Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades denonsseerimise seaduse eelnõu (362 SE) esimene lugemine

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades denonsseerimise seaduse eelnõu 362 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti. Küll tuleb, Valdo, ka sinu kord.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu ajalugu [ulatub] natukene kaugemale kui tänane päev. Põhimõtteliselt juba eelmisel suvel alustati poliitilisi diskussioone selle üle, et agressoriga ei peaks olema mingisuguseid õigusalaseid lepinguid. Tulenevalt Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu teeme ettepaneku denonsseerida õigusabileping erakorraliselt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 62 alusel, mis näeb ette võimaluse leping üles öelda lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude olulise muutumise korral, mida osalisriigid ei saanud ette näha. Jah, kindlasti 1995. aastal ei kujutanud me ette, mis võib toimuda 2022. aastal. Alates 24. veebruarist 2022 on Venemaa Föderatsioon pannud Ukrainas toime raskeid sõjakuritegusid, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Õigusabilepingu eelduseks saab olla vastastikune usaldus teineteise õigussüsteemi vastu. Usaldus Venemaa Föderatsiooni õigussüsteemi vastu meil täna puudub. Õigusabilepingu denonsseerimisel on laiemas plaanis mõju kahe riigi vahelistele suhetele, kuna selle muudatuse otseseks ajendiks on Venemaa poolt Ukraina vastu toimepandud ja jätkuv agressioon. Sellega [saadab] Eesti nii Venemaale kui ka teistele riikidele selge sõnumi, et senisel moel me õigusabialast koostööd agressorriigiga jätkata ei saa, ning suhtlus Venemaaga hakkab edaspidi toimuma üldistel alustel. Otsuse laiemat rahvusvahelist ja poliitilist mõju saab hinnata pigem tagantjärele. Tuleb öelda, et koostöö kahe riigi vahel dokumentide kättetoimetamisel ja tõendite kogumisel õigusabilepingu kehtivuse kaotamisega ei lõpe. Venemaa Föderatsioon on samamoodi nagu Eesti Vabariik Haagi 1965. aasta dokumentide kättetoimetamise ja 1970. aasta tõendite kogumise konventsiooni liikmesriik. Need konventsioonid kehtivad ning kohalduvad justiitskoostöö läbiviimisel Eesti ja Venemaa vahel. Seega toimub edaspidi dokumentide vastastikune kättetoimetamine ja tõendite kogumine Haagi konventsiooni alusel. Kõnealuse lepingu denonsseerimine ei välista Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni koostööd kriminaalasjades. Jätkuvalt on võimalik tugineda erinevatele rahvusvahelistele konventsioonidele, mille osalisriik Venemaa Föderatsioon käesoleval ajal jätkuvalt on. Need tagavad laialdased võimalused koostööks. Eesti kriminaalmenetluses on mittekodanikest ning mitteresidentidest isikutele tagatud kodanikega samaväärsed õigused oma isiklike õiguste ja varaliste õiguste kaitsel. Õigusabilepingu denonsseerimine võimaldab edaspidi keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest, kui see on vastuolus avaliku korraga. [Seni] oli selleks aluseks Riigikohtu tõlgendus, mille kohaselt ei tunnustata kohtuotsust või ei tunnistata seda täidetavaks olukordades, kus see võib eelkõige kahjustada Eesti Vabariigi suveräänsust ja julgeolekut või kui see on vastuolus Eesti Vabariigi seadusandluse põhiprintsiipidega. Kahtlemata mõjutab õigusabilepingu lõpetamine õigusabi kättesaadavust Eesti kodanikele. Kuna õigusabileping näeb ette teatud teemade puhul lihtsustatud menetluse, võib see mõjutada Eesti kodanike jaoks eluliste küsimuste lahendamist. Näiteks on õigusabilepingus reguleeritud teatud perekonnaõiguse ja pärimise küsimused. See aga ei tähenda, et need küsimused jäävad lahenduseta, vaid nendega tegelemine võib nõuda rohkem aega ja täiendavat asjaajamist. Sellega ma praegu eelnõu tutvustamise lõpetaksin.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on üks küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Austatud minister! Seda teemat oleme ka komisjonis tõstatanud, aga võib-olla saate seda natukene laiemalt avada. Olete oma ettekannetes korduvalt rõhutanud või maininud, et kogu see asjaajamine Venemaa ameti- ja justiitsasutustega [muutub] meie kodanike jaoks oluliselt keerulisemaks, ilmselt kallimaks ja nii edasi. Me oleme harjunud sellega, et tänu sellele lepingule saime 30 aastat Venemaaga asju ajada palju lihtsamalt kui mõne muu riigiga. Kas te olete arutanud või mõelnud või endamisi arutanud, on meil mingeid mehhanisme või hoobasid, et meie elanikke kuidagimoodi aidata? Ma mõtlen eeskätt nendessamades perekonna[õiguse] ja pärimisasjades, elatisabi asjades, lastega seotud asjades, kus Vene kodanikud on mängus. Või läheb kõik ikkagi nii, nagu Haagi konventsioonid ette näevad, ja loodame, et Venemaa neid [konventsioone] täidab?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks me ju kõik teame, et Venemaa agressioon, mis kaks aastat tagasi Ukrainas algas, on muutnud kogu maailma. Sellest tulenevalt oleme me kõik saanud teatud mõttes kannatada, kõigi riikide kulutused kasvavad, eelkõige riigikaitsekulud, ja loomulikult on segamini löödud ka kõikvõimalikud muud suhted, kaasa arvatud tsiviilsuhted. Ma lihtsalt kiirelt ja põgusalt käin üle, kui palju taotlusi õigusabilepingu alusel on esitatud. Näiteks 2020. aastal esitati 235 taotlust, 2021. aastal 171 taotlust ja 2022. aastal vahendati õigusabilepingu alusel kokku 240 taotlust. Erinevad taotlused, nii [Eestist Venemaale esitatud taotlused] kui ka vastupidi. Tänasel päeval oleks loomulikult kõige lihtsam, kui agressioon Ukrainas lõppeks ja suhted kahe riigi vahel uuesti teatud mõttes normaliseeruksid, aga nagu me teame, ei ole praegu kusagilt näha, et agressioon lõppeks, et see lõppeks lähiajal. See tähendab seda, et mõjutada saavad kõik need suhted, mille kohta hea küsija küsis ja mis puudutavad abi andmist perekonnaalastes suhetes või milles iganes. Ma isiklikult ei kujuta küll ette, kuidas lähitulevikus, lähikuude või lähiaastate jooksul võiks leida mingisuguseid õiguslikult siduvaid lepinguid Venemaaga, et neid küsimusi lahendada. Senikaua, kui on tegemist agressiooniga Ukrainas ja kuni teatud riigijuhid ei vastuta nende tegude eest, mis on Ukrainas toime pandud, ei kujuta ma ette, et Eesti saaks olla Venemaaga mingites õigusalastes suhetes.

Aitäh! Ma küsin ühe võimaliku ohu kohta, mis kaasneb õigusabi mõningase viivitusega või osutamata [jätmisega]. Minu teada me oleme seda instrumenti kasutanud ka näiteks selleks, et kontrollida meile esitatud sünnijärgse kodakondsuse dokumente, mis on väidetavalt väljastatud kusagil mingites Venemaa ZAGS‑ides, perekonnaseisuametites, ja millega üritatakse saada sünnijärgseks Eesti kodanikuks. Me oleme kasutanud seda instrumenti selleks, et teha kindlaks, kas need dokumendid vastavad tõele, kas nad on autentsed ja kas see info, mis seal on esitatud, on tõene. Kas te ei näe siin mingit ohtu selles, et meie piirile võib tekkida massiliselt mehikesi, kes väidavad, et nad on sünnijärgsed kodanikud, ja me ei saa seda täie põhjalikkusega kontrollida?

Eduard Odinets, teine küsimus, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ega siin välistada ei saa ju midagi. Kui Venemaa tahab tekitada migratsioonirünnakut meie piirile, siis see on loomulikult võimalik. Erinevaid hübriidrünnaku sugemeid me oleme juba näinud, kas siis siseministri auto lõhkumise või ajakirjaniku vara kahjustamise näol. Ma alguses tutvustasin, et õigusabilepingu üks kõige suuremaid eeldusi on see, et me usaldame teineteise õigussüsteemi. Siit ma jõuan alguspunkti tagasi: kuidas ja kas me saame usaldada agressorriigi õigussüsteemi, nende mingisuguseid vastuseid meie küsimustele? Kas nad üldse tahavad neid vastuseid anda? See on minu arvates baasprintsiip. Kuidas me sealt edasi liigume? Minu tunnetus on täna küll selline, et me ei saa seda teha, sest usaldust ei ole. Kui [Venemaa] ei ole täitnud rahvusvahelisi lepinguid teistes valdkondades, rünnates Ukrainat, siis kuidas me saame õigusabi palvet esitades eeldada, et nende vastus sellele on õiguslikult vettpidav?

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kui te käisite õiguskomisjonis seda eelnõu tutvustamas, siis sai teilt küsitud põhimõtteliselt seesama küsimus ja te vastasite – kui ma teid nüüd õigesti vahendan, palun lükake ümber, kui ei vahenda, või täpsustage –, et mingisuguseid reaalseid praktilisi probleeme selle lepingu denonsseerimine Eestile ei tekita, on olemas alternatiivsed mehhanismid kõikide reaalselt lahendamist vajavate küsimuste lahendamiseks. Näiteks, kui on toime pandud mingi kuritegu, mille [toimepanija] on putkanud üle piiri Venemaale ja oleks vaja [nõuda] tema väljaandmist või midagi muud sellist, sealhulgas juhtumid, millele osutas kolleeg Odinets. Kas me saame õigesti aru, et kui see [leping] denonsseerida, siis sellest Eestile praktilisi probleeme ei teki? Ja teine küsimus on selline. Kas praktilisest vaatepunktist ei oleks mõttekam leping peatada, mitte denonsseerida? Kui mingil hetkel tahaks selle uuesti sisse seada, siis see nõuab palju suuremat pingutust.

Aitäh nende küsimuste eest! Sissejuhatavas sõnavõtus ma tõin ju välja, milliste rahvusvaheliste konventsioonide alusel on võimalik saada päringutele vastuseid ja õigusabi. Mis puudutab konkreetselt kriminaalasjade menetlusi või näiteks tagaotsimisi, siis on meil Interpoli andmebaasid ja Interpol sekkub küsimustesse. Seda loomulikult siis, kui teine pool reaalselt tahab nendele rahvusvahelistele kokkulepetele vastu tulla ja reageerida. Õigusabilepingu põhiline väärtus oli see, et kahe riigi õigusasutused aktsepteerisid teineteist ja neil oli usaldus teineteise vastu. [Enam] seda usaldust ei ole. Ma mäletan ühest oma eelmisest ametikohast tulenevalt, et 2005. aastal, kui ma olin siseministri rollis, käisin ma koos delegatsiooniga Venemaal sedasama õigusabilepingut pikendamas. Tol hetkel oli Venemaa siseminister Nurgalijev ja siis oli see usaldus olemas. Esimene murdemoment oli 2008. aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud justiitsminister! Hea Kalle, printsiibis olen sinuga nõus. Praeguses olukorras tundub mis tahes lepingu omamine Venemaaga natuke nagu iseenda lollitamine või iseenda petmine. Me võime sinna kirja panna väga head kavatsused, ilusad mõtted, aga nende täitmine ja selle riigi laiem käitumine, kui me vaatame viimase aja sündmusi, elab niikuinii oma elu. Aga ma küsin nii. Küllap te olete seda valitsuses, ministeeriumis ja õigusabiorganitega põhjalikult analüüsinud. Millised potentsiaalsed riskid võivad selle otsusega Eesti elanikele – rõhutan, Eesti kodanikele nii Eesti riigis, aga ka tegelikult Venemaa Föderatsioonis – kaasneda? Millised päriselu küsimused võivad minna nende jaoks keerukamaks ja raskemaks võrreldes praeguse olukorraga ja kuidas neid riske maandatakse?

Aitäh selle küsimuse eest, hea Tanel! Need riskid saavad olla ainult ajalises mõõtmes. Kui kahe riigi vahel on usalduslik suhe, kui on tavapärane õigusalane koostöö, siis kindlasti käivad päringutele vastuste saamised kiiremini. Aga see eeldab ikkagi ka teise poole head tahet. Ega siis leping iseenesest ei taga mitte midagi. Selle lepingu taga peavad olema inimesed ja inimestel peab olema tahe lepingu mõttest tulenevalt tegevusi ellu viia. Me oleme Justiitsministeeriumis seda analüüsinud ja me ei ole leidnud ühtegi põhjendust, et meil oleks takistusi saada rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevalt abi nendes suhetes, mis on tagatud nende rahvusvaheliste konventsioonidega. Selle lepingu väärtus oli usaldus, aga seda usaldust [enam] ei ole. Selline on meie arutelude tulemus olnud.

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, suures plaanis ja eriti ajal, mil täitumas on kaks aastat Venemaa sissetungist Ukrainasse, tekitavad igasugused lepingud ja koostöö Venemaaga küsimusi. See on minu arvates õige suund. Aga samas on see suund ikkagi ka problemaatiline, [arvestades] neid ohtusid, mida siin ka teised riigikogulased on välja toonud. Te tõite välja, et seda lepingut on tegelikult ka kasutatud, ja eelmises vastuses rääkisite heast tahtest. Minu küsimus on: milline on olnud viimase kahe aasta jooksul sisuline koostöö? Kas me saame täna öelda, et jah, meil on see leping, aga tegelikult me oleme väga selgelt näinud ja aru saanud, et Venemaal, meie naabril, puudub igasugune tahe seda lepingut hea tahte mõistes kasutada? Kas teil on selline arusaam tekkinud?

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea küsija! Selle eelnõu seletuskirja lõpus on statistilised andmed, võin need teile öelda. 2023. aasta kohta puudub statistika, kui palju õigusabitaotlusi tuli. 2022. aastal vahendati õigusabilepingu alusel kokku 240 taotlust, mille hulgas oli [taotlusi] eestkoste määramise, töötamisandmete, kodakondsuse, õigusinfo väljaselgitamise, kohtuotsuste tunnustamise kohta. Nüüd, hinnata üheselt seda, milline see tahe on olnud, [ei ole lihtne]. Ma ei [oska] öelda, kas see tahe on olnud positiivne: osutada õigusabilepingu [kohaldamisalas olevates küsimustes] kõikvõimalikku abi võimalikult kiiresti. Mul puuduvad praegu andmed, kui kiiresti nendele küsimustele või palvetele reageeriti. Ma jään selles mõttes praegu vastuse võlgu, milline see Venemaa‑poolne tahe on olnud. Aga need on need faktid, millele ma saan praegu tugineda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil suur au ja võimalus kuulata õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere ettekannet. Palun!

Aitäh! Tõesti, ma naudin seda au ja kuulsust. Aitäh teile! Kippusin enne liiga vara siia pulti tulema, ei jõudnud seda põnevat momenti ära oodata. Täna on siin kuidagi imelikult vaikne, keegi pasunat ei puhu ja saab rahulikult rääkida. Aga enne, kui ma lähen komisjoni istungi juurde, kus me seda eelnõu arutasime ja kus ka justiitsminister Kalle Laanet kohal oli, siis siin istudes ja Kalle ettekannet kuulates tuli mulle meelde üks seik. See juhtus peale komisjoni istungit, nii et seal me seda arutada ei saanud. Ma räägin teile sellest, kuna mul on mõni minut aega. Jagan teiega ühte mälestust. See tuleneb otseselt teie küsimustest, et kuidas või kui palju see kedagi meist või suhteid Venemaaga mõjutab. Möödunud nädalavahetusel toimus Münchenis üks julgeolekukonverents, München 2024, kui teate. Seal oli üks väga huvitav debatt, kus osalesid Kaja Kallas, keda te ka võib-olla teate, ja Mary Elise Sarotte, kes on kirjutanud raamatu "Not One Inch". Ma tean, et siin saalis on veel vähemalt üks inimene, Varro Vooglaid, kes peale minu on seda raamatut lugenud. Väga hea raamat! Aga selle debati käigus tuli välja üks seisukoht, mis tegelikult väga hästi aplitseerib tänast teemat. Küsimus oli selles, kas Lääs või lääneriigid peaksid Venemaaga mingeid lepinguid sõlmima ja kas sellest võiks midagi paremaks minna. Ja järeldus, milleni selles debatis [jõuti], oli väga selge: loomulikult tahaks Venemaa lääneriikidega igasugu lepinguid sõlmida, sellepärast et nad teavad, et lääneriigid täidavad neid lepinguid, aga venelased ise ei kavatse neid lepinguid kunagi täita. See on niisugune üldine hoiatus või lähtekoht. Aga kui rääkida sellest eelnõust ja komisjoni istungist, siis komisjoni istung oli väga sisukas. Kalle Laanetile oli palju küsimusi. Kallel olid kaasas ka mõned Justiitsministeeriumi ametnikud. Küsimusi esitasid peamiselt Eduard Odinets, veel kord Eduard Odinets, veel kord Eduard Odinets ja siis olid veel Varro Vooglaid ja Valdo Randpere, tähendab, mina, kes asju küsisid. Peamiselt keerles teema ja küsimused ikkagi sama asja ümber nagu praegu siin, et kas selle lepingu denonsseerimine toob endaga kaasa mingeid tagajärgi Eesti kodanikele ja kas see toob kaasa mingeid tagajärgi Eesti riigile, kui me tahaksime saada mingit abi. Mõlemale küsimusele võis põhimõtteliselt vastata selliselt, et küsimus on tegelikult lepingupartneri usaldusväärsuses. Sama asi, mis ma rääkisin selle Müncheni julgeolekukonverentsi kohta. Muide, vaadake järele, Müncheni julgeolekukonverentsi debatt oli väga põnev. Aga seisukoht oli ka see, toodi välja näiteks, ma ei mäleta, kes sellest rääkis … Aa, ma ise rääkisin. Ma kunagi varasemalt vestluses prokurör Lavly Perlinguga küsisin tema käest seoses rahapesuasjadega, et kuidas see õigusabi [andmine] ja suhtlemine venelastega toimib. Ta selgitas väga lihtsalt, et kui venelastel on vaja mõni opositsionäär musta nimekirja või trellide taha saata, siis nad saadavad meile tema kohta igasugu infot sellest, kuidas ta on varastanud, raha pesnud ja muidu pätt ja kaabakas olnud. Aga kui Eesti prokuratuur küsib tõesti mõne rahapesuasja kohta ja mõne inimese kohta, siis ei tule sealt mitte mingit vastust, jäädki ootama. Ka sellest lähtepunktist tundub, et sellest lepingu denonsseerimisest ei ole suurt lugu. Teine küsimus, mida Varro ka siin eelnevalt küsis, et kas äkki oleks parem see peatada või külmutada, nagu kunagi Keskerakond külmutas lepingu Ühtse Venemaaga ja hoidis seda kusagil teadmata kohas. Nagu me teame, siis ega see Ühtse Venemaa lepingu ülessulatamine ei läinud lihtsalt, nüüd on seegi ahju läinud. Aga põhimõtteliselt protseduur ei näe seda ette. See leping kas pikeneb automaatselt ise, kui keegi seda üles ei ütle enne septembrit 2025 – oli vist nii? –, või siis meie lõpetame selle lepingu. Pärast kõiki neid põnevaid mõttevahetusi jõudsime protseduuriliste otsusteni. Tegime sellised otsused. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. veebruaril. Ennäe imet, täna ongi 21. veebruar ja eelnõu on saalis! Sellega ei ole viimasel ajal enam harjunud. Ja sel aastal ka veel, näed! Kusjuures selle ettepaneku poolt olid kõik, konsensuslik [otsus]. Teine ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Ka see oli konsensuslik otsus. Kolmas otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, see tähendab mina. Ja ka see oli konsensuslik otsus. Ma tänan teid selle usalduse eest! Küsimusi ka ei ole.

Suur tänu! Saime päeva lause: "Keegi rääkis – ise rääkisin." Nüüd avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Peeter Tali, palun! (Peeter Tali küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Alustame algusest. Venemaal ei ole sõnavabadust ega vaba ajakirjandust, ei ole demokraatiat ega õigusriiki. Venemaa Föderatsioon ei täida rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone, millega ta on ühinenud. Aga samas – sellest rääkis ka hea kolleeg Valdo – nõuab Kreml ise häälekalt kõigi lepingute täitmist kõigilt teistelt osapooltelt või läänepartneritelt, nagu välisminister Sergei Lavrov oma iroonilisel moel rõhutab. Iga leping on tegelikult hea tahte akt. Meil on siin fundamentaalne erinevus: Eesti on demokraatlik õigusriik, aga Venemaa ei ole seda mitte. Ta on imperiaalsete huvidega autoritaarne riik. No ei ole seal seda tahet näha! Ja Putini Venemaa mitte ainult ei täida rahvusvahelisi lepinguid valikuliselt, vaid rikub neid järjekindlalt. Ma meenutan 1994. aasta detsembris sõlmitud Budapesti memorandumit, millega USA, Venemaa ja Suurbritannia – hiljem liitusid sellega ka Hiina ja Prantsusmaa – kohustusid austama Ukraina sõltumatust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Pärast seda andis Ukraina oma tuumarelvad ära Venemaale. Tol hetkel oli Ukraina tuumalõhkepeade arvult maailmas kolmas supervõim. Kolmas! Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal ütlesid USA ja Ühendkuningriik eraldi [avaldustes], et Venemaa on ilmselgelt rikkunud võetud kohustusi Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamiseks. Venemaa väitis seepeale, et lepingu kohaselt lubas Kreml vaid Ukraina vastu tuumarelva mitte kasutada. See on järjekordne vale muidugi ja pehmelt öeldes lepingu tingimuste painutamine. Pehmelt öeldes! Venemaa järjekindlalt ähvardab Ukrainat ja kogu vaba maailma tuumarelva kasutamisega ja kahjuks on need ähvardused olnud lühikeses perspektiivis edukad. Ma arvan, et selle õigusabilepingu oleks pidanud lõpetama või denonsseerima juba 27. veebruaril 2014, kui Venemaa Krimmi annekteeris. Teine näide. Aastal 2002 Eestis tapatalgud korraldanud sarimõrvarite Dmitri Medvedevi ja Juri Ustimenko kriminaalasja raames tehtud päringutele Venemaa lihtsalt ei vastanud. Palun seda Dmitri Medvedevit mitte segamini ajada selle Medvedeviga, kes Putini ajal ajutiselt president oli. Ustimenko ja Medvedev olid kaks Vene sõjakoolist ärakaranud kursanti, kes Eestis inimesi tapsid ja terrorit külvasid. Medvedevi lasid Läti politseinikud kinnivõtmisel maha ja Ustimenko andsid poolakad õigusabi korras – see õigusabi Poolaga toimib – meile välja ja nüüd ta kannab siin eluaegset vangistust. Rõhutan, et Venemaa kohtusüsteem ei ole sõltumatu ja on kaugel usaldusväärsusest. Eesti on õigusriik ja meil ei saagi olla mingit usaldust sellise autoritaarse režiimi kohtusüsteemi ja laiemalt kogu õigussüsteemi vastu. Kriminaalasjade kohta ma näite tõin. Nende aastate jooksul, millal see õigusabileping on kehtinud, on tsiviil- ja perekonnaasjades paljud Eesti ettevõtjad ja kodanikud kannatanud. Mille pärast? Selle pärast, et Vene kohtud on väänanud meie õigusabilepingut, Vene hagejad sõna otseses mõttes irvitavad meie seaduskuulekuse üle. See on seesama asi: nemad teavad, et meie täidame lepingut, et meie teeme kõike nii, nagu oleme kokku leppinud. Eesti õiguse ning rahvusvahelise õiguse põhimõtetest Venemaa muidugi ei hooli. Pahatihti teevad Vene kohtud otsuseid ilmsete võltsimistunnustega tõendite pinnalt ja kostjat pole muidugi vaja kaasata. Seda nad ka ei tee. Kindlasti on ka näiteid õigusvastastest Vene kohtulahenditest, mida meie kohtud kohusetundlikult täidavad. Tegelikult oleks õiguse mõttes, tõe ja õiguse mõttes, olnud õiglane, et need Vene kohtusüsteemi kallutatud otsused oleksid läbinud Eestis või Euroopa Liidus mingisuguse filtri. Võib-olla peaks andma meie kodanikele õiguse viia näiteks pärast 27. veebruari 2014 tehtud Venemaa kohtuotsused ja täitedokumendid uuele, ausale ja kriitilisele läbivaatamisele Eesti kohtus. Ma tõesti ei tea, kuidas seda ülekohut heastada, aga loota mingile Vene kohtusüsteemile ja Eesti kodanike kaitsele – no see on küll puhas meelepete. On hea, et me nüüd oleme selle denonsseerimiseni jõudnud. Parem hilja kui mitte kunagi. Ühtegi paberit ega sõna, mis Venemaalt tuleb, paraku me täna usaldada ei saa.

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid toetavad Eesti ja Venemaa vahelise õigusabi ja õigussuhete lepingu denonsseerimist. Õigusabileping kahe riigi vahel eeldab vastastikust usaldust teineteise õigussüsteemi vastu, ent kuni kestab Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, ei saa me idanaabriga seoses mingist usaldusest rääkida. Venemaa on sõda alustades rikkunud rahvusvahelist õigust, ÜRO põhikirja põhimõtteid. Venemaa on Ukrainas toime pannud raskeid sõjakuritegusid, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Seega ei saa Eestil Venemaa õigussüsteemi vastu usaldust olla. Üldiselt olen seisukohal, et kahepoolsed suhted Eesti ja Venemaa vahel tuleb säilitada vaid sel määral, mis on tingimata vajalik. Olen veendunud, et selle lepingu olemasolu ei ole tingimata vajalik. Õigussuhted Venemaa Föderatsiooniga on võimalik üles ehitada nagu iga teisegi kolmanda riigiga, näiteks samadel alustel, mis Valgevenega: rahvusvaheliste konventsioonide ja muude sellesarnaste dokumentide alusel. Kuid samas, head kolleegid, peame mõistma, et Eesti ja Venemaa õigusabi ja õigussuhete lepingu lõpetamine tekitab nii mõnegi probleemi meie enda kodanikele ja elanikele, justiitsasutustele ja äridele. Oleme ju ligi 30 aasta jooksul harjunud Venemaaga asju ajama lihtsamalt kui ükskõik millise kolmanda riigiga. See asjaajamine toimis ja inimesed olid sellega enam-vähem rahul. Olgem ausad, vaatamata kõigile geopoliitilistele turbulentsidele, on meie inimestel, ettevõtetel ja asutustel säilinud õigussuhted Venemaaga. Mõistagi on enamik neid suhteid viimase kahe sõja-aasta jooksul kokku kuivanud, kuid suhtlus inimeste vahel endiselt eksisteerib ja endiselt eksisteerivad sellega seotud õiguslikud vaidlused ja murekohad. Meie inimestel on jätkuvalt vaja Venemaal asju ajada. Mitu küsimust on tõstatatud ka täna siin saalis, näiteks samasugune õiguskaitse mõlema riigi kodanikele ja juriidilistele isikutele oma isiklike ja varaliste õiguste [kaitsel] teineteise territooriumil. Õhku jääb küsimus, kas lepingu lõpetamine avab Venemaale veelgi laiemad võimalused minna Eesti kodanike ja juriidiliste isikute vara kallale Venemaal olukorras, kus me arutame siin saalis eelnõu Vene kodanike ja juriidiliste isikute vara konfiskeerimiseks seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Või lepingu[poolte] kohustus saata teineteise palve korral diplomaatilises korras tõlketa ja tasuta tõendeid perekonnaseisuaktide registreerimise kohta ja muid dokumente (näiteks hariduse ja töö kohta), mis puudutavad mõlema riigi kodanike isiklikke õigusi ja varalisi huve. Ilmselt tähendab lepingu denonsseerimine, et Eesti kodanike võimalus Venemaalt dokumente saada oluliselt väheneb, sellega hakkavad kaasnema olulised kulud ja lisaks sellele tuleb hakata dokumente tõlkima ja apostillima. Või mõlema riigi kohustus anda tasuta õigusabi ja tagada tasuta kohtumenetlus teineteise kodanikele samadel alustel ja samade eelistega nagu oma kodanikelegi. Pole selge, mida see Eesti kodanike jaoks reaalselt tähendab näiteks perekonnaseisuasjades või võlgade sissenõudmisel. Kas see näiteks vähendab veelgi meie korteriühistute võimalusi Vene kodanikelt üürivõlgnevusi sisse nõuda? Või näiteks lepingu säte, mille kohaselt dokumentidel, mida peetakse ühe riigi territooriumil ametlikeks, on ka teise riigi territooriumil ametlike dokumentide tõendav jõud. Kas õigussuhete lepingu lõpetamine võib tähendada, et Venemaal on nüüd vaba voli aktsepteerida või jätta tähelepanuta Eestis väljastatud dokumendid, tõendid ja nii edasi? See võib seada ohtu meie kodanike hakkamasaamise Venemaal. Või näiteks riikide kohustus anda vastastikust õigusabi tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. See tähendab muu hulgas tsiviilasjades langetatud kohtuotsuste tunnistamist ja täitmist ning dokumentide kätteandmist ja edasisaatmist. Ma loodan, et lepingu denonsseerimine ei tähenda meie justiitsasutustele seda, et me ei saa Eestis kuriteo sooritanud inimesi enam Venemaalt kätte või et Eesti kodanike kasuks tehtud tsiviilotsuseid enam üldse ei täideta. Veel üks valdkond, kus minu hinnangul on õigusabialasest koostööst seni suur abi olnud, on sünnijärgse kodakondsuse aluste kontroll. Loodan, et lepingu denonsseerimisega ei hakka ilmuma massiliselt uusi sünnijärgseid kodanikke, kelle tausta ja dokumentide õigsust on meil võimatu kontrollida. Ja viimane teema, mis juristide hinnangul on selle lepingu kontekstis kõige aktuaalsem: elatisabi sissenõudmine. Justiitsministeeriumi asekantsler on selgitanud, et seni oli nii, et kui vanem, kellelt elatist nõuti, oli Vene kodanik ja asus Venemaal ja kui laps oli Vene kodanik ja asus Eestis, siis tuli asja lahendada Vene kohtus. Pärast lepingu denonsseerimist saab seda asja lahendada Eesti kohtus. See teeb selle sissenõudja jaoks justkui kergemaks, aga kuidas on sellisel juhul, head kolleegid, nõude täitmisega Venemaal? Paistab, et see muutub oluliselt keerulisemaks. Need on ainult mõned näited võimalikest väljakutsetest, mis meie kodanike ees seisavad. Kuid kordan: sotsiaaldemokraadid toetavad lepingu lõpetamist ja sellega umbusalduse avaldamist Venemaa õigussüsteemile. Kuid me peame mõtlema ka selle peale, kuidas saavad uutes oludes hakkama meie endi kodanikud nii siin- kui ka sealpool piiri, ja sellele, millist abi me ise oma kodanikele saame pakkuda.

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et oma mõttekäigu lõpus jõudis Eduard ikkagi järeldusele, et vaatamata kõigile võimalikele raskustele, mis see üksikindiviididele Eestis või Eesti kodanikele, kes viibivad Venemaal, [kaasa võib tuua], ei ole meil suurt muud valikut, kui see leping lõpetada. Ausalt öeldes, täitsa imelik oleks mõelda teistpidi. Venemaa peab täiemahulist sõda Ukrainas ja meie muretseme siin selle pärast, kas meil nendega õigusabileping on või ei ole. Tundub nagu kaks täiesti eraldi liigat olevat. Mõtlen ka selle peale, et vist eelmine nädal tuli uudis selle kohta, et Venemaa kuulutas tagaotsitavaks Taimar Peterkopi, meie riigisekretäri, ja meie peaministri Kaja Kallase. Minu meelest peaks piisama ainuüksi sellest asjaolust, et Eesti Vabariigi kodanikud kuulutatakse Venemaa Föderatsiooni seadusandluse kohaselt, seda kuidagi painutades, tagaotsitavateks, et hakata mõtlema sellele, et igasugune õigusalane koostöö venelastega lõpetada, sest nende õigussüsteem tõepoolest ei ole usaldusväärne. Mis mul muud öelda on? Ega keegi tõenäoliselt ei kahelnud, enne kui ma siia pulti tulin, et Reformierakond toetab seda eelnõu. Reformierakondlik justiitsminister on selle Riigikokku toonud. Mina olen ka Reformierakonna liige ja mina ka toetan seda. Kuigi venelased on oma tagaotsimistes ja aktsioonides enamasti suhteliselt hambutud olnud, siis Ukrainas käimasoleva sõja tingimustes ei peaks me, kui me päris tõsiselt mõtleme, et see sõda puudutab ka meid, võib-olla nii palju muretsema selle pärast, kuidas Venemaaga tihedamalt ja lihtsamini suhelda, vaid pigem mõtlema selle peale, kuidas Ukrainat rohkem aidata.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 362 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. märts kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.