Vene kodanike hääleõigus

Läheme küsimuse juurde number kaks. Ka see on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsimuse esitaja, hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Me teame, kui habras on praegu julgeolekuolukord nii Eestis kui Euroopas laiemalt. Ülioluline on julgeoleku seisukohalt see, kelle käes on poliitilise võimu moodustamise õigus. Eestis on kahetsusväärselt ja lausa absurdselt olukord selline, et Vene ja Valgevene kodanikud, nende riikide kodanikud, kes on kuulutanud sõja läänele, sealhulgas ka tegelikult meile, need inimesed Eestis, kes valivad siin ühel päeval Putinit, omavad õigust järgmisel päeval valida [näiteks] Tallinna, Tartu või Narva linnavolikogu. See on täiesti absurdne ja ma ütleksin, oluliselt suurem julgeolekuoht kui muud küsimused, millega te päevapoliitiliselt siseministrina tegelete. Ma tean teie isiklikku seisukohta ja sotsiaaldemokraatide seisukohta. Te toetate, et selline olukord jätkuks Eestis. Kui me olime koos teiega eelmises valitsuses, mis tegutses üheksa kuud enne viimaseid valimisi, siis te ütlesite, et te ei toeta selle olukorra muutmist, ja me ei leppinud kokku. Te ütlesite, et sotsiaaldemokraadid ei toeta Valgevene ja Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Ja kui ma vaatan praegu, milles te olete kokku leppinud koalitsioonilepingus, siis ilmselt see olukord rahuldab kõiki kolme erakonda. Näidatakse deklaratiivselt üles mingisugust tahet, hullutatakse inimesi, aga tegelikult ei soovita olukorda muuta. Te olete kokku leppinud, et töötame koostöös riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks – peatamiseks! – kohalike omavalitsuste valimistel ilma põhiseadust muutmata. Ei võta [otsust] vastu, vaid töötajate [raamistikku] välja, ja veel peatate [valimisõiguse] ilma põhiseadust muutmata, mis muidugi ei ole võimalik. Iga ekspert saab sellest aru. Ja mina nüüd küsin esimese küsimusena teilt: mida tähendab teie mõistes peatamine? Te olete selle läbi mõelnud ja koalitsioonilepingusse kirjutanud. Kui pikaks ajaks ja mismoodi te kavatsete ilma põhiseadust muutmata seda ellu viia?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt ma korra tulen tagasi meenutuste juurde – te hakkasite meenutama. Ma toon teise paralleeli siia juurde. Me eelmist valitsust moodustades ka teisi küsimusi arutasime niimoodi. Ma olen alati öelnud, et mina hoogtöö korras mingite asjade tegemist ei poolda. Täpselt samamoodi on [kaalutud] ka eestikeelsele haridusele üleminekut hoogtöö korras. Sotsiaaldemokraadid tahtsid, et see päriselt, sisuliselt jõustuks. Aga kui te mäletate neid lauseid – ma arvan, et te mäletate seda väga hästi, kes ütles, et no tegelikult eestikeelsele haridusele üleminek ei juhtu 2024., 2026. ega 2030. aastal. Minu arvates umbes need olid teie enda sõnad, kui me seda kokku leppisime. Täpselt sama loogika, miks ei ole mõtet ka valimisõigusega tegeleda niimoodi hoogtöö korras: lõpuks tuleb kehvem tulemus. Sotsiaaldemokraadid pole kunagi vaidlustanud debatti, et seda arutada. Ma saan sellest murest aru, see mure osaliselt on täiesti adekvaatne ja minu arvates me võiksime seda ühiskonnas arutada ja peaksimegi arutama. Nüüd, mis puudutab täpselt küsimust, mis ikkagi koalitsioonilepingus kirjas on, siis teades, mida on õiguskantsler öelnud, mida on Justiitsministeeriumi ametnikud öelnud valimisõiguse kohta, olen ma ka seisukohal, et ajutiselt ei ole võimalik peatada. Ei saa olla niimoodi, et Vabariigi Valitsus otsustab ühel hetkel, et nüüd need inimesed saavad hääletada, teisel hetkel nad ei saa. Me oleme kokku leppinud põhiseaduses, et see võimalus peaks olema. Ehk siis tegelikkuses oleks vaja põhiseadust muuta. See arutelu toimus ka koalitsioonilepingu tegemisel. Mis puudutab põhiseaduse avamist, siis ma olen öelnud, et sotsiaaldemokraatidel on ka teisi nägemusi, mida põhiseaduses peaks muutma, kui põhiseaduse muutmiseks läheb. Aga kuna partnerid ei olnud nõus nende küsimustega kaasa tulema, siis me saime aru, et me ei suuda põhiseaduse muutmises kokkuleppele jõuda. See puudutab teatud küsimusi nii-öelda komplektis. Sellepärast selline kokkulepe saigi tehtud. See analüüs on praeguseks valmis ja sisuliselt see analüüs ütleb, et ajutiselt peatada valimisõigust ei saa. Ma usun, et demokraatia mõttes te isegi olete nõus, et vahet ei ole, kelle valimisõigusest me räägime. Me võiksime ükspuha kelle valimisõigusest rääkida, kui [tahaksime] lihtsalt otsustada, et enne valimisi parajasti tundub, et olukord reitingutes on selline, et me neil nüüd laseme valida, aga järgmine kord ei lase. See pole mõistlik. Kui teha otsus julgeoleku kaalutlustel, siis seda tuleb julgeoleku kaalutlustel teha, ja vaevalt siis ajutist peatamist on vaja.

Täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Vastab tõele, et sotsid ja teie [isiklikult] olete olnud ka vastu eestikeelsele haridusele üleminekule – see vastab tõesti tõele. Ei vasta aga tõele see, et ma ütlesin, et 2029-ndaks või 2030-ndaks ei ole võimalik [sellele üle] minna. Ma ütlesin: juhul kui selgub, et ei ole selle aja jooksul üle mindud, siis on võimalik alati seadust ümber vaadata. Aga loobuda eesmärkide seadmisest – sellega ma tõesti nõustunud ei ole. Aga kurb on kuulata, et koalitsiooniläbirääkimistel julgeoleku üle te kauplesite, nagu toimuks koalitsioonilepingu [sõlmimisel] lehmakauplemine. See peaks Eestis olema mitte ainult koalitsiooniülene, vaid kogu Riigikogu-ülene küsimus, kuidas tagada Eesti julgeolek. Aga teie kauplete seal vorst vorsti vastu: et me nõustume sel juhul, kui te annate meile mingisuguse programmilise punkti. Ma tuletan meelde, et Lätis, Leedus, Saksamaal, Prantsusmaal – seda loetelu võib jätkata – ei ole kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääleõigust. Seda on võimalik teha, kui on olemas poliitiline tahe. Ma tuletan meelde, et me ütlesime eelmise koalitsiooni sõlmimisel, et ei ole võimalik [seda õigust] peatada. On võimalik see ära võtta kas seadust või põhiseadust muutes, aga see on rumal lahendus, mida te välja pakute. Ja me kaotasime aega, oluliselt kaotasime aega. Ma ei usu, et te nii rumal olete. Ma arvan, et see on pigem ikkagi poliitmängurlus, millega te tegelete. Ja siin ei ole tegemist mitte mingisuguse hoogtööga. Austatud minister, sõda käib! See ei ole hoogtöö korras. Kaks aastat on sõda käinud, aga me ei ole suutnud mitte midagi ära teha. Eksperdid tegelevad küsimusega, mille puhul on algusest peale aru saada, et seda ei ole võimalik realiseerida. Ja me väga hästi teame, et aasta enne kohalikke valimisi ei ole võimalik tõenäoliselt seda seadust ka enam muuta, nii et järgmisteks valimisteks ilmselt ei ole võimalik midagi muuta. Te olete selle aja juba maha maganud. Aga ma küsin teie käest teise küsimusena: kas sotsiaaldemokraadid on nüüd, kui te olete ekspertidelt saanud teada sama, mida meie ütlesime kohe alguses – et on vaja põhiseadust muuta –, Eesti julgeoleku nimel valmis põhiseadust muutma ja Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse ära võtma?

Aitäh! Ma alustan sellega, lugupeetud Helir-Valdor Seeder, et mis puudutab poliitilist kauplemist, siis mina olen selles teie kõrval poisike. Selle koha pealt ma ütlen niimoodi, et ei maksa ikka siin mind noomida. Me mäletame kõik, kuidas asjad koalitsiooniläbirääkimistel koalitsioonis käisid. Nii et tunnustus ka selle koha pealt teile. Aga mis puudutab seda küsimust, valimisõigust: jah, võib-olla see aeg on läbi, aga võib-olla mitte. Jätkuvalt ma ütlen, et kui küsimus oli, milline sotsiaaldemokraatide arvamus on, siis esiteks, me pole kunagi öelnud, et debatti sellel teemal ei tohiks olla. Vastupidi, minu arvates debatt peaks olema. Ja ma ütlen ka, miks. Päris tõsiselt, ma arvan, et kõige rumalam asi on teha selliseid otsuseid hoogtöö korras, kampaania korras. Me võime siis jõuda välja sinnamaale, kus me olime üheksakümnendatel. Ida-Virumaal oli siis piisavalt suur hulk inimesi, kes hakkasid rääkima mingist autonoomsest, ma ei tea, vabariigist selle maakonna näol või millestki sellisest. Me teame, et Venemaa on väga varmas selliseid võimalusi ära kasutama. Me oleme näinud seda Gruusias, me oleme seda näinud Ukrainas ja Moldovas. Kõike seda kasutatakse ära. Ja ma arvan, et ei ole mõistlik julgeoleku mõttes – just julgeoleku mõttes, mille kohta te küsite – selliseid olukordi tekitada. Millele ma tuginen? Ma tuginen ühele uuringule, mille on just valmis saanud Kultuuriministeerium. Minu arvates viimased küsimused saavad seal peagi lahendatud ja see uuring peaks märtsi alguses avalikuks tehtama. See puudutab just siin elavate venekeelsete inimeste suhtumist Eesti riiki ja seda, mis neile siin oluline on. Põhimõtteliselt see uuring ütleb seda, et 60% venekeelsetest elanikest – need on siis mittekodanikud ja kodanikud, mõlemad – suhtub Eesti riiki kas neutraalselt või positiivselt. Nende jaoks on kohalikul tasandil kaasarääkimine väga oluline küsimus. Kui see võimalus ära võtta ka nendelt inimestelt, kes positiivselt suhtuvad, siis minu küsimus on, kas nende meelsus, [suhtumine] Eesti riiki muutub, ja kui see muutub, siis milliseks see muutub ja mis selle tagajärg on. Sellised sotsiaalsed ja psühholoogilised arengud [on tähtsad]. Selliste otsuste tegemisel ei ole tegu lihtsalt seadusepügalate kirjutamisega. Need on päris tõsised asjad ja neil mõnikord on väga tõsised tagajärjed. Nii et minu arvates me seda debatti peaksime pidama, ja ausalt peaksime pidama, ja mitte ainult siin saalis. Ma arvan, et ka sotsiaalteadlased peaksid saama kaasa rääkida, sest mitte keegi ei taha olukorda, kus me julgeolekuprobleeme juurde tekitame. Teile vastates: mina ei välista midagi, ei ühte, teist ega kolmandat arengut. Aga ma ütlen, et niimoodi otsustada, et lihtsalt võtame selle õiguse ära, vastamata küsimustele, mis siis juhtuda võib – ma arvan, et see pole mõistlik.

Komplimendid ikkagi töötavad, isegi Helir leebus. Küll hetkeks, aga see tasub ära. Üks lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma mäletan, et poolteist aastat tagasi oli mul õnn olla teiega ühise laua taga koalitsiooniläbirääkimistel, kus Isamaa esitaski sama ettepaneku, et kolmandate riikide kodanikelt valimisõigus ära võtta. Käis ka väike arutelu, et ehk mitte võtta kõigilt kolmandate riikide kodanikelt seda õigust ära, vaid agressorriikide kodanikelt sellel ajal, kui sõda käib. Ja siis ütles Indrek Saar, et see on teie punane joon, et sellest pole mõtet rohkem rääkida. Nüüd, täna, kui te olete ise [kogenud], et kolmanda, just agressorriigi kodanikud tahtlikult lõhuvad meie autosid ja lõhuvad ka surnuaiaplaate, ma tahan küsida, milles siis seisneb sotsiaaldemokraatide punane joon. Te ei vastanud konkreetselt Helir-Valdor Seederi küsimusele, kas te olete valmis ka põhiseadust muutma.

Aitäh! Ma neid punaseid jooni ei oska kommenteerida, mida te Indrek Saarega olete arutanud. Indrek Saar praegu ei ole meil erakonna juhatuse liige ega ka parlamendis, nii et aktiivselt ta erakonna poliitikat ei kujunda. Mis puudutab laiemalt seda küsimust, siis väga lihtne on öelda, et kui sa oled ühest või teisest rahvusest või sa oled ühe või teise riigi kodanik, siis sinuga on probleem. Ma kindlasti ei välista seda – ma tean seda siseministrina –, et on näiteks Venemaa Föderatsiooni kodanikke, kes elavad Eestis ja kellega politsei või kaitsepolitsei aeg-ajalt peab kokku puutuma. Jah, see vastab tõele. Mitte küll kõigi inimeste puhul, aga osa puhul. Niimoodi. Minu arvates selle tehte, selle julgeolekumure puhul kõige suurem ja keerulisem probleem ei ole mitte nendes inimestes, kes valivad, vaid nendes inimestes, keda valitakse. Riigikogu valimistel viimane kord me Ida-Virumaal nägime, kui palju sai hääli [liikumine] Koos. Mõni selle juhtidest peeti Kaitsepolitsei poolt hiljem kinni – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis riigivastase tegevuse eest. Ja seda [liikumist] valisid Eesti kodanikud. Eesti kodanikud! Ja selle [liikumise] ridades kandideerisid Eesti kodanikud ja kandideerivad ka praegu. Ida-Virumaal saavad kohalikel valimistel kandideerida Eesti kodanikud. Kui me lõpuks räägime sellest, kes mida ellu viib, mitte ainult sellest, kes [valivad], vaid kes ellu viivad, siis seal ei ole võimalik ühegi teise riigi kodanikul kandideerida. Nad peavad olema Eesti kodanikud, et kohalikku volikokku saada. See on keeruline küsimus, mis tegelikult vajab lahendust, mismoodi me siis toimetame niimoodi, et inimesed ei esineks sõnavõttudega ega [teeks midagi muud], mis kuidagi võiks Eesti julgeolekut, Eesti turvalisust mõjutada. See on paras pähkel. Mis puudutab neid inimesi, keda siin selle auto ja teiste objektide kallal [tegutsemiseks] Venemaa Föderatsiooni eriteenistused kasutasid, siis ega nad kõik ei ole Vene kodanikud. Osa neist on Eesti kodanikud. Eesti kodanikud läksid seda kõike tegema. Ehk siis küsimus ei ole kodakondsuses, vaid küsimus on inimeste meelestatuses ja selles, miks kedagi on võimalik kergelt ära kasutada. Neid vastuseid ei ole võimalik seadusest [lähtudes anda], on väga keeruline öelda, miks inimesed tegutsevad niimoodi. See [puudutab] haridust, see [puudutab] inimese sotsiaal-majanduslikku tausta. Probleemid mõnikord tõukavad inimesi selleni, et neid on võimalik kergelt ära kasutada. Võib-olla me peaks oluliselt rohkem tegelema nende teemadega.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.