Sanktsioonid

Esimene küsimus on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on sanktsioonid. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud välisminister peaministri ülesannetes! Jätkame tundlikul teemal, nimelt sanktsioonide teemal. Pidevalt tuleb uusi andmeid, kuidas lääne firmad toetavad Vene sõjatööstust, näiteks tööpinkidega. Ilma nendeta ei oleks [Venemaa] võimeline suurt osa oma metallitööstuses loodavaid sõjatööstusseadmeid loomagi. Samas muidugi tuletan meelde, et suurärimees Oleg Ossinovski vormistas Eesti Ekspressi andmetel Ukraina sõja ajal oma Venemaa raudteeärid lähisugulase Veronika Ossinovskaja nimele, kes toimetas seejärel Venemaalt välja tohutus koguses hämara oligarhi Ališer Usmanovi rauamaaki. Härra Oleg Ossinovski on ennast väga irooniliselt ja ülbelt väljendanud sellel [teemal]. Mul tekib tunne, et Eestis piisab nähvamisest. Meie oligarhid lihtsalt nähvavad ja ütlevad, et mida te õiendate, ja ongi kogu teema kapis kinni. Üle 700 miljoni euro on kanditud ja tema nähvab ajakirjanikele. Milline jultumus! Kas sellel suunal ka midagi ette võetakse, et Ossinovski äri luubi alla võtta? Kõike ei pea alati tegema kohtu kaudu, vaid [saab] teha ära eeltöö ja uurida, kuidas ta on raha pööritanud ja kas see kõik vastab tõele – võtta see avalikkuse ees tükkideks lahti. Ja muidugi ka see: kas teie erakond on seda arutanud? Sotsiaaldemokraadid ütlesid, et nad on Ossinovski annetust arutanud, aga rohkem nad seda ei aruta. Kas te kavatsete annetuse [tagastada] ning hoida sellega meie rahvusvahelist mainet ja [Venemaale kehtestatud] sanktsioonide usutavust? See viimane oli Eesti 200 esimehele suunatud.

Aitäh, hea küsija! Ma räägin kõigepealt laiemalt sanktsioonipoliitikast. Esiteks, Eesti on olnud kõikides oma ettepanekutes, mis puudutavad Euroopa Liidu sanktsioonipakette – neid on tänaseks vastu võetud 13 tükki –, väga karmi poliitika esindaja. Nimelt oleme me teinud iga kord ja tegime nüüd ka 14. sanktsioonipaketi puhul ettepaneku kehtestada Euroopa Liidu poolt täielik kaubandusembargo. See oleks kõige selgem lahendus, kui kogu Euroopa Liit paneks kaubavahetuse Venemaaga kinni. Aga ma ütlen ka väga ausalt, olles tulnud eile Brüsselist, et ma ei näe täna, et Euroopast tuleks selle kohta konsensuslik otsus. See on see, mis näitab meie, Eesti valitsuse sanktsioonipoliitika eesmärki, aga see kohtub praktilise poolega Euroopa Liidu tasemel, kus 27 riiki peaksid sanktsioonipoliitika konkreetsete sanktsioonide näol kinnitama. Aga mida me oleme teinud? Me oleme järjekordselt arutanud seda, et võrdsustada Valgevene ja Venemaa vastu suunatud sanktsioonid, kuna üle Valgevene piiri toimub tegelikult samasugune tegevus. Täna ei ole sanktsioneeritud näiteks erinevad toidukaupade grupid, see on olnud samamoodi meie ettepanek, et võtta ka need sanktsioonide alla. Ja konkreetsed isikud, kes on seotud näiteks Navalnõi surma, vahistamise ja kogu selle ebaõigluse protsessiga, lisatakse sanktsioonide nimekirja. Aga vastab tõele, et sanktsioonidest on mööda hiilitud ja on terve rida tegevusi, mis ei ole otseselt sanktsioonide all. See nõuab tegelikult ka väga selget ühiskondlikku seisukohta. Eesti täidab üldiselt oma sanktsioonipoliitikat eeskujulikult. Kuigi see kõik on Välisministeeriumi koordinatsiooni all, on tegelikult sanktsioonide [järgimise] kontrollimisega seotud paljud erinevad ametkonnad. Koormus on läinud üsna suureks, aga seda poolt me viime kindlasti ellu päris efektiivselt. Nüüd, pidevalt on üleval olnud teemasid, mis ei ole otseselt sanktsioonipoliitika rikkumised, mis ei ole sanktsioonide rikkumised, vaid mis liigituvad [küsitavuse] alla: kes mida tegelikult Venemaal teeb, kas hiilitakse [sanktsioonidest] kõrvale või leitakse mingeid juriidilisi nõkse? Ka nendel teemadel tuleb silm peal hoida, ja ma pean tunnustama Eesti meediat, kes on välja toonud erinevaid küsitavusega juhtumeid. Nende suhtes tuleb ikkagi lõplik seisukoht välja öelda. Kui [seda ei tee] kohus, siis [peaks seda tegema] vähemalt vastavad ametkonnad, kes tegelevad sanktsioonipoliitika elluviimise ja sanktsioonipoliitika kontrolliga.

Teie aeg! Aitäh! Anti Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Jaanuaris rääkis Eesti Ekspress tõepoolest ka sellest, kuidas tööpinke on proovitud Muugalt Kõrgõzstani saada ja sealt silmanähtavalt Vene sõjatööstusele suunata. Te osutasite õigesti, et Venemaaga seotud sanktsioonidest püütakse kõrvale hiilida ja ajakirjandus teeb praegu head tööd. Aga kuidagi on vaja päriselt need tegevused seisma panna. Te Ossinovski teemal ei kommenteerinud midagi. Ei tea, kas see tuleb sellest, et tegu on teie partei suurrahastajaga – siis ununevad sanktsioonid päevapealt. Minu mure on see, et te ei taha oma moraalset kompassi nagu terveks [teha]. On ju kurioosne, et mitu valitsusparteid saab lihtsalt Usmanoviga äri ajajalt raha. Kus see usaldus siin on? Mul on maru piinlik kuulata välispartneritelt, et Eesti juhtkond räägib üht ja teeb teist. Sellest peaks kähku üle saama ja selleks on vaja tegusid, kaasa arvatud selliste annetuste tagastamine ja distantseerumine Oleg Ossinovski tegevusest. Minu hinnangul te olete tema taskus. Ta on tuntud oligarh, kes maksab mitut parteid kinni. Mitte midagi [ei tehta], kuna tema poeg istub isiklikult siin – siis tuleb see ju maha vaikida. Loomulikult sotsid ei saa mitte midagi teha, nad on käsist-jalust seotud, aga Eesti 200 äkki ei ole nii seotud. Äkki teie [teete] otsa lahti, näitate tuntud Ukraina lipu lehvitajana eeskuju ja annate 35 000 eurot tagasi? Näidake eeskuju või kontrollige kuidagi nende tööpinkide suunamist läbi Eesti. Mis kasu on ajakirjanduse ütlustest, kui keegi midagi ette ei võta, kätt ette ei pane? Kuidas te seda kontrolli parandate ja kuidas te annetuse tagastate?

Aitäh! Jaa, me erakonnas kindlasti tegeleme selle teemaga. Need annetused on tulnud varasemalt, füüsiliselt isikult. See teie sildistamine on tavapärane infotunni tegevus. Ma võiksin ka öelda, et ma tahaksin teada, mille pärast te olete külmutatud varade kasutuselevõtu vastu, mis tegelikult on kõige efektiivsem meede selle jaoks, et karistada otseselt Vene oligarhe. See seaduseelnõu on siin saalis arutusel olnud ja see tuleb lähiajal teisele lugemisele. See on tegelikult kõige efektiivsem meede, kuidasmoodi Vene oligarhide raha kallale minna. Need on konkreetsed isikud, kelle vara on sanktsioneerinud ka Eesti. Ma olen senimaani aru saanud – ma loodan, et ka EKRE fraktsioon muudab oma seisukohta selleks ajaks, kui lõpuks tuleb asi siia otsustamisele –, et millegipärast sõnad ja teod ei lähe kuidagimoodi kokku. Kui me hakkame siin juba sildistama – ma ei tahtnud seda teha, hea küsija –, siis räägime lihtsalt tegudest. See, et Eesti valitsus, mille hulka kuulub ka Eesti 200, tegeleb väga aktiivselt sanktsioonide kehtestamisega ja nende järelevalvega, on ju fakt. See on teada fakt. Kuna me räägime tööpinkidest, siis ma toon teile lihtsalt ühe näite. Müncheni julgeolekukonverentsil me allkirjastasime Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumiga kahepoolse kokkuleppe, mille taust on see, et Eesti peatas koostöös Lätiga sanktsiooni all oleva kauba, milleks ongi just nimelt eriotstarbelised tööpingid. Me peatasime need ja lõpuks need konfiskeeriti. Konfiskeerimisest saadud raha, kuna see oli konkreetne USA sanktsioonide all olev kaup ja konkreetsed ettevõtted, tuleb selle lepingu alusel, mille me sõlmisime, Välisministeeriumi all olevasse ESTDEV‑i sihtasutusse, mis viib läbi konkreetset Ukraina energiataristut kaitsvat projekti. Nii et meil on konkreetseid näiteid, mida Eesti riik teeb, milliseid kaupu kinni peab, isegi kui need ei ole Eestist lähetatud, vaid läbi Eesti transiidil olevad kaubad. Seda tööd me teeme igapäevaselt ja seetõttu ma ei kutsuks üles lihtsalt sildistama. Me kõik teeme seda ühistööd päris hästi. Nüüd, tulles tagasi potentsiaalsete tegevuste juurde, mida me võiksime teha, ma ikkagi räägiksin veel kord külmutatud varadest. Nimelt, Euroopa Liidu tasemel on võetud vastu otsus, et Venemaa külmutatud varade pealt teenitav tulu läheb kasutusse, ja seda ka sõjalise abi andmiseks Ukrainale, mitte kunagi kauges tulevikus ülesehitamise protsessiks. Sellesse konteksti on Riigikogu arutelu külmutatud varade eelnõu üle väga sobiv. Ma väga loodan, et Eesti näitab siin eeskuju sellega, et kõik erakonnad, kõik Riigikogu liikmed toetavad seda.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on sanktsioonide ja külmutatud varade eelnõu koha pealt tegemist olukorraga, et see on hetkel veel abstraktne teema. Eesti 200‑l on siiski konkreetne teema: Usmanovi toel teenitud vereraha annetuse kasutamine erakonna huvides. See 35 000 eurot on ju väga lihtne tagastada. Minu esimene küsimus on: kas te kavatsete seda arutada ja millal selline otsus võiks sündida? Teine küsimus on suunatud konkreetselt selle sanktsioonide eelnõu menetlemisele Riigikogus. Need küsimused, mida opositsioonisaadikud, sealhulgas EKRE saadikud, on tõstatanud, on seotud praegu eeskätt sellega, et aru saada, millised on õiguslikud riskid, teiseks, millised on julgeolekuriskid, ja kas neid riske on võimalik, ütleme, sellisel moel hallata, et otsuseid tehtaks siiski [üheskoos]. Me oleme kogu aeg rääkinud, et ei iial enam üksi. Neid otsuseid teevad – mitte just Euroopa Liidu raames, aga siiski – teatud riigid samaaegselt ja ühekorraga. G7 kohtumine on plaanis juunis. Milline on meie sanktsioonide seaduse menetlemise ajaraam ja kas seda oleks võimalik ajastada kollektiivsema seisukoha [kujundamise ajaks], et Eesti ei oleks kõige esimene Euroopas?

Suur tänu! Ants Frosch, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea küsija! Eesti 200 arutab kindlasti oma annetuste poliitikat, seda ma võin kinnitada. Nüüd tulen selle olulise teema juurde. See ei ole abstraktne teema, mis puudutab Venemaa külmutatud varade kasutuselevõttu. See seaduseelnõu, mis on Riigikogu menetluses, annab konkreetse juriidilise aluse sellele, et me saame võtta kasutusele Venemaa külmutatud varad, nii avalikud varad, mis on riigi varad, kui ka oligarhide eravarad, mis on külmutatud ja sanktsioonide all. Nii et see ei ole absoluutselt kuidagimoodi abstraktne tegevus. See on tegevus, mida Putin ja tema oligarhid tegelikult väga kardavad. Iga kord, kui me kuskil midagi selle kohta ütleme või liigume mingisuguse järgmise tegevusega edasi, saame me väga valusa reaktsiooni eelkõige Venemaa poolt ja Vene oligarhide poolt. See ei ole mingi abstraktne tegevus. Eesti enda käsutuses on suurusjärgus 37–38 miljonit eurot külmutatud varasid ja kui Riigikogu selle eelnõu heaks kiidab, siis see on pretsedent, mis viiakse ellu, ning selle rahasumma eest saab Ukraina konkreetset abi. Nii et siin ei ole mitte midagi abstraktset. Nüüd, kui me räägime sellest hirmust, kas Eesti on mingitel teemadel kuidagimoodi eestvedaja, siis ma tuletan meelde, et Eesti oli üks esimesi riike, kes andis Ukrainale sõjalist abi kohe nendel päevadel, kui Venemaa alustas sõjalist agressiooni. Me andsime laskemoona, me andsime sõna otseses mõttes oma kahureid, suurtükke ja nii edasi. Ka siis ma kuulsin millegipärast just siitpoolt neid arglikke kommentaare, et kas me ikkagi peaksime olema esimesed, kas me anname kõik ära, kas meile endale ikkagi jätkub. Aga me peame aru saama sellest, et me peame Ukrainat toetama. Kui me tahame päriselt – päriselt! – teha liiga ka Vene oligarhidele, siis see omavaheline nääklus siin kuidagimoodi ei aita. Siis peab olema julgust võtta vastu neid seadusemuudatusi, mis on tegelikult Riigikogu pädevuses, ja päriselt võtta Venemaa oligarhidelt ära nende vara ning anda see Ukraina käsutusse, sellepärast et see on see asi, mida Putini lähikondlased ja oligarhid kõige rohkem kardavad. Ma saan aru, et teil on mure selle pärast, mida me oligarhide rahaga teeme. (Sumin saalis, juhataja helistab kella.) Ma saan isegi aru teie murest, et äkki te satute olukorda, kus oligarhid saavad teie peale päriselt pahaseks. Seetõttu ongi väga oluline, et kui mitte sada protsenti Riigikogust, siis vähemalt suur enamus – minu teada [nii on] – toetab seda, et me võtaksime selle sanktsioonide seaduse vastu, et me võtaksime oligarhide varad kasutusele. (Saalis räägitakse.) Ma saan aru, kui EKRE kardab Vene oligarhide vastu minna. Te isegi kardate arutada, et äkki on vaja mingit täiendavat abi Ukrainale anda. Te kardate tegelikult, ja see ongi mure. Mina teie hirmuga kaasa ei tule.

Teie aeg! Jah. Nii, ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse arutelu.