Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (393 SE) esimene lugemine

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Pärtel-Peeter Pere.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu eesmärk on [saavutada] müra sihtväärtuse osas õigusselgus ja kõrvaldada probleemid selle rakendamisel praktikas. Maakeeli ja lühidalt televaatajatele, lastele ja täiskasvanutele: müra [reguleeriv] seadus ehk atmosfääriõhu kaitse seadus ei luba rajada linnades hooneid sinna, kus on praegu juba liiga suur müra, liiklusmüra. [Regulatsiooni] on vaja muuta, sest muidu ei saagi rajada näiteks korterelamuid sihukestesse kohtadesse, nagu Tallinnas on Tartu maantee [ümbrus], kus on juba liiga kõrge müratase. Kui me aga ei raja uusi hooneid, siis ei tulegi sinna uusi elanikke, inimesi, vabariigiaegset hoonestustihedust, trammi kasutajaid ja müra jääbki püsima. Nüüd aga juba täpsemalt. Õiguskantsler on oma 21. aprillil eelmisel aastal Riigikogu keskkonnakomisjonile saadetud kirjas analüüsinud müra normtasemete regulatsiooni sätteid ja leidnud, et atmosfääriõhu kaitse seadusest ei selgu üheselt, millisel juhul tuleb rakendada müra sihtväärtust. Õiguskantsleri ettepanekul tuleks müra sihtväärtuse kohaldamise juhtumid ja tingimused sätestada ühemõtteliselt ja selgelt seaduses ära. Eelmisel aastal 22. mai istungil arutasime õiguskantsleri ettepanekut ja leidsime, et tõesti, vajaliku õigusselguse saavutamine on oluline ja tulekski välja töötada müra sihtväärtuse võimalik uus sõnastus selles seaduses. Probleem, mida me lahendame, on järgmine. Seaduses on müra sihtväärtus ja piirväärtus. Piirväärtus on kõrgeim tase. Seal on piir ees, kõrgem ei tohi olla. Sihtväärtus on aga suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel. Piir- ja sihtväärtuse vahe on tavaliselt kuskil viis detsibelli. Sihtväärtus on madalam. Nagu kirjutas õiguskantsler: "Paraku pole võimalik seaduse normist üheselt aru saada, millisel juhul tuleb lähtuda müra sihtväärtusest." Kui näiteks lähtuda müra sihtväärtusest, sellest madalamast, siis ei ole võimalik planeerida ega ehitada eluruumidega hoonet piirkonda, kus müra sihtväärtus ei ole tagatud, isegi kui müra piirväärtust ei ületata. Rahvusringhäälingus ilmus sügisel ka uudis, kus oli kirjutatud, et Eesti Kinnisvarafirmade Liit tegi oktoobris Kliimaministeeriumile ettepaneku muuta kehtivat müraregulatsiooni ja selle tõlgendust. Liidu sõnul ei saa liiga rangete normide tõttu mürarohketesse kesklinnadesse ehitada ja see tõstab kinnisvara hinda. Niisiis, tsiteerin veel õiguskantslerit. "Piltlikult öeldes on määruses antud suunis, et müra sihtväärtust tuleks kohaldada vaid siis, kui näiteks põllule planeeritakse uut elamupiirkonda. Seaduse põhjal võiks siiski järeldada, et müra sihtväärtus kohaldub ka muudel juhtudel. Palun leidke võimalus muuta õigusakte nii, et oleks ühemõtteliselt arusaadav, millisel juhul tuleb kohaldada müra sihtväärtust," kirjutas meile õiguskantsler. Niisiis, eesmärgist on nüüd räägitud piisavalt. Selle eelnõu sisu on õige lühike. Nimelt, me teeksime selle eelnõu kohaselt atmosfääriõhu kaitse seaduses paar muudatust. Paragrahv 56 lõike 2 punkti 2 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt: "[…] müra sihtväärtus – suurim lubatud müratase planeeringus määratud aladel." Mitte enam uute planeeringutega [aladel], vaid planeeringus määratud aladel. Lisaks täiendame § 56 lõigetega järgmises sõnastuses: "(21) Menetleja võib planeeringu või projekteerimistingimuste menetluses jätta müra sihtväärtuse kohaldamata, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) hoonet kavandatakse tiheasustusalale; 2) müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud; 3) kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist." Ehk siis sinna ei rajata näiteks tehast või muud müra tekitavat hoonet, vaid rajatakse näiteks korterelamu. Edasi: "(22) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud tingimustele võib elamu kavandamise korral müra sihtväärtuse kohaldamata jätta siis, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtust ei ole ületatud. (23) Käesolev paragrahvi lõikes 21 nimetatud erandit ei kohaldata, kui planeeritavale maa-alale kavandatakse hoonet, mille kasutajatele on kasutusotstarbest tulenevate nõuetega ette nähtud puhke-, spordi- või muu välisõhus aja veetmise võimalus hoone maa-alal, näiteks lastehoid, koolieelne lasteasutus, üldhariduskool või hoolekandeasutus." Lühidalt need ongi muudatused, mida me siin soovime sisse viia. Arutelust komisjonis. Kliimaministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Terviseameti ja Riigikogu keskkonnakomisjoni ametnike koostöös valmis eelnõu tekst ja selle juurde kuuluv seletuskiri. Ma pean ütlema, et see oli väga meeldiv üllatus, kui asjatundlik [eelnõu] oli see. See esitati 4. märtsil keskkonnakomisjonile heakskiitmiseks. Tutvusime komisjonis eelnõuga, selle seletuskirjaga, kuulasime ära Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti, Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad. Toimus arutelu, täpsustasime sõnastust ja määrasime juhtivkomisjoni esindajaks minu, Pärtel-Peeter Pere. Võib-olla mingisuguseid muid elemente sellest arutelust esile tooma ei hakkagi meie aja säästmise huvides. Tegemist on esimese lugemisega. Me oleme ühendust võtnud erialaliitudega, et küsida neilt sisendit. Varsti tuleb ka muudatusettepanekute esitamise aeg ning koostöö nendega kindlasti jätkub. Vastan hea meelega küsimustele, kui neid on. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi on. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus [lõike] 22 kohta, või mis see siin on, mis räägib sellest, et elamu kavandamise korral võib müra sihtväärtuse kohaldamata jätta siis, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtust ei ole ületatud. Terminoloogiliselt on "selle läheduses olev maa-ala" sisustamata. Mida see päriselus tähendab? Teine küsimus on, kas seda sihtväärtust rehkendatakse, kui me räägime hoonest, ka rõdude ja terasside puhul?

Suur tänu küsimuse eest! Ka minul tekkis küsimus just nimelt selle kohta, et kes ja kuidas defineerib selle, mis on läheduses. See võib olla äärmiselt subjektiivne. See võib tähendada ju seda, et see on üks kilomeeter, üks minut autoga, jala. Mis see on? Lähedus on termin, mida ei defineerita otseselt, nagu ka näiteks "mõistlik aeg". Maailma Terviseorganisatsioon antud kontekstis, planeerimiskontekstis pakub, et see distants võiks olla 300 meetrit, kaugus elukohast. Nii et seda ei ole täpselt defineeritud, mis see lähedus või mõistlik lähedus on. Ja kas ma võiksin paluda, et te kordate enda teist küsimust?

On võimalus esitada teine küsimus. Aga Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Pärast käesoleva eelnõu vastuvõtmist tuleb tagada müra sihtväärtus kõigi planeeringuliikide puhul. See tähendab, et iga uue detailplaneeringuga peaks rakenduma sihtväärtus. Sellisel juhul tekib linnas olukord, kus kehtiva detailplaneeringuga alal kehtib piirväärtus ja kõrvalasuval, uue detailplaneeringuga alal kehtib sihtväärtus. Kuidas peaks antud eelnõu looma õigusselgust ja vältima mitmetimõistmist arendajate ning arendus- ja ehitusprojektide menetlejate vahel?

Aitäh! See seaduse säte on praegu praktikas mitmeti tõlgendatav, nagu räägivad meile arendajad ja arhitektid ja nagu me praktikas ise näeme, kui näiteks vaadata, kui palju Terviseamet lükkab planeeringuid tagasi ega anna enda kooskõlastust. Mullu oli Harjumaal, kui ma ei eksi, nii, et 14% planeeringutest olid sellised, mille puhul öeldi, et kuulge, ei saa müra tõttu. Nagu õiguskantsler meie komisjonile saadetud kirjas põhjalikult selgitas, on see jäetud ebamääraseks. Ei ole selge, millal tuleb lähtuda ühest ja millal teisest [väärtusest], kui kohalikud omavalitsused planeerimisseaduse alusel oma planeerimistoiminguid ja menetlustoiminguid teevad ja otsuseid langetavad. Kui nüüd need muudatused tehakse – ja need muudatused ei ole ulatuslikud, me räägime üsna väikesest arvust paragrahvidest või lõikudest –, siis me loome selguse selle kohta, millal peab omavalitsus enda autonoomia ja otsustuspädevuse piirides lähtuma ühest ja millal teisest. Kui omavalitsus otsustab detailplaneeringu või mis tahes planeeringu menetluse käigus, et nad võivad kohaldada kõrge müraga kohas hoopis sihtväärtust, siis see on nende otsus, mida nad saavad teha. Aga edaspidi reguleerib juba planeerimisseadus neid küsimusi. Me ei hakka neile seda otseselt ette kirjutama. Loodan, et see vastas teie küsimusele.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vaatan seda muudatust, punkti 2. [Lõikes 21] on öeldud, et üheaegselt peavad esinema kõik tingimused ehk kõik kolm asja peavad üheaegselt olema. Ja ma loen seda punkti 2: "[…] müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud […]." Nii. Aga järgmine ütleb: "[…] kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist." Kuidas saab see mitteületamist, kuidas siis on, põhjustada, kui juba on [väärtust] ületatud? Minu jaoks tundub see täiesti vasturääkiv. Võiks olla kas üks või teine. Praegusel juhul jääb nii, et [sihtväärtust ei pea] kasutama, kui see on ületatud, ja teine [punkt] ütleb, et seda ei [tohi] ületada.

Ma proovin sellele vastata. Ma mõistan, et see asi võib tekitada [segadust] ja peab lugema mitu korda, enne kui päris [selgeks saab], kolm korda suisa. Nii. Kui me oleme mingi mürataseme juures, ütleme, et see on 55 detsibelli, ja me rajame uue hoone, korterelamu, mitte tehase, siis see hoone ise ei tekita lärmi juurde. Kui see oleks aga mingisugune hoone, mis tekitaks mingil määral lärmi juurde … Aga me oleme 55 detsibelli juures. See ei akumuleeru, me ei liida seda üksteisele otsa. Me ikkagi peame tagama et ka uute hoonete [tekitatav lärm] püsib selle piirväärtuse sees, et see ei liitu üksteisele otsa. Proovin tagasi tulla elust enesest näite juurde, mis käis ajakirjandusest läbi. Tartu maantee Tallinnas Torupilli asumis: [seal ümber on] tiheasustusala, palju hooneid. Sinna ei lubatud kortermaja rajada, sellepärast et seal oli juba liiga kõrge müra. Viidati seadusele. Kui me selle sätte ära muudame, siis oleks võimalik sinna tavalist kortermaja, mis ise lärmi juurde ei tekita, rajada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Iseenesest selle eelnõu mõte, johtudes ka õiguskantsleri sisendist, on arusaadav, aga säte ausalt öeldes tekitab jätkuvalt segadust. Ja miks? Tõepoolest, keskne teema on sihtväärtus müra kontekstis ja see on esmane reegel, millest tuleb lähtuda. Aga kohalik omavalitsus saab piiratud juhtudel teha erandeid. Siin tekib tegelikult see lõputu paradigma küsimus. Tõepoolest, kohalik omavalitsus saab teha erandeid piiratud juhtudel, oma volikogus kanda see nii-öelda ette ja saata Terviseametile kooskõlastamisele. Aga kooskõlastamise faasis on ilmselgelt Terviseametil nagu valdav kohustus anda oma nõusolek või keelduda. Kust tuleb see selgus lõpuks majja? Mulle pigem tundub, et planeeringufaasis on ametnikel erisusi küsima minna väga keeruline.

Suur tänu! Te mainisite sõna "erand" mitu korda. Ma olen kindel, et pärast esimest lugemist, kui on aeg muudatusettepanekuid teha, neid ka valdkonnalt tuleb, sest mulle on juba teada see, et nii mõnigi arendaja on ebakindel, kas see sõna "erand", see, kuidas me oleme siin neid muudatusi plaaninud, et kui esinevad need kolm tingimust samaaegselt, siis võib erandkorras … Praktika näitab, et ametnikud selles vallas – planeerimises, ehitamises, ehitus- ja kinnisvarasektoris – erandeid ei armasta. Erandeid peljatakse. Ja kui me siin lubame erandit, siis see ikkagi ei tähenda, et seda erandit lubavad omavalitsused. Nii et ma arvan, et selle sõnastusega, mis puudutab sõna "erand" või nende kolme tingimuse kokkulangemist, me peame keskkonnakomisjonis üheskoos kindlasti veel vaeva nägema, sest ma ei arva, et me oleme suutnud selles esimeses üsna heas mustandis … Ma ei arva, et see on perfektne. Me seda täiuslikku lahendust kindlasti ei ole siia veel suutnud leida. Nii et loodan teie sisendile, abile ja teeme selle selgemaks ja paremaks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mulle siiski tundub, et see termin "läheduses olev maa-ala" vajaks täpsustamist. Mulle näis, et te olete ise sama meelt, kuigi jõudsite mingite konventsioonide või millegi tsiteerimisel 300 meetrini, mille puhul ma täpselt aru ei saanud, kust või kuidas see tuli. Aga minu teine küsimus oli see, kas sihtväärtust arvestatakse ka hoone osade ehk rõdude ja terasside puhul. See on [koht], kus lapsed saavad kas magada või rõõmustada nii, et naabrid sellest osa saavad. Ühel või teisel viisil on see teema seotud.

Ma jään täpse vastuse võlgu, aga minu teada müra mõõdetakse erineval moel. Üht [tüüpi müra] on see, mis on hoone välisseina juures, õues, fassaadi juures, ja [teine on] see, mis kostub tuppa. Rõdul, kui see ei ole kinni ehitatud, kohaldub see tase, mis on välisõhus. Aga ma jään täpse vastuse antud juhul võlgu. Läheduse juurde tagasi tulles, ma ei [tsiteerinud] mingit konventsiooni. Maailma Terviseorganisatsioon on pakkunud, et 300 meetrit, kiviviske kaugus oleks see normaalne [kaugus]. Minagi küsisin – ma mainisin seda teile – seda Sotsiaalministeeriumist järele ning sügelen, et teha muudatusettepanek, kui kord ja kohus seda lubavad, et äkki täpsustaks selle seaduses ära. Sellepärast et miks mitte. Meil on vaja sinna teha minu arust ka [teisi muudatusettepanekuid,] kui me juba räägime sellest seadusest ja me räägime mürast. Mis müra reguleerib? Kui me räägime probleemist [ja sellest, et] me tahame siin müra reguleerida, olgu tervise pärast või hoonete ehitamise pärast, et meil oleks rohkem kortereid, väiksemad kinnisvarahinnad, siis me peame vähendama müra. Müra vähendavad omavalitsused. Nad teevad seda mürakaardi alusel. Seda sätestab seesama seadus, et peavad olema mürakaardid, Euroopa direktiivi järgi. Nad peavad esitama selle riigile, Kliimaministeeriumile antud juhul. Aga keegi ei kontrolli seda. Mingeid sanktsioone, mingisugust mehhanismi pole selle jaoks, kui näiteks omavalitsus, nagu Tallinn, otsustab mitte midagi teha. Mürakaart on, analüüsid on, aga tegevust ei kuskil. Minu arust oleks tarvis isegi teha mitu muudatusettepanekut, kui see seadus meil juba lahti on ja kui me räägime mürast ja selle reguleerimisest. Aga sinna me jõuame.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, see maa-ala definitsioon – siin [lõikes] 22 on "läheduses olev maa-ala". Aga [lõige] 23 ütleb "aja veetmise võimalus hoone maa-alal". See on ka ikkagi vaja ära täpsustada. Aga sellesama [lõike] 23 kohta ma tahtsingi küsida. On kirjas "ette nähtud puhke-, spordi- või muu välisõhus aja veetmise võimalus" ja on toodud loetelu "näiteks lastehoid, koolieelne asutus, üldhariduskool või hoolekandeasutus". Mu küsimus on, milleks seda loetelu sinna lõppu on vaja ja miks siin loetelus ei ole näiteks lastelaagreid? Minu arust on täiesti ebavajalik see loetelu seal lõpus.

Härra Aller, ma olen teiega päri. Minu arust see 23 ei ole siin vajalik. See lõige 23 tähendab, et neid erandeid, millest me siin räägime, ei kohaldata siis, kui sinna maa-alale, planeeritavale maa-alale on näiteks planeeritud puhke- või spordi[võimalus], lasteaed või koolimaja. Kui planeerime lasteaeda, puhkeala või lastelaagrit, siis ei saa, siis see erand ei kehti. Minu arust on see vale. Selge see, et keegi ei taha magistraali kõrvale lasteaeda, koolimaja või midagi sellist ilmtingimata rajada. Aga kui me siin seadust teeme ja nimetame, et nii ei saa teha, et me ei saa koolimaja, lasteasutust või muud välisõhus aja veetmise võimalust sinna tagada, siis ma pole kindel, kas see on õige lähenemine. Nii et ka mina sooviks selle [lõikega] tööd teha. Nii et ühendame jõud ja teeme paremaks selle.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvi 56 lõikes 21 antakse menetlejale võimalus jätta planeeringu või projekteerimistingimuste menetluses müra sihtväärtus kohaldamata, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused: "[…] 1) hoonet kavandatakse tiheasustusalale; 2) müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud; 3) kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist." Küsimus. Eelnõust ja ka kehtivast atmosfääriõhu kaitse seadusest ei selgu, kes on menetleja antud seaduse mõistes. Kelle pädevuses on hinnata ja langetada otsus, et müra sihtväärtusest lähtumine konkreetsel alal pole vajalik?

Suur tänu küsimuse eest! Menetleja antud juhul on kohalik omavalitsus, kes tegeleb üldplaneeringute ja detailplaneeringutega. Seal see vastutus peakski olema. Võib olla juhte, kus on ka Terviseamet, aga üldiselt see on kohalik omavalitsus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on praktiline. Siin kümmekond aastat tagasi hakkasid edumeelsetes riikides levima ideed 15 minuti linnadest. Nüüd on see ka meil kuskil ehituse teekaardis aastani 2040 kirjas. Kas teil on sellist infot, kui palju neid võiks Eestis reaalselt tekkida?

Suur tänu küsimuse eest! Sihtasutuse Rohetiiger ehituse teekaart 2040 on mulle tuttav ja armas dokument. Ma olin selle peatoimetaja. Meil oli seal umbes 15 teadlast ja praktikut, kellega koos me selle kirja panime. Kõik teadmised pärinevad nendelt ja kõik selle paberi puudused minult kui peatoimetajalt. Minu vastutada see oli. 15 minuti linn on kuskil, ütleme, 100 aastat või rohkem vana idee, mille kohaselt on meil veerand tunni kaugusel, käe-jala juures kõik asjad olemas. Nüüd on see uues kuues jälle siin meile letti löödud. Võib julgelt väita, et 100 aasta eest vabariigi ajal olid vaata et kõik meie linnad 15 minuti linnad: Rakvere, Rapla, Kuressaare, Tartu, Pärnu ja küllap ka Tallinn. Igalt poolt 15 minutiga liikvele ei pääsenud, aga parasjagu. Ma arvan, et tulevikus on loodetavasti kõik linnad Eestis 15 minuti linnad, sest me oleme väike riik väikesel maal. Meil ei ole mõtet üledimensioneerida ei enda vahemaid, hooneid, teid ega midagi muud. Vaadake seda Riigikogu saali. See on väike ja armas ja piisavalt suur meile. Pole vaja megalomaaniat, pole vaja üle pingutada. Nii et tulevikus sõidavad inimesed kindlasti autoga, eraautoga, sõitku see õhust või armastusest, vesinikust või millestki muust. Inimesed liiguvad erineval viisil erinevaid distantse kattes. 15 minuti linn tähendab seda, et veerand tunni [kaugusel] on olemas ka näiteks ühistranspordi peatus, kust saab [ühistranspordiga] kaugemale, kui oleks viisakas võib-olla jalgsi või rattaga minna.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma arvan, et 15 minuti linnad pärinevad rohkemgi kui 100 aasta tagant. Eks kui see tööstusrevolutsioon algas, siis tehti tehas ja sinna kõrvale tehti, ütleme siis, barakid või korterelamud tänapäevase sõnaga ja aeti maarahvas [tehasesse] tööle. Mingi neli, viis aastat tagasi oli mul võimalus külastada Hiinat. Siis ma nägin, et nad ehitavad seal ka neid 15 minuti linnasid. Nad panevad sihukene 30 pilvelõhkujat kõrvuti ja jällegi lähevad, ütlevad külarahvale, et aeg on 15 minuti linna kolida. Nii et selles mõttes ideed on olnud ja on ka praegu. Aga ma tulen selle eelnõu juurde. Et enda jaoks võib-olla lihtsustada asjast arusaamist, ma küsin niimoodi. Siin on räägitud, et eesmärki saaks paremini täita ja sõnastust muuta. Kui eesmärk saab täidetud, siis mis läheb inimeste ja ettevõtjate jaoks kallimaks ja keerulisemaks ning mis läheb odavamaks ja lihtsamaks?

Suur tänu! Ma ei soovi, et me võtaks eeskuju mingitest kommunistidest, kes kuskil Hiinas moel või teisel asju ajavad. Ei ole vaja karta, et veerandtunniline linn tähendab seda, et inimesed on sunnitud elama mingites suurtes kõrgetes tornelamutes, nagu Mustamäel, kuskil Shanghais või mujal. Ei pea. 15 minuti linn puudutab eeskätt asustustihedust. Eesti [asustustiheduselt] suurimad ei ole Mustamäed, Lasnamäed või Õismäed, vaid 7000, 8000 või 9000 [elanikuga] Pelgulinn või kesklinn näiteks. See on sihuke täitsa normaalne inimlik tihedus. Viie-, kuuekorruselised hooned – ongi kogu lugu. ÜRO soovitab näiteks kuni 12 000 inimest ruutkilomeetri peale. Sealt ülespoole juba hakkab võib-olla liiga hongkongilikuks kiskuma. Igal asjal on oma piir. Kui me selle seaduse vastu võtame, kui me teeme paindlikumaks selle, kuidas saab mürast lähtuvalt ehitada, siis me saame ehitada mürarikastesse kohtadesse, liiklusmüraga kohtadesse. Praegu me sinna ehitada ei saa selle seaduse tõttu. Kui me ehitame sinna rohkem hooneid, on rohkem kortereid, on rohkem äripindu, on rohkem pakkumist, on väiksem kinnisvara hind, sellepärast et meil on rohkem pindasid, mida inimestele üürimiseks või ostmiseks pakkuda, just tiheasulates, linnades. Nii et see teeb asjad odavamaks. Ja kui me saame rohkem ehitada, siis see pakub rohkem tööd, [on rohkem] töökäsi, see tõmbab majanduse käima – ainult head asjad. Müra tuleb alandada, aga müra tuleb alandada omavalitsustel mürakaartide alusel. Seal on juba neil kõik need ettepanekud endil kirjas.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, ettekandja! Teate, see jätab küll väga kommunistliku mulje, et te hakkate meid ümber siin pakkima. Te otsustate, milliste kastijalgratastega hakkame siin sõitma. Anname aga autod ära ja maksustame surnuks paremate autode ostjad! Ja siis tahate meid jälle hruštšovkadesse toppida: paras viiekorruseline ja mingi ABC peab ka kuskil olema. Linnaplaneerimist on enne nähtud küll, aga vaadake, te tahate meile just neid sovetlikke paneelelamuid kaela määrida. USA oli kunagi võrreldes Nõukogude Liiduga täis eramaju, rõhutati eraisiku vabadust, oma kodu. Nüüd te tahate jälle tagasi minna Kohtla-Järve paneelelamuplokkide juurde. Mul on küll selline karvane tunne, et te olete väga sinnapoole siirdumas. Kas ma eksin?

Suur tänu küsimuse eest! Ma luban teile, et ma ei ole sinnapoole. Ma jälestan kommuniste, kommunismi, Nõukogude Liitu üle kõige. Sama, mis natsid ja natsism. Jälk värk! Ei kunagi enam. Kui me räägime renoveerimisest, millest te vist proovisite rääkida, siis me elame vabal maal, ei tule mingit käsumajandusest, inimesed elavad seal, kus nad soovivad, maal, linnas, siin või seal. Palun väga! Kortermaju on tark renoveerida, sellepärast et siis me ei pea enam ilma kütma, ise selle eest peale maksma oma kommunaalarvetega. Kui me teeme renoveerimist targalt ehk ei pane lihtsalt nii-öelda kasukat hoonele peale, vaid ehitame sinna juurde näiteks – kui me ise soovime, kui korteriühistu ise soovib – liftid, rajame rõdusid, ehitame võib-olla hoonele peale ühe korruse, siis saame selle eest raha, korteriühistu saab raha ja saab selle [raha] eest tasuda remonti. Või kui on mitu kortermaja, siis nad teevad selle renoveerimise kamba peale, iga maja, teevad hoovi ka korda. Selle nimi on naabruskonnapõhine renoveerimine. Pikalt-laialt võib sellest rääkida. Ma tahan öelda seda, et see tõstab inimeste elukvaliteeti. See on vabatahtlik. Mitte mingit sundrenoveerimist pole olnud, pole olemas ega tule. Kui inimesed renoveerivad, otsustavad ise renoveerida, tõstavad oma kinnisvara väärtust, hinda, tõstavad oma elukvaliteeti, teevad rõdusid, teevad aknaid suuremaks, siis see kõlab minu arust suurepäraselt, sellepärast et riik maksab veel peale, seda veel Saksa maksumaksja rahaga. Te mainisite midagi ka rataste kohta. Ma ei tea, miks, aga inimesed hakkavad tihtilugu minu lähistel jalgratastest rääkima. Mina ei ole täna jalgratastest rääkinud. See eelnõu seda ei puuduta. Äkki saame sellest mõni teine kord rääkida.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Mulle jäi kõrvu su vastus Priit Sibulale. Äkki sa natuke ikkagi täpsustad seda? Sa rääkisid 300 meetrist ja sa panid võrdusmärgi selle ja kiviviske vahele. Me küll arutasime siin pinginaabriga, kes meist suudaks 300 meetri kaugusele kivi visata, Kalevipoeg seda suutis. See on hea. Aga äkki sa räägid selle 300 meetri lahti. See kiviviske asi oli niisama naljatades küsitud. Aga mis asi see 300 meetrit on ja mis piirid, mis tingimused ja mis kohustused sellega kaasnevad?

See [teema] väljub selle eelnõu sisust, sest siin me ei räägi ei 300 meetrist ega kiviviskest. Juttu oli, et Maailma Terviseorganisatsioon, WHO, on soovitanud, et kui rääkida, mis on lähedus ehk proximity hoonetel, siis see on nende hinnangul 300 meetrit. Nii et kui WHO kirjutab, et hoonetest 300 meetri kaugusel võiks olla näiteks park, siis see tähendab, et läheduses, hoonete läheduses võiks olla park, umbes 300 meetri kaugusel. Müra see ei puuduta. See 300 meetrit tuli enne siin jutuks selle tõttu, et seaduseelnõus on kirjas "läheduses". Mis see lähedus on, seda me asusime siis uurima. Ei ole täpsustatud, mis asi see on. Eesti seadustes antud juhul ei ole defineeritud "lähedus", et mida see tähendab, kui midagi on hoone läheduses või ei ole hoone läheduses. Siin selles eelnõus on meil kirjas, et müra sihtväärtuse võib kohaldamata jätta siis, kui läheduses oleval maa-alal on võimalik viibida ja aega veeta õues. Lähedus ei ole defineeritud selles seaduses mitte ühegi meetriga. Ma arvan, et me võiksime täpsustada muudatusettepanekute protseduuri käigus, mis see lähedus olla võiks, on see 300 meetrit või 500 meetrit.

Rain Epler, palun!

Ma mõtlesin, kuna sa, hea ettekandja, oma ettekandes seda 15 minuti linna [teemat] puudutasid, et ma küsin, kas see on 15 minutit jala käies või autoga sõites. Päris erinevat ruumala katab või pindala linnast katab sellisel juhul. Jah, mitte ruumala. Noh, ka ruumala tuleb selle juurde, aga see selleks. Eks te linn ikka kolmemõõtmeline ilmselt saab olema, aga ärme sinna ruumalasse kinni jää, see oli mul keelevääratus. Räägime pindalast. Mis selle 15 minuti [linna] – ma ei ole lugenud ka seda teekaarti väga põhjalikult, vabandan selle eest ette – distantsid umbes on? Siin läheduse puhul rääkisime 300 meetrist, aga mis seal 15 minuti linnas need distantsilised parameetrid on?

15 minuti linnaga on väga lihtne: 15 minuti [kaugusel] jalgsi või rattaga. See käib selle definitsiooni juurde. Erinevaid distantse saab katta veerand tundi jala käies või veerand tundi rattaga sõites, higistamata, 16–20 kilti tunnis sõites. Aga see tähendab, et kas rattaga või jalgsi. Ja ehituse teekaardi leiab internetist. Sissejuhatav peatükk või kokkuvõttev peatükk on kõigest kaks lehekülge ja seal me oleme viidanud üle-eelmisele Eesti inimarengu aruandele aastast 2019, mis just käsitles Eesti linnastunud ühiskonna valikuid. Nad on toonud välja neli tulevikustsenaariumi, kaks düstoopilisemat stsenaariumi ja kaks mitte utoopilist, aga positiivset stsenaariumi, millised on meie linnad ja maapiirkond tulevikus, kui me teeme mingisuguseid valikuid. Kui me pakime ennast vabatahtlikult tihedamalt kokku linnadesse, ei valgu üle linnapiiride põldudele laiali, siis me raiskame vähem maad ja sõidame vähem autoga, sest me oleme vähem sunnitud autoga sõitma. Võib sõita. Aga siis me oleme targalt ära kasutanud enda väikest Eestimaad. See jätab meile rohkem metsasid, loodust ja põllumaid. Ja kui on olemas 15 minuti linnad, mis siis maal on? Maal on ühe tunni Eesti inimarengu aruande käsitluse järgi: iga regionaalne keskus, on see Pärnu, Narva, Tartu või muu linn, on ühe tunni kaugusel ühistranspordiga sõites. Võib ka autoga sõita, aga kui me siin riiki targalt planeerime, siis me ei pane inimesi sundvaliku ette, sest ka meie inimesi sundida ei taha.

Küsimuste vooru lõpetab Andres Metsoja.

Aitäh! Ma tahakski looduse teemaga jätkata. Hea istungi juhatajaga oleme kokku puutunud Pärnus loodusmaja teemaga. Seal juhtus selline asi, et loodusmajja võeti elama kukk. Aga kukel on selline geneetiline soodumus kireda. Ja tekkis tõesti olukord, kus kukk hakkas hommikuti kirema, ja inimesed olid väga mures. Tekkis ikkagi häiring ehk müra, seda [käsitleti] mürana. Kas see eelnõu võiks ka tegelikult lahendada ära kukesaaga? Kas looduse helid võivad ühel hetkel olla linnaruumis müra? [Kas] kohalik omavalitsus saaks erisusi kasutades kuke korrale kutsuda või viia ta hommikuti ära kuskile mingiks ajaks, et õhtul lastele näitamiseks tagasi tuua? Kas see võiks ka olla (Naerab.) mingi lahendus?

Ma väga tänan selle küsimuse eest! Ma proovin vastata. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu olmemüra, meelelahutusürituste müra, töökeskkonna müra, riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. Ma arvan, et kukk läheb ka sinna. Väga huvitav kaasus, aga katsume hakkama saada teiste loomadega koos siin planeedil.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Selle teema edasiarendamiseks [räägin, et] ma olen kohanud selliseid variante, et inimesed on ehitanud, nagu sa mainisid, põllu peale või maantee äärde oma maja. Ja kui nad on seal aasta või kaks ära elanud, siis nad ütlevad, et jõle jama, siin on meeletu müra, kuigi nad ise vabatahtlikult ostsid sinna krundi. Ja siis hakatakse igasuguseid asju tegema. Tartust Jõgevale sõites [on näha]: kiirusepiirangut vähendatakse, pannakse talad teede vahele, et sa jumala pärast mööda sõita ei saaks, mis siis, et mõni traktor sõidab 20-ga ees. Keda see eelnõu nüüd kaitseb, kas neid, kes maantee peal sõidavad, või neid, kes on sinna endale maja ehitanud ja pärast hakkavad [igasuguseid] tingimusi nõudma?

Suur tänu! Väga huvitav kaasus. Ei, see [eelnõu] räägib just tiheasustusaladest, linnadest. Ei, see kindlasti ei käsitle sellist juhtumit. Väga kahju, kui inimene on ostnud endale maantee äärde krundi, rajanud sinna maja ja siis kahetseb seda. Sellest on tõesti kahju. Aga seda me siin kuidagi reguleerima või muutma ei lähe.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun, Tiit Maran! (Tiit Maran küsib lisaaega.) Kolm minutit juurde.

Aitäh, eesistuja! Auväärt Riigikogu liikmed saalis! Me räägime atmosfääriõhu kaitse seadusest ja räägime mürast. Eelmistest sõnavõttudest oli näha, et mis on müra, on päris komplitseeritud küsimus. Tavamõtlemises me arvame, et me teame, mis see müra on, aga kui me prooviksime paika panna, mis on müra versus mittemüra, siis läheb asi keeruliseks. Vaadates müra definitsiooni, on selle kohaselt müra ebakorrapärane helide kogum, mis koosneb eri sageduse ja tugevusega lihtsatest toonidest. Lihtsam müra definitsioon ütleb, et müra on igasugune heli, mis häirib. Ja loomulikult, seadus peab mingil määral oma konteksti jaoks seda tähendust täpsustama. Seetõttu me leiamegi atmosfääriõhu kaitse seadusest just sellise sõnastuse, nagu eelkõneleja siin ütles: "Välisõhus leviv müra […] on inimtegevusest põhjustatud ja välisõhus leviv soovimatu ja kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad […]." Ja sinna juurde siis kõik see, mis siia alla ei kuulu – soovimatu ja kahjulik heli. Kuidas müra mõõta? Heli kõrgust on lihtne mõõta, detsibellides, aga müra, kui me räägime sellest, mis on soovimatu või kahjulik, on paratamatult väga keeruline [mõõta]. Selle tõttu me olemegi läinud lihtsama vastupanu teed ja räägime heli kõrgusest ja selle kestusest kui teatud proxy'st mürale. Veelgi raskem on müra mõõta tervise seisukohalt, sest kuidas teha kindlaks, et mingisugune mürafoon, mis meie taga on, tegelikult meie tervisele mõju avaldab. See on ju koos[mõjus] väga paljude teiste faktoritega. Paraku on ikkagi nii, et müra on oht, mida me väga sagedasti ei tunneta, isegi selle tähtsust ei taju, samas see meid mõjutab. Kui me vaatame Maailma Terviseorganisatsiooni andmeid, siis nende järgi kaotab maailm igal aastal umbes üks miljon tervet eluaastat. Kui me läheme kitsamaks, siis Euroopa Keskkonnaagentuuri järgi on meil Eestis igal aastal umbes 12 000 surmajuhtumit, mis on seotud müraga – mitte müra [tõttu], ainult seotud müraga –, ja 72 000 hospitaliseerimist. Müra tähendusest andsid eile päris hea ülevaate keskkonnakomisjoni ja sotsiaalkomisjoni ühisistungil Tartu Ülikooli peremeditsiini ja [rahva]tervishoiu instituudi teadurid. Sellest natukene hiljem. Nii et müra on paratamatult väga oluline faktor, [mis mõjutab] inimese tervist, vaatamata sellele, et seda on keeruline mõõta ja keeruline on ka piiranguid sellele panna. Samas, mitte kõik helid ei ole oma olemuselt negatiivsed, kui me võtame siia juurde looduse helid või klassikalise muusika, mille puhul on näidatud, et need on suurepärased vahendid haigustest taastumisel. Nii et räägime mürast. Lisaks, veel paar päeva tagasi oli Tartu Ülikooli Oecologicumi keskuses teaduskohtumine, kus toodi esile just rohealade tähtsust linnas, seda ka müra mõju leevendamise seisukohalt. Nii et õiguskantsleri tähelepanu juhtimine, et meil on vaja õigusselgust müra osas, eriti kui me räägime sihtväärtustest ja piirväärtustest, on kindlasti väga oluline. Selles suhtes on väga mõistlik ju keskkonnakomisjoni initsiatiiv, mis kooskõlas Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna esindajate, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna esindajate ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonna esindajatega sai kokku pandud. Kus on müratemaatika kõige olulisem? Loomulikult, nagu me siin kuulsime, ikkagi tiheasustuses, suurtes linnades, Eesti kontekstis eelkõige Tallinnas ja Tartus. Seda, et müra on probleem, on loomulikult Tallinna linnas [teadvustatud], samuti Tartus. Üle 50‑detsibellise ööpäeva keskmise autoliikluse müraga puutub Tallinnas kokku enam kui 47% elanikest ja Tartus enam kui 37% elanikest. Seal on seos ka erinevate haigustega. Mainin ära südame isheemiatõve, surma infarkti tõttu, insuldi, unehäired, diabeedi ja nii edasi. Samas, kui me räägime tiheasustusest, siis on ju paratamatult nii, et müraga ei saa tegeleda, vaatlemata linna tervikuna ja ka linna ajalist muutmist. See on päris keeruline. Me peame vaatame mürafooni suurenemisele piiranguid, teisalt on vaja vaadata müraallikate sisse, kuidas mürafooni vähendada, näiteks autode piirkiirust piirata või raskeveokite liikluskoridore teise kohta viia. Sellest seisukohast vaadates tundub mulle, et on väga oluline, et eelnõu koostamisel saab ka arvestatud omavalitsuste sisend. Miks? Sest see probleem seal on teadvustatud ja detailides võib-olla mõtestatud paremini, kui kaugelt võib tunduda. Seetõttu on omavalitsuste kaasamine oluline. Esimene lugemine möödus nii, et omavalitsuste sisendit siia juurde ei toodud, samas on see vajalik, sest nemad on ju need, kes selle temaatikaga hakkavad kõige rohkem kokku puutuma. Ja ma olen veendunud, et nüüd kahe lugemise vahel neid märkusi ja kommentaare, mis juba on tulnud näiteks Tallinna linnalt, mis ilmselgelt on kaalumist väärt, [arvestatakse] ja vastavad muudatused tehakse. Nii et lõppkokkuvõttes me saame müra teemal sellise seadusemuudatuse, mis on hästi rakendatav, ja müra kui probleemi, noh, kui mitte lahendatud – vaevalt, et lahendatud –, siis vähemalt selle mõju vähendatud. Aitäh!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Pärast käesoleva eelnõu vastuvõtmist tuleb tagada müra sihtväärtus kõigi planeeringuliikide puhul. See tähendab, et iga uue detailplaneeringuga peaks rakenduma sihtväärtus. Sellisel juhul tekib linnas olukord, kus kehtiva detailplaneeringuga alal kehtib piirväärtus ja kõrvalasuval uue detailplaneeringuga alal kehtib sihtväärtus. Eelnõu vastuvõtmine tekitab arendajate, planeerijate ning arendus- ja ehitusprojektide menetlejate vahel mitmetimõistmist ja menetluste takerdumist. See viitab õigusselguse puudumisele. Sellele on viidanud nii Eesti Linnade ja Valdade Liit kui ka Eesti Planeerijate Ühing. Eelnõu kohaselt täiendatakse seadust sättega, mille kohaselt võib elamu kavandamisel jätta müra sihtväärtuse kohaldamata, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtus ei ole ületatud. Eelnõust aga ei tulene, kelle pädevuses on hinnata ja langetada otsus, et vaikne vaba aja veetmise koht asub eluaseme lähedal. Eelnõus ei defineerita minimaalset kaugust elamust ega defineerita maa-ala lähedust. Samuti ei sätestata nõudeid ega kriteeriume läheduses asuvale müra sihtväärtuse piiresse jäävale vaiksele vaba aja veetmise kohale. Ehituse teekaart 2040 sätestab, et lisaks müra vähendamisele peab ka valgliikumise osakaal vähenema. Ehitatud ruumi tuleb kujundada nii, et autode arv väheneb. Eesmärgiks seatakse ehitada tihedamaid linnu, kus kodu, kooli ja töö vahel on väiksemad distantsid, ehk niinimetatud 15 minuti linnu. Eelnõu ei keela ehitada elamuid magistraalide lähedale. Piisab, kui lähedusse jääb mõni vaikne koht. Milline see vaikne koht saab olema, jätab eelnõu targu defineerimata. Võimalik, et see on pargipingike, kuhu saab aega nagu eriarsti juurde broneerida. Lisaks on Euroopa Liidus kavandatud, et roheleppe ambitsioonide kohaselt peaks 2030. aastaks vähendama 30% võrra transpordimürast häiritud inimeste arvu. Euroopa Liidu plaan ei ole see, et tulevikus oleks kõigil elektriauto. Tegelik plaan on, et ainult vähestel on auto. Ainult vähesed saavad lubada endale elektriautot, sest elektriautod on kallid. Elektriautode tootmine nõuab massiliselt metalle. Vase, alumiiniumi, liitiumi, nikli, grafiidi, koobalti ja haruldaste muldmetallide kaevandamist tuleks 2040. aastaks suurendada 4200%, nikli kaevandamist 1900% ja haruldaste muldmetallide kaevandamist 700%. Akutoodete [jaoks vajaminevate metallide] kaevandamiseks kulub palju tonne vett. Ainuüksi ühe kilogrammi liitiumi jaoks kulub 2000 liitrit vett. Elektriautod vajavad umbes kaks korda rohkem vaske kui bensiinimootoriga autod. Kui praegune sõiduautode, kaubikute ja veoautode aastane toodang akutoitele üle viia, oleks aastas vaja 1,4 miljonit tonni liitiumi. Praegu teadaolevad liitiumivarud Maal kuluksid ära 10 aastaga. Kolm minutit lisaaega, palun! (Juhataja annab lisaaega.) Uute kaevanduste arendamine võtab aega vähemalt 10–15 aastat. Rohepööret üritatakse looritada õigusriigi põhimõtetega ja käsud vormistatakse lihtsalt seadusteks. Kliimaeesmärke saab ellu viia ainult käske jagades ja keeldusid seades. Lõppkokkuvõttes tahetakse tarbimisele ette kirjutada uued rajajooned, mille kohaselt ei ole ette nähtud majanduse kasvu ega inimeste heaolu suurenemist. Eurodirektiivide tagajärg on kahtlematult kogu õigusriigi allavett laskmine. Osa sellest on ka kõnealune eelnõu. Ometigi on õigusriik ja selle poole püüdlemine olnud läänemaailma üks põhialustest. Nõukogude ajal pandi niisugused utoopilised majanduseesmärgid partei programmi, nüüd püütakse utoopilisi eesmärke panna seadusesse. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea ettekandja! Kuulates ettekandjat ja lugedes seda eelnõu, [ma arvan, et] üks pool on väga õiglane ja õilis – mürataseme vähendamine on ju väga hea. Kui ma loen teist poolt, et eesmärk on teha tornmajad, tuua inimesed kokku, siis võiks selle eelnõu kokkukirjutajad Riigikogu eelarve [raha] eest saata korra Hiinasse. Seal on palju linnaosasid, kus on tornmaju ehitatud ja kus mitte ühtegi inimest ei ela. Meil Eestis on täna olukord see, et me elame ikka üle Eesti. Ja kui keegi räägib, et meil on autosid hirmus palju, siis suhe on umbes selline, kui me võrdleme, kui palju autosid on Saksamaal ühel ruutkilomeetril ja kui palju Eestis, siis see vahe on 27-kordne. Ei ole Eestis autosid palju. Kui rääkida sellest, et kõik hakkavad jalgrattaga sõitma või jala käima, siis ma soovitan kõikidel – meil on saalis hästi palju neid inimesi, kes on valitud Tallinnast ja elavadki Tallinnas – sõita Tallinnast välja vähemalt 50 kilomeetrit ja vaadata, kuidas seal elu käib. Aga kui sõita Tartust edasi Võru poole, Põlva või Valga poole, siis näeb tegelikku maaelu. Ja siis proovige hakkama saada ja [vaadake,] kas kõiki asju on võimalik teha kas jala või jalgrattaga. Kui sul on pere ja lapsed, kes [käivad] lasteaias, koolis, kes soovivad huviharidust saada ning ema ja isa peaks jalgrattaga neid kooli viima, huviharidusse, ujuma, sporti tegema, tantsima, siis tööl nad kindlasti käia sel ajal ei saaks. Sotsiaalvaldkonnas meil raha ei ole. Me näeme, et tänane valitsus on ju kogu raha kuhugi ära pannud, keegi aru ei saa, kuhu. 2023. aasta märtsis, paar päeva enne valimispäeva ütles tolleaegne rahandusminister, et eelarvega on kõik korras. Ma olin sellel ajal rahanduskomisjoni esimees ja ma tean väga hästi, kui 2023. aasta riigieelarvet tehti, kui palju seal oli katet ja kui palju ei olnud katet. Me räägime 300–400 miljonist miinusest. See miinus on võimalik ära katta, kui järgmise aasta tulumaksuvabastuse [muudatus] ära jätta, ja ongi see [probleem] lahendatud. Aga nüüd selle eelnõu juurde tulles, ma väga hästi aru ei saa. Ma usun, et ka komisjonipoolne ettekandja ütles, et seda eelnõu saab hästi palju parandada ja komisjon teeb kindlasti selle nimel tööd. Õiguskantsleri ettepanek ei ole üldiselt vale, aga seletuskiri selle eelnõu juures tekitab väga palju küsimusi. Ma kindlasti ei taha Eesti kodanikuna näha, et Riigikogu võtab vastu otsuse, et meil Eestis peavadki olema 15 minuti linnad. Ma ikka sooviks, et Eesti oleks ühtlaselt elanikega kaetud, et elu oleks võimalik nii Peipsi ääres kui ka Setumaal ja Mulgimaal, rääkimata saartest. Need võimalused peaksid olema. See ühe tunni süsteem on ka päris huvitav. Mina muidugi toetaks seda väga hea meelega. Niikaua kui ma olen Riigikogus olnud ja eelnevalt ka maavanema ametis, on kvaliteetsed, turvalised, head ja kiired ühendused olnud Eesti majanduse üks olulisemaid komponente. Kahjuks sinnapoole me ei liigu ja ei plaanigi liikuda. Kui me räägime raudteetranspordist, siis me täna … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kui me täna raudteetranspordist räägime, siis on ju väga selge, et me räägime eelmise sajandi arengust ja arenemisest. Kui me vaatame Rail Balticu raudtee rongi kiirust, siis eelmise sajandi 50. aastatel projekteeriti sellist [kiirust võimaldavaid] raudteid. Me räägime täna kasvõi Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimisest ja räägime kiirusest 160–170 kilomeetrit tunnis. See kiirus peaks olema ju kuni 300 kilomeetrit tunnis, kui me räägime tunni ajaga tõmbekeskusesse jõudmisest. Me võime küll rääkida, et Tartu ja Pärnu on kaks tõmbekeskust, aga kui kiiresti me Pärnusse saame Rail Balticu rongiga sõites? Peaaegu, Toomas, tunniga saab hakkama?

Kiiremini.

Kiiremini. Kui see kunagi valmis saab. Vähemalt, ma saan aru, saab Pärnus raudteejaam valmis. Raudteed küll sinna ei ole tulemas veel, jaam saab [valmis], aga see on tühi. Samasugune jaam [tuleb] Ülemistele, aga selle rahastamiseks ei ole planeeritud täna veel ühtegi senti. 2027. aastal peaks valmis saama jaam, mis minu arvates on väga hea asi. Ma siiralt toetan Ülemiste terminalikeskust, sest sinna peaks tulema trammid, bussid, rongid, lennukid, kõik asjad. Seda me oleme oodanud sinna aastaid. Aga päris naljakas on võtta Euroopa Liidu maksumaksjate raha ja ehitada karp valmis ilma sisuta. Ja siis öeldakse, et kõik on hästi, me oleme raha ära kulutanud. Me teame, et tänane eelarve on juba mitu korda lõhki läinud. Ja kui lätlaste ja leedukate arvutusi vaadata, siis peaks [eelarve] veel kaks korda suuremaks minema. Aga me ei tea ju, milline on tegelikult olukord aastal 2030 ja millised siis hinnad on. Nii et ma soovin keskkonnakomisjonile jõudu ja jaksu. Väga siiralt tuleks sinna eelnõusse uuesti sisse vaadata ja unustada ära see, et elu hakkabki nii [olema], et ühtegi autot ei ole. Ma mäletan, ajaloost ka me loeme, et tõesti olid sihukesed ajad, kui inimesed kirkaga käisid ringi ja vibuga loomi ajasid taga. Oli selline aeg. Aga täna öelda, et maal elav inimene autot kasutada ei tohi, on utoopia. Isegi sakslased on sellest aru saanud, et elektriautodele üleminek ei ole täna nii reaalne, kui nad arvasid, [ja ei ole reaalne, et] 2035. aastal enam ühtegi sisepõlemismootoriga autot ei toodeta. Me teame, kui ohtlikud on akud, rääkimata sellest, mis kulu neil on ja kui palju sinna materjali läheb. Nii et püüaks samm-sammult minna. Keegi ei ole selle vastu, et rohelise [mõtteviisi] poole peab minema, aga seda [tuleb teha] mõistliku kiirusega. Ja tuleks arvestada seda, et inimesed jõuaksid ka kõiki neid utoopilisi ideid rahaliselt kinni maksta, sest ühel hetkel lihtsalt saab raha otsa ja siis on väga raske. Me juba kaheksandat kvartalit järjest oleme Eestis majanduslanguses. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 393 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud EKRE fraktsiooni ettepanek eelnõu 393 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 11 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 393 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. aprill kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.