Debate on Foreign Policy as an Issue of Significant National Importance, initiated by the Foreign Affairs Committee

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde. Väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Enne kui ma kutsun siia Riigikogu kõnetooli auväärt välisminister Margus Tsahkna, räägin mõne sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on välisministri Margus Tsahkna ettekanne kuni 30 minutit, seejärel on küsimused ja vastused kuni 90 minutit. Siis on väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 15 minutit, temale küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised, sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ühtegi otsust me selle päevakorrapunkti menetlemise järel vastu ei võta. Ja nüüd, head kolleegid, saame minna selle päevakorrapunkti sisulise arutelu juurde. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Lugupeetud Riigikogu! Austatud diplomaatiline korpus! Head inimesed! Sõda Ukrainas kestab, Venemaa agressioon jätkub. Ukrainlased on agressorile meelekindlalt vastu astunud ja meie oleme ukrainlasi meelekindlalt toetanud, kuid agressioon pole lõppenud. Vene väed on endiselt Ukraina territooriumil, külvavad õõva ja tapavad inimesi. Putin pole oma eesmärkidest loobunud, ta loodab ukrainlaste ja nende tugisammaste kurnamise abil sihile jõuda. Seda ei tohi juhtuda, sest liiga palju on kaalul. Et seda ei juhtuks, peab meie enda siht olema kindel ja selge, me peame ise teadma, mis on võit meie jaoks, sest midagi muud ei saa me endale lubada. Võit, mis kindlustab meie, Euroopa ja kogu vaba maailma kindla iseolemise, põhineb järgneval. Ukraina riik peab säilima oma territoriaalses terviklikkuses. Jõud ei saa olla see, mille abil riigi piire muudetakse ja suveräänsus jalge alla tallatakse, ei nüüd ega ka tulevikus, ei Ukrainas ega ka kuskil mujal. Agressioon ei tohi õnnestuda, see ei tohi muutuda aktsepteeritavaks uueks reaalsuseks. Vastasel korral muutub maailm jõu, ülbuse, kalkuse, autoritaarsuse pärusmaaks. Agressioon kui selline peab kaduma riikide mõttemaailmast ja see on võimalik ainult siis, kui agressorid tagasi lüüakse ning neile nende eesmärkide ja tegevuse kuritegelikkus selgeks tehakse. Selleks tuleb kindlustada, et agressor väljub konfliktist nõrgemana, kui ta agressiooni alustas, ja agressiooniga külvatud kahju ohvrile korvata. Kuritegude toimepanijad peavad saama karistatud, nende üle tuleb kohut mõista. Ükski positsioon maailmas ei tohi anda selle vastu immuniteeti. Euroopa julgeoleku alus on ja peab ka tulevikus olema Euroopa Liit ja NATO. Mõlemad organisatsioonid on seatud hoidma ja kaitsma vaba maailma huve: demokraatiat, õigusriiki, inimeste õigusi ning vabadusel põhinevat elukorraldust. Ukraina peab saama NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, see on garant, mis paneb agressori oma sõjakate ja lõhkuvate eesmärkide tulemuslikkuses kahtlema. See annab ukrainlastele kindluse oma valitud teel edasiliikumiseks. See annab ka meile kindluse, et kusagil idanevad agressiivsed ja imperialistlikud mõtted ei muutu eesmärkideks ning hoitakse kontrolli all. See kaotab hallid tsoonid. Niisugune ongi Euroopa, vaba maailma ja ka meie võit. Iga muu, vähem tulemus, on kaotus. Seda me aga endale lubada ei saa ja seda me endale lubada ka ei kavatse. Võidu saavutame siis, kui oleme meele- ja enesekindlad ning usume oma eesmärki, kui suudame hoida ühte, seda nii Eestina, Euroopa Liiduna kui ka kogu demokraatliku maailmana. Meie Eestis oleme ärksad ja erksad, me oleme teistele eeskujuks. Vajaduse korral murrame tabusid või teeme varem mõeldamatu mõeldavaks. Kuid seda kõike ei saavuta pelgalt sõnadega, vaid meil tuleb julgelt tegutseda ning teisigi kaasa tõmmata ja motiveerida. Eesti välispoliitika toimib kooskõlas riigi pikaajalise strateegia "Eesti 2035" eesmärgiga kindlustada turvalist ja kvaliteetset ühiskonda, riigile julget olekut. Head teekaaslased! Venemaa peab kurnamissõda. Putin on oma majanduse sõjaajale vastavaks kohendanud ning tahab sellisel temperatuuril ja sellises ulatuses nagu praegu ukrainlasi, aga ka meid veel aastaid kurnata. Kremli roimarid arvavad, et aeg on nende poolel. Aga tegelikult see pole nii. Aeg on meie poolel. Tuleb ainult meelekindlalt jätkata seda, mida oleme senini teinud. Kurnatus tabab hoopiski Venemaad. See paneb Vene sõjamasina kokku varisema ja oma allutuseesmärkidest loobuma, enda sisekaemusega tegelema. Sinna viib selge plaan, millel on kaheksa tugisammast. Esiteks, Ukraina peab suutma agressorile vastu seista nii sõjaväljal võideldes kui ka samal ajal riiki, ühiskonda ja majandust toimimas hoides. Nad suudavad seda koos meiega, abi on eksistentsiaalse tähendusega. Kuid abi tuleb anda pidevalt ja suuremates mahtudes. Euroopa Ülemkogu otsustas 50 miljardi euro eraldamise Ukrainale sõjatingimustes ühiskonna käigus hoidmiseks, riigi institutsioonide kindlustamiseks ja teenuste toimimiseks. Olukorras, kus teised abistajad, kas või Ameerika Ühendriigid, ei saa või on aheldatud oma otsustusprotsessidesse, peab Euroopa veelgi enam olema see, kes näitab, et tuleb saada hakkama, ja ka saabki hakkama. Sõjaliseks vastupanuks on vaja välja õpetatud isikkoosseisu ja võimekaid relvasüsteeme ning, veelgi olulisem, piisavalt moona. Eesti tuli varustuskindluse andmiseks välja algatusega toetada ukrainlasi 1 miljoni mürsuga. Nüüd tuleb need lubadused täita. Üha enam saab eri pealinnades selgeks, et Ukrainale on vaja anda rohkem ning tegutseda tuleb sealjuures ühtse rusikana. Saksa kantsler Olaf Scholz just sellele viitas, kui aasta alguses Euroopa Liidu liikmeid oma abi suurendama kutsus. Sõda ei saa pidada ühekordsete kampaaniatega. Ukrainlastele tuleb anda kindlus, et abi on kestlik, pidev ja pikaajaline. Mitmed laussõja algfaasis relvaabiga seoses kummitanud tabud on tänaseks murtud, aga murdma peab neid ka edaspidi. Tuleb leppida kokku, et toetavad riigid annavad Ukrainale sõjapidamiseks ja kaitseks igal aastal 0,25% oma riigi sisemajanduse kogutoodangust. Üksikpanustaja mõõtkavas on see suhteliselt väikene panus, kuid kogumahus tähendaks see kokku 120 miljardit eurot. Sellest piisab Venemaa allasurumiseks, see annaks kindluse ning hoiaks alal motivatsiooni. Eesti valitsus on vastava otsuse juba teinud. Teiseks, Venemaa tuleb sanktsioonidega alla suruda. Mida enam aitame Ukrainat ning mida resoluutsemalt pigistame Venemaa sõjamasina toiduahelad kinni, seda enam aitame iseennast. Jätkakem nii, et kurnamiskammitsaid tunnetab endal hoopiski Venemaa ja mitte Ukraina! Euroopa Liit on võtnud vastu 12 sanktsioonipaketti, neist kolm eelmisel aastal. Ühendriigid ja Ühendkuningriik on kehtestanud oma tugevad sanktsioonirežiimid. Eesti koos oma mõttekaaslastega on hoidnud sanktsioonipäevakava Euroopa Liidu fookuses, teinud järjepidevalt ettepanekuid uute piirangute kehtestamiseks ja tundnud muret sanktsioonidest mööda hiilimise pärast. Sanktsioonide mõju on tasapisi, kuid kindlalt hakanud Vene majandust valusalt närima. Vähenenud on Venemaa tööstuslik haare, piiratud on juurdepääs rahalistele vahenditele, kaupadele ja tehnoloogiale. Euroopa Liit ja G7 on ühiselt sihikule võtnud Vene peamisi tuluallikaid ning takistanud juurdepääsu sõjatööstuses kasutatavatele kaupadele. 13. sanktsioonipakett on ettevalmistamisel. Sanktsioonide all on tänaseks ligi 60% Euroopa Liidu sõjaeelsest kaubavahetusest Venemaaga. Ja 60% ei ole vähe. Teisisõnu, oleme teel kaubandusembargo poole. See on märkimisväärne ja avaldab mõju. Tuleb arvestada, et ka Venemaa kohaneb. Jätkuvalt voolab Vene riigikassasse nafta- ja gaasitulu. Peame oma pitskruvisid rohkem kinni keerama ja leidma teid, kuidas sanktsioonidest kõrvalehiilimist tõkestada. Venemaa eksporditulud peavad veelgi vähenema, nafta hinnalagi peab veelgi madalamale langema ning meie kontrolli toimuva üle peab tõhustuma. Mõistame, et sanktsioonid on kehtestanud Euroopa Liit ja G7, kuid me eeldame, et sanktsioonidega mitteühinenud riigid saavad ikkagi aru sanktsioonide põhjustest ja eesmärkidest ning hoiduvad Vene sõjamasina ka kaudsest toetamisest ja oma majanduspositsioonide parandamisest end kaitsvate ukrainlaste arvel. Kolmandaks, Venemaa isoleerimine peab meelekindlalt jätkuma. Läinud aastal jäi Venemaa ÜRO Inimõiguste Nõukogu ukse taha. Maailma Terviseorganisatsiooni mittenakkushaiguste regionaalne keskus viidi Moskvast Kopenhaagenisse. Eesti võitis Venemaad ÜRO lastefondi UNICEF täitevkogu valimistel ning Venemaa jäeti välja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni nõukogust, UNESCO täitevkogust ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni nõukogust. Sõnum on selge: sel teel peame sihikindlalt edasi liikuma. Näiteks ei ole agressori osalusele Interpolis mitte mingisugust põhjendust. Lisaks tuleb kindlustada, et Venemaa ja Valgevene ei leiaks enne agressiooni lõppu teid, kuidas neisse organisatsioonidesse tagasi imbuda. Samas teame liigagi hästi, et rahvusvahelistes organisatsioonides ja mitmetes maailma riikides ei ole toetus Ukrainale ja vastuseis Venemaale paraku midagi iseenesestmõistetavat või automaatset. Loomulikult on säärased otsused nagu ROK-i täitevkomitee oma, millega lubatakse Venemaa ja Valgevene sportlased Pariisi olümpiamängudele, lühinägelikud. Meie ülesanne on kahtlejaile või kõrvalehoidjatele selgitada, mis on Ukrainas kaalukausil: ei rohkem ega vähem kui reeglitele toetuv maailmakord. Maailmakord, mille põhimõtted ja töökorraldus on andnud üheväärse hääle nii suurtele kui ka väikestele, toonud paljudele iseseisvuse, maandanud pingeid ja korrastanud suhteid, vastustanud vägivalda. Maailmakord, milleta oleks maailm palju ebakindlam ja kaootilisem. Selle hoidmine on elutähtis ülesanne. Neljandaks, sõjakurjategijad ja inimsusvastaste kuritegude toimepanijad peavad saama karistatud. Venemaa juhtkond peab kandma vastutust agressiooni eest, rahvusvahelise õiguse mõistes ülima kuriteo eest, mis astub kõige selle vastu, mida reeglitega korrastatud maailm eneses kätkeb. Keegi ei taha elada maailmas, kus möllavad Putinid, kes lapsi röövivad ja orvustavad, oma naaberrahvaid tühistada püüavad või tuumajaamu mineerivad. Tänaseks on dokumenteeritud üle 20 000 Venemaale küüditatud ukraina lapse juhtumit, tegelikkuses ületab see arv kindlasti paarisaja tuhande piiri. Kui sellised kurjategijad kohase karistuseta pääsevad, siis julgustab see vaid tulevasi agressoreid. Me ei saa seda vaikides pealt vaadata. Eesti osaleb Ukraina rahuvalemi raames rahvusvahelise koalitsiooni töös, mis tegeleb Venemaale küüditatud laste Ukrainasse tagasitoomisega. Samuti korraldasime koostöös USA, Belgia ja Ukrainaga proua Olena Zelenska osalusel peetud ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelisel nädalal Ukraina laste röövimisele tähelepanu juhtiva ürituse. On lubamatu, et 21. sajandil meie silme all küüditab agressor lapsi, röövides neilt lapsepõlve. Kurjus tuleb hoida kontrolli all, vastu maad, jalg kaelal. Muidu ei ole keegi – kui tahes lähedal või kaugel – kaitstud ega kindel. Kõige õigem viis agressioonikuriteo menetlemiseks on luua ÜRO Peaassamblee soovitusel rahvusvaheline eritribunal, kes saaks Venemaa juhtkonna üle kohut mõista. Agressioonikuritegu on riigijuhtide toime pandud kuritegu, sest just nemad on need, kes plaanivad, valmistavad ette ja lõpuks annavad käsu teise riigi ründamiseks. Kui Putin ja Venemaa juhtkond jäävad karistuseta, siis ei ole meil mingit garantiid, et agressioon kui tööriist taas ja juba õige pea uut koletut rakendust ei leia. Tuleb tunnustada Rahvusvahelist Kriminaalkohut tema töö ja tegevuse, sealhulgas Putini vahistamise orderi väljastamise eest. See on konkreetne samm, eeskujuks ja joondumiseks. See näitab ka Putinile, et immuniteeti ei ole. Eesti jätkab edaspidigi kohtu toetamist. Viiendaks, Venemaal on rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus Ukraina vastu tekitatud kahju hüvitada. Nii kaua, kui Venemaa pole seda teinud, peame leidma viisi, kuidas võtta kasutusele Venemaa ja Vene kodanike külmutatud või tõkestatud varad, seda mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu riikides ja teiste liitlaste seas. Siingi on Eesti suunanäitaja, käivitaja ja inspireerija. Valitsus on välja töötanud seaduseelnõu, mis võimaldab külmutatud ja tõkestatud varade kasutuselevõtu. Austatud Riigikogu liikmed! Panen teile südamele: Riigikogul on selle rakenduse seadustamisel oluline roll. Inspireeruge president Zelenskõi siin saalis öeldust: kogu vara, mida Venemaa või temaga seotud isikud on proovinud peita maailma jurisdiktsioonides, peab olema külmutatud ja kasutatud selleks, et kaitsta Ukrainat Venemaa agressiooni eest ja aidata uuesti üles ehitada selle sõja järel. Euroopa Liit on jõudnud kokkuleppele, et Venemaa Keskpanga tõkestatud varadelt tekkiv kasum kantakse eraldi arvele. Kaalumisel on järgmine samm lubada sellele kontole kogunevat vara kasutada Ukraina ülesehitamisel. Peame olema jätkuvalt selles osas eestvedajad ja suunanäitajad. Kuuendana, Ukraina tuleb üles ehitada. Vaatamata sellele, et Venemaa pidevalt rakette ja droone Ukrainat hävitama saadab, igapäevane elu rindest eemal siiski jätkub. Inimesed lähevad tööle, lapsed kooli ja lasteaeda. Seda ka piirkondades, mis on saanud tunda sõja traagikat. Suunates oma jõudu ja ressursse Ukraina ülesehitamisse, aitame Ukraina inimesi selle sõja karmide tagajärgedega paremini toime tulla. Oleme aidanud taastada Ukraina elektrivõrku, toetanud humanitaardemineerimist, pannud õla alla riigi talveks valmistumisele ning abistanud Kahhovka tammi purustamise tagajärgedega toimetulekul. Ülesehituses keskendub Eesti Žõtomõri oblastile, esmajoones haridus-, rehabilitatsiooni-, ehitus- ja digivaldkondadele. Oleme Ovrutši linna rajanud varjendiga puitmoodullasteaia ning Malõni linnas taastanud igapäevaelu toimimiseks linna kahte poolt ühendava silla. Kuid me jätkame aktiivses koostöös rahvusvaheliste doonoritega ja Eesti arengu kogukonda ning ettevõtjaid kaasates Ukraina ülesehitamist. Andmaks lastele lootust, rajab Eesti lisaks lasteaiale Ukrainasse neli perekodu. Aastail 2022–2027 suuname arengukoostöösse ja Ukraina ülesehitustöödesse 70 ning humanitaarabisse 30 miljonit eurot. Oma senise kogemuse põhjal on Eestil nii mõndagi rahvusvaheliste partneritega jagada – Ukraina ülesehitamisest on saamas kasvav mitmepoolne koostöö. Niisamuti oleme käima tõmmanud ja veame Ukraina rahvusvahelist toetamist küberkaitse valdkonnas. Kümmet riiki ning ka Euroopa Liitu ja NATO-t hõlmav küberabi koordinatsioon kannab Tallinna mehhanismi nime. Ukrainat üles ehitades on meil tulnud kombineerida ühelt poolt Ukraina enese ja teisalt Euroopa Liidu tehnilisi standardeid ja norme. Siit aga võrsub protsessi teinegi ja äärmiselt oluline kasutegur Ukrainale: vajalike üleminekukogemuste omandamine teel Euroopa Liitu. Seitsmendaks, Ukrainast saab demokraatliku maailma ainumõistetav osa, Ukraina saab Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Selles suunas on juba astutud otsustavaid samme. Euroopa Liit kutsus Ukraina ja ka Moldova ühinemisläbirääkimistele. See polnud avanss või uisapäisa langetatud otsus, vaid õiglane tasu otsustavate reformide eest, mida Ukraina ja Moldova on raskete olude kiuste suutnud ette võtta. Järgneb pikk, üsna töömahukas ja vaevarikas kõneluste protsess, ja mitte ainult kõneluste mõttes, sest reformidki peavad jätkuma. Oma osa rehkendusest peavad tegema nii ühinejad kui ka Euroopa Liidu institutsioonid. Eesti on sel teel konstruktiivne partner ja kõigiti toeks. Tänaseks oleme koolitanud ligi 100 Ukraina ametnikku Euroopa Liiduga läbirääkimiste ettevalmistamiseks ja nende pidamiseks. NATO ja Euroopa Liit moodustavad terviku, üks ei tööta teiseta. Ukraina on juba aastaid transatlantilise kogukonna liige, toimetab samas väärtusruumis nagu kõik liitlased. See koosmeel peab kõlama ka eelseisval NATO tippkohtumisel Washingtonis. Eesti seisukoht on, et Ukrainale tuleb anda selge sõnum liikmeks saamiseks. Me ei tohi leppida väikseima ühise nimetajaga. Ukrainlased peavad olema kindlad, tundma, et nad saavad NATO liikmeks. Töö selle nimel juba käib. Olulisim aga on, et Putin veenduks Ukraina NATO-sse saamises, veenduks selles, et hall tsoon Ukraina territooriumi näol on kadunud. Ilma selleta Ukraina küsimus strateegilises plaanis ei lahene. Tuleb aga ka rõõmustada, et Soome on juba saanud alliansi liikmeks ja Rootsi liikmeks saamine on peaaegu lõppenud, sest protsessi seni aeglustanud nägelus ja hõõrumine on peaaegu lõppenud. Läänemere ruum on nüüdseks ka julgeoleku ja kaitse küsimuses ühtne ning tugevam kui kunagi varem. Kaheksandaks, toetada tuleb president Zelenskõi rahuplaani, protsessi, milles Eesti on aktiivselt osalenud. Eesti on võtnud koos Guatemalaga vedada rahuplaani elluviimise 5. töögruppi, mille fookuses on Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine ÜRO põhikirja põhimõtete valguses. See läheb väga hästi kokku ka Eesti uue globaalse vabadust väärtustava algatusega, millest täpsemalt veidi hiljem. Eelneva kokkuvõtteks. Me jääme meelekindlaks. Me ei tohi heituda. Me jätkame Ukraina toetamist, Venemaa kammitsemist, liitlaste ja partnerite utsitamist ning selgitustööd maailmas. Aeg töötab meie kasuks. Austatud Riigikogu! Maailm on ärev, seda mitte ainult Ukrainas, vaid ka mitmel pool mujal. Me ei saa seda ignoreerida. Taas on lahvatanud konflikt Lähis-Idas, seda äärmiselt õõvastaval moel. Punasel merel toimetavad huthi piraadid. Maailmas tekib uusi suurriikidest jõukeskusi, kes tahavad olemasolevaid norme muuta ja rohkem oma näo järgi kujundada. Kasvab rändesurve. Kliimamuutuse agressiivseid tulemeid – purustavamaid torme, jõulisemaid üleujutusi, lämmatavat kõrbestumist – näeme mitmel pool maailmas. Maailma rahvastik kasvab, majandus seevastu ei kasva. Taustal hõljub tehisaru oma võimaluste ja riskidega. Sel aastal läheb valimiskastide juurde peaaegu pool maailma elanikkonnast, nende hulgas suured BRICS-i riigid, nagu India, Iraan, Lõuna-Aafrika, Venemaa. Valitakse ka Euroopa Parlamenti, aasta teisel poolel on maailma silmad pööratud Ühendriikide poole, kus saab lahenduse hoogu koguv demokraatide ja vabariiklaste vaheline vastasseis. See kõik võib tuua kaasa murrangulisi muudatusi. Püsimiseks peame hoidma omi väärtusi ja väärtusruumi, humaansust ja inimlikkust. Me ei tohi kaotada pidet ja peame tugevdama kooshoidvat kudet. Koos tegemine, ühine hingamine, ühes rütmis mõtlemine – see hoiab tugevana ja kindlana. Peame hoidma Euroopa Liitu ja NATO-t, oma liitlasi ja sõpru, kellega me oleme nüüdseks 20 aastat ühte vankrit vedanud. Sõda Euroopas on olnud Euroopa Liidule äratuslik. See on tugevdanud ühtsust ja toonud esiplaanile põhiväärtused. Samas on see näidanud, et vanamoodi enam edasi ei saa. Ukraina toetamisega paralleelselt tuleb tegeleda enda kaitsega, tugevdada suhteid maailma riikidega, olla vastuvõtlik teiste riikide arvamustele ja ideedele, vähendada sõltuvust ja suurendada kerksust. Uute liikmete vastuvõtmine ja ettevalmistused selleks peavad kindlustama, et liit on ka edaspidi tugev, avatud ja tõhus. Selline liit, mis on kaitstud ning mis suudab ise kaitsta. Sisemised arutelud, kuidas seda kõige mõistlikum teha oleks, on intensiivselt käimas. Luubi all on muudatused, mis puudutavad nii erinevaid poliitikavaldkondi, institutsioone kui ka eelarvet. Oluline on, et kõigil liikmesriikidel säilib ühetaoline võimalus poliitika kujundamisel kaasa rääkida. Kurikuulus mitmekiiruseline Euroopa, ükskõik missuguses vormis, peab jääma omapäraste mõtete arhiivi. Tõsi, kui mõni liikmesriik ise soovib mõnest koostöövormist kõrvale jääda, siis see võimalus peab tal olemas olema. Nagu peab säilima ka võimalus võrdseil aluseil koostööga liituda. Suureks proovikiviks on Euroopa Liidu otsustusprotsessi ühehäälsusprintsiip. Mõttevahetus, kas sellest loobumine muudaks liidu paremaks, ulatub aastakümnete taha. Eesti põhimõtteline seisukoht ei ole muutunud: välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel peab ühehäälsus säilima. See kindlustab iga üksiku liikmesriigi huvide kaitstuse. Ühtki eksistentsiaalset otsust ei tehta ilma kõigi nõusolekuta. Konsensuslik otsus võib küll küpseda kauem, kuid kui ta on valmis, siis ta on seda tugevam ja mõjusam, sest seda toetavad kõik. Mõistagi ei tohi ühehäälsust kuritarvitada, kogu Euroopa Liidu elulisi huve ühe liikmesriigi poolt nii-öelda pantvangi võtta. Selle küsimuse keskmes ei ole aga ühehäälsus, pigem on küsimus, kuidas põhiväärtuste vastu töötajalt hääl ära võtta, kui on vaja seda teha. Head kuulajad! Maailma šokeeris 7. oktoobril Ḩamāsi massiivne terrorirünnak Iisraeli ja vaba maailma põhimõtete vastu. Iisraelil on õigus ennast rahvusvahelise õiguse raamides kaitsta. Peame liikuma lahenduse poole, mis lõpetaks süveneva humanitaarkriisi ning päädiks kahes riigis, kes teineteise kõrval eksisteerida suudaksid. Sõda Ukrainas ja sõda Gazas kinnitavad, et meie elulaad ja põhimõtted, millele demokraatlik ühiskond ja meie endi iseolemine põhineb, vajab erilist hoolt, tähelepanu ja kaitset. Kui soovime elada, nagu tahame ja õigeks peame, tuleb esmalt olla vaba, olla prii, seda mitte ainult riigina, vaid ka inimesena, kogukonnana, ühiskonnana. Mida vabamad oleme, mida paremini vabadust mõtestame, seda tugevam on sidusus nii meis endis kui ka mis tahes maailma paigas. Vabadus oma erinevais ilminguis kindlustab demokraatia, mis on ennast tõestanud parima pikaaegseid lahendusi pakkuva riigikorraldusliku mudelina. Olen sügavalt veendunud, et Eesti enese lugu näitlikustab ülihästi, et positiivsed muutused on võimalikud. Oleme ehitanud üles digitaalse ja turvalise, ka küberturvalise ühiskonna, kus avatud riik on kodanike jaoks olemas, või õigemini, kus kodanikud tunnevad, et nad ongi riik, nagu see olema peakski. Aga unustada ei tohi, et edu toob pikaajaline ja meelekindel edasiliikumine. Nii olemegi võtnud praegu südameasjaks ja paneme käed külge seal, kus vaja, et vabadus ja priius säiliks ning tugevneks, ei manduks ega laiali pudeneks. Mitte ainult enda seas, vaid ka üleilmselt. Seetõttu olemegi tulnud välja algatusega fit for freedom – 'priiuseks küps'. Vabal maailmal peab olema julgust oma reeglite järgi mitte ainult elada, vaid ka nende kohaselt tegutseda. Mida see endas kätkeb? Kolme suurt töösuunda. Esiteks peab põhi- ja inimõiguste kaitse, nende eest seismine olema üleilmse julgeolekupoliitika osa veelgi jõulisemalt ja teadvustatumalt kui seni. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see inimese kaitsmist igasuguse vägivalla – füüsilise ja vaimse tagakiusamise – eest. Kõigil on õigus olla selline, nagu ta on. Etniline, sooline, religioosne kuuluvus ei tohi olla diskrimineerimise allikas. Mul on hea meel, et Eestis on võimalik käesolevast aastast samasooliste abielu sõlmida. See on suur samm selles suunas, et oleme vabamad, kindlasti ka õnnelikumad. Nagu eelmisel, lehvivad ka selle aasta 17. mail Välisministeeriumi hoonel vikerkaare toonid. See teadmine ja kogemus portfellis, läheme aastaiks 2026–2028 ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesust püüdma. Meediavabaduse koalitsiooni kaaseesistujana seisame vaba sõna ja ajakirjanike eest. Igal aastal on Eestil võimalik välja anda kuni 35 elamisluba mujal maailmas taga kiusatud opositsionääridele ja ajakirjanikele. Niisamuti on meile juba aastaid olnud oluline internetivabaduse eest seismine. Kandideerime taas internetivabaduse koalitsiooni eesistuja kohale järgmisel aastal. Oleme ulatanud abikäe Valgevene opositsioonile. Teiseks peame tugevdama reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Selle keskmes on ÜRO, eelkõige julgeolekunõukogu reform, millest on räägitud aastakümneid. Nende aastate jooksul on riigid oma huvidega kaevunud sügavale kaevikutesse. Sealt väljasaamiseks tuleb loobuda grupimentaliteedist ning liikuda kas või väikeste sammudega edasi. Näiteks ei tohiks uuenenud julgeolekunõukogus vetot kasutada nõukogu liige, kes ise on konflikti valla päästnud või kuriteoga hakkama saanud. Tõtt-öelda sätestab ÜRO põhikirja V peatüki artikkel 27 juba praegu, et osapool, kes on osa vaidluses osaline, peab jääma hääletusest kõrvale. Kolmandaks tähendab see kaasavate otsustusprotsesside kujundamist, kodanikuühiskonna sidumist riigi eri tasandite poliitikaga. Olime eelneval kahel aastal rahvusvahelise avatud valitsemise partnerluse juhtkomitee liige ja saime maha vägagi eduka tippkohtumisega möödunud aasta septembri alguses. Tegemist oli ilmselt kõige enam eri riikidest ja organisatsioonidest esindajaid kokku toonud rahvusvahelise üritusega, mis Eesti pinnal kunagi varem on teoks saanud. Kohtumisel võeti vastu "Tallinna lubadus", mis kutsub üles jõulisemalt ja sihikindlamalt panustama kodanikuühiskonna hääleõiguse ja väljendusvabaduse kandepinna laiendamisele ning kaitsele. Lugupeetud Riigikogu! Suurim õppetund, mida oma ajaloost oleme õppinud, on näidanud, kuidas ühe väikese riigi ja rahva julgeolek ja heaolu saavad päriselt tekkida, kinnistuda ja kasvada. Ja kui oluline on sellel teel vaba ühiskond – kaasav, hooliv, ettevaatav ja mõistlik. Selle priiuse hinna oleme oma luu ja lihaga liigagi valusalt läbi tunnetanud. Nii ei saa me nüüdki lihtsalt pealt vaadata, kui mets põleb. Me hoolime oma planeedist ja oma keskkonnast. Me ei taha, et inimesed üle ilma peaksid hävingut, hirmu, nälga, vaesust ja kannatusi taluma. Sestap astumegi samme ja näitame eeskuju. Vajaduse korral ujume vastuvoolu. Tehisaruga seotud revolutsiooni haare areneb kiiremini, kui ka kõige optimistlikumad evangelistid oskasid ennustada. Seetõttu on haritud, kriitiliselt mõtleva ja analüüsivõimelise ühiskonna jaoks erakordse tähtsusega ka tehisarule päitsete pähe panemine. Ei tohi unustada privaatsust kui ühte meie olemise nurgakivi. Ei tohi ka arvata, et kusagil ei ole kedagi, kes ootab oma võimalust kõige ja kõigi kontrollimiseks. Muutused tulevad, küsimus on see: millised? Ja lõpetuseks. Eesti ettevõtete toetamine ja majanduse taaskäivitamine ei ole ühegi ministri iseseisev ülesanne. See on kogu valitsuse ühine pingutus. Selleks lõimegi möödunud aastal valitsuse juurde majanduse elavdamise komisjoni. Komisjon koordineerib kõikide Eesti majandust toetavate asutuste tegevust, eesmärgiga kiirendada tuvastatud kitsaskohtadele lahenduste leidmist. Ja kuna minu kõneaeg saab otsa, aga valitsusel on teile veel midagi öelda, siis terviktekst on teile kätte jaotatud ning seda saab lugeda ka Riigikogu koduleheküljel ja Välisministeeriumi koduleheküljel. Tundub, et kauem ma enam seda kõnet pidada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile, austatud välisminister! Teile on ka palju küsimusi. Läheme nende juurde. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud välisminister, aitäh põhjaliku ettekande eest! Kindlasti need teemad, mis te välja tõite, on kõik olulised. Aga ma küsiksin niimoodi. Kui peaks nüüd võtma käesoleva aasta, 2024. aasta, siis millised võiksid olla Välisministeeriumi või teie kui välisministri hinnangul kolm peamist Eesti välispoliitilist prioriteeti, reaalset tegevust, mille puhul te tahate, et aasta lõpus jõululauas saaksite öelda, et need kolm asja said tehtud? Kui peaks kolm konkreetset näidet tooma, siis mis need oleks? Ja kuidas saaks Riigikogu kaasa aidata sellele, et te selles töös edukas oleksite?

Aitäh! Nii nagu ka selles aastakõnes, paratamatult need teod oleksid seotud Venemaa agressiooni vastu seismisega. Minu kui välisministri kõige suurem unistus on see, kui Riigikogu võtaks vastu Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmise seaduse, see läbiks oma põhiseaduslikkuse kontrolli ja me suudaksime luua konkreetse kaasuse Eesti näitel. Sellepärast, et sellist juriidilist alust praegu vähemalt Euroopa Liidus ei ole. Ma olen kindel, et Riigikogu annab endast parima, ja ma väga loodan, et see seadus saab tegelikkuseks. Sellepärast et Venemaa külmutatud varade teema on olnud pikalt arutluse all, kuid [alles] viimased kuud näitavad, et ka suurriigid, ka G7 riigid võtavad seda väga tõsiselt. Paar nädalat tagasi langetati Euroopa Liidu suursaadikute tasemel poliitiline otsus, et võetakse kasutusele Venemaa külmutatud ja tõkestatud varade pealt teenitav kasum, mis iseenesest on juba miljoneid ja miljoneid eurosid väärt. Ehk kui Eesti parlament suudaks selle menetluse rahulikult läbi teha ja seaduse vastu võtta ning me suudaksime seda rakendada ka konkreetse näite varal – kui me suudaksime kasutusele võtta Eestis olevad 37 miljonit eurot külmutatud varasid –, siis me oleksime astunud väga suure sammu ja saaksime olla eeskujuks paljudele teistele riikidele. Teiseks, miljon mürsku. Kuigi märtsikuuks on tarnitud pisut üle poole miljoni mürsu, on Euroopa Liidu kaitseministrite tasemel võetud endale konkreetsed lubadused konkreetsete numbritega erinevate liikmesriikide tasemel, et selle aasta lõpuks on miljon mürsku Ukrainale tarnitud. Ja see ei ole tegelikult üldse nii lihtne ülesanne, kui me arvasime eelmise aasta märtsis. Me ei ole sellega Euroopa Liidus veel hakkama saanud, aga lubadused on antud. See on elavdanud ka debatti ja investeeringuid Euroopa Liidu kaitsetööstusse, just nimelt laskemoona tootmisesse laiemalt. Ja kolmandaks muidugi see, et Ukraina oleks selle aasta lõpuks sõja võitnud, Venemaa oleks tagasi lükatud Venemaale, et me oleksime võtnud kõik kurikurjategijad tribunali alla, määranud karistused. Ma väga loodan, et see juhtub. Aga ma olen ka realistlik. Kui me suudaksime ellu viia need plaanid, mis me oleme teinud, siis oleks juba see ühele Eesti Vabariigi välisministrile suur jõulukingitus.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Öeldakse, et kui tahad rahus elada, siis valmistu sõjaks. Minu arust Eesti arvestab sellega, panustades eelarvesse riigikaitse eesmärkidest lähtuvalt. Küsimus võiks olla selline. Tänu oma ametile on teil ääretult palju kontakte meie liitlastega. Milline on teie tunnetus ja taju, millal me võiksime deklareerida, et kõik NATO liikmesriigid panustavad vähemalt 2% SKT-st riigikaitsesse? Kas on murdunud see jää [ning on juhtud see], mida varem võib-olla nii palju ei olnud, et meie naaberriigina tunnetame Venemaa kavatsust natukene paremini kui tervik kokku? On ju oluline, et kõik panustaksid võrdselt. Milline teie tunnetus on, millal me võiksime jõuda selle hetkeni?

Aitäh! Tõepoolest, mitte kõik NATO liikmesriigid ei panusta isegi veel mitte kokku lepitud 2%. Eesti võib siin olla ka enda panuse üle täiesti rahulikult uhke, sest me paneme nüüd sellel aastal 3,2% SKT-st. Ja me oleme poliitiliselt kokku leppinud, et see jääb vähemalt 3%-le ka järgmisteks aastateks. Ma väga loodan, et selle aasta Washingtoni tippkohtumiseks on need lubadused täidetud või antakse uusi lubadusi ja seda teevad kõik. See on väga oluline kriteerium ka meile, arvestades ka NATO järgmise peasekretäri nimetamise protsessi, sest me tahaksime ikkagi olla väga selgelt arusaadavad: võetud lubadusi peavad täitma kõik NATO liikmesriigid. Aga kui te küsite minu tunnetuse kohta, siis ütlen, et kindlasti on Venemaa agressioon tõstnud teadlikkust, et Venemaa on agressor sõjalistes mõõtkavades. Võib-olla meie siin – kõik, kes on tegelenud välispoliitikaga – veel mõned aastad tagasi tundsime, et meie sõnavõtte ei võeta nii tõsiselt, kui tegelikult oleks pidanud võtma, eriti peale Gruusiat, eriti peale Ukraina invasiooni algust. Aga nüüd, kahjuks, me võime öelda, et meil oli õigus. Vaatame seda poolt, mis puudutab Eesti enda kaitstust. NATO Vilniuse tippkohtumisel heaks kiidetud kaitseplaanid, vägede siirdamise võimekus ja kõik muu on oluliselt kõrgemal tasemel kui kunagi varem. Ehk siis ma võin öelda, et meie regioon kindlasti on kaitstum kui kunagi varem. Aga muidugi kõikidel NATO liikmesriikidel tuleks endale võetud kohustusi täita. Ja üks asi veel. Ma olen aru saanud ka sellest, et ei ole niimoodi, et need riigid, kes on näiteks siin idapiiril, ainukesena muretsevad. Ma võin öelda, et meie head partnerid kogu NATO-s, Lõuna‑Euroopast või kust iganes, saavad väga hästi aru sellest, et need ohud, mis tulenevad kas mitte ainult Venemaa poolt, vaid laiemalt, ei ole ainult idapiiririikide probleem. Me räägime ju tegelikult rahvusvahelistest konfliktidest ja NATO rollist selles kõiges. Nii et kindlasti arusaamine sellest, et NATO on tähtis kaitseorganisatsioon ja ainuke, kes reaalselt tagab turvalisuse vähemalt oma liikmesriikidele, on suuresti paranenud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Härra minister! Donald Trump, kellest võib vabalt taas saada järgmine USA president, on öelnud oma sõnavõtus, et põhimõtteliselt, kui mõni NATO riik ei panusta piisavalt ehk 2% SKT-st, siis ei peaks neid üldse kaitsma. Tema julgustaks hoopis Venemaad neid riike ründama selle eest. No see on loomulikult väga huvitav sõnavõtt. Aga kas me selles valguses ei peaks mõtlema rohkem selle peale, et Euroopal võiks olla mingi oma kaitse, nii et me ei arvesta ainult NATO-ga, vaid meil oleks endalgi mingi jõud selles situatsioonis, kus me praegu oleme? Ja mida Eesti riik saaks selles olukorras teha?

Aitäh! Euroopa autonoomse kaitsevõimekuse arendamise juttu on räägitud ka varem, aga oleme ausad, meil on olemas NATO, meil on olemas NATO struktuurid ja NATO võimekus, meil on olemas transatlantiline koostöö. Need, kes vähegi on kursis kaitsepoliitika või sõjalise poolega, saavad aru, et nii lihtsalt nende asjade ülesehitamine ei käi. Ma olen täiesti veendunud, et kui vajalik on, siis NATO suudab täiesti adekvaatselt reageerida. See, mida me näeme näiteks Ameerika Ühendriikides, on ikkagi suuresti seotud nende riigi sisese valimiskampaaniaga. Ma olin Eesti Vabariigi kaitseminister siis, kui Donald Trump sai esimest korda Ameerika Ühendriikide presidendiks. Tol korral oli ka üleval palju küsimusi ja mõeldi, mis siis tegelikult saama hakkab. Mina võin siit puldist öelda ainult oma kogemuse põhjal, et see koostöö Ameerika Ühendriikidega, mis puudutab julgeolekupoliitikat ja sõjalist koostööd, oli väga tugev. Me nägime rohkem tanke, relvi ja investeeringuid meie regioonis kui kunagi varem. Nii et ma väga loodan, et see kõik, mida me täna kuuleme, on eelkõige seotud valimiskampaaniaga, selle retoorikaga. Tegelikult saavad kõik aru, et kui NATO ei ole võimeline kaitsma demokraatlikku maailma, eriti olukorras, kus Venemaa peab agressiooni[sõda] Ukraina vastu, ei ole see mitte ainult Ukraina probleem, vaid see on kogu meie eksistentsi aluspõhja ründamine. Ehk kui me ei ole võimelised ennast adekvaatselt kaitsma, siis meie maailmakorda ja demokraatlikke riike tulevikus enam ei ole. See on tõsine küsimus. See ei ole mingi sõjafilm, mida me vaatame, teise maailmasõja kohta, vaid see on päriselt toimuv sõda, agressioon, mis toimub samal ajal, kui me siin seda teemat arutame.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimuse teema on pehmem välispoliitika ja konkreetselt Torontosse rajatav rahvusvaheline Eesti keskus, mis peaks valmima 2025. aastal. Teame ju kõik, et suurima eestlaste väljarände põhjustas teine maailmasõda ja tänaseks elab mujal maailmas ligi 200 000 Eesti juurtega inimest, kellest 27 000 elab Kanadas ja [neist] 7600 Torontos. Toronto Eesti keskus maksab üle 32 miljoni euro ja sinna on panustanud väga paljud inimesed üle kogu maailma, samuti Kanada riik 1 miljoni euroga. Ja minu küsimus ongi see: kuivõrd umbes 4 miljonit on veel puudu, siis kas ja kuidas panustab Eesti riik laiemalt väliseesti kogukondade toetamisse? Ja kas osaletakse ka Toronto eestluse keskuse rajamisel?

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest, kuna minu kõne viimases osas oligi just käsitletud eestlusega tegelemist. Tõepoolest, Välisministeerium tegeleb väga aktiivselt kõigi väljaspool Eestit elavate eestlastega, kellega me vähegi suudame, ja meie kogukondadega samamoodi. Võib täheldada seda, et 2022. aastal tuli Eestisse tagasi umbes 7000 eestlast, kes on välismaal elanud. Tegelikult tullakse tagasi juba rohkem, kui siit ära minnakse. See on üks tähelepanek. Teine on see, et välisministri ametit üle võttes tegin ma esimeste reisidena visiidid just meie kogukondade juurde nii Rootsi, Washingtoni, New Yorki ja ka Torontosse. Ma külastasin ka Eesti kultuurikeskuse KESKUS ehitusobjekti ja ma olen täpselt kursis sellega, et suurusjärgus natuke alla 4 miljoni on hetkel raha puudu. Ma kasutan seda võimalust ja siin aasta kõige tähtsama välispoliitikakõne juures tänan ka kõiki neid inimesi, kõiki neid eestlasi, aga neid Eesti sõpru, kes on aidanud üle 30 miljoni kokku panna. Seal oli väga suur ohver ka: nimelt müüdi maha Toronto Eesti Maja, mis oli amortiseerunud, et rajada just nimelt Toronto kesklinna see suur ja väga modernne Eesti kultuurikeskus. Mul on olnud paar mõtet ja ma olen siin natukene arutanud, et kas me saame riigina selle viimase täpi sinna i-tähe peale panna, et konkreetselt see objekt saaks valmis. Aga tõepoolest, meil on erinevaid globaalseid programme, me teadvustame eestlastele, et Eesti riik on olemas, näiteks ka läbi e‑teenuste, mida vanemad ühiskonnaliikmed, kes elavad mujal, võib-olla ei olegi nii palju endale teadvustanud. Võib öelda ka nõnda, et COVID‑i-aegsed reisipiirangud ja elektrooniliste sidevahendite kasutuselevõtt on aidanud selliste ürituste korraldamisele oluliselt kaasa. Nii et ma arvan, et Eesti riik on oma inimestele olemas nii palju, kui selleks soovi on. Ja me anname järjest rohkem teada, et ükspuha, kus te elate, te olete, esiteks, oodatud alati tagasi koju, ja teiseks, riik on teiega otseselt ühenduses, kui seda vaja on. Ja lõpetuseks kutsun ka teid kõiki üles tegema juba järgmise aasta kavasid. Lisaks üldlaulupeole toimub järgmise aasta ESTO Eestis, Narvas. Nii et meil on oodata siia, ma arvan, väga palju kodumaalt eemal viibivaid kaasmaalasi. Ja kindlasti tehke plaane, sest sellest tuleb kui üks suur eesti rahvuse pidu, kus ka väga paljud meilt kodust eemal viibivad eestlased on kodus. Nii et aitäh selle küsimuse eest!

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Sõda ei käi mitte ainult lahinguväljal, vaid käib ka poliitilistes sõnumites ja on toetatud väga massilise Venemaa propagandaga, mis on niikuinii vabalt kättesaadav Euroopa riikides ja USA-s. Ma tahtsin küsida, kas valitsusel on mõni kindel plaan, kuidas kõnetada Eestis elavaid inimesi, kes siiamaani toetavad Kremli-meelseid narratiive, ja meelitada neid jagama meie väärtushinnanguid. Kas on uuringuid selle kohta, kui palju Eestis elab selliseid inimesi, kes toetavad Kremli-meelseid narratiive?

Aitäh! Valitsus hoiab pidevalt erinevate uuringutega silma peal – mitte ainult nüüd, peale Venemaa aktiivse agressiooni algust kaks aastat tagasi, vaid ka varem –, mis meelsus Eesti ühiskonnas on, eriti kui me vaatame näiteks Ida-Virumaad ja ka teatud piirkondi Tallinnas. Sellekohaseid küsitlusi tehakse. Muidugi on väga raske öelda, milline täpselt oleks olukord siis, kui peaks toimuma sõjaline agressioon Eesti suhtes. Aga vähemalt nii palju, kui mina tean, Eesti inimesed, kes siin elavad – ka need, kes räägivad teisi keeli ja on teise kultuuritaustaga –, saavad väga hästi aru, mis tegelikult toimub, mida Venemaa teeb, mida Putin teeb. Lõplikke meelsusküsitlusi ma ei oska peast kommenteerida. Aga saadakse väga hästi aru, et teisel pool piiri ei ole sõnavabadust, ei ole enesemääramise õigust, ida poole minnes on palgad-toetused hoopis teisest liigist. Saadakse väga hästi aru, kui mõnus ja hea on elada Euroopas. Seda kindlasti vabatahtlikult ei taheta vahetada selle vastu, mis Venemaal toimub. Rääkimata sellest, et Venemaa kodanikel on ühel hetkel kindlasti mobilisatsioonikohustus, vähemalt see oht ripub nende kohal. Seetõttu me oleme üha enam panustanud ka nendesse kanalitesse, et ka näiteks venekeelsed inimesed saaksid adekvaatset infot. Küll seoses COVID-iga, aga ka peale Venemaa agressiooni algust Ukraina vastu kaks aastat tagasi on tõusnud inimeste huvi Eesti Rahvusringhäälingu venekeelsete kanalite vastu, kust saab adekvaatset infot, ja seda me proovime anda. Lisaks kõigele on valitsus olnud väga aktiivne ka desinformatsiooni jagamise vastu võideldes. Ma nüüd peast ütlen, aga minu teada on Eestis suletud üle 50 veebisaidi ja kanali, mis on teadlikult levitanud sõjapropagandat ja desinformatsiooni. Pidevalt jälgitakse ka veebis neid kanaleid ja neid isikuid, kes levitavad sõjapropagandat ja valeinformatsiooni. Ehk siis kõige sellega me tegeleme. Aga ma olen nõus teie küsimusega ja sellega, et samal ajal peab olema võimalik kõikidel saada adekvaatset infot. Ma arvan, et soovi korral on see olemas. Kuigi, oleme ausad, väga palju jälgitakse ka Vene kanaleid, ehkki need ei ole Eestis lubatud, aga ikkagi on võimalik avatud internetist kõike kätte saada. Nii et selle teemaga me tegeleme, aga ma arvan, et hetkel ei ole olukord kriitiline, kuna tegelikult saadakse aru, mida tähendab agressioon, mida tähendab see sõda, eriti [Ukraina] inimestele. Eestis on hea elada, Euroopa Liit ja NATO on väga turvalised võrreldes Venemaaga.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te rõhutate oma välispoliitika ettekandes vajadust tugevdada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Tõepoolest, rahumeelsete inimeste jaoks ei ole midagi enesestmõistetavamat kui reeglitepõhine maailmakord. Ometi on reaalsus teravas kontrastis selle põhimõttega. Mis võimalused tegelikult on, et näiteks ÜRO julgeolekureform teoks saaks?

Aitäh! Tõepoolest, siin saalis tuleb rääkida ausalt, nii nagu asjad on. ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole praegu mingites küsimustes otsustusvõimeline, kuna näiteks Venemaa, kes ise viib läbi agressiooni, on ühtlasi nõukogus vetoõiguslik põhiliige. See tähendab seda, et selliseid otsuseid, mida oleks vaja, lihtsalt ei saa langetada. Me oleme ühinenud ka erinevate gruppidega ÜRO-s, kes tahavad läbi viia julgeolekunõukogu, aga ka laiemalt ÜRO reformi. Aga ma pean tunnistama, et see on väga raske protsess, kuna suures osas peaks ÜRO Julgeolekunõukogu ise olema valmis ennast reformima, aga seda praegu kindlasti ühiselt ei tehta. Sellegipoolest, mõte on olnud selline, et agressor ise ei saaks osaleda nendes otsustes, mis puudutavad näiteks genotsiidi hukkamõistmist ja teisi sõjakuritegusid. See alus on olemas isegi ÜRO põhikirjas, aga seda tõlgendatakse erinevalt. Ehk julgeolekunõukogu alalised liikmed on täieõiguslikud vetohäälega liikmed kõikide teemade puhul. Aga ma ei kaota lootust, me tegutseme selle nimel, [et see muutuks]. Üha enam ei ole see mitte ainult Euroopa riikide, demokraatlike riikide ja Põhja-Ameerika riikide probleem. Näiteks eelmisel aastal toimunud ÜRO Peaassambleel väljendasid väga paljud riigid teistelt kontinentidelt, näiteks Aafrika mandrilt, väga suurt muret selle üle, et julgeolekunõukogu ei ole olulistes teemades otsustusvõimeline. Kui meie vaatame natukene oma rakursi pealt neid teemasid, siis ÜRO-l on väga suur roll just nimelt konfliktide lahendamisel, ka humanitaarabi andmisel. Kui ÜRO ei ole enam otsustusvõimeline, siis surve selleks, et seal muutusi ellu viia, tegelikult suureneb. Aga jah, kindlasti ei ole see kerge. Ma ei võta mürki ega ütle, kunas see täpselt juhtub, seda ei ole võimalik öelda. Suur samm oleks see, kui ÜRO Peaassamblee annaks mandaadi selleks, et moodustataks rahvusvaheline eritribunal agressioonikuritegude [üle kohtupidamiseks], konkreetselt president Putini vastu. See kaasus on nii selge, aga isegi sellele ei ole piisavat konsensust. Ma arvan, et see oleks üks suur-suur võit, kui see tekiks ja piisaval hulgal liikmesriike jõuaks konsensusele, et selline eritribunal tuleb moodustada. Sellepärast, et agressioonikuritegu on liidri kuritegu, seda selgitati rahvusvahelise õiguse mõttes esimest korda peale teist maailmasõda, kui moodustati Nürnbergi eritribunal. Ma ei kujuta ette, [miks] me ei suuda 21. sajandil leida rahvusvahelisel tasemel poliitilist konsensust ja otsustada, et agressioonikuritegude eest tuleb eritribunali alla anda Putin, sest kõik on ju väga selge – kõik on selge, see on olnud ette valmistatud ja läbi viidud agressioon, kahju on tekitatud. See on tegelikult isegi suurem väljakutse kui näiteks julgeolekunõukogu reform.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister! Eesti kaitseministeeriumi andmetel on Venemaa suuteline tõstma oma mürskude tootmist sel aastal 4 või isegi 4,5 miljonini. Meie oleme lubanud koos Euroopa Liidu liitlastega aasta jooksul anda Ukrainale miljon 155-millimeetrist mürsku. Kui palju me siis oleme tegelikult jõudnud sellest lubadusest täita? See aasta pidi lõppema veebruarikuus. Kui me ei ole jõudnud midagi täita, siis mis on peamised takistused? Ja mida teha, et Ukraina ikkagi vastu peaks ja pööraks selle seisu võidule?

Aitäh! Tõepoolest, see miljoni mürsu algatus oli üks Eesti initsiatiive eelmise aasta kevadel. Väga tähtis on aga see, et Euroopas suudeti langetada konsensuslik otsus, et need mürsud tarnitakse. Ja Euroopa Liidus on üks hea asi see, et otsusele jõudmine on väga keeruline, aga kui otsusele jõutakse, siis kas või hilinedes, aga ikkagi need otsused viiakse ellu. Viimased andmed ongi sellised, et 524 000 mürsku on tarnitud. Lubadused on nüüd võetud paar nädalat tagasi toimunud Euroopa Liidu kaitseministrite koosoleku tasemel riikide kaupa, et tarnida ülejäänud mürsud ära selle aasta lõpuks. Need olid konkreetsed lubadused. Ma ei ole muidugi rõõmus, et märtsikuuks ei suudetud tarnida miljonit mürsku. Aga selle miljoni mürsu ideega kaasnenud debati positiivne külg on see, et jõudis väga selgelt kohale, et Euroopa enda tootmisvõimsused vajavad parandamist, ja väga aktiivselt tegeldakse nüüd selle poolega. Kindlasti kolonel Tali teab väga hästi, et 155-millimeetriseid mürske on ka väga erinevaid. Kuidasmoodi seda koordineerida, kuidas muuta see pilt võimalikult sarnaseks ja otsustada, mida me siis lõpuks toodame? Aga tõsiasi on ka see, et probleem ei ole mitte ainult selles, et Euroopa kaitsetööstused ei jõua toota, vaid väga paljuski on olnud probleem selles, et riigid ei ole vastavaid lepinguid sõlminud, ei ole ka vastavaid suuniseid andnud ega raha eraldanud. Ma arvan, et paar nädalat tagasi toimunud kaitseministrite arutelu pööras uuesti probleemile valusalt tähelepanu. Valitsused peavad tegelikult ka tellima. Valitsused peavad ka tegelikult lepingutesse minema, siis saavad kaitsetööstused hakata [mürske] tootma. See on olnud gap selle soovi vahel. Aga tõepoolest, me arvatavasti suudame … Mitte arvatavasti, vaid lubaduste järgi on selle aasta lõpuks tarnitud üle 1 miljoni mürsu. Vähemalt nii palju on lubadusi antud.

Mati Raidma, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tänan ettekande eest ja eriti Ukrainale pühendumise eest. Minu küsimus puudutab Euroopa Julgeoleku‑ ja Koostööorganisatsiooni, OSCE-d, kellel järgmisel aastal täitub 50 aastat, aga samas on väga nõrgas positsioonis, kuna Venemaa ja tema sõber Valgevene siiani laamendavad ja püüavad murendada seda julgeolekuolukorda, nagu Eestigi eelmisel aastal otseselt tunda sai. Jagage oma seisukohta või tundeid, mis OSCE positsioon võiks olla. Kui palju tal perspektiivi tulevikus on?

Tõepoolest, Eesti oli käesoleva aasta võtmes kandidaatriik eesistujaks, aga Venemaa ja Valgevene blokeerisid need protsessid, lisaks blokeerisid nad peasekretäri ja kolme kõrgema ametniku protsessi ning ka eelarve protsessi juba varem. OSCE nõrkus ja tugevus on konsensuspõhimõte. Ehk kõik olulised otsused langetatakse konsensuslikult. Ja Venemaa koos Valgevenega, kes on [Kremli] satelliit selles küsimuses, on otsustanud lihtsalt selle organisatsiooni võimalikult välja lülitada. Nüüd, kuna meie liitlastele, eelkõige Ameerika Ühendriikidele, aga ka Saksamaale, suurtele liitlastele, kes on olnud selle organisatsiooni alguse juures, oli väga tähtis, et organisatsioon jätkaks vähemalt selle ajani, kui toimuvad mingid muutused ja see organisatsioon hakkab jälle täie võimsusega tööle, siis me ei läinud blokeerimise teed. Meie liitlaste soovid on meile tähtsad. Aga kuigi Malta pandi selle aasta eesistujaks, see otsus langetati, ning järgmisel aastal, juubeliaastal on Soome, kuna see kõik sai alguse Helsingist kunagi ammu, siis peasekretäri ja kõrgemate ametnike mandaati ei ole aastaks ajaks pandud, see lõpeb ära, kui ma ei eksi, vist kas kuue kuuga või üheksa kuuga. Ehk siis tegelikult Venemaa terroriseerib seda organisatsiooni jätkuvalt edasi ja see organisatsioon ei tööta sellisel tasemel, nagu ta peaks. Oleme ausad, OSCE ei ole ka suutnud tagada julgeolekut Euroopas. Üks riik ilmselgelt viib läbi agressiooni teise liikmesriigi, Ukraina suhtes. Ma arvan, et see võrk ja see organisatsioon säilib, küsimus on, mis saab tema rollist tulevikus. Aga ma ütlesin oma aastakõnes väga selgelt välja, mis on meie seisukoht. Kui me räägime julgeolekugarantiidest Euroopas, siis ainukene toimiv garantii on NATO- ja Euroopa Liidu liikmesus. See on see, mis tegelikult töötab. Eks me näeme, mis siis OSCE‑st saab.

Kadri Tali, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Olete öelnud, et 0,25% SKT-st tuleks anda Ukraina kaitseks igal aastal. See tundub hea mõte. Küsin nii: milline on olnud reaktsioon sellele mõttele? Ja kas on kujunemas ring samameelseid, kes seda ideed toetavad?

Aitäh! Tõepoolest, üks Eesti initsiatiive on see, et fikseerida pikaajaline sõjaline abi Ukrainale. Eesti ise on andnud kokku Ukrainale abi 1,3–1,4% SKT-st – selle järgi me saame umbes aru, missuguste mahtudega on tegemist. Ja 0,25% on selline taskukohane või mõõdetav mõistlik suurus kõikidele riikidele, kes on Ukrainat toetanud. See on umbes selline keskmine tase, mida on antud sõjalises võtmes. Meie loogika seal taga oligi see, et see lubadus, nii-öelda commitment võiks olla 0,25% aastas. Ja näiteks Eesti puhul on see praegust SKT-d arvestades on suurusjärgus 100 miljonit eurot või natuke üle selle. See oli see ettepanek. Kuna see on nii-öelda taskukohane ja juba tegelikult väga paljudel riikidel plaanis olev tegevus, siis see ettepanek, fikseerida selline eri riikide ja Ukraina vaheline lubadus, langes väga soodsale pinnasele. G7 tuli Vilniuse NATO tippkohtumisel välja oma Ukraina deklaratsiooniga, millega tänaseks on ühinenud väga paljud teised riigid, näiteks Eesti. Selles raamis sõlmitakse pikaaegsed kahepoolsed konkreetsed kokkulepped ja see 0,25% asetub päris loogiliselt sinna ühtsesse pilti. Ja nagu ma varem mainisin, kokkuvõttes see 0,25% tähendaks umbes 120 miljardit. See on märkimisväärne summa, et Venemaa agressioon lõpetada. Nii et kui ma nüüd võtan kokku selle vastuse, siis ma loodan, et kahepoolsete kokkulepete tulemusel tekib reaalne pilt, mitte ainult raha mõttes, kui suures väärtuses see on, vaid tegelikult on see koordineeritud pilt sellest, millist sõjalist abi antakse, mida Ukraina vajab. Kokku võttes võibki öelda, et see 0,25% initsiatiiv on langenud väga soodsale pinnasele, kuna see on mõõdetav ja taskukohane, aga selles on ka oma loogikat ja see on tulemuslik.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud kaitseminister! Olge hea, palun kirjeldage meie Euroopa partnerite tegelikku valmisolekut see sõda päriselt kiiresti lõpetada. Ma mõtlen selle all seda, kuidas anda selge ja piisavalt tugev sõnum, et me Venemaa sõjaliste eesmärkidega Ukrainas kunagi ei lepi, ja tegutseda sellele vastavalt. Palun kirjeldage, mis need suurimad kitsaskohad on.

Aitäh! Kuidas seda hinnata? Kui me vaatame seda, et Euroopa Liit suutis langetada enne jõule ülemkogul otsuse laienemise protsessi võtmes – seda ei ole suudetud ega ka tahetud aastate kaupa isegi arutuse alla võtta –, siis see näitab, et saadakse aru, mis on geopoliitiline muutus, missugune on tegelik nägemus tuleviku Euroopa julgeolekuarhitektuuri võtmes. Seal ei olnud ju mitte ainult laienemisläbirääkimiste alustamine Ukraina ja Moldovaga, vaid seal käsitleti Balkani riike ja kõiki teisi, kui arvestada näiteks kas või Gruusia otsust. Tegelikult saadakse aru, et me peame oma julgeolekuarhitektuuri ümber tegema, sest see pole toiminud ega taganud rahu Euroopas. Teine tõestus, et saadakse aru asjade tõsidusest, on seesama 50 miljardit eurot Ukraina fondi eraldamist nüüd alles hiljuti. See ei ole väike raha. Ja see pole sõjaline abi – ütlen seda, et me saaksime ühtemoodi siin saalis aru –, see on toetus järgmisteks aastateks, et Ukraina riik eksisteeriks, et ta funktsioneeriks ja viiks ellu reforme ning et see ühiskond oleks sidus ja suudaks vastu pidada. Sellele lisanduvad plaanid: 5 miljardit eurot aastas järgmise nelja aasta jooksul sõjalist abi, pluss kahepoolsed kokkulepped. Siin on kritiseeritud eri riike, aga ma lihtsalt tuletan meelde, et 2,5 aastat tagasi Euroopa Liidus arutati eelkõige ühise põllumajanduspoliitika üle, toetuste üle, aga täna me räägime miljarditesse ulatuvate ühisraha summade otsustest ja sõjalisest abist, mida antakse kolmandale riigile väljaspool Euroopa Liitu. Nii et see muutus on olnud väga suur. On ka üksikuid riike, kes on üritanud blokeerida otsuseid, näiteks Ungari, aga nagu me näeme, 50 miljardi otsuse puhul see konsensus saabus. Nii et kannatlikkus on tähtis. Mõnikord on meil kõigil tuju natuke kehv, aga me peame olema kannatlikud kõigi oma 27 liikmega. Poliitiline soov on ikkagi väga suur ja kõik saavad aru, et kui Ukraina ebaõnnestub, siis on see meie ühine ebaõnnestumine, ja mitte ainult siin piiririikide hulgas, vaid laiemalt.

Kristo Enn Vaga.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma esiteks väga tunnustan teid Ukraina igakülgselt abistamise eest. Ka see, kuidas te toetate Eesti ettevõtjad ja konkreetsemalt Eesti kaitsetööstusettevõtteid, on väga tähtis Eesti julgeoleku kindlustamisel. Aga minu küsimus puudutab tegelikult Eesti suhteid Taiwaniga. Eelmisel sügisel andis valitsus teada, et Eestis lubatakse avada Taipei-nimeline esindus. Kas te saaksite anda väikse ülevaate, mis olukorras on need konsultatsioonid Taiwaniga selle esinduse avamisel? Äkki ütleksite ka, mis võiksid teie hinnangul olla need valdkonnad, kus Eesti riik võiks sellise esindusega koostööd teha Tallinnas?

Aitäh! Tõepoolest, valitsus täiesti tavapärasel ülevaatusel vaatas üle ka Hiina-poliitika. Me ei muutnud Hiina-poliitikat, ühe Hiina poliitika jätkub, küll aga vaadati üle, kui ma ei eksi peast öeldes, rohkem kui 20 Euroopa riigi otsused, mis puudutavad näiteks Taipei esinduse võimaldamist, kui kellelgi selleks huvi on. Need on eelkõige valdkonnad, mis puudutavad majanduslikku koostööd, kultuurialast koostööd ja haridusalast koostööd. Mingit konkreetset initsiatiivi minu teada ei ole ilmnenud, aga kui keegi õigustatud isik sellega pöördub Välisministeeriumi poole, siis vastava poliitika on valitsus kinnitanud. See ei ole Välisministeeriumi otsus, vaid tegelikult tegu on, ütleme, MTÜ‑laadse organisatsiooni loomisega. Meie oma poliitikat otseselt muutnud ei ole, kuigi Taipei esinduse võtmes näiteks majandusalase ja kultuurialase koostöö regulatsiooni me oleme määratlenud – selles mõttes, et näiteks asekantsleri tasemel need kontaktid on võimalikud, aga sealt ülespoole ametlikult meil mingeid kontakte ei ole. Ja näiteks ministrite tasemel seda ei toimu.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab Euroopa ühtsust Ukraina sõja kontekstis. See pilt ei ole nii monoliitne, kui võiks olla. Lugesin just täna Ungari peaministri avaldust, kus ta tuleb välja ideega, et Ukraina võiks olla mingisugune puhvertsoon Venemaa ja lääne vahel. Minu küsimus ongi selles, kas te näete ohtu, et selline mõtteviis võib Euroopas veel leida toetust, kas just praeguste valitsuste või opositsioonide hulgas. Milline see oht võiks olla?

Aitäh! Noh, on erinevaid arvamusi. Peaminister Orbán ei ole ka varem häbenenud oma seisukohti, mis erinevad meie seisukohtadest. Aga ma arvan, et kujukas näide on Euroopa Liidu laienemise otsus eelmise aasta lõpus. Otsustati alustada ametlikke läbirääkimisi Ukraina ja Moldovaga. Põhiargument oligi ju see, et hallide tsoonide aeg on läbi. Ehk need hallid tsoonid ja neutraalsuspoliitika ei tööta. See on pigem Venemaale selline roheline lipp, et ta võib seal tegutseda ja siis me läheme appi või võitleme tagasi midagi. See ei tööta. Kindlasti on õigus kõigil oma arvamust avaldada, aga Euroopa Liit õnneks on ikkagi otsustanud hoopis teist teed minna. Kas või needsamad 50 miljardi otsus või teised poliitikasuunad, mida me praegu viljeleme, näitab, et saadakse aru: hallide tsoonide aeg peab olema läbi. Üks asi veel, mis ma tahan siin saalis teile korra veel öelda, et te pööraksite sellele tähelepanu. Soome ja Rootsi otsustasid NATO-ga liituda. Soome on piiririik, väga suure sõjalise jõuga, ja neilt võis sellist otsust isegi rohkem oodata. Aga näiteks see, et Rootsi rahvas, kes üle kahesaja aasta on neutraalsuspoliitikat viljelenud, otsustas liituda NATO-ga, näitab seda, et see teadmine on inimestel olemas. Neil ei ole võib-olla otsest sõjalist ohtu, kuigi mõned intsidendid on olnud Rootsi vetes ja õhuruumis. Aga tegelikult saadakse aru, et Venemaa on reaalne oht, ja saadakse aru ka sellest, et kui Venemaa ründab NATO-t või ründab Euroopa Liitu, siis sellel on tagajärjed kõikidele. Ka sellel, kui Ukraina seda sõda ei võida meie toel, on reaalsed tagajärjed. Ei ole nii, et kuskile tõmbame piiri. Lihtsalt seesama õiguskord, see reeglitepärane maailm saabki ju hävitatud, sõna otseses mõttes, kui Ukraina ei ole edukas ja kui meie ei ole edukad agressiooni tagasitõrjumisel. See jõuab üha enam kohale, vähemalt Euroopas küll.

Margit Sutrop, palun!

Austatud asespiiker! Lugupeetud välisminister! Minu küsimus puudutab samuti Eesti-Hiina suhteid. Mind huvitaks, kas meie ettevõtjatele oleks võimalik teha Saksamaa stiilis 2023. aastal tehtud avalik Hiina-strateegia, mis annaks meile aimu sellest, millistesse valdkondadesse tasuks panustada ja kus koostöösuhteid luua, et ei juhtuks nii nagu aastal 2011, kui mitmed koostööprojektid Hiina ja Eesti vahel tõid ettevõtjatele kahjumit, ja et nad teaksid, kus paikneda Hiina ja Venemaa peidetud koostöö mõttes. Meil Balticconnectoriga ikka ei ole lahendust ja Hiina sisuliselt koostööd tegelikult ei tee, aga samas me tahaksime seda välisturgu ära kasutada. Eelmisel aastal Eesti eksportis Hiinasse 94 miljoni eest elektriseadmeid ja mehaanilisi masinaid. See ilmestab seda, et tegelikult meil oleks vaja natuke selgemat juhist meie ettevõtjatele.

Aitäh! Selles mõttes väga õigustatud küsimus, et ma välisministrina viin valitsuskabinetti idee kinnitada ära need memorandumid meie ettevõtjate perspektiivist eri regioonide ja riikide suhtes. Küsimus ei ole ainult Hiinas. Kui me räägime näiteks Gulfi regiooni või ka Aafrika riikidega suhetest või globaalselt, laiemalt, siis meie ettevõtted pöörduvad [ja küsivad], mis siis tegelikult on meie ametlik positsioon. Selles mõttes tuleb anda selline ühtne käsitlus ja võib-olla mingid soovitused kaasa. Hiina on meie ametlik partner. Kõiki ettevõtteid, kes tahavad seal tegutseda, me aitame nii palju, kui suudame. Aga väga tihti on vaja ka vastaspoolt, kuid ei ole ju mingi saladus, et mõningatel juhtudel majanduslikud suhted Hiinaga on ühtlasi poliitilised suhted. Euroopa Liidu tasemel on ka viimase aasta jooksul olnud päris mitu arutelu selle üle, kuidas vähendada sõltuvust Hiina majandusest, mis on ühtlasi sõltuvus Hiina poliitikast. Sellele teemale tähelepanu pööramine on väga õige. Välisministeerium on olemas. Kui kellelgi on spetsiifilised huvid, siis meil on olemas ju oma esindatus, oma saatkond ja oma äriinimesed. Me saame aidata nii palju, kui me suudame. Aga väga tihti on ka, kuidas ma ütlen, vaja leida teist poolt vastu. Need suhted on väga tihti ka poliitilised. Ma saan aru, et te viitasite 2011. aastale, kui olid, nagu ma mäletan, mõned projektid, mida lõpuks ellu ei viidud, suuresti poliitilistel põhjustel, mitte majanduslikel.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ei iial enam üksi, on meile ka sellest kõnepuldist korrutatud ja me võtame seda iseenesestmõistetavana. Samas näeme, et sisepoliitiline vastasseis Ameerika Ühendriikides on tegelikult ju halvanud abi andmise Ukrainale. Paraku on pandud ka NATO moto "Üks kõigi, kõik ühe eest" küsimärgi alla. Minu küsimus: kas sellisel foonil on adekvaatne Eesti välisesinduste võrgu kohitsemine ja seda eriti USA territooriumil? Konsulaatide sulgemine mitte ainult ei vähenda meie võimet mõista Ühendriikides toimuvat, vaid ei toeta ka meie huve seal. Paraku saadab see ka äraspidise signaali meie transatlantiliste suhete tõsiseltvõetavuse kohta. (Juhataja helistab kella.) Kas Eesti välisteenistus on suuteline olema see …

Hea küsija, teie aeg!

… mõtteline rindejoon?

Ma palun ministril vastata.

Aitäh! Meie suhted Ameerika Ühendriikidega ja transatlantilised suhted on väga head, väga tugevad. Meil on väga tugev esindatus Ameerika Ühendriikides. Ma arvan, et see on tugevam kui kunagi varem meie suursaatkonna näol Washingtonis ja samuti täiemõõdulise esindatuse ja alalise esinduse näol New Yorgis ÜRO juures, kus me tegelikult suhtleme mitte ainult ÜRO-ga kui institutsiooniga, vaid tegelikult kõigi nende riikidega, keda me ise ei kata otse oma võrguga, kuna see lihtsalt ei ulatu globaalselt kõikidesse riikidesse. Nii et meie suhted on väga tugevad, väga head. See, kui meie korraldame ümber oma konsulaarteenust, ei ole kuidagimoodi halvendanud meie suhteid Ameerika Ühendriikidega. See on meie enda otsus. Meie suhted Ameerika Ühendriikidega, ka meie esindatuse näol, on väga tugevad.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea välisminister! Eesti on valinud ainumõeldava rolli Ukraina toetajate esirinnas ja ma olen oma silmaga näinud, et seda hinnatakse Ukrainas kõrgelt. Olen näinud siirast tänulikkust nii rindele siirduvatele sõduritele Kiievis eestlaste annetatud ja ühes kolleegidega kohale viidud autot üle andes kui ka Ovrutši lasteaias õpetajate ja lastega silmast silma kohtudes. See on olnud magusvalus tunne, sest alati jääb kripeldama, et kas me saaksime veel midagi rohkem teha. Seetõttu küsin meelega naiivselt, ehk pisut ka provokatiivselt. Nimetatud 50 miljardit on väga suur summa, eriti Ukraina riigieelarvet arvestades, aga pandeemiaga võitlemiseks leidis Euroopa Liit tervelt 15 korda rohkem vahendeid. Mis takistab Euroopa Liidul, USA-l ja teistel demokraatlikel riikidel abi mitmekordistamist, et Ukraina võit kiiremini saavutada?

Aitäh! Ma tahaksin siit sama naiivselt vastata: ma loodan, et mitte midagi. Eriti, mis puudutab Ameerika Ühendriikide abi jätkamist ja selle poliitilise otsuse langetamist. Tegu on eelkõige sealse riigisisese aruteluga, mitte isegi niivõrd palju rahvusvahelise poliitika aruteluga. Aga ma mainisin ka varem, et see 50 miljardit on konkreetne pakett, mis on läbi mõeldud ja mis on ka Euroopa Liidule hetkel võimetekohane. See ei välista seda, et seda abi tõstetakse. Eraldi, mis puudutab sõjalist abi, on algatus – ma loodan, et see jõuab lähiajal kuskile ka välja – anda aastas 5 miljardit eurot ühist sõjalist abi. Sinna juurde on liidetud kahepoolsed abipaketid liikmesriikidelt. Nii et tegelikult kokku võttes need summad ja see väärtus, millega Ukrainat abistatakse, on palju-palju suurem. Aga tõepoolest, eelkõige sõjaline abi on see, mida Ukraina vajab lisaks rahalisele abile. Sest Ukraina rindel on puudus laskemoonast ja relvastusest. Ja ainuke asi, millega me ei saa nagu liiga luksuslikult ringi käia, on aeg, sest samal ajal, kui meie siin peame väga konstruktiivset debatti, arvatavasti kümned või sajad inimesed surevad rindel oma vabaduse eest ja meie vabaduse eest võideldes. Ma väga loodan, et otsustajateni üle maailma jõuab ehedalt kohale see teadmine, et raha [andmine] on tegelikult kõige odavam viis lõpetada see õudus, mis Ukrainas toimub. Ma arvan, et läänemaailmal raha on ja küsimus ei ole rahas, vaid küsimus on poliitilises tahtes langetada otsuseid. Aga vähemalt oleme me Euroopas suutnud seda teha, see 50 miljardit on oluline otsus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud välisminister, suur tänu nende sõnade eest täna! Need sisendavad usku ja lootust. Ja ma tänan siinkohal kõiki iseseisvuse taastamise algusest Välisministeeriumis ja Kaitseministeeriumis töötanud julgeolekupoliitikuid ja ametnikke, et me oleme sellise ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujundanud ja täna oleme ühiselt Ukraina taga. Aga minu küsimus puudutab meie enda kaitsetahet ja valmisolekut seista vaenlasele vastu. See on ju ka välispoliitika üks osa, et Eesti on kaitstud. Kindral Herem on andnud oma soovitused. Me ei ole saanud neid kõiki täita. Ma küsin teie käest, kas Eesti peaks võtma riigikaitselaenu, et täita kõik kindral Heremi soovitused, sest me ju teame, et kui me oleme hambuni relvastunud, siis me tunneme ennast kindlamalt ja rahval on ka kindlam tunne.

Aitäh! Mina olen see inimene, ja mitte ainult välisministrina, kes on kogu aeg toetanud ja toetan kindlasti iseseisvasse kaitsesse rohkem investeerimist. Needsamad kavad ütlevad, et tegelikult võiks Eesti panus oma kaitse ülesehitamisse olla mitte ainult 3,2%, vaid isegi 4,6% ja võib-olla veel rohkem. Lihtsalt küsimus on selles, kui palju Eesti rahvas talub, sõna otseses mõttes. Ka riigikaitselaen, mille eestkõneleja ma olen olnud, tähendab tegelikult laenu võtmist ja selle laenu teenindamist. Ehk sellel on hind, reaalselt, olgu see laen või mingi muu maks, mida peaks korjama. Ega raha ei tule kuskilt mujalt kui inimeste taskust. Nüüd on see avalik debatt, kas ollakse nõus maksma rohkem. Küll aga on üks initsiatiiv, mida Eesti ajab. Nimelt võiks viia teatud kulutused ühisesse kassasse Euroopa Liidu tasemel ehk siis mitte võtta laenu sellisel kombel ainult Eesti tasemel, kuna meie võimalused on piiratud, vaid teha seda Euroopa Liiduga ühiselt. See on natukene veel toores idee, aga see aitaks meil taluda [seda koormust] just nimelt nendes piiririikides, kus vajatakse investeeringuid, olgu laskemoon või teatud võimekuste arendamine ennaktempos. Lõpuks me ju kaitseme kogu Euroopat, me kaitseme kogu NATO-t. Meie oleme lihtsalt siin piiri peal. Ja mitte ainult Eesti, Läti, Leedu ja Poola, vaid ka teised riigid. Selline ühine poliitiline initsiatiiv oleks tegelikult lahendus, siis me suudaksime seda kaitselaenu taluda. Lihtsalt me oleme juba tõstnud kulutusi tervelt 1% SKT-st, mis puudutab kaitseväge. Eelmine aasta oli 2,2%–2,3%, nüüd on 3,2%, ehk siis tegelikult see on juba see, mida Eesti rahvas maksab. Aga see aitaks tõsta meie kaitsevõimet. President Macron on ka sellel teemal on sõna võtnud. Euroopa Parlamendi valimised on küll tulekul, aga see initsiatiiv ei ole ära surnud, see kuskil veel elab. See võiks olla tegelikult lahendus teie ideele, kui me suudaksime seda teha laiemas skaalas, sest üksi pusides me lihtsalt ei suuda seda taluda. See on see probleem.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud välisminister! Tänan kõigepealt esimesele küsimusele konkreetse vastuse andmise eest, mis puudutas kolme peamist eesmärki selleks aastaks. Aga võttes nüüd aluseks ühe eesmärgi, selle kõige ambitsioonikama ehk Ukraina võidu Venemaa üle, Venemaa taandumise rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse, ma küsin niimoodi. Me räägime väga palju Ameerika Ühendriikide poliitikast, me räägime Euroopa Liidus toimivast, eeskätt Ungari ja Slovakkia riigijuhtide väljaütlemistest, mis õnneks alati pole tegudena realiseerunud. Aga samal ajal on maailmas vähemalt paar sellist suurriiki, kelle jõuline sekkumine aitaks tegelikult selle sõja väga kiiresti lõpetada. Pean silmas eeskätt Hiinat ja Indiat, aga ka teisi Aasia riike, samuti Lõuna-Ameerika riike, kes seni pole võib-olla nii jõuliselt seisukohti võtnud või meie soovitud suunas meiega ühist poliitikat ajanud. Kas te näete siin mingisuguseidki märke muutusest või mingit perspektiivi, et käesoleval aastal näiteks Hiina või India valivad oluliselt selgemalt Ukraina poole?

Aitäh! See sõltub hästi palju sellest, mis poole me võtame, kuidas ja kui aktiivselt meie suudame läänemaailmana võtta ja ellu viia, sõna otseses mõttes. Igasugust kõhklust saab Putin kasutada propaganda võtmes meie vastu – näiteks see, et me ei suuda ühiselt otsustada, kõik võtab aega või kuskil keegi blokeerib otsuseid kuude kaupa. Vahepeal on räägitud ka [sõja]väsimusest. Näiteks seesama laienemise otsus, pluss 50 miljardit, mida Euroopa Liit suutis teha. Nüüd Euroopas ei räägita väsimusest, vaid räägitakse sellest, et me oleme otsustusvõimelised, me suudame teha poliitilisi otsuseid ja me suudame raha eraldada. Oleme ausad, kui nüüd kõik need Euroopa liikmesriigid ka eraldi oma kahepoolsed koostöölepped, mis puudutab sõjalist abi, Ukrainaga ära sõlmivad, ja need panused on reaalselt olemas, siis just nimelt sellised sammud, mis süvendavad usku, et Ukraina meie toel selle sõja võidab, sunnib ka kõiki teisi riike valima pooli. Sest oleme ausad, see maailm on peale seda sõda rohkem lõhestatud, kui ta oli varem. Ja see ongi oluline, et me peame näitama koos Ukrainaga, et agressor ei võida seda sõda. Ebademokraatia ei ole tuleviku lahendus maailmale, lahendus on demokraatia, on seesama fit for freedom. Me peame neid vabadusi kaitsma, peame olema priiuseks valmis, ma peame sinna sobima. Selle kõige eest me täna võitleme. Ja kui me oleme edukad – Euroopa [Liit], Põhja-Ameerika ja Suurbritannia on majanduselt ikkagi väga võimsad –, siis me surume peale oma väärtusi ja siis saadakse aru, et demokraatia on kõige parem, võib-olla mitte nii efektiivne, aga see on kõige parem ja ainukene valitsemise vorm, kus isikud saavad tunda vabadusi ja saavad olla õnnelikud sõna otseses mõttes, ka majanduslikult. See on see tee, mis on ka pannud mõtlema paljusid riike mitte andma näiteks sõjalist abi. Hiina ei anna sõjalist abi otseselt Venemaale ja nii edasi. Ehk tegelikult meist sõltub see, mis pool võetakse. Pooled igal juhul võetakse. Kui Venemaa peaks selle sõja võitma, siis on neil moraalne alus oma mõjuvõimu laiendada, see toimub selle järgi. Ja seepärast on meile väga tähtis, et seda ei juhtuks. Agressor peab saama oma karistuse.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Välispoliitika ja kliimapoliitika on omavahel tihedalt seotud, kindlasti te teate seda. Kliimapoliitikas seatud eesmärke ei saa saavutada või ajada ainult ühest riigist, ei saa ka mitte vaid näiteks Euroopa Liidust. Näiteks Pariisi kliimaleppele on peaaegu kõik maailma riigid alla kirjutanud. Ja kliimakriis on globaalne probleem, mis tähendab, et see puudutab ka neid riike, kes lahendustesse ei taha panustada. Minu küsimus ongi: kuidas olete teie oma ametiajal eduka kliimapoliitikaga [seotud] ja diplomaatia arengule kaasa aidanud?

Aitäh! See oli ka minu kõnest üks osa, mida ma ei jõudnud siin ette kanda – nimelt see, et kliimapoliitika on väga tähtis. Meie võime täna öelda, et meid ei ole kliimamuutused nii valusasti tabanud, aga me räägime ju väga massiivsetest muutustest kogu maailmas. Me räägime rändepoliitikast, me räägime sõna otseses mõttes kliimapõgenikest, me räägime tehnoloogiapööretest, mis mõjutavad ju kõike meie ümber kogu maailmas. Aga üks konkreetne otsus, mille valitsus langetas ja mille me ellu viisime, oli seesama COP‑il osalemine. Eesti oli esimest korda väljas oma ametliku suure paviljoniga. Seal oli poliitiline pool, kohal olid peaminister ja meie teised ministrid, ning see oli ka koostööprojekt meie ettevõtjatega, kes teevad erinevaid rohenutikaid lahendusi. Eesti oli seal väga aktiivselt kohal. Meil oli selgelt olemas ka oma agenda, mida meie rõhutame lisaks kõigele muule ja suurtele eesmärkidele, eelkõige küll see, mis puudutab digipööret. Aga Eesti on aktiivne. Meie jalajälg ei pruugi olla küll niivõrd suur, aga vähemalt välissuhtluses ja kliimateemadel oleme me üha aktiivsemad. Muidugi, väga palju sõltub ka sellest, milliseid enda otsuseid me siin oma koduses Eestis teeme, oma tööstuse, energeetika, metsandusega ja kõige sellega seoses, aga vähemalt välisdiplomaatias ja kliimadiplomaatias oleme väga aktiivsed. Ja meil on ka olemas Eestist nimetatud kliimasaadik, kes tegeleb nende teemadega.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud välisminister! Tänan ilusate sõnade eest, mida te siin [laususite]. Aga läheme nüüd keldriruumidesse. Keldriruumides on kurb tegelikkus: sel ajal, kui Eesti tahab olla sanktsioonide eestkõneleja, on meil uus skandaal. Teie suurrahastaja, Oleg Ossinovski, kes on andnud teile 50 000 annetusi ja sotsidele 50 000 annetusi, on osutunud üheks suurimaks sanktsioonide rikkujaks. Eesti Ekspressi andmetel on ta kõrvale hiilinud sanktsioonidest, pesnud peaaegu miljardi jagu Vene oligarhi Usmanovi raha. Kuidas nüüd sellesse suhtuda? Teie peasekretär ütles, et te ei ole isegi selle annetuse tagastamist arutanud. Kas näitate eeskuju ja kas võtate ka Ossinovski teema üles? Millal me siis lõpuks ometi hakkame päris asjadest rääkima?

Aitäh! Välisministeeriumis me oleme väga tõsiselt suhtunud kõikvõimalikesse sanktsioonidest möödahiilimistesse. Ja see konkreetne lugu nõuabki uurimist. Mul ei ole täpseid andmeid, mitte rohkem, kui Eesti Ekspressist teada saab. Kui asjaolud selguvad, siis saab ka langetada otsuseid.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Tänan ka selle ettekande eest. Venemaa ei võida seda sõda, kui lääne meelsus ja tahe on kohaneda nende muutustega, mida meie ette lükatakse. See on lahutamatu võidustrateegia osa. Ja kohati ikkagi tundub, et me Euroopas oleme liialt passiivsed kogu selle majanduskeskkonna sanktsioneerimise mõttes. Miks ma seda ütlen? Sellepärast et me teame, et Hiina ja Venemaa sõlmisid samal aastal, 2022. aastal, kui algas täiemahuline agressioon Ukrainas, omavahel leppe, et nemad juhivad seda maailma. Alles nüüd tegelikult on Euroopa tulnud välja ettepanekuga, et paarile Hiina ettevõttele peaks seadma sanktsioonid, sest nad teevad tihedat koostööd agressori abistamisel. Kas me oleme liiga aeglased? Kas me teeme liiga vähe? Kas me oleme ikkagi jätkuvalt mugavustsoonis?

Aitäh! Eesti on teinud ka Euroopa Liidu sanktsioonipakettidesse vähemalt viimased aastad alati ettepaneku totaalseks kaubandusembargoks, mis tähendab igasuguse suhtluse lõpetamist. Aga see ei ole jõudnud konsensuseni. Ja selles küsimuses, jah, ma olen nõus, et kui me tahame suruda agressorid põlvili, siis me peame maksimaalselt suutma sanktsioone rakendada. Ühe meetmena. Aga me oleme tänaseni suutnud umbes 60% majandussuhetest sanktsioneerida Euroopa Liiduga. Aga Euroopa Liit ei ole ainuke. Ka Euroopast veetakse kaupa läbi kolmandate riikide ja läbi Venemaa kolmandatesse riikidesse. Sellega me järjest tegeleme. Aga kui küsida, kas võiks tegutseda äkilisemalt, kiiremini ja radikaalsemalt, siis vastan, et jah. Seal on üks aspekt: sellel kõigel ei ole mõtet, kui meie üksi Eesti riigina seda teeme. Seda tuleb teha ühiselt, vähemalt Euroopa Liidu tasemel. Me oleme neid ettepanekuid teinud nii 12., 11. kui ka 10. paketti. Ja nüüd teeme ka 13. paketti, kui see arutelu käib.

Varro Vooglaid … Vabandust! Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud välisminister! Ma tahan küsida teie isiklikku arvamust Euroopa strateegilise autonoomia kohta sellisel kujul, nagu seitse aastat tagasi president Macron selle välja käis. Esiteks, kas te toetate seda põhimõtet ja sellist eesmärki? Teiseks, kas te peate seda realistlikuks ka sõjalises plaanis? Ja kolmandaks, kui toetate ja kui peate realistlikuks, siis mis ajakavas võiks Euroopa jõuda selleni, et me saaksime tõepoolest rääkida sellest, et julgeoleku ja riigikaitse mõistes Euroopa on vajaduse korral võimeline ennast kaitsma ka ise?

Aitäh! Strateegilise autonoomia üle on käinud ju siin kõva debatt viimastel aastatel. Aga ma ei ütle mitte ainult oma isiklikku seisukohta ja mitte ainult minu kui endise kaitseministri seisukohta, vaid ütlen seda ka kui tänase välisministri seisukoha. Me peame investeerima transatlantilistesse suhetesse. Just julgeolekupoliitiliste ja sõjaliste võimekuste poolest ilma Ameerika Ühendriikideta meil Euroopas sellist kaitsevõimekust ei ole. Ma räägin kõikidest domeenidest, ma räägin taevast ja räägin õhust ja räägin maast ja räägin veest ja räägin küberist. Neid võimekusi lihtsalt niisama Euroopa Liit ei ole võimeline endal niipea arendama sellisel tasemel, mis on näiteks NATO-s olemas ühiselt koos Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga. Pigem tuleb investeerida sellesse, et see Euroopa võimekus oleks parem, et meie ühildatavus oleks parem, et meie kommunikatsiooniliinid oleksid paremad. Seda kuni selleni välja, kuidas meie regiooni tuua vägesid peale, kas meie kõik sillad on paigas või mida iganes. Vaat sinna tasuks investeerida, oma kaitsetööstusesse. Õnneks Venemaa agressioon Ukraina vastu on tõstnud ka selle teema oluliselt üles ja seda tehakse. Ehk siis Euroopa omalt poolt suudab veel paremini teha. Ka see, et kõik Euroopa riigid panevad NATO-sse 2% miinimum kui mitte rohkem. Ka see, et me näiteks vajaduse korral suudaksime emiteerida võlakirja, et investeerida Euroopa kaitsesse. Aga ehitada eraldi süsteemi – see ei ole mõttekas tegevus ja see ei ole kindlasti Eesti huvides. See ei ole absoluutselt Eesti huvides ja see ei hakka olema Eesti huvides. Sest see gap, mis sinna vahele jääb – mina ei kujuta ette, kui paljudeks aastateks see jääb. See ei ole ainult rahaküsimus, see on tegelikult reaalsete võimekuste, sõjaplaanide, kaitseplaanide ja kõikide nende asjade väljatöötamine. NATO on siin väga tugev. NATO on tegelikult väga tugev, nii et NATO on ainukene sõjaline garantii, mis meil on, mis töötab koos Euroopa Liiduga kõige paremini. Nad on koos, nii nagu ma ka oma kõnes ütlesin. Nii et kui Euroopa panustab rohkem, on väga hea, aga hakata ehitama enda sõjalist võimekust, kuni selleni välja, kuidas me siis neid poliitilisi otsuseid langetame ... Euroopa Liidul on või vähemalt oli kiirreageerimise võimekus, mida arendati välja, ja ka Eesti enda [üksused] roteerusid seal. Seda ei suudetud mitte ükski kord ellu rakendada. See näitab sedasama: tekib küsimus, et kui meil läheb siin mingisuguseks värgiks, siis kuidas poliitiline pool käib. Nii et NATO välja töötatud kavade, strateegiate ja mehhanismide tugevdamine on meie lahendus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Siin on nüüd kõlanud hulk mugavusküsimusi, aga ma loodan, et te ei pane pahaks, et ma küsin ka ühe veidi ebamugavama küsimuse, mis vahest sunnib valitsust natuke ka kriitiliselt peeglisse vaatama. Teatavasti soovib Ukraina valitsus – täiesti põhjendatult –, et Venemaa viiks oma okupatsiooniväed Ukraina territooriumilt välja. Sellest räägitakse palju, on ka täna räägitud ja peabki rääkima. Samal ajal ei taheta eriti rääkida aga tõsiasjast, et just samuti soovib Iraagi valitsus, et nende territooriumilt viidaks välja USA juhitava koalitsiooni okupatsiooniväed, sealhulgas Eesti kaitsevägi, mis on seal viibinud rohkem kui 20 aastat, täpsemalt alates 2003. aastast, mil Iraagi-vastane agressioon ja okupatsioon algas. Minu küsimus teile on järgmine: mida on valitsusel sellega seonduvalt plaanis teha? Kas on plaanis Eesti kaitsevägi Iraagist ära tuua, nagu kohalik valitsus nõuab, või plaanitakse jätta Eesti kaitsevägi Iraaki kohaliku valitsuse vastuseisust hoolimata?

Aitäh! See on Riigikogu otsus, kas missiooniks antakse mandaat või mitte, ja ma arvan, et see tuleb siia arutelule selle aasta teises pooles nagu tavaliselt. See ongi otsustuse küsimus. Praegu me oleme liitlastega nendel missioonidel, milles [osalemise] me oleme kokku leppinud, ja minul ei ole siin mingit teist otsust.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea välisminister! Sama oluline kui toetada Ukrainat igakülgselt on minu arust [takistada] ukraina lapsi vägistavate, sandistavate, tapvate ja röövivate Vene orkide armee kassa täitmist. Kahjuks viimaste uudiste valguses tuleb taas kurvastada selle üle, et Euroopa südames tehakse seda jätkuvalt. Austria on oma fossiil[kütuse]st sõltuvust, konkreetsemalt Vene gaasist sõltuvust kasvatanud viimase aastaga lausa 98%-ni. Austria energiaettevõtte sõnul on neil kehtiv leping Gazpromiga aastani 2040. Samas on Euroopa Liit võtnud eesmärgiks lõpetada Vene gaasi import aastaks 2028. Seegi on tegelikult pikk aeg. Kas teie näete, et meil on üldse mingi võimalus, et me saaksime seda kiirendada, et Vene sõjakassat enam mitte nuumata?

Hea küsija, teie aeg! Ma palun ministril vastata.

Aitäh! Ma ei kommenteeriks konkreetselt seda lepingut, kuna ma peast ei tea selle kohta eriti detailselt. Aga ma ütlen, et see poliitiline soov on ju olnud see – ja väga palju samme on [selle nimel] astutud viimase kahe aasta jooksul –, et Euroopa Liidu sõltuvust Vene energia[allikate]st vähendada. Ja ausalt öeldes on selleks astutud suuremaid samme, kui ma päriselt uskusin, et see võimalik on. Sellepärast et paratamatult oli varem selline arusaamine, vähemalt mõnel suurriigil, et Putinit saab ohjeldada majandussuhete, sealhulgas energiasuhete kaudu. Ei ole mingi saladus, et Eesti on olnud vastu nii Nord Stream 1 kui ka eriti Nord Stream 2 ehitamise vastu, kuigi ta ei olnud otseselt meie majandusvetes, aga sellegipoolest. Ja meil oli järjekordselt õigus. Nii et iga samm, mis tugevdab ja pikendab energiasõltuvust Venemaast, annab esiteks Venemaa sõjamasinale jõudu juurde, nagu ma ka oma kõnes mainisin, aga teistpidi see ju pikendab meie enda sõltuvust sellestsamast Venemaast. Ehk Eesti ametlik positsioon ongi totaalne isolatsioon nii majanduslikus võtmes kui ka poliitilises võtmes, kõikvõimalikel tasemetel. Nii et meie neid teemasid pidevalt tõstatame Euroopa Liidu laua taga, me ise neid järgime ega jäta ka [teistele] meelde tuletamata. Aitäh küsimuse eest! See on väga tähtis küsimus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud välisminister! Me oleme siin korduvalt möönnud: meil kõigil on väga hea meel selle üle, et Eesti on Ukraina toetamises ühtne, ja ka meie teeme endast oleneva võimalikult kiiresti, et Ukraina saaks NATO liikmesuse. Me oleme ise NATO vihmavarju all ja see on meid tõesti aidanud, meil on provokatsioone olnud vähe, kui mitte pidada silmas pronkssõdurikriisi. Aga ma küsin, kas ei tuleks sama kiirelt tegutseda teises julgeolekuküsimuses, mis on ühe koalitsioonipartneri vastuseisu tõttu jäänud riiulile venima. See puudutab Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist kohalike omavalitsuste valimistel. Eesti on Euroopa Liidus üks väheseid riike, kes üldse on mittekodanike suhtes sellist tolerantsust üles näidanud. Sõjaolukorras on see ju lubamatu, kui mõned erakonnad esindavad terroristliku riigi väärtusi kandvaid elanikke, nad esindavad nende huve nii kohalikes omavalitsustes kui ka Eesti presidendi valimistel. Ja me teame, et on tulemas europarlamendi valimised. Kiireim võimalus põhiseadust muuta oleks siis. Mis te sellest arvate? Kuidas te sellesse suhtute ja kas te võtaksite selle käsile?

Aitäh! Ma ei ole kindel, kas me suudame nüüd eurovalimisteks põhiseadust muuta, aga see debatt ju käib, ja see käib ka valitsuskoalitsioonis. Siin on erinevad arvamused. Erakond, millega mina seotud olen – kuigi see siin täna ei ole erakondlik ettekanne –, on seisukohal, et kohalikel valimistel ei peaks olema agressorriigi kodanikel valimisõigust. Nüüd on siin erinevad analüüsid, kas selleks piisab seaduse muutmisest või on vaja põhiseaduse muutmist. Kui siin saalis on olemas piisav [hulk hääli], et seda saab kiirkorras teha, siis on see võimalik. Aga hetkel koalitsioonis sellist kokkulepet ei ole, kuna seal on ka erakondi, kes praegu ei ole sellega isegi sellisel kombel nõus. Aga sellekohane analüüs on justiitsministril minu teada olemas. Ma olen olnud temaga koos ka siin ühes infotunnis, kus ta sellelesamale küsimusele vastas. Nii et see on eelkõige poliitilise otsuse taga, mis puudutab kohalikke omavalitsusi. Eurovalimiste ajaks me kindlasti sellega valmis ei jõua, need reeglid peavad olema vähemalt aasta enne paigas. Nii palju kui mina mäletan meie õiguskantsleri [seisukohast] ja ka Riigikohtu mingist lahendist, on nii, et valimisreeglid peaksid olema aasta enne [valimisi] paigas.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Näen siin pikka plaani, kaheksat punkti, mille te välja toote, mida peab Eesti tegema selleks, et Venemaa kaotaks sõja Ukrainas ja meie võidaksime sõja ilma sõtta astumata. Aga mu küsimus on külmutatud varade kohta. Milline on vastukaja teie kolleegide hulgas, meie liitlaste ja partnerite hulgas, kas see on pannud ka jää liikuma? Millised on võimalikud takistused ja kuidas neist üle saada, et tõepoolest agressorit karistada mitte ainult sõjakohtuga, vaid ka sellega, et võtta tema vara ära ja suunata see Ukraina ülesehitusse?

Aitäh! Tõepoolest, Eesti on siin peaaegu aasta vedanud eest külmutatud varade kasutuselevõtu teemat. Mitte küll üksi, sellepärast et ka paljud teised liitlased on sellega tegelenud. Nüüd välisministrina olen ma proovinud nii palju kui võimalik vaadata ka teiste riikide praktikat. Näiteks Kanadas on olemas vastav õiguslik alus, aga seda pole suudetud veel rakendada. Neil on ka teistsugune õigussüsteem kui meil Euroopas. Samamoodi on Ameerika Ühendriikides vastavad initsiatiivid Kongressi menetluses, aga neid ei ole nii kaugele viidud, et oleks sarnasel kujul võetud kasutusele. Ja ka õigussüsteemid on erinevad, need ei ole päris üksühesed ka Euroopa Liidus. Nüüd, suurem initsiatiiv on olnud seotud Belgias külmutatud varadega, kuna Belgias on olnud nende varade maht väga suur. Aga suur läbimurre on see, et on otsustatud võtta kasutusele – poliitiline otsus on Euroopa Liidus langenud – kasviku osa külmutatud varadelt. Ehk on lubatud esiteks poliitiliselt teenida nendelt varadelt kasumit ja teiseks eraldada vastavad vahendid Ukraina ülesehitamise protsessi. Kõige keerulisem on juriidiline pool. Oleme ausad. Sest kus on kolm juristi, seal on kümme arvamust, või on kaks juristi ja on neli arvamust – see korrelatsioon on umbes selline. Ka Eesti lahenduse puhul, mis on teie käes Riigikogus menetlusel, ei ole ju põhivaidlusküsimus mitte see suur välispoliitiline eesmärk, vaid on see, kuidas see rahvusvaheline õiguslik skeem sobitub meie enda riigi juriidilisse süsteemi. See on tegelikult see koht, mis tuleb siin saalis selgeks vaielda. Nii et kui küsimus on, mis on takistus, siis [vastan, et] alati on vaja poliitilist otsust, aga eelkõige oleme me ise kõikide liitlastega õigusriigi järgijad. Kui me tahame, et lahendused oleksid õigusriigile kohased ja juriidiliselt korrektsed, siis tekib alati vaidluskoht, mis siis on ja mis ei ole. Aga tähtis on see, et poliitiline tahe on olemas ja see muutub järjest kindlamaks. Ka G7 riigid tunnevad väga suurt huvi meie lahenduse vastu, kuna see on lahendus, mis võtaks kasutusele varad juba sõja ajal, asenduskompensatsiooni mehhanismi abil. Jah, huvi selle vastu on väga suur.

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea välisminister! Ukraina abistamise üks keskseid küsimusi on USA Kongressi 61 miljardi dollariline abipakett Ukrainale, mis on aga USA sisepoliitiliste võitluste tõttu kuudeks Kongressi kinni jäänud. Üle-eelmisel nädalal Washingtonis õnnestus loodetavasti Balti riikide spiikritel pisutki veenda kümneid kongressi liikmeid, miks kiire abi Ukrainale on hädavajalik. Ja ma tean, et nii Välisministeerium kui ka Riigikogu väliskomisjon teevad siin väga aktiivset veenmistööd. Siit ka minu küsimus. Mida Eesti ja meie partnerid saavad veel teha, et veenda USA otsustajaid ja Kongressi, et USA sisepoliitiline võitlus ei pärsiks Ukraina abistamist?

Aitäh! Iga suhtlus meie liitlastega on väga-väga tähtis ja kõik visiidid, mida me suudame teha nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka vastupidi, on väga tähtsad, ükspuha mis poliitilisel tasemel. Tuletame meelde seda, mis võib-olla ongi arusaadav – siseriiklikud debatid lähevad meil vahel eelkõige majandusküsimuste peale ja töökohtade loomise peale, aga mina olen oma visiidil Arkansasesse toonud konkreetseid näiteid selle kohta –, et Euroopa ei võta ainult Ameerika Ühendriikide käest toetusi ja raha vastu, nagu mõni väidab, vaid tegelikult on Euroopa Liit nüüdseks koos Suurbritanniaga andnud sõjalist abi Ukrainale rohkem kui Ameerika Ühendriigid. See on lihtne fakt. Või see, kui palju tegelikult Euroopa valitsused oma lepingutega panustavad Ameerika Ühendriikide sõjatööstusse, ka näiteks Eesti. Meie ostame peaaegu 300 miljoni dollari väärtuses mitmikraketisüsteeme HIMARS Arkansases olevast sõjatööstusest. See on, ma arvan, üks Eesti suurimaid kaitsehankeid. Ja meie tellimuse abil luuakse sinna ka töökohti, reaalselt meie maksumaksja raha eest. Sellised konkreetsed väited, et meie koostööst sõltub meie enda ja mõlema poole majandusjulgeolek – tuleb võtta maha neid väiteid, millel ei ole väga tihti alust ja mis ei ole üldse tõsi. Seetõttu on kõik need kohtumised väga tähtsad. Ma tänan ka Riigikogu esimeest, et te käisite kolme Balti riigi [parlamendi] spiikritega seal, sest sellisel tasemel visiidid saavad väga suurt tähelepanu. Ka mina ise lähen lähiajal uuesti juba koos mõne teise välisministriga Ameerika Ühendriikidesse. Tulebki võtta rahulikult ja selgitada neid lihtsaid fakte.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh põhjaliku ettekande eest! Ma küsin, kui palju on teie tegevust ja otsuseid mõjutanud sügisel lahvatanud skandaal seoses peaministri Vene-äriga. Tuletan meelde, et president Alar Karis on öelnud, et tema välispoliitilist tegevust mõjutas see väga. Saame ju kõik aru, et nii kõrgel tasemel skandaal ei saanud jääda mõjuta.

Aitäh! Pigem lõi see lugu tormi üles rohkem siin Eestis kui rahvusvahelisel tasemel. Ja ma ütlen, et välisministrina ma ei pidanud sellega ametlikult väga tegelema. Võib-olla mõni infoküsitlus oli, uuriti, mis siin Eestis toimub, aga pigem oli küsimus selles, kas selle loo tõttu valitsuse [koosseis] muutub või mitte. Isegi meie välispoliitikaga seoses mulle mingeid küsimusi ei esitatud.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Aitäh, hea välisminister! Ma korra küsin selle Euroopa Ülemkogu antud 50 miljardi euro kohta, mis heakskiidu sai. Kuidas see täpselt kokku saadakse ja kuidas see jaguneb? Kas see on ainult sõjaline abi? Tegemist on väga suure summaga. Mis mõju sellel võiks olla?

Aitäh! Väga hea küsimus. Selles mõttes, et tuua selgust, ütlen, et need miljardid käivad ette ja taha. Lõpuks me räägime sõjalisest abist, me räägime kahepoolsetest abipakettidest, me räägime Euroopa Liidu abipakettidest. See 50 miljardit eurot ei ole otseselt seotud selle initsiatiiviga, mille Eesti käis välja, et anda sõjalist abi 0,25% SKT-st. See 50 miljardi euro suurune abifond Ukrainale kannab nime Ukraine Facility. Kui te satute kuskil kokku sellise ingliskeelse nimega, siis teate, et selle on Euroopa liidrid viimasel ülemkogul otsustanud anda eelkõige Ukraina abistamiseks järgmise nelja aasta jooksul. Sellest kaetakse riigi ülalpidamiseks vajalikud kulutused ning selle abil on võimalik Ukrainal viia ellu reforme ja valmistuda Euroopa Liiduga ühinemiseks. Ma lugesin ekstra selle paberilt maha, et me saaksime aru: see pole sõjaline abi. Nüüd, eraldi on olemas initsiatiiv, mis ei ole jõudnud poliitilise kokkuleppeni. Nimelt, Euroopa rahurahastu ehk Peace Facility kaudu [soovitakse eraldada] järgmiseks neljaks aastaks igal aastal 5 miljardit ehk kokku 20 miljardit [eurot]. Aga see on juba sõjaline abi. Ja see on osaliselt seotud sellega, et kui näiteks Eesti või ükskõik kes liikmesriikidest annab Ukrainale sõjalist abi, siis selle mehhanismiga kompenseeritakse see sõjaline abi. See kõik tuleb lõpuks Euroopa Liidu eelarvest ja ühisrahastust. Küsimus ongi praegu näiteks sõjalise abi puhul, mis on iga liikmesriigi omaosaluse summa. Aga see sõltub väga palju sellest, mis aja peale on abi andmine laiali tõmmatud ja mis see number on. Eks raha tuleb lõpuks meie enda kõigi taskust, aga tähtis on see, et ta tuleks. Nii et see 50 miljardit ei ole sõjaline abi. See on selleks, et Ukraina suudaks teha ära reformid ja suudaks üldse eksisteerida, sest nagu me isegi ette kujutame, sõjakahjude ja majanduslangusega on sellel riigil väga raske toime tulla.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Üldiselt on Eesti välispoliitikas selline hea tava olnud, et teiste demokraatlike riikide siseasjadesse või, ütleme, sisepoliitikasse ei sekkuta ja ollakse viisakas. Küll aga arvestades seda, et Ameerika Ühendriikides on praegu presidendi eelvalimised ja seal on üks tõsine kandidaat Donald Trump, ma loen ette mõned meie kõrgete ametnike ütlused. Eestis on öelnud Kaja Kallas: "Trumpi vaenamise ja lõhestamise poliitika sai ametliku lõpu. Sellest võiks järeldusi teha ka Eestis." Marko Mihkelson, väliskomisjoni esimees on öelnud: "Washingtonis toimunud märatsemise ees kannab peavastutust Donald Trump." ja "NATO elab ka Trumpi üle." Absoluutselt valimata mingeid pooli, küsin, kuidas teie suhtute sellistesse poliitilistesse sõnavõttudesse. Milline hakkab olema, juhul kui Donald Trump saab presidendiks, tulevikus Eesti välispoliitika?

Aitäh! Eesti välispoliitika on Eesti välispoliitika. Me lähtume nendest põhimõtetest, mida ma ka täna siin oma aastakõnes teie ette tõin. Ja meie jaoks on liitlassuhted väga tähtsad, aga Eestis on ka sõnavabadus ja inimesed võivad öelda, mida nad soovivad. Mina välisministrina olen ka siin saalis vastanud nendele küsimustele. Ja mina võtan väga rahuliku positsiooni. Mina lähtun esiteks Eesti riigi huvidest ja teiseks meie ühistest väärtustest, mis puudutavad Euroopa Liitu, mis puudutavad NATO-liikmesust, ja nendest põhimõtetest, mille me oleme kokku leppinud. Ka näiteks NATO suhtes. Kui keegi ütleb, et NATO ei tööta, siis mina lähtun sellest, millele me oleme alla kirjutanud NATO liitlastena. See on põhimõte "üks kõigi, kõik ühe eest", mis puudutab artiklit 5. Ja NATO aluslepingutes on kokku lepitud muudki põhimõtted, seal on ka demokraatlikud põhimõtted, millele riigid peavad vastama. Seetõttu ma usungi, et kõik liikmesriigid nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus – olenemata nende riikide enda valimispropagandast või retoorikast – järgivad neid kokkuleppeid, mis on sõlmitud ja mille suhtes on võetud ka kohustusi. See ongi meie välispoliitika. Mina usun seda, et meie liitlased nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani täidavad neid kohustusi, mis on võetud, sest need kaitsevad kõige paremini meie enda huvisid, meie ühiskonna ja rahva huvisid ning meie väärtuseid. Minul ei ole täna muud positsiooni. Oleme ausad, ka Eesti sisepoliitikas öeldakse enne valimisi päris krõbedaid asju. Nii et võtame praegu rahulikult.

Mart Maastik, palun!

Aitäh! Ma olen sellega nõus, kindlasti. Aga samas, ma mäletan, et kui Sanna Marini kohta öeldi, et ta oli poemüüja, või midagi niisugust, siis tuli sellest päris suur kära ja öeldi, et välispoliitiliselt on see Eestile väga ohtlik, kui selliseid väljendusi tehakse. Ma saan aru, et on sõnavabadus. Aga kas ei oleks mõistlik Eesti välispoliitikas olla selle riigi vastu, kes on sõjalises mõttes meie kõige suurem partner, [targem] mõelda natuke pikemalt ette?

Jah, see ongi minu jutu mõte, et me peaksime arvestama kõigepealt nende väärtuste ja põhimõtetega, mille eest me seisame ja mis on kokku lepitud, aga kindlasti peaksime mõtlema ka selle peale, kellega me tulevikus koostööd teeme.

Austatud välisminister! Ma tänan teid teie ettekande eest, ma tänan teid vastuste eest. Teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Austatud välisminister, külalised! "Kas te olete sõjaks valmis?" Nii küsis minu käest läinud aasta augustis Bahmuti lähedal Ukraina armee legendaarse 24. mehhaniseeritud brigaadi komandör, Ukraina kangelastähe kavaler kolonel Ivan Holiševskõi. Ta teadis, mida ta rääkis. Tema deviis brigaadikomandörina on lihtne: "Au teenitakse välja lahingus!" Võitluses oma kodumaa vabaduse eest on ta näinud vaenlase tahet hävitada oma teelt kõik võõras või vastu hakkav. Ta teab, et Venemaad ei tohi alahinnata, sest suurt sõda pidav ja inimeludest mittehooliv tuumariik on ohuks kogu maailmale. Läinud nädalal New Yorgis Põhjala ja Balti riikide kolleegide ühisvisiidi käigus oli meil võimalus kohtuda Ukraina diplomaatiarinde tõelise suurtegija, ÜRO suursaadiku Serhi Kõslõtsjaga. Venemaa tuima valetamist rahvusvahelise poliitika suurlaval oskuslikult tõrjuv ja oma riigi huve hästi kaitsev diplomaat polnud oma hinnangus toimuvale paljusõnaline. "Me kõik oleme juba uues ilmasõjas. Peame seda tunnistama ja sellest lähtuvalt ka tegutsema," olid tema sõnad. Suursaadik Kõslõtsjal on õigus. Olen ka ise siit kõnetoolist varem öelnud, et me juba elame maailma muutvate sõdade keskel. Kas see on kolmas maailmasõda, me veel lõpuni ei tea. Kuid lihtne tõde seisneb selles, et maailmakord, mille raamides me veel paar aastat tagasi elasime, ei taastu sellisel kujul enam kunagi. Kus me siis praegu asume, mis meid ees ootab ning mida me peame halvima ärahoidmiseks tegema? Alustaksin sellest, et ilmakorda muutvate sõdade ahel ei saanud algust kaks aastat tagasi Venemaa täiemahulise invasiooni algusega Ukrainas. Venemaa hävitussõda Ukraina vastu algas 2014. aasta veebruaris ehk juba 10 aastat tagasi. Kuid ka see daatum ei sobi hästi toimuva lähtepunkti tuvastamiseks. Kui jätta kõrvale asjaolu, et Venemaa on läänemaailma demokraatlikku korda üritanud pidevalt murendada enamlaste võimuletulekust saadik ega ole loobunud Nõukogude Liidu lagunemise järel impeeriumi taastamise kavadest, siis selgeima väljakutse kehtiva maailmakorra muutmiseks esitas president Putin 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes. Tegemist oli 21. sajandi stiilis sõja kuulutamisega kogu läänemaailma vastu. Sisuliselt väljendas Kreml selle kõnega valmisolekut ja tahet muuta maailmakorda viisil, mis tõrjuks Ameerika Ühendriigid seniselt juhtpositsioonilt, lõhuks lääneriikide transatlantilise julgeolekuarhitektuuri ning võimaldaks Venemaal seeläbi saavutada ammu unistatud liiderpositsioon kontinendi julgeoleku määramisel. Kõike seda ja veel jõulisemate sõnadega kinnitas Putin üle alles hiljuti, eelmise aasta oktoobri hakul Valdai klubi kohtumisel. "Ukraina kriis ei ole territoriaalne konflikt ega ka regionaalse geopoliitilise tasakaalu loomine. Küsimus on palju laiem ja fundamentaalsem: jutt käib põhimõtetest, millel hakkab baseeruma uus maailmakord," ütles Putin Valdais 5. oktoobril 2023. Kuid juba Münchenis kõlanud sõnadele järgnesid teod, mis on meid tänaseks viinud suure globaalse katastroofi lävele. Sündmuste ahel sai alguse pehmest riigipöördekatsest Eestis 2007. aasta kevadel, millele on järgnenud NATO laienemise peatamiseks ühe viiendiku Gruusia territooriumi okupeerimine, Krimmi poolsaare okupeerimine ja illegaalne annekteerimine, Süüria kodusõtta sekkumine ja seeläbi Moskvale Lähis-Idas uue dominantsuse tekitamine, Ühendriikide sõnade ja usaldusväärsuse testimine Süürias, lääne liitlaste tõrjumine Sahelis Malist Sudaanini, Lähis-Ida sõjarattale uue hoo andmine Ḩamāsi terrorirünnakule kaasa aidates, riigipöördekatse Montenegros, Brexiti referendumisse sekkumine, Kataloonia iseseisvusliikumise toetamine, USA valimistesse sekkumine, immigratsioonilainetele kaasaaitamine koostöös rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonidega, Euroopa äärmusjõudude toetamine traditsiooniliste väärtuste kaitse sildi all, NATO-le ja USA-le ultimaatumite esitamine 2021. aasta lõpul ning lõpuks Ukraina kui iseseisva riigi hävitamiseks massiivse sõjajõu vallapäästmine. Kõik see poleks nii mõjuv ja edukas, kui Venemaal poleks selja taga veelgi suurema ambitsiooniga Hiinat. President Xi Jinping pole teinud saladust, et Hiina soovib käimasoleva sajandi keskpaigaks muuta rahvusvahelist status quo'd viisil, mis tagaks kommunistlikule suurriigile tegevusvabaduse maailmakorra muutmisel oma sõjalist ja majanduslikku jõudu arvestades, seda kasvatades ning vajaduse korral kasutades. Seepärast sobib Hiinale Venemaa tegevus ehk lääne juhitud maailmakorra lõhkumise nimel vallandatud sõdade ahel. 2022. aasta veebruari hakul kinnitasid Putin ja Xi ühisdeklaratsioonis, et Vene-Hiina uued riikidevahelised suhted on külma sõja aegsete poliitiliste ja majanduslike liitude suhtes ülimuslikud. Sellega võeti koos kindel kurss vastandumisele USA ja kogu lääne demokraatliku maailmaga. Aasta hiljem, 22. märtsil 2023 ütles president Xi Kremli trepil kahepäevaselt riigivisiidilt lahkudes Venemaa presidendile: "Praegu toimuvad muutused – sellised, mida me pole sada aastat näinud – ja meie oleme koos nende muutuste juhid." Hiinal ja tema tuules liikuval Venemaal, keda külgedelt toetavad Iraan ja Põhja-Korea, on olemas pikk plaan. Nende enesekindlust suurendab teadmine, et lääneriikidel napib praegu võimalusi rahvusvahelise ühisrinde tekitamiseks ja näiteks Venemaa täielikuks isoleerimiseks. Paljud ÜRO liikmesriigid – isegi need, kes on Venemaa agressiooni hukka mõistnud – on pigem äraootaval seisukohal ning liiguvad lõpuks nende kiiluvette, kes selle ilmasõja mõõtmetes vastasseisu autoritaarsete suurriikide ja demokraatlike riikide vahel lõpuks võidab. Head kolleegid! Hiljuti õnnestus mul koos kolleegidega kuulata ühe lääne suurriigi luureteenistuse juhi arutlust maailma hetkel suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisaru mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentuurluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud lääne otsustajate pihta. Ta küsis otse: miks meie mõtteviis otsib lahendusi kaotusega leppimisest? Miks meil puudub strateegiline visioon lääne väärtus- ja liitlasruumi mööndusteta kaitsmiseks ilmakorda muuta üritavale jõule otsustavalt vastates? Lääne olulisemates pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Eesti on siin olnud hea teenäitaja. Eksistentsiaalset ohtu tunnetades on meile algusest peale selge olnud, et see sõda määrab ära ka meie saatuse. Välisminister andis põhjaliku ülevaate sellest, mida tuleks teha Ukraina aitamisel nende võidule oma iseseisvussõjas. Kui Eesti eeskuju järgiksid meie suuremad liitlased, oleks Ukraina võit täna käegakatsutavas ulatuses. Kuid asi pole ainult Ukrainas. Nagu eespool kirjeldasin, ei sõdi Venemaa mitte üksnes Ukraina hävitamise, vaid kogu läänemaailma kujundatud põhimõtete, normide ja mõjupiiride muutmise nimel. Seda mõistmist praegu napib, sest endiselt nähakse Ukrainat, Lähis-Idas ja Sahelis toimuvat või potentsiaalset pingete kasvu Ida-Aasias üksteisest lahutatuna. Seejuures pidev ja avalikult väljendatud kartus[, et äkki me võiksime] käimasolevaid sõdu ise eskaleerida, on kui vesi lääne vaenlaste veskile. Viimasel ajal mitmel pool Euroopas kõlanud hoiatused Venemaa võimalikust rünnakust NATO vastu on ühest küljest vihje puudulikule kaitsevalmidusele ja vajadusele uute kaitseinvesteeringute järele, kuid teisalt loovad need iseenesest kujutluse, et läänel polegi midagi selle vältimiseks võimalik teha. Eestile on sellise narratiivi levimine ja iseenesestmõistetavaks muutumine ülimalt ohtlik, sest nii võivad liitlased harjuda mõttega, et äkki aitab nende maailma säästa Venemaa ultimaatumitele allumine. Moskvas mõistetakse, et lääs justkui ei taha sõdida oma huvide eest. Seda ettekujutust oleme koos loonud Afganistanist, Sahelist ja nüüd ehk ka Lähis-Idast taandumisega, aga ka Ukrainale sõjalise abi andmisel aeglaselt ja liiga ettevaatlikult käitudes. Kartus eskaleerida sõda Venemaaga on kahjuks vastupidise efektiga. Venemaa muutub sellest veelgi enesekindlamaks ja loob endale ettekujutuse läänevastase sõja võimalikust võitmisest suuremat verd valamata. Eestile on kõige ohtlikum stsenaarium just nimelt poliitilise kõhkluse ja strateegilise peataoleku levik meie liitlaste seas. Seepärast on täiesti arusaadav, miks meie välispoliitika lähiaegade peatähelepanu peab olema suunatud Ukraina toetamisele, meile eluliselt olulise liitlasruumi ühtsuse hoidmisele ning oma panuse andmisele lääne laiema võidustrateegia kujundamisel ja selle ellurakendamisel. Passiivse kaitse asemel tuleb lääne liitlastel ennast kokku võtta ja asuda aktiivselt oma positsioone tugevdama ning erinevatel rinnetel initsiatiivi haarama. See ei juhtu muidugi üleöö ning vajab elluviimiseks oluliselt enam poliitilist tahet ja reaalseid kaitseinvesteeringuid. Kuid mis on alternatiiv? Kas tõesti me tahame vahetut sõjalist kokkupõrget Venemaaga? Selle kokkupõrke vältimiseks tuleb võtta selge ja ühemõtteline kurss Venemaa strateegiliseks lüüasaamiseks nii Ukrainas kui ka mujal. Kõik sammud, mis teenivad seda eesmärki, on tee rahu taastamise ja globaalse sõja vältimise suunas. Kesksel kohal peab olema mõistagi Ukraina püsiv piiranguteta toetamine, et Venemaa ei saavutaks oma agressiooni seatud eesmärke. Võit Ukrainas on läänele võit paljude riikide silmis ning see teeb oluliselt lihtsamaks ka teistel nähtavatel ja nähtamatutel rinnetel edu saavutamise või meile nii olulise ühistel reeglitel põhineva ilmakorra kaitsmise. Samal ajal on oluline demokraatlike riikide senisest aktiivsem globaalne koostöö ja võimalusel meie väärtusruumi järjekindel laiendamine. Ukrainale liitumiskutse andmise protsessi algatamine NATO Washingtoni tippkohtumisel oleks üks selliseid jõulisi signaale. Euroopa julgeolekuarhitektuur tuleb kujundada viisil, kus Venemaa on isoleeritud ega oma vähimatki mõju tehtavate otsuste üle. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni aastakonverentsil Venemaa vetole allumine Eesti eesistumise otsustamisel oli häbiväärne ning lääneriigid ei tohiks seda ühelgi viisil enam lasta korduda. Tegelikult kinnitas toimunu, et OSCE tuleb sellisel kujul laiali saata ning Venemaa osaluseta taas rajada juba uutel alustel ja põhimõtetel. Miks mitte kasutada selleks näiteks Prantsusmaa algatust Euroopa poliitilisest liidust, kuhu võiks kutsuda täisosalusega Ameerika Ühendriigid, Kanada ja ehk ka teised demokraatiad üle maailma. Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjon on käesoleva koosseisu esimese tööaasta jooksul parlamentaarsele riigile kohaselt tegutsenud aktiivselt valitsuse tegevuse jälgimisel, välispoliitiliste põhiküsimuste kujundamisel ning olnud rahvusvaheliselt aktiivne Eesti huvide edendamisel. Eriti praegu, kui meie maailma tahetakse jõuga hävitada, tuleb Eestil tegutseda välispoliitikas poliitiliselt ühtselt ning teineteist toetavalt. Venemaa eesmärk on lääneriike nõrgestada seest, et me oleksime sügavalt polariseerunud ega suudaks kiirelt ja efektiivselt julgeoleku tagamiseks vajalikke otsuseid teha. Kahjuks me näeme, et nii mõneski meile olulises liitlasriigis on sisemised vastuolud aeglustanud Ukrainale abi andmist või julgema strateegilise hoiaku kujundamist. Meie ei saa teha ära teiste tööd ega sekkuda oma liitlaste sisepoliitikasse, kuid meil on täielik vastutus meie enda kodu korras hoidmise eest. Seepärast on Riigikogu väliskomisjoni keskne tööpõhimõte olnud alati – ja eriti on praegu – poliitiliste eraldusjoonte taandamine ühise eesmärgi nimel. Eesti edu võti on tugeval konsensusel põhinev välis- ja julgeolekupoliitika, kus parlament kujundab debattide ja kuulamiste abil oma seisukoha ning valitsus ei ignoreeri seda. Ainult sellisel juhul on meie tegevus maksimaalselt laiapõhine, edukas ja olemasolevaid ressursse arvestades võimalikult efektiivne. Riigikogu täiskogus viimase aasta jooksul heaks kiidetud välispoliitilised avaldused näitavad kõigile, et meie rahvaesindus suudab ühise huvi ja meie julgeoleku tagamise nimel ületada erimeelsused ning olla ühtne. Aitäh kõigile kolleegidele! Meie väljendatud üksmeel on olnud rahvusvaheliselt väga muljetavaldav saavutus. Seda teatakse meie sõprade seas, aga see on ka väga tugev signaal meie vaenlastele. Oma tegevuses on väliskomisjon keskendunud eeskätt Ukraina võidu nimel vajalike poliitiliste ja diplomaatiliste sammude tegemisele, meie liitlasruumi ühtsuse hoidmisele ja olulisemate rahvusvaheliste sõlmküsimuste mõtestamisele Eesti huvisid silmas pidades. Esimest korda meie parlamentaarse koostöö ajaloos külastas väliskomisjoni delegatsioon läinud aastal Kreekat. Samuti oli väga tähelepanuväärne Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ühisvisiit Taiwani, sest see andis omakorda uue tõuke Eesti ja Taiwani suhete edendamisele. Loodetavasti veel sellel aastal avatakse Tallinnas Taipei kultuuri- ja majandusesindus. Sellel aastal on väliskomisjoni töökavas ka visiidid Ukrainasse, Norra, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse. Riigikogu liikmed on olnud aktiivsed looma parlamendirühmasid ja nad on tegutsenud aktiivselt rahvusvahelistes parlamentaarsetes organisatsioonides. Loodetavasti õnnestub meie ühise töö tulemusel aidata eeloleval kevadel Euroopa Nõukogu peasekretäriks meie endine kolleeg Indrek Saar. Ta on oma kogemuse ja pühendumusega kindlasti parim kandidaat Euroopa Nõukogu töö juhtimiseks sellisel keerulisel hetkel. Ja lõpetuseks. Meie diplomaatia energia ja kapital tuleb panna lääne ühtse võidustrateegia kujundamisse, samas veenmaks liitlasi ja partnereid üle ilma, et meie enesekindlus on hirmutamise ees immuunne ning eduka demokraatliku riigina oleme endiselt rahvusvaheliselt innovaatiliste ühiskondade üks teenäitajaid. Eesti on turvaline paik elamiseks, oma ideede elluviimiseks ja loova ettevõtluse edendamiseks. Selle toetuseks tuleb just praegu targalt kaasata välisinvesteeringuid ja rajada uusi võimalusi meie ettevõtjatele maailmas läbilöömiseks. Ka turbulentses ja muutuvas rahvusvahelises keskkonnas on Eestil palju eduvõimalusi. Meie võidutahe ja enesekindlus peavad teenima meie enda edulugu, ükskõik kui keeruline ka maailm me ümber poleks. Aitäh! Elagu Eesti! Aga elagu ka Ukraina!

Austatud väliskomisjoni esimees, ma tänan teid. Mul on teile väike tagasihoidlik palve: enne küsimustevooru ma teeksin ära ühe hääletuse, mida te ise olete palunud. Nii et äkki te lähete siis ka oma kohale. Head ametikaaslased, kell on juba 12.14. Ma näen, et arutelu on heas mõttes väga sisuline ja tõsises hoos. Arutelu algataja on teinud ettepaneku vajaduse korral istungi aega pikendada kuni päevakorra ammendumiseni. Läheme selle ettepaneku hääletamise juurde. Head ametikaaslased, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada vajaduse korral tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 41, vastu ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust, istung on pikendatud. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli tagasi väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni, et saaksime asuda küsimuste ja vastuste vooru juurde. Palun! Läheme küsimuste juurde. Ma ütlen veel kord, et iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kokku kuni kaks küsimust. Palun, Maria Jufereva‑Skuratovski!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olete öelnud oma ettekandes, et OSCE tuleb sellisel kujul laiali saata ning Venemaa osaluseta rajada juba uutel alustel ja põhimõtetel. Tahtsin küsida, kas tegemist on puhtalt Eesti sooviga või toetavad ka teised OSCE riigid sellist lähenemisviisi. Ja tahtsin veel küsida, kuidas tuleks sinu arvates edasi minna ÜRO Julgeolekunõukoguga, kuna Venemaa on siiamaani seal alaline liige.

Aitäh küsimuse eest! Kõik sai alguse selles kontekstis ju sellest, mis ma oma kõnes ütlesin. Kõik on saanud alguse Venemaa tahtest, soovist maailmakord jõuga muuta, mitte ainult hävitada üks riik, milleks on nad ette võtnud sõja Ukrainas, vaid nende selge strateegiline eesmärk on segi paisata kogu olemasolev maailmakord ja kindlasti muuta nendele sobivalt ja soodsalt julgeolekuarhitektuuri nii Euroopas kui ka eesmärgiga lõhkuda transatlantiline julgeolekuarhitektuur ehk NATO. Selles situatsioonis see, mis juhtus eelmisel aastal OSCE aastakonverentsil, oli väga ilmekas näide sellest, et see organisatsioon ei täida enda seatud eesmärke ja kokkulepitud eesmärke, milleks ta loodi 1975. aastal, ja tegelikult ei täida ta neid juba ainuüksi selle tõttu, et Venemaa selle organisatsiooni liikmena alustas sõda Ukraina vastu. Tõsi, tegelikult võime me samasuguse küsimuse esitada ka siis, kui me mõtleme korra tagasi 2008. aasta peale, kui Venemaa alustas sõda Gruusia vastu ja okupeeris viiendiku Gruusia territooriumist. Ehk siis me näeme, et OSCE kaudu, milles on kõigil osalistel riikidel võrdne hääleõigus, on Venemaal sisuliselt vetoõigus mõjutada OSCE-s tehtavaid otsuseid ja muutes selle kaudu loomulikult OSCE täiesti võimetuks midagi kaasa aitama sügavaima julgeolekukriisi lahendamisele, mis on Euroopat tabanud 1975. aastast alates, kui OSCE loodi, ja ka teisest maailmasõjast alates. Ma arvan, et kui meie eesmärk on ikkagi praeguses situatsioonis adekvaatselt mõista toimuva olemust, Venemaa eesmärke, siis ma ei näe alternatiivi sellele, et praegusel kujul, praeguse formaadi puhul OSCE saaks mingilgi moel tõsiseltvõetavalt jätkata. Jah, OSCE tiibadel on terve rida selliseid alltegevusi, mis vaieldamatult on oluliselt Euroopa julgeoleku tagamisel, aga viisil, kus üks liikmesriik siis käitub nii, nagu Venemaa praegu teeb, on selge, et OSCE põhimõtteid on rikutud. Sellelt pinnalt kindlasti on põhjust arutleda nendel teemadel, kas ei peaks siiski OSCE-d muutma või laiali saatma. Nii nagu Euroopa Nõukogu kontekstis, kus selline protseduur oli võimalik – nagu me teame, Euroopa Nõukogu otsustas Venemaa sellest organisatsioonist välja arvata –, peaks sarnaselt saama Venemaa isoleeritud OSCE‑st. Aga nagu me teame, otsustusprotsessid lihtsalt seda ei võimalda, ilma et Venemaa ise sellega nõus oleks. Aga see on kindlasti teema pärast eelmise aasta lõpul toimunud sündmusi Skopjes ning OSCE liikmesriigid peaksid väga tõsiselt mõtlema, millisel kujul ikkagi Euroopa julgeolekuarhitektuuri lisaks NATO-le ja Euroopa Liidule kujundada.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Marko! Sinu kõnes oli mitu teemaarendust, mida tahaks edasi arendada, aga paraku peab valima vaid ühe. Mulle väga meeldis sinu rõhutus, et sõda Ukrainas ei alanud kaks aastat tagasi, see sõda algas kümme aastat tagasi. Samasse aega jäävad ka esimesed märgilised sammud liitlaste Eestis kohaloleku saavutamiseks ja laiemalt Eesti kaitsevõime tugevdamiseks. Esimesena jõudsid Eesti taevasse valvama Taani lennukid ning väga tugeva sümboolse kaaluga saapad-maas-kohaloleku tõid Ameerika Ühendriigid. USA president Barack Obama ütles samal sügisel Eesti inimeste ees, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on sama tähtis kui Pariisi, Berliini ja Londoni kaitsmine. Nüüd on aga arvestatav tõenäosus, et USA järgmiseks presidendiks saab Donald Trump, kes on andnud päris hullumeelsena kõlavaid kommentaare NATO ja liitlaste kaitsmise kohta. Kui mures peaksime olema? Kas tegu on puhtalt kampaaniaga või tõotaks Trumpi võimalik teine ametiaeg ka päriselt ohtu liitlassuhetele? Oleme ju harjunud Ameerika Ühendriike pidama oma kõige olulisemaks liitlaseks.

Jaa, aitäh, hea Luisa! See on ülimalt oluline küsimus praegu mõistmaks, mis on meie julgeoleku tagamise keskne telg. Iseseisvat kaitsevõimet me oleme eriti viimastel aastatel väga jõudsalt tugevdanud, viies oma kaitsekulutuste määra miinimumtaseme 3%‑le SKT‑st, millega me vaieldamatult oleme NATO liitlaste seas esirinnas, aga mitte sellepärast, et meile tingimata see number tähtis on, vaid see on reaalses vastavuses loomulikult nende julgeolekuohtudega. Aga me võime isegi oma kaitsesse panna kas või 10% SKT‑st, aga selge on see, et nendest võimekustest, mis on vajalikud vaenlase võimalikuks heidutamiseks, jääb meil ikkagi puudu. Seetõttu on ülimalt oluline meie koostöö kõigi liitlastega, aga ennekõike see, et kaitsta transatlantilise liidusuhte püsimist. Venemaa üks väga oluline eesmärk, mida ta on seadnud läänevastases sõjas, on lõhkuda või hävitada NATO. Ja selleks kasutatakse erinevaid meetodeid. Selleks tingimata ei pea olema sõjalist rünnet. Kuigi jah, paljud meie liitlased on sellele vihjanud, et Venemaa võib Ukraina sõja võidu korral ka jätkata just nimelt sõjaliselt NATO ühe või mitme liikmesriigi ähvardamist. Aga väga oluline võitlus käib tegelikult ka NATO riikide pealinnades. Ma juhin tähelepanu ühele huvitavale faktile, mis hiljuti tuli välja siis Kataloonia iseseisvuslaste kohtuprotsessil. See oli avalik informatsioonis, et kui Kataloonias toimus iseseisvusreferendum, oli Venemaa valmis saatma Kataloonia iseseisvuslaste toetuseks 10 000 Wagneri võitlejat ja investeerima 500 miljardit dollarit selleks, et lõhkuda Hispaania ja lõhkuda sellega nii Euroopa kui ka NATO ühtsus. See on ainult üks fakt paljudest, millele ma ka eelnevalt vihjasin. Seetõttu ma ütleksin niiviisi, et ma ei avasta siin Ameerikat, kui ma ütlen, et Venemaa väga palju praegu panustab, tõenäoliselt investeerib erinevatesse mõjutustegevustesse ka Ameerika Ühendriikide lähenevate presidendivalimiste kontekstis. Loomulikult on Eestile ülimalt olulised head, usaldusväärsed ja kindlad pikaajalised suhted Ameerika Ühendriikidega. Selle nimel me tõesti igal nädalal reaalselt tegutseme. Kaks nädalat tagasi meie parlamendi esimees oli koos Balti kolleegidega Ameerika Ühendriikides. Eelmisel nädalal olid Balti riikide ja Põhjala riikide väliskomisjoni esimehed ühisvisiidil Ameerika Ühendriikides. Ja ma pean ütlema, selle 20 aasta kontekstis, mis minul isiklikult on olnud vahetu kokkupuude oma USA kolleegidega, et selge on see: sisepoliitiline polariseerumine ja ilmselt teatud määral ka Venemaa mõjutustegevuse edukus on viinud selleni, et meil on põhjust olla murelik. Meil on põhjust olla murelik, kui kohtumistel USA Kongressis kõlavad arvamused, et abi Ukrainale tuleb viivitamatult peatada, et ükski dollar ei peakski enam minema Ühendriikidest välja. Tegelikult levivad sellised isolatsionistlikud meeleolud ja võib-olla kõlavad – nagu siin juba vihjatud on su enda küsimuses – kampaanias sõnavõtud, mida me pole kunagi kuulnud üheltki Ameerika Ühendriikide presidendilt või ekspresidendilt, et hea meelega isegi soodustatakse Venemaa rünnakut mõne NATO liikmesriigi vastu. Kuidas me peaksime sellesse suhtuma? Kas see on tõesti tavapärane kampaania osa? Äsja lõppesid presidendivalimised Soomes. Ja võiks öelda, et tõenäoliselt on väga paljudele demokraatlikele riikidele suureks eeskujuks see, kuidas Soome endale oma riigipea valis. Ma arvan, et me kõik võiksime sellest eeskuju võtta. Aga kokkuvõtteks võiks öelda selliselt, et me peame olema väga teadlikud nendest ohtudest, mida võib kaasa tuua sisepoliitiline areng mõnes meie liitlasriigis. Sellepärast et Eesti jaoks on kõige kriitilisem see, nagu ma ka oma kõnes ütlesin, kui kaob usaldus liitlaste vahel – loomulikult Venemaa tõukab seda ka tagant – ja kui tekib lõhe Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel. Kui keegi arvab, et praeguses situatsioonis lähima viie või kümne aasta jooksul on Euroopa riikidel iseseisev võimekus heidutada piisavalt tugevalt Venemaa agressiivseid plaane, siis see on kindlasti eksiarvamus. Meie ülesanne nii poliitilisel kui ka diplomaatilisel tasandil on töötada selle nimel, et transatlantiline ühtsus püsiks ja NATO oleks sama tugev, kui ta meie jaoks olema peab.

Aitäh! Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Marko! Minu küsimus puudutab Euroopa Liidu otsustusprotsesse. Auväärt välisminister ütles täna oma kõnes, et Eesti põhimõtteline seisukoht ei ole muutunud, välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel peab ühehäälsus säilima. Aga aina rohkem on avalikus ruumis ka teistsuguseid arvamusi. Äsja avaldas arvamust ka Mati Maasikas, kes ütles, et tegelikult tema hinnangul peaks Euroopa Liit välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes minema ühehäälsusprintsiibilt üle häälteenamusele. Mis on teie seisukoht? Kas Eesti huvides võiks olla, et Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ei kasutataks tulevikus enam ühehäälsuse printsiipi, vaid häälteenamuse printsiipi?

Aitäh! Eks see on vaieldamatult selline oluline teema, mis on olnud päevakorral mitmete riikide ettepanekul läbi aastate. See ei ole kuidagi uuena tõusetunud. Ka Riigikogu väliskomisjon eelmise Riigikogu koosseisu ajal tellis meie teadlastelt analüüsi selle kohta, kuidas see teema on käsitlust leidnud meie partnerite ja liitlaste seas viimastel aegadel ning mis on need argumendid, nii poolt- kui ka vastuargumendid eri riikides, just nimelt ühehäälsuseprintsiibi puhul välis- ja julgeolekupoliitika otsuste [langetamisel]. Selle üle on arutletud Euroopa Parlamendis. Me teame, et Euroopa Parlament on selle kohta oma seisukoha kujundanud. Jah, me teame, et ka Eesti Vabariigi valitsus, nagu ka välisminister ütles oma kõnes, on nüüd üle kinnitanud seisukohta, et Eesti praegusel hetkel ei toeta ühehäälsusest loobumist. Kindlasti on sellel väga kaalukad argumendid. Enne kui me liiguksime seda otsust muutma ka oma sisemises arutelus, tuleb meil väga selgelt ennekõike küsida, mis eesmärki see muutus peaks teenima ja kas see aitab kaasa näiteks Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika muutmisele efektiivsemaks ja jõulisemaks ehk ühehäälsus ei oleks võib-olla nii madala ühisnimetajaga, nagu ta täna on. Aga kui me vaatame reaalsust, siis me peame tunnistama, et paraku Euroopa Liit just nimelt seda ühtsust taotledes teinekord ei ole olnud võimeline kiirelt reageerima rahvusvaheliselt olulistele teemadele, olgu hiljutised sündmused Põhja-Koreas või kunagised sündmused Hongkongis, ja neid näiteid võib veel tuua. Loomulikult ka kõik see, mis toimub praegu uute sanktsioonipakettide kooskõlastamisel või soovis näiteks Venemaad praeguses situatsioonis karmimalt sanktsioneerida. Kindlasti on see mõttekoht ja ma arvan, et nüüd, kui Euroopa Parlamendi valimised lähenevad, on see üks selline teema, mille üle debatti pidada ja arutelusid jätkata. Kindlasti tuleks hoida silmad lahti kogu sellel muutuval keskkonnal, sest vaieldamatult on Eesti huvides see, et meie väikeriigi huvid ei saaks kuidagiviisi kahjustatud, et meid võetakse arvesse ja et meie hääl oleks võrdne teistega. Samas ma ütleksin niiviisi, et meie jaoks on Euroopa Liit ja NATO kesksed organisatsioonid. Väärtusruumis oleme sarnased kõik, kes me sinna kuulume, ja praeguses situatsioonis, kus Venemaa peab sisuliselt sõda kogu läänemaailma vastu, on see ühisruum on piisavalt tugev, et meil oleks enesekindlust töötada koos oma partnerite ja liitlastega ka parimate lahenduste nimel. Praeguses maailmas püütakse demokraatlikke riike, nagu meie Euroopa riikidena oleme, kõigil rinnetel maailmapoliitikas positsioonidelt välja suruda. Aga selge on see: meie jaoks on tähtis, et kui me milleski kokku lepime, siis see kokkuleppimine peaks olema ka piisavalt tugev ja jõuline selleks, et me oleksime rahvusvaheliselt arvestatud.

Margit Sutrop, palun!

Austatud parlamendi aseesimees! Lugupeetud väliskomisjoni esimees Marko! Täna hommikul lugesime Postimehest, et Venemaa siseministeerium on algatanud kriminaalasja ning kuulutanud tagaotsitavaks Eesti peaministri Kaja Kallase ja riigisekretäri Taimar Peterkopi süüdistusega nõukogude okupatsioonimonumentide kõrvaldamises. Minu küsimus on selles, kas sellele peaks järgnema mingi reaktsioon. Ja kas see väljaanne, millele Postimees toetub – see väljaanne on Mediazona, Venemaa nii-öelda sõltumatu väljaanne –, on piisav alus, et see reaktsioon peaks tulema?

Aitäh! Vaataks seda nii-öelda ajas veidi pikemalt. Ma eelnevalt kirjeldasin Venemaa pikaajalisi tegevusi lääneriikide sisepoliitikasse sekkumise näitel ja ka eesmärke, miks nad seda teevad. No ei ole kindlasti uudis, et suhted, mis on enamikul – kui mitte kõigil – lääneriikidel Venemaaga, on praegu väga pingelised, pingestunud. Selles suhtes loomulikult ei ole sugugi imekspandav, et Venemaa selliseid samme teeb. Ka eelmisel nädalal, kui Moskvas kutsuti välisministeeriumisse välja kolme Balti riigi diplomaadid, kõlasid seal päris arvestatavad ähvardused meie suunal. Eks me peame suhtuma nendesse sammudesse ja uudistesse ühest küljest rahulikult, aga teisalt peame olema teadlikud, et see on kavakindel tegevus meie vastu, meie julgeoleku õõnestamiseks. Me ei tohi luua mitte mingisuguseid illusioone, et Venemaa huvides ei ole nii tekitada meil siin riigis sügavamaid lõhesid kui ka näidata oma tegevusega, et nende eesmärgid on meie suhtes vaenulikud. Ja seetõttu, veel kord, on äärmiselt oluline – ka eelmist küsimust või vastust siia liites – tegutseda üheskoos liitlastega, et sellist mõjutus- ja vaenutegevust meie vastu ei saadaks edu.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Teile kuulub mõtteavaldus "[…] lihtne tõde seisneb selles, et maailmakord, mille raamides me veel paar aastat tagasi elasime, ei taastu sellisel kujul enam kunagi." Kui te peaksite andma tulevikukindlust nendele, kes ei ole ise välispoliitika ja julgeoleku [valdkonnas] professionaalid, aga kogevad igapäevases elus sellist eksistentsiaalset muret, siis kuidas te neid veenate, et kurjus kaotab ja hea võidab?

Aitäh, hea Urve! See on väga oluline küsimus. Ja kui mul oleks siin üks-kaks-kolm vastused kohe võtta, õigemini väga kiirelt ka reaalselt ellu rakendatavad meetmed, siis oleks ju kõik väga lihtne. Aga tegelikult ma arvan, et need eesmärgid, mis praegu Eesti välispoliitikas on ja mida me jagame ühiselt siin Riigikogus – sõltumata sellest, millisesse erakonda me keegi kuulume –, on ju ühiselt väljendatud selges tahtes aidata Ukraina selles sõjas võidule. See on keskne küsimus, sellest sõltub väga palju ka see, millised võivad olla edasised sündmused või pinged näiteks Lähis-Ida konfliktides. Hiina jälgib ülimalt tähelepanelikult seda, milline on võimalik lõpplahendus Ukraina sõjas. Kui eelmise aasta augustis viibisin koos Läti-Leedu kolleegiga Taipeis, siis saime sellele ka kinnitust, et need sündmused on omavahel seotud: võimalik pingete kasv Taiwani ümber ja sõja areng Ukrainas. Selge see, et kurjus on vabale maailmale esitanud väga tõsise väljakutse. Nagu ma mainisin, ei tegutse Venemaa üksinda. Venemaal on väga selge liidusuhe Iraaniga, nad on saanud reaalset sõjalist tuge ja abi Iraanilt. Väga loodame, et Iraani ballistilised raketid ei jõua Venemaale ega hakka tapma ukrainlasi. Aga me teame, et ka Põhja-Koreast on liikunud Ukraina rinnetele sadu tuhandeid suurtükimürske. Ja loomulikult on ka neid, kes küll võib-olla Venemaad vahetult surmava relvastusega ei aita, aga võtame kas või selle teadmise – kahjuks –, et Ukraina vastu lastud rakettide komponentide seas, mis on kokku pandud veel eelmisel aastal, on päris mitme lääne kompanii kas kiibid või vastav tehnoloogia, milleta need raketid ei lendaks sihtmärgile. Nii et tegevusi selle nimel, et tõesti kurjus ei võidaks, on mitmeid, mida me koos liitlastega peame tegema. Aga rahustavalt saab öelda seda, et loomulikult, vaatamata selle maailma keerukusele ja ohtudele, mis meid varitsevad, on Eesti praegune seisund absoluutselt parim, mida meil selles keerulises maailmas võtta oleks. Ehk [pean silmas] meie liidusuhe NATO-s, meie liikmesust Euroopa Liidus ja meie väga head suhted väga paljude teiste riikidega, kes meiega sarnaselt mõtlevad.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ungari peaminister Viktor Orbán on ühes ajaleheintervjuus öelnud, et Ukrainast peaks saama puhvertsoon ja Ukraina pakuks justkui eurooplastele NATO-s midagi täiendavat julgeoleku mõttes. Mulle tundub, et selles seisukohas, sõnavõtus on sees päris mitu riugast ja ohtlikku tendentsi. Näen siin ühelt poolt ajaloolisi tendentse ja teisalt võimalikke tulevikuprojektsioone. Kas te natuke selgitaks, miks sellised väljaütlemised tulevad? Ja mis võivad olla selliste lepete ohud?

Aitäh, hea Urmas! Ilmselt tuleks seda küsida otse Viktor Orbáni käest. Tema suudaks ilmselt paremini seletada, miks ta siiski liigub vastuvoolu [ega arvesta] selle ühishoiakuga, mis meil liitlastena kokku lepitud on nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. On täiesti ilmne ja selge – ma usun, et väga paljud ungarlased saavad sellest aru, mäletades seda, mis juhtus 1956. aastal –, et Venemaa on oht ka Ungari suveräänsusele ja võimalik, et territoriaalsele terviklikkusele, kui sõda Ukrainas peaks lõppema nii, nagu Venemaa seda tahab. Venemaa on sellega, et ta on alustanud sõda Ukraina riigi hävitamiseks, andnud selgelt märku, et ta ei tolereeri ühtegi halli tsooni oma piiridel. Tegelikult Venemaa eesmärk on taastada impeerium. Nii, nagu neil on õnnestunud de facto okupeerida Valgevene peale 2020. aasta augusti valimisi, vaikselt ja peaaegu veretult, nii on nende eesmärk hävitada Ukraina riiklus sellisena, nagu me seda praegu teame, ja nad peavad seal genotsiidi mõõtmetes sõda. Ma usun – kui Donald Tuski sõnu sellele küsimusele vastates kasutada ja nendega lõpetada –, et meil ei ole Euroopas Ukraina-väsimust, küll aga on kujunemas Orbáni-väsimus.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea väliskomisjoni esimees! Tänu Venemaa agressioonile on NATO laienenud. Soome on juba liitunud ja peatselt loodetavasti ka Rootsi. Kuidas teie hinnangul mõjutab see Eesti julgeolekut ja tegevust Läänemerel, millest on saamas NATO sisemeri?

Aitäh! Ma arvan, et see on jällegi üks hea näide põhjustest, miks me võime kodus olla rahulikumad, arvestades seda, mis meie ümber toimub. See muutus, mis Soome ja Rootsi astumisega NATO-sse on toimunud nii geostrateegilises plaanis kui ka meie julgeoleku tugevdamise mõttes, on murrangulise tähtsusega. Mitte kunagi varem ajaloos pole Põhja-Euroopa olnud ühtses kaitseliidus. Arvestades Soome reaalset sõjalist võimekust, aga ka Rootsi oma, lisaks seda, mida see endaga kõik kaasa toob, on [NATO laienemine] loomulikult kordades suurendanud ja suurendab meie turvatunnet ja julgeolekut. Ja see on kindlasti üks elemente. Kui me räägime näiteks Venemaa strateegilisest lüüasaamisest, siis kindlasti ei olnud Venemaa plaanides see, et Rootsi, kes on olnud 200 aastat neutraalne riik, on teinud otsuse liituda NATO-ga, kaitsealliansiga. Ja mõtleme tagasi, kuidas püüdis ka Soome läbi aastakümnete Venemaaga omada selliseid erilisi tasakaalukaid ja kõigiti eeskujulikke suhteid. No me teame, mis sellest tänaseks on saanud. Kindlasti on hästi positiivne, et äsja lõppenud Soome presidendivalimised võitis Alexander Stubb, kes on väga kogenud rahvusvaheline poliitik ja kes kindlasti on oma positsioonis ka meie ja meie regiooni jaoks üks nendest väga aktiivsetest eestkõnelejatest, kes aitab seda liitlassuhet tugevdada. Ja mis kõige olulisem, see annab ka Venemaale väga selge signaali: ükskõik mis plaanid neil ka ei ole NATO vastu, need plaanid põrkuvad väga selge jõu vastu, see heidutus on püsiv, kindel ning Soome ja Rootsi liitumisega veelgi tugevam.

Meelis Kiili, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt suur tänu, väga sisukas sõnavõtt! Aga minu küsimus tuleneb ohudefinitsioonist – see on vastase kavatsus, tema võimed ja meie pakutavad võimalused. Ja täpsemalt võimetest. Me räägime sanktsioonidest, uutest sanktsioonidest, ja ometi on Venemaa näidanud üles võimet sanktsioonidest kõrvale hiilida. Küsingi sinu nõu nii Vabariigi Valitsusele kui ka Riigikogule. Kas meie välispoliitika on piisavalt pööranud tähelepanu sellistele riikidele nagu India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik ehk BRIC-formaadile? Kas me peaksime neid hõlmama rohkem positiivselt ning võib-olla ka piitsa ja prääniku taktikat kasutama?

Aitäh! Vaieldamatult tuleb meil suhelda aktiivselt kõikide riikidega, kellel on mõju käimasoleva suure sõja lõpetamiseks. Ma usun, et põhimõtteliselt ei ole sinu nimetatud riikide eesmärk mitte viia kogu see maailmakord täieliku lagunemiseni või suure globaalse katastroofini, vaid on vastupidine, seda ära hoida. Küll aga tänapäeva maailm on paraku selline, mis ei ole võrreldav näiteks 1980. aastatega, kui Nõukogude Liidu vastu kehtestatud sanktsioonid ja võib-olla ka selline salajasem majandussõda viisid selleni, et liidu majandus kukkus kokku, ja see viis suuresti ka selleni, et Nõukogude impeerium lagunes. Nüüd on maailm pisut teistsugune. Loomulikult, läänemaailma suhteline mõju ja võime oma sanktsioonidega piirata Venemaa tegevusi on piiratud, ennekõike Hiina positsiooni tõttu, aga ka seetõttu, et mitmed teised riigid siiski peavad vajalikuks sanktsioonidest möödahiilimist toetada või selle pealt teenida. Ja midagi ei ole teha, ma arvan, et kõige veenvam positsioon lõpuks ka nende riikide jaoks on see, et läänemaailm suudab aidata Ukraina reaalselt lahinguväljal võidule. Sellest sõltub kõik, ka see, millises formatsioonis ja kes seda muutuvat maailmakorda hakkab defineerima ning milline on sealjuures lääneriikide sõna kaal.

Suur tänu, auväärt väliskomisjoni esimees! Meie ühiselt kokku lepitud aeg küsimustele vastamiseks on täis saanud. Nii et tänan kõiki küsijaid ja vabandan nende ees, kellel seda võimalust ei avanenud. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Esimesena on nimekirjas Andrei Korobeinik. Oletan, et Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel. Aga tundub, et see on talle tulnud natukene ootamatult, teda hetkel saalis näha ei ole. Järgmisena oleks Urmas Reinsalu, kuid ka teda ei ole saalis näha. Aga Henn Põlluaas on kenasti kohal. Nii et kui see on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, siis Henn Põlluaas. Väga vabandan, Andrei Korobeinik! Henn Põlluaas, palun! Ja valmis panna Andrei Korobeinik.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eesti välispoliitika neli vaala on julgeolek ja kaitse, välismajandus, Euroopa Liidu poliitika ning kodanike kaitsmine ehk konsulaarvaldkond. Eesti julgeolekupoliitika alustes on kirjas üldised välispoliitilised eesmärgid. Tuuakse esile aktiivse tegevuse olulisust NATO-s, Euroopa Liidus, liitlassuhted USA-ga ja käsitletakse muid teemasid energiajulgeolekuni välja. Paraku pole Eesti huve selgelt ja süsteemselt välja toodud. Meil on mingi välispoliitika arengukava, kuid puudub doktriin, mis sõnastaks Eesti välispoliitilised ja rahvuslikud huvid ning nende kaitsmise vahendid ja meetodid. Nende sõnastamine peaks toimuma võimalikult laiapindselt, lähtudes põhiseaduses sätestatud rahvusriikluse, rahvuse, keele ja kultuuri säilimise imperatiivist. Just nende asjade kaitsmist valitsus aga oluliseks ei pea. Meenutan, et Eesti julgeolekupoliitika aluste viimase uuendamisega mullu püüdis valitsus sealt salaja välja võtta 2018. aastal EKRE ettepanekul sisse viidud sätet, et Eesti osutab agressorile igal juhul vastupanu. Õnneks ei läinud see läbi. Eesti on maailmas hästi hoidnud üleval Ukraina teemat ja Riigikogu on teinud üksmeelselt mitmeid toetusavaldusi. Valitsus ei ole kõiki neis olnud rahvusvahelistele organisatsioonidele ja riikidele tehtud ettepanekuid aga järginud, kuigi see peaks kohustuslik olema. Näiteks lennukeelutsoon Ukraina kohal. Valitsus ja Välisministeerium ei tõstnud ühelgi väliskohtumisel seda üles. Eesti rõhutab Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsmise vajadust – see on hea. Venemaa okupeeris ja annekteerib kuritegelikult aga ka osa Eesti territooriumist. Liberaalid on alati tahtnud seda legaliseerida ja meie alad ära anda. Mihkelson pakkus seda veel 2022. aasta veebruaris Moskvas. Eelmisel aastal öeldi, et hetkel pole see võimalik, ehk siis ajutiselt. Otsitud ettekäändel lükati tagasi EKRE ettepanek denonsseerida piirileping, justkui seda poleks juriidiliselt võimalik teha. Ometi kiideti ja tunnistati heaks, kui Venemaa seda 2005 tegi. Miks valitsus ei seisa Eesti territoriaalse terviklikkuse eest, nagu seisame Ukraina ja Gruusia eest? Kas tahate endiselt Putinile kingitust teha? Eesti on suurimaid Ukraina abistajaid, kui arvestada suhet SKT-sse. Ukrainat tulebki abistada ja aidata. Kuid me oleme ka ise rinderiik ning keegi ei tea, millal Venemaa meid ründab. Relvastuse äraandmine nõrgestab meie kaitsevõimet, erinevalt näiteks Soomest, kes iga paketiga jälgib pingsalt, et nende kaitsevõime ei väheneks. Oleme küll teinud terve rea relvahankeid, kuid võtab kohati aastaid, enne kui tellitu pärale jõuab. Ja ikka leitakse, et meil ei ole erinevalt Lätist, Leedust, Poolast ja Rumeeniast NATO liitlasbrigaadi alalist kohalolekut vaja. Me peame asuma kohe ja tõsiselt brittidega läbirääkimisele, et tuua nende kriisioludeks lubatud brigaad alaliselt Eestisse. Peame olema valmis halvimaks. Eesti relvitustamise asemel saame toetada Ukrainat ka teisiti, andes neile meie kaitsetööstuse toodangut, aidates relvatellimuste tasumisel, osaledes teiste riikide tarnetes ja nii edasi, ilma et pea pool meie kaitse-eelarvest läheks ära antud relvade asendamiseks. Välisministeerium annab teistele riikidele 23 miljonit eurot arenguabi. Ukrainlastest ma siin ei räägigi. Meie enda inimestele ja lastele aga raha pole, vähendatakse toetusi ja tõstetakse makse. Olles viinud Eesti Euroopa suurimasse inflatsiooni ja majanduslangusesse, peaks valitsus aitama meie inimesi ja ettevõtlust. Teades, et pool abist varastatakse arengumaades ära, tuleb raha ahju ajamine lõpetada. Kokku hoitakse aga hoopis konsulaarvaldkonnas. Kuigi väliskomisjon ja USA eestlaskond protesteerisid, sulges välisminister Tsahkna arengukava eirates meie konsulaadid San Franciscos ja New Yorgis. Siinkõneleja riigieelarve muutmise ettepanek katta konsulaatide kulu arenguabi arvel lükati tagasi nagu kõik EKRE ettepanekud. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Otsus kahjustab suhtlust USA-ga, halvendab konsulaarteenuste saamist ja nõuab nüüd inimestelt 6–7‑tunnist lendu teisele poole kontinenti. Kindlasti väheneb USA-s ka Eesti laste kodakondsuse vormistamine. Konsulaadid tuleb taas avada. Eestist on tehtud piiramatu immigratsiooni sihtriik. Sajandi väikseima sündimuse ajal oleme erinevalt naaberriikidest Euroopa kolmandad alalise elanikkonna kasvus. Aastane sisseränne ilma eestlasteta on circa 6000 inimest aastas, pluss 20 000 – 30 000 võõrtöölist. Lisaks 90 000 siia jäämist deklareerinud Ukraina põgenikku, kellest 80% on venelased ja kelle meelsust me ei tea. Nende seas on kuni 10 000 Ukraina desertööri. Kas on midagi tehtud selle vältimiseks? Vastupidi. Kaja Kallase valitsus kahjustab Eesti mainet ja tõsiseltvõetavust. Kui riik nõuab Ukraina abistamist ja sanktsioone Venemaale, on peaministri perefirma ajanud Vene-äri. Eesti 200 saadik Maria Lehtme varastas Ukraina annetusi ning nii sotse kui ka kahesajalasi rahastab sotside eelmise esimehe isa Oleg Ossinovski, kes jätkab variisikute kaudu äri Venemaaga. Nagu selgus Eesti Ekspressi uuringust, on meil sääraseid firmasid rohkem. Selmet Vene sõjatööstuse mahitamine lõpetada, väitis Kallas infotunnis, et valitsus neid takistada ei saa. Seda kõike märgatakse ka välismaal ning mõeldakse, kas valetavat Eesti valitsust saab üldse usaldada. Ja see väljendub muuseas ka vähenevates välisinvesteeringutes. Kui venelaste tõttu ei suutnud Eesti soovitud OSCE eesistuja koha saamiseks isegi meie liitlaste toetust saada, teatas välisminister lapsikult: "Ah, polegi siis vaja." Lihtsalt piinlik! Ka Euroopa Liidu poliitikat Eestil pole. Toetatakse kõiki otsuseid, määruseid ja direktiive, mõtlemata, kuidas mõjutavad need meie elu ja heaolu. Erinevalt teistest riikidest on Eesti alati kõigega nõus, ka meid kahjustavates asjades, näiteks massiimmigratsioon, majandust ruineeriv rohepööre ja nii edasi. Äärmisel juhul jäädakse erapooletuks, kuid Eesti huve ei kaitsta. See ei ole iseseisva ja suveräänse riigi välispoliitika. Ja kokkuvõtteks. Kõik neli Eesti välispoliitika suurt vaala lonkavad. EKRE leiab koos kahe kolmandikuga rahvast, et Eesti vajab valitsuse vahetust ja erakorralisi valimisi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Andrei Korobeinik, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tänan selle võimaluse eest! Täna seisame silmitsi globaalsete väljakutsetega, mis nõuavad meilt enamat kui pelgalt reageerimist. Meie eesmärk peab olema Eesti tuleviku aktiivne kujundamine. Eestist peab saama turvaline, jõukas ja edumeelne riik, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud oma innovatsiooni ja vastupanuvõime poolest. Esiteks, meie toetus Ukrainale Venemaa agressiooni vastu peab olema jõuline ja mitmekülgne. Eesti on juba näidanud eeskuju, pakkudes abi ja poliitilist toetust, kuid meie rolli peab suurendama. Peame tõstma panuseid küberkaitse ja digitaristu tugevdamisel, aidates Ukrainal seista vastu Venemaa küberrünnakutele. Samuti peame tegutsema vahendajana, et mobiliseerida rahvusvahelist toetust ja ressursse Ukraina abistamiseks. Kuid me peame olema valvsad, et Ukraina tragöödiat ei kasutataks kattevarjuna, et varjata kodus tehtud vigu või õigustada poliitikute ebakompetentsust. Eesti majanduse käekäik on Euroopa Liidu riikide seas kõige kehvemas seisus. Valitsuse ebakompetents on pühkinud 3% meie sisemajanduse kogutoodangust, mis on võrreldav meie kaitsekulude eelarvega. Eestis lagunevad teed, kinni lähevad tehased ja maakoolid, kodudest kaob elekter, inimeste säästud põlevad rekordilises inflatsioonis. Meie valitsus teeb Eestit väiksemaks ja haavatavamaks. Kui valitsus hävitab Eesti majandust Ukrainas toimuva sõja taustal, on see tõsine julgeolekurisk. Me ei saa lubada, et sõja varjus peidetakse sisepoliitilisi puudujääke või kasutatakse neid vabandusena tegevusetusele. Teiseks, meie pühendumus väikeriikide toetamisele, nagu Gruusia või Moldova, peab olema kindlam kui kunagi varem. Ajaloolised paralleelid õpetavad meid, et just nõrgemad riigid langevad esimesena agressori saagiks. Gruusia ja Moldova tugevdamine, nende toetamine Euroopa ja Atlandi-ülese integratsiooni kursil on kriitilise tähtsusega, et [kasvatada] Euroopa julgeolekut ja võimet Venemaa mõjutustele vastu panna. Eesti võiks olla nende protsesside eestvedaja, pakkudes ekspertabi, jagades oma edulugusid e-valitsemises ning toetades neid riike nende teel Euroopa Liitu ja NATO‑sse. Peame lõpuks jõudma Putinist sammu võrra ettepoole. Kolmandaks, digiajastu nõuab meilt majanduse põhjalikku ümbermõtestamist. Elame ajal, mil traditsiooniline tööhõive ja tootmine asendub üha enam automatiseerimise ja tehisintellektiga. Samas, maailma riikide maksusüsteemid on pärit 19. sajandist ja need ei pruugi olla jätkusuutlikud. Kui panna riigid ja firmad ühte tabelisse kokku ning järjestada neid aastaeelarve järgi, siis 200 suurima tegija seas on 150 firmat ja 50 riiki. Aastatega kasvab selles tabelis firmade osakaal. Raha liigub riikidelt suurkorporatsioonidele. Täna veel püsib vana maailmakord, kus otsustajateks on riigid, kuid kui kauaks? Maailma suurtegijad üritavad kokku leppida ühises korporatsioonide maksustamises, kuid see ei ole seni vilja kandnud. Digimaks jäi toppama ja seegi oli planeeritud üsna madalale tasemele. Parem küll kui mitte midagi, kuid ma kardan, et see on liiga vähe ja liiga hilja. Jah, Eesti on väike, kuid selles küsimuses võiksime mängida kõrgemas liigas ja enda initsiatiivi üles näidata. Selle asemel aga vaatame apaatselt, kuidas suured riigid ei suuda omavahel kokku leppida. Eesti võiks olla siin eestkõneleja, töötades välja ja rakendades innovatiivseid maksulahendusi, mis peegeldavad uut majandusreaalsust. Meie eesmärk peab olema välja pakkuda õiglane, läbipaistev ja tõhus maksusüsteem, mis tagab sotsiaalsete hüvede jätkusuutliku rahastamise digiajastul. Võtaks veel kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Peame olema valmis kiiresti muutuvaks maailmaks, kus mustad luiged, ettearvamatud sündmused muutuvad uueks normaalsuseks. Eesti edulugu põhines meie võimel kiiresti kohaneda ja innovatsiooni omaks võtta. Toona suutsime teha Eesti suureks, nüüd teeb valitsus Eesti taas väiksemaks. Äridiplomaatia arendamise asemel paneme strateegilised konsulaadid kinni, e-riigi teenuste areng asendus pika plaani kirjutamisega ning tehisintellekti ajastul suudame hoopis suurendada meie ametnike arvu. Meie eesmärk peab olema Eesti riigi ja ühiskonna taaskäivitamine, alustades tühjalt lehelt. See nõuab julgust, visiooni ja pühendumust. Peame ümber mõtestama Eesti rolli maailmas, investeerima meie tulevikku ning ehitama üles riigi, mis on valmis vastama tänastele ja homsetele väljakutsetele. Selleks peame taastama investeeringud tehnoloogiasse, haridusse ja teadusse, et säilitada meie konkurentsivõime rahvusvahelisel areenil. Eesti ei saa endale lubada kõrvaltvaatajaks jäämist. Peame olema aktiivsemad, pakkudes välja lahendusi ja algatusi, mis käsitlevad globaalseid väljakutseid alates kliimamuutustest kuni digitaalse lõheni. Meie väiksus ei tohi olla takistus, pigem annab see meile paindlikkuse ja kiiruse, et olla rahvusvaheliste muutuste eesrinnas. Eesti välispoliitika peab olema dünaamiline, innovaatiline ja tulevikku suunatud. Meie eesmärk peab olema mitte ainult kaitsta oma riiki ja toetada meie sõpru, vaid ka senisest aktiivsemalt kaasa rääkida maailma arengu kujundamisel. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel kolleeg Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav parlament! Ma kõnelen asjast, mis on meie jaoks elulise kaaluga ja Ukraina jaoks elulise kaaluga. See on põhimõtteline paradigmaatiline kriis, milles praegu lääne reaalne toetus Ukrainale on. Eesti sõnum maailmale on üks ja selge: me toetame Ukraina võitu. Kuid tõsiasi on see: kui vaadata praktilist tegevust, tuleb tunnistada, et lääne poliitiline jõupingutus Ukraina võidu nimel ei ole rakendunud. Tervet hulka otsuseid, mis tegelikkuses olnuks juba kaks aastat vältavas sõjas eluliselt vajalikud, ei ole lääs olnud suuteline langetama. See peab olema meie sõnum maailmale: mitte strateegiline kannatlikkus selles positsioonisõjas, vaid tegelikkuses peab see aasta olema Ukraina sõjalise ülekaalu aasta. Kui me vaatame perspektiivi, siis me näeme, et 2023. aastal kulutas Venemaa üle 100 miljardi euro sõja pidamiseks, Ukraina koos Ühendriikide ja Euroopa Liidu abiga 80 miljardit eurot. Ukraina kulutas 25% oma rahvatulust sõjapingutuseks, Venemaa peaaegu 6%. Euroopa Liidu sõjaline abi [Ukrainale] oli ainult 0,075% rahvatulust, vastavalt Ameerika Ühendriikidel 0,1%. Perspektiivis on Euroopa suutnud tervikuna lahendada kontinendi elulisi probleeme. Ma tuletan meelde, et koroona taasterahastu maht oli 800 miljardit eurot, Euroopa võlakriisis ainuüksi nelja riigi kriisilaenude maht oli üle 400 miljardi euro. Meie esimene praktiline sõnum: Euroopa Liit peab panustama rohkem Ukraina ülekaalu saavutamiseks sellel aastal. Me ei tohi takerduda võltslootusesse, et me oleme juba teinud piisavalt. Kokkulepe saavutati 50 miljardi euro kohta, aga ma juhin tähelepanu, et see on aastani 2027 ja see ei kätke endas otsest sõjalist abi. IMF hindab Ukraina finantsvajadust ainuüksi sellel aastal circa 40 miljardi euro suuruseks. Reaalsus on selline, et eelmise aasta augustis-oktoobris kukkusid uued abilubadused Ukrainale lääne toetajatelt 2 miljardi euroni, madalaim tase oli 2022. aasta jaanuarist. See on reaalsus: 90%‑line kukkumine võrreldes sama ajaga 2022. aastal. Teiseks, meie sõnum peab olema, et Euroopa Liit peab tervikuna olema võimeline Ukraina sõjalise ülekaalu saavutamiseks panustama. Ja siin on mõistlik lahendada küsimus, kuidas Euroopa Investeerimispank oleks võimeline investeerima kaitsesse ning meil oleks võimalik kasutada Euroopa stabiilsusmehhanismi skeemi kuni 500 miljardi euro põhimõtte järgi. Küsimus Ameerika Ühendriikide sõjalisest abist on asendamatu kaaluga. Meil on praegu selline olukord, et kui Ühendriikide abipaketti ei tule – praegu seisab see õhus sisepoliitilise vastasseisu tõttu –, siis reaalsus on selline, et kuna juba eelmise aasta novembrist on Ühendriikide relvaabi järsult kahanenud, siis ilma täiendava 60 miljardi dollarise paketi eraldamiseta jõuab põhi kätte 2024. aasta suve alul, kuna relvatarned varem eraldatud raha eest veel jätkuvad, aga [rahastus] moodustab vaid 12% eelmise aasta vasturünnaku tipust. See tähendab, et kui lääneliitlased jätavad Ukraina abita, siis asetatakse see riik kaotusseisu. Ameerika Ühendriigid peavad leidma lahenduse oma sõjalise abipaketi avamiseks ja vahepealsel ajal tuleb viivitamatult kasutada Ühendriikide kaitseministeeriumi [Presidential] Drawdown Authority reservi ligi 4 miljardi dollari suuruses summas. Teised küsimused. Meie lähtekoht peab olema selline: Euroopa peab näitama, et ta on võimeline kogu Euroopa pingutust rakendama Ukraina sõjalise ülekaalu saavutamiseks sellel aastal, ja sama peavad tegema Ameerika Ühendriigid. See on Eesti välispoliitika mittetingitav lähtekoht. Ja kõikides nendes protsessides, mis Ukraina survestamiseks praegu aset leiavad rahvusvahelises kogukonnas, me peame aru saama, et me ei tohi leppida minimaalse ja vähima ühisosaga. See ongi ainukene ja keskne Eesti välispoliitika praegune ülesanne lääneliitlastele ja kogu maailmale. Praegune olukord ei ole [rahuldav]. Praegune olukord tähendab pikaajalist patiseisu ning Ukraina olukord võib kriitiliselt ja kiiresti halveneda. Järgmised küsimused. Kindlasti on võimalik selles protsessis rahaline lahendus leida ka relvaabile Ukraina hüvanguks külmutatud varade kasutamise teel. Praegune lahendus on ebapiisav. See on samm õiges suunas, kuid ei ole piisav, mis puudutab intressitulude kasutamist. Sanktsioonipoliitika. Sanktsioonipoliitikas tuleb samuti tõdeda, et me oleme poolel teel. Sellepärast et keskne indikaator näitab seda, et praegu IMF ennustab Venemaa majanduse kasvuks 2,6%. On tõsiasi, et Venemaa majandus paraku on suutnud kohaneda selle sõja tingimustega ja senise sanktsioonirežiimiga. Meie vastus peab olema see: kaks aastat on see sõda väldanud, see sõda on olnud nii pikk ja suure erikaaluga sel põhjusel, et lääne pingutus ei ole olnud kõikehõlmav – ehkki lääneriikide majanduspotentsiaal on 25 korda suurem kui Venemaal, ei ole me kasutanud kogu oma jõudu ja raskuskeset ega ole suutnud seda realiseerida. Uus sanktsioonipoliitika lävend, uus abipoliitika lävend, uus relvastusabipoliitika lävend ning loomulikult asi, milles lääneriigid kahetsusväärselt siiamaani ei ole suutnud kokku leppida, on rahvusvahelise eritribunali moodustamine. Praegu on lääne abi või lääne filosoofia Ukraina toetamisel paradigmaatilises kriisis ja see vajab äratõukejõudu. Eesti välispoliitika peab olema selle kandjaks, kasutades kõiki võimalusi oma tipptasemel sõnumi edastamiseks. Olukord on kriitiline. Selles olukorras peame tõdema, et poliitilist retoorikat on palju, kuid otsustav on see, milliseks kujuneb situatsioon lahinguväljal. Seda ei ole võimalik kompenseerida mitte ühegi teise poliitilise otsusega. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, hea kolleeg Raimond Kaljulaid, palun! (Raimond Kaljulaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud kolleegid! 2001. aasta 10. septembril seisis siinsamas Riigikogu kõnetoolis Lennart Meri, kes hoiatas meid selle eest, et maailm meie ümber ei muutu lihtsamaks, maailm meie ümber muutub keerulisemaks. Päev pärast seda, 11. septembril 2001 algas USA idarannikul toimunud terrorirünnakutega uus ajastu, mis tõenäoliselt olid algus kõigi nende illusioonide purunemisele, mis oli külma sõja lõpul lääneriikides, kus inimestele tundus, et saabunud on igavene rahuajastu. Seda ajastut on iseloomustanud rahvusvahelise terrorismi ulatuslik levik, sellega seotud hirmude võimendumine lääne ühiskondades, kasvavad pinged meie ühiskondade sees, populismi esiletõus, aga ka lääneriikide ja Venemaa ning lääneriikide ja Hiina vastasseisu pidev teravnemine. Möödunud aasta lõpul lisandus uus sõda Lähis-Idas, mis on toonud kaasa kohutava ja lubamatu tsiviilohvrite arvu, ning ka see sõda on laienemas teistesse riikidesse. Selles olukorras koguneb Washingtonis NATO tippkohtumine sel aastal, millega tähistatakse 75 aasta möödumist NATO asutamisest. Väga suure tõenäosusega sellel tippkohtumisel Ukraina liikmelisuse osas tegelikult ühtegi sisulist sammu edasi paraku ei tehta. Mis puudutab NATO laienemist, siis tuletan meelde, et Soome ja Rootsi esitasid oma liitumistaotlused mais 2022. aastal. Soome liitus aprillis 2023. aastal. Rootsi on paraku veetnud 639 päeva NATO ootealal nagu mõni lennufirma süül ära kaotatud kohver kuskil inimtühjas lennujaamas, oodates, millal tema aeg tuleb. Kusjuures meie jaoks on see eriti kriitiline küsimus, arvestades seda, kui oluline on Rootsi liitumine NATO-ga NATO kirdesuuna riikide ja Läänemere julgeoleku tagamiseks. Kaitsekulutuste kohta ütles välisminister Tsahkna diplomaatiliselt, et mitte kõik NATO riigid ei täida väliskokkuleppeid ja kaitsekulutuste 2% eesmärki. Tegelik seis on see, et NATO-s on 31 liikmesriiki ja 2023. aasta seisuga täitis 2% eesmärki neist 11. Kaheksa NATO riigi kaitsekulutused on lähemal 1%-le kui 2%-le. Ehk siis üks kolmandik NATO riikidest täidab kokkuleppeid, kaks kolmandikku ei täida ja neist üks kolmandik on täitmisest väga kaugel. Sellega teeme me mõistagi ise väga lihtsaks Ameerika Ühendriikide populistide elu. Neil on väga lihtne küsida, miks peaks Ameerika Ühendriigid täitma oma kohustusi, kui teised seda ei tee. Neil on lihtne küsida ka seda, miks peaks artikkel 5 olema püha olukorras, kus artikkel 3 mingil põhjusel püha ei ole. Põhja-Atlandi leppe artikkel 3 nimelt kohustab liikmesriike pidevalt ja tulemuslikult arendama võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule. See annab võimaluse küsida, mis õigusega naudivad jõukad Euroopa riigid rahudividendi sel ajal, kui Ameerikal on pidevalt väga suuri raskusi enda kulutuste kontrolli all hoidmisega. Mis on siis lahendus? Siin eelnevas debatis sai mainitud Euroopa strateegilist autonoomiat. See kontseptsioon iseenesest on vana, sellest räägiti juba 1990. aastatel, kuid jah, kõige meeldejäävamalt on selle tõstatanud 2017. aastal Prantsuse president Macron Sorbonne'i ülikoolis peetud kõnes, kus ta kutsus üles looma Euroopa strateegilist autonoomiat, mis täiendaks NATO-t, mitte ei asendaks seda, mitte ei konkureeriks sellega. Oma seitse aastat tagasi peetud kõnes tõdes Macron, et Euroopa on liiga nõrk ja liiga aeglane. Kui ma mõtlen miljoni mürsu Ukrainale tarnimise kokkuleppele, siis tuleb tõdeda, et see seitsme aasta tagune hinnang Euroopa Liidu nõrkusele ja aeglusele on endiselt aktuaalne. Kindlasti maksaks Eestis arutada, kas Euroopa strateegiline autonoomia ei peaks olema üks meie välispoliitika keskseid taotlusi. See annaks Euroopa kaitse-, välis- ja julgeolekupoliitikale konkreetse eesmärgi ning selgema vormi, millest saadakse aru ka väljaspool Euroopa piire. Välisminister Tsahkna nägi siin õigustatult ohtu või tõstatas õigustatud küsimuse, kas see mitte ei võiks tekitada lisapingeid Atlandi-ülestes suhetes. Mina väidan, et võib olla vastupidi. Kui NATO koorma jagamine Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel oleks õiglasem, siis võib-olla oleks neid pingeid, vastupidi, vähem. Kas see on tehtav? See oli teine välisministri tõstatatud mure. Euroopa Liit tervikuna on maailma kolmas majandus Ameerika Ühendriikide ja Hiina kõrval. Kui Euroopa tervikuna kulutaks enda kaitsele ja strateegilise autonoomia loomisele samal tasemel või võrreldaval tasemel, kui kulutati Euroopas riigikaitsele külma sõja ajal, siis oleksid ka meie kaitsekulutused Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga täiesti võrreldavas suurusjärgus. Kusjuures hea küsimus on see, kas see on kulu või investeering, arvestades seda, milline oli teise maailmasõja mõju ka majanduslikult, kui hävitati suur osa Euroopa linnade hoonetest, tänavatest, aga ka majanduslikust tootmisvõimsusest, tehastest. Euroopa oli pikki aastakümneid võlgu ja seisis silmitsi väga oluliste majandusraskustega. Võib ka öelda nii, et ilma Euroopa strateegilise autonoomiata ei saa rääkida Euroopast kui geopoliitilisest mängijast. See lihtsalt ei ole tõsiselt võetav. Ja võib ka öelda nii, et ilma strateegilise autonoomiata võib seada küsimärgi alla Euroopa kui sellise tuleviku tervikuna. Me lihtsalt ei jää ellu. Nii et kindlasti ma kutsun üles seda küsimust arutama, austatud Riigikogu. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Ameerika Ühendriikide politoloog ja sotsioloog, endise presidendi Jimmy Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on pidanud Ukrainat maailmakaardil üheks võtmepunktiks. 27 aastat tagasi kirjutatud raamatus "Suur malelaud" tõi ta esile järgmist: "Kui Moskva taastab kontrolli Ukraina üle, siis on Venemaast saanud automaatselt võimas impeerium, mis hõlmab nii Euroopat kui Aasiat." Samuti on ta kirjutanud, et Ukraina elujõulisus on võimalik seada kahtluse alla, kui Ameerika Ühendriikide tähelepanu on pööratud teistele probleemidele, näiteks uus sisemine kriis Euroopas, suurenev lõhe Türgi ja Euroopa vahel või süvenev kriis Ameerika ja Iraani vahel. 24. veebruaril täitub kaks aastat Venemaa täiemahulise sõja algusest Ukrainas. Venemaa alustas seda sõda eesmärgiga hävitada Ukraina ning kehtestada uutel reeglitel põhinev maailmakord. Reeglid, mida Venemaa üritab kogu demokraatlikule maailmale peale suruda, on karmid. Need on brutaalse või isegi barbaarse jõu keel, jõhker propaganda, inimeste hirmutamine ja mahasurumine, totalitaarse riigi jooned. Venemaa propaganda üritab teha kõik, et veenda nii poliitikuid kui ka rahvast Euroopas ja Ameerika Ühendriikides selles, et Venemaa on võitmatu, mistõttu peame alluma nende mängureeglitele ning sundima Ukrainat sõlmima rahulepet Venemaa tingimustel. Tuleb tõdeda, et Eesti ja Euroopa Liidu viimaste aastate välispoliitika põhimõtted ja ülesanded on paljuski sarnased meie julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga. Diplomaatia ja dialoogi asemel keskendume aina rohkem kaitsele. See on täiesti õigustatud. Dialoog ja diplomaatilised suhted on võimalikud nii kaua, kui riikide vahel valitseb vastastikune lugupidamine ning tahe tegutseda kokkulepitud reeglite ja tavade raames. Kui üks pool aga räigelt eitab ja hävitab varem kehtinud maailmakorda, tappes inimesi ja vallutades teise iseseisva riigi territooriume, siis ei ole demokraatlikus maailmas teist valikut kui kaitsta oma väärtusi lõpuni ja osutada agressorile vastupanu. Peame aitama Ukrainal selle sõja võita. Head Riigikogu liikmed! Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on oma ettekandes öelnud, et maailmakord, mille raamides me veel paar aastat tagasi elasime, ei taastu sellisel kujul enam mitte kunagi. Mida varem seda tõsiasja endale teadvustame, seda vankumatumaks ja järjekindlamaks meie toetus Ukrainale muutub. Venemaa teeb kõik selleks, et lõhestada demokraatlike riikide üksmeelt Ukraina toetamisel. Igaks juhuks tuletan meelde Eesti seisukoha: Eesti ei tunnusta mitte kunagi Ukraina territoriaalse terviklikkuse lõhkumist agressiooni ja libareferendumitega. Ukraina vastu sooritatud agressioonikuriteo toimepanijad tuleb vastutusele võtta. Vaatamata sellele, et sõda toimub Ukrainas, mõjutab see meid kõiki. Ja see mõju on tohutu. Vanade tarneahelate katkemine on sundinud ettevõtjaid otsima uusi turge. Sõjaga kaasnenud hinnatõus on andnud löögi meie kõigi rahakoti pihta. Samas usun, et majandus- ja finantsmuredele on võimalik leida lahendus, sest maailm on suur ja avatud. Palju olulisem on, et me ei väsiks Ukraina toetamisel, sest just sellele Venemaa loodabki. Venemaa üritab kasvatada meie inimeste seas kõhklusi, et miks peaksime Ukrainat toetama, kui meie enda heaolu ja majandus sellest kannatavad. Peame püsima ühtsed ja sellele õõnestustööle vastu seisma. Poliitikutena on meie ülesanne avalikkusele pidevalt seletada, et rahu ja julgeolek Euroopas on võimalik üksnes pärast Ukraina võitu agressori üle. Me ei tohi alla anda. Peame tegema kõik endast oleneva, et aidata Ukrainal see sõda võita. Ukraina võitleb kogu läänemaailma väärtuste ja meie kõigi vabaduse eest. Kindlasti on vaja minna edasi Euroopa Liidu laienemisega ning anda sellega ka agressorile … Ühe minuti palun juurde.

Palun! Kolm minutit lisaks!

… signaal, et me ei kavatse mängida tema reeglite järgi ega ka alla anda. See sõnum on selge: Ukraina julgeolek on Euroopa julgeolek. Kuna maailmakord on muutunud, ei tohi me karta ka julgeid samme ülemaailmsete organisatsioonide, nagu ÜRO ja OSCE reformimisel. Peame arendama majandus‑ ja julgeolekualast koostööd riikidega, kellega jagame samu väärtusi. Tänan!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel, hea kolleeg Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head vähesed kolleegid, kellel on olnud nii palju kannatust, et jääda siia selle diskussiooni lõpuni! Välispoliitika on Eesti esimene kaitseliin. Vastasseis muutub sõjaks, kui diplomaatia kukub läbi või siis, kui vastaspool ei olegi huvitatud diplomaatiast, vaid toore ja jõhkra jõu kasutamisest. Putini Venemaad ei saa paraku heidutada ja korrale kutsuda diplomaatia ja telefonikõnedega. Sellest on kõik aru saanud. Venemaad heidutavad NATO kollektiivsed sõjalised võimed ja valmidus ennast kaitsta igas olukorras. See ei tähenda samas, et Eesti välispoliitiline tegevus on muutunud või muutumas teisejärguliseks. Pigem vastupidi, diplomaatia ja riigikaitse peavad arenema ja tugevnema tandemis, teineteist toetades. Eesti peamine eesmärk enne 2004. aastat oli enda ankurdamine võimalikult tugevalt demokraatlikusse maailma. Selle krooniks oli liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Nüüd me mõistame eriti hästi, kui õigeaegne oli Eesti liitumine nende organisatsioonidega, mis tagavad oma liikmetele kollektiivsete otsuste ja tegevuste kaudu kaitset ja turvalisust, demokraatiat ja vabadust ning heaolu. Korduvalt on kõlama jäänud küsimus, mis on Eesti välispoliitika eesmärk siis, kui need peamised eesmärgid on täidetud. Välisminister selgitas oma kõnes, millised on Eesti peamised välispoliitilised ülesanded nüüd ja tulevikus. Tugev Euroopa Liit ja NATO on Eesti jaoks eluliselt tähtsad. Me peame oma eeskujuga liitlasi ja partnereid jätkuvalt innustama, et me teeksime koos julgeid ja tulevikku vaatavaid otsuseid. Me peame Ukrainat toetama, kuid me peame ka iseennast aitama, sest ilma selleta ei saa me ka Ukrainat abistada. Me ei räägi ainult sõjalisest abist, mis nõuab ilmselgelt Euroopa kaitsetööstuse kiiret arendamist – sellele pööras tähelepanu oma eilses kõnes siinsamas ka Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola –, vaid ka Euroopa uuest majandusmudelist, mis on kõrgtehnoloogiline ja keskkonda säästev ning ühtlasi Venemaast mitte sõltuv. Venemaa majanduslik nõrgenemine tähendab tema sõdimise võimekuse vähendamist. Venemaa on muidugi ainult üks oluline tegur lisaks kliimamuutusele, keskkonnakaitsele, ressursside vähenemisele ja nii edasi. Euroopa Liit ja NATO on tugevad ja tegusad, kui liikmesriikide vahel valitseb solidaarsus ehk teineteise murede ja huvidega arvestamine. On samuti selge, et tõeline solidaarsus saab valitseda ühiseid väärtusi jagavate riikide vahel. Mida rohkem on Eesti solidaarne oma liitlaste ja partneritega, seda enam saab ta häda korral toetuda nende abile. Tugev Euroopa Liit tähendab mõistagi ka euroala tugevust, Schengeni tsooni stabiilsust, sõjalise mobiilsuse arendamist NATO toetamiseks ja palju muud. Konkreetsemalt. Kui me soovime tulevikus rahvusvahelisele õigusele, mitte džungliseadustele toetuvat maailmakorda, siis me peame panema Venemaa vastutama oma sõjakuritegude ja Ukrainale tekitatud majandusliku kahju eest. Need on kindlasti meie prioriteedid. Eesti peab olema ambitsioonikam. Meil on kahene, põhjala-Balti identiteet, mistõttu Eesti ei ole ainult Balti, vaid ka Põhjala riik, nagu on meie põhjanaaber Soome. Arvamus, et Eestil pole tarvis pürgida Põhjamaade Nõukogusse, sest keegi meid seal ei oota, ei ole lihtsalt õige. Kes ootas Eestit Euroopa Liidus ja NATO-s 1990. aastatel? Sisuliselt mitte keegi. Meie tulevaste liitlaste suhtumine Eesti pürgimustesse muutus kardinaalselt, kui nad nägid, et meil on tõsi taga ja me pingutame meeletult nende eesmärkide nimel. Kui pole tahtmist, siis ei saavutagi midagi. Ma palun paar minutit veel.

Kolm minutit lisaks.

NATO, Euroopa Liit ja Eesti kaitsmine on muidugi meie välis- ja kaitsepoliitika peamised sambad, kuid meie huvid ei piirdu nendega. Eesti poliitiliste ja majanduslike huvide edendamine niinimetatud globaalses lõunas on samuti oluline aspekt. Eesti on loonud endale eduka digiriigi imidži, mida peab igal juhul kasutama kogu maailmas. See on väärt kaup. Kokku võttes. Maailm elab uue külma sõja lävel, milles seisavad vastamisi demokraatlikud ning demokraatiat hülgavad ja ründavad riigid. Punane joon Euroopast idas ja lõunas on selge, kuid mujal mitte nii väga. Demokraatlikud riigid, sealhulgas Eesti, peavad pingutama, et me ei kaotaks veel rohkem maad mujal maailmas, et regionaalseid konflikte oleks vähem, mitte üha rohkem ning et globaalse konflikti oht väheneks. Eesti on väike riik, kuid ta on saavutanud tänu oma tegevusele ning NATO ja Euroopa Liidu liikmesusele kõrgema staatuse, kui oleks võinud eeldada või isegi unistada veerand sajandit tagasi. Võrdleme ennast nüüd oma stardipositsiooniga pea 33 aastat tagasi ning paljude teiste riikide ja rahvastega – millises olukorras nad on? Meil pole tegelikult suurt häda midagi, meil on läinud küllaltki hästi. Meil on olnud ka õnne, et ära kasutada unikaalset võimaluste akent 1990. aastate alguses ja hiljem kuni 2000. aastate alguseni. Kuid meil oli ka kõva tahtmine. Edaspidi on ikka sama: me ei tohi unustada, et ka tulevikus on meil vaja õnne, kuid õnn kipub soosima neid, kes on tugevad, osavad ja suure tahtejõuga. Aitäh!

Suur tänu! Kuna kõik fraktsioonide esindajad on sõna saanud, siis nüüd on järg kõigi teiste kolleegide käest. Ester Karuse, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea Riigikogu aseesimees! Austatud külalised! Ja head ülekande jälgijad! Välispoliitika on niivõrd mitmekihiline ja erinevaid teemasid pakkuv valdkond, kuid paraku peame täna taas rääkima siin olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul sõjakoledustest. Ilmselt nõustute minuga, et see teema jääb meid saatma veel päris pikaks ajaks. Südames soovime mõistagi kiireid muutusi, kuid reaalne elu on kahjuks karmim. Esmalt lubage mul aga teha tagasivaade eilsesse päeva, kui siinsamas Riigikogu kõnepuldis pidas kõne Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola. Maltast pärit poliitik kinnitas, et europarlamendi igakülgne toetus Ukrainale on olnud vankumatu ja jääb vankumatuks ka edaspidi, kuid paraku ei näe me sarnast suhtumist kõikides liikmesriikides. Väiklased individuaalsed huvid seavad ohtu terve Ida-Euroopa julgeoleku, mõjutades sellega ühtlasi terve ühenduse tulevikuperspektiive. Mida saab Eesti olukorra parandamiseks teha? Me peame olema järjepidevad ning sama sihikindlalt kui Ukraina sõdur rindel peame meie rääkima laias maailmas oma lugu – lugu sellest, et kui langeb Ukraina, võtab Venemaa sihikule Baltimaad ning kõik see tähendab olulisi muutusi Euroopa julgeolekuarhitektuuris ja reeglitel põhinevas maailmakorras. Olen kahe käega nõus seisukohaga, et Euroopa julgeoleku aluseks on ja peab ka tulevikus olema Euroopa Liit ja NATO. Ligi kaks aastat väldanud Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on esile toonud Euroopa riikide Achilleuse kanna: agressiooni lahendamisel loodame liigselt USA panusele. Ühelt poolt on see mõistetav, sest Euroopa Liit loodi algselt majandusühenduseks ja julgeoleku küsimused olid seniajani teisejärgulised. Teisalt näitab see demokraatiat ja konsensust pühaks pidava Euroopa Liidu suutmatust pahalaste tegevusele sama operatiivselt reageerida. Tahame või mitte, kuid elu sunnib Euroopa riike ühendama jõud enda kaitsmiseks, olgu tegemist sõjategevusega Euroopas või rändekriisiga Lõuna-Itaalias. Peame mõistma, et need kriisid on meie ühine mure. Peame neile üheskoos lahenduse leidma. Seetõttu on Euroopa riikidel oluline koordineerida oma julgeolekupoliitikat ning jagada teavet ja parimaid tavasid terrorismi, küberohu ja muude julgeolekuriskide vastu võitlemiseks. Piirikontrolli tugevdamise ja välispiiri kaitsmise eest vastutab ikka Euroopa Liit ise. Ukrainas toimuva kõrval ei tohi me jätta tähelepanuta ka kriisikollet meist tuhandeid kilomeetreid lõuna pool asuvas Gaza sektoris. Kiire vaherahu oleks tsiviilelanike kaitseks vältimatu. Ḩamās tuleb küll hävitada, kuid seda ei tohi teha süütute inimeste hinnaga. Head kuulajad! See, et lugupeetud välisminister keskendus täna oma ülevaates julgeolekupoliitikale, on igati mõistetav. Julgen öelda, et Eesti riik on selles valdkonnas väga hästi hakkama saanud. Küll näen aga olulisi vajakajäämisi näiteks väliskaubanduspoliitikas. Välisministeeriumi üks tööülesanne on uste avamine meie ettevõtetele. Kahetsusväärsel kombel otsustas tänane valitsus aga 2025. aastal Osakas peetaval Expol osalemisest hoopis loobuda. Läti ja Leedu seda viga ei teinud ning ühendavad maailmanäitusel ühise paviljoni näol oma jõud. Expo on võtmeolulisusega ekspordi teostamiseks, investeeringute meelitamiseks, innovatsiooniprojektideks ja riigi tutvustamiseks. Ajal, mil tööstustoodang ja eksport langevad, on suur viga end vabatahtlikult isolatsioonis hoida. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda ministeeriumi otsusesse sulgeda käesoleva aasta suvest konsulaadid San Franciscos ja New Yorgis. Selle käigu üle on nördimust väljendanud ka eesti kogukonna liikmed USA-s. Nende sõnul Eesti riik sel moel tegelikult kaugeneb nendest. New York on Ameerika Ühendriikide suurim linn ja vaieldamatu tõmbekeskus ning Eesti riigi kohalolek seal on hädavajalik. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lisaks on välisministri otsus vähendada diplomaatilist esindatust USA-s vastuolus Eesti välispoliitika arengukavaga aastani 2030, milles seatud eesmärkide hulgas on kõikehõlmava ja süvendatud koostöö arendamine USA-ga, võõrsil elavate eestlaste konsulaarteenuste muutmine hästi kättesaadavaks ning võõrsil elava eestlaskonna suurem kaasamine välismajanduse edendamisse, et parimal moel tagada Eesti huvide kaitsmine ka võõrsil. Kõigi nende eesmärkide saavutamisel on oluline lai diplomaatiline esindatus USA-s. Kahjuks saab see nüüd tugeva tagasilöögi. Lugupeetud saadikud! Lõpetuseks soovin tähelepanu juhtida Roberta Metsola kõnes toodud olulisele nüansile, millest Eestis küll räägitakse, kuid süvendatult on teemaga tegelenud vaid Sotsiaaldemokraatlik Erakond. See tähendab, et võrdse töö eest peavad mehed ja naised saama võrdset palka. Viimaste andmete põhjal oli aga naiste brutotunnitasu 2022. aastal 17,7% väiksem kui meestel. Ehk siis sooline palgalõhe kasvas aastaga 2,8% võrra. Sellega ei saa rahul olla. Tõsi, tegemist ei ole otseselt välispoliitilise küsimusega, kuid meeste ja naiste võrdne kohtlemine on Euroopa väärtusruumile omane ning sinna kohale jõudmiseks on meil veel omajagu minna. Aitäh tähelepanu eest ja jõudu meile kõigile välispoliitika edendamisel! Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Sulgen läbirääkimised, kuna läbirääkimissoove rohkem ei ole. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele ettekandjatele, sõnavõtjatele ja küsijatele!