõu oli juba tutvustatud meile komisjoni liikme Helle-Moonika Helme poolt ja väga põhjalikult, oli meil komisjonis ka Jaak Valge EKRE‑st, kellele tekkis terve rida küsimusi ja ta nendele küsimustele ka kenasti vastas. Tõnis Lukase sõnul toimub üleminek eestikeelsele õppele ning ei peaks looma pretsedente, et Eestis oleksid avalikud koolid ka mõnes teises keeles, see tähendab ukraina keeles, sest see segaks reeglite kehtestamist ka venekeelsetele koolidele. Lukas küsis, kuidas teiskeelsete koolide loomine mahub planeeritud ja soovitud õigusruumi. Jaak Valge juhtis tähelepanu, et ukrainakeelne õpe on ette nähtud nendele õpilastele, kes on saanud koos vanematega Eestis ajutise kaitse. See tähendab nii Eesti kui ka Ukraina rahvusriigi seisukohalt, et kui üritada Ukraina lapsi Eestisse põlistada, siis oleks see ebaõiglane Eestile ning võiks põhjustada rahvastikukatastroofi sõjajärgses Ukrainas. Seda eelnõu algatajad ei soovi. Tuleb liikuda selles suunas, et ajutise kaitse saanud ukrainlased saaksid võimalikult kiiresti Ukrainasse tagasi pöörduda ning jätkata oma õpinguid Ukraina haridussüsteemis. Tõnis Lukas sõnas, et ajutise kaitse alusel Eestis olevaid Ukraina lapsi peab keegi Eestis õpetama. Lisaks, õpetajatele on kehtestatud selged keelenõuded ja tuleks veel mõelda ka muudele küsimustele. Lukas küsis veel, kuidas põhjendada venekeelsetele koolidele ja õpetajatele seda, et neilt nõutakse eesti keele oskust, kuid ukrainakeelsete koolide õpetajatelt seda ei nõuta. Jaak Valge vastas, et seda tuleks teistele õpetajatele põhjendada nii-öelda maalähedase loogikaga, see tähendab, et ukrainlased on Eestis ajutiselt. Eesti kohustus on [tagada], et niipea kui Ukrainas sõda lõpeb, peaksid Ukraina lapsed saama võimalikult valutult sulanduda Ukraina haridussüsteemi. Valge sõnul ei ole võimalik õppida keeles, mida ei osata, ja lisaks on Ukraina loonud väga tõhusa e‑kooli. Tõnis Lukas sõnas seepeale, et Ukraina lapsed on jagatud laiali üle Eesti ning väljaspool Tartut ja Tallinna ei ole võimalik luua ukrainakeelseid koole. See ei ole lihtne ka Tallinnas ning Tartus. Lukas lisas, et kui ukrainlased otsustavad jääda Eestisse elama ning jäävad ukrainakeelse koolihariduse tõttu Eestis nii-öelda poolkeelseks, siis on see probleem. Jaak Valge sõnas, et sõda on pööranud pea peale kogu elukorralduse ning sõja ajal ei saagi toimetada enne sõda kehtinud reeglite järgi. Valge lisas, et näiteks Kuressaares õppivate ukrainlaste vanematel ei ole seal tööd, mistõttu on nende soov nagunii koonduda suurematesse keskustesse. Tõnis Lukas sõnas, et eelnõu näol on tegemist Pandora laeka avamisega ning sellisel juhul võivad omakeelseid koole soovima hakata ka teised rahvused. Selle peale sõnas Jaak Valge, et esiteks ei ole ette näha suuri pagulasvoogusid teiste suurte sõdade tulemusena, ja teiseks, Ukraina õpilaste nii-öelda kantseldamine õpetajate poolt paneb õpetajatele hoopis suurema koormuse ning raskendab eestikeelsele õppele üleminekut. Kolleeg Vadim Belobrovtsev nõustus Lukasega, et Ukraina lapsed on paigutatud üle Eesti ning üle Eesti ei ole võimalik pakkuda ukrainakeelset haridust. Ukrainal on väga hea e‑kooli süsteem, mida Ukraina õpilased kasutavad aktiivselt ka Eestis olles. Lisaks, ka praegu õpivad Ukraina lapsed ukraina keeles, see tähendab 40 : 60 õppekava kasutatakse eelkõige nendes koolides, mis said loodud Ukraina sõjapõgenikele. Belobrovtsev sõnas, et kui selline süsteem jätkub, siis ei saa [toimuda] rahvuslikku katastroofi ka juhul, kui ukrainlased otsustavad oma elu jätkata Eesti Vabariigis. Belobrovtsev küsis, miks ei sobi eelnõu algatajatele olemasolev 40 : 60 õppekava. Jaak Valge sõnas, et ukrainakeelset kooli ei pea looma igal pool üle Eesti. Kindlasti ei toimu demograafilist katastroofi, kui Ukraina lapsed õpivad eesti keelt, aga kui kõik riigid käituksid nii nagu Eesti ja prooviksid Ukraina põgenikke oma maale põlistada, siis tabaks demograafilise arvestuse järgi Ukrainat rahvuslik katastroof. Valge lisas, et iga inimene soovib elada oma keelekeskkonnas, nii soovivad eestlased elada soovitavalt eestikeelses keskkonnas, ukrainlased ukrainakeelses keskkonnas ja nii edasi. Ta lisas ka seda, et 40 : 60 õppekava viivad läbi vähesed koolid. Kui see ka toimuks, on see Valge arvamuse kohaselt üleliigne. Eesti soov on, et Ukraina saaks oma lapsed tagasi. Kadri Tali sõnas, et eelnõu algatajate propageeritav segregatsioon on lubamatu olukorras, kus Ukraina lapsed on äärmiselt õrnas psüühilises seisus. Tali sõnul on oluline vaadata olukorda laiemalt, vaadata seda, mis on vajalik sõjapõgenike psüühilise heaolu, laste kasvamise, keele säilitamise, austamise ning ühiskonda sidumise aspektist. Selle peale sõnas Jaak Valge, et ei ole võimalik õppida keeles, mida inimene ei oska. Kui õpetaja peab tegelema nende õpilastega, kes oskavad eesti keelt, ning samal ajal on tunnis ka keelt mitteoskavad õpilased, siis see on õpetajatele lisakohustus. Valge nõustus, et Ukraina laste näol on tegemist õrnas eas inimestega, ning rõhutas, et tegemist ei ole segregatsiooni, vaid vastutulekuga. Valge soovitas mõelda Eesti pagulaste kogemusele aastatel 1944–1950 näiteks Rootsis, kus eestlased [asutasid] oma kooli ning õpe toimus eesti keeles, sest need inimesed olid Eesti patrioodid ning valmistusid Eestisse tagasipöördumiseks. Heljo Pikhof palus selgitada väidet, et kõik Ukraina lapsed ei pea õppima loodavas ukraina koolis. Jaak Valge selgitas, et maakoolidesse suunatud laste vanematele ei ole seal [piirkonnas] tööd pakkuda ning seal elatakse vaid seetõttu, et lapsed käivad seal koolis. Kui teha suurematesse keskustesse ukraina koolid, jätta alles nii eesti‑ kui ka venekeelsed koolid ning anda Ukraina põgenikele kooli valiku võimalus, siis see oleks palju humaansem ja ratsionaalsem. Seepeale sõnas Liina Kersna, et ta loodab, et EKRE fraktsioon võtab tagasi oma 200 muudatusettepanekut eelnõu 231 kohta, mis laseks vabaks need õppekohad haridusasutustes, mis on jätkuvalt broneeritud tänaseks juba Eestist lahkunud Ukraina lastele. Kohtade vabanemise korral saab neid kasutada Eesti laste hüvanguks. Kersna lisas, et eelnõu seisab juba pool aastat ning seda ei ole võimalik menetleda, kuna EKRE fraktsioon on eelnõu kohta esitanud massiliselt muudatusettepanekuid. Heljo Pikhof juhtis tähelepanu Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusele, et otsuse eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus, see tähendab vähemalt 51 poolthäält. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, suur tänu põhjaliku ülevaate eest kultuurikomisjonis toimunust! Teile on päris mitu küsimust. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Heljo! Tõesti, ma tänan ka omalt poolt selle pika ja väga sisuka ülevaate eest. Aga sa ütlesid Jaak Valgele küsimust esitades, et me ei peaks muretsema Ukraina demograafilise olukorra pärast, sest neid on nii palju rohkem kui meid. See oli kummastav väide olukorras, kus meile iga päev sisendatakse, et olukord Ukrainas ja kõik, mis seal toimub, on iga eestlase kohustuslik igapäevane hool, mure ja südamevalu, millest ei tohi väsida. Aga kui neid on tõesti nii väga palju rohkem … Ja on ka: 1,3 miljonit versus 30 miljonit millegagi, kes on praegu sinna jäänud. Neid on isegi nii palju, et on jätkunud meile siia, nad on lisanud meile lühikese ajaga tervelt 6% rahvastikust. Heakene küll, kui me ei pea sinu sõnul muretsema Ukraina pärast, äkki peaksime siis muretsema Eesti pärast, meie rahva kestmise pärast sellise massiimmigratsiooni tõttu?

Aitäh! Ma ei taha öelda, et me ei pea Ukraina pärast muretsema. Aga kui me räägime, et Ukrainas [tekib] demograafiline katastroof sellepärast, et inimesed on siin Eestis, siis ma pidasin silmas seda, et see väike hulk inimesi, kes on Eestis, ei põhjusta seda katastroofi. Kui me räägime ka teistest riikidest, siis on teine asi, aga ainult Eestis [olijad seda] ei põhjusta. Mul läks kaduma, mis see küsimus päriselt oli, aga … Okei.

Aitäh! No küsimus oli see, miks me ei muretse Eesti rahvastiku kestmajäämise pärast. See nii-öelda ukrainlaste siia toomine ja siin venestamine selgelt ohustab meid. Mulle jäi komisjoni aruteludest kõrva kellegi väide – ma sain aru, et see oli ametnike või ministeeriumi esindajate väide –, et ukrainakeelsete koolide loomine käib meile üle jõu. Olukorras, kus me anname kõik oma relvad ära, me oleme andnud neile raha nii palju, kui oleme vähegi jõudnud, me tõstame lausa makse selle jaoks, et veel raha anda, me anname neile ka kõikvõimalikku muud abi, anname oma elektrijaamadki neile ära, ma ei tea, öelda, et ühe-kahe kooli tegemine käib üle jõu – see ei tundu mulle siiras. Aga ma küsin selle taustal: mis need argumendid olid, miks me neid Eestisse integreerime, kui meile samal ajal väidetakse, et nad lähevad kõik tagasi? Samal ajal teises kohas räägitakse, et me peame neid integreerima. Kus see loogika on? Ma küsin ka seda, kes kuidas lõpuks selle eelnõu üle hääletas.

Martin Helme, palun!

Kõigepealt nendest koolidest. Esiteks, me ei tea, kas on Ukrainast Eestisse tulnud [nii palju] õpetajaid, et [oleks võimalik] kõikides kooliastmetes lapsi õpetada. Teine asi on see, et me läheme üle eestikeelsele haridusele. Me ei saa anda nüüd avalikku raha selleks, et oleksid ukrainakeelsed koolid ja ka veel mõned teised koolid, kus õpivad pagulased, ja nii edasi. Jah, tänases olukorras on see nii, nagu ta on. Aga igal juhul, me ei tea ju, kui kaua see sõda kestab. Kui need inimesed elavad siin veel pikemalt, on väga oluline, et nii lapsevanemad kui ka lapsed oskaksid eesti keelt, nad saaksid siin ühiskonnas hakkama selle aja, kui nad siin on. Olgu see haridus omandatud Eestis või mõnes muus riigis, igal juhul haridus on haridus. Ma arvan, et Eesti haridus annab neile tugeva aluse oma riigis edasi tegutseda ükspuha mis erialal, kas minna kõrgkooli, kutsekooli või kuhu iganes, või ka gümnaasiumiõppes jätkata.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seda on muidugi kurb kuulda, et me ei tea, kes meil riigis on ja mis eriala nad valdavad. Seda enam, kui me tahame neid aidata, siis võiks ju teada, mis ala spetsialistid siia tulevad, ja selle pealt hakata tegutsema. Aga ma kuulasin teie ülevaadet ja ma ei pannud nime kokku. Keegi ütles, et väikesed grupid sooviksid ka hakata oma koole tegema. Me ju räägime praegu Ukrainast, riigist, mis on sõjas. Me ei hakka ju tegema moslemitele eraldi koole, ka mitte juutidele, neil niikuinii ka juba on. Te räägite täiesti pseudoasjadest, et tulevad teised huvigrupid, kes hakkavad sama asja [nõudma]. Aga ma ikkagi tahaksin teada. Me võime neile ju eesti keelt õpetada, aga lapsele on kõige raskem, kui ta on sellises õrnas eas, nagu mitu korda on öeldud, õppida mitte oma emakeeles. Me võime neile eesti keelt õpetada, aga me ei pea sundima neid eesti keeles õppima. Kas oli see nii?

Arvo Aller, palun!

Tegelikult, mida rohkem keeli sa lapseeas omandad, seda parem. Just lapseeas keelte omandamine on ülioluline. Need lapsed saavad suhelda ka eesti lastega. Ma arvan, et [oluline on] ühiskonnas olemine, see tunne, et sa oled ühiskonna liige, et kui sa [osaled] huvihariduses, kus iganes, sa oskad keelt ja saad teiste lastega suhelda. Ukraina keeles sa ei saa, kui sa käid, ütleme, poksitrennis või kus iganes, näiteks mängid jalgpalli, [teistega] suhelda. Ma arvan, et keeleoskus on oluline. Sa räägid teistest rahvustest ja nii edasi. Meil on Eestis ka teisi pagulaste gruppe, siin ei ole ainult ukrainlased. Need [grupid] on küll väikesed, aga ka nemad võivad hakata nõudma omakeelseid koole avaliku raha eest.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Komisjoni loogika on ikka päris kummaline: kui Võhmas või Võõpsus ei ole võimalik ukrainakeelset kooli teha, siis ei tohi seda teha ka Tallinnas või Tartus. See on ju absurdne. On täiesti selge ja ukrainlased on seda ka väljendanud, et nad tahavad, et kõik need inimesed ja eeskätt lapsed läheks koju tagasi. Kuidas te komisjonis siis põhjendasite, kui valitsus ju sisuliselt integreerib ja tahab põlistada kõiki neid inimesi siia, kuidas te selgitasite demograafilist katastroofi, mis selle tagajärjel tekib nii Ukrainas kui tegelikult ka Eestis, sest välispäritolu inimeste arv [meil] kogu aeg kasvab ja [eestlaste] osakaal väheneb? Mida positiivset te selles nägite?

Aitäh! Kõigepealt, loomulikult, kui ukrainlased soovivad, võivad nad asutada erakooli. Keegi ei ole öelnud, et erakoole ei või asutada. Nii et ma ei ütle, et komisjon oleks kuidagi öelnud, et neid koole ei või asutada. Mis puudutab komisjoni otsust, siis me komisjonis arutasime teemat. See läheb otsustamiseks Vabariigi Valitsusele, see on otsuse eelnõu [ettepaneku tegemise kohta] Vabariigi Valitsusele. See ei ole komisjoni otsus, me ei keela või käsi midagi, ma lihtsalt tõin teieni komisjonis toimunud arutelu. Ma vaatan, et minu käest küsiti, mida komisjon otsustas. Ma vaatan, kes oli poolt, kes oli vastu. Kuna tegu on otsuse eelnõuga, siis me tegime ettepaneku võtta otsuse eelnõu täna päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. See oli komisjoni otsus. Keegi ei olnud sellele vastu.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite, et väga hea on, kui lapsed õpivad erinevaid keeli, et see tuleb kasuks. Tõite veel lisaks näite, et tore oleks, kui lapsed saaksid omavahel suhelda. Kui kaugel me oleme sellest, et hõivata tööga Ukraina õpetajaid ja hakata hoopis eesti lastele ukraina keelt õpetama?

Aitäh! Seda me ei ole küll komisjonis arutanud. Kui keegi soovib ukraina keelt õppida, siis ta võib endale eraõpetaja võtta. See on igati teretulnud. Ma arvan, et see ei ole halb mõte.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun kõnelema Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Eesti avalikkus! Lugupeetud saadikud! Lugupeetud istungi juhataja! Viimases arutelus lõi taas kord välja selge maailmavaateline kuristik, eriti [võrreldes meid] sotsiaaldemokraatidega, aga muidugi ka teistega, kelle peaminister [küsib], et aga kes on eesti rahvas. See on tema lemmiklause siin puldis: aga kes on eesti rahvas, kes on eestlane? Selge see, et kui ta ei ole oma [elu jooksul] seda selgeks saanud, siis sealt ei tulegi mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Maja ei püsi, ta kukub pikali, kui vundamenti ei ole. Selline on meie peaminister. Ta küsib, kes on eestlane. Tehku see endale selgeks! Mingu kooli, mõelgu, lugegu raamatuid, arutlegu, küsigu targematelt! Ei, ta on vaimses segaduses. Ise on vaimses segaduses, aga püüab riiki edasi juhtida! Aga ka sotsialistid on vaimses segaduses. Nende pikaajaline esimees on öelnud, et rahvusriik on ebainimlik düstoopia. Iga partei oleks visanud järgmisel päeval välja selle kodaniku, kes sülitab näkku eesti rahvale, rahvustundele, rahvusriigile. Aga ta on nende iidol, tulevane Tallinna linnapea. Mis vahe on Kõlvartil ja Ossinovskil? Leidke viis erinevust! Igal juhul peab ta sõda rahvusriigi vastu, järelikult ka meie põhiseaduse vastu. Aga need, kes ei austa oma rahvast, ei austa ka teisi. Ei austa ka Ukraina võitlust. Neid karuteeneid, mida te olete Ukrainale teinud, on juba palju, ja ma näen, et see ei ole juhus, vaid see on muster. Kõik koalitsioonierakonnad on kuidagi Vene rahaga seotud. Üks hullem kui teine, aga lippu lehvitavad meeleheitlikult. Mitte ühtegi pingutust ei ole tehtud, et Vene raha varjust väljuda. Ei, võitlus käib ikka düstoopia ehk Eesti rahvusriigi vastu. Varsti tundub, et keegi on selle raha just selleks andnud, et düstoopia ehk Eesti riik laiali lammutada. Muidugi, te ju ehitate multikultuurilist riiki. Kristina Kallas on ju tegemas oma elutööd: luuakse uut rahvust, kes ei ole ei eestlased ega venelased, ukrainlased ega soomlased, vaid see on uus multikultuuriline moodustis, millel on ka oma religioon, mille lipp on vikerkaarevärviline. Need ühiskonna insenerid, kes siin kogu aeg klopsivad mingisugust utoopiat kokku, on väsimatud. Täpselt sama väsimatud nagu need, kes kunagi olid Lenini bareljeefi all siinsamas saalis. See revolutsiooniline tuhin ei ole üle läinud. Meil ei ole olnud mingit kasu, paistab, sellest, et meil oli kommunism kõik need aastad. Te ei ole sellest mitte midagi õppinud, ikka ehitate oma düstoopiat, multikultuurilist Nõukogude internatsionalistlikku düstoopiat. Ja häbi teil ei ole. Igal juhul, kui mina käisin Ukrainas, siis ma nägin Tarass Ševtšenko kuju, mis oli kuulidest läbi puuritud. See oli sümboolne kultuuri hävitamine, pärandi hävitamine, ajaloo hävitamine, keele hävitamine. Aga te ei tee midagi, et teha pingutusi selle oma elu eest võitleva rahva nimel, selleks, et nende keel säiliks ka paguluses. Üle 6 miljoni ukrainlase on maailmas liikvel. Me peaksime just näitama eeskuju, et rahvuslikku taassündi läbi tegev rahvas oleks hoitud, oleks hoitud ka Eestis ja [need inimesed] läheks mõne aasta pärast koju parema ukraina keelega kui enne, kirjandusliku, teadusliku ukraina keelega. Praegu nad kaotavad seda. Loomulikult, milles on suur erinevus nende muude koolide ja ukraina koolide vahel? Ukrainlased on siin ajutiselt. Vähemalt nii te olete väitnud. Siinsamas puldis rääkis Zelenskõi, et nad tahavad oma inimesi tagasi. Aga ma näen, et teie tahe on hoopis vastupidine: kaaperdada Ukrainalt inimesi. Ma tean, teie jutt on vastupidine. Aga ma näen, et teie teod lähevad selle poole, et kaaperdada inimesi ja süvendada Ukraina demograafilist katastroofi. Kui 1991. aastal oli Ukrainas 54% õppest venekeelne ja 45% ukrainakeelne, siis juba 2003–2004 oli seal 75% õppest ukrainakeelne. Nad on teinud meeleheitlikke pingutusi, et oma keele positsiooni tagasi saada. Täna, ma usun, on see 90%, kui mitte 95% ja 100% vahel. Nad on meeleheitlikku tööd teinud. Aitame neid siis selles töös. Praegune olukord on ebaaus ukraina rahva suhtes, Ukraina tuleviku suhtes, [ukraina] kultuuri ja keele suhtes. Ma tean ühte eesti noormeest, kes tahtis astuda Eestis ülikooli, olles tulnud Soome koolist. Ta pidi võtma ühe vaheaasta, et saada aru terminoloogiast, et suuta õppida matemaatikat Eesti ülikoolis. Te tegelikult lõikate ära [õppimisvõimaluse], nad kaotavad võimekuse õppida omaenda ülikoolides. Te teete kõik, et neid siin põlistada ja näpata inimesi ukraina rahvalt. Prognooside järgi öeldakse, näiteks Wall Street Journali andmetel, et kui põgenikud ei lähe tagasi, siis ootab Ukrainat veel 25%‑line elanikkonna [vähenemine]. Kas te kujutate ette, kui Eesti kaotaks 25% elanikkonnast? Kas me üldse oleksime pärast seda veel funktsionaalne rahvas? Umbes 6,3 miljonit inimest on Ukrainast lahkunud. Aga mis on ukrainlaste arvamus? 80% leiavad praegu Ukrainas, et Ukraina peab olema üksnes ukrainakeelne. Kakskeelsust pooldab nüüd ainult 15%. Aga ei, meie laseme 20% ukraina lastest panna vene kooli. Me saadame nad veel venestunumana tagasi, selle asemel et toetada Ukraina e‑kooli, Ukraina õpetajate rakendamist. Mitte midagi. Te ei haaku siin üldse, sest teil on endal kehv rahvustunne ja te ei mõista teiste rahvustunnet. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised. Järgnevalt panen selle otsuse eelnõu lõpphääletusele. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 15 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 279 on tagasi lükatud.