Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda automaksu kehtestamisest ja võtta Riigikogu menetlusest tagasi mootorsõidukimaksu eelnõu" eelnõu (374 OE) esimene lugemine

Esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda automaksu kehtestamisest ja võtta Riigikogu menetlusest tagasi mootorsõidukimaksu eelnõu" eelnõu numbriga 374 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Aivar Koka, aga enne võtan ühe protseduurilise küsimuse. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eile oli siin seoses eelnõuga "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda automaksu kehtestamisest ja võtta Riigikogu menetlusest tagasi mootorsõidukimaksu eelnõu" väga tõsine diskussioon selle üle, kas lõpptulemuseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust või mitte. Lauri Hussar ütles, et kuna komisjon otsustas niimoodi, siis see asi on niimoodi. Samas on Isamaa saanud Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnast informatsiooni selle kohta, et nimetatud eelnõu vastuvõtmiseks ei ole vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja see diskussioon käis päris [ägedalt]. Mina lähtun praegu sellest seisukohast, et kui kehtiv õigus ütleb, et selleks ei ole vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis ei ole komisjonil, vaatamata sellele, et tal on otsustusõigus väga paljudes küsimustes, õigust seda seisukohta muuta. Ta ei saa minna seadusega vastuollu. Ehk ma juhin praegu tähelepanu sellele, et selle menetlus, kui esimese lugemise lõppemisel on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, peaks lähtuma ikkagi Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna seisukohast, mitte aga komisjoni seisukohast. Ma lihtsalt ütlen antud probleemi juures seda – te olete ka juuraga kokku puutunud päris tugevasti ja ma usun, et te toetate minu seisukohta –, et me ei saa menetleda eelnõu seadusevastaselt ehk sellisel kujul, nagu ta praegu päevakorras kirjas on. Põhimõtteliselt ma tahaksin teie seisukohta teada saada. Kas me saame rikkuda seadust, sellepärast et komisjon niimoodi otsustab? Ma leian, et see ei ole õige. Mis on teie seisukoht?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei jää siis selle kokkuleppe juurde, et sellised vaidlused me peame päevakorda läbi arutades ja päevakorda hääletades ehk esmaspäeval. See vaidlus on peetud, nii et selles mõttes ma ei peaks enam midagi lisama. [Päevakord] on kinnitatud, see on Riigikogu liikmetele teada. Aga lisan omalt poolt sisulise poole pealt, et tõepoolest, Riigikogu juhatus ei ole andnud komisjonidele selget ja ühest suunist, et kõik OE-d peavad olema vähemalt 51 häälega, nii nagu oli aastani 2022. Riigikogu juhatus ei ole sellist suunist komisjonidele andnud. Seetõttu ma olen päris kindel ja veendunud selles, et varem või hiljem tuleb saali otsuse eelnõusid, mis ei eelda vastuvõtmiseks 51 häält. See on esimene põhimõtteline seisukoht. Teine: ma tõepoolest hindan väga kõrgelt Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna seisukohti. Samas sina, Kalle, hea kolleegina tead, et samamoodi näiteks kohtus isegi ekspertarvamus on lihtsalt üks arvamus kohtu jaoks. See, kas kohus seda arvestab või mitte, on kohtu otsustada. Võib arvestada, aga ei pruugi arvestada. Antud juhul komisjon ei ole seda arvestanud ja on jäänud teisele seisukohale. Ega me lõplikku tõde, et üks või teine või kolmas isik on midagi öelnud, selliste piiripealsete eelnõude puhul ei saagi eeldada. Mõnikord on tõde kuskil vahepeal. Ja ilmselt komisjon, mis koosneb ikkagi hulgast Riigikogu liikmetest, on leidnud, et see eeldab koosseisu häälteenamust. Tõepoolest, formaalsetel põhjustel ei ole mul vähimatki alust seda otsust vaidlustada. See nii on. Aga ütlen veel kord, me oleme võtnud sellise paindlikuma joone. Kui ilmselgelt ei ole 51 hääle nõuet või vajadust ehk otsuse eelnõu ei too kaasa endaga ühe või teise seaduse muutmist, siis sellisel juhul seda 51 hääle nõuet ei pea olema. Nii et me näeme tulevikus kindlasti otsuse eelnõusid, mille vastuvõtmiseks ei ole vaja 51 häält. Võtan ka Helir-Valdor Seederi küsimuse ja seejärel läheme päevakorra sisulise arutelu juurde. Palun!

Aitäh! Ma ka ei taha siin pikka diskussiooni algatada, sellepärast et see on lootusetu ettevõtmine. Selles küsimuses sünnib meil jälle "kompromiss" – teie võit ja meie õigus. Koalitsioon hääletab [enamus]häältega ära ja opositsioon jääb vähemusse, kuigi meie poolel on tõepoolest õigus, ma olen selles veendunud. Ja siin ei ole küsimus parlamendi enesekorraldusõiguses ega kas komisjoni või õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamust kuulatakse. Tegelikult tuleb see lausa põhiseadusest. Ja ma olen üheselt kindel, et kuna see eelnõu ei nõua valitsuselt mingisuguse seaduseelnõu väljatöötamist, siis see ei nõua ka 51 häält parlamendis, ükskõik kust nurga alt me seda ka ei vaataks. Aga ma tahtsin öelda lihtsalt kommentaariks. Te ütlesite, et me oleme kokku leppinud, et me vaidleme nende küsimuste üle päevakorra kinnitamise juures. Esiteks ei ole me seda kokku leppinud, vaid te olete selle ühepoolselt jõuga kehtestanud. Teiseks ei ole see sellel nädalal niimoodi olnud, sellepärast et kui te eile ka saalis olite, siis istungi juhataja, Riigikogu esimees, ütles, et me saame oma küsimustele vastused siis, kui komisjoni esindaja tuleb eelnõu tutvustama. Ma juhtisin ka tähelepanu sellele, et päevakorra kinnitasime eile, aga komisjoni esindaja tuleb oma seisukohti kaitsma ja selgitama alles täna. Nii et eile me ei rääkinud midagi lõpuni ega vaielnud midagi ära, vaid juhataja delegeeris selle just tänasele päevale ja nii me sellega nüüd tegelemegi. Tegelikult väga inetu lugu.

Aitäh, hea kolleeg! Selles mõttes ma siiski olen seda meelt, kui sa ütlesid, et te olete niimoodi üheselt otsustanud, et juhatus on see, kes paneb kokku päevakorra projekti. Ma vist tegelikult nädal-paar tagasi siin ka selgitasin, mida me päevakorra hääletusega kinnitame. Sisu poole pealt kinnitame neid eelnõusid ja otsuseid, mis on päevakorrapunktid, kinnitame järjekorra, kinnitame, mis päeval üks või teine arutelu on, ja muu hulgas kinnitame ka selle, kas on [vajalik] koosseisu häälteenamus või mitte. Istunginädala alguses on juba kõikidele Riigikogu liikmetele teada, milline eelnõu millist häälteenamust eeldab. Mida ma ütlesin, mis on informatiivne, puudutab ettekandjaid. Kuna me oleme neid väga loovalt vahetanud, olnud väga paindlikud, kui konkreetne inimene ei ole saanud olla ettekandja, siis see ei ole olnud nagu siduv, ja siin istungi juhataja on selle [muudatuse] teinud. Mis puudutab Riigikogu esimehe ettepanekuid ja seisukohti, siis ma oletan, et ta pidas silmas seda, et komisjoni esindaja saab selgitada oma ettekande juures, mis argumentidele nad tuginesid, kui nad jõudsid seisukohale, et see on vähemalt 51 hääle eelnõu. See on see, mida Riigikogu juhataja ilmselt silmas pidas. Ilmselt ta ei pidanud silmas seda, et temal või minul on õigus nii-öelda muuta seda komisjoni otsust. Kui me oleksime saanud seda muuta, siis me oleksime teinud seda eile täiskogu päevakorda kinnitades. Aga nüüd, head kolleegid, saame minna selle päevakorra[punkti] arutelu juurde. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda automaksu kehtestamisest ja võtta Riigikogu menetlusest tagasi mootorsõidukimaksu eelnõu" eelnõu 374 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Vaatamata sellele, et Eesti majandus on tänaseks juba kaks aastat olnud languses ja on Euroopa Liidus ühe suurima langusega, soovib Vabariigi Valitsus jätkuvalt tõsta makse ja kehtestada uusi makse. Tuletan meelde, et sellest aastast vähenesid peretoetused, tõusis käibemaks, ühistransport muutus tasuliseks. Uuest aastast plaanitakse pensionäridele tulumaksu tõusu ehk keskmine [vanaduspension pole] enam [tulumaksu]vaba, sest jääb selle aasta tulumaksu[vaba piir]. Homme arutame õpetajate palka. Ja on näha, et Statistikaamet on teinud apsu. Me kinnitasime eelarves keskmise pensioni, mis peaks olema 727 ja natuke peale, nüüd räägime 710-st. Ehk selle aasta oktoobrist jäävad paljud üksi elavad pensionärid toetusest ilma, kuna püütakse kompenseerida õpetajate palgatõusu. Kõik need asjad on toonud mootorsõidukimaksu eelnõuni, millega soovitakse kehtestada automaks Eesti elanikele ja ettevõtetele, halvendades sellega inimeste majanduslikku kindlustatust ja ettevõtete konkurentsivõimet. Automaksu kehtestamise plaani näol on tegemist suurejoonelise valijate petmisega, kuna ükski valitsuskoalitsiooni erakond ei lubanud enne valimisi sellise maksu kehtestamist. Reformierakond lubas enne valimisi oma programmis: "Hoiame maksukoormuse nii madala kui võimalik ja ühiste kulude rahastamiseks hädavajalik. Maksusüsteem peab koormama kodanikke ja majandust võimalikult vähe ning motiveerima riiki oma tulusid targalt kasutama." Eesti 200 kinnitas enne valimisi, et automaksu ei kehtestata. "Me ei karista autoomanikke maksudega, vaid loome head toimivad lahendused," oli Eesti 200 hüüdlause. Nüüd aga on uut poliitikat ja pikka plaani lubanud erakond hakanud oma sõnu süües inimesi ja ettevõtteid just automaksuga karistama. Isamaa on olnud automaksu vastu ja leiab, et selle kehtestamise plaanist tuleb kiiresti loobuda. Eriti valusalt mõjub automaks lastega peredele ja maapiirkondade elanikele. Kahetsusväärselt pole Vabariigi Valitsus pidanud isegi vajalikuks analüüsida automaksu mõjusid lastega peredele. Just maapiirkondades, kus ühistranspordivõrk on hõre või puudub sootuks, on auto sageli ainus võimalus laste kooli ja huviringidesse viimiseks. Hakata sellises olukorras auto omamist maksustama on äärmiselt rumal ja ebaõiglane. Ka ettevõtete maksukoormuse kasvatamine automaksuga on vale otsus. Olukorras, kus majandus langeb juba pikka aega ja tööpuudus suureneb, peaks Vabariigi Valitsus rakendama meetmeid majanduse kasvule pööramiseks, mitte karistama ettevõtjaid uute maksudega. Mootorsõidukimaksu seadus võib olla ka vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusnormidega. Tihti räägitakse, et riigieelarves on raha puudu. See on üks suur vale. Mõni päev enne Riigikogu valimisi eelmise aasta märtsis tolleaegne rahandusminister ja tänane rahanduskomisjoni esimees ütles väga selgelt: riigi rahandus on korras. Olles ise tol ajal rahanduskomisjoni esimees olnud, ma kinnitan: jah, eelarve oli tehtud täie mõistuse juures ja arvestatud oli ka kuludega. 2020. aastal, kui tuli COVID, pidime me kiirelt tegema lisaeelarve. Eesti Pank ja kõik analüütikud ütlesid, et Eesti majandus kohe kukub kokku ja majandus on mitmeid aastaid languses. Tolleaegse koalitsiooniga suutsime me kahel ööl tehtud otsustega tekitada majandusolukorra, kus järgnevad kaks aastat [liikus] Eesti majandus Euroopas kõige tõusvamas joones. Siis tuli valitsuse vahetus. Kaks aastat on suudetud teha selliseid otsuseid, et majandus on olnud ainult langustrendis. Tihti küsitakse: "Kuidas? Kas siis valitsus saab teha selliseid asju?" Ma olen siinsamas kõnepuldis toonud mõningad üksikud näited otsuste kohta, mille tegemine on mõjutanud väga otseselt Eesti majandust, ettevõtete ja inimeste hakkamasaamist. Energiahindade tõus ei olnud otseselt seotud sõjaga Ukrainas, sest elektri hind tõusis juba neli kuud varem. See oli seoses kolmanda kõrgepingeliini avamisega Läti ja Eesti vahel. Soomest või Põhjamaadest tulev odav elekter jõudis Eesti kaudu Lätti ja Leetu, kus elektrit toodetakse praegu gaasi peal, seal oli hind kõrgem ja selle tõttu hind tõusis. Ja võidu said Soome ja võrguettevõte Elering, kes jagasid selle tulu kahe peale ära. Täpselt sama olukord oli gaasi hinnaga. Kui oli võimalus, et eraettevõtjad loovad LNG-kai, rendivad kümneks aastaks laeva, et gaasi hind oleks kordades odavam, kui ta oli olnud eelnevatel aastatel, siis tolleaegne Eesti Vabariigi valitsus tegi kõik selleks, et takistada seda olukorda, rääkides, et soomlastega on parem. Me teame, et Soomes on praeguseks valminud LNG-terminal sellisesse kohta, mis tegelikult nõuab jääklassi laeva. Ja me teame ka, et maailmas LNG jääklassi laevu praktiliselt ei ole. Gaasi hind tõusis 30 eurolt 285 eurole. Seega, kahe otsusega viidi Eesti ettevõtjate ja inimeste taskust ära 1,7 miljardit eurot. Ja seda auku me püüame siin täita. Oleks asi sellega siis lõppenud. Ei! Äkki tuli arusaamine, et Eesti vagunid sõidavad läbi Venemaa Kasahstani. Tehti kiirotsus 2500 vagunit maha müüa. Rääkides vagunite kiirmüügi hinnast ja sellest, et täna saaks iga vaguni rendi eest 40 eurot päevas, teeks see päevas 100 000 eurot. Me kaotasime ühe kiirotsusega 200 miljonit eurot. Ehk suurusjärgus 2 miljardit eurot on [läinud] täna juhtiva peaministri ja eelnevate valitsuste otsustega. Ja siis juhtus nii, et tuli uus koalitsioon kokku ja otsustas, et väga oluline on kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus 700 euro ulatuses. Me võime siin saalis vaielda, aga me saame järgmisel aastal teada, kui palju see tegelikult eelarvest raha välja viib. See suurusjärk läheneb poolele miljardile aastas, iga aasta see kasvab, sest inimeste palganumbrid, loodame, ka tõusevad. Vähemalt siin saalis me saame ju öelda, et 1. aprillist tõusis. Ja kui me need numbrid kokku liidame, siis loomulikult, keegi on teinud otsuseid, aga see inimene ei vastuta selle eest, et sellised otsused tehtud on, vaid lihtsalt laotatakse hommikust õhtuni erinevaid makse inimeste kraesse. Vaatame sedasama mootorsõidukimaksu, mis rahvasuus on automaks – see lööb ju kõige rohkem maapiirkonna inimesi. Meile meeldib iga päev rääkida julgeolekust. Kas tõesti julgeolek on see, nagu me kuulsime enne vaba nädalat siin saalis planeeringuseaduse [15] minuti linna arutelu juures, kui jala saab ühest linna servast teise [15] minutiga? Siis tuleb ehitada kõrghooned. Ma ei tea. Oli tõesti vahepeal Tallinnas üks linnapea, kes ütles, et kõik inimesed võiksid Tallinnasse kolida. Kas julgeolek on see, kui ülejäänud Eestis elanikke ei ole? Või julgeolek on see, et Eesti inimesed saavad elada igal pool, ka piirialadel? See on minu arvates julgeolek. Kuidas noor pere, kellel on mitu last, saab hakkama ilma autota ükskõik millises maapiirkonnas? Ma tulen igal hommikul siia Riigikokku tööle prantsuse lütseumi juurest. Uskuge mind, seal on autode järjekord, sest emad-isad toovad lapsi kooli – Tallinna linnas, kus on tasuta ühistransport. Kuidas lapsed saavad kooli ja lasteaeda, huvikoolidesse ja trennidesse maapiirkondades? Kas tõesti on nii, nagu rahandusminister soovitas ühes teledebatis, et tuleb müüa – ma võin aastaarvuga eksida, aga vist oli nii – 1993. aasta Audi maha ja saadud raha eest osta elektriauto? Ma soovitan rahandusministril minna korra autopoodi ja vaadata, mis hind elektriautodel on. Ja [mõelda,] kui palju saab eelmise sajandi Audi eest. Kas tõesti usutakse, et suurperedel, maal elavatel inimestel on sukasäärde kogutud nii palju raha, et nad võiksid ühe auto teise auto vastu vahetada? Aga nad ei pääse ka siis ju automaksust ega ka sellest, et auto ostmisel tuleb lisamaks. Mu käest on küsitud, et kas täna siis ei ole autod maksustatud. Tegelikult ju on. Kui me ostame auto, maksame käibemaksu. Kui me sõidame autoga ja nagu paljudele meeldib öelda, reostame loodust, siis ma ju maksan täpselt nii palju, kui ma sõidan – ostes kütust, maksan nii aktsiisi kui ka käibemaksu. Ja nüüd soovitakse uuesti trahvida. Aga inimene soovib [normaalselt] elada ja võimaldada ka oma lastele normaalset elu, käia tööl ja mitte elada töö kõrval – kõik ka ei saa elada töökoha juures naabermajas. Ja siis me püüame leida sadu miljoneid. Alustame kevadel sellest, et mootorsõidukimaks võiks olla 130 miljonit, ja jõuame selleni, et see võiks olla 230 miljonit, kui see eelnõu jõuab siia Riigikogu saali. On siiralt kurb, kui me räägime ka rahanduskomisjonis toimunud arutelust. Lihtsalt teerulliga sõideti üle ja öeldi, et see on 51 hääle [eelnõu]. Võib protestida. Ma loodan, et see protest jõudis ka lõpuks protokolli. Siis õigus- ja analüüsiosakond tegi analüüsi, ütles, et see ei vaja 51 häält. Riigikogu juhatus ütles, et [otsustamise] ülesanne on antud komisjonile. On loogiline, et kui koalitsioonil on komisjonis enamus, siis lihtsalt teerull toimib. Ma pean küll tunnistama, et ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda kaklust vaja oli. Oleks võinud ju rahulikult häälteenamusega olla, kuna koalitsioonis on hääli tunduvalt rohkem kui opositsioonis. Kas ainult sellepärast, et koalitsioon kardab, et äkki kõik koalitsioonipoliitikud ei ole nõus automaksu poolt hääletama? See saab olla ainukene põhjendus, miks jõuga ja seadusi rikkudes on selle eelnõu juurde kirjutatud, et see vajab Riigikogus vastuvõtmiseks 51 häält. Vahel mõtled, et kuidas on ikkagi võimalik see, et ühel hetkel soovitakse lihtsalt makse tõsta ja põhjendust sellele ei ole. Järgmine aasta tõuseb ka tulumaks. Kui vaadata erinevaid analüüse, olgu Eesti Panga või kellegi teise oma, siis mitte kusagilt me ei näe, et Eesti majandus oleks tõusuteel. Peaaegu iga päev me kuuleme ettevõtjatest, kes tänases majandussituatsioonis sulgevad uksed. Kõige suuremates raskustes, kui vaatan põllumajanduse koha pealt, on mahepõllumajandus. Mahetootmine on sihukene tootmine, kus kulud on suured, aga tulud tunduvalt väiksemad. Loomulikult, mahetoit on ka kallim kui tavatoit. Aga täna on selge, et ka toidupoodides on käibed langenud juba mitmendat kuud järjest. Inimesed vaatavad väga selgelt hinnasilte ja otsivad odavamat kaupa. Kui siin küsitakse, kas eelistad eestimaist, kas vaatad munade puhul, mis number seal peal on, et kas on vabapidamisel [kanade oma] või mitte, siis sellest Postimehe küsitlusest tuleb väga selgelt välja, et enamik inimesi vaatab hinda, mitte seda, mis number muna peal on. Meile on oluline, et inimesed oleksid terved. Peale liikumise on tervise juures oluline ka toit. Kui me maksustame inimesi erinevate võimalike maksudega nii kõrgelt, et nad peavad toidupoes hakkama valima, mida nad on võimelised ostma, kas tervislikku toitu või tuleb vaadata ainult hinda, siis ühel hetkel võib ühele maksutõusule järgneda väga suur probleemide hulk. Ühelt poolt tervise koha pealt, teiselt poolt see, et inimesed peavad autodest loobuma. Seadusesse on kirja pandud isegi see, et liiklusregistris on registreeritud mootorsõidukid, aga maksuobjekt on ka liiklusregistrist ajutiselt kustutatud või peatatud registrikandega mootorsõiduk. Ei ole ka seda võimalust, et kui inimesel võib-olla ei ole seda autot vaja, siis ta loobub mingiks ajaks selle autoga sõitmisest, et vähendada automaksu kulu, kui see peaks tekkima, või optimeerida oma kulutusi. Seda võimalust ei ole. Muidugi kõige olulisem on see, et praegu on ka koalitsioon aru saanud, et see võib olla vastuolus Euroopa Liidu õigusnormidega, rääkimata Eesti Vabariigi põhiseadusest. Mis toimub praegu rahanduskomisjoni aruteludel? Algul lubatakse oma eelnõusid kaitsta ja neil teemadel ka arutleda. Aga esmaspäeval öeldi: "Täna on igaühel, kui soovite esitada oma 20 parandusettepanekut, viis minutit, ja kui aega üle jääb, siis saab ka küsimusi esitada." Ja sellega oli selle seaduseelnõu arutelu lõppenud. Mul on siiralt kurb, et tänane koalitsioon jõudis selleni, et ta enne valimisi valetas otse näkku oma valijatele. Ja nüüd naudivad oma häältesaagiga siinsamas saalis teerullimeetodit, sõites kõigist üle ja kehtestades makse, mis iga päevaga üha rohkem ja rohkem viivad Eesti inimesed vaesusesse ja ettevõtted lähemale pankrotile. Majandus saab tõusta siis, kui selleks antakse hoovad. Maailmas ei ole ühtegi riiki, kes on rikkaks saanud maksude tõusu tõttu. Raskel hetkel on loomulik, et makse langetatakse, nii nagu tehti 2020. aastal, mitte ei tõsteta. Me näeme, mis juhtub peale 1. maid, kui ka kütuseaktsiisid tõusevad, mis [juhtub] transpordisektoris, mis sisendhindades toidupoodides. Ja kui me tahame järgmisest aastast lisada veel mootorsõidukimaksu, siis ma kardan, et meie majandus on veelgi suuremas languses ja meie inimesed veelgi suuremas vaesuses. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Pakute välja, et loobume automaksust – olen teiega täiesti nõus. Aga mis alternatiive te pakute? Keskerakond näiteks soovib kehtestada pangamaksu. Aga teie?

Ma veel kord ütlen, et tegelikkuses ei ole Eesti majanduses täna ühtegi maksu vaja tõsta. Tuleks lihtsalt loobuda kõrgepalgaliste tulumaksuvabastusest ja sellega oleks kõik mured lahendatud. Kui te küsite pangamaksu kohta, siis Eesti Vabariigis on ainult ühel ettevõtlusvormil, pangandussektoril, täna tegelikult ju avansiline tulumaks. Mitte ühelgi teisel ettevõtlussektoril seda ei ole. Praegu on see 14% ja järgmisest aastast on see 18%, mis nad peavad oma tulult avansiliselt ära maksma. Ja kui nad maksavad dividendid välja, siis nad maksavad selle vahe, mis jääb 22% ja 18% vahele. Nii et pangandussektorit on lihtne maksustada, kui me räägime Rootsi pankadest. Aga kui me räägime Eesti pankadest ja kui me neid tahaksime veel maksustada … Mina ei ole seda meelt, et me peaks kasvatama Rootsi pankasid. Ma olen seda meelt, et me peame hoidma oma Eesti kapitalil olevaid pankasid. Vaatame LHV-d, kes on omakapitalilt suurim pank, või Coop Panka või Holm Banki või Bigbanki. Ma arvan, et kui nendele panna lisamaks, siis nad ei ole enam suutelised laene väljastama Eesti ettevõtetele või inimestele. [Välismaa] panga jaoks on lihtne – siis inimesed lähevad ju Rootsi pankadesse ning Swedbank ja SEB teenivad kasumit selle pealt, aga Eesti pangad jäävad kasumist ilma ja Eesti jääb ka omakapitalil olevast pangandusest ilma. Ja kui konkurentsi pangandusturul ei ole, siis laenuprotsent ka kasvab kindlasti.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuidas sina tõlgendad antud seaduseelnõu kontekstis seda, et tegemist on keskkonna säästlikumaks muutmise maksuga, nagu väidab rahandusminister?

Nii nagu aasta tagasi see koalitsioon tuli kokku valetamise abil ja sai võimule valetamise abil, on ka see eelnõu üks suur vale. Keskkonnamaksust ei ole siin suurt juttu midagi. Siin on eelarve täitmine 230 miljoni euro ulatuses ja keegi ei tea, kas see täitumine tuleb või mitte. Siin hakati rääkima sellest, et seisvad autod viiakse ära. No kui üks auto mul õue peal seisab ja numbrimärk on küljes – ma ei tea, kuidas ta keskkonda saastab. Kui ta roostetab, siis võib-olla tõesti. Aga kuidagi teistmoodi? Me räägime siin ju tonnidest, kaalust, kõigest muust. Ja kui me räägime elektriautodest, siis keegi ei ole ju siin analüüsinud, kui palju tegelikult elektriauto tootmine keskkonda saastab või kui palju me täna peame kaevandama selleks, et väga häid akusid saada, et elektriautod sõidaksid natuke rohkem kilomeetreid ilma laadimiseta kui praegu. Siin oleks võinud selgelt ja ausalt öelda, et see [maks tõstab] järjekordselt Eesti ettevõtjate ja Eesti inimeste maksukoormust, mitte et see on keskkonnasõbralikkuse maks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Koalitsioonisaadikud, eelkõige sotsiaaldemokraadid – nimeliselt rääkides, Läänemets ja Ossinovski ja teised – heidavad Isamaale ette, et me lubame järjest hüvesid, aga ei toeta maksutõuse ja uute maksude kehtestamist, ja et katet ei ole. Milline siis on see alternatiiv? Praegune koalitsioon, eelkõige pean silmas jällegi sotse, viib praeguses koalitsioonis ellu täiesti oma ideoloogiale vastupidist maksupoliitikat, alates kaudsete maksude tõstmisest, tarbimismaksudest ja nii edasi, ja kaotab maksuküüru, mis iseenesest läheb maksma sadu miljoneid ja on vastuolus sotside ideoloogiaga, rääkimata kulude kokkuhoiust – igasugu [suuna]mudijad käivad meil välisministriga kaasas ja nii edasi. Võib-olla sa kirjeldad olemasolevaid alternatiivseid valikuid.

Aitäh! Alustame sellest, et maksumaksjaid on Eesti Vabariigis suurusjärgus 630 000, nendest 150 000 on meiesugused valgekraed. Nüüd hakatakse kohe rääkima, et õpetajad, päästjad. Tegelikult sellest 150 000‑st on suurusjärgus 30 000, kes sõna otseses mõttes on valgekraed – nad ei ole päästekomandodes, politseis, piirivalves, hariduses. Mulle meeldib üks endine haridus‑ ja kultuuriminister, kes on väga selgelt öelnud, et tegelikult igas ministeeriumis on ilma suurema mureta võimalik vähendada töötajate hulka 25%. Kui me võtame sellest 30 000-st 25% ja arvestame nende keskmise palga ja üldkulud, siis praktiliselt on võimalik igal aastal kokku hoida ligi 300 miljonit eurot. See on lihtne asi, see on lihtsalt tahtmise asi. Me teame Statistikaametit, kus on umbes 400 töötajat. Statistikaamet muudab, riigieelarve vastuvõtmisel on üks keskmine pension, kuid homme lauale tulev õpetajate palga eelnõu näitab, et keskmine pension on hoopis 17 eurot väiksem. Aga eelarve on ju riigis vastu võetud! Või räägime meie riigieelarvest. Me detsembris võtsime vastu selle aasta riigieelarve ja homme alustame riigieelarve muutmise menetlemist, esimest lugemist. Seal riigieelarves on read, mida detsembris vastu võetud riigieelarves ei olnud. Toome Siseministeeriumi näite. Me ei näinud riigieelarve vastuvõtmisel ühtegi rida selle kohta, et Siseministeerium oleks plaaninud kolida ja kolimise jaoks oleks eelarves raha olnud. Homme näete, et lisaeelarves on võimalik kokku hoida Siseministeeriumi kolimisraha arvel. Samas, Kopli päästekomando pandi kinni, sest raha ei olnud. Mis siis tegelikkus ikkagi on? Kui palju on ministeeriumi ridade vahele numbreid peidetud? Siin Riigikogu saalis nii mõnedki poliitikud on rusikaga peksnud vastu rinda, et vaadake, me tegime ära, Riigikogu liikmetel ei ole katuseraha. Vaatame nüüd ministeeriumide eelarvetesse sisse. Kui keegi viitsiks teha analüüsi, millistele oma erakonna omavalitsustele või MTÜ-dele toetusraha see aasta läheb ja millises suurusjärgus, siis me ei räägi 4–5 miljonist, mida jaotasid siin eelnevatel aastatel Riigikogu liikmed, vaid me räägime kümnetest miljonitest. Tegelikkuses on alati olemas kokkuleppeid, võimalusi ja kokkuhoiukohti, kui neid tahetakse. Aga kui ei soovita, siis on ju lihtne: protestitakse natukene, mis siis ikka juhtub. Siin on ju protestitud ja on laiali aetud ja siis on igasuguseid muid vaidlusi tekkinud. Tulem on ikka see, et teerull teeb oma töö ära. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd ongi hea kolleegi Jevgeni Ossinovski kord, kes tutvustab juhtivkomisjoni seisukohta ja [komisjonis toimunud] arutelu. Aga ma arvan, et kolleegid andsid talle võimaluse rääkida ka natukene laiemalt. Palun, hea kolleeg!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan rahanduskomisjonis toimunud arutelu selle eelnõu teemal. Arutelu toimus 18. märtsil. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud. Tuleb tunnistada, et erilist positiivset emotsiooni see eelnõu komisjonis ei tekitanud. Kui sisust rääkida, siis oli tõepoolest arutelu selle üle, et kui Vabariigi Valitsus on andnud Riigikogule mingi eelnõu üle, siis on parlamendi seadusandlik põhitöö selle eelnõu suhtes kujundada seisukoht: seda toetada, toetada seda muudetud kujul või lükata see tagasi. Kasutada selles kontekstis žanrit "ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" on kummaline, arvestades seda, et käesoleval hetkel see eelnõu meie menetluses juba on ja parlamendil on kõik menetluslikud õigused olemas, et selle eelnõu suhtes seisukohta väljendada. Muu hulgas väljendada seda seisukohta viisil, nagu algatajad on soovinud. Selline õigus on olemas. Sellele juhtisin tähelepanu mina, aga juhtisid ka Annely Akkermann ja Jürgen Ligi. Siis oli arutelu loomulikult ka selle üle, kas tegemist on koosseisu häälteenamust nõudva eelnõuga või mitte. Mina väljendasin seisukohta, et tegelikult on juhatuse eelmises koosseisus tekitatud praktika, et iga eelnõu puhul langetatakse otsus, mil viisil konkreetset ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele menetletakse. See on halb praktika ja mina arvan, et juhatus, kallis istungi juhataja, võiks selle praktika üle vaadata. Loomulikult ettepanekul formaaljuriidilist õigusjõudu Vabariigi Valitsusele ei ole, isegi kui parlament ükskõik mis enamusega seda otsustab, see on ettepanek valitsusele. Aga me oleme siiani lähtunud sellest arusaamast, et kui parlament oma koosseisu enamusega parlamentaarses riigis mingi ettepaneku teeb, siis see on valitsusele kohustuslik. Nüüd, kui me sellest koosseisu häälteenamuse nõudest loobume, siis me tegelikult jõuame sinna, et teoreetiliselt on võimalik, et ettepaneku Vabariigi Valitsusele teeb üks parlamendisaadik, kes hääletas poolt, ja kui keegi teine hääletusel ei osale, siis on ettepanek valitsusele tehtud. Aga oleks suhteliselt jabur arvata, et sellisel puhul on parlament väljendanud tahet, et valitsus peaks midagi tegema. See on sisuline pool. Praktiline pool on see korralagedus, ausalt öeldes, mis kõikides komisjonides toimub. Meie õigus- ja analüüsiosakond peab tegema mingit analüüsi ja kaalutlusotsust, kas konkreetne ettepanek on nii põhimõttelise tähtsusega või mitte, et see eeldaks koosseisu häälteenamust. See on meeletu lisatöö olukorras, kus enamik neid ettepanekuid, olgem ausad, on esitatud opositsioonilise tähelepanu saamise eesmärgil. See on täiesti legitiimne formaat, opositsioon tahabki oma ideedele tähelepanu saada, muu hulgas ka siin saalis erinevaid ettepanekuid tutvustades. Aga selleks ei ole vaja, et meie tublid teenistujad kulutaksid oma asjalikku aega sellele, et teha mingeid analüüse, kas on tegemist põhimõttelise tähtsusega ettepanekuga või põhimõttetu tähtsusega ettepanekuga. Teine pool sellest korralagedusest seisneb selles, et kui analüüsiosakonnas ei teki seda arvamust või see arvamus on nii ja naa, siis komisjoni enamus hakkab oma hääletusel otsustama, kas tegemist on põhimõttelise otsusega või mitte. Minu meelest võiks selle jama ära lõpetada ja minna rahulikult tagasi vana praktika juurde, kus kõigile oli teada, et ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele on seda tüüpi instrument, mis läbiminemiseks eeldab koosseisu häälteenamust. Sellega oleks see küsimus lahendatud. Miks ma sellest nii palju räägin? See oli tegelikult komisjoni arutelu põhiteema. [Rääkisin seda] sellest lähtudes ja ka Jürgen Ligi palus eraldi, et komisjoni ettekandja seda arutelu käiku suurele saalile tutvustaks. Seda ma olen nüüd siis teinud. Sellesama teema ümber esitati komisjonis ka proteste, kuna komisjon hääletas ja otsustas, et see [eelnõu nõuab] koosseisu häälteenamust. Neid proteste ei arvestatud. Aga sellised asjad seal toimusid. Ja siis otsustati see koosseisu häälteenamuse küsimus häältega 8 poolt: Jaak Aab, Annely Akkermann, Maris Lauri, Jevgeni Ossinovski, Marek Reinaas, Aivar Sõerd, Jürgen Ligi ja Toomas Uibo. Vastu oli Aivar Kokk, erapooletuid ei olnud. Siis tehti ettepanek võtta eelnõu 2. aprilli päevakorda, see oli konsensuslik otsus. Teine konsensuslik otsus oli määrata mind juhtivkomisjoni esindajaks. Aivar Kokk palus veel protokollida, et komisjoni esimehe ja [rahanduskomisjoni] sekretariaadi käitumine on seadusevastane, millega Annely Akkermann ei nõustunud, aga protokolli on see kantud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tulen ikkagi selle häälteenamuse, poolthäälteenamuse juurde. Põhimõtteliselt on niimoodi, et Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond andis väga konkreetse vastuse, et see ei nõua Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma vaatasin möödaminnes üle ka põhiseaduse § 104, kus on 17-punktiline loetelu seadustest, mille puhul on nõutav koosseisu häälteenamus. Aga noh, ütleme, see arutelu, mis siin saalis käis ka juhatajaga, ei viinud kuskile, see asi jooksis ikka nii, nagu ta jooksis. Ma soovin teada, milline on komisjoni õiguslik alus selle kohta, et see nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Aitäh! Ma oma seisukohti selles küsimuses selgitasin. Ei ole vaidlust selles suhtes – kui juristide keelt kasutada –, et seaduseelnõude väljatöötamisülesande andmise puhul koosseisu häälteenamus on nõutav. Küsimus on selles, millisel viisil tõlgendada ülejäänud, seaduseelnõu väljatöötamist mittenõudvate eelnõude puhul seda hääletamise nõuet. Ja siin ongi seisukohad erinevad. Tõepoolest, õigus- ja analüüsiosakond tõlgendab seda küsimust sellest vaatest, millest ma rääkisin. Aga minu hinnangul ei tähenda see seda, et ei oleks võimalik neid otsuseid langetada ka muudest alustest lähtuvalt. Mina võin enda eest rääkida. Mina toetasin seda, et see on koosseisu häälteenamust [nõudev] eelnõu, sellepärast et ma arvan, et kõik ettepanekute tegemised Vabariigi Valitsusele peaksid olema koosseisu häälteenamusega selleks, et sellel instrumendil peale poliitilise tähelepanu saamise oleks ka mingisugune reaalne tähendus. Reaalne tähendus tekib sellisel juhul, kui parlament koosseisu häälteenamusega tõepoolest otsustab teha valitsusele ettepaneku – siis see on parlamentaarses riigis valitsusele kohustuslik. See peaks olema selle asja mõte. Võtame näiteks sellesama konkreetse eelnõu. Kui parlament koosseisu häälteenamusega otsustaks teha ettepaneku võtta see eelnõu tagasi, siis mul on raske ette kujutada, et valitsus keelduks seda tegemast. Me tõlgendame seda – see ei ole ka seaduse nõue, kui rääkida mingisugusest seaduse punktist –, et see ongi parlamentaarse riigi fundamentaalprintsiip ja valitsus peaks sellest lähtuvalt oma ülesandeid tegema.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seletage mulle palun, miks pankade liigkasumi maks on halb, aga automaks on hea.

Seda komisjonis kahjuks ei arutatud. Me arutasime selle eelnõu erinevaid detaile ja peab isegi tunnistama, et mootorsõidukimaksust kõneldi vähe.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka.

Palun ka lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Tänan, austatud aseesimees! Head saadikud siin saalis – keda on kahjuks vähe – ja need, kes on tubades ekraanide ees! Ja kõik, kes meid vaatavad interneti vahendusel! Algatuseks ütlen kohe ära, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti ei toeta mootorsõidukimaksu, on selgelt ja üheselt selle vastu. Vaatame tänast olukorda. Selgelt on näha, kuidas viimaste aastate inflatsioon on mõjutanud väga negatiivselt meie ühiskonda tervikuna, nii ettevõtlust kui ka inimeste hakkamasaamist. Kõik kallineb, kaasa arvatud autod, [suurenevad] inimeste elamiskulud, igapäevaste tegevuste kulud tervikuna. Ja selles olukorras on praegune valitsus tõstnud erinevaid makse: käibemaksu 20%‑lt 22%-le, järgmine aasta tõstetakse tulumaksu 20%-lt 22%‑le, räägime suhkrumaksust, räägime niinimetatud automaksust ehk eelnõu kohaselt mootorsõidukimaksust. Oleme selle raames kuulnud valitsusliikmetelt igasuguseid huvitavad väljaütlemisi. Peamiselt on rahandusminister olnud see, kes on meile andnud erinevaid huvitavaid põhjendusi, miks seda maksu on vaja teha – rääkis siin meile keskkonnamaksust. Siin on täna kõlanud, et kindlasti ei vasta tõele, et [mure] keskkonna pärast on see, mille pärast seda automaksu tehakse. Ega inimesed ei ole rumalad. Rääkige ausalt, et tegemist on selgelt riigieelarve täitmisega. Olen mõnda aega mõelnud, kuuldes seisukohti, et vaheta oma 1992. aasta Audi välja samasuguse säästlikuma ja uuema auto vastu, või juttu sellest, et oled auto jõudnud osta, jõuad ka maksu maksta, et nad tõesti ei saa [probleemist] aru. Mõned nädalad tagasi oli ka maaelukomisjonis arutelu. Neid arutelusid on olnud palju eri komisjonides, nii avalikke kui ka kinniseid. Ja seal oli üks Rahandusministeeriumi ametnik, kes teatas, et automaksu arutamise käigus ei ole tulnud välja suurt vahet transpordikorralduse suhtes linnas või maal. See oli mulle ikka väga suureks üllatuseks. Siis ma saingi aru, et need inimesed, kes selle peale mõtlevad, tegelikult ei saa aru, mida nad teevad, milline on elukeskkond linnas ja milline on elukeskkond maapiirkonnas. Mind üsna ärritas see väide, et ei ole täheldatud olulist vahet, kas inimene elab linnas või maal. Kui ma küsisin, kas tõsimeeli väidate seda, et bussiliikluse või ühistranspordi kättesaadavus või taksode tellimise võimalus või auto rentimise võimalus või sõidujagamise teenus või kas või tõukeratta rentimise võimalus on tõesti mõnes väikses Eesti asulas või külakohas samaväärne Tallinna, Tartu või Pärnu linna [võimalustega], siis ega ma sealt adekvaatset vastust ei saanud. Küll aga sain aru, et need inimesed tegelikult ei saagi aru, millest me räägime nende automaksust tulenevate probleemidega seoses või mis see murekoht tegelikult on. Rääkimata sellest, et suurele kaasamisüritusele siin Riigikogu konverentsisaalis oli unustatud või jäetud kutsumata suurpered. Suurperede esindajad ei olnud kohal. Selle peale rahanduskomisjoni esimees laiutas käsi, ütles, no ei tea, äkki jäi teise listi või kuskile. Unustasime kutsuda ühe väga olulise grupi, lihtsalt unustasime ära. Aga arvestades seda, et praeguse koalitsiooni kõige esimene eelnõu, mis siia saali toodi, kui tänased valitsejad valitsema hakkasid, oli suurperetoetuse vähendamine, siis ma arvan, et tegemist ei olnud kuidagi juhusega, vaid see näitab suhtumist Eesti peredesse tervikuna. Olen ka varem välja toonud kohti, mis reaalselt mõjutavad näiteks riigi ja ka riigi tellitavaid … Nimetame neid kas või teenusteks. Näiteks jahimeeste puhul. Riik tahab, et jahimehed täidaksid teatavat rolli meie ulukipopulatsiooni ohjamisel. Aga nüüd paneme ka nendele selle automaksu täiendava koormise. Jahimehed – jahimehi on Eestis palju – teavad väga hästi seda, et see auto ei ole lihtsalt lõbu pärast. Sellega käiakse jahil, see on selle jaoks, et täita neid ülesandeid, mis jahimeestele pandud on. Või põllumeeste puhul. Põllumehed ei osta omale maastureid sellepärast, et lihtsalt on tore, et meeldib suur ja ilus auto, vaid sellel on reaalne vajadus. Või väikeettevõtjad, ehitajad, kes vajavad suuremat autot selleks, et oma igapäevatööd teha, vedada erinevaid koormaid ja lihtsalt hakkama saada. Aga see ei huvita, sellepärast et needsamad ametnikud eesotsas ministriga ei saa aru, mis tegelikult toimub ja mismoodi inimesed igapäevaselt oma leiba teenivad. See on väga kurb. Isamaa [Erakonnale] tahan südamele panna, et kuna te Tallinna koalitsiooniläbirääkimistel nagunii juba olete avamas ka suuri riiklikke teemasid, siis palun pange automaksu ärajätmine lauale. Ma arvan, et see on väga oluline punkt. Selle peaksite kindlasti avama seal läbirääkimistel. Siin on täna palju räägitud selle eelnõu, mida me praegu konkreetselt arutame, menetlemisest. Ja ausalt öeldes on ikka piinlik küll, et see, kas eelnõu puhul on 51 hääle või lihthäälteenamuse nõue, määratakse praegu Riigikogus lihtsalt nii, nagu koalitsioonile sobib. Ka minu hinnangul on praegu tegemist täiesti vale menetlusega. See eelnõu ei vaja heakskiitmiseks – konkreetne eelnõu, mida me praegu arutame – 51 saadiku häält. Aga on nii, et tavad ja praktikad on läinud siin juba ammu kõige kaduva teed ja otsused võetakse vastu nii, nagu parasjagu kellelegi sobib ja meeldib. Aga nii nagu ka alustasin, lõpetan sellega, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta mootorsõidukimaksu eelnõu ehk niinimetatud automaksu ja on kindlasti selle vastu. Ma loodan, et saadikud, olenemata erakonnast, mõtlevad selle veel kord sisuliselt läbi, kohtuvad oma valijatega ja teevad ka otsuse mitte toetada seda Eesti ühiskonnale ja inimestele halba eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Keskerakond ei toeta automaksu ning on seisukohal, et praegu on valitsusel viimane hetk, kõige viimane hetk see eelnõu tagasi võtta, kuna varsti me oleme päris piinlikus olukorras, kui tuleb Euroopa Komisjonilt vastus kinnitusega, et see eelnõu on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Ja seda see ka on. Keskerakonna fraktsioon tellis õigusliku analüüsi, mis tõi välja, et vähe sellest, et automaks on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, on see lisaks vastuolus ka põhiseadusega. Tulenevalt sellest, et meil on vastuolu Euroopa Liidu õigusega, oleme me varsti sellises olukorras, kus riigi vastu hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid ja riik on sunnitud need kõik tasuma. Lisaks sellele hakkab tasuma intressi, mis saab olema 21,9% aastas. Võib-olla kõige markantsem siinkohal on see, et ministeerium oli väga teadlik sellest, et see eelnõu on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Vaatamata sellele töötati selle eelnõu kallal ikkagi terve aasta ja lõpuks toodi see ka Riigikokku. Ja nüüd siis vaadatakse, öeldakse: oi, ootame Euroopa Komisjoni vastust. Aga me juba teame, mis vastus tuleb. Nii et praegu on täiesti viimane hetk see eelnõu tagasi võtta. Nüüd, teine moment: vastuolu põhiseadusega. Juba mitu korda on mainitud, et põhiseadus ütleb väga konkreetselt: lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi erilise kaitse all. [See on] põhiseaduse §-s 28. Mootorsõidukimaksu eelnõu ei näe ette erisusi ei puuetega inimestele, ei lasterikastele peredele ega ka vähem kindlustatud peredele. Valitsus neid erisusi teha ei soovi. Selle asemel, et teha maksuvabastus, teha see erisus, ütleb valitsus, et puuetega inimesed peaksid nüüd kõik hakkama oma autosid ümber ehitama. Siis nad võib-olla selle maksuvabastuse saavad. Või räägitakse, nüüd on uus retoorika, teoreetilistest potentsiaalsetest leevendusmeetmetest-toetustest, mis võib-olla kunagi hakkavad rakenduma. Kui me räägime erivajadustega inimestest, HEV lastest, siis nad vajavad juba täna, juba eile vajasid täiendavaid toetusmeetmeid, sõltumata automaksust. Ja teiseks, meil täna ei ole mitte mingit kindlust, et need toetused kunagi reaalselt tulevad ja et need katavad kõik lisakulud, mis automaksuga kaasnevad. Võib-olla kõige kurvem on see, et lasterikaste ja vähem kindlustatud perede puhul neid toetusi ei ole isegi arutatud. See on olemas eraldi protokollis, neid toetusi ei tule. Eile tegelikult kinnitas seda ka peaminister, vastates meie arupärimistele. Ja üleüldse, [mida] me saame rääkida olukorras, kus meil näiteks puuetega inimestega tehakse nii: riik ühe käega annab, teise käega võtab. Vähe sellest, et see loob ebamõistlikult palju bürokraatiat, tekitab see iga kord ka lisakulu riigile. Selle asemel, et teha kohe see erisus. Ja see on põhjus, miks ka õiguskantsler on väga kriitiline selle sätte suhtes. Praegu paneb riik meie kõige haavatavamad ühiskonnaliikmed veel raskemasse seisu, tekib palju suurem vaesusesse langemise risk lasterikastel peredel, puuetega inimestel, vähem kindlustatud isikutel. Ja seejuures see, et riik ei ole suuteline tegema maksuvabastusi, ei ole suuteline rakendama mingeid muid meetmeid, toetusmeetmeid, ongi see põhiõiguse riive. See on olukord, mis näitab, et automaksu eelnõu on põhiseadusega vastuolus. Millegipärast jäetakse tihti rääkimata see, et me kõik juba tasume automaksu ühel või teisel moel. Me tasume seda suurenenud käibemaksu kaudu, me tasume seda aktsiisi kaudu. Need aktsiisid suurenevad veel mitmekordselt. Ja mida valitsus meile vastu pakub? Kas valitsus arendab näiteks teetaristut? Ei, meil vähenevad investeeringud teede parandamisse ja ehitamisse kahekordselt. Olgu, võib-olla see ongi valitsuse idee, et meil automaksu tulemusel inimesed autosid enam ei kasuta ja seepärast ei olegi enam vaja teedesse investeerida. Okei! Aga mis on alternatiiv, mida valitsus pakub? Alternatiiv on see, et valitsus kaotas tasuta ühistranspordi maapiirkondades. Isegi kui oleks soov proovida keskkonnasäästlikumaid lahendusi maapiirkondades, siis riik teeb selle nii raskeks kui võimalik. Ma hakkasin isegi mõtlema, et võib-olla riigil ongi soov, valitsusel on soov, et inimesed maapiirkondadest minema koliksid. Selline tunne on [küll], sest praegu tehakse kõik selleks, et maapiirkondades oleks elamine võimalikult keeruline. Aga veel mõned valdkonnad, mille puhul me saame rääkida põhiõiguste riivest. Motosportlased, kollektsionäärid, muuseumide omanikud – kõik ju teavad, et auto- ja motosport on meil ühed ajaloolisemad alad Eestis. Ma arvan, et kõik mäletavad Kalevi suursõitu, kõik on näinud filmi "Vallatud kurvid". Jah, muidugi, praegu ei ole motospordi hiilgeaeg, nagu see oli varem. Väga paljud sportlased on pidanud viimaste hinnatõusude tõttu spordialast ka loobuma. Vähe sellest, et meil sport Eestis, eriti motosport, on niigi alarahastatud, on valitsus nüüd otsustanud, et võiks sportlaste arvelt hakata ka teenima. Ükskord rahandusminister, kui ta esines, ütles, et motosportlastel läheb niigi hästi. Võib-olla nad peaksid üldse hakkama peale maksma? Aga mina olen näinud, kuidas meie tippsportlased elavad. Kuigi nad käivad täiskohaga tööl, sõidavad nad EM- ja MM-võistlustele ja saavad poodiumikohti. Me kuulame Eesti hümni ja näeme Eesti lippu lehvimas. Paljude laste vanemad käivad mitmel kohal tööl, et kindlustada lapsele võimalus tegeleda oma lemmikspordialaga. Siin paljudele meeldib rääkida, eriti Reformierakonnale, et hästi oluline on säilitada eesti rahvust ja kultuuri. Aga auto- ja motosport on olnud sellest väga suur osa rohkem kui 100 aastat, see on meie ajaloo osa. Millegipärast me sellele tähelepanu pöörata ei taha. Ja kui me räägime sellistest vabadustest nagu õigus vabale eneseteostusele, õigus valida tegevusala, elukutse, siis tegelikult kõik need maksutõusud, erinevad valitsuse otsused panevad piirangud nendele õigustele ja vabadustele. Kogu seda teemat tuleb vaadelda palju laiemalt. Nagu ma juba mainisin, täna on viimane hetk, kui valitsus peaks selle eelnõu tagasi võtma. Kui ta seda ei tee, kui Riigikogu peaks selle eelnõuga edasi liikuma, siis Keskerakond on juba eos teinud pöördumise president Alar Karise poole palvega jätta põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev mootorsõidukimaks välja kuulutamata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Isamaa ütleb automaksule selge ei. Me oleme öelnud seda korduvalt ja ütleme ka täna siit välja. Ja 5.–7. aprillil protesteerime selgelt selle vastu erinevates Eesti kohtades, üle Eesti, ja kogume jätkuvalt [automaksu vastu] allkirju. Oleme samamoodi nagu Keskerakond öelnud selgelt välja, et pöördume ka Eesti Vabariigi presidendi poole, et selliselt see seaduseelnõu seaduseks ei saaks. Miks? Esiteks sellepärast, et me väga selgelt oleme erakond, kes peab oluliseks toetada inimeste elulaadi, elukohavalikut, sellise töö tegemist, mille pere on valinud, toimetulekut. Ja see kõik on seotud liikumisega, vaieldamatult üha rohkem liikumisega. Rääkida veenvalt – kui me ühtegi kilomeetrit kruusateed ei suuda perspektiivis teehoiukava alusel viia mustkatte alla –, et sõitke väiksemate autodega ja olge kuidagi keskkonnasäästlikumad, on väga kahepalgeline. Lihtsalt ei ole võimalik siit puldist sellist juttu usutavalt rääkida. Me teame, et talvel sajab lund. Väga sageli hajaasustusega piirkondades [elavad] pered peavad hommikul vara kodust välja saama ja õhtul koju tagasi. Võib juhtuda, et lumesahk pole selle aja jooksul kordagi käinud, sellepärast et see tee ei ole lihtsalt selle prioriteetsusastmega nagu tee tiheasustusalal. Samal ajal öelda, et kuulge, makske nüüd veel rohkem selle eest, et te õhtul koju saaksite või hommikul last lasteaeda või kooli [viia] või ise tööle jõuaksite, rääkimata õiglustundest, on lihtsalt vastutustundetu. Kogu see jutt sellest, et aga mujal maailmas ju automaks justkui on ja mis sellest hullu – ilmselt hullu ei olegi, aga me näeme, et Eesti riigis korraldame me asju ikka ju selles teadmises ja arusaamas, millised meie, Eesti eri piirkonnad on, milline tegelikult kohalike omavalitsuste käekäik on, milline on nende tulubaas, et elanike eluolu paremaks muuta, kas või kohalike teede osas. Hetkel lihtsalt ei ole mõtet sellel teemal rääkida, neid kokkulangevusi negatiivses mõttes on liiga palju. Ja see, mida ju ajast aega on makstud, on kütuseaktsiis. Aga tõepoolest, see ei paista ka näitavat märki, et see raha lõpuks ikkagi teede investeeringuteks läheb, või siis on seda igal juhul väga-väga-väga palju puudu. No transport – see on alati selline Eesti Nokia, alates Tallinnast kuni Uugametsani välja. Ikka ja jälle armastatakse rääkida sellest, kuidas meie liikuvus ja kõik liikuvusega seotud mured saavad lahendatud ühistranspordi näol. Iga koalitsioon tuleb ja võidukalt räägib võimalikest lahendustest: küll sellest, et tekib nõudetransport, küll sellest, et liine tuleb juurde. Aga jällegi, me kõik saame ju väga selgelt aru, et ühel hetkel tuleb Eestis ilmselt teha valik ja öelda, et meil on ühistranspordivabad alad, kus ei ole mõtet neid bussipeatusi hooldada, sellepärast et see üks buss, mis päevas käib, ei lahenda tegelikult mitte kellegi vajadusi. Ja jällegi, rääkida seda, et hajaasustusega piirkonnas on võimalik vahetada autod ühistranspordi vastu välja, ei ole ühiskonnakorralduslikus mõttes ju reaalsus. See võib olla mingisugune helesinine unistus. Kui vaadata otsa meie hariduse korraldusele, siis just nimelt kogu huvihariduse ja maapiirkondade koolivõrgu temaatika paneb veel omakorda pitseri. Kuidas need lapsed ikkagi kooli ja koju jõuavad, kui peres vähemalt kahte autot ei ole? Üks neist peaks olema kastiga ja suur, muidu lihtsalt peab laps veetma öö kuskil kuuse all. Nii et ei automaksule, see ei ole aeg ja koht Eesti õigusruumis. Rääkida sellest teemast võib, aga teha [ei tohi] seda mitte mingil juhul. Nii et meie võitleme selle vastu, ja võidukalt. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Selle otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Ja see on eelnõu, mille puhul peame täna läbi viima ka lõpphääletuse. Asume seda ette valmistama. Head kolleegid, juhin veel kord tähelepanu, et selle eelnõu otsuseks saamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda automaksu kehtestamisest ja võtta Riigikogu menetlusest tagasi mootorsõidukimaksu eelnõu" eelnõu 374. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 28 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei leidnud piisavat toetust. Eelnõu 374 on tagasi lükatud.