Sisseränne

Tänane kaheksas küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on sisseränne. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina ei saa aru ja enamus inimesi, kellega ma olen suhelnud, ei saa aru praeguse valitsuse rändepoliitikast. No kohe üldse ei saa aru. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütleb, et madala sündimuse üks lahendus on kontrollitud sisseränne. Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo ütleb, et ka tööjõuprobleemi lahendus on sisseränne. Samas, peaminister siinsamas infotunnis, kui ma küsisin mõned infotunnid tagasi tema käest, ütles, et tema ei oska kommenteerida neid seisukohti, valitsus ei ole arutanud kvootide suurendamist ja tema ei oska kommenteerida nende ministrite väljaütlemisi meedias. Teie olete sotsiaaldemokraat, üks osapool koalitsioonist ja sellepärast ma küsin teie käest, milline on sotsiaaldemokraatide seisukoht. Aga enne veel ma tahan öelda seda, et me väga hästi teame, et eelmistes valitsustes – ka meie ühiselt olime valitsuses – olid sotsiaaldemokraadid ühed neist, kes soovisid väga liberaliseerida tööturupoliitikat ja rändepoliitikat. Isamaa vastuseisu tõttu jäi see ära. See puudutab nii õpirännet kui ka erinevaid rände[liike], mitte ainult töörännet. Ometigi me oleme olukorras, kus meil on viimasel ajal tulnud ka tänu põgenikele sisse väga palju tööjõudu, mida me saaksime rakendada. Kõige rohkem on seda suhteliselt läinud Ida-Virumaale, kus on venekeelne keskkond. Me oleme täna lõimumisprobleemidega niigi hädas. Meil on täna tööjõuturg avatud miljardi elanikuga piirkonnale, ilma igasuguste piiranguteta. See on Euroopa Liit, Jaapan, USA. Lisaks ei ole kvalifitseeritud kõrgepalgalistele üldse mingeid piiranguid, ka kolmandatest riikidest [immigrantidele]. Öelge, milline see valitsuse seisukoht siis õieti on. Kas ministrite erinevad signaalid ja väljaütlemised mingisuguse terviku ka moodustavad? Täna me hakkame arutama välismaalaste seadust, mida te tutvustate. Selle kohta saan ma täpsustavas küsimuses küsida, selle puhul on mul ka terve rida arusaamatusi valitsuse poliitika kohta.

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma arvan, et õige on öelda, et ametlikult pole valitsus oma senist rändepoliitikat muutnud. See, et ministrid arutavad ja teevad oma valdkondades ettepanekuid, ei tähenda seda, et valitsus on selles kokku leppinud või et valitsus oleks jõudnud ministrite algatusi või mõtteid arutada. Ma arvan, et on mõistlik see, et üks minister ei saa öelda, milline peaks olema Eesti rändepoliitika. Mina ütlen jätkuvalt – see puudutab Vene ja Valgevene kodanikke –, et me oleme sanktsioonid kehtestanud ja suurem osa liikumisest üle Eesti piiride või Eestisse on peatatud. Mis puudutab kvoote, siis minu seisukoht on olnud, et kvoodipoliitikat sellises olukorras muutma ei peaks. See ei ole mõistlik ja seda ei ole vajadust teha. Küll aga võiks minu arvates tööjõurändepoliitika puhul tööandjad ja ametiühingud rohkem kaasatud olla, et nad saaksid kaasa rääkida. Teatav paindlikkus võiks olla olemasolevates raamides, mis meil on juba kehtestatud. Me ei ole kuskil kokku leppinud, et me hakkame kvoote muutma, ja sotsiaaldemokraadid arvavad ka, et mitte [muuta]. Täna sai lehest lugeda, et Riina Sikkut tegi Tiit Riisalole tähelepaneku seoses sellega, mis puudutab tööjõudu, et Eestis on praegu piisavalt inimesi, kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes on tööturult kõrval erinevate probleemide tõttu, on seal terviseprobleemid, vaimsed probleemid või inimene peab kodus kedagi hooldama. Meie, sotsiaaldemokraatide seisukoht on see, et me peaksime hoopis sinna panustama, et need inimesed, kes on tööealised ja kellel on kas osaline või täielik võimekus tööd teha, tuleksid tööturule ja teeksid tööd. Riik peaks need piirangud maha võtma. Ma võib-olla siia rohkem ei lisakski.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Oleks muidugi väga hea ja ma peaks seda normaalseks, kui valitsuse ministrid räägivad enam-vähem sarnast juttu avalikkusega suheldes. Kui üks või teine minister ütleb välja, et tema valdkonna poliitikas on niisugused lahendused, siis see paratamatult tekitab küsimusi ja see ilmselt kajastub ka valitsuse poliitikas. Kui ma vaatan välismaalaste seaduse muudatust, mida teie tulete täna parlamendi ette tutvustama, siis ma päriselt ei saa teie sõnu uskuda, et valitsusel puudub ühtne seisukoht, mis puudutab kolmandatest riikidest sissetuleva tööjõu soodustamist. Nimelt, välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk – loen seletuskirja ja seaduseelnõu – on soodustada kolmandate riikide kodanike tööleasumist kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel. Me teame seda, et neil sisuliselt mingeid piiranguid Eestis ei ole. Töökohal, kus palk on 1,5-kordsest keskmisest palgast kõrgem, ei ole mitte mingisuguseid piiranguid, ka kolmandatest riikidest [töötajatele]. Ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele väga madalat palka ju maksta ei saa. Aga enamgi veel, siin on kirjas, et luuakse selge ja läbipaistev Euroopa Liidu ülene vastuvõtusüsteem, mis meelitaks – rõhutan, meelitaks! – Euroopa Liitu kolmandatest riikidest kõrgema kutsekvalifikatsiooniga töötajaid, hoiaks neid Euroopa Liidus ja soodustaks nende liikuvust. Siin joonistub välja ikka väga selgelt valitsuse üldine hoiak, et me lausa meelitame ja keelitame neid – ma loodan, et te ei tegele kelmusega – ning püüame neid siin kinni hoida. Mulle tundub, et see ei ole väga mõistlik ja jätkusuutlik poliitika, sest me teame, et sisserände puhul on olnud kriitiline ka kaitsepolitsei oma aastaraamatutes ja on juhtinud sellele tähelepanu. Ja me teame, millised sotsiaalkulutused, eriti kriiside ajal, sellega kaasnevad. Mis siis ikkagi on valitsuse seisukoht sellesama välismaalaste seaduse muudatuse kontekstis?

Aitäh, lugupeetud küsija! Me komisjonis, põhiseaduskomisjonis, ka rääkisime sellest. Ega me ju nüüd Euroopa Liidu õigusaktide kehtestamisega või ülevõtmisega ei loo siin otseselt mitte ühtegi uut ust ega akent. Tegemist on täiesti olemasoleva korra ja võimalusega Eestis töötada, Euroopa Liidus töötada. Selle sinise kaardiga, millest me räägime, Eestisse tulevate inimeste arv aastas on 37–40. Lihtsalt Eestis seda ei kasutata, sest see ei ole Eesti tööandjatele või siia tulevatele inimestele mõistlik, meil on teistsugused võimalused selle kasutamiseks. Nii et sellega ei muuda me otseselt midagi. Mitte ühtegi uut võimalust me selle sinise kaardiga [ei loo]. Ma ei saa öelda, et siin isegi midagi uut kehtestataks. Lihtsalt täpsustatakse Euroopa Liidus vastu võetud olemasolevat korda. Nüüd, mis puudutab kaitsepolitsei ja julgeoleku[organite] tööd ja seda poolt, siis sellega me tegeleme, nagu te ütlesite. Homme me arutame valitsuskabinetis neid ettepanekuid, mis puudutavad välismaalaste seaduse muudatusi ja julgeoleku poolt. Mina olen kogu aeg öelnud, et sotsiaaldemokraatide seisukoht – ja ma olen aru saanud, et [see on] ka terve valitsuse seisukoht – on, et me peame vaatama, et majandus toimiks, et ettevõtjad saaksid hakkama ja saaksid tegutseda, aga selle kõrval me ei saa kuidagi ära unustada julgeoleku poolt. Seal on päris mitmeid meetmeid, mis puudutavad rännet ja sisserännet ning mis puudutavad teatud kogukondade teket. Inimesed võivad olla tulnud riikidest, kus on terrorioht, või on nende kultuur selline, mis on seotud terrorismiga või sellega tugevalt läbi põimunud. Kõige selle ennetamisega me tegeleme. Seal on ka päris palju meetmeid või tegevusi, alates sellest, et me lõpetame ära selle võimaluse, et Eestis teha ettevõte, kelle peamine eesmärk ongi inimesi siia Eestisse tuua. Ei. Kui mõni ettevõte tahab kedagi tööle võtta või tema kaudu tuleb keegi Eestisse tööle, siis sellel ettevõttel peab olema käive ja sellel ettevõttel peab olema tegevusala, millega ta tegeleb. Ta ei saa olla ainult mingisugune väike migratsioonipump. Sellised augud või kohad me kavatseme välismaalaste seaduse muudatusega kinni panna. Rände puhul, ma arvan, on Eesti riigis olnud siiamaani päris kontrolli omav poliitika ja me ei kavatse seda muuta.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rändekvootide puhul, ma saan aru, te näitate nüüd siis näpuga Eesti 200 peale, et see on nende initsiatiiv ja teie ei ole sellega päri. Õpetajate streigi ajal näitasite te [näpuga] Reformierakonna peale ja ütlesite, et tahaksite hirmsasti õpetajate palka tõsta, aga Reformierakond on selle vastu. Päästjate puhul on sama lugu. Mul on selline küsimus, et kas te olete ikka ühes ja samas valitsuses. Millega meie valitsus siis lõpuks tegeleb? Me kuulame neid asju, meie peame neid teemasid arutama, esitama teile küsimusi ja [teie vastus] on see, et teate, meie ei tee midagi, hoopis teised teevad. Kas on üks ja ühtne valitsus? Kas teil on ühised mõtted ja ühised suunad või ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd ei saanud küsimuse püstitusest aru. Te võib-olla teete või kipute tegema kellelegi liiga. Aga mis puudutab [valitsust], siis loomulikult, see valitsus on kõik need otsused, mille valitsus on teinud, teinud ühiselt. Meil on see kokkulepe jätkuvalt, nagu Eestis traditsioon on, et valitsus langetab otsuseid konsensuslikult. Seega pole võimalik, et üks või teine või kolmas otsus ei ole ühine. Küsimus on selles või, ma sain aru, te viitate sellele, mis on olnud enne otsuse tegemist. Jah, on erinevad nägemused. Ja vastab tõele, et tänases valitsuses on kindlasti erinevaid nägemusi, ja vastab tõele, et Eestis pole olnud mitte ühtegi valitsust, kus ei oleks olnud erakondadel erinevaid nägemusi. See ongi kogu parlamentaarse või tänase demokraatia mõte, et meil on erinevad nägemused, mille vahel otsitakse ühisosa, ja kõik peavad kompromisse tegema. Selles mõttes pole midagi Eesti demokraatias muutunud – ma saan aru, et küsimuse mõte oli, et kas on nii. Tõesti, ma arvan, et ei ole selles midagi halba, et me kuuleme, et ühe valdkonna vaade [erineb teisest]. Ministrid juhivad ministeeriume ja igas ministeeriumis võib olla natuke erinev vaade küsimustele. Lõpuks ongi riigijuhtimise loogika ju selline, et erinevad vaated pannakse kokku, kaalutakse ja siis lõpuks tehakse kõige mõistlikum otsus. Mõnes ministeeriumis on üks vaade ja mõnel ministril on teistsugune vaade neile asjadele. See, et me kuuleme neist, on minu arvates hoopis hea. Vastupidiselt tekitaks muret see, kui me ei kuuleks mitte kellegi arvamusi, poliitikute ja ministrite isiklikke arvamusi, või seda, mis on ministeeriumi juhtimisel väljatöötatud plaanid. Sellisel juhul, ma arvan, jääks Eesti avalikust debatist ju palju ära. Nii et ma arvan, et see on pigem tervitatav. Ja kui küsida selle kohta, et majandusminister tegi ettepaneku, et tuleks kvooti mitmekordistada, siis mina siseministrina ja sotsiaaldemokraatide esimehena arvan teistmoodi. Selles ei ole ju midagi halba. Ma saan aru, et ka teie ei toeta seda ettepanekut. Kui teie oleksite täna minister, siis te käituksite täpselt samamoodi. Või ma eksin? Ma oletan, et ma ei eksi, olles aru saanud teie erakonna seisukohtadest. Nii et selles osas, ma arvan, on meil valitsuses väga hästi. Demokraatia loogikas see kõik toimib. Arutame, vahepeal vaidleme, lõpuks lepime kokku ja riik on hästi juhitud – nii hästi, kui me oleme [suutnud seda] selles koalitsioonis teha.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Head kolleegid, kuna küsimuseks on ette nähtud aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis ei ole võimalik mul enam võtta üheksandat küsimust käsitlemisele. Ma lõpetan tänase infotunni. Aga enne kui ma lõpetan, ma saan aru, on Anastassia Kovalenko-Kõlvartil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Tegelikult on aega järgi täpselt viis minutit. Mul on aega kaks minutit ja peaministril kolm minutit, et küsimusele vastata. Äkki võiks üle küsida, mis …

Jah, ma olen teiega nõus. Aga täpselt kaks minutit enne täiskogu istungi algust peame me siin käivitama saalikutsungi, mis tähendab seda, et me peame lõpetama hiljemalt 58. minutil ehk 13.58 peab infotund lõppema. Seega ei ole meil võimalik enam järgmist küsimust avada. Head kolleegid! Ma tänan infotunnis osalemise eest nii valitsuse liikmeid kui ka kõiki kolleege. Me jätkame täpselt kell 2 täiskogu istungit.