Обсуждение инициированного фракцией Isamaa вопроса государственной важности «Экономический спад в Эстонии: что делать?»

Esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti majanduslanguses. Mida teha?" arutelu. Enne kui kutsun Riigikogu kõnetooli esimese ettekandja, hea kolleegi Urmas Reinsalu, tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on Urmas Reinsalu ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on küsimused ja vastused kuni 40 minutit. Seejärel on ettekanne Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhatajalt Sirje Potisepalt kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 40 minutit. Kolmandana on Eesti Konjunktuuriinstituudi direktori Peeter Raudsepa ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 40 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised. Läbirääkimistel võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võeta. Eelinfona on oluline ka algataja palve juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda me peame hääletama, aga teeme seda hiljem, kui me oleme kella ühele lähemale jõudnud. Nii et, head kolleegid, mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Meie majanduse olukord on kehv. Peame ausalt olukorrale otsa vaatama. Eesti Panga detsembrikuine prognoos ennustab selleks aastaks majanduslangust ning riigi majanduse mahu vähenemist ligi 2,5 miljardi euro võrra võrreldes eelarve aluseks olnud prognoosiga. Konjunktuuriinstituudi baromeetri järgi on ettevõtjate majandususalduse indikaatorid kukkunud sügavasse miinusesse nii ehituse, kaubanduse, teeninduse kui ka tööstuse valdkonnas. Väljavaade investeerimiseks on negatiivne. Eesti tööstuse maht kukkus läinud aastal reaalhindades üle 10% – 14 aasta tagune tase. Eestis on majanduslik stagnatsioon. Töötuse määr kasvab, ulatudes praeguseks juba 8,4%‑ni. Hinnatõus jätkub. Olime jaanuarikuus ennekõike valitsuse maksuotsuste tõttu 4,7%‑lise inflatsiooniga Euroopa suurima hinnatõusuga riik. Jaanuarikuu tõi uudised ka Euroopa kõrgeimatest börsielektri hindadest Eestis. Ka tarbijate kindlustunne on vilets. Ligi pooled pered hindavad, et läinud aastal nende toimetulek halvenes, ja prognoosivad seda ka käesolevaks aastaks. Majanduslangusel on rida objektiivseid põhjuseid. Kuid täna on küsimus selles, mida peaks riigi valitsus tegema, et meie majanduse väljavaateid parandada ja pakkuda kindlustunnet Eesti ettevõtlusele. Oleme korduvalt kohtunud ettevõtluse erialaliitudega, kes oma probleemid on ausalt püstitanud. Sellest lähtudes korraldas Isamaa Riigikogus juba oktoobrikuus läinud aastal Eesti majanduse olukorra kui riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Me andsime oma sõnumi, kuid valitsus oma poliitikat ei muutnud. Nende kuude jooksul on muutunud sõnapilv, kuid valitsuse poliitiline lähtejoonis on jäänud samaks. Me näeme detsembrikuisest konjunktuuriinstituudi hinnangust, et üks suurim probleem meie ettevõtjatele ongi valitsuse majanduspoliitika suurenenud ebausaldusväärsus. Eestis on tekkinud ebakindlust tootev valitsuse poliitika kui riigi risk. Hoiatasin sellise arengu eest septembris, kui saatsin valitsusele ettepanekud 2024. aasta eelarve kohta. Siis rõhutasin vajadust vaadata kriitilise pilguga üle maksutõusud, taastada dialoog ettevõtjatega, panustada investeeringutesse ning vähendada keskvalitsuse bürokraatiakulusid. Neid ettepanekuid ei võetud kuulda. Praeguses olukorras on valitsusel kohustus astuda samme, mis suurendavad majanduse konkurentsivõimet ja ettevõtluse kindlustunnet. Kahjuks ei ole valitsuselt senini tulnud majanduspoliitika sisulist käsitlust, milliseid samme astuda halvenevas olukorras. Jaanuari alul, halveneva prognoosi olukorras, tegi Isamaa valitsusele ettepaneku täiendada valitsuse tööplaani viivitamatult konkreetsete sammudega, mis on ebakindlas olukorras vajalikud. Majanduslanguse olukorras peaks valitsus loobuma kavandatavatest maksutõusudest. Juhin tähelepanu, et 2025. aastaks on riigi eelarvestrateegias kavandatud mootorsõidukimaks, laiapindse julgeoleku maks, magustatud jookide maks, aga ka eeldatavasti maksutõuse sisaldavad taastuvenergia tasu reform ja sotsiaalmaksu erijuhtumite reform, mis tõstavad sisulist ja efektiivset tulumaksu määra. Asjakohane on praeguses olukorras need maksutõusud kogumahus ära jätta ning koostada aus, tegelikkust peegeldav riigi eelarvestrateegia. Täna ei tea isegi valitsuse ministrid, milline on eelarvestrateegia pikaajaline vaade Eesti riigi rahandusele. Samuti on asjakohane vähendada keskvalitsuse bürokraatiakulusid. Jaanuari alul soovitasin valitsusel kehtestada selge poliitiline suunis 2023. aastal kasutamata jäänud vahendite ületõstmise piiramise kohta, seada piirangud ministeeriumi tegevuskulude suurendamisele käesoleval aastal ning esitada negatiivne keskvalitsuse kulusid piirav 2024. aasta eelarve. Mitte midagi pole tehtud. Juhin tähelepanu, et valitsus on kavandanud 2025. aastal kulude kokkuhoidu 0,38% sisemajanduse kogutoodangust, kuid käesoleval aastal vaid 0,07% sisemajanduse kogutoodangust. Vaja on samal ajal keskvalitsuse bürokraatiakulude kokkutõmbamisega astuda reaalseid samme, et vähendada regulatsioone ning loobuda majanduskasvu mittetoetavatest asendustegevustest. Vaja on suunata venituseta Euroopa Liidu vahendeid majandusse, investeerida taristusse ning soodustada süsteemselt erainvesteeringuid majandusse. Paraku on aasta lõpu seisuga suudetud aastate 2021–2027 finantsperspektiivi vahendeid kasutusse pöörata vaid 2,9% ulatuses. Kõikide nende otsuste langetamisel kriitilises olukorras on juhtimuslikult oluline, et valitsus on võimeline otsuseid langetama reaalajas. Need otsused toetavad konkurentsivõime parandamist ning majanduslangusest väljumist. Paraku on valitsus valinud teise tee. Ütlen ausalt: ligi aasta on asju tehtud valesti, raisatud aega. Lõputud läbikukkunud katsed parandada riigi rahandust, mitte ühtegi usutavat kärpealgatust, kõikide maksude tõstmine, rikutud suhted ettevõtjatega, valetamine avalikkusele, ühiskonna viimine depressiooni, mis päädis õpetajate streigiga, totaalne majandusvisiooni puudus, pikaajaliste majandust mõjutavate trendide, näiteks rahvastiku vähenemise eiramine ja lausa võimendamine suurperede kindlustunde lõhkumisega, kaasajooksev passiivsus Euroopa-poliitika kujundamisel, mis päädib kõikehõlmava bürokraatia ning siseturul ebaausa konkurentsi kasvuga. Ma küsin: kes selle eest vastutab? Valitsusparteid. Saatke valitsusse uued inimesed ja kui neid pole, siis andke Eestile kas või mandaat ekspertide valitsuse [moodustamiseks], nagu oli Draghi valitsus Euroopa kriisi ajal Itaalias. Valitsus ei saa täna aru peamisest, ja see on see, et neil on initsiatiivikohustus. Keegi ei oota mingit superimet, vaid arusaamist, et valitsus peab ergutama kodanikke ja ettevõtjaid vabalt ja loovalt tegutsema ning nemad saadavad korda imesid. Isamaa on pakkunud korduvalt abikätt. Juunis: loobuda läbimõtlemata maksutõusudest – me saime teerulli; augustis: suunata kogu 2024. aasta eelarve ja eelarvestrateegia majanduse konkurentsivõime taastamisele – ei, saime ülbe vaikimise Vihula mõisast ning blufitud eelarve ja eelarvestrateegia; oktoobris: siitsamast kõnetoolist ettepanek sõlmida laiaulatuslik majanduskasvu pakt erakondade, ettevõtjate ja haridusorganisatsioonidega – saime vaikuse selle vastu. Isamaa on olnud oma ettepanekutes järjepidev. Me mõistame olukorra keerulisust. Julgeolekuolukord on keeruline ja see mõjutab investeeringuid meie piirkonda. Meie välisturud on languses, see mõjutab eksportööre. Eurotsoonis on olnud ennenägematu inflatsioon, see raskendab ettevõtete finantsseisu ja kodumajapidamiste hakkamasaamist. Kuid me pole kuulnud valitsuselt ausat analüüsi, miks see nii läks. Energia hinnad on pööraselt tõusnud, kuid puudub vähimgi soov saada esmalt aru selle tagajärgedest ja põhjustest. Kriisist väljumine eeldab erakorralisi samme. Ettepanek algatada laiapõhjaline kokkulepe majanduskasvu [tagamiseks] oleks üks jõuõlg. Ja see pole suusoojaks öeldud. Analoogilise algatusega on esinenud Saksa kantsler ja Soome president ning selle taga on just arusaam tänapäevasest viisist adresseerida keerulisi väljakutseid. See protsess ja kokkulepe eeldab koostööd, mitte konsultatsiooni, ja see eelistab koostööd, aga mitte ärapanemist. Meie ettepanek on jõus. Meie ettepanekut toetavad ettevõtjad. Ja mul on valitsusele üleskutse rabeleda välja administratiivsest rutiinist ja inertsist. Milliseid printsiipe peaks majanduskasvu lepe sisaldama? Riigi konkurentsivõime tuleb muuta esimeseks prioriteediks. Koostöö riigivõimu ja ettevõtlusorganisatsioonide vahel peab olema sisuline, kõikehõlmav ja tegelik. Riigi toimimine vajab sisulist reformi ja debürokratiseerimist. Riigi rahanduse juhtimine vajab muutmist ning eurotsooni põhimõtteid arvestades uut vaadet. Rohepööret ei tohi teha meie konkurentsivõimet lammutades. Eesti energeetika vajab tegelikku pikaajalist plaani, mis tagab konkurentsivõimelise ja varustuskindla elektri. Eesti majandussektorid vajavad hoolikalt ja targalt disainitud partnerlust riigiga. Euroopa Liidu raha peab olema kiiremini rakendatav ja majanduse arengut tegelikult toetama. Kuulen süüdistusi, et kõik see on juba töös ja näete, Tiit Riisalo tõi välja majandusplaani ja personaalse riigi kava ning et kliimaminister on algatanud enneolematu kliimaseaduse. Reaktsioon Eesti 200 algatustele ainuüksi koalitsiooni sees kinnitab, et tegemist on pelgalt ühe sisemises kriisis partei infooperatsiooniga. Ja nii peavad seda võtma ka ettevõtlus ja avalikkus. Mitte keegi ei võta ega saa võtta neid deklareeritud pabertiigreid tõsiselt, kuna nad põhimõtteliselt lahknevad olemuslikult tegelikust valitsuse poliitikast. Samas, kliimaseaduse esmased tööpaberid kinnitavad kõige hirmutavamate unenägude teoks saamist. Reformierakond on rõhutanud, et kliimaseadus on just meie plaan uue majanduskasvu jaoks. Minu sõnum siit kõnetoolist on: palun kainenege! Kliimaseaduse algne mõte oli kaitsta ettevõtjaid. Nüüd on aga valitsuse kava viia Eesti üle veidrale käsumajandusele eesmärkide sektoriaalsete alaeesmärkidega. Käsud ja keelud, nagu ütleb kolleeg Hanah Lahe Reformierakonnast, on uue aja nõudmine. Ettevõtjad vaikivad ja on nõutud. Selline poliitiline käsitlus vaesustab meid kõiki. Vohab uus orwellism. Kasv on tegelikult kahanemine. Bürokraatia vähendamine on tegelikult uued, enneolematud aruanded ja loamenetlused. Uued võimalused on tegelikult hoopis uued käsud ja keelud. Maavarade tark kasutamine on tegelikult nende keelamine, nagu turvas ja põlevkivi. Maksurahu on hoopis uued maksud. Kliimaseadusest. Valitsus peaks kiiresti kehtestama moratooriumi taolise algatuse kiirkorras läbisurumisele ja selgelt võtma lähtekohaks, et meil peab olema kõigepealt selge sotsiaal-majanduslik ülevaade, kui palju mingi tegevus maksab, kes maksab ja kuidas me suudame tagada meie riigi konkurentsivõime piiriüleselt. Praegu liigutakse tagurpidi. Esmalt tuleks keskenduda energia pikaajalisele lahendusele. Eesti vajab kiiresti konkreetset ja realistlikku plaani, kuidas oleks tagatud, et kodu- ja äritarbijatele oleks tulevikus igal ajal vajalikul hulgal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Selles vaimus ka selle energiakindluse ettepaneku Isamaa täna parlamendi menetlusse esitas. Juhin tähelepanu, et Riigikontrolli hinnangul ei ole valitsusel lahendust, tegelikku toimivat lahendust, kuidas oleks tagatud, et kodu- ja äritarbijatele oleks tulevikus igal ajal vajalikul hulgal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. On reaalne oht, et elektri puudujäägi korral meie piirkonnas muutub elektri hind tarbijate jaoks liiga kalliks. Koostamisel on küll uus energiamajanduse arengukava, kuid Riigikontrolli hinnangul on kavandatavad meetmed liialt üldsõnalised. Poliitilised sekkumised turumajandusse ja püüd lahendada tervikliku elektrisüsteemi üksikfunktsioone pärsivad elektrisüsteemi arengut. Hüplev energiapoliitika suurendab investeerimisriske. Keskendudes üksnes ilmastikust sõltuva elektrienergia tootmisvõimsuste suurendamisele, arvestamata elektrisüsteemi tervikfunktsioone, ohustame elektrisüsteemi toimepidevust ja kestlikkust. Me vajame valitsuse loosungite kohta, mida täna [kasutatakse] energiapoliitikas, terve mõistuse auditit. Valitsusel ei ole paraku konkreetset ja arusaadavat analüütilist vastust põhimõttelisele probleemile. Juhitavad elektriallikad tingivad paratamatult kahe elektrisüsteemi olemasolu. Investeeringud infrastruktuuri on suured, kõikvõimalikud hädalahendused salvestuse ja süsteemikondensaatoritega reaalsuses vaid tõstavad elektri hinda. Saksa töösturite liidu president ütles: mitte keegi ei tea, kust tuleb elekter, kui tuult pole ja päike ei paista. Ja seda Euroopa suurimas majanduses ning pärast triljoni euro investeerimist! Me peame taastama tegeliku energiavabaduse. Ei saa administratiiv-ideoloogiliselt ning maksumaksjate ja tarbijate arvelt suruda ainuvalikuna peale üht tehnoloogilist lahendust, omamata objektiivset pilti efektiivsusest, tegelikust hinnast ja mõjust elektrisüsteemile ning lõpuks ka kogu tootmistsükli keskkonna- ja kliimamõjudest. Eesti peab energiatrilemmas – julgeolek, hind ja keskkond – leidma uue tasakaalu. Julgeolek ei tohi väheneda ja hind peab olema kordades odavam. Nagu on öelnud Mario Draghi, kes valmistab ette Euroopa konkurentsivõime raportit: kui Euroopa majandus tahab areneda, peab ta leidma tee elektrivarustuseni, mis suudaks elektri alandada all kaks kuni kolm korda. See on Euroopa konkurentsivõime. Selge sõnum. Eesti okupatsiooniaegsed elektritootmisvõimsused on läbi ja meil peab olema tegelik kava uutesse juhitavatesse tootmisvõimsustesse investeerimiseks – sellistesse, mis teenindavad meie rahvast järgmised 30–50 aastat. See tootmisvõimsuste maht peab tagama meie varustuskindluse juhitavate võimsustega, arvestades kasvavat energiadefitsiiti meie regioonis. Need investeeringud, mis peavad olema poliitika lähtekoht, peavad olema konkurentsivõimelise hinnaga. Võtame kokku. Eestis on majandusstagnatsioon ja see tähendab seda, et riigi valitsus peab tootma ühiskonnale kindlustunnet. Ta peab tootma konkreetses majanduslanguse olukorras ettevõtjatele ja meie majandusele kindlustunnet positiivsete sõnumite ja usaldusväärsuse loomise kaudu. Me näeme täna, et valitsuse poliitika, vastupidi, süvendab majanduslangust, on olnud selle võimestaja. See on põhimõtteliselt vale poliitiline kurss ja valitsus peab seda ühemõtteliselt korrigeerima. Isamaa on seda nende kuude jooksul rõhutanud ja täna siit saalist on meie sõnum ühemõtteline ja selge: valitsuse majanduspoliitika ja valitsuse rahanduspoliitika ei vasta Eesti majanduse huvidele, vaid suurendavad usalduse lõhkumist ja ebakindlust, ning ei vasta ka ühiskonna toimetuleku huvidele. Meie keskne küsimus on selles, kuidas kasvatada majanduse mahtu. See on meie võtmeküsimus, kui me räägime olulisest ja ebaolulisest, sellest, mida riigi valitsus peab silmas pidama. Väga palju aega on lastud raisku. Väga palju aega on kulunud asendustegevusele. Ja paraku on valitsuse poliitiline joonis [koosnenud] jutupunktidest. Jutupunktide pinnalt ei ole võimalik kriitilises olukorras otsuseid langetada. See on kõlbmatu tööriist. Meie sõnum on väga lihtne: riigi bürokraatiakulusid tuleb kokku tõmmata, tuleb lõpetada asendustegevused, tuleb jätta ära maksutõusud ja anda aus ülevaade riigi rahanduse olukorrast. Samuti tuleb energiapoliitika küsimustes, aga ka rohepoliitika küsimustes tagada ettevõtjatele ja meie majandusele usutav, veenev ja mitte kindlustunnet lõhkuv, vaid stabiilsust tekitav käsitlus. Nendes põhikategooriates, tuleb avameelselt tunnistada, on valitsus jooksnud lati alt läbi. Ja see olukord mitte ei parane valitsuse käsitlust ja toimimist vaadates, vaid me näeme, et olukord on halvenenud. Ma esitasin valitsusele jaanuarikuus konkreetse tööplaani, et mitte olla üldsõnaline. Seal olid tabelis kirjas vastutavad ministrid ja kuupäevad ning see, mida valitsus peaks tegema sammude kaupa olukorras, kus Eesti majandus praegu asetseb. Selle ma tegin kättesaadavaks nii peaministrile kui ka rahandusministrile. Valitsuse ainukene vastus oli, et koalitsiooniparteid arutavad majanduse ja rahanduse väljavaateid jaanuari lõpul. Jaanuari lõpul arutati valitsuskabinetis neid väljavaateid. Ja mis oli otsus? Otsus oli, et me vaatame asjadele otsa sügisel riigieelarve tegemise käigus. Selline majandusstagnatsioonis oleva riigi valitsuse tegutsemise tempo ja poliitika ei ole tõsiselt võetav. See ei tekita usaldusväärsust. Valitsus oli võimeline keskvalitsuse kulusid piirama 30 miljoni euro jagu. Paavo Nõgene Tallinki juhina ütles koroonakriisis, kui Tallink pidi langetama juhtimisotsuseid, et otsused Tallinki eelarve mahu vähendamise ja kulude vähendamise kohta 50 miljoni ulatuses langetati kahe päevaga. Praegu räägitakse meile nulleelarvest, otsekui nulleelarve pakuks lahendust. Selleks on võetud tööle veel ametnikke, on bürokraatia. Otsuseid, mis majanduskasvu suurendavad ja riigi rahanduslikku positsiooni parandavad, tuleb langetada reaalajas. See ongi see minimaalne juhtimiskvaliteet, mis on valitsusele ülesandeks seatud, see on minimaalne juhtimise hoolsuskohustus. Nii et Isamaal on selged ettepanekud, mida me peaksime tegema selleks, et anda Eesti majandusele uus tõuge. Me loodame, et tänane arutelu ja ekspertide ausad, objektiivsed ja sõltumatud hinnangud võimaldavad tekitada äratõuget debatiks, millised on meie majanduse praegused väljavaated ning mis on ettevõtluse, majanduse ja investorite jaoks usaldust tekitavad sammud. Valitsus räägib investeeringutest. Ma loen debatti, millele juhtis tähelepanu FinanceEstonia. Maksuameti juhis võlgadega või laenudega investeerimise kohta, mida valitsus kavatseb muuta, toob kaasa selle, et kolme aasta perspektiivis jääb FinanceEstonia hinnangul Eestis realiseerimata ligi poole miljardi euro ulatuses investeeringuid. Üks asi on tegelikkus ja teine asi on poliitiline retoorika. (Juhataja helistab kella.) Täna liiguvad need kahjuks vägagi lahknevas ja vastanduvas, kiiresti kaugenevas suunas. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Urmas Reinsalu! Kuulasin hoolega teie ettekannet, nii majanduspoliitika kui ka maksupoliitika punkte. Võib öelda, et paljuski teiega nõustun, aga tahaks natuke aru saada teie erakonna poliitilisest maailmavaatest, mis puudutab näiteks maksupoliitikat. Nagu te hästi teate, meil on olnud ka varasemalt majanduskriise, mulle meenub aastate 2009–2010 majanduskriis, mis oli tänasest märkimisväärselt sügavam, töötute arv oli toona märksa kõrgem. Siis oli ka erinevaid maksumuudatusi, näiteks käibemaksu tõus 18%‑lt 20%‑le. 18. juunil 2009 otsustati seda parlamendisaalis. Teie isiklikult toetasite käibemaksu tõusu, teie erakond toona toetas seda. Tahakski aru saada, kas te tunnete nüüd, 15 aastat hiljem, et võib-olla oli õigus Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal ja Keskerakonnal, kes toona keset kriisi toetasid pigem vasakpoolset poliitikat, maksutõusudest hoidumist, või oli siiski õige toonane otsus käibemaksu tõsta, sealhulgas Isamaa ja Res Publica Liidu häältega.

Aitäh! Ma arvan, et üks suurimaid vigasid, mida valitsus vähemalt retoorikas teeb, on see, et ta püüab kopeerida varasemate kriiside lahendamist, [kasutades] sarnaseid meetmeid. Siis oli Eesti ülesanne liikuda üle eurole – juhin tähelepanu – ja tagada meie valuuta stabiilsus. Vaatame praegu seda maksutõusude kaskaadi, mis on aset leidnud, ja täiendavaid maksutõuse, mis on avalikkusele teada, riigi eelarvestrateegias fikseeritud. Ma juhin tähelepanu, et praegu tegeleb valitsus juba täiendavate maksutõusude – need ei ole veel avalikkusele teada ega avalikkuse tähelepanu alla jõudnud – väljamõtlemise ja sepitsemisega kavandatava kliimaseaduse raames ja riigieelarve tulude kasvatamiseks. Me peame sõnastama – see ongi juhtimise esimene lähtekoht –, mis on kõige olulisem praeguses majandusstagnatsiooni olukorras. Minu väide: väliste julgeolekuriskide kõrval on täna Eesti riigi valitsuse esmane ülesanne meie majanduse konkurentsivõime tagamine ja muu poliitika peab seda teenima. See on põhimõtteline erinevus Isamaa ja valitsuskoalitsiooni poliitika vahel. Kui me vaatame ainuüksi kaudsete maksude tõuse, siis tuleb tunnistada – ma julgen seda eeldada –, et Eesti on juba sellel aastal jõustunud sammudega muutunud Euroopa kõrgeima kaudsete maksude määraga riigiks. Ja sellele lisandub langetatud regulatiivsete otsustega kaasnev hinnatõus. Valitsus oma maksueelnõudes, kui ta esitas kaudsete maksude tõstmise eelnõud, põhimõtteliselt ignoreeris seda. Ta arvestas need maksutõusud üksnes nii-öelda mehaanilise korrutustehtena, korrutades hindu läbi maksutõusu määraga. Kuid me näeme, et see on saatnud ka turule signaali. Me võime öelda, kas turg käitub õiglaselt või mitte. Kuid turg sai signaali hinnatõusu kohta, see signaal on realiseerunud ja seetõttu oligi meil jaanuaris 4,7% ehk Euroopa kõrgeim hinnatõus. See ei ole tulnud tühjusest. Võrdleme seda Läti, Leedu ja Soome hinnatõusuga, mis jääb jaanuarikuu arvestuses alla protsendi – meil on 4,7%.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui Riigikogu liige ja kui ettevõtja kirjutan sinu ettekandele kahe käega alla. See oli minu arust tõesti väga sügav ja väga hea analüüs. Ma keskenduksin rohkem energiaprobleemile või energiasektorile. Me nägime jaanuarikuus, et päevased elektri hinnad kõikusid kahekümnekordselt. See on kindlasti üks põhjustest, mispärast ettevõtjatel ei lähe just kõige paremini. Minu küsimus ongi: missugune on Isamaa ettepanek või plaan, kuidas energia hindasid vaos hoida? Aitäh! Selle Eesti pikaajalise energiakindluse kava põhipunktid, millele peaks vastama riigi tegevus, me esitasime täna hommikul Riigikogu otsuse eelnõuna menetlusse. Kui me räägime pikaajalisest [lahendusest], siis meil ei ole alternatiivi sellele, et meie energiaportfellis on juhitavad võimsused, mis on võimelised tagama pikaajaliselt meile varustuskindluse. Need peavad olema meie energiapoliitikas sellise rõhuasetusega, et meil on ka pikaajalises vaates konkurentsivõimeline elektri hind. Omaette küsimus on see, kui me räägime praegu energia defitsiidist, mis meie regioonis on. Me peame avameelselt tunnistama, et kogu rohepöörde loogika on ju üles ehitatud majanduse viimisele elektripõhiseks, mis tähendab tegelikkuses seda, et energia defitsiit kasvab Euroopas, meie regioonis kiiresti. Selles olukorras peame loomulikult otsa vaatama ka Nord Pooli börsi toimimise loogikale, mis algselt disainiti ju selle põhimõttega, et Nord Pooli börsi süsteemis oli tootmisvõimsuste ülejääk. Praeguses olukorras, mis on tekitanud meile Ameerika mäed ja ebanormaalse olukorra, on Nord Pooli loogika pöördunud tagurpidiseks: meil on tootmisvõimsuste defitsiit. Nii et minu veendumus on, et energiapoliitikas lasub meil kohustus töötada venitusteta välja tegevuskava, mis peab andma vastuse küsimusele, kuidas meil oleks ettevõtjatele konkurentsivõimeline energia hind. See peab olema lähtekoht valitsuse poliitikas. Siin võivad esile kerkida väga mitmed regulatiivsed probleemid, kui me räägime Nord Pooli toimimisest, aga me räägime ka Euroopas näiteks heitekaubanduses valitud suunast, mis laieneb. Meil lasub kohustus need piirajad enda jaoks sõnastada ja seada väga selge aus küsimus, milliste reeglite muutmisele me oleme võimelised üles kutsuma, selleks et me suudaksime oma strateegilisi eesmärke realiseerida. See on meie vastutus täna siin rahvaesindusena – Eesti riigi juhtivad mehed ja naised –, aga ka vastutus inimpõlve kahes perspektiivis: meie tööstuse arengut ja kogu meie majanduse arengut silmas pidades.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! See, et tänasel valitsusel ei ole majanduspoliitikat, on tegelikult ju kõigile näha. See, et kriitika peale peaminister pahandas Eesti rahvaga, [öeldes], et me vingume Eesti vaeseks, on ka kõigile teada. Nüüd tuli välja, et see teadmine, et valitsusel pole majanduspoliitikat, on jõudnud kohale ka Reformierakonna staapi. Ma tsiteerin. Reformierakonna peasekretär on saatnud kirja kõigile Reformierakonna juhatuse liikmetele: me peame hakkama teesklema, me peame hakkama nii-öelda pehmendama oma ebaõnnestumisi, peame hakkama varjama oma tegematajätmisi. "Maksutõusud oleks võinud teha paremini. Kõik korraga ja ehk natuke rohkem. Võib-olla vähem kaootiliselt." Selline teeskluspoliitika ja pahandamine kriitika pärast on ka üks tänase valitsuse tunnusmärke. Kuidas neid õpetussõnu võiks käsitleda?

Ma arvan, et see diagnoos on väga kehv, sest see peegeldab seda, et Reformierakond – järelikult ka see juhtimiskultuur, mis valitsuses valitseb – näeb praegu majandusstagnatsioonis riigi juhtimist kui turundusoperatsiooni: valitsus peaks kehva poliitikat paremini turundama. Siin lähevadki meie seisukohad lahku. Kehv poliitika ja sisulise poliitika, kvaliteedi puudumine on tegelik probleem. Kui peaminister räägib, et me viriseme ennast vaeseks, siis keda ta mõtleb virisejate all? Ta mõtleb neid pooli Eesti peresid, kes konjunktuuriinstituudi baromeetri järgi hindasid uuringus objektiivselt, et nende toimetulek eelmisel aastal halvenes. Eesti pered on virisejad. Ta hindab selliselt Eesti põhiliste [sektorite], majandus-, teenindus-, kaubandus- ja tööstussektori esindajaid. Kui me vaatame konjunktuuriinstituudi majandusbaromeetri alusel reaalset olukorda, kui suur on eksportivatel ettevõtetel tööstussektoris tulevase [toodangu] maht, [siis näeme, et] see on kahanenud. Ja selgub, et kui nad peegeldavad seda probleemi reaalselt ühiskonnas, siis nad on virisejad. Need inimesed, kes maksavad maksutulu meie riigis kinni, selgub, on virisejad. Vaadake, neil hinnangutel [on mõju]. Kui me vaatame Läti, Leedu ja Eesti majandususalduse indikaatoreid, siis me näeme väga selgelt erinevat korrelatsiooni. Lätis ja Leedus on majandususalduse indikaatorid oluliselt kõrgemad kui Eestis. Ja siit ma jõuangi tagasi tuumprobleemini, millega ma ettekannet alustasin. Meie majanduse probleemid on väga paljuski objektiivse iseloomuga ja valitsuse ülesanne peab olema majandusprobleeme leevendada, mitte süvendada. Mida meile täna pakutakse, kui kuude jooksul pole valitsuselt adekvaatset, relevantset käsitlust majanduse olukorra väljavaadetest meie lauale [jõudnud]? Meile pakutakse asemele jutupunkte, mida illustreerib hea küsija [viide], et tuleb hakata rääkima asjadest ilustavalt ja teistmoodi. Niimoodi me kaugele ei sõida, paat vajub lihtsalt alt ära.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma jäin teie ettekandele hiljaks, kindlasti vaatan, mida te enne rääkisite. Aga see, mida ma nägin, on puhas suurushullustus – et te üldse majandusest räägite ja püüate olla kõneisik teemal, mida te ei ole tegelikult kunagi õppinud ja millega te ei ole tegelenud. Teiseks see, kuidas te saadate valitsusele tööplaane ja siis räägite sellest juba mitmes kord. Teie ja valitsuse tööplaan – see ei ole päris normaalne jutt. Aga ma tahaksin aru saada, kas teis on ka veel isamaalast. Mis on teie hinnangul praeguse majandusseisu põhjus? Kas te sellest olete rääkinud? Kas on tõesti partei ja valitsus see põhjus või olete te mingid muud põhjused ka avastanud?

Aitäh! Kõigepealt, te ütlesite, et mul ei ole õigust rääkida majandusest. Vaadake, mina olen täna nende inimeste esindaja, kes tunnevad muret, ettevõtlusorganisatsioonide esindaja. See on ettevõtlusorganisatsioonide mure, ettevõtjate mure, majandusega tegelevate ekspertide mure. Minu suu läbi kõnelevad inimesed, kes tegelevad reaalselt Eesti majandusega. Isamaa on Eesti ettevõtluse ja Eesti majanduse kaitsja, sest paraku Reformierakond on selle lipu käest lasknud. See on tõsiasi. Nii et see annab mulle moraalse õiguse kõneleda. Teine küsimus, mida te puudutasite, ma saan aru, etteheite vormis, [oli see,] et tegemist on suurushullustusega ja kes annab meile õiguse pakkuda välja konkreetseid lahendusi, mida valitsus peaks halvenenud majanduskonjunktuuris kiiresti [kasutama]. Vastupidi, see on ainumõeldav konstruktiivne lahendustee, et me mitte abstraktselt ei kritiseeri, vaid meil on konkreetsed arusaamad. Isamaa on võimeline näitama neid konkreetseid otsuseid, mida valitsus peaks venitusteta tegema. Tõepoolest, kui me kõneleme keskvalitsuse bürokraatia vähendamisest, siis härra Võrklaeva teooria on selline, et keskvalitsuse bürokraatiat ei tohiks praegu vähendada, kuna see on täiendav majanduse stimuleerimine majanduslanguse olukorras. Teie valik on mitte vähendada keskvalitsuse bürokraatiat, vaid asetada koormus maksude kaudu ettevõtlusele ja Eesti inimestele. Ja siin lähevad meie vaated tõepoolest põhimõtteliselt lahku. On erinevad suunad. Nüüd see teie küsimus, mis puudutas Euroopa majanduslanguse ning ka meie regiooni ja Eesti majanduslanguse objektiivseid põhjuseid. Ma olen korduvalt öelnud, et selle taga on loomulikult rida objektiivseid põhjuseid: meie regioonis konkreetselt nõudluse kahanemine meie põhilistel sihtturgudel, ebastabiilsus, mis puudutab intressimäärasid, energiakriis, ja loomulikult seda raamistab Venemaa-Ukraina sõda. Seda ei vaidlusta keegi, et rida keskseid probleeme, millega on silmitsi meie majandus, on puhtobjektiivsed, sõltumata sellest, milline mees või naine on täna Eesti valitsuses. Põhiküsimus on selles, milline on valitsuse lähenemisnurk, ettepanekud ja tegevuskava, kuidas selles olukorras opereerida. Ja see on minu põhisüüdistus: valitsus, selle asemel et pakkuda kindlustunnet ja [teha] samme, mis annaksid meie majandusele uue hoo ning soodustaksid majanduse mahu kasvu, võimendab majanduslangust. See on ju põhiprobleem, härra Ligi.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Noh, tuleb vägisi ikkagi meelde tuletada, kust see kõik alguse sai. Kõik eksperdid on ju nõus, et tegelikult viis energia hindade meeletu kallinemine üles inflatsioonikõvera ka kõigi teiste hindade puhul. Kõige hullem pauk tuli 2022. aasta suve lõpus, sügisel. Te räägite nüüd konkreetsetest plaanidest ja tuletate meelde koroonakriisi. Sel ajal, tõesti, teiega koos valitsuses olles me reageerisime kiiresti ja mõju ettevõtlusele, majandusele oli väiksem. Aga siis, kui tuli see tohutu hinnahüpe ja inflatsioon [tõusis] 25%‑ni, olite te valitsuses, aga ühtegi konkreetset plaani ju ei olnud. Elektrituru reform ehk universaalteenus hoiab tegelikult siiamaani inimesi lõksus ja nad maksavad rohkem raha, kuna nad tõesti ei oska valida [pakettide] vahel. Aga börsipakett on olnud kogu see aeg odavam kui universaalteenus.

Aitäh! Tõepoolest, võtame siis eelmise valitsuse sammud. Valitsus maksis, kompenseeris universaalselt teatud hinnatrajektoorist üleval pool osa gaasi [hinnast], 50 euro ulatuses teatud hinnahorisondist üleval pool elektrienergia [hinnast] ja kehtestas universaalteenuse, mis kindlasti andis mitmel kuul inimestele täiendavat [tuge] toimetulekul. Seda ju peegeldab väga selgelt ja sümmeetriliselt ka Enefiti praegune vaidlus Konkurentsiametiga. Mille üle Enefit vaidleb? Et tal jäid tulud saamata seoses sellega, et ta oli sunnitud müüma universaalteenusena elektrienergiat. Kuid [räägin] selles valguses, mis puudutab universaalteenusele osundamist. Meie ettepanek oli juba 2023. aasta alul, kui me nägime, et börsielektri hind hakkab alanema võrreldes Konkurentsiameti kooskõlastatud universaalteenusega, minna üle nii-öelda valiku põhimõttele või vabaduse põhimõttele, mis tähendab seda, et universaalteenus oleks olnud kahesüsteemne. Juhul, kui universaalteenuse hind oleks olnud allpool börsielektri hinda, oleks rakendunud universaalteenus, ja kui universaalteenuse hind oleks olnud kõrgem börsielektri hinnast, oleks selle loogikaga rakendunud börsihind. See oleks kindlasti ka praeguses olukorras – kui me vaatame aasta tagasi – lahendanud praktiliselt probleeme, mis puudutavad hinda, mida inimesed elektrienergia eest maksavad. Kuid sellele Isamaa algatusele, nagu me mäletame, parlament valitsuse tasemel poliitilist toetust ei leidnud ja ma arvan, et see ei olnud mõistlik.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete mitu korda siit puldist öelnud, et teil on väga palju näpunäiteid, kuidas majandus soost välja tuua. Aga üks teema, mida eksperdid on ju arutanud, on seotud sellega, et enne Vene agressiooni Ukrainas olid paljud sisendid seotud Venemaaga. Ehk toore, mida meie tublid ettevõtjad kasutasid, oli seotud Venemaaga ja selle tõttu ka suhteliselt madalate hindadega. Nüüd see struktuur on muutunud ja meie konkurentsivõime headel eksporditurgudel on mõnevõrra langenud, langenud ka selle tõttu, et nendel turgudel endal on keeruline. Öelge palun, mida te ütleksite konkreetselt nendele ettevõtjatele, kelle mudel [põhines] väga jõuliselt odaval Vene toormel.

Aitäh! See on väga põhimõtteline probleemi püstitus. Me peame mõeldavas tulevikus arvesse võtma, et ida-läänesuunaline, ütleme, majanduskoridor, mis on väga pika aja jooksul nii või teisiti siin mingisuguse osa lisaväärtust andnud, jääb suletuks. See on niisugune geostrateegiline lähtekoht. Ja sellega tuleb kohaneda, sellele ei ole alternatiivi. Teine küsimus on see – kui me räägime Eesti tööstuse arengust –, millised on need elemendid, mida riigil on võimalik pakkuda Eesti tööstuse potentsiaali toetamiseks, mitte lõhkumiseks. Esimene koht selleks on energeetikasektor, mida ma nimetasin. Teine tahk, millele me peame ausalt otsa vaatama, on tegelikult kogu rohepöörde keskkonda puudutavad sammud, mida valitsus kavandab. Ma mitte asjata ei öelnud, et vaatame praegu ettevõtjate tagasisidet nii kliimaseaduse väljatöötamiskavatsusele kui ka nendele initsiatiividele, mida ette valmistatakse. Ütleme, sektorite piiramine niisuguste siseriiklike reeglitega ja täiendavate koormiste asetamine [ettevõtetele] võrreldes üleeuroopalise heitekaubanduse süsteemiga, ma pean avameelselt tunnistama, halvendab olemuslikult lisaks sellele, millele te osutasite – toormevõimaluste katkemine ida-lääne suunal –, meie majanduse kõige tähtsama selgroo, tööstuse konkurentsivõimet. Minimaalne loogika, mis peab meil olema: me peame seadma, kehtestama reaalse vaate, mis on meie majanduse konkurentsivõime huvides, pidades silmas üleeuroopalisi rohe-eesmärke, mis on kehtestatud. Meil ei ole võimalik siin olemuslikult lõpetada majandustegevust, see on jätkusuutmatu visioon. Seetõttu ma kutsungi praegu üles, et tuleb panna kliimaseadusele moratoorium ja anda ettevõtjatele selge ja aus hinnang selle kohta, kui palju ja mida planeeritakse ning kui palju see maksma läheb. Ja siis selles olukorras tuleks kehtestada miinimumlävend, et me ei hakkaks lisaks üleeuroopalisele reeglistikule oma majanduse konkurentsivõimet koormama.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Urmas! Kõigepealt ma tahan öelda, et Jürgen Ligi seadis siin kahtluse alla Urmas Reinsalu pädevuse majandusküsimustes. Siin ongi vahe: tänane valitsus ei kuula ettevõtjaid ja teeb otsuseid oma peaga, aga meie – Isamaa ja kaasa arvatud Urmas – teeme [otsuseid], lähtudes just nimelt sellest, mida räägivad ettevõtjad. Aga no kuna siin läks jutt selle peale, siis ma võin tuua esile, et tänane rahandusminister on geodeet ja Jürgen Ligi on geograaf, nii et ei ole mõtet rääkida nendel teemadel. Valitsuse poliitika on ajanud majanduse kuristiku servale ja pikk plaan on astuda veel tubli samm edasi. Minu küsimus on: millise peamise sammu peaks sinu arvates astuma peaminister Kaja Kallas, et päästa Eesti majandus hullemast?

Vabandust, hea ettekandja! Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Kas see protseduur võimaldab ära õiendada otsest valet minu hariduse kohta, mis praegu kõlas, [kui nimetati] mind geograafiks? Ma olen ennekõike ökonomist diplomite järgi. Kas juhataja saaks selle ära klaarida? Või kas minu märkus on üldse kohane praegu?

Aitäh! Kodu- ja töökord seda ei võimalda, aga teie kogenud poliitikuna klaarisite selle asja ju ise just ära. Hea ettekandja, palun vastake!

Väga tõsine küsimus: mida valitsus peaks tegema? Me oleme rea praktilisi ettepanekuid teinud, aga ma tunnistan, et ma ei näe suutlikkust. On küll jutupunktid, mis Reformierakonna juhatuse liikmetele on välja saadetud, selle kohta, kuidas teha eneseõigustamise poliitikat poliitilise turunduse huvides, kuid me ei näe ühte olemuslikku jutupunkti, mis on sisuline ja mida ootavad ettevõtjad ja ühiskond: et selline poliitikajoonis on olnud vale. Seda peaks peaminister tunnistama. See on lähtekoht, et meil oleks võimalik liikuda edasi lahenduste juurde, selle lahenduste kataloogi juurde, mille on pakkunud välja Isamaa, et vastata ootustele, ettevõtlusorganisatsioonide ootustele. Valitsuse ülesanne on ühiskonda inspireerida, pakkuda ka kriitilises olukorras ettevõtjatele lootust. Täna see kett on katkenud, sest usaldus on katkenud. Andke andeks, kogu lugupidamise juures, usaldus selle valitsuse vastu on puudulik. Järelikult ei ole valitsusel ka ühiskonda inspireerivat autoriteeti ja see on väga põhimõtteline probleem. Minu meelest lasub valitsusjuhil kohustus hinnata ausalt, kas tal tegelikult on julgust ja otsustavust ja arusaam [vajadusest] visata põhimõtteliselt kõrvale senine valitud käsitlustee majanduspoliitikas ja kehtestada uus käsitlus. Ja kui ta leiab, et tal ei ole selleks enam ühiskonna usaldust, siis tuleb amet maha panna. Nii lihtne see ongi. Vaadake, seda kriitikat valitsuse, noh, ütleme, kompetentsi või juhtimissuutlikkuse kohta jagavad ju ka koalitsiooni esindajad. Härra Ligi on öelnud, et valitsuses ei ole rahandusgeeniusi. Mart Võrklaev ise ütleb, et see, mis valitsuses käib, on tegelikult parteipoliitika, mitte riigivalitsemine, viidates tõepoolest konkreetselt õpetajate streigi ajal tekitatud tohuvabohule. See on väga põhimõtteline probleem. Valitsusel puudub selge rahandus- ja majanduspoliitiline narratiiv ja ilmselgelt me näeme, et ta ei ole meeskonnana võimeline täna seda sisustama. Täiesti heitlikud tõmblevad katsed erinevates valitsuse nurkades on lihtsalt kulissid, mis on mõeldud turundusvõttena. Mulle näib, et ühiskond hammustab selle paraku läbi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma kahjuks pean kordama oma eelmist küsimust. Te vastasite küll pikalt ja põhjalikult, aga tegelikult ei vastanud mu küsimuse tuumale. Meie seisukohad võivad aja jooksul muutuda, võib ka öelda, et tagasivaates on alati lihtsam hinnata, kas üks või teine otsus on olnud õige. Ja loomulikult ka erakondade maailmavaated võivad aja jooksul nihkuda natuke rohkem paremale, natuke rohkem vasakule. Ma ikkagi tahaks selguse mõttes saada teie ja teie erakonna hinnangut. Kas 2009. aastal otsustatud käibemaksu tõus 18%‑lt 20%‑le oli selle kriisi tingimustes õige või vale otsus? Kas õigel pool rindejoont olid tol hetkel Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, kes selle seadusemuudatuse jõustasid, või Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes olid selle vastu? Teatavasti toona isegi koalitsioon veel vahetult enne seda lagunes. Kumbapidi see teie hinnangul ikkagi nüüd on?

Aitäh! Ma arvan, et see oli toona tegelikkust [arvestav] ja ratsionaalne otsus, sest see võimaldas meil – meil oli kroon kasutusel, mäletate – Euroopa finantskriisis võtta kasutusele euro. See oli tegelikult toonase kriisi dünaamikat vaadates ratsionaalne valik. Praeguse kriisi puhul, kui me räägime praegusest majanduslangusest, on mitmed aspektid väga põhimõtteliselt erineva iseloomuga ja seda tuleb ausalt tunnistada. Igale probleemile [on erinev lahendus]. [Isegi kui] minevikus on [samasugune] probleem aset leidnud, ei pruugi tulevikus [sarnase] kriisi korral olla sama lahendus. Täna me tegeleme selles olukorras nii-öelda lainetega. Justkui ratsaväerünnaku lainetena – neli-viis lainet – on praegune valitsus tegelenud riigi rahanduse korrastamisega. See on olnud loosung. No ei ole ju selles ka edukad oldud, [nagu me näeme], kui me vaatame Eesti Panga prognoosi detsembrikuust, mis prognoosib riigis defitsiiti nii sellel aastal kui ka järgmisel aastal. Meil on tekitatud väga suur tohuvabohu majanduskeskkonnas. On niisugune endeemiline probleem, et lahendus, süsteemne ülerulliv lahendus on maksutõusud, millega püütakse riigi majandust kiskuda soost välja, nagu parun Münchhausen püüdis iseennast juukseidpidi soost välja tõmmata. See ei ole minu veendumuse järgi jätkusuutlik. Riigi majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamise põhilähtekoht on see, kui suur on meie majanduse maht ja kas see kasvab. Teised poliitikavalikud peavad seda ülesannet teenima, mitte olema sellele allutatud. See on minu arusaam praegusest kriisijoonisest, epikriisist ja ka lahendustest tulenevalt.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud eeskõneleja! Eile oli siin saalis rahandusminister Mart Võrklaeva mootorsõidukimaksu eelnõu esimene lugemine. Eelnõu ise on äärmiselt ebaõiglane, see tekitab regionaalset ebavõrdsust ja kiirendab linnastumist. Ministri jutt, et linlased kaotavad selle tõttu rohkem kui maainimesed, on täiesti äraspidine ja valelik. Kevadel tõsteti parlamendist üle rullides järgmisteks aastateks makse ja seda tegi siit puldist Reformierakonna tankist, kellel on geodeesiaharidus. Jürgen Ligi heidab teile ette, et teie kolmekordse ministrina ja mitmekordse valitsusdelegatsiooni juhina ei tohi majandusest rääkida. Lubage naerda! Jah, meil on rasked aastad, aga te ütlesite ennist, et te olete kohtunud palju ettevõtlusorganisatsioonidega. Ma olen olnud juures, ma tean, et te kohtute nendega pidevalt, te hoiate ennast kursis. Öelge palun, kas ettevõtlusorganisatsioonid küsivad toetusi, nagu Reformierakonna koalitsioon neile pidevalt ette heidab. Mida ja milliseid muresid on ettevõtlusorganisatsioonid teile tänase situatsiooni kohta väljendanud?

Aitäh! Väga asjakohane ja õigustatud küsimus. Ma ütlen, et [ettevõtlusorganisatsioonide] märksõna on praegu selline: jätke meid rahule. See on esimene märksõna. Ärge tekitage juurde kindlustunde lõhkumist, see on paratamatult habrastunud seoses majanduse objektiivselt kehvade väljavaadetega meie regioonis. Jätke meid rahule! Ja see puudutab tegelikkuses nii maksupoliitilisi valikuid kui ka sedasama vaadet, mida ettevõtjad ootavad kliimaseaduse lähtekohana. Niisugune käsitlusviis, mida praegu valitsus püüab kehtestada, tekitab tegelikkuses täiendavat ebakindlust. Me näeme, et ettevõtjate järgmine märksõna ja mida oodatakse, on see, et selles segaduses ja väga prognoosimatus tulevikus, millega me silmitsi oleme, on valitsuse ülesanne panna paika teatud rööpmed selleks, et tekitada tulevikku vaadates kindlustunnet juurde investoritele ning loomulikult meie enda rahvuslikule tööstusele ja majandusele. Need on need põhiküsimused. On rida väga praktilisi probleeme, olemuslikke probleeme, [mis tuleks lahendada] praeguse koorma kergendamiseks või mingi rumala otsuse ärajätmiseks. Kuid üks põhimärksõnu, mis ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide muresid saadab, on see, et usaldus selle valitsuse majanduspoliitika vastu on kukkunud alla põranda. See on reaalsus.

Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te olite valitsuses minister, kui 2022. aasta teisel poolaastal hüppas hüperinflatsioon väga kõrgele. Ma tean, et enne seda olite te opositsioonis teinud ettepanekuid langetada energiakandjate käibemaksu ja aktsiise päris suurte pakettidena. Ja ma rääkisin universaalteenusest, aga minu küsimuse sisu ei olnud see. Sel ajal, kui te läksite 2022. aastal valitsusse, me kõik teame, panid tegelikult just nimelt väga kõrged hinnad – kõik eksperdid on seda öelnud, ettevõtjad ütlevad ka – põntsu Eesti ettevõtjate konkurentsivõimele ja sealt see majanduslangus tuli, kuna sisendi[hinnad] olid ettevõtluses just energia hindade näol väga kõrged, eelkõige esialgu. Miks te siis ei võtnud ette ühtegi sammu, et seda leevendada? Nagu te meelde tuletasite, koroonakriisi ajal me suutsime seda teha. Miks 2022. aastal seda ei suudetud teha?

Aitäh! Tegelikkuses, kui me vaatame seda inflatsiooni, mis meil on olnud 2021. aasta algusest, [siis näeme, et] ligi 30%, üle kolmandiku on meil raha hind odavnenud. Ja üks põhjuseid on kindlasti elektrienergia hind, energiakandjate hind. Oma ettepanekud, mida me olime võimelised selles toona kolmveerand aastat olnud valitsuses läbi suruma, me tegime, kuigi mitte sellises ambitsioonimahus, ma arvan, mida me oleksime soovinud saavutada. Aga ma pean ütlema, et universaalteenus – me kõnelesime sellest – oli toona kindlasti ka poliitiline kompromiss. Seda ma võin avameelselt sulle öelda. Meie nägemus oli veidikene teistsugune: et riik tegelikkuses kompenseerib kogu CO2-emissiooni hinna tootjale. See oleks kindlasti tähendanud oluliselt madalamat universaalteenuse hinda nii tarbijatele, väiketarbijatele kui ka ettevõtjatele. Mul on meeles, et Eesti valitsus võttis minu ettepanekul positsiooniks, et on nii-öelda määramatu, spekulatiivne CO2-kaubanduse tase, mis meil praegu on. Prognoosid on viidanud aastate jooksul ka sellele, et paratamatult võib see sektorite laiendamisel hakata kiirelt kasvama. Ma arvan, et meie majanduse huvides on kindlasti see, et CO2-kaubanduse koormis oleks ikkagi prognoositava tasemega, üks selge flat rate. See oli ka Eesti positsioon, mida valitsus minu ettepanekul toetas. Ja ma arvan, et moel või teisel tuleb see tulevikku vaadates uuesti lauale tõsta.

Urmas Kruuse, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te väitsite, et mõistlik oleks teha kliimaseadusele moratoorium. Ma võin öelda, et ma ka suhtlen ettevõtjatega ja väga paljud neist on öelnud, et sellelt seaduselt nad ootavad ja loodavad tegelikult seda, et oleksid selged sihid ja arusaamad, ja sellepärast on nad kaasatud nendesse töögruppidesse, et seda paremini teha. Aga olete te mõelnud selle peale, et meil on palju ettevõtjaid, kes oma [keskkonna]jalajälge praegu väga selgelt jälgivad, ja ühel väga kindlal põhjusel: nad tahavad olla osa globaalsest kaubandusest ja tarneahelatest? Nad kardavad, et vastasel juhul, kui nad ei tegele oma keskkonnajäljega, nad lülitatakse ühel hetkel sellest süsteemist välja, ning see tegelikult vähendab selgelt ettevõtlikkust ja võimet kaubelda. Kas te olete sama meelt või arvate siiski, et on mõistlikum teha kliimaseadusele moratoorium ja kogu keskkonnateema selles kontekstis ära unustada?

Ei, ma ei väitnud seda, et keskkonnateema tuleb ära unustada. Ma protestin selle vastu, et piiranguid, uusi makse, regulatsiooni, majanduse täiendavat bürokratiseerimist ja plaanimajandust on asutud kehtestama enne, kui on üldse [tehtud] mingisugune sisuline analüüs, kes maksab ja mille eest maksab. Küsimus on selles, kas võtta Euroopa Liidus seatud eesmärkide kõrval kasutusele täiendav regulatsioon ja koorem. Ma ei pea seda mõistlikuks. Ütlen ausalt. Nüüd see küsimus, mis puudutab teie näidet, et ettevõtted ise, pidades silmas oma välisturgusid ja ka pankadelt laenu saamist, kohanevad rohepöörde keskkonnas turuloogikaga. See tegelikult ongi ettevõtete valik, eks ole. Küsimus on selles, kas te tahate neile regulatiivselt täiendava maksude, koormiste ja piirangute puntra veel lisaks kaela riputada. Ja ma arvan, et see ei ole mõistlik. Tegelikkuses peab turumajandus toimima valikutepõhiselt. Nii nagu tehnoloogia puhul on turumajanduses mõistlik olla tehnoloogianeutraalne, nii on mõistlik jätta ettevõtlusele, meie tööstusele ja majandusele valikuvabadus.

Hea ettekandja, teile on veel üks küsimus. Priit Sibul, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus: milline on teie arvates kõige mõistlikum lahendus? Me teame, et elektri hind on meie piirkonnas sisendina nii tööstuses kui ka majanduses, aga lõpptulemusena ka eratarbijatele üsna suur kulu. Mis on teie hinnangul lühi- ja pikaajalised lahendused, et me oleksime elektri hinnaga vähemasti konkurentsivõimelised?

Aitäh! Tuleb ausalt öelda, et me peame looma sellise keskkonna ja investeerimiskindluse ettevõtjatele, et oleks tagatud investeeringud uutesse juhitavatesse võimsustesse. Tegelikkuses on energeetika puhul ikkagi küsimus selles, mis on meie tootmissuutlikkus. Riigikontrolli eelmise aasta aruanne annab meile ju väga kiretu vastuse, et 2027. aastast edasi ei ole meil jätkusuutlikku lahendust. See on oht, mis viib meid väga tõsisesse energiakriisi. Ja nagu ma ütlesin, meie märksõnad [peaksid] olema, et meil on elektrienergiat, meil on olemas oma varustusvõime. Ma juhin tähelepanu, et me peame vaatama ja valitsuse ülesanne on vaadata ka Balti hinnastamispiirkonda. Tegelikkuses on tulevikku vaadates sama tõsised, kui mitte suuremad probleemid Läti ja Leedu võimsuste puudumisega. Ja see seab meile niisuguse lähteloogika, et meie poliitika peab [seda arvestama] uute võimsuste tekitamisel ja nende regulatiivsete otsuste langetamisel, mis puudutavad võrgu arendust, mis puudutavad kõiki kompenseerivaid mehhanisme. Sellepärast ma hoiatasingi, juhtisin tähelepanu, et kui meil ei ole lahendatud [kõik] selles võrrandis, ei ole kogu energiatootmistsükli maksumust hinnatud, siis meil võib ka elektrienergia hinna konkurentsivõime probleem väga tõsiselt tõstatuda. Meil peab olema realistlik plaan, mille lähtekohad on konkurentsivõimeline elektrienergia hind ja elektrienergia olemasolu, mis on üksteisega seotud. Küsimus on selles, milliseid regulatiivseid nõudeid see meile seab, milliseid rahalise sisuga nõudeid või eeldusi see seab, ja kolmandaks, milliseid reegleid ja nõudeid, mis nende eelduste täitmist piiravad, me peame olema valmis korrigeerima.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Suur tänu teile! On fikseeritud küsimuste ja vastuste aeg 40 minutit – see oli algatajate soov –, tegelikult oli praegu aeg läbi juba 2 minutit ja 47 sekundit. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepa.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Tervitame Riigikogu esimeest.

Kuidagi naljakas on siin peaaegu tühjale saalile esineda, aga loodame, et inimesed on vähemasti arvutite taga ja kuulavad. Mina valisin täna oma esimeseks slaidiks hoopiski slaidi Statistikaameti tarbijahinnaindeksiga, mis on väga kõnekas. Ma tänan härra Urmas Reinsalu eelneva ettekande eest. Ehk keegi mäletab veel tema päris esimest ettekannet, kus oli toodud hästi palju arve ja statistikat ning ülevaade majandusest ja hindadest. Aitäh selle eest! See on päris kõnekas. Me teame, et tarbijate kindlusindeks on praegu väga madal. Uuringutest tuuakse välja ja tuleb välja see, et inimesed on väga mures oma majandusliku toimetuleku pärast ja tööpuuduse suurenemise pärast täpselt samamoodi. Toidutööstustega on ühtpidi väga lihtne: toidutööstused elavad täpselt nii hästi, kui elab meie tarbija ja kui kindlalt ja milliseid valikuid meie tarbija teeb. Hetkel võib tõepoolest öelda, et ka meie poolt vaadatuna on tarbijate ebakindlus väga suur. Tarbijad säästavad, mis on ju ühtpidi hea. Tehakse väga ratsionaalseid valikuid, otsitakse soodushindu, eelistatakse odavamaid toiduaineid ja oodatakse oma meelistoiduainete puhul kampaaniahindu. Me nägime seda kõike juba aasta ja rohkem tagasi. Mis siin salata, toit on ju inimeste üks põhivajadusi ja tegelikult ka põhiõigusi. Selle slaidiga tahan ma näidata seda, et käibemaksu tõus 1. jaanuarist 2024 on paraku tõstnud hindu rohkem kui käibemaksu tõusu võrra. Tuletades meelde ühte "Esimest stuudiot", kus öeldi, et käibemaksu tõus pidi küll ainult juuksuritele mõjuma, meie seda kahjuks ei näe, vaid näeme asju hoopis teisel viisil. Ma ei pannud siia rohkem statistikat sektori kohta, küll aga oleme me sektori märksõnad ja ootused riigile oma liikmetega väga selgelt kaardistanud. Mina ka loodan, et ma ei vingu siin nüüd toidusektorit vaeseks, aga märksõnad toon kindlasti välja. (Näitab slaide.) Meie sektori käibed on tõusus, aga mahud on selgelt languses ja seda nii siseturul kui ka eksporditurgudel. Kõige suuremat muret teevad endiselt energiakandjate hinnad ja nende kättesaadavus, [täpsemalt] elekter. Me teame, et me ei ole siin iseseisvad ja energiakandjate hinnad on loomulikult aastatagusega võrreldes väga olulisel määral teistsugused. (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) No missugused? Ma arvan, et Jürgen Ligi teab väga hästi, missugused need on.

Ma vabandan korraks, hea ettekandja. Head ametikaaslased! Teeme nii, et meil on ettekanne, mis on kuni 20 minutit, ja seejärel on debatt, küsimuste-vastuste voor kuni 40 minutit. Hea ettekandja, palun! Sõna on teil.

Jätkuv palgasurve ja mõõdukas tööjõupuudus. Miks mõõdukas tööjõupuudus? Tõepoolest võib öelda, et meie sektoris tööjõu leidmisega erilisi probleeme ei ole ja me väga suurel määral välistööjõudu ei kasuta, aga ikkagi. Inimesed on hakanud oma töökohti tõepoolest ka väga hoidma ja hindama. Kindlasti tarbijate kasvav hinnatundlikkus ja tarbijate valikud. Kaubanduskettide konkurentsi tihenemine ja hinnasurve. Siinkohal tasub välja tuua, et Eestis on tõepoolest viie keti käes üle 80% jaeturust. Me oleme öelnud ka varasemalt, et meil on lisaks Ukraina sõjale Eestis veel omavaheline kaubanduskettide sõda, kus kõik tahavad müüa odavamalt, ja see mõjutab meie sektorit päris olulisel määral. Kaubanduskettide juurdehindlused on tõusnud. Seda me hakkasime tunnetama eelkõige eelmisel aastal, kui toiduainetööstused hindu enam ei tõstnudki või osa sektoreid [tõstis] väga vähesel määral, aga millegipärast toiduainete hinna tõus jätkus. Nüüd on meil olemas ka konjunktuuriinstituudi tehtud uuring selle kohta, et kaubanduse juurdehindlused on tõepoolest tõusnud ja seda kohati üsna olulisel määral. Mida me veel märkasime ja nägime? Kaubandusketid reageerisid väga kiiresti turuolukorrale ja odavamate omabrändide ehk private label'ite osakaal ja importtoodete pealetung kettidesse jätkus ja jätkub veel praegugi. See mõjutab kindlasti ka Eesti tootjaid ja Eesti tooteid. Sageli ongi nii nagu aasta aega tagasi. Kui teised riigid toetasid väga suuresti muu hulgas oma toidutööstust, ka kogu töötlevat tööstust ühel või teisel määral energia hindu leevendades või muid toetusi makstes, siis meil seda väga suuresti kahjuks ei tehtud. Eks see viiski meid natukene halba konkurentsiolukorda ka. Nende importtootjate [tooteid], kes said müüa oma tooteid odavamalt ja toota odavamalt, ketid ka [müüki] võtsid. Ja kui Eesti tooteid sortimendis ei ole – konjunktuuriinstituudi andmeil on põhisortimendis vaid 59% Eesti tooteid –, siis meie tarbijatena neid ju ka osta ei saa. Seoses sellega julgen väita, et toiduainetööstuse konkurentsivõime ja ekspordivõime on vähenenud ja investeerimisvõimekus on suhteliselt väike. Aastal [2022] tootsid teatud sektorid lausa kahjumit. Eelmisel aastal oli olukord veidi parem, aga mõnes kvartalis oli kogu toiduainetööstuse peale vaid 4 miljonit kasumit, mis näitab ikkagi väga nigelat tulemust. Sellises olukorras me oleme. Ja me näeme endiselt pea kõikides valdkondades hinnatõusu, mida on kahtlemata võimendanud ka käibemaksu tõus. Toiduainete puhul me oleme ühe kõrgeima käibemaksu määraga riik Euroopa Liidus. Nii see paraku on. Meil on veel üks mure, mille tõi võib-olla välja just nimelt COVID-i algus. Toidutööstused ei olnud arvatud elutähtsate teenuste osutajate nimekirja ja sellega seoses ei olnud meil näiteks vaktsineerimise puhul mingit eelist või eelisjärjekorda. Küll aga olid väga suured ootused, et toiduga varustatus jätkuks, ja meie ettevõtted said sellega ka päris kenasti hakkama. Nüüd on nii, et toidutööstused on arvatud elutähtsate teenuste osutajate nimekirja, oleme ka kaitstud tarbijate nimekirjas üsna eesotsas, aga paraku on elutähtsa teenuse osutaja puhul kõik investeeringud, kõik investeeringuvajadused, mis sellega kaasnevad, ainult eraettevõtete mure. Meie arvates see kindlasti ei ole õige ega kohane. Toiduga varustatus ei saa olla ainult Eesti eraettevõtete mure, vaid see peaks olema väga-väga suuresti ka riigi mure. Mingil hetkel jõuab see eelnõu võib-olla teie laudadele siia suurde saali, aga enne seda peaks ikkagi päris kõvasti dialoogi pidama. Rohepööre ja sellega kaasnev. Ma tegin rohepöörde jaoks kohe eraldi slaidi. Tõepoolest, ettevalmistamisel on suur kliimaseadus. Meie küsimus on see, milline on edaspidi meie kliimapoliitika. Kas see on konkurentsivõimet toetav või mitte? Me väga sageli kuuleme arvamust, et oo, jaa, see on meie suur konkurentsieelis. Meie sõnum on aga väga selge: Eesti ei peaks ette ruttama teistest riikidest, vaid olema teiste riikidega täpselt samal positsioonil. Kui kellelgi on tohutu eelis ja ta suudab teha investeeringuid, mida võib alati rohkem teha, kui on tahet, ja suudab selle kõik maha müüa, siis kindlasti võib ta seda teha. Aga me peaksime olema ikkagi teistega samal positsioonil, mitte nõudma oma ettevõtete käest veel rohkemat, kui Euroopa Liidu miinimumnõuded nõuaksid. Milline on rohepöörde tegevusplaan? Millise tempoga me liigume? Kas see on realistlik ja ettevõtetele jõukohane? Nendele küsimustele ju tegelikult vastuseid ei ole, nii nagu ei ole ka vastuseid küsimustele, millised on need investeeringud, mida peab tegema, mis see maksab ja kes kui palju maksab. Kõik need küsimused ootavad vastuseid ja nii kaua, kui neid vastuseid ei ole, on väga raske kaasa plaksutada. Mis puudutab meie sektorit, siis mina võin küll väita, et igaüks meie ettevõtetest toimetab keskkonnakaitse nimel omal moel ja igapäevaselt. See ei ole midagi sellist, mis oleks võõras. Rohepööre on tulnud selleks, et jääda. Aga küsimus on selles, millise tempoga me liigume ja kas ettevõtetele on jõukohane kaasa minna või [tuleb] pigem känguda. Kindlasti ei peaks see nii olema. Meie sektori märksõnad on rohepöörde puhul tõepoolest – veel kord need üle käies – konkurentsivõimelisus ja jõukohasus ehk millise tempoga me liigume. Nii, keskendun nüüd ootustele riigile. Öeldakse küll, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Toidu puhul on kindlasti õng tarbijate käes, aga mitte ainult, vaid õng on tegelikult ka otsustajate käes ehk teie kõigi käes, kes te siin saalis olete. Me nagu kardame rääkida või üldse ei räägi sellest, et majandus on juba kaheksandat kvartalit languses. Töötleva tööstuse kriis on kindlasti olemas, see ei ole olnud ainult toidutööstuste rida. Aga jah, me ei ole kuulnud väga palju sõnumeid selle kohta valitsuselt. Kuigi ettevõtetel on ammu plaanid A, B ja C ära tehtud, pole me riigi kulukärbetest siiani kuulnud ega sellist kuluplaani näinud. Küll aga on seda lubatud. Ja samas loeme aeg-ajalt, kuidas riigiasutused maksavad üksteise võidu suuri preemiaid. See on ettevõtetele, julgen öelda, natukene nördimust [tekitav]. Mida siis teha? Meie kindlasti ootame selget lühiajalist ja pikaajalist vaadet. Lühiajaline vaade peaks kindlasti keskenduma praegustele kõige suurematele murekohtadele ja punktidele, mis on jätkuvalt energia hinnad. Paraku see määrab meie ettevõtete käekäigu. Me kõik loeme ja teame, kui suur vahe on meie ning kas või Soome ja Rootsi hindadel. Siin ei ole ka, nagu ettevõtted on välja toonud, riik käitunud võib-olla ausalt ja õiglaselt. Välja on toodud seda, et eelmisel talvel paluti ettevõtetel mõelda lausa selle peale, kuidas gaasialternatiividele üle minna. Ja siis lõpuks, kui [süsteemid] kütteõli [kasutamiseks] ümber ehitati ja investeeringuid tehti, ei saadud isegi lühiajalist kasutusluba neljaks kuuks. Selles võtmes on see punkt, mida ettevõtted on välja toonud, ja minu asi on see igal juhul laua peale panna. Sellest, et rahandus- ja maksupoliitika peab olema etteaimatav, räägivad ettevõtted kogu aeg. Aga mina rõhutaksin siin ka seda, et see ei tohiks olla konkurentsi halvav. Ma panin siia suurelt ja punaselt [kirja]: "Ei kaudsetele maksudele!" Me oleme vaevalt saanud nina vee peale, nagu meil üks suure ettevõtte juht ütles, aga juba me kuuleme, kuidas räägitakse limonaadimaksust, mis ei ole tegelikult limonaadimaks, kuidas juba räägitakse jäätmereformi käigus [tehtavast] maksupaketist, mis pannakse pakendiettevõtete peale. Kõik see halvendab meie konkurentsiolukorda olulisel määral. Tuleb vaadata kumulatiivselt maksude ja maksutõusude mõju, võib-olla selle arvestaja tööle võtta või selline ametikoht luua. Mida me näeme väga selgelt seadusandluse ja erinevate regulatsioonide puhul, on see, et mõjuanalüüsi ei tehta, kedagi ei huvita, mis see tegelikult maksma läheb, ja lõpuks on see ettevõtete laual: "Tehke nüüd ära." Eks [meenub] seesama trall, mis eile automaksu ümber oli. Lugesin sellest, kui jõudsin öösel Brüsselist Euroopa toiduliidu koosolekult tagasi. Kõik maamaksud, raskeveokimaks, teemaksud, keskkonnatasude tõstmine, kütuse- ja alkoholiaktsiisi tõstmine, kavandatav ummikumaks – mis veel? Igal juhul on meie poolt selline sõnum: igasugustele kaudsetele maksudele ei, vähemasti sellises olukorras, nagu me praegu oleme. Halduskoormus. Kunagi tehti nullbürokraatia programm, nüüd kipub sellest väga vähe järele jääma. Halduskoormus ei tohiks tõusta, aga me näeme Euroopa Liidu regulatsioonidega seoses, et halduskoormus tõuseb väga olulisel määral, [seda põhjustab] kas või kuulus ESG aruanne, 1300 rida, mis praegu on kohustuslik suurtele ettevõtetele. Aga kohe liigub [see kohustus] ka väikestele ja keskmistele ettevõtetele ja tegelikult hakkab see ESG aruannete kaudu mõjutama ka väikesi ja mikroettevõtteid, kes on suurte ettevõtete koostööpartnerid. Selliseid näiteid võib siin maa ja ilm tuua. Ülereguleerimine ja selle vältimine. Mida me sageli jällegi tunnetame ja näeme, on see, et kui teised riigid püüavad ühel või teisel määral igal juhul oma ettevõtjaid toetada ja ettevõtteid aidata, siis Eestis paraku kipub olema vastupidi. Väga selgelt on üks ministeerium juba aastaid viljelenud strateegiat ja taktikat, et kehtestada Euroopa Liidu miinimumnõuetest oluliselt [karmimad] nõuded. Ma pean silmas Keskkonnaministeeriumi, uue nimega Kliimaministeeriumi. Kindlasti see ei peaks nii olema. Ülereguleerimise näiteid võib tuua teisigi, ka teistest valdkondadest, mis kindlasti meie sektorit mõjutavad: on e-arvete [nõue] ja Euroopa Liidu ülesed regulatsioonid versus siseriiklikud. Kui me räägime Euroopa Liidu ühtsest turust, siis palun teeme ka otsuseid nii, et me tunnetame, et me oleme Euroopa Liidu ühtsel turul, et meil on võrdsed kohustused, et meil on võrdsed võimalused, mitte me ei võimenda üle enda ettevõtete kohustusi, mis jällegi nõuavad lisainvesteeringuid ja on sageli võib-olla mitte kõige mõistlikumad. Me eeldame, et investeeringute toetusmeetmed on kättesaadavad. Meie sektorilt on kindlasti ka see sõnum, et [need peaksid olema kättesaadavad] ka suurtele ettevõtetele, kelle mõju on suur ja tänu kellele me saame vastu rinda taguda ja öelda, et meie tegime, ja ära tegime. Paraku on ettevõtted järjest välja toonud – on kontsernid, kes töötavad ja toimetavad ka Läti-Leedu turul –, et millegipärast Lätis ja Leedus suured ettevõtted saavad investeeringutoetustele ligi, aga meie omad siin ei saa. Ja väga hästi tuli see välja ka investeeringumeetme puhul, mida härra Kruuse vähemasti kenasti püüdis teha. Aga siis selguski, et suured ettevõtted ei pääsenud investeeringumeetmele ligi. See probleem on päris teravalt meie lauale tulnud, ja seda ajal, kui just oleks olnud võib-olla kõige rohkem abi vaja. Kuna Eesti toidutööstus ekspordib 35,5% kogu oma toodangust, Läti umbes 41–42% ja Leedu 46%, ehk nad on meist edukamad välisturgudel, siis kindlasti me näeme ka seda, et meil on endiselt vaja laiapõhjalist ekspordi toetamist, kaasa arvatud kaugetele turgudele [eksportimisel]. Mida ekspordi puhul välja tuua? Aasta tagasi lepinguid ikkagi kaotati, ja kaotati just energia osakaalu pärast, mis oli Eesti ettevõtetel tõusnud väga kiiresti ja oli lihtsalt liiga suur. Kaotati lepingupartnereid, kaotati Eesti siseturul ka riiulikohti. Aga välislepingute tagasivõitmine või uute saamine on pea võimatu või igal juhul väga raske. Nii et tegelikult meil on vaja leida uusi turge. Kaugete turgude puhul on meie ettevõtetel ka teatud edulugusid olnud, nii et me näeme endiselt, et kui me teeme riigi ühisstende – meil on tegelikult olnud [messidel] päris hea kohalolek ühisstendidega –, siis see toob Eesti riigile tuntust. See annab ettevõtetele ka kindlasti [juurde] kindlust, et vähemasti saab võimaluse korral kusagile oma tooteid müüa ja töökohti säilitada ning seeläbi tulu teenida ja raha siia tuua. Mida öelda lõpetuseks? Ma jätaksin kõlama ikkagi selle sõnumi, et tarbijad lihtsalt ei ole enam võimelised võtma endale rohkem kohustusi ja kõik otsused, mida te teete maksutõusude kohta, väljenduvad toodete lõpphinnas, seega tuleks neid väga-väga kaaluda. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Suur tänu! Teile on ka tublisti küsimusi ja hakkame pihta. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekande alguses te märkisite, et [kaupluste] riiulitel on Eesti kauba või toidu osakaal kuskil 59%. Mis te arvate, mis on selle põhjus? Kas põhjus on see, et me ei suuda pakkuda teatud sortimenti, mis tarbijat ahvatleks, või on küsimus kogustes, mida me lihtsalt objektiivsetel põhjustel ei suuda toota – selliste toodete puhul on mahuvõimekus ääretult oluline –, või on mingi kolmas põhjus?

Aitäh, hea küsija! Põhjuseid on ilmselt mitmeid. Viimase aja põhjus on kindlasti see, et Eesti toodete hinna tõus on olnud väga järsk ja väga kiire ja kaubandusketid on sellele ka omalt poolt väga kiiresti reageerinud. Teine põhjus on kindlasti see. Kui me räägime Eesti siseturust, siis siseturu vajadused oleme me ju põhiliselt valmis põhitoiduainetega ära katma, see ei ole üldse teema. Aga on ka kaubandusketid, mis kuuluvad välisomanikele. Paraku on väga selgelt näha, et Eesti omanikele kuuluvates kaubanduskettides on Eesti toodete osakaal suurem, aga välisomanikele kuuluvates kaubanduskettides suhteliselt väiksem. Ja kui sortimendis Eesti tooteid ei ole, siis ei ole minul tarbijana ka parima tahtmise juures võimalik osta või eelistada Eesti tooteid. Kuidas sortimenti mõjutada? Loomulikult, ettevõtted teevad selle nimel ju iga päev igatepidi tööd. Täna on põhiküsimus ikkagi hinnas, kusjuures Eesti tooted ei ole kaubanduskettide valikus väga sageli üldsegi mitte kallimad. Loomulikult, toiduainete hind kujuneb ju tarneahelas. Algab see peale esmatootjast, siis on tooraine hind, töötleja hind, jaekaubanduse juurdehindlus ja siis käibemaks. Meil on käibemaks 22% ehk üks suurimaid Euroopa Liidus. Ma võin öelda, et mul Brüsselis oli odavam toitu osta kui täna Eestis.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tahan, Sirje, tänada sind väga sisuka ettekande eest. Tihti ei kuule me siin saalis selliseid teemasse süvenenud ja sisenenud arutelusid. Kui me räägime täna toiduainete poolest ja kogu majandusest, siis me näeme, et riik on teinud rumalaid otsuseid. Räägime sellestsamast gaasist. Räägiti, et ühel hetkel gaasi ei ole ja siis tuleb minna õliküttele üle. Tegelikult seda ei kompenseeritud ja lõpuks ei antud ka kasutusluba. Oleme ausad. Kui Reformierakond ei ole aru saanud, miks gaasi hind üles läks, siis [ma meenutan, et] ta alles mõned nädalad tagasi teatas, et LNG-terminalis või ‑sadamas saab nüüd [laadimis]käpp kohale, et saaks mõni laev tulla. Mis on need põhjendused? Sa rääkisid, et on ahel. Kõigepealt toodetakse, töödeldakse ja siis transpordiga jõuab [kaup] poodi. Kõik räägivad, et käibemaks peaks ainult 1,6% hinda tõstma. (Juhataja helistab kella.) Tegelikult on ju kõik ahelad hinda tõstnud, sest sisendhinnad on tõusnud.

Aitäh, hea küsija! Ega ma päris aru ei saanudki, mis küsimus oli. Aga hind – hind on loomulikult täna määrava tähtsusega, seda me näeme. Kas keegi on teinud rumalaid otsuseid või mitte? Ma ei tahaks seda toiduliidu juhina siit kommenteerida, need otsused on tehtud. Meie ettevõtted on püüdnud igati kaasa minna riigi suunaga, ma pean silmas just eelmise aasta nii-öelda verisest gaasist loobumise suunda. Oli ju ikkagi oht, täiesti reaalne oht, et tootmised jäävadki seisma, kuna toidutööstus on energiamahukas tootmisharu ja ta jääb [selles mõttes] number üheks. Seejärel on pakendi‑ ja trükitööstus ning siis on ehitusmaterjalide tootmine, kui me räägime gaasist. Toidutööstused on väitnud ka seda, et ükskõik millistele alternatiivsetele [energia]allikatele nad ka üle ei läheks, jääb gaasivajadus toidusektoris igal juhul. Nii et meie jaoks on energia kättesaadavus ja energia taskukohane hind väga-väga olulised. Pigem ma ütleksin siit jällegi, et tehke neid otsuseid. Meie ei ole energeetikud, ausalt. Me oleme varsti pakendiettevõtjad ja [pakendi] sisu ei huvita enam kedagi, mulle juba tundub, aga energeetikud ei ole me kindlasti mitte. See on valdkond, kus täna tehtud otsused realiseeruvad alles aastate ja aastate pärast, aga meie ettevõtted on iga päev reaalses elus, reaalsetes turutingimustes, ja see ei ole kerge. Tõepoolest, energia hinnad, [energia] kättesaadavus ja taskukohane hind – taskukohane hind! – on meile üliolulised.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh ettekande eest! Minu küsimus läheb rohepöörde poole. Kuidas Eesti tööstusettevõtted suhtuvad rohepöördesse? Kas selles nähakse võimalust või on see hoopis takistuseks?

Aitäh, hea küsija! Ma julgeksin öelda, et nii ja naa. Ma ettekandes ütlesin, et kõik on sellest aru saanud, et rohepööre on tulnud selleks, et jääda. Küsimus on lihtsalt selles, milliste sammudega, kui kiiresti ja kuidas me [rohemajandusele] üle läheme. Ma saan siiski rääkida eelkõige oma sektori piires. Meil on ettevõtteid, kellel on selleks väga selged investeeringukavad. Need on eelkõige kontserniettevõtted, kus võib-olla see know-how tulebki kontsernist. Ütleme, suurtel ettevõtetel on sisuliselt kõigil oma rohepöördekava olemas. Aga nüüd ongi nii, et nad ootavad ka selle taga, milline saab olema riigi suund, kui kiire see [üleminek] on ja mis suunas me ikkagi nii-öelda jooksma peame. Ettevõtjad ütlevad ka, et nad ei saagi kohati aru, mida nad tegelikult tegema peaksid, eks. Millised ootused on pakenditele? Plast kuulutatakse üleöö pahaks, aga alternatiive ei ole. Kuhu me siis villime või kuhu me siis pakendame? Hakkate käima peoga poes ostmas? Ei usu, võtab aega. Kui ma nüüd julgen vastata, siis [ütlen, et] sektoris on olukord pisut muret tekitav ja muret tekitav sellepärast, et meil ei ole kindlat ajakava, meil ei ole kindlat plaani ja me ei tea, mis see kõik maksab ja kes selle kinni maksab. Mida ettevõte ütleb? Ettevõte küsib väga kenasti, mis probleemi me lahendame, punkt üks. Punkt kaks: mida me saame teha koos riigiga? Punkt kolm: kui palju meil on aega? Ja punkt neli: mis see kõik maksab ja kas me saame selleks ka toetusi? Ärge saage valesti aru, mina isiklikult ja meie [üldiselt] ei ole mingite toetuste fännid. Aga kui teised riigid seda teevad, siis loomulikult me peame olema teistega samal tasemel. Ja räägitakse sellest, et see on tohutu konkurentsieelis. Mina ütlen väga selgelt, et neil ettevõtetel, kes leiavad, et see ongi tohutu konkurentsieelis, ei ole ju mitte kunagi keelatud teha rohkem. Kellel on võimekust, palun, tehku ja liigume nii edasi. Aga [praeguses] olukorras meil ei ole selgeid sõnumeid. Kliimaseaduse eelnõu, noh, ma arvan, tuleb lähiajal, siis me võib-olla näeme sealt pikemat plaani. Ettevõte tahab ju teada ka, mis teda tulevikus ootab, milliseid investeeringuid ta teeb ja kas üldse on mõtet teha. Praegu ma arvan, et me oleme olukorras, me oleme kõik peaaegu ühesuguses olukorras, kus me teame, et rohepööre on ja see suund on võetud, aga nüüd on küsimus, kuidas me jõuame sellega kaasas käia ning mis ajaraamis ja mida me tegelikult peaksime tegema.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud toiduliidu juht! Te ütlesite oma ettekandes, et üks ootus riigile on: halduskoormus ei tohi tõusta. Kuna te tulite eile Brüsselist Euroopa toiduliidu kokkusaamiselt, siis ma küsin niimoodi. Te siin vihjasite, et Eesti nagu pingutab isegi natuke üle. Kas seal tuli jutuks see halduskoormuse teema? Millised on teiste riikide mured? Kas me oleme natuke erinevad või on see siiski sarnane asi?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, ma võin öelda, et meil on peaaegu kolm sarnast [muret] teiste Euroopa Liidu riikidega. Nende toidutööstused on samamoodi välja toonud eelkõige konkurentsivõime, selle, kuidas toidutööstus oleks konkurentsivõimeline, näiteks Euroopa toiduliidu tööstused võrreldes kolmandate riikidega. On välja toodud kapitali kättesaadavust ja kindlasti hinnatõusu, toiduainete hinna tõusu. Eestis on kahe aasta jooksul toiduainete hinnad tõusnud pea 50%. Loomulikult see on probleem. See on probleem tarbijatele, aga vähenenud ostude kaudu tuleb see ju ka meile väga selgelt tagasi. Ja tagasilöögid on, nagu me praegu näeme. Kas me oleme erilised? Oleme jah erilised. Selles mõttes oleme erilised, et kui hakati rääkima toiduainete hindade tõusust, siis erinevad riigid ütlesid: "Kujutage ette, meil on toiduainete hinna tõus olnud 3,5%!" Tuleb näiteks Norra: "4,8%!" Ma ei julgenud meie 30% kohta suudki lahti teha, aga noh, loomulikult tegin. Selles suhtes me oleme tõesti erilised, et meie toiduainete hinna tõus on olnud väga järsk ja väga kiire, ja seda mitte tulenevalt ettevõtete ahnusest või ihnsusest, vaid tootmissisendite hinna tõusust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt suur tänu teile! Hea on kuulata sellist inimese juttu, selget ja arusaadavat. Ja tõtt-öelda peab nõustuma põhimõtteliselt kõigega, mida te rääkisite. Aga mul on teile halb uudis. Seni, kuni praegune valitsus on ametis, ma ei kujuta küll ette, et ühtegi nendest kuuest punktist, mis te oma ettekandes esile tõite, arvesse võetakse: et energia hinnad ei kasvaks, et rahandus- ja maksupoliitika poleks konkurentsi halvav, et halduskoormus ei tõuseks, et ülereguleerimine ei suureneks. Ma ei näe mitte mingit perspektiivi, et midagi neist saaks reaalselt arvesse võetud. Aga et kontrollida oma tunnetust, ma mõtlesin küsida teie käest seda. Kas viimase üheksa kuu jooksul, kui te olete seisnud silmitsi erinevate maksumuudatustega ja erinevate muude sammudega, mida valitsus on ellu viinud, on midagigi sellest, mida te olete oluliseks pidanud, arvesse võetud, kui te olete seda valitsusele selgelt väljendanud? Mind täitsa siiralt huvitab, kas midagi olulist on päriselt ka arvesse võetud või mitte midagi ei ole.

Aitäh! See on suhteliselt ootamatu küsimus ja ma pean siin natukene kasutama oma diplomaatia[oskust], mida mul on suhteliselt vähe, küll aga ma proovin niimoodi vastata. Ma arvan, et pigem on olukord olnud selline. Eelmisel talvel oli sektoris tõesti väga-väga-väga raske. No tõepoolest, ettevõtted kaotasid lepinguid, me nägime, kuidas [kasvas] importtoodete osakaal ja private label'id, mis on tehtud jumal teab kus ja kelle poolt, tulid lettidele. Kaubandus teeb ettevalmistusi, sellepärast et ka nemad peavad kuidagi ellu jääma. Ma arvan, et ettevõtted on jõudnud nüüd sinnamaale, et ega me väga ei kiru valitsust, me lihtsalt püüame hakkama saada. See ongi see sõnum, mille ma tegin kõige punasemaks: ei kaudsetele maksudele. Tõesti, kui ma oleks eelmisel aastal siin olnud, oleks kokkuvõte olnud hoopis teine, sellepärast et ettevõtted olid väga raskes olukorras, toidutööstus teenis kahjumit, kaks sektorit teenisid selgelt kahjumit. Miks? Sellepärast et tootmissisendite hinna tõus oli nii kiire ja me ei suutnud viia hinnatõusu lõpphindadesse. Täna me oleme selle võrra paremas olukorras, enam-vähem, aga me näeme, et hinnad ikka tõusevad – logistikas, kus iganes, pakendite puhul –, kuid need ei ole enam nii katastroofilised. On toimunud teatud stabiliseerumine. Me püüame ise hakkama saada. Aga jälle flirditakse suhkrumaksuga, jälle flirditakse jäätmeseadusega, mille esimesse versiooni oli meile sisse kirjutatud selline maksupakett, mida ei ole mitte üheski Euroopa Liidu riigis, rääkimata kolmandatest riikidest. Nüüd me ootame uut jäätmeseaduse VTK-d ja väidetavalt on see ikkagi palju normaalsem. Aga me oleme õppinud neid lugema, tahaks enne näha. See teeb kurvaks. Sa tõesti näed, et sa oled peaaegu ise hakkama saanud, nina on vee peal, aga siis tahetakse sind jälle väikeste asjadega supsti vee alla lükata. See ei ole ainult toidutööstuse probleem, aga toidutööstuse eripära on võib-olla see, et meie toodete hinnad ja ühikuhinnad on nii väikesed, et iga sent loeb. Ja mida ma ei ole aastaid näinud, on seesama kumulatiivse mõju [hinnang]. Milline on lõpuks kokku kõikide nende maksude, mille ma siin välja tõin, kumulatiivne mõju? Seesama automaks – loomulikult see mõjutab. Loomulikult see mõjutab, midagi jäetakse ostmata, ostetakse odavamat. Seda kõike me näeme ju väga selgelt. Meil on need kogemused ka eelmisest kriisist olemas. Ega see ühtpidi võib-olla ei olegi vale, et uppuja päästmine on uppuja enda asi, aga kurvaks teeb see, kui teisi uppujaid toetatakse ja meie nagu oma uppujaid ei toeta. See ei ole see positsioon, kus me tahaksime olla.

Aitäh! No ma muidugi mõistan seda, et meie postdemokraatlikus riigis, kus julgeolek võtab maha valitsusi ja paneb ametisse valitsusi, ettevõtjad ja esindusorganisatsioonid ei taha väga valju häälega kritiseerida võimul olevat valitsust. Aga minu meelest ei ole sellest kasu, kui me siin keerutame ümber palava pudru ja ütleme, et ei saagi öelda, kas keegi on teinud valesid otsuseid või õigeid otsuseid. Ja minu meelest see hüüdlause, mis Eestis on väga levinud, et saame hakkama, ei ole enam isegi tõsi. No ei saa inimesed enam hakkama, ei saa ettevõtted enam hakkama, lihtsalt ei saa. Selles kontekstis oleks minu meelest ikkagi vaja öelda selgelt välja, et meil on olemas erakonnad ja koalitsioonid, kes on teinud ettevõtjatele soodsaid otsuseid – 2020. aastal, 2019. aastal langetati makse ja selle tagajärjel läks paremaks –, ja meil on valitsused, kes teevad ettevõtjaid kahjustavaid otsuseid. Kui seda valjult välja ei ütle, ega siis valijad minu arust ka ei saa aru, keda peaks toetama.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hea tähelepanek. Ma ikkagi väga soovin, et siin saalis jääks kõlama see sõnum: tarbijad ei ole lisakoormisteks vähemasti praegu valmis. Loomulikult, kui ma mõtlen selle peale, et kunagi tuleb maksupakett veel täiega peale – kunagi, kui me oleme võib-olla paremas ajas, mida küll väga ei prognoosita, ja mitte lähiajal –, siis eks see teeb murelikuks. Toidutööstused on tõsiselt väga otseselt seotud tarbija rahakotiga. Täpselt nii hästi, kui tarbijad elavad, täpselt nii palju neil on raha, [mida kulutada] oma põhivajadusele, ja täpselt nii hästi elame meie ka.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle väga sisuka ettekande eest! Ma vaatasin neid teie punkte seal ekraani peal ja olles juba kolmandat koosseisu selles saalis, võin ma öelda, et suurem osa meie eelnõudest, mida me siin menetleme, on seotud ühel või teisel või kolmandal moel Euroopa Komisjonist ja Euroopa Liidust tulnud direktiivide ja muude nõudmiste ja suunistega. Seetõttu ma olen äärmiselt skeptiline selle suhtes, et [saaks] halduskoormust vähendada ja kõike seda, mis teil oli seal üles loetud. Ainult üks vahend oleks selleks: Euroopa Liidust lahkumine. Euroopa Liidust lahkumine! Ma tean, et siin kõigil ortodoksidel tõusevad juba ihukarvad püsti selle jutu peale, aga no ega meie toiduliit ei saa ju eurodirektiive eirama hakata, kui parlament, Riigikogu on need vastu võtnud. (Juhataja helistab kella.) Ja neid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Teile on need kohustuslikud ja teile [põhjustavad] need koormust ja kulutusi. Mis lahendust te pakute?

Hea küsija! Hea küsija, teie aeg! Aeg! Ma palun ettekandjal vastata. Palun!

Aitäh! Aitäh jällegi teemale tähelepanu juhtimast! Tõepoolest, päris palju halduskoormust tulebki Euroopa Liidu, erinevate Euroopa Liidu regulatsioonide kaudu, see on õige. Võib-olla siit selline üleskutse. Kohe tulevad uued Euroopa Parlamendi valimised. Me arutasime seda ka Euroopa toiduliidus ja eile sõitsin ma koju kindlasti selle mõttega, et me peame oma uute parlamentääridega, kes iganes saavad sinna valituks, hakkama ikka väga-väga tihedat koostööd tegema ja mitte laskma neil nii-öelda mugavalt elada. Ma loodan, et ma kedagi ei solva sellega. Me oleme püüdnud seni oma esindajate poole pöörduda nii harva kui vähegi võimalik, aga tegelikult see ei ole õige suund. Ma arvan, et nüüd, kui seoses rohepöördega regulatsioonide hulk tõepoolest ikkagi mitmekordistub, on väga oluline, kes Eesti eestkõnelejatest saavad Euroopa Parlamenti, ja me peaksime nendega hoidma väga-väga tihedat sidet. Selle sõnumiga lähen ma kindlasti kõikide teiste ettevõtlusorganisatsioonide juurde ka. Kõik algab ju sealt. Nagu me teame, kõige hullem periood, kõige kahtlasem ja kõige ohtlikum periood on enne Euroopa Liidu valimisi. Miks? Sellepärast et on suur oht, et võetakse vastu selliseid regulatsioone, mis on suurte hallide aladega. Ma toon ühe näite. Võib-olla on see kellelgi saalis olijatest meeles või on keegi selle teemaga seotud olnud. Eelmiste Euroopa Parlamendi valimiste [ajal tehti] meie valdkonda puudutav SUP-direktiiv ehk ühekordse plasti vähendamise direktiiv. Ma ei olnud oma pika ametiaja jooksul toiduliidu juhina näinud nii suure halli alaga regulatsiooni. Lõpuks istus see meie ametnike laual, nad olid nõutud, siis toodi see meie lauale ja meie olime nõutud, mis me sellega nüüd peale hakkame. Siis me läksime kõik omavahel riidu, väga tore situatsioon, eks ole – loomulikult ei ole see normaalne. Aga see on meie valdkonnast hea näide, et Euroopa Liidus tahetakse väga sageli poliitilistel kaalutlustel ja häälte kogumise tuhinas võtta vastu regulatsioone, mida on kas raske täita või väga raske täita. Aga Euroopa Liidust välja astumist, vabandust, ma nüüd küll ei kommenteeriks.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Et siin saalis ei jääks kõlama, et valitsused ei ole üldse ettevõtjaid toetanud: olen ise külastanud mitut toidutööstust, kes on saanud investeeringu[toetuse] toel ehitada endale päikeseparke ja tegelikult on väga rahul sellega, et nad selle otsuse on teinud. Samuti on olnud rahul ettevõtjad, kes tollel hetkel ei taotlenud [toetust] ja tegid selle [otsuse] enda investeeringuna ehk tagasid enda energiajulgeolekut. Aga käibemaksust on täna palju juttu olnud, viitasite ka eksporditurgudele. Kui me räägime globaalsest [olukorrast], siis enamikul eksporditurgudel ei ole käibemaks ju selles mõttes probleem, et see on ettevõtja jaoks nullsumma mäng. Mis on põhiküsimus, miks me ei suuda nii palju eksportida toiduainetööstuses, nagu me tahaksime? Energiale on viidatud, sellest on siin räägitud. Tõesti, võib-olla mõne lähiriigiga, kuhu me palju ekspordime, on olnud energia hinna vahe, aga väga paljud muud sisendid on olnud meie jaoks odavamad. Mis võiks olla põhipõhjus, miks me ei suuda seal kasvada nii palju, kui sooviksime?

Aitäh, hea küsija! Investeeringutoetuse kohta võin tõesti nii palju öelda, et meil on olnud võimalusi ikkagi investeeringutoetust taotleda ja on võib-olla olnud isegi võimalusi [saada] raha rohkem – kuigi need summad ei ole olnud suured –, kui meie ettevõtted on ära kasutanud. Mida see tähendab? Ettevõtted on investeeringuid tehes väga ettevaatlikud. Ja ikkagi, suured ettevõtted, kellel on suur mõju, ei pääsenud investeeringumeetmetele ligi. See on ju ka tõsi. Nad tegid investeeringuid oma vahenditega, aga see tähendab seda, et mingid muud investeeringud jäid sellel hetkel tegemata. Mis on põhipõhjus? Ikkagi on väga selgelt välja toodud ka meie toodete hinda. Ühel või teisel moel väga paljud riigid – seda on ka analüütikud välja toonud ja ma usun, et see info on kuskil olemas, näiteks MKM‑is võiks olla – toetavad siiski oma tööstusettevõtteid. Vaatame meie aktsiisipoliitikat, energiakandjate aktsiisi poliitikat. Enne COVID‑it näidati – mul on slaidid peas –, millised on Euroopa Liidu miinimumnõuded ja millised meie omad. Meie tootmissisendite aktsiiside poliitika oli kordades [karmim]. Kui hakkasid sinna lisanduma ka muud kaudsed kulud, siis läks asi veel hapumaks. Mõjutavad ikka. Väga-väga tähtis on hind. Endiselt tuuakse välja meie energia hinda ja öeldaksegi, et kui me ei leia energia hindade puhul väljapääsu ega leia edaspidiseks taskukohast hinda, siis on Eestis väga kallis toota.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga asjakohane ja väga sisukas ülevaade. Ma loodan, et need ootused riigile kuue punkti näol jäävad kõlama praegusele koalitsioonile, et seda tuleks teha ja kaudseid makse mitte rakendada. Nagu me teame, maikuust lähevad aktsiisid jälle [kõrgemaks]. Uuest aastast on planeeritud automaks ja nüüd, sellest aastast tõusis käibemaks. Ja nagu me teame, käibemaksu tõusu maksab kinni ikkagi tarbija, lõpptarbija. Eksport ekspordiks, aga toidutööstus on väga palju suunatud Eesti turule. Kas võiks olla, mis te arvate, lahendus näiteks toiduainete käibemaksu alandamine, et teha inimestele toidu hind soodsamaks? Selle võrra küll toiduainetööstus eriti ei võidaks, aga tarbimist toimuks rohkem, müüki oleks rohkem.

Aitäh, hea küsija! Kui me näeksime mingeidki arvutusi, kui me näeksime mingeidki analüüse selle kohta, kuidas käibemaksu alandamine mõjutaks meie riigieelarve tulusid ja muud sarnast, siis me kujundaksime ka seisukoha. Täna toiduliit ei kipu ütlema, et see on hullult hea meede, sellepärast et meil ei ole alust seda öelda. Küll aga tuletage meelde mu esimene slaid, mis näitas tarbijahinnaindeksit, näitas ka seda – ja me teame seda –, et täna on toiduainete käibemaks poes tõusnud rohkem kui 2%. Ma vist ei pea rohkem vastama. Valikute küsimus. Aga selliseid valikuid ka ei saa teha lihtsalt emotsioonide baasil. Me ikkagi tahaks näha analüüse ja mingitki mõistlikku plaani, kuidas see võiks aidata. Pigem oleks meie sõnum ikkagi see, mida ma tahan toonitada: ei erinevatele täiendavatele kaudsetele maksudele. Käibemaksu tõstmine on ju selles mõttes [lihtne], kui me räägime halduskoormusest, eks. Kujutage ette – ma arvan, et osa teist on kunagi näinud seda – suhkrumaksueelnõu ja mida selle haldamine kaasa toob. Käibemaksu [tõusu] on selles mõttes – vahetadki ainult ära arvu – ju ka riigil lihtne hallata, [see on] väga selge. Ehk ma ei vasta teile täna ei või jaa. Toiduliit ei kujunda seisukohta enne, kui ta on näinud mõistlikku analüüsi ja kui meie käest on seisukohta ametlikult küsitud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Sirje! Siin Arvo Aller küsis ja ma jätkan samal teemal. Lätis ju langetati toiduainete käibemaksu määra 21%‑lt 5%‑le ja väidetavalt läksid hinnad poodides soodsamaks 12–14%. Täna … Ma väga palun, et te ei räägiks samal ajal. Ma ei saa keskenduda. (Juhataja helistab kella.)

Ma palun, head ametikaaslased, austame küsijat. Hea küsija, palun!

Küsimus on tegelikult see. Selge on see, et inimeste ostujõud praegu järjest väheneb. Kõik need maksud võtavad rahakotist raha vähemaks ja inimestel ei olegi lõpuks enam millekski raha, ostavad võib-olla ainult kuivaineid poest. Kas teil on ka andmeid, kui palju on näiteks Lõuna-Eestis Läti piiri ääres vähenenud toiduainete müügi käive peale seda, kui toiduainete käibemaksu Lätis vähendati?

Aitäh, hea küsija! Selliseid andmeid mul konkreetselt ei ole, ma pean tunnistama. Küll olen ma näinud kahte uuringut Läti käibemaksu, ka puuviljade ja köögiviljade käibemaksu alandamise kohta. Üks uuring ütles täpselt seda, et [toidukaubad] läksid odavamaks ja nii tore oli. Teine uuring ütles täpselt seda, et midagi ei muutunud, aga riigieelarvesse laekus vähem raha. Nii et mul on väga raske seda kommenteerida. Veel kord tulen korra käibemaksu teema juurde tagasi, ma lihtsalt mõtlen kõva häälega teiega kaasa. Situatsioonid olid ju totaalselt erinevad. Kui Lätis tehti käibemaksu alandus, siis majanduses oli, ma julgeksin öelda, stabiilselt hea olukord. Mis nüüd on? Nüüd ei suuda keegi enam aru saada, milliste toiduainete hinnad tõusevad, millised langevad ja kui palju. Sellises olukorras teha selliseid, ma julgeksin öelda, põhimõttelisi otsuseid on suhteliselt keerukas ülesanne.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Olen isiklikult väga päri, et oleme riigina olnud väga initsiatiivikad igasuguste regulatsioonidega vindi ülekeeramises. Ma näen seal suurt paranemisruumi ja kindlasti nii minu kui ka kogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni sõnum on see, et head ettevõtlusorganisatsioonid, tehke ettepanekuid ja kindlasti oleme me valmis nende [heakskiitmisele] kaasa aitama. Aga minu küsimus on see. [Mis puutub] igasugustesse maksutõusudesse, siis hinnad kasvavad eelkõige kaubanduse poolel, tootjad ja töötlejad [võidavad] ikkagi tunduvalt väiksema osa sellest. Miks meil siis konkurents ei toimi ja mis selleks ette peaks võtma?

Aitäh, hea küsija! Eks konkurents toimib ikka, aga sageli tahetakse konkureerida ka toidutootjate arvelt. Kaubanduskettide juurdehindlus – jah, me hakkasime tunnetama ja tunnetasime eriti eelmisel aastal, et kaubanduse juurdehindlused on tõusnud, ja märgatavalt tõusnud. Kui enne oli juurdehindlus keskmiselt 40%, siis nüüd on võib-olla 50%, isegi rohkem. Aga see on ka põhjus, miks nüüd olemas olev konjunktuuriinstituudi uuring on väga hea materjal. Me ei räägi siin isiklikest tunnetest ja isiklikest emotsioonidest. Ja samas, eks me oleme kaubandusega ikkagi ühes tarneahelaketis. Minu käest on ka küsitud, kas kaubanduse juurdehindlus 50%, 80% või isegi 250% on vähe või palju. Ma ütlen teile: ma ei tea, see on tunnetuse küsimus. Tunnetuse küsimus! Aga loomulikult on kaubanduses teatud müüginipid ja müügireeglid ja alati on tooteid, millega inimene poodi meelitatakse, meid kui tarbijaid poodi meelitatakse. Midagi ei ole muutunud. Ikka on seesama kilepiim, 20%‑line hapukoor, kohvikoor, musta leiva hind ja nii edasi. Ja viineriindeks, mis näitab meie sektori käekäiku päris kenasti. Raske öelda. Aga mida me tõesti ei tahaks, on see, et meie sektor jääks kuidagi hinna kergitajate halba valgusesse. Eks ta kriibib ikka hinge, kui lähed poodi ja ettevõte ütleb, et 2 euroga müün välja, 4,5-ga saan osta. Eks ta ikka kriibib, aga meil ei ole ju ettekirjutusi, kui suur või väike [peab] juurdehindlus olema. Selles mõttes on väga raske öelda. Me oleme vabal turul, konkurentsiturul. Kui on niimoodi võimalik tegutseda ja kui seda teevad kaubandusketid näiteks oma kasumi arvelt, lasku käia.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie kindlasti ei pea seisma siin riigieelarve jätkusuutlikkuse pärast, te olete tootmise huvide eest väljas, nii peabki. Teie enda valik on see, kas te kuulute ühte erakonda Urmas Reinsaluga või mitte, selles mõttes ei ole mingit ütlemist. Aga kui te teda kiidate, justkui ta oleks esitanud mingi analüüsi või mingeid numbreid, siis te nii vaba enam ei ole. Vaatasin stenogrammi üle, seal ei olnud tegelikult midagi, mis räägiks majanduslanguse põhjusest, ja ei olnud ka mingeid numbreid, mida kasutada. Aga teie võiksite [neid kasutada]. Te olete väga vähe numbreid kasutanud. Palun öelge, mis peale hindade ja selle, et energia hind on midagi muud, on ikkagi teie teada juhtunud viimase aasta jooksul tarbija ostujõuga. Ärme räägime toiduainetest, see on ainult üks osa kaubast, vaid ostujõust – keskmise pensioni, keskmise palga ostujõust. Ja te ütlesite, et kuskil on kurja juur, kaudsed maksud. Kui suur on selle mõju võrreldes ostujõu muutusega?

Aitäh! Ma vist ei pea klaarima seda, et ma kuskile erakonda ei kuulu. Absoluutselt mitte. Omast arust ei öelnud ma ka seda, et Urmas Reinsalu tegi hullult hea analüüsi, aga Urmas Reinsalu rääkis arvudest, mis on teada ja mida ei saa eirata. Kindlasti oskab ostujõu teemal paremini vastata Peeter Raudsepp konjunktuuriinstituudist, kes tuleb siia. Mis on juhtunud ostujõuga? Mis ikka on juhtunud ostujõuga, ostujõud on vähenenud. Samas ei saa salata, et inimeste sissetulekud on päris kenasti Eestis tõusnud, seda ka ei saa salata, kindlasti mitte. Aga täna on ostujõud – kui ma nüüd õigesti mäletan – äkki samal tasemel kui viis aastat tagasi. Ma ütlen veel kord, et ma arvan, et Peeter Raudsepp konjunktuuriinstituudist oskab sellele paremini vastata. Mina jään praegu vastuse võlgu, sest ma ei taha ühtegi valet argumenti siin välja käia ega lihtsalt arvata.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud Sirje, aitäh hea ettekande eest! Minu küsimus puudutab laenude kättesaadavust ettevõtjatele ja neid laenutingimusi. Meil on Eestis palju räägitud pangamaksust. Leedu tegi selle ära. Leedu on saanud sellest üle 100 miljoni erakordset tulu. Kõik see raha on [pankadel] kokku korjatud meie maksumaksjate taskust, siit Eestist ja oma laenuvõtjate taskust tänu euribori tõusule. Põhjendus, miks Eesti valitsus ei olnud nõus minema seda [teed], et arutada pankade erakorralise kasumi maksustamist, oli see, et laenuturg läheb paigast ära ja meil on siis raskem laenu saada, tingimused on halvemad. Kas te tajute täna toiduainetööstuse liidus kuidagi, et Eestil on paremad laenutingimused või [laenude] kättesaadavus on kuidagi parem kui meie naabritel? Kas on selline tunnetus või pigem ikkagi keeratakse rohepöörde raames järjest kruvisid kinni ka erinevates tööstustes raha saamise mõttes?

Aitäh! Jällegi, päris selliseid andmeid mul ei ole ja ma ei ole seda ka ettevõtetelt konkreetselt uurinud. Aga selge ja õige on see, et kui me räägime erinevatest toetusmeetmetest, siis Eestis suured ettevõtted toetusmeetmetele ikkagi ligi ei pääse. Ja see ei ole ainult Euroopa Liidu ettekirjutus, nagu meile on öeldud. Need on siseriiklikud otsused ja väga sageli tehtud ühe või teise huvigrupi survel. See on küll selge. Investeeringutoetuste puhul tuuakse eriti eeskujuks just Lätit ja Leedut, kus pääsevad ka suured ettevõtted toetusrahadele ligi, meie omad mitte. Noh, see on ka ebavõrdse konkurentsi tekitamise küsimus. Mis puudutab pankadest laenu saamist, siis me ju teame, et pangad on alati avatud, pangad on alati valmis raha laenama, aga sul peab olema ka väga selge ja kandev äriplaan. Võib-olla on kapitali [vähene] kättesaadavus pigem väiksemate ettevõtete probleem, mis on aastatega välja tulnud. Toiduliidus on ikkagi ettevõtted, [mis teenivad kokku] 85% kogu [toiduainete] turu jaekäibest. Toiduliidu ettevõtted on võib-olla juba niivõrd head ettevõtted, et nad ise arutavad ja mõtlevad läbi, kas üldse minna [laenu] küsima või mitte. See ei ole meil väga laual olnud, küll aga on olnud väiksemate ettevõtete puhul. Kui on keskmised ja suured [ettevõtted], siis on hea äriplaani kandjana ju alati võimalus kapitalile juurde pääseda. Aga kindlasti [peab paika], et praegu kõikvõimalikke laene ja lisakoormisi võttes ettevõtted ikkagi väga-väga selgelt analüüsivad seda ja on pigem äraootaval positsioonil.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! No toiduainetööstus on väga oluline ja eriline ning eriliselt tähtis kriiside korral, rääkimata sõjast. Minu küsimus teile on: mis on praegu teie arvates kõige olulisem konkurentsi kontekstis? On see maksude ja energia hinnaga seonduv või see, millele te viitasite kliima- või rohe-eesmärkide kontekstis? Euroopa seab eesmärke aastaks 2040, aga vahel jääb mulje, et me tahame 2024. aasta lõpuks valmis saada nende eesmärkide täitmisega. Kui te need probleemid kuidagimoodi pingeritta seaksite, siis mis oleks kõige olulisem?

Meie jaoks on kõige olulisemad – me jõuame ikka igapäevaste murede juurde tagasi – needsamad energia hinnad, kogu aktsiisipoliitika, kogu maksupoliitika. See mõjutab meie ettevõtteid ja meie sektorit väga olulisel määral. See mõjutab paraku ka inimesi, see mõjutab inimeste ostuvõimet. Kui Eesti tarbijatel, peredel läheb kolme põhivajaduse peale, milleks on toit-jook, transport ja eluase, ikkagi suurem osa sissetulekust – eluaseme[kulusid] kattes peab maksma, sööma-jooma peab, peab transportima lapsi kooli ja koolist, [sõitma] tööle ja töölt ära ja nii edasi; meil on piirkondi, mis pole näinud juba aastaid ühistransporti, rääkimata tasuta ühistranspordist –, siis jääbki ainult võimalus hoida kokku toidu ja joogi pealt. Ametlik statistika: kolmandik Eesti inimestest elab vaesuse piiril. See mõjutab meie sektorit küll ja seda ei saa eirata. Need ei ole emotsioonid, need on arvud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimuste ja vastuste aeg on täis saanud. Suur tänu, proua Potisepp! Järgnevalt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konjunktuuriinstituudi direktori Peeter Raudsepa. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Aitäh, proua Potisepp!

Aitäh! Ma lõpetuseks tahaksin ikkagi hinge peale panna, et iga otsuse puhul, mida te teete, te mõtleks, kuidas see aitab Eesti ettevõtteid ja majandust, mitte ei tambiks meid veel rohkem mutta, kus me tegelikult oleme.

Palun, Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Möödunud aasta neljanda kvartali konjunktuuri uuringu raportis esitatud konjunktuurikell, mida te praegu näete, mõjus häirekellana. (Näitab slaide.) Eesti Konjunktuuriinstituudi kaasatud ekspertide hinnangul oleme kriisis. Olukord meie majanduses on halb, paranemise märke ei ole poole aasta perspektiivis näha. Ekspertide hinnangul on tulevikuväljavaade halvenev. Kas see tuli meile üllatusena? Ei tulnud. Tendents on olnud ilmne juba mitmendat kvartalit järjest ja seda on näidanud meie eelnevate kvartalite konjunktuuri uuringud. Sarnases seisus konjunktuurikellal oleme me olnud ka varem. See oli masu ajal. COVID‑i kriisi läbisime kiiresti tänu sellele, et pandeemia leebumine lubas ühiskonnalt lukustused maha võtta ja ettevõtted said vajalikku kriisiabi. Tänane, käimasolev kriis on mitme tunnuse poolest eelmistest erinev, aga kaugeltki mitte lühiajaline. Majandususaldusindeks peegeldab nii tarbijate kui ka ettevõtjate hinnangut majanduse hetkeolukorrale ning ootustele lähema kolme kuni kuue kuu jooksul. Eesti majandususaldusindeks on varasematel aastatel olnud üsna heas korrelatsioonis Euroopa Liidu keskmisega. Täna, kui Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine näitaja on stabiliseerumas, jätkab aga Eesti oma langemist. Euroopa Liit on 95,6 punkti tasemel, Eesti 78,5 punkti tasemel. Nii suur – 17,1 punkti – pole see vahe varasematel aastatel olnud. Ka majandususaldusindeksi võrdluspilt meie lähinaabritega pole meie jaoks hea. Tõusva trendiga majandususaldusindeksiga on Leedu ja Läti, vastavalt 99,6 ja 95,9 punktiga, mis on mõlemad üle Euroopa Liidu keskmise. Rootsi, Soome ja Eesti on oma näitajatega oluliselt tagasihoidlikumatel positsioonidel. Saan aga täna lisada, et Rootsi majandususaldusindeks on jaanuaris kasvanud 5,8 punkti ja tõusnud seega üle 90 punkti ehk 90,5 punkti tasemele. Majandususalduse ja kindlustunde indikaatorid on sügavalt punases. Seda tabelit vaadates ma arvan, et siin ei ole vaja teha erinevate sektorite vahelist näitajate võrdlemist, analüüsi. See midagi olulist juurde ei lisa, need kõik on ühtemoodi allapoole pikaajalise keskmise taset. Ekspertide hinnang probleemidele, mida konjunktuuriuuring sisaldab, antakse selliselt, et kirjeldatakse nende raskusastet. Selgelt toob seekordne hinnang välja neli tegurit või või neli probleemi. Nende raskusastme kasv aasta jooksul on olnud kõige suurem. Esiteks, ebapiisav sise‑ ja välisnõudlus. Meie ekspordi sihtriikide turud ei ole täna üldiselt heas seisus ega näita ka olulisi paranemise märke. Statistikaameti andmetel tootsid tööstusettevõtted möödunud aastal püsivhindades 10,5% võrra vähem toodangut kui aasta varem ja jaekaubanduse müügitulu vähenes püsivhindades 8% võrra. Ebapiisav sise‑ ja välisnõudlus on olnud rida kvartaleid taolises küsitluses suurimaks probleemiks. Teiseks, tänast päeva, aga eriti just tulevikku silmas pidades teeb murelikuks konkurentsivõime vähesus. Välisnõudluse paranedes on hästi kriitiline just see tegur, kui edukalt me suudame realiseerida võimalikku välisnõudluse kasvu. Eesti langes möödunud aastal IMD rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis nelja koha võrra. Kolmas probleem, mida välja tuuakse, on ebasoodne keskkond välisinvestoritele. Jah, logistiliselt oleme täna ääremaa, on kallis elektrienergia, roheenergia vähesus ja naaberriigi Venemaa sõjaline agressiivsus – ega ükski nendest probleemidest ei kuulu kiiresti mööduvate või kiirelt lahendatavate probleemide hulka. Nii et probleemi põhjused on pikaaegsed ja nende mõju on ka pikaaegne. Neljandaks on vähene usaldus valitsuse majanduspoliitika vastu. See on tabelis kõige kiiremini tõusnud raskusastmega probleem. Viimase kahe aasta jooksul – umbes nii kaua oleme olnud ka majanduslanguses – on ettevõtjate antud hinnang valitsuse tegevusele muutunud pidevalt negatiivse hinnangu suunas. Võin ka välja tuua, et selle aja jooksul on negatiivse hinnangu andjate osakaal selles küsitluses umbes kolmekordistunud. Mõnest probleemist veel. Oskustööjõu puudumise raskusastet on vähendanud ilmselt pikaajaline majanduslangus, mille tulemusena on töötuse määr hakanud möödunud aasta teisest poolaastast kiirenevalt kasvama, olles jõudnud nüüd 8,4%-ni. Tervikuna vähendab majanduslangus vajadust oskustööjõu järele, aga strukturaalne probleem päris kindlasti jätkub. Ka kapitali vähesust ei nähta vähenenud investeeringute foonil varasemaga sama [raskusastmega] probleemina. Aga kumbki neist pole hea lahendus probleemidele, pigem on mõlemad selgitused. Masu kriis, mida siin ka enne meenutati, oli meie jaoks tegelikult raske. See oli sügava langusega, oli pikaajaline. Ja masuaegse kriisi põhjused olid pärit majandusest. Me saime siis loota, et majandus on tsükliline, et langusfaasile järgneb tõusufaas ja ka meist paremas seisus olevad eksporditurud aitavad meil kriisist välja tulla. Nii oli. COVID-i pandeemia aegne tagasilöök majandusele oli väga lühiajaline. Selle põhjus, ühiskonna pandeemiaaegne lukustamine, möödus kiiresti, ettevõtted said kriisiabi ja majandus sai kiiresti jätkata toimimist. Käimasoleva kriisi põhjusi ei saa me otsida majandusest ega selle tsüklilisusest. Nähtub, et majanduse tsüklilisus on olnud viimaste aegade ridakriisis üldse tugevasti häiritud. Seekord on kriisi küpsemise eeldused loonud hoopis erinevad poliitikasuunad, nimetagem neist näiteks rohe-, raha- või ka geopoliitikat, õigemini nende koosmõju, kumulatiivset mõju. Selle kõige tulemusena on paari aasta jooksul olulisel määral, pöördumatult muutunud meie majanduskeskkond. Ega seetõttu ei maksa loota ka uuele majandustsükli tõusufaasile või olukorra paranemisele eksporditurgudel, mis nii-öelda normaalsuse tagasi toob. Senist majandusmudelit kardetavasti enam järgida ei õnnestugi. Tänasel, teiste Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt madalal, keskmiselt 80% tasemel lisandväärtuse loojana oleme me muutunud tootmissisenditelt liiga kalliks maaks. Nimetagem mõnedest naabritest kallimat elektrit, kiire inflatsiooni mõjul kiiresti kasvanud palkasid, aga ka kõrgemaid logistikakulusid ja nii edasi. Muutunud on meie majandusgeograafiline asetus. Venemaa kui senise tooraine ja energiakandjatega varustaja asemele on leitud kallimad, kuid olulisemalt turvalisemad [varustajad]. Väga olulist mõju nii tootmissisendite hindadele kui ka investeerimispoliitikale on avaldanud rohepoliitika. Probleemiks on see, et rohepöördega kaasnev selge edasine mõju majandusotsustele pole majandusosalistele täna teada. See selgub koos uute seaduste ja regulatsioonidega tulevikus. See ebakindlus on jätkuv. Niisiis, majanduskeskkond on oluliselt ja pöördumatult muutunud ja kui küsitakse, kas tunneli lõpus juba valgus paistab, tuleks öelda, et seda ei saa ootama jääda, edasiliikumiseks tuleb prožektorid ise sisse lülitada. Mida teha? Majandus on ikkagi oma olemuselt kohanev ja võti tänasest olukorrast väljumiseks on ettevõtjate käes. Olukord, mis on välja kujunenud, ei muutu ise tagasi nii-öelda normaalseks ja seda pole võimalik ka sekkumiste abil sel määral tagasi pöörata. Arvan, et valitsus ei saa olla selle kriisi lahendaja, majanduse uuele tasemele edendaja. See on ettevõtja roll. Valitsuselt oodatakse majanduskeskkonna kujundamist viisil, mis aitab parandada kindlustunnet ja kasvatada meie rahvusvahelist konkurentsivõimet. Viimatine konjunktuuriuuring tõi välja, et kasvav ja suurenevat ebakindlust tekitav probleem on see, et ettevõtjad ei tea ega saa ette arvestada poliitika, seaduste ja regulatsioonidega, mis kujundavad tulevikku ettevõtluses. Paljuski ollakse seetõttu äraootavad, aga täna tegemata jäävad või valedel eeldustel tehtavad investeeringud on ära jääv majanduskasv tulevikus. Vot seetõttu on selgus ja kindlustunne kindlasti vajalik. Kuidas selles konkurentsis edukas olla? Lühiajalised meetmed, mis kompenseeriksid, õigemini kompenseerinuks energia hindade kallinemist, pole olnud päevakorras. Enim räägitakse ettevõtluse aitamisest uuele tasemele, et saavutada kõrgem lisandväärtus innovatsiooniprotsessi kaudu ja teadussaavutuste rakendamisega tootmisel või teenuste osutamisel. Selle saavutamine on ainuvõimalik väljapääs käimasolevast kriisist. See on aga pikaajaline protsess ja järjekindlus on siin hästi vajalik. Minule jääb kahjuks mulje, et kestvaid probleeme püütakse lahendada aina uute kavade koostamisega. Neid lugedes tunneme neis ära elemente vanadest. Aga tegelikult pole meil kavadest ju kunagi puudus olnud. Ma tahan soovida kõigile asjaosalistele hoopis järjekindlust ja süsteemsust kord juba vastuvõetud arengukavade kindlal elluviimisel. Bürokraatia ja üleadministreerimise vähendamine. Kas ettevõtete efektiivsust on võimalik kasvatada halduskoormuse vähendamise teel? Seda kindlasti. Kõige lihtsam oleks vähemalt kriisi ajal loobuda sellelaadsete kohustuste juurde tekitamisest, mis loovad ettevõtjaile takistusi ja tõstavad kulusid ettevõtete haldamisel. Niisugusele ootusele viitab samuti meie neljanda kvartali konjunktuuri uuring. Vaja on alati analüüsida – ja teha seda põhjalikult – majandust puudutavate otsuste võimalikke mõjusid. Veelgi enam, tuleks teha analüüs, mis selgitaks välja nende otsuste võimaliku koosmõju. Selleks on vajalik aeg ja kõiki muudatusi puudutav informatsioon. Tingimustes, kus näiteks maksumuudatusi käsitletakse ühekaupa ja järgnevate maksumuudatuste kohta polegi veel olemas olulist teavet, mida analüüsides sisendina kasutada, pole ka maksumuudatuste koosmõju väljaselgitamine kahjuks võimalik. Maksumuudatuste kohta ma tooksin, kui lubate, lõpetuseks ühe näite: käibemaksu määra tõstmine 20%‑lt 22%‑ni. Tehniliselt pidanuks see tooma 1. jaanuarist kaasa hindade tõusu 1,67% võrra. Ajendatuna maksumäära tõusust leidis aga aset ulatuslik hindade tõstmine, mis algas juba palju varem enne uue maksumäära kehtima hakkamist. Meenutagem, et näiteks toiduainete hindade tõus tegi suurema rallimise läbi möödunud aasta esimese poolaasta jooksul ja enne seda ning stabiliseerus teisel poolaastal. Seejärel leidis aset uus hinnatõus, siis juba käibemaksu tõstmise ajel. Ja me näeme, et meil on jaanuaris tarbijahinnaindeks võrreldes detsembriga tõusnud 1,4% võrra, toiduainete hinnad enam kui kaks korda rohkem. Muudatusi, mis toimusid hinnasiltidega Tallinna kauplustes novembris-detsembris, detsembris-jaanuaris, illustreerib järgmine tabel. Siin on toodud ülevaade kõikidest hindadest, kõikidest hinnasiltidest. Teisisõnu see, mille eest hoiatati, et kriisiaegne kiire inflatsiooni tingimustes läbi viidud maksutõus toob kaasa hindade kasvu, toob kaasa inflatsiooni kiirenemise, on tegelikult ka aset leidnud. Teine hoiatus käis veel sinna juurde: see võib pärssida majanduskasvu. Aga seda me selgitame tulevikus. Ma tänan teid kaasa mõtlemast ja kuulamast. Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ma palun teil korraks puhata, enne kui me läheme küsimuste-vastuste juurde, sellepärast et arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni, ja me viime selle hääletuse praegu läbi. Seejärel ma palun teid küsimusteks-vastusteks uuesti Riigikogu kõnetooli. Alustame hääletuse ettevalmistamise protseduuri. Austatud Riigikogu, enne kui me asume hääletuse juurde, ma teen ühe väikese täpsustuse. Nimelt, arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Kui teisi ettepanekuid seoses päevakorra pikendamisega ei ole, siis ma panen selle ettepaneku hääletusele nii, nagu arutelu algataja on selle meile [esitanud]. (Saalis räägitakse.) Selge! Head kolleegid, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 29 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Me pikendasime istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi ettekandja. Härra Peeter Raudsepp, palun! Lugupeetud ettekandja, teile on mitmeid küsimusi. Kõigepealt Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab teie viimast uuringut, mis käsitles just nimelt toiduainete hinda ja jaekaubanduse juurdehindlust selles kontekstis. Tõepoolest, me oleme ju ka varasemalt näinud, et meie tootjad ja meie põllumehed saavad kõrgemast hinnast kätte vähe, kui üldse, ja meie kaupluste juurdehindlused kasvavad. Mis on teie hinnang, kas äkki on meil selles kontekstis tegemist ülemäärase konkurentsiga, kus käib aktiivne turuosa hõlvamine ja üleinvesteerimine ning see kõik tuleb tarbijate ja ka toiduainetööstuse arvelt? Kas selles kontekstis oleks võib-olla mõistlik riigil midagi ette võtta, et seda olukorda lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et me peame vaatama neid tingimusi, milles me täna oleme. Nagu ma ka ettekandes välja tõin, jaekaubanduse mahuindeks kahanes möödunud aastal 8% võrra. On võimalik, et see jätkab kahanemist ka tänavu. Kulud on ju kauplustel jäänud samaks või kasvanud, kulude tase ei vähene selle tõttu. See on turumajanduse loogika, kuidas nendes tingimustes ellu jääda. Selleks tulebki oma kasumimarginaali suurendada. Kaupmehed saavad seda teha kahest otsast: ühelt poolt, tõstes tarbijatele hindu, teisest poolt, ostes odavamalt ning rääkides läbi ja [tingides] allapoole enda sisseostuhindasid. Vaadeldud kahe kvartali jooksul ongi umbes see toimunud. Nüüd, kolmanda ja neljanda kvartali erisus on see, et kaupmeeste kasumiosa kasv oli kolmandas kvartalis märgatavam, kui see oli neljandas kvartalis. Konkurentsis ma pigem paneks võrdlusesse Eesti [toidukaubad] ja importtoiduained. Tegelik konkurents võib olla hoopis seal. Sellise kriisi tingimustes inimeste hinnatundlikkus kasvab, otsitakse odavamaid alternatiive ja neid leitakse sagedamini odavamate imporditud toodete hulgast. Meil on olnud ka üks uuring, kus me võrdlesime aastaid 2020 ja 2022, aga see oli enne suurt [hinna]tõusu. Me võrdlesime seda, kuidas on muutunud Eesti tootjate positsioon. Näiteks, Eesti tootjate kaubad meie poelettide sortimendis vähenesid ühe protsendipunkti võrra. See vähenemine võib [jätkuda] hinnatundlikkuse tõttu, aga ka turuosaliste, ja just nende turuosaliste, kes müüvad importkaupu, lisandumise tõttu.

Aitäh! Hea ettekandja! On tähelepanuväärne, et te olete ainus ekspert, keda Urmas Reinsalu igas asendis tsiteerib. Nüüd kutsus ta teid ka siia, sest teie tegelete sellise nurgakesega majanduskliimas nagu usaldus- ja kindlustunne. Need on üsna emotsionaalsed asjad, mis on muidugi väga tugevas seoses ka erakondade ja valitsuse populaarsusega. Ei ole midagi parata, nii on, need on emotsionaalsed [teemad]. Ja te ei ole selles mõttes kade, et kui te räägite jaekaubandusest, siis te jätate mulje, nagu see oleks otseselt valitsuse poliitikaga seotud. Te räägite – kuidas see nüüd oli? – rohe-, raha- ja ka geopoliitika mõjust. Ükski nendest ei ole tegelikult valitsuse käes sellel määral.

Jürgen Ligi, palun!

Teie aeg!

Rohepoliitika on konjunktuur, päris konjunktuur meie ettevõtjatele. Rahapoliitikat ei kujunda valitsus ja geopoliitika on loomulikult valdav probleem.

Jürgen Ligi, teie aeg!

Öelge, kas te ei tunne kohustust seostada oma kahtlemata olulist vaatenurka natukene ka üldiste …

Hea kolleeg Jürgen Ligi!

… makroanalüüsidega, mida teevad teised institutsioonid.

Head kolleegid, ma palun pidada kinni ajaraamist. Küsimuseks on ette nähtud üks minut. Kui me läheme liiga pikalt üle aja, siis ei ole võimalik rohkem küsida. Härra Raudsepp, palun!

Aitäh küsimuse eest! See oli hästi pikk, sisaldas hästi palju. Loodan, et kõik, millele vastata, jäi meelde. Kõigepealt, mis puudutab emotsioone, siis majandus ongi emotsionaalne asi. Inimeste kui tarbijate ja kui otsustajate emotsionaalset käitumist on viimasel ajal järjest enam uuritud ja selgitatud selle mõju. Nii et ma arvan, et konjunktuuri uurimine ei ole üldsegi mitte ülearune teema. Kindlasti selgitab see väga palju, seda enam, et kui me vaatame statistikat ja statistilisi näitajaid, siis me näeme tahavaatepeeglisse. Kui me teeme konjunktuuriuuringu, siis me näeme hetke ja tulevikku ehk seda, mida arvavad asjadest eksperdid, mida arvavad asjadest majandusosalised. Selles suhtes on see kindlasti vajalik. Ma olen liigutatud, et praegu kõige populaarsema partei juht meie uuringu tulemusi tsiteerib. Me ei ole kunagi keelanud kellelgi seda teha, seda uuringut on alati levitatud ja mul on jätkuvalt hea meel, kui sellesse süvenetakse ja sellega tegeletakse ka tulevikus. Ma nüüd päris täpselt ei teagi, millele ma siin rohkem vastama peaks, võib-olla on mõnda küsimust vaja korrata.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Majanduse kindlustunne sõltub hästi palju ka sellest, kuidas me numbreid esitame ja kuidas me neid tõlgendame. Minu meelest me peame rääkima ka oma tugevustest. Täna tuli välja statistika tööturu kohta. Eelmisel aastal oli hõivatuid keskmiselt rohkem kui kunagi varem, see oli 31 aasta jooksul parim tulemus. Ka viimane kvartal oli väga tugev, nii et tööjõuturg on olnud väga heas konditsioonis. Samamoodi, eelmise aasta üheksa kuu jooksul tuli välisinvesteeringuid Eestisse rohkem kui 2021. aastal kokku. Kui me vaatame SKP muutust, siis [näeme, et] möödunud aasta SKP jäi viimases kvartalis võrreldes eelneva kvartaliga samale tasemele. Ehk majanduslangus sai läbi ja tegelikult ka inflatsioon. Kui me vaatame seda alates aprillist möödunud aastal, siis [näeme, et] hinnad või hinnatase on tõusnud ainult 1,45%. Väga palju ettevõtteid investeerib tehnoloogiasse ja ka keskkonnajalajälje vähendamisse. Kuidas teie konjunktuuriinstituudis näete, milline on ettevõtete valmisolek investeerida tehnoloogiasse ja keskkonnajalajälje vähendamisse?

Aitäh küsimuse eest! Hakkan siit lõpu poolt vastama. Meil ei ole täna programmis ja pole ka hetkel kavas otseselt sellist uuringut, mis uuriks just roheteemasid, keskkonnateemasid ja nendesse investeerimist. Nüüd kõigepealt, küsimust kuulates meenus eelmine küsimus, mille ühele osale jäi mul vastamata. Kui ma rääkisin poliitikate mõjust, siis ei süüdistanud ma valitsust või valitsusi. Ma ei teinud seda, vaid ma nimetasingi neid [tegureid] kui paratamatust. Ma nimetasin neid, sest need on tegurid, mis on põhjalikult muutnud meie majanduskeskkonda, milles me täna elame ja millega meil tuleb arvestada. Ja igasuguste otsuste tegemisel see on jah vääramatu, sellega tuleb ka arvestada. Nüüd tööjõuturu näitajad. Tööjõuturul on tekkinud huvitav situatsioon, et kaks näitajat kasvavad: tööhõive kasvab ja kasvab ka töötuse määr. Töötuse määr kasvab kiirenevas tempos. Miks see nii on? Tööealiste inimeste arv on Eestis lihtsalt kasvanud umbes 25 000 inimese võrra, kui ma ei eksi. Selle põhjustajaks võib olla sisseränne Ukrainast. Ja sellistes tingimustes me saamegi rääkida, et meil kasvab tööjõuturg, kasvab töötuse määr ja kasvab ka tööga hõivatute hulk – kõik ühekorraga, unikaalne situatsioon. Välisinvesteeringud, nõus, on kasvanud, aga meenutagem, et sellele eelnes ka aeg – ja ma tean seda aega väga hästi, mul oli au juhtida EAS‑i kaks aastat –, kui me olime koroonakriisi tõttu välisinvestoritele praktiliselt suletud. Teatud tegevusi tõmmati tagasi. Olimegi keskkonnana, riigina ja meie majandus oli natuke ooteseisundis. Jah, see lähiaastate või lähimineviku rekord löödi nüüd ja see on hea saavutus. See teeb rõõmu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan teid ettekande eest! Minul jäi teie sissejuhatavast sõnavõtust meelde ennekõike see lõik, kus te rääkisite sellest, et tõenäoliselt ei pruugi järgmine majandustsükli tõus sellisel kujul enam tulla ja et see, mis majanduses saama hakkab, sõltub ennekõike ettevõtjatest, mitte valitsusest ja valitsuse poliitikast, kuigi nemad on üks keskkonna mõjutajaid ja kujundajaid. Mul ongi küsimus, mis on teie hinnang, arvestades seda, et meie majandus- ja maksukeskkond on muutunud ebastabiilsemaks, me ei ole enam selgelt odava tööjõu maa ja energia on meil konkurentidest kallim. Mis on teie hinnangul see indikaator või valdkond, mis üldse võiks meil järgmist majanduskasvu vedama hakata, kui te suudate prognoosida?

Valdkondi on võib-olla keerulisem ütelda, aga üldistatult tahaks ütelda seda, et kui majanduskeskkond on muutunud ja sellel ei ole tagasiteed, siis kuidas me sellele reageerida saame. Lootus on ikkagi sellel, et ettevõtjad kohanevad ja ettevõtted suudavad tulevikus toota kaupu ning pakkuda teenuseid, mis on kõrgema lisandväärtusega, ja tänu sellele me oleme ka kallimate tootmissisendite juures konkurentsivõimelisemad. Tõepoolest, majanduse tsüklilisus on viimase aja ridakriisi tingimustes, minule tundub, küll häiritud, siin väga selgeid jooni leida ei saa. Selles mõttes oli masu natukene selgem kriis, et seal olid tsüklid eristatavad.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tahan tänada ettekannete eest. Konkreetselt on välja toodud numbreid, mille üle on väga keeruline kellelgi vaielda. Aga ma tahan küsida. Praegu me räägime esimestest maksutõusudest, jaanuaris [tõusis] käibemaks ja me näeme, mis toidukauplustes toimub, mis toimub tarbijate [seisukohast], mis toimub ettevõtluses. Aga me räägime, et mais [tõuseb] kütuseaktsiis, järgmisel aastal … Automaksuseadus pole vastu võetud, aga küll see vastu võetakse siin majas. Tulumaks tõuseb. Kuidas te näete, kas see mõjutab veel rohkem majanduse langust? Täna tiksub juba kaheksas kvartal, kus majandus on miinuses.

Tänan küsimuse eest. Tänase languse tingimused on kusagil mujal, küsimus on sellest väljumises. Teoreetiliselt on ikka nii, et maksutõusud ei saa kuidagi kiirendada majanduskasvu, pigem ikkagi pärsivad seda.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles mõttes on meil kindlasti imeline seis ja minu arvates ei peaks alahindama seda, kui hõivatus on suur ja kui inimestel on tööd. See tegelikult ei peaks emotsionaalses mõttes tootma nii palju ebakindlust, nagu teie üritate oma uuringute või teadmiste põhjal näidata. Öelge palun, kas meil on oht libiseda tulevikus järjest rohkem sinna, kus ratsionaalne mõtlemine hakkab [üha rohkem] alla jääma sellistele emotsionaalsetele analüüsidele ja pealkirjadele, kaasa arvatud sellele, mis toimub sotsiaalmeedias. Ilmselt 20–30 aastat tagasi ei olnud me sellises massis emotsioone võimelised kandma, välja arvatud siis, kui me saime vabaks ja taastasime oma iseseisvuse. Olete te tunnetanud, et seal on mingi tendents, või on see lihtsalt hetkepeegeldus?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska kaasa rääkida sotsiaalmeediateemadel, ma ei ole ise kuidagimoodi sotsiaalmeediaga seotud, me ei jälgi seda. Kui nüüd töötuse määra näitajat kommenteerida, siis ma ei saa pidada ametlikke andmeid emotsionaalseteks. Oleme selle ametlikest allikatest saanud. Kui keegi seda teemat emotsionaalselt käsitleb, siis vast tööturuosalised ise, aga minul põhjust seda teha ei ole.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Te ütlesite, et jaekaubanduskettidel ei jää muud üle, kui kas tõsta hinda või suruda sisseostuhindasid alla. Kolmas variant on veel: oma kulude kokkuhoid. Meil on viimase kümne aasta jooksul neid kauneid poekarbikesi hulgim juurde ehitatud ka kohtadesse, kus tegelikult tarbijate hulk on objektiivselt vähenenud. Seda maksame me kõik tarbijatena kinni. Poed on lahti 14–16 tundi, mõnes kohas lausa ööpäevaringselt. Ka see on kulu, mida me maksame kinni. Mis on teie hinnang uuringute pinnalt, kas juurdehindluse puhul siiski ei ole ka see küsimus, et osapooled tegelevad pidevalt turuosa hõivamisega meie kõigi arvelt?

Aitäh küsimuse eest! See ei ole otseselt olnud selle uuringu eesmärk. Eesmärk on ikkagi olnud jälgida just tarneahelat ja eeskätt just eestimaiste kaupade osa. See küsimus või teema läheb natukene kaubanduse juhtimise valdkonda. Olen sellega ka tegelenud, aga mitte enam 20 aastat. See ei ole, ma arvan, ainult jaekaubanduse küsimus, see on tegelikult kõikide ärivaldkondade küsimus. Kui ärimahud langevad püsivhindades, siis tuleb ju kasvavate kulude tõttu midagi ette võtta. Ja see on olnud niisugune turumajanduslik käik. Ma arvan, et kõik, kes saavad, seda teevad, muudavad hindasid, ja ongi seda teinud.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma väga tänan sisuka ettekande ja heade vastuste eest, ja samamoodi proua Potiseppa. Aga küsiks. Te mainisite või rääkisite, kuidas maksutõusud mõjutasid inflatsiooni ja hinnatõusu, ja ütlesite, et see, kuidas maksud mõjutasid meie majandust, on omaette pikem teema. Äkki te lühidalt, natukene valgustaksite meid ka selles küsimuses.

Aitäh küsimuse eest! Jah, niisuguse uuringu me tegime, et selgitada välja, kuidas toidukaupade hinnad on käitunud käibemaksu määra muutumise eel ja järel. Tulemused kandsin ette. Lihtsalt toon veel kord selle ajajoone. Kiire hinnatõus möödunud aastal leidis aset esimesel poolaastal. Teisel poolaastal see stabiliseerus ja ütleme siis, et sellist hinnatõusu, mis ületas käibemaksu määra kasvust tuleneva tõusu, aritmeetilise tõusu, me nägime jaanuaris. Aga see tegelikult hakkaski pihta juba kusagil detsembris. Nii et niisugune mõju on olemas, jah, me oleme seda uurinud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Nende probleemide keskel – ma ei tea, kas põhjuseid otsides ja nii edasi – on Eesti pankade analüütikute avalikku sõnavarasse tekkinud selline termin nagu "kasumiahnus". Erinevad pankade analüütikud on seda üsna jõudsalt kasutanud ja tõenäoliselt on see sattunud meie kõnepruuki Rahvusvahelise Valuutafondi kaudu. Seda on kasutanud erinevad inimesed, sealhulgas Eesti Panga [ökonomist] Kaspar Oja, kes detsembris kogunisti toiduainete turu kasumiahnust intensiivselt otsis. Mul on küsimus: kas teie konjunktuuriinstituudis olete seda tajunud ja leidnud valdkonnad, kus need kasumiahned ettevõtjad tegutsevad, või on see lihtsalt üks õnnetu probleemi otsimine?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ma andsin selgituse selle kohta, miks hinnad tõusevad, ratsionaalsest vaatepunktist lähtuvalt, et kuidas muutuvad ärimahud, kas need on vähenenud, kuidas kasvavad kulud, mida sellisel juhul tehakse ja mis on siis täiesti reeglipärane või oodatav. Teisiti ei saaks ju turuosalised, sealhulgas jaekaupmehed, oma kasumlikkust säilitada, nad ei saaks üldse kasumlikud olla, nad langeksid kahjumisse. Konjunktuuriinstituut ei kasuta sõna "kasumiahnus". Ka ma ise pole seda kasutanud. Ma arvan, et see võib olla küll üks nendest märksõnadest või terminitest, mis võiks härra Jürgen Ligi viidatud emotsionaalse käsitluse hulka kuuluda. Seetõttu meie püüame seda vältida.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Mu küsimus venis enne pikaks, võib-olla ei olnud päris hästi arusaadav. Aga ma ju jaatan seda, et majandus on emotsionaalne asi ja tema seis sõltub väga palju sellest, kuidas temast räägitakse. Ja kui valitsus on ebapopulaarne, siis kogu poliitikast negatiivses võtmes rääkimine igatahes mõjutab majandust. Prognoosijad, [näiteks] Eesti Pank ja sõltumatu Rahandusministeerium, kasutavad ju teie vaatenurka, sellega kaasneb usaldus ja kindlustunne. Minu küsimus oli, kas te ei tunne vahel, et te peaks ka kasutama teiste ratsionaalseid, külmemaid ja faktipõhisemaid andmeid, et selgitada meeleolusid, kui te räägite majandusest. Praegu te lähete selles tuules, et kõik on halvasti, valitsus teeb valesti, see, mida teeb keskpank – kõik läheb ühte patta. See, mida teeb Venemaa, on nagu viiendajärguline asi. See oli mu küsimus.

Aitäh! Kõigepealt, konjunktuuriuuringu koostamisel osaleb 20 eksperti. Nad on pärit kommertspankadest, nad on pärit Eesti Pangast, nad on pärit avalikust sektorist, sealhulgas ministeeriumidest. Me lähtume sellest. Teine asi, mis puudutab minu ettekannet või minu lähenemisviisi: Statistikaameti, Töötukassa ja Eesti Panga andmeid ma kasutan ka ja olen enne kasutanud. Seda, et majandusteemadel on vahel raske või ebameeldiv rääkida, tajun ma ise ka. Ma olen tegelikult tänulik selle eest, et me sellest suvest või sügisest alates oleme üldse majandusteemadel rohkem rääkima ja diskuteerima hakanud. Minu arvates see on olnud seni ühiskonnas väga paljuski puudu, õigemini alaesindatud, sealhulgas võib-olla siin saalis, kui võtta näiteks aastatagune [aeg]. Meelsamini oleksin seda rohkem näinud. Lihtsalt arvan olukordadest väljumisele ja lahenduste leidmisele viidates, et kõigepealt on vaja ära määrata alguspunkt, kus me oleme.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh väga hea ettekande eest, samuti proua Potisepale! Loomulikult on absurdne Jürgen Ligi tõlgendus, et konjunktuuriinstituut ja teie peaksite tegelema valitsuse populaarsuse tõstmisega ja siis, kui valitsus on populaarne, tõuseb ka majandus. Asjad on ikka äraspidi. Aga minu küsimus teile kui eksperdile on niisugune. Kui ma vaatan detsembrikuist konjunktuuriinstituudi baromeetrit, siis ma näen, et probleem, mis on kõige rohkem esile kerkinud aastases võrdluses, on vähene usaldus valitsuse majanduspoliitika vastu. See probleem on kerkinud 29%, kui me võrdleme detsembrit 2022 detsembriga 2023. Äkki te püüate visioneerida, milliseid probleemitahke või -nurki eksperdid on näinud, mis on põhjustanud vähese usalduse valitsuse majanduspoliitika vastu? Püstitage oma hüpotees avatud kataloogina, kui tohib paluda.

Aitäh küsimuse eest! Ma jään sellele küsimusele vastamisega hätta, sellepärast et see formaat ei detailiseerinud seda. Kui ma oma isikliku vaate ütleks, kui mina oleksin see ekspert ja sellele küsimusele vastaks, siis – ma sellele korra viitasin juba enda ettekandes ka – [ütleksin,] et teatud kohtades meil on nagu järjekindluse ja võib-olla tõele või faktidele otsa vaatamise puudus. Nagu ütlesin, kavasid tehakse, kavad on uued, jah. EAS‑i juhtides ma lugesin neid kavasid, mis siis olid eelnõud, ma lugesin neid kavasid, mida kunagi tehti. Nüüd on mul uusi kavasid lugedes tuttav tunne, et ma olen neid elemente kusagil juba näinud. Ma arvan, et rohkem järjekindlust ja analüüsi – need on kaks märksõna, mis võiksid usaldust tõsta.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Tõepoolest, siin on kostnud osundusi sellele, et minister Riisalo dokument on lihtsalt vanadest asjadest kokku tõstetud, nii-öelda taaskasutusena klambri vahele pandud paber, aga jäägu see siis koostajate südamele. Mu küsimus teile, härra Raudsepp, puudutab niisuguste probleemide välja, kus meie majandus ja majanduskonjunktuur asetseb. Millised on teie meelest kõige akuutsemad otsused, mida valitsus peaks lähemas tulevikus tegema meie majanduskonjunktuuri silmas pidades? Teiseks: [millised on] otsused, mis on vähemalt sama suure mõjuga ja mida valitsus peaks vältima?

Aitäh! Tegelikult ettekandest käisid ka need märksõnad või teemad läbi. Ettevõtete halduskulude või [ettevõtteid] takistavate tegurite loomine on kindlasti see, mida tegema ei peaks. Kõik see, mis aitab kaasa meie rahvusvahelise konkurentsivõime kasvule, on hea. Jah, see on pikaajaline protsess. Jah, sellega on juba aastaid tegeldud ja see on väga hea asi. Kõik, mis puudutab innovatsioonialaseid tegevusi, rakendusuuringute läbiviimist ja ettevõtete teadusrahastuse toetamist, on vajalik. Maksutõusud – noh, see on selge, et kui maksud on niisugused, näiteks automaks, mis on väga universaalne, siis lähevad need ikkagi tootmissisendina väga otse tootmiskuludesse. Meil on ilmselt väga raske kujutada ette teenust või tootmist, millel ei ole seda elementi sees. Need kiirendavad jätkuvalt inflatsiooni ja tõstavad hindu. Selle üle võiks mõelda. Alati ei ole kõik lineaarne. Ja mõnikord võib osutuda vajalikuks ka maksude parem selgitamine, [vastasel juhul] saab kannatada maksumaksjate motivatsioon või ka maksulojaalsus. Näiteks automaksu puhul võin ma juba ette kujutada olukorda, kuidas autoparki hakatakse ümber registreerima või soetama hoopis Euroopa riikidesse, kus on madalam maksumäär, madalam maksukoormus. Olen ise juhtinud kunagi rahvusvahelist ettevõtet, kus oli umbes sajast autost [koosnev] autopark. Ma kujutan ette, et sarnases situatsioonis olnuks mul juhatuse esimehena nõukogule väga keeruline selgitada, miks ma ei hoia neid autosid sellise tegevusriigi registris, kus on madalam maksukoormus. Tahaks loota, et ei juhtu seda, et need, kellel on motivatsioon või võimalus või oskused, hakkavad autosid siit ära viima ja see maks jääb väikeste tootjate, reakodanike ja nii edasi maksta.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Te võite liikuda siit tagasi Riigikogu külaliskohtade juurde. Järgnevalt, head kolleegid, ma avan läbirääkimised ja kordan veel üle ka reeglid. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ega Isamaaga ei ole kunagi olnud kerge rääkida majandusest, sest ökonomistid sellesse erakonda üldiselt ei satu. Küll aga peab ütlema, et me oleme saanud varasematel aegadel poliitikas väga palju koos teha, mis on lähtunud sellest, et partei ja valitsus ei saa kõike juhtida ega tohigi igale poole sekkuda. See puudutas vanasti ka majandust. Ikkagi on vabanemine partei diktaadist ka majanduses olnud meie üks ühine poliitika, aga kauges minevikus. Seda Isamaad enam ei ole. Täna on asi veel hullem. Kui kuulasin Urmas Reinsalu ettekannet, siis seal välistati täiesti selline asi nagu sõda, põhiline dominant Euroopa majanduses, mis on põhjustanud ka meil kestva majanduslanguse. Mitte kusagil seda ei mainita, kuigi on hulk häid analüüse ja ka majanduseksperdid on toonud välja, miks just Eestile on see sõda tugevamini mõjunud. Üks [põhjus] on kindlasti tugevam seos Põhjamaadega, Rootsiga, tugevam seos ka sealse kinnisvarakriisiga, tugevam seos euribori tõusuga. Ja loomulikult [mõjutavad] need ekspordikanalid, mis ära on kukkunud. Urmas Reinsalu, kuigi võinuks sellest rääkida, ignoreeris seda täiesti. Rääkis [muust], korra mainis objektiivseid põhjuseid. Väga usinasti ta omistas kogu süü valitsusele. No mida valitsus muuta saab? Täiesti välja on jäänud see, et valitsus peaks hoidma rahandust korras – seda Isamaa enam ei mäleta – ja peab paratamatult saama kuidagi need tulud, mille eest ta kulutusi teeb. Käib üks maksusüsteemi kirumine, maksutõusu kirumine. See on süsteemne. Vaatame ikkagi numbritele otsa. Maksukoormus on meil praegu pikaajalise keskmise lähedal, samal tasemel, kui oli EKREIKE valitsuse ajal, 35%. Pisikesed komakohad siia-sinna, aastati on see kogu aeg kõikunud. Ei ole ette näha, et see kasvaks oluliselt kõrgemaks ka nende otsuste najal, mis järgmine aasta jõustuvad. Räägitakse rahvusvahelisest konkurentsivõimest, mis on täiesti õige asi, kui sellest räägitakse ausalt. Ei, rahvusvaheline konkurentsivõime ei sõltu sellest, milline partei on võimul, vaid ikkagi sellest, et meil on tootmiskulud kõvasti kasvanud. Miks need on kasvanud? Jällegi, Eestis on sõda hindadele mõjunud rohkem, [näiteks] tooraine ja kütuse puhul. Nende peale me kulutame rohkem. Ja natukene moonutab seda ka statistika. Energia hinna statistika ei ole meil paigas. Ka Statistikaamet ise on tunnistanud, et liiga börsihinnakeskne on see olnud. Kuid jällegi, majanduse seis sõltub sellest, kuidas me sellest räägime. Hinnatõus on ju pidurdunud. Ei ole enam seda olukorda, mis oli aasta tagasi, kui oli kahekordne hinnatõus. Detsembris oli see langenud 4%‑le ja sama on ka jaanuaris, kuigi nüüd on käibemaksu mõjul ka üle 1% "valitsuse süü". Aga põhimõtteliselt on see maksutõus ju ikkagi mitme valitsuse süü, kes on lasknud eelarve käest. Nüüd, hästi suur pettumus on see, et Isamaal puuduvad igasugused instinktid maksupoliitika teemal. Me oleme ju ise seda [suuresti] koos hulk aega ehitanud ja põhiline on paika pandud. Eestit esitletakse endiselt kui kõige konkurentsivõimelisema maksusüsteemiga riiki, [seda on tehtud] juba kümme aastat järjest. Ja seal ei ole suuri muutusi võimalik ette näha. Siis see kaudsete maksude kirumine. Jah, loomulikult … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Loomulikult on kaudsed maksud ebameeldivad, aga majanduse seisukohast on käibemaks neutraalne. Majanduse rahvusvahelisele konkurentsivõimele ei mõju käibemaks üldse, vastupidi, see soosib eksporti võrreldes sisetarbimisega. Kas sisetarbimine on erilise surve all? Ei ole ju. Me ei saa võrrelda praegust sisetarbimist selle ajaga, kui [kaotati] koroonapiirangud ja avanes teine sammas. Jah, siis tekkis buum. Aga ma ei kuulnud siin kordagi, et jaekaubandus on sellest kõikumisest tugevalt mõjutatud või mõjutatud sellest, et Eesti säästumäär on langenud just nende halbade meeleolude tõttu, mida siin pandi ka konjunktuuriinstituut takka kütma. Jah, kindlustunne on langenud, aga see ei tähenda, et külmad numbrid on nii halvad. Tööturg on endiselt heas olukorras. Kahjuks Peeter Raudsepp ei suutnud seda iseloomustada, väitis, et siin on mingi Ukraina mõju. Ei, kui me lahutame Ukraina mõju, siis võrreldes majanduslangusega on tööpuudus ikkagi suhteliselt mõõdukas. Ja see on veel madalam ilma ukrainlasteta. Tööhõive on väga kõrge, jah, aga kui me sealt need tuhanded ukrainlased välja arvame, on tööhõive meil ikkagi erakordselt kõrge. Selles ei ole probleem. Järelikult majandus mingis mõttes ikkagi püsib ja hoiab inimeste sissetulekut. Reaalpalk, jah, langes vahepeal, aga reaalpension kasvas üle 15% eelmisel aastal. Miks me sellest ei räägi, et tegelikult sisetarbimine ei ole probleem? Reaalpension kasvas 15%. See kõik on nagu muuseas, räägitakse rahva vaesumisest. Täna, jah, ei rõhutanud Reinsalu seda, aga eelmine kord küll. Energia hinna tõus. Tunnistame, et elektri hind on ju langenud. Ei ole nii hull see asi, et me peaksime nii õudselt seda kiruma. Läti ja Leeduga võrreldes on meil sama hind. Ühendused on probleem. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on meil odav elektrienergia. Gaasi hind on meil 2,8% odavam kui Soomes – te räägite piiriülesest konkurentsivõimest. Aga ikka ühte väravasse: usaldust püütakse õõnestada ja meeleolusid alla lüüa. Tunnistagem, et seni kuni inimestel on tööd, ei ole meil katastroofi. Seni me võime rahvana kokku hoida ja tunnistada, et Eesti valitsus ei ole põhiline kurja juur. Kuigi ta on ebapopulaarne, kuigi ta mõjutab konjunktuuriinstituudi küsitlusi, ei ole tema see põhiline probleem. Põhiline probleem on ikkagi sõda ja selle tõttu meie kaotused majandussidemetes, hindades, investeerimisjulguses, kõiges selles. Kõik need lendlaused bürokraatiast ja nii edasi – ma olen hästi pettunud selles. Ma ei ole pettunud selles, et Reinsalu teeb sellised valikud, et kutsub konjunktuuriinstituudi [direktori] ja oma endise parteikaaslase siia rääkima, ütleme, majanduse ühest servast. Aga üldjoontes ikkagi süüdistati siin rahapoliitikat, mida ei tee Eesti üksi, eks ole, ja rohepoliitikat, mis on ju tegelik konjunktuur, seal on ärivõimalused. Ei ole mõtet öelda, et see tapab majandust, vaid sealt tuleb võtta, sellest kui keskkonnast tuleb võtta maksimum. Ja mis see kolmas asi oli? Võib-olla ka geopoliitika.

Teie aeg!

No andke andeks, mis siis veel, kui geopoliitika. See arutelu läks tegelikult täna metsa ja see oli ka ilmselt Reinsalu eesmärk.

Aitäh! Nii. Urmas Reinsalu, ma saan aru, et on vastusõnavõtu soov. Kaks minutit.

Nii. Lugupeetav kõneleja! Ma tahaksin küll öelda, et härra Ligil läksid kõik asjad, põhjus ja seos sassi. Härra Ligi omistas Isamaale väite, otsekui meie kujutame ette, et partei ja valitsus suudavad majanduse päästa. Meie sõnum, Isamaa sõnum tänasel arutelul oli, et praegu võimul olev partei ja valitsus halvendavad oma otsustega majanduse käekäiku. Teiseks, kui ta kõneles sellest, et meil on otsekui käibemaksu ja maksutõusude tulemusena kerkinud 1% millegagi hinnad, siis see on puhtalt vale. Valitsuse signaal, mille ta on saatnud turule, tõi jaanuaris kaasa Euroopa kõrgeima hinnatõusu, 4,7%. Ja kui [vaadata] laiemalt seda, milline on valitsuse poliitika, siis me paraku näeme, et Eestit disainitakse ilma mingisuguse ühiskondliku baaskokkuleppeta või aruteluta kõrgete maksude maaks. See jutt, et tegelikkuses makse tõstetakse, aga selgub, et maksud hoopis langevad, on lihtsalt irrelevantne. Ja tähelepanu probleem, millele osutas eelkõneleja, otsekui sisenõudlus ei väheneks, ei pea ju paika. Meil on olemas selged eelmise aasta andmed, 11 kuu andmed selle kohta, et käibemaksu on laekunud mitusada miljonit eurot vähem. See on ka ebakindluse peegeldus. Vastupidi, meie mitte ei soovi ebakindlust süvendada, vaid meie soovime survestada valitsust tegelema sellega, et tarbijatel ja majanduskeskkonnal oleks suurem kindlustunne. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Aivar Kokk, ma saan aru, Isamaa fraktsiooni nimel. Jah. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kaja Kallas [ütles] tänasel valitsuse pressikal: ma olen nüüd palju mõelnud, me oleme kuulnud, et opositsioonipoliitikutele meeldib väga öelda, et tõmbame majanduse käima, samas me teame, et valitsuse võimalused majandus käima tõmmata on suhteliselt piiratud. Ma ütleks, et aga majanduse untsu [keeramiseks] on meeletult suured võimalused. Ma peaks peaministrile meelde tuletama, et ma küsisin siinsamas saalis korduvalt ta käest, miks LNG‑sadamate ja ‑terminali loomist pidurdatakse, miks ei lasta Eesti ettevõtjatel neid luua, vaid tahetakse soomlastega seda teha. Siis ta ütles, et ei-ei, kõik on hästi. Alles kuu aega tagasi jõudis [laadimis]käpp kohale. Me pidime Eesti inimeste ja ettevõtjate taskust kinni maksma gaasi hinna tõusu põhimõtteliselt suurusjärgus 700 miljonit eurot. Ta ütleb, et elektriga ei ole probleeme. Tegime kolmanda kõrgepingeliini Eesti ja Läti vahele, mille tulemusena maksime me Eestis elektri hinna [tõttu] võrreldes 2020. aastaga kinni praktiliselt miljardi. Me räägime täna, et 2027. aastal tuleks panna kinni põlevkivikatlad. Keegi ei räägi siin, et needsamad neli katelt oleks võimalik pelletitolmuga kütte panna, mis maksaks ainult 80 miljonit. Me räägime miljardite eurode investeerimisest, et midagi saaks ära teha. Jürgen ütleb, et elektri hind on ju odav. Millega võrreldes? Elektri hind on täna kaks korda kallim kui 2020. aastal, tegelikult rohkemgi. Kui me ei oleks jamanud selle Paldiski LNG-sadamaga, oleks olnud läbi aastate gaasi hind 50 eurot, mitte 285 eurot. Kui me ei oleks seda kõrgepingeliini avanud enne sõja algust Ukrainas … See avati neli-viis kuud varem ja siis tõusis elektri hind. Sõjast ei olnud sel hetkel mingit juttu. Räägime täna ettevõtlusest. Räägime Eesti raudtee[‑ettevõtte] vagunite mahamüümisest kiirkorras. Nendel vagunitel ei olnud mingit pistmist Venemaaga peale selle, et need sõitsid läbi Venemaa Kasahstani. 2500 vagunit müüdi maha alla omahinna 200 miljonit. Nüüd me kaotame iga päev 100 000 eurot, [mille oleksime saanud, kui] oleks saanud rentida neid Kasahstani. Me räägime kulude kokkuhoiust. Siin küsiti, et toidupoed on tõstnud hindasid, aga miks nad kulusid kokku ei hoia. Tegelikult on kaubandusettevõtjad kogu aeg oma kulusid kokku hoidnud, sest muidu nad ellu ei jääks. Ma küsiks, miks tänane valitsus ei ole kulusid kokku hoidnud. Kui öeldakse, et ei ole võimalik kokku hoida, siis peaks küsima selle kohta – viimastel päevadel oleme ju meedia uudistest seda väga selgelt kuulnud – , et Eesti 200 minister soovib oma ettevõtluse sponsori toetuseks 200 miljonit ümber jagada. 200 miljonit eurot on, aga õpetajate palgaks ei olnud 10 miljonit. Otsiti tuletikuga, leiti lõpuks 4 miljonit. Millest me räägime? Kogu aeg on mingi jutt, et kuskil ei saa mitte midagi teha. Maksutõus oleks nagu üks tore asi. Keegi arvab tõesti, et kui majandus on languses … Toidukauplustes on täna käibe langus, müüginumbrite vähenemine. See näitab, et meie inimestel ei ole enam raha. Ettevõtjad sulgevad oma ettevõtteid, koondavad 100% [töötajatest]. Vaatame oma puidusektorit. Me olime Euroopa tipus puitmajade ehituses. Kas me oleme täna tulnud oma ettevõtetele kuidagi vastu, näiteks majade soojustamisel, mida puitmajade ehitajad pakuvad? On esimesed majad ju soojustatud siinsamas Tallinnas. Toetame oma ettevõtlust, mitte ärme …

Ma küsin, kas te soovite lisaaega.

Palun kolm minutit, jah.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Räägime sellestsamast kulude kokkuhoiust. Alati, kui öeldakse, et riik peaks kokku hoidma, hakatakse rääkima õpetajatest, päästjatest, politseinikest, piirivalvest ja nii edasi. Tegelikult me teame, et 150 miljonist eurost 30 miljonit [läheb] puhtalt valgekraedele. Kui neist rahulikult 25% koju saata, hoiaks iga aasta kokku vähemalt 300 miljonit eurot. See hullumeelne idee, mida Reformierakond soovib 2025. aastal [ellu viia] – tulumaksuküür –, viib igal aastal riigieelarvest välja kuni pool miljardit. On erinevad arvutused: kes arvutab, et 300, kes 400, kes 500 miljonit eurot. Kui seda jama ei peaks tegema, siis me ei peaks rääkima automaksust, ma ei tea, limonaadimaksust ja millestki muust. Kuskilt peaks mõistus tulema. Mulle meeldib, kui kõrged poliitikud tulevad ja räägivad majandusest, olles ise mitte kunagi majanduses olnud või ettevõtteid loonud, on aastakümneid siinsamas toolis istunud ja siis ütlevad, et kõik teised on rumalad. Mina saan küll rahulikult öelda, et ma olen 1991. aastast oma ettevõtteid loonud. Neist ettevõtetest pole ükski pankrotti läinud. Aga kui on rasked ajad, siis tõmmatakse kulusid koomale nii palju, kui võimalik on. Samas proovitakse inimestele töökohad alles jätta sel lihtsal põhjusel, et nende pered vajavad toitmist. Keegi ehk arvab, et maapiirkonnas on võimalik – nipsti! – uus töökoht leida, aga praktiliselt see nii ei ole. Enamik häid magusaid töökohti on omavalitsustes ja riigiasutustes. Eraettevõtlus on püüdnud viimase kahe aasta jooksul piirata kulusid nii palju, kui vähegi võimalik on. Aga kuidas sa enam piirad, kui meil on energia hind ikka kaks korda kallim? Ja siis me räägime, et läheme roheluse peale üle, paneme [püsti] ainult päikesepargid ja tuulepargid, aga juhitavast energiast ei räägi mitte keegi. Jumal tänatud, et 2020. aastal, kui me valitsuses olime, ei lasknud me põlevkivikatlaid kinni panna. Kui need oleks kinni pandud, siis mis asja oleks me teinud eelmise ja üle-eelmise aasta talvel? Külmas oleks olnud, tööstusettevõtted oleks elektri[võrgust] välja lülitatud. Nüüd me tahame neid nelja katelt 2027. aastal kinni panna, unustades, et neid on võimalik pelletitolmuga kütta, väga väikese investeeringuga. Samas arutame, kas me 15 aasta pärast tahame olla tuumariik või mitte, ühte väikest tuumajaama siia ehitada. Aitäh!

Suur tänu! Ma saan aru, et Jürgen Ligil on vastusõnavõtu soov. (Saalist vastatakse.) Nii, hästi, Jürgen Ligi, ma annan teile sõna. (Saalis räägitakse.) Hästi. Jürgen Ligi, vastusõnavõtt, palun!

Jah, loomulikult, seal kõlas isegi minu nimi, küll ainult eesnimi, aga see oli otsene vastus minu sõnavõtule, nii et mul on õigus seda parandada. Etteheide oli see, nagu ma oleksin öelnud, et Eesti elektri hind on odav. Ei, ma ütlesin, et see on odavam võrreldes sellega, mis see oli aasta eest, ja see on odav Euroopa vaates, enamiku Euroopa riikidega võrreldes. Põhjamaadega mitte, seal on küsimus ühendustes, aga üldiselt on ju tohutud investeeringud tegemisel ja Euroopa vaates oleme me siiski suhteliselt odava elektrienergiaga riik. Teine asi: muidugi nii Aivar kui ka Urmas kinnitasid, et majandusest on nendega raske rääkida. Teema pealkirjas on ju "Mida teha?". Kui pannakse majandusele kogu aeg valesid diagnoose, siis ei saa ka õigeid otsuseid langetada. Kui ignoreeritakse sõja mõju ja seda, mida valitsus saab teha ja mida ta ei saa teha, siis ei ole mõtet üldse majandusest rääkida. Lihtsalt kiruda valitsust – seda võib poe taga teha. Aga kui me räägime majanduspoliitikast ja püstitame küsimuse, mida teha majanduslangusega, siis peab fookus olema sellel. Meie ei saa ehitada Rootsi maju edasi sellises mahus nagu enne. Meie ei saa ega taha osta edasi Vene kaupu. Meie ei saa sinna midagi parata, et meil on näiteks iduettevõtete osakaal suurem kui teistel. Meie valitsus ei saa muuta seda, et toiduainete ja energia osakaal meie tarbimiskorvis on suurem. Ja nii edasi. Nii et asi algab ju diagnoosi panemisest ja selle koha pealt läks asi ikka täiesti metsa. Läks ainult negatiivsete meeleolude õhutamiseks, mitte analüüsiks. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Martin Helme, ma saan aru, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! No tore arutelu oli, et mida teha, aga nagu ma ka ühes oma küsimuses [ütlesin], minu meelest tuleks kõigepealt ikkagi ära fikseerida, kes on teinud ja mida on teinud ning kes on teinud halba ja kes on teinud head. Ei saa jätta kõigile inimestele meelde tuletamata, et kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oli valitsuses, siis see oli üks esimesi valitsusi üle pika‑pika aja, mis langetas makse. Langetas väga teadlikult makse, muu hulgas muide energiamakse ehk näiteks gaasiaktsiisi, aga langetasime ka teisi aktsiise, et elavdada Eesti majandust. Langetasime ka kütuseaktsiise. Ja see tõepoolest elavdas Eesti majandust ja tõi kaasa majanduskasvu ning maksulaekumiste paranemise, tõi kaasa ka tööhõive kasvu, palgatõusu, ekspordi kasvu. Sellel oli väga ühene seos sellega, mida me tegime. Lisaks sellele vähendasime teatud konkreetsetes valdkondades bürokraatiat ja olime üldse võimalikult hea partner ettevõtjatele. Tollased ettevõtjad olid väga tänulikud selle eest ja olid valmis selle ka välja ütlema. Tänasel päeval on meil ettevõtjad, kes ei ole valmis valitsuse kohta midagi ütlema, sest ega neil midagi head öelda ei ole ja nagu mu vanaema õpetas, kui sul midagi head öelda ei ole, siis on kõige parem vait olla. Aga kust on saanud alguse Eesti suured majandusraskused ja sellest edasi ka eelarvekriis? Said alguse 2021. aastal, nii nagu me tookord rääkisime. Kõigepealt oli energiakriis. Valitsus ei teinud midagi, et võtta kontrolli alla plahvatuslikku elektri ja gaasi hinna [tõusu]. Mitte midagi! Kõik teised Euroopa riigid tegutsesid palehigis, meie valitsus ütles: küll ettevõtjad kohanevad. Juba tookord me hoiatasime ette, mis juhtuma hakkab, ja kõik see on juhtunud. Juba tookord ütlesime, et energiakriisile järgneb Eestis ränk inflatsioon. See on nii läinud. Inflatsioon on olnud meil Euroopa kõige kõrgem ja kõige kauem kõrge. See tähendab, et kumulatiivselt on Eestis olnud alates sellest ajast, kui Kaja Kallas tuli võimule, kuni tänase päevani inflatsioon 37,5%. Kuskil mujal Euroopas ei ole sellist inflatsiooni selle perioodi jooksul olnud. Sellise inflatsiooniga käivad loomulikult paratamatult kaasas ettevõtete konkurentsivõime ränk langus ja majanduslangus. Majanduslangusele – ja seda me ka ennustasime – järgnes maksulaekumiste langus, mis on kätte jõudnud. Maksulaekumiste languse ja inflatsiooni mõju [tagajärjel] kokku on tekkinud eelarvekriis. Eelarvekriisi süvendab Reformierakonna valitsuse pretsedenditu riigieelarve kulude plahvatuslik suurendamine. Nii suure sammuga, nagu on viimased kolm aastat suurendatud riigieelarve kulupoolt, ei ole mitte kunagi Eesti ajaloos [eelarve] kulupoolt suurendatud. Sellist kulude mahu [suurendamist] ei ole mitte kunagi ükski teine valitsus teinud, kui on [teinud] Kaja Kallase valitsused. Loomulikult ei tule maksulaekumised kulupoole kasvule järele, eriti olukorras, kus teise käega on samal ajal majandus langusesse keeratud ja maksulaekumised hoopis vähenevad. Eelmise aasta esimese 11 kuuga vähenes käibemaksu laekumine veerand miljoni võrra. Seesama veerand miljonit üritatakse tagasi teha kas automaksuga või käibemaksu tõusuga või ma ei tea mis teiste maksudega. Selle asemel, et leiutada juurde uusi makse, ja selle asemel, et maksude kehtestamise ja tõstmisega majandust veel sügavamasse kriisi ajada, oleks võinud energiakriisi paremini lahendada. Siis ei oleks seda langust ja tulude vähenemist olnud. Ega need inimesed, kes on meile selle monumentaalse käki kokku keeranud, ei ole võimelised seda korda tegema. Selleks on vaja teisi inimesi ja me teame, kes need teised inimesed on. Need on inimesed, kes siis, kui nad olid valitsuses, langetasid makse ja keerasid majanduse kasvule. Need on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikud. Nii lihtne see ongi! Ega meil ei ole mingit lootust uskuda, et reformierakondlik valitsus koos oma käpikutega lõpetab Eesti majanduse hävitamise, Eesti inimeste toimetuleku hävitamise, Eesti riigi põhjalaskmise. Nad ei oska seda ja isegi, kui nad oskaks, nad ei taha, sest siit me jõuame järgmise suure teemani: see on rohepööre. Ega energiakriis ei tulnud tühja koha pealt, see tuli ikkagi ju loosungitest, et majandus peab mahtuma ära looduse sisse, ja muudest geniaalsetest loosungitest. Rohepöörde selge eesmärk, mitte lihtsalt kogemata [tekkinud] kõrvaltulemus, on vähendada inimeste jõukust. Tuleb vähem tarbida, teil ei pea olema autot, te ei pea nii palju sõitma, te ei pea liha sööma, te ei pea lennukireise tegema, teil ei peaks olema nii soe tuba, teil ei peaks olema nii suur korter – üldse, võtke koomale, elage vaesemalt, makske rohkem makse. Elage vaesemalt! See on rohepöörde deklareeritud eesmärk. See ei ole mingisugune vandenõuteooria või kogemata juhtunud asi, see ongi eesmärk. Seda me näeme, ka automaksuga seoses näeme. Meile öeldakse näkku välja: teilt ongi vaja autod käest ära maksustada. Inimestel on liiga palju autosid, inimestel on liiga suured autod, liiga võimsad autod, nad sõidavad oma autodega liiga palju. Me teeme selle korda, kehtestades nii rängad koormised, et teil ei ole enam jaksu autot pidada. No me kõik teame, et Eesti inimesed reageerivad sellele nii, nagu Eesti inimesed ikka reageerivad: ei tule Toompea lossi ette põhupalle põletama ja platsi virtsaga üle valama, ei tule tõenäoliselt ka mingisuguseid muid selliseid olukordi. Me nägime, [mis juhtus], kui tõsteti alkoholiaktsiisi põmmpäiselt, ennustatavalt, läbikukkunult: maksud sõitsid Lätti. Ja nüüd hakkavad maksud sõitma Leetu. Leedus on ühekordne registreerimistasu, väiksem kui Eestis, muide, ja automaksu ei ole. Ma ütlen teile ausalt, mina kavatsen oma auto Leetu viia, sellega siia Riigikogu hoovi tulla ja parkida, et teile lihtsalt keskmist näppu näidata. Mina ei kavatse automaksu maksma hakata ja ma loodan, et kõik Eesti inimesed, kellel vähegi on võimalik, teevad sedasama, et lihtsalt teile näidata, mida nad arvavad teie põmmpäisest, Eesti inimesi vihkavast, Eesti ettevõtlust ja Eesti inimeste toimetulekut hävitavast poliitikast. Teeme ära! Samamoodi hävitab meie põllumajandust rohepoliitika. See, mis toimub Euroopas, rullub meie silme all lahti. Kõik ettekandjad rääkisid täna pöörasest bürokraatiast, halduskoormusest, aruandlusest – see on ju kõik rohepöörde nime all tehtud. Ja meie riik teeb loomulikult entusiastlikult, innukalt ja eesrindlikult seda kõike meile. Sellepärast, et meil ei ole oma valitsus. Meil on globalistliku Brüsseli kohalikud käsutäitjad, tallalakkujad, Eesti vihkajad, kes nimetavad ennast Eesti valitsuseks. Need inimesed ei tee Eestis midagi korda, nad teevad ainult hävitustööd. Senikaua, kui ei muutu see valitsus, senikaua, kui ei tule ainus päriselt majandust mõistev ja rahvuslik erakond valitsusse, senikaua ei saa Eestis midagi paremaks minna. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, kuna arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, siis ma kutsun järgnevalt siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Toomas Uibo. (Toomas Uibo küsib lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tänan Isamaa fraktsiooni selle arutelu korraldamise eest ja kõiki, kes on pidanud siin täna ettekandeid ning avanud oma mõtteid. "Eesti majanduslanguses. Mida teha?" Selles pealkirjas on tõdemus, mis on meile kõigile väga hästi teada ja mida me oleme kuulnud ka tänastest ettekannetest. Oleme palju kuulnud ka majanduslanguse põhjustest ja muredest, mida see on põhjustanud. Esindan siin erakonda Eesti 200 ja valitsuses on meie erakonna kanda majandusministri portfell. Ehkki selle portfelli sisu on pigem ettevõtluskeskne ja majandus on tervikvaate huvides liikunud kliimaministri pärusmaale, annan arutelu jätkuks edasi majandusministri seisukohad, mis on läbi räägitud nii ettevõtjate kui ka teiste ministeeriumidega. Milline see plaan siis on? Mida teha? Majanduse toetamisest saab edulugu vaid siis, kui mõtleme kõik koos, kuidas keerulistel aegadel meie ettevõtlussektori konkurentsivõimet parandada. Majandusest peaks saama strateegiliselt sama oluline teema, nagu on riigikaitse, kus suures pildis kehtib erakondadeülene konsensus. Ent sellesse tuleb panustada ühiselt ja lahendustele peab mõtlema koos. Minu meelest on majanduspoliitikas nii koalitsioonil kui ka opositsioonil vaatamata kõigele palju ühiseid eesmärke, mida saaks koos ellu viia. Eesti 200 leiab, et ettevõtluskeskkonna toetamiseks peame tegelema järgmiste oluliste teemadega. Õigusruum ettevõtjate jaoks peab olema selge ja ettenähtav. Automaatsele ja laiapindsele Euroopa õiguse ja regulatsioonide ülevõtmisele oleme tõmmanud juba selgelt pidurit ja küsime iga kord, kuidas see kõik Eestisse sobitub. Kuidas üks või teine regulatsioon Eesti ettevõtjaid ikka aidata võiks? See on väga suur muutus. Teiseks, seadusloomes peab arvestama ka ettevõtjate vajadustega ning enne seaduste väljakuulutamist tuleb kooskõlastada muudatused erasektori esindajatega. Ebavajalikule bürokraatiale ei tohi Eestis ruumi olla. Kolmandaks, meie haridussüsteem ja rändepoliitika peavad tagama ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu. Lahenduseks olgu julged reformid, rändekvoodi suurem paindlikkus. Need on teemad, mille puhul meie ettevõtted ootavad juba pikki aastaid, et tuleks mingi lahendus. Neljandaks, tehnoloogia- ja teadusmahukas ettevõtlus on Eesti majanduse tulevik. Valitsus toetab neid sektoreid juba praegu. Euroopa Liidu raha mõistlikumat ja veelgi täpsemalt sihitud kasutamist ja uusi investeeringuid on võimalik teha veel paremini. Viiendaks, meie maavarade kasutamine ja energeetika peavad olema selgelt läbi mõeldud, et investoritel oleks silme ees pikem vaade ja kindlus tuleviku suhtes. Roheline [energia] stabiilse hinna eest peab olema garanteeritud. Ainult nii suudame tagada uutele energiamahukatele tootmisettevõtetele eeldused uuteks investeeringuteks. Rohepööre ei tohi olla pöörane, see peab olema uus majanduskasvu strateegia, mida viiakse ellu mõistliku tempoga. Kuuendaks, Eesti riigist peab saama kõige parem riik, kus ettevõtja olla. Seni on meie maksupoliitika olnud suunaga erasektorile ja vähene bürokraatia on seda toetanud, kuid Euroopa Liidu direktiivide liiga innukas ülevõtmine ja kõigi viimaste valitsuste otsused on viinud meid natuke vales suunas. Majandusminister on seadnud eesmärgiks ei rohkem ega vähem kui kahekordistada Eesti majanduse maht aastaks 2035. Tõsi, see on ambitsioonikas plaan, kuid vajalik, et anda Eesti majandusele uus hingamine ja panna paika uus siht. See plaan tuleb sisustada väga konkreetsete tegevustega. See on ka üks neid eesmärke, mille poole püüdlemist võiksid toetada kõik Eesti parlamendierakonnad, sest mida tugevam ja suurem on majandus, seda suuremad on ka riigieelarve laekumised. Kordan veel üle aspektid, mida ehk saab Eesti majanduspoliitika põhimõtetena esile tuua. Selge ja ettenähtav õigusruum, et ebavajalikule bürokraatiale ei oleks ruumi; et tööjõu- ja hariduspoliitika toetaks ettevõtlust; et Eesti oleks ekspordi kasvulava; et Eesti oleks välisinvesteeringute tõmbekeskus; et teadmised ja tehnoloogia looksid majandusele lisandväärtuse; et riigi riskijulgus ja investeeringud toetaksid ettevõtete ambitsiooni; et ressursid ja taristu oleks kättesaadavad ning et Eestis oleks lihtne olla vastutustundlik ettevõtja. Jah, võib ju öelda, et mida uut siin päikese all on nendes põhimõtetes, sest ettevõtjad on nendest aastaid rääkinud. Muutunud on aga see, et nüüd on neid tõepoolest ka kuulatud ja ettepanekuid muudatuste kohta, mis ei ole oma olemuselt küll midagi uut, on hakatud ka tegelikkuses ellu viima. See tähendab ka poliitilisi otsuseid, mida ettevõtjad on riigilt aastaid soovinud, kuid mis on jäänud seni tegemata. Eesti majanduse kehv seis on praegu üks kõige olulisem teema. Oleme rääkinud piisavalt palju põhjustest ja diagnoosi panemisest, olgu põhjuseks siis Ukraina sõda või viimastel aastakümnetel kõigi Riigikogus esindatud erakondade riigivalitsemise tulemus. Eesti 200 pole selles osalenud, aga võiksime selle debati lõpetada ja vaadata koos tulevikku. Mõjutada saame ikka tulevikku, mitte minevikku. Väga hea, et majandusest räägib suurem osa erakondadest ja ka palju arvamusliidreid väljaspool poliitikat. Nüüd on aga aeg keskenduda lahendustele ja nii praegusel valitsusel kui ka järgnevatel valitsustel teha mõistlikke otsuseid. Aitäh arutelu eest!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnelema Jevgeni Ossinovski. Palun! (Jevgeni Ossinovski küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eks natuke keeruline on kommenteerida läbirääkimiste faasi varasemaid sõnavõtte, sest nagu paraku ikka tavaks, piirdub suur osa opositsioonilistest sõnavõttudest kas poliitiliste loosungitega või mitte alati asjaga seotud üksiknäidetega. Komplekssete teemade arutelude puhul ei ole see paraku parlamendis mitte erand, vaid pigem reegel. Sellest tulenevalt on paar asja, mida tahaksin ka omalt poolt kommenteerida. Väga palju oli juttu sellest, millisel viisil maksupoliitilised valikud mõjutavad majanduskasvu. Loomulikult on see seos olemas, aga me peame alustama siiski fundamentaalsest asjaolust, et meil on riigi rahanduse olukord kehv ja halvenev. Meie püsitulud protsendina SKP‑st vähenevad ja meie püsikulud protsendina SKP‑st kasvavad. Arvestades seda, et laenamise hind pole kasvanud mitte ainult eratarbijatele, vaid ka riigile, ei ole ka see lihtsalt küsimus mingite reeglite täitmisest, vaid sellel on selge, käegakatsutav ja mõõdetav mõju, mis ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse täiendava intressitulu [kujul] rahvusvahelistele finantsinstitutsioonidele, mis kahtlemata tuleb meie enda tulevikuinvesteeringute arvelt. Loomulikult on just sellepärast valitsusliit otsinud viise, kuidas tegelikult riigi rahanduslikku olukorda parandada. Juttu on olnud sellest, kuidas Eestis maksukoormus kasvab. Tegelikult on aastast 2015 – selle aja jooksul on valitsuses olnud kõik siin saalis esindatud erakonnad – Eesti maksukoormus protsendina SKP‑st olnud stabiilne, 33–34% vahel, mis on umbes 6 protsendipunkti vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui me räägime, kuivõrd maksukoormus mõjutab meie rahvusvahelist konkurentsivõimet, siis tuleb seda silmas pidada. Enamikus teistes riikides Euroopas on tegelikult maksukoormus suurem. Nüüd, kahtlemata tuleb maksupoliitilisi valikuid tehes arvestada majanduskeskkonnaga ja see ei ole mitte lihtne optimum. [Kuidas] parandada riigi rahanduse seisu, aga teha seda sellisel viisil, mis võimalikult vähe pärsib majandustegevust? Ma kindlasti ei taha öelda, et valitsus on aasta tagasi otsuseid tehes selle optimumi sajaprotsendiliselt leidnud. Kahtlemata on võimalik arutleda selle üle, missugused on alternatiivid, ja see oleks väga asjakohane poliitiline arutelu. Aga seda tuleb pidada ausalt. Kui alustatakse sellest, et toetused peaksid olema kõrgemad ja maksud peaksid olema madalamad, siis loomulikult, see ei ole adekvaatne arutelu pidamise raamistik. Seda oleme me paraku tänase arutelu algatajatelt valdavalt kuulnud: jätke kõik maksud ära, aga õpetajate palga[fondi] tõstke 150 miljoni euro võrra ja suurendage veel kulutusi kümnes erinevas valdkonnas kokku mitme miljardi euro ulatuses. Arutame seda päriselt, ja seda tuleks teha ausalt. Nüüd, loomulikult on väga populaarne ja apetiitne idee, et selle asemel et tõsta ühte või teist maksumäära, võiks hoopiski pöörata majanduse kasvule ja selle tulemusena laekumised automaatselt paranevad ja siis on tegelikult maksutulu rohkem. Noh, see on nõndanimetatud majanduse käimatõmbamise paradigma. Rahandusministeerium on välja arvutanud, et selleks, et Eesti eelarve miinus ära tasanduks tänu majanduskasvule, peaks Eesti nelja aasta jooksul jõudma Suurbritannia SKP tasemele inimese kohta. Me kõik saame aru, et see pole realistlik, punkt üks. Punkt kaks on loomulikult see, et Eesti avatud majandusena Euroopa Liidu serva peal sõltub, meie majanduse ja meie ettevõtete käekäik sõltub eeskätt sellest, kuidas läheb meie turgudel, meie naabritel. Ma usun, et mitte keegi ei kujuta ette, et Eesti valitsus, Eesti riik oma eelarvepoliitikaga suudaks käima tõmmata Rootsi majanduse, mis omakorda peaks tõmbama käima Saksa majanduse. Me paraku sõltume väga palju rahvusvahelisest konjunktuurist, mis tõepoolest ei ole olnud soodne, ja sellest tulenevalt on see mure arusaadav. Aga kui me mõtleme sellele, mis on reaalsed valikud, siis ka neid tuleb arutada adekvaatselt. See loomulikult ei tähenda, et riigil ei ole üldse võimalik midagi teha. Loomulikult on. Paraku see [kiiret] tulemust ei anna, aga pikemas vaates me teame, et kõige tõhusam viis majanduskasvu edendada on investeerida haridusse ja teadusesse. Sellest tulenevalt on väga oluline näiteks see otsus, mille, ma loodan, minister toob varsti ka valitsusse. See puudutab koolikohustuse [ea] tõstmist, et meil ei oleks tööturul enam inimesi, kellel on ainult põhiharidus, ja et me tegelikult ka valmistaksime oma noored inimesed ette olema tööturul konkurentsivõimeline ja looma suuremat lisandväärtust. Kahtlemata on tähtis hoida kinni teadus- ja arendustegevuse 1%‑st SKP‑st, milles on kokku lepitud ja mille kohta on olnud siin soove ja signaale, et äkki võtaks natuke, näpistaks ära. Ma arvan, et see ei ole õige. Me peame kindlasti tõhustama seda, millisel viisil ka ettevõtted panustaksid rohkem teadus- ja arendustegevusse, aga riigi poolt kindlasti need investeeringud peaksid jätkuma. Kahtlemata on võimalik ja oluline ka riiklikke investeeringuid teha kontratsükliliselt sel ajal, kui majandus on languses, tõesti rohkem panustada, on see siis tõepoolest majade soojustamine, taristuinvesteeringud või Euroopa Liidu vahendite kiirem avamine. Siin on olnud puudujääke, selle viimase puhul, ma mõtlen. Ma loodan, et valitsus tõesti kiirustab sellega, et need meetmed avaneksid. Aga riiklikke investeeringuid tehakse. Nende valikute puhul, kuidas tasakaalustada majanduskasvu ja eelarvepoliitikat, teeb Eesti tegelikult ju eelarve miinust peaaegu Maastrichti kriteeriumi viimase vindi peal, 3% SKP‑st. Läheme panka, võtame laenu ja investeerime selle Eesti arengusse. Rohkem ei julgeks ausalt öeldes ise ka teha, arvestades seda, et kehvad näited Kreekast ja mujalt näitavad, kui kiiresti võib asi käest ära minna. Aga kõige suurem teema sotsiaaldemokraatide vaatest on kiire, ambitsioonikas energiaplaan. Energia hindade probleem, mis on meieni tegelikult toonud viimase aastakümne tegematajätmised, näitab selgelt – ka täna siin ettekandjad märkisid seda –, et me peame selle plaaniga kiiresti edasi liikuma. Kiire üleminek täielikult taastuvenergiale [tähendab, et teeme] tegelikult veelgi rohkem selleks, et soodustada ka suurtarbijate ja tööstustarbijate Eestisse tulekut, mis on tööstuspoliitiline vaade. Kahtlemata, selle tulemusena on meil võimalik jõuda sinna, et meil on nii keskkonnasõbralik kui ka taskukohane elekter. Selles on parlament tegelikult kokku leppinud juba aasta 2022 suvel, kui see seadusesse sisse kirjutati. Me väga ootame Kliimaministeeriumist vastavaid seadusemuudatusi ja ettepanekuid, et me saaksime selle asja päriselt käima tõmmata juba lähiaastatel, et pakkuda nii majandusele kui ka oma kodutarbijatele taskukohast, varustuskindlat ja keskkonnasõbralikku energiat. See on võimalik, see on vajalik. Palun teeme selle ära. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Vadim Belobrovtsev küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Priit jõuab ka. Head kolleegid, kõik, kes te siin täna olete ja kes te vaatate seda praegu telerist! Mul on väga hea meel, et meil käis siin täna debatt nii olulisel teemal. Minu meelest on Eesti majanduse ja selle tuleviku teema hästi oluline just praegu, kui me selgelt näeme, et meie majandus on kriitilises seisus, ja mis veel hullem, valitsusel puudub igasugune plaan või visioon, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Seega tulebki riigi majanduse jaoks raskel hetkel just opositsioonierakondadel pöörata sellele erilist tähelepanu, algatada ühiskonnas diskussioone ja pakkuda oma lahendused, kuidas Eesti majandus taas kasvule viia. Hea meel on ka selle üle, et täna olid lisaks poliitikutele kaasatud majanduseksperdid. Siinkohal tänan loomulikult ka omalt poolt Sirje Potiseppa ja Peeter Raudseppa nende igati asjalike esinemiste eest. Selle kuu alguses ilmus värske konjunktuuriinstituudi majandusuuring, mis kinnitas kurba ja muret tekitavat tõsiasja, et Eesti on juba kolmandat aastat majanduslanguses ja, enamgi veel, paranemise märke ei paista. Toodi välja ka suurimad probleemid. Kokku oli neid viis ja kohe esimene oli valitsuse tegevus. Ettevõtjad ja analüütikud andsid selgelt mõista, et just praegune valitsus eesotsas Reformierakonnaga on suurim majanduse pidur. Mina ausalt öeldes küll ei mäleta, millal viimati oleksid majandusvaldkonna spetsialistid nii otse ja ausalt välja öelnud, et valitsus on konkreetselt selles süüdi. Paistab, et olukord on lihtsalt muutunud nüüdseks juba nii kriitiliseks, et enam ei suudeta vait olla. Kolme koalitsioonierakonna tegevus ja kohati ka tegevusetus on pannud inimesi kella lööma, kuna lootus, et majandusel õnnestub see keeruline periood üle elada ja seejärel kiiremas korras taastuda, on kadunud. Valitsuse tegevuse kõrval nimetati Eesti majanduse järgmiste suurimate probleemidena ebapiisavat nõudlust, rahvusvahelist konkurentsi ning ebasoodsaid olusid välisinvestoritele. Ja praeguse kriisi põhjused ei tulene täna siin esinenud Peeter Raudsepa sõnul mitte majandusest, vaid kahjuks poliitikast. Mida teeb siis Vabariigi Valitsus olukorras, kus majanduslangus on kestnud juba üle kahe aasta? Tõstab olemasolevaid makse ja aktsiise ning kehtestab uusi. Alles eile tõi rahandusminister siia saali mootorsõidukimaksu – ehk rahvasuus automaksu – projekti, ja seda olukorras, kus äsja [jõustus] valitsuse tõstetud käibemaksu määr, mis omakorda viis inflatsiooni tõusu 5%‑ni. Samal ajal on näiteks meie lõunanaabritel see praegu 1% piires. Olukorras, kus kohe tõusevad kolmandiku võrra aktsiisid, kaasa arvatud kütuseaktsiis. Olukorras, kus laenude ja liisingute intressimäärad on märgatavalt tõusnud euribori määra tõusu pärast. Olukorras, kus Eesti sündimus on kaks aastat järjest olnud kõige madalamal tasemel läbi ajaloo. Olukorras, kus paljud ettevõtted on oma tegevuse lõpetanud või koomale tõmmanud. Olukorras, kus töötus kasvab, aga ettevõtjad kurdavad, et neil on tööjõupuudus. Olukorras, kus kommunaalarved püstitavad uusi rekordeid, lüües eriti valusalt inimesi Ida-Virumaal, kus [elatus]tase on niigi üks madalamatest kogu riigis. Selles olukorras ei leia valitsus midagi paremat, kui tulla välja veel ühe moodusega, kuidas võtta Eesti inimeste taskutest viimast. Ettevõtjad ja paljud teised ühiskonna edasiviivad grupid on korduvalt rõhutanud, et maksutõusudele tuleb pidurit vajutada ning majandusse raha juurde suunata, investeerida, mitte raha välja tõsta. Kahjuks ei paista, et nende arvamus valitsuserakondi eriti huvitaks. On selge, et valitsusel puudub ettekujutus, kuidas viia Eesti majandus sellest keerulisest olukorrast välja. Viimased tõmblemised Eesti 200 ministri personaalse riigi mõtte ümber näitavad ilmekalt, et kolmel koalitsioonierakonnal ei ole mingit ühist lähenemist tekkinud olukorrale, lahendustest rääkimata. Samal ajal jätkuvad katsed näidata, et olukord ei ole nii hull ja see on tegelikult kontrolli all. Kirsiks tordil oli peaminister Kaja Kallase värske sõnavõtt, mille järgi Eesti majanduslangus on Euroopa suurim sellepärast, et me vingume ennast vaeseks. Ehk tema loogika järgi jätkates: lõpetame vingumise ära ja Eesti majanduse seis hakkab kohe paranema. Vabandust, aga see ei kõla eriti veenvalt. Praegu paistab, et Reformierakond on võtnud eesmärgiks strateegia, et majandusel lastaksegi valimistsüklite vahel elada oma elu. Pärast parlamendivalimisi võetakse inimestelt raha ära erinevate maksude ja aktsiiside abil, et täita auke riigieelarves, kuigi enne valimisi pole sellest juttu olnudki. Seejärel loodetakse, et järgmisteks valimisteks majandus taastub kuidagi iseenesest ning siis saab erinevate toetuste ja palgatõusude abil panna inimesed vahepealset keerulist perioodi ära unustama. Küüniline lähenemine, mis niikuinii enam ei tööta. Mida siis pakub Eesti Keskerakond? Loomulikult me mitte ainult ei kritiseeri, vaid pakume ka lahendusi. Lühemas perspektiivis [tuleks] loobuda plaanist kaotada niinimetatud maksuküür, säästes niimoodi ligi pool miljardit eurot, ja kehtestada pangamaks ülisuuri kasumeid teenivatele pankadele, kes naudivad erakordset kasumlikkust. Näiteks eelmisel aastal teenisid siin tegutsevad pangad ligi miljard eurot tulu. Leedu positiivne näide tõestab, et pangandussektorile suunatud ajutine maksustamine on võimalik ega põhjusta ettevõtluskeskkonnale suurt negatiivset mõju. Kui pangandussektori maks oleks näiteks 50% kasumist, tooks see riigikassasse veel pool miljardit eurot. Kokku oleks siis juba miljard. Tuleb loobuda plaanist kehtestada automaks ja tõsta teisi makse. Peaks vähendama paisutatud riigiaparaati. Pikemas perspektiivis on aga vaja saada aru, kus me globaalses majanduses oleme, ning leppida kokku, mida me tahame toota, kuidas ja milleks. Praegu meil selline arusaam puudub. Kui suunad on selged, siis saame aru, milliseid spetsialiste on meil vaja ja missugust haridust tahame tulevastele ekspertidele pakkuda. Peab viima läbi analüüsi, kuhu oma majandusega liikuda, kuhu investeerida. Ja investeerida tuleb kindlasti. Nagu me praegu näeme, samal ajal kui riik on investeeringutest või investeeringute suurendamisest loobunud, on Tallinna linn suurendanud oma investeerimisplaane 20% võrra. Me näeme, et tegelikult on pealinna majandusperspektiiv praegu palju parem kui riigil. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Olukord on nüüd selline, et arutelu lõpuks saab sõna Priit Lomp. Palun, Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh! Suur tänu! No vot, ma ei ole klassikaline poliitik, ma ei plaaninudki küsida lisaaega, vaid jään [ettenähtu piiresse], ei ole küsimust. Aitäh selle arutelu eest, mida ma siin kuulsin viimane tund aega! Ma vabandan, et ma ei saanud olla hommikust peale kohal sellepärast, aga seda rolli, millest siin saalis jääb tihti väheks – et rääkida päriselt ettevõtjatega ja erialaliitude esindajatega –, ma just olingi täitmas. Nimelt, majanduskomisjon on kokku kutsunud konkurentsivõime ekspertkogu, kes just täna hommikul Eesti Pangas kohtus ka erialaliitude esindajatega. Tegelikkuses on jube kurb, et me siin selles ringis püüame oma ilmavaatelist teksti OTRK tähe all teineteisele peale suruda. Meie algatus ekspertkogu kontekstis on pigem, tegelikult mitte pigem, vaid just ainult erakondadeülene. Loodan 16. mail OTRK‑ga komisjoni poole pealt siia saali jõuda. Mida siis olukorras, kus meil käib siin võistlus selle peale, kes ennustab Eesti majandusele halvimat tulevikku, ja valdavalt ei räägita mitte majanduspoliitikast, vaid rahanduspoliitikast, mis on üks osa suuremast pildist – kiputakse jääma kinni ainult maksudesse –, ettevõtjad täna lauale tõid? Mõned asjad on siin juba kõlanud, vähemalt viimase tunni jooksul. Kindlasti energeetikaküsimus, kättesaadav ja taskukohase [hinnaga] taastuvenergia, et olla konkurentsivõimeline nendel sihtturgudel, kuhu me tahame oma tooteid viia. Loomulikult käis läbi bürokraatia vähendamine, kuigi sellest on räägitud 15 aastat ja see tuleb meil harukordselt halvasti välja. Nii et kindlasti on riigile ootus teha seda paremini ja targemini. Targemini on kindlasti võimalik [tegutseda] ka hariduspoliitika küsimuste ning teadus- ja arendustegevuse rahastamise suurendamise puhul. Erinevate näitajate poolest on Eesti riik hästi erinevatel kohtadel, meile meeldib vaadata neid tabeleid. Me näeme Eestit maksupoliitika konkurentsivõime [edetabelis] väga kõrgel kohal ja mõnes järgmises – näiteks riigi võimekuse poolest protsesse suunata – palju madalamal positsioonil. Selles mõttes peaks siin majas pidama rohkem diskussiooni selle üle, kas [oleks otstarbekas] näiteks paari koha järeleandmine maksupoliitika edetabelis, kui sellel on potentsiaali suurendada meie võimekust mingite teiste näitajate järgi, näiteks riigi võimekust protsesse suunata? Kas võiks sellest kinni haarata ja pigem seda [teha]? Regionaalsest majandusest paar sõna. Minister Madis Kallas kindlasti liigub oma algatustega sinnapoole, et kohalikel omavalitsustel oleks veidi suurem roll ettevõtluse suunamisel. Tegelikult on juba koalitsioonilepingus ja tegevustes ju näha ning kokku lepitud, et riik suunab rohkem ettevõtluse investeeringuid paremate toetusmäärade pakkumise kaudu pealinnast eemale. Aga toetustega on meil selles mõttes küll kehvasti, et [eelarve]periood käib juba ammu, aga [raha] on sellest perioodist rakendatud jällegi häbiväärselt vähe. Energia tootmine on samuti [teistes] regioonides. See tähendab seda, et me ei arva, et maismaa tuulepark võib olla siinsamas Tallinna linna külje all. Need on valdavalt [teistes] regioonides laiali, mis tähendab seda, et sinna on võimalik kohe luua energiamahukad uued tootmisettevõtted, kes on Eesti vastu juba huvi ilmutanud. Ja viimaks, järele jäänud minuti jooksul: poliitikute sõnadel ja sõnumitel on alati suur mõju. Kindlasti on suur mõju sellel, kui me poliitikutena ennustame sõda ja ennustame selle tõttu kaitsekulude hoidmise ja tõstmise [vajadust]. See on vajalik, aga selle juures peab alati olema selgitav pool just nimelt välisinvestorile, et tegelikult tema investeering on kaitstud ja selle pärast ei pea muretsema. Teine pool on tõesti poliitikute pidevad sõnavõtud allhankest kui millestki väga patusest ja halvast. "Allhange" ei ole kuidagipidi negatiivne sõna, sellele ei pea andma negatiivset varjundit. Me teeme, meie ettevõtjad teevad ja meie töötajad teevad oma tegemisi tegelikult väga-väga hästi. Viimaks sellest, kui ainult halba on öelda. Ma loodan, et ei ole ainult halba öelda, rohkem võiks puldis käia heade mõtete ja soovitustega. Kolleeg Martin Helme siin ütles, et tema vanaema ütles, et kui midagi head öelda ei ole, siis ei peaks üldse midagi ütlema. Proovime siis nii, et kui puldis käime, siis jagame ka neid mõtteid, mida tegema peaks, muidu võib rahus jätta pulti tulemata. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ma sulgen tänased läbirääkimised, lõpetan päevakorrapunkti arutamise ja ühtlasi lõpetame täiskogu käesoleva töönädala. Kohtume järgmisel nädalal.