Lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (347 SE) teine lugemine

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 347 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe, hea kolleegi Priit Lombi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 20. novembril. Esimene lugemine toimus 13. detsembril. Muudatusettepanekuid tähtajaks, 29. detsembriks ei laekunud. Majanduskomisjon otsustas eelnõu menetluse käigus teha täiendavaid kaasamisi, kutsusime [arutelu]ringi ka MTÜ Eesti Kiirabikopteri ja Eesti Lennundusklastri [esindajad]. Kahe lugemise vahel tegime nendega päris usinasti koostööd. Kokku arutati eelnõu erinevatel põhjustel lausa neljal istungil: 16. jaanuaril, 23. jaanuaril, 5. veebruaril ja 12. veebruaril. Kiiruga käin need läbi. 16. jaanuari [istungile] olid kutsutud nii eespool nimetatud huvirühmade esindajad kui ka algatajate ja seotud osapoolte esindajad Kliimaministeeriumist, PPA‑st, Transpordiametist ja Sotsiaalministeeriumist. Arutelu käigus selgus asjaolu, et esimese lugemise läbinud § 2 sõnastusest, millega sooviti muuta tervishoiuteenuste korraldamise seadust, võis aru saada niimoodi, et edaspidi saab kiirabilendusid teha ainult ja üksnes Politsei- ja Piirivalveameti kopteriga. Tegelikult ei olnud see ei komisjoni liikmete ega ka eelnõu algataja soov ja ootus, et see niimoodi võiks realiseeruda. 23. jaanuari istungil lepiti kokku, et see sõnastus ei [tohiks] välistada kiirabilendusid teiste kopteritega, ja otsustati, et seda arutatakse edasi töörühma koosolekul, kuna osapooled ja teemad olid muutunud üsna spetsiifiliseks. Kuna oli teada, et tegemist on pigem kiireloomulise eelnõuga, ja ka selle eelnõu kohta tõesti, [vaatamata] sellele, et see on tulnud Vabariigi Valitsusest, ei olnud ühtegi obstruktsioonilist muudatusettepanekut – nii nagu eespool kõnelenud kolleeg Jürgen Ligi ütles –, siis oli kõigil soov sellega kollektiivselt edasi liikuda. Seetõttu panime selle eelnõu täiskogu päevakorda 7. veebruariks käesoleval aastal. 30. jaanuaril toimus töörühma koosolek. Vaatasime ettevalmistatud muudatused üle. Samuti käsitlesime kaasamise käigus sektorilt laekunud [ettepanekut], millega sooviti [eelnõusse] lisada üks täiendav punkt, mis puudutaks järelhindamist ja sellega seoses kiirabikopteri teenuse hanke väljakuulutamist, kui järelhindamine seda nõuab. Eelnõu algataja ei toetanud seda, sest järelhindamine on tavapäraselt meede, mida rakendatakse siis, kui riik teeb mingit tegevust esmakordselt, aga käesolev seadus on sisuliselt praeguse olukorra jätkamine või selle seadustamine, seda seaduse mõistes eraldi hindama ei peaks. Küll aga lepiti kokku mõned sõnastused, milleni ma veel jõuan. 5. veebruari istungiks oli ette valmistatud kaks muudatusettepanekut. Sellegipoolest tegin komisjonis ettepaneku neid teemasid mitte hääletada, vaid arutelu jätkata. Ühtlasi võtsime komisjoni istungil vastu [otsuse] võtta eelnõu 7. veebruari päevakorrast välja ja lisada see käesoleva aasta 14. veebruari suure saali päevakorda. Juhatus seda siiski sel päeval päevakorda ei lisanud. 12. veebruaril, kaks päeva enne eelnõu võimalikku [jõudmist] suurde saali, hääletasime komisjonis läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekute sõnastus ja sisu on algatajatega läbi räägitud ja komisjoni liikmetele need samuti sobisid. Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et teenus ei pruugi olla kõige kvaliteetsem ja kiirem, aga inimelud on olulise tähtsusega, mistõttu see teenus ei tohi jääda kellelegi kättesaamatuks. Samuti oli ka arvamus, et kui PPA kopterid on täna pigem alakasutatud, siis üks osa riigi raha väga targast kasutamisest on see, kui me enda omandis oleva ressursi võtame maksimaalsel määral kasutusse. Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas, et 2024. aasta jooksul on plaanis koostada täiendav õhutranspordikorralduse kuluefektiivsuse analüüs, mis [uuriks] just seda, kas erasektor teeks seda paremini ja efektiivsemalt ja odavamalt, kui me praegu PPA kopteritega suudame teha. Jääme seda ootama, juhul kui me selle eelnõuga siit saalist üldse edasi jõuame. Komisjoni istungil tehti otsus eelnõu teise lugemise toimumise aja kohta ja samuti selle kohta, et kui me täna teise lugemise läbime, siis on ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele 22. veebruaril. Eelnõu läbis kahe lugemise vahel keeletoimetamise ning sellesse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi. Muudatusettepanekud, mis on vähem keeletoimetamist [saanud], on eelnõu menetluskaardi juures. Peamiselt rääkisime teise [muudatusettepanekuga] seonduvast, mis puudutas PPA kopteri kiirabilennuõiguse võimalikku riigistamist. Seda eelnõu algataja kindlasti ei ole soovinud. Esimene [muudatusettepanek], millel ma ei peatunud, aga mida kõik huvilised saavad menetluskaardilt vaadata, on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu [määruste viidetega], et neid eelnõus täiendada ja selgitada. Majanduskomisjon tegi ettepaneku kaaluda eelnõu võtmist teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 20. või 21. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, siis oli komisjoni ettepanek võtta see kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda 22. veebruaril. Olen andnud informatsiooni neljal majanduskomisjoni istungil toimunud väga hea arutelu kohta ja samuti ühe eraldi koosoleku kohta, mille me koos huvigruppidega kokku kutsusime.

Suur tänu selge ja konkreetse ülevaate eest! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Toomas Uibo, palun! (Toomas Uibo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie ees on …

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! Ma näen, et ekraanid … On taas sinise asemel kollased. Vabandust, saame jätkata. Olge head! Ekraanid olid ära kustunud, kolleegid vahel pahandavad siis.

Meie ees on seaduseelnõu, mis korrigeerib ühelt poolt lennundusseadust ja teiselt poolt tervishoiuteenuste korraldamise seadust. Lennundusseaduse muutmisega likvideerime kaua kestnud vastuolu meditsiinilendude [tegemisel], mida on juba paarkümmend aastat teostatud politsei ja piirivalve kopteritega. Meie enda lennundusinimesed on tegelikult juba aastaid sellele tähelepanu juhtinud, et kõik pole päris korras ja et meditsiinilende ei teostata kehtestatud regulatsioonide järgi. Lõpuks sekkus Euroopa lennuohutusamet EASA ise ja eks meil läks siis kiireks see viga ära parandada. Aga ma ei tulnud siia kõnetooli rääkima lennundusest, ma tulin siia kõnelema hoopis inimeste elude päästmisest. 2013. aastal kaotas õnnetuse tagajärjel elu pereisa ja edukas ettevõtja. Lähedased on tänaseni veendunud, et kui spetsiifiline abi oleks jõudnud temani kiiremini, oleks juhtum saanud õnneliku lõpu. Haiglasse jõudis kannatanu alles poolteist tundi hiljem, kuigi õnnetus juhtus 80 kilomeetri [kaugusel] Tallinnast ja 30 kilomeetri [kaugusel] lähimast haiglast. Mõni aasta tagasi kaotas elu 12‑aastane poiss Saaremaalt, kellel oli kaasasündinud puue. Tema tervislik seisund halvenes aastavahetusel kiiresti. Kiirabiauto alustas poisiga reisi Tallinna poole, kuid aeg tiksus tema kahjuks ja noor inimene kaotas elu. Need on paar näidet, mida olen kuulnud ainuüksi oma tuttavate ja sõprade käest, kus abi saabumise kiirus otsustas kõik. Kui mitu sarnast lugu on rääkida teil, head kolleegid? Ma loomulikult ei soovi siin mitte kedagi süüdistada. Ma usun, et meditsiinitöötajad andsid endast absoluutselt parima, et nende kahe inimese elud päästa, aga aeg tiksus ka nende kahjuks. Ja nüüd jõuame tervishoiuteenuste korraldamise seaduse juurde, mis reguleerib muu hulgas kopteriga meditsiinilendude tellimist Eestis. Mul on hea meel, et sel korral Riigikogu majanduskomisjon kuulas lennundusinimesi ja muutis seaduseelnõu selliselt, et riik ei kinnista oma monopoolset seisundit meditsiinilendude turul. Viimased paarkümmend aastat on selliste lendude korraldamine olnud riigi käes ja selle aja jooksul pole tehtud paraku mitte ühtegi avalikku hanget. Eesti on üks kolmest riigist Euroopas, kus meditsiinilendude teenuse osutamine on kuulutatud riiklikuks ülesandeks ja erasektori jaoks sisuliselt lukus. Aga me teame, et kõik, mis on lukus, ei arene, ja nii olemegi oma harjumuste vangid ja kulutame üleliigset raha, mida meil täna eriti napib. Terviseamet, kelle eelarvest meditsiinilende rahastatakse, veidral kombel teenusepakkujaga otsesuhet ei oma. Me tõstame raha ühest taskust teise, keerutame seda veel natukene ja meil puudub igasugune arusaam, kui palju praegune teenus maksumaksjatele tegelikult maksma läheb. Seda on seni [nii] tehtud seetõttu, et riigil on olnud sel moel lihtsalt mugavam toimetada. Olgem ausad, Eestis tegelikult puudub meditsiinilendude teenus selle tegelikus tähenduses. Me pakume täna PPA kopteritega üksikutele patsientidele pigem transporditeenust ja sedagi siis, kui kopterid muudest ülesannetest vabad juhtuvad olema. Meil puudub võimekus maanduda otse õnnetuspaigale, sest need kopterid on varustatud hoopis teiste missioonide täitmiseks ja pole kohandatud kiirabilendudeks. Kui spetsiaalne medikopter reageerib väljakutsele keskmiselt kahe minuti jooksul, siis meie lepime täna 30 või 40 minuti pikkuse reageerimisajaga ja see muudab õnnetuspaigale lendamise Eesti kontekstis sisuliselt mõttetuks, välja arvatud saared. Kaalul on kellegi elu. Sel hetkel, kui PPA kopter õhku saab, oleks päris kiirabikopter juba 120 kilomeetri kaugusel ja võib-olla koos patsiendiga juba teel haiglassegi. Meil puudub täna võimekus lennata ka jäätumistingimustes. Kolmest PPA kopterist on ainult üks varustatud jäätumisvastaste seadmetega. See masin ei ole minule teadaolevalt juba terve aasta Eestis viibinud ega siin lennanud. Seega, sõbrad, ma loodan, et te mõistate, et me püüame praegu naela seina lüüa kruvikeerajaga, kuigi mõistlik oleks kasutada selleks haamrit. Kuidas asjad võiksid olla korraldatud? Esiteks tuleb luua selged kriteeriumid, millele see teenus peab vastama. Teiseks tuleb kohandada meie seadusandlust, määratleda ära, mis asi on üldse meditsiinilend kopteriga, selliselt, et oleks võimalik kuulutada välja rahvusvahelisi hankeid. Tean omast käest, et ainuüksi Skandinaavias on mitu väga kogenud ettevõtet, kes oleksid huvitatud sellisel hankel osalema. Neid leidub kindlasti ka Kesk-Euroopas. Hiljuti võitis üks Norra perefirma rahvusvahelise hanke näiteks Taanis. Spetsiaalselt meditsiinilendudeks kohandatud väikese ja kiire kopteri paigutamine teise riiki ja selle ööpäevaringse valmisoleku tagamine on igale sellisele Euroopa ettevõttele tavaline rutiin. Tööjõudu on ka Eestist võtta. Lennundus on väga rahvusvaheline äri ja see ei tunne riigipiire, eriti kui me räägime Euroopa Liidust. Kui vaadata medikopteri teenuse maksumust näiteks Rootsis, siis julgen öelda, et me saaksime juba täna sama raha eest parema teenuse ja PPA saaks suurte lennumasinatega keskenduda oma põhitegevusele. Erasektor on võimeline pakkuma efektiivsemat ja paremat teenust, kui riik seda suudab. See on ka põhjus, miks medikopteri teenus teistes riikides erasektori käes on. Asi on tegelikult lihtsalt tahtmises muuta asju paremaks. Mul on siiralt hea meel, et see tahe on meil tegelikult olemas. Terviseminister Riina Sikkut on võtnud teema tõsiselt ette ja andnud Terviseametile ülesande viia kõne all oleva teenuse kohta läbi korralik analüüs, et seda teenust tulevikus loodetavasti ka reformida. Mõelgem ikka igal hetkel sellele, kuidas me saaksime rohkem inimelusid päästa, mitte sellele, kuidas riigil oleks mugavam seda teenust pakkuda. Lõpetame seisaku ja liigume sammhaaval edasi! Ja just selle optimistliku üleskutsega palun teilt toetust sellele eelnõule.

Aitäh! Hea kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Teema on tõepoolest väga aktuaalne ja teema aktuaalsus tuleneb kõige kummalisemal ja äraspidisemal kombel ka sellest, et me oleme oma kopterduses banaanivabariiklikul tasemel. Meil on ainult PPA kopterid, rohkem nagu polekski Eesti Vabariigil võimekust sedasorti lendamist teha nii riiklikes huvides kui ka militaar- ja tsiviilhuvides. Miks ma pulti tulin? Tahtsin meenutada mullust lund ehk seda, kui meie olime valitsuses, mida tänase päevani pahatahtlikult EKREIKE valitsuseks nimetatakse, aga mis ei olnud üldse ikkevalitsus, vaid oli tegelikult väga innovatiivne valitsus. Ja selle valitsuse programmis oli väga selgelt sees medikopteri teenuse sisseseadmine, uute kopterite muretsemine vastavalt vajadusele meditsiinilendudeks. Mitte nii, et me võtame ühe PPA kopteri ja saadame ta kusagile Saaremaale või Lõuna-Eestisse, ilma vastava varustuseta ja kusagilt kiiruga kaasa haaratud meedikutega, vaid et meil oleks vastav teenus alaliselt olemas. See tähendab ühtlasi seda, et need kopterid oleksid ka vastavalt varustatud, nad ei oleks sellised nagu PPA kopterid – ega need ka õiged militaarkopterid pole, aga nad on siiski niisugused natukene raskekaalulisemad kopterid –, vaid oleksid põhimõtteliselt lendavad kiirabimasinad. Ja oli välja mõeldud ka põhimõtteliselt niisugune järk-järgult arendatav programm, mis sisaldas mitmeplaaniliselt ka julgeolekukomponenti. See tähendas kopteribaaside rajamist mitte üksnes seal, kus nad praegu on, vaid ka mitmele poole mujale Eestis, tankimisvõimalusega ja kohapeal või lähedal asuva meditsiinikeskusega, et kopteriga võimalikult kiiresti kohale toodud patsient kohe operatsioonile või haiglaravile viia. Ja oli mõeldud ka selle peale, et vaadata, missuguste Eesti meditsiinikeskuste juurde oleks võimalik kopteri maandumisplatsi rajada, kas katusele või parkimisplatsile või kusagile lähikonda, et kogu see teenus muuta kompleksseks. Seda on vaja. Meil armastatakse väga rääkida sellest, kuidas meil on vananev ühiskond. Vananev ühiskond tähendabki seda, et meil on üha rohkem vaja meditsiiniteenust, sealjuures elupäästvat ja kiiret meditsiiniteenust. Ma olen nõus eelkõneleja seisukohaga, et me mõnes mõttes nagu taome naela kruvikeerajaga seina, et justnagu on mingi lahendus, aga see ei ole tegelikult see lahendus, mida meil on vaja. Vaja on kompleksset lahendust ja see ei ole kaugeltki nii kallis. Aga kahetsusväärselt need plaanid, mis meil tookord olid, lendasid valitsuse vahetusega kohe prügikasti. Muide, seal oli üks komponent veel, mille võimekust Eestil praegu üldse ei ole: evakuatsioonivõimekus. Tol hetkel käisid läbirääkimised Euroopa Komisjoniga, et muretseda Eestile tsiviiltarbeks üks suur kopter, mis võtaks peale, kui ma õigesti mäletan, kuni 22 inimest. Võime meenutada juba kaugele ajalukku jäänud jaanuaritormi, mis uputas ära terve Manilaiu, kus inimesed viimase enam-vähem kuiva lapikese peal ootasid, kuni nad sealt paarikaupa kopteritega ära viidi. Suure evakuatsioonikopteri olemasolu korral oleks saanud need inimesed sealt kõik korraga ära viia. Vähemalt mõned aastad tagasi oli seal 25 alalist elanikku, need kõik oleks saanud sealt enam-vähem korraga ära viia. Aga seesugust evakuatsiooni võib meil tarvis minna suvalisel hetkel ja mitte ainult seoses tormiga, vaid ka seoses mingite muude õnnetustega, olgu tehnogeensed õnnetused või mis iganes. Nii et tahan juhtida lugupeetud Riigikogu ja ka valitsuse tähelepanu sellele, et see teema tuleb tõsiselt käsile võtta. Eesti kopteriparki tuleb kindlasti täiendada. Ma olen nõus ka sellega – meil oli tookord ka see teema üleval –, et erasektor teeks seda paremini, aga riik oleks teinud otsa lahti ja seejärel me oleksime saanud juba mõelda kas teenuse erastamise peale või muude lahenduste peale. Aga praegu ei ole praktiliselt mingit lahendust. See on poolik lahendus, mis siin on välja pakutud. Aga noh, öeldakse, et parem pool muna kui tühi koor. Nii et siin me oleme.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut, läheme nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, ka selle on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on samuti arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 347 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka teine päevakorrapunkt.