Arupärimine toimingupiiranguga seonduvate probleemide kohta (nr 320)

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Kalle Grünthali 13. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine toimingupiiranguga seonduvate probleemide kohta. Ja ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Siin on nüüd hea näide arupärimisest, mille esitasime küll 13. mail 2023. aastal, aga kuidagi ei saa väita, et see oleks oma aktuaalsust kaotanud. Pigem vastupidi. Ma usun, et minister nõustub minuga. Arupärimine puudutab toimingupiiranguga seonduvaid probleeme. Nagu me oma arupärimise alguses kirjutasime, tsiteerides 11. mai Postimehe juhtkirja: "Õigusriigis võiks aus inimene õhtul rahulikult magama heita, ilma et ta peaks kartma, et ta päeva jooksul tahtmatult ja enese teadmata kuritegu pole toime pannud. Paraku ei saa paljud selles siiski päris kindlad olla." Probleem, millele nende sõnadega osutatakse, seondub korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangu nõudega, mille järgi ametiisik ei tohi teha toimingut või vastu võtta otsust, kui see kuidagi puudutab teda või temaga seotud isikut ja võib olla tema või selle isiku huvides. Viimastel aastatel on saanud tähelepanu mitmed juhtumid, mille keskmes on just see probleem. Üks kõige kurikuulsamaid kaasusi on Kajar Lemberi oma, mis kestis üle kaheksa aasta ning päädis, nagu me teame, õigeksmõistva kohtuotsusega. Teda süüdistati selles, et ta võttis vastu tasuta muidu kaheksaeurose juukselõikuse, millega väidetavalt püüti teda mõjutada langetama otsust ühe trepikoja või trepi remondi kohta. Häda on selles, et toimingupiirangu rikkumise säte on jäetud täpselt määratlemata, mistõttu inimesed ei pruugi aru saada, millistel juhtudel võib nende tegevuses esineda kuriteokoosseis. Me teame seejuures, et üks õigusriigi kõige tähtsamaid põhimõtteid on, et seadusnormid peavad olema määratletud täpselt, nii et kodanikud saavad selgelt aru, millised teod on karistatavad ja millised ei ole. Teine tähtis põhimõte on see, et inimene peab keelatud toimingut tehes teadma, et see on reaalselt keelatud. Kumbki nõue pole toimingupiiranguga seonduvalt täidetud. Muuseas, neile probleemidele, reaalselt väga tõsistele probleemidele juhtis siinsamas puldis juba 2018. aastal tähelepanu ka õiguskantsler Ülle Madise, kuid toimingupiirangu määratlust ei ole siiani täpsemaks muudetud. Aga huvitav on vaadata, mida ta toona siis ütles. See on siis kuus aastat tagasi. Tsiteerin: "Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud. Loomulikult, ma mõistan, et paljusid kuritegusid ongi väga raske tõendada, ent see ei õigusta ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta." Ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta! Ja kõike seda silmas pidades ongi meil ministrile kaks küsimust. Esiteks: "Kas Te tunnistate, et toimingupiiranguga seonduvad probleemid on tõsised ning vajavad õigusriigi põhimõtte tagamiseks viivitamatut tähelepanu?" Ja teiseks: "Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas Justiitsministeeriumil on plaan kõnealuse probleemi kõrvaldamiseks või leevendamiseks? Kui on, siis milles see seisneb?" Ja loomulikult on meil teie vastuseid seda huvitavam kuulda, et täpselt seesama probleem on nüüd tekitanud väga tõsiseid probleeme ka teile isiklikult. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head küsijad! Lähen selle esimese küsimuse juurde: "Kas Te tunnistate, et toimingupiiranguga seonduvad probleemid on tõsised ning vajavad õigusriigi põhimõtte tagamiseks viivitamatut tähelepanu?" Vastus. Tulenevalt korruptsioonivastase seaduse §‑st 1 on seaduse eesmärk ennekõike ennetada korruptsiooni ning tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Kuid korruptsioonivastase seaduse karistusõiguslikus kontekstis rakendamisel on tõesti ette tulnud mõningaid laiast tõlgendamisest tulenevaid probleeme, mis vajavad tõsist tähelepanu. Kehtiva korruptsioonivastase seaduse avatus ning võimalikult paindlik regulatsioon on ühelt poolt aidanud vältida niinimetatud jokk-skeeme, teisalt aga pannud seaduse rakendajatele vastutuse olukordi hinnata ning kohustuse sobivaid korruptsiooni ennetamise vahendeid leida. Hetkel ei ole märke, et valitud suund oleks väär. Seda tõestab ka asjaolu, et korruptsiooni tajutav tase on Eestis pidevalt langenud. Seega valdkond ilmselt ei vajaks põhjalikumat regulatsiooni. Küll on aga seaduse rakendamisel kerkinud hulganisti küsimusi, mida on seni lahendatud jooksvalt Justiitsministeeriumi pakutud juhiste ja koolituste abil. Sellesama punkti raames on mul võimalus öelda, et ma olen isiklikult õiguskantsleriga selle aasta jooksul üsna mitmeid kordi kohtunud. Oleme arutanud ka, kuidas oleks võimalik paremat õigusselgust luua just nimelt sellesama toimingupiirangu rikkumisega seoses, kuid, ütleme niimoodi, konkreetset seadusesätet me kokku kirjutatud veel ei ole. Kui teise punkti juurde minna, siis Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm näeb ette, et aasta lõpuks tuleb teha korruptsioonivastase seaduse analüüs toimingupiirangu rikkumisega seonduva regulatsiooni täpsustamiseks. Justiitsministeerium ongi mööda seda teed minemas. Nad saavad aru, et toimingupiirang kui regulatsioon on laialt tõlgendatav ja selle rakendamise pool jääb kuidagi väga avaraks. Seadusi saab alati paremaks ja selgemaks teha. Lisaks juba varasemalt Riigikogu komisjonides arutluse all olnud arstide toimingupiirangu erandile on ilmselt vaja täpsustada ka seotud isiku ning toimingupiirangu mõistet. Samas peab jääma toimingupiiranguga hõlmatuks see, kui otsuse või toimingu tegemisel esines ametiisiku või temaga seotud isiku oluline majanduslik või muu huvi, mis võis otsust või toimingut mõjutada. Eelnõuga me soovime muuta toimingupiirangu regulatsiooni selgemaks ja kitsamaks, kuid seejuures ei tohi normaliseerida korruptsiooni üheski eluvaldkonnas. Kui seda teemat edasi arutada, siis kogu korruptsiooni ennetamine on meid tõesti viinud selleni, et meie riik on piisavalt hästi läbipaistev. Aga teine pool on see, et iga korruptsioonijuhtumi korral peaks ju olema väga selge, kes ühest või teisest toimingust kasu saab – kas materiaalset või moraalset kasu. Moraalset kasu on muidugi ääretult keeruline hinnata, kuid alati on üks korruptsiooni element kasu saamine. Nii et ma olen kindlalt seda meelt, et nagu eelkõneleja siin rääkis, seda seadusesätet on vaja täpsustada, et [oleks selge], kust algab toimingupiirang ja kus ta lõpeb, mida ta endas sisaldab ja milline tulemus siis lõpuks peaks realiseeruma, kui seda piirangut rikutakse, kas on kasu või ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka päris mitu küsimust. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ilus lause oli, et see korruptsioonivastane seadus peab tagama, et ausalt ja erapooletult toimiksid asjad. Nüüd te olete seal Justiitsministeeriumis töötanud mitu aastat ja kokku puutunud prokuratuuriga. Kas te saate täna meile veendunult kinnitada, et prokuratuur töötab ausalt ja erapooletult, et peaprokuröri töömeetodid on ausad ja erapooletud? Ja kui palju teie teate ministreid, kelle haldusala juhid neid salaja salvestavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks selleks, et aru saada, kui ausalt ja … Ütleme siis niimoodi, et [mis puutub sellesse], milline on seadusandlik tegevus, prokuratuuri otstarbekus – kui otstarbekalt nad oma tööd teevad – ja tulemuslikkus, siis eelmisel nädalal algatatud teenistuslik järelevalve peab lähinädalatel andma meile pildi, mis sealt vastu vaatab. Nagu me kõik teame, kogu ajaloo jooksul peale taasiseseisvumist ei ole kunagi sellist teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle läbi viidud. Eelkõige peab see andma hinnangu, kuidas on prokuratuuri juhitud, kuidas on prokuratuuri areng läinud. See peaks andma pildi, mille järgi me saaksime hinnata, milline see juhtimine ja kogu tegevus on olnud.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Me teame, et korruptsioonivastase seaduse § 11 sätestab, et [ametiisikul] ei ole lubatud teha toiminguid tema enda või temaga seotud isikute suhtes. Ja kui me vaatame § 7, siis [seal on öeldud], et seotud isik § 7 lõike 1 punkti 4 kohaselt on muu hulgas isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. Kas teie arvates selline määratlus vastab õigusselguse põhimõttele?

No ütleme nii, et õigusselgus on seal väga segane. Ütleme siis niipidi. Ja kui me vaatame sealt edasi, siis § 11 lõike 3 punkt 6 viitab sellele, et tegelikult toimingupiirangut teatud juhtudel ei rakendata. Kui lugeda seda seadust tervikuna, siis ega õigusselgust piisavalt palju ei ole.

Anti Poolamets, palun!

Tänan! Ettekandja! Jah, see küsimus on ammu esitatud ja on juhtunud nii, et [teie suhtes] on täpselt samal teemal väärteomenetlus algatatud. Nii et juhtus nii, et [arupärimine] on väga päevakajaline. Muidugi [viitan ma] ka sellele 8‑eurosele juukselõikusele. Esiteks muidugi on selle 8‑eurose juukselõikuse puhul küsimus menetlusökonoomikas. Mary Krossil lasti minna, [kuigi tema tegu] oli väga ohtlik, seda 8 euro juhtumit menetleti aastaid ja aastaid. See on ebaloogiline. Aga nüüd teie juhtumi puhul jäi kõrva üks infokild. Mainiti, et te olete ise seda teemat õiguskomisjonis menetlenud, kui te Riigikogus olite. No see reegel, [mille kohaselt] omakäeliselt pidi kinnitama, et ei ole tegu sugulastega ega [midagi muud] toimingupiiranguvastast. Kas see on tõsi, et te ise menetlesite seda? Siis oleksite ju pidanud väga hästi teadlik sellest teemast olema.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma olin õiguskomisjonis, siis see võis olla 2000‑ndate teine pool. Täna on 2024. Ma jään selle vastuse võlgu. Eks tuleb vaadata, kas õiguskomisjoni protokollides on see kusagil kirjas. Ma ei tea.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Minu küsimus on natukene teistsugune. Me tavaliselt vaatame korruptsiooni puhul, kas keegi on isiklikku kasu saanud, ja mõtleme selle all midagi majanduslikku, materiaalset või finantsilist. Aga mis siis teha, kui need, kes korruptsiooni järele valvama peavad, on ise korrumpeerunud, nagu näiteks prokuratuur, kes võib-olla täidab teatud poliitilist tellimust? Korrumpeeritus võib olla ka poliitiline, moraalne korrumpeeritus. Minul on kahtlus, et Eesti Vabariigi prokuratuur on poliitiliselt ja moraalselt korrumpeerunud, täidab poliitilisi tellimusi, algatab asju või lõpetab asju tulenevalt poliitilistest kaalutlustest – on moraalselt korrumpeerunud. Õigusriikluse ignoreerimine on tihtipeale kaugelt nähtav. Mida sellisel juhul teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks eelkõige tuleb tõendada, kas need hüpoteesid vastavad tõele. Ja õigusriigis, midagi ei ole teha, kohus lõpuks otsustab, millised need seosed on olnud ja kas [üldse on olnud]. Millal ja mismoodi see kohtusse jõuab, on järgmine küsimus. Aga ma usun, et kõige selgema vastuse sellele annab see, kui demokraatlikus riigis on üles ehitatud piisavalt mõistlikud järelevalvemehhanismid ja neid järelevalvemehhanisme ka rakendatakse. See on oluline. Kui järelevalvemehhanismi ei rakendata, siis see on asja üks pool, aga kui neid ei taheta rakendada, siis tekib küsimus, miks ei taheta. Ainukene võimalus ongi see, et kitsaskohad välja tuua. Muud varianti väga pole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Kõigepealt sissejuhatuseks: ma usun, et te liitute minu kiidusõnadega Riigikogu juhatuse suunal, et kui muidu on siin päevakorra koostamisel küsitavusi, siis selle arupärimisega on nad küll ajastuse mõttes märki tabanud. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et seesama väärteomenetlus, mis on algatatud – siin viidatakse paari aasta tagustele sündmustele. See pani mind mõtlema, kas prokuratuur töötabki niimoodi, et neil on, ma ei tea, nimesiltidega sahtlid ja nende jaoks on kuidagi nagu nukker, kui mõnes sahtlis midagi ei ole. Üldiselt nad proovivad [igasse sahtlisse] paberi või kaks tekitada, et näiteks sellel hetkel, kui minister esitab küsimusi asutuse töö kohta, siis on sealt paber võtta. Kas minu kahtlus on täiesti alusetu või kuidas te seda kommenteerite?

Seda küsimust on väga keeruline kommenteerida. Ma väga loodan, et Eesti õigusriigis sellist asja ei toimu. Aga eks aeg näitab, kuidas asjad on ja millises järjekorras sündmused on liikunud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui puudutada teie kaasust, siis kuidagi väga sobival ajal on äkitselt avastatud toimingupiirangu [rikkumine]. Kui sellest oldi teadlik juba varem, kas see siis tähendab, et seda sätet tõlgendataksegi erinevatel aegadel ja vastavalt olukorrale erineval viisil, kuidas [kellelegi] sobib? Ja kui see nii on, siis kas või juba see ei viita sellele, et see säte peaks tänases õigusruumis õigusselgem olema? Ja teiseks tõesti, täiendades kolleegi muret, on ehk natuke õudne mõelda, kas tõesti meie kõigi kohta on kuskil mingi toimik, mis võetakse välja siis, kui keegi otsustab, et isik tuleks kõrvaldada?

Aitäh selle küsimuse eest! Veel kord: ma tahaks ikkagi olla piisavalt veendunud, et päris nii ei ole, et iga isiku kohta on kusagil toimik. Aga kindlasti on meil vaja õigusselgust. Kõik osapooled peaksid ikkagi väga üheselt aru saama, mida me tegelikult tahame saavutada ja milliste meetoditega, millist kahjulikku tagajärge me üritame ära hoida ja kuidas see peaks [õnnestuma]. See peaks olema kõigile väga üheselt selge.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Pikalt ei kõnele, lihtsalt ühele aspektile juhiks tähelepanu. Küsisin teie käest selle kohta, kas teie hinnangul on korruptsioonivastases seaduses antud määratlus selle kohta, mida tähendab seotud isik, piisavalt täpne. Kas see vastab õigusselguse põhimõttele? Ja teie andsite väga loomingulise, isegi natuke humoorika vastuse, et teie hinnangul on õigusselgus selles küsimuses segane. Ehk teisisõnu ma eeldan, et ma ei tõlgenda teie sõnu valesti, kui ma ütlen, et õigusselgus selles määratluses põhimõtteliselt puudub. Tegemist on piinlikult ebaselge määratlusega, mis ei vasta õigusriigi põhimõttele. Ja tõtt-öelda on arusaamatu, kuidas on võimalik, et selline olukord lihtsalt aastast aastasse püsib, ilma et seda muudetaks. Üha uued inimesed antakse kohtu alla sellele koosseisule tuginedes. Nüüd on teada, et ka teie enda suhtes on algatatud väärteomenetlus sellelesamale koosseisule tuginedes. Kõik saavad aru, et see ei vasta õigusriigi põhimõttele, kõik saavad aru, et see ei vasta õigusselguse põhimõttele, aga mida ei ole, on valitsuse initsiatiiv olukorra muutmiseks. Ma ausalt öeldes ei saa nagu hästi aru, mida seal Justiitsministeeriumis üldse tehakse, et nii lihtsat asja ei saa korda teha lõpuks. Kaua võib? Kajar Lemberi asi oli hea näiteks: kaheksa aastat või oli üheksa lausa, ma ei mäleta täpselt. Kaheksa aastat meest solgutatakse läbi kolme kohtuastme. Su maine tehakse täiesti täis, sa kaotad oma töökoha, sa kaotad oma sissetuleku, su maine rikutakse ära, su perekonnaliikmed kannatavad selle all. Ja lõpuks kohtus selgub, et ei, mingit kuritegu pole tegelikult toime pandud. Minu meelest üks väga põhimõtteline küsimus, mida päriselt õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis peaks sellises olukorras arutama, on see, milles seisneb prokuratuuri vastutus sellises olukorras. Kas ongi nii, et Eesti Vabariigis võib võtta suvalise inimese ette, lükata ta hakklihamasinasse – põhimõtteliselt, eks, kui me räägime prokuratuurist ja kohtust kui hakklihamasinast – ja solgutada teda seal masinas kaheksa aastat? Lõpuks kohus tuvastab, et õiguserikkumine puudub, ja siis öeldakse, et näete, õiglus sai jalule seatud. Ei olnud inimene milleski süüdi, aga mis siis ikka, eks, lähme eluga edasi, võtame järgmise inimese ette. No nii ei saa ju! See ei vasta kohe mitte kuidagi õigusriigi määratlusele. Ja selle tõttu minu meelest peaks sellises olukorras väga selgelt küsima, kes prokuratuuris ja kuidas konkreetselt vastutab. Absoluutne miinimum minu meelest peaks olema see, et prokurör, kes selle asja kohtusse viis, peaks kaotama oma töökoha. Teine inimene kaotas kaheksa aastat oma elust, kaotas ka oma töökoha: tema kaotas oma töökoha abilinnapeana, eks. Aga see inimene, kelle alusetu süüdistuse tõttu tema oma töökoha kaotas, ise ei kaota oma töökohta. No see ei ole ju õiglane! Mitte kuidagipidi ei ole see õiglane ja nii ei tohiks asjad olla. Ma loen veel kord ette selle määratluse, et siin oleks selgelt esile toodud, millest me räägime. Korruptsioonivastane seadus ütleb §‑s 11, lõige 1: "Ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest" ja punkt 1 ütleb: "otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes". Paragrahv 7 ütleb lõike 1 punktis 4, et seotud isik käesoleva seaduse tähenduses on, tsiteerin: "isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel". Kuulge, see on ju nali! See on lihtsalt nali! Ükski terve mõistusega inimene, kellel on elementaarne ausus olemas, ei saa eitada, et selline määratlus ilmselgelt ei vasta õigusselguse põhimõttele. Ja minu üleskutse on küll väga selge. Täiesti sõltumata sellest, milline partei on valitsuses või milline partei ei ole valitsuses, sõltumata sellest, kes on opositsioonis, kes koalitsioonis, tehkem see asi korda! See on lihtsalt häbiplekk. Ja iga päev, mis möödub, ilma et sellele probleemile oleks leitud lõplik lahendus – adekvaatne, vastuvõetav, päriselt toimiv lahendus –, on häbiks Eesti Vabariigile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Ma tulin siia pulti selleks, et jätkata sedasama teemat, mille kohta ma esitasin ennist küsimuse ka ministrile, kui ta arupärimisele vastas. Mida siis ikkagi teha, kui need, kes peaksid korruptsiooni suhtes valvsad olema ja näpuga järge ajama ja tegelikult lähtuma õigusriigi põhimõtetest, mille postulaat nr 1, nr 2 ja nr 100, kui soovite, on see, et kõik on seaduse ees võrdsed? Kõik on seaduse ees võrdsed! Ole sa president või ole sa paadialune, seaduse ees on kõik võrdsed. Aga mida me näeme? Me näeme seda, et me ei saa kindlad olla, et meil ei ole õiguskaitseorganid poliitiliselt ja moraalselt korrumpeerunud. Mida see tähendab? See tähendabki seda, et kõik ei ole seaduse ees võrdsed. Näe, üks vennike on käinud kohtus kaheksa aastat mingisuguse juuksuriarve pärast ja kulutanud selle peale maksumaksja raha. Riik konkreetselt on kulutanud maksumaksja raha enam kui miljon eurot – ma ei tea, kas poolteist miljonit või mis see kokku oli seal. Ja siis on meil lugupeetud ministri erakonnakaaslane, kes sisuliselt ise määras ennast Euroopa Kontrollikotta, loomulikult telgitaguste poliitiliste kokkulepete tulemusena, ja kelle puhul toimingupiirangut ega isiklikku huvi mitte keegi ei tuvasta. Mitte keegi ei tuvasta! Toetutakse sellelesamale paragrahvile või paragrahvidele, mida Varro Vooglaid siin enne ette luges, mis on nii sõnastatud, et sa võid sellest sogasest veest püüda nii haugi, vähki, krabi kui ka, ma ei tea, mingisugust vesimardikat. Kõike on võimalik sealt püüda, kui sa püüda tahad. Aga kõik lähevad konksu otsast ära ka, kui sa ei taha neid püüda. See õigusselgus on ju olematu ja see annabki võimaluse korruptiivselt käsitleda erinevaid juhtumeid ja erinevaid inimesi. Hea küll, toimingupiirang toimingupiiranguks. Aga me näeme niisugust poliitilist korrumpeeritust ka muudes valdkondades, ka muude kaasuste puhul. Võtame kas või sellesama, et meil on siin kolleeg, kelle puhul korraks viskas üles skandaali seoses kahtlase väärtusega piltide tegemisega, fotode tegemisega. Ja siin oleks õigusselgust rohkem, sest seadus ütleb täpselt, et niisugustel puhkudel on õiguskaitseorganid kohustatud – kohustatud! – asjaoludes täielikult selgusele jõudma. Aga muidugi me näeme Eestis seda, et kui vaja ja kui see on vältimatu, siis algatatakse mingi menetlus asjaolude kontrollimiseks, asjaoludes selguse saamiseks, aga loomulikult nende puhul, kelle puhul ei ole vaja jõuda karistusteni, menetlus lõpeb tulemust andmata. Menetlus selgitab välja, kas avaliku huvi puudus oli või oli mingisugune muu konksukene asja juures, aga igal juhul kohtu alla ei mindud, karistust ei saadud ja kõik jätkub nii, nagu mitte midagi ei oleks juhtunud. See ei ole õigusriik. See on riik, kus õiguskaitseorganid poliitilise suva või mingite muude kaalutluste, kalkulatsioonide tulemusena käsitlevad inimesi seaduse ees mittevõrdsetena: ühed on võrdsemad kui teised. Kõik me teame ju Orwelli: kõik sead on võrdsed, aga mõned sead on võrdsemad. Ja see meie ühiskonda sobib suurepäraselt. Just nimelt see, et kõik sead on võrdsed, aga mõned sead on võrdsemad. See ongi praegu murekoht. See on murekoht! Ma saan aru, et lugupeetud Kalle Laanet tegelikult ministrina sai sellest murekohast aru ja see oli ka põhjus, miks ta algatas ametkondliku uurimise või menetluse prokuratuuri suhtes. Aga nagu me näeme, kohe impeerium andis vastulöögi. Süvariigi impeerium andis kohe vastulöögi. See omakorda on ikkagi väga murettekitav ja kõnekas. Nii nagu me võime, kui me natukenegi süveneme süvariigi tegevustesse, siis seal …

Mart Helme, te jätsite küll nüüd …

Palun üks minut lisaaega.

Paneme Mart Helmele selle ühe minuti juurde, palun.

Kui sa jääd sellesama süvariigi hammaste vahele, siis sind jahvatatakse puruks. Ükskõik, kui teenekas sa oled, ükskõik, kui püüdlik sa oled olnud, sind jahvatatakse puruks, sellepärast et sa jäid tee peale jalgu. See ei ole õigusriik. Ja sellise suvalise õigusriikluse rakendamisele annab võimaluse juriidiline ebaselgus, mis tuleneb ebaselgelt sõnastatud seadusepügalatest. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud aruandja! Austatud saadikud! Prokuratuuri probleemid ei alanud mõistagi praeguse peaprokuröriga, vaid need on süsteemsed ja halastamatult läbinähtavad. Halastamatult! Tsiteerin Postimeest, 31. oktoober 2019, "Valeütluste andmises süüdistatud Mary Krossi kriminaalasi lõpetatakse": "Ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold taotles täna Harju maakohtus riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi ameeriklannast abikaasa Mary Krossi kriminaalasja lõpetamist, kuna avalik huvi selles puudub. Kohus rahuldas prokuratuuri taotluse." Ärge nüüd naerma puhkege, võtke seda asja rahulikumalt, aga see on tragikoomiline. Kõik nägid, kuidas kohus päästis ära poliitiku abikaasa. Süütegu pisendati nii palju, kui jaksati. Rikuti prokuratuuri reegleid. Ma käisin õiguskomisjonis kuulamas Lavly Perlingut ja küsisin talt, kuidas siis sellega on: "Teie ajal, kui te olete ise kehtestanud nulltolerantsi valeütlustele, kuritegudele õigusemõistmise vastu, kuidas nii toimub? Teie prokurör päästab ära poliitiku abikaasa, mõjuka erakonna liikme abikaasa!" Ta oli üsna kidakeelne, ta ei osanud õieti vastata. Aga tema andis välja ringkirja, andis instruktsiooni oma alluvatele, et õigusmõistmisevastastes kuritegudes oportuniteeti ei kasutata. Ent kui on vaja, siis see mugav oportuniteedi vahend on ikka politiseeritud prokuratuuri näpu vahel. Saate 100 eurot trahvi, ja las minna! Aga kui on 8-eurone juukselõikus, siis poolteist miljonit rahva raha sinna panna mõistagi ei ole mingi probleem. Poolteist miljonit, ja kogu aeg rahva tähelepanu all! Ma ei oskagi öelda, mida peaks tegema. See protsess on olnud nii pikk, et kõik prokurörid vist oleks pidanud tagasi astuma selle pärast. Sest esiteks, kas mingi menetlusökonoomika ka olemas on, kui laotakse [protsessi] poolteist miljonit rahva raha sisse 8 euro pärast ja muudkui menetletakse? Siis ei ole mingit oportuniteeti, et me ei hakka 8-eurost juhtumit menetlema. Ei, pekstakse inimest nagu vaia maa sisse. Ja keegi ei ole süüdi. Mäletate, viimati kaevati Lemberi juhtum veel edasi, eks ju!? Palju see edasikaebus maksis? Ja need õhtumaa targad, kes end prokurörideks peavad, töötavad seal edasi. Marti Kuusiku juhtum. Seesama prokurör sai aasta prokuröri tiitli, kes tegeles selle poliitilise ruineerimisega. Ja milline ressurss! Te teate, härra Laanet, kindlasti seda lugu, kuidas Rakverre maandus 30 politseinikut, sinna tehti staap, politsei peadirektor Vaher ise istus, jalad harkis, laua taga ja kamandas kogu seda kamariljat. Otsiti Marti Kuusiku lasteaiakaaslasi, autod liikusid igal pool, tema ja tema abikaasa töökohal – jälgimine oli totaalne. Voh! Siis oli õigussüsteemi muskel selline. Kujutate ette, kui niimoodi peale lennatakse, nõndanimetatud, ma ei oskagi öelda, süsteemi poolt. Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma olen ise seda kogenud, et mitte ükski Riigikogu liige ei ole kaitstud. Mitte ükski! Ja selle kogemuse sain ma tänu Parmasele, praegusele peaprokurörile. Kunagi pidasin Rakveres ühe korruptsiooniteemalise rahvakoosoleku ja sinna ilmus üks teenekas korruptant koosolekut häirima. Me ütlesime: "Andres Jaadla, te ei tule koosolekut segama." Noh, sõnelesime, ütlesime, et … Lõpuks läks ta ära. Mis siis pärast selgus? Pärast selgus, et ma olevat teda müksanud, kuigi meil oli neli inimest, kes kõike pealt nägid. Aga mis te arvate, mida prokuratuur ütles? "Ei, me uurime." Mis te arvate, mida see kaasus meile ütleb? See ütleb seda, et ärge minge kunagi telgi alla, sest iga korruptant, iga suli, iga valekaebaja võib teie peale esitada kaebuse. Igaüks võib teid ruineerida tänu sellele, et meil on peaprokurör Parmas. Iga esimese kursuse tudeng oleks valekaebaja vahele võtnud. Ei, meil on peaprokurör, kes ütles, et ah, poliitikud nagelevad. Selge! Selge! Te olete kõik tegelikult tänu sellele kaasusele lindpriid, ma ütleksin. Sest müksamine on üks tore paragrahv, eks ole. Piisab sellest, kui inimene ütles: "Ma arvan, et mind müksati." Kõik! Parmas ütleb, et las minna. Krossi juhtumi puhul veel mõned meeldetuletused. Kuidas siis öeldi? Et kriminaalmenetluse eesmärk ei ole kurjategija karistamine. Peamine eesmärk on tagada, et kuriteo toime pannud isik käitub tulevikus õiguskuulekalt. Mary Kross kahetses toimunut, leidis prokuratuur. Ja seetõttu oli võimalik lõpetada juhtum oportuniteedi põhimõttel. "Arvestasime, et tema antud ütlused olid üldist laadi ning ei olnud valetatud kellegi konkreetse inimese kohta." Vaat nii! Meil oleks vaja kolme tundi siin, et politiseeritud prokuratuurist rääkida. Aga kas see ei ole näide politiseeritud prokuratuurist, et Lavly Perling, kellel oli kas või rahvuskonservatiivide kohta alati arvamus varnast võtta, sööstis kohe poliitikasse. Kohe! Kui see ei ole politiseeritud prokuratuur, mis asi see siis on? On ju palju erialasid, kus on lausa seadusega ette määratud, kui kaua peab jahtumise aeg olema, enne kui poliitikasse minna. Ja siin me näeme sellist uut poliitkultuuri, mille parempoolsed meile kohe lauale löövad: politiseeritud prokuratuurist parteid mängima. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimistel on avaldanud soovi esineda ka minister. Hea kolleeg Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Riigikogu liikmed! Selle arupärimise raames ma mõtlesin, et ma annan nagu kerge tagasiside selle kohta, mida ma olen üritanud selle aasta jooksul prokuratuurile selgitada. Eelkõige on minu selgituste eesmärk [ühtinud sellega], millised ootused on kogu ühiskonnal prokuratuurile. Kui kontrollitakse mingit fakti, siis see kriminaalmenetlus peaks olema kiire ja tõhus. Kui selle kiire ja tõhusa menetluse käigus ei leita piisavalt süüstavaid tõendeid, siis see toimik ei tohiks jääda lihtsalt seisma, vaid tuleks teha otsus, kuidas edasi liikuda. Ja kui on näha, et ei ole võimalik leida süüstavaid tõendeid, siis tuleks kriminaalmenetlus lõpetada, mitte lauasahtlisse jätta. Ma saan väga selgelt aru, et väga paljud prokurörid teevad oma tööd hingega. Neil on selle töö tegemisel ka vastutus võtta vastu üks või teine otsus. Kas või see, et sa mingis väga olulises menetluses lõpetad menetluse ära – milline psühholoogiline surve võib tulla, [tuleb teada], et kui ma otsustasin selle lõpetada, siis kuidas ma vastan küsimustele, mis võivad tekkida. Minu pakkumine oli see, et avalikkust huvitavates ja olulistes kriminaalmenetlustes võiks olla mitme silmapaari printsiip, et seda tehakse kollegiaalselt: vaadatakse otsa, süvenetakse asjadesse, kas on perspektiivi, pole perspektiivi, mida edasi teha. See otsus tehakse kollegiaalselt, võetakse personaalne surve pealt ära. Kõik need erinevad teemad – ka seesama järelevalve küsimus, alustades maakonnatasandist ja lõpetades Riigiprokuratuuriga. Kui konkreetsetes kriminaalmenetlustes on kahtlustatav olemas, siis menetlus ei tohi jääda venima. Ma saan tuua ühe näite, mida me vaatasime oma analüüsi käigus. Seda on võimalik ka ministeeriumis vaadata. Roolijoodik võeti kohapeal kinni. Mitte mingit kahtlust ei ole, et ta juhtis autot joobes. Aasta jooksul ei olnud suudetud teda kohtu alla saata. Mida sa menetled seal? Veel kord, tulles selle juurde tagasi, et organisatsiooni juhtimine hakkab number ühest pihta. See juhtimine on see võti, kuidas kogu organisatsioon töötab, [sellest oleneb], kas eesmärk, mille nimel organisatsioon töötab, on selge. Lähinädalatel saab näha, kas see niinimetatud organisatsiooni juhtimise röntgen annab ühe või teise tulemuse ja näitab, et konkreetselt Justiitsministeerium peaks järgnevaid tegevusi planeerima.

Suur tänu, härra minister! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.