Üleminek eestikeelsele haridusele

Tänane neljas küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on üleminek eestikeelsele haridusele. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et mina olen ainuke, kes ei küsi praegu peaministri käest midagi, vaid küsin teie käest. Nii et te ei tulnud siia ilmaasjata, nagu võib juhtuda näiteks teie kolleegiga. Minu küsimus puudutab HEV lapsi ja nende üleminekut eestikeelsele õppele. Nende vanemad on mures, mis siis 1. septembril juhtuma hakkab. Nad kirjutavad mulle kirju ja ma proovin neid kuidagi rahustada, aga vahel ausalt öeldes ka mina ei tea, mida neile vastata. Üks etteheide oli näiteks see, et 8. jaanuaril oli meil kultuurikomisjoni koosolek, kus ministeeriumi esindaja konkreetselt ütles, et [luuakse] komisjon, kes hakkab välja töötama individuaalset korda, kuidas HEV lapsi eestikeelsele õppele üle viia igas konkreetses õppeasutuses. Nüüd on kaks kuud juba möödas, aga sellist komisjoni ei ole olemas. Lisaks on minuni jõudnud selline informatsioon, et on olnud sellised juhtumid, kus lapsevanemad tulid Rajaleidjasse ja neil oli kaasas arsti arvamus, et see konkreetne laps ei saa teises keeles õppida ehk peab ainult oma emakeeles õppima. Rajaleidja väidetavalt ütles, et nemad seda ei toeta ja nemad seda eiravad. Kuidas vanemad peavad nendes olukordades käituma ja mis saab ikkagi sellest komisjonist?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan, millega on tegemist. 8. jaanuaril ja tegelikult juba ka eelmise aasta lõpus oli see arutelu, et meil on neli erivajadustega laste kooli Eestis, kes täna toimetavad vene õppekeelega – kaks tükki Ida-Virumaal ja kaks tükki Tallinnas. Nende koolide jaoks on loodud eraldi meeskonnad. Teie nimetate seda komisjoniks, aga need on tegelikult eraldi meeskonnad, kes iga kooliga individuaalselt töötavad, selleks et 31. märtsil, kui on koolidel tähtaeg esitada oma ülemineku tegevuskavad, oleks nendel neljal erivajadustega laste koolil konkreetselt kokkulepitud tegevuskava, kuidas minnakse üle eestikeelsele õppele. See võib erineda sellest, mis on tavakoolide tegevuskava. Need meeskonnad on käinud kõigis nendes neljas koolis. Vastuvõtja valmisolek koostööks ja tegevuskava tegemiseks on olnud nendel koolidel väga erinev. Ei saa öelda, et kõik oleks valmis tegelikult pingutama selle nimel, et see tegevuskava teha. Ma ei hakka neid koole siin eraldi välja tooma. Aga pingutame selle nimel, et 31. märtsiks, kui koolid peavad esitama oma tegevuskava, siis need neli kooli – Lasnamäe Põhikool, Kadaka Põhikool, Narva Paju Kool, mis on omavalitsuste koolid, ja neljandana Ahtme Kool riigikoolina – esitaksid sellised tegevuskavad, mis on kokku lepitud erialaspetsialistidega, mis puudutavad erivajadustega lapsi, kuidas reaalselt see üleminek nendes koolides toimuma hakkab ja milliste sammudega. Ma väga loodan, et need tegevuskavad 31. märtsiks nende koolide puhul valmis saavad. Eraldi teema on ülejäänud erivajadustega lapsed, kes ei õpi nendes neljas koolis. Nende ülejäänud erivajadustega laste puhul me oleme öelnud, et see on alati individuaalne otsus [konkreetse] lapse kohta, kas see laps saab või ei saa üle minna eestikeelsele õppele. Mina ei saa kommenteerida juhtumeid, kus arst on öelnud ühte ja Rajaleidja on öelnud teist, sest ma ei ole pädev seda üldse kommenteerima ja hinnanguid andma. Me peame need juhtumid kindlasti ära lahendama, aga kõikide teiste laste puhul, kes ei ole erivajadustega laste koolides, on need otsused individuaalsed.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Just. Ma täpsustaksin seda, et kui selline olukord peaks tekkima, siis mida te soovitaksite sellel vanemal teha, kui on arsti arvamus olemas ja Rajaleidja kavatseb seda eirata. Mina ka ei tea, võib-olla selliseid juhtumeid ei ole veel olnud, aga lihtsalt mõtleme, teoorias, mida [peaks tegema] selles olukorras. Ja teine küsimus on selle kohta, et te eile ise mainisite, et õpetajate puudus on tegelikult väga suur probleem. Meil on süsteemis 1800 õpetajat, kes ei vasta nendele nõuetele, mis hakkavad kehtima 1. augustist. Kui me lisame sinna veel, et juba praegu on mitusada õpetajat puudu, eelkõige niinimetatud venekeelsetes koolides, siis võib arvata, et 1. septembriks on see puudus, ma arvan, ikkagi neljakohaline: rohkem kui 1000 õpetajat. Samas, te ütlesite eile, et me ei tohi selle reformiga enam midagi teha, see peab liikuma nii, nagu see on – ma täpselt ei mäleta, mis see sõnastus oli –, ja me ei tohi läbi kukkuda. Ma olen siin vahepeal suhelnud näiteks ühe Tallinna kooli juhiga, kes ütles konkreetselt mulle – aga ainult mulle, ta ei julge seda valju häälega rääkida –, et 1. septembrist selle loogika järgi peab tema koolist ära minema 60% õpetajatest, sest nad ei vasta nendele tingimustele. Kuidas te seda näete, kuidas on võimalik mitte läbi kukkuda ja samas liikuda selles tempos, mis on praegu võetud?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd, konkreetselt see arsti ettekirjutus versus Rajaleidja arvamus. Ma arvan, et esimene lahenduse otsimise koht iga konkreetse juhtumi puhul, kuidas see ära lahendada, on kohalik omavalitsus ehk koolipidaja. Need on üksikud juhtumid, need juhtumid tuleb käsile võtta. Selle juhtumi puhul on tegemist kas Tallinna Haridusametiga või mõne muu kohaliku omavalitsusega, kus koolipidaja peab proovima seda juhtumit lahendada. Kui koolipidaja ei suuda seda juhtumit lahendada, sest õiguslikult ei ole asi selge, siis võiks koolipidaja pöörduda haridusministeeriumi poole – mitte lapsevanem otse haridusministeeriumi poole, sest haridusministeerium tegelikult ei ole nende otsuste lahendaja, vaid ikkagi koolipidaja on see, kes peaks neid otsuseid [tegema]. See oleks minu soovitus, kuidas selliseid juhtumeid, neid üksikjuhtumeid, lahendada. Mis puutub õpetajate puudusesse. 1800 õpetajat on need, kes ei vasta keelenõuetele. Nendest õpetajatest üle 1000 on praegu keeleõppes. Nad on keeleõppes ja me väga loodame, et neist 1000 õpetajast, kes keeleõppes on, osa – väga märkimisväärne osa – siiski ka selle keeleeksami sooritab ja on võimeline koolis õppetööd jätkama. Teiseks, õpetajad, kes keelt ei oska, ilmselgelt tööd jätkata ei saa. Eesti keeles ei saa õpetada inimene, kes eesti keelt ei oska, see on ilmselge. Järelikult on vaja sinna klassi ette leida inimene, kes oskab eesti keelt. See pingutus on vaja lihtsalt teha. Mul on ka soovitus väga paljudele, kes eestikeelse haridusega tegelevad. Võtaks ja keskenduks küsimusele, kuidas saab, mitte küsimusele, kuidas ei saa eestikeelsele õppele üle minna. Kui muuta natukene oma suhtumist sellesse, kuidas see probleem ära lahendada, mitte [ei keskenduks] sellele, et vaadake kui suur probleem, me ei saa eestikeelsele õppele üle minna, siis see suhtumine ise tegelikult aitab sealt kännu tagant mööda. Ma arvan, et siin on väga oluline roll ka sellel suhtumisel. Keskendume sellele, kuidas saab eestikeelsele õppele üle minna. Olen seda ise teinud, tean, et see ei ole lihtne. Püüan olla koolijuhtidele nii palju toeks kui võimalik. Aga 1. septembril esimeste ja neljandate klasside laste ees peab seisma inimene, kes oskab eesti keelt, ja peab seisma inimene, kes omab ka pedagoogilisi kompetentse.

Head külalised rõdudel! Palun säilitada vaikust! Katsuge kuidagi vaiksemalt ennast istuma sättida. Aga nüüd saab lisaküsimuse Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on küll natuke teisest valdkonnast, aga siiski haridusvaldkonnast. Kui te nüüd natukene mälu teritate, siis te vast mäletate, et te käisite meil kultuurikomisjonis, kui oli teemaks Metsküla kool. Meil on olnud maakoolide teemal siin Riigikogu saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Ja ka eile oli väga huvitav, sisukas arutelu siin haridusteemadel. Aga minu küsimus ongi konkreetselt selle Metsküla kooli kohta, mida ma ka eile oma kõnes mainisin. Meil on olemas kool, kus on olemas õpilased, meil on olemas kool, kus on olemas õpetajad. Kool või õigemini, ma ei tea, mingi MTÜ tõenäoliselt on praegu algatanud raha kogumise, et rahaliselt mitte olla koormaks omavalitsusele ehk koolipidajale ja saaks jätkata, kuni need olemasolevad lapsed võib-olla selle kooliastme lõpetavad seal. Ma saan aru, et te vastate mulle, et koolipidaja on kohalik omavalitsus ja omavalitsus langetab vastavad otsused ja nii edasi ja nii edasi. Aga minu arvates on siin praegu ikkagi väga selge testküsimus meie haridusmaastikule tervikuna. Kui on olemas … Enamasti me paneme neid koole kinni ju sellepärast, et seal ei ole lapsi. Antud juhul lapsed on olemas, vanemate tahe on olemas, kõik tingimused selleks, et kool jätkaks, on olemas. Valitsus lihtsalt vaatab pealt. See ei ole normaalne olukord. See ei ole normaalne olukord! Öelda, et me ei saa midagi teha, ei ole rahuldav vastus. Minu küsimus teile on: kas see on endiselt teie jaoks probleem? Kas te endiselt olete seda meelt, nagu te väljendusite põhimõtteliselt ka kultuurikomisjonis, et selle kooli küsimusega tuleb tegeleda ja see peab leidma positiivse lahenduse? Kas te kavatsete selle teema viia valitsusse, et valitsus leiaks positiivse lahenduse?

Suur tänu! See ei ole nüüd küll teema "Üleminek eestikeelsele haridusele", aga kui proua haridusminister soovib vastata, siis palun.

Ei, ma hea meelega vastan. Ma arvan, et see on oluline teema, me peame sellest rääkima. Jaa, aitäh! Ma pean seda Metsküla kooli näidet ülioluliseks, sellepärast et see on ikkagi mingis mõttes põhimõtteline küsimus Eesti haridusvõrgu puhul. Põhimõtteline küsimus just nimelt selle tõttu, et väikesed lapsed klassides 1–6 peavad saama käia kodulähedases koolis. See on esimene põhimõte. Teine põhimõte on see, et tugeva kogukonnakooliga, mis on toiminud ja mis on läbi sajandite ka vastu pidanud, ei ole põhjust käituda nii, nagu praegu on [käitutud]. Ma olen korduvalt öelnud – olen korduvalt öelnud –, et ma pean väga valeks seda otsust, mis koolipidaja on teinud. Ma olen selle eest ka Riigikontrolli käest nahutada saanud. Mis ma olen teinud, on see, et lisaks sellele, et ma olen lihtsalt oma arvamust avaldanud, olen ma jätnud ka tühistamata Metsküla kooli koolitusloa selle tõttu, et Metsküla kool on praegu õiguslikus vaidluses koolipidajaga. Kuni õigusliku vaidluse lõplikud instantsid ei ole oma sõna öelnud, niikaua ei ole mina nõus seda koolitusluba tühistama, sellepärast et lootus, et see kool saab õiguse ikkagi edasi tegutseda, on olemas. Meil on õigusriik, mis tähendab seda, et valitsus ei saa natsionaliseerida kellegi teise vara. Ma arvan, et me ei taha sellist pretsedenti siin luua, et me läheme ära võtma kellegi teise käes olevat vara. Metsküla kool on selle kohaliku omavalitsuse omandis olnud vara. Täna ta on loodav eraõiguslik asutus. Seda, et seadus näeks ette eraõigusliku asutuse üleandmist riigile kooli puhul, sellist põhimõtet ei ole meil õigusruumis olemas. Kahjuks oleme me tegelikult sellises olukorras, kus me õigusriigi põhimõtetest mööda minna ei saa, ja valitsus ei saa natsionaliseerida kellegi teise vara. Mitte ühegi otsusega ei saa valitsus seda teha ja ma arvan, et me ei taha ka sellist pretsedenti [luua]. Lahendus Metsküla kooli jaoks on see, kuhu praegu see kogukond on läinud, et sellest saab kogukonnakool ehk kogukonna ülalpidamisel eraõiguslikul alusel kool. Ja kuna riik toetab eraõiguslikul alusel toimivaid haridusasutusi, siis see on see suund, kuhu see kool saab liikuda.

Aitäh! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.