Valitsuse poliitika

Asume küsimuste juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on valitsuse poliitika. Urmas Reinsalu, palun!

Proua peaminister! Kõigepealt [soovin] isiklikult teile ja valitsusele ilusat sõbrapäeva! Valitsuse ülesanne raskel ajal on pakkuda ühiskonnale lootust ja kindlustunnet. Ma pean teile avameelselt ütlema, vaadates laiemalt valitsuse poliitikat, et see on läbi kukkunud. Üheksandat kvartalit kestab majanduslangus, teie valitsuse lõputud ebaõnnestunud katsed rahandust [korrastada], mitte mingisugust sisulist kärpepoliitilist agendat, maksudega lajatamine, ettevõtluse stressi viimine, otsustamatus kiirete valikute [tegemisel] energeetikavaldkonnas, passiivsus Euroopa poliitikas, siseturgu halvendavad uued regulatsioonid – see kontekst on väga kehv, proua peaminister, ma tunnistan teile avameelselt. Kuid selles olukorras asub Riigikogu täna arutama teie valitsuse järjekordset sünnitist, automaksu, mille kohta te eelmisel nädalal minu küsimusele vastates tõdesite, et teie ei oleks soovinud seda kehtestada. Kuid ometi on teie valitsus asunud seda kiirkorras parlamendis läbi suruma. Majanduslanguse ajal ei tohi makse tõsta. See halvendab meie majanduse konkurentsivõimet, nagu on tõdenud ettevõtlusorganisatsioonid. Samuti pärsib see inimeste toimetulekut, sealhulgas liikumisvabadust. Minu küsimus teile, proua peaminister, seoses automaksuga on väga konkreetne: kui palju loodab valitsus järgmisel aastal nii ettevõtjatelt kui ka Eesti inimestelt automaksuga raha kokku koguda? Ja teiseks, miks ei ole valitsus ei selle eelnõu väljatöötamiskavatsuses ega ka eelnõus endas esitanud sisulist mõjuanalüüsi, kuidas [automaks mõjutab] eriti hajaasustuses [elavate] lastega perede ja töötavate inimeste …

Teie aeg.

… liikumisvabadust ja toimetulekut?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Sel ajal, kui mina olen olnud peaminister, on olnud üks kriis teise järel. Teie ees on olnud ka peaministreid, kes on purjetanud läbi oma peaministriaja nii, et nad ei ole pidanud ühegi kriisiga rinda pistma. Aga tõesti, kui mina alustasin, siis oli COVID-i [pandeemia] – see ei olnud kuidagi valitsusest sõltuv, vaid see oli üleilmne tervisekriis. Pärast seda oli energiakriis, mis oli seotud sõjaga, mis oli kohe-kohe puhkemas, siis sõda ja nüüd majanduslangus. Selles mõttes on olnud rasked ajad ka valitsuses. Mida ei saa valitsusele ette heita? Ei saa ette heita otsustamatust, sellepärast et me oleme teinud väga palju otsuseid väga kiiresti, ka siis, kui mind siin Riigikogu ees on nende eest väga mõnitatud. Toon lihtsalt näite. 19. jaanuaril 2022. aastal vahetult enne sõda me otsustasime suurendada riigikaitsekulutusi kiiremas korras ja minna hangetesse, sest me nägime, et sõda on kohe puhkemas, ja peale seda oleks olnud palju keerulisem neid hankeid teha. Riigikaitsesse me oleme juurde pannud pärast seda igal aastal 400 miljonit. 400 miljonit täiendavat kulu, milles, mulle tundub, on kõik ühte meelt, sellepärast et Riigikogu valimiste eel lubasid kõik erakonnad 3% sisemajanduse kogutoodangust investeerida riigikaitsesse. Miks ma sellest räägin? Sellel põhjusel, et me saame kulutada ainult seda raha, mida maksumaksjad meile annavad. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud rahakotti, kui on riigi rahakott. Kui te küsite konkreetselt, kui palju me ennustame automaksust tulu saada, siis see on 236 miljonit eurot. See on üsna märkimisväärne [summa]. Automaksu ehk vara maksustada on soovitanud meile OECD. Teatavasti saab maksustada töötamist, saab maksustada tarbimist ja saab maksustada vara. Meie oleme teinud tulumaksureformi selleks, et just tööandjatel, ettevõtjatel väga olulise sisendi kulu, mis on tööjõukulu, vähendada ja vähendada seda survet. See aitab majanduse konkurentsivõimele kaasa ja samal ajal jätab inimestele rohkem raha kätte, et nad saaksid otsustada, kuidas seda kasutada. Nüüd, mis puudutab mõjuanalüüse, siis mõjuanalüüsid, nagu te väga hästi teate, on alati tuleviku ennustamine. Olete olnud ise valitsuses, kes on mõjuanalüüsidega väga puusse pannud, kui me mõtleme kasvõi aktsiiside tõstmisele, mis tekitas Lätiga suure piirikaubanduse, mille tulemusena need ennustused, mis mõjuanalüüsis olid toodud, ju ei täitunud. Mul on hea meel tõdeda, et me oleme püüdnud teha mõjuanalüüse paremini. Kas need on täiesti kuulikindlad, seda näitab alles tulevik, sest [ainult] tagantjärgi saab hinnata, kuidas asjad on läinud. Tuleviku ennustamisel on alati palju erinevaid faktoreid.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Proua peaminister, minu küsimusele te ei vastanud. Selles seaduseelnõus ega seaduse väljatöötamiskavatsuses mingit mõjuanalüüsi tegelikkuses ei ole. Väljatöötamiskavatsus viitab sellele, et mõjuanalüüsi ei jõutud teha ja tehakse eelnõuga [koos]. Eelnõus viidatakse omakorda väljatöötamiskavatsusele, mis oli aluseks eelnõu koostamisele ja sellise maksupoliitilise agenda valimisele. Proua peaminister! Loomulikult, kogu raha, mis riigil on, tuleb tegelikkuses nendest [maksudest], mida maksavad inimesed ja mida maksavad ettevõtted. Te ütlete, et teie valitsus on olnud otsusekindel ja langetanud otsuseid. Kahjuks pean ma praeguses majanduslanguse olukorras tunnistama – ma hoiatasin teid juba eelmisel suvel korduvalt ja järjekindlalt –, et teie valitsuse poliitiline agenda tegelikult halvendab meie majanduse konkurentsivõimet ja [viib] meid sügavamasse majanduslangusesse. Kahjuks te ei võtnud neid hoiatusi kuulda. Valitsusel ei ole praegu mitte mingisugust sisulist plaani majanduskeskkonna parandamiseks ja see on tõsine probleem. Minu küsimus jätkuvalt on selline. Te ütlete, et tulevikku keegi ei tea ja me lihtsalt peamegi ehk parlament peab otsustama veerand miljardi euro ulatuses inimeste täiendava maksustamise. Miks jättis valitsus tähelepanuta kümnete huviorganisatsioonide üleskutsed sellest uuest maksust loobuda? Madalad maksud ja liikumisvabadus on olnud Eesti elu voorus, mitte probleem, mida me peame OECD ettekirjutuse või soovituse alusel muutma. Ärge pugege OECD selja taha. Öelge, milline on selle maksu mõju inimeste liikumisvabadusele ja toimetulekule.

Aitäh! Kõigepealt, loomulikult ei meeldi kellelegi maksud. Kui tehti uuringut ja küsiti, kes toetab maksutõuse, siis 70% inimestest ütles, et ei toeta. Ma tegin nalja, et [ülejäänud] 30% võib-olla ei saanud küsimusest aru, sellepärast et ka mina ei toeta maksutõuse. Neid makse on vaja tõsta selle jaoks, et teha ühiseid asju. Ei saa rääkida siinsamas saalis, et õpetajate palka tuleb tõsta, pensioneid tuleb tõsta, teid tuleb ehitada, riigikaitsesse tuleb investeerida, aga kokku hoida midagi ei tohi. Nii kui me tuleme mingite kokkuhoiuettepanekutega, siis öeldakse, et ou-ou-ou, seda ei tohi ära jätta ja ühtegi maksu ei tohi tõsta. Kuidas see valem teie peas kokku tuleb? Nüüd, kui teid huvitavad mõjuanalüüsid, siis need on seletuskirjas olemas. Aga inimeste jaoks on võib-olla oluline see, mida see tähendab kulude mõttes. Näiteks kui meil on kümne aasta vanune sõiduk, siis on maks 14 eurot kuus. 14 eurot kuus ei ole tegelikult suur summa. 15-aastase sõiduki puhul on see seitse eurot kuus ja vanema kui 20-aastase sõiduki puhul on see neli eurot kuus. Nüüd, kui me võtame [muud] kulutused, mida inimesed autodele [teevad], siis need on tunduvalt suuremad. Kui vaatate kogupilti ja mõtlete kindlustusele, kütusele, paranduskuludele ja kõikidele [muudele kulutustele], mis lähevad autole, siis automaks on 2%. 2%! Ja kui me võtame näite, et kütus oli vahepeal kallis, bensiin maksis 2,17, siis sellega võrreldes on bensiin tänaseks odavnenud 52 sendi võrra. Kui inimene ostab 100 liitrit kütust kuus, siis tipuga võrreldes tähendab see kokkuhoidu 50 eurot kuus ehk 600 eurot aastat. Mida ma tahan selle näitega öelda, on see, et on olnud palju suuremaid šokke autodega seoses või autode kasutamisega seoses kui automaks ja inimesed elasid need üle. See on 2% autokuludest. Ka mina ei tahaks seda maksu kehtestada, aga praeguses julgeolekuolukorras, kus me peame riigikaitsesse investeerima rohkem – te kõik olite nõus, et me peame 3% SKT-st riigikaitsesse investeerima –, me peame paluma maksumaksjalt suuremat panust riigi rahakotti ehk tulude poolele, et me saaksime teha kulutusi, mida meil on vältimatult vaja teha selles julgeolekuolukorras.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Tegelikult on automaksu kehtestamisel autoomanike jaoks tegemist kolmekordse maksustamisega. Esiteks, meil on tõusnud käibemaks, mis tähendab automaatselt seda, et sõidukite hinnad on tõusnud, samuti varuosade ja erinevate teenuste [hinnad]. Teiseks, te ju teate, et meil tõuseb ka aktsiis. See on teine maks, mida maksavad absoluutselt kõik autoomanikud, kusjuures maksavad rohkem need, kelle auto tarbib rohkem kütust. Ehk juba selle kaudu toimub meil reguleerimine ja rohkemate maksude kogumine nendelt, kellel on võimsamad ja võib-olla saastavamad autod. Ja kolmandaks, te soovite sisse viia eraldiseisva automaksu. Ehk iga sõidukiomaniku jaoks on tegemist kolmekordse maksustamisega. Ja samal ajal, mida soovib valitsus pakkuda vastutasuks? Selle asemel et maksudest kogutud [raha] suunata näiteks teetaristusse, olete te hoopis otsustanud seal investeeringute mahtu kahekordselt vähendada. Aga selle kohta ma ütlesin juba eelmisel nädalal, et võib-olla see ongi teie plaan, et automaksu tulemusel oleks meil kaks korda vähem autode kasutamist ja seetõttu ka kaks korda vähem planeeritud investeeringuid tulevikku. Olgu. Aga see pole veel kõik. Mida te olete otsustanud pakkuda alternatiiviks inimestele, eriti maapiirkondades [elavatele inimestele], kes lõpuks ongi võib-olla valmis autost loobuma? Neile te pakute [võimaluse] osta pilet ühistranspordile. See on ju teie valitsuse lisaboonus: tasuta ühistranspordi kaotamine. Mul on küsimus, mis on ikkagi need meetmed, mille abil valitsus kavatseb suurendada inimeste mobiilsust, eriti maapiirkondades. Kõik need sammud on hoopiski vastupidises suunas. Mille jaoks te neid makse kogute, kui vastutasuks te midagi pakkuda ei suuda?

Aitäh! Ma saan aru, et teie jaoks ei ole julgeolek mingi [hüve], mida pakkuda. Jah, see on tõsi, et kui siin on rahu, siis ei saada aru, et me peame riigikaitsesse investeerima. Ma toon sellise näite, et 1933. aastal olid Eesti riigikaitsekulutused rekordmadalad. Rekordmadalad seepärast, et oli samasugune rahuaeg, ja mis sa siis paned [raha] riigikaitsesse, kui seda ei ole justkui vaja. Ehitad üles oma jõukust, inimeste heaolu igatpidi, aga riigikaitsesse ei investeeri. 1938. aastal selgus, et vägagi oleks vaja riigikaitsesse investeerida, sest sõda Euroopas oli ukse ees. Aga kahjuks oli juba liiga hilja. Neid hankeid ei suutnud keegi ellu viia. Me teame, mis ajaloos juhtus. Minu jaoks on väga oluline, et Eesti riik jääks iseseisva riigina kestma. Te ütlete, et maksutulu tuleks suunata taristusse. Loomulikult, nagu ma ütlesin, ma olen teiega nõus, et me peame teedesse investeerima rohkem, mitte ainult riigiteedesse, aga ka kohalikesse teedesse. Ma käisin eile Lääne-Virumaal ja seal oli põhiline mure see, et kohalikud teed on halvas korras, [ja oli küsimus,] kuidas saaks neid paremini hooldada. Aga me ei saagi kirjutada [eelarvesse] sisse suuri investeeringuid olukorras, kus meil hetkel tulusid ei ole. See on täpselt see näide, mida ma Urmas Reinsalule tõin, et me oleme sunnitud tegelikult piirama teatud kulutusi, aga [te ütlete, et] seda ei tohi teha ja sealt ei tohi võtta. Siis me peame küsima täiendavaid tulusid. Nüüd, mis puudutab tasuta ühistransporti, siis ma väga vabandan, aga tasuta ühistransport Tallinnas on toonud kaasa autode [arvu] kasvu. See ei ole kuidagi suunanud inimesi rohkem ühistransporti kasutama. Mis seda teeb, on korralik ühistranspordivõrgustik, et inimesed saaksid sinna, kuhu neil on vaja [minna], sealt, kust neil on vaja [minna], sellel ajal, kui neil on vaja [minna], mitte see, et ühistransport on [ilmtingimata] tasuta. Kui vaadata sõidukeid, mis on Eesti registris, siis 44% nendest autodest asub Harjumaal, sealhulgas Tallinnas, ja 55% sõidukitest asub tiheasustusaladel, sealhulgas Tallinnas ja Tartumaal, kus tegelikult peaks ühistransport ju olema teie enda erakonna juhtimisel alternatiiv.

Aitäh, proua peaminister! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga tõesti, Urmas Reinsalu, palun ainult [küsimus] istungi läbiviimise protseduuri kohta, sellepärast et meil on 11 küsimust ja aeg surub tagant. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ma olen mõneti nõutu. Ma esitasin proua peaministrile kaks korda ühe küsimuse: miks ei ole tehtud automaksu eelnõu kohta sisulist mõjuanalüüsi? Sellele peaminister ei vastanud, vaid viitas, et auto ülalpidamiskulu kallineb üksnes 2%, samas kui Rahandusministeerium ise hindab ülalpidamiskulu kasvu 5–15% kogu auto elukaare mõttes. Härra Riigikogu esimees, teie juhatate istungit. Teie ülesanne minu hinnangul peaks olema ka kutsuda üles valitsuse liiget vastama konkreetsele esitatud küsimusele ja mitte [kasutama] lihtsalt retoorilisi jutupunkte küsimuse sisust möödahiilimiseks.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Ma sain aru. Aga, hea kolleeg, niikaua kui vastaja püsib teemas, ei sekku istungi juhataja vastuse sisusse. Te teate seda väga hästi. Sellepärast ma palun ka, et juhul kui ikkagi teemas püsitakse, ei hakkaks me neid protseduurilisi küsimusi [esitama]. Vastasel juhul me ei jõua lihtsalt ära käsitleda neid küsimusi, mille on meile Riigikogu liikmed juba siia infotundi esitanud. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud esimees! Ma sekundeerin tegelikult eelkõnelejale. Miks on nii, et kui mina esitan küsimuse valitsuse plaani kohta mobiilsuse tagamiseks maapiirkondades, siis vastuse ma saan julgeoleku ning ka Tallinna probleemide ja teemade kohta? Kas ikkagi saab istungi juhataja kuidagi jälgida, et vastused oleksid teemas, mitte ei läheks täiesti vastupidises suunas?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, niikaua kui püsitakse teemas, istungi juhataja ei sekku. Kui asi läheb teemast väga kaugele, siis [sekkun]. Antud juhul oli teema valitsuse poliitika. Niikaua on istungi juhatajal väga keeruline sekkuda …