Запрос относительно обеспечения так называемого брачного равноправия и естественных прав детей (№ 324)

Liigume edasi kaheksanda arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Kalle Grünthali 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine niinimetatud abieluvõrdsuse tagamise ja laste loomulike õiguste kohta, [arupärimine] nr 324. Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ma palun Riigikogu kõnetooli, arupärijate esindaja Varro Vooglaid, et antud arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Ja lugupeetud Eestimaa avalikkus, kellele ma seda arupärimist tutvustama hakkan! "Nagu me teame, on valitsuskoalitsioon seadnud eesmärgiks abielu mõiste radikaalse ümbermääratlemise," kirjutasime seda arupärimist esitades maikuus. Nüüdseks ongi see abielu väärastamine ära tehtud, hõlmates siis abielu mõistega ka homoseksuaalsed suhted. Sisuliselt tähendab see abielu seni tuntud tähenduse hävitamist. Toona kirjutasime, et muu hulgas soovitakse anda homoseksuaalsetele paaridele ka võõraste laste lapsendamise õigus, ja seda ongi tehtud. Seejuures on esitanud valitsuskoalitsioon abielu mõiste ümbermääratlemise püüdlust pidevalt abieluvõrdsuse retoorikat kasutades, kujundades seeläbi ühiskondlikku hoiakut, nagu siiani ei oleks Eesti Vabariigis kunagi olnud inimestele tagatud võrdset õigust abielluda. Väide, et kõigil on olnud võrdne õigus abielluda, ent küsimus on lihtsalt selles, mida abielu tähendab, lükatakse arutellu astumata tagasi. Samas paistab, et valitsuskoalitsioon ei ole oma lähenemises loogiliselt järjepidev, mis on ka põhjus selle arupärimise esitamiseks. Nimelt jääb arusaamatuks, miks valitsuskoalitsiooni esindajad küll räägivad alatasa abieluvõrdsuse tagamise soovist, ent samas ei ole pandud vastavasisulise eelnõuga ette võrdset õigust abiellu astuda ka sugulastele, näiteks ema ja poeg või miks mitte ka isa ja poeg, või rohkem kui kahele inimesele. Ehk ikkagi säilitatakse grupid, kellele nii-öelda võrdseid õigusi ei tagata. On ju nii? Ühelt poolt räägitakse, et abieluvõrdsus peab tähendama seda, et kõik peavad saama astuda abiellu nii, nagu nemad abielu defineerivad. Teiselt poolt piiratakse ikkagi ära see, millena riik ise abielu aktsepteerib. Näiteks, lisaks toodud näidetele ei saa ju omavahel abiellu astuda ka kolm või rohkem inimest. Ja selle loogilise vastuoluga seonduvalt olemegi esitanud kolm küsimust. Esiteks, millisele ratsionaalsele kriteeriumile valitsuskoalitsioon oma arusaamises abieluvõrdsusest toetub, kui see on nii valikuline, et püüab abielu mõistega hõlmata vaid homoseksuaalsed suhted, mitte aga näiteks sugulaste ja rohkem kui kahe inimese vahelised suhted? Teiseks, kas valitsuskoalitsioon on nüüd või tulevikus valmis kaaluma abiellumise õiguse tagamist ka kolmest ja enamast inimesest koosnevatele inimkooslustele ning sugulastele, et reaalselt saaks tagatud kõigi võrdne õigus abielluda tähenduses, nagu valitsuskoalitsioon seda mõistab? Või kui ei, siis miks mitte? Kolmandaks, kas tunnistate, et kõigil lastel on loomulik õigus emale ja isale ning et riigivõimul on kohustus seda õigust austada ja kaitsta ning selle kohustuse osana ka kohustus hoiduda niisugustest seadusandlikest sammudest, mis nimetatud loomulikku õigust ei austa? Annan sõnajärje üle austatud ministrile. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 324. Palun!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Kõigepealt võib-olla üldisemalt ja siis küsimuste juurde. Nüüd, abiellumise õiguse on defineerinud riik ja seda seadusandja poolt muutnud üsna hiljuti, eelmise aasta suve hakul siin Riigikogus. Ja see näeb ette abiellumise võimaluse kahe täisealise inimese vahel ega näe ette muid võimalusi. Esimene küsimus: millisele ratsionaalsele kriteeriumile valitsuskoalitsioon oma arusaamises abielu võrdsusest toetub, kui see on nii valikuline, et püüab abielu mõistega hõlmata vaid homoseksuaalseid suhteid, mitte aga näiteks sugulaste ja rohkem kui kahe inimese vahelisi suhteid? Ma olen varasemalt korduvalt öelnud: abieluvõrdsuse eelnõu ei reguleeri mitmikabielu. Seda soovi ei ole valitsusel ega valitsuskoalitsioonil kunagi olnud. Kui me otsime vale ja tõe piiri, siis tõepoolest, need erinevad võimalikud vormid, mida te siin nimetasite, ei lähe kokku ka minu moraaliga, küll aga ütleb kehtiv seadus, et kindlasti ei tohi omavahel abielus olla ei poolõed, poolvennad, vennad ega õed, ka sellisel juhul, kui õe-venna või poolõe-venna suhe on tekkinud lapsendamise kaudu, sest nad on kasvanud ühes perekonnas, rollis, [et nad on] ühe pere lapsed. Seetõttu ei ole poolõdedel, poolvendadel, vendadel ega õdedel võimalik [oma]vahel abielluda ega ka kooselulepingut sõlmida. Selle muutmist ei ole arutatud ega ka plaanita arutada. Kas valitsuskoalitsioon on nüüd või tulevikus valmis kaaluma abiellumise õiguse tagamist ka kolmest ja enamast inimesest koosnevatele inimkooslustele ning sugulastele, et reaalselt saaks tagatud kõigi võrdne õigus abielluda tähenduses, nagu valitsuskoalitsioon seda mõistab? Kui ei, siis miks? Tulen tagasi alguse juurde. Valitsuskoalitsioon soovis abieluvõrdsust tähenduses, et abielluda saavad täisealised inimesed nende erisustega, mis ka perekonnaseaduses on toodud. See puudutab erinevaid sugulusi, eeskätt õdede ja vendade, poolõdede, poolvendade, pere lapsendatud laste temaatikat. Valitsuskoalitsioon ei ole arutanud ega plaani arutada mitmikabielude teemat. Olen seda siin ka [varem] öelnud ja kordan veel: pean väga oluliseks sotsiaalseid rolle ja neid rolle, mis on inimestel perekonnas. Kui kaks last, sõltumata soost, kasvavad ühe perekonna lastena, olgu see kärgpere, olgu nad lapsendatud lapsed, samast soost lapsed, eri soost paari lapsed, kes kasvavad ühes perekonnas, siis seadusandja võiks jätkata seda joont, mis on kehtivas õiguses, ka tulevikus – kuigi me ei ole seda valitsuses arutanud – ja öelda selgesõnaliselt, et selliste sotsiaalsete suhete korral, nagu on kasvamine õe ja vennana, kahe õena või kahe vennana, ei ole kohane omavahel abielluda ega ka kooselulepingut sõlmida. Kas tunnistate, et kõigil lastel on loomulik õigus emale ja isale ning et riigivõimul on kohustus seda õigust austada ja kaitsta ning selle kohustuse osana ka kohustus hoiduda niisugustest seaduslikest sammudest, mis nimetatud loomulikku õigust ei austa? Eelmise küsimuse või päevakorrapunkti juures ma juba vastasin, et nii meie põhiseadus kui ka ÜRO lapse õiguste konventsioon räägib vanematest. Ja tõepoolest, ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 7 ütleb, et lapsel on õigus võimaluse piires tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud, ja artikkel 9 piirab ära selle, et last ei tohi vastu vanemate tahet perekonnast või vanematest eraldada ja et see on võimalik ainult [juhul, kui see toimub] lapse huvides. [See on vajalik] selliste riskitegurite ilmnemisel – vägivald, hooletusse jätmine –, mis lapse füüsilist tervist kahjustavad. Me soovime, et lapsed oleksid tugevad, terved ja õnnelikud, kaitstud igas perekonnavormis, olgu see traditsiooniline pere, [olgu nad] samast soost paaride lapsed, üksikvanemate lapsed või [lapsed, kes kasvavad] mõnes muus [perekonna]vormis. Meie kohustus on luua selline õigusruum, mis seda toetab. Ja selleks, et [sõnu] "või mõni muu vorm" ei hakataks sisustama väljaspool minu enda tahet, ütlen kohe ära, et enamasti on tegemist kärgperede vormidega, mis võivad olla väga erinevad. Õigusruumi [kontekstis], praegu kehtivas õiguses üsna mitmes seaduses, muu hulgas ka perekonnaseaduses, me tõepoolest ei räägi ei emast ega isast, vaid vanematest.

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellele arupärimisele on vastatud. Aitäh! Head ametikaaslased, nüüd on võimalik kõigil, kes seda soovivad, peale haamrilööki registreeruda vabasse mikrofoni.