Vene agendid kõrgkoolides

Esimese küsimuse on esitanud Martin Helme. Palun mikrofon Martin Helmele.

Aitäh, hea asespiiker! Lugupeetud siseminister! Ma küsisin küll Morozovi kohta ja tema tegevuse kohta Tartu Ülikoolis – selle kohta küsin ka –, aga pärast seda, kui ma olin oma küsimuse esitanud, tuli uudis, et meil Eestis on kinni võetud kümme Vene provokaatorit, kes olid osalised siseministri ehk teie auto ründamisel ja mälestusmärkide ründamisel. Nii et ma arvan, et me võime neid asju käsitleda võib-olla koos, sest katusemure on sama: see on Vene luuretegevus Eestis. Morozovi juurde tuleks selle nurga alt, et ta tegutses Eestis 14 aastat segamatult ja avastati alles nüüd. Ta oli peitnud ennast nii-öelda akadeemilisse maailma. Ta oli põhimõtteliselt GRU agent, aga me ei näinud, ei kuulnud, ei teadnud seda. Mul on küsimus: kas Siseministeeriumil, julgeolekuasutustel on ülevaade, kui palju meil on veel selliseid Venemaalt või Valgevenest või sarnastest riikidest pärit akadeemilise maailma loori alla peituvaid tegelasi, kelle puhul julgeolekurisk on kõrge? Ja kuidas nende julgeolekuriskiga tegeletakse? Kuidas neid läbi valgustatakse, kui nad on Eestis olnud juba mõne aasta, või isegi lausa, nagu Morozov oli, üle 15 aasta? Ja teine küsimus on see, kuidas meie julgeolekuasutused üldse toime tulevad. Needsamad kümme isikut on paljastatud. Viimase paari aasta jooksul on Eestisse tulnud 100 000 inimest slaavi riikidest, põhiliselt venekeelsed, suur osa neist üle Vene piiri, ehkki nad kõik nimetavad ennast ukrainlasteks. Meil on siin veidi nukker pilt. Ühest küljest ei suuda kapo tagada isegi siseministri isiklikku julgeolekut, aga teisest küljest, kui ikkagi tema autot rünnati, siis mingi aja jooksul nabiti kinni kümme inimest. Morozovit 14 aastat ei nähtud, ei kuuldud. Mis see teie hinnang on, kui hästi me selles julgeolekuolukorras praegu hakkama saame?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Mina julgen öelda, et Kaitsepolitseiamet saab oma tööga väga hästi hakkama, ja Politsei- ja Piirivalveamet ka. Ma arvan, et kõik need viimase aja paljastused seda pigem tõestavad. Agentide või värvatute paljastamisega on selline lugu, et ega ju ei ole olemas ühte tõde, kuidas või kui kiiresti keegi midagi teada peab saama. Ja mõnikord on selles töös loogika selline, et kui sa saad info, siis sa seda kontrollid. Kui sa suudad selle ära tõestada, siis võib-olla olulisem on kontaktide võrk, mis tuleb teada saada. Ja me siin saalis ei saa ju kahjuks rääkida kõikidest detailidest, [need] on riigisaladusega kaetud. Mõne agendi puhul on nii, et sa tead juba võib-olla pool aastat, et ta seda tööd teeb, ja sa kontrollid teda. Ning kui tema on selle [ahela] lõpplüli, siis on sul vaja teada saada, kes on tema kontaktisikud, ja kõik muu sellega seotu. Ehk siis see uurimine ja jälgimine neis küsimustes võib [kaua] aega võtta. Mis puudutab seda, kui palju meil võimalikke agente veel kuskil kõrgharidusasutustes on, siis mul ei ole infot, et keegi kuskil oleks. Kui kaitsepolitseil see informatsioon on ja ta midagi teeb, kuskil jälgib, siis ma seda siin saalis ei saaks kahjuks öelda. Aga mis puudutab seda, kui palju inimesi meile Eestisse on tulnud ja kas me suudame seda kontrolli läbi viia, siis jah, me tegelikult pärast 24. veebruari kaks aastat tagasi, kui Ukrainas suuremahulised lahingud pihta hakkasid, suurendasime kaitsepolitsei isikkoosseisu selle eesmärgiga, et nad suudaksid põhiseaduslikkuse järelevalvet ja [muud] kontrolli Eestis paremini teha. Kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveameti fookus on kindlasti olnud kõigil neil inimestel, kes on põgenikuna Eestisse tulnud, eriti neil inimestel, kes on üle idapiiri tulnud. Me oleme piirile kaasanud Ukraina piirivalveametnikke, et ka nende infot saada ja seda piiril kontrollis kasutada. Me oleme tuvastanud inimesi, kes Eestis ei tohiks olla, kelle ütlused sõja eest põgenemise kohta arvatavasti tõele ei vasta. Need inimesed Eesti riigis ei viibigi. Me oleme seda ka öelnud, et kaitsepolitsei tegevus ei lõppenud siis, kui suurem põgenikelaine lõppes. Pigem see tegevus siis algas, sellepärast et seda kontrolli ja järelevalvet tuleb teha pidevalt.

Aitäh! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma kahjuks ei saa jagada seisukohta, et meie julgeolekuasutused on hästi hakkama saanud. Kui meil ikkagi on kõrgkoolis töötanud inimene, kes on juba mituteist aastat põhimõtteliselt olnud Vene luureagent, kui ta on seal täiesti vabalt ja segamatult tegutsenud, siis minu meelest on see läbikukkumise märk, mitte hästi hakkama saamise märk. Me oleme ju hoiatanud alates sellest päevast, kui Ukraina sõda lahti läks, et selline massiline üle piiri rahva voolamine, nagu Eestis on toimunud viimase kahe aasta jooksul, on meile eksistentsiaalne julgeolekurisk. Meile tuli 2023. aastal tööviisade ja pererände ja muude [võimalustega], mis ei puuduta Ukraina pagulasi, 12 000 inimest. Nendele peaks tegema taustakontrolli. Iga päev peaks kapo taustakontrolli läbima mingisugused 40–50 inimest. Kui me liidame sinna 50 000 nii-öelda Ukraina pagulast, kes tulid eelmisel aastal Eestisse, siis peaks kaitsepolitsei neid kontrolle ühes päevas tegema suurusjärgus 300–350. Nad ju ei tee seda, ükskõik, kui palju neid palgatakse. See ei ole reaalne. Me näeme, et see ei ole reaalne. Tegelikult meil on küll ja küll uudisteski neid lugusid, et ennast Ukraina pagulasteks nimetanud inimesed tõmbavad Vene lipu vardasse ja soovivad Putini võitu. Meil on küll ja küll lugusid inimestest, kes on Vene kodanikud ja tulevad Eestisse tööle ajakirjanikena ja tegelikult hakkavad tegelema Vene maailma propagandaga. Kas ei oleks siiski lihtsam neid mitte lasta Eestisse? Kaasa arvatud mitte lasta akadeemilisse maailma inimesi riskiriikidest, sest me ei kontrolli neid ära. Me ei suuda neid kontrollida. Omaette küsimus, millele tahaksin väga saada vastust, on see, kuidas on võimalik, et meil on topeltkodanikud Venemaaga. Nad on nüüd paljastatud. Mismoodi neid riske ikkagi maandatakse?

Aitäh! Nii, kõigepealt siis oli küsimus, kuidas saab nii olla, et mõnikord juhtub, et mõne teise riigi agent paljastatakse. Neid ei tohiks olla. Aga ma ütlen teile, et kahjuks maailm on selline, et ei ole vist olemas ühtegi riiki, kuhu aeg-ajalt keegi ei suuda oma mingisugust agenti sisse sokutada. Kahjuks [inimesi] värvatakse ja nii tulebki tõhusalt tegeleda vastuluurega, et need, kes on värvatud, paljastada, kinni panna, need ahelad läbi raiuda. See on pidev töö ja [Eesti] ei erine mitte ühestki teisest maailma riigist, ükstapuha, kui turvaline või kui suur eeskuju kellegi jaoks mõni teine riik on. Seda tööd meie õiguskaitseorganid teevad, ja minu hinnangul teevad väga hästi. Nüüd, need numbrid, mis te siin ütlesite – vaadake, julgeolekukontrolli on mõttekas teha mingi loogika järgi, mitte lauskontrolli kõigile. Te nimetasite neid numbreid, mis hõlmavad ka lapsi, kes on ehk ühe- või kahe- või kolme- või nelja-aastased. No ma ei kujuta ette, et need lapsed Eestile mingisugust julgeolekuriski kujutavad. Ja mina ei tea, miks on eeldus, et enamus inimesi või suurem osa inimestest võiks olla julgeolekuprobleem. Vastupidi, enamus inimesi ei ole julgeolekuprobleem, kui me räägime Ukraina sõja eest põgenenud inimestest, kes Venemaa suhtes on väga negatiivselt meelestatud, vähemalt enamus neist. Enamus neist on Venemaa suhtes väga negatiivselt meelestatud. Kui keegi tahab vastupidist väita, siis võib mulle näidata uuringut, mis seda vastupidist väidab. Siiamaani pole meie valitsuse käes olev informatsioon seda näidanud. Kui me vaatame kuritegevust, siis kuritegevuse numbrid ei ole Ukraina põgenike siiatulekuga suurenenud. Protsentuaalselt sama suur hulk, kui on Eesti elanike seas inimesi, kes kuritegevusega tegelevad, on neid ka ukrainlaste seas. Ja need on Politsei- ja Piirivalveameti andmed, keegi neid andmeid kuidagi ei "mudi". See on fakt ja sellest tuleb ka lähtuda. See teie mure, mis puudutab julgeolekut – ma seda kuidagi ei alahinda. Mure on asjakohane ja kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveamet sellega väga palju tegeleb. Ma olen korduvalt [selgitanud], et tõesti seda vaadatakse. Ohuhinnangute puhul on oma loogikad, mille järgi erinevaid inimesi, erinevaid kanaleid kontrollitakse. See kehtib ka Ukraina sõjapõgenike puhul. Ma siin teie ees ei väida, et sada protsenti kõik need inimesed on nii-öelda turvalised, et mingisugust sellist probleemi ei esine. Ei, nende seas kindlasti keegi võib ka [ohtlik] olla, aga me ei räägi sellest, et nad kõik kujutavad endast Eestile julgeolekuohtu.

Ja täpsustav küsimus, Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Hakatuseks: ma ei oleks nende uuringute küsimuste vastuste puhul väga optimistlikult meelestatud. Nimelt, eriti just Nõukogude ja Vene kultuuriruumist pärit inimestel on kombeks vastata nii, nagu sinult eeldatakse, mitte ausalt. Me ei pruugi sellise uuringu põhjal saada mingit adekvaatset pilti nende inimeste meelsusest. On teada, et kriminaalõiguses ja õiguslike vahendite rakendamisel õiguskorra tagamiseks on mõned põhimõtted. Me võime rääkida konkreetse teo tõkestamisest ja selle eest karistuse mõistmisest, mis on juba nagu eripreventsioon, aga on ka üldpreventiivsed meetodid. Täiesti selge, et väljakujunenud julgeolekuolukorras inimeste vool üle piiri on olnud Eestile üle jõu käiv ja see võimendab julgeolekuohtu. Minu küsimus on see: kas me vähemalt nüüd suudaksime astuda samme, et üldpreventiivse meetmena seda piiriületust oluliselt pärssida ja kärpida? Tõenäoliselt see [hulk] käib meile üle võimete, see ei ole meie võimete kohane. Aga tahaksin küsida veel täpsustavalt selle kohta, et Sinimägede [lahingu] aastapäevaga seoses olid seal provokatsioonid ja ka teievastane rünnak oli seotud täiesti selgelt konkreetsete sündmustega. Milline see kalender selleks aastaks on? Selge, et julgeolekuasutustel peab mingi prognoos olema. Millised on need riskikuupäevad?

Aitäh! Ma alustan tagantpoolt. Need riskikuupäevad ei ole muutunud. Need on igal aastal põhimõtteliselt samad, kõik need sündmused on seotud Venemaal teatud pühade või, ma ei tea, nende jaoks oluliste sündmuste tähistamisega. Ütleme niimoodi, et kaitsepolitsei ja politsei on aastate jooksul, eriti viimaste aastate jooksul päris kõvasti tööd teinud, et neid sündmusi Eestis ei tähistataks. Kui neid tähistatakse nii, et on tegemist mälestussündmusega surnuaial, siis ongi see mälestussündmus. Ei toimu mingit kogunemist ja viinavõttu kuskil, vaid inimesed saavad minna, panna lille ja kohe lahkuda, olles korraks mälestanud kedagi, mõnda sugulast, kes teises maailmasõjas suri. Sisuliselt kalender on igal aastal sama. Võib-olla võib mingisugust tegevust esineda ka seoses mõne mujal maailmas või Eestis oleva sündmusega, mis ei esine igal aastal – näiteks valimised. Kahtlemata, seda me teame ja oleme kogenud, et Venemaa proovib alati kasutada valimisi mingiks mõjutustegevuseks ühiskonnas või siis segaduse tekitamiseks. Sellega me tegeleme ja neid hetki me ka jälgime. Mis puudutab põgenikke, siis ma ütleksin, et Ukraina sõjapõgenike liikumine üle piiri on väga väikseks läinud. Need numbrid ei ole nii suured, nagu nad varasemalt olid. Ma ei taha küll kuidagi nõustuda, et Eesti ei saa nende inimestega siin hakkama. Minu arvates teie ettepanek tähendab seda, et me loobume põhimõttest aidata ukrainlasi, kes on hätta sattunud – tavalisi Ukraina inimesi. Mina arvan, et selle loogikaga me ei tohiks nõustuda. Ikka on vaja neid aidata. Ühel hetkel võib meil vaja olla, et keegi aitab meid. Sedasama põhimõtet tuleb rakendada siin, kui sa tahad, et kunagi sinuga samamoodi käitutakse. Mis puudutab teisi inimesi, kes väidavad, et nad on sõjapõgenikud ja tulevad üle idapiiri, siis ma arvan, et meil on väga konkreetne seisukoht olnud ja me oleme väga konkreetselt riigina tegutsenud. On nii-öelda sõjapõgenikud, kes tegelikult on tavalised migrandid ja soovivad Venemaa poolt üle tulla, keda Vene riik abistab, kes ostavad 4000–5000 euro eest pileti Euroopasse. Nad lendavad lennukiga Moskvasse ja piiri peal ütlevad, et neil on nüüd kaitset vaja. Need inimesed Eestisse ei pääse. Meil on selles väga konkreetne seisukoht olnud, vastupidiselt näiteks Soomele. Me oleme suutnud teha nii, et mitte ükski inimene neist pole Eestisse pääsenud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.