Õigusriik

Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on õigusriik. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Head ministrid! Elu on veeretanud meie teele arutelu õigusriigi toimimise üle, meedias on teema aktuaalne. Tänan ka kohe justiitsminister Kalle Laanetit, kes jagas just äsja Isamaa fraktsioonis oma mõtteid ja selgitusi tekkinud, võib öelda, avaliku arusaamatuse, kriisi kohta. Minu küsimus teile, hea peaminister, johtubki tegelikult sellest. Riigikohtu esimees on teinud ettepaneku moodustada uurimiskomisjon, et saada [asjaoludest] aimu, ja paljud advokatuuri esindajad on sõnanud, et justkui on toimunud liigne sekkumine. Arusaadavalt tekib avalikkusel kogu selles infovoos terve rida küsimusi: mis meil armsas Eestis toimub, kas meie õiguse[mõistmises] on kõik kontrolli all? Ma arvan, et teil on hea võimalus seda olukorda natuke selgitada ja kinnitada, et Eestis ikka asju arutatakse, probleeme lahendatakse ja õigusriik püsib jalul, või siis, vastupidi, öelda, et tegelikult meil ongi suur probleem ja probleem tuleb lahendada võib-olla isegi Riigikogu sekkumisega, et mõnda seadust täpsustada. Sest õigusriigis ei ole kuidagi kohane see, et justkui kajastatakse, et poliitiliselt sekkutakse Eestis õiguse[mõistmisesse] ja seda mõjutatakse. Kuidas te seda olukorda meile lihtsalt kommenteerite?

Aitäh! Hea kolleeg, enne kui proua peaminister vastab, üks oluline täpsustus – see on seotud akustikaga. Te rääkisite Riigikohtu esimehest. Jah. Kuna ei tulnud hästi välja, kõlas siin natuke teistmoodi. Riigikohtu esimees. Aitäh! Palun, proua peaminister!

Aitäh! Õigusriigi [põhimõte] on üks väga oluline põhimõte, millele meie riik on rajatud. Seal on võimude lahusus, seal on see, et otsuseid tehakse seadustest ja reeglitest lähtuvalt. Mitte et õigus on sellel, kelle käes on võim, vaid võim on sellel, kelle käes on õigus. Ma arvan, et see on ülioluline printsiip. Ma olen ise olnud väga palju siinsamas Riigikogu saalis, kus minult on just teie kõrval oleva fraktsiooni esindajad küsinud väga palju väga detailselt konkreetsete kaasuste kohta. Ma olen alati vastanud, et meil on õigusriik, meil on õiguskaitseorganid ja nemad tegelevad nendega, detailidega ma kursis ei ole. Olen alati saanud väga palju kriitikat, et miks ma ei ole detailidega kursis, peaminister peaks kõike teadma. Nüüd, prokuratuuri tegevuse kohta on olnud avalikkuses palju kriitikat. See kuulub Justiitsministeeriumi pädevusse ja seetõttu on igati normaalne, et justiitsminister on ka täna siin ja saab teie küsimustele vastata. Tõsi on see, et prokuratuuri sõltumatus peab olema tagatud, ja see mitte ainult ei pea olema sõltumatu, vaid see peab ka näima sõltumatu, mis tähendab seda, et igasugusest poliitilisest sekkumisest prokuratuuri tegevusse tuleb kindlasti hoiduda. Olen küsinud selle kohta ka justiitsministrilt. Ta ütles, et ta on küsinud kaasuste kohta informatsiooni, aga alati on juures olnud ka keegi teine. Ka ajakirjanduses väljendatud informatsioonist ei ole välja tulnud, et prokuratuuri tegevust oleks otseselt suunatud. Justiitsminister on algatanud teenistusliku järelevalve, aga selle kohta saate tõesti küsida justiitsministri käest. Muidugi, sellise asja algatamine peab olema seaduslikult põhjendatud. Seaduses on selleks ette nähtud selged alused ehk prokuratuuri tegevuse seaduslikkust ja otstarbekust saab kontrollida. Seda järelevalvet ei tee kindlasti poliitikud, vaid minu teada koosneb see komisjon ametnikest, et tagada sõltumatus ja et etteheiteid ei oleks. Kui Riigikohus on teinud ettepaneku teha veel täiendav või laiendatud uurimiskomisjon, et kogu seda olukorda arutada, siis loomulikult …

Teie aeg!

… saab Riigikohus selliseid asju vedada.

Aitäh! Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Õigusruum tegelikult panebki reeglid paika, et selliseid olukordi justkui ei tekiks, aga eks ta ole elus ju nii, et kui juhtimistasandil sekkutakse või peetakse oluliseks koguda erinevat informatsiooni, siis tekib tõlgendusruum. Seda tõlgendusruumi on võimalik kasutada ühes vaates ja teises vaates. Ma arvan, et selles mõttes tuleb teiega nõustuda, et parlamendi roll on siis osapooled ära kuulata. Ilmselt ka uurimiskomisjoni moodustamine saab olla üks võimalikest lahendustest, et õigusruumi vajadusel täpsustada. Aga ma saan aru, et teie vaates on täna tegelikult õigusruumiga kõik korras, lihtsalt on toimunud teatud infopäringud ja selle baasilt on tekkinud ebakõla. Ka avalikkuses on meedia, võib isegi öelda, kajastamisel valinud selle suuna, mis ongi õrnem: et meie õigusriik on justkui ebakindlatel jalgadel. Kindlasti väärib see kõigi sajaprotsendilist tähelepanu, et ei tekiks mitte mingisuguseid kahtlusi, et [kohtu]pidamine on Eestis kallutatud või kellelgi on võimalik sekkuda. Kas ma saan õigesti aru, et teie näete, et kõik on kontrolli all, õigusruumis mingeid täiendusi vaja ei ole ning parlamendi roll on kuulata osapooled üle ja anda oma hinnang kogu sellele loole?

Aitäh! Kui eelmisel reedel ilmus ajakirjanduses informatsioon, et algatatakse distsiplinaarmenetlus peaprokuröri suhtes, siis ma palusin justiitsministri enda juurde neid asjaolusid selgitama. Need väited olid üsna karmid. Aga distsiplinaarmenetlust ju ei ole, on teenistuslik järelevalve, mida Justiitsministeerium saab teostada prokuratuuri tegevuse otstarbekuse ja seaduslikkuse üle. Kindlasti peab justiitsminister seda ka täpsemalt põhjendama. Ta on olnud avatud, andmaks neid põhjendusi. Igal juhul ma ootan seda, et õigussüsteemis säiliks töörahu ja mingid isiklikud ebasümpaatiad ei mõjutaks üldiselt õigusemõistmise tööd ega tulemusi. Kindlasti on vaja asjaolud välja selgitada. Nüüd, kuivõrd ka siin saalis ja Riigikogu erinevates komisjonides on olnud küsimusi prokuratuuri töö kohta, siis minu soov ja nägemus on see, et kui tõesti mingid kitsaskohad tuvastatakse, siis oleks ka konstruktiivsed lahendused, mida me saame teha. Tõesti, kui suure avalikkuse huvi all olevate kriminaalasjadega juhtub nii, et need kukuvad kokku, siis miks need kokku kukuvad? Kas on midagi, mida saaks paremini teha? See on ka riigi usaldusväärsuse küsimus. Kui kellegi suhtes algatatakse kriminaalasi, siis see on juba päris ränk riive. Eriti olukorras, kus inimesed mõistavad väga tihti inimese automaatselt oma peas süüdi juba siis, kui menetlus algatatakse, kuigi meil on põhiseaduses süütuse presumptsioon, mis ütleb, et kedagi ei tohi süüdiolevana käsitleda enne, kui tema kohta on süüdimõistev kohtuotsus. Aga paraku jah, kui selliste suurte menetluste algatamine on suure tähelepanu all, siis juba see paneb inimestele väga suure märgi külge. Ja kui sellest asjast lõpuks midagi ei saa, siis on inimene ikkagi juba menetluse algatamisega nagu määritud. Kas on mingeid muid lahendusi? Selles mõttes, et kas on võimalik teha seda tööd nii, et see oleks absoluutselt efektiivne? Õigusriigis, ma arvan, lõpuni ei ole, just sellel põhjusel, et alati saab vaidlustada. See just näitabki, et meie õigusriik ikkagi toimib. Kõik asjad ei lähe nii, nagu prokuratuur tahab. Aga kui justiitsministril on etteheiteid …

Teie aeg!

… siis peab saama neid ka lahendada.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Põhiseaduse § 10 viitab tõesti inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Aga ma tahan siinkohal tulla uuesti automaksu juurde, sest kahjuks pole te ette näinud erisusi puuetega inimestele. Automaksuvabastus on ainult nendele, kelle auto on ümber ehitatud, aga kõigil puuetega inimestel pole ju auto niiviisi ümber ehitatud. Põhimõtteliselt te panete puuetega inimesed olukorda, kus neil on kaks võimalust: kas nad teevad mitu korda suurema investeeringu ja ehitavad oma auto ümber või otsustavad ikkagi hakata täies ulatuses automaksu maksma. Antud sätteid on tänaseks tegelikult kritiseerinud ka õiguskantsler. Isegi seletuskirjas seisab eraldi, et maksul võib olla kõige suurem negatiivne mõju puuetega inimestele. Muideks, puuetega inimeste [õiguste] konventsioon, millega Eesti on liitunud, kohustab Eestit leidma puuetega inimeste toimetuleku toetamiseks vajalikke lahendusi. Seejuures pole [mootorsõidukimaksu] eelnõus ega üleüldse mingeid toetusmeetmeid välja pakutud ja isegi mitte analüüsitud, pole ka mingeid erisusi pakutud. Kui adekvaatne selline suhtumine on, et ühe maksuga panete te puuetega inimesed, aga ka teised sotsiaalsed rühmad palju raskemasse seisu ja siis hakkate otsima neile leevendusmeetmeid? Kas poleks ka riigi halduskoormuse mõttes lihtsam vabastada kohe kõik puuetega inimesed ja teised vähemkindlustatud isikud automaksust? Lisaks, vastavalt põhiseadusele peavad puuetega inimesed olema riigi erilise hoole all. Kui me võtame aluseks põhiseadusest tulenevad sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted ja vaatame, mida kirjutatakse kommenteeritud väljaandes, saame välja lugeda, et olukorras, kus riik paneb automaksuga kõige haavatavamad grupid raskemasse seisu ja tekib suurem vaesusse langemise risk, kuid seejuures teisi sotsiaalseid meetmeid ei rakenda või ei rakenda neid tõhusalt, on tegemist olulise põhiõiguse riivega, mis on põhiseadusega vastuolus.

Jaa, aitäh! Puuetega inimestele oleme me automaksuga seoses mõelnud ja [Eesti] Puuetega Inimeste Kojaga on olnud väga selged läbirääkimised. Vaadake, kõikidel puuetega inimestel ei ole autosid, aga kõik puuetega inimesed vajavad tuge. Seetõttu, kui sotsiaalkaitseministril olid läbirääkimised seoses automaksuga ja puuetega inimeste toetustega, oli eelistus pigem saada toetusi kõikidele puuetega inimestele, mitte soodustusi neile, kellel on auto. Jah, ümberehitatud autod on automaksust vabastatud, aga lihtsalt niisama auto, mille [juht] kasutab puudega inimese kaarti, ei ole. Eelkõige on raskes olukorras just väga raske puudega inimesed ja puudega laste pered. Neid toetusi valmistab sotsiaalkaitseminister ette, kokkulepped on tehtud, et just need toetused reaalselt puuetega inimesteni jõuaks. Veel kord, ma olen teile korduvalt vastanud, et maksupoliitika kaudu ei tehta sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalpoliitikat me teeme ka seeläbi, et me kogume maksumaksjalt raha, et aidata neid, kes päriselt abi vajavad, just seal, kus nad seda vajavad. Näiteks puuetega laste peredel on ka hariduslikud [eri]vajadused, on ravimivajadused. Kõik need on sellised kohad, kus abi saavad kõik puudega inimesed, mitte ainult need, kellel on auto. Kohtumistest puuetega inimeste kojaga, ma saan aru, on ka just välja tulnud, et need, kellel juba on auto, on tegelikult need puuetega inimesed, kes on pigem paremas olukorras kui enamik raske puudega inimesi või raske puudega inimeste perekonnad. Seetõttu oli eelistus tõesti saada pigem toetuste tõusu, mis puudutab kõiki puudega inimesi, mitte soodustusi neile, kellel on autod.

Suur tänu! Ma lõpetan esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise küsimuse juurde, ma saan aru, on Anastassia Kovalenko-Kõlvartil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma tahan tõesti küsida protseduurilise küsimuse. Tegelikult võiks toetuse tõus puuetega inimestele olla niikuinii, sõltumata, kas automaks tuleb või ei tule, ja see ei välista seda, et ka automaksust võiks olla puuetega inimesed vabastatud. Aga jah, minu protseduuriline küsimus on see: kuidas protseduur ette näeb või millal on õige hetk, kui ma võiksin öelda, et juba sel pühapäeval kell 12 toimub automaksuvastane meeleavaldus superministeeriumi ees?

Vabandust, seda protseduuri ei ole. Seda protseduuri meil ei ole! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, te lähete praegu väga selgelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega vastuollu. Teil on võimalik käsitleda küsimustes sisulisi teemasid, aga see, mis toimub väljaspool saali, ei ole kindlasti Riigikogu saali protseduuri küsimus. Mul on palve: palun hoidke edaspidi nendest reeglitest kinni! See ei ole kolleegide suhtes kuidagi lugupidav. Täiesti siiralt. Nii! Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tahtsin küsida, millel põhineb teie vastus, et see, mis [toimub] väljaspool saali, ei puutu asjasse.

See ei ole kuidagi selle istungi läbiviimise protseduuriga seotud.

Meil oli esmaspäeval küsimus …

Palun! Meil on 13 küsimust. Andrei Korobeinik, meil on 13 küsimust!

… komisjoni kohta. Eelnõu, mis peaks olema õiguskomisjonis, jõudis majanduskomisjoni. See [komisjoni] istung ei toimu siin saalis. Sellele vastust paraku sisuliselt ei tulnud. Aga selles mõttes ei põhine teie väide ilmselt ikkagi ju kodu- ja töökorral. Ja teiseks, millal saab selle vastuse? Millal saab infot selle kohta, kuhu see eelnõu päeva lõpuks ikkagi jõuab?

Ma soovitan teil lugeda põhjalikult Riigikogu kodu- ja töökorra seadust ja vaadata, milline on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See, mida Anastassia Kovalenko-Kõlvart üritas praegu teha, ei puudutanud kuidagi käimasolevat istungit ja selle läbiviimise protseduuri. Teilt ka palun, et edaspidi katsume sellest kinni pidada. Meil on tõesti, head kolleegid, 13 küsimust ja meil on ainult kaks tundi, nüüd juba oluliselt vähem kui kaks tundi nende menetlemiseks. Kui me raiskame aega protseduurilistele küsimustele, siis me ei jõuagi nende küsimusteni. Lõpu poole tahab kindlasti Anastassia Kovalenko-Kõlvart esitada tänase 13. küsimuse, aga mida rohkem ta esitab protseduurilisi küsimusi, seda vähem on tal võimalik seda esitada siin Riigikogu saalis.

Läheme edasi tänase neljanda küsimuse juurde, milleks on Urmas Reinsalu küsimus justiitsminister Kalle Laanetile. Teema on õigusriik. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Lugupeetav justiitsminister! See kriis prokuratuuri ümber on muutunud üsna jahmatavaks. Mul, meie fraktsioonil, oli täna hommikul kohtumine teiega, meil oli kohtumine peaprokuröriga. Ja tuleb välja, et keegi süstemaatiliselt rämedalt valetab. Peaprokuröri ja teie hinnangud faktidele olid täpselt vastupidised. Teie kategooriliselt eitasite, et te olete kuid survestanud peaprokuröri ametist lahkuma. Peaprokurör jääb oma sõnade juurde, et see on aset leidnud, juttu oli suisa lahkumisavalduse paberist. Teie eitate nii-öelda survestamist tegevuste puhul, mis puudutavad konkreetseid kriminaalasju. Peaprokurör ütles ühemõtteliselt, et oli konkreetne surve tööprotsessis konkreetsest menetlusasjast irduda, mida teie avaldasite prokuratuurile. Tegelikkuses on nüüd rida niisuguseid põhimõttelisi faktiväiteid, et peaprokurör näeb asja ühtemoodi ja teie kinnitate jäigalt teistmoodi. Samas on kolm juhtivat riigiprokuröri andnud oma hinnangu teie tegevusele, sellele, milline on olnud tegutsemine konkreetsetes menetlusasjades. Teie olete seisukohal, et nendes asjades tegutseb prokuratuur nii-öelda, ma saan aru, korporatiivse hoiakuga. Ma ei taha teile küll sõnu suhu panna, aga et see on nagu nii-öelda prokuröride kutseau, niimoodi nad kollektiivselt väidavad. See on väga põhimõtteline küsimus. Küsimus on selles, et peaprokurör ei ole siiamaani aru saanud, mida te talle ette heidate. See oli tema formuleering täna. Minu küsimus on teile: kes valetab?

Aitäh selle küsimuse eest! Austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija! Küsimus ongi see, kes valetab, eks ju. Esimene küsimus on minu jaoks see, miks riigiprokurör jooksis Eesti Ekspressi [tegema] etteheiteid justiitsministri kohta peale seda, kui selgus, et ta ei ole osutunud kohtunikkonna poolt valituks Tallinna Ringkonnakohtu esimeheks. Riigi peaprokurör on avalikkuses väga selgelt öelnud, et teda ei ole kuskilt poolt survestatud. Riigi peaprokurör on öelnud, et tema soovib kandideerida Tallinna Ringkonnakohtu esimeheks. Miks ei teinud riigi peaprokurör enne seda mitte ühtegi etteheidet, ei andnud kuidagimoodi märku, et mina olen teda survestanud või sekkunud tema tegevusse? Ma mõistan küsija küsimusi. Tõesti on vaja selgust. Selleks et selgust saada, allkirjastasin ma esmaspäeva õhtul kell 17.30 siinsamas Riigikogu hoovis käskkirja, et läbi viia teenistuslik järelevalve – mis on aasta jooksul toimunud sündmused, kuidas see kõik on toimunud –, et kontrollida prokuratuuri tegevuse seaduslikkust, otstarbekust ja tulemuslikkust. Selle õiguslik alus on Vabariigi Valitsuse seadus, selle õiguslik alus on prokuratuuriseadus ja prokuratuuri põhimäärus. Prokuratuuri sõltumatus ei ole absoluutne. Prokuratuuri sõltumatuse puhul täitevvõimust on tõesti sõltumatu konkreetsete kriminaalmenetluste läbiviimine ja seda kontrollib kohus. Kõige eest, mis puudutab teenistuslikku poolt, vastutab Justiitsministeerium, nagu vastutas justiitsministrina ka Urmas Reinsalu. Minu kohustus on tagada, et prokuratuur töötaks seadusi järgides, otstarbekalt ja tulemuslikult. Kindlasti on avalikkuses arutelu, kes valetab ja kes ei valeta, täiesti vastuvõetamatu. Nii et on küsimused, eelkõige see, miks läks peaprokurör Eesti Ekspressi, mitte ei tulnud Justiitsministeeriumisse rääkima või ei läinud kaitsepolitseisse rääkima – sinna ta oleks pidanud kõrgeima ametnikuna prokuratuurist suunduma –, et on võimalikke mõjutusi ja seadusrikkumisi.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Nagu meediast sai lugeda, ta käis teie kõigi juures, kes te seal loožis istute. Kuid ei, ma arvan, et avalikkuse küsimus valetamisest pole praegu sugugi vastuvõetamatu. Kui on rida faktiväiteid, mille järgi riigi kõrgeim justiitsametnik on põhimõtteliselt erineval seisukohal võrreldes justiitsministriga, siis minu järeldus on, et keegi valetab. Te ei andnud vastust, kes see keegi teie meelest on, aga te olete selgelt ümber lükanud peaprokuröri väited. Minu küsimus puudutab seda. Ma küsisin teilt täna, kas te olete kolmandate isikutega, kes ei ole [mingi] menetlusega seotud või Justiitsministeeriumi ametnikud, peaprokuröri juhtumist või tema ametist ja ametiga seotust vestelnud. Te eitasite seda, eitasite. [Praegu] te noogutate. Peaprokurör ütles, et veebruarikuus oli tal olnud vestlus härra Erki Aavikuga, kes viitas, et tal oli teiega olnud, ma saan aru – ma tuginen nüüd peaprokuröri väitele, mille ta küsitlusel andis –, jutuks Kalle küsimus, et Kallet tuleb aidata ja see küsimus tuleb ära lahendada. Minu jaoks on jällegi küsimus, kes räägib tõtt. Konkreetne inimene, kellel ei ole mitte mingit pistmist justiitssüsteemiga, kohtub riigi peaprokuröriga selleks, et arutada, kuidas riigi peaprokurör ametist lahkuks ja asuks tööle Tallinna Ringkonnakohtu esimehena. Ma palun teilt, härra justiitsminister, kommentaari selle kohta, mis asjaoludel – kui see kohtumine aset leidis, nagu peaprokurör väitis, eks ole – Erki Aavik riigi peaprokuröriga kohtus ja kas te peate sellist asjaajamist kohaseks juhul, kui see aset leidis?

Aitäh selle küsimuse eest! Need küsimused, mille te praegu esitasite minule, esitage palun Erki Aavikule. Mina ei tea sellest midagi.

Aitäh! Järgnevalt üks lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Kogu tähelepanu on täna pööratud muidugi prokuratuuri teemale ja ma loodan, et peagi tuleb selles meile ka selgus. Kuid mind seadusandjana paneb tegelikult hoopis muretsema eelnõu, mis riivab lubamatult õigusriigi põhimõtteid. Selleks on haldustrahvide eelnõu, millega soovitakse teha täiesti uus menetlusvorm ja anda Konkurentsiametile võimalus hakata lihtsustatud korras määrama ettevõtetele hiiglaslikke trahve. Põhimõtteliselt saab selle eelnõuga Konkurentsiametist uus karistusorgan ja halduskohtust saab uus trahviorgan. Arvestades nende trahvide suurust ja ametile antud läbiotsimisõigust, väljuvad need õigused oma intensiivsuselt isegi kriminaalmenetluse piiridest. Selle asemel et rohkem kui kaks aastat väldanud majanduslanguse tingimustes ettevõtteid toetada, teeb valitsus hoopis kõik selleks, et majanduskeskkonda veel halvendada ja ettevõtjaid hoopiski hirmu all hoida. Majanduseksperdid ütlevad, et praeguses kriisis tuleb ettevõtlust aidata, aga teie olete otsustanud, et me hakkame ettevõtlusega hoopis võitlema. Te olete läinud karistamistahtega nii kaugele, et olete valmis minema põhiõiguste vastu ning loobuma sellistest aluspõhimõtetest nagu süütuse presumptsioon ja enese mittesüüstamise privileeg. Põhimõtteliselt näeb praeguse eelnõu sõnastuse järgi see menetlus välja selline, et 100‑miljonilist rahatrahvi saab määrata ilma isikut ära kuulamata, piirdudes lihtsalt isiku kaasamisega talle rahatrahvimääruse kättetoimetamisel. Kõigele lisaks läheb see eelnõu vastuollu põhiseaduse §‑ga 15, kuna teie soovite, et halduskohus hakkaks teostama täidesaatva võimu otsuseid, kuigi tegelikkuses peab halduskohus just kaitsma täidesaatva võimu õigusvastase tegevuse eest. Te soovite ettevõttetelt selle võimaluse ära võtta. Mul on küsimus: kuidas te saite tulla välja sellise eelnõuga, mille vastu on õiguskantsler, mitmed [teised] õiguseksperdid, advokatuur ja kohtud ning mis läheb meie õigusriigi põhimõtetega vastuollu?

Aitäh! Me saamegi nendest küsimustest erinevalt aru. Selle direktiivi eesmärk on, et konkurents ettevõtluses, nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, oleks läbipaistev, ettevõtlus [põhineks] ausatel põhimõtetel ja et tarbija oleks parimal võimalikul viisil kaitstud. Selle eelnõu eesmärk on ju kaitsta ausaid ettevõtjaid, te unustate selle täiesti ära. Te ehk arvate, et kui Konkurentsiamet on nüüd see amet, kellele antakse õigus võimalikke rikkumisi kontrollida, siis ta on koheselt saanud juurde tohutult karistusõiguslikke meetmeid. Ei ole, me räägime halduse erimenetlusest. See, millisel kujul [see eelnõu] on jõudnud Riigikokku, on poliitilise kompromissi [tulemus], et tõesti, karistuse määramisel, trahvide määramisel hoitaks kõige paremini silma peal. Ehk kohus, halduskohus saab hinnata, kas menetlusprotsess, mis on toimunud Konkurentsiametis, ja karistus, mida küsitakse, on proportsionaalsed.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.