Automaks

Liigume edasi tänase teise küsimuse juurde. Ka see on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on automaks. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Ma praegu ei pöördu mitte niivõrd välisministri poole või peaministri kohusetäitja poole, vaid pigem Eesti 200 erakonna esimehe poole. Kui me räägime automaksust, siis me näeme, et see teema tekitab ühiskonnas palju paksu verd. Üks lihtsam näide on see, et rahvaalgatuste keskkonna abiga, kui mu mälu mind ei peta, koguti automaksu kehtestamise vastu üle 75 000 allkirja. See on tegelikult rekord. Mitte kunagi varem ei ole nii palju allkirju selles keskkonnas kogutud. Iseenesest on Eesti 200 fraktsiooni esimees Toomas Uibo – teda kahjuks täna siin saalis ei ole – hästi konkreetselt ja reljeefselt väljendanud arvamust, et kui automaks üldse peaks tulema, siis kindlasti ei peaks olema mingit aastamaksu, sest see on inimesi karistav. Ka Eesti 200 nüüd juba endine liige Märt Meesak kirjutas paar päeva tagasi Tartu Postimehes, et tema astub erakonnast välja, sellepärast et erakonna praegune poliitika ei käi absoluutselt kokku sellega, mida lubati enne valimisi. Ta ütles konkreetselt, mis need meetmed on, mis talle ei sobi: paksem riik käehoidjana, rohkem makse ning valitsejate ilmeksimatuse uskumus raha kogu aeg ümber jagades, et endal näpud rasvaseks jääks ja ametnikkond tööd saaks. Kuidas teie seda kõike kommenteerite? Miks Eesti 200, kus on vist väga erinevad arvamused automaksu kohta, tahab ikka koos Reformierakonnaga seda avantüüri [ette võtta ja automaksu] kehtestada?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, väga meeleolukas meeleavaldus oli Keskerakonnal. Ma küll kahjuks olin sel päeval töökohustuste tõttu Eestist ära, aga ma kuulsin, et teil oli omavahel väga lõbus olnud. Tulebki elu lõbusamaks teha. Aga ega automaks ei ole ju kellegi unistus, [keegi ei unista], et kuidas küll saaks automaksu kehtestada, vaid on teatud põhjused, mispärast me üldse oleme sunnitud automaksuga tegelema. Minule endale meeldivad rohkem [ulatuslikumad otsused]. Olen kunagi olnud ka kärpekrokodill, ma vastutasin eelmise suure majanduskriisi ajal nende raskete otsuste eest, mida me tookord tegime. Meie rahandus oli pärast raskeid otsuseid paremas seisus, me ühinesime eurotsooniga ja seejärel hakkas tulema majanduskasv. Mulle meeldiks tegelikult tegeleda selliste laiapindsete, suuremate otsuste ja maksudega. Me peame vaatama, miks me seda kõike üldse teeme. Me teeme seda sellepärast, et ka Keskerakond oli vahepeal päris pikalt võimul ja lustis mõnusasti, nii nagu te lustisite oma toredal meeleavaldusel, riigi rahakoti [kulul]. Need toredad otsused [võtta] järjest kulusid juurde, vaatamata tulude poolt, on lihtsalt viinud meid sinna, kus me täna oleme, jumala ausalt öeldes. Meie eelarves haigutab metsik auk ja me ei vaidle ju mitte automaksu üle, vaid selle üle, kas me suudame õpetajatele palka maksta; kas me suudame näiteks hooldusteenust osutada selles mahus, mille praegune ja eelmine valitsus on otsustanud; kas me suudame inimestele pensionit maksta. Ilma naljata! See on asi, mille eest ka tänane valitsus vastutab. See on taust. See mõnus soe olemine, mis kunagi oli, on lihtsalt läbi. Ei ole võimalik võtta lihtsalt seinast raha, võtta laenu juurde. Sellel aastal me katame jooksvaid kulusid juba 1,7 miljardi euro eest lihtsalt seetõttu, et kunagi oli mõnus langetada populaarseid otsuseid. Aga nagu me näeme, hetkeline populaarsus kuskile välja ei vii. Nii et seetõttu see valitsus tegeleb ebamugavate asjadega. Mulle ei meeldi habememaks, mulle ei meeldi igasugused muud väiksed maksud ja seepärast ma arvan, et ongi aus pidada koalitsioonis ja miks mitte ka laiemalt debatti [riigikaitsemaksu] üle. Kuna meie kaitsekulutused on oluliselt tõusnud, sest meie julgeolekuolukord on muutunud väga-väga ohtlikuks, ja kõik Eesti inimesed saavad aru, et meil on vaja omaenda julgeolekusse rohkem investeerida, siis automaksudebati asemel ma fokuseeriks laiapindsele riigikaitsemaksule. Mitte lihtsalt sellele, mida sotsid kunagi teha mõtlesid, et tõstame natuke tulumaksu, vaid sellele, et see oleks solidaarne ajutine panus just nimelt selle asemel, et me koguksime 5 või 10 miljoni euro kaupa kokku nii-öelda habememaksusid. Vaat see on see debatt, kus ma ootan tegelikult ausat ja siirast panust ka Keskerakonnalt.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tänan selle eest, et mainisite ka meie meeleavaldust. Mina seda ei teinud, tagasihoidlikult. Tõepoolest, pühapäeval kogunes mitusada inimest automaksu vastu protesteerima vaatamata halvale ilmale. See näitab järjekordselt, et inimeste jaoks on see oluline teema, inimesed automaksu heaks ei kiida. Mis puudutab seda niinimetatud kaitsemaksu või julgeolekumaksu või kuidas iganes me seda nimetame, siis ma olen sellest kuulnud juba paljudelt valitsuse liikmetelt, aga see jääbki praegu vist jututasandile. Eile esines siin näiteks terviseminister Riina Sikkut, kes ütles, et võiks olla kaitsemaks ja selle abil hakataks katma neid auke, mis tekivad eelkõige järgmisel ja ülejärgmisel aastal, aga ka sealt edasi: tervishoiueelarvesse [saaks] 150 miljonit eurot aastas ja 2027. aastal vist 250 miljonit. Ma ei kujuta enam ette, milline see kaitsemaks – või kuidas seda nimetada – võiks välja näha, et katta kõiki neid auke, mis eelarvesse on tehtud. Ma ei ole nõus sellega, et selles on kuidagi süüdi see valitsus, kus omal ajal oli Keskerakond, sellepärast et eelmises valitsuses – te ütlesite, et [eelarveauk] on eelmise valitsuse tehtud – olid ikkagi Reformierakond, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, nii et pretensioone võib eelkõige neile esitada. Enne valimisi nad ei rääkinud sellest, et eelarves on kuskil miljardiline auk, aga järsku pärast valimisi nad selle avastasid ja hakkasid rääkima, et jah, see on üle-eelmise valitsuse töö või mida iganes. See ei kõla eriti usutavalt ausalt öeldes. Aga minu küsimus on see. Kui teil on tõepoolest mitu ministrit seda meelt, et me võiksime mingisuguse kaitsemaksu kehtestada, et katta auke, mis on erinevate valdkondade [eelarves] …

Teie aeg!

… siis äkki me loobume automaksust ja räägime pigem kaitsemaksust, sest see tundub vähemalt teie jutu järgi õiglasem?

Teie aeg, Vadim Belobrovtsev! Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma olen nõus sellega, mina ei taha süüdistada üht ega teist ega kolmandat erakonda ja ma ei ole siin selleks. Ma lihtsalt avasin selle olukorra tausta, milles praegune valitsus on. Tõepoolest, ka eelmine valitsus tõmbas 1,4 miljardit eurot katmata kulusid riigieelarve baasi. Rahanduskomisjoni liige härra Kokk tookordse rahanduskomisjoni esimehena kindlasti teab seda. Minu sõnum on lihtsalt see, et kõige suuremad igasuguste maksude vastu seisjad on täna tegelikult suuresti need, kes ise võtsid riigile kulusid [kanda]. Võtsid kulusid juurde niimoodi, et isegi ei mõelnud, kust tulu tuleb, võtsid lihtsalt laenu peale. Need on suuresti baaskulud. Ma selgitan ka inimestele, kes jälgivad seda infotundi: baaskulu tähendab seda, et see on seadusega kehtestatud kulu, näiteks erakorraline pensionitõus või hoolekandereform ja nii edasi. Need on kindlasti väga vajalikud asjad, aga need kulud ei kao enam kunagi ära. Need paisuvad, lähevad suuremaks. Kui selliseid otsuseid tehakse populaarsuse võitmise eesmärgil, siis riigimehelik oleks see, kui mõeldakse ka välja, kust see raha tuleb. Aga neid otsuseid ei tehtud. Ma ütlen kõigile poliitikutele mis iganes erakonnast, et niimoodi ei käituta. Ükski perekond ei käitu niimoodi. Ükski perekond, ükski pereisa ega pereema ei võta oma perele väga pikaajalisi jooksvaid kulusid, mõtlemata selle üle, kust tulevad tulud. Aga kahjuks Eesti riigis on niimoodi juhtunud. Kahjuks see on juhtunud. Ka mina olen teinud väga olulisi ja väga valusaid kärpeid Välisministeeriumis, mis vastutab ka Eesti julgeoleku eest, koondades 5% töökohtadest – see ei ole mingi nali – selleks, et tõmmata [kulusid] kokku kas või sümboolselt, näidata kas või märgiliselt, et me oleme võimelised oma kulusid kokku tõmbama. Ka see sai kriitika osaliseks, ka siitsamast saalist. Kuhu on kadunud see riigimehelikkus, kuhu on kadunud see vastutustunne, millega me oleme oma riigi üles ehitanud? See on kadunud. Muidugi on tore laduda järjest ette süüdistusi: miks see ja miks teine? Nüüd tulen selle julgeolekumaksu või kaitsemaksu juurde, või kuidas iganes me seda nimetame. Sellel on olemas loogika, millest inimesed saavad aru. Me oleme jõhkralt tõstnud – 1% SKP‑st – oma kaitsekulutusi, täna on need 3,2% SKP‑st. Me peame tegema veel ja veel rohkem, lisaks investeerima sisejulgeolekusse oluliselt rohkem. See on aus kulu, mis ei ole meie tekitatud. Selles mõttes, et kuna me elame agressiivse Venemaa kõrval, siis me lihtsalt peame oma julgeolekusse panustama. Aga mina olen selgel seisukohal, et enne, kui me läheme makse tõstma, tuleb minna lõpuni nulleelarveprotsessiga, mille [idee] on Eesti 200 [valitsusse] toonud ja mida valitsus täna ellu viib. Selle hulgas on eelarverevisjoni otsused ja edasi vajaduspõhine reform kõikides võimalikes valdkondades ehk personaalse riigi [loomine]. Seal on pikas perspektiivis raha peidus.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin konkreetselt automaksu kohta. Soodustused puuetega inimestele, suurperedele ja madala sissetulekuga inimestele – miks automaksu eelnõu ei näe midagi nimetatust ette ja kuidas see vastab põhiseaduse põhimõtetele?

Aitäh! Olen väga tänulik selle küsimuse eest. Ka valitsuses me vaidlesime enne seda, kui automaksueelnõu siia Riigikokku saadeti, päris palju erinevatel teemadel, ja üks nendest oli just nimelt see, kuidas erivajadustega inimesed, puudetoetust saavad inimesed jääksid automaksust puutumata. Meil oligi vaidlus selle üle, mis võiks olla lahendus. Ja me jõudsime selleni, et sotsiaal[kaitse]minister Signe Riisalo tuleb eraldi meetmega teie juurde siia saali. Me vaatame laiemalt, kuidasmoodi toetada rohkem erivajadustega inimesi, keda automaks paratamatult tabab – küll mitte nii palju neid isiklikult kui nende hooldajaid, aga igal juhul tuleb neile koormus. Ma võin öelda, et konkreetse eelnõu puhul tuleb lahendus palju universaalsem ja laiapindsem kui ainult automaksu mõju [leevendamiseks]. Me oleme arvutanud, et see on väärt 3–6 miljonit eurot, ja see on ka personaalsem. See on täpselt see, mida Eesti 200 on soovinud: et meil oleksid lahendused, mis võtaksid arvesse inimeste tegelikke vajadusi. See ei ole lihtsalt mehaaniline vahend, et me saaks öelda, et midagi on puuetega inimeste jaoks tehtud, vaid see konkreetne meede tuleb nende isikute jaoks, arvestab nende päris olukorda ja nende hooldajate olukorda. Nii et ma olen väga tänulik selle küsimuse eest, see on lahendatud. Ma väga loodan, et Riigikogu toetab seda [eelnõu] selle menetluses. Selleks on tegelikult ka riigieelarves vastavad vahendid ette nähtud. Nüüd tuleme laiemalt automaksu juurde tagasi. Ka see on ju teada, et rahanduskomisjon on koos valitsusega küsinud Euroopa Komisjoni tasemel hinnangut, mis puudutab näiteks registreerimismaksu osa. Me ootame rahulikult selle vastuse ära. Automaks on ju Riigikogus menetluses, siin on ka Riigikogu liikmetel kindlasti palju öelda.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kolmanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Välisminister kasutas minu nime ja talle peab ütlema, et vaadaku, mis ajal mingeid otsuseid tehti. Kui sa soovid teada, kust miinus tuli, siis ma võin sulle eraldi veerand tundi seda [selgitada], me suudame omavahel hästi suhelda. Ma arvan, et kui sa jätaksid järgmisel aastal pool miljardit [maksva] tulumaksu[reformi] ära, siis pooled mured lõppeksid samal hetkel.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 70 näeb küll ette vastusõnavõttu, aga see näeb vastusõnavõttu ette läbirääkimistel, mitte Riigikogu infotunnis. Riigikogu infotunnis ei ole meil sellist formaati kahjuks ette nähtud, nii et ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks.