Arupärimine Eesti kriitilise demograafilise olukorra kohta (nr 597)

Head kolleegid, läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Lauri Laatsi ja Andrei Korobeiniku 5. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti kriitilise demograafilise olukorra kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Statistikaameti avaldatud värsked andmed näitavad ilmekalt, et demograafiline olukord on Eestis tõsiselt muret tekitav. 1. jaanuaril 2024 oli Eesti rahvaarv 1 366 491. Seda on 607 inimese võrra rohkem kui aasta tagasi. Nii et ühest küljest võiks olla rahul sellega, et kokkuvõtvalt on saldo positiivne, aga faktidesse süvenedes me saame teada, et see juhtus ainult tänu sellele, et on positiivne rändesaldo. Eestimaa elanikkond on suurenenud veidi üle 600 inimese võrra ainult tänu sisserändajatele, sest sündimus püstitab Eestis juba teist aastat järjest uusi miinusmärgiga rekordeid. Sarnaselt aastaga 2022 iseloomustab ka 2023. aastat rekordiliselt väike arv sünde. Eelmise aasta sündimus on selline, et võrreldes aastaga 2022 on 925 sündi vähem. Statistika andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 721 last. See on tegelikult väikseim sündimus alates aastast 1919, mil üldse hakati esmakordselt järjepidevalt statistikat avaldama, ehk me võime öelda, et põhimõtteliselt Eesti Vabariigi ajaloo [väikseim sündimus]. Samas on ka sisserändajate arv viimase aastaga allapoole läinud ja eeldatavasti see tendents jätkub. Nii et sisserändajatele ka väga loota ei tasuks. Samas on praegune Vabariigi Valitsus teinud samme, mis perspektiivis viivad sündimuse pigem veelgi rohkem allapoole. Siinkohal me võime rääkida maksutõusudest, uutest maksudest, peretoetuste kärpimisest ja nii edasi ja nii edasi. On ilmselge, et Eesti inimestel puudub kindlustunne ja usaldus valitsuse perepoliitika vastu. Selle tõttu on sündimus rekordiliselt langenud ja demograafiline olukord on muutunud hästi keeruliseks, võib isegi öelda, et lausa kriitiliseks. Eeltoodust tulenevalt palume peaministril vastata meie küsimustele. Millisena näeb praegust demograafilist olukorda Eesti Vabariigi valitsus? Kas Eestimaa rahvas peab muretsema oma kestmise pärast või kõik on korras ja riik ei pea tekkinud olukorda üldse sekkuma? Kas valitsus peab vajalikuks praegust demograafilist olukorda muutma hakata? Kui jah, siis mida kavatseb valitsev koalitsioon selleks teha? Siiamaani on tehtud täiesti vastupidist. Kas valitsust rahuldab olukord, kus Eesti demograafiline saldo on olnud positiivne, aga seda veel ainult tänu immigratsioonile ehk sisserändajate arvule? Kas valitsuse jaoks ei ole vahet, kuidas kasvab rahvaarv, kas sündide arvu või sisserändajate arvu suurenemise tulemusena? Kas teie arvates viimased Vabariigi Valitsuse tehtud sammud – paljulapseliste perede toetuse märgatav vähendamine, 200 euro võrra kuus; selle toetuse indekseerimise kaotamine; lastega seotud maksusoodustuste kaotamine; paljulapseliste perede laste huvihariduseks mõeldud toetuse kaotamine; esimese, teise ja kolmanda lapse eest makstava toetuse külmutamine hästi madalal tasemel; käibemaksu ja kütuseaktsiisi määra suurendamine; mootorsõidukimaksu planeeritav kehtestamine; nüüd lisandub siia vist ka suhkrumaks; kõik see – aitavad kaasa perede kindlustunde ning sündimuse arvu suurenemisele? Jaanuarikuus ütlesite te Riigikogu infotunnis oma vastuses, et laste eest hoolitseda on vanemate kohus, see ei ole riigi kohustus, lapsi ei kasvata riik, vaid vanemad. See on küll tõsi, aga kas see ongi ametlik valitsuse hoiak, et rasketel aegadel, nagu meil praegu on, ei tasu lastevanematel loota riigi, vaid ainult iseenda peale? Kas selline hoiak aitab teie arvates perspektiivis kaasa suuremale sündide arvule? Samas infotunnis loetlesite meetmeid, mis teie arvates võiksid sündimust parandada: soolise palgalõhe vähendamine, pere- ja soopõhise vägivalla vähendamine, perelepitussüsteem ning elatisabi suurendamine neile lapsevanematele, kes on jäänud lastega üksi. Kas need meetmed on teie arvates päriselt efektiivsed ning kas nendest piisab, et tagada perede kindlustunne ja parandada Eesti demograafilist olukorda? Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase.

Aitäh! Lugupeetud arupärijad! Vastan arupärimisele. Kõigepealt tahan öelda, et sündimus on miinusmärgiga – näete, kõik need punased riigid maailmas (Näitab tabelit.) – üle maailma igal pool, välja arvatud Euroopas Portugalis ja maailmas veel Usbekistanis, Tais, Malaisias, Filipiinidel ja Mauritiusel, seal on plussmärgiga. Igal pool mujal on selle tabeli järgi miinusmärgiga. Aa, Iraagis on ka plussmärgiga. Lihtsalt, et konteksti luua. "Millisena näeb praegust demograafilist olukorda Eesti Vabariigi valitsus? Kas Eestimaa rahvas peab muretsema oma kestmise pärast või on kõik korras ja riik ei pea tekkinud olukorda sekkuma?" Sündide vähenemisega kohanemine on väljakutse kõigi Euroopa riikide jaoks. Eesti ei ole siinkohal erandlik, ka mitte maailmas. Rahvastikus toimuvad muutused väga aeglaselt ja muutuste mõju on seetõttu tuntav mitme põlvkonna jooksul. Üldiselt on varasemast teada, et ebakindlatel aegadel lükkavad inimesed laste saamist edasi. Olukorras, kus üks kriis pole veel lõppenud ja uus juba koputab uksele, on peredel kindlasti ebakindel periood. Kriisid, mis meil on olnud: koroona oma karmide piirangutega algas märtsis 2020, Ukraina sõda algas veebruaris 2022, inflatsioon hakkas sügisel 2021 tasapisi tõusma ja jõudis haripunkti 2022. aasta suvel. Valitsus tegutseb selle nimel, et vähendada kriiside mõju ning taastada inimeste turvatunnet ja stabiilsust ühiskonnas. Varasema statistika järgi saab eeldada, et kui kriis taandub, kasvab ka sündimus, sest mõned sünnid on ebastabiilsel ajal edasi lükatud. Kuna demograafilised probleemid on komplekssed ja nende lahendamine võtab aega ja nõuab pikaajalist lähenemist, on valitsus moodustanud rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni. Komisjoni ülesanne on koordineerida riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel järgmistes küsimustes: rahvastikupoliitika eesmärkide seadmine ja saavutamine; järjepideva ajakohase rahvastikupoliitika kujundamine; osaliste koostöö; rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalike õigusloomeprotsesside jälgimine; uuringute tellimine; rahvastikuprotsesside paiknemist mõjutavate õigusaktide, tegevusprogrammide ja arengukavade tegevuste täitmise ülevaatamine, et jälgida nende kooskõla rahvastikupoliitika eesmärkidega; rahvastikuprotsesside jälgimiseks asja- ja ajakohase andmevajaduse väljaselgitamine ning rahvastikustatistika vajaduse edastamine andmete kogujatele ja töötlejatele. Seda komisjoni juhib sotsiaalkaitseminister ja täpsemat ülevaadet selle komisjoni tööst saab temalt küsida. Teine küsimus: "Kas valitsus peab vajalikuks praegust demograafilist olukorda muutma hakata? Kui jah, siis mida kavatseb valitsuskoalitsioon selles suunas teha?" Rahvastikuvaates on oluline luua lisaks sündimusele ja lastega perede toetamisele paindlikkus tööturupoliitikas, et võimalikult suur osa rahvastikust oleks tööga hõivatud ja [vähese paindlikkuse] tõttu ei lükataks sünnitamist edasi. Vanemaealise elanikkonna hulgas on hõivatute osatähtsus aasta-aastalt kasvanud. Rahvastiku tervikvaates kompenseerib sündide arvu languse mingi aja jooksul inimeste pikem eluiga, sealhulgas ollakse tööturul kauem efektiivne, kuid pikemas perspektiivis hakkavad rahvaarv ja tööealine elanikkond ikkagi vähenema. Seetõttu ongi väga oluline, et tänane töötav põlvkond muretseks oma vanaduspõlve pärast ja koguks ka sääste. Mis on need konkreetsed tegevused, milles me oleme koalitsioonileppes kokku leppinud? Nimelt [tehakse] peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüs, et parandada toetuste ja teenuste eesmärgipärasust. Me muutsime lapsehoolduspuhkuselt tööle naasvale vanemale haigus- ja hoolduspäevade hüvitamise korda. See on nüüd vanema varasema sissetuleku, mitte töötasu miinimummäära alusel. Sellega me tagame väikelaste vanematele suurema kindlustunde, kui nad on haige lapsega kodus. Perepoliitikas jätkatakse meetmeid, mis võimaldavad lapsevanemal töö- ja pereelu paremini ühildada, sealhulgas soosides kodutööde ja perega seotud kohustuste võrdsemat jagamist. Panustame regionaalpoliitikasse, soodustades maapiirkondade arengut nii, et need muutuks peredele ligitõmbavamaks elukohaks, eesmärk on vähendada piirkondlikku mahajäämust. Lisaks [teeme] alushariduse seaduse, et parandada alushariduse paremat kättesaadavust just väikestele lastele. Kõikide kriiside vaates on tegelikult oluline ka see, et me seisame Eesti julgeoleku eest selleks, et see sõda siia kunagi ei jõuaks. Me soodustame kodulähedaste lasteaed-algkoolide ja kuni teise kooliastmega koolide pidamist. Hariduslike erivajadustega laste õppekorralduse tugiteenuse põhimõtted vaatame üle. Üksikvanematele [luuakse] terviklik toetuspakett, sest nemad on kõige suuremas vaesusriskis. Elatisabi tõstsime 200 euroni kuus ja tagame vanema kaotanud lastele toitjakaotuspensioni asemel õiglasema toetuse. Suuname lisaraha ka erivajadustega laste rehabilitatsiooni- ja tugiteenustesse. Meil on kavatsus jätkata varasemalt käima lükatud tegevusi. Nendest suur osa toetab lastega peresid, võimaldab suurema hulga inimeste kaasamist tööturul ning parandab vaimse ja füüsilise tervisega seotud teenuste kättesaadavust. Jätkuvad ka need tegevused, mis on juba vastu võetud strateegiates ja arengukavades. Laste ja perede programmi eesmärk on, et Eesti oleks hea paik pere loomiseks, laste kasvatamiseks ning et Eesti lapsed oleksid õnnelikud ja kasvaksid hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. Nii nagu ma juba ütlesin, loodi ka rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mis konkreetselt nende teemadega tegeleb. Kolmas küsimus: "Kas valitsust rahuldab olukord, kui Eesti demograafiline saldo on positiivne (veel) ainult tänu migratsioonile ehk sisserändajate arvule? Kas valitsuse jaoks ei ole vahet, kuidas kasvab rahvaarv – kas sündide arvu või sisserändajate arvu suurenemise tulemusena?" Esimesele on vastus, et ei rahulda, teisele on, et on vahe. Aga hea küll, vastan pikemalt. Suur sisseränne viimastel aastatel on tingitud peamiselt Ukraina sõjapõgenikele ajutise elukoha pakkumise vajadusest. Enamik neist plaanib olukorra muutudes naasta kodumaale. Üldiselt me jätkame kontrollitud rändepoliitikat. Me lähtume välismaalaste seaduses kinnitatud põhimõttest, et aastane Eestisse sisserändavate välismaalaste arv ei tohi ületada 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast. Oluline on tagada Eesti rahva jätkusuutlik tulevik. Kui rahvaarv kasvab ainult tänu migratsioonile, võib see teatavas mõttes aidata leevendada vananeva rahvastiku probleeme, aga see ei ole jätkusuutlik pikaajaline lahendus. Positiivne rändesaldo näitab üldiselt seda, et Eesti on oma piirkonnas Euroopas laiemalt tunnustatud sihtkoht. Ja olulise osa sisserändajatest moodustavad igal aastal tagasirändajad ning nendega koos liigub ka nende pere ehk eestlased tulevad tagasi. Ideaalseks peetakse tasakaalustatud rahvastiku kasvu, sealhulgas stabiilset sündide arvu. Sündide arvu stabiilsus on oluline mitmel põhjusel, sealhulgas uue põlvkonna ja tööjõu tagamiseks ning vananeva rahvastiku probleemide tasakaalustamiseks. Samuti on stabiilne sündide arv seotud kultuurilise ja sotsiaalse heaolu ning identiteedi säilimisega pikaajalises perspektiivis. Neljas küsimus: "Kas teie arvates viimased Vabariigi Valitsuse poolt tehtud sammud […] aitavad kaasa perede kindlustunde ja sündimuse arvu suurenemisele?" Jah, need on tehtud selleks, et sõda siia ei tuleks, et see kriis kuidagi ei areneks ja me suudaksime riiki ülal pidada ja teenuseid pakkuda. Seega jah, kui me suudame need kriisid ületada, siis need [sammud] suurendavad perede kindlustunnet, ja nagu on näidanud varasemad kriisid, pärast seda ka sündimus suureneb. Me lähtume põhiseaduses kirjutatust, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Seepärast peab valitsus oluliseks, et jätkuvalt kehtib lasterikka pere toetus. Peretoetused on diferentseeritud, kolm kuni kuus last ning seitse ja enam last. Võrreldes 2022. aasta ja 2024. aasta peretoetusi, on need kasvanud nii, et kolme- kuni kuuelapseline pere saab iga kuu 190 eurot rohkem, kui ta sai 2022. aastal. Seitsme ja enama lapsega pere saab kuus kuni 290 eurot rohkem kui 2022. aastal. Kui võrrelda laste- ja peretoetusi Euroopa Liidus, siis on Eestis need ühed kõrgeimad, näiteks kolme lapsega pere saab kuus 710 eurot ja seitsme lapsega pere saab 1310 eurot. Samuti toetame peresid vanemahüvitise süsteemi kaudu ning üksikvanemaid elatisabiga, mis tõusis 100 eurolt 200‑le. Seda, et lasterikkad pered on valitsuse eritähelepanu all, tõestab ka teadmine, et 40% peretoetustest saab 14% peredest. Aga kahjuks tuleb nentida, et ainult suured toetused ei taga sündide arvu suurenemist. Seos jagatava raha hulga ja sündide arvu vahel ei ole lineaarne. Selleks, et toetada sündimust, on vaja hoida ühiskonnas stabiilsust ja turvalisust. Viies küsimus: "Oma vastuses […] Riigikogu infotunnis ütlesite, et "laste eest hoolitseda on vanemate kohus, see ei ole riigi kohustus ja lapsi ei kasvata riik, vaid vanemad". Kas see on ametlik valitsuse hoiak […]? Kas selline hoiak aitab Teie arvates perspektiivis kaasa suuremale sündimuse arvule?" Esiteks, see on põhiseaduses täpselt nii kirjas, §‑s 27 on kirjas, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Ei ole nii, et riigil on kohustus laste eest hoolitseda ja neid kasvatada, vaid see on vanemate kohustus. Riik ei saa lapsi armastada, kallistada, seda saavad teha ainult vanemad. Laste olemasolu peres [nõuab] palju enamat, kui on rahaliselt võimalik mõõta. Riik saab toetada ja täiendada vanemate pingutusi, pakkudes riiklikke toetusi ning muid meetmeid laste heaolu tagamiseks. Nagu ma eespool juba ütlesin, selleks on lasterikaste perede toetus, lastetoetused, väikeste kodulähedaste maakoolide toetamine, aga ka omariikluse säilitamine julgeoleku rahastamise abil. Kuues küsimus: "[…] loetlesite meetmeid, mis Teie arvates võiksid sündimust parandada […]. Kas need meetmed on teie arvates päriselt efektiivsed ja kas nendest piisab, et tagada peredele kindlustunne ja parandada demograafilist olukorda Eestis?" Kõige tähtsam on see, et sõda siia ei tuleks ja me saaksime tegelikult selle julgeolekukriisi lahendada. See on peamine, mis inimestes ebakindlust tekitab. Riik peab looma meetmeid, mis aitavad peredel ootamatusega toime tulla ja tagavad neile kindlustunde. Üksikud meetmed pole piisavad, seega tuleb neid rakendada terviklikult, et parandada perede kindlustunnet ja seeläbi ka demograafilist olukorda. Nii et turvalisema riigi loomine, kus inimesed tunnevad end hoituna, aitab suurendada perede kindlustunnet ka laste saamiseks. Aitäh!

Suur tänu, proua peaminister! Teile on päris mitu küsimust. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et sündimus on madal mujal ka, et igal pool on kriisid ja see ongi põhjustanud Eestis madala sündimuse. No ma ütleksin niimoodi, et tänase valitsuse, teie valitsuse näol on tegemist Eesti kõigi aegade kõige laste‑ ja perevaenulikuma valitsusega. Ükskõik, kas me räägime toetuste äravõtmisest, maksukoormuse suurendamisest, soodustuste äravõtmisest või koolide kinnipanemisest, kõik asjad, mis te teete, löövad kõige valusamini lastega peresid. Kusjuures siia tuleb kindlasti lisada ka perverssete ideoloogiate seadusega kehtestamine. Aga samal ajal, kui meil on rekordmadal sündimus, on meil ka rekordkõrge immigratsioon, eelkõige venekeelsete inimeste hulgas, slaavi päritolu inimeste hulgas. Mul on selline küsimus: kas teie valitsuse eesmärk ongi meid, eestlasi, teha vähemusrahvuseks oma põlisel kodumaal või on see lihtsalt selline asi, mis teil juhtub, sest teile ei lähe eestlaste saatus korda?

Ei ole. Läheb küll eestlaste saatus korda, sellepärast me teeme kõiki neid samme, et Eesti riik jääks püsima. Seetõttu me läheme näiteks eestikeelsele haridusele üle, et meil oleks siin rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine. Me teeme selleks kõiki neid samme, mida me teeme. Jah, Ukraina sõjapõgenikud on tõesti tulnud, see tuleb sellest, et käib sõda. Seetõttu me teemegi pingutusi, et see sõda lõppeks ja Ukraina sõjapõgenikud saaksid tagasi minna.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud peaminister! Kui meil oli eelmisel nädalal ka siin arutelu ja üks küsimustest oli pankade liigkasumi maksu kohta, siis selle kohta te ütlesite, et seda ei tohiks kehtestada tulenevalt õiguskindluse printsiibist. Aga mida saab öelda lasterikaste perede kohta, kellel enne valimisi te toetusi tõstsite, aga pärast valimisi võtsite need toetused ära? Nüüd meil tulevad veel erinevad maksutõusud ja ka automaks. Miks see õiguskindluse põhimõte ei kehti lasterikaste perede puhul? Ometigi, nagu te ise ka viitasite, tsiteerisite, meie põhiseaduse § 28 ütleb, et lasterikkad pered on meie riigi erilise hoole all.

Aitäh! Palun ärge esitage valeväiteid, me ei võtnud mingeid toetusi ära. Tõsi on see, et me tõstsime toetusi. Kui me võrdleme aastaid 2022 ja 2024, siis see toetus on endiselt suurem, kui see oli varasemalt. Jah, me vähendasime neid toetusi, sest need toetused olid üle mõistuse suured. Lihtsalt eelarveliselt käis see meile üle jõu. Kui vaadata teisi riike, siis [me näeme, et] Eesti lastetoetused, peretoetused on kõige heldemad Euroopas. Aga selles riigieelarve olukorras me lihtsalt ei suuda neid sellisel määral pakkuda. Need toetused peaksid olema tegelikult suunatud neile, kes neid päriselt vajavad, mitte kõigile. Kõik paljulapselised pered ei ole hädas. Vaesuse näitajate järgi on kõige suuremas vaesusriskis üksikvanemaga pered.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Tõesti, teid kuulates tekib alati küsimus, kas me elame täiesti erinevates maailmades. Kõik teie maksutõusud ja ka peatselt siia saali edasi menetlemiseks jõudev automaksueelnõu muudavad ju selgelt palju raskemaks maapiirkondades elavate inimeste elu ja eriti palju raskemaks nende inimeste elu, kellel on lapsed. Siis te tulete siia pulti ja räägite näiteks, kuidas te edendate kodulähedast alusharidust. Tegelikult selle lause esimene pool räägib sellest, et te panete maapiirkondades koole kinni. Siis te võtate võrdlusbaasiks mingi suvalise aasta, mis teile sobib, antud juhul lastetoetuste puhul 2022. aasta. Ma arvan, et kui te võtaksite 2002. aasta, siis te saaksite raporteerida suurematest kasvudest. Aga minu küsimus on lihtne: elektriautode automaks on tunduvalt soodsam, aga miks ei võiks see olla soodsam sellistele autodele, mis on peredele sobivad?

Aitäh! Esiteks, haridus on kohalike omavalitsuste ülesanne, meie loome haridusmudeli. Haridusmudelit me muutsime selleks, et see soodustaks kodulähedaste väikeste koolide pidamist. See on see, mida me saame teha. Aga kohalikud omavalitsused otsustavad, meie ei pane riigina ühtegi kooli kinni, seda otsustavad kohalikud omavalitsused. Selline on jaotus. Nüüd see, mis puudutab automaksu. Tegelikult oli ju lastetoetuste ja peretoetuste nii suur tõstmine suunatud sellele, et tagada lastega seotud kulude kandmist, see tähendab kõikvõimalike kulude kandmist. Jällegi, need toetused on tunduvalt suuremad, kui on teistes riikides. Ja [vaatame] ka soodustusi, mis teistes riikides on. Kokkuvõttes anname me ikkagi Eesti suurtele peredele eelise nende rahaliste toetustega, mida me teeme, võrreldes automaksusoodustustega, mida teevad teised riigid.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Me kõik saame aru, et pere jaoks on kõige tähtsam kindlustunne, et lapsi saada ja neid kasvatada. Te ise ütlesite, et väga tähtis on stabiilsus ja julgeolek. Aga viimasel ajal panevad väga paljud tähele, et Eesti rahvast päris konkreetselt hirmutatakse praegu sõjaga. Te ise näiteks ütlesite ühes välismaa väljaandes, et kolm kuni viis aastat, ja Venemaa ründab Eestit. Lahkuv Kaitseväe juhataja rääkis hiljuti, et Venemaa võib juba sellel või järgmisel aastal midagi taolist teha. Siis on pealinna tänavatel need suured plakatid, kus on maha pommitatud majad, mis tegelikult seisavad. Kas see üldse soodustab sündimuse suurendamist?

Aitäh! Probleem pole ju selles, et me räägime nendest ohtudest. Probleem on selles, et need ohud on olemas. [Võib-olla] te arvate, et kui me lihtsalt ei räägi neist, siis on inimestel kindlustunne. Ma arvan, et see ei ole nii. [Milleks] maalida mingi roosa pilt, kui kõik inimesed vaatavad uudiseid? Ma tahan ära korrigeerida, et The Timesile antud intervjuus ma rääkisin sellest, et juhul kui Ukraina selle sõja kaotab, võib Venemaa liikuda edasi ja rünnata NATO‑t. Seda on rääkinud ka teised, neid näiteid on väljaspool Eestit kõvasti. Nii et me valmistume selleks, et hoida ära selle sõja laienemist siia. Sellepärast me peamegi rääkima nendest asjadest, ega see ei muuda neid olematuks, kui me neist ei räägi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Teist on keeruline aru saada. Te räägite ühel hetkel, et on oluline, et Eesti pered oleksid hoitud ja oleks turvatunne, ja siis ütlete teises vastuses, et Eestis on üle mõistuse suured peretoetused. Te rõhutate: üle mõistuse suured peretoetused on Eestis! See oli põhjus, miks te siiski vähendasite peretoetusi oma uue valitsuse kõige esimese eelnõuga, mis siia toodi. Kui rääkida inimestega, kes Eestist massiliselt ära lähevad, ütlevad nad, et nad on väsinud sellest, et on üks lõpmatu reformine, kogu aeg mingi reform ajab reformi taga, ja enam ei suuda. Lihtsalt sellepärast vahetatakse riiki, et saaks kuskil stabiilselt elada, saaks teha tööd ja kasvatada lapsi, ilma et sind üllatataks kogu aeg mingisuguste uute maksudega, nagu automaks, magusamaks ja pensionäride maksustamine, mida lubati algul teistmoodi käsitleda. Palun ütelge, kas teie hinnangul on Eesti pered täna hoitud ja kaitstud, Eesti ühiskonnas on turvaline olla ning [pered saavad] tunda, et neid väärtustatakse ja hoitakse.

Jah, me teeme kõik selle nimel, et see nii oleks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Teate, olukord on tõesti väga halb. Statistika andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 721 last, mis on väikseim sündimus alates aastast 1919, ja see kõik toimub teie valitsemisajal. Vaatame Tallinna Ülikooli professori arvamust: rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles selgelt välja, et sündide arvu järsu vähenemise taga on suuresti elukalliduse tõus. Just teie maksud, mida te olete rakendanud, ja maksude tõusud, ka need, mis alles rakenduvad, tegelikult tõstavad elukallidust. Sellest lähtuvalt ma ikkagi küsin. Te küll vastasite kõikidele toredatele küsimustele, aga väga omal moel, nagu alati. Mis on need reaalsed meetmed, mis viivad elukalliduse alla ja [mille tulemusena] meie sündimus tõuseb?

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Kõigepealt: ka Soomes, Norras, Itaalias, Lätis ja Leedus on sajandi madalaim sündimus. Kas selles oleme ka meie süüdi? Selles mõttes saage aru, et see ikka nii üheselt seotud ei ole. Aga elukalliduse kohta on mul teile hea uudis: inflatsioon on tulnud kõvasti alla ning inimeste ostujõud on suurem ja kasvab jälle [kiiremini] kui hinnad. Kui me võtame tõesti kogu 30 aasta perspektiivi, siis pensionid on kasvanud 26 korda, keskmine palk on kasvanud 17 koma millegagi korda ja hinnad on samal ajal kasvanud 5,45 korda. Ehk siis tegelikult inimestel läheb jälle paremini, kuigi on olnud tõesti rasked ajad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Te saate ju ise ka aru, et Eesti näol on tegemist väikese, õrna rahvusriigiga, kus elanikke on 1 300 000. Aga kui te eelmisele küsimusele vastasite, võrdlesite meid teiste riikidega, kus on ikka miljonites rohkem inimesi. Nüüd minu küsimus. Rahvastik uueneb sündidega. Sündimus on ühiskondlikult tähtis küsimus, kuid taandub alati igaühe isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Eestis on sündimus kogu taasiseseisvuse aja olnud taastetasemest tunduvalt väiksem. Rahvastiku loomulikuks taastamiseks on tähtis, et peres oleks üle kahe lapse. Alates kolmandast lapsest on perel majanduslikult keerulisem toime tulla kui kahe esimese lapsega, mistõttu võivad nii mõnedki lapsed jääda sündimata. Sündide arvust tuleneb lasteaia- ja koolikohtade vajadus lähitulevikus ning lapsevanemate ja tööjõu hulk kaugemas tulevikus. Nüüd, nähes sündide statistikat, [südimust], mis on languses, kuidas te kavatsete tagada tööjõu [piisava] hulga kümne, kahekümne aasta pärast?

Aitäh! Kõigepealt peab muidugi ütlema, et Lätis miljonites rohkem inimesi siiski ei ole. See on ka väikeriik, samamoodi väike kultuur ja nii edasi. (Saalist räägitakse.) See ei ole õigustus, ma tahan lihtsalt öelda, et ei ole õige esitada Eestit kui unikaalset [riiki], et just siin on halvasti. Vaadake, (Näitab paberit.) vaadake seda pilti. Need on kõik punases, kõik riigid on punases. Kõikidel on iive negatiivne, välja arvatud Usbekistan, Tai, Malaisia, Filipiinid, Mauritius ja Portugal. Siin on väga väikseid riike täpselt samamoodi. Ma tahan lihtsalt öelda, et maalida pilt, et … (Saalist räägitakse.) Jah, ma olengi, aga teie olete samamoodi Eesti Riigikogu liige, kes peaks vaatama ka laiemat pilti. See ei ole ainult Eesti Vabariigi teha. See ongi kriisidest lähtuv, et sündimus on madalam. Me teame seda kõike. Me teame neid muresid ja sellepärast me teemegi samme selle jaoks, et perede kindlustunnet tagada. Kolmelapseliste perede toetus on meil ju suurem, kui me võtame ühe lapse kohta. Ma otsin selle materjali … (Lehitseb pabereid.) Vabandust, kas ma saan sealt võtta oma materjalid?

Jaa, palun!

Kohe otsin õige koha. Nii! Toetuste lõikes: ühe või kahe lapsega peres on lapsetoetus 80 eurot lapse kohta, kolme lapsega peres on see ühe lapse kohta 237 eurot kuus ja seitsme lapsega peres on see ühe lapse kohta 187 eurot kuus. Ehk siis ühe või kahe lapsega peres on see toetus 80 eurot [ühe lapse kohta], aga näiteks kolme või seitsme lapsega on tunduvalt-tunduvalt rohkem. Seega me teeme juba kõik selleks, et paljulapselistel peredel oleksid paremad võimalused. Nagu ma ütlesin ka enne, kõikidest peretoetustest 40% läheb umbes 13%‑le peredest, mis on just paljulapselised pered. Väga oluline nii paljulapselistele peredele kui ka teistele on ka see, et oleksid lasteaiakohad. Seetõttu me tuleme siia alushariduse seadusega, et laieneksid võimalused ka väiksemaid lapsi lastehoidu panna. Me muutsime juba seda rahastusmudelit, et väikesed kodulähedased koolid jääksid alles. Jah, kohalikud omavalitsused otsustavad seda. Aga kõik need asjad tegelikult jagavad koormust emade ja isade vahel ning tekitavad kindlustunnet, et neil on eelkõige olemas teenused, mida nad vajavad. Seda kõike me teeme.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kas teile endale ei tundu kohatu, et kui teid kutsutakse rääkima demograafilisest kriisist, siis te kuulutate: "Aga mujal on ka!"? Teie ülesanne on teha kõik, et Eestis seda poleks. Teid see ei huvita. Te kaotasite rahvastikuministri, kaotasite Riigikogu rahvastiku[kriisi lahendamise] probleemkomisjoni. Teie koalitsioonileppes pole poolt sõnagi demograafilisest kriisist, ammugi sündimuse tõstmisest. See-eest tapab teie valitsus Eesti rahvast ja peresid enneolematu maksuterrori ja massiimmigratsiooniga. Vähemalt on olemas mingi sotsiaalkaitseministri juhitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Küsin, mitu korda see on koos käinud, mis on ära tehtud ja mida kavatsetakse teha. Peaministrina peate te seda teadma.

Aitäh! Kõigepealt, ega see minister ei pannud lapsi sündima. Kui [oleks nii, nagu] teie ehk arvate, et see minister paneks lapsed sündima, siis oleks kindlasti kõikidel selline minister olemas. Aga seda, mitu korda see on konkreetselt koos käinud, peaks ausalt öeldes küsima sotsiaalkaitseministri käest. Mina saan rääkida nendest kordadest, kui me oleme valitsuse tasandil arutanud erinevaid teemasid, mis on seotud lastega peredega ja nende toimetulekuga. Neid kordi on sotsiaalkaitseministri juhtimisel olnud, ka seoses riigieelarve aruteludega. Seal on päris põhjalik ettevalmistustöö, mis tuleb teha näiteks selle jaoks, mis puudutab toetuste vajaduspõhisemaks muutmist. Seda konkreetselt peaksime me tegema koos ekspertidega, et see päriselt peresid aitaks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt paar asja. Esiteks te ütlesite, et enne olid lasterikka pere toetused üle mõistuse suured ja käisid meile lihtsalt üle jõu. See ju tegelikult ei vasta tõele. Kui te tahate toppida sadu miljoneid eurosid aastas Rail Balticusse ja niinimetatud rohepöördesse ning suunata Ukrainasse, siis loomulikult raha ei ole. Aga küsimus ongi prioriteetides: kas oma rahva püsimajäämine on prioriteet või ei ole? Teiseks te ütlesite, et kelleltki ei võetud midagi ära. No muidugi võeti! Enne oli seitsme ja enama lapsega pere toetus 850 eurot ja kolme ja enama lapsega pere toetus 650 eurot, aga nüüd saavad mõlemad 200 eurot vähem. Võeti ju 200 eurot konkreetselt ära igakuisest toetusest. Ei ole mõtet valetada siin avalikkusele. Mis küsimusse puutub, siis ma mõtlesin küsida teie käest seda. Perepoliitika peab ju lähtuma mingitest eesmärkidest, mille poole erinevaid meetmeid rakendades pürgitakse. Mis on teie arusaamise kohaselt see eesmärk, kuhu te tahaksite jõuda? Kui palju võiks ühes Eesti perekonnas keskmiselt lapsi olla? Mis on see perekonna suurus, mida te näete ideaalina, mille poole pürgida, ja mida te teete, et Eestis päriselt sinnamaani asjad jõuaksid?

Aitäh! Kas te tõesti kujutate ette, et me hakkame riiklikult reguleerima, milline on õige pere ja kui palju lapsi peab olema? Ei, me ei kavatse seda teha. Me lähtume põhiseaduse preambulist, Eesti riigi, eesti keele ja rahvuse püsimajäämine on see, millest me lähtume. Aga ma ei saa aru. Te tahate, et me ütleksime konkreetselt peredele, milline on õige pere ja kui palju lapsi peaks peres olema. Perede mudelid on väga erinevad. Vaadake eelarvet. Haridusse läheb meil väga suur tükk, mis on väga otseselt lastega seotud, on erinevad teenused, sotsiaalteenused, ka lastetoetused, on vanemahüvitis – need on meeletud miljonid, mis sinna lähevad. Ja mis puudutab Rail Balticut, siis [seda ehitatakse] ju peamiselt Euroopa raha eest.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Paraku mõned naised kardavad rasestuda, seda tuleb tõdeda. Ja põhjus on väga lihtne: elu on kallis, inimeste tulud väiksed ja tööpuudus väga kõrge. Seetõttu pole pered üldse kindlad, et nad saavad lapse kasvatamisega hakkama. Palun ütelge, kuidas kõik need maksumäärade tõstmised ja uute maksude vastuvõtmine aitavad naistel kindlustunnet luua.

Aitäh! Naised kardavad lapsi saada – teie küsimusest tuleb välja, et nad kardavad, et nad peavad lapsed üksi üles kasvatama. See on tõesti suur probleem. Selle tõttu me oleme ka elatisabi suurust suurendanud, sest üksikvanemad on tõesti need, kes on kõige suuremas vaesusriskis. Ma ei tea, siin on küsimus ehk ka meestele, et kuidas te eeskuju näitate ja üleskutseid teete, et isad jääksid oma perede juurde ja naistel ei oleks hirmu, et pärast laste sünnitamist nad jäävad lastega üksi. Paraku see statistika selline on. Jah, elatisabi oleme suurendanud selle jaoks, et üksikvanemad saaksid hakkama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teid kuulates on tõesti selline dilemma. Kui kõik ümberringi teevad valesti ja Eesti on ainuke, kes õigesti teeb, jääb arusaamatuks, miks me oleme sellise madala iibe juurde jõudnud. Isegi kui põhjendada seda sellega, et ka ümberringi on kõik negatiivne, ei tähenda see, et Eesti ei peaks midagi ette võtma. Praegu, ma saan aru, on loodud komisjon, et asja edasi lükata, kuid iroonilisel moel on see loodud ministri alla, kes on laste ja perede suhtes kõige vaenulikum. See komisjon võiks olla kas Riigikantselei või peaministri enda all. Aga ma küsiks selliselt. Millised on teie kui valitsusjuhi sõnumid noortele, et suurendada Eesti rahva sündimust kontekstis, kus peretoetusi on vähendatud, kehtestatakse uued maksud ja maksukoormus tõuseb?

Aitäh! Maksukoormus ei tõuse oluliselt võrreldes sellega, mis see on kogu aeg olnud. 2019.–2020. aasta tasemele tõuseb maksukoormus. Laste puhul ei ole ainult rahaline pool, lastest on ka väga palju rõõmu. Kui mina saan inimestega kokku, kui ma saan noorte naistega kokku, siis saan loomulikult nendest teemadest rääkida. Üldiselt on murekoht just see, et kui ollakse ennast üles töötanud ja ei taheta oma tööalast kvalifikatsiooni kaotada, kuidas siis tagada kindlustunne, et kui saadakse laps, siis saab samamoodi toimetada. Selle nimel me teeme tööd, et kohustused oleksid võrdsemalt jaotunud, et lapsed ei oleks ainult emade rõõm ja vaev, vaid koormus oleks ühtlasemalt jaotatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kaja Kallas! Te siin lugesite ette, kuhu kõike teil raha läheb: heldelt peredele, haridusse, sotsiaalsfääri teenustesse ja pensionidesse. Ausalt öeldes, tundes teid, hakkab mul kõhe, sest kui teil tuleb rahapuudus, [pole raha] kas rohepöördeks või sõdimiseks, siis on teada, kust ja kellelt te hakkate jälle ära võtma. Te ütlesite, et rahastate teenuseid, et perede kindlustunnet tõsta, aga no ma ei tea, lapsehoiuteenuse hind vanematele tõuseb küll igapäevaselt ja kõige rohkem teie juhitud omavalitsustes. Ja te ütlesite, et selles, et inimestel, eriti noortel, pole kindlustunnet, on süüdi sõda. Vaadake, sõjad on igal pool maailmas ja keegi ei arva, et mingit roosat pilti peab maalima. Aga et selliseid pilte Tallinna linnaosadesse kunsti [pähe] üles pandi, no see on puhas hirmutamine. Te teate väga hästi, kuidas see mõjub, aga te teete seda ikka, hirmutate sõjaga, hirmutate noori kliima soojenemisega, ja siis imestate, miks naised ei taha lapsi saada. Tõepoolest, miks te teete nii?

Mida? Te peate mind küll väga kõikvõimsaks, [kui usute], et mina tekitan inimestes hirmu. Te ütlesite, et sõjad on igal pool maailmas. Vaadake, praegu on reaalselt meie naaber läinud kallale oma teisele naabrile. Sellepärast me teeme pingutusi, et see sõda siia ei jõuaks. Kliimamuutused ei ole mitte mingi minu välja mõeldud asi või midagi, millega mina hirmutan inimesi, vaid see on reaalne. Jälle, vaadake, kuidas jää sulab, kuidas tekivad kliimapagulased, sest kuskil pole võimalik enam elada. No te naerate. See ei ole naljakas, tegelikult see ei ole naljakas. Mina ei ole neid asju välja mõelnud, vaid noored ise loevad nendest asjadest ja tunnevad sellepärast muret.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Üks meie põhiseaduslik alusväärtus on eesti rahvuse säilimine. Eesti keeles on täiesti selgelt sõnal "rahvus" etniline tähendus. Küsimus: kui madalale plaanite te lasta langeda eestlaste osakaalul oma immigratsiooni- ja demograafiapoliitikaga?

Aitäh! Meie eesmärgid on, vastupidi, tõsta eestlaste osakaalu ja eesti keelt aktiivselt kasutavate inimeste osakaalu.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! See, kuidas te vastate, on küsijate suhtes lihtsalt häbematu. Kui te siin viskate küsijale nina peale, et rahvastikuminister ei sünnita lapsi või ei pane kedagi lapsi sünnitama, siis see on häbematus, sest keegi ei mõtle niimoodi. Küsimus on selles, et see oleks üks võimalik institutsioon ja mehhanism probleemiga tegelemiseks ja lahenduste leidmiseks. Väga lihtne! Te viskasite nina peale veel mingisuguseid asju – noh, ärge visake küsijatele nina peale, vaid pakkuge sisulisi konstruktiivseid lahendusi. Minu küsimus on väga lihtne. Varro Vooglaiu küsimus oli, missugune on teie valitsuse eesmärk ja kuidas selle eesmärgini jõuda. Kas te saate välja öelda eesti keeles arusaadavalt ja ilma küsijale nina pihta andmata, [näiteks]: meie eesmärk on kaks last pere kohta, meie eesmärk on kolm last pere kohta, meie eesmärk on neli last pere kohta ja me püüame selleks leida võimalusi niiviisi, naaviisi, kolmandat pidi, tahame muuta teatud suhtumisi, anda teatud materiaalset toetust, tegeleda konkreetselt …

Mart Helme, palun!

Teie aeg!

… suurperede üksikprobleemidega ja nii edasi ja nii edasi. Selliseid sisulisi vastuseid me ootame …

Teie aeg, Mart Helme!

… aga mitte nina peale viskamist.

Aitäh selgituste eest! Meil ei ole selliseid sõnastatud eesmärke, et mitu last konkreetselt peab peres olema ja milliste vanemate lapsed nad peavad olema ja nii edasi. Me ei saa seda ette kirjutada. Teile see vastus ei meeldi – mis teha, aga see ei ole kuidagi nina peale viskamine. Ma tõesti üritan teie küsimustele vastata, aga ma tean, et mida iganes ma ütlen, teile see ei meeldi.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan ikka sellesama teemaga, mille kohta Varro Vooglaid ka küsis. Te ütlesite, et valitsusel ei ole eesmärke, kuidas me peaksime jätkusuutlikud olema. On aru saada, et peres peab olema vähemalt 2,1 last, tinglikult öeldes, selle jaoks, et me oleksime võimelised üleval hoidma seda arvu eestlasi, mis praegu on. Aga tegelikult me tahaksime kasvada ju suuremaks. See on ju ka teile teada. Kuidas te ütlete, et valitsusel puudub igasugune suund, või ütleme, te ei teagi, kuidas edasi areneda? Me sureme välja riigina, on immigratsioon, rahvus sureb meil välja, riik sureb välja. Kuidas siis see põhiseaduse preambulis kirjutatu, mille te ise ette lugesite – keele, kultuuri ja rahvuse säilimine –, peaks kestma Eestis?

Aitäh! Loomulikult on meie eesmärk, et iive oleks positiivne, aga küsimus oli konkreetselt, mitu last peab olema perekonnas, et see oleks perekond. Mõnes perekonnas on üks laps, mõnes on seitse last, perekonnad on erinevad. Me ei sea valitsusena mingit mudelit, kust kõik peavad läbi mahtuma. No ei sea lihtsalt! Loomulikult on üldine eesmärk see, et iive oleks positiivne.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma mõtlesin, et ma ei küsi teie käest midagi, aga teie jutt oli nii huvitav, et ma tahan ikka targemaks saada. Te ütlesite sellist asja, et kliimamuutus on seoses sellega, et jää sulab ja nii edasi. Sellepärast on vaja teha seda kõike, mida te praegu teete. Ma tahan konkreetselt teada, sellepärast et jää sulab igal kevadel, see teile muidugi uudis ei ole: nimetage palun need riigid ja riikide piirkonnad, kus jää sulamine on katastroofiliselt mõjunud. Riikide nimed ja nende riikide piirkonnad.

Aitäh! See ei ole kuidagi seotud antud arupärimisega.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta või räägime hoopis akustikast, ma ei tea, kumb on. Rain Epler, palun!

Jaa, tegelikult me varsti juba ligemale aasta tagasi käsitlesime siin ka seda, et kui on küsimus ja mikrofon ei tööta või midagi, siis võiks kohe sellele reageerida. Täna siis jälle juhtuski see, et mul oli mikrofoni kohta küsimus …

Aa!

… aga ma ootasin ikkagi lõpuni. Mul tekkis mure, kas härra Vooglaiu mikrofon töötas. Mina näiteks kuulsin, et ta küsis, kas riik on seadnud mingeid eesmärke. Peaminister hakkas rääkima, et valitsus ei saa ju ette kirjutada. Ma tahtsin küsida. Kui teieni ka kostis, siis arvatavasti ikkagi mikrofon töötas. Kas teie kuulsite, et Varro Vooglaid küsis, kas me peaksime peredele ütlema, mitu last [saada tuleb], või ta küsis, kas me peaks ka rahvastikupoliitikas eesmärke seadma ja millised need eesmärgid on? Kuidas teile kostis?

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan teile kinnitada, nii nagu ma olen teile ka varasematel kordadel vastanud, et akustikaga on jätkuvalt siin saalis kõik korras. Kostis küll. Aga enne kui me asume läbirääkimiste juurde, on Helle-Moonika Helmel küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh, hea eesistuja! Mul akustika kohta küll ei ole üldse küsimust. Võib muidugi arutada teemal, kas mikrofonid töötavad, kus see küsimuse ja vastuse [ebakõla], see kultuurikatkestus vahepeal tekib. Midagi läheb nagu kas tõlkes kaduma või kusagil mujal kaduma. Aga ma siis küsin. Ma arvan, et Kalle Grünthali mikrofon töötas ja ka peaministri mikrofon seal puldis töötas. Vähemalt mina küll kuulsin, et peaminister rääkis ühes oma vastuses väga selgelt jää sulamisest. Ühesõnaga, täpselt nii ta rääkis, neid sõnu kasutas. Ja nüüd ütles ta Kalle küsimusele vastates, et jää sulamisest rääkimine ei ole antud arupärimise teema. Huvitav, et kui tema puudutas oma vastuses jää sulamist, kas see siis oli antud arupärimise teema või ei olnud. Kas peaminister võib rääkida mingeid asju ja need on arupärimise teemaga seotud, aga kui ta vastama hakkab, siis ta küsijale [võib] öelda, et need ei ole antud arupärimise teema?

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul on arupärimise teema Eesti kriitiline demograafiline olukord. Kui peaminister laiendas oma vastust, siis oli see tema õigus. Kalle Grünthal esitas küsimuse, aga peaminister sai valida, kas vastata sellele küsimusele või mitte. Hea kolleeg, minu väga selge soovitus on sellisel puhul alati see: teil on võimalik esitada nii infotunnis küsimus kliimamuutuste kohta kui ka esitada arupärimine kliimamuutuste kohta. Sellisel juhul me saame keskenduda otse ja ainult sellele teemale, mis on seotud kliimamuutustega. Nii et seda teemat saab kindlasti käsitleda siis, kui te vastava küsimuse kas infotunnis või arupärimisena esitate. Nii, nüüd avame läbirääkimised ja ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Head kolleegid! Ma mõtlesin, et ehitan oma ettekande üles viimase kahe aasta ja iseseisvuse taastamise eelsete aastate rahvastikunäitajate võrdlemisele. Ma olen ajaloolane ja ma loodan, et te mind sovetinostalgias eriti ei kahtlusta. Aga ma pean paratamatult siin vahepeal peaministri väiteid ära õiendama. Ja seda võrdlust ma teen sellepärast, et tuletada meelde, et vabanemise ja iseseisvuse taastamise peamiseks motiiviks oli see, et me tundsime muret oma kodumaal vähemusse jäämise ja rahvusena hääbumise pärast. See eksistentsiaalne ohutunnetus andis meile jõu ohtu trotsides vabanemist taotleda. Edasi ma vaatan kolme põhinäitajat: sündimust, keskmist eluiga ja välisrännet. Niisiis, aastatel 2022 ja 2023 oli aastas keskeltläbi 11 000 sündi, 1985 ja 1986 aga 24 000. Seega, praegu on sünde üle kahe korra vähem. Nüüd peaminister võiks öelda, et sünnitusealisi naisi on vähem, mis on õige, ongi vähem. Aga summaarne sündimuskordaja, mis ei sõltu sünnitusealiste naiste arvust, oli Eestis toona, Nõukogude aja lõpul, 2,15 ja praegu on 1,4 või natukene alla selle ehk praegu on poolteist korda väiksem. On tõsi, et viimastel aastatel on langenud ka meie naabrite sündimuskordajad, aga toonitan, et Eestis on olnud langus võrreldes meie naaberriikide Läti, Leedu ja Soomega eriti suur. Seega ei saa olla rahul peaministri väitega, et igal pool on sündimus langenud. On küll langenud, aga Eestis kõige rohkem. Ja nende riikide loetelu, kus te väitsite sündimuse olevat üle taastetaseme – kümmekond riiki vist lugesite ette –, on kordades pikem. Kiiruga vaatasin, neid riike on 96, see on CIA The World Factbooki andmetel. Mina ei tea, kes teile nõu annab, aga mina teie asemel ikkagi mõtleksin, mis nende inimestega edasi saab. Meie laste- ja peretoetused ei ole kõige suuremad Euroopas, vaid, nagu igaüks võib Sotsiaalministeeriumi kodulehelt vaadata, kõik lastele ja peredele mõeldud sotsiaalkaitsehüvitised on Eestis Euroopa keskmised. Jälle, ma ei tea, kes teile nõu annab. Pole õige arvestada ainult rahalisi hüvitisi, nagu te teete, arvestada tuleb ikka kõiki hüvitisi. Edasi, konkreetsetele peredele pole tõepoolest võimalik laste arvu ette kirjutada – selliseks te moonutasite Riigikogu liikmete küsimusi –, aga on võimalik seada eesmärke, kaasa arvatud keskmise laste arvu [eesmärk]. Nii, läheme edasi. Oodatav keskmine eluiga oli 1980. aastate lõpul meestel 66 ja naistel 75 aastat, viimasel kahel aastal on olnud meestel 73 ja naistel 82. Nii et see näitaja on tõesti sovetiajaga võrreldes selgelt paranenud. Aga kui me võrdleme teiste Euroopa riikidega, siis millegagi kiidelda pole. See jääb Euroopa Liidu keskmisele selgelt alla ja viimasel kümnel aastal mingeid olulisi paranemisi meil ei ole olnud. Tervelt elatud aastate poolest on kõik kolm Balti riiki Euroopa kõige viimased, Eesti on Euroopas eelviimane. Nii, läheme välisrände juurde. Aastatel 1986–1990 saabus Eestisse keskeltläbi 14 000 inimest aastas ja lahkus 12 000 ehk migratsioonisaldo oli 2000‑ga plussis. Nüüd, tänapäeval, enne 2022. aastat, jättes arvestamata Eesti kodakondsusega ja määratlemata kodakondsusega isikud ja Ukraina põgenikud, kõigub sisseränne kusagil 9000 ja 12 000 isiku vahel. Toonitan: jättes arvestamata eestlased ja Ukraina põgenikud, kõigub see 9000 ja 12 000 vahel. Vaadake palun Statistikaameti tabelitest! Migratsioonisaldo on 3000 kuni 6000‑ga plussis. Seega on olukord palju hullem, kui oli Nõukogude aja lõpus. Tuletame meelde, et 1990. aastatel kehtestasime me sisserändekvoodi 0,1% alalisest elanikkonnast. Praegu tähendaks see 1300 isikut aastas. Seega, jätame jälle Ukraina põgenikud kõrvale, isegi ilma nendeta ja ilma eestlasteta ületame me seda ligi kümme korda. Ja jälle, see suur sisseränne ei ole põhjustatud Ukraina põgenikest, nagu lugupeetud peaminister väitis. Arvud näitavad, et selle taha varjuda ei saa. Statistikaameti tabelid näitavad, et massiimmigratsioon toimub ka ilma Ukraina põgeniketa. Kui Ukraina põgenikud tagasi ei lähe – ja ma saan aru, et valitsus püüabki kõikide vahenditega neid Eestis põlistada –, siis võimendatakse Ukraina rahvastikukriisi ja see oleks kõigi aegade kõige suurema mahuga immigratsioon Eestisse, mis kunagi on olnud. Ma ei hakka massiimmigratsiooni kahjulikkusest pikemalt rääkima. Oleks tore, kui härra Belobrovtsev või proua Kõlvart oleks ka siin. Aga ma arvan, et ma suudaksin ka nendele selgeks teha, et massiimmigratsioon on eriti kahjulik just mitte-eestlastele. Meile ei ole tegelikult immigratsiooni ja massiimmigratsiooni vaja. Ma toon mõned arvud. Kui me tõstaksime töö tootlikkuse Euroopa Liidu keskmisele tasemele, siis me saaksime justkui juurde 150 000 uut töötajat. Kui me tõstaksime oma tervelt elatud aastate arvu Euroopa keskmisele tasemele, siis me saaksime justkui 50 000 uut tööinimest juurde. Nii, aga nüüd lähen edasi üldistusega, et meie rahvastiku seisund, mida me 1980. aastate lõpul pidasime nii hulluks, et peale vabadusvõitluse muud võimalust ei näinud, on nüüd meie oma valitsuse võimu all ja oludes, kus me saame ise otsuseid teha, viimasel kolmel aastal läinud halvemaks kui okupatsiooniaja lõpul. Jälle, ärme räägime sel puhul Ukraina põgenikest, Ukraina põgenikud on teine teema. Kindlasti tuleks seda olukorda nimetada rahvastikukriisiks, sest kui see ei ole rahvastikukriis, siis ei ole rahvastikukriisi üldse olemaski. Kui meie inimestel on veel rahvuslikku meelt – ja minul pole kahtlust, et on –, siis kunagi see ärkab, nii nagu ärkas ka 1980. aastate lõpul. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud peaminister! Vastuseks oma kolleegile: ma olin ilusti saalis ning kuulasin tema sõnavõttu ja tähelepanekuid, mis olid minule suunatud. Aga tagasi selle teema juurde. Huvitaval kombel [on nii], et kui arutlusel on demograafiline olukord, siis millegipärast unustatakse üks oluline teema. Nimelt noorte toimetulek. Minu mäletamist mööda pole selles koosseisus sellele üldse eriti tähelepanu pööratud. Kahjuks mõjutavad majanduslangus ja erinevad maksutõusud oluliselt ka meie noori. Ühelt poolt oleks noortel justkui praegu rohkem võimalusi, kuid teiselt poolt on neil jällegi väga palju takistusi. Ma arvan, et praegu on noortel üks suurimaid takistusi oma elamispinna soetamine. Noortel on aina raskem osta oma korter, isegi väike korter, sest kinnisvara hinnad lihtsalt jooksevad eest ära ja noorte palgatase järele ei jõua. See on ka põhjus, miks noortel on aina raskem saada palju varem iseseisvaks, saada varem jalule. Sellest tulenevalt lükatakse kõik hästi olulised verstapostid edasi, olgu selleks kas või pere loomine, lapse sünd. Ütleme ausalt, ega noortel ja üldse meie ühiskonnas pole täna kindlustunnet homse päeva suhtes. Ebakindel majanduskliima, maksutõusud, väikeettevõtjate raske olukord – kahjuks see mõjutab täpselt samamoodi meie noori, ka ettevõtlikke noori, kes Eestist ära sõidavad. Kahjuks ei saa jällegi mainimata jätta ka automaksu. Noored ei saa lubada endale kallist Teslat, mille aastamaks on 50 eurot. Tõesti, noored ongi sunnitud ostma endale odavamaid autosid, mis aga automaksu tõttu võivad neile lõppkokkuvõttes kalliks minna. Kui me oleme jõudnud sellisesse olukorda, et noored ei saa juba neid otsuseid teha, nad ei saa endale isegi autoostu lubada, kuidas me siis saame rääkida pere loomisest, laste saamisest? Ja teine oluline aspekt noorte puhul, mida on käsitletud, on muidugi kõik need negatiivsed psühholoogilised mõjud, mis tulenevad ebakindlusest tuleviku suhtes. Paljud tänased noored kannatavadki ärevuse ja muude vaimse tervise probleemide käes. Kui me räägime üleüldse valitsuse otsustest, kas te oskate välja tuua vähemalt ühe valitsuse otsuse, mis tegelikult toetab laste saamist? Mina oskan nimetada selliseid asju. Lasterikaste perede toetust vähendati, seejuures esimese ja teise lapse toetust ei tõstetud. Kooli[lõuna toetuse] baasmäär pole tõusnud juba kuus aastat, seejuures me teame, kui palju on meil hinnad tõusnud. Selle tõttu tegelikult ei saa [koolid] lubada lastele kvaliteetset koolitoitu. Reformierakond, ma mäletan, on mitmetel valimistel lubanud, et teeme tasuta lasteaia, kohalikel valimistel on see Tallinnas kindlasti kogu aeg toimunud. Nüüd mul on küsimus, et miks siis, kui Reformierakond on valitsuses, seda ära ei tehta. Just valitsuse tasandil saaks seda teha. Liikuvuse jaoks ei tehta midagi, spordi ja liikumise toetamisest ainult võetakse raha ära. Ainus, mida valitsus suudab teha, on suurperede toetuse äravõtmine ning auto‑ ja suhkrumaksu [kehtestamine]. Uuesti, põhiseaduse § 28, mida ma juba eelnevalt tsiteerisin, aga mida tsiteeris ka peaminister, [ütleb], et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Mida see säte tähendab? See tähendab, et riik peab lasterikastele peredele pöörama oma tegevuses tähelepanu, nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Niimoodi on kirjutatud õiguskirjanduses. Aga mida meil valitsus teeb? Enne valimisi valitsus tõstab toetusi, pärast valimisi tühistab need. Valitsus annab sõna, valitsus võtab sõna. Kuidas me saame siis rääkida õiguskindlusest? Selle õiguskindluse küsimuse ma olen tegelikult peaministrile mitu korda püstitanud. Võtaks veel paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Näiteks, kui me räägime pankade maksustamisest, siis peaminister räägib õiguskindlusest, sellest, et pankadele ei saa maksu kehtestada õiguskindluse printsiibist tulenevalt. Aga kui me räägime kõikidest muudest valdkondadest – tavainimestest, lasterikastest peredest –, miks see siis ei kehti? Täna ma esitasin sarnase küsimuse. Ma ei tea, mulle hakkas täna üldse tunduma, et võib-olla peaministri jaoks on oma põhiseadus, selline põhiseadus, mis ütleb, et riigi erilise hoole all on pangad, mitte lasterikkad pered. On väga kahju, et valitsus liigub automaksueelnõuga siiski edasi ja selles pole ette nähtud mitte mingeid erisusi ei paljulapselistele peredele ega ka näiteks üksikvanematele, kelle kohta peaminister tõi õigesti välja, et nad on meil suuremas vaesusriskis. See-eest on Keskerakond esitanud automaksueelnõu kohta üle 300 muudatusettepaneku, sealhulgas oleme me välja toonud kõik riivatavad ühiskonnarühmad, kellele automaksu mõju on negatiivne, lasterikkad pered, isegi üksikvanemad, kõik need rühmad oleme toonud välja. Jah, ühelt poolt me tahame takistada eelnõu menetlust ja me soovime, et valitsus võtaks selle menetlusest tagasi. Aga seejuures tahame me oma muudatusettepanekutega välja tuua selle, kui paljud saavad automaksuga reaalselt lüüa. Ja muidugi, samuti korraldame me pühapäeval kell 12 superministeeriumi ees meeleavalduse. Ma ootan kõiki osalema, sest koos saame kinkida ühe Audi 80 rahandusminister Mart Võrklaevale. Väga loodan kõikide osalemist ja näeme siis superministeeriumi ees. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meie arutelusid interneti vahendusel! Keskerakond tõi eelmisel nädalal siia saali arutamisele olulise teema, see on nimelt elukalliduse tõus Eestis. Puldis oli samuti peaminister, andis vastuseid ja need vastused meile kellelegi ei meeldinud, need olid tegelikult üpriski vastuolulised. Täna tõi Keskerakond saali järgmise väga olulise küsimuse, see on demograafiline kriis Eestis. Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles selgelt välja, et lisaks kõikidele muudele aspektidele, millest ma kindlasti ka kohe räägin, on üheks peamiseks põhjuseks, miks sündimus on kahe aasta lõikes järjest langenud, hüppeline elukalliduse tõus. See on täpselt seesama teema, mida me eelmisel nädalal siin Keskerakonna juhtimisel arutasime. Ja see ongi peamine põhjus. Praegu valitseb maailmas selline olukord, kus inimesed võib-olla tõesti ei tunne ennast kindlalt. Meie naaber ei ole kõige sõbralikum, [nagu näitab] tema tegevus, mis puudutab Ukrainat, sõda käib. Aga kõigele lisaks on ebakindlust süstinud praegune valitsus. Järjest on tõstetud makse, järjest on rakendatud uusi makse, ja see on loomulikult teinud elu kalliks. Inimesed ei jõua enam endaga toime tulla, rääkimata sellest, et nad mõtleksid järeltuleva põlve peale. Ja see on probleem. Ka tänastest vastustest me ei saanud ju tegelikult mitte midagi aru: mis siis tegelikult valitsusel plaanis on, kuidas olukorda muuta, kuidas olukorda parandada? Küll toodi välja, et me ei ole selle probleemiga üksi, et on ka naabreid siin lähedal ja teisi kaugemal, kellel on samasugused probleemid. Aga jälle unustatakse ära, et meie peame oma riigi eest seisma. Meie peame selle eest seisma, et meid oleks siin jätkuvalt palju, ja me kindlasti ei tohiks oma rahvast asendada võõra rahvaga. Praeguse statistika alusel see ju toimubki. Me oleme võõrustanud valdavalt Ukraina inimesi ja on arusaadav, miks me oleme seda teinud, seda on vaja praegu teha. Aga nii nagu ka peaminister ütles, ühel päeval nad ju lähevad ära. Ja mida kiiremini lähevad, seda kiiremini lõpeb sõda. Me peame kõik seda lootma ja ootama ning ka toetama Ukrainat oma tegevustes. Aga kui ukrainlased lähevad ära – nad on praegu päris aktiivsed tööjõuturul –, siis jätab see tegelikult veelgi suurema tühimiku meie tööturule. See on jällegi üks väga suur majandusprobleem. Me räägime, et me võiksime siin tööjõudu asendada veel võõrtööjõuga. Üks hea minister on välja tulnud sellise mõttega, et kvooti tuleb suurendada. Samas me näeme, et meil tööpuudus järjest tõuseb, iga kvartal tõuseb. Selle asemel, et oma [inimesi], kes on parasjagu kodus, ümber koolitada ja suunata uuesti tööjõuturule, räägitakse sellest, et me võiksime kvooti suurendada ja tuua võõrtööjõudu juurde. No see ei ole päris õige. Kui me räägime veel väljarändest, siis väga muret tekitav on üks number. Eesti kodanikke lahkus eelmisel aastal riigist 4451 ja saabus riiki 2865 ehk ka siin on tegelikult negatiivne suund. Ja kes need lahkujad on? Need on inimesed, kes on jällegi tundnud praeguse valitsuse kätt. Kolm minutit juurde, kui tohib.

Kolm minutit lisaks.

Nad on tundnud elukallidust, elukalliduse tõusu ja on otsustanud kuskile mujale minna. See on probleem. Valdavalt on need noored inimesed, need inimesed, kes on saanud hariduse kätte. Need on tulevased spetsialistid. Need on need inimesed, kes peaksid tulevikus olema spetsialistid ja looma majanduses lisandväärtust. Need on ka kõrgepalgalised töötajad tulevikus. Ja nad lahkuvad Eestist. See on jällegi probleem. Mitte ühtegi riigi või valitsuse lahendust mina täna ei kuulnud. Järjest suurendatakse makse: käibemaks tõusis 2%, järgmine aasta tõuseb tulumaks, 1. maist tõusevad aktsiisid erinevate kululiikide puhul – kütus, elekter, gaas. Ja see loomulikult annab juurde. Tegelikult tahakski teada – ja selle arupärimise me kindlasti anname sisse –, milline on nende toodete lõikes, maksude lõikes olnud mõju inflatsioonile. Ma arvan, et need numbrid, kui kokku panna, on märkimisväärsed. Nii et kahjuks jällegi ei tunnistata, et meil on demograafiline kriis. Ei tunnistata, et meil on suur elukalliduse tõus. Ei võeta tarvitusele meetmeid, mida võiks võtta. Ja sellest on kahju. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kõigepealt ma paluksin, et lugupeetud Kaja Kallas suvatseks oma ma ei tea, mis sfääride kõrgustest laskuda siia alla, Riigikogu saali ja pöörata tähelepanu sellele, mida rahvasaadikud räägivad, sest ma ütleksin, et kaks eelnevat sõnavõttu, kõnet olid väga sisulised. Ma tahaks eriti tänada Anastassiat, kes tõi välja väga mitmed väga olulised punktid, mis peaks valitsuses olema sõna otseses mõttes murekohtadeks, et meie kehva demograafilist olukorda parandada. Aga nagu näete, üleskutsed kukuvad kivisele pinnale. Töö on nii tähtis, riigi juhtimine on nii tähtis. Ilmselt enam-vähem sama tähtis nagu sellel vennal, kes lennukist maha võeti ja kes nagu karikatuur ütleb: "Mis see lennuk, köki-möki, riiki olen juhtinud ju!" See on suhtumine, see on inetu, alavääristav, põlastav suhtumine, mis iga kord, kui me selle daamiga kokku puutume, meile vastu vaatab. Aga no mis teha, ei ole midagi teha, eks igaüks on oma saatust väärt. Mida ma tahan rääkida? Ma tahan rääkida seda, et kui valitsusel on kliimaeesmärgid, siis meil võiks olla ja peaks olema ka demograafilise olukorra parandamise eesmärgid, seda valitsuse ja riigi tasandil. Nagu me küsimustest ja vastustest väga selgelt teada saime, niisuguseid eesmärke sellel valitsusel ei ole. Selle asemel saime näägutada, nagu meie oleksime nõudnud, et valitsus kehtestaks mingisuguse lastekvoodi naise kohta. Ei, Varro Vooglaid ei nõudnud midagi taolist. Ta tahtis just nimelt teada, kas valitsusel on mingi programm ja mingid eesmärgid, mis ütleksid, kui palju oleks normaalne keskmine laste hulk naise kohta, et meie demograafiline olukord ei oleks jätkuvalt halb ja perspektiivis sõna otseses mõttes katastroofiline. Ei, sellele me vastust ei saanud. Saime ironiseerimist, nina peale viskamist, halvustamist ja alavääristamist, nagu me Kaja Kallase puhul siin alalõpmata saame. Ja ausalt öeldes ma ei arva, et ma pean olema siin, nagu meil räägitakse, hea lastetoaga. Ei, ma ei pea olema hea lastetoaga, sest vastu ei olda hea lastetoaga. Ei olda hea lastetoaga. Ma ei tea, kuhu see lastetuba kadunud on, aga nii ta on. Meisse suhtutakse täpselt niimoodi: "Te võite siin rääkida, mida te tahate, meile ei lähe see korda, me tegeleme sellega-teisega." Millega te tegelete? Sõja õhutamisega tegelete praegu! Sõja õhutamisega sõna otseses mõttes, sõja õhutamisega ja inimeste hirmutamisega. Kas te suhtlete noorte inimestega? Kas te teate, kui katki nad on, kasutades ühe eelmise presidendi sõnu? Kui katki nad on kogu selle rohepöörde, kogu selle kliimakatastroofist jutustamise, kogu selle sõja õhutamise, kogu selle hirmutamise tõttu? Loomulikult, kui nad on katki, siis ütlevad noored tüdrukud ja noored naised: "Ma ei taha lapsi siia, sest ma ei tea, mis maailmas nad elama hakkavad." Teie ülesanne valitsuses, kullakesed, on, vastupidi, positiivse energia loomine, positiivse ühiskondliku suhtumise loomine perekonda, naistesse, lastesse ja rahvuse kasvu. Seda me siin ei näe. Ja vastustest ei saanud me kuskilt välja lugeda, et niisugused mõtted või eesmärgid praegusel valitsusel oleks. Neid lihtsalt ei ole. Neid lihtsalt ei ole! Selle asemel saame me teada, et aga mis tähtsust sel on, mis keelt kõnelevad orjad, mis tähtsust sel on, kust maalt need orjad pärit on, peaasi et nad teevad tööd, peaasi et nad on maksumaksjad, sest meie elame ju maksudest. Valitsusel ei ole ju muud raha kui ainult see, mis maksumaksjalt saadakse. No vaat, ja siin ma tahaksin muidugi ajaloolasena minna natukene tagasi varasematesse aegadesse, kus oli riigimehi, konkreetselt Francis Bacon, Suurbritannia lord ja riigimees, kantsler, kes ütles, et tark mees oskab luua rohkem võimalusi, kui ta eest leiab. Pange see endale kõrva taha! Pange kõrva taha, kuigi te olete nii süvenenud oma töösse seal praegu.

Hea kolleeg, aeg on täis. Kas te soovite lisaaega?

Jaa, palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Teie ülesanne on luua rohkem võimalusi, kui te eest leidsite, mitte tänitada, et teile on jäetud väga halvad eeldused ja võimalused. Näe, kujutad sa ette, raisati raha ära, me pidime kriisidele vastu minema ilma reservideta. Siis tuleb uued reservid luua, tuleb leida võimalused, tuleb majandust kasvatada, aga mitte majandust maksudega tappa. Mitte ükski majandus ei ole maksudega kasvama hakanud, mitte ükski majandus, mitte kunagi. Maksude koha pealt ma võin teile head nõu anda. 19. sajandil, 18. sajandil samuti, kehtestati Suurbritannias näiteks korstnamaks, tapeedimaks kehtestati, klaasimaks kehtestati, igasuguseid makse on olnud. Peeter Suur kehtestas, nagu me teame, habememaksu. Reservi on [vaja luua] ja ega teil ju muud raha ei ole kui see, mida te maksumaksjalt korjate. Aga see on vale poliitika ja see poliitika tapab muide ka meie demograafiat. See poliitika tapab meie inimeste usku sellesse riiki ja sellesse, et selles riigis on võimalik nende lastel tulevikus stabiilselt, rahulikult, turvaliselt ja heaolus elada, tapab nende usu sellesse. Ja sellest ka see, et meil on kehv iibeseis. Põhjendati seda sellega, et mujal on ka. On muidugi mujal ka, ainult et mujal elavad inimesed paremini ka. Soomes elavad kindlasti paremini, Rootsis elavad kindlasti paremini, Saksamaal elavad kindlasti paremini. Miks te sellest ei räägi? Kui te räägite, et mujal on samuti kehvad iibelood, siis rääkige ka sellest, et mujal on jälle teistpidi majanduslikult palju paremad lood. Te olete ju kindlasti ülikoolis loogikat õppinud. Loogikas on võimalik tuua igasuguseid paradoksaalseid võrdlusi, mis tegelikult ei anna õiget pilti reaalsusest. Niisugused demagoogilised võtted ei vii meid mitte kuskile. Teie ülesanne valitsuse juhina on seista hea selle eest, et meil oleks ühiskondlik atmosfäär, mis soosib noori naisi, soosib perekondi, soosib lapsi. Aga teie – ja ma olen korduvalt kuulnud, et te seda siin puldis väljendate – suhtute sellesse kõigesse, laste saamisse ja perekonnavärki põlastavalt, üleolevalt ja halvustavalt. Ja sellest on väga kahju.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Te olete saanud siin kuulda juba üht koma teist, aga ka mina endise rahvastikuministrina pean lihtsalt tooma esile mõned momendid, mis vajavad natuke korrigeerimist. Signaalidest, mida tänane valitsus peredele ja eriti lastega peredele annab: need ei ole olnud perede kindlustunnet tõstvad. Inimesed kirjutavad meile, inimesed on korduvalt kirjutanud Riigikogule, lasterikaste perede liit on saatnud Riigikogule mitu ahastama panevat kirja, küsinud abi, aga paraku on just Reformierakonnal olnud kurdid kõrvad. See ei tõsta perede kindlustunnet. Tänase valitsuse käitumine maksutõusudega ja soodustuste äravõtmisega lastega peredelt on ebakindlust tõstnud. Ja ma usun, et peaminister annab täna siin vastuseid pigem enda ametisse määratud sotsiaalkaitseministri info ja faktide alusel. Ma tahan siiralt uskuda, et ta ise proovibki teha kõike selleks – ta luges meile siin põhiseaduse preambulit ette –, et seista ikkagi riigi, keele, kultuuri ja rahvuse eest. Ta nimetas ka rahvust. Iseasi, mida selleks tehakse. Ta on delegeerinud selle sotsiaalkaitseministrile, kes sai oma portfelli rahvastikupoliitika ja kes on tõesti kokku kutsunud kolm valitsuskomisjoni, millest üheski ei ole räägitud demograafiast, sündimusest ega iibest. Iive on teatavasti sündide ja surmade vahe ning on kogu taasiseseisvuse aja olnud aastate lõikes negatiivne ja kahel viimasel aastal eriti madalale langenud. Sündimuskordaja on langenud 1,4 juurde naise kohta, aga taastetaseme [saavutamiseks] oleks tarvis 2,1. Vahepeal me olime sellele päris ligidale jõudmas, eriti kui me rakendasime kolmanda ja enama lapse [toetus]meedet, mille Riigikogu siin saalis vastu võttis. Kahel järgneval aastal sündiski kolmandaid ja neljandaid [lapsi] 25% rohkem. Nii et tegelikult need meetmed on olemas, mida valitsus võiks rakendada ja mida ta ka tegi vahepeal, kui Kaja Kallas soovis jääda võimule. Aastal 2022 oli ta nimelt nõus suurperetoetusi tõstma. Nagu me teame, suurperesid on tõesti 14%, aga korduvalt jääb nii peaministri kui ka sotsiaalkaitseministri jutus mainimata, et see 14% kasvatab elukaare jooksul üles peaaegu pooled Eesti lapsed. Ehk ta kannab suuremat koormat ja just seetõttu on põhiseaduse §‑s 28 toodud esile, et puuetega inimesed ja suurpered on riigi erilise hoole all, kuna nemad ei saa ise võib-olla niisuguse koormusega tööl käia, kui oleks tarvis, et laste üleskasvatamiseks vahendeid [piisaks]. Sotsiaalkaitseminister teeb meile sügiseks analüüsi, milliseid lapse- ja peretoetusi ja kellele maksma hakatakse. Aga teatavasti on Sotsiaalministeeriumil ülesanne kärpida kulusid 50 miljoni euro võrra ja nad on arutanud ka lasterikka [pere] ema ravikindlustuse kaotamist, mida ta saab täna abikaasa kaudu, kuni pere neljas laps saab kaheksa-aastaseks. Võtta talt ka riiklik ravikindlustus veel ära – kujutate ette? Kas te olete mõelnud, kellega valitsus siis lasterikka pere ema võrdsustab? Asotsiaalidega. Väga vabandan, aga nii see on. Sündimus on meil langenud viimasel aastal 1,4 lapsele naise kohta. Teate, kui nii edasi läheb, siis valitsus ei peagi varsti lapsetoetusi kärpima, sest lapsi sünnib järjest vähem. Kokkuhoid on ainuüksi juba käesoleva valitsuse tegevuse ja perede hirmutamise tagajärjel käes. Minu ettepanek on praegu peaministrile, et ta annaks sotsiaalkaitseministrile ülesande, et arvutagu välja, kui palju on iibelangusest tulenevate lapsetoetuste mittemaksmisega juba kokku hoitud. Kokkuhoid missugune! Iive on sündide ja surmade vahe, mis on teatavasti iseseisvuse taastamisest saadik olnud miinusmärgiga. Aga nüüd ka veidi sellest küsimusest, millele peaminister jättis tegelikult vastamata, kui ma seda küsisin tema käest. Ma lugesin talle Statistikaameti sündide ja iibe leheküljelt ette ühe lõigu, see ei ole mu enda väljamõeldis. Rahvastik uueneb sündidega. Sündimus on ühiskondlikult tähtis küsimus, kuid taandub alati igaühe väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku loomulikuks taastumiseks on tähtis, et peres oleks üle kahe lapse. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Alates kolmandast lapsest aga on peredel majanduslikult keerulisem toime tulla kui esimese kahe lapsega, mistõttu võivadki mõned lapsed jääda sündimata. Seda ei ole mina välja mõelnud, see on Statistikaameti koduleheküljelt. Ja lõpuks öeldakse siin veel niimoodi: sündide arvust oleneb lasteaia- ja koolikohtade vajadus lähitulevikus ning uute lapsevanemate ja tööjõu hulk kaugemas tulevikus. No lasteaiad ja koolid me paneme kinni, aga mis saab siis tööjõu hulgast kaugemas tulevikus? Sellele ma tegelikult vastust ei saanud. Kui ma küsisin Signe Riisalo käest seda sotsiaalkomisjonis, siis Signe Riisalo vastas kenasti ja ausalt, et lahendus olla kontrollitud migratsioon. Tegelikult ma tahaks teada, kas peaminister on sellega nõus. Ma ei ole seda tema suust veel kuulnud ja ma väga tahan loota, et tema ei näe, et migratsioon on lahendus meie oma laste [asemel]. Mulle meeldis see, et peaminister tsiteeris meile põhiseadust ja ütles välja, et meie ülesanne on tagada riigi, rahvuse ja keele püsimajäämine. See on tegelikult tubli samm edasi. Ma kiidan, et ta seda väljendab ja suuga tunnistab. Nüüd on vaja, et ka teod järele jõuaksid. See on lühidalt kõik, mida saaks positiivse poole pealt peaministri kiituseks öelda, ja minu ettepanek talle on, et ta ka tagaks seda. Tänane valitsus seda ei tee. Tänane valitsus toimetab vastupidi, annab peredele järjest hoope. Võimule saades ta kaotas esimese asjana ära tulumaksusoodustuse alates pere teisest lapsest ehk andis hoobi sinna, kus oleks võinud olla lootust, et tuleb ka kolmas laps. Aga veelgi enam, ta solgutab lasterikkaid peresid. Võimule saades lubati eelmise valitsuse või eelkäijate perepoliitikat edasi kanda, aga kui 2023. aastal uued valimised olid, siis võeti [toetuste tõus] kohe sõna murdes suurperedelt ära. Nad olid tegelikult juba plaane teinud, palusid ja anusid, aga mitte midagi ei aidanud. Igal juhul, minul on küll teile ettepanek, et te vaataksite läbi oma valitsuse koosseisu ja Signe Riisalo tegevuse rahvastikupoliitika vallas. Seal vaenatakse lastega peresid, suurperesid, kes, nagu on öeldud, on põhiseaduse kohaselt erilise kaitse all. Ja mitte selle pärast, et neil on nii palju lapsi, vaid selle pärast, et riigil on neid lapsi vaja ja neid on vaja aidata üles kasvatada. Need vanemad ei saa pühendada nii palju aega tööl käimisele, kuna nad kasvatavad meile järeltulevat põlve. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Head kuulajad! Head kolleegid! On olemas niisugune käibefraas, mida kasutatakse tihti ka ajakirjanduses: miski on mäda Eesti riigis. Ülekantud tähenduses tähendab see seda, et miski ei ole niisugune, nagu olema peaks. Miks ma oma kõnet sellisel kujul alustan? Ma arvan, et puudub vaidlus selle üle, et Riigikogu nimetab ministrid, valitsuse, ja valitsuse liikmed ning ministrid käivad oma tööst Riigikogu ees aru andmas. Seda kinnitab näiteks ka see tänane päevakorrapunkt, mida me menetleme ja kus esitati arupärimine Eesti kriitilise demograafilise olukorra kohta, vastajaks peaminister. Selge see, et peaminister on tegelikult töötaja, kes käib siin Riigikogus aru andmas. Ja mida me näeme? Ta räägib väga imelikku juttu, ei vasta küsimustele. Ei ole harvad momendid, kus ta lihtsalt ülbitseb, ja vahel jätab ka vastamata, nii nagu täna. Ma ei mäleta, kelle küsimusele ta vastas, kui ta laiendas ühel hetkel demograafilist olukorda ka kliimamuutustele. Ta puudutas seda selliselt: jää sulab ja seetõttu on kliimakahjustused ja noored on siin väga paanikas – midagi selles stiilis. Ja kuna Kaja Kallas rääkis konkreetsest teemast, siis ma tahtsin pöörduda küsimusega selle mõttekäigu juurde, mis neid sidus, ehk siis kus toimuvad jää sulamise tagajärjel sellised meeletud kliimamuutused. Mis te arvate, et ma sain vastuse, mis riigis ja mis riigi osas? Loomulikult ma ei saanud. Ülbelt tuli vastus: see ei puuduta tänast arupärimist. Ma ei oleks seda küsimust küsinud, aga kuna Kaja Kallas laiendas seda mõtet, siis ma loomulikult tahtsin teada, kas tema väited on õiged. Aga ei, kus sa sellega! "Mingisugused nohikud mängivad tööandjat siin Riigikogu saalis, ma pean hakkama neile midagi selgitama. Ma ei vasta lihtsalt, ja kõik!" Moonika Helme pöördus pärast Riigikogu juhataja Lauri Hussari poole küsimusega, et kuidas siis niimoodi, Kaja Kallas ju läks selle mõttega sinna. Noh, nagu tavaliselt, ma tsitaati täpselt ei mäleta, aga [juhataja vastas, et] minister laiendas seda ja see on tema enda otsustada, kas ta räägib või ei räägi sellest täpsemalt. Kas te kujutate ette, et erasektoris oleks selline olukord, et tööandja küsib töödejuhataja käest mingisugust informatsiooni ja see ütleb, et see ei puutu asjasse? "Puhka jalga, sa ei pea seda teadma!" Ta oleks päevapealt kadunud sellest töökohast. Aga tegelikult ma arvan, et põhjus on selles. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ma arvan, et põhjus on hoopis selles: Kaja Kallas ei oska vastata sellele küsimusele. Kui hea on öelda välja hüüdlaused siitsamast puldist, teades, et mitte keegi ei saa sulle selle eest midagi teha, ükskõik, mida sa kokku räägid siin puldis. Ükskõik mida! Aga kui lähed detailidesse – ma kasutasin seda võimalust, üks minut küsimuseks, küsisin, tuletan veel kord meelde, et jää sulab kevaditi alati, aga millises riigis ja millises piirkonnas avaldab see mõju demograafilisele olukorrale –, saadetakse sind pikalt. Pikalt saatmise põhjus on ilmselt see, et tal puuduvad teadmised selle olukorra kohta, millest ta räägib. Täpselt samamoodi, nagu ta ei osanud [vastata] ka minu küsimusele, milline on vaese inimese perekonnaelu. Peaminister!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav proua peaminister! Mitte kindlates kätes, vaid värisevates kätes riik. Vaatame olukorda, kus me näeme, et ebakindluse vöönd on praegu Eestis oluliselt laienemas. Kõigepealt akuutne juhtum, mis on esile kerkinud Eesti õigusriigi kriisiga. Ma vaatasin täna üllatusega, kuidas te õigustasite justiitsministri tegevust, mis puudutab peaprokuröri, sõltumatu kõrgema õigusametniku lahtikangutamise aktsiooni, millest, nagu ajakirjanduse vahendusel on teada, te olite varasemalt teadlik. Niisuguses küsimuses on vaja täielikku selgust ja kindlasti on meil esile kerkinud tõsine tõrge Eesti õigusriigi toimimises. See toodab praegusel ebakindlal ajal juurde täiendavat kindlusetust. Teine teemadering, proua peaminister, puudutab teie kangelasliku valitsuse võitlust riigieelarve korrastamise nimel. Üks pakett maksutõuse on jõustatud. Selle tulemusena saabus Eestis jaanuarikuus Euroopa Liidu kõrgeim hinnatõus. Teine pakett uusi maksutõuse, nagu me eelmisel nädalal kuulsime, on ettevalmistamisel. Minu sõnum teile praeguses ebakindlas keskkonnas, majanduslanguse olukorras on nii meie ettevõtjatele mõeldes kui ka inimeste toimetuleku huvides: kehtestage moratoorium maksutõusudele. See on kõige ratsionaalsem poliitiline otsustus, mida te käesoleval ametiajal saaksite teha. Kuid kahjuks ma kuulsin täna sellest ja kui süvenesin teie valitsuse planeeritavasse kohalike omavalitsuste tulubaasi muutmise kavasse, siis sealt tuli [minu] üllatuseks välja, et te kavatsete – iseenesest on täiesti legitiimne selle üle arutada – väiksema sissetulekutasemega kohaliku omavalitsuse tulu suurendada suurema suhtelise sissetulekute tasemega omavalitsuste tasandilt [tulu] ümber jagades. Samal ajal plaanite te nurga tagant, nii-öelda maa alt, selleks et näiliselt õigustada suurema sissetulekutasemega omavalitsuste tulu vähendamist, uut täiendavate maksude paketti. Regionaalminister raporteeris täna uhkusega, et väljatöötamisel on sissesõidumaks – ma ei tea, mida see isegi tähendab – ja ummikumaks. Lisaks sellele kavatseb teie valitsus lähemas tulevikus kaotada üleriigilise kodualuse maa [maksu]vabastuse ning samuti kavatseb tühistada selle tõkendkupli, mis on seatud. 10%‑line maamaksu tõusu maksimumkuppel on kehtestatud, et vältida liiga suurt maksukoormust koduomanikele – te kavatsete selle täies mahus tühistada. Selle aasta alul jõustatud uute maksude järel ei ole suits veel [hajunud], aga uus pakett on tulekul ning samal ajal tegeletakse põranda all juba uute maksude ja koormiste kehtestamise ettevalmistamisega. Minu sõnum on teile täpselt samamoodi: ärge lõhkuge ühiskonna kindlustunnet. Me jõuame selle juurde, et see ongi põhiküsimus, mis puudutab riigi perepoliitikat. Ajal, kui on objektiivselt väga palju ebakindlust kasvatavaid faktoreid, on valitsuse minimaalne hoolsuskohustus tegeleda sellega, et pakkuda kindlusetusele teatud tasakaalu, teatud stabiilsust. Teie perepoliitika, kogu lugupidamisega, proua peaminister, on suunatud sellele, et kindlustunnet veelgi habrastada. Kui ma vaatan teie koalitsioonilepingut, siis [näen, et] sisuline positiivse käekirjaga perepoliitika seal puudub. Ainus – ja see mõjub nüüd nagu lõgismao lõgin – on see analüüs, millega hinnatakse [toetusi], et muuta peretoetused ja riigi lastega seotud kulutused eesmärgipärasemaks. Mis eesmärki need peavad täitma, on minu väga põhimõtteline ja sugugi mitte retoorilise iseloomuga küsimus. Te olete astunud ridamisi samme ja õhus on juba tunda järgnevad sammud, millega valitsus viib perepoliitika rakendamist ellu viisil, mis täiendavalt habrastab perede kindlustunnet. Ja loomulikult see peegeldub kahes asjas. See peegeldub perede jooksvas toimetulekus ja lastega perede elujärje halvenemises. Aga teiseks, see peegeldub ka tulevaste pereplaneerimisotsuste ebakindlamaks muutumises, mida me näeme eelmise aasta sündide ja üle-eelmise aasta paraku rekordiliselt madalate sünninäitajate järgi. Nii et, proua peaminister, langetage poliitikavalikuid, mis kindlustunnet ühiskonnas – ma ei julgegi öelda, et teie valitsus oleks võimeline pakkuma välja poliitikavalikuid, mis kindlustunnet kasvataksid. Minu ülesandepüstitus valitsusele on, et lõpetage poliitiline agenda, mis kindlustunnet lõhub, nii maksu- ja rahanduspoliitikas, nii õigusriigi toimimises kui ka perepoliitika valikutes. Need on väga pöördelised ajad rahvusvahelise keskkonna mõttes, ka meie ühiskonna sisemise vastasseisu mõttes, ka edasise raskuspunkti leidmisel: kuidas me rahvana edasi läheme? Kuid selles olukorras ongi oluline, et me mõistame – ja väga palju probleeme, mida valitsus peab lahendama, tuleneb ka täiesti objektiivsetest tehioludest –, kuidas just kriitilises keskkonnas pakkuda ühiskonnale kindlustunnet. Kahjuks see on põhimõtteline probleem selle valitsuse funktsioneerimisel. Me näeme sisemist kisklemist ja sisuliste poliitiliste valikute langetamise võimetust. Ja see, milleks ollakse võimeline, on kahjuks just nimelt negatiivsete otsuste jõud, kahjulike otsuste jõud. Kogu lugupidamise juures, peaminister, see lihtsalt ei ole okei. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mõned sõnad ka minu poolt reaktsioonina sellele, mida me peaministri esituses kuulsime. Soovimata olla liiga reljeefne, ma pean siiski ütlema, et see, kuidas peaminister meie küsimustele vastab, on lihtsalt sõna kõige otsesemas mõttes nürimeelne. Küsimus ei ole selles, kas kellelgi on arvamus, mis meile ei meeldi, või selles, et meie seisukohad lahknevad, vaid küsimus on lihtsalt selles, et need seisukohad, mida väljendatakse, ei anna tunnistust vähekenegi muljet avaldavast intellektuaalsest arutluskäigust. Ma meenutan, mida mina küsisin peaministri käest. Küsisin seda, milline on peaministri enda ja laiemalt ka valitsuse arusaamine eesmärgist, mille poole tuleks pürgida, kui me räägime sellest, kui palju peaks Eestis lapsi sündima. Palju peaks olema perekonnas lapsi? Loomulikult mitte, kui palju peaks olema – selles mõttes, et see oleks kohustuslik –, vaid võiks olla. See on ideaal. Meil peab ju olema mingi ideaal, mille poole pürgida, kui me tahame, et meie rahvas jääks püsima. Selle asemel, et vastata, milline on eesmärk või kas seda üldse on, hakkas peaminister mulle vastu rääkima: "Kas te tõesti kujutate ette, et me hakkame peredele ette kirjutama, palju neil peab lapsi olema?" Mis vastus see on selline? Kui see ei ole intellektuaalselt nürimeelne vastus, siis mis see on? Keegi pole sõnagi rääkinud sellest, et peaks hakkama kellelegi midagi ette kirjutama. Räägiti sellest, millise ideaali poole peaks pürgima, mis on seatud eesmärgiks. Aga me saime vähemalt teada, eesmärki lihtsalt ei ole. Ei olegi. Ja seetõttu loomulikult ei ole absoluutselt üllatav, et Eesti rahvaarv järjest väheneb, et sündide arv teeb iga aasta järjest uusi negatiivseid rekordeid. Saja aasta negatiivsed rekordid saavad järjest igal aastal purustatud. Loomulikult see, kui palju lapsi sünnib, sõltub ka paljudest muudest aspektidest peale valitsuse rakendatava poliitika. Aga täpselt sama selge on see, et valitsus saab oma poliitikaga suunata ka neid protsesse nagu paljusid muid protsesse. Nüüd, mis ettekirjutamisse puutub, siis kas panite tähele huvitavat vastuolu? Esiteks, meie ei rääkinud mitte midagi sellest, nagu tuleks hakata peredele ette kirjutama, kui palju neil peab lapsi olema. Küll aga on Kaja Kallase valitsus ise järjepidevalt inimestele igasuguseid asju püüdnud ette kirjutada ja püüab praegugi. Mis on näiteks automaksu taustal olevad selgitused? Üks selgitustest on just nimelt see, et valitsus üritab ette kirjutada, millist autot keegi võib või ei või kasutada või millist autot keegi peaks kasutama või kui palju autosid ja mootorrattaid või muid sõidukeid kellelgi üldse peaks olema ja kas neid üldse peaks olema. Täiesti ühemõtteline ettekirjutamine! Siis üritatakse ette kirjutada, millises majas keegi peaks elama, kuidas kellegi maja peaks soojustatud olema, kuidas peaks aknad ära vahetama, kas peaks ahju ära vahetama. Noh, kõikvõimalikud sellised küsimused – üks ettekirjutus teise järel. Mida me koroonaajal nägime: süstemaatiline sadade tuhandete inimeste rõhumine seeläbi, et neid just nimelt survestati laskma endale süstida mingeid aineid, mille ohutusuuringudki polnud lõpetatud ja mida enamikul neist polnud absoluutselt vaja ning millega kaasnevad riskid olid kordades suuremad kui potentsiaalselt saadav kasu. Mis see oli? See oli süstemaatiline riiklik karistuste ähvardusel elluviidud ettekirjutamise poliitika. Oli nii? Oli! Nii et teie ise olete see, kes suhtub kodanikesse viisil, et oleks vaja järjest rohkem ette kirjutada, mida võib ja mida ei või [teha]. Mida te üritate teha näiteks niinimetatud vaenukõne kriminaliseerimise seadusega? Just nimelt kirjutada ette, mida võib rääkida ja mida ei või rääkida. Ja kui inimesed räägivad midagi sellist, mida teie arvates nad ei tohiks rääkida, siis peaks saama nad vangi panna. See on ju teie mõttemall, mitte meie mõttemall. Meie seisame reaalselt vaba ühiskonna ideaali eest. Nii et tulla meid hurjutama niisuguse jutuga on täiesti kohatu. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aga jah, nagu öeldud, demograafilises plaanis, rahvastikuprotsesside plaanis on täielik visiooni puudumine. Mitte mingeid eesmärke! Ja seetõttu on täiesti ootuspärane, et meil pole isegi mingisugust lootust seda olukorda parandada. Nüüd, peaminister väitis, põhjendades seda, miks paljulapseliste perede toetusi vähendati, et raha ei ole. Kuidas ta ütleski? Et on ebamõistlikult suured toetused ja nende tasumiseks raha ei ole. Jällegi jõuame selle tõdemuseni, et küsimus on prioriteetides. Milleks raha ei ole? Kui te üritate näiteks ellu viia sadu miljoneid eurosid, miljardeid eurosid maksma minevat roheräkitit, rohepettust, siis jah, raha läheb sinna. See on teie jaoks prioriteetne küsimus. Kantida meie rahvalt raha nendele korporatsioonidele, kes sellest kasu saavad, on teile prioriteetsem kui see, et toetada paljulapselisi peresid, kes kannavad põhiraskust selle eest, et meie rahvas jääks püsima ja sünniks lapsi. Prioriteet on samamoodi Rail Baltic. Keegi isegi ei tea täpselt, kui palju see maksma läheb. Keegi ei tea isegi seda, kui palju selle ehitamisest tuleb Eestil kinni maksta, ega tea ka seda, kui palju selle hooldamine ja ülalpidamine hakkab maksma. Aga me räägime suurusjärgus sadadest miljonitest eurodest. Jällegi: prioriteet, olgugi et kõik teavad, et reisijaid pole, keda sellega vedada, kaupa pole, mida sellega vedada. Jällegi puhas räkit tegelikult. Samamoodi kõikvõimalikud riigikaitsekulutused. Jah, nüüd keegi tõstab kulmusid: kas sa arvad, et riigikaitsekulutusi poleks tarvis teha? Mõtleme järele, mille jaoks me riigikaitsekulutusi teeme. Selleks, et kaitsta omaenda rahvast, eks. Loogiliselt on ju omaenda rahva püsimajäämine olulisem kui riigikaitsekulutused, sest kui meie rahvas sureb välja, kui meil pole enam inimesi, keda kaitsta, pole rahvast, siis mida me kaitseme? Kelle jaoks me seda riigikaitset siis teeme? Nii et siingi on väga põhjendatud seda küsida, rääkimata sadade miljonite eurode suunamisest Ukrainale. Me võime vaielda selle üle, kas seda on vaja teha, kui palju seda on vaja teha, kuid fakt on see, et raha on, aga midagi peetakse lihtsalt prioriteetsemaks. Nii lihtsalt on. Põhiseaduse kohaselt on meie riigi ülesanne tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, see on nurgakivi. Seda ülesannet peaks valitsus täitma ja sellepärast on ka valitsuse ametivandes öeldud: "Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele." Nagu me täna oleme järjekordselt näinud peaministri vastustest meie küsimustele, reaalselt ei pühendata oma jõudu eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämisele. Reaalselt pühendatakse oma jõud näiteks niinimetatud rohepöörde raames sellele, et kantida sajad miljonid eurod Eesti inimeste vara rahvusvahelistele korporatsioonidele. Mina väidan, et valitsus ei tegutse kooskõlas oma ametivandega ega viisil, millest nähtuks reaalne austus põhiseaduse vastu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemise.