Детский любительский спорт и борьба с лишним весом

Kaheksas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ning teema on laste harrastussport ja võitlus ülekaalulisusega. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud kultuuriminister! Teie kolleegi terviseminister Riina Sikkuti sõnul on ülemäärase kehakaaluga elanike osakaal kasvanud ja 53% täiskasvanud elanikest on ülekaalulised. 20 aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga koolilaste arv kolmekordistunud ning iga kolmas õpilane on ülemäärase kehakaaluga. Sotsiaalministeerium on ette valmistanud magustatud jookide maksu seaduse eelnõu, kuid terviseminister Riina Sikkut tunnistab, et see üksi ülekaalulisuse probleemi ei lahenda. Olen täiesti veendunud, et antud maksuga valitsus ainult ajab käed inimeste taskutesse. Sest ülekaalulisust tekitab kalorite tarbimine koguses, mida ei suudeta päeva jooksul ära kulutada. Mulle tundub, et terviseminister viskas kivi Kultuuriministeeriumi kapsaaeda, sest just Kultuuriministeeriumi eelmise aasta otsus Eesti Koolispordi Liit käesolevast aastast rahata jätta töötab laste liikumisharrastusele vastu. Palun öelge, mil viisil see otsus aitab Kultuuriministeeriumil liikumisharrastuse edendamise eesmärke saavutada.

Aitäh teile küsimuse eest! Alustades algusest, võitluses laste ülekaalulisusega oleme siiski kõik koos. Sellega ei saa tegeleda üks ministeerium üksinda, vaid [peab tegelema] kogu ühiskond, ka meie kui lapsevanemad, õpetajad, treenerid, ka poliitika kujundajad. See on kompleksne küsimus. Vihjasite, justkui Kultuuriministeeriumi kapsaaeda, mida meil ei ole, on kivi visatud – päris nõnda see ei ole. Ma kohe ka põhjendan, miks. Alustan algusest. Tõepoolest, madal kehaline aktiivsus on ülekaalulisusega tihedalt seotud, aga keskendudes vaid sellele, normaalkaaluni paraku ei jõua. Ülekaalulisuse juures mängib väga olulist rolli veel toitumine, aga ka näiteks sotsiaal-majanduslik olukord. Hästi iseloomustab praegust Eesti Vabariigi olukorda liikumisaktiivsuse kontekstis asjaolu, et kuigi meie laste seas on treeningutel osalemine olnud kogu taasiseseisvusaja vältel tõusutrendis – näiteks aastal 1988 osales treeningutel 15% lastest, hetkel on see protsent üle 50 –, ei ole liikumisaktiivsus samas tempos tõusnud, ja see on nüüd suur väljakutse. Kultuuriministeeriumil on mitmeid meetmeid ja alusdokumente, millel me põhineme ning mis on aluseks poliitikate kujundamisel ja nende teeradade valikul, mida me saame teha. On ka ministeeriumiteüleseid eesmärke ja ettevõtmisi. Riina Sikkuti ning haridus- ja teadusminister Kristina Kallasega veame me ühte liikumisaktiivsuse töörühma ja varsti teeme avalikuks oma senimaani tehtud töö, selle, mida me saame teha, et olukorda üheskoos parandada. Meil on häid ettepanekuid ja mõtteid küll. Aga nüüd jõuan teie [mainitud Eesti] Koolispordi Liidu ja Eestimaa Spordiliidu Jõud tegevustoetuste juurde. Kultuuriministeeriumi spordipoliitika suund on olnud see: me oleme mõistnud, et oluline on võimalikult paljude inimeste kaasamine, ja võimalikult paljude inimeste kaasamine on võimalik eelkõige nende lähedal olevate tegevustega. Me oleme tõepoolest suunanud alates käesolevast aastast Eesti Koolispordi Liidu ja Eestimaa Spordiliidu Jõud tegevustoetused otse maakonna spordiliitudele just selle eesmärgiga, et need tegevused oleksid lastele lähedal, mitte ainult paaris-kolmes kohas üle Eesti, ning et ei oleks ainult võistlused, vaid mitmesugused liikumisharrastust edendavad aktiviteedid ja ettevõtmised.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Olen teiega täiesti nõus, et ainult kõik koos saame saavutada edu. Aga järgmine küsimus on selline. Iga inimene teab, et liikumine on elu alus. Kuid nii harrastus- kui ka saavutusspordis on suur roll kaasaegsel ja mitmekesisel sporditaristul, mis lubab läbi viia treeninguid ja erinevaid võistlusi. Kultuuriministeerium toetab liikumisharrastust eesmärgiga suurendada Eesti inimeste liikumisaktiivsust. Erinevate toetuste abil rajatakse ja kaasajastatakse liikumisharrastusega tegelemiseks vajaminevat taristut. Küsin konkreetse teema kohta, mis on olnud laual juba mitu aastat: Narva linnastaadioni rekonstrueerimine. Tuleb tõdeda, et Narva on viimane suurlinn Eestis, mis ei oma kaasaegset linnastaadionit. Näiteks jalgpalliklubi Narva Trans on sunnitud korraldama oma rahvusvahelisi mänge Narvast väljaspool: Tallinnas, Rakveres või Pärnus. Nüüd oleme selles faasis, et linna kulul on staadioni rekonstrueerimise projekt juba valmis tehtud, kuid ehitustöid ei ole võimalik tellida ilma riigi toetuseta, sest rekonstrueerimise hinnanguline maksumus on ligi 27 miljonit eurot. Kas teie arvates võiks Kultuuriministeerium olla Narva linna partner ja aidata kaasa linnastaadioni rekonstrueerimiseks vajalike finantsvahendite leidmisele?

Suur tänu teile küsimuse eest! Hea kolleeg, teate, mis minu arvates on probleem? Probleem on see, et kui lapsed käivad koolis ja neil on liikumisvahetund või õuevahetund, siis paljudel koolidel on uksed lukus, lapsed ei saa isegi koolivahetunni ajal minna koolist välja. Ja see kehtib ka Ida-Virumaal. Me just kõnelesime sellest haridus- ja teadusministriga. See on probleem, et kooli ümber asuvad taristud, koolistaadionid ja koolivõimlad on pandud lukku, need on kinni, neid ei saa kasutada koolivälisel ajal. Muidugi me aitame igal võimalikul moel sporditaristut arendada, just sellist, mida oleks võimalik kasutada võimalikult paljudel inimestel, mitte ainult ühel kitsal sihtgrupil, kes mõne spetsiifilise alaga tegeleb. Aga see on probleem, et me oleme keeranud staadionid lukku. Ka siin Tallinnas on see koolide ümbruses probleem. See on probleem. Nüüd tulen teie esitatud küsimuse juurde, et vastata. Narvas on mitu objekti, mida me aitame teha. Narva sisejalgpallihalli ehitus sujub suurepäraselt. Äkke spordikeskus, mis asub Narvas, sai meetmeid 3 miljoni eest ja vahendeid olme- ja teenindushoone rajamiseks ligi 500 000 eurot. Siis, Äkke ja Pannjärve spordikeskused on tervisespordikeskuste nelja aasta meetmes sees ja saavad igal aastal 20 000 eurot. Projektis "Sport koolis" osaleb neli Ida-Virumaa kooli: [koolid] Narvas ja Kohtla-Järvel ning Illuka kool ja Iisaku Gümnaasium. Neid meetmeid on palju, aga ainult taristu arendamine riigi rahaga ei lahenda teie tõstatatud küsimust, vaid me peame vaatama konkreetselt seda piirkonda, kus lapsed kõige rohkem aega veedavad, kuhu nad hommikul lähevad ja kust nad pealelõunal väljuvad, millised on seal võimalused. Või milline on meie suhtumine näiteks lapsesse, kes tuleb – ma räägin nüüd üldhariduskoolidest – õuevahetunnist märja peaga tundi? Kui ta saab selle eest pahandada, kas ta siis järgmine kord läheb, elab ennast vahetunni ajal välja või istub vaikselt kuskil nurgas? See on suuresti ka meie hoiakute küsimus, mitte ainult taristusse raha suunamise küsimus.

Aitäh! Head kolleegid, ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise ära.